Reede, jaanuar 30, 2009

Pullerits: Kes jahib tegelikult spordis komprat?

Mõned arvavad, et ma jahin muudkui komprat. Palun, korrigeerige oma arvamust! Kui arvate, et mina ajan taga kõmumaterjali, siis te ei tea, mis on tegelikult kõmumaterjal. Ja kuidas seda käiku lastakse.

Soovitan hankida endise kümnevõistleja, nüüdse ettevõtja Jaanus Kriiski koostatud ja äsjailmunud 312-leheküljeline raamat «Boss. Mälestusi Fred Kudust» (sh CD «Elu nagu kümnevõistlus», 29 min). See on, muide, uhkeimas pakendis spordiraamat, mis Eestis eales üllitatud. Ja lugege sealt – ei hakka siin kõiki detaile reetma –, kuidas Kudu avastas olümpiahõbeda Rein Auna hommikul riidesse panemas, kaks näitsikut samal ajal tema vannitoas duši all, või kuidas Kudu pidi korduvalt päästma Eesti 400 meetri jooksu rekordimeest Aivar Ojastut Tartu Ülikoolist väljaviskamise eest, sest Ojastul oli kombeks end purju juua ning seejärel skandaalitseda, rääkimata nõukogude noorele poliitiliselt sobimatute lausete ja luuletuste ja loosungite esitamisest.

Pärast raamatusse süüvimist tekkis mul rida küsimusi, mille kohta Kriiskilt aru pärida.

Miks on Fred Kudu raamatus nii palju komprat?

See ei olnud mõeldud komprana. Kui raamatuga alustasin, ei olnud mul eesmärki, et kirjutan seda või toda. Oli 2005, istusin, olin haige, võtsin kätte Kudu «Kümnevõistluse», 1975 kirjutatud – rohkem pole üldse midagi kirjutatud, ka Kudust.
Aasta pärast, kui olin käinud arhiivis ja saanud Kudu perekonnalt õiguse temast kirjutada, tekkis mõte, mille kirjutasin kaustiku peale: kirjuta nii ja sellest, nagu Kudu oleks tahtnud, et temast oleks kirjutatud.
See, mida sa nimetatud kompraks, tuli sisse viimase aasta tööna, kui Kudu ta tütar Reet pani kirja isa kuus reeglit. Teise reegli all on juttu, et tema üheks suureks eeskujuks oli vene pedagoog Anton Makarenko. Kudu alustas treenerina pärast Suurt Isamaasõda ja tema jaoks ei olnud tähtis, kas mõni vend pani pidu või võttis napsi – jah, ta luges moraali, pahandas –, aga kui ta tegi tasemel sporti, siis ta toetas. Ja seepärast paningi need dokumendid sisse.
Selliseid dokumente on veel, aga need olid markantsemad, ja neid kõik teadsid. Teada oli, et Aun oli eluvend, kõva eluvend. Tõin need dokumendid sisse, et näidata, kuidas Kudu viis aastat tiris Ojastut välja jamadest. Täna on Ojastu Eesti ühe tugevama mööblitehase Wermo tegevjuht.

Kas Kudu aja sportlaste pätitempudes on erinevust võrreldes tänaste sportlaste sulitegudega?

See on olukorra küsimus. Täna on kõik avatud. Sa võid elada ka muud elu värvikalt. Siis oli kaks positiivset võimalust – kas lähed poliitikasse või karjääri – ja kolmas võimalus, et lähed kuritegelikule teele, hakkad spekulandiks. Tänapäeval on kümneid muid võimalusi. Siis olid piirid kinni ja inglise keelt oli mõtet õppida vaid selleks, et lugeda Moscow Newsi. Elu oli karm. Pidid seda kompenseerima millegagi. Aga miks peab täna vend, kellel on kõik võimalused, tegema pulli ja sõitma 180ga, et siis öelda «sorri, mul juhtus»? Miks tänapäeval raisata oma elu?
Aga siis polnudki muud elu.

Oled sa suutnud ausalt välja tuua Kudu natuuri keerukuse või on näiteks 15 protsenti jäänud ainult sinu kui autori teada?

Mul oli endale pandud ülesanne, et kui leian dokumentaalselt tõestatuna midagi sellist, mille tõttu oleks mul Kudu pärast piinlik olnud, siis ma poleks seda raamatut kirjutanud. Mind huvitas dokumentaalne tõestus, seda enam, et inimene on surnud. Ma ei saa võtta ühe inimese juttu kuldse tõena, eriti 50 aastat hiljem, kui ma ei leia dokumenti või kellegi teise juttu vastu. Ma olen siin olnud aus.
Mind üllatas tõsiselt positiivselt Kudu kirjavahetus nõukogude ja Eesti parteijuhtide, välismaa ja nõukogude treeneritega: üheski kirjas ei kumanud midagi negatiivset, et oleks kedagi taga räägitud või sõimatud.

Tundub, et Kudu nägi rolli laiemana kui lihtsalt treener, ta oli meestele ka kasvataja, isa. Tegi see tema teistest treeneritest erinevaks?

Ta oli puhas liider. Täna on Eestis üks selline – Aivar Pohlak. Kudu ajal oli neid kaks: Gustav Ernesaks ja tema. Klassikalist liidrit spordis enam ei ole.

Aga Mati Alaver?

Alaveril on nii palju abilisi. Kudul ei olnud. Kui ta küsis abi, siis teda aidati.
Suusatamine on nüüd riiklik ala. Ja vaata, millega Pohlak on pidanud võitlema! Tal pole kunagi olnud poliitilist toetust peale Jüri Mõisa. Mis trikke on ta pidanud tegema, et saada staadion valmis! Ta peaks olema miljardär, aga ta on tagasihoidlik, lükkab lund, käib kampsunis. Jah, ta on vastuoluline. Kudu oli ülikonnas vastuoluline. Aga ta oli puhas liider.

Kuidas suutis Kudu näiteks poisse sõjaväest päästa ja hankida lääne varustust – nagu valge juut?

See oli tal veres. Seda ei saa õppida. Järgmist Kudu enam ei tule. Nagu ei tule uut Erki Noolt kunagi. Nad on unikaalsed omal alal.
Kudu oli ka selline, kel omal alal Euroopas vastast ei olnud. Ta suutis totalitaarses ühiskonnas panna käima suhted Eesti-Soome, Tartu Ülikool-Soome, Eesti-Rootsi maavõistlus, samuti maavõistluse Saksamaaga, mille ta kaks korda kaotas. Ta oleks pidanud olema Gulagis vangis. Aga ta jäi edasi Liidu koondise vanemtreeneriks. Ta jäi edasi, sest teda usuti. Ta rääkis õigeid asju. Selge see, et ta pidi võimlema. See on kunst, mis ta tegi.

Kudu grupi liikmed tegid koguni oma näidendeid ja mängisid pilli. Kuidas ta suutis spordimehi seda tegema panna?

Ta oli eeskuju. Ta tsiteeris luuletusi. Ta laulis korporatsiooni laule. Tal oli absoluutne kuulmine, ta võis mängida lugu järgi. Ta püüdis meid arendada, à la kinkis mõnele vennale kammi, kui ta pead ei kamminud.

Kas nüüd on selliseid treenereid?

Ta ei olnud puhas treener. Ta ei olnud väga nikerdaja tüüpi, kes lähtub igast inimesest ja leiab talle õiged harjutused ja metoodika. Kui tal oleks nikerdushull kõrval olnud, oleks paljud tema poisid võinud teha 8000 punkti alla.

Kui Kudu oli nii kõva liider, siis miks ta ei suutnud luua süsteemi, mis kestnuks pärast tema surma?

Asi kestab. Võib-olla ei suutnud ta endale järglast kasvatada. Aga täna on tema õpilasi palju staadionil, treenerina või funktsionärina. Kuid sellist meest muidugi ei ole, kes võtaks asja nii laialt ette. Aga ei ole ka võimalik võtta.

Kas nüüdisajal saaks Kudu tüüpi mees läbi lüüa või pole praegu enam niimoodi nihverdada võimalik?

Kindlasti saab. Alaveri näide on selles mõttes õige. Kui ta alustas 1990. aastate algul, ei olnud tal midagi ette näidata. Ta ütles, et ma hakkan nüüd minema. Vahe on selles, et kui Kudu aeg kestis neli aastakümmet, siis Alaveril lõpeb esimene kümme, kui lugeda võidetud medalite järgi. Kudu alustas 1948 Lipuga ja lõpetas 1988 Külvetiga.
Alaver on ka liidri tüüpi, aga tal vedas, et ta ei ole pidanud läbi seina minema. Tal on Alar Arukuusk oma tiimiga Otepääl, tal on vedanud valitseva juhtiva jõuga, kes on suusatamisse panustanud. Usun, et Kudu pidi näiteks väga palju loobuma ja sõimata saama Kääriku baasi nimel.

See raamat on põnev, sest elu oli Kudu ajal nagu kino. Kas nüüdisaja spordist saaks sama värvika raamatu?

Arvan, et tänapäeva elu on palju värvirikkam. Küsimus on selles, kas keegi tahab end avada. Nüüdsete spordiraamatute, vähemalt kergejõustikuraamatute põhiprobleem on see, et sa tead, et tegelikult oli elu teistmoodi. See on kõige kurvem asja juures: need on väljapoole kirjutatud või raha nimel tehtud. See on igav.
Selleks tõingi oma raamatusse sisse näited, kuidas tollel ajal elu oli. Ojastu ei ole minu peale kuri. See on tema elu olnud. Ei ole mõtet ütelda, et ma ei teinud midagi, kui kollane ajakirjandus hakkab otsima, mis tegelikult oli. Parem räägi ise ära: see on sinu elu olnud, ega sa ole kedagi maha löönud. Parem rääkida ausalt, kui et pärast terve staadion räägib, et kihvt raamat küll, aga me teame, et elu ei olnud niimoodi.
******Grand View Point, Grand Canyon, Arizona. 7. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jaanus Kriisk oma koostatud raamatuga treener Fred Kudust. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Rein Auna naelik, millega võisteldes võitis ta Tokyo olümpia hõbemedali.Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Aivar Pohlak mullu märtsis Lilleküla staadionil enne Eesti koondise kohtumist Kanadaga lund lükkamas. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Mati Alaver Tehvandi keskuses. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 29, 2009

Pullerits: Kuidas saada uisutehnikas tulemust?

Ühest ma aru ei saa: vabatehnikasõidus pidi olema oluline jalgade ja klassikasõidus käte töö. Väikest viisi jooksjana - vähemalt on jooksus mu tulemused kõige paremad - peaks mu trump olema seega vabatehnika. Aga ei ole. On hoopis klassikatehnika, kusjuures õlad ja käed ei ole mul sellised, mis triiksärke õmblustest rebestaks. Järelikult võis eilsel Tartu suusatalve teisel etapil, kus kavas oli 8,4 km vabatehnikas, oodata fiaskot.

Kiirkorras olin võtnud pühapäeval Margus Aderilt mõned täiendavad eratunnid. Lihvisime sellal, kui teised vaatasid teleri ees Eesti kõrbemisega lõppenud Otepää MK-etapi sprinti, nii kurvitehnikat, käte ja jalgade tööd tõusul kui erinevate sõiduviiside (Mogren ja Wassberg) vaheldamist. Küsimus oli eile selles, kas mõistus läheb pärast stardist sööstmist omateed või raalib ikka kaasa.

Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan oli paar päeva varem poetanud salanõu, et mõttekas on starti tulla võimalikult vara, sest siis pole rada veel nii pudruks sõidetud kui õhtupoolikuks. Andsin seega päeva esimeses pooles endast tööl maksimumi, et uurida välja, kas Madonna tuleb suvel Tallinna kontserti andma või mitte (tänases lehes on sellest terve külg), et parimaks ajaks starti jõuda.

Suuskade üle ei saanud küll kurta. Ma ei tea, mis imet Silja Spordi määrdemehed hiljuti üle Gröönimaa suusatanud Timo Palo nõuannete järgi ligi kolmveerand tundi tegid, aga arvestades vesiseid lumeolusid ei meenunud, et mu Atomicud oleks tänavu veel nii hästi lipanud. (Nad panid ette, et valmistavad suusad ette tasuta, aga ma polnud sellega päri. Kõike ei pea ka kuulsuse najal tasuta saama - pärast oled äraostetud.)

Ader oli hoiatanud, et stardist ei tohi täie auruga minema tormata, vaid tuleb püüda sõita tõusvas tempos. (Tuli sõita 1,2 km pikkune sprindiring ja siis 0,85 km pikkune ovaal ning nõnda neli korda.) Ilmselt õnnestuski adrenaliini paremini taltsutada kui eelmisel võistlusel, sest 15 sekundit hiljem startinud minust 16 aastat noorem Janek Bahovski, kes Teppani väitel on Tartu Suusaklubi kõige kõvem harrastaja, tuli tasapisi lähemale. Umbes teise ringi keskpaigaks oli ta mu kinni püüdnud ja istus sappa, aga möödumiseks millegipärast tahet ei ilmutanud.

Kui sprindiring oli veel enam-vähem sõidetav, siis ovaal oli täielik košmaar. Seal valitses nii paks lahtine lumi, et Wassbergi sõitmisest, erinevalt Bahovskist, ei tulnud mul midagi välja. Ja Teppani jutt, et traktor tõmbab loodetavasti enne starti raja siledaks, tundus küll wishful thinkinguna ehk soovitu tegelikkuse pähe võtmisena. Pidevalt oli häda, et tõuke lõpetanud jalaga suusk jääb lumme kinni ja rebib su kõhuli. Tõenäoliselt oli kergem hoopis neil, kes õhtupoole starti tulid, kui ilm hakkas jahedamaks tõmbama ja vedelad lumekristallid rohkem jäätuma.

Seda, et kergem oli vist liikuda klassikajäljes kui uisulumes, demonstreeris Bahovski kolmanda ringi lõpus, kui paaristõugetega minust viimaks mööda läks. Aga eest ära ta ei sõitnud. Vastupidi. Juba mõnisada meetrit hiljem läksin temast tõusul taas mööda. Korraks tundsin, et äkki saan tõusudel temast lahti rebida - üritasin paaril korral hüpetega üles raiuda -, kuid laugematel osadel tuli ta kergelt järele. Nii me tandemina minu vedamisel lõpuni sõitsimegi. Finišijoonel oli Bahovski meetri jagu eespool.

Tulemused minu vanuseklassis M35 (1974-1965, mis tähendab, et olin selles klassis vanim), kus osales 16 võistlejat:

1. Kurmo Neemela (1970, Hawaii Express) 25.29 (6.00-6.27-6.33-6.29)
2. Janek Truu (1972, Suusahullud) 26.04 (6.02-6.40-6.40-6.42)
3. Priit Pullerits (1965, Spordiblogi/Postimees) 26.15 (6.14-6.39-6.45-6.37)
4. Rein Kullamaa (1969, Volkswagen) 26.20 (6.16-6.29-6.50-6.45)
5. Kaupo Kattai (1973, Extreme Sport) 26.40
6. Hassar Jurs (1972, Tartu Suusaklubi/Dünamo) 27.08

Võrdluseks:

Janek Bahovski (1981, Suusahullud), kes tuli meeste klassis seitsmendaks: 26.00 (6.07-6.31-6.43-6.39);
Jaak Teppani (1984, Suusahullud), meeste klassi võitja: 24.23 (5.48-6.13-6.11-6.10);
Mark Murdvee (1989, Tartu Suusaklubi), meeste klassi kolmas, kes eelmine talv võistles isegi Riias ja Jõulumäel Skandinaavia karikaetapil: 25.20 (5.40-6.28-6.37-6.35).
******Desert View, Grand Canyon, Arizona. 7. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmel Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix

Foto 2: Madonna kontserdil Rio de Janeiros Maracana staadionil. Foto autor: AP / Scanpix

Foto 3: Jaak Teppan (paremal) ja Valmar Simson Tartu Tähtvere spordipargi ovaalrajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 28, 2009

Pullerits: Tamsalu-Neeruti maraton ei jää ära

See on tõsi: pühapäevane 43 km pikkune Tamsalu-Neeruti maraton toimub. See ei jää ära. Lumeolud on hindele kolm, ütles peakorraldaja Vahur Leemets: mõnel pool on tulnud rada viia põllult metsaservale ja paaris kohas, kus rohi pole korralikult niidetud, on mõni rohututt väljas. Kuid ta julgustas, et võib siiski võistlussuusaga sõitma tulla.

Isiklikult on mulle hea uudis see, et kaks ohtlikumat laskumist on välja jäetud. Mäletan kahe aasta tagusest ajast, et paljud sealsed laskumised olid jäised ja ebatasase pinnasega ja kurvilised, nii et pool mäge tuli sahka alla lasta. Ka kõige järsem tõus on välja jäetud. Sellegipoolest soovitas Leemets laskumistel ettevaatlik olla.

Järgmise nädala pühapäevale kavandatud Alutaguse maraton võib Leemetsa andmeil tulla klassikastiili asemel uisustiilis, kui vahepealse ajaga lund juurde ei tule.

Teisipäev, jaanuar 27, 2009

Pullerits: Kuidas jõuda uuele tasandile?

Saan aru, et eilne sissekanne, miks Eesti suusatajad tippu ei küüni, käis paljudele üle jõu ja arusaamise läve. Aga pole hullu. Enamik on kinni eilses päevas, s.o sajandi alguse tõekspidamistes, mõistmata, et 21. sajandi esimese kümnendi lõpus on eesrindlikum mõte, mis püüab kasutada kõiki - rõhutan: kõiki! - inimeses peituvaid võimeid ja reserve, jõudnud sootuks uuele tasandile. Aga küll selle mõistmise tuleb ajapikku - ega seda saa vägisi, ponnistades kellelegi peale suruda.

Ma ei püüa väita, et olen uuele tasandile jõudnud - kaugel, väga kaugel sellest! -, aga ma vähemalt näen ust, mis sinna viib. Ja usun, et see on kõva edasiminek: kõik teekonnad algavad ju esimesest sammust. Näiteks kuulusin isegi veel eelmine aasta aegunud ajastusse, kui käisin trennis ja peas muudkui vasardas: Tartu maratonil saja sekka, Tartu maratonil saja sekka! See aasta pole ma seesugustele asjadele kordagi mõelnud ja kui mõni pärib, mis plaanid on mul Tamsalu-Neeruti maratoniks, siis ma ei tea - ja mis tähtsus neil plaanidel on? Ega see aita tulemust paremaks teha. (Kui keegi väga küsimisega peale käib, siis võib ju talle vastata, et kahesaja hulka võiks ju ikka tulla.)

Kui siin jätkuvalt veel mõni arvab, et "peksan segast", siis tunnistagu pigem iseendale, et ta ei küüni aru saama, millele tahan viidata. Toon elust võetud näite: meenutage Kristina Šmigun-Vähit. Kas mäletate, milline ta oli, kui ta oli võiduhoos? Ta oli rõõmus, säravate silmadega, energiline - elav inimene. Aga kas mäletate ka teistsugust Šmigun-Vähit, vahakarva, morni, pahurat, blaseerunut, loppis palgega? Sellises olekus ei võitnud ta mitte kunagi mitte midagi. Ehk teisisõnu: hirmsasti ponnistades, ennast piitustades ei tule mingit resultaati. Sellele, muide, juhtis eilses telefonivestluses täiesti iseseisvalt mu tähelepanu ka Vahur Kersna (kellega tegin laupäevasesse Arterisse intervjuu, mille kohta mu treener Margus Ader saatis kiitva meili, et sisukas vestlus ja huvitav oli lugeda - järelikult tema ka mõistab neid asju, millest siin kaks viimast päeva olen üritanud rääkida), kes märkis, et Eesti suusatajatelt ei saagi midagi loota, kui ainuüksi vaadata, milline pilk nende näolt vastu vaatab.

Kuid naaskem tagasi selle juurde, mis enamikule kergemini mõistetav: külmad arvud. Siin on eelmise nädala aruanne.

E - puhkus (tööl Tallinnas)
T - 2:02 - suusatamine (vaba) 26,5 km + jooks 2 km
K - 1:45 - suusatamine (kl-paaristõuked) 25,5 km (sh 20x35 sek kiirendused) + jooks 2 km
N - 1:41 - suusatamine (vaba) 18,5 km (sh 8,5 km keppideta) + jooks 2 km
R - 2:07 - suusatamine (kl-paaristõuked) 29 km (sh 12 km sprindiringil tõusudega) + jooks 2 km
L - 1:45 - suusatamine (vaba) 22 km (sh lõigud 5+6+7+8+9.25 min üle 4 min suusapausi) + jooks 2 km
P - 2:05 - suusatamine (vaba) 25 km + jooks 2 km

Kokku tuli nädalas treeninguaega 11:38, suusakilomeetreid kogunes 147 ja jooksukilomeetreid 12. Nüüd on ettevalmistusperioodil 1051 suusakilomeetrit koos, mis tähendab, kui Mati Alaverile viidata, et võin Tehvandi radadele viimaks harjutama minna.

Aga ei maksa neid kilomeetreid ületähtsustada. Üleüldse ei maksa faktidega üle pakkuda. Eesti suusatajad jälgivad ka üksnes igasuguseid andmeid, näod surmtõsised ees, aga tulemusi ju ei ole. Alaver on rääkinud treeningutel oma väärtustlikust infost, mille eest norralased oleks valmis maksma miljon dollarit. Arvan, et norralased ei maksaks tema info eest punast krossi ka, sest milleks neile seda vaja - Norra mehed lähevad starti, naeratavad ja lehvitavad, ning võtavad MK sprindifinaalis mängeldes viis esimest kohta, sellal kui miljonidollarilise infopagasiga tiimi liikmed ei küüni poolfinaaligi.

Siit siis väike nõuanne: visake kogu see teaduskrempel, mille olete oma pulsikellade ja arvutiprogrammidega loonud, endal ükskord peast välja. Kuulake iseennast, vaadake iseendasse, ärge laske ennast eksitada igasugustel näitajatel, ükskõik kui hinnaliseks keegi autoriteet neid ka ei nimeta. See on ummiktee, nagu näha. Peatuge korraks ja mõelge!
******
Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu Otepää MK-etapi sprindi veerandfinaali järel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Timo Simonlatser Otepää MK-etapi sprindivõistluse eelsõidu järel - taas tulemuseta. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Norralaste viisikvõit Otepää MK-etapi sprindivõistluses. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 26, 2009

Pullerits: Miks Eesti suusatajad ei suuda võita?

Laupäevasesse treeningplaani oli Margus Ader märkinud: MK-start Otepääl või kui starti ei pääse, siis intervalltreening.

Vähemasti tegin selle lõigutreeningu samal ajal Otepää MK-etapi võistlustega – ja sellel, olgu ette öeldud, on siin väga suur tähendus.

Kui olin treeningut lõpetamas, tuli Tähtvere rajale ka Eesti paremaid onkoarste Ain Kaare, kellelt küsisin, kuidas MK-võistlus lõppes. Ta keeras mõlema käe pöidlad allapoole. Siis ütles, et oli mõelnud, kas vaatab meeste 15 km sõitu või läheb Käärikule suusatama. Ja nentis, et oli teinud hirmus vale valiku.

Tuli tõdeda, et taas oli juhtunud see, mis kinnitab seaduspärasust: kui mind Otepää võistlustel kohal pole, olgu talvel või suvel, siis läheb Eesti suusatajatel kehvasti. See näib nagu ümberlükkamatu seaduspärasus. Nüüd saan aru, miks Õhtulehe esisuusaajakirjanik Jaan Martinson mind eelmisel nädalal palus, et ma ikka Otepääle kohale tuleks – et põnevam oleks, lausus ta. Aga kes siis minu eest treeningu ära teeb, kui ma päeva valgeima, parima aja teiste tegemiste seiramiseks kulutan?

Selle kohaloleku/puudumise seaduspäraga läheb asi vaid hullemaks. Nimelt olen käinud kahtedel taliolümpiamängudel, Salt Lake Citys ja Torinos. Mõlemalt tuli kolm medalit. Nii palju kui olen kuulnud, siis Vancouveri olümpiale lähevad seekord teised, mis tähendab, et Kanadast pole tuleval talvel paraku medaleid loota.

Hüva, selle kõik võib kirjutada ebausu arvele – ehkki faktid on senimaani ebausu-loogikat kinnitanud –, aga see ei tühista küsimust, miks Eesti suusatajad ei küüni enam kõrgete kohtadeni, isegi kodupubliku ees. Peatreener Mati Alaver ütles, et Jaak Mae läheb võitlema kõige (ülivõrre!) kõrgemate kohtade eest. 9. koht ei ole kuigi kõrge. Teleintervjuus loetles ta, kui paljud meie suustajad, eriti sprinterid, on olnud haiged. Aga mööngem, et ei Kein Einastelt ega Vahur Teppanilt ega tänavuste tulemuste põhjal ka Timo Simonlatserilt oodanuks keegi pääsu poolfinaali, kust võiks alata mingisugunegi jutt kordaminekutest. Ja kas panite tähele, et nii Mae kui Peeter Kümmel, meie paremad (lisaks Veerpalule), ütlesid, et seisund oli täitsa hea, aga kuidas nii meeste kui naiste sprindi võitja tunnistasid, et seisund oli kehvapoolne ja väsimus oli peal – ent sellele vaatamata suutsid nad platsi puhtaks lüüa.

Kui see on õige, et Alaver olla ühes intervjuus märkinud, et ta jääb tulemustega rahule, siis ma ei saa aru, mis paralleelmaailmas ta elab. (Loodan, et ta seda siiski ei öelnud.)

Miks siis tulemusi ei tule? Siin tuleb nüüd see, millele soovitan kaasa mõelda.

Ilmselt on Eesti suusakoondis on oma mõtlemisega kinni jooksnud. Kõik on hirmus teaduspõhine, uuritakse ja töödeldakse andmeid, lahatakse ja kalkuleeritakse nii- ja naapidi. Kogu iva otsitakse üksnes ratsionaalsel teel. Mõistus, faktid, külmad arvud – see on kõige vundament ja nurgakivi. Aga see on siiski ainult osa elust.

Arenenumad inimesed on aru saanud, et teadus pole kaugeltki kõik. Toon siin vaid ühe lihtlabase (rõhutan: lihtlabase) võrdluse. Isegi Ameerika suurte ja kuulsate ülikoolide meditsiinikeskused on mõistnud, et teadus pole kõikvõimas ja lõplike lahenduste andja. Üha rohkem sealseid keskusi tunnistab, et meditsiinis on veel midagi, mingi salapärane miski, mis otsustab, miks näiteks ühed inimesed paranevad paremini kui teised, ja selle tee uurimiseks on õppekavadesse ja raviprotseduuridesse lülitatud üha rohkem seesuguseid asju, mis populaarses käsitluses koondatakse sellise mõiste alla nagu alternatiivmeditsiin.

Ärge ajage seda segamini mingi suvalise posimisega. Asi on nimelt hoopis mõtlemises! Küllap olete kõik kuulnud, et sageli annab platseebo ehk suhkrutablett sama tõhusaid tulemusi nagu kõige parem ravim. Kuidas see on võimalik? Tänu patsiendi usule ja mõtlemisele.

Aga mis toimub Eesti suusatamises? Pime ja jäägitu teaduse kummardamine. Ent see on nii eilne päev! See on nii kitsas tee! Vaadake, mis ümberringi toimub. 21. sajandi algul on paljud asjad võrreldes 20. sajandi lõpuga nii palju muutunud. Üles on tõusnud hoopis uued, teistsugused paradigmad. Otsitakse ja ka nähakse uusi vaatenurki, lähenemisteid, tunnetustasandeid. See, kes tahab tavaliselt healt tasemelt (kuhu on jõudnud ka Eesti suusatajad) jõuda väga heale tasemele, millest õigupoolest lahutab teinekord ju üksnes kukesamm, peab nägema ja tajuma ja arvestama tegureid, mida peer review’ga teadusajakirjadest enamasti ei leia. Sinna tasemele jõudmiseks tuleb lugeda sootuks teistsugust kirjandust.

Kõik ei tugine elus ainult mõõdetavale, ratsionaalsele, teaduslikule. Need, kes on tõusnud elus kõrgemale tasandile ja näevad asju kogu nende komplekssuses, kindlatesse piiridesse raamistamata, avaralt ja avatult, on sootuks teistmoodi inimesed, teistmoodi silmavaatega – kammitsemata, valmis «õhku tõusma», «lendu minema», kergelt eesmärgile jõudma. (Kas Eesti sportlaste silmavaade pole sageli liiga tuim ja tuhm, nüri ja kurnatud?) Aga need, kes jälgivad endistviisi vanu malle, mis on kõik ju ajapikku ammendunud, proovides sealt kangekaelselt ikka veel välja väänata 0,2 lisaprotsenti, mis justkui peaks kätte tooma kauaoodatud edu – need tegelevad ponnistamisega, ponnistamisega ja veel kord ponnistamisega. Niiviisi võib edu saavutada mõned üksikud korrad, nagu on näidanud Eesti suusatajad, kuid niiviisi ei jõua kunagi kogu süsteemiga ja tulemuste keskmise nivooga uuele tasandile, nagu on samuti kinnitanud Eesti suusatajad.

Mõelge selle üle! See siin on nii oluline sõnum, et ma ei hakka seda risustama oma eelmise nädala treeningute aruandega.
******Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae paaristõuketöö stardist väljumisel Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu paaristõuketöö Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Peeter Kümmeli (tagumine) laskumistehnika näide Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Peeter Kümmeli vahelduvtõukelise sõidustiili näide Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Jaak Mae finišiponnistus Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix

Reede, jaanuar 23, 2009

Pullerits: Miks Eesti spordis juhtub tragikoomikat?

Soomes on Eesti piinlikke äpardusi säästnud suuremast häbipunast see, et venelastel on seal läinud veelgi sandimalt. Iluuisutamise EM-võistlustel Helsingis kujunes sensatsiooniks aastate eest Super Bowli vaheajashowl korraldatud Justin Timberlake’i ja Janet Jacksoni kurikuulsa riietusäparduse (wardrobe malfunction) kordusintsident, kui Venemaa jäätantsijal Jekaterina Rubleval lagunes kleit seljast. Selliseid asju on varemgi ette tulnud – lugege allpoolt –, kuid seda, mis juhtus Helsingis Eesti sportlasega, polnud isegi Eurospordi paljukogenud kommentaatorid näinud, ETV 2s võistlust kommenteerinud Eesti kohtunikust rääkimata.

Paarissõidus läks nimelt Eestit esindaval Maria Sergejeval uisupael lahti, nii et lühikava esitamine tuli katkestada. Eesti õnneks polnud too tragikoomiline viperus kuigi seksikas. Rubleva half-topless-showle jäi see igatahes maailma meediapildis kõvasti alla.

Kuid see polnud sugugi kõik. Teleusutluses tunnistas jäätantsija Kristjan Rand, et jäi soojendusele hiljaks, sest magas hommikul sisse.

Kuid ka see pole veel kõik. Nädalavahetusel jäi Budapestis vehklemise MK-etapi võistkonnaturniiriks üles andmata Kristiina Kuusk – alaliidu peasekretär Nikolai Novosjolov oli teinud elektroonilisel ülesandmislehel risti valesse kastikesse ja andnud üles vehkleja, kes Ungari pealinna ei sõitnudki. See möödapanek tuletas meelde lugu mulluselt MMilt, kui hommikul hilines relvakontrolli Maarika Võsu. Turniir jäi tema jaoks pooleli.

Paraku pole vehklejate eksimused pretsedenditud. Tunamullu jäi judo MMil Lõuna-Ameerikas alaliidu peasekretäril Martin Padar absoluutkaalu võistluseks korrektselt, allkirjastatult üles andmata. Jõuproovi tuli tal jälgida tatami kõrvalt.

Eesti spordi naljanumbrid ulatuvad tagasi vähemalt Lillehammeri taliolümpiani, kus läks vett vedama iluuisutaja Margus Hernitsa esinemine. Uisusaapa kruvid pudenesid ootamatult jääle. Aasta hiljem läks tal Eesti meistrivõistlustel katki püksikumm (wardrobe malfunction).

Riietusega on hiljemgi kimpu jäädud. Sydney olümpial tõmbas Indrek Sei enne starti lõhki kaks ujumistrikood ja pidi lõpuks vette hüppama vanamoodsates suspedes. Viis aastat hiljem Saksamaal Oberstdorfis suusaalade MMil oli kahevõistleja Tambet Pikkori probleem vastupidine – lubatust avaram hüppekombinesoon tõi kaasa diskvalifitseerimise.

Hädad pole peitunud ainult mõõtmetes, vaid ka kaalus. Nagano olümpial pani kelgutaja Andrus Paul oma sõiduvahendile liiga palju tina – ajas segi 100- ja 300-grammised lisaraskused – ning kohtunik kõrvaldas ta võistluselt. Aga mida paremat tahtagi Eesti esindajalt spordialal, mille alaliidu president tegi 100 000 krooni ja pitsatitega vehkat?

Kuid tuulde on lennutatud sellest palju suuremaidki summasid. 2003. aastal jäänuks Eesti kergejõustikunaiskonnal äärepealt sõitmata EK-võistlustele, sest üks treener ei ilmunud hommikul piletitega lennujaama ja teine ei saanud valjuhääldi kaudu tiimile jagatud infost aru. Kui lõpuks Türki jõuti, olid lisakulutused kasvanud ligi 300 000 kroonini.

Ent pange tähele – jutt ei käi harrastussportlastest, kellest mõni on sõitnud Estoloppeti maratonietapile ja suusasaapad koju unustanud. Jutt käib professionaalsetest sportlastest (ja nende professionaalsetest esindajatest), kes on elementaarsed asjad laokile jätnud. Ebaprofessionaalsus, mis muud.

Aga spordis pole pisiasju. Vastupidi: kõik totrad läbikukkumised saavadki alguse just pisiasjadest. Nagu lahti hargnenud saapa- või kleidi katkenud õlapaelast. Või - nagu enne Otepää MK-etappi on paslik meelde tuletada - enne starti kontrollimata jäänud vere hemoglobiinitasemest. Loodan, et peatreener Mati Alaver Jaak Mae väidetavalt parimate päevade tasemele jõudnud võistlusvormist üleliia ei vaimustu ega unusta lasta talle enne võistlust süstalt veeni susata.
******Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1. Maria Sergejeva seob EMil uisupaelad uuesti kinni, et peagi kava esitamist jätkata. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Jekaterina Rubleva kleidiõnnetus EMil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 3: Jaak Mae Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 22, 2009

Pullerits: Kui palju maksab maratonide sõitmine?

Viimastel päevadel, teate ju isegi, on käinud tuline vaidlus selle üle, kas suusavarustuse saab 3000 krooni eest või tuleb maksta 15 000 või koguni 50 000 krooni. Olgu kelle valik milline tahes, aga tehtav kulutus pole veel põrmugi lõplik.

Sest arvestage, et pole siin ilmas midagi tasuta, isegi see, mis toimub taevast tasuta sadaval lumel. Neil, kes tahavad kaasa lüüa Estoloppeti maratonisarjas, tuleb arvestada järgmiste väljaminekutega.

Esiteks, osavõtumaks. Need, kes panid end kirja soodusregistreerimise aegu detsembris, maksid 1370 krooni. Aga arvestades, et mullu sai kasinate lumeolude tõttu maha pidada ainult kaks maratoni, pole kindel, et enamik söandas end korraga kõigile sõitudele kirja panna, et siis mõne sõidu ärajäämisel raha kaotada. Ilmselt registreerib suurem jagu end nädal enne vastava maratoni starti, mis tähendab, et osavõtumaksud teevad kokku 1850 krooni.

Teiseks, kohale sõidu kulud. Eks need olene, kus keegi elab. Aga võttes näiteks tallinlase, näitab arvutus, et edasi-tagasi sõidud teevad kokku 1900 km. Kui kütusekulu ei õnnestu kellegagi pooleks teha, tuleb arvestada bensiinikuluga vähemalt 1600 krooni. Lisaks siin-seal veel parkimistasud.

Kolmandaks, varustuse ettevalmistus. Selleks, et vabastiilisuusad korralikult libisema saada, tuleb letti lüüa minimaalselt 200 krooni. Klassikasuuskade arvestatav ettevalmistus maksab poolsada krooni rohkem. Kokku teeb see kuue maratoni peale 1350 krooni.

Neljandaks, energiavarud. Hoolimata toitlustuspunktidest ei maksa eales minna maratonile tühjade taskutega. Batoonidele ja geelidele ja jõujookidele tuleb arvestada vähemalt sada krooni üheks võistluseks. Seega kokku 600 krooni.

Lõpuks tasub loota, et varustus maratonil vastu peab. Et keegi näiteks suusakeppi pooleks ei talla või ise suuska rajalt välja sõites vastu kändu või kivi kõlbmatuks ei äesta. Sel juhul tuleb arvestada suure ekstraväljaminekuga.

Seega, ükskõik kui palju säästa, tuleb maratonimõnude (loodetavasti mitte -piinade) nautimiseks leida eelarves kokku ligi 6000 krooni, rohkem kui pool Eesti keskmisest palgast. Ehk keskmiselt tuhat krooni iga võistluse kohta.
******Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jerry Ahrlin Rootsist juhtimas Jizerska padesatka maratoni Tšehhimaal jaanuari teisel nädalavahetusel. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Tamsalu-Neeruti maratoni start kaks aastat tagasi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Postimees

Kolmapäev, jaanuar 21, 2009

Pullerits: Kellele peab täna õnne soovima?

Selleks, et tuhanded oma talvise mõnu kätte saaksid, on üks mees pidanud terve kümnendi nendega ühismõnu nautimisest loobuma. See mees on Indrek Kelk, kelle vastutada on juba kümnendat aastat, et Tartu maraton korralikult peetud saaks – nii palju nagu lumeolud võimaldavad –, ja ikka niimoodi, et korralduslikult kuuluks see omasuguste seas maailma parimate hulka.

Täna 40-aastaseks saav Kelk pole nimelt juba 2000. aastast saadik saanud Tartu maratoni võtmekorraldajana numbrit selga tõmmata. Ega tee seda ka tänavu. «Ma ei tahaks Erki Noolt teha, et korraldan ise võistluse ja võidan ära ka,» ütleb ta. Mõistagi naljaga pooleks.

Võidupretendenti Kelgust vaevalt saaks, kuid papist poiss ta samuti pole. Ta on täispikas triatlonis tulnud Eesti meistrivõistlustel kolm korda teiseks. Rekordajaks jäi nõnda kõva tulemus nagu paar minutit üle üheksa tunni. Aga majanduslikud asjaolud sundisid teda eelmise kümnendi algupoolel raske alaga lõpparve tegema.

Pärast tööd Tallinnas reklaamiagentuuris proovis ta Eesti Triatloni Liidu peasekretäri ameti kõrvalt kord suvel kätt Saku Suverulli projektijuhina. «Tundus, et suurele isakesele oli meele järgi, mida ma tegin,» meenutab Kelk Klubi Tartu Maraton tollase juhi Alar Arukuuse reaktsiooni. Sest miks muidu tegi Arukuusk talle ettepaneku asuda klubi tegevdirektoriks.

Jah-sõna Arukuusele tähendas, et klubi korraldatavatel populaarsetel üritustel Kelgul võistlejana enam starti asja pole olnud. Viimati lõi ta kaasa 2. Tartu rattamaratonil 1999, kus teenis 24. koha.

Kelk ei usu, et toda tulemust tal kunagi üle lüüa õnnestuks. Kuid ega selle järgi keegi tema edukust mõõdagi. Mõõdupuuks on see, kui hästi ta Tartu maratoni ja teisi üle-eestilisi klubiüritusi korraldab. Seni, nagu öeldud, teeb ta seda maailmatasemel.

Palju õnne, Indrek Kelk! Ja palju lund!
******Bright Angel Trail, Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Indrek Kelk 2006. aasta augustis Tartu laululava taga rullsuusatamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Indrek Kelk kaheksa aastat tagasi. Foto autor: Ain Protsin, Postimees / Scanpix

Teisipäev, jaanuar 20, 2009

Pullerits: Miks suusatamine on nii valus ja kallis?

Suusatamine ei ole odav ega ka lihtne ega ka valutu. Küsige Peep Pahvilt, Postimehe sporditoimetuse juhilt. Ta käis mõni aeg tagasi Otepää Tehvandi radasid proovimas - õige spordiajakirjanik peab ju ikka kättpidi poris ja varbaid pidi lumes kahlama - ning suutis üles võtta seesuguse hoo, et lendas rajalt välja. Enamgi veel - lendas lausa raja kõrvale. Maandus selili otse kõva ja suure jääkamaka otsa. Kui lõpuks aru saama hakkas, mis juhtus, mõtles, et ei tea, kas murdis selgroo ära. Katsus varbaid liigutada. Need liikusid, õnneks. Aga selg - see oli pikka aega üleni sinine.

Odav ei ole suusatamine seepärast, et... no lihtsalt ei ole. Siin on viimastel päevadel kommentaarides arutletud mu inspektsiooni tulemuste üle Tartu Lõunakeskuse Silja Spordi kaupluses, kus fikseerisin hinnaskaala alumise ja ülemise otsa hinnad. Selleks, et diskussioon saaks olla informeeritud, olgu need täiskomplekti hinnad siin ära toodud.

Müts 150 - 300
Sirm/prillid 570 - 1600
Pesupüksid 430 - 700
Pesusärk 500 - 930
Kindad 340 - 700
Pulsikell 960 - 5850
Sokid 155 - 225
Kombinesoon 1900 - 3900
Dress 1700 - 3550
Vest 700 - 1150
Termo-/joogivöö 250 - 850
Kepid* 2x180 - 2x3300
Suusad* 2x1600 - 2x7000
Sidemed* 2x380 - 2x850
Klassikasaapad 1600 - 3600
Uisusaapad 2000 - 4500

Kokku 15 575 - 50 155

* Klassika- ja uisusõiduks on vaja eri tüüpi suuski, neile kummalegi peale eraldi sidemed, lisaks eri pikkusega keppe.

Need, nagu öeldud, on letihinnad. Kui palju miski tegelikult maksma läheb, sõltub juba allahindlustest ja läbirääkimise oskustest, oletan.

Mõned on mulle ette heitnud, et miks ma ei kirjuta, kuidas asju odavamalt saab. Olgu, nüüd siis kirjutan. Loeme mu kulud kokku, ehkki tunnistan, et ega ma hindu täpselt enam mäleta, aga suurusjärgud on siiski õiged.

Fischer RCS klassikasuusad koos sidemetega 3500-4000 krooni (ostetud kevadhindade aegu kaks aastat tagasi).
Atomic WorldCupi uisusuusad koos sidemetega sama hind ja sama ostuaeg.
Fischeri sinised poriilmasuusad 900 krooni.
Madshusi kombisaapad 1800 krooni.
Swixi 1800-kroonised kepid 1000 krooni (letihind oli 1800 krooni, aga üks mees oli nendega paar korda sõitnud ja käepideme korgist oli tükk lahti ja ta tõi need poodi tagasi; ostsin ära).
OneWay kepid 1300 krooni (neil läks alumine ots lõhki, nii et neid kasutan suvise treeningu keppidena).
Swenori rullikud tasuta (maksid kaks aastat tagasi Saku Suverulli järel 3000 krooni, Aivo Pärn ostis need mulle sponsorluse korras).
Björn Daehlie dress umbes 2000 krooni.
USA koondise võistluskombinesoon 600 krooni ja pooleldi tasuta (1000-kroonine auhinnatšekk Eesti Spordiajakirjanike Liidu konkursil).
Eesti koondise võistluskombinesoon tasuta auhinnaks Eesti Spordiajakirjanike Liidu konkursil.
Pesusärk 350 krooni.
Toko kindad tasuta auhinnaks Eesti Spordiajakirjanike Liidu konkursil.
Kaks paari ehituskindaid treeninguks kokku 100 krooni.
Sokid 130 krooni.
Mütsid tasuta Silja Spordist ja Eesti Suusaliidult.
Vest tasuta Põlva maavalitsuselt.
Pulsikell ja joogipaun ja sirm/prillid puuduvad.

Kokku tuleb kuludeks, hoolimata paljudest tasuta või allahindluse või poole hinnaga saadud asjadest, laias laastus 16 000 krooni. Võtke või jätke. (Kas see tähendab, et kui suusatamine on raketiteadus, siis peavad ka hinnad olema kosmilised?) Ja pole mina siin mingi viimase malli tegelane. Ei ole mul eraldi saapaidki kaheks sõiduviisiks, samuti mitte eraldi keppe, rääkimata suusaboksist auto katusel ja määrdepukkidest ja triikraudadest ja tont teab millest veel. Isegi treeningplaanid olen saanud tasuta.
******
Mather Point, Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Aivar Rehemaa Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Silja Spordi klienditeenindaja Tarmo Tootsi, endine Eesti tippaerutaja, näitab suusavarustust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Kaspar Kokk (seljaga) ja Aivar Rehemaa Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidu finiši järel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 19, 2009

Pullerits: Mida teevad konkurendid?

Ei tea, kas hakkab pimedaks minema või hakkab pilt taskusse kukkuma, küsis mult eile Tähtvere spordipargi sprindiringil profirattur Allan Oras, kui kell polnud veel pool kolmgi. Tal jäi treeningu lõpuni pool tundi. Siis sai kokku neli tundi täis.

Kui kuulsin, et ta treening on koguni nii pikk, siis vastasin, et järelikult hakkab ikka pilt taskusse langema, ehkki tajusin väga hästi, et tegelikult tegid hallid pilved ja värskelt sadanud valge lumi nähtavuse hägusaks.

Kui Oras, erialalt rattur, teeb ärajäänud Viru maratoni päeval neljatunnise suusatrenni, ei näita see muud, kui et asi on tõsine – konkurendid ei maga. Tal ju ette näidata varasemast Tartu maratoni 118. koht. Ja kindel see, et ta tänavu vähemat ei rihi. Eks ta harjuta nelikürituse mulluse võidu kordamise nimel, kuigi selle aasta põhifavoriiduks pakkus ta Raul Ollet, kes on Elioni sarjas näidanud, et suudab ka ratast sitkelt sõita. Igatahes kogunes Orasel lõppenud nädalal treeningtunde 21-22 kanti, mis on tubli kaks ja pool korda rohkem kui mul. Mis siis, et suusakilomeetreid on tal tänavu kokku tulnud vaid 300 minu 900 vastu. Üldettevalmistus on see, mis on suveräänselt tema kasuks.

Ega teisedki suusahooaega kergelt võta. Eile tegi Tartu ringidel trenni ka Toomas Kirsipuu ning Veikko Täär, kes promob ETV ekraanil iga õhtu oma suusapäevikut, oli kutsunud laupäevaks minu juhendaja Margus Aderi endaga trenni, nagu talle Olle näpunäidetest veel vähe oleks. Ader ei läinud. Ta eelistas minusse panustada.

Treenerist on tõepoolest kõvasti kasu. Laupäeval sõitsime Aderiga Tähtveres ning sain taas tükk maad targemaks. Ta kohendas mu klassikatehnikat (väitis, et paaristõuge on tunduvalt parem kui mullu), et ma viiksin käed ettepoole, hoiaks neid ees rohkem kokku ja lööks kepid samuti pisut eespool lumme, et tõuget pikendada. Samuti näitas ette, kuidas uisku tuleb sõita üha rohkem jalgadega, nii nagu seda nüüdisajal tehakse, mitte pelgalt käte jõul. Need on neetult kasulikud õppetunnid, mida ise küll ei avastaks.

Ja sellest pole ka midagi, et trennid toimuvad üksnes Tähtvere maastikul. Oras nentis küll, et pisut tüütuks läheb neli tundi seal jutti tiirutada, kuid – pange tähele! – ta mõtleb sama ratsionaalselt nagu minagi. Ta ütles, et kui hakata autoga veel Otepääle või Mammastesse sõitma, tuleks pool treeningaega otsa panna ja nii oleks nädalavahetusest kogu päev kulunud ning lapsed imestaks, miks isa, kes niigi palju trenni teeb (ja minu tööpäevad on koos trenniga ikka palju pikemad kui Orasel ainult treenides), nädalalõpus ka kodus pole. Need, kes autoga mööda Eestit lund otsivad, on kas vanapoisid (kahju…) või totaalselt hoolimatud pereisad (hullem veel…).

Ja tagatipuks, kes ütles, et Tähtveres tegijaks ei saa? Kolmapäevase Tartu võistluse järel nentis Teppanite spordiperekonna matroon Tiia Teppan, et Eesti parim noorsuusataja Karel Tammjärv on üles kasvanud just Tartu siledal maal.

Eelmine nädal kujunes seesuguseks:

E – puhkus (tööl Tallinnas)
T – 1:47 – suusatamine (vaba) 24,75km, sh 12 km keppideta
K – võistlus: Tartu suusatalv 4,8 km (kl), M35 – 2. koht, 16.18; kokku suusatamist 10 km
N – 1:45 – suusatamine (kl) 19,5 km + jooks 2 km
R – puhkus
L – 1:59 – suusatamine (kl-paaristõuked) 27 km + jooks 2 km
P – 2:18 – suusatamine (vaba) 28 km, sh 9,6 km keppideta + jooks 2 km

Kokku tuli eelmisel nädalal treeninguaega 8:27, suusakilomeetreid kogunes 109 ja jooksukilomeetreid kuus.

Kas laupäevases uuenenud Postimehes panite tähele, kui palju maksab tuttuus maailmatasemel suusavarustus, kui palju maksab Estoloppetil osalemine kokku ja kuidas klassifitseerida müügil olevaid suuski (Eesti esimene ja seega parim seesugune jaotus)?
******
Grand Canyon, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tallinna maratoni start Aegviidus 2007. aastal. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Viru maraton 2006. aastal. Foto autor: Margus Ott, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Viru maratoni osaleja 2004. aastal. Foto autor: Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, jaanuar 16, 2009

Pullerits: Kuidas ma sain linna parimaks suusatajaks?

Kui suusatamine pole ilmtingimata raketiteadus, siis teadus igal juhul - las ma tõestan. Mis siis, et ma pole tugev arvude keerutaja. Sel juhul tuleb tütar appi võtta. Lausa ime, mida nad juba põhikooli lõpus matemaatikas oskama peavad. Söötsin talle siis info sisse.

Andsin üleeilse Tartu suusavõistluse tulemused ja osalejate sünniaastad ning paar bioloogilis-füsioloogilist tegurit, nagu keskmise VO2 max-i sinusoid aastate lõikes, lihasmassi vähenemine alates 30. eluaastast, luutiheduse vähenemine alates 40. eluaastast. (Kahjuks puuduvad andmed kõõluste ja liigeste paindlikkuse kahanemise kohta vanuse lisandudes.) Ütlesin, et võtku nüüd oma logaritmid ja muud valemid appi ning arvutagu, kes tegi oma vanusest lähtudes kõige kõvema sõidu.

Mõne aja pärast ilmus raport vastusega: see, kes sõitis 16.18 ja kelle sünniaasta on 1965. Pole vist vaja lisada, kellest käis jutt.

Olgu see siin kohe selgelt ära öeldud, et kellelgi ei tekiks valearvamust: minu nihkumine vanust ja bioloogilisi tegureid arvestades oma linna üheks paremaks suusatajaks ei muuda karvavõrdki mu kohta ametlikus ja üleüldises protokollis. Põhiklassi võitja Karel Tammjärv, kes minust üle poole noorem, lõi mind rohkem kui kolme minutiga - see on fakt ja see ei muutu. Aga küsimus ikkagi jääb: mis moodi on võimalik, et minusugune keskpärane ja hiline alustaja ja liiati säästlik harjutaja (ei mingeid Soome treeninglaagreid, isegi mitte Otepää- ja Haanja-sõite) on objektiivseid realiteete ehk ealisi tegureid arvestades... tjah, pole ilus ennast upitada... aga ütleks nii, et on parem kui nii mõnigi teine.

Annan väga lihtsa retsepti. Nimelt: kasutan professionaalset nõu. Mul on läbi aastate olnud kolm treenerit: Kalmer Tramm ja Margus Ader suusatamises ning Meelis Minn jooksus. Ma harjutan treenerite koostatud plaanide järgi, mis tagab süsteemsuse ja järjepidevuse. Ma ei arva, et kuna olen tark ajakirjanduses, siis olen tark kõigil elualadel, sealhulgas suusatamises. Tean, et olen suusatamises rumal - nagu on enamik - ja tunnistan seda endale (erinevalt ilmselt paljudest) ja võtan midagi selle vastu ette.

Siit jõuamegi selle blogi kõige olulisema tõdemuseni nende jaoks, kes ei ole professionaalse treeneri ettevalmistusega, kuid tahavad harjutades areneda ja tahavad võistelda (ehk: jutt ei käi neist, kes tegelevad suusatamisega üksnes oma lõbuks) - arenguks on vaja treenerite nõu. (Remargi korras: peale 40. eluaastat on areng - kusjuures väga kõva areng! - ka see, kui igal järgneval aastal ei lähe tulemused kehvemaks.)

Tegin eile telefonitööd. Helistasin nii Aderile kui Minnile, Harry Lembergile TÜASKist kui Urmo Raiendile Staminast, Jaak Teppanile Tartu Suusaklubist kui olümpiavõitja Erki Noolele riigikogust ja küsisin, kas arenemissooviga harrastajatel on nende arvates treenerit vaja. Ükski neist ei kahelnud vastates - otse loomulikult.

Ma ei saa siin nende argumente käiku lasta, sest nende telefonikõnede sisu esmaavaldamisõigus kuulub mu tööandjale Postimehele. Aga vaadake, mis toimub suusaradadel, näiteks Tartus.

Käisin eile pärast võistlust trennis. Treeneri koostatud kava nägi ette poolteist tundi rahulikku sõitu. Ja ma olin tõepoolest kõige aeglasem liikuja Tähtvere spordipargis (v.a põlvepikkused poisikesed), ehkki park oli triiki suusatajaid täis. Vaatasin teisi - ja ajapikku on enamik tegijaid ilusasti meelde jäänud, nii et olen saanud nende tegemisi jälgida -, kes sõitsid stabiilselt selliste kiirustega, nagu olen neid näinud sõitmas kõigil eelnevatel kordadel, sellises nn mugavustsoonis. Ei rahulikke sõite, ei kiirendussõite, ei lõike, ei keppideta sõitu. Liiati, nagu olen tähele pannud, siis enamik teeb ühtlaselt tunnise-pooleteisetunnise trenni - ehk käiakse suusarajal n-ö tuld haaramas.

Jah, tean, eks ma ise ole ka neid vigu teinud. Oma tormakusest, näiteks. Aga mäletan väga hästi, kuidas Jaak Teppan mullu ühe võistluse järel ütles - ja näitas! -, kuidas enamik harrastajaid sõidab ühesuguse kiirusega, mistõttu võistlusel ei ole neil kusagilt midagi juurde võtta. See lõi paugupealt pildi klaariks. Ja mäletan väga hästi, kuidas Margus Ader tänavu hooaja algul ütles, et selline pidev kiire sõit ei tee muud, kui koormab asjatult südant. Aderi suurim panus ongi mu meelest trennitempode jõuga allasurumine - tundub lihtne asi, aga vaadates, kuidas kõik siin eksivad, siis pole see nii lihtne midagi.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt: mõelge, kes on mõtet käia omast tarkusest - mida teil suusatamises vaevalt et on (ja ärge kujutage ette, et on, kui tegelikult ei ole) - tühja tuult tallamas.

Boonusena: kes julgeb väita, et viiendas elukümnes pole võimalik tulemust teha? Dara Torres võitis 41-aastasena Pekingi basseinis kolm olümpiahõbedat. Philadelphia Philliesi pesapallimeeskonnaga võitis mullu World Seriesi 46-aastane Jamie Moyer. Detroit Red Wingsi koosseisus võitis eelmine hooaeg Stanley karika 46-aastane Chris Chelios.

Olgu, et asi oleks ikka alati aus, tunnistan ühe asja üles: selle tütre logaritmitöö mõtlesin välja. Aga usun, et kui keegi seesuguse valemi koostaks, siis oleks ta saavutanud ikkagi sellise tulemuse, nagu välja kuulutasin. Pealekauba - sissekande tuum peitub hoopis muus. Saite ju aru, milles?
******Goulding's Lodge, Monument Valley, Utah-Arizona. 4. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Dario Cologna Šveitsist Tour de Ski Nove Mesto etapi 15 km klassikasõidu finišis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Sakslase Axel Teichmanni suusasamm näib alati rahulik. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Norralane Petter Northug spurdib Tour de Ski lõpuetapi finiši eel teiseks. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Norralanna Kristin Steira jõuab Tour de Ski finišisse, tema kaasmaalane Therese Johaug lamab kurnatuna juba teisel pool lõpujoont. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: 41-aastane Ameerika ujuja Dara Torres demonstreerimas mullu septembris New Yorgi moenädalal Charles Nolani loomingut. Foto autor: Reuters / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 15, 2009

Pullerits: Avastart tehtud - matsu ja pauguga

Pauk tuli ootamatult ja kõvasti. Eilsel hooaja avavõistlustel, Tartu Suusatalve sarja esimesel etapil (4x1,2 km ringi ehk 4,8 km klassikas), käisin teise tiiru kõige kiirema laskumise järgses kurvis, kus oluline on tiheda pöördetehnikaga kiirust hoida, ühtäkki kõmaki! külili. Esimese matsuga ei saanud ise ka aru, kuidas see juhtus - kõik käis nii äkitsi. Pärast taipasin, et olin kurvis välimise suusaga töötades selle nina sisemise suusa peale tõstnud. Kujutate küllap isegi, mis see kaasa toob.

Ometi olin just enne starti naljatamisi omaette mõelnud, et kõige tähtsam on mitte kukkuda. Aga nüüd, enne kui püsti sain ja mingisugusegi hoo üles võtsin ning rütmi taastada suutsin, oli kümmekond sekundit tuulde lennanud. Alla 5 km distantsil, kus kõik kihutavad täiega, seda nii kergesti juba tagasi ei võta.

Koju jõudes uurisin kipitavat küünarnukki. See oli täiesti äestatud, nahk maas ja üleni verine.

Peavalu oli juba niigi küllaga olnud. Otseses ja kaudses mõttes. Pingelise tööpäeva järel - sest Postimehe uuendatud nädalalõpuleht on nõudnud mult ekstrapingutust, eks te laupäeval saate tulemusi näha ja hinnata - olid silmad nii sügelevad, et pea hakkas huugama ja tekkisid koguni külmavapped. Pidin naise autoga tööle järele tellima, et ta mind koju transpordiks. Seal lisandus kohe teine, kaudne peavalu - ja see oli eile kõigi ühine peavalu.

Nimelt: kuidas valmistada suusad ette märjal lumel kiireks klassikasõiduks sellisel rajal, kus on 24 lühikest tõusu? Kas minna võistlema uisusuusaga ja üritada tõusunukkidest paaristõugetega üles lükata? Või panna ka pidamist, et tõusudest kiiremini üles joosta? Ja millist pidamist, et see a) ka peaks ja b) libisemist päris ei nulliks?

Helistasin treener Margus Aderile. Ta soovitas minna uisusuusaga. Ütlesin, et kahtlen, kas jõuan distantsi lõpuni paaristõugetega ikka hoogsalt üles lükata. Ta imestas selle peale: mida sa seal trennis siis teinud oled?! (Kohtunik Allar Kivil nentis hiljem, et isegi noortel suusatrenni meestel tikkus paaristõugetega lükates viimasel kahel ringil järsemate tõusude peal hoog hirmsasti raugema.)

Silja Spordi määrdemeestel polnud ka ühest kindlat retsepti. Lõpuks sündis selline otsus: lasen klassikasuuskadele kliistrisegu alla panna ja selle tahkema määrdega katta ning võtan võistlustele kaasa ka määrimata uisusuusad, et siis koha peal otsustada, kummaga starti minna.

Proovisin enne starti ovaalil, kuidas määritud Fischeri-klassikud määrimata Atomicu-"uiskudega" tunduvad. Ei saanud aru, et libisemises suurt erinevust olnuks. Ehk oli asi ka selles, et hooldetiim oli pidamist veidi lühemalt alla pannud. Aga tõusudel pidasid Fischerid täitsa normaalselt. Atomicud jäid kohtunike soojaku seina najale.

Ader oli andnud kaasa sellised juhised: algul ei maksa kohe täiega stardist välja minna, vaid tuleb sõita tõusvas joones, nii et lõpuks ei saaks ma öelda, et miskit jäi veel sisse, vaid pean endast ikka maksimumi välja saama.

Aga oskad sa siis arvestada, mis on täiega ja mis mittetäiega minek, kui võistluskogemus tänavu puudub. Ega treeningul sõidetud lõigud anna sama tunnet, mille saab siis, kui number seljas. Igatahes vajutasin stardist paaristõugetega minema ja oleksin nendega vist ka esimesest mäest üles lennanud, kui poleks otsustanud jäljes joostes pidamist katsetada.

Juhtus nii, et esimene ring sai vist pisut kiire, 3.44ga, aga protokolle vaadates näeb, et peaaegu kõik vajutasid avaringi oluliselt nobedamini kui järgmised. Igatahes tundsin ringi lõpuks, et juurde küll kuskilt pole võtta, seda enam, et veremaitse hakkas ka juba kurku kogunema.

Teisel ringil sain külje valusalt lumiseks. Vähemasti mulle tundus, et libisemine on palju parem jälje kõrval kui jäljes - aga sellest loodetud ajavõit saigi saatuslikuks. Kuid riskima peab, turvaliselt ja kindla peale sõites jääb alati kripeldama, et oleks võinud juurde võita siit või sealt. Aga väljaspool jälge oli kord lahtine lumepuder, kord jäine pinnas. See nõudis ekstratähelepanu - ja selle hajumine panigi paugu.

Pluss oli vähemalt see, et äravajumist ei tulnud. Tõusud jõudsin ilusasti üles silgata, ehkki sirgetel oleks võinud tiheda õmblusmasinatöö asemel pigem pikemat ja jõulisemat tõuget kasutada. Ka aju suutis enam-vähem kogu aeg kaasa töötada ehk juhtida liigutusi, milline trajektoor valida ja kus mis tehnikat pruukida. Lõpetades tundsin, et vähemalt see osa Aderi ülesandest, et finišeerimise järel ei jääks tunnet, et osa jõudu jäi rakendamata, sai täidetud.

Tulemused minu vanuseklassis M35 (1974-1965), kus olin kõige vanem, tulid sellised:

1. Janek Truu 15.54 (3.42-4.02-4.07-4.03)
2. Priit Pullerits 16.18 (3.44-4.16-4.11-4.07) - näete, mida teise ringi mats tähendas
3. Rein Kullamaa 16.21 (3.44-4.13-4.13-4.11)
4. Teet Lill 17.01
5. Kalev Vunk 17.12
6. Urmet Külaots 17.15
7. Taavo Tenno 18.14
8. Roman Kattai 19.27
9. Aare Pilvet 19.29
10. Raigo Saar 21.38

Lisame ässade võrdlused ka. Meeste põhiklassi (1990-1975) võitis Karel Tammjärv 12.54ga (3.13-3.20-3.16-3.05) Kristjan Oolo ja Jaak Teppani ees (resp. 13.00 ja 13.34). Siinse blogi kommentaarides aeg-ajalt asjalikult sõna võttev Priit Rooden, kellega end tegelikult eilsel võistlusel salahilju võrdlesin, sai 13. koha 16.03ga (3.42-4.10-4.13-3.58) - pole hullu, sest ega ma ole teda ju kunagi võitnud, ja tema on Tartu maratoni kindel esisaja mees.

Igatahes pole minusugusel 43-aastasel, kes valmistub maratonideks, mingit mõtet võrrelda end endast poole või isegi veerandi jagu noorematega, kes peavadki nobedamad olema, sest nemad panustavad ju sprintidele ja maksimaalselt 15 km sõitudele.

Kahe nädala pärast on uus võistlus, loodetavasti. Juhendi järgi 10 km vabastiilis.
******Mather Point, Grand Canyon National Park, Arizona. 6. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Finišikukkumine mullusel Otepää MK-etapil 15 km klassikasõidu lõpujoonel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tähtvere spordipargi kunstlumeraja ettevalmistamine aasta tagasi. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Noorsuusatajad mullu veebruari lõpus Tartu suusasprindi võistlusel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Tähtvere spordipargi sprindiringi katmine kunstlumega selle aasta algul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Suusataja mullu märtsis Tähtvere spordiparki ootamatult maha sadanud lumel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix