neljapäev, aprill 15, 2021

Pullerits: Mis õnnetus juhtus Tartu lähedal kõva harrastusratturiga?

Täna, neljapäeval ilmus Tartu Postimehe veebis lakooniline teade: "Kolmapäeval kell 13.58 juhtus liiklusõnnetus Tartumaal Kastre vallas Tartu-Värska maantee 11. kilomeetril, kus 86-aastane naine juhtis sõiduautot Mazda 6 ja sõitis otsa jalgrattaga sõitnud 42-aastasele mehele." (Fotod siin on illustratiivsed, ei ole seotud kirjeldatava õnnetusega.)

Võtsin rattur Toomas Lepikuga, kes viibib Tartu ülikooli kliinikumi intensiivravi osakonnas, täna ühendust ja sain teada, mis juhtus.

Nagu õnnetuse pealtnägija, mootorrattur, oli seda kirjeldanud (kirjelduse edastas Lepik), sõitis vanem naine, kelle auto kiirus oli olnud üle 80 km/h, ratturile tagant otsa. Jalgrattur oli lennanud löögist mitme meetri kõrgusele ja maandunud silla piiretes. "Jumala õnn, et mitte teisele poole piiret ja alla [jõkke] ei lennanud," oli tsiklimehest pealtnägija lisanud. Ta pidurdas oma mootorratta kohe seisma, võttis kiivri peast ja tõttas appi.

"Sain aru, et asi hapu," oli tsiklimehe kirjeldus. "Lahtised luumurrud ja jube ühesõnaga."

Ka mööduvad autojuhid pidasid kinni ja tulid appi ning helistasid kiirabisse, samal ajal kui tsiklimees tegeles valudes kannatanuga.

Kui tsiklimees maanteele vaatas, märkas ta, et õnnetuse põhjustanud naine oli jäänud seisma sada meetrit eemal bussipeatuses.

Abilisi tuli muudkui juurde. Mõned tahtsid kannatanu bussi põrandale tõsta, et kiirabisse sõita, aga tsiklimees ei lubanud seda teha, sest tema hinnangul polnud see niisuguste vigastuste korral õige teguviis.

Siis märkas tsiklimees ühtäkki, et õnnetuse põhjustaja oli bussipeatusest kadunud.

Kuna kiirabi oli juba teel ja abis oli palju inimesi, otsustas mootorrattur õnnetuse põhjustajale järele sõita. Järele ta jõudiski ja tegi sõidult, telefon kiivri vahel, kõne politseisse. Ta edastas auto margi ja numbri. Teisel pool toru oli politsei esindaja andnud nõu, et hoidku ohutut vahet, jälitagu sõiduautot ja ärgu kadugu liinilt.

Mootorrattur püüdis nii signaali andes kui lehvitades autojuhti peatuma panna, kuid sai peagi aru, et autojuht tahab ka teda teelt välja suruda. Edasi hoidis ta jälitades ohutut kaugust, samal politseiga ühendust pidades.

Enne Räpinat sai mootorrattur koos politseiga autojuhi seisma. Autojuht oli mootorratturi sõnul väitnud, et tema auto on ammu katki, tema pole kellelegi otsa sõitnud ja hoopis tsiklimees oli tahtnud teda rammida.

Foto 1: Liikusõnnetus 2005. aasta aprillis Kadrina-Viitna teel, kus jalgrattur sõitis autole ette. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Tartumaa Päästeteenistuse korraldatud maakondlik päästeõppus Tartus Vabaduse puiestee ja Laia tänava ristmikul 2004. aasta suvel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Politsei ja kiirabi tegelemas 2017. aasta oktoobris Valga linna piiril Valga-Uulu maantee alguses jalgratturiga. Foto autor: Arvo Meeks, Valgamaalane

kolmapäev, aprill 14, 2021

Pullerits: Ärge kiirustage - suusatalv ei ole sugugi läbi! Oma silmaga veendusin!

Eesti on suurte kontrastide maa. Sellal kui Tallinnas jooksid inimesed suvises lühikeses vormis (fotol vasakul) mööda "spontaansetest" meeleavaldajatest, keda julgestas Eesti politsei - sest mõelda vaid, mis saanuks ilma politsei kohaolekuta siis, kui noile kogunenuile tekkinuks vastasjõud, palju suurem ja palju jõulisem vastasjõud! -, sai Tartu külje all tegelikult... suusatada.

Käisin pühapäeva pärastlõunal Lähtel. Selleks ajaks olid Tartu Tähtvere spordipargi ja dendropargi suusarajad, mis lõppenud talveks kaeti minu hinnangul kõigi aegade kõige paksema lumekihiga, täiesti olematusse haihtunud. Nagu poleks neid eales olnudki. Aga Lähtel (fotol paremal ja allpool) - seal oli olukord selline, nagu oleme harjunud nägema mõnikord telerist, kui ümberringi on tärkav rohi ja haljendavad puud, aga nende vahel vonkleb kaunis valge suusarada.

Ah, mis ma siin ikka jutustan. Kui te ise peate oma elumugavuses paljuks Lähtele kohale minna, siis, vastutulelik nagu ma olen, toon teile pildid Lähtelt lahkelt koju kätte. Nautige!

Või tahab mõni öelda, et need pildid on kõik peavoolumeedia vale, et tegelikult ei ole lund olemas, ammugi mitte Lähtel, sest mõelge oma peaga ja nähke suuremat pilti?

Foto 1: Jooksja Tallinnas Toompeal teisipäeva pärastlõunal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2-8: Lähte suusarajad Tartu lähedal pühapäeva, 11. aprilli varasel pärastlõunal. Fotode autor: Priit Pullerits

reede, aprill 09, 2021

Pullerits: Kuidas ma tabasin kahel korral naelapea pihta ehk paljastasin kahe aktuaalse sündmuse varjatud poole?

Nüüd, tuleks öelda, olen tabanud otse kümnesse. Ja mitte ühe, vaid lausa kaks korda. Esmalt siinsele publikule veidi kaugemast, aga see-eest harivamast teemast.

Te teate neid meeleavaldusi, mis toimusid Toompeal 31. märtsist kuni neljapäevani? Tuli välja, et seal lasti valjuhääldist Eesti armastatud laule, mille autorid ja esitajad ei olnud nende kasutamisega tollel üritusel nõus, nagu kirjutan reedeses Postimehes. Hullem veel. Nende käest polnud selleks isegi luba küsitud, nagu mitte ka Eesti Autorite Ühingult, kes neid varaliselt esindab. Ja hullemast veelgi hullem. Nende meeleavalduste, täpsemalt avalike koosolekute läbiviimiseks polnud luba taotletud ning isegi kui oleks, siis oleks see saadud ainult juhul, kui seal oleks osalenud maksimaalselt kümme inimest, mis on praegustes oludes valitsuse kehtestatud piir.

Mind üllatab meie riigi sõbralik ja salliv ja leebe suhtumine sellise avaliku koosoleku pidamisse, kui see on keelatud, aga samal ajal teeb ka murelikuks, kui riik vaatab sellistele kogunemistele läbi sõrmede ega püüagi midagi ette võtta. Mis siis, kui homme hakkavad Toompea lossi või Stenbocki maja ette kogunema rohelised mehikesed? Algul kümme. Siis 30. Siis sada. Siis 300. Kas siis jääb ka riik, meie Eesti riik passiivseks kõrvalseisjaks, et ärme sekkume, sest kes teab, äkki sellega provotseerime ja saavutamegi selle, mida nood kogunenud tahavad – et läheks madinaks?

Mina õppisin koolis ja ülikoolis, et riik on vägivalla aparaat. Sest muidu see lihtsalt ei püsi.

Teine kümnesse tabamine: kolmapäeval tegin laupäevasesse Arterisse intervjuu meditsiinidoktor Margus Annukiga, kellel palusin võtta luubi alla maadleja Heiki Nabi ja tema advokaadi Paul Kerese pressikonverentsil esitatud väited. Intervjuu läks rahvale lugemiseks plaanitust päev varem, reede hommikul, mil tuli uudis, et Nabi B-proov on samuti osutunud positiivseks. Mõned katked sellest usutlusest dr Annukiga, st tsiteerin motiveeritud mahus, sest intervjuu kuulub siiski Postimehele, mitte mulle.

Kui usutav on väide, et letrosooli tühine kogus Nabi organismis on tähtsusetu?  

Selle väite puhul peab kindlasti tuginema ravimi teekonnale organismis ehk farmakokineetikale, mis näitab, kuidas aine kontsentratsioon organismi kudedes aja jooksul muutub. Letrosooli normaalne kontsentratsioon inimorganismis on null. Niisugune väike kontsentratsioon [0,6 ng/ml] on võimalik kahel juhul. Esiteks, ravimi võtmisest on möödunud suhteliselt vähe aega, mis tähendab, et selle kontsentratsioon organismis alles tõuseb. Või teiseks, et ravimi võtmisest on möödas piisavalt palju aega, nii et organism on seda juba väljutanud ja ravimi kogus väheneb. See kõik ei olene ainult tableti suurusest ehk ravimi manustamise hulgast, vaid oleneb ka tableti võtmise ajast ja analüüsi võtmise ajast.

Pressikonverentsil kõlasid ka väited, et letrosool võib organismi sattuda siis, kui võtad jõusaalis kangi, mida enne on kasutanud sportlane, kes on tarvitanud letrosooli. Ja et maadluses, kus sportlaste pead on väga koos, pritsib higi ja võib lennata ka sülg ning sedasi võib samuti saada letrosooli. On see usutav? 

Ei, absoluutselt mitte! Selleks palun vaadata letrosooli farmakokineetikat ja tableti suurust milligrammides. Sealt on näha, kui suur peab olema kogus, et see annaks organismis mingisugust toimet. Selline võimalus ei tule kõne allagi. Ja kui keegi räägib kontsentratsioonist uriinis, mis on nii väike nagu 0,6, eeldaks see, et enne nende ensüümide toimet, mis letrosooli lõhuvad ja see uriini satub, peab letrosooli kontsentratsioon veres olema suhteliselt kõrge.

Nahakontaktist või sissehingatavast õhust letrosooli manustada ei saa. [Isegi kui see nii oleks, siis] sealt uriini sattunud letrosooli kontsentratsioon oleks ümmargune null. Selline väide [naha kaudu imendumisest] on täielik nonsenss ja seda kasutavad paljud dopingupatused sportlased õlekõrrena, kui neil ei ole muid variante välja pakkuda.

Pikemalt ja põhjalikumalt, sh palju arutelu tekitavast juuksekarvatestist, saate lugeda minu tehtud intervjuust

NB: Keda aga huvitab enda tervis, et spordivõistlustel end mitte hauda juua, siis neile soovitan tingimata oma tänast Arteri lugu sel teemal!

Foto 1: Meeleavaldajad Toompeal 7. aprillil. Foto autor: Remo Tõnismäe, Postimees/Scanpix
Foto 2: Meeleavaldajad Toompeal 6. aprillil. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Meeleavaldajad Toompeal 5. aprillil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Heiki Nabi võitlemas 2018. aasta sügisel Budapestis Kreeka-Rooma maadluse MM-võistlustel pronksmedali eest Kuuba esindaja Oscar Pino Hindsiga. Nabi kaotas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Heiki Nabi rõõmsana täpselt neli aastat tagasi Lääne-Virumaal Väike-Maarjas Eesti meistrivõistlustel maadluses. Nüüd tuleb tal pidada palju rõõmutumat võitlust. Ja mitte matil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

teisipäev, aprill 06, 2021

Pullerits: Kas arstid tõesti ei aita meid? Veel hullem - teevad kurja?

Ma ei saa aru, miks nii paljud, nagu viimasel ajal kuulda, ei salli arste. Tänagi edastati mulle üks video, kus mingi tüüp seletab viie minutiga, kuidas arstid ei tea midagi, teevad asja ainult hullemaks, söödavad inimestele sisse kahjulikku keemiat ja kokkuvõttes oma tegevusega tapavad inimesi.

Sellega ei saa mitte ühe kandi pealt nõustuda. Lausa vihastasin.

Olin esimese klassi poiss, kui hüppasin hoovis kuskilt nii õnnetult alla, et keskmine sõrm läks traadi otsa ja tõmbasin selle pooles pikkuses lõhki. Arstid õmblesid haava kinni ja sõrm liigub siiamaani ilusti. Ei jooksnud ma pooleldi verest tühjaks ega tekkinud mingit mürgitust.

Viimase klassi noormehena tekkis ülahuulele imepisike punn, mille tõmbasin katki. Päevaga läks pool nägu paiste. Haiglas tegid arstid huulde veelgi suurema ava ja lasid mädal välja joosta. Poleks nad seda teinud või oleks ma ravinud seda mingi ravimteega, tont teab, kuhu põletik levinud oleks ja mida lõpuks teinud.

Vene armees läks parem käsi ühtäkki kohutavalt paiste. Võisin sinna sõrmega sügavaid auke vajutada – ausõna! Läksin varahommikul, kui pidi algama suvine õppus, medpunkti. Väeosa komandör oli tulivihane, sest arvas, et lasin nimme õppustelt vehkat, peaaegu sõimas mind desertööriks. Laatsaretis tegi kirurg küünarnukki suure lõike ja lasi mäda välja. Ütles, et väga õigesti tegin, et kohale tulin – sest vastasel juhul oleks ma võinud käest ilma jääda. Või arvab keegi, et oleksin pidanud lihtsalt teelehtedega kompressi tegema?

Kevadel enne armeest koju pääsemist jäin kopsupõletikku. Sain mitu kord päevas vene õdedelt tagumikku penitsilliinisüsti. Kummalisel kombel just tolles videos, mis täna saadeti, siunab sõnavõtja penitsilliini, väites, et see on tapnud nii palju inimesi. Minu küll penitsiliin igatahes päästis. Kui penitsilliini poleks leiutatud, oleksin 20-aastaselt hauda läinud.

Sellest, kuidas dr Aalo Eller puhastas ära mu kroonilises põletikus Achilleuse kõõlused, nii et sain taas jooksma hakata, olen kirjutanud pikalt peavoolumeedias

Sellest, kuidas dr Leho Rips (fotol vasakul) puhastas mu põlvest ära lahtised kõhretükid ja lasi välja vähemalt pool klaasi vedelikku, mis ei lasknud pool aastat korralikult käiagi, olen kirjutanud siinsamas blogis.

Sellest, kuidas arstid sättisid pärast rattaga kurvis asfaldile kukkumist paika mu murdunud rangluu ja viis roiet, nii et ükski neist ei anna tunda ega sega elamast, olen kirjutanud samuti siin blogis.

Sellest, kuidas kolm talve tagasi aitasid arstid purustada mul kahe protseduuriga mõned neerukivid, mis tegid põrgulikku valu, olen samuti kirjutanud. Nagu ka sellest, et viimased kivid, mida pärast purustamist loomulikul teel ei õnnestunud väljutada, sest nende paiknemine neerus seda ei võimaldanud, eemaldasid arstid operatsiooniga. Ei kujuta ette, mis moodi üldse edasi elaksin, kui nad seda teinud poleks.

Ja ma ei hakka siin üldse rääkima sellest, mis imet on arstid teinud mu lähedastega. Või selle blogi konteksis: kui palju on arstid aidanud spordirajale tagasi neid, kes viga saanud!

Rääkida, et arstid tapavad inimesi – andke andeks!

Vaat, mida mina ütlen: kõik need, kes arste ei usu – ärge siis kasutage nende abi! Parem ongi, saavad need, kes arste usuvad, selle võrra kiiremini vastuvõtule.

Ühte ütlen aga küll täie veendumusega: kõik need, kes on lootnud alternatiivmeditsiinile ja kõigele muule säärasele, on ära surnud – viimane kui üks. Lühidalt: alternatiivmeditsiin ja kõik muud ravimoodused tapavad inimesi. Mõistate?

Foto 1: Priit Pullerits tegemas 2011. aasta sügisel Tartu ülikooli kliinikumis nädalast osalusreportaaži, kuidas töötab tänapäeva meditsiin. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ortopeed-traumatoloog Leho Rips (keskel) jälgimas, kuidas Priit Pullerits (vasakul) sooritab ettenäidatud võimlemisharjutust. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Doktor Leho Rips (vasakul) näitamas Art Soonetsile (keskel) ja Priit Pulleritsule (paremal) võimlemisharjutusi. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Doktor Leho Rips (vasakult) näitamas Viljar Kannimäele ja Priit Pulleritsule (paremal) võimlemisharjutusi. Foto autor. Sille Annuk, Postimees/Scanpix

neljapäev, aprill 01, 2021

Pullerits: Märgime maha orientiirid, et vältida lahmimist ja kõvatamist!

Kuidagi ootamatult, meeldivalt ootamatult, on meil vastupidavusalade tasapaksu kõrval tõusnud Haanja100 sarja vedaja Ain-Ivar Tupi ergutusel ja mõtteloo professori Pärtel Piirimäe kaasamõtlemisel ja tuldvõtmisel teemaks midagi särtsakamat, nimelt 200 meetri pikkuste lõikude läbimine joostes. Küsimuse fookus on olnud selles, kus on nii kiirel alal Eesti välja- ja silmapaistvamate võhmameeste võimete piir. Täpsemalt: kas see ikka jääb allapoole 29 sekundit?

Isiklikult arvan, et Cambridge’i ülikoolis haritud lugupeetud professor, vanust 48 aastat, hindab siin oma võimeid üle, kui ütleb, et minu pakutud aeg 28,975 ei tundu väga ulmeline. Tõesti, esmapilgul võib-olla ei tundugi, aga jutt ei ole sellest, et see aeg tuleb joosta ühe korra – jutt on algusest peale olnud sellest, et see aeg tuleb joosta nelja korraga järjest, et 800 meetrit saaks ikka täis ja minu rekord 1,55,9 löödud. Spordiorganisaator dr Holden ütles ju algusest peale, et tema teeb kettaheites kümne heitega maailmarekordi üle saja meetri – kuskilt ei lugenud välja, et ta mõelnuks seda teha tempoga üks heide päevas. Nii lödi ei ole ükski mees! Ikka küllap kümme heidet üksteise järel jutti.

Niisiis, tähelepanu, valmis olla – vähemalt neli 200-meetrist lõiku järjest!

Ma annaks teile ikka mõned orientiirid ka. Näiteks 3. juunil 1989 jooksin Tartus 6x200 meetrit:
26,7 - 26,8 - 26,5 - 26,9 - 26,8 - 26,6 üle kaheminutilise sörgipausi.

Või 2. juulil 1989:
27,7 - 26,7 - 26,2 - 25,9 - 26,2 - 25,5 (!) üle kolmeminutilise pausi.

Kui 200 meetrit jääb väheks, pange üks sada veel otsa. Siin mu 300-meetrised lõigud 5. juulil 1989:
41,9 - 42,3 - 42,2 - 42,1 - 41,7 üle kolmeminutilise pausi. Pulsiks olen randmelt lugenud (ega siis olnud mingit pulsikella!) lõpetades 175, minuti pärast 120 ja kahe minuti pärast 105 lööki minutis.

Või kui teid peaks huvitama 200-st veidi lühemad, 150-meetrised lõigud, siis 12. juulil 1989, palun väga, pärast 8 km krossi:
19,1 - 18,5 - 18,5 - 18,7 - 18,3 üle kolmeminutilise pausi, pulss lõpetades 165.

Nüüd jäi küllap ka suuga tööd tegema harjunuil suu kinni - või hoopis ammuli - ja nad mõtlevad, et oi-oi-oi, sellised ajad on küll joostud korraliku mahuettevalmistuse pealt. Oh ei, minge nüüd! Milleks kulutada aega mõttetult tampimisele!

Aprillis 1989 jooksin 119,5 km, treeningutele kulunud aeg 9:40.
Mais – 83 km, 6:30.
Juunis – 130 km, 10:15.
Juulis – 72 km, 7:35.

Nagu näete, maht ei loe. Loeb kvaliteet!

25. juulil jooksin Käärikul 800 meetrit 1.56,0.

Järgmisel päeval, 26. juulil tegin rahvavõistusel kaks kerget jooksu Tamme staadionil, esmalt 400 meetrit 54,3 (sellest piisas tookord esikohaks!) ja siis poole tunni pärast 1500 meetrit 4.21,2.

Neli päeva hiljem, oma sünnipäeval, jooksin TÜ staadionil 800 meetrit 1.56,79.

Päev hiljem tegin jälle 6x200 meetrit, ajad 26,7 ja 27,6 vahel.

Ülejärgmisel päeval jooksin Tamme staadionil 1000 meetrit ainult võidu peale, esikohaks piisas 2.39,1-st (200 m – 29; 400 m – 61; 800 m – 2.06).

Niisiis, siin on teile orientiirid, kui mõtlete ikka tõsiselt, et suudate läbida 4x200 meetrit neli korda alla 29 sekundi. Seda tahaks kohe näha! Niisama proovijail ja jutupaunikutel mitte tülitada, palun!

Foto 1: Valter Kalami mälestusvõistlused juulis 2018. 800 meetri jooks. Ajaga 1.51,60 võitis Rasmus Kisel, edestades Sten Ütsmütsi 0,05 sekundiga. Kolmandana lõpetas Enari Tõnström ajaga 1.51,99. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Naiste 800 meetri jooks kümme aastat tagasi rahvusvahelisel mitmevõistlusel Lasnamäe spordihallis. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 1989. aasta suvel jooksmas Kadrioru staadionil 1000 meetrit, parajasti on käsil viimase ringi tagasirge. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 4: Priit Pullerits tõenäoliselt 1987. aasta septembris TÜ staadionil pärast ajakirjanike kümnevõistluse viimase ala, 1500 meetri jooksu lõppu. Foto: Priit Pulleritsu erakogu