Reede, aprill 30, 2021

Pullerits: Kuidas ma lõppeval nädalal kuuma andsin?

Noored mehed ei kujuta seda ettegi, aga nii see oli – oli 1984. aasta hilissügis, öösiti olid juba miinuskraadid, ma seisin teisel pool Peipsit kuskil õhtupimedusse mattunud väljal, koos minuga veel 30-40 noort meest, kelle igaühe nime siis ohvitser välja hõikas, veendumaks, et keegi pole kaduma läinud.

«Valner!» kõlas järsku üks nimi.

«Jest!» tuli vastus. Eesti keeles: olen siin ja olemas.

Valner?! Kõlab väga eesti nime moodi. Märkasin, kust see «jest!» tuli, astusin ligi ja... järgmised kaks ööd ja päeva istusime Heiki Valneriga (alumisel vasakpoolsel fotol) platskaart vagunis akna all, sõitsime põhja poole ning rääkisime peaaegu kogu  teekonna oma elust ja tegemistest. Liikusime tundmatusse. Meist ei sõltunud me saatuses mitte kui midagi. Olime lihtsalt sõdurid, nõukogude armee ajateenijad, kelle asi polnud küsimusi esitada, vaid teha seda, mida kästakse.

Teisel ööl käsutati kõik vagunist välja perroonile. Seal oli juba lumi maas. Külm. Olime jõudnud Kandalakšasse, nagu kuskilt selgus. Taas loendus. Mingi ohvitser küsis, kes tahab siin aega teenida. Mind see ettepanek ei puudutanud. Minu sihtpunkt oli veelgi kaugemal.

Varahommikul jõudsime Alakurttisse. Valner läks sealsesse jalaväkke ja mina raketiväkke.

Nii ma Valneriga tuttavaks saingi. Ja nii oli hea ning usalduslik teha temaga selle nädala Arterisse karm intervjuu loomade piinamisest Eestis. Valner on nimelt Eesti aktiivseim loomakaitsja. See on üks ausamaid, jõulisemaid, otsekohesemaid, karmimaid intervjuusid, mida olen viimastel aastatel teinud. Selliseid karmi jutuga intervjuusid hea meelega teekski – aitab nämmutamisest ja poliitkorrektsest ibast!

Palju on tekitanud furoori, mis asja ajasin hiljuti Tartus Tähtvere serval A. Le Coqi õlle- ja joogitehases. Mõned on ekslikult pakkunud, et kohtusin Indrek Kelguga ja haudusime salaplaane. Ei, kohtusin kahel päeval tehase kauase juhi Tarmo Noobiga (fotol paremal ja kõige esimesel fotol). Olin kuulnud, et ta teeb seal rohepööret, aga mulle on algusest peale tundunud, et selle rohepöördega on seotud palju asju, millest väga avalikult ei räägita. Asju, mis mulle ei meeldi, ja ilmselt teile ka mitte. Need varjatud asjad õnnestuski Noobi käest teada saada. (Üllataval kombel oli see minu ja Noobi, kauaste tartlaste kõige esimene intervjuu.)

Kõik loosse ei mahu, midagi – eriti palavad palad – tuleb jätta ka selle blogi lugejaile eksklusiiviks. Ma ei hakka teile sellest rääkima, kuidas A. Le Coq plaanib vähendada 2025. aastaks lisatud suhkru osakaalu oma toodetes senisega võrreldes 15 protsenti, et harjutada tasapisi inimesi uute maitsetega. Teile on küllap palju intrigeerivam see, mis juhtub õllega.

Õlle ja teiste joovastavate jookidega on sedasi, et 2023. aastaks peavad mittealkohoolsed joogid moodustama rohkem kui poole soomlastele kuuluva A. Le Coqi toodangust. Selleks tuleb iga aasta kahekordistada mittealkohoolsete jookide müüki. Näiteks viis aastat tagasi moodustas alkoholivaba õlu 1-2% kogu Eesti õlletoodangust, nüüd on see juba 7%. See on õnnestunud kahel põhjusel, märkis Noop: esiteks on rohkem reklaamitud alkovaba õlut ja teiseks on alkovaba õlle kvaliteet oluliselt paranenud. Ent ärme seejuures, et te ei teeks ennatlikke ja taas ekslikke järeldusi, unusta, mida Noop (ülemisel fotol) veel ütles: «Ma ei ole karskuspropaganda eesrindlane.» Ta avaldas arvamust, et alkovabale õllele üleminek ei lähe siiski nii kiiresti, nagu on läinud üleminek alkovabale long drinkile.

Ühte tunnistas Noop veel: et tema palganumber sõltub sellest, kui kõvasti kasvatab ta alkovabade toodete osakaalu. 

Mu kolmas lugu Arteris on Tõnis Millinguga, näitleja Madis Millingu noorema vennaga, kes stardib esmaspäeval Talinnast ümber maailma teekonnale. Jalgrattaga. See on siinseid lugejaid arvestades nii põnev lugu, et selle kohta pole vaja pikemat sissejuhatust. Mu lugu vastab enamikule küsimustele, mis teil seoses Millingu seiklusega võib tekkida, alates sellest, kui palju selline ettevõtmine maksab, lõpetades loomulikult sellega, kuidas kogu ta varustus (vähemalt 50 kilo!) ratta peale mahub ja mis rattaga ta üldse teele asub.

Kui arvestate, et tegin sellesse Arterisse, mis ilmus täna, päeva tavapärasest varem, kolm lugu, siis saate aru, miks ma ise ratta selga pole jõudnud. On tulnud kuuma anda töisel rindel.

Foto 1: A. Le Coqi joogitehase juht Tarmo Noop vaatab õlleraba laadimist veoauto kasti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Loomakaitsja Heiki Valner Šveitsi lambakoera pähe müüa proovitud nelja-aastase Ruudi, kutsikavabriku kasvandikuga. Kolm aastat tagasi otsis Valner talle uut kodu ja leidiski, aga Ruudi lasi sealt jalga. Ta nõustus jääma ainult koos oma päästja, Heiki Valneriga, kes jäi seetõttu koguni Kreekasse elama kolimata. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Tarmo Noop tehase logistikakeskuse katusel päikesepaneelide juures. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Tõnis Millingu Hollandis käsitööna valmistatud jalgratas Koga WorldTraveller (hind 5500 eurot). Foto autor: Tõnis Milling

Kolmapäev, aprill 28, 2021

Pullerits: Millised on tõeliselt olulised võitlused?

Kas peab alati võitlema ainult spordirajal vastaste vastu? Isegi kui juhtub, et võidad, siis mida see võit suures pildis muudab? Mitte midagi ju. Sest tuleb uus võistlus, kus võid sama hästi kaotada, kaotada palju rohkemgi, kui võitsid; võid isegi katkestada.

Palju olulisemad on need võitlused, millel on suurem eesmärk. Nagu näiteks võitlus eesti keele, kauni, puhta ja korrektse eesti keele hoidmise eest. Usun, et siin ühinevad minu arvamusega ka selle blogi lugejaskonna päris-, mitte ainult pseudointellektuaalid.

Pühapäeval nägin «Aktuaalse kaamera» ekraanil sellist pilti, nagu siin teilegi näitan (kaader kõige ülal vasakul). Kas märkate, mis on valesti? Kui ei märka, siis – välistades selle, et teil on vaja paremaid prille – on asi küll halvasti. Teiega halvasti. Siis ei maksa teil vist otsidagi viga sellelt ETV kaadrilt vasakul, kus usutletav on kolonelleitnant Erkki Roosnurm. (Vihje: vaadake esimest sõna auastme nimetuse all.)

Mul tekkis pühapäeval ETV stuudio seinal teleajakirjanik Priit Kuuse selja taga teksti silmates küsimus, kas keegi ERRis ja ETVs eesti keele õige kasutamise järele ka vaatab. (Ei, eelmise lause lõppu ei käi küsimärk, vaid käib punkt, sest see on jutustav lause, mitte küsilause.) Efektiivsus kahe f-tähega!? Ja miks üldse kasutada võõrsõna? On ilusad eestikeelsed sõnad, nagu tõhusus ja mõjusus. See ei ole kaugeltki esimene kord, kui ETV ekraanilt loll viga vastu vaatab. Ometi seal ju kirjalikku teksti nii vähe...

Juba järgmisel päeval nägin, kuidas ETV saate lõpus jooksis ekraanilt läbi: ERR Uudistetoimetus. Te ei näe jälle, mis on valesti? Vaadake siis hoolega – seal on lausa kaks viga!

Seletan: uudistetoimetus kui asutuse allüksus tuleb kirjutada väikese algustähega ja ERRi peab panema omastavasse käändesse. Seega: ERRi uudistetoimetus. Loogiline ju! Mis siin keerulist on?!

Aga näete, ERRile on.

Kui nüüd ERR pärast seda kriitikat, mille ka laiemalt avalikkuse ette toon, oma lolluse saadete lõpus ära parandab, on see palju suurem saavutus ja kordaminek kui see, et kedagi Tartu rattarallil 30 koha võrra või poole minutiga võita.

Foto 1: «Aktuaalne kaamera» eelmise pühapäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vigase tekstiga kaader ETV ekraanilt. Ekraanipildi edastas Art Soonets
Foto 3: Kas oskate ära arvata, mida olen pildistanud? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Kas teate, kust see pilt on tehtud ja millega seoses? Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, aprill 22, 2021

Pullerits: BLMi stiilis põlvitamist olümpial ei tule. Kas ikka tõesti?

Hea uudis on meile tulnud Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt. Ei, ma ei pea silmas seda, et Tokyo olümpia toimub, vaid pean silmas seda, et ROK keelas autasustamistseremoonial BLM-stiilis põlvitamise ja muud protestimeeleavaldused.

Taevale tänu! Õigemini, olgu tänatud need veidi rohkem kui kaks kolmandikku ROKi küsitletud 3547 sportlasest (185 riigist), kes olid põlvitamise ja teiste protestiavalduste keelustamise poolt. (Mis muidugi jätab õhku küsimuse, et mis aju osaga mõtleb see kolmandik sportlasi, kes olid põlvitamise poolt.) Sest see veel puudus, et olümpia muutuks mingiks poliitiliste ja ideoloogiliste meelsuste näitamise ürituseks. Kui muutuks, ei saa ju keegi tulla näiteks Venemaa sportlasi keelustama, kui nad näitavad autasustamisel, et Eesti tuleks uuesti okupeerida. Kas see meile meeldiks? (Aga see oleks ju sõnavabadus!) Ei meeldi, ja seepärast on igasuguse palagani keelamine sada protsenti õigustatud. Või leidub selles küsimuses ka mõni loll, kes vastu vaidleb ja arvab, et võiks küll lasta põlvitada ja kõike muud teha, mille iganes vastu keegi vaid protestida soovib?

Pärast seda, kui nägin mullu suvel FC Liverpooli jalgpallimeeskonda staadionimurul põlvitamas, olen mõelnud, kuidas küll Ragnar Klavanil vedas, et ta sealt meeskonnast õigel ajal minema sai. Sest kas te kujutate ette, et tal olnuks võimalus jääda eriarvamusele ja põlvitamisest loobuda, kui teised kõik seda teevad? Isegi kui klubi talle öelnuks, et ei, sa ei pea meie põlvitamist kaasa tegema, kui sa ei taha, siis ei ole raske ette kujutada, millise surve alla ta tegelikult sattunuks. Ei ole kerge meeskonnast eristuda, isegi siis, kui suur osa neist, kes põlvitamisega kaasa lähevad, seda sisimas ei poolda. Väga raske on jääda valgeks vareseks.

Ma ei kujutaks küll ette, et nõustuksin põlvitama. Mitte mingil juhul! See oleks mulle üdini vastumeelt. Aga kui vastasel juhul võid jääda näiteks jalgpallurina pingile või müüakse sind kuskile kurat teab kuhu, oled n-ö kahvlis. Väga vastik on kujuteldava ja ülevõimendatud üldsuse sunnil laskuda madalale ja minna avalikult oma põhimõtete vastu, et vaid grupiga sobituda ja hääleka vähemuse dikteeritud pilli järgi tantsida.

Seetõttu on mul kohutavalt hea meel, et ROK sellele jubedale perspektiivile hakata olümpial ideoloogilisel eemärgil põlvitama kriipsu peale tõmbas. Sest kujutage ette: te olete tulnud olümpiavõitjaks – unistamine pole ju kellelegi keelatud! –, teie auks tõmmatakse masti sinimustvalge Eesti lipp ja mängitakse Eesti hümni ja siis mingi tüüp, kes jäi teiseks või kolmandaks – lühidalt: on teie käest pähe saanud –, otsustab teie triumfihetke kaaperdada ja teie suurvõidu valguses oma mingit meelsust avaldada. See oleks jäle! 

Seetõttu olen isegi selle poolt, et neil, kes hoolimata keelust põlvitavad, võetaks kas või medal ära. Jah, ma möönan, et nii karmiks ei julge ROK minna, aga karta võib, et mingi leebem variant, näiteks olümpialt minema saatmine, ei hoia põlvitajaid tagasi, sest mida muud ongi sportlasel pärast võistlust teha, eriti koroonaajastul, kui ära koju sõita. USA olümpiakomitee on juba põlvi nõtkutavalt teatanud, et nemad ei kavatse omalt poolt kedagi selle eest karistada, kui ta autasustamisel põlvitab või rusika püsti ajab.

Seega, küll neid põlvitajaid leidub, öelgu ja keelaku ROK, mida tahab. Ja siis saab olümpiast juba karneval. Kahju. Kui see nii läheb, siis mina sellist olümpiat jälgida ei kavatse.

Foto 1: NJ/NY Gotham FC naisjalgpallurid põlvitamas USA hümni mängimise ajal 20. aprillil New Jerseys. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kohtunikud, NJ/NY Gotham FC ja Orlando Pride'i naisjalgpallurid põlvitamas USA hümni mängimise ajal 15. aprillil Orlandos. Foto autor: ZumaPress.com/Scanpix
Foto 3: Londoni Arsenali jalgpallurid põlvitamas Londonis 3. aprillil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Sellise põlvitamise vastu, nagu teevad Saksa jalgpallurid, ei ole vist spordimeestel küll midagi. Foto autor: www.imago-images.de/Scanpix
Foto 5: USA naiste jalgpallikoondise kolm liiget pole ühinenud ülejäänute põlvitamisega 22. jaanuaril Orlandos Floridas enne mängu  Kolumbia vastu. Foto autor: USA Today Sports / Scanpix
Foto 6: Georgetown Hoyase korvpallurid põlvitamas USA hümni ajal 3. märtsil New Yorgis Madison Square Gardenis. Foto autor: USA Today Sports / Scanpix

Teisipäev, aprill 20, 2021

Pullerits: Kas Eesti spordimehed toetavad Eesti politseid, ah?

Arvatavasti ei tule see enamikule üllatusena, et olen jõu ja jõuliste lahenduste pooldaja. Niisama mökitamine ei anna muud, kui lõputu mökitamise. Seda enam olin üllatunud, ebameeldivalt üllatunud, kui eelmise nädala algul hakkas ETV kasutama Eesti politsei tegevuse kohta Toompea ja Vabaduse väljaku meeleavaldajate ohjeldamisel väljendit «jõudemonstratsioon». Tõenäoliselt heitusid mitmed õrnahingelised, kes tegelikult tahtnuks sisimas hea meelega näha mõne provokaatori tegevuse järel nuiade välkumist ja vere lendamist, kui koos politseiga tulid välja ka kiirreageerijad. Igaks juhuks küsisin endiselt kriminaalpolitseiametnikult, justiits- ja siseministrilt Andres Anveltilt, kas jõudemonstratsiooni-hinnang oli põhjendatud.

Anvelt vastas:

"See on natukene ajakirjanduslik väljend: vaja on utreerida, kasutada selliseid sõnu, mis panevad inimesi pöörama pilku külmutuskapilt teleka poole. Kui öeldakse, et on jõudemonstratsioon, siis ikka keerad pead ja vaatad, mis toimub.

Mina seda küll niimoodi ei hindaks. Kindlasti politsei peabki näitama, et ta on olemas; peab ju riigivõimu esindama, kui on oht avalikule korrale, inimeste elule ja tervisele. Kiirreageerijad on lihtsalt parema väljaõppe saanud politseitöötajad. See, et keegi on tööasjade tõttu pidanud käima rohkem jõusaalis, ei tähenda seda, et ta on jõudemonstreerija. Ta on riigivõimu esindaja. Jõudemonstratsioon on see, kui näidatakse füüsilist jõudu just selleks, et lõpetada suurem rikkumine, näiteks hakatakse meeleavaldust kokku pakkima või laiali ajama – kuidas keegi tahab nimetada. Juhul, kui sa viid korrarikkuja minema ja võib-olla oled sunnitud kasutama selleks mingit jõudu, ei ole jõudemonstratsioon. See on adekvaatne reageerimine."

Ma ei saa aru, kuidas inimesed võisid oma hinnangutes politsei ja kiirreageerijate väljailmumisele nii üle-, valesti ja ülekohtuselt reageerida. See on ju loomulik, et igal normaalsel riigil on politsei ja on ka kiirreageerijad - ja selleks nad ongi, et korda tagada. Igasugused jutud, et Toompeal oli rahvas ja politsei läks oma rahva vastu, on tugevasti liialdatud. Esiteks oli Toompeal, arvestades nii Tallinna kui Eesti elanike arvu, käputäis rahva esindajaid, kellega suur enamik ju kaasa ei läinud, kuigi võimalust selleks oli neil tervelt kuraditosin päeva, ja teiseks ei jaganud politsei kellelegi ühtegi nuiahoopi ega muud matsu, vaid pigem käitus ja toimetas siidikinnastes ehk ülikannatlikult, arvestades, kuidas meeleavaldajad nende korraldusi eirasid, kuidas nad vastu õiendasid ja kuidas kõiki koroonapiiranguid eirates tegid demonstratiivselt grupikalli.

Seda tahtsin öelda ja muud ei ole mul öelda, et taevale tänu, et meil on politsei, keda saab usaldada. Nagu siin öeldakse: tak deržat!

Foto 1: Politsei viib üle-eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakult ära meeleavalduse ühe kõneisiku Tanel Gabtšenko (Daniel Rüütmann). Ta läks korrakaitsjatega rahulikult kaasa. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Politsei viib üle-eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul politseibussi viiekümnendates naise, kes oli rünnanud meeleavaldust jäädvustanud operaatorit. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kiirreageerija üle-eelmisel pühapäeval Tallinnas Vabaduse väljakul toimuval meeleavaldusel.
Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, aprill 15, 2021

Pullerits: Mis õnnetus juhtus Tartu lähedal kõva harrastusratturiga?

Täna, neljapäeval ilmus Tartu Postimehe veebis lakooniline teade: "Kolmapäeval kell 13.58 juhtus liiklusõnnetus Tartumaal Kastre vallas Tartu-Värska maantee 11. kilomeetril, kus 86-aastane naine juhtis sõiduautot Mazda 6 ja sõitis otsa jalgrattaga sõitnud 42-aastasele mehele." (Fotod siin on illustratiivsed, ei ole seotud kirjeldatava õnnetusega.)

Võtsin rattur Toomas Lepikuga, kes viibib Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravi osakonnas, täna ühendust ja sain teada, mis juhtus.

Nagu õnnetuse pealtnägija, mootorrattur, oli seda kirjeldanud (kirjelduse edastas Lepik), sõitis vanem naine, kelle auto kiirus oli olnud üle 80 km/h, ratturile tagant otsa. Jalgrattur oli lennanud löögist mitme meetri kõrgusele ja maandunud silla piiretes. "Jumala õnn, et mitte teisele poole piiret ja alla [jõkke] ei lennanud," oli tsiklimehest pealtnägija lisanud. Ta pidurdas oma mootorratta kohe seisma, võttis kiivri peast ja tõttas appi.

"Sain aru, et asi hapu," oli tsiklimehe kirjeldus. "Lahtised luumurrud ja jube ühesõnaga."

Ka mööduvad autojuhid pidasid kinni ja tulid appi ning helistasid kiirabisse, samal ajal kui tsiklimees tegeles valudes kannatanuga.

Kui tsiklimees maanteele vaatas, märkas ta, et õnnetuse põhjustanud naine oli jäänud seisma sada meetrit eemal bussipeatuses.

Abilisi tuli muudkui juurde. Mõned tahtsid kannatanu bussi põrandale tõsta, et kiirabisse sõita, aga tsiklimees ei lubanud seda teha, sest tema hinnangul polnud see niisuguste vigastuste korral õige teguviis.

Siis märkas tsiklimees ühtäkki, et õnnetuse põhjustaja oli bussipeatusest kadunud.

Kuna kiirabi oli juba teel ja abis oli palju inimesi, otsustas mootorrattur õnnetuse põhjustajale järele sõita. Järele ta jõudiski ja tegi sõidult, telefon kiivri vahel, kõne politseisse. Ta edastas auto margi ja numbri. Teisel pool toru oli politsei esindaja andnud nõu, et hoidku ohutut vahet, jälitagu sõiduautot ja ärgu kadugu liinilt.

Mootorrattur püüdis nii signaali andes kui lehvitades autojuhti peatuma panna, kuid sai peagi aru, et autojuht tahab ka teda teelt välja suruda. Edasi hoidis ta jälitades ohutut kaugust, samal politseiga ühendust pidades.

Enne Räpinat sai mootorrattur koos politseiga autojuhi seisma. Autojuht oli mootorratturi sõnul väitnud, et tema auto on ammu katki, tema pole kellelegi otsa sõitnud ja hoopis tsiklimees oli tahtnud teda rammida.

Foto 1: Liikusõnnetus 2005. aasta aprillis Kadrina-Viitna teel, kus jalgrattur sõitis autole ette. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Tartumaa Päästeteenistuse korraldatud maakondlik päästeõppus Tartus Vabaduse puiestee ja Laia tänava ristmikul 2004. aasta suvel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Politsei ja kiirabi tegelemas 2017. aasta oktoobris Valga linna piiril Valga-Uulu maantee alguses jalgratturiga. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane

Kolmapäev, aprill 14, 2021

Pullerits: Ärge kiirustage - suusatalv ei ole sugugi läbi! Oma silmaga veendusin!

Eesti on suurte kontrastide maa. Sellal kui Tallinnas jooksid inimesed suvises lühikeses vormis (fotol vasakul) mööda "spontaansetest" meeleavaldajatest, keda julgestas Eesti politsei - sest mõelda vaid, mis saanuks ilma politsei kohaolekuta siis, kui noile kogunenuile tekkinuks vastasjõud, palju suurem ja palju jõulisem vastasjõud! -, sai Tartu külje all tegelikult... suusatada.

Käisin pühapäeva pärastlõunal Lähtel. Selleks ajaks olid Tartu Tähtvere spordipargi ja dendropargi suusarajad, mis lõppenud talveks kaeti minu hinnangul kõigi aegade kõige paksema lumekihiga, täiesti olematusse haihtunud. Nagu poleks neid eales olnudki. Aga Lähtel (fotol paremal ja allpool) - seal oli olukord selline, nagu oleme harjunud nägema mõnikord telerist, kui ümberringi on tärkav rohi ja haljendavad puud, aga nende vahel vonkleb kaunis valge suusarada.

Ah, mis ma siin ikka jutustan. Kui te ise peate oma elumugavuses paljuks Lähtele kohale minna, siis, vastutulelik nagu ma olen, toon teile pildid Lähtelt lahkelt koju kätte. Nautige!

Või tahab mõni öelda, et need pildid on kõik peavoolumeedia vale, et tegelikult ei ole lund olemas, ammugi mitte Lähtel, sest mõelge oma peaga ja nähke suuremat pilti?

Foto 1: Jooksja Tallinnas Toompeal teisipäeva pärastlõunal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2-8: Lähte suusarajad Tartu lähedal pühapäeva, 11. aprilli varasel pärastlõunal. Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, aprill 09, 2021

Pullerits: Kuidas ma tabasin kahel korral naelapea pihta ehk paljastasin kahe aktuaalse sündmuse varjatud poole?

Nüüd, tuleks öelda, olen tabanud otse kümnesse. Ja mitte ühe, vaid lausa kaks korda. Esmalt siinsele publikule veidi kaugemast, aga see-eest harivamast teemast.

Te teate neid meeleavaldusi, mis toimusid Toompeal 31. märtsist kuni neljapäevani? Tuli välja, et seal lasti valjuhääldist Eesti armastatud laule, mille autorid ja esitajad ei olnud nende kasutamisega tollel üritusel nõus, nagu kirjutan reedeses Postimehes. Hullem veel. Nende käest polnud selleks isegi luba küsitud, nagu mitte ka Eesti Autorite Ühingult, kes neid varaliselt esindab. Ja hullemast veelgi hullem. Nende meeleavalduste, täpsemalt avalike koosolekute läbiviimiseks polnud luba taotletud ning isegi kui oleks, siis oleks see saadud ainult juhul, kui seal oleks osalenud maksimaalselt kümme inimest, mis on praegustes oludes valitsuse kehtestatud piir.

Mind üllatab meie riigi sõbralik ja salliv ja leebe suhtumine sellise avaliku koosoleku pidamisse, kui see on keelatud, aga samal ajal teeb ka murelikuks, kui riik vaatab sellistele kogunemistele läbi sõrmede ega püüagi midagi ette võtta. Mis siis, kui homme hakkavad Toompea lossi või Stenbocki maja ette kogunema rohelised mehikesed? Algul kümme. Siis 30. Siis sada. Siis 300. Kas siis jääb ka riik, meie Eesti riik passiivseks kõrvalseisjaks, et ärme sekkume, sest kes teab, äkki sellega provotseerime ja saavutamegi selle, mida nood kogunenud tahavad – et läheks madinaks?

Mina õppisin koolis ja ülikoolis, et riik on vägivalla aparaat. Sest muidu see lihtsalt ei püsi.

Teine kümnesse tabamine: kolmapäeval tegin laupäevasesse Arterisse intervjuu meditsiinidoktor Margus Annukiga, kellel palusin võtta luubi alla maadleja Heiki Nabi ja tema advokaadi Paul Kerese pressikonverentsil esitatud väited. Intervjuu läks rahvale lugemiseks plaanitust päev varem, reede hommikul, mil tuli uudis, et Nabi B-proov on samuti osutunud positiivseks. Mõned katked sellest usutlusest dr Annukiga, st tsiteerin motiveeritud mahus, sest intervjuu kuulub siiski Postimehele, mitte mulle.

Kui usutav on väide, et letrosooli tühine kogus Nabi organismis on tähtsusetu?  

Selle väite puhul peab kindlasti tuginema ravimi teekonnale organismis ehk farmakokineetikale, mis näitab, kuidas aine kontsentratsioon organismi kudedes aja jooksul muutub. Letrosooli normaalne kontsentratsioon inimorganismis on null. Niisugune väike kontsentratsioon [0,6 ng/ml] on võimalik kahel juhul. Esiteks, ravimi võtmisest on möödunud suhteliselt vähe aega, mis tähendab, et selle kontsentratsioon organismis alles tõuseb. Või teiseks, et ravimi võtmisest on möödas piisavalt palju aega, nii et organism on seda juba väljutanud ja ravimi kogus väheneb. See kõik ei olene ainult tableti suurusest ehk ravimi manustamise hulgast, vaid oleneb ka tableti võtmise ajast ja analüüsi võtmise ajast.

Pressikonverentsil kõlasid ka väited, et letrosool võib organismi sattuda siis, kui võtad jõusaalis kangi, mida enne on kasutanud sportlane, kes on tarvitanud letrosooli. Ja et maadluses, kus sportlaste pead on väga koos, pritsib higi ja võib lennata ka sülg ning sedasi võib samuti saada letrosooli. On see usutav? 

Ei, absoluutselt mitte! Selleks palun vaadata letrosooli farmakokineetikat ja tableti suurust milligrammides. Sealt on näha, kui suur peab olema kogus, et see annaks organismis mingisugust toimet. Selline võimalus ei tule kõne allagi. Ja kui keegi räägib kontsentratsioonist uriinis, mis on nii väike nagu 0,6, eeldaks see, et enne nende ensüümide toimet, mis letrosooli lõhuvad ja see uriini satub, peab letrosooli kontsentratsioon veres olema suhteliselt kõrge.

Nahakontaktist või sissehingatavast õhust letrosooli manustada ei saa. [Isegi kui see nii oleks, siis] sealt uriini sattunud letrosooli kontsentratsioon oleks ümmargune null. Selline väide [naha kaudu imendumisest] on täielik nonsenss ja seda kasutavad paljud dopingupatused sportlased õlekõrrena, kui neil ei ole muid variante välja pakkuda.

Pikemalt ja põhjalikumalt, sh palju arutelu tekitavast juuksekarvatestist, saate lugeda minu tehtud intervjuust

NB: Keda aga huvitab enda tervis, et spordivõistlustel end mitte hauda juua, siis neile soovitan tingimata oma tänast Arteri lugu sel teemal!

Foto 1: Meeleavaldajad Toompeal 7. aprillil. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meeleavaldajad Toompeal 6. aprillil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Meeleavaldajad Toompeal 5. aprillil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Heiki Nabi võitlemas 2018. aasta sügisel Budapestis Kreeka-Rooma maadluse MM-võistlustel pronksmedali eest Kuuba esindaja Oscar Pino Hindsiga. Nabi kaotas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Heiki Nabi rõõmsana täpselt neli aastat tagasi Lääne-Virumaal Väike-Maarjas Eesti meistrivõistlustel maadluses. Nüüd tuleb tal pidada palju rõõmutumat võitlust. Ja mitte matil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Teisipäev, aprill 06, 2021

Pullerits: Kas arstid tõesti ei aita meid? Veel hullem - teevad kurja?

Ma ei saa aru, miks nii paljud, nagu viimasel ajal kuulda, ei salli arste. Tänagi edastati mulle üks video, kus mingi tüüp seletab viie minutiga, kuidas arstid ei tea midagi, teevad asja ainult hullemaks, söödavad inimestele sisse kahjulikku keemiat ja kokkuvõttes oma tegevusega tapavad inimesi.

Sellega ei saa mitte ühe kandi pealt nõustuda. Lausa vihastasin.

Olin esimese klassi poiss, kui hüppasin hoovis kuskilt nii õnnetult alla, et keskmine sõrm läks traadi otsa ja tõmbasin selle pooles pikkuses lõhki. Arstid õmblesid haava kinni ja sõrm liigub siiamaani ilusti. Ei jooksnud ma pooleldi verest tühjaks ega tekkinud mingit mürgitust.

Viimase klassi noormehena tekkis ülahuulele imepisike punn, mille tõmbasin katki. Päevaga läks pool nägu paiste. Haiglas tegid arstid huulde veelgi suurema ava ja lasid mädal välja joosta. Poleks nad seda teinud või oleks ma ravinud seda mingi ravimteega, tont teab, kuhu põletik levinud oleks ja mida lõpuks teinud.

Vene armees läks parem käsi ühtäkki kohutavalt paiste. Võisin sinna sõrmega sügavaid auke vajutada – ausõna! Läksin varahommikul, kui pidi algama suvine õppus, medpunkti. Väeosa komandör oli tulivihane, sest arvas, et lasin nimme õppustelt vehkat, peaaegu sõimas mind desertööriks. Laatsaretis tegi kirurg küünarnukki suure lõike ja lasi mäda välja. Ütles, et väga õigesti tegin, et kohale tulin – sest vastasel juhul oleks ma võinud käest ilma jääda. Või arvab keegi, et oleksin pidanud lihtsalt teelehtedega kompressi tegema?

Kevadel enne armeest koju pääsemist jäin kopsupõletikku. Sain mitu kord päevas vene õdedelt tagumikku penitsilliinisüsti. Kummalisel kombel just tolles videos, mis täna saadeti, siunab sõnavõtja penitsilliini, väites, et see on tapnud nii palju inimesi. Minu küll penitsiliin igatahes päästis. Kui penitsilliini poleks leiutatud, oleksin 20-aastaselt hauda läinud.

Sellest, kuidas dr Aalo Eller puhastas ära mu kroonilises põletikus Achilleuse kõõlused, nii et sain taas jooksma hakata, olen kirjutanud pikalt peavoolumeedias

Sellest, kuidas dr Leho Rips (fotol vasakul) puhastas mu põlvest ära lahtised kõhretükid ja lasi välja vähemalt pool klaasi vedelikku, mis ei lasknud pool aastat korralikult käiagi, olen kirjutanud siinsamas blogis.

Sellest, kuidas arstid sättisid pärast rattaga kurvis asfaldile kukkumist paika mu murdunud rangluu ja viis roiet, nii et ükski neist ei anna tunda ega sega elamast, olen kirjutanud samuti siin blogis.

Sellest, kuidas kolm talve tagasi aitasid arstid purustada mul kahe protseduuriga mõned neerukivid, mis tegid põrgulikku valu, olen samuti kirjutanud. Nagu ka sellest, et viimased kivid, mida pärast purustamist loomulikul teel ei õnnestunud väljutada, sest nende paiknemine neerus seda ei võimaldanud, eemaldasid arstid operatsiooniga. Ei kujuta ette, mis moodi üldse edasi elaksin, kui nad seda teinud poleks.

Ja ma ei hakka siin üldse rääkima sellest, mis imet on arstid teinud mu lähedastega. Või selle blogi konteksis: kui palju on arstid aidanud spordirajale tagasi neid, kes viga saanud!

Rääkida, et arstid tapavad inimesi – andke andeks!

Vaat, mida mina ütlen: kõik need, kes arste ei usu – ärge siis kasutage nende abi! Parem ongi, saavad need, kes arste usuvad, selle võrra kiiremini vastuvõtule.

Ühte ütlen aga küll täie veendumusega: kõik need, kes on lootnud alternatiivmeditsiinile ja kõigele muule säärasele, on ära surnud – viimane kui üks. Lühidalt: alternatiivmeditsiin ja kõik muud ravimoodused tapavad inimesi. Mõistate?

Foto 1: Priit Pullerits tegemas 2011. aasta sügisel Tartu ülikooli kliinikumis nädalast osalusreportaaži, kuidas töötab tänapäeva meditsiin. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ortopeed-traumatoloog Leho Rips (keskel) jälgimas, kuidas Priit Pullerits (vasakul) sooritab ettenäidatud võimlemisharjutust. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Doktor Leho Rips (vasakul) näitamas Art Soonetsile (keskel) ja Priit Pulleritsule (paremal) võimlemisharjutusi. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Doktor Leho Rips (vasakult) näitamas Viljar Kannimäele ja Priit Pulleritsule (paremal) võimlemisharjutusi. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Neljapäev, aprill 01, 2021

Pullerits: Märgime maha orientiirid, et vältida lahmimist ja kõvatamist!

Kuidagi ootamatult, meeldivalt ootamatult, on meil vastupidavusalade tasapaksu kõrval tõusnud Haanja100 sarja vedaja Ain-Ivar Tupi ergutusel ja mõtteloo professori Pärtel Piirimäe kaasamõtlemisel ja tuldvõtmisel teemaks midagi särtsakamat, nimelt 200 meetri pikkuste lõikude läbimine joostes. Küsimuse fookus on olnud selles, kus on nii kiirel alal Eesti välja- ja silmapaistvamate võhmameeste võimete piir. Täpsemalt: kas see ikka jääb allapoole 29 sekundit?

Isiklikult arvan, et Cambridge’i ülikoolis haritud lugupeetud professor, vanust 48 aastat, hindab siin oma võimeid üle, kui ütleb, et minu pakutud aeg 28,975 ei tundu väga ulmeline. Tõesti, esmapilgul võib-olla ei tundugi, aga jutt ei ole sellest, et see aeg tuleb joosta ühe korra – jutt on algusest peale olnud sellest, et see aeg tuleb joosta nelja korraga järjest, et 800 meetrit saaks ikka täis ja minu rekord 1,55,9 löödud. Spordiorganisaator dr Holden ütles ju algusest peale, et tema teeb kettaheites kümne heitega maailmarekordi üle saja meetri – kuskilt ei lugenud välja, et ta mõelnuks seda teha tempoga üks heide päevas. Nii lödi ei ole ükski mees! Ikka küllap kümme heidet üksteise järel jutti.

Niisiis, tähelepanu, valmis olla – vähemalt neli 200-meetrist lõiku järjest!

Ma annaks teile ikka mõned orientiirid ka. Näiteks 3. juunil 1989 jooksin Tartus 6x200 meetrit:
26,7 - 26,8 - 26,5 - 26,9 - 26,8 - 26,6 üle kaheminutilise sörgipausi.

Või 2. juulil 1989:
27,7 - 26,7 - 26,2 - 25,9 - 26,2 - 25,5 (!) üle kolmeminutilise pausi.

Kui 200 meetrit jääb väheks, pange üks sada veel otsa. Siin mu 300-meetrised lõigud 5. juulil 1989:
41,9 - 42,3 - 42,2 - 42,1 - 41,7 üle kolmeminutilise pausi. Pulsiks olen randmelt lugenud (ega siis olnud mingit pulsikella!) lõpetades 175, minuti pärast 120 ja kahe minuti pärast 105 lööki minutis.

Või kui teid peaks huvitama 200-st veidi lühemad, 150-meetrised lõigud, siis 12. juulil 1989, palun väga, pärast 8 km krossi:
19,1 - 18,5 - 18,5 - 18,7 - 18,3 üle kolmeminutilise pausi, pulss lõpetades 165.

Nüüd jäi küllap ka suuga tööd tegema harjunuil suu kinni - või hoopis ammuli - ja nad mõtlevad, et oi-oi-oi, sellised ajad on küll joostud korraliku mahuettevalmistuse pealt. Oh ei, minge nüüd! Milleks kulutada aega mõttetult tampimisele!

Aprillis 1989 jooksin 119,5 km, treeningutele kulunud aeg 9:40.
Mais – 83 km, 6:30.
Juunis – 130 km, 10:15.
Juulis – 72 km, 7:35.

Nagu näete, maht ei loe. Loeb kvaliteet!

25. juulil jooksin Käärikul 800 meetrit 1.56,0.

Järgmisel päeval, 26. juulil tegin rahvavõistusel kaks kerget jooksu Tamme staadionil, esmalt 400 meetrit 54,3 (sellest piisas tookord esikohaks!) ja siis poole tunni pärast 1500 meetrit 4.21,2.

Neli päeva hiljem, oma sünnipäeval, jooksin TÜ staadionil 800 meetrit 1.56,79.

Päev hiljem tegin jälle 6x200 meetrit, ajad 26,7 ja 27,6 vahel.

Ülejärgmisel päeval jooksin Tamme staadionil 1000 meetrit ainult võidu peale, esikohaks piisas 2.39,1-st (200 m – 29; 400 m – 61; 800 m – 2.06).

Niisiis, siin on teile orientiirid, kui mõtlete ikka tõsiselt, et suudate läbida 4x200 meetrit neli korda alla 29 sekundi. Seda tahaks kohe näha! Niisama proovijail ja jutupaunikutel mitte tülitada, palun!

Foto 1: Valter Kalami mälestusvõistlused juulis 2018. 800 meetri jooks. Ajaga 1.51,60 võitis Rasmus Kisel, edestades Sten Ütsmütsi 0,05 sekundiga. Kolmandana lõpetas Enari Tõnström ajaga 1.51,99. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Naiste 800 meetri jooks kümme aastat tagasi rahvusvahelisel mitmevõistlusel Lasnamäe spordihallis. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 1989. aasta suvel jooksmas Kadrioru staadionil 1000 meetrit, parajasti on käsil viimase ringi tagasirge. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 4: Priit Pullerits tõenäoliselt 1987. aasta septembris TÜ staadionil pärast ajakirjanike kümnevõistluse viimase ala, 1500 meetri jooksu lõppu. Foto: Priit Pulleritsu erakogu