Reede, detsember 28, 2007

Pullerits: Kuidas postmodernism päästab Eesti suusatamise?

Küsite, et mis on mingil postmodernismil pistmist Eesti suusaspordiga? Vastan: see on Eesti suusaspordi viimane päästerõngas. Parim, mis praegu kusagilt võtta on.

Tegelikult, kui ma ei vihkaks sõna "vihkama", siis ütleksin, et vihkan postmodernismi. Selle nurgakiviks on ju tõdemus, et miski pole tegelikult see, mis ta näib olevat, ja et asjadel on tegelikult see tähendus, mida me neile anname. Ehk teisisõnu: kõik on äärmiselt suhteline, relativistlik. Jah, see polnud siin küll mingi teaduslik definitsioon, vaid maakeelne seletus, kuidas minusugune sellest tarkade raamatute abita aru saab. (Ja lõppeks, kui postmodernismis on kõik suhteline, ei saa ju ka postmodernismi enda definitsioon olla ammendav ega lõplik, on ju nii?)

Aitab targutamisest. Nüüd näitan, kuidas seesama postmodernism päästab Eesti suusatamise - ja loodetavasti teenin koondise peatreenerilt Mati Alaverilt sadade miinuspunktide kõrvale ka ühe väikse plussikese.

Niisiis, kuigi pole ilus ennast tsiteerida, ei saa siin mööda viidetest kahele kirjutisele Postimehes, kus olen näidanud, et Eesti meeste suusakoondise hooaja algus on olnud hullem kui varasematel aastatel, mis siis, et seda on saatnud suur jutt kõrgetest eesmärkidest.

Tegelikult ei ole Eesti suusatamises lahti midagi hullu. Kohati võib öelda, et seis on isegi väga hea ja kaugeltki mitte lootusetu. Vaatame selle tõestuseks tulemusi. Vaatame postmodernistlikult.

Alustame viimasest Rõbinski etapist, kus 30 km ühisstardist vabastiilisõidus sai Aivar Rehemaa ainsa Eesti esindajana 47. koha. Kehv? Oleneb, kellega võrrelda. Rehemaast tahapoole, 50. kohale, jäi venelane Ivan Alõpov, kes oli mullu Tour de Skil Cavalese 30 km klassikaetapil norralase Eldar Rönningu järel teine ning tuli Torino olümpial sprindi meeskonnasõidus pronksmedalile. Rõbinskis jäi 54. kohale soomlane Sami Jauhojärvi, kel oli nädal varem Davosi MK-etapilt ette näidata 15 km kolmas koht ning eelmise hooaja lõpust Holmenkolleni 50 km viies ja Lahti MK-etapi 15 km 8. koht. Nii et ei teinud Rehemaa sugugi väga halba sõitu.

Aga veel paremat sõitu tegid nädal varem Davosis Jaak Mae ja Andrus Veerpalu, resp. 22. ja 21. Vaadake vaid, kes jäid nende selja taha. 31. - Venemaa äss Vassili Rotšev. 34. - Torino olümpia maratoni võitja itaallane Giorgio di Centa. 36. - Val di Fiemme MMi maratoni võitja tšehh Martin Koukal. 37. - Torino olümpia edukaim meessuusataja, kuld- ja hõbemedalivõitja venelane Jevgeni Dementjev. Ja vaadake, milline auväärne seltskond pääses napilt Mae ja Veerpalu ette: 20. rootslane Anders Södergren ning enne teda kolm sakslast Rene Sommerfeldt, Franz Göring ja Jens Filbrich. Kusjuurel nimetatuile kaotasid Mae ja Veerpalu kõigest alla kümne sekundi.

Lähme veel nädala tagasi, Kuusamo MK-etapile. Seal oli Mae 15 km klassikasõidus 15. ja Rehemaa 25. Otse Mae ees lõpetas Dementjev, meie meeste vahele jäid aga Södergren (17.) ja Sommerfeldt (20.). Rehemaa paremust pidid tunnistama sellised tuusad, nagu norralased Tor Arne Hetland (27.) ja Tord Asle Gjerdalen (28.), rootslane Mats Larsson (29.), soomlane Sami Jauhojärvi (30.), itaallane Giorgio di Centa (31.), prantslane Vincent Vittoz (32., kaotus Rehemaale 18 sekundit), itaallane Pietro Piller Cottrer (33.) ja rootslane Mathias Fredriksson (40.). Ei ole just palju selliseid võistlusi, kus säärane kuulsuste plejaad kahe eesti mehe käest "kitli" peale saab.

Ja isegi hooaja avaetapil Beitostölenis, kus kavas oli Eesti meeste "ahhilleuse kand", 15 km vabastiilis, leidus tuusasid, kes jäid 33. kohale tulnud Rehemaast tahapoole. Otse tema selja taga lõpetasid venelane Nikolai Pankratov ja slovakk Ivan Batory, alles 39. oli Dementjev ja kõigest 60. koha sai norralane Jens Arne Svartedal.

Seega, nagu näha, pole paanikaks mingit põhjust. Eesti suusatajad, nagu vist ütleb Tiit Pekk, on ilusasti pildil. Tuleb vaid teada, kellega tasub end võrrelda. Ehk kellega end suhestada. Kummaline, et suusakoondise pealik Alaver, kes peab oma tiimi ju tegelikult mainekujunduskooperatiiviks ja kes ise on paar aastat tagasi minu eestvedamisel valitud Eesti ajakirjanduse pressisõbraks, ei ole vaevunud ise sõna võtma, et oma suur töö, hool ja vaev positiivsemasse valgusesse seada.

Selleks, et Alaver ekslikult ei arvaks, nagu oleks ma Eesti suusatamise suurim vaenlane, saigi see eelnev aastalõpu minianalüüs siin tema eest ära tehtud ja avalikuks toodud. Ent sellegipoolest ei suuda ma uskuda, et Eestil Tour de Skilt midagi rõõmustavat on oodata. Ja rõõmustav oleks see, mis aitaks täita Alaveri seatud kõrgeid eesmärke: üks MK-etapi võit, kaks meest pjedestaalil, kolm lilletseremoonial, viis esikümnes.

Foto 1: Meeste 4x10 km teatesõidu lõpplahendus Davosi MK-etapil: Martin Koukal (paremal) toob tšehhidele võidu, Itaalia ankrumees Cristian Zorzi (vasakul) jääb napilt teiseks, Marcus Hellner (keskel) toob Rootsi kolmandaks. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Norralane Tor Arne Hetland võidab Rõbinski MK-etapi. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Norralane Odd-Björn Hjelmeset sõitmas Davosi MK-etapil teise koha poole. Foto autor: Keystone / Scanpix
Foto 4: Norralane Eldar Rönning rõõmustab Kuusamo MK-etapi teise koha üle. Foto autor: Scanpix Norge / Scanpix
Foto 5: Rootslane Anders Södergren Beitostöleni MK-etapil oma suuski imetlemas. Foto autor: Jessica Gow, Scanpix

Neljapäev, detsember 27, 2007

Pullerits: Tahtejõu tähtsusest

Mul on kodus Briti 1980. aastate jooksuime Sebastian Coe hiilgeaegade video, kus tema treenerist isa Peter Coe ütleb, et poega iseloomustas juba poisipõlvest saadik single-minded determination - või kasutas ta sõna bloody-minded, täpselt ei mäleta. Aga tuum on üks ja sama: sul peab olema jäägitu tahtekindlus, et eesmärgid saavutada. Noid sõnu illustreerib videolindil vana foto väiksest Coe'st, kes pingutab nii mis hull, nägu krimpsus.

Samasugust jäägitut tahtekindlust on vaja, kui soovida Eesti tingimustes oma suusaeesmärke realiseerida. Näiteks eile. Öö jooksul oli maha sadanud õhuke lumekirme ja väljas valitses kerge miinustemperatuur - piisav ettekääne, et ettenähtud rullsuusatrennist loobuda.

Aga ei tohi alla anda! Võtsin hommikul oma Frode Estili rullikud ja läksin stammrajale, Tähtvere spordiparki. Ette oli nähtud tund ja kolmveerand keskmise tugevusega klassikatrenni. Algul oli minek ikka väga vaevaline. Rullid üldse ei veerenud krobelisel ja külmunud lumekihil. Kuid varugem kannatust!

Pärast paari ringi läks sõit juba lõbusamaks. Selleks ajaks olin lükanud nn suusajälje sisse, ja selles jooksid rullikud juba päris talutavalt. Kuigi tempo oli märgatavalt aegalasem kui korralikes tingimustes, leidus üksjagu plussegi. Kuna jäljed muutusid libedaks, tähendas see, et tõuget tuli eriliselt rõhutada, ja liiati oli vaja keppidega tugevalt töötada, et normaalselt edasi liikuda. Nii et pole halba ilma heata.

Jäägitut tahtekindlust on vaja ka siis, kui saabuvad igasugused muud nõrkusehetked. Näiteks üle-eelmisel nädalavahetusel olin kohutavalt väsinud, pühapäeva magasin poolenisti maha. Ja ausalt öeldes püsis väsimus ka eelmise nädala algul. Kerge olnuks ju öelda, et oeh, nüüd peab puhkama, sest toss on väljas. Aga nagu Erki Nool on seletanud, miks pärak tuleb teinekord treeningul välja pingutada (tõsi, see on minu kujundlik keelekasutus siin): ega Roman Šebrle 400 meetri jooksus 300 meetri kohal oota, millal Noolel pulss taastub, et siis edasi kihutada. Lühidalt, märkis Nool, raskustest tuleb tahtejõuga üle saada.

Ja saingi. Eelmise nädala lõpuks oli enesetunne juba päris kraps ning treeningud läksid jälle ludinal.

Jäägitut enesekindlust on vaja ka siis, kui mõned ihuliikmed tunnevad end liiga koormatuna. Eelmise nädala keskel jäid külje- ja seljalihased nii valusaks ja kangeks, et üks öö oli raske isegi voodis külge keerata. See ei olnud mingist ülekoormusest, arvan, vaid pigem sellest, et ju oli keha kuskil külma saanud. Palusin naisel end salvidega sisse võida. Ja loomulikult ei jätnud trenne vahele. Pooleteise päeva pärast oligi kõik taas normis. Aga jälle olnuks ju kerge endale vahepeal öelda, et võta aeg maha.

Ent konkurendid ju ei võta time-outi. Esmaspäeva pärastlõunal sõitsin Tartu-Jõgeva maanteed pidi maale perega jõule tähistama - ja mis te arvate, kes mulle maantee ääres vastu sõitis? Jah, ega ma ei tea, kes, aga ühte nägin selgelt: väga ilusa paaristõukega suusataja.

Foto 1: Kaspar Kokk (vasakul) ja Jaak Mae novembrikuus Otepääl treenimas. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Astrid Jacobsen võidab Rõbinskis naiste 15 km ühisstardist sõidu. Foto autor: AFP / Scanpix

Reede, detsember 21, 2007

Pullerits: Murdmaasuusatamise kiirkursus

Eile esitati mulle küsimus, et kas laupäeval olen kindlasti ikka stardis. Otepääl Eesti sprindimeistrivõistlustel. No mis te ise arvate?Loomulikult mitte. Esiteks, mul pole litsentsi. Teiseks, sprint ei mahu plaanidesse. Eesmärgiks on ikka maratonid. Kuid ega kiirus vist kuskile kadunud ole. Eile käisin Arena spordiklubis jõutreeningu järel lindil jooksmas. Algul lasin kergelt, 13 km/h, siis vaatasin, et mis ma seal ikka loivan, ja keerasin kiirust peale. Edasi lasin tempos 3.28/km. Eesti sprindimeistriks selle kiirusega just ei tule, aga eks varu oli ka ikka piisavalt suur, ega lõpuni polnud mõtet vajutada. See on siiski rohkem kiirus, mida hoides on lootust Tartu maraton 3:30ga läbi sõita, ehkki sellisest tempost esimese saja sisse jõudmiseks küll ei piisa.

Aga nüüd on jõulude aegu aega korralikult treenida. Kui vajate selleks juhiseid või motivatsiooni, lisan allpool oma nõuandekirjutised Postimehe terviserubriigist, mida enamik vaevalt silmanud on (need kirjutised ju lehe sappa kitsasse veergu peidetud). Siis on hea jõulupühadel lugeda ja juurelda, mis moodi vähemalt see 3.28/km kiirus kätte saada.

Et endale huvitava üles leiaksite, on siin ees teemade loetelu:

1. Eesmärkide seadmisest
2. Professionaalsete nõuannete vajalikkusest
3. Tervise hoidmisest treeningul
4. Mitmekülgse treeningu vajalikkusest
5. Imitatsioonitreeningust
6. Treeningu üleforsseerimise ohtlikkusest
7. Rullsuusatreeningu vajalikkusest
8. Jõutreeningu olulisusest
9. Õigete suuskade valikust
10. Kontrolltreeningu tähtsusest
11. Vigastuste vältimisest

1. Eesmärkide seadmisest

Julgege endale tunnistada, kui mitu korda olete otsustanud kaalu alla võtta, tervislikult toituma hakata, pummelungidest loobuda – ning ikka ja jälle neid endale antud lubadusi juba vähem kui nädala pärast murdnud.

Sama lugu on enamasti sportimisega. Spordiklubide asjamehed räägivad nagu ühest suust, kuidas septembris, sügise alates, ja jaanuaris, pärast aastavahetust, ähvardavad jõu- ja aeroobikasaalid ning ujulad rahvast lausa lõhki minna.

Ent massiline spordivaimustus ei kesta tavaliselt kuudki. Seetõttu on otse loomulik oht, et kui alustate nüüd, oktoobri algul, ettevalmistust suusahooajaks, jõuab te ind raugeda enne, kui lumigi maha sajab.

Miks paljud suure hurraaga alanud sportimise katki jätavad?

Põhjus, nagu Andrus Värniku nigelail odakaartelgi, ei peitu sugugi jalgades-kätes, vaid peas. Seega enne, kui tossud jalga panna või rattasadulasse karata, pidage endaga aru: esiteks selle üle, mida te soovite saavutada, ja teiseks selle üle, mida olete valmis oma eesmärgi nimel tegema.

Eesmärk ei pea olema põrmugi suur nagu Andrus Veerpalul. Aastat neli tagasi, kui kaotasin ajakirjanike kümnevõistlusel kaheksa aastat vanemale kolleegile Kalle Muulile, seadsin eesmärgiks lihtsalt sportliku suutlikkuse parandamise. Pärast talv läbi väldanud jooksutreeninguid unistasin joosta 10 km 38 minutiga. Jooksin ligi 37-ga.

Seejärel, taasavastanud suusatamise, püüdsin sõita Tartu maratonil esituhande sisse. Sõitsin 720ndaks. Mullu seadsin Tartu maratonil sihiks alistada hea sõber, kõva ratta- ja suusamees Art Soonets, Scanpixi fotoarhiivi pealik.

Patuga pooleks see õnnestus. Sõbralikult kõrvuti lõpetades andis fotofiniš mulle 0,2-sekundilise paremuse.

Järelikult selleks, et te alustatud spordiharrastust ei tabaks sama kurb saatus nagu n+1 korda alustatud dieedipidamist, tuleb esmalt leida piisav motivaator. Selge see, et olümpiavõitjaks enamik meist ei tule, aga ka naabrimehe alistamine võib piisavalt rõõmu pakkuda.

Kui motivatsioon leitud ja realistlikud eesmärgid seatud, tuleb targu, liigselt tormamata, eesmärkide püüdmiseks harjutama hakata. Nii vähe ongi hakatuseks vaja, et naabrimehele tuul alla teha.

2. Professionaalsete nõuannete vajalikkusest

Kui suusakoondise peatreener Mati Alaver on öelnud, et Andrus Veerpalule ja Jaak Maele pole temasugust juhendajat enam õieti vajagi, võiks siit järeldada, et küllap saate pelgalt rahva- või harrastussportlasena samuti omal käel hakkama.

See on vildakas ja viljatu loogika. Miks, selleks tõmbame paralleeli.

Kinnisvarafirma Arco Vara, Eesti suusatamise suursponsori juhatuse esimees Viljar Arakas rääkis mulle hiljuti, kuidas kontserni argitegevuseks pole tema vanemat venda Arti Arakat, nõukogu esimeest ja kirglikku suusatajat, igapäevaselt sugugi kontorisse vaja. Sellepärast, seletas noorem Arakas, et varem on õigesti tegutsetud ning arendatud Arco Vara ettevõtteks, mis sama hästi kui iseenesest toime tuleb.

Just sellepärast, et Alaver on oma hoolealuseid õigesti juhendanud, saaks ka Mae ja Veerpalu peatreeneri igapäevase sekkumiseta edukalt hakkama.

Aga kui Arco Vara oleks väike ja alustav firma, nagu rahva- või harrastussportlane on enamasti algeliste teadmiste ja väheste kogemustega omaette nokitseja, saaks just väärt eestvedaja olemasolu otsustavaks, kas järgneb kõrbemine või edenemine.

Sama reegel kehtib ka spordis. Omast tarkusest võib käia metsa all toonust tõstmas ja palgatööst vaimu puhkamas, kuid sportlikku suutlikkust see vaevalt kuigi palju suurendab. Kui just mitte päris nullist alustada.

Kes ihkab tulemusi parandada, kas või oma varasemate resultaatidega võrreldes, peab asjatundja appi võtma. Kui just endal kehakultuuriharidust pole.

Olles harjutanud eelmisel sügisel-talvel Eesti naiste koondise peatreeneri Kalmer Trammi e all, oleksin enda tarkusest võtnud tema mullused plaanid ning koormusi lihtsalt kümme protsenti tõstnud. Ent Tramm ütles, et kui tahan Tartu maratonil püüda kohta esisajas, tuleb plaane ikka palju rohkem muuta.

Ja muutiski. Üks olulisemaid muutusi võrreldes mullusega on selles, et nädalate koormus muutub laineliselt põhimõttel kolm nädalat järk-järgult suurenev koormus ning seejärel nädal väiksemat koormust.

Selliseid asju oma peaga juba välja ei mõtle. Eks küsige Arti Arakaselt, miks temasugune edukas ettevõtja ja kirglik suusataja on käinud harjutamas Alaveri juures.

Sest temalt saab edasiviivaid teadmisi ja kogemusi.

3. Tervise hoidmisest treeningul

Miks Andrus Veerpalul on alati suusamüts silmini pähe tõmmatud ja dressipluusi krae ninaotsani üles veetud, pärisin kord suusakoondise peatreenerilt Mati Alaverilt. On see professionaalsuse tunnus?

«Jah, võib ka nii öelda,» vastas Alaver.

Teisisõnu: tervist tuleb osata hoida ja see oskus pole vähem oluline kui õige suusatehnika. Sest kui tervis lonkab, pole ka parimast tehnikast tolku.

Paraku käivad paljud harrastajaid tervisega hoolimatult ringi. Nädalavahetusel, mil tegin kahetunnist rattatrenni, tuulekindel ürp üll, suusamüts kiivri all ja vatid kõrvas, nägin sellistes vormides sportijaid: palja ülakehaga jooksja; lühikestes pükstes rulluisutaja; arvukalt peakatteta treenijaid.

Aga sügisilmad on neetult salakavalad. Paar aastat tagasi piisas mul nohu-köha saamiseks prügiämbri väljaviimisest – ilma mütsi ja sallita. Mõni aeg hiljem tõmbas tuul läbi pelgalt poole minutiga, kui pärast autost väljumist mantlit kiiresti selga ei saanud.

Üle-eelmisel nädalal puges pisik sisse pärast rullsuusatreeningu lõppu, kui raja servas suusasaapaid jooksujalatsite vastu vahetasin. Järelnähud ninas ja kõrvas annavad tunda siiamaani.

Järeldus: haigestumises on inimene alati ise süüdi. Põhjuseks on enamasti hooletus – kui mitte lausrumalus, nagu seda on kaitsva riietuseta treenimine.

Õppetund: haigestumised on suuresti välditavad.

Kuna külmetamine algab tavaliselt kätest ja jalgadest, tuleb esmalt hoolitseda, et varbad ja sõrmed püsiks kuivad ning soojad.

Kui te pole just Toomas Savi, Eesti Suusaliidu president, kes on aastaid end hommikuti külma veega karastanud ning väidab, et võib seetõttu muretult palja peaga käia, siis ilmtingimata tuleb müts pähe panna. Enamgi veel: Kalmer Tramm, Eesti naissuusatajate peatreener, soovitab treeningu ajal niiskeks saanud mütsi vähemalt iga poole tunni järel kuiva vastu vahetada.

Pärast trenni olgu esimene asi märg särk seljast kiskuda ja kuiv asemele tõmmata.

Veerpalul särgivahetus Torino olümpial ei õnnestunud – pärast 15 km klassikasõidu võitmist tuli vahetpidamata välistelekanaleile usutlusi jagada. Tagajärjeks oli tõsine haigusevimm, mis seadis kaks päeva hiljem teatesõidus osalemise suure kahtluse alla.

4. Mitmekülgse treeningu vajalikkusest

Mati Alaver, suusakoondise peatreener, heitis suvises Otepää-laagris kontrolltreeningul pilgu mu pulsi- ja piimhappenäitajaile ning sedastas pikalt juurdlemata: «Sa oled valesti trenni teinud.»

Too vale treening seletaski, miks ma neli suve tagasi, mil läbisin üheskoos Eesti koondislastega järjest tõusva kiirusega 5x1100 meetrise jooksutesti, nendest viimasel, täiskäigul kihutatud lõigul pikalt-pikalt maha jäin.

Vale oli mu treening olnud tõepoolest. Või mis treeninguks saabki seda nimetada, kui joosta pärast tööpäevi enam-vähem ühesuguse kiirusega 7-12 km. Sedasi olin küll saavutanud keskpärase harrastaja taseme, kuid edasiminekut, ükskõik kui palju püüdsin pingutada, enam ei toimunud.

Ühelaadne treening, eriti veel mugava kiirusega, aga ei arenda, tuletas mulle hiljuti meelde Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi, endine tippjooksja, kelle tulemusteni Eesti nüüdsed jooksjad ei küüni.

Paraku, nagu võib näha spordiradadel, harjutab suur osa harrastajaist nädalast nädalasse ja kuust kuusse just ühtemoodi. Teisisõnu: valesti. Ja seetõttu erilise tulemuslikkuseta.

Aga inimese organismil ja selle suutlikkuse suurendamisel on oma sisemine loogika. Seepärast jaotavadki sportlased hooaja ettevalmistus-, võistlus- ja üleminekuperioodiks, mil igaühel oma ülesanded ja eesmärk, seletas mu juhendaja Kalmer Tramm, Eesti naissuusatajate peatreener.

Ettevalmistusperiood algab omakorda üldkehalise ettevalmistusega. Seejärel tõstetakse pikkade treeningutega valmisolekut taluda edaspidi intensiivseid koormusi, ning siis, kolmandas etapis, tõstetaksegi treeningute intensiivsust.

Peale selle, et eri ajaetapil peab treenima erinevalt, tuleb suusatamises kasuks ka ettevalmistuse mitmekülgsus: rattasõit, ujumine, jõuharjutused, rullikutega sõit, imitatsioon. Kuna suusatamine on globaalse lihastöö iseloomuga ala, märkis Tramm – mis tähendab, et kaks kolmandikku lihastest teeb suusatades tööd –, on mõistlik neid mitmekesiselt ette valmistada.

Tagatipuks hoiatas Tramm: «Ühekülgne treening läheb vaimule raskeks.» Rääkimata sellest, et ühesuguselt treenides võib hakata lõpuks endale vastu töötama.

Nüüd siis teate, miks harjutamisest – väärast harjutamisest – sageli villand saab.

5. Imitatsioonitreeningust

Seni kui maa püsib must nagu pigi, soosides mustanahalisi jooksjaid, ega muutu niipea muinasjutuliselt valgeks, andes eelise valgenahalistele suusatajatele, ei jää üle muud kui lumelauad endale alla mõelda.

Just-just. Nagu seletas mulle eelmisel nädalal Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver, seisneb hädavajaliku imitatsioonitreeningu tuum just selles – nagu viitab sõna imitatsioongi –, et tuleb mustal maal võimalikult täpselt matkida suusatamise liigutusi.

Ei maksa oodata, kuni lumi tuleb (eemisel talvel juhtus see alles 21. jaanuaril). Erialase lihaskonna ettevalmistusega peab alustama aegsasti, sest seda liiga hilja peale jättes võivad maratonid anda organismile holokausti-efekti.

Niisiis, võtke kepid kätte ja pange krobelise tallamustriga tossud jalga ning minge tõusunukkidele tööd tegema. Aga kuidas?

Alaver selgitas, et kogu treeningprotsessi seisukohalt on ülioluline sooritada imitatsiooniliigutused õigesti ehk täpselt nii, nagu neid tehakse suusatades. Et tööd teeks need lihased ja lihaskiud, mis teevad tööd ka suusatades, lisas ta, sest on ju vaja õpetada neid hapnikku vastu võtma.

Alaver tõi võrdluse: paneme näiteks Pavel Loskutovi, Eesti parima pikamaajooksja, kahe parima suusamehe, Jaak Mae ja Andrus Veerpaluga kõrvuti mäest üles võidu jooksma ja näeme, väitis Alaver, et ta ei suuda.

See siis tingibki tarviduse imitatsioonitreeningut tehes endale suusad jalge otsa mõelda.

Imitatsioonitrennis on oluline, märkis Alaver, et etteliikuv jalg läheks maha üle kanna, mitte üle pöia. Seejärel, kui teine jalg mööda liigub, tuleb tugijala kanda hoida võimalikult kaua maas, kirjeldas ta, ja sooritada siis lõppfaasis kiire tõuge pöiast.

Mu juhendaja Kalmer Tramm, Eesti naiste koondise peatreener, soovitab õige imitatsiooniliigutuse saavutamiseks mõelda trennis sõnadele «tõmba ja pühi».

Asju ilustamata olgu öeldud, et imitatsioonitrenn on tüütav ja nüri. Aga tõhus. Eelmisel hooajal tegin seda 404 km – lund ju polnud. Number on muljetavaldav, lausus Tramm.

Ja andis ka tulemuse: Tartu maratonil ligi poolteist tundi ajaparandust ning rohkem kui 500 kohta varasemast eespool.

Tänavu on veel pikk maa minna. Mullusest nn imika-mahust on seni kirjas vaevalt viiendik.

6. Treeningu üleforsseerimise ohtlikkusest

Ei aita siin vitamiinid, une- ega toitumisrežiimid – paljud neist, kes üritavad talvel suusamaratonidel korralikke tulemusi sõita, püüavad ennekõike kõvasti trenni lõhkuda. Ent lõhuvad niiviisi iseennast.

Teadagi, miks. Sest päevatöö kõrvalt harjutades tikub trenniaega nappima. Siis ongi kiire tekkima mõttelaad, et püüaks harjutada vähemasti tugevalt, nii et kütus torudest leekimas.

Aasta tagasi tuli suusaringkondades selle kohta käibele koguni termin «ansipit tegema». Mõiste nimeandjaks peaminister Andrus Ansip, hingelt tuline rahvasportlane, kes juba tunamullu kihutas vabadel nädalalõppudel Otepää MK-rajal nii kõvasti, et tavaharrastajail suu ammuli vajus.

Aasta eest tekitas sõnapaari «ansipit tegema» levik reformierakondliku sensitiivsusega suusaliidu tegelastes ärevust. Nüüd aga kõlab see Tallinna Ülikooli suusaõppejõudude loenguis sama endastmõistetavalt nagu paaristõuked või käärsamm.

Ülemäära intensiivne treenimine on kujunenud hõivatud tööinimeste üha valdavamaks patuks. Ekslikult on juurdumas arvamus, et mida kiiremini harjutada, seda parem. Ei ole.

Tean omast käest, kui kerge on seesugune eksihoiak maad võtma. Saabudes töölt koju kella seitsmeks, siis ruttu-ruttu midagi hamba alla ning kella kaheksaks trenni – arusaadav ju, et närv läheb sellise hilise tormamise peale mustaks. Ja et vähegi normaalsel ajal õhtule saada, tikubki jalg gaasipedaali liiga tugevalt suruma.

Paraku võib seesuguse kiirustava harjutamise liigitada sportimiseks, mitte treenimiseks. Kusjuures kahjulikuks sportimiseks.

Jooksutreener Meelis Minn on mulle seletanud, et kui püüda häid tulemusi saavutada kiirkorras, vajuvad vastupidavustreeningu põhialused paratamatult unustusse. Ehk teisisõnu: treeningu forsseerimisest tekib ülekoormus, sellest omakorda üleväsimus. Tagajärg: ületreening. Seega, tulemust ei tulegi.

Või tsiteerides üht teist Minni ütelust: vale treeningu suurendamine ei tee sellest veel õiget.

Või nagu kuulutab kiri Haanja rattaklubi särkidel: «Tark ei torma!»

***

Näikse, et viimane aeg on suusad nurka tõsta – kuid mitte
jalust ära, vaid hoopis selleks, et need sealt iga kell
käepärast võtta oleksid. Sest nagu eelmine nädal näitas:
ega tali taeva jää.
Kui mu treener Kalmer Tramm, Soomes harjutava Eesti naiste
koondise juhendaja, möödunud nädalavahetuse kohta kuulis,
et siinmailgi pidavat lund puistama, läkitas ta sõnumi:

«Kui võimalik, siis kasuta seda juhust, sest Eesti ilmade
puhul võib juhtuda, et tuleb taas paarinädalane paus.
Kokkuvõttes soovitus: ole valmis tegutsema operatiivselt –

suusavarustus peab olema iga hetk valmis.»
Paningi suusad nurka valmis.
Ja nädalavahetusel kasutasingi juhust.
Tartu Tähvere spordipargi 0,85 km pikkust ringi kattis
laupäeval jäine lumekirme, mis andis lennuka libisemise.
Valdavalt paaristõugetega, sekka ka uisusammu,
sai 44 km läbitud 2:35ga. Pühapäeval kastis öösel
sadanud õhkõrna lumekoorikut vihmasabin, mis tegi
raja nätskeks, nii et 34 km uisusammul läksid pea

sama ajaga kui päev varem 10 km pikem maa, 2:25ga.
Sisuliselt poolteist maratoni kahe päevaga – kas
tegin midagi valesti, uurisin Trammilt.
Ei teinud, rahustas Tramm. Ja lisas, et Eestis
tulebki tegutseda vastavalt ilmaoludele operatiivselt.
Küll aga, nagu teatasid mõned harrastajad Otepäält,
tegutses osa harjutajad seal mitte üksnes operatiivsel
t,
vaid ka liiga intensiivselt. Üks neist pajatas –
endal sihiks Estoloppeti sarjas uisualadel koht
30 parema seas –, kuidas «ka kõige väiksemad trennilapsed
ning vanemad seeniorid panid minust sellise kiirusega
mööda, et hirmu ajas nahka. Naljakas just oligi vaadata,

kuidas keskmisel tasemel harrastajd täiesti mõrvarliku
tempoga Hobuseraua tõusu raiusid.»

Ei, see ei ole naljaks, vaid kurb. Tallinna Ülikooli kauane suusaõppejõud Kaarel Zilmer ütles sellise tormlemise kohta: «Rumalus. Rumalus.» Ja soovitas: «Praegu võiks lumele pääsedes hoopis kepid käest visata ja arendada sõidutehnilist poolt, püüda suusal libisedes tõuketunnetust kätte saada.»

Aga esimene lumi mõjub harrastajaile ilmselt nagu kevadine koppel vasikaile. Ent võtke rahulikult, sest just pikkadest rahulikest treeningutest jääb enamikul puudu. Kihutamise aeg saabub ikka talve harjal, kui algab Estoloppeti maratonide sari.

7. Rullsuusatreeningu vajalikkusest

Lihtsameelsed loodavad laiale lumele. Targad teavad, et oleks tädil rattad all, oleks ta trolli- või omnibuss – ja teavad, et midagi samasugust kehtib ka suuskade kohta.

Ehk teisisõnu: kui suuskadel on rattad küljes, on need rullsuusad. Ja just rullsuusad võimaldavad mustal maal seesugust treenimist, mis on kõige sarnasem pärissuusatamisele.

«Selleks, et hästi suusatada, on esimene ja lihtne soovitus – suusatada,» õpetas mu juhendaja Kalmer Tramm, Eesti naiste koondise peatreener.

Kuni lumel suusatada ei saa, koorub siit esimene ja lihtne soovitus – rullsuusatada.

Paljud on selle ära tabanud. Igatahes Tartus Tähtvere spordipargi 0,85 km pikkusel asfaltringil on rullsuusatajaid tänavu võrreldes mullusega palju rohkem. Kuuldavasti pidi neid Tartus Raadi rajal veelgi arvukamalt leiduma.

Paraku tegelevad mõned harrastajad enesepettusega. Selle asemel, et rullsuusad muretseda, tõmbavad nad jalga rulluisud, haaravad kätte suusakepid ja mõtlevad, et selline treenimine asendab samuti pärissuusatamist.

Neil rulluisutajail on tõesti lennukas minek. Mõni nädal tagasi kurtsin Trammile, miks küll olen oma Swenori rullsuuskadel, millega viimasel Saku Suverullil sõitis Norra klassikaäss Frode Estil, vaat et kõige aeglasem treenija.

Tramm rahustas, et Swenori rullikud ongi aeglased, aga nimme seepärast, et «lipe» oleks võimalikult ligilähedane pärissuuskade libisemisele. Ja lisas, et ei imesta põrmugi, kui need, kes trennis rulluiskudel või muidu kiiretel rullikutel mööda vihisevad, kaotavad mulle talvel 10 km peale tervelt kolme minutiga.

Välistamaks võimalust, et treener hoolealust liiga poputab, tegin kontrollkõne Kaarel Zilmerile, Tallinna Ülikooli kauasele suusaõppejõule, ja uurisin, mida tema rulluisutamisest suusatamise asendajana arvab. Mööndes diplomaatiliselt, et eks raskuse ülekannet ja tasakaalu saa ka rulluiskudel arendada, ütles ta nii: «Rulluisutamine on nagu magustoit suusatamise aspektist.»

Siit siis peamine ja lihtne soovitus – suusatamist tuleb treenida suusatamise kiirusel. Mustal maal tähendab see rullsuusatamist.

8. Jõutreeningu olulisusest
Teeme alustuseks väikse arvutuse: kui nätske ilmaga suusatades teete uisusammu sõites 250 kepitõuget kilomeetri kohta, siis kui mitu tõuget teete 40 km pikkuse maratoni jooksul?

Õige vastus: 10 000. Aga siit kerkib lisaküsimus: miks te arvate, et te seda suudate?

Ega paljud suudagi, mis teeb maratonidel osalemise põrgulikuks katsumuseks. Ent seda saab ära hoida, kui õigesti ja korralikult treenida.

Lühidalt: edukaks suusatamiseks ei piisa ainult suusatrennist, vaid tuleb ka jõutrenni teha.

Paraku on peale nende, kes seda ei tee, ka neid, kes seda liiga palju teevad. Siis on tulemused sageli sama laastavad nagu tegemata jätmise korral.

Vasaloppeti võitja Raul Olle, nüüdne Eesti Suusaliidu spordidirektor, rääkis mulle, kuidas ta parandas mõni aasta tagasi hooaja eel kolme nädalaga jõunäitajaid tervelt neljandiku. Arvas, et äkki saab nii veelgi tugevamaks. Ei saanud.

Olle jäi hoopis nõrgemaks: põhivastupidavus kadus. Ei jõudnud ta enda sõnul enam õieti joosta ega rullikutega sõita. Lihased olid hullumoodi laktaati täis. Tollest «august» väljaronimine nõudis ligi kuu.

Kuidas siis suusatamiseks õigesti jõudu arendada? Nüüd, mil talv juba uksele koputab, peaks jõuettevalmistus Olle sõnul muutuma erialaseks. See tähendab, et põhijõud peab olema juba varem kogutud.

Edaspidi tuleb jõu ammutamiseks osa rullsuusatrennist läbida paaristõugetega, osa sammuta vahelduvtõugetega. Või kui harjutada jõusaalis, ei soovita Olle rinnalt kangi suruda, vaid teha suusatamisele sarnaseid harjutusi, näiteks raskuste tirimist ja sikutamist. Need, kes harjutavad 5-6 korda nädalas, võiks vähemalt kaks jõutrenni teha, pakub Olle.

Aga olgu veel kord hoiatatud: liiale ei maksa minna. Kui ajate lihased liiga punni, siis mõelge, kuidas te suudate neid suusatades piisavalt hapnikuga toita. Kerge see olema ei saa.

Ja veel üks Olle soovitus: kuigi jõutreeningul jääb pulss madalaks, koguneb lihastesse siiski palju laktaati, mille väljasaamiseks on vaja pärast vähemalt 15-20 minutit kergelt joosta või aeglaselt ujuda.

Tark ei õpi lollidelt, vaid veel targemate vigadest. Näiteks Olle vigadest. Ja jätab meelde, et suusatamine ei ole siiski jõu-, vaid ikkagi vastupidavusala.

9. Õigete suuskade valikust
Tõsiusklikele sitkuse kummardajaile see muidugi ei meeldi, aga kaootilisi harrastajaid see jällegi lohutab – suusatamine ei ole ainult vastupidavusala, vaid ka tehnikasport.

Ehk teisisõnu: kvaliteetne varustus aitab ka vähem kui keskpäraste võimetega ja vähetreeninud sõitjal end suutlikuna tunda. Mis omakorda tähendab, et kallis varustus ei ole suusatamises sugugi ainult eputamiseks.

Kui te ei usu, lubage kahe näitega veenda. Eelmisel kevadel tegin 25 km treeningu, mis kulges sellises tempos, et 1978. aasta Lahti MMil meeste 30 km sõidus poleks kuldmedalit just saanud (võitis Sergei Saveljev 1:32.56ga), aga hõbe- ja pronksmedali peale tulnuks Nikolai Zimjatovi ja Josef Luszczekiga juba tõsine heitlus. Vaat siis, millise lennukuse saab korralikult ettevalmistatud tippsuuskadega.

Ja teiseks: eelmisel reedel läbisin Tartu Tähtvere spordipargis kümme ringi keskmiselt 38 minutiga, pühapäeval aga juba 32 minutiga. Lume- ja ilmastikuolud olid sarnased, ka pingutus oli enam-vähem võrdne. Millest siis tekkis nii suur edasiminek?

Aga sellest, et reedel sõitsin Fischeri vanadel universaalsuuskadel, mis maksid alla tuhande krooni. Pühapäeval läksin rajale tuliuute Atomicu võistlussuuskadega, nagu näiteks sprinter Peeter Kümmelilgi, mille letihind jääb 5000 krooni kanti.

Jah, hinnavahe on üüratu. Aga ka ajaline võit on ilmselt selline, mida ei saavuta isegi kahe-aastase pingsa treeninguga mitte.

Siit siis õppetund: kes tahab suusatamisest lisaks higile ja vaevale ka mõnu saada, ärgu varustuse arvelt koonerdagu.

Kes näinud teleülekandeid suurvõistlustelt, neile on küllap silma jäänud, et tuusad sõidavad Fischeri, Madshusi, Atomicu ja mõned ka Rossignoliga. Järelikult nende hulgast tasubki parimaid suuski otsida.

Aga ka näiteks Fischeril ja Fischeril on vahe. Eelistage kollaseid lühendiga RCS – need on võistlussuusad. Punased ja sinised Fischerid, ehkki palju odavamad, on tunduvalt raskemad ja peavad määret kehvemini all.

Kuna suusad ei ole nagu mobiiltelefon, mida iga aasta-kahe järel vahetada, tasub osta korraga kvaliteetsed sõiduvahendid, millel liuelda pole piin, vaid puhas nauding.

10. Kontrolltreeningu tähtsusest

Kas panite tähele, et pikka aega põlvetraumaga vaevelnud Andrus Veerpalule polnud möödunud nädalavahetuse stardid Davosi MK-etapil sugugi selle talve esimesed?

Kui panite, siis küllap teate, et tema ametlikule avaetteastele eelnes paar tõsist kontrolltreeningut, kus tuli testida organismi suutlikkust suuri pingutusi taluda.

Eesti selle talve suusamaratonid, millest lühemad on 40 km ja pikim, Tartu maraton, 63 km, nõuavad tavaharrastajalt vähemalt ajaliselt palju pikemat pingutust, kui Veerpalu võistlusdistantsid MK-sarjas.

Siit koorubki loogiline järeldus: kui Veerpalu peab vajalikuks oma võimeid enne numbri selgatõmbamist korduvalt kontrollida, siis lihtsurelikule peab see olema samuti kohustuslik.

Petlik on end turgutada sellest, et olete kolm-neli korda nädalas tund-poolteist suusatanud, rullidega sõitnud, imitatsiooni teinud või energiliselt matkanud. 40 km nõuab keskmiselt inimeselt ligi kolmetunnist pingutust, kui mitte rohkemat, ja uskuge – ei ole mõnus omal ihul esimest korda alles maratonirajal kogeda, mida nii pikk sõit tegelikult tähendab.

Just selleks, et sügisese treeingperioodiga saavutatud suutlikkusest esimene ülevaade saada, oli mu juhendaja Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, kirjutanud nädalavahetuse Davosi MK-etapi ajaks plaani kaks pikka ja tugevat treeningut.

Laupäeval tuli sõita kaks ja pool tundi rullidel (sest lund polnud), sellest pool tundi üksnes käte jõul, paaristõugetega. Treeningu teises pooles oli kavas tund aega ujumist.

Pühapäeval oli kavas ametlik kontrolltreening. Plaan nägi ette kolme ja poole tunni pikkuse tugevas tempos sõidu, mille jooksul tuli läbida vähemalt 50 km. Selle ajaga õnnestus Tartus Tähtvere spordipargis rullsuusatada 63 ringi, mis teeb kilometraažiks 53,5 km. Päeva lõpetas pooletunnine jooks.

Nüüd on vähemalt läbi tunnetatud, mida nii kauane pidevas liikumises viibimine tähendab. Ja kuidas organism sellele reageerib. Uskuge, see on kasulik teave, sest vene treenereil on kombeks hoiatada: bizdets nastupajet nezametno. Viisakas tõlkekeeles: jõud raugeb märkamatult. Siis, kui ülevaade võimetest puudub.

11. Vigastuste vältimisest

Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver oli suve lõpul enda sõnul väga õnnelik, kui Aivar Rehemaal põlv tõsiselt haigeks jäi ning Priit Naruskit peatselt sama häda tabas. Küüniline?

Ei, sugugi mitte. Alaveri väitel olid need traumad hea märk, et mõlemast hakkab tippsportlane saama.

See ei tähenda, et tavaharrastaja võiks sama moodi mõelda: harjutan nii kõvasti, kuni muutun vigaseks, siis järelikult olengi suusamaratonideks valmis.

Esiteks, kes Alaveri vähegi tunneb, teab, et oma peene irooniaga oskab ta siluda ebameeldivaid uudiseid. Nagu näiteks hoolealuste traumadest. Ja teiseks, vigastus tuleb välja ravida niipea, kui see endast märku annab, sest edasi harjutades probleem vaid süveneb.

Kes jälginud Andrus Veerpalu karjääri, sel on küllap tekkinud mulje, nagu oleks suusatamine vigastusterohke ala. Enne Salt Lake City olümpiat murdis ta pöialuu. Nüüd oli pikalt jännis põlve ja hüppeliigesega.

Tegelikult on suusatamine üks vigastustevabamaid alasid, sest seal pole põrutusi ega tule teha liiga järske liigutusi. Veerpalu pöialuumurd oli olmeõnnetus, mis tekkis koera jalutades, ja põlvevigastuse juured ulatuvad noorusaega, mil tuli harjutada viletsa tallaga jalanõudes.

Kummatigi ei maksa lihtsurelikel siit järeldada, nagu võiks suusatamist harrastades treeningu põhitõed unustada, sest vigastuste tõenäosus on vaat et olematu. Nii see siiski pole.

Sedasi tuleb jälgida, et varustus oleks korralik, sest näiteks liiga lühikesed kepid, mis sunnivad ülemäära ette kummardama, võivad kaasa tuua seljavalud.

Samuti peab jälgima, et tehniline sooritus oleks treeningul õige, sest valesti sõites langeb luudele-liigestele-lihastele väär koormus ning tagajärjed on jällegi ebameeldivad.

Tingimata peab treeningule eelnema soojendus, lisaks on kasulik teha venitusharjutusi, et lihased pingutuseks ette valmistada. Nii-öelda külmalt rajale sööstes võib hõlpsalt miskit paigast tõmmata.

Kindlasti peab lõdvestus- ja venitusharjutusi tegema ka pärast treeningut, sest siis läheb taastumine hõlpsamalt ning järgmises trennis ei pea võitlema eelmise harjutuskorra «pohmelliga».

Ja tagatipuks: suusatamine on taliala, mis eeldab riietuse õiget valikut, et mitte külmetada.

Foto 1: Suusataja Baierimaal. Foto autor: AFP / DDP / Scanpix
Foto 2: Norralane Odd-Björn Hjelmeset vedamas Sapporo MMil 50 km sõitu. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Rõbinski MK-etapi meeste 30 km sõit. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Tšehh Martin Jaks kukub Beitostöleni MK-etapi teatesõidu avavahetuses. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: Suusataja Alaskal Soldatnas. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 6: Kepikõndija Matt Gregory (28) matkal läbi USA Florida osariigi lõunatipus Florida Keys saaretiku pikimal, 11 km pikkusel Seven Mile'i sillal. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 7: Engadini suusamaraton möödunud talvel Šveitsis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 8: Venemaa presidendi Vladimir Putini maskiga suusataja protestimas Moskvas Sotši taliolümpia vastu. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 9: Oliviero Toscani reklaamfoto anorektikust näitlejannast Isabelle Carost. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 10. Norralane Oystein Pettersen tänab Rõbinski MK-etapil sprindis saavutatud kolmanda koha eest oma suuski.
Foto autor: AFP / Scanpix

Kolmapäev, detsember 19, 2007

Pullerits: Suusakõmu suusakuluaaridest

Erki Nool, kui mäletate, esines möödunud talvel ulja avaldusega, et Eesti Suusaliit tuleb Eesti Olümpiakomiteest välja arvata, sest ei ole suudetud täita ühte EOKsse kuulumise tingimust: ei ole korraldatud riigi meistrivõistlusi.

Too Noole poolnaljatamisi, kuid siinse blogi kaudu pooltõsiseks pööranud mõttekäik on ilmselt tänini asjaomastes instantsides meeles, sest lausa nui neljaks - peaasi, et Nool enam kriitiliselt sõna võtta ei saaks -, aga laupäeval tuleb Otepääl Eesti sprindimeistrivõistlused läbi viia.

Mu allikas rääkis, et pidi toodama Vuokattist ja mujaltki laagreist suusatajaid koju, et nad Eesti meistrivõistlustel laupäeval siiski kaasa lööksid, ehkki rajaolud pidid olema sellised, et suurt ja kõva võistlemist need eriti ei kannata. Igatahes tean ühte sportlast, kes on juba loobunud, sest Otepääl osalemine päädiks tema hinnangul varustuse lõhkumisega.

Laskesuusatajate võistlused sel reedel ja laupäeval Tehvandil on juba igatahes tühistatud.

Kuulda on, et ega suusasprinterid, kui nende võistlus ikka toimub, nagu ESL on lubanud, vähemasti staadionile küll sõita saa, sest seal vähemasti veel küll lund ei ole.

Ja lõpuks küsimus või tähelepanu teritus, nagu see nüüd telesaadetes ("Pealtnägija", ka "Aeg luubis") kombeks on. Novembris sündivus Eestis taas langes. Mõelge, milline suurele osale eesti rahvast korda läinud pikaajaline suursündmus toimus üheksa kuud varem, veebruaris, ja meenutage, millised olid sealt Eesti tulemused! Vastused jätke kommentaaridesse.

Foto: Alar Arukuusk möödunud nädala keskel Tehvandi uue trampliini taustal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Teisipäev, detsember 18, 2007

Pullerits: Mitte keskea kriis, vaid keskea rõõmud

Ilmselt on mõned mehed veel liiga noored, et elus asjadele pihta saada. Ent ega neid selles süüdistada saa: noorus pole patt, vaid ikka rohkem privileeg. Kuid pihta ei saa nad asjale absoluutselt, kui väidavad, et minusugused viiendas elukümnes mehed põevad keskea kriisi, sest miks muidu nad nii ennastunustavalt ja -salgavalt trenni teevad.

Ma ei tea keskea kriisist midagi. Sest nagu kevadel ühe põhjaliku testi alusel sai viidatud, olla mu tegelik füsioloogiline vanus 31 aasta kanti, mis on ju murdmaasuusatajale parim iga. Ja ausõna, ei tunne ühegi märgi põhjal, et oleksin keskea kriisis. Kui ma neid märke näha ei oska, siis olge head ja andke kommentaarides lahkelt teada.

No mõelge ise, mis kriis see saab olla, kui võtsin reede õhtul kell pool kaheksa, pärast tööpäeva lõppu ja Silja Spordis murdunud kepiotsa uuendamist, oma Swenori rullikud ning läksin Tähtvere spordiparki kahe ja poole tunnisesse klassikatrenni. Külm oli, miinus viis, ja esimest korda sel sügisel oli lumekahur välja veeretatud. Kui ma kella 22.10 paiku lõpetasin, olin selle aja jooksul näinud rajal veel vaid ühte rullsuusatajat. Mõtlesin, et küllap põrutasid kõik Otepääle kunstlumele. Kui see vaid nii oleks...

Kui inimene oleks kriisis, siis ta sellisel päeval ja sellisel kellaajal sellist trenni ei teeks.

Küll aga tean üht-teist keskea rõõmudest. Võrdluseks mäletan, et kui olin noor, kahekümnendate lõpus, ja peatoimetasin sellist ajakirja nagu Favoriit, deklareerisin sellist meelsust, et milleks, kurat, need nädalalõpud ja pühad, need ainult segavad töö tegemist. Tagantjärele vaadates: vaat, see oli kriis. Kogu elu kriis, kui niimoodi totaalselt töhe pidi sukelduma.

Aga nüüd on puhas rõõm. Puhas keskea rõõm. Ei mingit vajadust paaniliselt raha teenida, et elu rööpasse seada. Ei mingeid laene, mille tagasimaksmise pärast põdeda. (Ausalt, ma pole elu sees pangast ega ka mujalt tegelikult kordagi laenu võtnud.) Ei mingit vajadust enam karjääriredelil ronida. Ei mingit vajadust öösiti lapsi kussutada ega enam ka mitte vajadust neid siia-sinna vedada. Nad on juba nii suured, et saavad ise hakkama.

Võrdluseks: eelmine talv rääkis Eesti Energia juht Sandor Liive, et tema peamine suusatrenn on kärukõnd. "Mis, mis?" küsisin imestunult, kui ta seda mainis, ise imestades, et huvitav, kas mingi uus treeningmoodus on leiutatud ja mina ei teagi sellest. Aga ei olnud. Oma pingelise töö ja lapsega olemise kõrvalt oli tal ainus võimalus end liigutada nii, et käis teda kärus lükates metsa all jalutamas. Mõni ime siis, et Tartu maratonil temast vastast ei olnud.

Siit siis tulebki minu suur eelis - keskea rõõmudest. Keskea vabadusest. Keskeas saabunud uuest hingamisest. See on trump, mille vastu paljud nooremad kuidagi ei saa. Ja see šanss tuleb ära kasutada - mida ma nüüd püüangi teha.

Foto 1: Keskealine hollandlane paljalt jõusaalis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Näitlejad William H. Macy ja ta abikaasa Felicity Huffman tänavu varakevadel Los Angeles Hollywoodi bulvaril El Capitani kino ees keskealiste motoretkest pajatava filmi "Wild Hogs" linastuse eel. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Sandor Liive viimasel vabariigi presidendi vastuvõtul. Foto autor: Aivar Kullamaa, Kroonika / Scanpix
Foto 4: Kaie Mihkelson filmis "Keskea rõõmud". Foto autor: Kalev Lilleorg, SL Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, detsember 17, 2007

Pullerits: Metseene pole, on ainult sponsorid

Nädalavahetus algas tundega, et ainult hullemaks läheb. Küsimus ei ole üksnes selles, et Aivar Rehemaa sai Rõbinski 30 km ühisstardist sõidus 47. koha, ehkki koondise peatreener Mati Alaver oli Eesti Päevalehele pihtinud, et lootust peaks olema jõuda 20 parema hulka. Küsimus on ka selles, et Anatoli Šmiguni juhendatav Rehemaa oli ainus Eesti distantsisõitja, keda Alaveri koondisel oli Venemaal laupäeval välja panna.

Tore, et Anti Saarepuu ja Timo Simonlatser sprindis lõpuks punktid pähe said, ent ei saa jätta mööda vaatamata tõsiasjast, et saadud kohad on siiski tagasihoidlikumad kui mullused hooaja algul. Ja samuti pole pääsu fakti eest, et Peeter Kümmel ja Priit Narusk jäid taas punktita. Juba kolmandat etappi järjest.

Mida ütlevad sponsorid? Ei usu, et nad rõõmustavad.

Kentsakas, et samal ajal unistavad paljud spordisõbrad, nagu eelmise sissekande remarkides viidati, Eesti spordis metseenlusest. Palun jätke meelde: Eesti spordis ei ole metseene, on ainult sponsorid.

Mis on vahe?

Mõned arvajad väitsid, et leidub neid, kes toetavad sporti puhtast spordiarmastusest midagi vastu soovimata. Või vähemasti avaldasid lootust, et selliseid on. Ega ikka ole küll. Kõik on siiski sponsorid, ja sponsorid on need, kes ootavad sportlaselt mingisugustki vastuteenet, mis avaldub logo kinnitamises dressile või nagu Kristina Šmigunil kombeks oli, kui ta veel Vähi polnud, nende ohjeldamatus tänamises. Sponsorlus avaldub selles, et mõned sportlased paluvad ajakirjanikku kohe otseselt, et too nende toetajaid kuidagi oma kirjutises ära mainiks. Ja loomulikult käib sponsorlusega kaasas põhjalik leping, kus kirjas vastastikused kohustused ja õigused, ning tavaliselt kaasneb lepingu sõlmimisega meediakära, nagu Eesti Suusaliit seda teeb - kõik olulisemad lepingute allkirjastamised viiakse läbi ajakirjanike ning foto- ja telemeeste pilgu all.

Metseen on aga see, kes ennast sedasi ei afišeeri. Metseen on see, kes annab raha, aga ei tee sellest suurt numbrit: ei taha vastutasuks logo dressile, ei tee lepingu sõlmimisest meediasündmust, ei topi oma kirjadega plakateid teleintervjuule taustaks ega tee üldse midagi säärast, et ta silma paistaks.

Kus on Eesti spordis sellised metseenid?

Aga need on võõrad asjad. Maisem asi on see, et möödunud pühapäeval lõppes juba kolmas neljanädalane treeningtsükkel. Lõin arvud kokku: ses kolmandas tsüklis tuli 45 ja pool treeningtundi - holy-moly, seda on viis ja pool tundi rohkem, kui ette oli nähtud. Kõige viimasel, mahtu alandaval nädalal tuli treeningtunde ligi üheksa ja pool. Hoog on nii sees, et pühapäeval pidin tempot alla võtma, lasingi poolteist tundi rullidel uisku, matkaja tempos, ja läbisin selle ajaga umbes 20 km.

Aga nüüd läheb lahti neljas, veel üks jõuline neljanädalane tsükkel. Hei, kas peate ikka sammu?

Foto: Aivar Rehemaa Davosi MK-etapil teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Neljapäev, detsember 13, 2007

Pullerits: Kas sponsorid lahkuvad lekkivalt laevalt?

Küllap panite tähele, et eile astus Arco Vara nõukogu esimehe kohalt tagasi Arti Arakas. See teade ei läheks ehk paljudele siin korda, kui Arco Vara poleks Eesti suusatajate (Jaak Mae, Kaspar Kokk, Kristina Šmigun-Vähi) suur sponsor ja Arti Arakas firma fanaatiline esisuusataja (sellest oli paar sissekannet tagasi pikemalt juttu).

Kuna firma rahavoogude suunamisel pole Arti Arakase sõna enam esmamaksev, tekib küsimus, kas teised firma juhtoinad on Eesti suusatamise senisel tasemel toetamisest enam huvitatud. Seda enam, et firma aktsia on teinud juba pikka aega kõva vähikäiku, mis eilse uudise peale üksnes kiirenes. (There goes my money, too.)

Aga ärme piirdu ainult spekulatsioonidega, räägime ka faktidest. Paar nädalat tagasi vestlesin samuti Eesti suusatamist toetanud Talleggi esindaja, äridirektori Margus Venelainega, kes on samuti innukas harrastussuusataja. Ja ta tunnistas, et Talleggil Andrus Veerpaluga selleks aastaks enam lepingut pikendatud ei ole. "Pinda dressil ka lõputult ei ole," ütles Venelaine. Ja lisas siis: "Põhiline - koostöö oli ilma väljunditeta ja liiga väiksemahuline. Me ei saanud aru, mida me vastu saame. Raamleping oli nii üldine, et ei reguleerinud sisuliselt midagi."

Eile ilmus mu Postimehes avaldatud analüüsile "Eestlaste lemmikala takerdub tupikusse" kommentaar, mille avaldaja väitis, et on oma firmaga olnud ühe koondise suusataja sponsor 3-4 aastat (tunnistan, et ei ole võimalik väite autentsust kontrollida; aga ta viitab tõsiasjadele, mis annavad usku, et ega ta blufi). Ta kirjutas:

"Oleme [peatreener Mati Alaveriga] tihedamalt kohtunud ja rääkinud. Kõigepealt suurtest ja vanadest. Kahjuks on neil juba nii palju vanust, et patt oleks loota superkõrgeid kohti ([Maurilio de] Zolte sünnib paar sajandis). Kui nad tahavad, siis tehku edasi sponsorite arvel, aga riikliku osa peaks siiski vähendama suunates noortele. Mati kahjuks usub, et vanad on igiliikurid.

Suuri lahkarvamusi meie vahel on tekitanud arusaamine sprindist. Minu arusaam on aastaid olnud, et tasemel sprinter pean suutma sõita ka 10 km normaalsel tasemel. Kuidas muidu on võimalik üldse eriti teatesprinti sõita. Ja mida meie meeste puhul on näha - peale teist ringi on nad läbi nagu läti rahad. Sprindivõistlus ei lõpe ju kvalifikatsiooniga. Vaatate MK etappe - stardis on ju tavadistantsidel ka palju sprintereid ja päris paljud on suhteliselt edukad. Aga kus on meie omad?

Hea küll, nad ei saa võistlema, aga on ju ka teisi võistlusi, kust osa võtta. Olete kuulnud mõnedest tulemustest? Ei, nühitakse omaette kuskil metsavahel, kui üldse nühitakse.

Vaadake selle aasta võistlusi. Alati võib kellelgi olla kehv päev, aga see, et kõigil on kehvasti, ei ole juhus. See peab ikka olema süsteemi viga. Siin eespool [Postimehe kommentaarides] ka keegi mainis, et sel aastal pole suurvõistlusi ja peaks nagu MK-l võistlema. Aga kui pooled lemmikdistantsid on juba läbi ja tulemusi pole, siis tekib küsimus, millele sel hooajal panustatakse. Kas räägitakse järgmisest hooajast, kui vanakestele lisandub veel üks aasta?"

Eilne Postimehe kommentaar tõi mulle telefonikõnede laviini. Paljud tahtsid sõna sekka öelda, vastu ei vaielnud, ausõna, mitte keegi. Ja helistajate kõnedest jäi samuti mulje, et kuskil peab olema süsteemi viga. Kui Mati Alaveril mingit salakavalat trumpässa tagataskus ei juhtu olema, lisaksin omalt poolt. Näiteks sellist, et see hooaeg lastaksegi n-ö lumme joosta, et järgmine talv MM-võistlustel jackpot võtta. Aga kes ja mis reservide arvelt ja mis imenipiga selle võtab? Kas saavad sprinterid tõesti lõpuks nii heaks, et toovad tuleval talvel medali?

Nii jääbki õhku rippuma vastuseta küsimus, et äkki on Eesti suusatamise treeningsüsteem ja -metoodika end ammendanud ehk kinni jooksnud. Seda on Kalmer Tramm, Eesti naiste koondise treener, mullegi õpetanud, et süsteemi tuleb teatud aja tagant üksjagu põhjalikult muuta - ja siin pole jutt aastatest, vaid 16-22 nädalast, kui nüüd täpselt mäletan -, sest vastasel juhul organism harjub koormustega lihtsalt ära ega reageeri rohkem vajalikul ja oodatud määral.

On väikse Eesti suusatamises see piir nüüd käes, kust edasiminekuks pole enam ideid?

Foto 1: Andrus Veerpalu Davosi MK-etapil teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu ja Mati Alaver Davosi MK-etapil aru pidamas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Davosi MK-etapi eel suuski testimas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Eesti suusakoondise liikmed Anti Saarepuu, peatreener Mati Alaver ja Andrus Veerpalu Silberauto Tartu esinduses sponsorite logode taustal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Kaspar Kokk Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, detsember 12, 2007

Pullerits: Salapilte Sotši olümpia suusakeskusest

Vahepeal ka midagi rubriigist "World Exclusive". Mitte keegi ei ole näinud veel kohta, kus toimuvad 2014. aasta Sotši taliolümpia suusavõitlused, sest too paik kuulub Venemaa naftatürannile Gazpromile. Tegu on nii salastatud objektiga, et isegi pilti ei lubata selles suunas teha. Aga Postimehe fotograaf Raigo Pajula, kellega kuu aega tagasi käisime Sotši olümpia ettevalmistusi uurimas, tegi ikkagi. Kuuliga riskides. On ikka crazy man!Ülemine pilt on suusastaadioni lähedusse jäävast jõe-äärsest suurest parkimismajast, suusastaadion ise jääb sinnakanti kuskile mägede vahele. Teine pilt on tihkelt valvatud sillast, üle mille pääseb suusastaadioni lähedusse. Meid, pole ilmselt vaja lisada, lähemale ei lubatud.Kes tahab väiksest seiklusest lähemalt lugeda, klikkigu:
http://sport.postimees.ee/241107/esileht/sport/297566.php

Pullerits: Seis on halb - kas saab veel halvemaks minna?

Kui teile tundub, et Eesti meessuusatajad on sel hooajal alustanud kehvemalt kui varasematel hooaegadel - ja ma ei kavatse siin isegi mitte viidata Andrus Veerpalu põlvehädast tingitud 21. kohale Davosis, mis oli tegelikult hiilgav tulemus -, siis võtke teadmiseks, et tunne teid ei peta.

Algul oli mul kavatsus vedada vaid üks väike paralleel ja kirjutada üks tilluke repliik. See turgatas pähe pühapäevasel 53 km treeningul. Nimelt, kui koondise peatreener Mati Alaver meenutas hooaja algul, et 1996. aastal murdsid Veerpalu ja Jaak Mae rahvusvahelisse klassi, saades Davosi-etapil 21. ja 23. koha, siis viimasel nädalavahetusel jõudsid nad sinna algpunkti tagasi, saades Davosis 21. ja 22. koha. Mis tõi mõtteisse ajaloo ringkäigu.

Aga ma ei viitsinud pärast pühapäevast trenni väsinuna ja niigi vähesest vabast ajast hakata veel ajalehte toitma. Ent kui esmaspäeval seda tõsiasja toimetuses mainisin, saabus mulle ülesanne: kirjutada tervel leheküljel hooaja avastartide põhjal kommentaar. Ja mitte spordi-, vaid koguni arvamusküljel. Vaat siis, kui tähtis on Postimehe hinnangul suusatamine - väärib kohta tähtsate ja suurte poliitilis-sotsiaal-majanduslike teemade kõrval.

Mida Eesti meeste koondise selle hooaja tulemuste analüüs võrreldes varasemate aastatega näitab, seda saab lugeda lingi alt http://www.postimees.ee/121207/esileht/arvamus/300953.php

Tulemused, nagu näha, on kõike muud kui rõõmustavad, ja mul on sellest ääretult kahju. Ma olen kohe kurb. Siiralt, ausõna. Ja kõige rohkem on mul kahju Alaverist, kellest tegelikult sügavalt lugu pean ning kelle jäärapäiselt sihikindel ja vankumatult töökas natuur mulle üdini sümpaatne on. Paraku pole midagi parata: arvude keel on küll kiretu, aga kõnekas.

Kahjuks jääb vastuseta küsimus, miks on kõik nii, nagu see on. Ehk miks on suusatajad sel hooajal alustanud kehvemalt kui varasematel aastatel. Helistasin läbi kõik oma allikad, kes suusatamist tunnevad, olnud ala sees ja vahetult selle ümber ning kes on otsekohese, ilutsematu suhtumisega mu usalduse pälvinud. Aga keegi neist ei osanud pakkuda, kuhu on koer maetud.

Pakuti igasuguseid teooriaid. Näiteks, et oleme vahepealsest edust ärahellitatud ja nüüd on käes argipäev. Aga see ei pea paika, sest tulemused on ju kehvemaks läinud, mitte ei tammu ainult paigal.

Pakuti, et liiga vähe on suusakoondises individuaalset lähenemist sportlastele ning enamik plaane nn teise ešeloni meestele tehakse laias laastus Veerpalu ja Mae plaanide baasil. Ent asja näinud tegelased väitsid, et see võis nii olla vanasti, kuid nüüd enam mitte.

Siiski: Alaver on mulle tunnistanud, et kui treeneril on palju õpilasi ja neist üks-kaks on selgelt andekamad kui ülejäänud, siis mis treeneril muud üle jääb, kui panustada neile, kellelt on rohkem tulemusi loota. Aga seegi oli vanasti nii, sest nüüd on koondisega liitunud Anatoli Šmigun ja norrakast sprinditreener Björn Kristiansen ning nii mitmedki mehed harjutavad poolenisti oma tarkuse põhjal.

Pakuti ka, et mehed on veel liiga noored. Postimehe kommentaaris näitan, et see ei pea paika. Samuti ei saa siinkohal jätta tsiteerimata olümpiavõitja Erki Noolt, kes mult küsis, et kui eesti mees on 25-aastaselt veel noor ja 63-aastaselt juba surnud, siis millal eesti mees üldse arenema hakkab.

Samuti pakuti, et äkki on koondise koormused liiga suured. Tõepoolest, kui Aivar Rehemaa koondisega liitus, tuli kohe tagasikäik, ja Timo Simonlatser, kes eelmine aasta koondisse murdis, on nüüd samuti toppama jäänud. Võib-olla tõesti ei ole mehed võimelised koormusi seedima, aga siis tekib ikkagi küsimus, et miks neid üle treenitakse.

Või äkki on maailma tippsuusatamises mingi uus teadmine, mida Eesti koondis ei tea? Kuid vaevalt. Kuidas saab see teadmine olla kõigil riikidel, sealhulgas nii tšehhidel kui kasahhidel, aga mitte Eestil? Liiati on Alaver tuntud kui kõiketeadja.

Loomulikult on taas võimalus, et Eesti panustab ainult ühele võistlusele, Otepää MK-etapile. Peaasi, et seal pildile jõutakse. Olgu, olen nõus, et koduhoovis on võit kõige magusam. Kuid see ei saa ometi seletada seda, miks muudel etappidel veelgi kehvemini sõidetakse kui varasematel hooaegadel.

Kuskil on midagi puusse pandud. Kuskil on miski mäda. Minu mõistus igatahes on otsas.

Ja mul on millegipärast kahtlane tunne, et Alaver ka ei ole päris veendunud, kus on probleemi tuum. Kas keegi teab ja oskab talle siin vihje pakkuda?

Foto 1: Jaak Mae Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa Davosi MK-etapil teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu ja norralane Odd-Björn Hjelmeset Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Eesti õpilased Davosi MK-etapil eestlastele kaasa elamas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 5: Mati Alaver Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Teisipäev, detsember 11, 2007

Pullerits: Mis viga olla tippsportlane - puhas rõõm!

Virgutuseks väike ajugümnastika: mõistatage, mõistatage, kes on Eestimaa parim suusatreener!

Et mis mõistatus see on, pärite vastu - Alaver on ju, loomulikult. Küllap vastas enamik nii. Aga eksis. Lugege täna Postimehest Deivil Tserpi intervjuud Kristina Šmigun-Vähiga, kes ütleb otse: "Maailma parim suusatreener on Anatoli Šmigun!"

Järelikult saab Alaver olla Eesti parim suusatreener vaid juhul, kui kasutada tootsilikku mõttetrikki, mille kohaselt maailma sees on veel üks, palju suurem maakera, ja selle nimi on Eesti.

Räägin sellest seepärast, et Postimehe toimetus tellis mult homsesse lehte terve lehekülje pikkuse analüüsi Eesti suusakoondise käekäigu kohta. Pool päeva arvutasin eile, nii kaotust võitjaile kui FIS-punkte, võrdlesin neid läbi mitme viimase hooaja ja tulemus ei tulnud rõõmustav. Aga eks homme saate lugeda, mida need arvutused esile tõid.

Tegelikult, kas te pole mõelnud, et tippsportlane on siiski üksjagu lihtne olla? Näiteks täna hommikul maandus Kalmer Trammilt mu postkasti neljanda neljanädalase treeningtsükli plaan. Järgmine nädal pole hull, siis on vaid kaheksa ja pool treeningtundi. Aga ülejärgmisel on neid kümme ja pool ning üleülejärgmisel juba neliteist.

Ja nüüd paigutame selle konteksti. Tavaliselt tõusen kell kolmveerand seitse, et pool kaheksa tööle jõuda - blogi vajab ju sissekannet, ja sellega tuleb saada ühele poole enne ametliku tööpäeva algust. Siis tööpäev, mis vältab kella kuue või poole seitsmeni vähemalt. Seejärel koju, kus tuleb kähku süüa - selle eest suur tänu abikaasale, kes oma töö kõrvalt ei ole mind veel kordagi näljapajukile jätnud (eile oli ta teinud uhke sealihaga prae) - ja siis ehk pääseb kell seitse või pool kaheksa trenni. Enne kümmet koju tagasi. Ja siis vaatab koer, kääbusšnautser Morgensilber Cherry Blossom, oma suurte silmadega mulle nii otsa, et õudsalt tahaks välja jalutama minna, ja annab märku, et pealegi on pissihäda nii suur...

On see normaalne? Minu arust ei ole. Kuid Eestimaa kõik nurgad on täis mehi, vähemasti paparazzo-suusatajaid, kes kõik ihkavad mulle ära teha (mis on normaalne), nii et alternatiivi pole.

Ja nüüd võrdleme, mis elu elavad Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja teised, kes veel peavad endale nime tegema, et nendega vääriliselt ühte ritta sobituda. Elu ju neil nagu hernes - tehku vaid trenni. Ei mingit päevatööd. Ei mingit vajadust hommikul kella peale tõusta. Kui sellise herne-elu pealt nädalas 22-23 treeningtundi tuleb, ei näe ma küll mingit probleemi - täitsa keskpärane näitaja.

Aga proovige põhitöö kõrvalt, mis viib vähemalt nädalas veel korra Tartust Tallinna, saada kokku 12-14 treeningtundi! Vaat see on kunsttükk, kas pole? Enamat koguda ei ole füüsiliselt võimatu, kuid üksjagu raske. Väga raske. Ja arvestades palgatööga kaasnevat lisakoormust, siis poleks see ilmselt mõistlikki.

Seega, kas pole tippsportlase elu ikka mõnus, mis?

Foto 1: Anatoli Šmigun Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Mati Alaver Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Anatoli Šmigun (paremal) koos endise tipplaskesuusataja Kaija Parve-Helinurmega suvisel biatloni MMil Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Anatoli Šmigun hooaja-eelsel pressikonverentsil Tartus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, detsember 10, 2007

Pullerits: Oli see alles karm nädalalõpp!

Mis siin salata: kohe pelgasin lau- ja pühapäeva. Need ei olnud sugugi lõbusad asjad, mida Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, oli plaani pannud.

Lühidalt: pühapäeval ootas ees esimene kontroll-treening, mis pidi näitama, kuidas olen valmis pikaks tugevaks pingutuseks.

Aga ega laupäev ka meelakkumine olnud. Läksin trenni kell 12 ja tulin trennist alles kell 17 (kusjuures kõik on ju mul käe-jala juures, nii suusarajad kui ujula). Ja see, nagu öeldakse, oli alles soojendus pühapäevaks.

Laupäeval oli kavas 2:30 vabastiilis sõitu. Peab ütlema, et Swenori klassikarullidel uisu sõitmine pole suurem asi, eriti veel vihmamärjal rajal. Minek on väga vaevaline. Õnneks oli lõpus ette nähtud 30 minutit ainult paaristõugetega - siis sai normaalselt liikuda. Kokku tuli 34 km, sest uisusõidu sees oli pool tundi ka teatud harjutusi, mis tempo alla kiskusid. Ja lõppeks oli intensiivsuseks märgitud ikkagi "keskmine", mitte "tugev".

Pärast rullikusõitu oli ette nähtud tund ujumist, rahulikult, kergelt. Ja kui jooksuotsad kodunt rullikurajale ja rullikurajalt Arena ujulasse ja ujulast koju juurde liita, tuli puhast trenniaega ligi neli tundi.

Pühapäeval ootas ees juba tõsisem katsumus: ülesanne oli sõita 3:30ga klassikas vähemalt 50 km. Kuna lund ei olnud, tuli trenn teha Swenori rullidel, millest raskema jooksuga sõiduvahendeid annab vist otsida. Ausalt öeldes ei uskunud, et selle ajaga välja tulen.

Ent tulin. Ja aega jäi ülegi. Kui Tähtvere spordipargis 60 ringi ehk 51 km sõidetud sai, oli aega kulunud 3:20. See tähendas, et tuli veel kolm ringi teha. Nii saigi kokku 63 ringi ehk 53,55 km ja aega kulus 3:30.50. (Õhtul lisandus veel pool tundi jooksu kah, kokku puhast trenniaega 4:11. Üks miinus siiski: Madshusi kombisaabas hõõrus nii pika pingutuse peale kanna siseküljelt naha maha. Tuleb vist edaspidi mõni aeg vanu saapaid pruukida, et jalg paraneks.)

Lisagem kontekst. Kui sügisel Andrus Veerpalult küsisin, milline on olnud tema selle hooaja eelne kõige rängem trenn, ütles ta, et natuke üle kolme tunni rullidel paaristõugete, mil ta läbis enda hinnangul 45 km.

Kui nii, siis sai Veerpalu rängim trenn nii ajaliselt kui tempolt üle löödud. Tõsi, olgem ausad, mul oli ainult pool sellest maast paaristõugetega, umbes pool oli ühesammulise paaristõukega. Ent ega mul pole jalg ka nii haige olnud, et ainult paaristõuketööd oleks saanud treenida, nagu on treeninud Veerpalu. Ja ma pole sugugi kindel, et ühesammuline paaristõuge on Swenoritel paaristõukelisest sõiduviisist kiirem. Mulle küll nii ei tundu. See-eest tuli mul pool maad murda läbi võrdlemisi tugeva vastutuule ning ehkki rajal tõuse polnud, polnud seetõttu ka laskumisi, kus luuslanki lasta - kogu aeg tuli töötada, vahetpidamata.

See kõik ei tähenda loomulikult kaugeltki seda, nagu võiks hakata hellitama lootust, et võiksin Veerpaluga sammu pidada. Kus nüüd sellega. Hea, kui talle 5 km peale üle 2 km ei kaota. 1,5 km pikkune kaotus oleks juba väga hea tulemus. Selline on reaalsus, paraku.

Aga ega võistlus käigi Veerpaluga. Võistlus käib teiste minusugustega.

Nüüd sai kolmanda neljanädalase tsükli kõige raskem nädal siis õnnelikult läbi. Treeningtunde tuli kokku 14:23. Seda sai küll ligi tund rohkem, kui Kalmer Tramm oli kavandanud, aga pole hullu - nagu varemgi, on lisaaeg tulnud eel- ja järeljooksude arvelt ning minut siit ja teine sealt pisut pikema suusatamise või ujumise arvelt. Nii et ületegemisest siin pajatama hakata pole mingit alust.

Lõpuks üks aus ülestunnistus: pealkiri valetab. Ei olnud see nädalalõpp põrmugi karm. Tagantjärele mõeldes täitsa vahva. Igatahes olen õnnelik ja rahul, et selle raskena näiva treeninguga ladusalt toime tulin.

Loodetavasti läheb kõigil konkurentidel ka lennukalt.

Foto 1: Andrus Veerpalu Otepääl treenimas. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu Davosis MK-etapil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Davosis MK-etapil 15 km sõidus paaristõugetega hoogu andmas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu Davosis MK-etapil. Pulsikell on? On. Suutlikkust on? Näostki näha, et suurt mitte. Järeldus: ei pulsikellast kasu ole, kui treenitus pole piisav. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 5: Andrus Veerpalu Davosis MK-etapil teatesõidus mäest üles rühkimas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix