Reede, aprill 30, 2010

Pullerits: Mida on õppida pensionärist olümpiavõitjalt?

Kas tahate teada, kuidas NSV Liidu koondises sportlastelt auhinnaraha väevõimuga ära võeti, kuidas pärast võite prassiti ja kuidas üldse eesti sportlane end suurriigi esinduses tundis? Kui jah, siis lugege edasi.

Ants Antsonil (71), kelle olümpiavõidudule 1964. aasta taliolümpial Innsbruckis 1500 meetri kiiruisutamises sai eesti rahvas kaasa elada Gunnar Hololei raadioreportaaži vahendusel, jagub küllaga nii karme kui naljakaid, kentsakaid kui tragikoomilisi seiku, mida meenutada.

Näiteks mis juhtus 1965. aasta MM-võistlustel Oslos, kus ta oli pärast kolme distantsi mitmevõistluses juhtkohal, aga jäi lõpuks napilt viiendaks? «Hakkasin sõitma 10 000 meetrit esimeses paaris hollandlase Ard Schenkiga, Kui Bisletti staadioni peale tuli jõle tume pilv. Algas õudne burgaa ja lumesadu. Keegi meie starti ei katkestanud. Aga nii kui meie sõit lõppes, oli samasugune ilm nagu ennegi.»

Või miks lõppes Antsoni sõit Grenoble’i olümpial 1968 alles 12. koha jagamisega? Sest kolm päeva enne olümpiastarti korraldasid NSV Liidu koondise juhid katsevõistluse. «Tehti 1600 meetri võistlus. Vihastasin, ja selle õnge läksingi: panin paugu ära, aga ei kosunud. Mu aeg 1500 meetri peal oli maailmarekord, alla 2.05. Siis ütlesin neile, et teate, sel ajal ei teha enam katsevõistlusi. Te peate ise aru saama, kes on võimeline sõitma ja kes ei ole.»

Eesti sai suusatamises Vancouverisse 14 olümpiakohta, mida on rohkem, kui on meil olümpiaküpsete sportlaste arv. Kui tihe oli see sõel, kust teil tuli oma hiilgeajal 1960. aastate keskel läbi pugeda, et pääseda NSV Liidu koondisse ja olümpiale?
Mäletan, kuidas sõitsin 1959. aastal esimest korda üksinda rongiga Venemaale Tšeljabinskisse. Sinna läks Moskva kaudu üle kahe päeva. Aga nii palju oli mul tollal tahtmist. 1960. aastal võitsin Alma-Ata lähedal Medeos [kõrgmäestikus] 1500 meetrit tänu sellele, et vene mehed olid olümpial. Sain juraka kristallvaasi, mida ei jõudnud kojugi tassida.
Siis valitses plaanimajandus ja spordis oli täpselt samamoodi. Vaadati ka mittevenelasi, väljapoole Moskvat ja Leningradi, sest taheti, et koondises oleks sportlasi üle terve Nõukogude Liidu. See väide, et Nõukogude koondises said ainult venelased kuskile võistlema, ei pea paika.
Nii hakatigi mind vaatama. 1961. aasta talvel kutsuti laagrisse ja NSV Liidu meistrivõistlustele, mis oli suur saavutus. 1963. aastal sain esimest korda välismaale, kui Oslos oli matškohtumine NSV Liit–Norra. See oli siis populaarne võistlus, sest teisi võistlusi oli vähe. Hooaja lõpus oli mõni rahavõistlus, näiteks Davosis. Aga venelane mängis mäkra, võttis kõik raha omale.

Kui palju?
Saime Norra kroonides kopsakad summad, nii et oleks olnud miljonärid, kui oleks kogu raha omale saanud.

Kuidas teilt raha ära võeti?
Meil oli võistkonnas üks vend, kes korjas raha kokku.

Kas sportlastele ka sellest midagi jäeti?
Mitte midagi. Pärast, kui võitsid võistlusi ja tegid rekordeid, said üleliidulisest spordikomiteest preemiat. Ega see ka halb olnud, sest hooaja lõpus said kõik korraga kätte. Seal olid siis omamoodi plikad, kes sind noolisid, et lähme kõrtsu ja teeme igasugu pulli. Elu oli väga huvitav.
1967. ja 1968. aastal oli mul juba teada, kuidas venelasi petta. Rahaga ümbrik anti autasustamisel kätte. Panid selle tasku. Aga kohe ma [autasustamistseremoonialt] ära ei läinud, noppisin kergelt mõned Norra kroonid välja ja panin kõrvale. Nad olid muidu nii nahaalid, tulid kohe juurde, et anna ümbrik siia. Ja pidid andma.

Kas keegi neile vastu ka üritas hakata?
Mis sa seal vastu hakkad. Järgmine kord sa siis enam väljamaale ei sõitnud.
Terve Nõukogude spordikomitee elas nende rahadega, priiskasid ja tegid, mis tahtsid. See oli nende süsteem, midagi teha ei olnud. Kui ma 1969. aastal nad pikalt saatsin, siis öeldi mulle, et aitab, enam ma koondisse ei saa.

Kas see kadedust ei tekitanud, et välismaa sportlased said preemiaraha endale, aga teilt võeti kõik jõuga ära?
Me ei teagi, kui palju nad said. See oli nii salastatud. Teadsime, et kui nad spordiga lõpetasid, oli neil kogutud nii palju kapitali, et asutada poed või ärid.

Too matš Norraga läks ju
õnnetult. NSV Liit sai tohutu sauna, teie saite eelviimase koha. Siis leidsid ülemused, et nõukogude sportlased teevad liiga vähe trenni. Kui vähe te siis harjutasite?
Ma tegin juba siis suvel kergejõustikut, Hubiga [Hubert Pärnakivi] jooksin koos, aga ta pani lõpus nii minema, et ma seisin nagu post. Kuid võhma mul oli. Jalgrattas olin kõva. Siis tuli treeningutesse esimest korda ka rulluisutamine. Kuna mul oli kolme-nelja-aastane suvine baas all – ma tegin aasta ringi tööd –, siis pidasin [koormuste suurendamisele] vastu. Kui palju andekaid vendi seetõttu ära kukkus... Koormused olid meeletud.

Näiteks?
Jooksin trennis neli ja pool tundi järjest krossi. Jalgrattaga mul Tallinnas sellist päeva ei olnud, et ma ei oleks 100 või 150 km maha sõitnud. Jääl sõitsin trennis 50-60 km, ennem sõideti ainult 20-30 ringi. Pidasin kolme-nelja mehega vastu.

Kuuldavasti ei läinud te Innsbrucki olümpiale sugugi võidumõtetega. Millest unistasite?
Omavahel võisime [treener Šilkoviga] rääkida ja mõelda, et võin sõita nii ja naa, aga ta oli delikaatne vend, ei öelnud kunagi välja, et võid võita. Kuid me mõtlesime samu asju. Me iseloomud sobisid. Tänu sellele mul võidud tulidki.
1963. aasta sügisel võitsin Tšeljabinskis 1500 meetrit, sõitsin mitteametliku maailmarekordi harilikel radadel. 1964. aasta jaanuaris võitsin Norras EM-võistlused, seejärel lülitati mind paugupealt olümpiakoondisse. Ega venelased lollid ole. Iga inimene saab aru, kes on mida väärt.

Kuidas end eestlasena NSV Liidu koondises tundsite?
Vene koondises lõi ikka välja Balti riikide kasvatus. Sa olid palju intelligentsem kui mõni kasahh või Tšeboksarõst pärit vend, kellega sai vene keeles rääkida ainult nende kõige paremate sõnadega.
Norralased kirjutasid 1963 matškohtumise järel minu nime Antsov. Siis panin kohe kisama. Seal oli üks Miša Benediktov, 80-aastane vene immigrant, ta ka ütles, et jaa, selle asja peab ära parandama.
Inglise keel oli mul nii palju suus, et kui poes käisin, oli mul järjekord mehi taga, kes palusid, et aita neil osta. Treeninglaagrites olime sageli koos vene naistega: mina teritasin nende uiske, nemad pesid mu pesu. Nii nagu elu käib.
Balti intelligents lõi välja isegi treenerite ja massažistidega. Kui Liidu treener tuli suurde viie tärni hotelli restorani lõunat sööma, endal Spartaki punased puhvis dressid jalas ja kaelusega punane dress seljas, siis läksin ja ütlesin ta õpilasele – ma ise ei julgenud talle öelda, ta oli õudsalt kõva käega vend –, et ütle treenerile viisakalt, et kõik teavad, et oleme Nõukogude Liidust, nii et kui tuled siia sööma, siis pangu selleks ajaks vähemalt korralikult riided selga. See oli nende kultuur, see ei saanudki teistsugune olla.

Kuidas tollal võite tähistati?
Pärast oli ainult üks õudne jooma. Banketid olid eriti vägevad Norras ja Rootsis: siis, kui ära läksid, oli laud samasugune äke kui ennem – tavaari oli nii palju.
Kunagi peeti viie riigi matškohtumisi NSV Liit-Norra-Holland-Rootsi-Soome. Ükskord õnnestus mul isegi ära võita. Seejärel oli Moskvas bankett. Kõik olid terve päeva söömata olnud. Sõime esimese ringi ära – ja umbes nii, et tšau! [Norra kiiruisutaja] Fred Anton Maier küsis, et kas rohkem ei saagi. Ma läksin siis meie esindaja juurde ja ütlesin, et ärge jamage, ise olite ka ju Norras, mäletate, kuidas meid vastu võeti. Alles siis organiseeriti, et sai praed kah.

Mis teile olümpiavõidu eest preemiaks oli?
Autoostuluba. Moskvitš oli kinni makstud. Panin umbes poole raha juurde, nii et sain 5900 rubla eest Volga. Kunagi sain [Eestimaa Kommunistliku Partei juhi Johannes] Käbiniga kokku, ta ütles, et kurat, mis sa jamad, tulnud minu juurde, ma oleks sulle kohe Volga andnud. Pärast oli tal muidugi seda hea öelda. Aga usun, et ta oleks andnud küll, ta oli hea muhe vend.

Kui palju võitude ja rekordite eest kokku teenisite?
Ma ei oska öelda, aga see oli tol ajal piisav. 250 rubla oli Liidu koondise stipenduium, sellega elasid mul naine ja ämm ja laps ära. Ise käisin laagrites ja see andis teist sama palju juurde.

Mida arvate sellest, et nüüd saavad suusatajad juba ainuüksi Eesti koondisse pääsemise eest auto?
See ongi ükski põhjusi, mis rikub ära teatud sportlasi, et sponsorid annavad neile autosid sõita ja kortereid ja palju raha. Kes neist läbi on löönud? Ainult kolm. (Antson peab silmas Andrus Veerpalu, Jaak Maed ja Kristina Šmigun-Vähi – P.P.) Aga ülejäänud, alates Kaia Kanepist – see on ju udu, kurat. Kergejõustikus Ksenija Balta – sealt ei tule mitte midagi, küll näete. Tal pole ju füüsilisi võimeid. Pikkust on ka natuke vaja. Vedru on tal taga, aga kiirust ei ole palju. Ma lõpetasin Peda[googilise instituudi] ajal kümnevõistluse, sest mul ei olnud kiirust. Tollast punktitabelit ümber arvutades olin 7000 punkti vend.

Pärast Innsbrucki olümpiavõitu 1964 teil mitu aastat enam nii edukalt ei läinud. Miks?
1966 läks mu treener Boriss Šilkov ära. Tal oli tore naine, pidas kaua vastu, aga siis sündis neil laps ja naine ütles talle, et aitab sul küll Antsoniga jamamisest. Siis tuli Boriss Zõbin, kes oli kunagi Liidu paremaid pikamaasõitjaid, aga ta keeras mul natuke tehnikat tuksi. Kiiruisutamise tehnika on jõle nüansirohke, hästi koordinatsioonirikas, kõik käib läbi puusa.
1967 algas mul järgmine pikk tõus. EMil tulin neljandaks, oleksin võinud tulla esimeseks või teiseks, aga venelased tegid mulle esimest korda mäkra.

Millega?

Olin ühe öö Soome tuttava juures. Aga see oli tollal tabu. Hommikul taheti mind kohe minema lüüa, Moskvasse tagasi saata. Aga meie delegatsiooni juht, kellel olid Brežnevi kulmud, kuid väga hea süda, ütles, et see mees ei sõida kuhugi, see mees võib ära võita. Jäin alles.
Resümeena ütlen, et kui olid Nõukogude Liidus esimene number, võisid teha, mida tahtsid. Kui sa olid kolmas, siis vaadati.

Kui palju erineb nüüdi
saja tippsport teadusliku ettevalmistuse poolest teie ajast? Oli siis tänasega võrreldes nagu kiviaeg?
Oligi. Mäletan 1968. aastal Grenoble’is dopingukontroll. Meil ei olnud midagi karta, sest [NSV Liidu koondises] ei olnud midagi. Meie sporditeadus oli 20 aastat maailmast maas. Mul oli tunne, et (Antson nimetab kahte riiki, aga ei soovi neid lehes avaldada – P.P.) võisid tarvitada dopingut, sest dopingukontrollid käisid muudkui ringi (nimetab taas kahte riiki – P.P.) treeneritega.
Ise olen üks kord elus tarvitanud kofeiini – 1968, kui sõitsin Alma-Atas oma viimase NSV Liidu rekordi 5000 meetris 7.35,4. Siis oli natuke imelik tunne. Seda nimetati tollal dopinguks.
Metoodikat õppisime norralastelt, me ise ei teadnud midagi.
Meil olid küll kahed uisud, ühed sula- ja teised külma ilma uisud, ent nüüd on varustus teistsugune, samuti jäätingimused. Ma ei oskaks sellise jää peal enam uisutadagi – ei oskaks ajastada tõukekohta.
Aga massaaž oli meil korralik. Massažist oli 70-aastane vanamees, kes ütles kohe, kas oled vormis või mitte. See oli meil ainsana kõrgemal tasemel.
Söömine oli ka tiptopp. Treeninglaagrites käisime ministrite nõukogu baasides ja sõime seal hästi, rohelist ja kõike muud.

Liidu koondises valitses süsteem, et tugevam jääb ellu. Kas see mõrvarlik ei
olnud?
Ei olnud, sest materjali oli nii palju. Koormused ei olnud tegelikult mõrvarlikud, sest inimene on palju tugevam, kui olid koormused. Praegu küll kardan Andrus Veerpalu pärast, mis temast 60-aastaselt saab.

Kuidas teil tervis vastu
on pidanud?
Vasak menisk teeb häda. [Spordiarst] Eldur Annus ütles, et ennem ei ole mõtet lõikusele minna, kui käia ei saa. Praegu aitavad tabletid. Ükskord Erki Nool küsis mult, et kõik vanad sportlased on vigased, miks mina ei ole.

Miks siis?

Koplis oli palju spordivõimalusi, siis ei olnud telekat ega internetti, sport oli ainus väljund. Seal oli kaks staadioni, korv- ja võrkpalliväljak, kaks tenniseväljakut. Kui kergejõustikutudengid käisid oda ja ketast viskamas, siis mina pildusin neid tagasi.

Mis teid spordis motiveeris?

Järk-järguline tulemuse parandamine. Algul esimene järk, siis meistersportlase kandidaat, siis meistersportlane ja teeneline meistersportlane, kui midagi võitsid. See oligi motivatsioon, mul ei olnud rohkem vaja.

Jätsite spordiga pisut ootamatult
hüvasti. Kuidas see juhtus?
1969. aasta detsembris läksin Kirovisse staadionile ja tundsin, et ei taha enam sõita. Silme ees hakkasid ringi käima need samad ringid, mida olin 9-10 aastat sõitnud. Psühholoogiliselt olin nii küps, kuigi suvi oli vahet olnud. Ma ei läinudki enam võistlema, vaid sõitsin koju tagasi. Siis sain teate, et iskljutšeno – koondisest välja visatud. Oligi kõik. Ma ei hakanud midagi vaidlema. Mul ei olnud enam midagi tõestada.

Millega praegu tegelete?

Noor pensionär (naerab). Naisega on kahe peale maamaja, siis on suvila ja veel paar asja, aga raha ei ole. Raha oleks, aga võtsin, nagu kõik lollid, pangalaenu, ja nüüd maksan seda hingehinnaga. 10 000 iga kuu. Kuid tegin selle eest ka maamaja ja suvila katuse korda, sinna läks paarsada tuhat. Autoliising oli ka, aga see lõppes õnneks ära.

Kuivõrd tunnete, et NSV Liidu aegse olümpiavõitjana pole te päris Eesti olümpiavõitja?

Mida vanemaks olen jäänud, seda vähem on mulle tähelepanu pööratud, ka Eesti Olümpiakomitee poolt. Tegime olümpiavõitjate kogu, see oli [tõstja Jaan] Taltsi ja minu idee. Küsimus oli riigi preemias. Olime kõige vanemad Jaaniga. Ajasime toetuse välja. See on hea, et kõik olümpiavõitjad, kes saavad 55, saavad 10 000 krooni kuus kätte, kas nad käivad tööl või mitte. Hakkasin ise seda saama siis, kui sain 63.
Siin tekivad jõledad käärid. Olen nimetanud end aina rataste vahele jäänuks oma vanusega. Plass küll rääkida, aga nii see on. Elutööpreemiat anti mulle 300 000, aga kaks aastat hiljem [korvpallur Jaak] Lipsole juba 600 000.

Miks te omal ajal poliitikasse ei läinud?
Ma ei ole üheski parteis olnud, mistõttu ütlesin, et mina parteisse ei astu. Kuigi kommunistlikus parteis olin siiski aasta ära. Olin linnavalitsuses tööl ja osakonnajuhataja pidi olema kompartei liige. See oli 1986 või 1987, enne, kui hakati parteipileteid minema viskama. Parteikomitee esimene sekretär palus härdalt, et ta tahab, et töötaksin seal edasi, nii et astugu parteisse. Läksin siis parteikomiteesse ülemuste juurde. Seal tehti mingi test. Tahtsin [vastustega] mööda panna, ja paningi. Üks asi jääb mulle sealt meelde. Küsiti: kes võib olla Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige? Ütlesin: kõik! Vanad vaatasid mulle otsa – et täpsusta. Ütlesin, et Nõukogude Liidu kodanik. Nii saingi kohe partei liikmeks.

Kas hiljem on teistesse erakondadesse ka kutsutud?

On küll. Paljud endised, näiteks Tiit Vähi Koonderakonna ajal, masseerisid mind. Siis nägin korruptsiooni, pindadega hangeldamist kesklinnas, kuidas enda tuttavatele, rääkimata sugulastest, kirjutati kogu aeg välja ordereid. Ütlesin siis endale, et ma ei astu kunagi parteisse.
Paar korda on veel kutsutud. Alles hiljuti, eelviimase riigikogu ajal ka.

Miks teie arvates sportlased viimasel ajal poliitikasse trügivad?

Kõik pabistavad oma tuleviku pärast. See on täitsa loomulik. Ega elu aeg saa ju sponsorite raha.
Mul endal on kolm asja elus hästi läinud. Mul on kolm kõrgharidust: Peda, marksu-leninismi ülikool ja eluülikool (naerab). Teine asi – keeled. Viies keeles ei lase ma end maha müüa: vene, inglise, soome, norra ja rootsi. Kui omal ajal välismaal [võistlemas] käisin, siis palju seal ikka neid pidusid panid. Käisid Oslos tänaval, plikad võtsid kindad ja mütsid sul peast ära, panid ajama – suveniir ju. Siis püüdsid kinni, hakkasid rääkima, said tuttavaks ja asi läks natuke kaugemale mõnikord...
Kolmas on see, et olen eluaeg olnud keskmik. Isa oli Koplis sõjatehases lukksepp ja ema oli Tallinna lihavabrikus brigadir. Mäletan isegi, et kui sõda hakkas, siis oli meil laua peal vasikaliha ja marineeritud kõrvits, teised olid kõik näljas. Ega minust midagi poleks tulnud, kui ma näljas oleks olnud. Kuni 1959. aastani sõitsin ringi isa ja ema ja vanaema rahaga, Kalev andis päevaraha, aga selle raha eest ei saanud lõunaportsugi.

Kas nüüd on sportlased mõneti teistmoodi kui teie ajal?
On küll. Niisuguseid latataarasid minu ajal ei olnud. See näitab suhtumist.

Kui palju oma endise abikaasa Eve Kiviga suhtlete?

Käime poja sünnipäeval. Ta sai eile 44. Kuus või seitse aastat elasime koos, ja sellest ka pool aega oli tema ära ja pool aega olin mina ära. Muidu poleks vast kahte aastat ka vastu pidanud. Ema oli tal suur vahelesegaja.

Teis nähti Eesti esinduspaari. Tundsite seda?

Ega me tänaval käia saanud eriti. Mitu korda ütlesin Evele, et seisame, vaatame taha, kas inimesed jäävad seisma ja meist rääkima. Oligi nii.

Kui saaksite elutee uuesti valida, kas eelistaksite ikka
sportlaskarjääri?
Raske öelda. Praegu on mul hoopis teised huvid. Usun, et ma ei oleks sportlane, vaid notar või advokaat. Omal ajal tahtsin neiks saada. Vanaema ütles mulle, et sina pead olema see mees, kes on kogu aeg köögis kokk, sest siis on ükskõik millal sul kõht täis. Kuradi kuldsed sõnad! Ega mina naist kööki lasegi, teen ise kõik ära.
Muidugi oleks võinud natuke paremini elada, kuigi ma ei puhu ennast kõrgeks. Aga oma maja oleks võinud küll olla. Praegu on Tallinnas neljatoaline korter. 240 km kaugusel Puka ja Rõngu vahel on suur maja, naise Ene vanavanemate maja. Sinna mu raha läkski.

Öelge, kas kaks minutit au ja kuulsust olümpiapjedestaalil on suurt pingutust väärt?

Üks mu elu paremaid seiku oli hoopis see, kui kandsin Albertville’i olümpia avamisel Eesti lippu. Me peres peitis isa 1945. aastal sinimustvalge lipu ära, aga pärast ei leidnud me seda üles. Kui vaatan nüüd harvu esinemisi, kus Eesti sportlastele mängitakse Eesti hümni, siis tõusen alati püsti. See on mul austusest selle vastu, et selline ilus lipp on olemas.

Teil oli olümpiakuldmedalit vastu võttes uhke kasukas seljas. Mis sellest sai?

See oli hülgnenahkne kasukas. Praegu on spordimuuseumis. Lasin korda teha, see oli ära pehkinud.

Kuldmedal on ka seal?

Kuldmedal on seifis.

Pangas?

Enam-vähem. Ma ei hakanud riskima, et hoida kogu aeg kodus. See on reliikvia, seda ei saa niisama kuskile jätta.
***
Näitleja Eve Kivi, kas see, et teis ja Antsonis taheti omal ajal näha Eesti esinduspaari, segas teie elu?
Issand, ma ei mäletagi, see oli nii ammu!
Ei, ma ei usu, et see mind segas, sest ma olin ju kinos ja filmis olnud, ma olin harjunud, et mulle järele vaadati. Ega ma saanud tuntuks Ants Antsoni naisena, ma olin Eve Kivina tuntud juba ennem. Aga tol ajal ei olnud minu arust nii palju klatsijutte nagu nüüd, inimesed toitusid millestki muust.
Mäletan, et ajakirjandusinimesed tõid ta millalgi pärast olümpiamänge minu juurde koju, kuna taheti teha fotosid ja otsiti kena naisterahvast. Mina ei tundnudki teda.
Sealt me suhe edasi arenes. Arenes päris kiiresti. Kui mitme kuu pärast abiellusime, seda ma enam ei mäleta. Ma ei ole selle teemaga eriti tegelenud – mis möödas, see möödas. Kui täpsemalt juurdlema hakata, siis peaksin paar minutit mõtlema.
Koosolemise aega oli meil vähe. Kui Fred sündis, siis olin paar aastat kodus. Seejärel läksin jälle tööle.
Moodsas keeles öeldes kasvasime lahku. Inimesed peavad ikka koos elama ja olema, siis nad on ka koos, aga meie elukutsed olid erinevad, mõlemad elasime ratastel ja liikusime erinevale poole. Eks ta nii läks.
******
Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ants Antson 2008. aasta oktoobris oma taksikoeraga. Foto autor: Kalev Lilleorg, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Ants Antson möödunud talvel Tallinnas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ants Antson väärtusliku auhinnaga. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Ants Antson oma medalitega Tääksi koolis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 5: Ants Antson ja Andrus Veerpalu 2005. aasta sügisel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Ants Antson näitab Innsbrucki taliolümpia kuldmedalit. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 7: Ants Antson möödunud talvel Tallinnas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 8: Ants Antson (keskel) ja EOK president Mart Siimann (paremal) Vancouveri taliolümpia postmargile pühendatud avalikul üritusel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 9: Eve Kivi seitse aastat tagasi teleajakirjanik Pavel Makarovi süles. Foto: erakogu/Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Eve Kivi aastal 2003. Foto autor: Andres Treial, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, aprill 28, 2010

Pullerits: Kas jooksuvorm koguneb või mitte?

Üle-eelmisel nädalal, kui mäletate, jooksin Tartu nn jooksumaratoniks valmistudes kokku 42 km 3:24-ga, mis teeb keskmiseks kilomeetri ajaks 4.50. Möödunud nädalal kogunes kilomeetreid juba 54, aega nende läbimiseks läks kokku 4:12. See teeb keskmiseks kilomeetri ajaks 4.40. Nii et mingi kiirenemine siiski toimub. Aga kas ka piisav?

Igatahes olid eelmise nädala treeningud mitmekesised. Nende sekka mahtusid fartlek ja tempojooks (4.15/km, ehkki treener oli ette näinud 4.30/km, aga lihtsalt läks kiiremini, kui oli plaanis kirjas), sajameetrised lõigud maastikul (keskmiselt 16 sekundiga üle 100-meetrise sörgipausi) ja jooksuharjutused ja kõige tagatipuks pühapäeval 18 km pikk rahulik jooks.

Nood 18 km läbisin 1:26ga (4.45/km). Vaatasin tunamullusest kalendermärkmikust järele, seal oli sama maa läbimiseks kulunud kaks päeva pärast Viljandi järve jooksu 1:21 (4.30-4.35/km). Nii et reservi ja arenguruumi paistab olema küllaga. Ei tea, kas on lootust jõuda tollasele tasemele lähedale - või sai tookord hoopis joostud nood 18 km liiga kiiresti?

18 km pika jooksu esimesed 15 km läksid võrdlemisi kergelt - vähemalt see tegi tunde ja meeleolu heaks. Aga viimasel kolmel kilomeetril hakkasid jalad kangeks jääma. Kuigi olen korralikult venitanud nii sääre kui reielihaseid (nii eesmisi kui tagumisi), siis ega koormuse mõjude kogunemise vastu ikka saa. Eriti imelikult jäi hellaks parema jala põlveõndlast paar sentimeetrit allpool sääremarjalihase ülemine osa. Aga vähemasti eile, kui jooksin taas fartlekki, ei läinud miskit hullemaks.

Sellegipoolest ei saa lihtsalt lootma jääda, et lihastest pinged kaovad ja valud taanduvad. Midagi tuleb ikka ette võtta. Täna lähen Margus Mustimetsa juurde massaažile.

Huvitav oleks teada, kes minu masti meestest veel kõvemini ja rohkem trenni on teinud ja milliseid kavalaid taastumisnõkse programmi lülitanud?
******
Virgin River Narrows, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vaata aga, kes kõik jooksevad! Kas see saab tõesti olla tõsi: laulja Natalie Imbruglia Londoni maratoni finišis. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 2: Jälgige reielihaseid! Venelanna Lilija Šobuhhova rühkimas Londoni maratoni võidu poole, tema kannul naiste arvestuses teiseks tulnud teine Venemaa esindaja Inga Abitova. Foto autor: Scanpix Sweden

Teisipäev, aprill 27, 2010

Pullerits: Mida teha, kui spordiuudised uputavad?

Uhh, uudis on nii palju, et ei teagi, kust otsast alustada.

Kas näiteks sellest, kuidas mõjub ajakirjanduse kriitika sportlastele ja treeneritele? Hea on see, et eriti ei mõju, kui otsustada suusakoondise kahe olulise tegelase väljaöeldu põhjal (ja nutikad nuputavad siinsete ja lähimineviku vihjete najal välja, kes need kaks võiksid olla). Aga problemaatilisem on see, et kriitika mõjub süütuile kannatajatele, nende lähedastele. Sain seda tunda ka n-ö omast käest, kui avaldasin laupäevases Arteris usutluse Ühtse Eesti juhtide Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga http://www.postimees.ee/?id=253829. Ema ütles, et ta ei saanud pärast terve öö magada. Aga ta muretses üle, nagu muretsevad sportlaste ja treenerite lähedased. Sest Arteri usutluse eest sain raadios kiita nii Priit Hõbemäelt kui Anvar Samostilt ning Postimehes Mart Kadastikult. Mida arvab lisaks neile mõni anonüümik - honestly, I don't give a fuck nor shit.

Teiseks, eelmine nädal täitsin hoolega kõik jooksutreeneri plaanid ja - nagu minu puhul ikka tavaks - isegi ületasin neid. See viimane tegu ei ole muidugi kiiduväärne ning selle eest sain treenerilt ka peapesu. Aga mis ma teen, kui pika krossi tempo ei tule sugugi 4.50, vaid 4.45 - kuidas ma seda kilomeetri aega nii sekundi täpsusega arvestada saan?

Kolmandaks, tegin eile olulise rahapaigutuse (ei, veel mitte Premia IPOsse), aga sellest on siiski vara rääkida. Las jooksuaeg saab enne läbi.

Ja neljandaks, mis kõige tähtsam: lõpuks ometi on ilmunud Eesti ajakirjanduses pikk intervjuu paljusiunatud suusakoondise juhi (pange tähele täiendi asukohta, et te lause mõtet valesti ei mõistaks!) Mati Alaveriga http://www.tartupostimees.ee/?id=255368. See on üks väärt lugemine, ärge seda kahe silma vahele jätke!
******
Weeping Rock, Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (vasakult) intervjueerimas Ene-Liis Semperit ja Tiit Ojasood. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver Vancouveri olümpial sprindivõistluse päeval. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, aprill 26, 2010

Pullerits: Millise Jaak Mae arvamuse ma ära peitsin?

Tunnistan ausalt, et tegin eelmisel nädalal nii teile kui Postimehe lugejatele väikse tünga. Väikse, aga sõbraliku. Nimelt ei avaldanud ma mitte kõike, mida Jaak Mae mulle rääkis. Kas peaks seda nüüd tegema?

Kui jah, siis vaid ühel tingimusel. Nimelt arvestage ja pidage meeles, et järgnevas avaldab Mae vaid oma subjektiivset arvamust, mis ei pruugi olla äärest ääreni ülikõvade faktidega toestatud. Nii et seda ei maksa absoluutse tõena võtta. Aga kuna teema oli läbi terve lõppenud suusahooaja aktuaalne, siis lahenduste leidmise nimel oleks mõistlik see küsimus siin siiski laiema asjast huvitatud üldsuse ette tuua.

Jaak, kas oled kõrvalt aru saanud, miks Eesti sprindimehed ei ole suutnud aastaid loodetud tulemusi saavutada?

Eks ma oma arvamusi jagan eeskätt nendega. Sõitsin [14. aprillil] koos [Eesti sprinterite treeneri] Björn Kristianseniga Otepääle ja rääkisin temaga, mis on minu arvamus.
Üks asi, milllele Björn rõhub, on tiimitunne ja tiimi koostöö ja meeste üksteise toetamine. See pool on neil väga tugev. Nad teevad koos trenni, ühiselt seavad eesmärke, on hästi kõvasti motiveeritud. Selle koha pealt on väga okei. Meie [distantsisõitjad] oleme rohkem üksikud hundid, igaüks omaette ja ainult iseenda eest.
Mingil määral on tiimitunne kindlasti hea ja oluline. Aga... seal võib olla see, et kuna on tiim, siis teinekord võib juhtuda, et trenn tehakse ka tiimina ja läheb omavahel äkki konkureerimiseks.
Nad treenivad suhteliselt palju [distantsisõitjatest] eraldi, seetõttu ei tahaks treeningu koha pealt sõna võtta. Björni ideoloogia on tiimitunde tekitamine ja seada kõrgeid eesmärke ja innustada läbi selle mehi.

Pärast Suusavendade korraldatud sprindivõistlust Tartus Tähtvere spordipargis rääkisin Anti Saarepuuga ja avaldasin arvamust Eesti sprinterite kesiste tulemuste kohta, põhjendades, et vanasti oli sprint lühem, aga nüüd on distantsid pikemad ja sportlaste võimsus mängib suuremat rolli, ning pärisin, et äkki jääb meie meestel baasettevalmistus nõrgaks, mida näitab kas või see, et ei suudeta teatesõidus isegi 10 km konkurentsivõimeliselt läbida. On siin iva?

Sprint on omamoodi huvitav ala, seda ei kannata millegagi võrrelda. Kergejõustikus oleks see keskmaa, pigem 1500 kui 800 meetrit. Aga seda distantsi tuleb läbida neli korda ühe päeva jooksul. Esimene sõit on ära, siis tund pausi. Aga sõita kolm korda neli minutit suhteliselt väikse pausiga on hoopis teine asi, seal läheb baasvastupidavust oluliselt rohkem vaja.
Sprint on selles mõttes keeruline, et üldse edasi pääseda, pead esimese sõidu piisavalt kiirelt sõitma. Seal on plahvatuslikkust, võimsust ja jõudu ja kiiret lihast vaja.
Sprint on veel noor ala, suhteliselt keeruline on leida lahendusi. Björn on töötanud aastaid koos norrakate peatreeneriga ja on nende treeninguid kõrvalt näinud. Kui ta Norra treeningmetoodika siia üle tõi, siis siiamaani ei ole meie poisid suutnud seda ideaalset kokku ajada. Kindlasti ei ole neil motivatsioonist ja tahtmisest puudus, aga kulub aastaid, et seda kõike meie meestele sobitada. See on jube keeruline kokku panna.
Kindlasti, nagu Björn ise ütleb, on igal pool reservi. Mahu ja jõu poole pealt, kuigi jõudu neile meeldib teha ja nad teevad üsna hoolega.
Aga teiste meeste treeningut ei tahaks üksipulgi kritiseerima hakata, kuna ma seal sees ei ole olnud.

Nüüd on vähemalt suvi läbi aega analüüsida ja mõelda, kuidas edasi minna, et tulemused ka tulema hakkaksid.
******Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae Otepää MK-etapil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti sprinterid (vasakult) Anti Saarepuu, Peeter Kümmel ja Timo Simonlatser lõppenud hooaja eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Anti Saarepuu koos rootslasest treeneri Niclas Gröniga 2009. aasta MMil Liberecis. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Reede, aprill 23, 2010

Pullerits: Kuidas saada kiirkorras tippvormi?

Kaks nädalat ongi veel jäänud Otepää-Elva nn jooksumaratonini. Kolm nädalat on harjutatud. On üldse mingit šanssi? Teeks väiksed, ent kõnekad võrdlused.

Kaks kevadet tagasi, mil saavutasin nn jooksumaratoni parima koha (63., aeg 1:37.13), alustasin jooksutreeninguid juba 1. märtsil, läbides oma 9 km stammringi 41.14ga. Jätame selle näitaja siin meelde. Siiski jäi järgmise kuu jooksukilometraaž kõigest 21-27 km vahele nädalas. Tõsi, sekka tuli ka suusatamist. Aga tunamulluse aprilli algusest vaatavad vastu sellised nädalakoormused: 42 km - 9 km (vaid üks treeningpäev) - 33 km (neli päeva jutti väliskomandeeringus) - 32 km. Siis nädal enne jooksumaratoni 56 km ja võistlusnädalal koos võistlusega 40 km.

Aga mis tänavu on toimunud? Alustasin aeglaselt 3. aprillil, pärast tosina päeva pikkust pausi, kui sinna sisse mitte arvestada kahte väikest suusapäeva. Üle-eelmisel nädalal läbisin 46 km kokku 4:03ga, mis teeb keskmiseks kilomeetri ajaks 5.20. Eelmisel nädalal läbisin 42 km kokku 3:24ga, mis teeb keskmiseks kilomeetri ajaks 4.50 (nädala keskel olin kolm päeva Stockholmis). Seda kõike pidasin ise nn üldettevalmistuse osaks, et harjuda jooksmise kui sellisega.

Siis kutsusin targa mehe appi, et järele jäänud kolme nädalaga treeningute kvaliteeti parandada (ja mis seal salata, ka treeninguid forsseerida, sest ega aeg oota). Teisipäeval tegin jooksu, mille sees oli ligi 30 minutit fartlekki. Kiiremad osad tegin ettevaatlikult, sest ei tea ju, mida vana ahhilkavigastusega jalg võiks öelda. Seetõttu pole kiirusest veel õiget ülevaadet. Kui treener pärast küsis, kui raske treening tundus, siis vastasin, et mitte eriti, mille peale ta avaldas kahtlust, et äkki jooksin kiiremad osad pisut aeglaselt.

Eile oli ette nähtud 9 km jooks tempoga 4.30/km. Aga nagu selgus, siis tempo tunnetust veel ei ole. Läksin senisest pisut kiiremini minema, aga kui jooksu teises pooles kilomeetripostid tulid, siis nägin, et olin jahedas ja tuulises ilmas jooksnud tempoga 4.15/km. Hingamine oli võrdlemisi normaalne, mis aga tunda andis - ja see on tunda andnud juba varem -, oli see, et lihas-tugiaparaat oleks justkui kinni. Sammus pole õiget haaret ega lendu, liigutused on puusadest ja reitest veidi kanged ja ka ettevaatlikud.

Pelgan pisut seda, et kui nüüd mõnda kiiremat trenni ei tee, siis ei saagi organismis torusid ja lõõre lahti. Et lihased ja veresooned jäävadki kinni ning kopsude võimekus võib ka ahtakeseks jääda. Enne nn jooksumaratoni peaks vist vere- ja valutunde rindkeresse korra sisse saama, sest muidu ei pruugi organism äkki võistluse ajal täistuuridel tööle minnagi.

Kuidas teile paistab, millised šansid võiksid olla? Sirvisin ka stardiprotokolle ja leidsin oma nime eliitgrupist. Tore on, aga ei maksa uhkeks minna, sest eliidi sekka ma see aasta kohe kindlasti ei küüni. Kardan, et raskeks võib minna isegi saja sekka jõudmisega. Kui see siiski peaks õnnestuma, võib igati rahule jääda. Millised on teie panused?
******
Zion National Park, Utah. 24. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Selline näeb välja Tartu jooksumaratoni algusosa Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Suurendage pilti ja leidke ennast mulluse Tartu jooksumaratoni stardist! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Suurendage pilti ja leidke ennast mullusel Tartu jooksumaratonil ületamas Otepää linnapiiri! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Raul Olle lõpetamas mullust Tartu jooksumaratoni. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, aprill 21, 2010

Pullerits: Mida põnevat Jaak Mae mulle avaldas?

Nagu ütlesin, kohtusin Jaak Maega. Lühikokkuvõte tollest vestlusest ilmus eilses Postimehes, aga kõik need parimad palad lehte paraku ei mahu. Siin on seega infot palju rohkem. Laske lõdvaks, lugege ja nautige.

Peatreener Mati Alaver ütles, et välismaalt palgatava uue treeneri abiga võite tõmmata miljonidollarilise jackpoti. Mida ta silmas võis pidada?

Ma ei ole jõudnud Matiga veel pikka istumist teha, hooaja lõpust on napilt nädal möödas. Nii et mul väga infot ei ole, mis ta selle all silmas pidas.
Aga igast uuest asjast on võimalik midagi võtta. Kui mõni pisiasjagi ära muuta, võib see hea tulemuse anda. Meil on aastate jooksul käinud koondises mitmeid nõustajaid ja abilisi: näiteks usiutehnika alal on aidanud prantslane Claude Pricaard (spelling?), vene treeneritest on Nikolai Lopuhhov korduvalt esinemas käinud. Mati on alati kõrvalt nägemusi ostinud. Palju sellest pole ajakirjandusse jõudnudki.

Alaver rääkis juba üle-eelmise hooaja eel, et Maele on vaja leida treeningul uusi ärritajaid, mille arvel edasi minna. Milles näete veel oma reservi?

Kindlasti on vaja uusi ärritajaid. Mäletan aegu, kui suvistel rullitreeningutel Tehvandi ringil pidasin tugevaks 5 km paaristööd. Siis sai see viidud 10 km peale, seejärel 15 km peale ja nüüd olen sõitnud juba üle 20 km paaristõugetega – pool trenni. Aga reaktsioonid organismile ei ole enam päris sellised nagu esimestel kordadel. Organism harjub ära.
Olen oma aeglaseid lihaseid üritanud sprinteritega natukene järele aidata. Kui nendega on läinud trennis võidu peale sõiduks, siis see on pärast paar päeva lihastes selgelt tunda. Selleks, et muutusi esile kutsuda, ongi vaja uusi ärritajaid. Kui oled paarkümmend aastat ühte asja teinud, on arengut raske loota, aga taset saab hoida.
Aga kunagi ei tea – võib-olla on kusagil ka reservi. Tuleb otsida. Matil on ideid ja mõtteid alati palju. Siin on vaja sportlasel julgust ja soovi nende muudatustega kaasa minna. Kõik algab ja lõpeb ikkagi sellega, et sportlane teeb trenni: tema peab otsuseid tegema ja nendesse uskuma.

Kas usute, et teil on veel midagi kusagilt võtta? Jutt miljonidollarilisest võidust viitab ikkagi vähemalt MM-medalile.

Elu on näidanud, et võimatut pole midagi. On õnnestunud väga häid sõite teha ja ka tänavune Otepää MK-etapp näitas, et utoopia see [medal] kindlasti ei ole. Tuleb minireserve otsida.

Olete jõudnud arusaamisele, miks lõppenud hooaeg nii välja ei tulnud, nagu ise lootsite ja ka poolehoidjad lootsid?

Jah, see on õigus, [et ei tulnud välja]. Olümpial oli seisund täitsa okei. Kas just hooaja parim, aga kindlasti hea ja väga hea vahepeal. 50 km sõidus jäi koht esimeses grupis tehnilise apsaka taha. Seisundi poolest oleks võinud palju kauem seal pundis olla. 50 km sõit ongi selline, et kohati on jube raske ja siis on jube kerge. Sajaprotsendiliselt seal nagunii kogu aeg ei minda, vahepeal on võimalik ära kosuda. Teatesõit näitas samuti, et seis ei olnud kehv. Esimese 5 km ringi sõitsin liidritega võrreldes nullis ära. Teisel ringil tuli kõva lumesadu ja kaotus tekkiski siis, kui rada täis sadas. Viimased paar kilomeetritt, kui sadu järele andis, sõitsin taas liidritega nullis, kuigi ees pandi maksimaalne käik peale.
Holmenkolleni 50 km vabatehnikasõidust oleks ka rohkem oodanud, kuigi viimane korralik uisutrenn oli Davosis. Pärast seda, detsembri keskpaigast, keskendusin klassikale. Aga kui selle hooaja näitajad kokku võtsin, siis 5900 suusakilomeetrist oli klassikat 3100 km.
Rahule jäin Lahti teatesõiduga, kus sõitsin peaaegu kogu aeg üksi, aga suutsin pingutada ja jõudsin endast kõik välja anda.
Rogla MK-etapp läks aia taha, seal ootasin rohkemat. Ei oskagi ühest põhjust välja tuua. Võib-olla oli asi selles, et seal oli suhteliselt külm ilma ja pikk maa. See on mul ennem ka problemaatiline olnud, et siis tõmbab organism ühel hetkel pidurid peale: veri ei jõua igale poole, varvastesse ja kätesse, vaid püsib elutähtsates organites.

Sel hooajal oli korduvalt juttu, et olümpial ei ole teile sobivat distantsi. Miks on Eesti suusatajate edulootused seotud üksnes ühe distantsiga, eraldistardist 15 km klassikasõiduga?

Eks me teeme oma valikud, muretsemine selle pärast on rohkem kaasaelajate teema. Virisemine ega vingumine siin ei aita.
Kui tulid massistardid ja teised võistlusformaadi muudatused, tegi Mati meile kiiresti selgeks, et meie asi ei ole neid otsuseid kritiseerida, vaid end võimalikult hästi ette valmistada nendeks formaatideks, milles tiitlivõistlused toimuvad. Kui me nutame, anname eelise konkurentidele, kes reageerivad oluliselt kiiremini. Kui üritasin FISi sportlaskomisjonis alajuhtidega maid jagada, ütles Mati, et sellel pole mingit mõtet – tule maa peale tagasi ja keskendume olulisele.
15 kilomeetrile kaskendumine on pragmaatiline otsus. Parema meelega olen ühe korra kolmas, kui kogu aeg 20.-30. koha kandis. Keskpärased tulemused ei paku endale ka midagi. Võin ju isegi teha suusavahetusega sõidus või ühisstardis või uisus enda jaoks korraliku sõidu, aga üldjuhul ei paku see ajakirjandusele midagi. Siin ongi pragmaatiline valik mängida välja need distantsid, kus on reaalne võimalus head tulemust teha.
Palju oleneb ka sellest, kust otsast asja vaatad. Meie oleme klassikas head, keskeurooplased on uisus head. Praegu on tulemas peale uus põlvkond. Dario Cologna ja Petter Northug on head nii sprindis kui distantsil. Kui mina alustasin, olid suusatamises teised alused ja kriteeriumid. Vahepealse ajaga on isegi tehniline pool palju muutunud. Vaatasin hiljuti 1994. aasta teatesõidu videot, kus tollane klassikatehnika ajab ennastki naerma.

Mis on suusatamises 10-15 aastaga kõige rohkem muutunud?


Kiirused on oluliselt suuremaks läinud. Lillehammeri olümpial sõideti 10 km 25-26 minutiga, nüüd sõidetakse 22-23 minutiga. Kui 15 km vabatehnikas sõideti varem alla 40 minuti, peeti seda kiireks. Nüüd on 35-36 minutiga tavasõit, kiired sõidud on 32-33 minutiga.
Kes tahab näha, kuidas suusatamine muutub, vaadaku, kuhu arenevad sprindi tehnika ja kiirus. Tänapäeval ei ole suusatmise aluseks enam ökonoomsus, nagu professor Hans Gross meile kunagi rääkis, vaid kiirus. Jõuettevalmistus, kiiruslik tehnika ja koordinatsioon on läinud olulisemaks, klassikas on saanud tähtsaks ülakeha ja paaristöö – paaristõugetega sõidetakse üles oluliselt kõrgemale ja kaugemale. Samuti tasub jälgida, kuidas parimad sprindimehed sõidavad: nimetame seda omavahel konnahüpeteks. Paaristöö ajal on ainult suusaninad maas, mehed lähevad nii julmalt ja agressiivselt kehaga ette. Kui rada on lisaks jäine, nagu oli Kuusamo MK-etapil, kus sõideti lausa sinise jää peal, on hoog nii megakiire, et ei jõua käsi õieti ette viiagi.

Siit tundub, et suusatami
se areng teid eriti ei soosi, sest te pole maailma kiiremaid sõitjaid.

Paraku nii see on. Siit tulebki, et oleme jubedalt spetsialiseerunud, nagu ajakirjandus väidab. Aga mina seda nii ei võta. Ma võtan olukorda reaalselt, et on asju, mille vastu ei saa midagi teha.
Olen siis paremini hakkama saanud, kui paar päeva on valitsenud standardsed olud, nii et organism on saanud raja ja lumega harjuda. Kui olud hästi kiiresti muutuvad, siis jäävadki liigutused konkreetse raja jaoks aeglaseks, sest olen aeglase lihastüübiga. Mul oleks vaja ühte kiiret treeningut analoogsetes oludes, kuna mu kohanemisvõime ei ole nii hea kui paljudel konkurentidel.

Mil määral nõuab ühisstartide ja teiste uute formaatide tulek varasemast teistsuguseid treeninguid?

Kindlasti nõuab. Olemegi trenne muutnud. Näiteks kiiruslikku jõudu saab arendada kahte moodi. Üks variant on teha neid trenne puhanud peast, laagri või tsükli alguses. Teine variant on teha neid treeningu lõpus, kui oled hästi väsinud – kui võistlusel on samasugune olukord, et siis väsimuse foonilt suuta kiirendada. Arendame mõlemaid. Igal juhul tuleb asju muuta, et arengutega kaasas käia.

Miks ei ole keegi Eesti suusatajatest suutnud ühisstardiga sõitudes midagi suurt korda saata?

Eks me ole, jah, aeglased, mina eriti. Nii palju kui ma MK-l sprinte olen sõitnud, siis üldjuhul olen viimase kümne hulgas lõpetanud. Aeglaseid lihaskiude ei ole võimalik arendada, küll on võimalik kiireid aeglaseks arendada, mida olen kogu karjääri vastupidavusala treeningutel teinud (naerab).
Seoses uute formaatidega on vaja sportlasi, kes on segalihaskiududega – kellel on vastupidavust ja kiirust. Minu ainuke eduvariant on siis, kui on hästi rasked olud ja hästi kõva tempo, et kiiremad mehed ära väsitada. Näiteks Sapporo MMil olin 50 km sõidus kaheksas, sest oli sulailm ja libisemine oli aeglane, punt lagunes ära. Esikümnekohti on teisi ka olnud. Aga paljud neist on pärit ajast, kui uued formaadid alles tulid, kui valitsesid veel nn vana kooli mehed ja uut põlvkonda, kiiremaid mehi veel ei olnud.

Miks teil uisutehnikas sõidud enam sugugi välja pole tulnud?

Elu parim sõit on mul siiamaani tõesti uisus, kui kaotasin MK-etapi võitjale sekundiga. Valdava süü võtan siin enda peale. Uskusin, et kui tehnikat parandan, siis olengi varsti parim. Läksin üsna palju tehnikat muutma. Aga ühel hetkel pidin tõdema, et uut moodi veel ei osanud ja vana oli ka lihatest kadunud. Tulemused läksid selgelt allapoole. Peale selle tekkis noorsportlase sündroom: ma ei olnud rahul ja hakkasin seda rohkem tõmblema, otsima kiireid lahendusi. Aga tehnika vallas ei ole spordis kiireid lahendusi. Küsisin nõu prantsuse treenerilt ja Tolikult [Anatoli Šmigun], palju mõtteid sai otsitud, neid enda jaoks kohandatud. Kui trennis isegi suutsin sõita, nagu ette kujutasin ja tahtsin, siis võistluskiirusele ei suutnud seda üle kanda. Seal lagunes kõik ära. Nagu igal tehnilisel alal, peavad liigutused olema automaatsuseni lihvitud. Võistluse ajal ei tohi mõelda, kuidas suusk või käsi või jalg peab minema. Kui nii mõtled, on selge, et võistlus on sellega lõppenud.
Ma ei suutnud soovitud asju piisavalt ruttu automaatsuseni viia. Sellega hukutasin ise oma uisutehnika. Klassikas seevastu tunnetan suhteliselt kiirelt, kui tehnika ära vajub, ja lihased teavad, mida pean tegema, et tehnika kiiresti üles leida.

Miks ei ole Eesti suusatajate seas häid uisusõitjaid?

Eelkõige on see inimeses kinni, mis on tema lihastüübile ja geneetilisele koodile sobivam. Ja see on sportlaste enda valik, millele ta tahab panustada.
Uisus on tehnilisi nüansse palju ja võimalusi kiiresti sõita väga erinevaid. Uisk on väga individuaalne. Klassikas on meil aga selge nägemus, kuidas sõita ja kuhu edasi minna, oma koolkond on välja kujunenud, oskame tunnetusi palju paremini edasi anda.
Samas jällegi ütleb Eeri Vahtra, et ta ei saa klassikas asjale pihta, aga tunneb, et uisku ta jagab ja see talle sobib. Aivar Rehemaal ei ole ka vahet, kumba sõita. Anti Saarepuu parimad kohad on ka uisusprindis.
Kuna uisutehnika on tulnud hiljem, siis treenerite kogemused, samuti julgus otsida ja katsetada on mingil määral väiksem olnud.
Mingil määral sõltub [tehnikate eelistus] ka loodusoludest. Kesk-Euroopas öösel tihti külmetab ja päeval sulatab, nad ei viitsi seal klassikaga väga nikerdada, sest see on selge, et pead trenni jooksul ümber määrima. Uisku harrastatakse seal rohkem ja see on ka oluliselt mugavam, et nautida head libisemist.

Kas välismaa koondised teavad midagi rohkem kui Eesti koondis ja teevad midagi paremini kui teie?

Ei usu. Spordis on kõige olulisem ikkagi see, et peab endal olema kirg ja soov ja sära silmis. Treener on seejuures ikka vaid abistaja ja nõustaja. Kõik hakkab pihta sportlasest, ja mida kõrgemale tasemele ta jõuab, seda olulisemaks isiksus muutub: kuidas suudad anda abilistele tagasisidet selle kohta, kuidas treening mõjub ja mis sealt leida on. See ongi ilmselt Andruse kõige tugevam külg, et ta oskab ennast jube hästi tunnetada.
Treener võib ükskõik mida paberile kirjutada, aga kui sportlane ei suuda anda adekvaatset ja objektiivset tagasisidet – kui ta teatab, et kõik on väga hästi, aga paar päeva hiljem võistluste järel teatab, et kõik on katastroofiline –, siis olgem ausad, ta ei oska ennast tunnetada ja tagasisidet anda. Siis on ka treeneril raske temaga koostööd teha. Paljude puhul saabki see määravaks, miks päristippu läbi ei murta. See oskus [ennast tunnetada ja tagasisidet anda] tuleb aastatega, osadel tuleb see iseeneslikult ja osadel ei tulegi. Aga sportlase ja treeneri koostöös ongi kõige määravam leida üles see mudel, mis antud sportlasele kõige paremini sobib.
Ma ei usu, et teistel on olulisi saladusi või et nad teevad midagi kvalitatiivselt paremini. Teadustööd ja -uuringud on ju avalikud, treeneritel on võimalus jälgida, mida konkurendid teevad, sest laagrid on tihti kõigil ühes ja samas kohas. Kindlasti on kõigil omad nüansid, aga võid eeldada, mis ettevalmistusperiood kellelgi parajasti käsil on, mis intensiivsusega keegi trenni teeb, et tervikut hoomata.
Sul võivad olla väga head taustajõud ja kindlasti see aitab kaasa, aga lõppkokkuvõttes taandub kõik ikkagi sportlasele.

Juba üle kümne aasta toetub Eesti meeste suusatamine teile ja Veerpalule. Miks noored teile kannale ei astu?

Võimalusi tippu jõuda on ka neil. Kui vaadata nende tulemusi ja meie tulemusi sama vanalt, siis ega nad omas vanuses meist oluliselt kehvemad olegi. Platvorm, kust edasi minna, on kindlasti hea.
Meie ajaga võrreldes on muutunud see, et suusatamise tase on läinud maailmas ühtlasemaks. Vaatame FISi punktitabelit, kus kaheksa punkti tähendab üheprotsendilist ajalist kaotust. Sul peab olema alla 60 FIS-punkti, mis tähendab umbes seitsmeprotsendilist kaotust hooaja edetabeli liidrile, et MK-sarjas starti pääseda. See kaotus tähendaks kergejõustikusse, näiteks kettaheitesse või kümnevõistlusesse üleviiduna A-normi täitmist; B-normi täitjad ei pääsegi MK-l üldse starti. Kümnevõistluses on 8100-8200 punkti mees tegija, aga suusatajana pääsed selle tulemusega alles MK-le peale. 8100-8200 punkti pealt edasi on aga järgmist sammu raske teha, teab iga spordimees.
Nüüd oleneb, kas noored suusamehed suudavad sealt edasi minna. Võimalused ja tingimused on neil selleks olemas, taustajõud on meil head ja varustuse hoolde poolest me ka teistest maha ei jää, samuti treenerite know-how poolest.

On noortes teie meelest läbimurdeks piisavalt sisu?

Mõnes mehes kindlasti on. Palju taandub siin psüühilisele poolele, eneseusule ja särale, millest Kristina [Šmigun-Vähi] puhul räägime.
Küsimus on ka selles, kui palju võistelda. Noored mehed vaatavad, et Andrus võistleb vähe. Kuid tal seab tervis omad piirid. Aga kui noor mõtleb, et teeb stardi või kaks kuus, siis seda on minu arvates selgelt vähe. Võisteldes sa hangidki kogemusi ja lähed paremaks. Kui näed ainult ümbritsevas enda arengu peamisi põhjuseid, siis see ei ole päris õige. Kõigepealt pead ikka peegli ette võtma ja sinna vaatama, et sealt reserve otsida.

Miks meil vahepeal pikki aastaid suustamises järelkasvu ei tul
nud?

Üks seltskond – praegused koondise abilised – võeti sõjaväkke ja pärast seda ei suutnudki nad enam konkurentsis kaasa rääkida. Seal oli paar päris head noort, kes kahjuks ära kadusid. Aastane paus on vastupidavusalal suur aeg. Aasta-poolteist nad punnitasid, aga kui sa kuskile koondisse ei kuulu, siis tekib ka finantsküsimus; ise oled juba täiskasvanu. See on siiamaani Eesti spordi nõrgem külg, millega tuleks tegelda, et noored andekad ära ei kaoks.

Liiguvad jutus, et teist võiks saada Alaveri ameti ülevõtja. Oleksite huvitatud?


Ei küüni sinnamaani. Praegu kindlasti mitte. Need saapad on nii suured. Olgem ausad, see töövõime ja kogemus, mis Matil on, ja mis ta päevast päeva teeb – kohe seda teha ei kujuta ette.

Mis motiveerib teid järgmisel aastal taas rajale tulema?


Mingil määral ikkagi armastus suusatamise vastu. Mul ei ole karjääri jooksul veel kordagi olnud kartust raskete treeningute ees. See on asi, mis mulle meeldib ja mida naudin. Samuti ei ole vähetähtis, et MM on Norras Holmenkollenis. Lillehammer ja Trondheimi suurvõistlused on publiku ja melu poolest olnud teistsugused, seal on eriline tunne võistelda.
Mis on põhiline – kavas on sobiv distants. Raja reljeef on suhteliselt raske, ning õnneks sõidetakse 10 ja 5 km ringil, nii et pole ainult staadioni ümber keerutamine. Lisaks võib märtsi algul loota juba kevadisemat ilma, et ekstraraskeid olusid saada. Kuigi olümpial suutsid norrakad oma soovi läbi suruda: rajad soolatati üle, mis tegi need üsna kiireks.
Sellest aasta tulemused mind ei rahuldanud, aga kui meenutan Otepää MK-etappi või üle-eelmise talve MMi Liberecis, siis ei ole mul lootusetu võimalus. Olen tiitlivõistlustel rohkem kordi õnnestunud kui alt läinud.
Põhiline on see, et tervist on, ja miks siis mitte teha asja, mis sulle kõige rohkem meeldib. Ükski teine asi pole mul silma nii särama löönud, et oleks isu lõpetada. Abikaasa ja lapsed ka ei ütle, et ära enam sporti tee.
Lauren, mis sa arvad, kas issi võib veel suusatada?

Lauren: Jah.

Tahad mulle kaasa elada?

Lauren: Jah.

Kui veel sporti teha teha, siis ikka maksimaalselt. Eesmärgiks ei saa olla Eesti meistritiitel. Tippspordis peavad soovid ja unistused olema kõrgel. Lihtsalt niisama aega veeta ei ole mõtet.
******Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae lükkamas end Otepää MK-etapil 2010 kolmanda koha suunas. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae 1999. aasta sügisel Tehvandil imitatsioonitreeningul. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaak Mae võistlemas Vancouveri olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae (tagumine) klassikatehnika näide tõusul 2001. aasta Otepää MK-etapilt. Foto autor: Henn Soodla, Pärnu Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae sõitmas klassikat 2001. aasta novembris Kuopio MK-etapil. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Jaak Mae (ees) ja Kaspar Kokk 2007. aastal Sapporo MM-võistlustel 50 km klassikasõidus. Foto autor: Jüri Järv, Eesti Suusaliit / Scanpix
Foto 7: Jaak Mae sõitmas 2000. aastal Norras Beitostölenis uisku. Foto autor: Jarek Jõepera, Scanpix
Foto 8: Peatreener Mati Alaver näitab Vancouveri olümpial Eesti suusalootusele kätte õige suuna. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 9: Kristina Šmigun-Vähi lahkub Vancouveri olümpial rajalt. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 10: Jaak Mae tütred Isabel ja Lauren tegelevad iluvõimlemisega. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pühapäev, aprill 18, 2010

Pullerits: Kuidas ma tippürituse korraldaja murelikuks tegin?

Uskuge või mitte, aga too neetud Islandi tolmupilv ähvardas rikkuda minu kohtumise Jaak Maega. (Jaak Maega?! Ja-jah, ma saan aru, et see on suur šokk neile, kes on siin läbi talve väitnud, et Eesti suusatajad ei võta mind minu kirjutiste tõttu enam jutule. Neelake see pill nüüd alla.) Pidin temaga kokku saama reede hommikul, et ajada suusajuttu. Aga reede hommikul sõitsin Tallinkiga, mille omanik ma, muide, olen (halb diil, halb diil - mis siin salata), alles Tallinna reidi suunas, sest neljapäeva lõunast lennukid Skandinaaviast Eesti poole enam ei lennanud. Tegelikult üldse ei lennanud.

Ent ikkagi sain Maega kokku. Päev hiljem, laupäeva hommikul. Ligi kaks tundi rääkisime. Oli väga huvitav ja hariv. (Kui te siin nüüd hästi käitute ja vahepeal lollusi ei tee [ehk kommentaarides kurjaks ja õelaks kätte ei lähe], siis paljastan mõne aja pärast mõned huvitavad asjad, mida temalt kuulsin.) Kuid first things first, nagu öeldakse.

Reede õhtupoolikul kohtusin Klubi Tartu Maraton juhtidega - eks meil ole jälle mingid oma asjad soolas - ja ajasin selle juhi Indrek Kelgu murelikuks. Ta ise tunnistas seda.

Jutt läks 9. mai jooksumaratonile Elva-Tartu. Ei, asi ei olnud selles, et pärast jooksuüritust jääb vähe aega rattaralliks valmistumisele. See aasta jääb isegi palju, kahe nädala asemel tervelt kolm. (Suurenemine 50 protsenti, eks ole, matemaatikud?)

Teate, milles on probleem? Probleem on selles, nagu seletas mulle minu jooksutreener - ja mul ei ole mitte ainsamatki argumenti, et talle vastu vaielda -, et 23 km pikkuseks distantsiks jääb inimestel ettevalmistusaega hirmus napiks. Mu treener ütles mulle, et ei lubaks parema meelega mul üldse sinna võistlema minna.

Kujutage ette: ta ütleb seda mulle, kes ma olen kahel korral jooksnud Elva-Otepää rajal saja sisse, olen terved talved läbi pikki vastupidavustrenne teinud. Mida ütleks ta veel noile, kellel pole samasugust taset ega baasi?

Loogiliselt võttes on asi ju õige: kui suusatalv on otsa saanud märtsi lõpuks, siis napist viiest-kuuest nädalast ei jätku, et end 23 km jooksu läbimiseks ette valmistada. (Eelmisel aastal minuga juhtunu on selle tõestuseks: kiirettevalmistus päädis kiiresti traumaga.)

Ja selle peale jäigi Indrek Kelk mõtlikult murelikuks. Kuulas kohe suure huviga minu argumentatsiooni ega vaieldnud üldse vastu. Endise tipptriatleedina teab ta suurepäraselt, millega tegu. Aga ta kahjatses, et ajaks, kui tema sai Klubi Tartu Maraton etteotsa, oli jooksumaratoni kuupäev võistluskalendris juba mai algusesse kinnistatud. Ja sinna on ta ka jäänud, sest sügisese jooksuaja - mis oleks piisavat ettevalmistust silmas pidades palju paslikum - on endale reserveerinud Tallinna sügisjooks ning suvisel koolivaheajal ei oleks Kelgul kuskilt võtta piisavat arvu koolinoortest vabatahtlikke, kelle abil juunis-juulis-augustis nii suur üritus läbi viia.

Mis nüüd teha, et inimesed end kevadel 23 km rajal vigaseks ja haigeks ei jookseks? Muide, Kelk tunnistas, et jooksumaratonil on soojade ilmadega umbes 30-40 inimest end tilgutite alla pingutanud - see on suurem arv kui ühelgi teisel nelikürituse jõuproovil.

Äkki võiks julmalt Tartu jooksumaratoni Tallinna sügisjooksuga konkureerima seada? Ühel käivad tõsised harrastussportlased, teisel poosetavad linnatänavail pealinna vurled ja koduperenaised?
******Great White Throne, Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae Vancouveri olümpial oma toas. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Finišeerib 2009. aasta Tartu jooksumaratoni võitja Juri Vinogradov Venemaalt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tundmatu naisjooksja lähenemas 2009. aasta Tartu jooksumaratoni finišile. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Raul Olle (vasakul) pärast 2009. aasta Tartu jooksumaratoni finišit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Teisipäev, aprill 13, 2010

Pullerits: Kust leida vastus kolmele elulisele küsimusele?

Nüüd, tunnistan ausalt, on lugu küll selline, et ilma kõrvalise asjatundliku abita hakkama ei saa. Ja nüüd, olgu lisatud, saab näha, kes käib siin blogis ainult saamas, aga vastu anda miskit ei taha.

"Help! I need Somebody. Help!" Kas mäletate, kes nii hüüdis-laulis? Punkt neile, kes teavad, et biitlid.

1. Help! Vaja on soetada maanteesõidu jalgratas.

Siin on kohe paar lisatingimust. Esiteks, tuttuut ma osta ei kavatse, sest nende hinnad algavad 24 000 kroonist. Aga kuulge: nii palju ei saanud ma isegi oma paar nädalat tagasi maha müüdud 15 aasta vanuse 3. seeria BMW eest - ja too arendas jalgrattaga võrreldes ikka pöörast kiirust (rääkimata kaitsest tuule ja vihma eest). Liiati ei ole jalgrattasõit mulle mingi võtmeala nagu näiteks suusatamine. Hooaja jooksul kavatsen teha ühe võistluse, Tartu rattaralli, ja muul ajal niisama tuju ja tahtmise järgi sõita. Seni on mu osalust rattarallil võidusõidurattaga spondeerinud endine Postimehe kolleeg Hindrek Riikoja, kes nüüd töötab põllumajandusministeeriumi pressitalituses, aga ei saa ju lõpmatuseni jääda sponsoreile lootma - ega ma mõni tippsportlane ole, kes endale seda luksust lubada võiks.

Niisiis, kõne alla tuleb kasutatud ratas. Aga eelnimetatud põhjusil - et ma pole proff ega ürita ka selleks saada - ei kavatse ma nii suurt summat nagu 10 000 krooni ja enam küll selle eest välja käia. Praegu on pakkumisi kaks, umbes 9000-kroonine Scott, mille kett ja kassett vajavad aga hiljemalt 1000 km järel vahetamist, ja Ultegra komponentidega Classic, mille hind pidi kõvasti tingides 9500ni alla tulema. Mõlemad on alumiiniumraamiga, kummalgi pole kaasas pedaale. Vähemalt on Classicul peal kompuuter, Scottil mitte. Aga kas ka need hinnad pole mitte liiga palju?

Kellel on teha paremaid pakkumisi?

2. Help! Vaja on Tartu jooksumaratoniks vormi saada.

Jooksumaratoniga on lood kriitilised. Alustasin kerge harjutamisega ülemöödunud nädalavahetusel, 3. aprillil. Jooksin kahel päeval järjest 5 km, keskmine kiirus umbes 6 minutit kilomeetrile. Ja kujutage ette - reielihased jäid kangeks! Ilmselt on põhjus see, et mu viimased jooksmised jäid aastatagusesse aega, kui pärast kolme trenni muutus parema jala ahhilleuse kõõlus sedavõrd valusaks, et igasugused jooksuliigutused tuli lõpetada. Seetõttu alustasingi tänavu tasa ja targu. Siin on ülevaade, mis ma seni teinud olen (esimene arv tähistab aprillikuu päeva):

3. - 5 km (ca 6.00/km)
4. - 5 km (ca 6.00/km)
reielihased jäid valusaks ja kangeks
5. - puhkus (tööl Tallinnas)
6. - 5 km (ca 5.45/km)
7. - 9 km (ca 5.15/km)
8. - 9 km (ca 5.15/km)
9. - 5 km (ca 5.15/km?)
10. - 9 km (4.50/km)
11. - 9 km (4.50/km)
12. - 12 km (4.50/km)

Nagu näha, on tempo aeglane ja ettevaatlik. Kaks aastat tagasi oli igatahes tõsine tegu, et üldse suuta nii aeglaselt joosta, nagu 4.50/km. Nüüd tikub see tempo aga jalgu raskeks muutma. Pöördusin täna juba spetsialisti poole, et uurida, mida ette võtta, et 9. mail suuta 23 km korralikult läbi joosta. Küsimusi on mitmeid. Kas treenidagi ainult madala kiirusega või teha ka kiiremaid otsi, riskides samas sellega, et pingelisem treening võib kõõlustele valuliselt mõjuda? Kas teha kaasa ka Viljandi järve jooks? Kui jah, siis ilmselt ei tohi seal joosta täie jõuga, vaid pigem kombata suutlikkuse piire - või arvate teisiti?

3. Help! Vaja on otsustada spordiraamatu kirjutamine.

Minuga võttis ühendust üks Eesti olümpiavõitja, kes tegi ettepaneku, et aitaksin kirjutada tema elulooraamatu. Kahtlemata austav ettepanek. Raamat on pealekauba ikka midagi muud kui ajalehelood, blogist rääkimata. Aga kas tasub end lisatööga kurnata ja ribadeks tõmmata? Sest selge on see, et ega raamatu kirjutamisega Eestis rikkaks saa. Isegi vist mitte nii rikkaks, et võiks tuttuue võidusõiduratta osta.

Nüüd võtan kaheks päevaks aja maha ning lähen ja mõtlen piiri taga elu üle järele. Siis tulen tagasi ja lähen reedel kohtuma ühe kõva vastupidavusalamehega, kelle siinsed mõned kommentaatorid on liigitanud nende hulka, kes mind jutule ei võtaks. Aga nagu näha, ei maksa kõiki oma ettekujutlusi ja nägemusi ikka tõe pähe ka võtta.

Näis siis, mis tarka nõu oskate seekord anda.
******Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1. Hispaania rattaproff Alberto Contador proovib Wolf Mountaini elektrilist mägiratast. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Venemaal toetavad sponsorid autoga isegi naispoksijaid. Maailmameister Natalja Ragozina oma Peugeot'ga Moskvas. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 3. Eesti mehed, tehke järele: Lisa Koll püstitab 26. märtsil USA naisüliõpilaste rekordi 10 000 meetri jooksus 31.18,07. Foto autor: AP/Scanpix

Esmaspäev, aprill 12, 2010

Pullerits: Kuidas Eesti spordis ükskord ometi jalad alla saada?

Hirmus palju on Eesti spordi arengute üle viimasel ajal juttu tehtud, aga konkreetsete ettepanekuteni pole jõutud. Otsustasin jõuda. Tegin Eesti olümpiakomitee asepresidendile Neinar Selile ettepaneku valida Eesti saavutusspordi edendamiseks riiklikult välja 15 ala. Aga kas nende osas on võimalik üksmeelele jõuda?

Olite noorena lootustandev vasaraheitja, aga tippu ei jõudnud. Kas nõukogude ajal võis sport ka raha puuduse taha jääda nagu nüüd?
Ei. Nõukogude ajal ei olnud raha kunagi puudus. Näiteks söögiraha oli kokku 18 rubla. Nägime Toomas Saviga õudsalt palju vaeva, et selle summa eest päevas süüa, sest ülikooli sööklas said kolmekäigulise lõuna 50 kopikaga. Savil olid tutvused, ta orgunnis musta kalamarja, karp maksis 25 rubla. Asi jäi ainult defitsiidi taha.

Kuna nüüd spordis raha enam nii laialt ei ole, teen ettepaneku: valime riiklikult välja teatud alad, mida rahastame, ja ülejäänud heidame kõrvale. Mis arvate?
See mõte ei ole üldse uus. Aga ilma analüüsita mina seda ei teeks.

Las ma aitan teid! Võtame EOK liikmesliitude nimekirja ja vaatame, kellele raha mitte anda. Allveeliit – ei. Amburite liit – ei. Autospordi liit – ei. Budo föderatsioon – mis see veel on? Ei. Golfi liit ja indiaca liit – ei. Palun väga: siin on tähestiku järgi kuus liitu, kellele ei annaks sentigi. Ka nimekirja allpool saab platsi sama moodi puhtaks teha. Las aladele, mis Eestis on olulised ja kus meil on palju tegijaid, läheb nii palju raha, kui meil vaid võtta on.
Aga kas teate, kui palju neile ülejäänud liitudele raha läheb?

Tõenäoliselt on see vast viis protsenti.
Ma valisin hommikul kiiruga välja eelisalad.

(Loen kokku.) Olete saanud 13 ala. Väga hea! Väga mõistlik.
Arvan, et need alad kasutavadki riigi rahast umbes 97 protsenti. Kas kolm protsenti on oluline? Kolm protsenti on ülejäänutele motivatsiooniks, et kui nad jõuavad mingile tasemele, siis saavad kas või projektipõhise raha.

Aga vaatame teie valitud alaliite lähemalt. Näiteks Eesti Kergejõustikuliit, mida olete juhtinud. Minu ettepanek on, et ei ole mõtet kergejõustikut kogu täiega toetada. Kindlasti ei ole mõtet toetada 100-400 meetri jooksu. Ilmselt ei ole mõtet toetada ka jookse 800 meetrist maratonini. Ja eriti ei ole mõtet toetada naiste jookse. Elu näitab, et meil on mõtet toetada mitmevõistlust ja heitealasid. Mida arvate?
Aga kuidas me läheme siis Balti matšile? Või Euroopa karikavõistlustele?

Vahet pole, kas läheme EK-võistlustele naiste 3000 meetri jooksjaga, kes jookseb 11 minutit või 13 minutit, viimane on ta nii või naa. Kuskilt mõne koolitüdruku ikka leiame, kes 13 minutiga ära jookseb ja Eesti koha ära täidab. Aga kogu kergejõustiku supp tuleb selle võrra lahjem, et võtmealadele ei saa anda piisavalt suurt rahalist tõuget.
Kuid mis me ütleme siis treeneritele, kes tegelevad järelkasvuga? Kas seda, et minge kõik kümnevõistlejaid ette valmistama?

Ei, laste hulgas toetame igasugust sportimist kuni gümnaasiumi lõpuni, sest see on noorele inimesele kasulik. Aga sealt edasi, kui noor seisab 19-aastaselt nagunii silmitsi valikuga, kas minna ülikooli või teha tippsporti, ei ole meil mõtet näiteks sprindijooksu toetada, sest elu on näidanud, et valge mees ja eriti eesti mees ei suuda mustadega nagunii võidu joosta.
Aga kui noor on sprinti treeninud, kas ta peab siis minema pärast 19. eluaastat korvpalli mängima?

Ei pea. Kui 19. eluaastaks selgub, et tal on potentsiaali ja tahtmist ja ta on teatud kõva tulemuse saavutanud, siis anname spetsiaalselt talle ja tema treenerile toetuse, et edasi minna. Nagu sai Kristina Šmigun omal ajal oma toetuse. Aga me loobume sprindi kui sellise üldisest arendamisest. Kuid fanaatikutelt ja annetelt ei võta me sellega midagi ära. Nemad võivad ikkagi tippu pürgida.
Minu arvates on meil praegu hoopis rahvusvahelist tuge ja raha vaja saada. Nagu on meie kettaheitjatel või oli Erki Noolel, kellel arst oli sakslane Jontschew ja treenerid olid mujalt välismaalt. Või nagu on Lätis Ljudmilla Olijari tõkkejooksuprojekt. Suusatamises on meil Norra sprinditreener oma know-howga. Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond võiks teha koostööd Peterburi Lesgafti-nimelise kehakultuuriinisituudiga.
Paar nädalat tagasi otsustasid kasahhid, et Tehvandist saab nende üks treeningubaas. Paljud küsivad ka Kääriku kohta. Kõik teavad, et Eestis on odav käia. Seega, kui teed siia baasi, saad teistelt vastu know-howd. Kui lisaksime teaduse, taastaksime spordimeditsiini – TÜ oli ainus Liidu ülikool, kui sai spordimeditsiini õppida –, siis sellega areneks sporditeadus ja saaksime ise targemaks. Lõikame ise vilju. Maru vähe on selleks vaja.

Aga isegi sel juhul ei jätku meil võimalusi kõiki alasid toetada. Niikuinii on meie rahvaarv väike. Kui teeme riiklike eelisalade nimekirja, siis niiviisi tagame, et potentsiaalsed sporditalendid ei hajuks marginaalsete alade vahel ära, vaid suudame suurema tõenäosusega järgmised Kanterid, Šmigunid ja Nooled üles leida.
See ei ole üldse vale. Ainuke, millega saad asju mõjutada, ongi raha.
Riik peab selgelt välja ütlema, mis on meie spordipoliitika ja -nägemus. Ei pea ütlema, et ärge keegi lennumudelismiga tegelege. Kui kellelgi on lennunduses taipu, siis las tegeleb – temast võib saada hea insener. Seda ei tohi takistada. Aga meil ei ole tõesti nii palju ressursse, et kõiki alasid võrdselt üleval hoida.
Tartus leppisime 1998. aastal kokku, mis on 15 eelisarendatavat ala. Kui Aura sai valmis, tului ujumine 16ndana juurde.

Mis sellest kokkuleppest sai?
Mis te arvate, kust siis tänased korvpallurid tulnud?

Ameerikast. Ja Gruusiast.
Seda ka. Korvpall... see ajab mul vererõhu üles.
Tartu valikukriteeriumide aluseks oli baaside olemasolu. Teiseks treenerite olemasolu ja kolmandaks traditsioonid.
Kas tõmbame näiteks maadluse maha? Eestis on maadluse traditsioonid olemas. Kas me sinna raha paneme, see on teine asi. Me ei tohiks välja hõigata niimoodi, et teid üldse olemas ei ole. Kui jonni on, siis võib igaüks jõuda oma eesmärgini välja. Aga rahaline toetus riigilt tuleb siis, kui oled saanud mingi taseme kätte.
Või vaatame vehklemist...

Arvan, et neile tuleb raha anda.
Miks?

Sest meil on sel alal entusiastid, oleme saavutanud häid tulemusi, ja mulle tundub, et vehklemine on marginaalne ala, kus tõenäosus tippu jõuda on palju suurem kui 100 meetri jooksus. Väga õige. See viimane lause meeldis mulle kõige rohkem. Ma panustaks Londoni olümpial just vehklemise peale, eriti kui suudaksime enne sinna toetust kontsentreerida.

Aga lähme nüüd vehklemisliitu ja küsime, kas teil on piisavalt raha, et saada sparringupartnereid mujalt Euroopast. Arvan, et nad ütlevad, et ei ole. Aga miks ei ole? Sest me ei ole langetanud karmi otsust, et vehklemine on ala, mida maksimaalselt toetada. Kelle arvelt sinna raha võtame? Näiteks maadluse arvelt.
Ärme ütle nii, kelle arvelt võtame. Loome sellised kriteeriumid, et maadlus ei mahu nende alla, kuna ei ole midagi ette näidata. Kui öelda, et võtate raha sellelt või teiselt ära, siis... te ei saa kunagi EOK presidendiks. Sest igal alaliidul on üks hääl.

Sel juhul tuleb hääletussüsteemi muuta. Alaliidul, kellel on tulemusi, on kolm või viis häält, ja alaliidul, kellel ei ole, on pool häält. See on demokraatia – proportsionaalne demokraatia.
Vaatame harrastajate arvu ikka ka. Jalgpallil on 13 000 harrastajat, kergejõustikul 8000.

Jalgpalli ma riiklikult ei toetaks.
Me ei toetagi väga. See on kõige rikkam alaliit kogu maailmas niikuinii.

Aga me peame toetama jalgpalli gümnaasiumi lõpuni, sest jalgpall annab väga hea üldettevalmistuse, toob noori spordi juurde rohkem kui ükskõik milline teine ala. Aga riiklikult ei ole mõtet sportmänge kui saavutussporti toetada, sest me ei jõua neil aladel kunagi tippu.
Ikka on mõtet. Võrkpallurid saime EMile.

Jah, said, aga said seal kolm kaotust. Me paneme metsikud ressursid võistkonnaaladesse hakkama, et tiitlivõistlustele jõuda.
Sportmängude spordil on üks viga: kui jõuad euroliigasse või kuhu iganes, on see alaliidule karistus. Pead minema Türki, aga raha ei ole. EOK-l võiks olla viie miljoni kroonine aastafond, mis on mõeldud sportmängudes neile, kes lähevad Eesti au kaitsma. Sealt algaks toetus peale.

Korvpalli toetamine tuleks küll ära lõpetada. Hoolimata aastatepikkusest kriitikast pole korvpalliliit näidanud end tegusa ja motiveeritud organisatsioonina. Alaliit ei õigusta millegagi seda, et peaksime sinna veel raha matma, sest seni maetud rahaga ei ole mitte midagi saavutatud.
Jah, 50 miljonit kooliraha kolme aastaga... Teised alaliidud kukuvad minestusse selle summa peale.

Tõmbame siis korvpalli eelisarendatavate alade hulgast maha.
Maha ei saa tõmmata. See on sama mis jalgpalliga: meil on baasid, treenerid, traditsioonid. Süsteemi tuleb muuta.

Nüüd jõuame sinna, et kust ma ka ei ürita kangutada, tegelikult leiate igalt poolt vastuargumente, miks ei tohiks ühtki ala puudutada ja kokkuvõttes...
...midagi ei muuda.

Jah, ma võin siin üritada kabinetis revolutsiooni tekitada, aga surute selle vaikselt maha.
Emotsioonidega võib ju lammutada. Aga selle koha pealt oleme üksmeelel, et peaks valima näiteks 15 ala.

Kuid nende alade sees peaksime välja selekteerima, mida toetada, nagu vehklemises toetame ainult epeed. Samamoodi oleks sõudmises mõtet toetada ühe- ja kahepaate, aga mitte kaheksalisi, ja panustada meestele. Nii et peame alade sees tegema kitsamad valikud.
Selles jõudsime üksmeelele.

Kui teeme kitsamad valikud, saame pakkuda korralikku toetust, mitte nii, et ühe tossu saad osta, aga teist enam ei saa.
Jah, mitte nii, et üks laager jääb tegemata, ja see pool raha, mis on antud, tegelikult tulemust ei too. Kui puu kasvab ja õitsele hakkab minema, tuleb ikka sitta ka panna. Tippspordis on taustavärk läinud nii peensusteni, et kui seal jätame midagi raha puuduse tõttu tegemata, siis see võib medali maksma minna.
Tegelikult on see kompleksne teema. Ühtegi süsteemi ei tohi muuta niimoodi, et hakkad otsast lammutama.

Me ei peagi lammutama, vaid laseme teatud alad, mis ei ole prioriteetsed, vaikselt ära surra.
Neile peab mingi motivatsiooni siiski jätma.

Nõus, koroonalaudu ei ole mõtet hakata tuleriidal ära põletama. Aga panustame rohkem väljavalitud aladele. Paraku ei ole neid välja valitud.
Ja kes see julge vend on, kes selle otsuse teeb?

Me oleme siin kaks, kes on vähemalt otsa lahti teinud.
Vaatame, kas me ellu jääme. Ja kas saame kokkulepe, et teatud alad välja valida?

Ei saa.
Kus tekivad takistused?

Ise ütlesite, et kui EOKs on 63 alaliitu, siis 48, kelle ära suretaksime, hääletavad vastu.
Esmalt peaks vaatama seibideni lahti, mida kuskile makstud on. Siis ei teki selliseid käike, et turniiribridž saab pool miljonit.

Kui teie annate äris kellelegi raha, siis tahate ju tulemust näha. Kui riik annab spordialale raha, siis ta võiks ka tulemusi nõuda. Kui tulemusi ei tule, lõpetame toetamise ära.
Maksumaksja saab seda küsida. Aga me ei sa teha plaanimajandust, et anname raha – tahame ka tulemust.

Aga keegi peab ju vastutama!
Just. Kui oma eesmärki ei täida, siis alaliidus keegi peab sind maha võtma, avaldama umbusaldust. Võtame näiteks korvpalli – kes umbusaldust avaldab?

Mitte keegi. Alaliit on täiesti sumbunud.
Ma küsiks 50 miljoni andjate käest, miks nad annavad neid miljoneid, kui k****jalad tulevad siia, ajavad korra päevas end higiseks ja saavad rohkem palka, kui su enda ettevõttes tegevjuht – 5000-7000 dollarit stipina.

Kui teil oleks kolm miljonit krooni ühe miljoni kaupa välja jagada, siis kellele annaksite?
Alustades kergejõustikust – kindlasti mitmevõistlusele. ...vaat, ongi juba keeruline. Vehklemine – raudselt. Rohkem naistele kui meestele. Kolmandaga on juba tegu. Vaatame lähenevaid olümpiamänge: kellele panna viimases hädas raha selga, et kes võiks tuua medali? Sportmängudele pole mõtet anda, sealt ei tule midagi. Sõudmine – meeste kahesele ja neljasele.

Oli ju lihtne?
Jah, ei olnud üldse keeruline. Lähtusin oma egoismist ja EOK asepresidendina, et saaks medali. Muidu tuleb Pullerits ja ütleb, et ühtki medalit ei toodud ja Eesti sport on käpuli.

Miks te ei võiks kandideerida EOK presidendiks? Et hakata siin arutatud ideid ellu viima.
Kunagi ütles rektor Arnold Koop ülikooli suures nõukogus: ideid on mul tuhandeid, aga te ei suuda ju neid täita.
Presidendivalimised on 2012 pärast olümpiamänge. Kui tulevad medalid, siis vana seltskond tavaliselt jätkab. Kui ei tule medaleid, siis meedia võtab nagunii maha.
Minu ühiskondlike ülesannete limiit on täna täis. Mis ei välista, et 2012 ei ole.
******Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Neinar Seli kolm aastat tagasi Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Neinar Seli kuldse retriiveri Kutiga oma kodumaja väravas Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Leedu suudab sportlastega varustada isegi NHLi. Vasakul New Jersey Devilsi ridades mängiv Dainius Zubrus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Tartu Rocki mängija Silver Leppik (õhus) heitlemas Balti liiga veerandfinaalis Leedu Šiualiai meeskonna vastu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Joel Lindpere (keskel) on löönud New York Red Bulli meeskonna ridades värava Brasiilia FC Santose vastu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Tartu Rocki mängijad Marek Doronin (õhus) ja Silver Leppik (paremal) heitlemas Balti liiga veerandfinaalis Leedu Šiualiai meeskonna vastu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Joel Lindpere (kõige all) on löönud New York Red Bulli meeskonna ridades värava Chicago Fire' vastu. Foto autor: AFP/Scanpix