Esmaspäev, detsember 30, 2013

Pullerits: Kuidas aasta lõpu eel sain kõva märgi maha?

Aasta peab ju lõpetama millegi võimsa, meeldejäävaga, mis võtab kõik eelnenu kokku. Ja nii lähebki. Pole teada, kas kusagil maailmas on kellegi blogi jõudnud teatrilavale. Kindlasti ei ole seda juhtunud Eestis. Kuni esmaspäeva, 30. detsembrini 2013.

Sel õhtul jõuab Vanemuise lavale minu spordiblogi põhjal loodud etendus. Jah, see on nii, ei ole siin mingit bluffi.

Vanemuise draamajuht Tiit Palu isiklikult on pannud kokku etenduse, mis põhineb blogi sissekannetele (mitte kommetaaridele). Nagu ta seletas, olles mu blogi jälginud sellest ajast peale, kui jättis neli aastat tagasi suitsetamise ja hakkas üle paarikümne aasta treenima, lähtus ta järgnevast: tänapäeval on edukas inimene tervislike eluviisidega; omaette nähtus on isiklike mõtete jagamine moodsates tehnoloogiates (FB, blogid, Twitter jm); näitlejate abil võiks elustada ühe subjektiivse vaate elule ja sporditegemisele; see võiks olla tuntud ja armastatud inimese vaatepunkt.

Palu tunnistas, et on mu blogist saanud nii innustust kui leidnud uusi vaatepunkte ja nalja. Kuid ta lisas, et etenduse eesmärk pole ainult meelelahutuslik, vaid ka millegi olemusliku tabamine. Ühtlasi kinnitas ta, et etendus tuleb südamlik, heatahtlik ja naljakas.

Palu on võtnud blogi lõppeva aasta sissekannetest 15 lõiku, mis katavad kõiki kuid. Ta on neid kärpinud, kuid pole omalt poolt lisanud sõnagi. Näitlejad Riho Kütsar, Tanel Jonas, Ragne Pekarev ja Palu kehastavad vihjamisi inimesi, kellest parajasti juttu, rõhutades emotsioone ja tõstes etenduse käigus pidevalt tempot. Palu sõnul sarnaneb see NO99 teatri aktsioonidega (à la kiirreageerimisteater).

«Me jagame ühe kirgliku inimese vaadet elule,» resümeeris Palu. «Läbi 15 katkendi tõuseb esile mu meelest terve ja ilus pilt inimesest, kes peab oma võitlust. Olgu see eeskujuks meile kõigile!»

Ja kas pole ilus sündmus aastalõpuks?

Head vana-aasta lõppu!
******
Colorado River seen from Poison Spider Mesa, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Aasta lõpus jagatakse ikka tunnustust. Venemaa president Vladimir Putin annab Venemaa teenelise artisti tunnistuse Kristina Orbakaitele (42), kelle ema on... kes teab? Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 2: Talvemuinasjutt: majad paksu lume all Šveitsis Bedertto külas Ticinos tänavu 27. detsembril. Foto autor: AP/Scanpix

Reede, detsember 27, 2013

Pullerits: Imeline paranemislugu

Imelikke ja imelisi asju juhtub. Minuga võttis jõulude eel ühendust mees, kes kunagi aastaid tagasi, kui tegin debüüdi Tartu nn jooksumaratonil, andis mulle oma stardinumbri, sest ta ise ei saanud haiguse tõttu osaleda (kas nüüd tõstavad mõned taas kisa taevani, kuigi kõik oli legaalne?). Ta oli siin blogis lugenud minu randmevalust, millega seoses tuli tal meelde üks lugu elust enesest. "Vaevalt, et sellest otsest abi on, kuid pakub mõtlemisainet," lisas ta.

Siin see lugu on.

Aastat 5-10 tagasi, täpselt ei mäleta, kukkusin rattamaratonil ning tegin randmele haiget. Eeldades, et küll see üle läheb, jäin ootama. Läks kuu, läks kaks, läks vist isegi kolm, kuid mis ära ei kadunud, oli randmevalu. Asi läks hoopis aina hullemaks, sest ei saanud enam öösel korralikult magada, kuna käe valesse asendisse sattudes äratas mind terav valu üles.

Läksin Gunnar Männiku juurde, kes lasi teha magnettomograafi uuringu. Selgus, et mingi kõhr oli puruks ning Männik kirjutas välja mingi vägagi kalli ravimi, mida tulnuks võtta umbes pool aastat (!). Kusjuures täielik taastumine olnuks ka sel puhul tema sõnul välistatud.

Läksin siis kurva moega koju ja kurtsin oma rasket saatust abikaasale. Mõne aja pärast pistis ta mulle pihku kolm homöopaatilist terakest ja palus need sisse võtta. Kuna, erinevalt minu naisest, püüan üldjuhul abi leida tavameditsiinist, siis ega mul sellesse erilist usku polnud, kuid järgisin soovitust.

Tulemus oli see, et hommikuks oli randmevalu kadunud ning ranne pole enam kunagi mitte vähimalgi määral valutanud.

Inimene on saladus. Nii ütles vist Dostojevski.

Kahjuks pole ei minul ega mu abikaasal vähimatki aimu, mis terakestega oli tegu, kuid ilmselt pole see ka oluline, sest imesid juhtub ikka vaid kord elus...
*
Et keegi ei kahtlustaks, et äkki on tegemist väljamõeldud jõulumuinasjutuga, siis olgu siin lisatud, et eelkirjeldatud lugu juhtus Toomas Jõgevaga.
*
Ja minu poolt üks väike vaade teemasse, miks meie suusasprinterid siplevad tupikus.
******
Jaanus Laidvee standing on Little Arch, Moab Rim parking lot seen through it, Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vabanenud Mihhail Hodorkovski näitab oma tervet rannet. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kui ranne on valulik, võib see segada isegi tantsimist. Vastabiellunud Kiievis pulmatantsu keerutamas - ju on neil randmed korras. Foto autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, detsember 23, 2013

Pullerits: Mis on lahti sprindipoistega?

See, kes suusatamist ei vaata, lööb kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks säästab aega, mis on olulisim taastumatu ressurss, ja teiseks säästab närve, kuna ei saa Eesti sprinterite sõidust negatiivseid emotsioone – ja närvirakud pidi ka olema taastumatud, kui teadlased vahepeal just suuri edusamme pole teinud (erinevalt Eesti sprinteritest).

Pilt ei ole üksnes kurb. Pilt on katastroofiline. Viimati Asiago MK-etapil kogunes kõigil Eesti meesuusatajatel (naistest ei räägi, sest olgem ausad: noilt ei maksa midagi suurt loota) ajasõidu kiireimale kaotust üle kuraditosina sekundi. Ja sprinditeates jäädi parimaile poolfinaalis (kena lohutus küll...; tegelikult on tegu sisuliselt ikka eelsõidu ja ajasõiduga) alla rohkem kui minutiga.

Milles on asi?

Eksimine suusavalikul?

Käib alles vormi kogumine? Vara veel tulemust teha, ootame olümpiani?

Vead ja puudujäägid varasemate aastate treeningtöös?

Peatreeneri vahetus, mistõttu kõigest paari kuu järel tema käe all ongi raske kvalitatiivset arenguhüpet loota?

Võimed ei lubagi enamat?

Kes teab?
******
Jaanus Laidvee on Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Moodne suusasprint - paaristõugetega, ikka paaristõugetega. Meeste sprinditeade Asiago MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, detsember 18, 2013

Dr Leho Rips: Väärt nõu sporditraumade vältimiseks

Küllap on enamik teist maadelnud suuremate või väiksemate vigastustega. Ent paljud hädad on kergesti välditavad. Kuidas, seda õpetab rohkem kui kümneaastase staažiga traumatoloog-ortopeed Leho Rips, kes on ravinud nii Eesti tippsportlasi kui paadunud harrastajaid. Ta töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus sporditraumatoloogia keskuses.

1. Normaalne ja tasakaalustatud toitumine. See loob eeldused hea füüsilise seisundi saavutamiseks ja tulemuslikuks treenimiseks ning vähendab krooniliste vigastuste tekkimise ohtu. Tuleb vältida toitumisäärmusi, olgu see liigsöömine või liigne näljutamine. Samuti tasub hoiduda poolfabrikaattoodetest ning tehislikest toidu- ja toitainetest.
Normaalse toitumise musternäiteks võib tuua lõhefilee ning halva toitumise näiteks kalapulkade ehk poolfabrikaatide söömise.

2. Toidulisandite mõistlik tarbimine. Toidulisandite ebaotstarbekas kasutamine ei pruugi põhjustada vigastusi, aga võib mõjuda kahjulikult... rahakotile, samuti viitab see normaalse toitumise mittemõistmisele. Leidub väga vähe toidulisandeid, mille tarbimine on põhjendatud.
Eesti tingimustes on soovitav võtta D-vitamiini, mis on võtmetähtsusega luude ja liigeste ainevahetuses. D-vitamiini puudujääk organismis on seotud vähese päikesega meie kliimavöötmes. Kui tekib D-vitamiini defitsiit, muutute vastuvõtlikumaks luu- ja liigesehaigustele. Need hädad võivad kuhjuda aastate jooksul.
Suvel, kui nahk päevitub, vajadus D-vitamiini järele kahaneb.

3. Taastumisvahendid. Taastumisvahendite kasutamisega tuleb olla tasakaalukas. Kui treeningkoormused ulatuvad üle 35-40 tunni kuus, tasub mõelda valgupulbrite, toidulisandite ja erinevate vitamiinide tarvitamisele.
Hormoonpreparaadid ehk dopinguained võivad suurendada küll kiiresti kehalist võimekust, kuid need ei ole ohutud: vigastuste ja terviserikete tekke tõenäosus suureneb kordades.

4. Õige treening. Soovitav on arvestada oma füüsilist, mitte vaimset iga. Kehaline võimekus on sageli väiksem, kui on vaimne valmisolek ja tahtejõud. Seetõttu tuleb valida eale ja kehalisele seisundile sobiv treeningkoormus. Soovitav on vältida ekstreemsusi – eriti kehtib see nende kohta, kes on ülekaalulised või kellel esineb tervisega probleeme.
Treeningutel tuleb jälgida kolme põhifaasi. Esiteks, treeningut ettevalmistav faas, mil luuakse südame-lihaskonna valmidus treeningu läbiviimiseks (soojendus). Teiseks, treeningprotsess ise. Ja kolmandaks: treeningprotsess lõpeb lõdvestusega.
Treeningujärgne lõdvestamine on vigastuste vältimiseks äärmiselt oluline, kuna vigastused on sageli tingitud lihaselastsuse ja liigeste liikuvusulatuse vähenemisest treeningul, mis omakorda tingib spordialale iseloomuliku tehnika ebaõige kasutamise. Tagajärjeks on krooniliste ja ägedate vigastuste ohu suurenemine.
Treeningu käigus on soovitav tarbida vedelikku, sest keha rakud saavad toimida ainult piisava vedeliku olemasolul. Treeningujärgse söömise ärajätmine ei ole mõistlik ega aita paljude põhieesmärgile, kehakaalu langetamisele üldse kaasa, vaid vastupidi. Te suurendate aegamisi hoopis üldkehalist kurnatust ja vigastuste oht kasvab.

5. Vanuselised piirangud. Vanuse kasvades on tulemuste paranemist järjest raskem saavutada. Sageli õnnestub see üksnes juhul, kui treenida organismi kriitilise piiri lähedal.
Viimase aja teadusuuringud näitavad, et ka kõrges eas on võimalik harrastada erinevaid alasid väga aktiivselt. Seetõttu ei saa välja tuua ühe või teise ala kahjulikkust teatud eas harrastajatele. Spordiala valik on pigem sõltuvuses tervislikust seisundist. Näiteks tõsiste põlveliigeseprobleemide korral ei ole soovitav tegeleda jooksmisega, aga jalgrattasõit ja ujumine on enamasti täiesti ohutud.

6. Õige riietumine. Siin kehtib kulunud põhimõte: ei ole treenimiseks halba ilma, on vaid halb riietus. Näiteks, kui teil on sobiv riietus, ei piira kerge külmetus ehk ülemiste hingamisteede ärritus paljudel juhtudel väljas treenimist. Ent alumiste hingamisteede põletik (bronhiit) tuleb enne treenima asumist välja ravida.
Siinkohal tuleks juhtida tähelepanu organismi karastamisele. Viimasel ajal on saanud populaarseks talisuplus. See mobiliseerib immunsüsteemi ja on vägagi tervitatav tervisekäitumine.

7. Paslik varustus. Varustust hankides tuleb arvestada oma füüsilist eripära (pikkus, kaal, sugu) ning soovitavalt kuulata kogenud ekspertide soovitusi ja nõuandeid.
Vältige langemist odavmüükide ohvriks: ärge ostke ebasobivaid jooksujalatseid või vale suurusega rattaraami üksnes seepärast, et saate need odavalt. Sedasi suurendate vaid tõenäosust krooniliste vigastuste tekkimiseks.
Spordivarustus peab olema mugav ja teile sobiv.

8. Kehaline üldettevalmistus. Aktiivne harrastussportlane võiks omada individuaalset füsioterapeuti, kes hindaks tema seisundit kord või kaks aastas ning annaks soovitusi ja juhiseid. Füsioterapeudilt saab nõu, kuidas sooritada erinevaid harjutusi, mis tugevdavad keha nõrku piirkondi. Näiteks, kuidas arendada väikseid süvalihaseid, mis stabiliseerivad õla-, puusa- ja alaseljaliigeseid. Nendel lihastel on oluline tähtsus, kui harjutate suurte koormustega. Paraku on nende treenimine raske ja ebamugav ning tundub ebatõhus, mistõttu treenitakse pigem suuri lihasgruppe. Sellega liitub aga oht häirida keha üldist tasakaalu. Heaks abimeheks on näiteks taiji võimlemisharjutused ja treeningud.

9. Massaaž.
See on laisa inimese füsioteraapia. Massaaž on küll äärmiselt oluline, aga see ei kompenseeri võimlemisega tegemata jäänud tööd. Hea massöör peaks olema iga inimese salaarsenalis.

10. Puhkus. Kõige suurem kunst on osata puhata. Tavaliselt mõistavad puhkuse tähtsust kogenud ja eakad harrastajad, kes oskavad oma tegevust rohkem nautida ja ei ole üksnes maksimaalse tulemuse saavutamise peal väljas.
Puhkus tagab kõigi organsüsteemide taastumise ning on eelduseks uue treeningu või võistluse õnnestumiseks.
Puhkuse vajadus on individuaalne. Siin ei saa teha ettekirjutusi, milliste treeningkoormuste puhul kui palju puhata. See sõltub vanusest, üldkehalisest ettevalmistusest ja eesmärkidest. Teinekord on mõne suure eesmärgi saavutamiseks vaja läbida mitmed treeningkurnatusfaasid.
Kehtib reegel «tark ei torma».

11. Head emotsioonid. Spordiharrastus peab pakkuma positiivseid elamusi. Hea tujuga loote emotsionaal-kehalise aluse meeldivale sooritusele. Negatiivsete mõtetega, aga ka üliemotsionaalselt treenides või võisteldes on oht ennast ja teisi vigastada.

12. Kaasinimestega arvestamine. Nii treeningul kui võistlustel tuleb arvestada kõigi nendega, kes on sinuga koos rajal. See, et oled paljudest kiirem, ei anna automaatselt õigust nõuda teistelt raja vabastamist. Enamgi veel: selline käitumine võib osutuda ohtlikuks nii teile kui kaasvõistlejaile. Selle kinnituseks leiab kodumaises meditsiinipraktikas kümneid ja kümneid veriseid-valusaid näiteid.
Siinkohal ei tasuks unustada, et suure tõenäosusega leidub rajal alati ka teist kiiremaid, nii et kunagi ei maksa pidada end võistluse kuningaks.

13. Regulaarne tervise kontroll. Koormustesti tasub teha kord või kaks aastas, mitte tihedamini – sel pole mõtet. Koormustest annab ülevaate kehalisest hetkeseisundist. Siin on tegelikult olulisem südame seisund kui vändatud vattide arv. Süda on see, mis peab teid teenima võimalikult pikalt!

14. Vigastuse õige ravi. Kui on tekkinud tervisega probleem, peaks esmalt hindama, kas on tegemist tõsise või ajutise probleemiga. Paljud väiksemad valud kaovad ja terviserikked paranevad puhkuse ja looduse tugeva toe mõjul.
Ägedad ja rasked vigastused vajavad kindlasti võimalikult kiiret kontrolli. Krooniliste hädadega, mis on kestnud üle kahe kuu, peaks samuti pöörduma erialaspetsialisti vastuvõtule. Kahjuks tuleb tunnistada meditsiini ajalise ja finantsvõimekuse piiratust. Seda peate arvestama nii meil kui ka mujal. 
Klassikaliseks näiteks võib siin tuua 50-60-aastane harrastaja. Ilma traumata tekkinud põlveliigese valu on sageli iseparanev. Peab valima vaid õige koormuse. Samas, kui probleemid kestavad mitmeid kuid, on siiski soovitav pöörduda erialaspetsialisti vastuvõtule.
Noortel esinevad sagedamini ägedad traumad, mille ravi peaks olema ka aktiivsem.

Lühidalt: kuulake oma keha ja nautige elu!
******
Jaanus Laidvee on Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Dr Leho Rips tormab järjekordsele vigasele patsiendile appi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Dr Leho Rips ja dr Madis Rahu sporditraumatoloogia keskuse avamise eel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Dr Leho Rips (esiplaanil) näitab Priit Pulleritsule harjutusi, mis aitavad vähendada vigastuste ohtu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Dr Leho Rips maastikuratta sadulas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Dr Leho Rips sukeldub töösse. Tunneli lõpus paistab valgus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, detsember 16, 2013

Sebastian Coe: sportlased kulutavad liiga palju aega, keskendudes teadusele

Inglane Sebastian Coe (pildil paremal) oli kolm ja pool kümnendit tagasi maailma staadionide valitseja. Iga tema võistlus oli sündmus: ta jooksis kaunilt, lõdvalt ja võidukalt – ja kiiresti. Ta püstitas karjääri jooksul kaheksa maailmarekordit, millest 800 meetri aeg 1.41,73 püsis löömatuna 16 aastat ja 1000 meetri aeg 2.12,18 koguni 19 aastat.

Kui kiiresti suudaksite praegu joosta 800 või 1500 meetrit?
Ohh, ma isegi ei mõtle sellele (nearab).

Kunas viimati üldse aja peale joosta proovisite?
Polegi proovinud. Enamasti jooksen rahuliku ühtlase tempoga. Mõnikord teen ka lühikesi kiiremaid lõike.
Kui lähen staadionile, siis tavaliselt selleks, et joosta seal mõned intervallid koos poegadega, kes mängivad jalgpalli. Nad teevad seal vahetevahel jooksutrenni.

Mis arvate, kas kahest minutist saaksite 800 meetri jooksus jagu?
Kahtlen. Ma ei tea... Ma tõesti ei oska midagi arvata. Olen 57 aastat vana.

Millal viimati kellaga võidu jooksite?
Enne seda, kui tippspordist loobusin. Pärast seda pole ma kordagi aja peale jooksnud. Kui jooksmas käin, siis tavaliselt tunnikese linnast väljas maal, kus on ilus, samuti jooksen mõnikord jooksulindil. Aga ma ei mõtle enam tulemuste peale. Ma ju ei võistle enam.

Kuidas teie lihased, liigesed ja luustik end praegu tunnevad?
Pole viga. Mõnikord, kui olen jooksnud, annavad põlved pisut tunda.

Teevad valu?

Ei, seda mitte. Aga mu liigesed on pidanud ikkagi suurt kilometraaži taluma.

Olen korduvalt vaadanud teist vändatud tõsielufilmi «Sündinud jooksjaks» («Born to Run») ega näe seal kordagi, et kasutate pulsikella.
Jah, õige.

Tänapäeval ei jookse peaaegu keegi pulsikellata. Kuidas te ilma selleta hakkama saite?

Ma arvan, et praegu loodetakse ülemäära palju tehnoloogiale. Muidugi on tehnoloogia tähtis – ärge saage minust valesti aru. Mu isa, kes oli mu treener, lõi väga edumeelse meeskonna. Me tegime igasuguseid analüüse, kui jooksin lindil. Samuti analüüsisime jooksustiili, tegime biokeemilisi ja füsiloogilise võimekuse teste, vereanalüüse.
Kuid tollal ei olnud sellist tehnoloogiat, nagu on praegu – seda esiteks. Teiseks, tehnoloogia, mida me kasutasime, oli väga kohmakas. Siis polnud väikseid mikrokiipe, nagu nüüd kasutatakse.
Aga me tegime sellegipoolest trenni väga teaduslikult, kuigi meil polnud käepärast niisugust tehnoloogiat, nagu praegusajal.

Mille järgi te siis treeninguid sättisite ja planeerisite, kui teil pulsikella polnud?
Taastumise kiiruse järgi. Taastumisfaas on treeningutel väga tähtis. Ja ma ei mõtle siin üksnes taastumispause intervalltreeningul lõikude vahel, vaid taastumist suurte treeningtsüklite vahel. See on väga tähtis. Sest areng toimubki siis, kui oled taastumistsüklis.

Kui palju kasutasite energia- ja taastumisjooke, toidulisandeid?

Ei kasutanud, sest neid samuti ei olnud. Mulle meeldis reede õhtul õlut juua. Muul ajal jõin peamiselt vett.

Aga toitumist jälgisite?

Mulle andis nõu toitumisasjatundja, kuid me ei mõõtnud toidukoguseid. Jälgisime vaid toitumise tasakaalu ning et toitumine sobiks vastava treeningperioodiga. Näiteks, kui tegin pikki mahutreeninguid, siis jälgisin, et tarbiksin rohkem süsivesikuid. Ma arvan, et ka toitumise vallas on hakatud liiga palju teadusele tähelepanu pöörama. Võib-olla Euroopa sportlased kulutavad liiga palju aega, keskendudes teadusele, selle asemel et kulutada rohkem aega treenimisele.

Nüüdisajal on eurooplased väga nõrgaks jäänud, vähemasti on nad nõrgemad, kui teie olite omal ajal.

Tehnilistel kergejõustikualadel on eurooplased väga tugevad. Nad võitsid Moskva MM-võistlustel 23 kulda 47st. 

Ometi pole eurooplaste tulemused jooksualadel nii head, nagu olid teil. Miks?
[Somaalia päritolu] Mo Farah on Briti jooksja. Ta on treeninud väga targalt ja usinalt ning saanud suurepärast treenerinõu USAst. Tema karjäär, mis vahepeal seisma jäi, on nüüd tõusuteel. Neli aastat tagasi ei paistnud tal enam mingit arengut. Nüüd on ta [5000 ja 10 000 meetri jooksu] olümpiavõitja ja maailmameister. See kõik on seletatav hea treenimisega. Ma rõhutan: hea treenimisega! Alberto Salazar ei ole aidanud ainult Mo Farah’t, vaid ka [Londoni olümpia hõbemedalimeest 10 000 meetri jooksus] ameeriklast Galen Ruppi, kes kuulub nüüd väga konkurentsitihedate jooksualade tippu, sinna, kus seni olid valitsenud aafriklased. Nii et veel kord: tulemused on sõltuvusest heast treenimisest.
Ma ei usu, et Euroopa sportlaste tulemused on... kuidas nüüd öeldagi... ettemääratud kehvemaks. Ma võistlesin ju ka aafriklaste vastu, kuigi neid ei olnud siis nii palju. Aga näiteks [1970. aastate tippjooksjad] Mike Boit ja James Maina olid võrdselt head kõigi teiste tollaste tippudega. [1987. ja 1991. aasta maailmameister 800 m jooksus] Billy Konchellah, [Barcelona olümpia teine 800 m jooksus] Nixon Kiprotich ja [Souli olümpiavõitja 800 m jooksus] Paul Ereng olid samuti mehed, keda ma omal ajal võitsin. Võitsin aga seepärast, et tegin hästi trenni.

Kuigi te isa polnud ju jooksutreener...

Ta oli treener, aga iseõppinud treener. Noorena oli ta teinud rattasporti.

Hämmastav, et ta suutis teid maailma tippu viia ega teinud seejuures ühtki viga!
Ta oli tark. Ta oli hariduselt insener, mistõttu ta sai hästi aru, kui tähtis on teadus. Ta kuulas teisi, analüüsis nende räägitut, luges palju. Ja siis otsustas n-ö toimetada kõike seda, mida ta ei pidanud mõistlikuks.

Mis on tähtsuse järjekorras need tegurid, mis tegid teist maailma parima keskmaajooksja?

Siin on tegu kombinatsiooniga paljudest teguritest. Selge see, et tark treeneritöö on väga tähtis. Seejärel tuleb soov saada parimaks. Siis elustiil, mida järgid: ükski pühendumine pole liiast, kui tahad saada parimaks. Pead olema kogu aeg uudishimulik: mis on järgmise nurga taga, kas ma suudan joosta kiiremini, kas ma jaksan tuleval aastal joosta kiiremini, kui jooksin sel aastal? [Edu võti] ei ole selles, et keskendud ühele võistlusele või ühe medali võitmisele. [Edu võti] on selles, et teed kõike, mida suudad, et saada kiiremaks, et saada parimaks jooksjaks.

Kui tähtsad on kehalised eeldused?

Jah, need on ka tähtsad.

Teil oli haruldaselt hea kiirus, nii et ilmselt on oma roll ka geneetikal?
Jah, mul oli hea kiirus, aga inimesed kipuvad unustama, et ma tegin selle kallal pidevalt tööd. Talvel treenisin kahel päeval nädalas ainult koos sprinteritega – ja nii läbi terve talve. Mu jõutreeningute ülesehitus oli selline, et arendada mitte ainult kiirust, vaid arendada kiiruslikku vastupidavust. Sa võid olla väga kiire, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Sa võid joosta 200 meetrit 22 sekundiga, aga see ei ole otsustav. Küsimus on selles, kas suudad 1500 meetri viimased 200 meetrit läbida 23 või 24 sekundiga. Kas suudad 800 meetri lõpus läbida viimased 200 meetrit 25 või 26 sekundiga? See ei sõltu kiirusest, vaid kiiruslikust vastupidavusest.

Mis oli kiiruse arendamisel peamine?

Jõud, liikuvus, stiil. Jah, ka geneetika. Mul on ilmselt valgete ja punaste lihaskiudude hea tasakaal. Mul oli arvatavasti piisavalt palju valgeid [kiireid] lihaskiude, et joosta kiiresti, aga ka piisavalt punaseid [aeglasi] lihaskiude, et saada hakkama vastupidavust nõudvatel aladel.

Mida te liikuvuse alla silmas peate?

Venitamist. Liigutuste ulatust. Lisaks töötasin kogu aeg oma jooksustiili kallal. Jooksmine on tehniline ala. Inimesed arvad, et jooksmine on lihtne. Ei, jooksmine on väga tehniline ala. Alates sellest, kuidas sa asetad jala maha, kuidas hoiad käsi.

Teil oli silmapaistvalt lõtv jooksustiil. Kuidas selle saavutasite?

Ma nägin selle kallal kogu aeg vaeva. Jah, mul oli ka õnne, sest mul oli loomulikkusest hea stiil. Aga mu isa töötas mu kätetöö kallal, sammupikkuse kallal. Tegime erinevaid kiirustrenne, et arendada spurdivõimet. Kogu selle lõtvuse taga oli palju mõttetööd.

Miks te ei võistelnud oma kuulsa pearivaali Steve Ovetti vastu, v.a tiitlivõistlused?
Siis, kui tahtsime teineteisega võistelda, oli üks või teine meist vigastatud. Tema oli vigastatud 1981. aastal ning mina 1982. ja 1983. aastal. Seejärel võistlesime mõlemad Los Angelese olümpial. (Coe võitis Los Angeleses 1500 meetris kuld- ja 800 meetris hõbemedali, Ovett jäi 800 meetri finaalis viimaseks ning 1500 meetri finaali katkestas viimase ringi algul neljandalt kohalt. – P.P.)

Aga miks te 1979. aastal ei võistelnud?

Tema otsustas siis minu vastu mitte võistelda. Ta oli võtnud vaikse aasta, et valmistuda [Moskva] olümpiaks.

Aga kas te kutsusite teda enda vastu välja?

1981. aastal kutsuti meid mõlemat võistlema Kuldsele miilile Brüsselisse, aga ta otsustas mitte tulla. Miks, seda peate temalt küsima.

Kas peate nüüd omavahel kuidagi sidet?

Jah, mõnikord näen teda kergejõustikuvõistlustel. Ta töötab televisioonis kommentaatorina. Viimati nägin teda sel suvel Moskva MMil.

Kas tahate saada ROKi presidendiks?

See on teiste otsustada.

Aga on teil selleks soovi?

Kui saan aidata spordiliikumise kujundamisele kaasa, siis loomulikult tahaks seda teha. Aga see on [maailma] teiste spordijuhtide otsustada.
******
ATVs heading towards Pig Rock on Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Sebastian Coe oktoobris külaskäigul Tallinna. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Allan Wells ja Sebastian Coe näitavad Londonis Heathrow lennujaamas äsja Moskva olümpial võidetud medaleid. Wells võitis 100 meetri jooksu. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Sebastian Coe võitmas 1984. aasta augustis veenva ülekaaluga 1500 meetri jooksu. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 5: Sebastian Coe oma jooksjakarjääri hiilgeajal kuningannalt saadud autasuga Buckinghami palee ees. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Sebastian Coe 1984. aastal Los Angelese olümpial 1500 meetri jooksu võitjana. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Sebastian Coe 1982. aastal oma pearivaali Steve Ovettiga. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix

Teisipäev, detsember 10, 2013

Pullerits: Lõpetage Andrus Veerpalu alandamine!

Mille eest saavad juhid rohkem palka (kuigi nad ei pruugi olla haritumad, targemad, võimekamad ega muus osas paremad) kui mina, sina, teie, nemad, kui enamik meist? Sellepärast, et a) nad peavad võtma vastu kaalukaid ja mõjurohkeid otsuseid ning nende eest kõigi karvade ja nahaga vastutama ning et b) neil peab olema strateegiline visioon ja suurem, pikem ettenägemisvõime.

See on teooria. Praktika?

Ärme torma kohe ülepeakaela tulisesse heitlusse. Teeme väikse soojenduse ka. Ja soojenduseks (ning häälestuseks) on küsimus, kui hästi täidavad ajakirjanduse juhid maailmas (see on mul ükskõik) ja Eestis (see ei ole mul ükskõik) eelnimetatud punkte a) ja b), kui nad omal ajal otsustasid toimetustes toodetud sisu veebis tasuta laiali jagama hakata (ei, veebis teenitav reklaamiraha ei kata neid kulutusi, mis on tehtud kõigi nende materjalide hankimiseks ja avaldamiseks, mis seal ilmuvad).

Aga nüüd põhiteema. Kas need inimesed ERRi ja ETV ja EOK eesotsas, kes otsustasid lülitada Andrus Veerpalu õigeks mõistmise Eesti aasta spordihetke konkursi kandidaadiks, näitasid strateegilist, suurt ja pikka mõtlemisvõimet?

Vastus on kahetäheline: ei. Nad ei suutnud mõelda esimesest sammust, Veerpalu võidu ülesseadmisest, isegi järgmist sammu kaugemale. Kuidas oli võimalik mitte ette näha, et Veerpalu kohtuvõidu kandidaadiks seadmine, arvestades kogu seda kirgede tormi, mis on ümbritsenud Veerpalu skandaali algusest peale, tekitab tugevaid vastakaid arvamusi? Kuidas oli võimatu ette näha, et kindlasti leidub neid, kes selle vastuolulise küsimuse aastalõpu eel taas jõuliselt üles rebivad (Erki Nool, Jüri Jaanson, Toomas Tõniste, Jaan Martinson, Kristjan Port, Andrus Nilk, Ville Arike, Ott Järvela jt)?

Ent Veerpalu kandidatuuriga seondub veelgi teravam küsimus. Kas juhtivad tegelased ERRist, ETVst ja EOKst ei osanud tõesti mõelda sellele, et Veerpalu kohtuvõitu üles seades tekitavad nad Veerpalule põhjendamatuid lisakannatusi? ERRi, ETV ja EOK äsjases Veerpalu-valikus puudub vähimgi empaatiavõime, vähimgi teise inimesega arvestamine. Rahvusvaheline spordiarbitraaž CAS mõistis Veerpalu õigeks. See on fakt. Ükskõik, kuidas keegi sellesse fakti ka ei suhtu. Ja suhtujaid on nii- ja naapidiseid. Juba algusest peale, kui CASi otsus tuli, oli selge, et Eestis on väga-väga palju neid, kes ei pea seda õigeks ega õiglaseks ega suhtu sellesse toetavalt. Ka see on fakt. Ja seda fakti oleks pidanud ERRi, ETV ja EOK kõrgepalgalised juhid, kes Veerpalu-valiku langetasid, oskama arvestada. Kuid mida nemad selle asemel tegid?

Nad lülitasid Veerpalu õigeksmõistva otsuse oma uudse konkursi kandidaadiks – ja tõmbasid niigi väntsutatud Veerpalu taas rambivalgusse, kiskusid vana haava taas lahti. Valu sellest on kõige rohkem ilmselt just Veerpalul ja tema lähedastel. Kogu Veerpalu skandaal on ju olnud piinarikas epopöa, mida enamik inimesi on püüdnud unustada – küll aeg kõik haavad parandab –, aga mida ERR, ETV ja EOK, nagu nüüd ilmneb, ei lase kuidagi teha. Veerpalu, kes on niigi pidanud kannatama, peab n-ö tühja koha pealt (mingit uut fakti ega sündmust ja selle põhjal tekkivat uudist kui sellist ju ei ole!) taas kannatama.

Teil on õigustatud küsida: miks ma võtan sõna Veerpalu kaitseks, kuigi olen ise olnud üks neist, kes oli tema positiivse dopinguproovi avalikuks tegemisel üks sõnavõtjaid? Nagu nüüd kõik teate, võitlesin ma tõe ja õige asja eest. 2011. aasta kevadel teatavaks saanud faktid kinnitavad seda. See on fakt. Võitlesin, nagu teisedki ajakirjanikud, selle eest, mis on ajakirjaniku peamine kohus: tuua välja olulised tõsiasjad, tuua välja tõde. See töö sai tehtud. Punkt.

Kuskilt jookseb piir. Oluline piir. See jookseb sealt, kus sportlasele, kes on niigi pidanud kannatama – kuni CASi õigeksmõistva otsuseni, ja olen veendunud, et ei eksi, kui väidan, et tegelikult ka pärast CASi otsust –, tekitatakse rumalusest, lühinägelikkusest, omakasust (teeme uue konkursi ja kasutame uut, aasta spordihetke kategooriat turunduses [no mitte ei usu, et turundusaspekt aasta spordihetke konkursi korraldamisel ja Veerpalu otsuse kandidaadiks lülitamisel läbi ei jooksnud]) ja tagajärgedele mõtlematusest asjatuid lisakannatusi.

Ja nüüd avalõigu punkt a) – kuidas peaks ERRi, ETV ja EOK juhid oma valiku ja otsuse eest vastutama?

Ma ei tea. Pole minu asi suurtele ja tähtsatele juhtidele käitumisjuhiseid, samuti sanktsioone ja karistusi välja mõelda. Küll on aga niigi selge, et Veerpalu-otsuse Eesti aasta spordihetke konkursile lülitajad on maakeeli öeldes keeranud Veerpalule käki ja käru. Teinud talle liiga. Tekitanud tarbetuid kannatusi.

Nüüd, kui see on siin välja öeldud, on see muutunud avalikuks, üldrahvalikuks teadmiseks. Ja nüüd peavad tolle pehmelt (sic!) öeldes rumala otsuse tegijad sellega, et nad on käitunud Veerpalu suhtes läbimõtlematult ja koguni alatult, isekeskis oma hinges hakkama saama.
*
Küsite, mida mina teeks? Ilmutaks mehisust ja ütleks avalikult selgelt seda, mida siin eelnevalt just kirjutasin, ning eemaldaksin Veerpalu õigeks mõistva otsuse konkursilt. Just Veerpalu enda heaolu ja tema lähedaste hingerahu nimel. Sellise põhjendusega otsust, usun, mõistaks ja küllap isegi tunnustaks enamik (kõik loomulikult mitte). Ja peaks aumehelikuks. Ja see oleks otsus, mis oleks juhi suurt palka väärt.
*
Head lugejad, kui te leiate, et siin väljendatud argumentatsioon väärib laiemalt levitamist, et see arutelu ei jääks pelgalt meie vahele, siis levitage seda, kus aga heaks arvate.
*
Ja läkski nii, et täna hommikust alates siin tekkinud surve viis sihile: pärastlõunal tuli teade, et Veerpalu kohtuvõit eemaldatakse aasta spordihetkede konkursilt. Mis kostate?
******
Poison Spider Mesa Trail, Behind the Rocks Area and La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-2: Andrus Veerpalu augustis noorsuusatajate laagris Jõulumäel. Fotode autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 3-4: Maikuine arutelu EOKs Andrus Veerpalu vanemate vereproovide küsimuses. Fotode autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Andrus Veerpalu Kasahstani dressis novembri lõpus Soomes Rukal. Foto autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, detsember 09, 2013

Pullerits: Kas Veerpalu-otsus tuleb maha võtta?

Ärge öelge, mitte iial enam, et ma teie väärt ettepanekuid ei kuula. Keegi teist jättis eelmise sissekande alla teate, et olümpiamedalimehed Erki Nool, Jüri Jaanson ja Toomas Tõniste on saatnud Eesti Rahvusringhäälingu juhile Margus Allikmaale kirja, milles protestivad rahvusvahelise spordiarbitraaži Andrus Veerpalu õigeksmõistva otsuse nimetamise vastu «Eesti aasta spordihetke» konkursi üheks nominendiks (loll ja krobeline võõrsõna, parem oleks kandidaat). Ühtlasi tegi teate jätja ettepaneku, et teavitaksin sellest kirjast ka Postimehe sporditoimetust. Mida ma ka tegin.

Täna on sel teemal lugu lehes. Kiitus: nii te teetegi ka suurt ajakirjandust!

Kolmiku kiri, kui keegi pole lugenud, on siin:

«Meieni jõudnud informatsiooni kohaselt osaleb ERR konkursil 2013. a. spordisündmuse (Eesti aasta spordihetk) tiitlile ka Andrus Veerpalu «õigeksmõistmine» Rahvusvahelise Spordiarbitraaži poolt tema vastu esitatud dopingusüüdistuse asjas. Arvestades nimetatud otsuse sisu, esitatud kahtluste iseloomu ja nimetatud nominatsiooni pedagoogilist tähendust ning kõlapinda, peame nimetatu lülitamist konkursil osalevate sündmuste nimistusse kohatuks ja palume see nimekirjast välja arvata.»

Nüüd küsin teilt, tõelistelt spordimeestelt: milline on teie arvamus, kas Veerpalu õigeksmõisteva otsuse peaks Eesti aasta spordihetke kandidaatide hulgast maha võtma? (Vastusevariandid: EI tähendab, et otsus peaks kandidaadiks jääma; JAH tähendab, et otsus tuleb kandidaatide hulgast maha võtta.) Võrdluseks: ajakiri Time, mis nimetab aasta inimesi, ei valinud selleks 2001. aastal Osama bin Ladenit, vaid valis New Yorgi linnapea Rudy Giuliani. Samas on Time valinud aasta inimeseks Adolf Hitleri (1938) ja Jossif Stalini (koguni kahel korral, 1939 ja 1942). Nii et nii ja naa...

Loeme hääled kokku kommentaariumis!
******
Poison Spider Mesa Road, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erki Nool tervitab sügisel Tallinnas Olümpia hotellis endist keskmaajooksjat inglast Sebastian Coe'd. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu sviidi uks lammutatavas Park Hotel & Casinos Tallinnas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu tänavu Kuusamos MK-etapil. Foto autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix

Reede, detsember 06, 2013

Pullerits: Mida põhjapanevat ütleb Tanel Kangert?

Kõigil, kes sporti jälgivad, on ilmselt oma arvamus jalgpalli MM-võistluse ülekandmise kohta Eesti telekanaleis. Üks Eesti jalgrattur on oma arvamuse sõnastanud nii:

«Mina MMist puudust ei tunne. Kuulun selle vähemuse sekka, kes julgeb öelda, et talle jalgpalli vaadata ei meeldi.»

Tähelepanu, küsimus: kes on see jalgrattur, kes nii on öelnud?

Seni kui te mõtlete, on mul hea meel teatada, et laupäevases Postimehe Arteris ilmub pikk usutlus Tanel Kangertiga (usun, et seda intervjuud küll Postimehe veebi ei panda, nii et ärge parem hakakegi seda sealt otsima), kes lõpetas tänavuse Giro 13. ja Vuelta 11. kohaga. Intervjuu temaga tegi Jaan Martinson, kellelt pärisin, kuidas tal see õnnestus, sest tean, et minu palvel ajas ta Kangertit taga juba suvest saadik, pärast Girot, kuni visadus viis lõpuks sihile.

Martinson rääkis mulle järgmist: «Kangert on üks sümpaatsemaid sportlasi üldse. Nad moodustavad Rein Taaramäega kokku asjaliku paari. Eestis ei ole olnud ühtegi jalgratturit, kes poleks ajakirjanikule kui kingitus. Nad suhtlevad meelsasti, helistavad ise tagasi, ka suurtuuride ajal on võimalik nendega kokkuleppele jõuda – jalgrattasõit on ikkagi sedavõrd intellektuaalne ala; see pole 100 meetri jooks, et kui start antakse, siis paned täiega lõpuni välja. Jalgratturitel pole ju treenerit (küsisin kaks nädalat tagasi Taaramäelt, kes tema treener on, ja ta ütles, et ise on – P.P.), nad panevad ise oma plaanid paika ja ise vastutavad – erinevalt kergejõustiklastest, kes tulevad iga katse järel nagu tibupojad treenerilt nõu küsima. Jalgratturite intelligentsus kandub üle ka suhtlusse ajakirjanikuga. Selles osas paistab Kangert silma. Ka Jaan Kirsipuu ütleb intervjuu kommentaaris, et Kangert on eriskummaline, et ta polegi nagu jalgrattur, et ta IQ on hästi kõrge. Võib öelda, et on täielik nauding Kangerti-suguse sportlasega suhelda. Takistuseks on vaid see, et Kangert ei taha end liiga palju presenteerida.»

Kuid kes tahab Kangertist rohkem teada saada – mis kirjanikke ta armastab, mis kasu oli rattasõidule klarnetimängu õpingutest, mis keeles ta Astana meeskonnas suhtleb, kuidas ta toitub ja kas ka pidutseb, kui palju jalgratturid teenivad jne –, peab homme Arteri soetama.

Tänases Postimehe Tartu-lehes ilmus minu järjekordne kuukommentaar «Orjastav jalgpall», sedapuhku siit blogist tuule tiibadesse saanud teemal, kuidas jalgpalli MMi näitamisega seoses tallatakse suurkontsernide ja rikaste rahvusvaheliste ühenduste ärihuve silmas pidades jõhkralt jalge alla Eesti Rahvusringhäälingu seadusega garanteeritud sõltumatus.

Aga jõudsite vahepeal alguses esitatud küsimusele ka õige vastuse leida?

Tähelepanu, õige vastus! Tanel Kangert.

Aga hästi ütleb Kangert jalgpalli ja MMi kohta, eks ole? Minuga võite ju siin – või Postimehe kommentaariumis – neil teemadel klähvida, aga arvestage, et nüüd tuleb teil klähvida lisaks minule ka Tanel Kangertiga. Noh, julged, tulge välja – aga oma nime all, nagu mina ja Kangert.
******
Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 2 ja 4: Tanel Kangert, pildistatud selle nädala keskel Tallinnas. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert, Eesti tänavune meister eraldistardist sõidus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, detsember 05, 2013

Margus Merisalu: Seadusemuudatus ahistab jalgrattureid!

Priit Pulleritsult sissejuhatuseks: Margus Merisalu, kes tuli 1973. aastal üleliidulistel noorsoomängudel Eesti meeskonnaga kolmandaks (meeskonnas ka Aavo Pikkuus) ning oli kolm aastat tagasi minu toimetatud kõige esimese Maratoni kaanekangelane, juhtis tähelepanu liiklusseaduse järjekordseks muudatuseks algatatud eelnõule, mis teeb iga ratturi elu ebamugavaks.

Mulle tundus vastuvõetamatu punkt, kus jalgrattureid kohustatakse nii  jalgratta- ja jalgteel kui ka jalgrattateel sõitma jalakäija kiirusega, kui see tee lõikub piiratud nähtavusega hoovi sissesõiduteega (vt. lisa sissekande lõpus).

Enamik autojuhte ning avalik arvamus veenab ja sunnib rattureid sõitma kergliiklusteedel. Seadusmuudatuse tagajärjel muudetakse linnasisestel kergliiklusteedel jalgrattaga sõitmine aga mõttetuks. Seda seetõttu, et suur osa ajast tuleks siis sõita kiirusega 5 km/h. Näiteks Tartus Võru tänaval on hoovidesse sissesõidud iga kolmekümne meetri tagant ning suvisel ajal on need sissesõiduteed enamasti kõik piiratud nähtavusega (hekid, puud, massiivsed väravapostid). Inimesed kasutavad rattateed peamiselt tööle ja kooli sõitmiseks ning neile on võimalikult suur liikumiskiirus väga oluline.

Lisaks eeltoodule peaks arvestama ka järgmisi asjaolusid:

1. Seadusemuudatus on jalgratturite suhtes ebaproportsionaalselt ahistav. Nimelt väljub ühest konkreetsest hoovist ööpäevas tavaliselt üks auto, mille juhiga võib tekkida konfliktsituatsioon. Kogu ülejäänud aja ööpäevast peavad aga kümned või sajad ratturid mööduma sellest väravast igaks juhuks teokäigul.
2. Seaduse rakendamisega tekiks ohtlik pretsedent, et autojuhile on antud võrreldes jalgratturiga suurem õigus oma tahtmist saada. Seda tuleks vältida, sest niigi survestavad autojuhid jalgrattureid pidevalt.
3. Kui praegu sõidab autojuht hoovist väljudes jalgratturile ette, siis tunneb ta ennast enamjaolt süüdlasena ning teeb tavaliselt kõik võimaliku, et ratturi kahjusid hüvitada või leevendada. Antud seadusemuudatuse rakendamisel hakkaksid aga sagenema kohtuasjad, kus hoovist väljatormanud autojuht nõuab jalgratturilt mitu tuhat eurot oma auto uksemõlgi remontimiseks - väites, et rattur sõitis liiga kiiresti.
4. Kuna taoline kiirusepiirangu nõue tunduks enamikule elanikkonnast totter, ei hakataks taolist seadust ka järgima. See aga halvendaks omakorda kodanike seadusekuulekust üleüldiselt.

Olen veendunud, et antud seadusemuudatus oleks jalgratturite suhtes ebaõiglane ning muudaks meie liikluskultuuri pigem halvemaks. Jalgrattatee võiks ja peaks jääma hoovide sissesõiduteede suhtes tingimusteta peateeks. Ainult nii tunneksid ratturid ennast seal turvaliselt.

Kutsun üles kasutama kõiki võimalusi, et antud eelnõu sellisel kujul seaduseks ei saaks!

Elan ise rattatee ääres ning minu hoovi sissesõit on samuti piiratud nähtavusega. Kuid ma võin kinnitada, et aeglaselt sõites ning tähelepanelikult liiklust jälgides on alati võimalik autoga hoovist ilma rattureid ohustamata välja saada.
*
LISA. Kehtivas liiklusseaduses jalgratturile ja mopeedijuhile kehtestatud nõuet, et ületada jalgratta- ja jalgtee või jalgrattatee ning sõidutee lõikumise koht jalakäija tavakiirusega, laiendatakse ka jalgratta- ja jalgtee või jalgrattatee ning piiratud nähtavusega hoovi või õue sisse- ja väljasõiduteede lõikumise kohtadele. Nõue on vajalik selleks, et vähendada konflikte, mis tekivad mööda jalgratta- või jalgteel või jalgrattateel kiiresti liikleva jalgratturi või mopeedijuhi ning hoovist väljuva auto või jalakäija liikumistrajektooride lõikumisel, kui viimased ei märka õigeaegselt lähenevat jalgratturit ja mopeedijuhti.
******
Jaanus Laidvee on Poison Spider Mesa Trail, Behind the Rocks Area and La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Margus Merisalu Tartus Tähtvere pargis. Siin vist jalakäija kiiruse nõue ei kehti? Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Margus Merisalu omavalmistatud lamamisrattaga Tartu rattarallil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tallinna absurd: Ülemiste uue liiklussõlme kergliiklustee, mis ei vii mitte kuhugi. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kergliiklustee Oja tänava ääres Pärnus. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix

Teisipäev, detsember 03, 2013

Pullerits: Kuidas ma käivitasin üleriigilise päästeaktsiooni?

Kas keegi oskab öelda, milline on lootus, kui neljapäeva pärastlõunast pühapäeva õhtuni tuli viibida valdavalt lamades, isegi ülakeha polnud soovitav sellise nurga all üles tõsta, et saaks enam-vähem normaalselt voodis istuda; kui öösel enda keeramine nõudis korralikult läbimõeldud ja ettevaatlikku protseduuri, et mingil juhul seljalihaseid ei pingutaks ja hirmsat valu ei tekitaks; kui põrandal taastusharjutuste tegemise järel kulus viis minutit, et end mööbli najal, liigutus liigutuse haaval kuidagi püsti ajada; kui istumine, olgu söögilaua äärde või kempsupotile, ja uuesti püsti saamine nõudis mõlema käega tugevalt abistamist-toetamist; kui istuma jäämine tekitas peagi nimmepiirkonda surve tagajärjel valu, nii et pärast enda püsti ajamist olin tükk aega kange ja kõveras; kui lõpuks enam-vähem püsti olles võis iga pisimgi tähelepanematus, kere liikumine seljast tekitada krambieelse valuaistingu, nii et ruttu tuli leida seina najal kindel toetuspind, et saaks lõdvestuda?

Olen kasutanud tasapisi, nagu kere vähegi lubab, mõningaid venitusharjutusi; olen püüdnud aegamööda kodus ka ringi liikuda, nagu füsioterapeut soovitas; olen lamanud, palju lamanud; olen elektrilise soojakotiga selga soojendanud; olen kolm korda päevas neelanud Ibumetini, et ehk aitab valu ja põletiku vastu; olen kasutanud Olfeni plaastreid ja määrinud selga Voltaren Emulgeliga, ehkki tean, et need mõjuvad heal juhul vaid pindmiselt, naha alla, ent probleem on süvalihastes – aga äkki on pisut-pisutki kasu; olen olnud kannatlik, kannatlik ja veel kord kannatlik, nagu füsioterapeut samuti soovitas; ja olen lugenud läbi Vahur Kalmre raamatu «Kolm Kirsipuud» Rein, Toomas ja Jaan Kirsipuust – palju inspiratsiooni, aga mis sa sellega peale hakkad, kui õieti püstigi ei püsi?

Aga see ei ole kaugeltki veel kõik.

Täna, teisipäeva hommikuks, kutsus ortopeed-traumatoloog dr Leho Rips mind vastuvõtule. Oh ei, asi ei ole üldse seljas! Te olete vist ära unustanud mu vasaku randme? Jah, ma ise ka, sest mis on üks randmevalu seljavalu kõrval? Köki-möki. Ometi tuleb sellega ka tegelda.

Parimad Eesti arstid on murdnud pead, uurinud röntgeni ja utraheli ja Tallinnas tehtud magnettomograafi pilte mu randmest. (Tallinnas seepärast, et Tartus oleks mind üleni toru sisse pandud, aga mu närvisüsteem ei peaks seda vastu; kuid Tallinnas on magnettomograafi aparaat, mis «valgustab läbi» ka lokaalselt – see võttis aega 45 minutit.) Mõnikord – mis mõnikord, ikka päris sageli! – imestan, et Eestis leidub nõnda palju häid inimesi, hinnatud spetsialiste, kes on abivalmilt nõus oma väärtuslikku aega minusuguse alla keskpäraste eeldustega harrastussportlase abistamiseks pühendama. Nüüd, pärast pikka uurimistööd, nagu ütles telefonis dr Rips, hakkas üht-teist ilmsiks kooruma.

Kohale oli palutud isegi Tartu Ülikooli Kliinikumi parim randmespetsialist. Arvutiekraanile sai kuvada kõiksuguseid minu randmest tehtud pilte. Spetsialist väänas mu kätt nii- ja naapidi, vajutas siia ja sinna, rääkis dr Ripsiga igasugustest anatoomilistest asjadest, millest tavainimene tuhkagi aru ei saa, arutasid omavahel. Ja vangutasid pead. Haruldane juhus, erakordne olukord – põhjust ei paista põrmugi.

Mis siis edasi saab?

Valik olla selline, kas ajada randmesse kaamera sisse ja siis uurida, mis seal sees paistab. Kui midagi hullu ei leita, siis see tähendab, et nädal aega pärast kaameratööd ei tohi käele koormust anda, seejärel võib hakata tasahilju liigutama. Kui aga midagi leitakse ja millessegi kirurgiliselt sekkuma peab, siis see tähendab, et kaks-kolm kuud olen käetegevuse poolest audis. Ja siis on veel võimalus, et vaadata ja oodata, kui valu teravneb ehk reljeefsemalt esile tuleb, näiteks talvel suusatades, ning siis, kui probleemi kolle on selgemini tajutav, midagi ette võtta. Kusjuures dr Rips ei unustanud meenutamast, et ega see, kui nad saavadki põhjusele jälile – selleks arutasid nad veel Eesti vastava ala absoluutse tipparsti kaasamist –, siis see ei tähenda veel, et neil õnnestub probleem ka ilmtingimata edukalt kõrvaldada.
*
Vaevalt oli see kirjutis siin saanud avalduda, kui helistas endine tippjooksja Rein Valdmaa, kes pakkus mulle abiks imemagneteid, mis mind paar aastat tagasi juba päästsid, kui roiete vahel mingid lihased valusaks jäid. Mis tähendas, et pidin Tartust käivitama Tallinnas logistikaoperatsiooni, et magnetid homme hommikuks mulle kohale jõuaks. Ja üks mu teatesuusameeskonnakaaslane, Silver Eensaar, rogaini maailmameister, saatis harjutute kompleksi, mis teda olid aidanud - ehk aitavad mindki. Seetõttu läks vahetusse ka selle sissekande pealkiri "Kui suureks kujuneb traumade laastamistöö?" - vahetasin selle negatiivse hoiakuga pealkirja palju positiivsema vaatepunktiga pealkirja vastu. Tegelikult ei ole muutus ju ainult pealkirjas, muutumas on kogu protsessi sisu. 
******
Behind the Rocks Area and La Sal Mountains (in the background) viewed from Poison Spider Mesa Trail, Moab, Utah. 22. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Selliste piltide abil saavad arstid uurida selja- ja muid traumasid. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sellise aparaadi all, nagu see siin Viljandi haiglas, tehti mul Tallinnas läbilõikepilt randmest. Foto autor: Peeter Kümmel, Sakala/Scanpix
Foto 3: Kes kannatab välja, et ta sõidutatakse kolmveerand tunniks sellesse auku, nagu see tomograaf Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus ei tohi üldse liigutada? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kompuutertomograaf Tartu Ülikooli Kliinikumis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix