Teisipäev, märts 31, 2009

Pullerits: Kas Šmigun-Vähi trumpas mu üle?

Nüüd küsivad küll oi-oi-oi kui paljud, kuidas ma võisin nii tugevasti eksida, kui kuulutasin, et Kristina Šmigun-Vähi suurde sporti ei naase.

Aga ma ei ole ju veel eksinud. Olgem ikka faktitruud ja jälgigem täpselt seda, mida Šmigun-Vähi ütles. Ja nimelt, et ta alles hakkab proovima ja üritama, kas on lootust suurde sporti naasta, ning on otsuse selle kohta, mis pidi kõlama juba tänavu veebruaris, kuid mille ta tõukas aprilli, tõuganud nüüd märtsist hoopis septembrisse.

Kuid olen teiega siin aus ja tunnistan - Peep Pahv võib seda kinnitada, kui te ei usu -, et mul oli plaan kirjutada Postimehele kolumn, kus kavatsesin korraga tõestada, miks Šmigun-Vähi ei naase tippsporti ja miks ta naaseb tippsporti. Aga Šmigun-Vähi mängis mu üle ja tegi oma äsjase loodan-püüan-naasta-avaldusega selle kolumni mõttetuks. Kuid ka tagantjärele võiks argumentatsioon ju huvitav kuulda olla.

Põhjendus naasmiseks on tegelikult lihtne. Kuni viimase ajani sai Šmigun-Vähi kultuuriministeeriumi kaudu 5000-kroonist riiklikku spordistipendiumi, mis siis, et ta polnud esitanud vajalikke pabereid, mis selle stipendiumi saamiseks on vajalikud. Ma rääkisin veel eile - pange tähele, eile, esmaspäeva ennelõunal - ühe Eesti suusatamisega väga-väga kursis oleva tegelasega (ma ei saa täpsemat vihjet anda, sest karta oleks, et nutikamad viiks otsad kokku ja paljastaks mu väärt allika) ning tema tunnistas keerutamata, et Šmigun-Vähi ei ole esitanud seniajani ühtki plaani ega midagi seesugust, mis näitaks tema kavatsusi ja annaks teada, mida ta plaanib. Ütleme nii: kui isegi Eesti suusatamise käekäigu eest vastutavad tegelased ei tea, mis toimub, siis siit saab teha vaid ühe järelduse.

Ja see järeldus on selline: ükski vähegi eetiline inimene ei võta tuima näoga avalikult vastu maksumaksja raha 5000 krooni kuus mitte millegi eest - või täpsemini: teades ja arvestades, et ta ei kavatse seda summat eesmärgipäraselt kulutada; ehk teisisõnu: ei üritagi selle eest midagi vastu anda. Niisiis, Šmigun-Vähipidi teadma algusest peale, et ta tuleb tippsporti tagasi, aga ta lihtsalt ei julgenud seda valjul häälel välja öelda.

Remargi korras: tean, et paljud arvavad, et 5000 krooni kuus pole mingi raha, eriti Šmigun-Vähile. Oletame, et neil on õigus, et 5000 krooni pole mingi oluline summa tippsuusatajale. Aga sel juhul küsin: kui see pole oluline raha, siis miks seda silmagi pilgutamata vastu võtta? Miks seda mitte tagasi anda, kui see midagi ei muuda?

Ja see toob meid uuesti tagasi tõdemuseni, et Šmigun-Vähil polnud muud pääsu, kui ta pidi lubama, et kavatseb tippsporti tagasi tulla. Igati eetiline käitumine temalt, mis siis, et pisikese hilinemisega.
******Giant Dipper, Santa Cruz Beach Boardwalk, California. 14. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremaltr vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Kristina Šmigun-Vähi 30. märtsil Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Reede, märts 27, 2009

Pullerits: Miks Eesti suusamehed auku kukuvad?

Sel talvel, kui Andrus Veerpalu on tulnud taas maailmameistriks ja kerkinud tiitlivõitude poolest maailma viimase kümnendi edukaimaks suusatajaks, on kerge ununema, et kogu selle kümnendi on Eesti lootus ja õnn tuginenud just Veerpalule, veidi vähem ka Jaak Maele. Selle aja jooksul on soomlased, kelle suusakoondis kukkus 2001. aasta Lahti MMi dopinguskandaali järel olematusse, saanud taas jalad alla ja liikunud uute jõududega maailma tippu. Meie, eestlased, peame endiselt imetlema vaid Veerpalu, ja pisut vähem ka Maed.

Järelkasvu ei ole – see on hull. Aga veelgi hullem on see, et nii mõnedki, kes veidigi lootust andnud, on suusaakadeemikuks ja -professoriks tituleeritud peatreeneri Mati Alaveri juhendamisel kukkunud musta auku.

Meenutame. 2004. aasta sügisel pärast Düsseldorfi MK-etappi sprindis rõõmustas Alaver, et Erkki Jallai sai parima eelsõiduaja ja võitis B-finaali. See jäi Jallai viimaseks sähvatuseks. Kaks aastat tagasi oli ta sealsamas alles 60. Edasi tema eksistents tippsuusatajana lakkas.

Aivar Rehemaa saavutas 2003. aastal Val di Fiemme MMil 30 km ühisstardist sõidus 19. koha. Nagu ta hiljem lausus, tundus talle, et veel natuke pingutamist ja maailma tipp ongi käes. Läks vastupidi. Juba sama hooaja lõpust hakkas ta maailma eliidist üha kaugenema, kuni Alaver oli sunnitud ta üle parda heitma. Rehemaa pidi suusatajana jätkamiseks Anatoli Šmiguni ukse taga kella laskma.

Kaspar Kokk valmistus Torino olümpiatalveks esimest hooaega Alaveri käe all. Edukalt. Sai suusavahetusega sõidus 19. koha. Suutis järgmisel talvel tulla Sapporo MMil 50 km sõidus 11ndaks. See oli ka kõik. Eelmisel hooajal ja tänavu jaksas ta saada MK-sarjas vaid kaks korda paar hädist punkti. Nüüd peab Kokk suusatajana jätkamiseks välistreenerite uksi kulutama.

Nende sportlaste käekäigust kumab vastu teatud seaduspärasus: pärast tulemuste hüppelist paranemist Alaveri käe all järgneb kiire ja valus põrmu pudenemine. Ei ole edu saavutanud ka Anti Saarepuu, kes pärast mulluseid kõrbemisi võttis appi Rootsi abimehed, ega Peeter Kümmel, kelle lõi suvel rivist ootamatu vigastus. Timo Simonlatser oli samuti väidetavalt terava jalaga ja andekas, kuid pärast aastat Alaveri juhitud koondises on noormees paigal tammunud.

Ent säilitagem tasakaalukus ja olgem õiglased. Oletame, et ükski eelnimetatuist pole nii andekas nagu Mae või Veerpalu. Oletame, et nad ei suuda või ei taha nii palju trenni teha, nagu Mae või Veerpalu. Oletame, et konkurents tippsuusatamises on tihenenud, mis teeb tippu murdmise raskemaks, kui see oli Mael või Veerpalul.

Aga olgem ausad ja tunnistagem, et mitte ükski neist oletustest, isegi kui nad paika peavad, ei võta maha küsimust, miks mitmed teised peale Mae ja Veerpalu ei ole Alaveri käe all arengus üksnes seisma jäänud, vaid on lausa vähikäiku teinud. Miks on nad ennast auti treeninud?

Pole kahtlust, et Alaver on tahtnud kõigile parimat. Lõppeks on ta ju kuulutanud, et tal pole mingi lihtne suusakoondis, vaid tegemist on mainekujunduskooperatiiviga. Head mainet nii koondisele kui selle sponsoreile kujundavad ilusad tulemused, mitte sünged nurjumised.

Paraku suudab häid tulemusi näidata vaid Veerpalu, veidi harvem ka Mae. Äkki istub Alaveri süvasoppides endiselt Liidu koondise aegne hoiak, et kes karmid koormused ära seedib, jõuab tippu, ja kes ei seedi, visaku suusad nurka? Äkki on Alaver maksimalist, kes on valmis riskima, et pigem ühe mehe käsi kullas, kui kogu koondis ühtselt mullas? Äkki on ta endas ülemäära kindel, lähtudes tõekspidamisest my way or highway – tee nii, nagu mina tahan, või tõmba uttu? Äkki on ta liiga jõuline autoriteet, kelle arvamusele ei söanda noored sportlased vastu vaielda seni, kuni üks hetk polegi enam võimalik vaielda – nad leiavad end koondise ukse tagant?

Need eelnevad küsimused ei ole mõeldud tumestamaks seda, mida Alaver on saavutanud eeskätt Veerpalu ja puhuti ka Mae juhendaja. Mis siis, et ta on juba aastaid rääkinud, et neil kahel pole temasugust enam appi vajagi.

Aga need on küsimused, millest mööda vaatamine ei tee Eesti suusatamist kindlasti paremaks. Elu näitab, et teeb pigem hullemaks.

Tulevast hooajast, nagu on tunnistanud Tartu Suusaklubi treener Kerstin Margus, peaks minema Alaveri juurde harjutama tema õpilane, Eesti lootustandvaim noorsuusataja Karel Tammjärv. Võib kihla vedada, et esimesel Alaveri-talvel paranevad tema tulemused märgatavalt. Aga edasi?
******Bixby Creek Bridge, Big Sur, Monterey County, California. 14. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu võidab täna Jõulumäel Eesti meistritiitli sprindi teatesõidus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kaspar Kokk teeb klubis Sparta trenni PowerPlate'iga. Foto autor: Stanislav Moshkov, Naisteleht / Scanpix
Foto 4: Mati Alaver Tallinna lennujaamas pärast saabumist Libereci MMilt koos Andrus Veerpalult ja Jaak Maelt saadud kingitusega. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, märts 26, 2009

Pullerits: Uudispomm - Šmigun-Vähi ei naase suurde sporti!

Just äsja tuli teade, et kultuuriminister Laine Jänes kinnitas riiklike spordistipendiumide saajad, ja nende hulgas ei ole kahekordse olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi nime. Ei ole teda 5000-, 3000- ega 2000-kroonise stipendiumi saajate hulgas.

Siit saab teha ainult ühe järelduse: Šmigun-Vähi niipea tippsporti tagasi ei pöördu. Sest kui ta eelmise aasta lõpust lasi endale veel stippi maksta, siis, nagu selle blogi lugejad mäletavad, tugines see Eesti Suusaliidu, Eesti Olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi ebamäärasele, igasuguse alusmaterjalita uskumusele, et küll Šmigun-Vähi ikka kunagi taas suurte sihtide nimel treenima hakkab. Nüüd, nagu häha, on see lootus maha maetud ja neid, kes talle raha maksmist olümpiaettevalmistuse nimel jätkuvalt toetaks, enam ei ole.

Igaks juhuks helistasin ka Tõnu Seilile, kultuuriministeeriumi asekantslerile spordi alal, ja pärisin, miks Šmigun-Vähi nime stipendiumi saajate hulgas pole. Seil ütles, et neil, kelle asi on stipi saajate üles otsustada, puudub igasugune info Šmigun-Vähi kohta (järelikult pole seda ka Eesti Suusaliidul, sest muidu oleks suusaliit selle teabe ju edastanud, või on suusaliidu teave selline, et neil polnud midagi edastada, mis oleks stipi maksmist argumenteerinud). Seil nentis, et Šmigun-Vähi viimastest sportlikest tulemustest on möödas juba üle kolme aasta ning see on liiga pikk aeg, et teda stipi saajate sekka võiks arvestada. Samuti lisas ta, et see pole õiglane teiste sportlaste suhtes, kui talle ühtäkki otsustataks taas ikkagi raha maksta.

Aga Seil märkis, et kui Šmigun-Vähi esitab sügisel must valgel ehk paberil usutavad plaanid, et ta püüdleb Vancouveri olümpiale, saab ta stipisaajate hulka tagasi arvata.

Ma ei usu, et ta sellise paberi esitab. Eriti veel sügisel. See oleks lootusetult hilja.
******Pacific Coast, California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi veebruari lõpus Tallinnas Figuurisõprade rahvaspordiüritusel. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi jaanuaris Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Mis segab lume sees ratta selga kargamast?

Kui Paul Lõiv lihtsurelikele vastikult naha vahele pugeva külma-tuulise ilmaga rattasadulasse istub, kinnitab ta kummagi pahkluu külge väikse aku. Arvestades, et Lõiv teenib igapäevast leiba auto- ja koduaudio seadmete müügi ja paigaldusega, võiks oletada, et ta on leidnud või leiutanud mingi perpetuum mobile, mis jalgu iseenesest ringi ajab.

Päris nii see pole, kuid oma oluline roll, et jalad kevadtalvel piisavalt kaua tööd jaksaksid teha, on neil akudel ometi. Nende juurest jookseb juhe Lõivu rattakingadesse, otse nende talla alla.

Nüüd ei pea ilmselt olema tehnikafriik, et taibata, mis eesmärki nood akud jahedal aastaajal teenivad. Jah, küllap aimasite õigesti: need aitavad jalgu soojas hoida, nii et treenida kannatab ka miinuskraadidega. Kui soojendus maksimumi peale keerata, kestavad akud tunni, aga kui hoida mõõdukamat temperatuuri, saab teha lausa kahe- või koguni kolmetunnise treeningu.

Seesugused tehnoloogilised uuendused tähendavad, et rattaga sõit pole enam sugugi üksnes südasuvine ala, vaid seda saab tahtmise – ja muidugi vaba raha olemasolu korral, sest elektrilised tallasoojendajad maksavad ligi 1600 krooni – harrastada ka keset karmi talve. Paadunud rattasõitjad teavad, et pedaalimisega leiba teeniv Allan Oras pidi trennis käima koguni 10-15 külmapügalaga.

Aga nagu näitab kuus aastat töö kõrvalt maanteesõitu harrastanud 36-aastane Lõiv, pole talviti sadulasse hüppamine põrmugi üksnes proffide privileeg. Näiteks eelmine aasta – tõsi, siis oli lund vähem kui sel talvel – oli ta märtsi keskpaigaks asfaldil kogunud juba poolteist tuhat kilomeetrit. Tänavu lükkas ta ratta õue ülemöödunud nädalavahetusel, mil enamik kestvussportlasi suusatas Haanjas paksul lumel võidu 40 km, ning on nüüdseks saanud sadulas kirja 350 km.

Mõistagi ei trööpa ta kevadtalvistel teedel oma parimat sõiduriista – sool ja sodi, liiv ja kivikesed lõhuks selle kallid mehhanismid. Roostepisiku külgepookimisest rääkimata. Praegusteks sõitudeks kasutab ta vana ratast, mille külge saab kinnitada suured porilauad, et mitte iseennast ja tuules istujaid lakkamatu porilaviiniga kostitada.

Hoolimata soojendusega taldadest tõmbab Lõiv jalga paksud suusasokid ning rattakingade peale veel vett ja tuult tõrjuvad katted. Kui sellegipoolest peaks külm varbaid näpistama hakkama, tuleb sadulast maha ronida ja pisut joosta. Erinevalt Orasest tema suurema kui viiekraadise külmaga ratta seljas siiski välja ei lähe.

Jalga tõmbab Lõiv tuulekindlad soojad püksid – nende alla lähevad strateegiliste kehaosade turvamiseks veel lühemad püksid – ning selga higisärgi, selle peale pikkade käistega rattasärgi ja kõige peale nn termotagi, mis rinna pealt kaitseb iilide eest ja selja pealt laseb ihul hingata. Ent arvestades, et rattasõidul ülakeha tööd ei raba, on oluline sõidutempoga reguleerida, et külm ei hakkaks. Sest kui hakkab, nendib Lõiv, on sportlaskeeles öeldes tulemuseks kiire kustumine.

Kindad, rõhutab Lõiv, peavad tingimata ulatuma üle randme ning sõrmeotstesse peab jääma vaba ruumi, sest vastasel juhul haarab pakane sealt kohe naksti! kinni. Kiivri alla käib suusamüts, mis ulatub üle kõrvade. Mõned kannavad talvel ka maski, aga Lõiv mitte, sest tema nägu külma suurt ei pelga. Ent prillid paneb ta küll pähe, sest muidu on jaheda tuule tõttu silmad alalõpmata vesised.

Joogipudelit ei kinnita ta raami külge, vaid hoiab särgi tagataskus ihu ligi. Sedasi püsib kosutav vedelik tükk aega soe.

Kuigi möödunud nädalavahetusel tegi Lõiv semudega 115-kilomeetrise rattaringi, on temagi kannatusel kevadtalviti piir. Sel nädalal on valitsenud eriti sandid ilmad – kõige hullemad, mis rattureid võivad tabada. Lörtsi sajab ülalt ja vett pritsib ratta alt. Nõnda pole Lõiv saanud kilometraaži suurt kasvatada.

Ja üleüldse, väidab ta, pole mõistlik rattaga ennem maanteele ronida, kui teeperv on jääst ja lumest vaba ning valgest äärejoonest saab turvaliselt paremale tõmmata. Kui ei saa, seirab oht, et mööduvate autode eest libedale teeservale keerates leiad end ootamatult külili maast.
Sellist tehnoloogiat, mis siis märjaks lörtsitatud riided ja keha kiiresti kuivataks ning üles soojendaks, pole – erinevalt tallasoojendajaist – veel leiutatud.

Kokkuvõtteks siis: kuidas valmistuda rattatrenniks lumes ja külmas?

VeloSpetsi rattapoe juhataja Priit Kalja jagab soovitusi:

* Riietumine olgu kihiline: pikate varrukate ja kraega alussärk, selle peal tavaline rattasärk, kõige peal tuult pidav termojakk ning vajadusel selle peal veel vest.
* Jalga tuule- ja veekindla esiosaga soojad püksid. Kui neil tagumiku polster puudub, siis tingimata panna hõõrdumise vältimiseks alla polstriga rattapüksid. Kes tahab soojad pesupüksid jalga tõmmata, ärgu pangu neid lühemate rattapükste alla – taas võib tekkida jalge vahel hõõrdumine.
* Rattakingade peale tõmmata kindlasti vett ja tuult tõrjuvad katted, ilma milleta võib jalgadel hakata külm, kui õhutemperatuur on alla 15 soojakraadi.
* Kiivri alla panna tuultpidav müts ning vajadusel, kui ei soovita jääkülma õhku hingata, näo ette mask.
* Prillid kaitsevad silmi pori, liiva ja tolmu eest.
* Vaja on spetsiaalseid talviseid rattasõidukindaid, sest mäesuusakindad on leistangil kangide käsitsemiseks liiga kohmakad ning murdmaasuusakindad võivad jääda külmaga õhukeseks.
* Nii esi- kui tagarattale kinnitada täispikad porilauad, et ei pritsiks end ja teisi märjaks.
* Sadula alla kinnitada vilkuv tagatuli, sest kevadisel ajal läheb varakult pimedaks.
* Termopudel hoiab joogi tund-kaks soojana, soojapidavust parandab pudeli hoidmine ihu ligi särgi tagataskus.
******McWay Falls, Julia Pfeiffer Burns State Park, Monterey County, California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3-5: Paul Lõiv läheb Tartus Tähtvere pargis rattaga sõitma. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Paul Lõivu rattakingade taldu soojendav aku. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 23, 2009

Pullerits: Kas hooaeg läheb tõesti edasi?

Täna hommikul helistas mulle mu õpilane Pavo Raudsepp, endine Eesti sprindikoondise liige, kes teatas ilma pikema hoovõtuta, et nüüd tulevad suusatamises Eestimaa karikavõistlused. Ja teate, mis eriti huvitav - Raudsepp lubas, et selle võistluse reeglid panevad huvilised ise paika.

Niisiis, nüüd on kõigil õigus ja võimalus jätta siia ettepanekud, mis moodi need võistlused korraldada.

1. Võistluse nimi - see pole sugugi otsustatud. Kui keegi, näiteks Andrus Veerpalu või kes iganes, tahab kõigile auhinnad välja panna, võib ta saada võistluse nimeks Andrus Veerpalu või kelle iganes karikavõistlused. Samuti on võimalik, et kui keegi tahab korraldada võistlused oma vanuseklassis, näiteks 1965. aastal sündinud meestele (minu klass), siis võib ta panna selles klassis auhinna välja ja siis ongi kavas selline võistlusklass.

2. Võistluse aeg - esialgu on plaanis võistlus korraldada kas järgmise nädala kolmapäeval või neljapäeval või siis järgmise nädala lõpus, laupäeval või pühapäeval Tamsalus. Oleneb, milline variant kõige rohkem pooldajaid kogub, ehkki oht on see, et tuleva nädala lõpuks ei pruugi lumeolud enam parimad olla.

3. Võistluse distantsid - Raudsepp arvas, et distants võiks olla 10 km, aga ma arvasin, et nii lühikese maa pärast küll ei maksa Tartust Tamsallu sõita, ja panin ette, et distants võiks olla vähemalt 15 km. Raudsepp ütles, et tal ükskõik, kui rahvas tahab, võib teha kas või 50 km eraldistardist. (Sõidutehnika, nagu aru sain, on vaba - kevadine aeg ju, raske klassikajälge sisse tõmmata.) Aga esialgu, kuni teistsuguseid arvamusi ei ole, on algseks töövariandiks 10 km ühisstardist - kas startida vanuseklasside kaupa või kõik koos, taas on rahva otsustada. Isiklikult pooldan 15 kuni 25 km ja minu pärast võiks olla pigem eraldistart, siis ei pea massi sees lõhkuma, kuigi seltsis, jah, on segasem, st lõbusam.

Niisiis, jätke siia oma arvamused või helistage otse Raudsepale 56 460 921. Lõpuks on saabunud suusatamises tõelise demokraatia aeg, kui me saame kõike ise ja ühiselt otsustada, mis alal ja millal ja mis auhindadele võistelda.
******Pacific Coast Highway (State Route 1), California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pavo Raudsepp Reporter Hugona Tartu maratonil Kuutse toitlustuspunktis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Pavo Raudsepp haarab Tamsalu maratonil joogipudeli. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja/Scanpix
Foto 3: Pavo Raudsepp ehk Reporter Hugo finišeerimas Tartu maratonil. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix

Pullerits: Kes saboteerib suusatamist kliimapaanikaga?

Keegi on seda hooaega planeerides teinud tulise vea. Haanja maratonist, mida seni on peetud ikka talve lõppakordiks, on möödas juba kaks nädalat, kuid suusatalv kestab. Ja vaadake veel, kui magusalt!

Eelmine nädal suusatasin Tartus dendropargi looduslikul lumel ligi 80 km - väga mõnus. Ei ole mingit kohustust harjutada kaks tundi - sõidad tunni ja aitab küll. Ei ole kohustust jälgida tempot - kui tahad, liugled rahulikult, kui tahad, pressid tõusudest tempovarianti kasutades üles ja teed lausikul kiirendusi. Ja ma ei näe meteoroloogilist-hüdroloogilist tegurit, mis võiks takistada seesuguse mõnusuusatamise jätkumist ka sel nädalal.

Nii head talve annab meenutada, kui looduslikul lumel on saanud märtsi lõpus suusatada ilma, et must maa kuskilt välja turritaks. Viimati mäletan midagi seesugust lapsepõlvest, kuid siis olid 1970ndad ja 1980ndate algus. Kahju, et nüüd enam võistlusi pole. Just praegu oleks põnev võidu kihutada, sest päike sirab, valgust on küllaga ja rajad on kiired.

Eile sai ühte tõusu nii rammitud, et murdsin Exeli kepil teraviku ära. Sain Silja Spordist uue. Uurisin, kas uisusuuski ka müügil leidub, juhul kui Atomice põhjad jäistel radadel liiga ära peaksin kribima. Ei leidunud. Kõik, mis mulle võinuks kõlvata, oli ära ostetud. Veel eile oli Silja Sport müünud kaks suusapaari.

Paljud mõistlikud inimesed on aru saanud, et tali ei kao kusagile. Näiteks otsustas eelmisel nädalal endale Rossignoli suusavarustuse osta Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv. Käis seda kohe proovimas ja ei jõudnud ära kiita, millise naudingu sai.

Neid tõsiasju arvestades tekib küsimus, et kes on need suusavaenulikud jõud, kes muudkui pasundavad kliima globaalsest soojenemisest ja heidutavad inimesi niimoodi suusatamisest eemale? See on ju täiesti rumal jutt. Ilmajaam on prognoosinud, et sel aastal võib lund jätkuda (mitte küll suusatamiseks, aga põhimõtteliselt) aprilli lõpuni. Ja mäletate, kuidas eelmine aasta tuli märtsi lõpus selline lumi maha, et sai Viru maratonigi ära pidada?

Süüdi on Al Gore'i tüüpi vasakpoolsed alarmistid - ja kõik need infantiilsed vasakliberaalsed Lääne kultuuritegelased, kes kuulutavad, et looduse säilitamise nimel ei pese nad enam juukseid ega hambaid -, kes on oma kihutustööga jõudnud nii kaugele, et globaalse kliima soojenemise eitamine on varsti vaat et samasugune kuritegu nagu mõnes riigis holokausti eitamine. Võib-olla kliima kuskil tõesti soojeneb, aga igal juhul ei paista see soojenemine kuidagi globaalne. Ja ainult rumalad usuvad poliitikute juttu.

Targad küsivad tarkadelt, mis tegelikult toimub, sest targad toetuvad faktidele, mitte ei aja ideoloogilis-emotsionaalset häma. Mina küsisin akadeemik Anto Raukaselt. Tema ütles esiteks, et inimtegevuse roll on kliimaprotsessides ületähtsustatud - ei, ta ei eitanud seda, kuid märkis, et see on vaid üks komponent paljudest, ja lisas, et kliimaprotsessid on palju keerulisemad, kui paljud arvavad, et kõiges on süüdi fossiilkütuste põletamine. Ja teiseks - ning see on eriti tähtis - väitis akadeemik Raukas, et mõne aasta pärast algab meil hoopis kliima jahenemine (mille ajel tahaks küsida, et kas tänavune talv ei näita juba selle pöörde algust).

Niisiis: minge ja hankige kiiresti kevadiste hindadega suusavarustus, kuni seda veel kuskil leidub, ning ärge mitte kunagi tehke seda viga, et usute vasakpoolsete kisamist ja paanitsemist.
******Pacific Coast Highway (State Route 1), California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Dario Cologna Šveitsist hoiab Faluni MK-etapil 10+10 km suusavahetusega sõidus rootslase Marcus Hellneri kannule. Foto autor: Reuters/Fredrik Sandberg/Scanpix
Foto 2: Jonas Emery Šveitsist lumelauavõistlusel Bec des Rossesi mäel Verbieris. Nagu näha, lumest puudust pole, isegi kaljudel. Foto autor: Reuters/Denis Balibouse/Scanpix
Foto 3: Geraldine Fasnacht lumelauavõistlusel Bec des Rossesi mäel Verbieris. Nagu näha, lumest ikka üldse puudust pole. Foto autor: Reuters/Denis Balibouse/Scanpix
Foto 4: Inimesed suusatamas Morteratschi liustikul Šveitsi mägikuurordi Pontresina lähedal. Nagu näha, lund jätkub küllaga. Foto autor: Reuters/Arnd Wiegmann/Scanpix

Reede, märts 20, 2009

Pullerits: Miks pingutamine ei too spordis edu?

Miks ilmub siin järsku lugu hüppajast, küsivad ilmselt paljud. Aga sellepärast, et ses loos leidub oluline universaalne sõnum, mida tasub arvestada absoluutselt kõigi alade harrastajail, sealhulgas suusatajail ja jalgrattureil ja jooksjail ja kõigil teistel ka, olgu nad amatöörid või professionaalid. Mõned põhimõtted on lihtsalt niivõrd kõikehõlmavad, et pole vahet, kust need on ammutatud. Vaadake, kas leiate selle tähtsa iva üles! (Loo originaal ilmus tänases Tartu Postimehes pealkirja all "Lase lõdvaks - ja näe, lendadki kaugele".)
***
Elu suurima etteasteni jäi kõigest kaks päeva. Aga kui Sirkka-Liisa Kivine Torinos hotellituppa astudes soki jalast võttis, tabas teda ehmatus – jalg nägi oi-oi-oi kui hirmus välja.

Parem, tõukejalg, oli pahkluu ümbert üleni paistes. Ülejärgmisel päeval pidi ta aga seesuguse jalaga astuma Euroopa sisemeistrivõistlustel kaugushüppes kogu Vana Maailma paremiku vastu.

Ootamatult puhevile läinud paistetus oli seda üllatavam, et selle otsene põhjus jäi nädala taha. Kivine oli pannud trennis äratõukel jala valesti maha. Valu lõi sisse. Õhtul kodus tekkis turse. Järgmine päev värvus jalg siniseks.

Ometi ei paistnud olukord enne EMi päris lootusetu – tõukeliigutust andis trennis kõigest hoolimata sooritada. Kuid Torinos pärast lennureisi avanenud vaatepilt jalast rabas, kui nii sobib öelda, suisa jalust.

Mis kasu oli enam teadmisest, et vahetult enne traumat oli Kivine jõudnud tippvormi, kui näitas trennis nii sprindis kui hüpetes elu lennukamat minekut?

Aga siis juhtus ime. Paistetust trotsides sai Kivine kvalifikatsiooniringis oma alalise murelapse hoojooksu klappima, lisaks sai jala äratõukel täpselt enda alla ning lendas justkui iseenesest kergelt 6.66. Eales varem polnud ta sisehallis nii kaugel maandunud. Mullu suvel püstitatud isiklikust rekordist – ja suvised tulemused tikuvad tavaliselt olema paarkümmend sentimeetrit paremad talvistest – jäi puudu üksainus sentimeeter.

Selle tulemusega jõudis Tartu Ülikooli Akadeemilist Spordiklubi esindav 31-aastane Kivine oma elu esimesel rahvusvahelisel tiitlivõistlusel neljandana finaali.

Järgmisel päeval hakkas ta ülemäära pingutama. Ehk kangutama, nagu ta ise ütleb. Sedasi tuli leppida 6.51ga, mis andis võistluses, kus Ksenija Balta võttis 6.87ga võidu, kuuenda koha.

Nende kahe võistluspäeva võrdlusest koorubki välja saladus, miks neljandasse elukümnesse jõudnud Kivine oli veel paar aastat tagasi oma tulemustega reasportlane, kuid on viimase kahe hooajaga kerkinud tegijaks, kellega, nagu Torino-võistlus näitas, on edaspidi tark arvestada kõigil maailma nimekail.

Uus tase Kivise arengus saabus tunamullu. Pärit Paidest, õppinud pärast keskkooli Soome rahvaülikoolis humanitaaraineid, hakkas ta tõsisemalt harjutama kümmekond aastat tagasi, kui astus Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Koguni nii tõsiselt, et üksvahe tekkis ülekoormusest vigastus, mis tõi pähe loobumismõtted.

Aga elukaaslane Ivo Kala, kes hüpanud kolmikut ja heitnud ketast, ei lasknud tal naelikuid nurka visata. Üheskoos nuputades ja katsetades leidsid nad ajapikku pasliku treeningsüsteemi, kus kiirus-, hüppe- ja jõuharjutused on Kivisele omavahel sobivas vahekorras.

Seitse aastat tagasi parandas Kivine oma kolmikhüppemarki ligi meetri. Ent häda oli selles, et 13.69 oli täpselt sentimeeter vähem, kui EM-võistluste norm. Sealt peale läks lahti suur ja lõputu pingutamine. Et igasugu norme täita. Et rahalisi toetusi saada. Et ennast tõestada.

Kuid pingutused, pidev mõtlemine võistlustele ja tulemustele, ei toonud soovitud edu. Sest ta pole oma loomult selline, tunnistab Kivine, kes oleks juba lapsest saadik unistanud olümpiale pääsemisest. Ta ei unistanud isegi Eesti meistritiitlist. Sedasi kõigest väest püüeldes läks ta oma olemusega vastuollu, tõmmates õlule vaid tarbetuid lisakoormaid.

Lõpuks hakkas lakkamatu pingutamine painama.

Kuni kaks aastat tagasi otsustas Kivine suhtumist muuta.

Üle-eelmisel hooajal hakkas Kivine sporti lõdvemalt võtma. Otsustas, et hakkab harjutama mõnuga, mitte nii, et veri ninast väljas. Näiteks erinevalt paljudest konkurentidest piirdub ta ainult ühe trenniga päevas – et säiliks nauding, mitte ei tekiks väsimus ja tüdimus.

«Sport peab pakkuma rõõmu,» kirjeldab ta oma uut hoiakut. «See ei tohi olla elu ja surma küsimus, hambad ristis töö. Spordis tuleb ette ka ebaõnnestumisi, ja kui ma võtaks seda liiga tõsiselt, oleks ka valu palju suurem.»

Uutmoodi hoiak on ilmnenud ka võistlustel. Kui varem keegi Kivisest kaugemale hüppas, lõi see sageli tuju alla ning rikkus järgmised katsed. Õhtul arutas ta ebaõnnestumist elukaaslasega kuni uinumiseni, et jätkata sellega hommikul ärgates.

Nüüd ta enam teistest end segada ei lase. Kui millelegi mõtleb, siis oma hüppe pikkusele, mitte kohale protokollis. Keskendub üksnes sellele, et realiseerida oma võimed ning saavutada oma maksimum. Nagu ta saavutas kergelt Torinos kvalifikatsiooniringis.

Aga kas pärast edukat võistlust sise-EMil ei teki oht, et Kivine paneb endale uute kauguste poole püüeldes uued pinged peale?

Ei, seda ta ei usu. Ta võib küll kadestada Balta keskendumisvõimet, samuti seda, kuidas ta hoovõturajal enne hüppele minekut end vihaseks peksab. «Aga kui ma seda endale teeks, hakkaksin selle üle naerma,» lausub Kivine.

Sest see ei oleks siis enam tema. Tema peab sporti võtma mõnuga. Mitte pingutades ja ponnistades.
******
Morro Rock, Morro Bay, California. 13. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1, 2, 4 ja 5: Sirkka-Liisa Kivine Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Sirkka-Liisa Kivine hüppamas Tallinna Kalevi spordihallis Kuldliiga etapil. Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht / Scanpix

Neljapäev, märts 19, 2009

Pullerits: Miks Eesti suusasprinterid tegelevad enesepettusega?

Eesti suusasprinteritel on üks suur probleem, aga huvitav, et keegi ei paista sellega tõsiselt tegelevat. Vähemasti meedias pole küll sellest kuulda ega lugeda olnud. Ja tulemustest ka ei paista, et keegi selle küsimusega rinda pistaks. Kuid tegemist on vundamentaalse puudusega.

Kujukalt näitab selle probleemi olemust Peeter Kümmeli esinemine MK-sarja eilsel Stockholmi sprindietapil. Postimees kirjutab: "Poolfinaaliks oli eestlasel püssirohi otsas. Ta pidi leppima viimase, kuuenda kohaga."

Tuttav stsenaarium, kas pole? Kui Eesti sprintereil on hea päev, saavad nad ajasõidust veerandfinaali, ja kui on eriti hea päev, jõuab mõni üksik haruharva veerandfinaalist ka poolfinaali. Aga sealt edasi ei jõuta kuidagi, kohe mitte mingi väega. (Meenutame, et Kümmel pääses mullu Otepää MK-etapil finaali vaid tänu sellele, et temast eespool lõpetanu diskvalifitseeriti.)

Tüüpiline on seesugune vaatepilt: Eesti sprinter üritab poolfinaalis algul teistega küll võidu sõita, ent seejärel, nähes, et vahe käriseb ja jõudu napib, laseb jala sirgu ning jalutab üle lõpujoone, et säästa energiat B-finaaliks. Lühidalt: poolfinaalis ei suudeta võidelda.

Aga siis, kui poolfinaalis on villast veetud, on ju konkurentide ees B-finaalis kohe märgatav eelis. Seda asjaolu on Eesti sprinterid osanud mitut puhku osavalt enda kasuks pöörata, näiteks Anti Saarepuu tänavu Libereci MMil või, kui mälu ei peta, ka Kümmel kaks aastat tagasi Rõbinski MK-etapil.

Jah, nii saavutatakse küll kena koht protokollis, ent tegelikult on siin tegemist enesepettusega. Sest seni, kui mehed ei suuda poolfinaalis lahingut anda, ei ole neil vähimatki alust loota, et nad võiksid kunagi A-finaali pääseda. Kuuenda ja seitsmenda koha vahe pole arvuliselt suur, aga tegelikult näitab see, kui keegi saavutab kuuenda koha, ikka hoopis teist taset kui see, kes saavutab seitsmenda koha.

Küsimused, millele Eesti koondise juhid peaksid mõtlema, kuid millest nad valjult ei räägi, sest peatreener Mati Alaveri kinnitusel on ju tegu mainekujunduskooperatiiviga:

- miks jätkub aastaid enesepettus rõõmuhõisetega B-finaalis eduka esinemise puhul?
- miks Eesti mehed ei suuda poolfinaalis võidelda?
- mis on sprinterite ettevalmistuses kapitaalselt valesti või mis on tegemata jäetud?

Mainekujunduskooperatiiv võib mõnda suusa- ja spordisõpra lollitada mõnda aega, aga tal ei õnnestu minusugust lollitada kogu aeg. Ja minu püha kohus on siin hoolitseda selle eest, et ta ei saaks ka teisi pidevalt lollitada.
******Grauman's Chinese Theatre, Hollywood Boulevard, Los Angeles. 12. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Anti Saarepuu heitlemas Liberecis MM-võistlustel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Peeter Kümmel Liberecis MM-võistlustel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Anti Saarepuu on end Liberecis MM-võistlustel tühjaks pigistanud. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix

Teisipäev, märts 17, 2009

Pullerits: Kas Alaveril on ikka alati õigus?

Väike sissejuhatus. Võitjatest on lihtne kirjutada. Neil on enamasti kõik õnnestunud, seega puudub põnevus. Palju paeluvam on uurida nende käekäiku, kes pjedestaalile ei küüni, ehkki sinnapoole pingutavad. Ajakirjanduslikus mõttes peituvad köitvad lood just seesugustes sportlastes. Järgnevaga püüan seda tõestada. Mõelge kaasa ja öelge, mis arvate. (Lugu ilmus pisut rohkem kui nädal tagasi Tartu Postimehes, aga vaevalt enamik seda märkas.)
***
Miski peab olema hirmsasti paigast ära, kui enesetunne pendeldab nii meeletult üles-alla. Tippsportlase puhul, kes kaks aastat tagasi saavutas Sapporos suusatamise MMil 50 km maratonis tummise 11. koha, pole säärane heitlikkus põrmugi loogiline.

Milles küll asi?

Tänavuse hooaja MK-sarja algul tundis Kaspar Kokk, et seis on õnnetu. Tunne ei petnud – Rootsis Gällivares tuli 74. ja Prantsumaal La Clusazis 63. koht. Seejärel otsustas ta peatreener Mati Alaveriga, et harjutab enesetunde järgi.

See aitas. Nädal hiljem Itaalias La Sgambeda 42 km maratonil jättis Kokk selja taha isegi Andrus Veerpalu. Haistis, et hea enesetunne tuleb tagasi.

Tuligi. Jaanuari teiseks nädalavahetuseks oli tunne nii hea, et kui Eesti meistrivõistlustel olnuks suusavahetusega sõidus veelgi raskem rada, kui on Tehvandil niigi, suutnuks Kokk mitte üksnes Jaak Mael, vaid ka Aivar Rehemaal eest sõita. Jäi siiski Rehemaa järel teiseks.

Aga seejärel tuli kallale kõhutõbi, mis lõi Otepää MK-etapiks valmistumise sassi. Seda arvestades polnud 34. koht kõrvuti Rehemaa ja Veerpaluga põrmugi paha tulemus.

Nädal hiljem Rõbinski MK-etapil tegi Kokk ühisstardist 15 km uisutehnikasõidus suurepärase enesetunde najal elu parima sõidu – kaotust võitjale kõigest 16 sekundit. Paraku jäi see talve viimaseks sähvatuseks.

Kuna Rõbinskis jäi pakase tõttu järgmise päeva suusavahetusega sõit ära, tuli plaanid koos Alaveriga enne MMi Liberecis ümber teha. Sealt läks miski väga viltu.

«Mul on endale etteheiteid, et ma ei üritanud Matiga rohkem diskuteerida,» arutleb Kokk endasse vaadates. «Ehk oleks pidanud Matiga rohkem rääkima, aga… noh, ma ei saa öelda, et ma seda üldse poleks teinud.» Ta otsib endas, kuni leiab selle, mida öelda: «Ei saa öelda, et tegin ühe või teise otsuse valesti, vaid tegin ainult ühe otsuse valesti: ma usaldasin sada protsenti treeneri ettekirjutatud plaani.»

Kuid Alaveri plaanid olid Torino olümpia-aastal toonud head tulemused. Ehkki talve hakul polnud tunne hea, suutis Kokk poolteist kuud enne olümpiat sõita end kolmel korral MK-punktidele. Torinos sai ta suusavahetusega sõidus 19. koha ja näitas teatesõidus lennukust, mille kiitmisega polnud Alaver kitsi.

Järgmisel, Sapporo MM-talvel, läks hooaja algus aia taha, aga kevade poole hakkas vorm tulema. Holmenkolleni kuningliku 50 km maratoni 20. koht oli aastale ilus lõpetus.

Möödunud hooajal, leiab Kokk, sai koormustega paraku üle pingutatud. Väsimus istus pidevalt sees. Vaid korra, Otepää MK-etapil, jõudis ta napilt 30 hulka.

Millal saabus tänavu talvel see saatuslik hetk, mil küll hakkas küllale liiga tegema, on raske, kui mitte võimatu öelda. Tippsport tähendab niigi noateral käimist.

Ent Kokk vähemalt aimab, kus peitub viga. Ta on sellest ka Alaveriga rääkinud. «Aga Mati, arvan, et ei jaga minu seisukohti,» lisab ta.

Kui lühidalt kokku võtta, siis Kokk usub, et oktoobri lõpust alates on kulutavaid treeninguid tehtud liiga palju. «Organism ja süda kannatavad küll koormuse ära,» lausub ta, «aga mu lihased on kapriissed. Kui ma need liiga tühjaks pigistan, siis ühel hetkel asjad enam ei toimi: tehnika laguneb, liigutused lähevad kangeks, koordinatsioon kaob.»

Tema järeldus: kui lihased annavad märku, et seisund pole hea, ei saa treeningplaanist enam jäigalt kinni hoida.

Ehkki Kokk teab hästi oma ideaalseisundit – olemine on erk, lihased on jõudu täis, tehnika on paigas, sõit pakub naudingut –, peitub probleem selles, et ta ei oska välja pakkuda teaduslikku ja ilmeksimatut moodust, kuidas seesugusesse seisundisse jõuda. Ja siin peitub omakorda põhjus, miks pole ta Alaveriga sel teemal üksmeelele jõudnud.

Kokk tunnistab, et tal pole piisavalt enesekindlust ega kogemusi, millele Alaveriga vaidlustes tugineda. «Kui tulen oma ideega välja, siis treener argumenteerib vastu,» seletab ta. «Minusugusel sportlasel, kel pole medalit, on lihtsam toetuda treenerile, kes on mõne mehe tippu viinud ja tahab ju mulle head. Paratamatult usaldad treenerit ja lähed tema mõttekäiguga kaasa.»

Aga fakt on see, et Koka sportlastee pole läinud nii, nagu ta ise või Alaver on tahtnud. Libereci MMil tegi ta pärast kehva suusa tõttu katkestatud suusavahetusega sõitu Alaveri plaani järgi 10 km kontrolltreeningu, mille järel tundis, et seisund läks vaid hullemaks. Nii oligi – teatesõidus kukutas ta Eesti neliku medalikonkurentsist esikümne lõppu.

Oma senisest ebaedust on Kokk järeldanud üht: tal ei ole mõistlik treeningplaanist kramplikult kinni pidada, vaid vajab sportlasena paindlikumat ja individuaalsemat lähenemist. Samuti vajab, et treener usaldaks teda rohkem, usaldaks tema valikuid treeningute kestuse ja intensiivsuse osas. Ta on aru saanud, et peab rohkem jälgima enesetunnet.

«Kurb on see,» ütleb ta, «et ma ei suutnud enne MMi endale kindlaks jääda ja kuulata piisavalt sisetunnet. Oleks pidanud treeningplaani mõneks ajaks lauasahtlisse panema.»

Nüüd on Kokk kuuks-pooleteiseks aja maha võtnud, et otsustada, kuidas ja kellega edasi minna. Ta tunnistab, et on mõned treenerid Eestis, kellega koostööd kaaluda, ja on mõned treenerid ka välismaalt. Samuti pole välistatud, et järgmine hooaeg on Koka treener Kaspar Kokk. Aga maha pole maetud ka variant, et jätkub koostöö Alaveriga.

«Mõtleks kaua ja vaataks rahulikult,» lausub Kokk. «Tulevikku silmas pidades on see ikkagi väga oluline otsus.»
***
Kaspar Koka neli mõtet

Treeningplaanidest: «Mis kasu on kirjutada plaani raske trenn, kui tunnen, et mul üldse ei lähe? Meil on millegipärast nii, et kui raske trenn on paigas, siis tuleb see ära teha. Aga äkki lähebki kehvasti seepärast, et me iga hinna eest tahame need trennid ära teha?»

Ebaõnne trotsimisest: «Pärast ebaõnnestunud võistlust on tihti tunne, et kingiks suusad ära. Emotsioonide pealt tuleb igasuguseid mõtteid, aga kui järele mõelda, siis igale altminekule leiab objektiivsed põhjused. Siis tekib usk, et kui puudused likvideerida, saab kõik korda ja tuleb uus tõus.»

Tahtmisest jätkata: «Kui enesetunne oleks alati olnud hea ja kõik oleks läinud hästi, aga ikka tulemusi ei tule, siis võiks jätkamises kahelda. Aga praegu nii ei ole. Lisaks on mõned võistlused näidanud, et võin võidu sõita küll – see hoiab pinna peal.»

Vähesest võistlemisest: «Kui oled saanud hooaja esimestel võistlustel 70ndaid kohti ja tead, et nädalaga seis ei parane, sest tunned end väsinuna, teeb võistlemine asja vaid hullemaks. Siis ei taastugi. Pigem jaluta suuskadel, kuni tunned, et seis läheb paremaks, ja võistle siis.»
******
Beverly Hills, Los Angeles, California. 11. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 6: Kaspar Kokk oma kodus Tartus, omanimeline kruus peos, tuleviku üle juurdlemas. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kaspar Kokk Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Mati Alaver on jõudnud Libereci MMilt tagasi Tallinna. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Kaspar Kokk Libereci MMil 4x10 km teatesõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Postimees / Scanpix
Foto 5: Kaspar Kokk (paremal) saadab Libereci MMil 4x10 km teatesõidus Eesti ankrumehena teele Aivar Rehemaa. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, märts 16, 2009

Pullerits: Kuidas mu volitused suusatamises suurenesid?

Meil on kapo ja mupo ja nüüdsest ka supo. Kusjuures supo ei tähenda suvalist porisejat. See tähendab suusapolitseid.

Ja suusapolitseinik, Eesti üks ja ainus ja originaalne, olen mina.

See pole sugugi ise endale krabatud tiitel. Sellega käib kaasas isegi spetsiaalne vorm.

Asi algas sellest, et Indrek Kelk Klubist Tartu Maraton helistas ülemöödunud reedel ja küsis, kas võib panna mu nimi kõrvuti Veikko Tääri ja Raul Olle omaga suusahooaja ja Estoloppeti sarja lõpuürituse kutsele Tartus Atlantises. Raske oli leida vastuargumente. Nõnda siis läkski kutse peale kirja, et üritust juhib Täär ja esimesest grupist stardivad Olle ja Pullerits.

Kuid siis juhtus selline lugu, et ülemöödunud nädalalõpus jäin Haanja maratonil esisajast välja, 106ndaks. Piisav põhjus, et mind esimesest stardigrupist välja arvata. Kuna sellekohast teadet aga ei tulnud, otsustasin ise targu tahapoole hoida ega trüginud Atlantises esiritta.

Mis seal salata, eks ma olin väsinud ka. Kelk oli küll kuuldavasti pannud Scanpixi pealiku ja Edgar Savisaare korralekutsuja Art Soonetsi mind valvama, aga siis kutsuti Soonets vanusegruppide paremaid autasustama ning ta pidi mult silma pealt ära laskma. Kuna kell oli juba kümme – ja Olle polnud ka selleks ajaks suutnud mulle pakkuda püstijalakõneluses veenvat retsepti, kuidas minu vanuses veel taset tõsta –, siis otsustasin pillid kotti panna. Sest tavaliselt kippus uni möödunud nädalail juba enne kella üheksat õhtul võimust võtma.

Paraku tuli seda otsust sügavalt kahetseda. Ja eriti kahju, kohe siiralt ja südamest kahju oli mul Indrek Kelgu ja tema abiliste ees, kes olid nii palju vaeva näinud ja pingutanud. Aga mul polnud tõepoolest vähimatki aimu, et nad olid otsustanud mu tagasihoidliku tegevuse nii suurejoonelise tähelepanuga üle külvata.

Aga see oli mu elu üks suuremaid üllatusi, mis ette oli valmistatud. Esiteks sain tänukirja oma blogis ja küllap ka muudes kirjutistes rahvasuusatamise propageerimise eest. Kuid tähtsam ja vapustavam oli too teine asi. See oli üks õige eriline asi!

Nüüd on mul valge spordisärk, millel on nii rinna peal kui seljal sinine supo ehk suusapolitsei logo numbriga 999 (peaministri Andrus Ansipi number Tartu maratonil) ja juures kurjakuulutav kiri «Alati valvel!» (tuletab meelde Estoloppeti sarja permanentseste veteransõitjate numbrile märgitud sõnapaari «Alati kohal»).

Vaat siis, milline üllatus! Superoriginaalne, kas pole?

Mis see kokkuvõttes siis tähendab? Aga seda, et edaspidi ei maksa suusavõistlustel kellelgi ansipit teha (selle mõiste tänavuses, uues tähenduses, mitte endises ja aegunud tähenduses) – nüüd on mul Estoloppeti sarja täielised volitused seesugused tüübid liistule võtta. Aga oli ka viimane aeg, on ju?

Ent selleks, et seaduserikkujaid kinni püüda, peab olema piisavalt kiirust. Eile keskpäeval hoidsin Estoloppeti sarjas kujunenud võistlusrutiini ja otsustasin teha Tartus dendropargis kaks viiekilomeetrist kuue tõusuga ringi. (40 km läbimiseks polnud kodustel põhjustel aega ja poleks hooaja lõpus olnud ka tahtmist.) Selgus, et vorm polegi nii paha. Esimesel ringil võtsin kõik tõusud tempovariandiga. Aega kulus 13 minutit. Teisel ringil püüdsin tempot hoida, aga tuli välja, et suutsin enamat – 12 minutit ja 15 sekundit. Seega kokku 10 km 25.15-ga, ja see polnud sugugi sajaprotsendiline pingutus. Kui oleksin veel kolmanda ringi ka ligilähedaselt sama tempoga läbinud – jõudu jagus, aga vaba aeg sai paraku otsa –, oleksin tulnud Liberecis 15 km suusatamises võimsa eduga maailmameistriks. Tõsi, ma suusatasin oma 10 km vaba-, mitte klassikatehnikas, ja ilm ei olnud ka lumesajune-tuisune, vaid keskpäevaselt sulalähedane. Aga see-eest oli mu Atomicel all vana Viru martoni aegne määre. No ja raja kvaliteeti dendropargi kurvilisel poolsongermaal ei anna ka Libereci jälje kvaliteediga võrrelda.

Järeldus? Ebaloogiline ala see suusatamine, nagu juba väitnud olen. Vähemasti on loogiline see, et lõpuks jõudis Estoloppeti sari oma suusapolitsei loomiseni.
******Griffith Observatory, Los Angeles, California. 11. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Estoloppeti tänukiri Priit Pulleritsule. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2 ja 4: Priit Pulleritsul suusapolitsei särk. Foto autor: Teet Pullerits
Foto 3: Andrus Ansip numbri all 999 Tartu maratoni finišis. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix

Reede, märts 13, 2009

Pullerits: Kes läheb vastu kevadet end piinama?

Mõni aasta tagasi rääkis suusatav näitleja Veikko Täär mulle oma plaanist teha kevadel 15-tunnine suusasõit. Neli aastat tagasi oli ta pannud oma võimed proovile 10-tunnise sõiduga. Tahtis teada saada, kas peab nii pikka aega vastu. Pärast seitset-kaheksat tundi oli tekkinud väike mõõn, aga kui sellest üle sai, saabus omalaadne tunne, mida Täär mulle suurt seletada ei osanud. Igatahes läbis ta Tehvandi ümbruses matkarajal selle ajaga kokku 120 km. Õhtul oli tal küll tekkinud veidi iseäralik tunne, aga järgmise päeva hommikul tegi ta veel 40 km otsa.

Paraku jäi tal 15 tunni sõit tegemata, sest järgmiste talvede lõpud olid liiga vesised. Esialgu plaanis ta oma mammutretke uuesti kavva võtta sel pühapäeval, kuid pidi loobuma. Tervis pole pärast Haanja maratoni kõige parem, seepärast.

Haanja maratonile sõites rääkis igipõline konkurent Art Soonets, kes lubas tuleval talvel suusatamisse tagasi tulla vägevamana kui kunagi varem - ega temast sel aastal kellelegi tõepoolest erilist vastast olnud -, et mingid hullud korraldavad Ebaveres koguni 24-tunnise suusasõidu. Päris pöörased, mõtlesin. Õnneks, nagu selgus, on tegemist teatevõistlusega, kus viieliikmelised tiimid panevad omal vabal valikul kellegi enda seast sõitma, et siis selgitada. millise tiimi liikmed suudavad kokku kõige rohkem 5-kilomeetriseid ringe läbida. Start anti just kahe tunni eest (kui ikka anti; aga küllap anti, sest juba nädal tagasi oli end kirja pannud 11 võistkonda).

Nagu sellest veel vähe oleks. Madis Tiik Eesti E-tervise Sihtasutusest, kes mulle Tartu maratonil kaotas, aga Haanjas mind kindlalt võitis, korraldab järgmise nädala laupäeval Käärikul Kekkose suusarajal kella 9 ja 17 vahel klassikalises tehnikas kestussõidu "Suusahunt 2009", kus eesmärk on läbida kaheksa tunniga võimalikult palju kilomeetreid. Kes läbib kõige rohkem, saabki Suusahundi tiitli. (Kel huvi, helistagu Tiigile 5109143.)

Suusahundi võistlusest osavõtt maksab 300 krooni. Kardan, et kui mulle seesugune summa isegi peale makstaks, ei läheks ma ennast vastu kevadet enam lumele piinama ja kurnama. What's the point?

Aga Veikko Täär lubas küll Suusahundi tiitlivõistluses kaasa lüüa.
******
Hollywood Bowl, Los Angeles, California. 12. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Veikko Täär läheneb Tartu maratoni finišile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Scanpixi fotoagentuuri juht Art Soonets (ees) ja Meelis ASist Luht Eesti Meedia 2004. aasta jaanuaris Ebaveres suusatamas. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix