Kolmapäev, august 31, 2011

Pullerits: Mis seletab Veerpalu suurt toetajaskonda?

Noor kolleeg Alo Raun ei saanud eile vist ise ka aru, kuidas ta andis Postimehe teise külje arvamusloos "Positiivse Vabaduse Eesti" meile kõigile olulise võtme Veerpalu õigustajate ja Facebookis temasse uskujate suure grupeeringu moodustumise mõistmiseks. Ta kirjutab oma põlvkonnast, alla 30-aastastest:

"Meie noor põlvkond, eriti tulevane eliit, tundub olevat hoopis teisest puust. /--/ See on uus liberaalsus, kus hinnatakse kõrgelt iga inimese vabadust – sõltumata rahakotist, rahvusest, puudest, seksuaalsest sättumusest jne. See on põlvkond, kes ei taha ärapanemisi, valju korda, karmimaid karistusi ega nulltolerantsi, küll aga hindab inimõigusi, legaliseerimist, sisedemokraatiat, kaasamist, pehmeid lahendusi ja sallimist."

Ma lisaksin siia vaid ühe olulise asja, mida see uus põlvkond hindab, kuid mida ta ise kõrvalt näha ega tunnistada ei taha: moraalne relativism.

Kui me nüüd kõik selle, millele juhtis tähelepanu kolleeg Raun, paneme kokku sellega, millised inimesed moodustavad enamiku Facebookis möllajatest, siis ei ole raske märgata, miks just seal on moodustunud ligi 70 000-liikmeline kommuun "Usume Andrus Veerpalu!".

Sellepärast, et nad ei salli nulltolerantsi - sealhulgas nulltolerantsi dopingu tarvitamise suhtes, vaid püüavad seda ilmselgelt õigustada (kõik kasutavad; kui kasutaski, siis vähe ja sedagi õilsatel eesmärkidel; meie meestele tahetakse ära teha...).

Sellepärast, et nad ei salli valju korda: nad ei salli seda, et petised tuleb igal juhul vahele võtta ja neid tuleb karistada, vaid eelistavad sellele õndsat teadmatust (ignorance is bliss) - parem, kui see asi Veerpaluga poleks üldse päevavalgele tulnud.

Sellepärast, et nad ei poolda karme karistusi: Veerpaluga juhtunu asjaoludele tuleb nende arvates vaadata läbi sõrmede ja need, kes tõde üritavad välja sõeluda, on tõprad ja reeturid.

Sellepärast, et nad ei taha ärapanemist (jah, ärapanemine kui selline oma puhtal kujul ei ole ilus), mis aga neile tähendab, et kuna Veerpalu on eesti rahvale kinkinud nii palju kauneid hetki, tuleb teda elu lõpuni kätel kanda isegi siis, kui ta on hakkama saanud mõne teoga, mida me teiste puhul kindlalt tauniksime - ehk Veerpalu on alati puutumatu. (Kahjuks on sama lähenemist viljelnud ka muidu mehise olekuga kolleeg Peep Pahv, kes on odaviskaja Andrus Värniku avalikke fopaasid õigustanud väitega, et mees on toonud MMilt kuld- ja hõbemedali.)

Sellepärast, et nad hindavad inimõigusi, mida nad laiendavad sinnamaani, et teatud tegelasi ei tohi mingil juhul kritiseerida, et teatud inimeste kohta ei tohi ebameeldivat teavet avaldadagi (vt eelmine lõik), et igaühel on õigus eraelule, ja Veerpalu on nüüd eraisik, mitte enam suusataja, kuni selleni välja, et kas tõe selgitajad Veerpalu lastele ka mõtlevad. (Kas Mati Alaver ja Toomas Savi ja Jüri Järv mõtlesid Veerpalu lastele, kui nad lasid sel juhtumil selleni areneda, et nüüd on lugu petmiste ja vassimiste tõttu hullemast hull?)

Sellepärast, et nad hindavad legaliseerimist - oletan, et siin mõtleb kolleeg Raun nii pehmete narkootikumide kui homoabielude legaliseerimist -, mis tähendab, et küllap väärib nende käsitluses legaliseerimist ka mõnede keelatud ainete kasutamine spordis.

Sellepärast, et nad hindavad sisedemokraatiat - kuid ainult sinnamaani, kui see demokraatia toetab nende seisukohti. Ehk kõik need, kes ei nõustu nende hinnanguga, ei nõustu seisukohaga "Usume Andrus Veerpalu!", ei vääri vähimatki kuulamist ega mingitki lugupidamist.

Sellepärast, et nad hindavad kaasamist, mis tähendab, et igaühe seisukoht, kui alusetu ja informeerimatu ja lapsik see Veerpalu küsimuses ka ei ole, väärib sama palju arvestamist ja kuulamist, nagu Veerpalu kaasuse lahtimuukimise kallal kõvasti vaeva näinud Peep Pahvi, Tuuli Kochi ja Jaan Martinsoni öeldu-kirjutatu. Väga tabavalt ja irooniliselt ütleb sedasorti isetarkade kohta minu laupäevase Sulev Kõksi portreeloo Postimehe kommentaariumis keegi Jeekim: "Asjal on ka helge külg - taksojuhid ja koduperenaised panevad kommentaariumis isomeerset polümorfismi nigu puitu. Ilmselt stimuleerib see kurb sündmus andekate noorte minekut biokeemia ja geenitehnoloogi alale ja mine tea, saame äkki mõne nobelisti."

Seepärast, et nad hindavad pehmeid lahendusi: et vaikime asja maha, ei ole mõtet seda suure kella külge panna jne. Täpselt nagu on seda teinud ESLi nimeline muinaslaev.

Sellepärast, et nad hindavad sallimist: nad ei taha ega julge langetada otsuseid, igatahes mitte kriitilisi ja hukkamõistvaid, vaid proovivad iga hinna eest, maksku mis maksab, kas või ilmselgeid tõsiasju eitades, kõike tolereerida, kõigest aru saada, kõike mõista, kõike õigustada - jah, ka neid, kes spordis dopinguga vahele jäävad.

Mis kokkuvõttes ei olegi midagi muud kui moraalne relativism.

Ja mis on selle kõige tulemus, näiteks sportlikul areenil? Liiga palju memmekaid. Liiga palju pehmeid mehi. Lõtvu mehi. Tahtejõuetuid mehi. Võitlusvõimetuid mehi. Mittesitkeid mehi. Ja siis mõeldakse ja arutletakse, teiste seas professor Rein Taagepera, miks küll naised tänapäeval abielluda ei taha. Aga sellepärast, et noored naised tunnevad vaistlikult ära, et liiga palju on uues põlvkonnas kõlbmatuid mehi - nõrku mehi, kellele ükski naine toetuda ei saa ega tahagi.

Vaat siis, mis seos võib Veerpalu lõputul dopingulool ja tema Facebooki hiiglaslikul toetajaskonnal olla noorsoo mandumisega.

Muide, Norra käija Erik Tysse ei saanud rahvusvahelises spordiarbitraažikohtus WADA vastu õigust.
******Kinney Road, Tucson Mountain County Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu oma abiliste advokaat Aiver Pilve (vasakul) ja Mati Alaveriga (paremal) 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ajakirjanduse esindajad 23. augustil Tallinnas Andrus Veerpalu dopinguteemalisel pressikonverentsil. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Pühapäev, august 28, 2011

Pullerits: Mida ütlete, Veerpalu kaitsva teadusgrupi juht?

Ja nüüd saab Andrus Veerpalu dopingujuhtumi asjus sõna tema teadlastest kaitsegrupi juht, Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professor Sulev Kõks (fotol paremal ja all). Selle vestluse tihendatud versioon ilmub esmaspäevase Postimehe arvamusküljel, siin on teavet veidi rohkem - kõik ju lehte ei mahu.

Miks otsustasite Veerpalu kaitsetiimiga liituda, kuigi selle skandaaliga on kaasnenud algusest peale valetamised ja vassimised?
Minu poole pöördus üks Tartu Ülikooli professor – see oli puhtalt ülikooli professorite initsiatiiv –, et mis ma arvan Veerpalu loost. Olles kasvuhormooni teemaga põgusalt kursis, olid mul tekkinud omad mõtted. Teadsin, et selle määramine on üsna raske ning et seda ei ole ka dopinguainena väga kerge määrata. Ütlesin, et mul on huvi. Arvasin, et Andrus ei valeta. Hakkasime asja lähemalt uurima ja suhteliselt ruttu tekkis tunne, et selle testiga ei ole kõik korras. Uuritavat materjali oli palju.
Et miks ma selle asja ette võtsin? Leian, et Tartu Ülikooli üheks missiooniks on anda Eesti riigile võimalikult objektiivset teaduslikul analüüsil põhinevat infot. Seega, olles Tartu Ülikooli professor, on mul teatud vastutus kasutada oma teadmisi ühiskonna liikmete heaks, kui neil on seda vaja – see on kõige olulisem põhjus. Kui kellelgi on vaja head nõu, ja ma oskan seda anda, siis ma sellest ei keeldu.
Aga nagu öeldud – kasvuhormooniga seonduv ei ole väga lihtne.

Ilmselt seetõttu ei saagi lihtsurelikud kõigest enam aru?
Absoluutselt ja arusaadavalt. Teema ongi keeruline. Samuti on meedias asjasse süvenemise asemel läinud teema käsitlus kõrtsikakluse tasemele: mingit arutlust enam ei toimu, käib ainult toolidega vehkimine.

Ja see töö Veerpalu heaks on olnud täiesti tasuta?
Täiesti tasuta. Oma vabast ajast.

Mis on veel motiveerinud?
Isiklikult on motiveerinud ikka teaduslik huvi, saada selgeks, mis kasvuhormooni testiga ikkagi toimub. Kasvuhormooni füsioloogia on äärmiselt keeruline ning sellest teatakse üllatavalt vähe.
Arvan, et seoses teadusgrupi moodustamisega oleme aidanud kaasa, et Eestis oleks tulevikus sportlastel natuke turvalisem sporti teha. Keegi ei peaks kartma seda, et valepositiivne test võiks karjääri või lausa elu ära rikkuda. Me ei ole oma tegevuses väga kaugele jõudnud, aga me ei lähe kuhugile Andruse selja tagant ja oleme seal nii kaua, kui peab olema. See on teatud missioon, ja selle eest ei saa raha küsida.

Kuid oma senisel teadusteel ei ole te varem otseselt kasvuhormooniga tegelenud?
Jah, ei ole, aga olen uurinud peptiide, ajus näiteks, ja olen kasvuhormooni teemadel avaldanud üks või kaks artiklit – mul on üks hiiremudel, kellel on kasvuhormooni häire. Kasvuhormoon on üsna keskne molekul füsioloogias, ja kuna töötan füsioloogia instituudis, ei olnud antud teema mulle väga võõras.

Minu arvates peaks teid kummitama üks dilemma. Kui teadlane asub midagi uurima, siis selleks, et teha seda objektiivselt, peavad tal olema kõik vajalikud lähteandmed. Kas olete kindel, et teil on kõik need olemas, või saite äkki Veerpalult poolikud andmed, kus mingi aine kasutamine on varjatud? Siis on ju tulemuseks ebateadus. Või anti teile konkreetne ülesanne jõuda igal juhul teatud tulemuseni, millisel juhul pole see enam objektiivse teadlase töö, vaid pigem Aivar Pilve stiilis advokaaditöö, kus tuleb näha vaid teatud asjaolusid ja teisi ignoreerida, peaasi, et saavutate kliendile meelepärase tulemuse?
Ohohoo... Alustan sellest, et ma küll ei tunne Aivar Pilve väga palju, aga olles nüüd kokku puutunud, ei ole teie hinnang temale selles küsimuses väga õige. Eks iga inimene käib tööl selleks, et raha teenida, aga tasustamine ei tähenda, et meile on antud käsk saada kindlasti n-ö õige tulemus.
Mis puudutab mind, siis ma ei võtnud seda asja ette põhjusel, et midagi puhtaks pesema hakata. Me ei saanud ka kellegi käest käsku seda teha. Meil oli endal teaduslik huvi teha kindlaks, kuidas WADA test töötab. Saime Andruse meeskonnalt täieliku kinnituse, et kasvuhormooni pole süstitud, ning infovahetus nendega on olnud väga avameelne ja avatud.

Mis moel kinnituse saite?
Saime kirjaliku kinnituse ja mul ei ole tekkinud kordagi kahtlust selle õigsuses.
Teema käsitlused ajakirjanduses on ajanud lugejad segadusse. Me ei ole tahtnud mitte midagi varjata. Aga küsimus on selles, et kui meil oli augustis pressikonverents või juunis ärakuulamine, siis poetades ühe lause, kirjutati sellest kümme lugu ja arendati teema risti vastupidiseks sellele, mida see lause sisaldas. See häirib. Pärast viimast pressikonverentsi oli hea tunne, et jagasime infot, inimesed said targemaks, hakkasid lugema materjali ning ootasime, et tulevad sellised kõned nagu teilt, kus on asjalikud küsimused – aga ei! Hakati hoopis süüdistama, justkui peseme kedagi puhtaks. Ei süvenetud teemasse ehk sellesse, mida ja miks me väidame oma raportis. Probleem on selles, et FIS pole ühtki meie argumenti võtnud tõsiselt, nad ei ole üldsegi neile vastanud. Mis oli WADA vastus meile – seal on dokumentaalne kinnitus kõige olulisemale asjale: WADA ei tea ise ka, mida ta mõõdab selle testiga.

Ongi nii kirjutatud?
Nii ei ole sõna-sõnalt kirjutatud, aga kui te loete vastused kokku, saate aru, et ei ole selge, mida see test mõõdab. Nad väidavad, et see mõõdab kasvuhormooni, aga sellele puudub igasugune kinnitus. Miks [USA jalgpalliliiga] NFL tahab lükata edasi kasvuhormooni testi kasutamise? Sellepärast, et WADA ei ole esitanud piisavalt materjali, et see test mõõdab seda, mida ta väidab, et see mõõdab – kasvuhormooni.
See on tõsine problemaatika. See on inimlikult arusaadav, miks kasvuhormooni test on turule tulnud. WADA on töötanud välja ühe testi läbi häda, on kümme aastat sellega vaeva näinud. Lõpuks peab jõudma tulemuseni, sest selle peale on raha kulutatud. Tekib teatud surve selle juurutamiseks. Testi kasutati mitu aastat ilma ühegi tulemuseta. Ja nüüd peab äkki tulemus tulema! Need asjad ei käi niimoodi. Testid tuleb enne kasutuselevõttu korralikult valideerida. Kõik, kes on bioloogiat õppinud, teavad, kuidas analüüse tehakse ning ükski test pole veatu. Sõna valepositiivne ei saa ju olla võõras sõna! Ka WADA peab tõestama, et nad mõõdavad õiget asja.

Kas lisaks kriitikale, mida Eesti teadlased on kasvuhormooni testile teinud, jagub teil öelda selle testi kohta ka midagi head?
Kiita on seda testi tegelikult raske. Kuna meie olulistele küsimustele pole vastuseid tulnud, on sellele küsimusele raske vastata. Praegu oleme dilemma ees – Andruse meeskonnast oleme saanud kõik meile vajaliku info, aga me ei ole saanud enamikku küsitud infost WADA-lt. Kuid võin spekuleerida: võimalik, et see test töötab siis, kui mõõta kasvuhormooni taset hommikul rahulikus olekus. Hea on see, et test võib-olla töötab siis, kui inimene on kasvuhormooni süstinud. Tundub, et sellised isikud püüab ta kinni, aga me ei ole kindlad, sest selle kohta on testi väljatöötajad esitanud info 20 isiku kohta! See näitab testi valideerimise taset – testi katsetati 20 inimesel, kes olid endale süstinud kasvuhormooni. See ongi asjaolu, miks me väidame, et test on valideerimata.
Siit hakkab probleem pihta: valideerimata test püüab kinni ka sellised isikud, kes ei ole kasvuhormooni süstinud, need, kellel on kasvuhormooni suhe läinud paigast ära füsioloogilistel põhjustel. Samuti ei ole ära kinnitatud, kui suur on selle testi ennustav väärtus – igal testil on predictive value, mis ei ole kunagi 100 protsenti, vaid pigem 60 või 80 protsenti, mis tähendab, et iga test eksib.

Aga huvitav, miks on pooleteise aasta jooksul, mil kasvuhormooni testi on kasutatud, saadud kõigest üksainus valepositiivne vastus, ja just Veerpalu puhul?
Aga kui mitu positiivset testi on üldse saadud?

Minu teada neli.
Jah, ja neist kaks sportlast tunnistasid üles, et nad süstisid kasvuhormooni. Test tuvastab süstimist kuni 36 tundi...

Kas mitte 24 tundi?
Ütleme, et üks ööpäev. Öeldud on, et 24-36 tundi, siis hakkab test juba kõvasti valetama. Ütleme nii, et kui reedel süstida, siis pühapäeva õhtul enam ei ole aine tuvastatav. Testi väljatöötajad on väitnud, et nad on testinud ära umbes 4000 olümpiasportlast – kuidas on võimalik, et 4000st on neli positiivset? Ja kui nad väidavad, et mitte ühtegi valepositiivset ei ole, siis see test ju üldse ei tööta! Vähemalt valepositiivsed peaks nad kätte saama.
Ütleme, et mitte keegi nendest 4000st ei süstinud. Aga mingit «müra» pead sa ikkagi saama. See on oluline indikatsioon, et midagi on selle testiga viltu. Testi väljatöötaja on öelnud igas artiklis, et test vajab korralikku valideerimist erinevates spordialarühmades ja erinevates tingimustes. Ta tunnistab, et ka hüpoksia võib seda testi mõjutada. WADA väidab aga ilma testimata, et ei, alpimajas viibimine testi tulemust ei mõjuta.

Selle teema üle vaieldes on aetud korduvalt segi kaks asja: üks on kasvuhormooni tase organismis ja teine isovormide vahekord. Millest meie siin praegu ikkagi räägime? WADA reklaamib, et nad mõõdavad isovormide vahekorda, et test on tundetu või robustne tegeliku kasvuhormooni kontsentratsiooni suhtes. See on puru silmaajamine. Test baseerub tegelikult kasvuhormooni kontsentratsiooni mõõtmisel: seal saadakse kaks numbrit, need jagatakse omavahel ja võetakse suhe. Mõõdetakse 22-isovormi kontsentratsioon ja mõõdetakse ära üldine isovormide kontsentratsioon ning võetakse nende kahe suhe ja pannakse piir ette, millest ei tohi suhtarv üle olla. Sisuliselt mõõdab test kahe erineva fraktsiooniga kasvuhormooni kontsentratsiooni.
WADA tunnistab, et suhe muutub pärast trenni, kuid ütleb, et see suhe läheb ruttu [normaalseks] tagasi. Aga me ei tea, kui ruttu see tagasi läheb.

Seda imelikum, et kui pingutuse järel läheb suhe paigast ära, siis miks ei ole peaaegu ükski sportlane seni vahele jäänud, kuigi nad on pärast võistlusi sageli lausa pilditud?
Tegelikult ei ole selle kohta infot olemas. Tuleb küsida WADAst, kas keegi on vahele jäänud! Kui [inglise ragbimängija Terry] Newton esimesena kasvuhormooniga vahele võeti – ta ütles, et jah, süstisin –, ilmus Science’is artikkel. Sealt näeb, et enne teda testiti ka inimesi, kes samuti andsid positiivseid tulemusi, aga neile ei juletud näpuga näidata, sest keegi ei tunnistanud [kasvuhormooni kasutamist]. Sellest vaikitakse.

See on teilt väga kõva väide!
Lugege Science’i artiklit! Seda testi pikalt välja töötades saadi tulemusi, millega ei osatud midagi peale hakata, kuni ilmus välja Newton ja ütles, et jah, mina süstisin, ja siis võeti test käiku.
Oleme küsinud valideerimisandmeid ja meile pole neid antud. On öeldud, et võtke kolm artiklit, mis testi väljatöötaja on kirjutanud, et need on meie valideerimised. Aga nendes artiklites seda testi ei valideerita, räägitakse printsiibist, et saja inimese peal on testitud – ja kõik. Testi valideerimine eeldab ikka väga pikka tööd. Meil on oma raportis kirjutatud, et seal peab olema näidatud, kui palju on näiteks valepositiivseid või valenegatiivseid, nii et me saame teada, kui usaldusväärne test on.
See kõik kõlab uskumatuna! Kui me selle teemaga tegelema hakkasime, siis mingi aeg mõtlesin, et saame millestki väga valesti aru. Aga tuleb välja, et ei saa.

Mul jääb nüüd mulje, et meil on Eestis teie tark teadusgrupp ning FIS ja WADA on kasvuhormooni testi küsimuses täielikud vassijaid ja hämajaid.
Me kindlasti ei väida, et WADA ja FIS on vassijad ja hämajad, kuid on terve rida küsimusi, millele nad pole meile selle protsessi käigus vastanud. Lisaks Eesti teadlastele on ka mujal väga tõsiseid teadlasi, kes on samamoodi selle testi usaldusväärsuse seadnud kahtluse alla. Aga jah, põhimõtteliselt võib seda ka nii väita [nagu ütlete]. FISil ja WADA-l on oma seisukoht, aga nad ei tõesta oma seisukohta. Meie seisukoht on see, et ei ole piisavalt esitatud tõestusmaterjali testi töötamise kohta ning seetõttu ei ole tõestatud, et Andrus süstis kasvuhormooni. Nemad ütlevad, et on. Nii see vaidlus käibki. See on nagu liivakastivaidlus: meie tahame lisainfot, aga nemad ütlevad, et ei saa ja ei anna, kõik. Me tahtsime osta testimise komplekti firmast, kes seda toodab, aga nad ei müünud meile. Oleme küsinud infot juurde, aga seda meile hästi ei taheta anda. Ma ei tea, mis seal taga on.
See on organisatsiooni käitumine: me oleme võtnud vastu otsuse testi kasutada ja see peab siis õige olema ja me peame selle eest seisma. Väga raske on tunnistada oma vale otsust tagantjärele, see on inimlikult hästi arusaadav. FISil oli samamoodi väga raske anda Andrusele õigust. FIS oleks siis hammustanud oma paremat kätt.

Kuidas võiks seda olukorda lõpuks ikkagi lahendada, kui eri leerid on nii erinevat meelt?
Ootame ikka vastuseid neile küsimustele, mis meie raportis on. Ootame lisainfot testi väljaarendajatelt ja WADA-lt – testi kasutaja peab ikka tõestama, et see test mõõdab seda, mida ta väidab. Tõestamise kohustus lasub ju WADA-l ja FISil, aga mitte meil. Nemad peavad suutma tõestada, et Andrus süstis kasvuhormooni. Praegune test seda ei tõesta.

Aga kui seda infot ei tule, siis jääb Veerpalu pro forma alati süüdi, ent inimesed, kes temasse ikkagi usuvad, võivad elu lõpuni jääda kandma loosungit, et «Usume Andrus Veerpalu!» –ja lõplikku tõde siis vist meie elu jooksul ei selgugi?
See on väga keeruline küsimus. Ma väga loodan, et CASis [Rahvusvahelises Spordiarbitraažikohtus] läheb meil senisest paremini ja seal võetakse kõik asjad lahti, et CAS suudab välja nõuda need dokumendid ja info, mida me oleme tahtnud näha.

Aga kui juhtum läheb CASi, olen kuulnud, et FIS võib avada ja lüüa letti ka Veerpalu varasemad dopinguproovid ja siis me ei tea, mida kõike neist uute meetoditega leida võidakse? Küsiks kõigepealt seda, mis küsimust tahetakse selle avamisega lahendada.

Kui teie püüate FISi nurka suruda, siis on ootuspärane, et FIS paneb kõik oma argumendid mängu, nagu teie olete pannud kõik oma argumendid mängu. FIS ju säilitab proove väga pikalt.
Uute proovide avamine on Pandora laegas. See ei lahenda praegust küsimust, see ei anna lisainfot vaidlusaluste proovide kohta. Samuti ei anna see lisainfot ka testi töökindluse kohta. Meid huvitab, kas proovid, mis Andrus andis, on postiivsed või valepositiivsed, ja meie väidame, et valepositiivsed, kuna need võeti sobimatutes tingimustes [pärast pikka treeningut ja alpitoas]. Ja teiseks, praegused andmed, mida WADA on esitanud, ei luba üldse hinnata, mida see test mõõdab. Need on meie kaks põhiargumenti. Kui panna need kokku, ei tekita need meis kahtlust, et Andrus oleks süstinud.

Lähtudes senitehtud tööst, siis kui suur on tõenäosus, et Veerpalu on siiski kasutanud kehavälist kasvuhormooni.
Praeguses olukorras võin öelda, et see on null.
Kogu selle protsessi käigus on minus üha süvenenud veendumus, et see kõik ei ole õige, ja mul on kahju sportlastest, kes seeläbi kannatavad.
***
Lisaküsimus tuleb Postimehe juhtivtoimetajalt Kalle Muulilt:
Kas WADA on üldse kohustatud dopingutarvitajale nende nõutud tõendeid esitama? Kas WADA peab Kõksi-Veerpalu-Eesti Suusaliidu kõikidele küsimustele vastama? Või on see WADA suva, kas ta vastab või mitte? Kaldun arvama, et WADA-l ei ole kohustust Kõksile-Veerpalule oma testi paikapidavust tõestada. Kui WADA-l oleks kohustus dopingupruukijate kõikidele küsimustele vastata, siis peaks nad endale miljoneid kirjasaatjaid palkama, kes ainult vastamisega tegeleksidki. Arvan, et WADA peab vastama FISi ja spordiarbitraaži küsimustele, aga mitte Veerpalu-Kõksi küsimustele. Ja kui WADA pole Kõksi küsimustele vastanud, siis ainuüksi vastamata jätmisest ei saa veel järeldada, et vastuseid polegi. WADA saadab oma vastused spordiarbitraažile, kui arbitraaž neid küsib.

Kõks vastab:
See on huvitav küsimus. Esiteks, Veerpalu pole dopingutarvitaja, vähemalt polnud kuni FISi otsuseni. Seni olid tal A- ja B-proov positiivne. Ja kuni FISi otsuseni oli asi nn uurimises. Teiseks, see info, mida me küsime, on avalik ning selle edastamises ei oleks midagi imelikku. Vastupidi, tegelikult on neil kohustus tõestada, et see test töötab, ning nad peavad seda üheselt suutma näidata, mida see mõõdab. Selles mõttes on neil kohustus - test peab olema valideeritud ning ikkagi tõepoolest mõõtma seda, mida väidetakse. Ja ega nad ei keeldunud küsimustele vastamast, kuid nad vastasid väga formaalselt või nii pinnapealselt, et sellega polnud midagi eriti peale hakata. Ning kolmandaks, me esitasimegi need küsimused FISile ja FIS edastas need WADA-le. Otse suhtlemist oli vaid WADA laboriga ja testitootjaga.
***
Ja siin on huvilistele viide veel ühele blogile, kus WADA kasvuhormooni test küsimuse alla seatakse. Olgem siiski tähelepanelikud, et viidatav sissekanne on tehtud ligi poolteist aastat tagasi. Äkki on vahepealse ajaga midagi muutunud?
******
Gates Pass Road, Tucson, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Professor Sulev Kõks 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil, tema taga Mati Alaver ja Andrus Veerpalu. (Kolmandal pildil koos advokaat Aivar Pilvega.) Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Laupäev, august 27, 2011

Pullerits: Mis mees on Veerpalu kaitsetiimi tõsiseim tegija?

Reede keskpäeval sain Postimehe peatoimetajalt ootamatu ülesande: kirjutagu ma laupäevase lehe kolmanda külje nädala nägu Andrus Veerpalu kaitsva teadlasterühma juhist professor Sulev Kõksist. Johhaidii, mõtlesin endamisi. Olen näinud Kõksi vaid mõnel pildil, pole teda kordagi kohanud – ja nüüd kirjutagu tema portree!? See ülesanne tundus raskem, kui olnuks samal päeval Tartu meistrivõistlustel jalgratta eraldistardist sõidus 40 km/h lähedase keskmise kiiruse hoidmine.

Väike veebiotsing juhatas mind Novaatori teadusportaali juhi, endise kolleegi Villu Päärti juurde. Ta oli Kõksi aasta tagasi usutlenud. Enamgi veel, ta oli kolm aastat tagasi Tarkade Klubi ajakirjale Kõksist loo kirjutanud. Päärti panus tänases lehes ilmunud Kõksi-loole õige suuna ja vajaliku tooni andmisel oli hindamatu. Mutandi-aspekti, millega huvi köita ja lugu käivitada, leidsin just Päärti abil. Aitäh, Villu! Ja ühtlasi tuli meelde, et Päärti osa minu Eesti suusaradadele ilmumises võis olla isegi suurem kui blogi kaasosanikul Art Soonetsil. Umbes kümme aastat tagasi kutsusin Päärti Tähtvere dendroparki 5 km mees mehe vastu võidu suusatama. Mu treenitus ja oskused olid siis algelised, vanad Visu suusad tagant lõhki, ja nii ma siis kaotasin talle täiesti konkurentsitult. Mäletad, Villu? Aga tõenäoliselt on raske eitada, et too häbiväärne kaotus oli üks tegureid, mis sundis mind edaspidi tõsisemalt harjutama. Ja nagu inglise keeles öeldakse: all the rest is history.

Umbes neli-viis tundi pärast alustamist oli lugu valmis – ja ütlen ausalt, et olin tänulik ja õnnelik, et tolle ülesande sain. Sest nagu spordimehed teavad, mida raskem tundub algul võistlus, siis seda rõõmsam oled, kui edukalt finišisse jõuad. Te võite muidugi jääda eriarvamusele, aga ise olen veendunud, et tegin täiesti korraliku loo. Kui kirjutise valmis sain, tuli viimaks kõne ka Kõksilt, ent siis ei jäänud muud üle, kui vaid kirja pandud fakte telefonivestluses üle kontrollida. Ja, olge rahustatud, küsisin üle, kas võin Veerpalu ja teda nimetada mutandiks, ja ta kinnitas, et jah, võib küll. (Olgu lisatud, et meie hilisemas, õhtupoolses vestluses [kui lugu oli juba ammu Tallinna toimetusse teele läkitatud] tuli välja, et Kõks tunneb väga hästi minu venda, kes on Rootsis juba tosin aastat arst, allergoloog, koguni sealse allergoloogide seltsi president – Eesti on väike...)

Ent see pole sugugi kõik, mis mul Kõksiga seoses teile öelda. There’s more to come. Ehk parimad palad on veel tulekul. Oodake vaid!
******Gates Pass Road, Tucson, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Professor Sulev Kõks 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil, tema taga Mati Alaver ja Andrus Veerpalu. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, august 25, 2011

Pullerits: Kuidas Eesti suusajuhid end üha sügavamasse auku kaevavad?

Vähemasti üks hakkab Andrus Veerpalu dopingujuhtumiga seoses selgeks saama: mida rohkem Eesti suusajuhid - olgem konkreetsed, ennekõike Mati Alaver ja Toomas Savi ja Jüri Järv - ausate ja selgete vastuste andmisega venitavad, mida rohkem nad vassivad ja hämavad, seda rohkem nad lõpuks kahetsema peavad. Tänu kolleegide väga heale tööle - eilses Postimehes Peep Pahv, tänases Õhtulehes Jaan Martinson - hakkavad Veerpalu kaitsetiimi auklikud ja põhjendamatud vastuväited ning sisulised vastuolud üha jõudsamalt päevavalgele tulema, mis kokkuvõttes sisendab lootust, et ükskord saame juhtumist teada ka kogu tõe, kuid teisalt hävitab see viimsegi usalduse, mis rahval skandaali peategelaste vastu võis olla.

Mille peale käib mäng? Ütlen ausalt ja otse: selle peale, et Alaver saaks päästa enda naha ja oma elutöö, ning nii karm kui see ka ei ole, siis lugupeetud Andrus Veerpalu, kui te seda siin lugema juhtute, palun saage aru, et just teie kauase treeneri jäära- ja põikpäine tegevus viimase poole aasta jooksul on kukutanud teid olukorda, kus isiklikes (Alaveri) ja kildkondlikes (suusaliidu) huvides on visatud dzotile ka teid. Vaadake, palun, kõrvalt, ja küsige endalt, miks lasete te, visa võitleja, endaga mängida nagu etturiga, miks olete te selles mängus muutunud tõmmatavaks-tõugatavaks? Iga uus päev on toonud vaid uut infot, mida peatreener Alaver võib küll püüda kõigest väest esitada oma vaatepunktist, aga ta ei anna ilmselt endalegi aru, et isegi tema ei kontrolli enam mängu. Seni, kui polnud FISi dopingupaneeli otsust, jäi eesti rahval suures osas tõepoolest leppida vaid sellega, mida teie kaitsetiimi liikmed ja suusajuhid avalikkusele serveerida püüdsid. Aga nüüd, küllap mõistate isegi, on mängu lülitunud ka teine pool, FIS, mistõttu enam ei kuulu tõe monopol Aivar Pilvele ega Mati Alaverile ega ühelegi neist, kes, olgem ausad, on püüdnud küllaltki ennastsalgavalt asjaoludega manipuleerida ja tõsiasju väänata. Kuid nagu näete, siis seetõttu, et tõemonopol ei kuulu enam neile, on need manipulatsioonid ja väänamised kahe viimase päevaga ajakirjanduses väga kiiresti läbi hammustatud.

Aga kes olen mina, et siin täiskasvanud meest, Eesti ühte edukamat sportlast, manitseda või õpetada? Ent inimesena on mul kurb ja kahju vaadata, kuidas kolmandad, eelloetletud isikud lasevad oma hämamisega - ja neile viidete andmine viimase kahe päeva lehtedes läheb liiga mahukaks, igaüks leiab need artiklid ise, kui huvitub - teisel inimesel pikalt piinelda ja teise inimese saatust hävitavad. Kuid palju, väga palju on veel välja tulemas.

Alustame kas või sellest, et täna rääkisin Tartu Ülikooli teadlasega, kes oli mulle aastaid tagasi muu jutu seas maininud, et TÜs käisid Venemaa suusakoondise treenerid, kes olid tundnud huvi, kuidas kasutada sellist ainet, mida siis tunti valdavalt lühendi all HGF-1. Küsisin üle, kas ta mäletab toda remarki, ja küsisin üle, kas see oli nii, nagu ta rääkis, ja ta vastas: "Jah." Samuti rääkis ta asjatundjana sellest, millest rääkis ka SA Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port, et kaitsetiimi katsed dopinguproovi diskrediteerida on alusetud, põhjendamatud.

Rääkisin ka Eesti mitme suusasportlasega, et kuulda nende käest maad. Nemad on käinud alpitoas, nemad teavad, kuidas see mõjub, nemad teavad, kas seal on tunda ja tajuda, et alpituba on n-ö sisse lülitatud, sest väide, et see oli timmitud 4500 meetri kõrgusele, on ju kaitsetiimi üks nurgakive. Esiteks, ja see on peamine, kinnitas TÜ teadlane Porti öeldut, et kõrgusel pole isovormide vahekorrale mingit mõju. Teiseks aga, nagu tunnistas mulle Jaan Martinson Õhtulehest, kes oli rääkinud eile Alaveriga terve tunni, on alpimaja jutt antud teema kontekstis täiesti mõttetu. Rääkisin Martinsoniga umbes pool tundi, kuid tarkadele lugejatele mõistetavatel põhjustel ei saa meie ääretult huvitava vestluse sisu siin avaldada, ent sain aru, et küsimusi on õhus tõesti ääretult palju ja neid tuleb üha juurde, mida rohkem tõde peitvad jõud tõde peita üritavad. Nagu Martinson nentis, siis hakkavad pusletükid tasapisi paika kukkuma, et tervikpilt lõpuks kokku saaks.

Kohtusin eile konspiratsiooni mõttes õhtuhämaras ühe Eesti suusaspordi tähtsa tegelasega. Sain mitmed uued pidepunktid, ja et mitte üldsõnaliseks jääda, siis olgu üles visatud ka mõned süütumat sorti uued küsimused. Aga lubage, et annan teile enne lühidalt paar taustadetaili, et kontekst paika saaks.

Esiteks, uurisin kevadel, kust saaks Eestis kasvuhormooni, ja sain teada, et varem toodi seda Eestisse Leedust. Teiseks, nagu teate - ja sel teemal kuulsin seoses suusakoondise ja Alaveriga intrigeerivat juttu ka Martinsonilt -, siis keelatud ainete transportimine ühest riigist teise on ohtlik ettevõtmine, mistõttu seda tuleb diskreetselt teha.

Ja nüüd siis need kaks küsimust, mis eile konspiratiivkohtumiselt teiste seas kõrva jäid. Esiteks, mida olla teinud mõni aasta tagasi peatreeneri pool mitu päeva üks leedulanna? Ja teiseks, miks olla suusaliidu büroo boss sõitnud Tšehhimaale MMile teistest eraldi sõiduautoga?

Õhus on palju küsimusi. Nüüd läheb aga suusaliidus ilmselt taas lahti nõiajaht, nagu läks pärast seda, kui Veiko Visnapuu avaldas Eesti Päevalehes suusaliidu kirjavahetuse seoses Tiit Peki tõrjumisega FISi struktuuridest, et kes lekitas. Jõudu suusaliidule! Eks alati ole kergem tegelda küsimusega, kes rääkis, mitte küsimusega, et mehed, kurat, mida me siin ikkagi tegelikult teeme.
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Andrus Veerpalu 23. augustil Tallinnas pressikonverentsil. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, august 24, 2011

Pullerits: Kelle võit ja kelle kaotus see nüüd on?


LÕPPU LISATUD UUS KÜSIMUS JA JÄRELDUS!
Päev enne FISi dopingupaneeli otsust Andrus Veerpalu juhtumi asjus dokumenteerisin Postimehe juriidilises osakonnas oma prognoosi - selleks, et pärast ei saaks keegi öelda, et püüan olla tagantjärele tark ja mõtlen asju välja. Fikseerisin oma arvamuse, et Veerpalu jääb süüdi, kuid dopingupaneel möönab mõningaid küsitavusi kasvuhormooni kasutamist määrava testi puhul - lõppeks tundus ju, et Veerpalu kaitsemeeskonna argumentatsioon sai väga massiivne ja põhjalik -, mistõttu ei karista teda pikema kui aastase võistluskeeluga.

Samas, pärast selle avalduse tegemist, jooksis peast läbi (ent selle kohta ei ole mul ainsatki tõendit; kuid miks peaks ma valetama? see pole minu stiil), et tavaliselt ei lähe mul ükski sportlik prognoos täkke, ja küllap eksin ka sedapuhku.

Eksisingi. Hämmastavalt palju. See, et Veerpalu süüdi jäi, ei tulnud üllatusena - üllatus olnuks vastupidine otsus -, aga üllatas, et dopingupaneel otsustas karistust hoopis juurde "väänata" - kolm aastat!

Siinkohal on vaja öelda selgelt ühte: Veerpalu dopingujuhtumi käsitlemine pole mulle mitte kunagi olnud juhtum Pullerits versus Veerpalu. Selline lähenemine, nagu aru saate, oleks ju absurdne: ma ei ole WADA ega FIS, kes tema dopinguprooviga tegeleb. Kogu selle dopingusaaga jooksul on kõnealune juhtum olnud mulle juhtum Pullerits versus need, kes üritavad asja kinni mätsida ja valetada; ning juhtum Pullerits versus need, kes on keeldunud uskumast, et Veerpalu on dopinguga vahele jäänud ehk kildkond "Usume Andrus Veerpalu!".

Nendest kahest eelnimetatud vastasseisust lähtudes peaksin ju nüüd hõiskama: "Saite nüüd kõik, kes te mind ei uskunud! Minu puhas võit!" Peaksin hõiskama, et mis te nüüd ütlete, kõik need, kes algul naiivselt korrutasid, et ootame ära B-proovi, ja kui see tuli ka positiivne, siis korrutasid, et ootame ära, mida FIS ütleb. Nüüd on FIS oma sõna öelnud.

Aga ma ei kavatse siin võidutantsu lööma hakata. See pole ju kogu loo konteksti arvestades võit, mille üle rõõmustada: minu üks lemmikalasid, minu üks lemmiksportlasi on saanud karmi süüdimõistva otsuse. (Aga nagu ütlesin, ega lahing olnud ealeski minu ja Veerpalu vahel.) Leian, et on mõistlik säilitada rahulik ja väärikas meel. Seda enam, et ka mitmed minu esialgsed oponendid, nagu võib lugeda eelmise postituse alla jäetud arukatest kommentaaridest, on käitunud väärikalt. Näiteks see kommentaator, kes kirjutas: "Olin alguses Priidu "soperdises" väga pettunud, aga tagantjärele vaadates oli see kõik täiesti puhas kuld."

Kuigi oma karistusprognoosiga panin mööda, siis tõepoolest, kõige sellega, mida kirjutasin märtsis, panin oma heade allikate ja oma enda talupojaloogika abil täkkesse. Nüüd on selgunud, et Veerpalu loobumisotsusest teatades püüdiski Eesti Suusaliit dopingujuhtumit olematuks teha; on selgunud, et ESL püüdis FISiga kulisside taga kokku leppida; on selgunud, et ESL tahtis asjaga venitada; on selgunud, et ESL üritas rahvale puru silma ajada, vassis ja valetas.

Aga see lugu ei ole veel lõppenud. Mitte seepärast, et Veerpalu on lubanud asja Rahvusvahelisse Spordiarbitraažikohtusse anda. Tänane Õhtuleht viitab FISile, kes oli 8. märtsi kirjas informeerinud Eesti Suusaliitu, et "sportlane [Andrus Veerpalu] on suuliselt tunnistanud keelatud ainete kasutamist".

Mulle tundub, et see juhtum võib minna pigem mitu korda hullemaks, kui süüaluse suhtes paremaks. Mis siis, et ta on lubanud minna lõpuni, spordiarbitraažikohtuni.

Would you like to talk about the power of denial?
***
Võtsin ka aja maha, et tutvuda kolleegide palgatöö tulemustega. Eriti vihaselt annab tuld Veiko Visnapuu Eesti Päevalehes. Aga uusi asjaolusid lugedes tekkis paratamatult üks küsimus, mis mulle näitab, et kõik need kaitsetiimi õigustused on jõuga otsitud.

Nimelt andis kaitsetiim eile teada, et nende põhiargumente oli, et Veerpalult võeti dopinguproov erakordsetes tingimustes - Tehvandi keskuse alpitoas 4500 meetri kõrguse tingimustes.

Esiteks, kui see ilmselge asjaolu on nii kaalukas argument, siis miks on see päevakorda ilmunud alles nüüd, aga mitte juba aprillis, kui kogu Eesti otsis palavikuliselt põhjendust, miks ikkagi Veerpalu näitajad üle lubatu piiri küündisid?

Teiseks, ja see on veelgi kõnekam, ütleb Veerpalu tänases usutluses Eesti Päevalehele, et pärast saatusliku päeva treeningut sõi ta kodus kiirelt, pesi ja läks Tehvandile, kus läks alpimajja, kus täitis paberid ja andiski dopinguproovi. Tunnistan, et ma ei ole kaugeltki mingi alpimaja spetsialist, aga Veerpalu jutust on näha, et enne dopinguproovi andmist viibis ta seal vaid mõne minuti, ja tehke või tina, aga mulle ei paista see loogiline ega usutav, et need paar minutit võisid tema näitajad nii "pöördesse ajada" - sportlased viibivad alpimajas mingigi tulemuse saavutamiseks ju päevade kaupa tunde ja tunde. Kaitsetiim on jätnud oma argumentatsiooniga aga mulje, nagu oleks Veerpalu veetnud alpimajas enne tunde, kui dopingukütid sinna ilmusid.

Kokkuvõttes: kas teile ei tundu, et enamik kaitsetiimi vastuargumente on vägisi n-ö kistud, et haaratakse viimasest kui õlekõrrest?

Kaitsetiimil soovitan arvestada, et mida kauem nad selles stiilis jätkavad, seda väiksemaks kahaneb usk, et äkki võiks Veerpalu mingi ime läbi ikkagi puhas poiss olla. See, mida Veerpalu kaitsetiim teeb, on tema aeglane surnuks piinamine, kus tema ihuliikmeid ühekaupa kirvega vähemaks raiutakse, ei midagi muud.

Aga nendele, kes ikkagi raiuvad oma truudust loosungile "Usume Andrus Veerpalu!", soovitan südamest järgmist: ärge kirege tühja! Kui te Veerpalu usute, siis minge ja aidake teda raskel tunnil. Et kuidas? Minge ja võtke Veerpalu turismitalus mõnes ööpäevaks tuba, sest nagu Õhtuleht kirjutab, siis "Veerpalude majutusäri kannatab dopinguskandaali tõttu".

Don't just cry there, do something!
******
Mica View, Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Andrus Veerpalu 23. augustil Tallinnas. Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, august 22, 2011

Pullerits: Kuidas maksimumkiirust kätte saada?


Tasapisi olen ratta seljas kiirust tõstnud. Kui suve keskel sõitsin lausikul kuni 60 km/h, siis suve edenedes sain kätte juba 70 km/h, siis 71, peagi 72 ja viimaks koguni 73 km/h. Eks see avaldu ka üldise kiiruse suurenemises. Eile sõitsin taas rattaga mööda Tartu-Jõgeva maanteed maale, tuul puhus vasakult kergelt vastu. Oli üksjagu tegu, et kiirust 31 km/h peal hoida. Kui pärast Kukulinna teeristi naine Chrysler Pacificaga järele jõudis, haakusin kenasti sappa ja järgmised 8 km läksid juba lustakamalt. Siiski peab ka tuules sõites jälgima, kuhu auto taga hoida. Kuna tuul puhus vastu vasakult, siis ei saanud sõita päris keskel taga, sest seal tuul keerutas pea kõrgusel, vaid parim positsioon oli pisut paremal. Kui suve keskel hoidsin lamedal kiirust 60-61 km/h, siis sedapuhku püsis spidomeetri näitaja 66-68 km/h vahel. Tegelikult, tunnistagem, on see päris suur kiirus ja kui sa elukutseline sõitja ei ole, siis väga kaua ei tahaks sellise tempoga riskida. Kui pärast Tabivere asfalt kehvemaks ka muutub, lasin tuulemurdjal eest minna. Aga elamus jällegi missugune!

Kuid vilunud sõitjatega võrreldes on 70 km/h tühiasi. Suvel nägin Tartus A&T kaupluses Caspar Austat, kes ütles, et tema rekord tuules on Elva-Tartu teelõigul 127 km/h. (Võimalik, et eksin paar km/h siia-sinna, päris täpselt ei mäleta, aga igal juhul oli see üle 120 ja alla 130 km/h.) Kui küsisin, kui lähedale ta tuulemurdjale sadulas hoidis, viis ta pöidla ja nimetissõrme teineteisele nii lähestikku, et seal polnud minu meelest sentimeetritki vahet. Kui ütlesin, et juba 60 km/h sõites käivad jalad väntamiseks nii kiiresti ringi, et enam suurt kiiremini pole mul võimalik, lausus ta, et tulebki teha hästi-hästi kiiresti paar vändapööret ja siis lihtsalt vabalt joosta lasta - aga autole hästi lähedal. Austa rääkis, et kui ta oli tuules teistest autodest mööda sõitnud, olid pealtnägijad mobiiliga temast pilti teinud. Arusaadav: vaatepilt oli nii haruldane, et sellist tahaks isegi näha.

Head lugejad, millised on teie rekordkiirused lausikul ja kuidas need saavutanud olete?

Huvilistele teadmiseks, et eelmine nädal tegin viis rattatrenni, kokku läbisin viie tunni ja 17 minutiga 175 km, mis teeb nädala keskmiseks kiiruseks 33,13 km/h. Ühelgi võistlusel ma viimasel kahel nädalal osalenud ei ole, ka Võru rattarallil mitte - mul on endagagi põnev. Eile õhtul, muide, ütles Võrumaa mees Vahur Kersna saates "20 aastat hiljem", mida ta vanemate kui 40-aastaste võistlemisest arvab. Ta ütles, et sport ja võistlemine on noorte kukkede paraad.

Mõttekoht, mis muud.
******
Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Rootsi jalgrattur Alexander Wetterhall (ülal) ja ameeriklane Levi Leipheimer Utah' velotuuri kolmandal etapil Tooele's. Fotode autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, august 17, 2011

Pullerits: Mis saab Võru rattarallist?


No ma tõesti ei tea. Trenni on ju nagu tehtud. Tahaks tulemusi näha. Kindlasti tahaks paljud samuti näha, milleks ma siis tegelikult suuteline olen. Aga ilm ei soosi laupäeval Võru rattarallil rattasõitu. Seetõttu jätsin end kolmapäeva õhtul, kui kirja sai panna veel 16 euro eest, registreerimata. Ilmaprognoos lubab jätkuvalt Lõuna-Eestis laupäeva keskpäeval laussadu. Ja rattasõit vihmas pole suurem asi. See pole üldse mingi meeldiv asi. Paar korda on ette tulnud - vastik. Kui muidugi juba üleni märg oled, ega siis ole enam suurt vahet. Aga vastik on ikkagi - ja kui seda vastikust on ligi kolm tundi... Miks enda elu nimme ebamugavaks teha? Samas: võistelda tahaks. Eelmine aasta jäi Võru rattarallist hea mulje. Grupp oli väike, seal sai kohati end tegijana tunda, kuigi oli ka hetki, kus hirmus raskeks läks. Ühel tõusul oleksin äärepealt maha jäänud, aga pigistasin viimase välja - ja sain grupil ikka sabast kinni. Kokkuvõttes sõbralik ja tore sõit. Miks peaks nüüd toda muljet vihmaga rikkuma? Fakt on see, et kui sajab - ja ta sajab, pagana päralt! -, siis on juba saja meetri järel rattakingad paksult vett täis. Ja teadjad mehed räägivad, et ega ka kingakatted (mida mul nagunii ei ole) selle vastu aita - vesi immitseb ikka sisse. Aga siis on minu seniste nappidele kogemustele tuginedes juhtunud see lugu, et varbad hakkavad külmetama. Ja kui varbad juba külmetavad, siis on haigus peagi platsis. Seda enam, et oled üle keha läbimärg. Ei, mehed, kui kaine mõistusega võtta, siis see asi ei lõpe heaga.

Aga äkki juhtub ime ja ei saja? Siis oleks ju narr eemale jääda, kahetseks terve nädalavahetuse. Ja mitte ainult mina, ilmselt paljud teised ka.

Okei, siin on diil: otsustan reede hilisõhtul ja laupäeva hommikul. Kuid enne end kirja ei pane. Aga siis, enne starti, nõutakse ju pea poole rohkem raha, kui nõuti kolmapäevani - 30 eurot. Nii palju enda võimaliku leotamise ja haigusega riskimise eest maksta oleks küll liiast. Diil on järgmine - rõhutan, et mõlemapoolse kasuga.

Nimelt, kindlasti on mõni, kes laupäeval pikal distantsil starti ei tule - olgu põhjus mis iganes -, aga on end juba kirja pannud, näiteks kas või hooaja alguses. Rumal on ju 16 eurot korstnasse kirjutada. Minu pakkumine: maksan teile 10 eurot sellest tagasi, kui annate oma registreeritud koha mulle. Kannan juba laupäeval pärast võistlust raha üle, see on siin must valgel lubatud. Et mis mina sellest kasu saan? Mina saan teie numbri, mida te "lunastama" ei tule, ja registreerin selle seitsme euro eest enda nimele. Kokku 17 euro eest küsitava 30 asemel, teie saate muidu kaotsi minevast 16st kümme tagasi. Nagu ütlesin, kõigil on kasud sees; kõik on happyd.

Kes on minu pakkumisega nõus, andke mulle lahkelt teada meilile priit.pullerits@postimees.ee või telefonil 5145319 (muidugi võib ka siiasamma kommentaariumi endast märku anda, kas oma telefoninumbri või meiliaadressiga, võtan siis ise ühendust). Konfidentsiaalsus garanteeritud!
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-d: USA jalgratturid (ülalt alla) Tom Danielson, George Hincapie ja Danny Pate Utah' velotuuri kolmandal etapil Tooele's. Fotode autor: AFP/Scanpix

Teisipäev, august 16, 2011

Pullerits: Mis otsustab selle, kes võidab?

Kas te pole mõnikord mõelnud, miks kõigil spordialadel, kus on kümneid, sadu enam-vähem võrdseid tipptegijaid, tikuvad võitma ikka ühed ja samad? Kui mõned üksikud erandid välja jätta - nagu Usain Bolt jooksusprindis -, siis enamasti ei ole ju nii, et võitjad on n-ö teiselt planeedilt. Ja ega need, kes enamasti võidavad - jätame siin taas Bolti-sugused arvestusest välja -, tee seda ju mäekõrguse ülekaaluga. Samuti ei nihuta nad inimvõimete piire teistele kättesaamatusse kaugusse: enamikule tuleb sein ikka enam-vähem ühes kohas ette. Aga ometi ühed tavaliselt võidavad ja teised mitte. Miks? Kas seepärast, et nad on need otsustavad 0,05 protsenti andekamad, töökamad, võimekamad? Ei ole. Võidu võti peitub hoopis milleski muus.

Paar nädalat tagasi sain teada, kus.

Las ma räägin teile alustuseks loo endisest Ameerika tennisistist Andre Agassist, kelle kohta tollest targast kirjutisest, mis mulle võidu saladuse avas, puhkuse ajal lugesin. Pärast tõusu maailma tippu jooksis ta karjäär tupikusse: 1990. aastate algul polnud ta enam eriline võidumees. Siis nõustus ta kohtuma endise tennisisti Brad Gilbertiga, kes oli mõni aega tagasi avaldanud raamatu "Winning Ugly" ("Kuidas inetult võita"), ning küsis temalt, miks küll kaotab ta endast kehvematele mängijatele.

Gilbert oli Agassit noominud, et pole vaja mängida perfektset tennist, ning soovitas tal selle asemel, et efektse löögiga pallivahetustele punkt panna, hoida palli pigem rohkem mängus ning oodata, kuni vastane eksib. "Asi on sinu peas kinni," tsiteerib Agassi Gilbertit oma raamatus "Open" (ei oska sellele sobivat eestikeelset vastet leida; sõnasõnalt oleks "Lahtised" - mis on tobe). "Arvetades sinu andekust, siis kui sa oled mänguks kehaliselt 50 protsenti valmis, aga vaimselt 95 protsenti valmis, sa võidad. Aga kui oled kehaliselt 95 protsenti valmis ja vaimselt 50 protsenti valmis, siis sa kaotad, kaotad ja kaotad."

Agassi palkas Gilberti kohe oma nõuandjaks ning taastas mõne aja pärast oma võitude rea.

Selliselt algas ühe juulikuise Newsweeki teadusrubriigis lugu "Why Winners Win at..." ("Miks võitjad võidavad..."), mis ühtlasi aitas mul aru saada enda sportlikest kordaminekutest - ja ka ebaõnnestumistest. Ja küllap aitab ka teil, head lugejad, mõista, miks te sageli mulle kaotate - aga mõnikord mind ka võidate. (Peast rääkides: mis see IQ-skoor mul nüüd oligi? 138?... OK, see oli nali [mitte IQ-skoor...].)

Newsweeki artikkel lahkabki, mis eristab võitjaid kaotajatest. Ja järeldab, et asi pole sugugi üksnes sportlikus vormis ja võimekuses (fitness), sest võimetelt on suurepäraseid sportlasi palju rohkem kui võitjaid. Asi on lühidalt selles, et võitjad võidavad ennekõike sisemise võitluse oma enda hirmudega, kahtlustega, ebakindlusega. Lihtne? Aga nii see on.

Meenutame tänavust Tartu rattarallit. Eelmine aasta, tunnistan, ma ju kogemuste nappuse tõttu tegelikult kartsin seda. Tulemuseks oli kesine 368. koht. Sel kevadel tundsin end märksa kindlamini: teadsin, kuidas tuleb grupis sõita, teadsin, mida tuleb jälgida, kus tuleb millistel hetkedel valmis olla; liiati, erinevalt mullusest, mil pearõhk kulus sellele, et n-ö ellu jääda, olin tänavu valmis võitluseks, initsiatiiviks. Lühidalt: tundsin end palju enesekindlamini, olin peas võistluseks palju paremini valmis. Ja tulemus tuli palju parem, 277. koht.

Või meenutame mullust Tartu rattamaratoni. Kõik kulges suhteliselt hästi, sõitsin ses mõttes tõusvas joones, et pidevalt parandasin oma kohta, kuni lõpuks umbes 38. km kandis märgadele põldudele ja libedatele metsavahedele jõudes kukkusin. Sellest piisas, et motivatsioon alla lüüa: maastikusõit, mis mulle on niigi vastukarva, muutus veelgi vastumeelsemaks. Mäletan selgelt, eriti pärast teist ja kolmandat kukkumist, kuidas tollane võistlus muutus mulle tragikoomiliseks katsumuseks, mida oli raske edasi tõsiselt võtta. Tänu Art Soonetsi ja arst Leho Ripsi seltskonnale jõudsin siiski üle lõpujoone, aga mitte võisteldes, vaid lihtsalt lõpuni sõites. Koht tuli alles 712.

Järeldus: ärge ületähtsustage oma teaduslikke ja suurejoonelisi treeningplaane (vt selle kohta ka eelmine postitus), vaid tegelge pigem vaimujõu tugevdamisega. Kas pole nii, et vaimujõudu aitavad kontsentreerida pigem need vähem kui tunnised 90-protsendilise suutlikkusega tehtud nn rattasutsakad, kui kahe ja kolme tunni pikkused sadulas uimerdamised?
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturid USAs minu lemmikosariigi, Utah' velotuuril neljandal etapil. Fotode autor: AP/Scanpix
Fotod 2-4: Jalgratturid USAs minu lemmikosariigi, Utah' velotuuril. Fotode autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, august 15, 2011

Pullerits: Kuidas täiesti valesti trenni tehakse?

Kaasblogija Art Soonets raporteeris, et kohati olevat üksvahe haaranud Eestit teadmatusest juba paanika, kas ma enam trenni ei teegi. Tõepoolest, suutsin kaheks nädalaks niivõrd silmapiirilt kaduda, et Soonetski ei teadnud, kus olen ja mida teen. Nii ei osanudki ta küsijaile vastatagi, et ega ma tõepoolest trenni tee, vaid puhkan Hiiumaal. Aga siis, pärast 17 päeva pikkust pausi naasesin koju ja asusin otsustavalt kaotatut tagasi tegema.

Järgneb aruandlus teemal, kuidas on totaalselt vale rattatrenni teha. Ehk: ärge seda ise kodus järele tehke!

E: 44.20 - 23 km rattaga sinasõpruse taastamist (keskmine kiirus 31,15 km/h).
"Kes see hull nii pika treeningpausi vahele laseb?" küsiks esimese kursuse kehakultuuritudeng või viienda kategooria treener - vahet pole.
T: 51.00 - 30,4 km Tartu-Jõgeva maanteel (35,76 km/h). Tõsi, Äksi kurvist Tabivereni õnnestus sõita Chrysler Pacifica tuules, mis aitas lõpuks kiiruse vedada 71 km/h-ni.
"Vaevalt uuesti ratta selga saanud, aga juba kukub täiest jõust kihutama," imestaks suvaline kolmanda kategooria treener pead vangutades.
K: 51.10 - 30,4 km Tartu-Jõgeva maanteel (35,65 km/h). See, erinevalt eelmisest päevast, oli aus sõit - täielikult omal jõul.
"Kahel päeval järjest täpselt ühesugust trenni teha?" ei jõuaks selle blogi järjepidevamad lugejad hämmeldusest käsi kokku lüüa.
N: 35.00 (hommik) + 37.20 (õhtu) - 18,4 km + 20,7 km (31,54 km/h ja 33,27 km/h).
"Mis mõte on teha päevas kaks ühesugust lühikest trenni?" otsiks enamik rattasporti jagavaid mehi senimaani küsimusele vastust - ja asjatult.
R: 50.55 - 30,4 km Tartu-Jõgeva maanteel (35,82 km/h).
"Juba kolmas trenn nelja päeva jooksul sama kiirusega ja sama pikal ning sama reljeefiga rajal?" hüüataks isegi vähima teoreetilise pagasiga harrastusrattur arusaamatusest.
L: 1:00.40 - 32,9 km Tartu-Jõhvi mnt-Jõgeva mnt-Tartu ringil (32,54 km/h).
"Ei ole siin midagi muutunud," lööks enamik selle treeningrežiimi vaagijaid lootusetult käega. "Ikka üks ja seesama, vankumatu jäärapäisusega."
P: 1:16.55 - 41 km Tartu-Kärkna-Kärevere-Tartu ringil (31,95 km/h).
"Nojah, pühapäevane sõit on küll pisut pikem kui muudel päevadel, aga põhimõtteliselt ei ole võrreldes eelnevate kordadega siiski mitte midagi muutunud," nendiks lootuse kaotanud rattahuvilised üksmeelselt.

Kokkuvõte: nädalaga 227,2 km, puhast trenniaega 6:47.20, keskmine kiirus 33,47 km/h. Tõele au andes on see käesoleval hooajal mahu poolest neljas nädal. Rohkem olen sõitnud üksnes Tartu rattaralli eelsel nädalal (241,1 km), Tartu rattaralli nädalal (270 km) ja juuni-juuli vahetusel peaminister Andrus Ansipi meeskonnaga Tallinnast Tartusse sõitmise nädalal (240,5 km).

Nüüd aga kõige olulisem osa: mida sellest kõigest järeldada?

Enne, kui hakkate oma asjatundmatute ja pseudojäreldustega puusse või bambusesse panema, las ma annan teile vähemalt õige suuna kätte.

Esiteks, ma ei treeni olümpiale ega MMile, isegi mitte Eesti meistrivõistlustele pääsemise nimel. Seetõttu ei oma mingid teaduslikud ja loogilised treeningplaanid mingit tähtsust.

Teiseks, rattasõit üksinda on piisavalt tuim ja nüri ala, et pikemate kui tunniste sõidukordadega oma vaimu nüristada.

Kolmandaks, ratas on selleks, et kiiresti sõita, mitte selleks, et niisama sadulas aega surnuks lüüa. Minu võimeid ning treenitust arvestades on keskmise kiiruse hoidmine 32-33 km/h kandis piisavalt kiire. See tähendab, et muist aega peab ikka 35-36 km/h n-ö rauas olema. Kuigi tõeliselt nauditav sõit algab ikkagi kiirusest 40 km/h - selle poole pidevalt püüdlengi, et seda kiirust ja tunnet kätte saada.

Ja neljandaks, miks ma pean treenima kuidagi teistmoodi, teaduslikumalt? See oleks täiesti mõttetu, ega tulemused sellest paraneks. Vaatame siin üheskoos seda, mida tegi pühapäeval rulluisumaratonil (jäägu see ainsaks korraks, mil sellest naiste- ja moeüritusest siin juttu teen) Soonets. Ta sai väga tubli 89. koha. Mis siis, et ta oli hooajal enne rulluisutanud vaid 600 km, palju vähem, kui enamik teda edestanuid, ja et nädal enne maratoni tegi ta vaid ühe või kaks sõitu ja päev enne maratoni seisis terve päeva jalgadel. Ta ei jõudnud ära imestada - ja ausõna, mina ka ei jõua -, miks paljud-paljud, kes temast hoopis rohkem ja teaduslikumalt treenivad, kes liiati treenivaid ainult ja üksnes rulluisutamist, temast palju-palju tahapoole jäid. Tõepoolest, mis mõte on nende läbimõeldud ja teaduslikult põhjendatud treenimisel, kui nad - ja see pole siin halvustavalt öeldud - suvaliselt rulluiskudele asunud tüübilt minutitega sisse saavad, kusjuures too tüüp - Soonetsist on jutt - tundis pärast finišit, et jõudu ja jaksu jäi oi kui palju üle.

Kuskilt kuulsin, et pühapäeval toimub Võru rattaralli. Ei tea, kas minna ka starti? Soonets pidi sedapuhku sinna üheks kohtunikuks minema. Küsisin temalt, et kuna olen harjunud üksinda sõitma, kas võin ühe Chrysler Pacifica endale tempomeistriks võtta - siis ei pea teiste meeste musta tööd kasutama ja siis ei pea teised pärast nurisema, et näe, pidid Pulleritsu oma tuules finišisse lohistama.
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Jalgratturid USAs minu lemmikosariigi, Utah' velotuuril. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Siin tasub maksimumkiirust üritada - Bonneville'i soolajärve rada Utah' loodeosas on tuntuim autode ja mootorrataste kiirusrekordite üritamise paik maailmas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Art Soonets (paremal) Tartu 5. rulluisumaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/ Scanpix

Teisipäev, august 09, 2011

Pullerits: Kus on Eesti spordi seksuaalvähemused?

Pärast pikka vaikelu tuleb siin nüüd kirjutis, enne mille avaldamist soovitasid Postimehe juristid mul juuni teises pooles järele mõelda. Arusaadav: teema oli siis ülikuum. Otsustasin õli tulle mitte juurde valada. Aga eelmisel puhkusenädalal lugesin ingliskeelset raamatut "Oh, Ranger!" Ameerika rahvusparkidest ja seal oli ühes loos lause, mis ütles sügava tõe: "Me ei pruugi olla nõus sellega, mida teised ütlevad, aga me ei tohi eales mittenõustuda nende õigusega seda öelda." See lihtne sõnavabadust toetav ja põhjendav lause oli nii jõuline, et ma ei näinud enam ühtegi argumenti mitte avaldada seda, mida juuni teises pooles olin plaaninud avaldada.

Juuni keskel rääkisin Eestis väga-väga tuntud ja tituleeritud spordimehega, kes oli väga puudutatud sellest, ja avaldas väga teravalt oma pahameelt selle üle, et millest küll peaks rääkima Postimehe veebiküljel ilmunud 41 kiri, mis pooldab homode kooselule riikliku õnnistuse andmist (üks alla kirjutanuist: Mart Poom, jalgpallur), ja Postimehe vahel ilmunud projekti "Erinevus rikastab" eriväljaanne "Ajaleht", mis on ilmselge homopropaganda. Imestate, et mis sel spordiga seost. Aga tolles "Ajalehe"-lehes on juttu ka endisest kettaheitjast ja kuulitõukajast Eha Rünnest ning iluuisutajast Viktor Romanenkovist, kes väljendasid Õhtulehele oma pahameelt, et neid seesuguse temaatikaga väljaandesse tõmmati. "Nõme värk!" tsiteerib Õhtuleht Eha Rünnet geilehte sattumise teemal.

Kuid mind huvitab, mida me Rünne ja Romanenkovi juhtumist järeldada võime. Parandage mind, kui eksin, aga see, miks nemad sinna lehte sattusid, on tingitud sellest, et Eesti spordis lihtsalt puuduvad homod. Seetõttu tuligi siis nende asemel kirjutada mehelikke heitealasid harrastanud naiskergejõustiklasest ja mõnede arvates naiselikku iluuisutamist harrastavast mehest.

Kus on Eesti spordi homod? Ja see ei ole siin retooriline küsimus. Helistasin juuni teises pooles Eesti Olümpiakomitee peasekretärile Toomas Tõnisele ja küsisin, kas mõni Eesti sportlane on osalenud homoolümpial. "Ei," vastas Tõnise. Ja minu teine küsimus: kas mõni Eesti sportlane on pöördunud EOK poole palvega, et EOK aitaks tal esindada Eestit homoolümpial. Tõniste andis pika ja juriidiliselt põhjaliku vastuse, et ei ole EOK-lt seda keegi palunud ega ole EOK sinna kedagi suunanud jne.

Lühidalt: Eestis puuduvad homosportlased. Problem solved. Case closed. Konets multfilma. Teema maas.

Ent see väike teema peaks samas piisavalt illustreerima ja seletama, miks homokooselude tõstatajad ja homoabielude pooldajad Eestis mingit poolehoidu ei leia. Selles, et see tõesti nii on, veenab juuni keskpaigas Postimehe veebiküljel lahvatanud diskussioon.

Nagu lugejad juba teavad, olen ma sportliku võitlejahingega, ja nagu nad samuti teavad, olen valmis oma põhimõtete ja veendumuste eest seisma ning neid ka avalikult kaitsma. Ühes juunikuises Arteris avaldasin loo, mille pealkiri lehes oli "Päev pärast homset", ja mille pealkiri veebis oli "Homoõiguslased piiravad sõnavabadust" (mõlemad minu pandud: lehes, et oleks lühem, sest seal mängib ka kujundus kaasa, ja üksikasjalisem veebis, kus artiklite viited üksteise otsas hunnikus, et sisu oleks selgemini välja öeldud), mille avaldamine peaks tituleeritud ja tuntud sportlast rahustama, et see, mis ta arvas, ei ole päris nii, nagu ta arvas.

Minu kirjutise peale palus toimetus kommentaari homoadvokaadilt ja homoaktivistilt Reimo Metsalt. Kuna ta tegi vea, et asus mind ründama, siis lähtudes ajakirjanduseetika koodeksist nõudsin Postimehelt õigust vastulauseks, mille ka sain - siin see on. Ja teate, mis mind üllatas?

Mind üllatas, et toetus minu kirjutistele ja mulle oli massiivne. Ma ütleks otse, et toetus oli peaaegu totaalne, lausa kolossaalne. Ütleksin hinnanguliselt, et 95 protsenti oli minu poolt ja vaid viis protsenti oli vastu. See oli mulle äärmiselt oluline, et saada kinnitust: Eesti inimesed on antud küsimuses selgelt minuga ühes leeris, ja see arvamus, mida häälekas vähemus on püüdnud kehtestada, nagu ütles Edgar Savisaare partei: no pasaran! Paraku pani Postimees kommentaariumi kinni, sest väidetavalt oli selle haldamine käinud nädalavahetusel, kui moderaatoreid on vähem ametis, üle jõu, ja need halvasti ütlemised, mis seal esinesid, ei ole küll midagi sellist, millele endast lugupidav leht saab õnnistuse anda.

Head lugejad, te olete siin võtnud hingestatult tuld ja teinud suurt numbrit sellest, kas pulsikell on ikka vajalik või mitte, kas rulluisutamine on naiste ala või kõlbab meestele ka, kas minu rattasõit auto tuules oli eraldistardist sõit või mitte. Need on vahvad teemad, aga mööngem, et väheolulised. Palju tähtsam küsimus on see, mille ma nonde eespool viidatud kirjutistega tõstatasin:
kas vähemus tohib diskrimineerida ja terroriseerida enamust?
kas sallivuse edendamise nimel võib minna üle propagandale?
kas tolerantsuse sildi all tohib maha suruda kriitilisi arvamusi?
kas sõnavabadus saab tõesti olla karistatav?
Need on ühiskonna eksistentsi seisukohalt fundamentaalsed küsimused, nendega tuleb tegelda. Muu on meelelahutus.

Mõtlesin, kas pärast eelviidatud artikli ilmumist said mul antud teema vallas argumendid tõesti otsa. Kui ühel hommikul astusin Tartu Ülikoolis läbi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudist ja sain kahelt õppejõult, keda seal kohtasin, oma teemapüstitusele tugevat toetust. Ja üks neist andis mulle uue argumendi, millega inimõiguste viigilehe taha pugevaile sõjakaile homoaktivistidele ning nende agressiivseile rünnakuile ja provokatsioonidele vastu hakata. Annan viite ka teile, ja see on ülikõva: Euroopa inimõiguste kohtu lahend Oberschlick versus Austria (nr 2). Parafraseeriks ühe spordiliiga reklaamlauset: I love this case!

Spordimehed ju ei anna nii kergelt alla, ega ju?
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Kaks sportlast, kellel nimi on Gay, kuid kes kumbki pole gay.
Foto 1: Kuuba kolmikhüppaja Mabel Gay. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Ameerika sprinter Tyson Gay. Foto autor: AP/Scanpix