Pullerits: Kuidas välismaised suusareisid noori ära rikuvad?

Vaatan kõiki neid pilte ja videoid välismaal mägedes talvepuhkust veetvatest koolilastest ja ühtäkki saabub selginemine, miks on nüüdisajal noorte hulgas liikumise defitsiit, sportliku tegevuse taandumisest rääkimata.

Süüdi on see, et vanemad on lapsi hea eluga ära hellitanud. Kes ikka Soomes või Rootsis mäest alla laskmas käinud, ei see enam suure tõenäosusega vähemaga lepi. Teisisõnu: kodumaised olud ei tõmba. Ja isegi kui mõned veel spordivad, sest üksikuid „hulle” ikka leidub, siis nonde tekitatud kuvand, et suusatamiseks pead olema oskustelt äss ja varustuselt mitte olulisem kehvem, kui Eesti koondislased, võtab teistel igasuguse isu; teate ja mäletate küll, kui tähtis on noortele võrdlus teistega – keegi ei taha nõrgem ja kehvem olla.

Aga kuidas olid asjad minu ajal?

Mäletan, kui murdsin Raigastvere järve kaldal paksu lumega kaetud nõlvast alla sõites oma esimese puusuusa. See juhtus millalgi 1970ndate teises pooles. Isa pani murdunud kohale epo-liimi ja õhukese puuklotsi ning kinnitas selle pealt- ja altpoolt plekiga ning suusatamine läks edasi. Käisin sellise suusaga, esiosa plekine, isegi kooli suusatunnis ja sõitsin võidu ja jõudsin koolis endiselt paremate hulka. Kellelgi ei olnud paigatud suusa kohta midagi kobisemist. 

Veetsime vennaga 1970ndate-1980ndate vahetusel paar talvevaheaega maal, Vooremaal. Seal oli söögitoas laud, mille sai lahti, pikaks tõmmata; panime keskkohta mitu paksu raamatut (Mao Zedongi venekeelsed kogutud teosed, need olid sobiva formaadiga) ning mängisime lauatennist. Kuid põhiaur läks ikkagi suusatamisele. Kuidas?

Sõitsin ise suuskadega ümber krundi sisse umbes 300 meetri pikkuse klassikaraja. Seda mööda siis suusatasingi, sest ega kuskil kümnete kilomeetrite raadiuses ühtki teist suusarada polnud. Ilusasti kõlbas. Ent see polnud sugugi kõik. Pidasime vennaga isegi võistlusi. Ja mitte ainult murdmaasuusatamises. Kusjuures võistluste taseme kruttisime maailmatasemele: võtsime olümpiaprotokollid ette ning loosisime esitosina põhjal välja, kes on kes. Näiteks oli vend ühes sõidus Juha Mieto, siis mina Nikolai Zimjatov, siis vend Thomas Wassberg, siis mina Józef Łuszczek jne.

Niiviisi pidasime maha ka laskesuusavõistlused. Laskmise läbiviimiseks panime umbes kümne meetri kaugusele püsti lumelabida ning siis pildusime seda lume alt väljakaevatud külmunud ubinatega. Iga möödavisatud õuna eest sai trahvi.

Pidasime maha koguni slaalomivõistlused. Tõime kuuseheki äärest sinna talveks ladustatud hernekepid ning panime need maja taga umbes kahe-kolmeprotsendilise kaldega kartulipõllule püsti. Kiirust seal muidugi üles ei saanud, slaalom tähendas pigem kiirsuusatamist tokkide vahel – aga vahet polnud, äge oli ikkagi. Kuhjasin maja räästa alla isegi lumehunniku, millest sain teha stardiplatvormi, nii nagu olin seda KTVs (kes mäletab, mis oli KTV?) mõnel üksikul korral näinud

Kes tänapäeva Rootsi ja Soome nõlvadel ärahellitatud lastest oleks valmis millekski selliseks?

Oluline oli isetegemise rõõm. Meil oli põnev. Leiutasime endale võimalusi ja sportimine käis päevad läbi. Polnud vahet, et suusad olid puust ja määrimisega ei tegelenud keegi; polnud vahet, et seljas olid kampsunid ja jalas võib-olla teksapüksid; polnud läikivaid prille ja nn firmaasjadest ei teadnud me midagi – ega hoolinud neist ka. 

Midagi samasugust tegi oma noorema õega ka Kristina Šmigun. Sealt algas nende olümpiatee. Me vennaga spordis nii andekad polnud. Me valisime elus teistsuguse tee. Aga võimalus ise oma primitiivsetes oludes ja primitiivse varustusega sporti teha andis meile liikumisharjumuse ja sportlikkuse, millest nüüdisajal suurel-suurel enamikul röögatult puudu jääb – ja isegi riiklikud kampaaniad ei aita.

Foto 1: Väike suusataja Hiinas. Foto autor: IMAGO/VCG/Scanpix
Fotod 2-6: Tähtvere spordipark Tartus tänavu 1. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits