laupäev, mai 15, 2021

Pullerits: Kuidas ma panin kolm väga kõva tulemust kirja

Täna saate tänu minule loodetavasti elus paljud asjad tagasi õige raja peale. Nii kerge on ju kõrvale kalduda, eriti kui ümberringi võimendatakse nii vildakaid sõnumeid.

Teile olulisim on mu intervjuu spordiarst Gunnar Männikuga (fotol all paremal), kes ütleb välja mitu olulist sõnumit igaühele. Mõned lõigud minu vestlusest temaga.

Kui sageli võiks keskealised inimesed võistelda, et mitte end ära tappa?

Inimorganismi ainevahetus hakkab kardinaalselt aeglustuma juba peale kolmekümnendat eluaastat, seega aeglustub ka taastumine. Kui üle 40- või 50-aastased jätkavad suure mahuga võistlemist, peavad nad selleks tegema vastaval spordialal aeroobses režiimis treeninguid, jälgides kogu aeg pulssi. Kui lähed läbima maratoni ja oled eelnevalt jooksnud ainult 42 kilomeetrit, on see absurdi tipp. Niimoodi teha ei tohi! Sellega ainult tapad oma tervist. 

Kas 40- ja 50-aastased, kes on treenitud ja tugevad, peaks sellest hoolimata hakkama võistlemisega tagasi tõmbama?

Muidugi, see on selge, sest sa lihtsalt ei suuda enam selliste koormustega trenni teha, nagu varem, ja ei tohigi teha. Kuid samas liikuma pead. Liikumine on elu alus. Fakt on see, et trenni tuleb teha, aga trenni tuleb teha mõistusega. Nädalas peab võtma vähemalt kaks puhkepäeva. 

Kuidas ära tunda, kui ärapanemine võistlustel muutub mõõdutundetuks?

Ärapanemissporti 40st vanematele ma ei soovitagi. Tehke ikkagi tervisesporti! Kui hakkad ärapanema, muutub tervisesport võistlusspordiks. Kui tahad võistelda, tee seda iseendaga. Näiteks kui saavutasid rattasõidul mullu mingi koha ja aja, siis võrdle järgmisel aastal selle tulemusega iseennast, mitte ära võrdle end teistega.
*

Teiseks, kahtlemata olete kuulnud, et nii palju põevad depressiooni; äkki olete isegi kahtlustanud, et see häda on mõnel lähedasel, ja mõni ehk on arvanud, et äkki koguni temal endal. Depressioonist räägitakse nii palju, nagu oleks selle levik epideemiline. Aga kuidas on lood tegelikult? Andsin endast parima (fotol paremal loo plaan), et tõele jälile jõuda. Ja mis selgus...

*

Kolmandaks - ja seepärast kolmandaks, et loodetavasti see spordimehi ei panina - rääkis kolleeg Neeme Raud väga avameelselt, kuidas tal tekkis alkoholisõltuvus, kuidas ta peaaegu põhja jõudis, mis moodi sealt välja ronis ja kuidas peab nüüd elama, et uuesti samasse kraavi ei kukuks. Õpetlik lugu kõigile, kes on silmitsi ükskõik millise sõltuvusega. Miks mitte ka sportimissõltuvusega, millest rääkis mulle intervjuus dr Männik.

Ärge nüüd öelge, et ma pole oma tööga rahvale kasulikku panust andnud.

Foto 1: 2013. aasta Tallinna maratoni lõpetamise järel kokku kukkunud osaleja. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Spordiarst Gunnar Männik on loonud ka klaveriteoseid. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 3: Koolipsühholoog Karmen Maikalu, üks depressiooniteemalise loo allikaid. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu depressiooniteemalise loo plaan. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Neeme Raud ei võta enam tolkagi alkoholi. Käes on tal veeklaas. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

teisipäev, mai 11, 2021

Pullerits: Mida enne rattavõistluse starti juua?

Hommikul võistlusele sõites joob autoremondilukksepana töötav Margo Kippasto autos ära poolteist liitrit Borjomi mineraalvett – sellepärast, et siis on startides varutud organismi piisavalt vedelikku ega pea muretsema, kui joomine sõidutuhinas meelest läheb. 

Tehnilistel maastikuradadel ei ole suurel kiirusel pudeli haaramiseks tihti head võimalustki. Seda, et n-ö ettejoomisest pissihäda peale tuleks, pole Kippastol kordagi juhtunud. Vedelik kaob higistades kehast niigi.

Vytautase mineraalvett Kippasto ei soovita, sest selles sisaldub liiga palju magneesiumi ning temal on see löönud kõhu lahti. Värska vesi ei ole tema väitel jällegi nii tõhus nagu Borjomi, kus leidub vähem gaasi kui enamikus teistes karboniseeritud jookides.

Paar päeva enne võistlusi magneesiumi süüa ja loota, et tänu sellele pingutuse ajal krampe ei teki, on Kippasto sõnul asjatu lootus. Selleks tuleks teha siiski paarinädalane kuur, lausub ta. Tema puistab rajale kaasavõetavatesse joogiveepudelitesse hüdrotablette, mis aitavad tõsise pingutuse ajal organismil paremini vett omastada. Ta on täheldanud, et puhta vee joomine ei too higistades sageli kasu, vaid vastupidi: vesi «peseb» olulised ained kehast hoopis välja.

Vaat siis, millist nõu jagab värskes rattaajakirjas Ma Olen Jalgrattur minu nimelise rubriigi «Pullerits tutvustab harrastajate õppetunde» tegelane Margo Kippasto, kes alustas rattasõiduga alles kuldses keskeas, kümme aastat tagasi. Ta alustas maastikusõitudel kohtadega kolmandas ja neljandas sajas, jõudis kaks aastat hiljem tulemuste poolest teise saja algusse ning on viimased neli hooaega olnud pea eranditult kindel lõpetaja esisajas. Seega tasub tema kogemusi usaldada.

Millised on Kippasto ülejäänud kuus õppetundi, seda saategi lugeda rattaajakirja uuest numbrist, nagu ka sellest:

* Rattaäri naudib Eestis pärituult. Ülevaatlikus tabelis on kirjas üle kolmekümne viie rattapoe.
* Maksimalist Aksel Nõmmela vaatab tagasi oma viiele profiaastale.
* Mis värk Eestis selle Colnagoga ikkagi on? Jalgrattad seinal. Juba kuues lugu.
* Rattajutt keskealiselt keskealistele. Jutustab Andres Keil.
* Sangaste Valgete Teede rattaralli keerab veel vinti peale.
* Podcastid vahendavad üle maailma ägedaid rattalugusid. Rattaajakirjale räägivad taskuhäälingutest inglased, eestlased ja ameeriklane.
* Rattamehaanikute rubriigis räägib seekord Risto Usin Bora-hansgrohest.
* Tour of Estonial tuleb mängu Lossi tänava munakivitõus.
* Itaalias prooviti enne Girot roosat värvi.
* Eesti olümpiakoondise ratturite võistlusvormist.
* Ottavio Bottecchia. Itaalia kangelase salapärane surm.

Foto 1: Giro d'Italia liider Filippo Ganna pühapäevasel etapil joomas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Cube'i maastikuratta ja kahe joogiveepudeliga pärast Flat Iron Mesa raja läbimist Moabist lõunas. Foto: Priit Pullerits
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värske, 27. numbri esikaas. Kujundus: Artur Kuus. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre

reede, mai 07, 2021

Pullerits: Kas tahate rattasõiduga teenima hakata? Eks hakake kulleriks!

LISATUD VIDEO!

Ühel päeval nägin Tartus Postimehe toimetuse hoones viiendal korrusel noort meest, keda ma ei tundnud. Tal olid linnaratturi tumedad riided seljas ning suur sinine Wolti kott käe otsas. Tuli kellelegi süüa tooma. Kasutasin juhust ja astusin ligi: palusin näidata, milline see kott seestpoolt välja näeb, sest olen alati juurelnud, kuidas toit seal ümber ei lähe ja supp kaane alt välja ei immitse, kui kuller läbi linna kihutab.

Ta siis näitas lahkesti. Misjärel küsisin, kas võin temaga ühe tööpäeva kaasa teha – selleks, et sellest reportaaž kirjutada.

Ta oli taas lahkesti nõus.

Siis küsisin nime ka, et helistan peagi ja lepime täpsemalt kokku.

Tuli välja, et olin tabanud Eesti ilmselt ühe sitkema rattakulleri. Marten Soesoni, Tartu Ülikooli majandustudengi nimi on isegi FISi ametlikul leheküljel kirjas. Ta on saanud aastate eest Põhjamaade meistrivõistlustel sprindis 31. koha (teisisõnu, jäänud esimesena veerandfinaalist välja), kuid juba paar aastat enam võistlusspordiga ei tegele. Siiski näitab FISi kodulehekülg, et ta sai Tartu maratonil 26. koha. (Ei tea, kust nad sellise tulemuse võtsid...) Kindel fakt on see, et Eesti meistrivõistlustel sprindis sai ta tänavu 13. koha. Pole paha!

Eelmise nädala reedel tegingi temaga pärastlõunal kella neljast alates ligi viietunnise tööpäeva kaasa. Selle kirjeldust saate lugeda laupäevase Postimehe uuendatud nädalalõpus leheküljel 16.

Vähese lugemisoskusega tüüpidele panin kokku ka video, sest öeldakse ju, et oma silm on kuningas ja parem üks kord näha kui kolm korda lugeda.

Statistikat ka!

Kulleri reedene tööpäev 

Tööpäeva pikkus 4:52.
Puhas rattasõiduaeg 2:25.
Rattaga sõidetud 44 km.
Keskmine sõidukiirus 18,3 km/h.
Maksimaalne sõidukiirus 42 km/h.
Keskmine südamelöögisagedus minutis 127.
Maksimaalne pulss 177.
Kulutatud energia 2063 kilokalorit.
Täidetud tellimusi 17.
Teenistus 68 eurot.

Toiduvedaja staaž

Marten Soeson on toidukullerina tegutsenud 2019. aasta algusest. Ta teeb nädalas neljal-viiel päeval keskmiselt nelja ja poole tunni pikkuseid vahetusi.
Rattaga läbitud distants:
2019 – 10 000 km;
2020 – 7000 km;
2021 – 3000 km.
Kokku täitnud rattaga umbes 5700 tellimust.
Edukaima päeva teenistus 115 eurot (üheksatunnine vahetus).
Suurim täidetud tellimuste arv päevas 37.
Suurim tipp ehk jootraha 15 eurot.
Pikim tellimussõit 10 km Tallinnas kesklinnast Viimsisse.
Lühim tellimus 35 sammu jalgsi.
Suuremad tellimused: 10 karpi pitsat; 20 pooleliitrist pudelit õlut.
Kokkupõrkeid ja õnnetusi kokku 4. 

Foto 1: Wolti toidukuller Marten Soeson väntamas üles Lossi tänava mäest Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits toidukuller Marten Soesoni (ees) töövarjuna Tartus. Kes tunneb ära, mis tänav see on? Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kuller Marten Soeson viib tellitud portsjonid Tartus Teguri tänava eramusse. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Marten Soesoni ja Priit Pulleritsu reedese kulleripäeva marsruut. Foto autor: Priit Pullerits

neljapäev, mai 06, 2021

Pullerits: Kas minu või Eesti ratturite olümpiavorm on erilisem?

Kas teate, kuhu jäid minu esimesed ratturipüksid? Helesinised ja valgete traksidega. Õigemini peaks alustama sellest, et kas oskate ära arvata, mis nendega juhtus.

Need ei pidanud lihtsalt vastu. Üheksa aastat tagasi, kui viisime Jaanus Laidveega oma Salt Lake Cityst, olümpialinnast ostetud Treki maastikurattad Moabi peatänaval rattapoodi hooldusse, ütles sealne mehaanik lause, mis on meeles siiani: "Moab damages bikes." Moab lõhub rattaid. Nii karmid rajad seal.

Niisiis pole ime, kui ka püksid seal vastu ei pidanud. Järgmise Moabi-ekspeditsiooni lõpus rändasid need prügikasti. Polnud mõtet neid Eestisse tagasi vedada - taguots oli vertikaalselt lõhki rebenenud.

Praegu on mul kahed rattapüksid. Ühed on väga erilised, milliseid pole maailmas kellelgi. Need on nimelised. Kummalgi reiel ilutseb mu perekonnanimi. Isegi Tanel Kangertil ega Peeter Pruusil, kes lähevad Eestit esindama Tokyo olümpiale, pole omanimelisi rattapükse. Vaat nii! Rein Taaramäel ka pole. Vot!

Mis siis saab, kui need unikaalsed püksid ka katki lähevad? Siis pole katki midagi! Allan Oras ütles mulle mullu, et tal peaks oma moomoo ettevõttes need lõiked või mis iganes alles olema, et vajadusel saab lasta uued püksid teha. Igatahes on mu vorm isikupärasem ja erilisem kui see, millega Kangert ja Pruus lähevad olümpiale. Kui nad tahavad seal veidigi silma paista, ei jää neil üle muud, kui tuleb medalile sõita.

See on muidugi kosmos, mida ma siin teile endast ja Kangertist ja Pruusist räägin. Mõned üritavad ka sinnapoole küünitada, soetades endale Cofidise või Astana või lausa Sky meeskonna aastatetaguse vormi, arvates, et ehk paistavad sellega silma, ent arvestamata, et kõik vähegi kainelt mõtlevad inimesed näevad ju läbi, et nad ehivad end võltssulgedega.

Tundub tühine teema? Aga ei ole! Ega siis muidu jalgratturite liit lasknud Eesti olümpiaratturite vormist terve pildiseeria teha, et see mööda Eestit laiali saata. Põhjus, miks rattavormist paraku liiga palju juttu ei tehta, peitub selles, et vähestel on, mida isikupärast enda seljas näidata - millest sul siis ikka rääkida, kui sõidad mingi masstoodangu särgi ja pükstega; siis räägidki parem oma sadulapostist või lenksupaelast.

Fotod 1-3: Gleb Karpenko (Ampler Development Team), Eesti mullune meister eraldistardist sõidus, näitab Eesti ratturite vormi, mida nad kannavad Tokyo olümpial. Disain: Timo Saabas (moomoo). Fotode autor: Adam Illingworth / Eesti Jalgratturite Liit

esmaspäev, mai 03, 2021

Pullerits: Kuidas ma teile vastu tulen ja te sportlikku tuju üleval hoian?

Ei tahaks kõlada pessimistlikult, aga asjalood on ikka väga käest ära. Mitte üksnes seetõttu, et Tartu rattaralli toimub ka tänavu virtuaalsõiduna ehk õigem oleks öelda: igaüks omaette või tillukese seltskonnaga, mis ei tekita küll erilist tiivustust. Kuigi olen pigem üksik hunt, siis mõnikord on seltsis segasem - nagu see, et mulle maitseb tort, ei tähenda, et peaksin seda sööma kolm korda päevas. Seega, tõenäoliselt jääb Tartu rattaralli ka tänavu sõitmata, ehkki mul on Klubi Tartu Maraton arvel 60 eurot krediiti, sest sain ju Tartu suusamaratonist arstitõendiga vabastuse. Aga loodetavasti tekib atraktiivsemaid võimalusi seda 60 eurot ära kasutada.

Asjalood on sandid ka selle poolest, et razve eto mai mesjats, nagu küsiks venelased. Muidugi mitte! Vaadake, mis õues toimub: Tartus vali tuul, jahedus, lörts. Õige peremees ei aja sellise ilmaga isegi koera välja. Ja õige rattur, kes hoolib oma jalgrattast sama palju nagu hea peremees koerast, ei aja ka oma ratast välja. Või kui rattast kahju ei ole, sest see on asendatav, siis iseendale võiks küll mõelda.

Mida ma öelda tahan, küsite. Õige küsimus! Tahan öelda seda, et alles kaks aastat tagasi oli samaks ajaks juba saadud korralikult rattasõitu nautida, sellest lausa viimast võttes. Saate aru küll, millest jutt, eks ju? Kuid ega ma ainult endale mõtle - ikka teistele ka, mistõttu panin teile kokku meeleoluvideo Moabi parimatest rattaradadest. Saan aru, et enamikule ei paku huvi vaadata 20-minutilist videot ühest rajast - et tüütuks läheb. Aga kui Moabi rajad oma mitmekesiseses on kuude minutisse kokku surutud ja muusika ka taustaks pandud, siis ehk hakkab juba looma, kas pole?

Niisiis, palun väga: ajal, mil koroonaviirus raskendab reisimist ja laagerdamist ning mil kodused olud ka sadulasse ei meelita, olgu teile minu poolt tuju tõstmiseks kokkuvõte sellest, mida te elus eales oma silmaga näinud pole - ja kui elu meil samamoodi edasi läheb, siis väga-väga suure tõenäosusega kunagi ei näegi. Nautige!

Foto 1: Üksik jalgrattur Rollercoasteri rajal, kus saab sõita nagu mööda Ameerika raudteed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Ratturid Gooney Bird Rocki ehk Albatrossi kalju ees Gold Bar Rimi raja alguse läheduses. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Ratturid õhtupoolikul pressimas läbi liivase vadi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mary's Trailil tuleb rada jagada koos mootorratturitega. Foto autor: Priit Pullerits