Reede, aprill 29, 2011

Pullerits: Kas Kenya treeningsüsteem toob edu?

Eesti tõsiste sporditegijate peas muutub kevade edenedes üha kuumemaks küsimus, milline, milline küll on läheneva Tartu nn jooksumaratoni eel minu jooksuvorm. Tõepoolest, vaat see on intrigeeriv küsimus, mil leidub mingitki tõsielulist väärtust. Sest öelge, milline tähtsus on meile sellel, mis juhtub mingi FC Barcelona ja mingi Real Madridi kohtumise ajal ja järel. Null, ütlen ma. Ümmargune null. Noid asjaolusid pole kellegi meie võimuses mõjutada ja nood asjaolud ei mõjuta ka meie elu. Ja kes noist asjaoludest oma elu mõjutada laseb, on lihtsalt - no mis siin keerutada, ütleme otse: loll.

Palju otsustavamad tegurid on järgmised. 11. märtsil tegin viimase suusasõidu ja loobusin sellest alast just aegsasti, kui see Eestis põhja hakkas käima. 12. märtsil algasid jooksutreeningud, kahe 9-kilomeetrise rahuliku ringiga. Kilomeetri tempo jäi 5.10 ja 5.20 vahele. See ju oli alustamiseks õige ja paras kiirus, eks?

Aga tähelepanu! Tänavu olen rakendanud taas uut metoodikat. Te ju teate, et aastast aastasse ei tohi ühtemoodi treenida, siis ei ole arengu lootustki. Pange tähele: ma ei väida, et treeningmetoodika muutus toob kohe arengu; ma räägin arengu lootusest. Seda lootust kisub minuealiste puhul muidugi väiksemaks teadagi mis - vanuse koefitsient.

Tänu Tiidrek Nurme treenerilt Harry Lembergilt ajakirjandustöö käigus hangitud juhtnööridele olen harjutanud enam-vähem nii, nagu harjutavad Kenya jooksjad, pluss väiksed oma modifikatsioonid. Laias laastus on nädalane tsükkel olnud selline: üks-kaks fartlekki, üks tempokross, üks pikk rahulik kross ja kaks rahulikku taastavat jooksu.

Paneme mõned kokkuvõtvad näitajad ka üles.

14.-20. märts - kuus treeningut 5:20.30; 63 km. Põhiliselt lihaskonda ja luustikku jooksmisega harjutavad rahulikud treeningud, nende hulgas vaid üks fartlek.

21.-27. märts - kuus treeningut 5:13.45; 63 km. Nende seas üks fartlek ja üks tempokross (9,2 km 41.14).

28.-31. märts - nelja päevaga kolm treeningut 2:36.40; 33 km. Nende seas üks fartlek ja üks tempokross (9,2 km 39.37).

1.-9. mai - viibisin USAs, ei teinud ühtegi treeningut, ajavahe läänerannikuga kümme tundi. Kui 10. aprillil tagasi tulin, tegin kohe ühe rahuliku kolmveerandtunnise jooksu, et end taas konditsiooni viima hakata.

11.-17 aprill - kuus treeningut 5:54.30; 73 km. Nende seas üks fartlek, üks tempokross (9,2 km 38.36) ja 18,2 km pikkune rahulik jooks 1:31.50ga (eelmine aasta läbisin kaks nädalat enne Tartu nn jooksumaratoni sama ringi 1:26.11ga). Kaks treeningut sel nädalal tegin Barcelonas.

18.-24. aprill - kuus treeningut 5:51.30; 75 km. Nende seas kaks fartlekki, üks tempokross (9,2 km 39.36 - minek oli väga kinnine) ja 20,4 km pikkune mõnusas-mõõdukas tempos jooks 1:32.45ga (eelmine aasta läbisin nädal enne Tartu nn jooksumaratoni sama ringi 1:34.00ga).

Käesolev nädal - kavas on koormusi alla lasta. Esmaspäev oli puhkepäev (kui saab puhkuseks nimetada käiku Tallinna), teisipäeval tegin kontrolltreeningu, 12,4 km pikkuse tempokrossi ülevõistluskiirusega. Aeg tuli 50.58. 8., 9. ja 10. km läbisin vastavalt 4.08, 4.07 ja 4.05ga. Hämmastas, et hingamine oli äärmiselt rahulik ja stabiiline, üldsegi mitte lõõtsutav. Millest aga puudu tuli, oli ilmselt jõud. Ega ma ole neid jõuharjutusi teha ka viitsinud, ja ega selleks aega ka ole jätkunud. Näiteks eelmine nädal kulus lisaks põhitööle Postimehes ainuüksi tudengite tööde parandamisele rohkem aega (7:51) kui treenimisele, rääkimata ajast, mis kulus loengu ettevalmistamiseks, üliõpilastele kontrolltöö ja koduse ülesande koostamiseks. Igatahes ei usu, et oleksin ka teise 12,4 km pikkuse ringi ligilähedase tempoga jaksanud vastu pidada. Hea märk oli ehk see, et lõpetamise järel ei olnud hing kaugeltki paelaga kaelas: hingasin kolm-neli korda sügavamalt sisse-välja ja oligi kõik. Kolmapäev oli taas puhkepäev (õigemini Tallinna-päev), eile tegin sama 12,4 km pikkuse ringi rahulikult 56.58ga. Parem põlv on hakanud endast pisut märku andma, nii et pean hoolega jälgima, et sellele liiga ei teeks. Eks näis, kas saan sel nädalal veel 9 km fartleki ära teha ja 18 km pikkuse viimase pika aeglase jooksu ka. Tegelikult tahaks ka kolm korda 1000 meetri joosta, et kopse lahti ja liigeseid-lihaseid suurema amplituudiga liikuma saada. Paaril korral olen pärast pikki krosse ka kaks-kolm 50- või 100-meetrist lõiku jooksnud, et lihaseid turgutada - muidu harjuvad need aeglase tööga liiga ära.

Öelge nüüd teie, mis sellest ettevalmistusest arvata ja kus annab veel miskit kohendada. Viimane nädal läheb eriplaani järgi, mille koostas mulle omaaegne konkurent nooruspäevilt Heiki Tuul. Ümber Viljandi järve jooksul te mind ei näe - see kurnaks asjatult. Ja siis on ka 8. mail kõigil põnevust rohkem ja küsimärk õhus suurem, milline jooksuvorm siis ikkagi on. Oma järvejooksu tegin teisipäeval juba ära. Ise ootan huviga, kui tugeva jooksu teeb üheksa päeva pärast ajaloolane Pärtel Piirimäe - kas saab aja alla 1:30. Hoian talle pöialt, et saaks. See oleks vanade jooksumeeste vastu kõva avaldus.
******Tucsoni kesklinn laupäeva vaiksel päikselisel hommikul. 2. aprill 2011. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 1: Naisjooksjate start Bostoni maratonil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kenya jooksja Caroline Kilel pärast Bostoni maratoni võtmist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: USA riigilipp Bostoni maratonil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Vaat, millised kondised naised jooksevad maratoni. Kim Smith Uus-Meremaalt Bostoni maratonil. Foto autor: AP/Scanpix

Teisipäev, aprill 26, 2011

Pullerits: Miks on ratturid rutiini kinni jäänud?

Kas pole irooniline, et just siis, kui Eestis käivitusid pika talve järelkajana kuumad aprillisündmused, polnud mind siin ühtäkki pildilgi? Mängu ilu nimel võib ju väita, et küllap nägid ülemused ette võimalust, et võin äkiliseks muutunud õhustikus ülekeeda ning saatsid mu targu soojale maale, teisele poole maakera närve rahustama. Oi, kui õige otsus see oli!

Seal, Arizona osariigi lõunaosas (foto ülal paremal), sai pea kohe klaarimaks. Ja seal mõtlesin sageli Art Soonetsile...

Ja kõigile teistele ka, kes kevade saabudes lendasid rattalaagrisse Hispaaniasse (või Itaaliasse). Jälle!

Olen kuulnud meestest, kes on sealkandis juba viis-kuus kevadet jutti laagris käinud. Aru ma sellest ei saa. Sest ilmselt on nende seas ka neid mehi, kes on jutlustanud treeningutesse vahelduse toomise vajalikkusest. Aga käia iga aasta muudkui Hispaanias (või Itaalias) - mõni ime siis, et nad sellise rutiini pealt minusugusel mitteratturil rohkem kui 120 km jooksul isegi veerandit tundi eest ei sõida. Ja mõned ei sõida üldse eest.

Oi-oi-oi, mõtlesin, kui nägin Arizona lõunaosas Tucsoni (hääldada Tjuus-son, mitte Takson; foto paremal ülal) lähedal treeningolusid. Ja treenijaid seal jagus. Ainult et ühtegi eestlast millegipärast ei näinud.

Tucson on tõeline ratturite paradiis. Pistad nina hommikul vara välja - juba on õues tublisti üle 20 kraadi. Pilvitu. Päike särab. Päeva peale kerkib termomeetri näit 30 kraadi ligi. Et liiga palav?

Ei ole probleemi. Siis sõidad mööda East Speedway Boulevardi, mida ääristavad linna servas suured kaubanduskeskused ja muud ärid, Tucsoni kirdeossa, kus vaatavad vastu Santa Catalina mäed. Ja vaat seal läheb asi eriti ilusaks ja põnevaks. Sealt kerib maantee mööda kaunist Catalina Highwayd ligi 2800 meetri kõrgusele Mount Lemmoni tippu. See pole, muide, niisama tee - see on nn scenic route, maaliline maantee, Arizona osariigi üks ilusamaid ja huvitavamaid. Miks, küsite, ja kas ikka põhjendatult?

Aga seepärast, et 43 km jooksul, mil tippu väntate, sõidate sama hästi kui Mehhikost Kanadasse. Nii palju muutub ja vaheldub loodus selle lühikese aja jooksul. All sõidate saguaro kaktuste ja teiste kõrbetaimede vahel (foto vasakul ülal), siis tuleb lagedam osa kanjonite serval, seejärel lagedam omapäraste kividega kaunistatud osa (foto paremal), siis okaspuumets ja kõige lõpus nn alpitundra. Teekate on fantastilises korras ja väga hea märgistusega, hästi palju on vaateplatvorme, kus saab kõrvale keerata, et hinge tõmmata ja ümbrust nautida. Tipu all asub omapärane Summerhaveni külake ja kõige tipus mitme laskumisnõlvaga Mount Lemmoni suusakeskus (foto all vasakul), mis on, muide, Põhja-Ameerika kõige lõunapoolsem suusakuurort.

Ja siis algab tagasisõit - see on puhas rõõm ja nauding. Maanteel kehtib kiirusepiirang 35 miili tunnis (56 km/h), aga raske on sellest kinni pidada. Igal juhul autodega saab vabalt võidu kihutada. Vaat seal on alles lust ja minek!

Teine hea ja kaunis tee, veel üks scenic route, viib üle Gates Passi Tucsonist läänes. Algul tuleb sõita mööda West Speedway Boulevardi linnast välja. Tee ääres on huvitav vaadata, kuidas madala ja hõreda kõrbetaimestikuga maastikule on ehitatud sinna stiililt ja värvilt sobivad äärelinna eramud. Elamiseks tundub too kant meiesugustele, kes harjunud musta mulla ja suurte metsadega, ääretult trööstitu. Aga emotsionaalse vahelduse saavutamiseks - igal juhul väärt vaatepilt.

Teiseks teeb Gates Passi põnevaks selle mõningane ohtlikkus. Aastail 1996-2001 sõitis seal ligi 60 autot teelt välja sodiks. Seejärel otsustasid võimud teed paremaks teha. Ent kohati on see ikkagi kitsas - suuri autokaravane näiteks sinna ei lubata - ja mitmes kohas ka parajalt järsk, nii et tuleb sadulast end püsti ajada ja kõvasti tööd teha (foto ülal paremal). Huvilised saavad teest reaalelulise ettekujutuse siit.

Gates Passilt laskudes (foto paremal) jõuab avarasse orgu, kus kergelt üle küngaste rulluv tee viib saguaro kaktuste rahvusparki. Igasuguseid mehi oli seal sõitmas, sealhulgas päris tüsedaid. Kõik olid rõõmsad ja rahulolevad.

Ma ei ole Hispaanias (ega Itaalias) rattalaagris käinud, aga Tucsoni tingimused mõjusid ikka pööraselt hingeülendavalt. Just sealne totaalne teistsugusus, absoluutne vaheldus, täielik looduslik mitmekesisus. Ja Tucson, kus on elanikke üle poole miljoni (koos eeslinnadega ligi miljon; ainuüksi sealses ülikoolis õpib 35 000 tudengit) ja mis loetu põhjal tundus esialgu mingi igav-tuima-tüütu kõrbelinnana, ületas igasugused ootused. Seal juba igav ei hakka. Sõitke kas või kaguosas Kolbi ja Escalante tänava nurgale, kust saate näha Ameerika suurimat lennukite surnuaeda - võimas vaatepilt (foto vasakul)! Või kui üle Gates Passi saguaro kaktuste rahvuspargis käidud, tehke teisel päeval rattaring samanimelise pargi teises osas, mis jääb Tucsonist idasse. Ja ma parem ei hakka siin loetlema muid kultuurilisi ja harivaid kohti, kus vaba aega viita. Need leiate ise internetist. Aga mainiks vaid kolme - Arizona-Sonora kõrbemuuseum, mis pidi olema üks Ameerika omasuguste seas paremaid, vana Tucsoni filmistuudiolinnak ja Biosphere 2. Ja kes tahab eriti kõvasti pedaalida, sõitku grupis (sest sõit tuleb pikk, umbes 80 km üks ots) mööda 86. maanteed ehk West Ajo Highwayd linnast läände, kui vasakul hakkavad paistma kõrged mäed - ja siis andke minna: umbes 15 km järsku tõusu (fotol paremal tee algus tippu, mis paistab taamal paremal). Lõpuks jõuate maailma ühe suurema observatooriumini (Kitt Peak National Observatory), kus on arvukalt võimsaid teleskoope. Kui tagasi sõita ei jõua, võite jääda ööseks tähti uurima. Ahajaa, Tucsonis soovitan kõhtu kinnitada vanalinna ääres asuvas El Charro Cafes (foto all vasakul), linna vanimas mehhiko restoranis - igati autentne atmosfäär, suurepärased road, sõbralik personal. Selle tunnete kaugelt ära erkkollaste seinte järgi.

Nüüd jääb veel viimane probleem - kindlasti ütlete, et miks sõita nii kaugele, see on ju kallis. No jälle aru ma ei saa. Olen kommentaaridest nii palju välja lugenud, et arvestatav osa mehi käib siin blogis just seetõttu, et ei jõua ega jõua ära imestada, kuidas ma olen juba 45, aga käin ikka veel tööl.

Nii et lõpetage see Hispaania (ja Itaalia) vahet tuuritamine ning tooge oma ellu tõelist vaheldust!
******
Tucsoni kesklinna laupäeva vaiksel päikselisel hommikul. 2. aprill 2011. Foto autor: Priit Pullerits

Postituse fotode autor: Priit Pullerits

Reede, aprill 22, 2011

Pullerits: Miks ei maksa spordis teha nägusid?

Üleeile helistas mulle Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv, et teatada uudist. Uudis on see, mida sa seni ei tea. Ja seda ma ei teadnud. Ei teadnud seda - ja just seda Korv teataski -, et olen kirjas "Eesti spordi biograafilise leksikoni" uusimas väljaandes. Tõesti, tore uudis. Nüüd hakkab siis paika loksuma, kes meist on siin arvestatav sportlane ja kes on wannabe. Mehed, kui paljud teist leiavad ka oma nime meie spordileksikonist? (Või te tõesti arvate, et peaksin tegema nägu - ja nägude tegemisest selle postituse lõpus! -, et nimetatud tõsiasi, nimi ja artikkel leksikonis, mulle üldse korda ei lähe ja meelt heaks ei tee?)

Mõned tunnid varem oli Tartu Postimehe spordireporter Tiit Reinart saabunud toimetusse sootuks teistsuguse uudisega. Jah, seda poleks küll osanud arvata. Kes oleks? Ta oli käinud spordimeditsiini keskuses Vomax terviseuuringuil ning seal oli Eric Roots talle öelnud, et tema näitajad on enam-vähem samasugused kui minul. (Tõsi, ma käisin Vomaxis neli-viis aastat tagasi, nii et võrdlus käis aastatetaguse minuga.) Seda uudist ei tahtnud küll esimese hooga uskuda. Reinart on suitsetanud umbes 20 aastat, enda hinnangul keskmiselt kolmveerand pakki päevas, ja tema sport piirdub toimetuse kolmandalt korruselt treppi mööda alla suitsuruumi ja siis üles tagasi toimetusse käimisega. Igatahes nii ta väitis.

Palusin dokumentatsiooni näha. Tõepoolest, kõigi tema spiromeetria ehk hingamisteede võimekuse näitude taga seisis hinnang "väga hea". Kopsumaht küündis näiteks viie liitri alla. Kuigi maksimaalse hapnikutarbimise võime poolest jäi ta mulle pikalt alla - see näit oli tal 35 ühiku kandis, mul oli omal ajal Vomaxis mõõdetud 58, veidi enne seda aga Tartu Ülikooli Kliinikumis napilt üle 60) -, tekitas see ikkagi küsimuse, mida need uuringud tegelikult mõõdavad ja näitavad ning kui olulised ja kõnekad ja arvestatavad need näidud on.

Mis mul muud üle jäi kui helistada triatleet Ain-Alar Juhansonile, sest temalt saadud taastumispulber oli otsakorral. Aga paistab, et nii lahjast vahendist, nagu mingi valgupulber, tänapäeval enam ei aita. Küsisin siis, kas tal on ka selliseid abivahendeid, mis sisaldavad kasvuhormooni. Olen nimelt täheldanud, et koormustest füsioloogiline taastumine ei lähe enam nii kiiresti nagu nooruses. Noored mehed ei saa sellest muidugi aru ja väidavad totaalselt elukogenematutena, et mis see vanus asjasse puutub. Elame-näeme, kas nad ise 45-aastaselt üldse veel valudeta liikuda suudavad. Minust mõned aastad vanem endine Eesti paremaid pikamaajooksjaid Rein Valdmaa tunnistas mulle ausalt, et tema küll ei suudaks näiteks 10 km 40 minutist kiiremini läbida, või kui suudaks, siis ei tunneks ta sellest mingit mõnu.

Juhanson ütles, et ta arvas, et küsimus kasvuhormooni kohta varem või hiljem tuleb. Nagu näha, ta ei eksinud. Viimastel nädalatel olen pärast trenni kasutanud taastumiseks jääkülma dušši. Olen külma veega kastnud reie- ja säärelihaseid. Tundub, et aitab küll. Juhanson kinnitas, et igal juhul peaks sellest kasu olema. Aga kas ikka piisavalt?

Kolm päeva tagasi, kui lõpetasin õhtupoolikul tosina kilomeetri pikkust fartlekki, nägin maanteel oma baasi poole veeremas Tartu Veloklubi gruppi. Olin teinud päris tugeva treeningu ja vaatasin, et mehed lasevad sama hästi kui tirri. Pagana mehed, mõtlesin endamisi. Kevad pole veel õieti käeski, aga teie olete asunud juba mugavussporti harrastama: liuglete üksteise tuules, tagumik kindlalt sadulas. Ja arvate, et see on kõva trenn. Ega ikka ole küll. Kõva trenn oli mul: iga kilomeetri kohta kaks 200-meetrist kiiret lõiku, keskmine tempo 4.15-4.30/km. Jooks, peab tunnistama - ja raske on sellele vastu vaielda -, on ikka tõeliselt sitkete ja tahtejõuliste meeste ala. Kui ei usu, siis vaadake, kui vähe on jooksus korralike harrastajate hulgas naisi ja kui palju on neid ratturite hulgas. Rulluisutamisest parem ärme siin räägigi.

Süüdistate, et ajan jälle asja teravaks? Rahunege nüüd korra maha ja lugege lõiku Hollywoodi kuldajastu ühe viimase staari, Lauren Bacalli memuaarist "By Myself" (1978), mida tsiteerib minu lemmikajakirja Vanity Fair eelmise kuu number - see käib sama hästi ka minu kohta, eriti, kui meenutate Eesti viimase kuu suurimat skandaali:

"Alati on räägitud, et minuga on väga raske läbi saada. Et minuga tuleb ettevaatlik olla. Inimesed, kes mind ei tunne - isegi mõned inimesed, kes mind tunnevad -, teavad, et ma ütlen seda, mida arvan. Väga vähesed tahavad tõde kuulda. /--/ Mina usun tõesse, ja ma usun sellesse, et peab rääkima seda, mida arvad. Miks mitte? Kas kogu aeg peab ainult sosistama või inimestega mängima? Mina seda ei usu. Seega, ma pole maamunal sugugi kõige enam imetletud inimene. Te peate seda teadma. Paljudele inimestele ei meeldi ma üldse, olen selles väga kindel. Aga ma ei sündinudki siia ilma selleks, et kõigile meeldida. Mul on eksistentsiks omad põhjused ning mul on oma tunnetus, mis on tähtis ja mis mitte, ja ma ei kavatse seda muuta."

Hästi kirjutatud. Tõepoolest, ei kujuta ette, kuidas on võimalik elada n-ö nägusid tehes, sosistades ja inimestega mängides. Ehk mitte olles sina ise, vaid teeseldes meeleheitlikult kedagi teist. What a miserable life! Milline närune elu see küll oleks! Ja põlastusväärne.
******Casa Grande, Arizona, USA. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits

Foto 1: Maratonijooks Mount Lemmoni otsa Tucsoni linna külje all Arizonas. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 2: Tartu Postimehe spordireporter Tiit Reinart. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Bostoni tänavune maraton. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Lauren Bacall. Foto autor: Topham Pisturepoint / Scanpix

Teisipäev, aprill 19, 2011

Pullerits: Kuidas teha fenomenaalne arenguhüpe?

Aeg-ajalt keegi ikka imestab, kuidas mõni ühtäkki üliheaks on saanud. Kindlasti doping, käib neil peast läbi esimene mõte, kui keegi tulemust neli-viis protsenti parandab. Aga ei pruugi nii olla. Tulemust võib lühikese aja jooksul korraga parandada ligi kümme protsenti - ja seda keelatud ainete abita.

See juhtus aastal 1983, kui mõni mees veel ilmavalgustki polnud näinud. Olin viimase klassi poiss, jooksin ilma treeninguta 800 meetrit stabiilselt 2.13-2.14 kanti. Mai lõpus sain sinnakanti joostud ajaga Tartu meistrivõistlustel A-klassis teise koha. See, tundus, et oli mu maksimum.

Siis tulid lõpueksamid, kohustuslikud kuus või seitse tükki jutti, iga nelja päeva järel uus - mitte nii nagu nüüd, et valid, mida teed, ja aega on ka palju rohkem, et valmistuda (ime siis, et noorte meeste mobiliseerimisvõime nüüdisajal soovida jätab, mis kajastub ka tulemuste keskmise taseme üldises languses) -, ja kui need läbi said, algas valmistumine ülikooli sisseastumiseksamiteks, mis olid veel kõvem katsumus kui lõpueksamid (mis nüüdispõlvkonnale on midagi sootuks tundmatut) - ainuüksi ajaloo eksami programm oli 30 lehekülge tihedas kirjas -, aga selle aja sisse mahtusid ka juuni lõpus või juuli algul Eesti noorte meistrivõistlused teatejooksudes. Jooksin Tartu meeskonnas suur-rootsi teatejooksus viimast, 800 meetri etappi. Ja seal juhtuski imelik asi.

Jooksin ootamatult välja aja 2.02. Ilma mingi trennita, ilma mingi eriettevalmistuseta, muude pingete kõrvalt ja nende kiuste parandasin isiklikku marki rohkem kui kümne sekundiga, umbes kaheksa protsenti.

Vaat see on suur küsimus: kuidas saavutada niisugune arenguhüpe kõigest ühe kuuga? (Ei, tegu ei olnud mõõtmisveaga ega muu säärase ekslikuga.)

Ja et see polnud juhuslik sähvatus, vaid tõepoolest arenguhüpe, näitasid sügisesed tulemused. Siis, taas ilma mingi treeninguta ja eriettevalmistuseta, jooksin 800 meetrit korra jahedas ja tuules 2.03 kanti ja mõni aeg hiljem tegin Kalevi A-klassi meistrivõitlustel sellise soolojooksu, et tollane välejalg Ivar Kompus ei jõudnud meeletust lõpuspurdist hoolimata mulle ikkagi järele. Võitsin teda kahe kümnendikuga, aga ikkagi võitsin. Aeg oli kusagil 2.01 ja 2.02 vahel.

Seletage ära või tehke järele!
******Horvaatia rannik. 27. juuni 2010. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 1: David Lekuta Rudisha, 800 meetri jooksu maailmarekordimees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tatjana Palienko, Venemaa 800 meetri jooksja, juhtimas sise-EMi poolfinaali. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Esmaspäev, aprill 18, 2011

Pullerits: Kes müüks mulle kasvuhormooni?

Vale jutt puha, et Eestis kurikuulsaks saanud hGH-st pole spordis kasu. On küll! Küsimus on selles, kust seda saada.

Alustasin legaalselt. Helistasin perearstile, et kasvuhormooni jaoks retsepti saada. Kurtsin, et sageli on pärast tugevaid treeninguid jalalihased kanged ja valusad – mis, muide, on täiesti tõsi.
Paraku kostis perearst, et sellest põhjendusest ei piisa. Ta ütles, et kui mul oleks ette näidata endokrinoloogi konsultatsiooni otsus kasvuhormooni puuduse kohta, siis, palun väga, võib ta retsepti välja kirjutada. Muidu mitte.

Öeldakse, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Seega siirdusin mittelegaalsele teele. Otsisin üles Eesti jõusaalides tuntud tegelase. Kuna tegemist on põrandaaluse äriga, siis soostus ta aitama üksnes juhul, kui teda nime pidi sellesse loosse ei tiri.

Tuntud jõusaalimees rääkis, et tema teab Eestis kahte tüüpi, kellelt kasvuhormooni osta saab. Kuid hoiatas, et see on kallis lõbu ning kuna kaup tuleb piiri tagant tellida, võib aega kuluda kuni nädal.

Mõni aeg tagasi, rääkis tuttav jõusaalimees, tuli naturaalne kasvuhormoon Eestisse peamiselt Leedust ning maksis vanas vääringus 120 krooni laks. Laks – see tähendab ühte süsti. Kui palju süste minusugusel vastupidavusalade harrastajal tuleks teha, seda ei osanud ta öelda, aga kulturistidel tuleb selleks, et tolku tõuseks, teha kolm kuud järjest üks-kaks süsti päevas. Tõepoolest, kallis lõbu – keskeltläbi tuhat eurot kuur.

Paraku pole jõusaalimehe andmeil Leedust enam naturaalset kasvuhormooni saada, mistõttu tuleb leppida Prantsusmaa toodanguga. Too on aga veelgi kallim – 500-600 krooni laks.

Kulusid aitab kokku hoida, kui tellida sünteetilist kasvuhormooni. Selle üks süst pidi samuti maksma 600 krooni, ent jõusaalituttava sõnul pidi «pauk» olema palju võimsam kui naturaalse kasvuhormooniga, mistõttu võib kolme kuu vältel piisata ka ühest laksust üle päeva. Liiati pidi tema teada olema sünteetilist hGH-d kergem hankida kui naturaalset, ja teiseks võib naturaalse hGHga kaasneda oht saada mõni pärilik haigus, sest kasvuhormooni pidi saama surnud inimese ajuripatsi eessagarast.

Leidub veel kolmaski võimalus: osta kasvuhormooni interneti teel. Aga jõusaalimees ei pidanud seda mõistlikuks mõtteks, sest eales ei või teada, kas saadetis ka kohale jõuab. Näiteks mis siis saab, kui toll asja vastu huvi tunneb? «Lisaks tuleb naturaalset kasvuhormooni hoida jahedas,» lisas ta. «Kui see pikemat aega sooja saab, siis ei tööta ta üldse.»

Kuna tegu on kalli ja problemaatilise kaubaga, tuleb enne ostuotsust teha põhjalikku eeltööd. Ajakirjandus on viimase nädala jooksul tsiteerinud innuga uurimusi, mis seavad kahtluse alla, kas kasvuhormooni pruukimisest üleüldse kasu tõuseb. Neist kõige sagedamini on viidatud kolm aastat tagasi Stanfordi ülikooli teadlaste artiklile, mis võttis kokku 44 varasemat uuringut kasvuhormooni ja sportlike tulemuste seostest ning järeldas, et kasvuhormooni süstimine ei paranda tulemusi, vaid põhjustab pigem kiirema väsimise ja suurendab vigastuste ohtu. Teadusportaal Novaator viitab ka austraallaste uuringule, mis näitab, et kasvuhormoon ei paranda hapnikutarbimise võimet, jõunäitajaid ega anaeroobset vastupidavust.

Oma kimbatuses võtsin ühendust Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja Mihkel Mardnaga, kes ütles otsesõnu, et need, kes väidavad, et kasvuhormoon spordis mingit kasu ei too, on tema arvates ebapädevad. «Milleks kulutada [dopingukontrollis] raha sellise asja tuvastamiseks, millel mitte mingit efekti ei ole, ja miks panna seda keelatud ainete nimekirja?» küsis ta retooriliselt. Ja vastas: «Seal nimekirjas on ained, mis on suunatud sportliku saavutusvõime parandamiseks, ja seda nimetatakse dopinguks.»

Jah, möönis Mardna, kasvuhormoon ei aita õppida tehnikat, saavutada paremat tasakaalustunnetust ega tee ka kedagi andekamaks, aga see, millele hGH igal juhul oluliselt kaasa aitab – ja teeme siin loo veidi teaduslikumaks, sest muidu äkki mõni ikka veel ei usu –, on kudede reparatiivne regeneratsioon. Ärge ehmatage! Mardna ja Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professori Vahur Ööpiku abiga saab asja olemuse lihtsalt selgeks.

Pika füüsilise pingutuse, näiteks maratonijooksu või kolme ja poole tunnise treeningu käigus saavad lihaste rakustruktuurid kahjustada. Organismis suureneb siis tõepoolest automaatselt kasvuhormooni sisaldus, mis, kui asi populaarselt kokku võtta, aitab lihastel paremini taastuda. Ja selles, nagu märgib Ööpik, üks osa sportlikust arengust seisnebki: need lihasstruktuurid, mis pole piisavalt tugevad, ehitatakse uuesti üles, senisest märksa tugevamatena.

Kogu see protsess nõuab aga aega. Ent spordis aega enamasti pole – juba homme ootab ees uus treening või järgmine võistlus. Selleks, et taastumine jõudsamalt kulgeks, kulubki ära kasvuhormoon. Loogiline, kas pole?

Tean, millest Ööpik ja Mardna räägivad. Igal kevadel pärast Tartu nn jooksumaratoni, mis kulgeb 24 km Otepäält Elvasse, olen näinud kurja vaeva, et kangete ja valutavate jalgadega trepist alla saada. Kui küsisin, kas kasvuhormooni kasutamine aitaks elusegavast hädast kiiremini jagu saada, andsid mõlemad mehed lootust, et hGH-st võiks märgatavat abi tõusta küll.

Niisiis, nüüd on selge, mille abil pikkade raskete treeningutega - nagu eilne 18 km jooksu - lõhutud rakustruktuure uuesti ja kiiremini taas töökorda viia. Teeme ära?
******Horvaatia rannik. 27. juuni 2010. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 1: Sportlaste dopinguproovid on pandud enne Vancouveri olümpiat valmis, et uurida neis kasvuhormooni sisaldust. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits möödunud nädalal Barcelonas Sagrada Familia ees kaks päeva pärast seda, kui tal tekkis idee hankida kasvuhormooni. Foto autor: Erki Berends
Foto 3: Ameerika jalgpalli profiliiga NFL komissar Roger Goodell teatab 4. aprillil, et edaspidi hakatakse mängijate dopinguproovides uurima ka kasvuhormooni taset. Foto autor: AP/Scanpix

Reede, aprill 15, 2011

Pullerits: Kuidas ma Hispaanias Veerpalu kaitsesin?

VÄRSKE SKANDAALNE TÄIENDUS LÕPUS!
Istusid norralased Barcelonas NH Podiumi hotelli restoranis, kui üks neist, minust pikem, tõusis püsti, endal veiniklaas käes, ja tuli minu ning veel kahe eesti mehe seltskonna juurde. Ütles, et tahab tõsta toosti Eesti tubli suusataja Veerpalu terviseks. Tegigi seda, heasüdamlik naeratus näol. Kuulasime ta ära ega osanud esimese hooga miskit kosta. Kas see oli iroonia või, küsis üks mu laudkondlane. Vist küll, vastasin. Ja tundsin, et Andrus Veerpalu lugu võib küll olla suur sitt, aga see on meie suur sitt, ja välismaalastel ei peaks olema sellega asja.

Siis ütles Kanale 2e programmiosakonna päevatoimetaja Erki Berends, kes oli just saabunud golfi mängimast, et äkki peaks minema nüüd norrakate lauda ja neile Marit Björgenit meelde tuletama. Kas see mitte liiga nõrk vastus pole, küsisin skeptiliselt. Ei ole, veenis Berends. No kui ta nii arvab, laususin, siis tuleb asi ära teha.

Võtsin oma veiniklaasi - ja ärge arvake, et ma Barcelonas puhkamas ja veine mekkimas käisin, ikka trenni tegin ka, ühel päeval 11 km rahulikku jooksu Parc de la Ciutadellas ja Ronda del Litoralil ning teisel päeval 10 km fartlekki sealsamas pargis - ja läksin norralaste lauda. Patsutasin äsja meid väisanud norrakale õlale ning tänasin teda Veerpalu heaks tõstetud toosti eest ning ütlesin, et tahan omalt poolt vastata toostiga Marit Björgeni terviseks, kelle kohta me kõik teame, et ta on pikki aastaid olnud kimpus paha kopsuhaigusega, ning soovisin, et ta lõpuks oma astmast ikkagi lahti saaks.

Ametlikul üritusel Barcelonas jäi mul ekraanil silma üks sõna, mis näitab, et me oleme ikka kinni soveediajas ega ole jõudnud oma mõtlemisega demokraatlike lääneriikide tasemele. Meil siin jauratakse - ja ainult seda halvustavat sõna saab seesuguste sõnavõttude kohta kasutada - juba ei tea mitmendat päeva kitse panemisest või tegemisest, mis on puhas kriminaalide släng. Inimeste kohta, kes hämaraid asju päevavalgele aitavad tirida, kasutatakse lääne demokraatias hoopis teistsugust sõna ja aeg oleks see ära õppida. See sõna on whistleblower. Igas kompaniis, sealhulgas Schibstedis, on oma whistleblower policy ehk ebaausatest ja varjatud tegudest teadaandmise poliitika, ja keegi ei pea seda mingiks kitse panemiseks. Need "vilepuhujad" on igas normaalses riigis seaduse kaitse all. Normaalses riigis on täiesti lubamatu nende häbimärgistamine. Nii et need, kes on soveediaega kinni jäänud, tehku oma mõtlemises ja maailma asjadest arusaamises korrektiivid!

Kui Barcelonast tagasi saabusin - kusjuures taas jättis airBaltic ära lennu Riiast Tartusse, kuigi reisijaid oli 32, väites, et neil on tehniline probleem, ja sõidutas inimesed Tartusse bussiga -, nägin kolleegi imevidinal uudist, et siinmail oli veel äsja suusavõistlust peetud. Aga aeg on siiski otsad kokku tõmmata ja küsida, kes oli sel talvel Eesti edukaim lumesportlane. Ei, suusatajatest keegi teravaimasse tippu ei mahu.

Et whistlebloweri sõna teile paremini mällu kinnistuks, siis tahaks algatuseks meenutada, et kuus talve tagasi ilmus Kanadas Whistleris peetud lumelaudurite MM-võistlustel Eesti eest starti keegi Kadri Pihla, kellest Eestis peaaegu keegi midagi ei teadnud. Aga kui ta siis lumelauakrossi rajale ehitatud kahe ja poole meetri kõrgusi hüppeid vaatas... oh-oh-oo, tekkis küsimus: ei tea, kas julgebki neist üle lennata? Kuidagi ikka julges, ent MM-debüüt lõppes tagant kolmanda kohaga.

Kerime ajas kiiresti tänavusse talve, ja mis me näeme: lõppenud hooaja tulemuste põhjal on 34-aastane Pihla, keda enamik vaimusilmas nähagi ei oska (kujutlege siis: heledad üle õlgade ulatuvad juuksed, kaalu pisut üle 50 kilo), Eesti edukaim talisportlane. Ei lähe see au ühelegi murdmaasuusatajale, kes laiutanud teleekraanidel ja ajalehtede külgedel, ega ammugi mitte laskesuusatajale. Mis siis, et meedia on loonud teistsuguse mulje: näiteks Postimees on kirjutanud tänavu Pihlast kõigest viiel juhul, Eveli Saue nimi on aga figureerinud ainuüksi märtsis Postimehe pealkirjades üle 20 korra.

Selleks, et selgitada tegelikult parim talisportlane, tuleb võrrelda tulemusi, mitte lasta end eksitada meedia kallutatud huvist ja kajastustest. Nõnda saigi kõrvutatud, kuidas esinesid Eesti lumesportlased tänavu MM-il, kui häid etteasteid tegid nad MK-etappidel ning ning millise kohaga lõpetasid MK-sarja.

Pihla saavutas MK-sarja kokkuvõttes eestlastest selgelt parim tulemuse – 19. Kolm parimat etapikohta olid tal 11., 15. ja 16., lisaks lõpetas ta neljal korral kolmanda kümne eesotsas, 21. või 22. kohaga. Need numbrid räägivad selgest arengust, sest veel mullu ja tunamullu tuli tal enamasti rahulduda kolmanda kümne keskel või suisa neljandas kümnes. Tõsi, MM-il tuli tal leppida kõigest 20. kohaga, ent see-eest tegi ta ajalugu ühel teisel suurjõuproovil.

Pihla on nimelt esimene Eesti sportlane, kes pääsenud maailma ekstreemsportlaste aasta tähtsündmusele, X Gamesile USAs Colorado osariigis Aspenis. Profaanidele olgu selgitatud, et X Games on ekstreemsportlaste hulgas hinnatum võistlus kui olümpiamängud. Sinna saavad kutse vaid need, kes kuuluvad maailma absoluutsesse tippu. Ja Pihla ei olnud seal sugugi statist. 10. koht oli debütandilt üle ootuste kõva tulemus.

Pihla järel läheb Eesti talisportlaste tänavuses pingereas teine koht suusasprinter Peeter Kümmelile, kes sõitis Holmenkollenis MMil välja 6. koha. Pikki aastaid oli Kümmelit seiranud ebaõnn. Viimaks õnnestus kõik ideaalilähedaselt. Ent MM-finaali murdmise eufoorias ei maksa unustada, et sedapuhku jagus õnne ehk ülemäära paljugi. Nii veerand- kui poolfinaalist pääses ta edasi aja põhjal, nn lucky loserina.

Aga nagu elu on Kümmelile korduvalt ja valusalt näidanud, üksnes õnnele lootma jääda ei saa. Heade kohtade jahtimiseks tuleb oma sõidud lõpetada ikka kindlalt teisena, mitte nibin-nabin kolmanda-neljandana.

Kümmeli Eesti parimaks hindamist takistab tõsiasi, et vaid kahel MK-etapil, Rõbinskis ja Otepääl, suutis ta finišeerida esi-30-s. Ka sprinterite arvestuses MK-sarjas teenitud 38. punktisumma pole selline, mille üle uhkust võiks tunda. Ütleme otse: tippkonkurentsis on see harju keskmine.

Kolmas koht siinses edetabelis kuulub Eveli Sauele. MK-etappidel jõudis ta koguni 11 korral esimese 30 sekka ning sõitis parimatena välja 9. ja 10. koha, aga eks nii suurt saaki soosis ka rohke MK-startide arv – tervelt 22. Seevastu MMil jäi ta parimaks 12. koht, mis jääb alla nii Kümmeli 6. kohale Holmenkollenis kui Pihla 10. kohale X Gamesil. Ka MK-sarja kokkuvõttes jäi Saue Pihlaga võrreldes tahapoole, 28. kohale.

Kui sellest, kahtlemata mõneti subjektiivsest pingereast midagi järeldada, siis igal juhul seda, et edukus ei sõltu sugugi rahast ja taustajõududest. Murdmaasuusatajate rahakott on tunduvalt paksem ja abimeeste armee märgatavalt arvukam kui laskesuusatajatel. Aga Pihla, kel pole ainsatki abilist ja kes saab lemmikalaga tegelda suuresti tänu prantslasest poiss-sõbra abile ja toele, trumpab mõlema suusaala esindajad ikkagi üle.
***
"Appi, mis toimub!" tahaks nüüdsel suusaemotsionaalsel ajal teistega koos karjatada. Kas keegi tänast Äripäeva ka on lugenud? Seal on Hannes Sarve lugu "Pankade abiga varad alles, kuid võlast vabaks", mis räägib Eesti Suusaliidu endise Šmigun Teami mänedžeri Kristjan-Thor Vähi kahtlastest ja kummalistest äriskeemidest, kuidas ta oma firmad koos äripartneriga põhja lasi, aga sealt enne varad välja kantis. See kõik algas juba siis, kui Vähi oli ka suusatamises aktiivselt tegev, mis paneb mind küsima: kas seal Eesti Suusaliidus on enamik inimesi selliseid, kes niisuguste tegudega, mille peale ausad inimesed tagasihoidlikult öeldes nina kirtsutavad, silma paistavad?
******
Horvaatia rannik. 27. juuni 2010. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 1: Kataloonia velotuur möödub Barcelonas Kolumbuse mälestussambast. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Eesti Suusaliidu koosolek teisipäeval Toomas Savi juhtimisel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kadri Pihla hüppel La Molinas. Foto autor: Pierre Vaultier
Foto 4: Kadri Pihla freeride-sõidul. Foto autor: Pierre Vaultier

Pühapäev, aprill 10, 2011

Pullerits: Kas edasine võitlus avab Pandora laeka?

Hästi, vägagi hästi mäletan seda, kui siin korduvalt Andrus Veerpalu teemal kirjutades tulid ridamisi süüdistused, et olen paranoik ja peaksin psühhoneurohaiglasse minema. Nüüd on see, millest siin kirjutasin, kõigile teatavaks saanud, aga nii palju suuremeelsust varasemail lahmijail ei ole, et oma alusetute etteheidete eest vabandada. Nagu tegi seda kolleeg Andres Jõesaar ERRist, kes pidas aumehelikuks tunnistada, et süüdistas ajakirjandust alusetult, kui soovitas suusaringkondadel meediaväljaanded kohtusse kaevata.

Kuid olgu pealegi, ega vägisi väljakaubeldud vabandused siirad olegi. Need peavad inimese enda seest tulema, siis on neil väärtust. Muu on tühi sõnamulin. Nagu eestlaste uus lemmikmantra: mina usun Veerpalu, sina usud Veerpalu, meie usume Veerpalu. Mina usun, et ma võidan Tartu rattaralli. Kas see usk ning selle korrutamine aitaks mind võidule lähemale? Muidugi mitte. Oma usupimeduses said erilise totrusega hakkama need, kes püüdsid korraldada Veerpalusse uskumise väljendamiseks ja Veerpalu toetuseks suuri inimkette. Valus oli lugeda, kuidas neile üritustele vaid üksikud kohale ilmusid. Suure aplombiga üleshüütud üritus ei tekitanud visinatki. Ainus, mida need usupimedusega löödud saavutasid, oli Veerpalule veel kord valu tekitada - pagana pihta, inimesed ei vaevunud tema toetuseks väljagi ilmuma. Mida nende iidol selle peale tundma peaks? Annaks saatus, et uudis sellest nurjunud üritusest välismeediasse ei jõuaks - pealkiri "Inimkett Veerpalu toetuseks tõi kohale alla saja inimese" oleks tõeline karuteene Veerpalule. Selles lolluses ei oleks temal küll vähimatki süüd.

Minu jaoks, kui vaatate möödunud kuu postitusi, ei ole kõnealuse juhtumi peaküsimus olnud eales Veerpalule "ära teha", nagu paljud on ekslikult väitnud - sest mul puudub vähimgi põhjus, mille eest "ära teha". Veerpalu pole kunagi jätnud vastamata ühelegi minu küsimusele ega terele, ta on alati isegi tagasi helistanud, kui mu numbri on oma telefonist leidnud. Peaküsimus on olnud selles, et kogu juhtumit on üritatud ühel või teisel moel, vähemal või suuremal määral kinni mätsida, mida ka asjaosalised viimaks tunnistasid. Ja omades infot, et Veerpalu dopinguproov andis positiivse vastuse, siis - kasutades siin hea sõbra Art Soonetsi üht stammväljendit - see ajas mul küll sita keema, kui dopinguproovi tulemust ametlikult ja avalikult tagasi aeti. Seda, et nii mulle kui ka teile kogu aeg valetati, on taas asjaomased isikud ise tunnistanud.

See, mis mind kõrvalseisjate ja informeerimatute arvates teemaga põhjendamatult järjepidevalt tegelema ajendas, oli valetamine ja vassimine ja info jõhker varjamine. Kuna mul oli tänu allikaile asjast põhjalikum ülevaade kui kellel tahes siinseist lugejaist - ja minu allikad, olgu lisatud, ei olnud Gea Muru ega Kristel Berendsen, kelle nimed leidsin SA Eesti Antidopingu kodulehe kontaktide lingi alt ja tõepoolest mõtlesin neile helistada, aga ei teinud seda (võite leida ise nende kontaktid ja järele kontrollida, et ma teile ei valeta: ma pole kummagagi Veerpalu teemal sõnagi vahetanud) -, oli mulle ka selge, et antud teemaga üritatakse mängida musta ja kahtlast mängu. Ja just see mind nii palavikuliselt tegutsema ajendaski - Eesti Suusaliidu meeleheitlik katse valetada, varjata ja vassida. Valetajate, varjajate ja vassijate vahele võtmine oli minu peamine motivaator, sest Veerpalu kohta ei olnud mul ju midagi öelda ega lisada - tema proovid olid võetud, need olid tõsiasi, ainult et mul polnud paberit, et tollal nii julma ja jõhkra infoga välja tulla.

Selleks, et valetajaid, varjajaid ja vassijaid n-ö urust välja suitsetada, tuligi neile siinses blogis survet avaldada. Tagamõte oli lihtne: anda neile mõista, et mu kolleegid teavad väga-väga palju, ja ei ole mõtet üritadagi asja kalevi alla suruda. Nagu näha, kandis see survestamine lõpuks vilja.

Kõige selle juures oli mul hirmus kahju, et kogu ses ebaõnnestunud etenduses, mille Eesti Suusaliit korraldas, jäi hammasrataste vahele just Veerpalu. Jälgisin sündmuste hargnemist Ameerikast ja mul oli väga kurb, et Veerpaluga nii läks. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Mina ei ole tolle aine sattumisega tema organismi kuidagi seotud.

Mõned küsisid kommentaaride rubriigis, miks ma kaugel maal viibides sõna sekka ei öelnud. Aga mida mul olnuks öelda? Kõik, mis mul öelda, olin ma eelnevate nädalate jooksul ära öelnud. Seda esiteks. Teiseks, mul polnud kaugel viibides uut infot. Niisama plõksida ja vahutada ei olnud üliemotsionaalses olukorras eriti mõtet. Seega, õigus oli neil, kes minu siinsete esimeste Veerpalu-teemaliste sissekannete aegu oletasid, et niisama tühja oletuste juttu ma ei puhu, et midagi kindlat peab mul ikka tagataskus olema. Kas te tõesti mõtlesite, et ma tulen siin alusetult lahmima ja kedagi süüdistama? Pole minu stiil - ja soovitan ka kommenteerijail mitte lahmida, kui infot pole.

Praegu teeb mind pisut ärevaks Veerpalu ja tema abistajate soov oma võitluses iga hinna eest lõpuni minna. Laupäevases Postimehes rääkis Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port kolleeg Peep Pahvile väga selgelt ja kainestavalt, kui lootusetu see võitlus võib olla. Ja samas märkis, et asja torkima minnes võidakse lahti teha kaheksa viimase aasta proovid. Kes teab, mis üllatused sealt välja võivad tulla. Ega keegi ju nüüd ka osanud arvata, et proovid midagi hullu võiks näidata. Aga kui ilmneb, et sama kasvuhormoon sisaldus ka varasemate aastate proovides? Kui keegi ei tea, kuidas see hormoon nüüd Veerpalu organismi sattus, siis kas saab olla kindel, et see pole sinna ka varem sattunud? Ja siis minnakse juba medalite kallale...

Paar aastat tagasi vestlesin ühe Tartu Ülikooli teadlasega, kes märkis, et Venemaalt on käidud siinmail külas just huviga kasvuhormooni kasutamise suhtes. Kust nad teadsid, et Eestis võiks olla sellealast know-howd? Tookord võtsin nii mina kui võtsid ka teised, kes sellest kuulsid, toda kasvuhormooni juttu paraja lõõpimisega. Liiati, nagu nüüd teame, ei suudetud selle hormooni kasutamist kuni viimase ajani eriti usutavalt testida. Nüüd on aeg edasi läinud. Niisiis, küsimus: kas see pole Pandora laeka avamine, kui minna õigust taga nõudma?

Teisalt, ja asja positiivses valguses vaadates: kui lasta ka Veerpalu vanad proovid üle testida ning selgub, et need on puhtad, siis ei saa kellelgi, näiteks norrakatel, olla alust kahtlustamiseks, et äkki polnud ka Veerpalu varasemad võidud puhtad. Jah, selle nimel tasub riskida.

Aga mis siis saab, kui risk end ei õigusta?
******Horvaatia rannik. 27. juuni 2010. Foto autor: Priit Pullerits

Foto 1: Andrus Veerpalu ja Mati Alaver Eesti Suusaliidu korraldatud dopinguteemalisel pressikonverentsil. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Miiting Tallinnas Andrus Veerpalu toetuseks. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix