Pühapäev, mai 30, 2021

Pullerits: Kuidas ma tegin Tartu Grand Prix rattasõidul seninägematu osalusreportaaži

LISATUD VIDEO! 

Küll on hea, et Tour of Estonia Tartu Grand Prix’ grupisõidu korraldajad klubist Tartu Maraton ei lubanud laupäeval pealtvaatajaid linnatänavaile kaasa elama. See avas mulle, roheline pressitöötaja särk seljas, hoopis uued võimalused ja täiesti ennenägematu perspektiivi. Selle nimel olin valmis laskma endale isegi peenikese pulga ninna torgata, sest ilma kiirtestita, mis pidi andma 15 minutiga negatiivse vastuse (ja andiski), ei tulnud pressisärgi saamine kõne allagi.

Eesmärk oli saada võistlusele nii lähedale, kui vähegi lastakse.

Ja pole midagi öelda: roheline särk tegi imet ning pealtvaatajaist peaaegu tühjaks tõrjutud tänavad lubasid võidusõidust teha vaat et osalusreportaaži.

Esimese ringi ajal jälgisin mängu ja olukorda raja kõrvalt. Et saada aimu, millise hooga võetakse Toomemäel Lossi tänava tõusu (fotol ülal vasakul) ja kui kiirelt kihutatakse alla Vallikraavi tänava libedatel klompkividel. Aga teisel ringil, kui soodsad positsioonid oli hoolega välja valitud ja üle kontrollitud, andsin ise ka väntadele valu.

Peab ütlema, et väga lahe oli päris ja poolelukutseliste kõrval Lossi mäest (fotol paremal) üles pressida! See andis ikka võistlusest sootuks teise tunde, kui liigud kaasa. Kõrvalt vaadates, nagu saate ise lisatud video vahendusel veenduda, ei tekiks võidusõidust kaugeltki adekvaatset arusaamist. Seetõttu, nagu võite oma silmaga veenduda, sõitsin kaasa lausa mitu korda.

Üllatuseks märkasin, et ei jäänudki võistlusratturitest üldse maha. Muidugi, eks jutt oleks hoopis teine, kui oleksin kogu ringi kaasa sõitnud. (Kogu võistluse kaasa tegemisest parem ärme unistamegi, eks!) Ja loomulikult jään realistiks: see, et suutsin nende tempoga kaasa minna, ei näita põrmugi minu tugevust, vaid illustreerib seda, kui raske on tegelikult Lossi mäe munakivitõus (fotol vasakul). Et sellest, mis eelmises lauses just ütlesin, paremini ja täpselt aru saada, peate vaatama videot. (Muidu, olge hoiatatud, võite teha ekslikke järeldusi!)

Olgu lisatud, et kui esimesed ja viimased ringid arvestusest välja jätta, siis Lossi tänava tõusust (fotol paremal selle algus Tartu raekoja tagant) läksid võistlejad üles kiirusega umbes 20 km/h. Eelviimasel ringil tõstsid nad seal tempo 23-24 km/h-ni.

Samuti sõitsin kaasa paar sirget Vabaduse puiesteel. Neil lõikudel näete, millise mõnuga saavad seal tirri lasta need, kes liiguvad grupi sabas. Kuulsin isegi meeste omavahelist vestlust.

Kus siis proffidega vahe tekkis, küsite.

Vahe tekkis Vallikraavi tänava (fotol vasakul minu taga) klompkividega laskumisel. Sealt ehk ongi ägedaimad kaadrid, kuidas ässad nagu püssikuulid minust mööda lendavad. Ilmselt trikk selles peitubki, et Vallikraavi tänaval ei tohi sõita 22-24 km/h, nagu tegin kaks nädalat tagasi rajal luurel käies, vaid tuleb alla tulla täie lauluga – äkki siis põrutab vähem?

Muljetavaldav on ka see, millise kergusega võttis juhtgrupp võistluse keskel Vanemuise tänava tõusu. Nagu näete, siis paistab, justkui tantsiksid mehed mõnuga ratta seljas.

Aga mis ma siin ikka rohkem seletan! Nüüd on teil pidepunktid käes, millele tähelepanu pöörata.

Usun, et see video on täiesti uus tase Eesti asjaarmastajate tehtud rattavõistluse osalusreportaažis. Head nautimist! Ja ettepanekud, mida järgmine kord veelgi paremini teha, on igati teretulnud.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu GP stardi ootel K. E. von Baeri tänava lõpus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 5: Lossi tänava tõusu algus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Art Soonetsi auto võistlejaterivi kõige lõpus. Kes teab, miks on auto ees kaks luuda? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Katkestanud Soome rattur jälgib teistest maha jäänud ratturi ponnistust Lossi tänava tõusul võistluse lõpuosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pullerits Vallikraavi tänava laskumise all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tartu GP sõidu võitja Martin Laas. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton

Neljapäev, mai 27, 2021

Pullerits: Mis košmaar ootab rattureid laupäevasel Tartu GP võidusõidul?

LISATUD VIDEO!

Uskuge mind, tasub ikka ajakirjandust lugeda. Väljaandest Ma Olen Jalgrattur sain mitu nädalat tagasi teada, et tänavuse Tartu GP rattasõidu ring on muudetud oluliselt karmimaks ja põnevamaks. Seda võis aimata juba varakevadel, sest K. E. von Baeri tänav, mida mööda laskuti varem Kassitoome augu kõrvalt Jakobi mäe alla, läks remonti. Ja on remondis tänaseni.

Uus rada, oh õudust, viib üles Lossi tänavast ja laskub tagasi kesklinna mööda Vallikraavi tänavat. Neile, kes pole tartlased, olgu öeldud: need on mõlemad kaetud munakividega.

Seda õudust peab omal nahal järele proovima.

Kutsusin kampa Scanpixi foto- ja videoagentuuri Baltimaade juhi Art Soonetsi, kes omakorda kutsus kaasa noore kõva harrastaja Kaspar Kaasla ning, üllatus-üllatus, kui kaks nädalat tagasi õhtuks kokkulepitud ajal, mil liiklust linnas loodetavasti argiajast vähem, Vabaduse puiesteele kogunesime (esimesel fotol ülal paremal), tuli ühes ka tunnustatud traumatoloog-ortopeed Leho Rips. (Hea, kui selle ala spetsialist sellisel rajal kaasas!)

Ja siis läks sõiduks! Seda saate näha imposantse taustamuusikaga videost.

Muidugi on muljetavaldav Kaasla kiirendus Vanemuise tänava tõusul – läks seal nagu proff. Sama võimas on tema spurt Turu tänaval, kus vanasti hakati finišiheitluseks positsiooni valima. Nüüd on lõpujoon aga Lossi tänava tõusu otsas, minu ülikoolitöökoha kõrval.

Aga video sai tehtud ennekõike kahe munakivilõigu pärast. Lossi mäest (fotol ülal vasakul ja siin paremal) üles pedaalimine on ebameeldiv. Munakivid on seal ümarad ja libedad, mis tähendab, et kui tagumiku sadulast püsti ajad, hakkab ratas su all kivide vahel tantsima ning osa vändapöördest läheb tühja. Ühe korra üles sõidab sealt igaüks. Igatahes pole see raskuselt võrreldav Jakobi mäega – on palju hullem. Aga pole Jakobi mägigi kerge: profid on rääkinud, et suudavad sealt 6-7 korda enam-vähem muretult üles sõita, aga kui seda tuleb teha tosin ja rohkem korda, hakkab juba valusalt jalgele. Seega saab olema huvitav pärast kuulda, mis nad ütlevad Lossi tänava tõusu kohta.

Kuid karta võib, et veelgi hullem ootab ees pärast mäkke samist. Vallikraavi tänava laskumine on košmaar!

Sinna saab Kuradisilla alt laskudes hurraaga peale minna, aga enne endist kunstimuuseumi on vasakkurv, kus tuleb külili lendamise vältimiseks igal juhul hoogu maha pidurdada, sest Vallikraavi munakivid, küll palju ütlasema pinnaga kui Lossi tanava omad, on ikka salakavalalt libedad, ka kuiva ilmaga. Seejärel tuleb arvukalt lohke ja ebatasasusi, mis võivad hakata ratast viskama. Ent tegelikult pole seegi veel kõige hullem!

Kõige kohutavam on see, et kui hakkad Vallikraavi tänava laskumisel (fotol paremal) jõudma lõppu, tunned, kuidas kogu keha, ennekõike käed, on totaalselt läbi raputatud ja väristatud. Vibratsioon on seal meeletu! Ühe korra elasin selle üle, aga teist korda enam ei tahaks, enamatest kordadest rääkimata.

Sellest tuleb laupäeval karm võidusõit, kus grupp laguneb kiiresti tükkideks ning kus keha saab metsikut vatti. Vaadake läbi videokokkuvõte, mille teile tegin, ja te veendute selles ise!

Foto 1: Priit Pullerits Tartus Vabaduse puiesteel pärast Tartu GP ringi läbimist. Foto autor: Art Soonets
Fotod 2 ja 3: Tartu GP raja ettevalmistustööd Lossi tänava otsas Toomemäel neljapäeva keskpäeval. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Lossi tänava tõus ootamas rattureid. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Vallikraavi tänav. Fotode autor: Ove Maidla, Postimees/Scanpix
Foto 7: Neljapäeval värske asfaldipaiga saanud Lossi mäe tipp Riigikohtu hoone kõrval, taamal Kuradisild. Foto autor: Priit Pullerits

Teisipäev, mai 25, 2021

Pullerits: Mis jooks oli headel aegadel mai lõpus kohustuslik?

Tõelist elu näinud mehed küllap mäletavad, et omal ajal peeti mai lõpus Tartus TRÜ ja EPA vahel 100x1000 meetri teatejooks. 1988. aasta kevadel sõitsid Tallinnast bussidega osalema ka TPI jooksjad.

Tol korral TRÜ staadionil peetud võistlusel jooksin ülikooli eest esimest vahetust (fotol stardijoonel keskel). Siserajalt alustas tollane Eesti paremaid keskmaamehi Valdek Apivala. Kes oli väljas EPA eest, seda enam ei mäleta. Ülemisel fotol paremal annab stardi Heiki Tuul, tollaseid paremaid noori pikamaajooksjaid.

Läksin kohe ette tempot tegema. Siinne pilt on tehtud poolel distantsil. Umbes kolmandik enne etapi lõppu pani Apivala kiirust juurde ja andis vahetuse üle esimesena. Tema aeg oli mu mäletamist mööda 2.30 alguses, mul paar sekundit aeglasem. Lõpetasin oma etapi teisena, EPA mees jäi kaugele maha.

Lõpuks võitis teatejooksu ikkagi EPA ajaga 4:45.11. TRÜ jäi 4:50.08ga teiseks. TPI katkestas, sest neil said mehed enne lõppu lihtsalt otsa. Mu märkmetes on kirjas, et jooksin TRÜ eest paremuselt teise aja. Parima aja jooksis Aivar Ojastu. 

Kes soovib jätkuvalt liikuvaid pilte, sellele soovitan endiselt seda kiiruskatset. Kuni tuleb uus ja huvitavam.

Fotode autor: Tiia Leps

Pühapäev, mai 23, 2021

Pullerits: Kuidas sõita maastikurattaga, nagu Ott Tänak sõidab ralliautoga?

LISATUD VÄRSKE VIDEO!
Tartu lähedal paistab, et on saanud enam-vähem valmis Tiksoja matkarajad. Käisin laupäeval neil rattaga sõitmas ja tegin teie jaoks filmi, et saaksite aega ja energiat kokku hoida ning ei peaks ise tingimata kohale minema ja isiklikult järele proovima (ja rada ülerahvastama).

Märkisin ära ka närvikõditavad kohad. Kas ikka mahun sillale keerama või ei? Kas kraavist saan nii läbi, et üle lenksu ei lenda? Ega keera kurvides küljega vastu puud? Kas õnnestub üle mahalangenud puude hüpata nii, et käkaskaela ei maandu? Kas looklevalt laudteelt ei prantsata maha? Ja situatsioonist tulenevalt: kas isa saab oma kaks last ikka eest ära tõmmatud? Andsin iga kord eemalt lähenedes häälega märku ja tänasin neid mööda sõites tee andmise eest; viimane kord, kui neile vastu sõitsin, ütlesin, et rohkem neid ei tülita, mis peale isa lahkelt naeratas ja lausus, et pole hullu – küllap sai aru, et käib inspireeriva dokumentaalfilmi tegemine. (See kõik näitab, et ole teistele tänulik ja arvesta nendega ning nad suhtuvad mõistvalt ka sinusse. Aitäh veel kord sellele isale!)

Olgu lisatud, et liikumist keelavat silti, mis oli nende radade alguses talvel, nüüd seal enam pole – see on ka filmis selgesti näha; samuti olgu märgitud, et puuduvad rattaga sõitmist keelavad märgid. Kuid ma ei ole kindel, et neid märke ei tule – seega kui otsustate Tiksoja radadele sõitma minna, veenduge, et seal pole endiselt rattaga liiklemist keelavaid silte.

Panin oma videole suurejoonelisemuusika ka taustaks, et oleks ikka meeleolukam ja annaks dokumentaalfilmi mõõdu välja. Igatahes tekib tagantjärele vaadates tunne, nagu sõidaks ralliautoga – sarnasus sellega, mida teleekraanilt olen juhtunud ralliautodest nägema, on hämmastavalt suur, kas pole?

Fotod 1-3: Tiksoja matkarada ja metsaalune nädal tagasi, 15. mail. Fotode autor: Priit Pullerits

Reede, mai 21, 2021

Pullerits: Suur spikker neile, kes peavad kommenteerima, miks esinemine aia taha läks

Teate, mind on ära tüüdanud see nüüdisaegne loosunglik võltspositiivsus.

Olgu tegemist laulu-, muu või spordivõistlusega, ikka kuuleme laia naeratuse saatel stamplauseid:

«Tunne oli hea!»

«Ma ei mõelnud tulemusele!»

«Nautisin täiega!»

«Kohutavalt äge oli laval/rajal olla!»

«Midagi ei jäänud sisse, andsin endast kõik!»

«Tegelikult olen nii õnnelik, et siia üldse võistlema sain!»

«Meeleolu on fantastiline!»

«Konkurendid olid imelised!»

«Publik oli maru tore ja toetav!»

«Kogu tiim tegi suurepärast tööd ja andis endast sada protsenti!»

«Olen tänulik kõigile pöidlahoidjatele!»

«Tänan südamest kõiki, kes minusse uskusid!»

«Ma sain siit nii palju head ja kasulikku!»

«Siit on nüüd hea edasi minna!»

«Ma ei jõua ära oodata, mida kõike tulevik toob!»

Omalt poolt ütleks selle peale vaid nii palju: öökima ajab.

Foto 1: Uku Suviste pingutamas Rotterdamis. Eurovisiooni lauluvõistluse finaali ta ei pääsenud. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Kregor Zirk rõõmustamas pärast 400 meetri vabaujumise eelvõistlust Budapestis EM-võistlustel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kregor Zirk on hüpanud stardipukilt vette 2019. aasta MM-võistlustel. Foto autor: AFP/Scanpix

Teisipäev, mai 18, 2021

Pullerits: Mis on need kaks asja, mille te olete ära unustanud (ja millest ühele te pole mõelnudki!)?

Kas te oma vererõhku olete mõõtnud? Hüpertooniatõbi ehk kõrgvererõhktõbi on, muide, väga paljudel juhtudel geneetiliselt määratud. Aga peale pärilikkuse on sel ka muid võimalikke põhjuseid.

Spordiarst Gunnar Männik rääkis palju kasulikku, aga kõik eelmise laupäeva Postimehes ilmunud usutlusse ei mahtunud. Näiteks, kui avastate, et vererõhk on kõrge, siis kardioloog annab nõu, milliste koormustega üldse võib trenni teha, rääkis dr Männik, kuid selge on tema sõnul see, et võistlussporti selline inimene tegema ei peaks.

Ent ärge arvake, et kui olete noor inimene, siis see ja järgnev teisse ei puutu. Oi, kuidas puutub! Dr Männik seletas, et vererõhku võib noorel inimesel tõsta näiteks see, kui ta ei pea saalitreeningul kinni staatiliste ja dünaamiliste jõuharjutuste õigest vahekorrast. See tähendab seda, et staatiliste jõuharjutuste osakaal on liiga suur - ja see võibki soodustada kõrgevererõhktõve teket. Teisisõnu: jõutreeningul võib hüpertoonia teke välja lüüa.

Dr Männik pani südamele, et kui keskeas inimene, nagu siin ilmselt enamik teist, läheb jõusaali, tuleks tal enne kindlasti konsulteerida personaaltreeneriga, et mitte teha jõuharjutusi uisapäisa, vaid nii, nagu on õige ja ohutu. Samas, lisas ta, on jõutreeningute osakaal keskealistel ehk neil, kel vanust üle 40 aasta, ülitähtis, et hoida ära sarkopeenia ehk skeletilihaste kõhetumise teket, mis tahes tahtmata hakkab teatud vanusest peale. See on üks peamisi põhjuseid, nentis dr Männik, miks eakad inimesed kukuvad ja murravad luid, eelkõige reieluu kaela. "D-vitamiin ja jõutreening 40 pluss vanuses tervisespordiinimestel on väga tähtis," lausus dr Männik.

Jõutreeningut tehakse tavaliselt kaks kuni äärmisel juhul kolm korda nädalas, mitte mingil juhul rohkem, ütles dr Männik, sest põhiline efekt jõutreeningu järel ilmneb mitte samal päeval, vaid järgmisel päeval, mis tähendab, et järgmisel päeval tuleks anda puhkust nendele lihastele, millele jõutreeningut sai tehtud. "Et kiirendada taastumist jõutreeningust, soovitatakse järgmisel päeval teha kerget aeroobset treeningut, näiteks joosta aeroobses tsoonis," rääkis mulle dr Männik. "Kui räägime aeroobsest treeningust, peab alati lähtuma pulsist."

Aeroobne treening jaotatakse kolme rühma: arendav, säilitav ja taastav pulss. Lähtudes nendest pulsisagedustest tulebki teha trenni aeroobses režiimis, seletas dr Männik, et mitte viia organismi ülekoormustsooni, k.a tugi-liikumisaparaati.

Niisiis, treenimine lähtugu vanusest ja treenitusest, sõnas dr Männik. "Kui süstemaatiliselt trenni teha, siis mitte mingil juhul iga päev," täpsustas ta. "Sa pead andma vähemalt kaks puhkepäeva nädalas. Kui tahad jõutreeninguid teha, siis viiest päevast nädalas võid teha kaks päeva jõutreeningut, aga kolm päeva tee aeroobset treeningut."

Ja veel kord dr Männiku sõnul: jõutreeningu tegemine on teretulnud, kuid seda tuleb teha personaaltreeneri nõuannete järgi jõusaalis, mitte lahmida ise harjutusi. "Ma pooldan igal juhul jõutreeningute tegemist vanemas eas inimestel, et tugevdada skeletilihaseid, et ta ei kukuks maha, saaks valudeta liikuda, autost tõusta – selleks on jõutreening väga tähtis," resümeeris dr Männik.

Millal teie tegite viimati jõutrenni? Ja millal mõõtsite viimati vererõhku?

Foto 1: Priit Pullerits rattaga 11. mail sel hooajal esimest korda lühikeses vormis väljas. Kes teab, kus pilt on tehtud? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Priit Pulleritsu vererõhu näidud 29. märtsil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Sihvakad männid Tartu maakonnas. Kes teab, kus? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jänesekapsaväli Tartu lähedal. Kes teab, kus? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Uus tee jalgrattaga kiirendamiseks Tartus. Kes teab, kus? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Ilus talukoht Tartu maakonnas. Kes teab, kus? Foto autor: Priit Pullerits

Laupäev, mai 15, 2021

Pullerits: Kuidas ma panin kolm väga kõva tulemust kirja

Täna saate tänu minule loodetavasti elus paljud asjad tagasi õige raja peale. Nii kerge on ju kõrvale kalduda, eriti kui ümberringi võimendatakse nii vildakaid sõnumeid.

Teile olulisim on mu intervjuu spordiarst Gunnar Männikuga (fotol all paremal), kes ütleb välja mitu olulist sõnumit igaühele. Mõned lõigud minu vestlusest temaga.

Kui sageli võiks keskealised inimesed võistelda, et mitte end ära tappa?

Inimorganismi ainevahetus hakkab kardinaalselt aeglustuma juba peale kolmekümnendat eluaastat, seega aeglustub ka taastumine. Kui üle 40- või 50-aastased jätkavad suure mahuga võistlemist, peavad nad selleks tegema vastaval spordialal aeroobses režiimis treeninguid, jälgides kogu aeg pulssi. Kui lähed läbima maratoni ja oled eelnevalt jooksnud ainult 42 kilomeetrit, on see absurdi tipp. Niimoodi teha ei tohi! Sellega ainult tapad oma tervist. 

Kas 40- ja 50-aastased, kes on treenitud ja tugevad, peaks sellest hoolimata hakkama võistlemisega tagasi tõmbama?

Muidugi, see on selge, sest sa lihtsalt ei suuda enam selliste koormustega trenni teha, nagu varem, ja ei tohigi teha. Kuid samas liikuma pead. Liikumine on elu alus. Fakt on see, et trenni tuleb teha, aga trenni tuleb teha mõistusega. Nädalas peab võtma vähemalt kaks puhkepäeva. 

Kuidas ära tunda, kui ärapanemine võistlustel muutub mõõdutundetuks?

Ärapanemissporti 40st vanematele ma ei soovitagi. Tehke ikkagi tervisesporti! Kui hakkad ärapanema, muutub tervisesport võistlusspordiks. Kui tahad võistelda, tee seda iseendaga. Näiteks kui saavutasid rattasõidul mullu mingi koha ja aja, siis võrdle järgmisel aastal selle tulemusega iseennast, mitte ära võrdle end teistega.
*

Teiseks, kahtlemata olete kuulnud, et nii palju põevad depressiooni; äkki olete isegi kahtlustanud, et see häda on mõnel lähedasel, ja mõni ehk on arvanud, et äkki koguni temal endal. Depressioonist räägitakse nii palju, nagu oleks selle levik epideemiline. Aga kuidas on lood tegelikult? Andsin endast parima (fotol paremal loo plaan), et tõele jälile jõuda. Ja mis selgus...

*

Kolmandaks - ja seepärast kolmandaks, et loodetavasti see spordimehi ei panina - rääkis kolleeg Neeme Raud väga avameelselt, kuidas tal tekkis alkoholisõltuvus, kuidas ta peaaegu põhja jõudis, mis moodi sealt välja ronis ja kuidas peab nüüd elama, et uuesti samasse kraavi ei kukuks. Õpetlik lugu kõigile, kes on silmitsi ükskõik millise sõltuvusega. Miks mitte ka sportimissõltuvusega, millest rääkis mulle intervjuus dr Männik.

Ärge nüüd öelge, et ma pole oma tööga rahvale kasulikku panust andnud.

Foto 1: 2013. aasta Tallinna maratoni lõpetamise järel kokku kukkunud osaleja. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Spordiarst Gunnar Männik on loonud ka klaveriteoseid. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 3: Koolipsühholoog Karmen Maikalu, üks depressiooniteemalise loo allikaid. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu depressiooniteemalise loo plaan. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Neeme Raud ei võta enam tolkagi alkoholi. Käes on tal veeklaas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Teisipäev, mai 11, 2021

Pullerits: Mida enne rattavõistluse starti juua?

Hommikul võistlusele sõites joob autoremondilukksepana töötav Margo Kippasto autos ära poolteist liitrit Borjomi mineraalvett – sellepärast, et siis on startides varutud organismi piisavalt vedelikku ega pea muretsema, kui joomine sõidutuhinas meelest läheb. 

Tehnilistel maastikuradadel ei ole suurel kiirusel pudeli haaramiseks tihti head võimalustki. Seda, et n-ö ettejoomisest pissihäda peale tuleks, pole Kippastol kordagi juhtunud. Vedelik kaob higistades kehast niigi.

Vytautase mineraalvett Kippasto ei soovita, sest selles sisaldub liiga palju magneesiumi ning temal on see löönud kõhu lahti. Värska vesi ei ole tema väitel jällegi nii tõhus nagu Borjomi, kus leidub vähem gaasi kui enamikus teistes karboniseeritud jookides.

Paar päeva enne võistlusi magneesiumi süüa ja loota, et tänu sellele pingutuse ajal krampe ei teki, on Kippasto sõnul asjatu lootus. Selleks tuleks teha siiski paarinädalane kuur, lausub ta. Tema puistab rajale kaasavõetavatesse joogiveepudelitesse hüdrotablette, mis aitavad tõsise pingutuse ajal organismil paremini vett omastada. Ta on täheldanud, et puhta vee joomine ei too higistades sageli kasu, vaid vastupidi: vesi «peseb» olulised ained kehast hoopis välja.

Vaat siis, millist nõu jagab värskes rattaajakirjas Ma Olen Jalgrattur minu nimelise rubriigi «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» tegelane Margo Kippasto, kes alustas rattasõiduga alles kuldses keskeas, kümme aastat tagasi. Ta alustas maastikusõitudel kohtadega kolmandas ja neljandas sajas, jõudis kaks aastat hiljem tulemuste poolest teise saja algusse ning on viimased neli hooaega olnud pea eranditult kindel lõpetaja esisajas. Seega tasub tema kogemusi usaldada.

Millised on Kippasto ülejäänud kuus õppetundi, seda saategi lugeda rattaajakirja uuest numbrist, nagu ka sellest:

* Rattaäri naudib Eestis pärituult. Ülevaatlikus tabelis on kirjas üle kolmekümne viie rattapoe.
* Maksimalist Aksel Nõmmela vaatab tagasi oma viiele profiaastale.
* Mis värk Eestis selle Colnagoga ikkagi on? Jalgrattad seinal. Juba kuues lugu.
* Rattajutt keskealiselt keskealistele. Jutustab Andres Keil.
* Sangaste Valgete Teede rattaralli keerab veel vinti peale.
* Podcastid vahendavad üle maailma ägedaid rattalugusid. Rattaajakirjale räägivad taskuhäälingutest inglased, eestlased ja ameeriklane.
* Rattamehaanikute rubriigis räägib seekord Risto Usin Bora-hansgrohest.
* Tour of Estonial tuleb mängu Lossi tänava munakivitõus.
* Itaalias prooviti enne Girot roosat värvi.
* Eesti olümpiakoondise ratturite võistlusvormist.
* Ottavio Bottecchia. Itaalia kangelase salapärane surm.

Foto 1: Giro d'Italia liider Filippo Ganna pühapäevasel etapil joomas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Cube'i maastikuratta ja kahe joogiveepudeliga pärast Flat Iron Mesa raja läbimist Moabist lõunas. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, 27. numbri esikaas. Kujundus: Artur Kuus. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre

Reede, mai 07, 2021

Pullerits: Kas tahate rattasõiduga teenima hakata? Eks hakake kulleriks!

LISATUD VIDEO!

Ühel päeval nägin Tartus Postimehe toimetuse hoones viiendal korrusel noort meest, keda ma ei tundnud. Tal olid linnaratturi tumedad riided seljas ning suur sinine Wolti kott käe otsas. Tuli kellelegi süüa tooma. Kasutasin juhust ja astusin ligi: palusin näidata, milline see kott seestpoolt välja näeb, sest olen alati juurelnud, kuidas toit seal ümber ei lähe ja supp kaane alt välja ei immitse, kui kuller läbi linna kihutab.

Ta siis näitas lahkesti. Misjärel küsisin, kas võin temaga ühe tööpäeva kaasa teha – selleks, et sellest reportaaž kirjutada.

Ta oli taas lahkesti nõus.

Siis küsisin nime ka, et helistan peagi ja lepime täpsemalt kokku.

Tuli välja, et olin tabanud Eesti ilmselt ühe sitkema rattakulleri. Marten Soesoni, Tartu Ülikooli majandustudengi nimi on isegi FISi ametlikul leheküljel kirjas. Ta on saanud aastate eest Põhjamaade meistrivõistlustel sprindis 31. koha (teisisõnu, jäänud esimesena veerandfinaalist välja), kuid juba paar aastat enam võistlusspordiga ei tegele. Siiski näitab FISi kodulehekülg, et ta sai Tartu maratonil 26. koha. (Ei tea, kust nad sellise tulemuse võtsid...) Kindel fakt on see, et Eesti meistrivõistlustel sprindis sai ta tänavu 13. koha. Pole paha!

Eelmise nädala reedel tegingi temaga pärastlõunal kella neljast alates ligi viietunnise tööpäeva kaasa. Selle kirjeldust saate lugeda laupäevase Postimehe uuendatud nädalalõpus leheküljel 16.

Vähese lugemisoskusega tüüpidele panin kokku ka video, sest öeldakse ju, et oma silm on kuningas ja parem üks kord näha kui kolm korda lugeda.

Statistikat ka!

Kulleri reedene tööpäev 

Tööpäeva pikkus 4:52.
Puhas rattasõiduaeg 2:25.
Rattaga sõidetud 44 km.
Keskmine sõidukiirus 18,3 km/h.
Maksimaalne sõidukiirus 42 km/h.
Keskmine südamelöögisagedus minutis 127.
Maksimaalne pulss 177.
Kulutatud energia 2063 kilokalorit.
Täidetud tellimusi 17.
Teenistus 68 eurot.

Toiduvedaja staaž

Marten Soeson on toidukullerina tegutsenud 2019. aasta algusest. Ta teeb nädalas neljal-viiel päeval keskmiselt nelja ja poole tunni pikkuseid vahetusi.
Rattaga läbitud distants:
2019 – 10 000 km;
2020 – 7000 km;
2021 – 3000 km.
Kokku täitnud rattaga umbes 5700 tellimust.
Edukaima päeva teenistus 115 eurot (üheksatunnine vahetus).
Suurim täidetud tellimuste arv päevas 37.
Suurim tipp ehk jootraha 15 eurot.
Pikim tellimussõit 10 km Tallinnas kesklinnast Viimsisse.
Lühim tellimus 35 sammu jalgsi.
Suuremad tellimused: 10 karpi pitsat; 20 pooleliitrist pudelit õlut.
Kokkupõrkeid ja õnnetusi kokku 4. 

Foto 1: Wolti toidukuller Marten Soeson väntamas üles Lossi tänava mäest Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits toidukuller Marten Soesoni (ees) töövarjuna Tartus. Kes tunneb ära, mis tänav see on? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kuller Marten Soeson viib tellitud portsjonid Tartus Teguri tänava eramusse. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Marten Soesoni ja Priit Pulleritsu reedese kulleripäeva marsruut. Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, mai 06, 2021

Pullerits: Kas minu või Eesti ratturite olümpiavorm on erilisem?

Kas teate, kuhu jäid minu esimesed ratturipüksid? Helesinised ja valgete traksidega. Õigemini peaks alustama sellest, et kas oskate ära arvata, mis nendega juhtus.

Need ei pidanud lihtsalt vastu. Üheksa aastat tagasi, kui viisime Jaanus Laidveega oma Salt Lake Cityst, olümpialinnast ostetud Treki maastikurattad Moabi peatänaval rattapoodi hooldusse, ütles sealne mehaanik lause, mis on meeles siiani: "Moab damages bikes." Moab lõhub rattaid. Nii karmid rajad seal.

Niisiis pole ime, kui ka püksid seal vastu ei pidanud. Järgmise Moabi-ekspeditsiooni lõpus rändasid need prügikasti. Polnud mõtet neid Eestisse tagasi vedada - taguots oli vertikaalselt lõhki rebenenud.

Praegu on mul kahed rattapüksid. Ühed on väga erilised, milliseid pole maailmas kellelgi. Need on nimelised. Kummalgi reiel ilutseb mu perekonnanimi. Isegi Tanel Kangertil ega Peeter Pruusil, kes lähevad Eestit esindama Tokyo olümpiale, pole omanimelisi rattapükse. Vaat nii! Rein Taaramäel ka pole. Vot!

Mis siis saab, kui need unikaalsed püksid ka katki lähevad? Siis pole katki midagi! Allan Oras ütles mulle mullu, et tal peaks oma moomoo ettevõttes need lõiked või mis iganes alles olema, et vajadusel saab lasta uued püksid teha. Igatahes on mu vorm isikupärasem ja erilisem kui see, millega Kangert ja Pruus lähevad olümpiale. Kui nad tahavad seal veidigi silma paista, ei jää neil üle muud, kui tuleb medalile sõita.

See on muidugi kosmos, mida ma siin teile endast ja Kangertist ja Pruusist räägin. Mõned üritavad ka sinnapoole küünitada, soetades endale Cofidise või Astana või lausa Sky meeskonna aastatetaguse vormi, arvates, et ehk paistavad sellega silma, ent arvestamata, et kõik vähegi kainelt mõtlevad inimesed näevad ju läbi, et nad ehivad end võltssulgedega.

Tundub tühine teema? Aga ei ole! Ega siis muidu jalgratturite liit lasknud Eesti olümpiaratturite vormist terve pildiseeria teha, et see mööda Eestit laiali saata. Põhjus, miks rattavormist paraku liiga palju juttu ei tehta, peitub selles, et vähestel on, mida isikupärast enda seljas näidata - millest sul siis ikka rääkida, kui sõidad mingi masstoodangu särgi ja pükstega; siis räägidki parem oma sadulapostist või lenksupaelast.

Fotod 1-3: Gleb Karpenko (Ampler Development Team), Eesti mullune meister eraldistardist sõidus, näitab Eesti ratturite vormi, mida nad kannavad Tokyo olümpial. Disain: Timo Saabas (moomoo). Fotode autor: Adam Illingworth / Eesti Jalgratturite Liit

Esmaspäev, mai 03, 2021

Pullerits: Kuidas ma teile vastu tulen ja te sportlikku tuju üleval hoian?

Ei tahaks kõlada pessimistlikult, aga asjalood on ikka väga käest ära. Mitte üksnes seetõttu, et Tartu rattaralli toimub ka tänavu virtuaalsõiduna ehk õigem oleks öelda: igaüks omaette või tillukese seltskonnaga, mis ei tekita küll erilist tiivustust. Kuigi olen pigem üksik hunt, siis mõnikord on seltsis segasem - nagu see, et mulle maitseb tort, ei tähenda, et peaksin seda sööma kolm korda päevas. Seega, tõenäoliselt jääb Tartu rattaralli ka tänavu sõitmata, ehkki mul on Klubi Tartu Maraton arvel 60 eurot krediiti, sest sain ju Tartu suusamaratonist arstitõendiga vabastuse. Aga loodetavasti tekib atraktiivsemaid võimalusi seda 60 eurot ära kasutada.

Asjalood on sandid ka selle poolest, et razve eto mai mesjats, nagu küsiks venelased. Muidugi mitte! Vaadake, mis õues toimub: Tartus vali tuul, jahedus, lörts. Õige peremees ei aja sellise ilmaga isegi koera välja. Ja õige rattur, kes hoolib oma jalgrattast sama palju nagu hea peremees koerast, ei aja ka oma ratast välja. Või kui rattast kahju ei ole, sest see on asendatav, siis iseendale võiks küll mõelda.

Mida ma öelda tahan, küsite. Õige küsimus! Tahan öelda seda, et alles kaks aastat tagasi oli samaks ajaks juba saadud korralikult rattasõitu nautida, sellest lausa viimast võttes. Saate aru küll, millest jutt, eks ju? Kuid ega ma ainult endale mõtle - ikka teistele ka, mistõttu panin teile kokku meeleoluvideo Moabi parimatest rattaradadest. Saan aru, et enamikule ei paku huvi vaadata 20-minutilist videot ühest rajast - et tüütuks läheb. Aga kui Moabi rajad oma mitmekesiseses on kuude minutisse kokku surutud ja muusika ka taustaks pandud, siis ehk hakkab juba looma, kas pole?

Niisiis, palun väga: ajal, mil koroonaviirus raskendab reisimist ja laagerdamist ning mil kodused olud ka sadulasse ei meelita, olgu teile minu poolt tuju tõstmiseks kokkuvõte sellest, mida te elus eales oma silmaga näinud pole - ja kui elu meil samamoodi edasi läheb, siis väga-väga suure tõenäosusega kunagi ei näegi. Nautige!

Foto 1: Üksik jalgrattur Rollercoasteri rajal, kus saab sõita nagu mööda Ameerika raudteed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Ratturid Gooney Bird Rocki ehk Albatrossi kalju ees Gold Bar Rimi raja alguse läheduses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ratturid õhtupoolikul pressimas läbi liivase vadi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mary's Trailil tuleb rada jagada koos mootorratturitega. Foto autor: Priit Pullerits