Reede, juuni 20, 2008

Pullerits: Võtke vabalt!

1980. aastate lõpus tunnistas takistusjooksja Aivar Tsarski mulle ühes vestluses, et iga päev jooksmas käimine on nagu vastik kohustus, ja on tore, kui selle kaelast ära saab. Lõpuks saigi. Viimati, kui teda mullu suvel Palmse mõisas nägin, oli ta tulnud Londonist diplomaatiliselt töölt kodumaile, ja selle asemel, et jooksma minna, oli ta tulnud hoopis suveetendust vaatama.

Mulle suveetendused ei meeldi. Raha teenimise nimel tehtud kommerts, seepärast. Aga alalõpmata end trenniga tagant sundida ka ei meeldi. Kahel eelmisel nädalal tegin kummalgi neli jooksutrenni, kokku 84 km. Sel nädalal olen teinud kaks trenni, kumbki 9 km, ja ega midagi rõõmustavat olnud. Lennukusest, mida alles hiljuti tundsin, pole midagi järel. Mitte et jalad nüüd päris tinast oleksid, aga ega nad kuigi kergelt ka liigu.

Tähendab, tuleb aeg maha võtta.

Niisiis: võtkem vabalt! Isegi Eesti koondise suusatajad ei treeni aasta läbi. Ikka tuleb vahepeal hinge tõmmata. Mul on see hingetõmbe aeg nüüd käes. Homsest lähen puhkusele ja neli nädalat ei tee mingit trenni. Las vaim ja liha kosuvad. Ehk tuleb siis lõpuks ka võistlemise kihk tagasi.

Aga juuli viimasest kolmandikust olen siin taas platsis ja siis vaatame, mis tuuled puhuma hakkavad, ja mis peamine: vaatame, kes lööb keda.

Nautige suve, olgu meil või mujal. Ma naudin mujal.

Foto 1: Archesi rahvuspark Utah's, minu lemmikosariigis. Pildil Park Avenue. Foto: Corbis / Scanpix
Foto 2: Tundmatu peesitaja tundmatul plaažil. Foto: Scanpix
Foto 3: Archesi rahvuspark Utah's, esiplaanil Tower of Babel. Foto: Corbis / Scanpix

Kolmapäev, juuni 18, 2008

Pullerits: Kust tulevad mu vaenlased?

Lahendame siin nüüd ühe küsimuse lõplikult ära. Rohkem kui poolteist aastat on osadele tegelastele pakkunud see blogi lõbu sellega, et nad on saanud käia siin kommentaaride rubriigis mind tümitamas. So what? Vaadake, nii vilets mees ma ka ei ole, et mul ühtegi vaenlast pole.

Aga analüüsime nüüd seda küsimust punktide kaupa: kust ja miks tulevad vaenlased? Siin on top-10 in no particular order ehk suvalises järjekorras.

1. Olen kaugel arvamast, nagu oleksin mingi kõva sportlane, aga fakt on see, et neid, kes mulle kaotavad, on kordades rohkem kui neid, kes mind võidavad, kusjuures neid kaotajaid on viimase kahe aastaga tulnud igal alal (jutt on jooksmisest, suusatamisest ja rattasõidust) muudkui juurde ja võitjaid jäänud pidevalt vähemaks. Selge see, et see tekitab tuska.

2. Olen 42, pooleteise kuu pärast saan juba 43, ja vähe on neid kolmekümnendates, rääkimata kahekümnendates eluaastates treenijaid-harrastajaid, kes suudavad kaotuse seesugusele nende silmis vanurile rahumeeli alla neelata.

3. Mul on kesised vastupidavusnäitajad, aga ikka leidub neid, kes hoolimata palju paremast vastupidavusest mulle kaotavad.

4. Mul on viletsad kiirusnäitajad, aga ikka leidub neid, kes hoolimata palju suurematest kiiruslikest võimetest mulle kaotavad.

5. Mul on väga nigelad jõunäitajad - ja on vale vastu väita, et vastupidavusaladel pole jõudu vaja -, aga ikka leidub neid, kes hoolimata tugevamatest lihastest mulle kaotavad.

6. Ma ei kasuta pulsikella, mida enamik teisi peab asendamatuks, aga sellegipoolest ei saa suurem osa pulsikella kasutajaist mulle vastu. Kuidas küll saab kaotada mehele, kes arvestab suvaliselt vaid enesetunnet, kui sedagi - see tekitab ju musta meelehärmi.

7. Mul on, mis seal salata, tänu ametile juurdepääs paljudele asjatundjatele, kes on väärt nõuga alatasa toetanud. See tundub ilmselt osadele ebaõiglase eelisena, nagu teeks ma sohki, ja kõik, mis tundub (sic!) ebaõiglane, tekitab pahameelt.

8. Jah, möönan, et ajan aeg-ajalt põikpäisena paistvat joont, ei tee nii, nagu teised kõik targemaks peavad, vaid jälgin oma liini. Aga kõik, kes söandavad teha pealtnäha ebaloogilisi otsuseid ja samme, ning seejuures teisi veel võita, ei saa olla kellegi lemmikud. Sest kõik see õigus peaks ju olema nende poolel, kes teevad asju n-ö õieti, mitte nende poolel, kes teevad nende alust valesti. Ja kaotada väidetavalt valesti tegijaile - see on ilmselgelt eriti valus kaotus.

9. Ei ole mõtet võltstagasihoidlikkust teeselda, aga tänu palgalisele ametile ja sellele blogile - ja see ei ole siin sugugi kekkamisena mõeldud - on mu elu ja nimi ja tegemised rohkem teada-tuntud kui neil, kelle sportlikud saavutused minu omadest üksjagu paremad. Vaevalt pakkus see küsimus, kes tuli Tartu rattamaratonil näiteks 32. kohale, huvi nii paljudele nagu küsimus, mitmendana lõpetas Pullerits.

10. Eelmisest punktist tulenevalt olen kujunenud teatavaks märklauaks, kellega paljud oma tulemusi võrdlevad. Mitte et nüüd kogu maakera keerleks minu ümber - ei, nii suurt mania grandiosat ma ka ei põe -, aga väga paljude treenijate-harrastajate elu käib vähemasti osati selle ümber, kas õnnestub mind edestada. (Näiteks Jaak Teppan tuli kevadel Viru maratonile enda sõnul üksnes seepärast, et mind pärast kaotust Haanja maratonil võita - ja tema pole põrmugi ainus selline näide.) Ja see, kellega võimeid võrreldakse, hoitakse teadupoolest alati teravdatud tähelepanu all, kelle vastu kulub teinekord ära ka psühholoogiline rünnak, näiteks siin blogis.

Ja viimaks, üheteistkümnenda ehk boonuspunktina. Eelmisel nädalal tegin Tallinna-Tartu maanteel kerges vihmas jooksutrenni. Selja tagant tuli hall Merdedes-Benz ja juht lasi signaali. Ei, ma ei olenud tal tee peal ees, olin väga tee ääres, laial teepeenral. Ta lasi signaali tervituseks. Pärast numbrist nägin - see oli Jaak Mae. Ma ei tea, kui palju on minusuguseid harrastussportlasi, keda Jaak Mae selja tagant vihmases ilmas ära tunneb ja vaevub signaaliga tervitama (mis siis, et olen nii tema kui kogu Eesti suusakoondise kohta kirjutanud üksjagu kriitilisi artikleid).

Ja kaheteistkümnes punkt oleks see, et kes teeb, sellega juhtub. Ehk teisisõnu: kui siin seda blogi ei peaks, ei ütleks keegi mu kohta ühtegi halba sõna, keegi ei teaks mu tegemistest, need ei läheks kellelegi korda - ja paljude inimeste elu oleks paugust vähem värvikas, vähem põnev - oleks üksluisem ja igavam.

Illustratsioon 1: Tugevam vastane nokauteeritud! Illustratsioon: DigitalVision / Scanpix
Foto 2: Start! Läheb arvete klaarimiseks. Foto autor: Corbis / Scanpix
Foto 3: Õige spordimees läheb läbi paksust ja vedelast. Foto autor: Scanpix
Foto 4: Kas keegi tunneb siin ära mõne tuntud jooksja? Foto autor: Corbis / Scanpix

Teisipäev, juuni 17, 2008

Pullerits: Kas odavalt on võimalik sportida?

Tänase Postimehe vahel ilmub lisa "Mõistlik tarbija", mille toimetaja palus mul kirjutada, kas trenni tehes ja sportides saab kokku hoida. Muidugi saab! Siin tuleb mu aruanne.

Kui Status Clubi liikmemaks küünib 10 000 kroonini, siis kas see on kinnitus arvamusele, et sport, nagu muudki hobid, on nüüdisajal ainult pururikkaile?

Võtke lõdvalt! Ainult loll maksab sportimisele nii metsikult peale. Mõnusa, isegi võitlusvõimelise kehalise vormi saab palju soodsamalt. Kuid päris null krooni eest siiski ka mitte.

Alustame jooksmisest, mis spordialadest ilmselt odavaim: selleks pole vaja muud kui paari jooksususse. Dress võib olla vabalt mitme aasta vanune, isegi kulunud, sest ega maanteeservas või metsa all teid keegi nagunii sellise pilguga piidle, et kui moekalt te riietute.

Ent jalanõude arvelt ei maksa kokku hoida. Jooksin aastate eest vaevalt 200 krooni maksnud tossudega. Algul polnud vigagi. Aga pikapeale hakkasin hommikuti voodist tõustes tundma, et jalad on kanged ja kergelt valusadki. Paar kuud hiljem tekkisid ahhilleuse kõõluste ümber muhukesed. Jooksmine muutus järjest piinarikkamaks.

Lõpuks ei jäänud muud üle, kui minna spordiarsti juurde. Sain valuvaigistava süsti ning pärast mõnenädalast puhkust võisin taas sörkima hakata.

Kuid mis kord juba untsu läinud, ei seda päris terveks enam saa. Varsti olid kannavalud tagasi. Koguni nii teravalt, et isegi kõndida ei saanud. Tuli heita noa alla. Sellele järgnes kolmenädalane taastusravi ning mitu kuud lonkamist, enne kui taas normaalselt liikuma sai hakata.

Milleks nii pikalt oma hädadest pajatan? Aga selleks, et teid veenda: õige jooksujalats on elulise tähtsusega. Mu trauma tekkis just sellest, et tossud oli odavad, ja mis on odav, on teatavasti vilets.

Niisiis, kui tahate, et jooksmine kulgeks valutult, ärge mingil juhul ostke pelgalt paarisajakrooniseid jooksususse. Asjatundjad soovitavad eelkõige Asicsi ja Nike’ mudeleid. Need maksavad 2000 krooni ringis. Aga kui soostute leppima eelmise aasta mudeliga, on lootust, et saate hinnaalandust. Mul õnnestus tänu sellele Asicsi algselt 1900 krooni maksnud tossud osta 1300 krooni eest.

Spordipoed pakuvad lisaks kõiksugu kallist ja kirevat jooksuvormi. Nii lühikeste pükste kui särgi eest küsitakse silmagi pilgutamata 700 krooni. See on täiesti mõttetu väljaminek. Minge ostke tavaliselt poest 100 krooni maksvad püksid ja särk ning te jooksete nendes sama kiiresti, nagu 700-kroonistes.

Jooksmine on paljude arvates kahjuks nüri ja kurnav. Palju vahvam on õdusas spordiklubis rassida, kas pole?

Mis seal salata, käin isegi sügistalviti, kui ilmad vastikuks pööravad, spordiklubis treeninguisse vaheldust otsimas. Olgu jõusaalis müttamas, ujumas või sõudeergomeetrit vinnamas. Ega see odav lõbu ole. Arena spordiklubis maksab üks treeningkord 150 krooni, kuukaart 700 krooni ja aastakaart 7200 krooni. Pole just kuigi kutsuvad hinnad, eks?

Ent siingi annab hea õnne korral kokku hoida. Paljud firmad maksavad oma töötajate sportimise kinni. Nii teeb seda Tartus Arena klubis ka Postimees, mistõttu võin alati sinna harjutama minnes rahakoti koju jätta. Peaasi, et töötõend oleks taskus.

Kevadeti, nagu maanteedel näha, istub suurem jagu aktiivset elustiili armastavaid inimesi rattasadulasse. Rattad aga pole kuigi odavad.

Maastiku- või universaalratas, mil on 24 käiku ja mis ka vastu peab, maksab alates 5500 kroonist. Maanteeratas maksab alates 8900 kroonist. Kuid arvestades, et ega maastikurattaga maanteel korralikult sõita saa ja maanteerattaga maastikul ammugi mitte, tuleb igakülgse sõidumõnu saamiseks osta vähemalt kaks ratast.

Siiski on võimalik ka odavamalt hakkama saada. Olen aastaid osalenud nii Tartu rattarallil kui rattamaratonil abikaasa 21-käigulise rohkem kui viie aasta vanuse Optimaga, mis maksis uuest peast alla 4000 krooni, ning suutnud selle seljas keskmikele arvestatavat konkurentsi pakkuda. Mullu sõitsin rattarallil kõige tagumisest stardigrupist 709. kohale, sügisesel rattamaratonil sain 671. koha.

Sel kevadel istusin rattarallil peenikeste kummidega maanteeratta sadulasse. Mullusega võrreldes jõusin sellega rohkem kui kaks ja poolsada kohta ettepoole, 435ndaks. Kuid see ei tähenda, et oleksin endale uue ratta ostnud. Ei, sain võistluseks spetsiaalratta laenutusest. (Ja ausalt öeldes maksis laenutamise kinni Postimehe kolleeg Hindrek Riikoja, kellele pakkus sportlikku hasarti näha, kui palju ma korraliku sõiduvahendiga oma tulemust parandada suudan.)

Paraku ei piisa rattaga sõitmiseks ainult jalgrattast. Vaja on kiivrit (hinnad algavad 390 kroonist), tagumikku säästvaid polsterdusega pükse (alates 490 kroonist), käte hõõrumise eest kaitsmiseks kindaid (alates 250 kroonist) ja silmade kaitsmiseks putukate eest prille (alates 290 kroonist). Kui tahate, et jalad kindlalt pedaalil püsiksid – ning lisaks pedaali surumisele seda ka tõmmata saaksite –, tuleb osta rattakingad, mille hind algab 1500 kroonist. Ja kuna maastikuratta pedaalid on erinevad maanteeratta omadest, tähendab see kahekordset väljaminekut.

Nüüd, kui rattasõit tundub juba lootusetult kallis, olgu teile inspiratsiooniks öeldud, et kasutan tütre kiivrit, kindad lõikasin vanadest nahkkinnastest, prille kannan nii või naa ning rattakingade asemel olen saanud täiesti rahuldavalt vändatud tavaliste Adidase tänavatossudega. Rattavormi hankis mulle Eesti Meedia kontserni kolleeg Art Soonets firma kulul.

Talvine suusatamine on ses mõttes rattasõiduga sarnane, et sealgi on vaja kahte sõiduvahendit: eraldi on vaja osta nii klassika- kui uisustiili suusad. Muidugi võib sõita ka nn kombisuuskadega, mis sobivad mõlemaks juhuks, aga uskuge mind: sõit ei saa olema kuigi kerge ega kiire.

Suusatasin paar aastat Fischeri nn rahvakombisuuskadega, mis maksid tuhat krooni. Aga kui palju ma ka nendega ei pingutanud, paljud mehed lihtsalt libisesid mööda, mängeldes ja pingutamata. Rahvasuusk ei pea lihtsalt määret korralikult all.

Kuid tiptopp võistlussuusad maksavad palju, üle 5000 krooni. Õnneks annab hinda kõvasti alla lüüa. Selleks tuleb suusad osta vastu kevadet, mil spordipoed on valmis kauba vaat et omahinnaga ära andma, peaasi, et see lattu seisma ei jääks. Nõnda maksingi tunamullu kevadel Fischeri klassikasuuskade eest ja mullu kevadel Atomicu uisusuuskade eest mõlemal puhul 5000 krooni asemel 3500.

Paraku nõuab erinev suusastiil ka erineva pikkusega keppe: uisku sõites on vaja üksjagu pikemaid keppe kui klassikarajal. Ent võib üritada leida nende kahe pikkuse vahel kuldset keskteed, kompromissi. Enda arust olen selle saavutanud ning ajan juba mitmendat aastat läbi ühe kepipaariga. Tulemustes vahet pole: Estoloppeti maratonide sarjas olen nii uisu- kui klassikavõistlustel jõudnud esimese poolesaja piirimaile.

Loomulikult ei saa seesugust kokkuhoidu endale võimaldada need, kellele sportimine tähendab ennekõike enese kehtestamist ühiskonna jõukuse redeli kõrgematel pulkadel. Neil peavad ilmselt isegi sokid olema kullakarva.

Kuid elu näitab, et varustuse rahaline väärtus ei pruugi olla põrmugi korrelatsioonis tulemustega võistlusrajal. Spordis otsustab ennekõike siiski sisemine sisu, mitte väline sära.

Minu kokkuhoid

Jooksmine

Asicsi tossud – 1300 krooni (alghind 1900 kr)
Lühikesed püksid – 50 krooni
Eesti koondise särk – tasuta (võidetud ajakirjanduskonkursil)

Spordiklubi

Arena aastapääse – tasuta (tööandja Postimees maksab)

Jalgrattasõit

Maastikuratas Optima – tasuta (naise oma)
Kiiver – tasuta (tütre oma)
Rattakindad – tasuta (lõigatud vanadest nahkkinnastest)
Rattakingad – puuduvad (sõidan Adidase tänavatossudega)
Ratturi võistlusvorm – tasuta (tööandja Postimees tegi välja)

Suusatamine

Fischeri klassikasuusad – 3500 krooni (alghind 5000 kr)
Atomicu uisusuusad – 3500 krooni (alghind 5000 kr)
Exeli kepid – 1000 krooni (kasutatud; alghind 1900 kr)
Suusakindad – 50 krooni (tavalised ehituskindad)
USA koondise võistlusdress – tasuta (võidetud ajakirjanduskonkursil)
Eesti koondise võistlusdress – tasuta (võidetud ajakirjanduskonkursil)

Foto 1: Üks mu lemmikpaiku jooksmiseks: Grand Staircase-Escalante looduskaitseala USAs Utah' osariigis. Foto: Corbis / Scanpix
Foto 2: Jooksja USAs Idaho osariigis. Foto: DigitalVision / Scanpix
Foto 3: Kas pole inspireeriv horisont pika jooksutrenni tegemiseks? Taamal paistab Monument Valley Utah' ja Arizona osariigi piiril USAs. Foto: DigitalVision / Scanpix
Foto 4: Ilupilt jooksjatest. Foto: Stockbyte / Scanpix
Foto 5: Jooksja keset kõrbe. Foto: Corbis / Scanpix

Reede, juuni 13, 2008

Pullerits: Kust küll selline lennukus?

Ei taha küll konkurentide tuju rikkuda, aga mis seal salata - vorm, paistab, et on hirmus hea. Ennast ka üllatab. Kusjuures trenni pole teab mis pingsalt teinudki. Milles asi?

Olen juba mitu nädalat käinud ajaviiteks jooksmas - just ajaviiteks, täpsemini pelgalt vormi hoidmiseks, mitte teadlikult arendamiseks - ja täheldanud, et jaksu on hämmastavalt palju. Eile näiteks lasin kergel sammul ligi 10 km, et jumala eest ei pingutaks ega suruks, et hingamine kiireks ja raskeks ei muutuks. Ja ikka tulid mõned kilomeetrid tempoga alla nelja minuti.

No tõesti tuleb kõik üllatavalt lihtsalt. Just hingamine ja pulss, nende rahulikkus on see, mis hämmastab. Pärast lõpetamist oli eile tunne, et ei tea, kas sai ikka trenni tehtud või niisama aega kulutatud.

Aga pole halba heata ja head halvata. Nimelt - ja siinkohal võivad konkurendid rahulikult hingata - puudub mul vähimgi tahtmine võistelda. Motivatsiooni ei ole. Milleks ennast ribadeks käristama hakata? Ei näe vähimatki põhjust.

Võib-olla on võistlusinnu languses süüdi nädala pärast algav puhkus, mis mõtteid mujale kisub? Või läbi talve tehtud kõva treeningtöö, mis on tekitanud tõsisest spordist alateadliku küllastumuse (olgugi et korralikku võimalust vormi realiseerimiseks ei tekkinudki)?

Nii juhtuski, et kui rivaalid juhtisid tähelepanu, et 20. juulil peetakse Pärnus Eesti esimene rullsuusamaraton, distantsid 43 ja 21,5 km, jättis see teade mind absoluutselt külmaks. Absoluutselt! Ärge lootkegi mind stardis näha.

Esiteks, ega see asi ikka nii ka käi, et meie teeme võistluse ja Pullerits tulgu kohale. Niisama, starditasuta, ei hakka ma küll enam suusavõistlusi kuskil upitama. Ärge valesti aru saage: ei, ma ei pea ennast mingiks kõvaks suusatajaks. Väga kaugel sellest, väga kaugel. Aga võltstagasihoidlik ei maksa ka olla ja arvata, et mul mingit väärtust ei oleks. Nagu Art Soonets oma kamraadidega mind kevadel veenis: kui sa, mees, oma esinemiste eest meediaseminaridel ja -koolitustel 10 000 krooni küsima ei hakka, siis jääbki mulje, et oled mingi odav vend. Sama spordis: niisama aitäh eest, arvestades seda, mis meediakanalid mul kasutada on - ja kui palju aega ja vaeva nende kanalite täitmine võtab -, ei ole küll mõtet kuskile teiste meeste rahaüritustele minna oma lihaseid, kopse, südant, üldse kogu organismi kurnama. On ju loogiline?

Teiseks, kui eraldi sõidustiilides arvestust ei peeta, siis mis mõtet on minna Swenori klassikarullidel konkureerima meestega, kes sõidavad kaks korda kiiremini lippavatel vabastiilirullikutel? See on veelgi absurdsem, kui panna rinnuliujuja võistlema kroolijaga.

Kolmandaks, vaatasin kalendrisse, et Pärnu võistluse aegu viibin isehakanud suvepealinnast palju kaunimas kohas, kus pole mingit vajadust asfalti ruleerida.

Niisama on ka hea olla, eriti suvel ju. Ei pea kogu aeg võistlema. Küll talvel jälle konkurente tuuseldada jõuab.

Foto 1: Sellised on treeningtingimused Wyomingi osariigis. Foto: Scanpix
Foto 2: Selline imekaunis on treeningmaastik Colorado osariigis Grand Junctioni läheduses. Foto: Scanpix
Foto 3: California rannikul on liivaluidetel hea jalgade tugevust arendada. Foto: Scanpix
Foto 4: Nii treenitakse Utah's, minu lemmikosariigis. Foto: Scanpix

Neljapäev, juuni 12, 2008

Pullerits: Oo, mis imelik seadus!

Tartu nn jooksumaratoni järel tahtsid mõned konkurendid mind vardasse ajada, et miks ma ei ole lugenud läbi ega õppinud pähe tolle võistluse ega Eesti kergejõustikuvõistluste ning tagatipuks ka IAAFi eeskirju. Ja kriitika ennetamiseks tunnistan, et ei ole lugenud läbi ka Rahvusvahelise Suusaliidu võistlusmäärusi.

Aga kuskilt otsast tuleb alustada ja baasi loomiseks - just baas ehk vundament on ju vastupidavusaladel kõige alus - võtsin ette Eesti spordiseaduse. Ja ei saanud midagi targemaks. Sest minu tase ei küüni selleni, et sellest seadusest sotti ja tolku saada.

Ja ärge enneaegu rõõmustage: ega teist kellegi tase ka ei küüni selleni.

Seadus koosneb viiest peatükist. Esimeses on üldsätted. Kolmandas on spordiürituste korraldamise nõuded. Neljandas on lühidalt määratud vastutus ja viiendas rakendussätted.

Aga kõige mahukam peatükk on teine. Selle pealkiri on "Olümpiavõitja riiklik toetus". See koosneb omakorda kaheksast paragrahvist, igaühes kuni seitse punkti.

Midagi pole parata. Jääb mulje, et Eesti on hirmus kõva spordiriik, nagu Ameerika või Venemaa või Saksamaa, kus olümpiavõitjaid on nii palju, et neid ei saa muidu ära kantseldatud, kui nende jaoks tuleb omaette seadus vastu võtta.

Kas see seadus ei ole mitte olümpiavõitjate lobigrupi mania grandiosa väljendus? Tehtud peaasjalikult selleks, et tagada olümpiavõitjate hüved, ja et omakasupüüdlikkus liiga läbipaistev poleks, on see looritatud moe pärast muude punktikestega?

Eks uurige ise:
www.eok.ee/est/spordi_seadusandlus/eesti_spordiseadus

Foto 1: Millist seadust oleks vaja, et keelustada Tour de France'il seesugune liputamine? Foto autor: TopFoto / Scanpix
Foto 2: Vaat, kuidas tehakse seadusi. Kanada suusahüppajad (vasakult) Lindsey Van, Marie-Pierre Morin, Jessica Jerome ja Karla Keck on andnud Vancouveris Briti Columbia ülemkohtusse avalduse, et naiste suusahüpe võetakse Vancouveri olümpia programmi. Foto autor: AP /Scanpix

Kolmapäev, juuni 11, 2008

Pullerits: Marek Kalmus saab Hollywoodi filmis peaosa - aga mina?

Kui see nüüd mingi nali ei ole, siis uudis, et Marek Kalmus saab Hollywoodi stuudio Pixar Animation filmis "Halastamatu ja kompromissitu" peaosa, on küll selle suve suurim uudispomm.

Mul on selle üle hea meel, sest see oli viis ja pool aastat tagasi, kui avaldasin Postimehe Arteris temast sellise pealkirjaga loo: "Eesti Schwarzenegger naaseb lavale". Alapealkiri lisas: "Vahetult enne seda, kui suusataja Kristina Šmigun langes dopingukahtluse võrku, jäi sinna segastel asjaoludel kinni Eesti nimekaim musklimees. Erinevalt Šmigunist ei õnnestunud tal lahti rabelda."

Nüüd, mil Arnie on California kubernerina rohkem poliitik kui bodybuilder, saab Kalmus filmis "Ruthless & Uncompromising" just igati schwarzeneggerliku osa. Et mille üle mina siin rõõmustan? Aga selle üle, et juba hea mitu aastat tagasi tundus ta mulle läbinisti schwarzeneggerliku tüübina. Ehk rõõmustan selle üle, et teisedki on viimaks märganud seda, mida ma ammu nägin.

Kui Kalmusest pajatava esimese loo läbisurumiseks pidin Postimehe toimetuses üksjagu survet avaldama, siis kaks ja pool aastat hiljem oli juba toimetus see, kes initsiatiivi ilmutas, minu poole pöördus ja mult Kalmuse kohta uue loo tellis. Selle pealkiri oli "Skulptorite unelmmees" ning alapealkiri irriteeris: "Marek Kalmus on vorminud oma keha selliseks, et teeb kadedaks iga mehe. Aga millise hinnaga?"

Kui Kalmuse schwarzeneggerlik välimus ka Hollywoodis juba silma jäänud ja tema tee filmimaailma avatud, tuleb endal välja otsida vanad pildid, sest ei või ette teada, kui väärtuslikeks need võivad tulevikus saada. Järgmist pilti (neid on tegelikult terve seeria) saatis lehes koguni eraldi lugu:"See pilt ei ole mingi trikk ega montaaž. Ausõna, seda oli raske teha, eriti mul, kes ma olen triiksärgis ja viigipükstes. Pika fotoseansi lõpuks olin üksjagu väsinud ja higine. Hirmust.

Hirm polnud selle eest, et äkki istun Marek Kalmuse rinnakorvi katki, enne kui ta mind kätel üles tõstab. Hirm oli selle ees, et äkki kukun tema kätelt maha. Siis on selg pooleks. Mul. Ja sant kogu eluks.

Seda ei juhtunud. Kalmus hoidis sõrmedega reguleerides mind kindlalt tasakaalus.

Ah et kas temal polnud siiski raskem kui mul? No kuulge, kelleks te Kalmust õige peate! Minusuguseid (68 kg) suudaks ta rinnalt üles tõsta vähemalt kolm tükki korraga."

Tahtsin Kalmusele filmilepingu puhul ka õnne soovida, aga kahjuks teatas mõlemal mulle teadaoleval numbril naishääl, et kumbki number pole enam kasutuses. Arusaadav, et kui oled Hollywoodi lävepakule jõudnud, peab olema ettevaatlik, kellele oma numbrit usaldad.

Igatahes palju õnne Marek Kalmusele!

Foto 1: Marek Kalmus võrdleb 2005. aasta talvel käemuskleid Priit Pulleritsu omadega. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 2: Marek Kalmus. Foto autor: Aivar Kullamaa, Kroonika / Scanpix
Foto 3: Marek Kalmus on tõstnud kodulinnas Elvas jõusaalis kätele Priit Pulleritsu. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, juuni 09, 2008

Pullerits: Miks boikoteerida jalgpalli?

Peep Pahv, Postimehe sporditoimetuse juht, avaldas arvamust, et jalgpalli EMi tasub ikka vaadata, sest tema on vaadanud juba poisipõlvest saadik ja huvitav on olnud, meenutas mulle koguni 1978. aasta MMi, kui Argentina lõi lisaajal Hollandit 4:2. Jah, ma jälgisin ka tollal MMi - olin siis 13 -, aga ega igavesti saa poisikeseks jääda. Mõned mehed saavad ikka täiskasvanuks ka ja lõpetavad selle jalgpalli vahtimise ära.

Pealegi, kas olete tähele pannud, et nüüd vahivad jalgpalli paljud naised? Jalgpall on järelikult feminiseerunud. Aga ükski tõsine spordimees, kui ta ikka on tõsine spordimees, ei vahi koos naistega jalgpalli. Tõsine spordimees läheb selle asemel ise sporti tegema.

Kaks aastat tagasi MMi aegu tunnistas Postimehe humorist Mart Juur, et mis jalgpalli puutu
b, siis tema pole absoluutselt vormis. Et isegi ei vaata seda va MMi. Ja sellepärast ei saa ta ka Postimehele jalgpallikommentaari kirjutada.

Oi, Mart, oi, Mart… Kas ta siis ei tea, küsisin temalt avalikult ajalehes, et jalgpallist kirjutamiseks ei pea sugugi olema kükloobina MMi jõllitanud? Tõestasin talle, et saab küll - mis kokkuvõttes ei näita midagi muud kui jalgpalli mõttetust.

Ja mida seal platsil nii väga vaadata ongi? Kujutage ette, et lülitasite Horvaatia-Austria kohtumise esimeseks viieks minutiks teleri sisse. Vaatasite, et horvaadid läksid juhima 1:0. Siis lülitasite teleri välja. Rohkem kui pooleteise tunni pärast tegite teleri uuesti lahti. Ja mida te nägite: horvaadid võitsid 1:0.

Selle pooleteise tunniga suudab normaalne eesti mees teenida siinpool ekraani vähemagi tahtmise korral vähemalt tuhat krooni. Tubli mees teenib kolm tuhat. Kui kõvasti pingutada, nagu pingutasin näiteks kevadel ühel seminaril, siis viis tuhat. Puhtana kätte, loomulikult.

See raha keeles põhjendus, mida mehed ilmselt kõige paremini mõistavad - igatahes paremini kui naised -, võiks olla üks kõvemaid argumente, miks mitte teleri ees lösutades vutti vahtida.

Kuulen juba vastuväidet: aga jalgpallis juhtub ka 0:0ga lõppenud kohtumistes nii palju põnevat, mida samuti tasub vaadata. Või see on põnev, kui miljoneid teenivad mehed kolme meetri pealt tühjast väravast mööda löövad? Kui tahate põnevust, minge Tallinna-Tartu maanteele rattaga sõitma või jooksma, võtke positsioon sisse keset vastassuunavööndit ja vaadake siis, kellel närvid enne üles ütlevad, kas teil või vastukihutava auto juhil. Vaat see on põnevus, ja mitte iga 15 minuti, vaid lausa iga 30 sekundi järel.

Jalgpalli hardunud jälgimine, mööngem, on egoistlike meeste isepäisuse jäärapäine väljendus. Ajal, mil lapsed lähevad pätiks ja naised…, sest mehed neist ei hooli, on kaunima suveaja sulneil õhtuil jalgpallile andumine sama ennasthävitav, nagu oli viimasel MMil brasiillase Adriano näideldes murule viskumine mängus Ghana vastu. Ta sai selle eest kollase kaardi, ja paras talle! (Naised, muide, tahtsin öelda, et lähevad teiste meeste juurde.)

Veidi lõdvaks vajunud, kuid siiski veel enesekriitilise meele säilitanud meestele on jalgpalli tiitlivõistlused parim aeg tahtejõu kasvatamiseks. Mööngem: telepilt sellest, kuidas 22 isast palli taga ajavad – mis siis, et enamasti tulutult –, on hüpnotiseeriva toimega. (Miks, sellest on Indrek Schwede kirjutanud pikki traktaate.) Aga mees, kes tahab oma mehelikest nõrkustest üle olla, peaks suutma end sohvalt püsti ajada ja teleri varakult välja lülitada. Just nii see iseloomu kasvatamine käibki.

Liiati ei ole meil, eestlastel, seal Austria-Šveitsi EMil ju absoluutselt miskit kaalul ega mängus. Seetõttu on eriti mõttetu end mingite inglaste või hollandlaste pärast üles kütta ja närvi ajada. Las ma tunnistan ausalt: juhtusin mullusel MMil nägema Portugali ja Hollandi kohtumise teist poolaega. Lasin end tarbetult kaasa haarata. Hakkasin soovima portugallaste võitu ainuüksi seepärast, et mis too Madalmaade suursaadik siin pröökas Eesti rahva kallal, et meie homoseksuaale ei armasta. (Põhjuse kellegi poolt või vastu olla leiab ju alati, kas pole? Ükskõik kui targa või tobeda. [Ja rumal hollandlane ei tea, et ega armastust saa käskida.]) Tagajärg: pärast ei saanud erutunud närvide tõttu tükk aega uinuda.

No näete nüüd, Mart Juur teiste hulgas, kui pika loo saab jalgpallist jalgpalli õieti vaatamata. Seepärast see jalgpall nii narrilt absurdne ongi, et lubab igal juhul ja alati mitte millestki midagi välja võluda.

Foto 1: Kas Prantsuse naistel tõesti midagi targemat teha pole, kui kaasmaalaste kohtumiseks Rumeeniaga kõhud värviliseks maalida? Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Jalgpalli EMil heitlevad Tšehhi ja Šveits. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Kas Hollandi naisel tõesti midagi targemat teha pole, kui kaasmaalaste kohtumise ajaks Itaaliaga õllefirma reklaampael ümber pea sättida? Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 4: Kas nii, nagu see Hollandi mees kaasmaalaste kohtumise ajal Itaaliaga, toimib endaga mõni normaalne endast lugupidav inimene?
Foto autor: AFP / Scanpix

Reede, juuni 06, 2008

Pullerits: Miks tuleb tahta ära panna (konkurentidele)?

Mõned on mind aeg-ajalt rünnanud, et miks kultiveerin pidevalt võistlevat hoiakut. Aga mis see sport siis muu on, kui võistlus. Nii lihtne ju: sport ongi selleks, et saavutada enda maksimum, panna oma võimed proovile, ja mõistagi käib selle juurde tahtmine konkurente edestada. Või neile ära panna, kui otse ja lihtsalt öelda. Kõik muu, mis jääb sellest väljapoole, ei ole sport, vaid pelgalt vaba aja harrastus.

Loodetavasti aitab mu mõttelaadist paremini aru saada järgmine kolumn, mis ilmus tänases Tartu Postimehes mu traditsioonilise kuukommentaarina.

Käes on nii autode äraandmise kui autode tagaajamise hooaeg. Viis Eesti suusatajat pidid möödunud kuul sponsorilt saadud masina poodi tagasi viima – kui tulemust pole, ei ole ka hüvesid vaja, kõlas peatreeneri põhjendus.

Samal ajal on üks lõunamaa mees, Iraani kettaheitja Ehsan Hadadi, kes peab treeninguabi otsima teisest paariariigist, Valgevenest, näitamas ühtäkki imelist arengut. Isegi Gerd Kanter on talle juba kolm korda järjest alla jäänud. Ja kui Pekingis tuleb Hadadil tulemus kuldne, teab ta, et preemiaks ei ole loota ainult ühte, vaid koguni 25 autot.

Järeldus? Esiteks: sportlaste liiga varane poputamine tapab nende saavutusjanu. Teiseks: sportlased väärivad preemiat alles siis, kui jõuavad absoluutsesse tippu, sest üksnes sel juhul on loota, et neis kestab võiduiha.

Aga olulisim järeldus on see, milleni jõudmiseks tuleb materiaalsetest hüvedest kaugeneda. Eesti naissuusatajate treener Kalmer Tramm sõnastas selle aasta tagasi mulle nii: «Välised motivaatorid ei vii eriti kaua tipu poole, kuna nad ammendavad oma stimuleeriva jõu kiiremini kui sisemised motivaatorid – tahe ja võime ennast ületada, sisemine rahulolu õnnestumisest, tehtud töö õigsusest tulenev positiivne emotsioon.»

Mida sportlaste väline motiveerimine autodega kaasa on toonud? Karate eksmaailmameister Marko Luhamaa sõidab nii suure masinaga, et isegi Postimehe vastutaval väljaandjal pole eales sellist olnud, aga MM-võistlustel medalini pole enam küündinud. Maadluse eksmaailmameister Heiki Nabi sõidab samuti maasturiga, aga Pekingi olümpiale see kohta tal välja võidelda pole aidanud. Ja siin ei ole mõtet hakata üles loetlema kõiki vähemtuntud sportlasi, kes samuti auto istumise alla saanud, ent lendu pole ometi tõusnud. Kui lendu tõusmiseks mitte pidada juunioride kahekordse maailmameistri Margus Hundi mullust kiiruserekordit 181 km/h lubatud 90 km/h asemel.

Hundi võimsa kiiruseületamisega võib vabalt tappa ükskõik kelle, kuid see ei näita kübetki, et temas leiduks tapjainstinkti. Ent just sisemiselt motiveeriv tapjainstinkt, mitte väliselt uhkeldav sõiduvahend on see, mis teeb võitjaks. Innustab vastaseid kotti panema. Neile pähe tegema. Nad nokauteerima.

Eesti spordi edulood kinnitavad, et mitte ükski auto ega muu hüve, vaid mõrvarlik võidutahe aitab tippu.

Näiteks Jaan Talts. Ta on rääkinud, kuidas tippvormis oli ta sedavõrd tugev, et kartis isegi iseennast. Ja seda rääkides tõmbuvad tal käed endiselt löögivalmilt rusikasse.

Näiteks Aavo Pikkuus. Ta võitles Rahutuuril võiduka lõpuni isegi siis, kui kätel ja põlvedel polnud finišiheitlustes sagedaste kukkumiste tõttu enam ainsatki mittevalutavat kohta.

Näiteks Erki Nool. Ta rääkis aastaid surmtõsisel ilmel, kuidas ihkab olümpiavõitjaks saada, mille peale enamik (ka siinkirjutaja) vargsi pihku naeris. Kuni lõpuks Sydneys võitiski.

Näiteks Andrus Veerpalu. Ta rääkis juba noore mehena, kui koht MK-etapil 30 hulgas oli veel unistus, et tema kavatseb oma pere suusatajana ära toita. Ja toidabki. Annab Otepääl koguni teistelegi tööd.

Näiteks Kristina Šmigun. Ta on loopinud pärast ebaõnnestumisi suuski ja ajakirjanike eest ära jooksnud, mida võib tõlgendada mitmeti, kuid kindel on üks: see on märk pöörasest võiduihast.

Näiteks Andrus Värnik. Ta valas pärast Ateena olümpial medalita jäämist lohutamatult pisaraid, mis näitas (vähemasti siinkirjutajale), et selles mehes peitub võitja sisu. Aasta hiljem tuli ta Helsingis maailmameistriks.

Paraku on Värnik kurb näide sellest, mis juhtub, kui sisemise motivaatori, tapjainstinkti üle võtavad võimust välised hüved. Kiired autod. Blondid naised. Eneseimetlus meedias. Milleks enam pingsalt treenida, kui niigi kümbled aupaistes?

Niisiis, kui veel tsiteerida Trammi: «Sõiduvahendi omamine aitab sportlasel kaasa paremale tegevuse planeerimisele, kuid tippu pürgiv ja pühendunud sportlane ei tegele armastatud spordialaga sel eesmärgil. See on üks boonustest, mis võib tekkida. Kuid see on ainult väline motivaator.»

Võitja otsustab ikkagi alati ja üksnes ainult tapjainstinkt.

Foto 1: Ehsan Hadadi (vasakul) kätleb Kadrioru staadionil alistatud Gerd Kanteriga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter annab Kadrioru staadionil kettale karjudes hoogu juurde. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Scanpix
Foto 3: Eesti naissuusatajate treener Kalmer Tramm eelmise hooaja alguse eel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Andrus Värnik annab Kadrioru staadionil odale karjudes hoogu juurde. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

Neljapäev, juuni 05, 2008

Pullerits: Ühe vandenõuteooria anatoomia

Mis siis saab, kui võtta üksik fakt, lisada sellele sobiv taust ning teha seejärel mõned loogilised tuletised? Vaatame, mis saab.

Fakt, millest mulle ette kanti, on see, et Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv lööb kaasa Elisa telereklaamis. Muidugi helistasin Järvele, et küsida, kas seal reklaamis on ikka tema. On küll, kinnitas Järv. Ja tunnistas, muide, et ta on varemgi modellitööd teinud.

Lisame nüüd tausta. Elisa on EMT konkurent. Aga EMT, nagu võib veenduda suusaliidu koduleheküljel, on jätkuvalt suusaliidu suur rahaline toetaja. Mis tekitabki huvitava intriigi: suusaliidu tähtis funktsionär teenib lisaraha põhitööandja suure sponsori olulise konkurendi juures. Ajakirjanduses nimetataks seesugust olukorda huvide konfliktiks. Ajakirjanduses on huvide konflikt taunitav.

Aga ajakirjanduse reeglid nõuavad ka löögi alla sattunu kommentaari. Järv seletas mulle, et ta osales seal eraisikuna ning reklaamis kaasalöömine oli suusaliiduga kooskõlastatud ja EMT-lt oli tal koguni kirjalik nõusolek, nii et tema väitel mingit konflikti pole.

Asume nüüd loogiliste tuletiste juurde. Teooria, mis mulle kõrva sosistati, oli järgmine: kuna suusaliidul ei lähe kõige paremini - meenutame, et viis suusatajat pidid möödunud kuul sponsorautod poodi tagasi viima, sest tulemusi polnud - ja rahaga on olukord kitsas, siis tõenäoliselt on Järv hakanud tasapisi naasma oma vanade liistude juurde. Tegutses ta ju varem Esmofoni turundusjuhina.

Taas küsimus Järvele: mida ta seesuguste spekulatsioonide kohta kostab? Järv ütles, et tervitab kõiki spekulante. Tuletasin meelde, et mu küsimus käis siiski spekulatsioonide, mitte spekulantide kohta. (Vahemärkusena ja õpetusena kõigile: ärge põigelge küsimuse eest kõrvale, ükskõik kui efektne see kõrvalepõikav vastus ka pole, sest isegi juhul, kui tahate ainult efektitseda, jätab seesugune kõrvalepõikamine mulje, et üritate midagi peita.) Seepeale ütles Järv, et tal ei ole nende spekulatsioonide peale midagi vastata, sest need spekulatsioonid on alusetud.

Mis sellest kõigest järeldub? Spekulatsioone on vahva punuda ja levitada, see tekitab põnevust endale ja teistele. Paraku ilmneb enamasti, et spekulatsioone kontrollima asudes lendavad need seebimullina lõhki. Järele jääb ainult õrn seebine laiguke, ja seegi haihtub peagi olematusse.

Pärast Tartu rattarallit sosistati siin blogi kommentaarides salapärase tooniga, et uurigu ma järele, kes oli see salapärane 53. koha saanu ja miks ta tulemus on protokollist kustutatud. Nagu olnuks tegu mingi kolossaalse sobiga või totaalse prohmaka kinnimätsimisega. Tegin ühe telefonikõne ja selgus, et ei midagi sinnapoolegi (vt rattaralli järgse postituse kommentaarid).

Lõplik järeldus: selline susserdamine ja tagaselja sosistamine ei kanna vilja. Oleks ma Mati Alaver, ütleksin tema sõnadega, et see ei aita tulemust paremaks teha. Et tulemust saada, tuleb trenni teha. Talvel tegin ja uskuge või mitte, aga teenisin eile oma esimese medali suusatamises (ei hakka siin arvestama igasuguste maratonide osalejamedaleid, mida saavad kõik). Selgus, et tulin Tartu suusatalve sprindisarja koondarvestuses meesveteranide klassis 2. kohale. Lõpuks jõudis 13. mail väljastatud diplom koos medaliga ka minuni.

Eks sedaspidi näeb, kas see medal tähistab millegi algust või hoopis lõppu. Näeb siis, kui vähem alusetuid vandenõuteooriaid mu kõrvu puhutakse. Sest need, nagu ütlesin, segavad harjutamist.

Foto 1: Jüri Järv eelmisel aastal. Foto autor: Arno Saar, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Jüri Järv (vasakul) ja Allar Levandi sirvimas ülemöödunud talvel suusatamise ajaloo raamatut. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 3: Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv ja AS Ithal Kraanad juhataja Mati Mürk 2006. aasta sügisel sponsorlepingut sõlmimas. Foto autor: Raivo Tasso, Maaleht / Scanpix

Kolmapäev, juuni 04, 2008

Pullerits: Kas Tartu maratoni tõenäosus väheneb veelgi?

Mõni nädal tagasi kohtusin Tartu maratoni peakorraldaja Indrek Kelguga, ja ta oli murelik. Tõsiselt murelik. Muret tegi talle see, millise ettepanekuga Rahvusvahelise Suusaliidu FIS meditsiinikomitee oli lagedale tulnud.

Nimelt: tõsta temperatuur, millega tohib korraldada 30 km ja pikema distantsi võistlusi, -20 kraadilt -16 kraadile. Kelgu sõnul tähendab see, et -17 kraadiga ei tohi Tartu maratoni starti anda.

Kelgu suurem järeldus: Tartu maratoni edaspidise toimumise tõenäosus, mida niigi kahandab lume vaesus, väheneb veel 20 protsenti. Sest FISi reeglid kehtivad kõigile FISi kalendris olevaile võistlustele, sealhulgas Tartu maratonile.

"See on igavene jama rahvasuusatajale," nentis Kelk. "Tegelikult lähtutakse paarikümne eliitsõitja astmaprobleemidest." Võin küll eksida, aga minu meelest sisaldus viimases lauses kibe iroonia.

Kelk rääkis, et näiteks Vasaloppetil on tavaline, et stardis on 18-20 miinuskraadi, kuid finišis ainult kolm-neli. Ta lisas, et neil seitsmel korral, mil ta on Vasaloppetil käinud, on vähemalt pooltel juhtudel olnud stardis rohkem kui 16 külmapügalat.

"Mida kuradit!" pahandas Kelk FISis tiirlevate mõtete peale. "Suusatamise ajal peabki külm olema. Suvine suusatamine ei ole suusatamine."

Kelk tunnistas, et teda ajab närvi FISi ametnike lühinähelik mõtteviis, justkui tähendaks suusatamine vaid sadat MK-karrussellil pöörlejat. Pikamaasuusatamises on temperatuuri tõstmine -16ni tema väitel põhjendamatu seetõttu, et valdavalt toimub seal sõit ikkagi aeroobses tsoonis, mis tähendab, et oht hingamisteede kahjustamiseks ei ole nii suur kui näiteks sprindis või 15 km distantsil.

Kelk mäletab, et aastal 2001 oli Tartu maratoni stardi ajal väljas külma -21 kraadi. Startida tohtis -20ga. Ta tunnistas mulle, et leidis kuskilt kraadiklaasi, mis näitas -20, ning tänu sellele sai stardi ikka õigel ajal anda. Kui võistlejad finišeerisid, oli külma miinus kaheksa kraadi ning päike oli välja tulnud.

Helistasin eile pärast FISi kongressi Eesti Suusaliidu peasekretärile Jüri Järvele, et mida kongress otsustas. Järv sõnas, et see küsimus oli teemaks küll, aga ta ei tea, mida selle kohta otsustati. Siiski lisas ta, et oli poole kõrvaga kuulnud, et pikamaasuustamise võistlused jäävad selle reeglimuudatuse alt välja.

Järv soovitas mul helistada Madis Lepajõele, FISi pikamaasuusatamise alakomitee liikmele. Lepajõe seletas mulle, et pikamaasuusatamises ei läinud ettepanek siiski läbi, sest esimesena hakkasid sellele vastu Vasaloppeti korraldajad, keda toetasid ka kõik teised Worldloppeti organiseerijad. "60-90 km ei sõida keegi ju hingeldades," seletas Lepajõe, miks maksimaalset lubatud miinustemperatuuri pole põhjust -16ni tõsta. Ta võttis võistlusmäärustes ette punkti 387.3.1., kus on öeldud, et kui temperatuur rajal on -25 kraadi või veelgi madalam, tuleb võistlus edasi lükata või ära jätta.

Järv soovitas helistada ka Tiit Pekile, FISi murdmaakomitee liikmele. Pekk tegi üksipulgi selgeks, kuidas asjad käisid. Nimelt oli FISi meditsiinikomitee, kes on nõuandev organ FISi nõukogule (kes koguneb neli korda aastas ja langetab otsuseid ning kellest kõrgem organ on vaid FISi kongress, mis toimub kord kahe aasta järel), teinud murdmaasuusatamise täitevkomiteele ettepaneku temperatuur -16ni tõsta. Aga meditsiinikomisjoni idee murdmaakomiteest edasi FISi nõukogule kinnitamiseks ei läinud.

"Ei toimunud ühtegi muudatust," lausus mulle Pekk. "Tartu maratoni sõbrad [ja siinkohal märkis ta ka siinkirjutaja nime] võivad olla rahulikud."

Foto 1: Indrek Kelk rulluiskudel Tartu laulukaare taga. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2: 2002. aastal sõideti Tartu maraton taamal paistvates äärmuslikes tingimustes. Fotol (vsakult) Worldloppeti tollane peasekretär Madis Lepajõe, Eesti Suusaliidu juhatuse esimees Jaanus Pulles ja Klubi Tartu Maraton tegevdirektor Indrek Kelk. Foto autor: Ain Protsin, Postimees / Scanpix
Foto 3: Madis Lepajõe ajab 2003. aastal suusajuttu Norra suusaässa Björn Daehliega. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Madis Lepajõe UCI komissarina 2004. aastal Tartu GP-l. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 5: Tiit Pekk (paremal) ja Lembitu Kuuse kommenteerimas tänavu märtsi algul Lahtis MK-etapil meeste 15 km sõitu. Foto autor: Jüri Järv, ESL / Scanpix

Teisipäev, juuni 03, 2008

Pullerits: Lõpetage rattasport, kuni pole hilja!

Vaadake neid kahte pilti, mis on tehtud pühapäeval rattavõistlusel USA ja Mehhiko piiri lähedal. 34 km pikkusest võistlusmaast Playa Bagdadi ja Matamorose vahel oli sõidetud vaid veerand tundi, kui väidetavalt Brownsville'ist Texase osariigist pärit 28-aastane Juan Campos, kes politsei väitel oli esiteks joobes ning teiseks rooli taga magama jäänud, kihutas oma autoga gruppi sisse. 37-aastane Alejandro Alvarez sai surma ja lisaks 14 ratturit vigastada.

Kellel on veel suur isu jalgrattaga sõita?

Fotode autor: AP / Scanpix

Esmaspäev, juuni 02, 2008

Pullerits: Miks iraanlase ketas kaugele lendab (ja mis see kaasa toob)

Spekuleerigem pisut. Küsigem, miks 23-aastane iraanlane Ehsan Hadadi ühtäkki nii kaugele ketast heitma on hakanud? Ja kust Iraanil üldse kettaheite know-how? Nad pole ju veel õiget tuumapommigi kokku saanud.

Kes on näinud Hadadit teleris ja teab, mis moodi tegelikult iraanlased välja näevad, ei sel kahtlust ole, et tegu on vägilasega. Kuidas vägilaseks saab? Treenides, mõistagi. Aga ka õigeid aineid süües-süstides. Näiteks anaboolseid steroide, mis aitavad lihast kasvatada, ja mille kohta siinsest eelmisest sissekandest lugeda sai, et nende pruukimise jäljed pole sugugi igaühe organismist avastatavad.

Eriti halvasti on anaboolsete steroidide, antud juhul testosterooni jäljed leitavad aasia päritolu meeste organismist, kellest tervelt kahel kolmandikul puudub geen, mis laseb lagundada testosterooni nii, et selle laguproduktid oleks uriinist tuvastatavad.

Iraan asub teatavasti Aasias. Liiati on Iraan riik, kuhu lihtsurelikku niisama ringi liikuma ei lasta - ja vaevalt ka WADA dopingukütte -, nii et huvitav oleks teada, kui palju toda Hadadit üldse kontrollida on saadud. Ja tagatipuks arvestades, kui pingsalt töötab Iraan tuumaprogrammi kallal, on enam kui kindel, et Iraanil jätkub jaksu ka biotehnoloogiasse panustamiseks, sest selle tulemusi saab samuti relvastuses kasutada, näiteks biorelvades.

Hadadi võib ju praegu kaugele heita, aga küsimus on selles, mis saab temast lähitulevikus. Florence Joyner-Griffithit mäletate? Ta tegi ka ühtäkki imejookse, aga pärast spordiga lõpparve tegemist heitis peagi hinge. Organism oli igasugust saasta täis.

Ükski dopinguaine pole kõrvalmõjudeta, ja need avalduvad sageli alles hiljem, nagu seletas mulle hiljuti Eesti tuntud dopinguasjatundja Mihkel Mardna. Näiteks ajate testosterooniga lihased punni. Seejuures muutuvad suuremaks ka südamelihased. Aga kui spordiga hüvasti jätate, ei jätku organismil enam jõudu, et neid suuri südamelihaseid pumbata. Ja saabubki lõpp.

Hiljuti sattus näppu üks ajakiri, kus reklaampildil ilutses kuus Ameerika kuulsat sportlast. Igaüks tervisega kimpus. Kuue peale kokku olid nad võitnud tervelt 19 olümpiakulda. Mis neil siis viga on?

Eks proovige nimed ja hädad õigesti kokku viia:

Jackie Joyner-Kersee, Bob Beamon, Greg Louganis, Bruce Jenner, Peggy Fleming, Mark Spitz;

astma, suhkrutõbi, HIV, artriit, rinnavähk, kõrge kolesterool.

Ei, mul pole vähimaidki andmeid väitmaks, et keegi neist on tarvitanud dopingut. Aga tervis, nagu näete, jätab neil kõvasti soovida. (Iga nime all on just see haigus, mida ta põeb, seega näiteks Beamon diabeeti ja Jenner liigesepõletikku.) Aga mõelge, mis juhtub siis, kui igasugu keemiaga organismi veelgi rohkem untsu keerata.

Eks ootame põnevusega uusi uudiseid Hadadi kohta. Ja võimalik, et oodata tuleb väga kaua.

Foto 1: Iraanlane Ehsan Hadadi heitmas pühapäeval Berliinis ketast. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2:
Tervisehädadega kimpus USA endised spordikuulsused Jackie Joyner-Kersee, Bob Beamon, Greg Louganis, Bruce Jenner, Peggy Fleming, Mark Spitz firma Medco reklaamil. Foto autor: Medco