Esmaspäev, veebruar 29, 2016

Pullerits: Kuidas ma andsin endale Tallinna maratonil veel ühe võimaluse?

...ja sattusin seejärel kiirabisse, võiks kõlada pealkirja teine pool.

Aga Raio Piiroja (pildil paremal) nägi pärast Tallinna maratoni minust veelgi halvem välja. Istusime välisööklas kõrvuti puitlaua taga (fotol all vasakul) ja nagu ikka, mina küsisin ja tema vastas, kui ta kutsuti koos Anti Saarepuuga autasustamisele. Nad olid omavahelise mõõduvõtmise lõpetanud sõbraliku viigiga. Ent see, kuidas Piiroja pjedestaali juurde liipas ja sinna vaevaliselt peale ronis, ei olnud just ilus pilt.

Teadsin, et vabatehnika tekitab talle kannatusi, aga et nii suuri, seda polnud oma silmaga seni näinud. Ta seletas, et säärte eesmised-sisemised küljed jäävad altosast pärast vabatehnikasõitu hirmus valusaks, ning põhjusi selleks on kaks: esiteks vanad jalgpallivigastused ja teiseks liiga ettepoole kaldu sõidustiil, mis ei jätvat puhkefaasiks vaba hetke.

Sõidu tegi ta muidugi vägeva: 44. koht ajaga 1:52.35, rohkem kui pool minutit eespool isegi Rait Pallost, kaotust võitjale Algo Kärbile pisut vähem kui 16 minutit. Kuid tänu millele?

Tänu Vahur Teppani (parempoolsel fotol vasakul) suuskadele. Piiroja ütles, et ta polnud elu sees saanud nii hästi libisevate suuskadega sõita. Teppan, kes jäi seekord 15. kohale (kaotust Kärbile 9.04), kinnitas mulle, et andis tõepoolest oma parima paari Piirojale. Ja Piiroja ei hoidnud emotsioonide kirjeldamisel tagasi. Ta rääkis, et sõitis umbes pool võistlusmaast klassikajäljes, sest lipe oli seal olnud kohutavalt kiire. Kui pärisin, mis ta arvab, kui palju ta tänu Teppani suusapaarile ajas võitis, pakkus ta esimese hooga, et 15 minutit.

Kas seda liiga palju ei ole, väljendasin umbusku.

Seejärel ta korrigeeris ennast: 10 minutit kindlasti. Ja siis korrigeeris veel: 10-15 minutit.

Ometi pidi ta isegi nende hirmkiirete suuskade puhul tunnistama, et Saarepuule (fotol vasakul) olnuks raske vastu saada, kui Saarepuu vaid täie jõuga sõitnuks. Piiroja kirjeldas lähenemist eelviimasele joogipunktile, kui Saarepuu oli teatanud, et tõmbab korraks ette, sest tahab minna sööma ja jooma. Ja nagu ta rääkis, oli Saarepuu teinud 20 kiiremat-jõulisemat liigutust ja juba oligi tal sajameetrine edu sees. Piiroja lisas, et kui tema joogipunkti jõudis, oli Saarepuu teda seal tervitanud, üks suusk jalast võetud.

Lõpus ilmnes, et kumbki suurest duellandist ei tahtnud teist võita. Mäng käis finišisirgel selle peale, kumb teisena üle lõpujoone jõuab. Kui uurisin, kumb siis tegelikult enne lõpetas, vastas Piiroja, et tema ei tea. Lõpuprotokoll annab siiski vastuse: ehkki aeg on meestel sama, on Saarepuu koha võrra kõrgemal. (Olgugi et staadionidiktor teatas, et nad olid saanud sajandiku pealt sama aja. Ütlen, et ei usu seda enne, kui selle kohta dokumentaalset kinnitust ei näe.)

Loomulikult uurisin Piirojalt, kui palju ta on tänavu suusatanud. Ta pakkus, et vähemalt 500 kilomeetrit. Mis on mul vastu panna? Umbes 450. Vaat siis, kui vähesest piisab, et otsustav vahe sisse käristada. Saad supersuusad ja sõidad nagu noor jumal.

Mu enda osalus oli kuni laupäeva õhtuni tõsise kahtluse all. Reedel käisin pärast töönädalat Tähtvere spordipargis vormi kontrollimas ning läbisin kolmveerand tunni pikkusel sõidul viimased 2,5 km keskmise kiirusega üle 20 km/h. See sisendas mõtet, et äkki annaks endale pärast Tamsalu maratoni siiski veel ühe võimaluse. Sest igal pool ju kuuled tänapäeval, kuidas nurutakse: give me another chance, please!

Aga laupäeval avastasin põlves kapsli all ootamatu ja häguse valu. Häguse selles mõttes, et ei saanud aru, kust see täpselt tuleb, ja millest. Juhtusin telerist nägema naiste laskesuusavõistlust ja täheldasin, et paljud sõidavad võrdlemisi sirgete põlvedega. Otsustasin siis, et proovin sõita nendega samamoodi, aga igaks juhuks tõmban põlvele toeks elastiksideme ümber.

Esimeselt ringilt tulin 148. kohal, aeg 1:03.30, kaotust 51. kohal liikunud Piirojale (pildil paremal) veidi üle seitsme ja poole minuti. Kõige raskem oli pärast esimest joogipunkti metsa vahel, kui paljud trügisid mööda ja rütm kadus käest, mistõttu läks üksjagu rapsimiseks. Ometi olin seks ajaks möödunud isegi paarist kahekohalise numbriga sõitjast, näiteks Tair Antonist (nr 95, ilmselt oli algul üle pingutanud ja tõmbas hinge, sest lõpuks sai ta 116. koha.) Kuid avaringi viimasel kolmandikul, kui ümberkaudsed sõitjad muutusid rahulikumaks, läks seis paremaks, nii et teisele ringile võis minna isegi mõneti optimistlikult. Asi polnud kõige hullem. Eriti võrreldes Viru maratoniga, kus kohe algul saadud peapõrutus rikkus kogu sõidu, ning võrreldes Tamsalu maratoniga, kus jäin kitisel lumel lihtsalt jänni ning kaotasin igasuguse motivatsiooni (libisemisest rääkimata).

Teisel ringil tegin pärast seda, kui ei suutnud pärast pikkade sirgete lõppu Tiit Meidla (nr 182) kannul enam püsida, vähemalt tosin kilomeetrit vedamistööd. Ega ma üle õla väga palju piilunud, kuid silmanurgast pöörete ajal märkasin, et neli-viis meest hoidis sappa. Ükski neist mööda minna ei üritanud. Isegi siis mitte, kui enne eelviimast joogipunkti selja sirgu lasin, et rinnanumbri alla kinnitatud SiS-i mustikamaitselist geeli kätte saada ja suhu pigistada. (Pakendi viisin loomulikult TPsse.) See sobis, et kaaslased olid solidaarsed, ja samuti see, et hoidsid selja taha. Sest mulle meeldib sõita oma tempos, siis saan ise kiirust reguleerida, mitte ei pea lähtuma teiste tempomuutustest.

Eks seda võis muidugi eeldada, et viimastel kilomeetritel hakkavad mehed tagant paugutama. Ehkki üksvahe tundus, et hoopis lasevad ise minuga vahe sisse. Paaril korral tundus taga kaugenevate helide järgi, et sain 5-7 meetrit eest ära. Kuid laskumistel libisesid nad järele. Esimesena kihutas pärast pikimat tõusu mööda Helvis Trääder (nr 84), kes hõikas, et paneksin ülakeha rohkem tööle. Võtsin kuulda ning mõnda aega oli sest kasu, sest vahe temaga mõnda aega enam ei kärisenud. Siis, kurviga laskumisel kilomeeter enne lõppu, libises mööda Olivar Kits (nr 183), kellest olin möödunud pärast eelviimast joogipunkti ning kes oli mind paarsada meetrit enne möödumist tagant kannustanud, et teeksin ees ikkagi hoogsalt tööd. Viimasel tõusul otsustasid veel kaks-kolm meest tagant tuulest välja söösta, ühega läksid korraks ka mu kepp ja tema suusk risti, nii et jäime seisma – aga pole probleemi, sellised puterdamised käivad asja juurde. Viimase pauna ajal jälgisin rohkem juba seda, et Toomas Uiboleht (nr 178), kes oli lõpetanud avaringi otse minu kannul, mööda ei läheks. Selle eesmärgi täitsin. Tulemuseks hooaja parim koht, 153., oma vanuseklassis 16. (Minust 14 aastat noorem Piiroja [fotol all paremal] oli oma vanuseklassis alles 27.) Aeg 2:10.21,6 tähendab, et teise ringi läbisin võrreldes esimesega 3.20 aeglasemalt.

Millest siis kiirem sõit kui tänavustel eelmistel maratonidel? Jah, olud olid võrreldes Tamsaluga märgatavalt paremad. Kuid oluline on ka see tunne, millega sõidad ning lõpetad. Esimesel ringil oli küll vahepeal vastikult raske, aga üldjoontes ja kokkuvõttes olid enesetunne ja pingutamisvõime varasemast tajutavalt paremad. Põhjus on ilmselge: tegin teisipäeval ja reedel kiiremad trennid. Nagu olen öelnud: aeglane ja rahulik suusatamine, mille tähtsust kõik kogu aeg rõhutavad – ja mida olin, tunnistan, lollist peast kuulda võtnud –, teevad sinust aeglase ja rahuliku suusataja. Intensiivsust on vaja tõsta. Ent küllap jääb paremate päevade tasemeni küündimisest puudu just seetõttu, et ei ole käinud 4-7 km pikkustel võistlustel, kus olen varem kiiruslikke võimeid ja kannatamissuutlikkust teritanud. Ja erialast trenni on ka muidugi vähe tehtud: 450 km ei ole näitaja, mis lubaks kõrgeid sihte seada, eriti minu vanuses.

Piiroja valmistub nüüd Haanja maratoniks. Ta silmad lõid särama, kui ta sellest rääkis. Klassikas, tunneb ta, et lööb oma õiged trumbid rajale. Näis, kas tuleb ka uus duell Saarepuuga.

Minu osalus Tallinna maratonil lõppes aga käiguga kiirabisse. Juba esimesel ringil, kui laugetel laskumistel tuli paaristõukeid kasutada, tõmbasin oma selja ära, nagu see juhtus ka mullu Tartu maratoni 8. kilomeetril. Seetõttu pidin edaspidi paaristõukeid rakendades ja laskumisasendeis ettevaatlik olema. Kiirabiõde ütles, et ega neil muud varianti ole, et kas teevad valuvaigistava süsti või annavad tableti. Ütlesin, et süsti ma küll ei taha, andku tablett. Anti mingi roosakas. Vahur Teppan nägi seda ja ütles midagi umbes nii, et see on küll kahtlane asi ja ärgu mulle seda antagu.

Ei ütleks, et tablett mõjus. Või kes teab – äkki nii palju mõjus, et Tartus sain siiski omal jõul autost välja. Aga täna, esmaspäeval tõmbasin toetava krõpsvöö kõvasti ümber talje, kui tööle läksin. Suusatamisega, vähemalt klassikatehnikas, tuleb pidada paus. Õigemini pole sellega suurt alustanudki. Hooaja jooksul vaid kaks korda olen proovinud, ja siis jäid ka juba esimese korra järel reie ülemised esiküljed valusaks. Kiiresti see valu küll ei taandunud.
******
Interstate 70 through San Rafael Swell, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Raio Piiroja mullusel Viru maratonil. Foto autor: Sportfoto
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) vestlemas pärast Tallinna maratoni söögilauas Raio Piirojaga. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 3: Vahur Teppan enne Tallinna maratoni oma suusabussi roolis, paremal Priit Pullerits. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 4: Anti Saarepuu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sellised olud valitsesid Tartus Tähtvere spordipargis 10. veebruaril. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Raio Piiroja mullu Tartu maratoni finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Tamsalu maraton nädal tagasi. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Raio Piiroja (nr 33) nädal tagasi Võiste suusamaratonil. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 9: Tallinna kiirabi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, veebruar 25, 2016

Pullerits: Kuidas ma end nuhtlesin ja suure tõe jälile jõudsin?

Vahur Teppan tunnistas mulle ausalt, et oli pettunud. Tal oli põhjust seda mulle öelda, sest meil oli põhjust kogemusi jagada. Ta jäi Tamsalu maratonil (fotol vasakul hetk enne starti) alles 12ndaks, kaotust võitjale Peeter Kümmelile veidi üle nelja minuti. Ütlesin Teppanile otse, et poleks Kümmel starti tulnud, panustanuks ma tema võidule. Milles asi, mis juhtus?

Nüüd räägime viimaks suusatamises peamisest – suuskadest.

Teppan ütles, et ta enda suusad polnud head. Et nood ei sobinud tookordseks ilmaks, et lõpuks pidi ta rajale minema (kui nüüd õigesti mäletan) Andres Kollo mingi suusapaariga. Ent teisalt, tunnistas Teppan, ei saanud tema kasutatud määrdevariant olla vale, sest Mart Kevin Põlluste oli täpselt samamoodi ettevalmistatud suuskadega, nagu ta endalegi tegi – ja nagu Suusavennad ilmsesti ka mulle tegid –, saanud teise koha. Ja nentis siis, et palju olenes sellest, kas su suusapaar sobis pühapäevaste ilmaoludega või mitte.

Ja siis esitas Teppan mulle suure küsimuse: aga kuidas minu suusad pühapäeval sõitsid?

Ütlesin talle nii: «Vaata, Vahur, minu põhimõte on see, et kui sa ise oma suuski ei määri, siis sa teise meeste ettevalmistatud suuskade kohta sõna ei võta.» Ehk teisisõnu: määrde sobimise või mittesobimise üle võivad suud pruukida vaid need, kes ise oma suusad ette valmistavad, teised leppigu sellega, mida teevad need, kellele nad oma suusad usaldavad, ja kui tulemus ei meeldi, tehku määrimistööd edaspidi ise. Nõus?

Olgu lisatud, et sellega ei taha ma grammi võrdki vihjata, nagu olnuks mu suusad Tamsalu maratoniks kehvad või kõlbmatud ning viisakusest otsustan pidada lihtsalt lõuad kinni. Asi on hoopis selles, et kust ma tean, kas suusad olid head või halvad – mul puudus ju igasugune võrdlusvõimalus. See, et terve rida mehi mööda sõitis, ei tähenda ilmtingimata, et neil olnuks minu omadest paremad suusad; see võib tähendada, et neil oli lihtsalt tähtede soodsa seisu tõttu minu omast parem päev.

Jah, ainult parem päev. Ei miskit enamat.

Nüüdseks teavad ilmselt kõik, et kuulutasin Tamsalu maratoni järel oma suusakarjääri lõppenuks. Aga see ei keela mul ju omaette edasi suusatada. Niisiis läksingi teisipäeva varasel õhtupoolikul Tähtvere spordiparki – väikse sportliku vihaga, et nuhtlen ennast Tamsalu mannetu sõidu pärast. Teppan vaatas raja kõrval mäe otsast, et mis küll toimub. Ütles pärast mulle, et olen ikka veidi hull või segane (kas ta just neid sõnu tarvitas, aga mõte jääb samaks) – et mees tuleb suusakombega välja, ei tee soojagi ja kukub kohe tempoga sõitma.

Sõitsin kokku pisut üle tunni. Tunni ja kaks minutit. Endomondo andmeil läbisin selle ajaga 19 km. Siis pidurdasin hoo kinni. Aitab küll. Väike arvutus näitab, et oleks ma Tamsalus hoidnud rahvaga koos sõites samasugust kiirust, nagu arendasin kaks päeva hiljem ihuüksinda, saanuks ma aja umbes 2:10, mis andnuks 63. koha, mis tähendanuks, et isegi Jaanus Laidvee jäänuks minust ligi kolme minuti kaugusele. Järelikult suudan end liigutada küll, kui endale pisutki piitsa annan, mitte kohe algul matkaja asendit sisse ei võta?

Sedasi, tavapärasest pisut kiiremini liigutades, ilmselt mugavustsooni ülemisel piiril, jõudsin arvatavasti tõeni, mis seletab, miks on mul nii Viru kui Tamsalu maraton aia taha läinud. Asi on selles, et olen hakanud liiga palju kuulama kõrvaliste nõuandeid ja soovitusi. Olen võtnud kuulda, et trennis tuleb sõita aeglaselt ja rahulikult. Tõepoolest, olen trennikiiruseid varasemaga võrreldes oluliselt langetanud. Ja mis on tulemus?

Tulemus on see, mille eest hoiatas juba ammu Peter Coe, kuulsa inglise jooksja Sebastian Coe isa: «Pikad aeglased treeningud teevad sinust pikkade maade aeglase jooksja.» Sama käib suusatamise kohta.

Olen olnud ettevaatamatu, et olen lasknud teiste destruktiivsetel soovitustel enda suutlikkust õõnestada. Mõelge ise, see on ju loogiline: kui oled trennis enamiku ajast sõitnud rahulikult ja aeglaselt, siis kuidas on üldse võimalik, et hakkad võistlustel sõitma kiiresti? Kust see pauk siis äkki tuleb? See ei ole ju loogiline. Sest oled harjutanud end aeglaselt ja rahulikult liigutama. Aga kiire liigutamine tähendab hoopis midagi muud – ka sellega tuleb ju harjuda!

Tean väga hästi, millest räägin. Las ma paljastan teile suure saladuse. Nimelt: kuidas on võimalik, et ma sisuliselt olematu treeninguga – lapse- ja koolipõlves akumuleeritud kilometraaž sisuliselt null – suutsin saavutada vähem kui aastaga taseme, et jooksin 800 meetrit stabiilselt alla kahe minuti? Ma ei kulutanud aega mingiteks pikkadeks ja rahulikeks jooksudeks, sest need poleks viinud mind kusagile. Need olnuks viljatud. Oleksin saanud vantsijaks. Mu trennid olid lähikesed, aga intensiivsed. Harva jooksin ma rohkem kui 7 km. See-eest jooksin seda maad pidevalt keskmise tempoga vähemalt 3.45-3.40/km. Seega, enamik trenne olid tempokrossid, kevadel lisandusid ka lõigud. Nii arendasin endas suutlikkust taluda suuremaid kiirusi. Nii sain jagu neist valudest, mis paljusid teisi teisel ringil maha murdis. Sest ma ei murdunud – olin kannatusteks valmis. Peaaegu alati olin ma see, kes oli pärast lõpetamist omadega kõige rohkem läbi. Sest ma suutsin endast rohkem välja pigistada kui teised.

Jah, võite öelda, et kaks tundi suusatamist on midagi muud kui kaks minutit joosta. Nõus, nii see on. Kuid see põhiasi, millele püüan teie tähelepanu juhtida – ja millest enamik taas jäärapäiselt nagunii aru keeldub saamast –, on see, et kui tahad saavutada head tulemust, olgu 40 km suusatamises või 800 meetri jooksus, pead treenima enda füüsilist sundimist ja ületamist ja piitsutamist. Aga seda ei saa treenida mingis rahulikus ja aeglases tempos liikudes, kus pole sundi, enda ületamist ega piitsutamist.

Nagu ma olen öelnud: panna on vaja! Igal muul moel treenides võib ennast ainult kehvemaks treenida. Uskuge, ma tean, millest räägin. Räägin enda kümneaastasest suusakogemusest. Ja varasemast jooksukogemusest ka.

Ja nüüd üks väärt mõte neile, kes jätkavad aeglases ja rahulikus tempos ning arvavad, et see on neile edu toonud. Jah, küllap ongi – veidi. Aga nad ei saa kunagi teada – nagu sain mina omal ajal pisut 800 meetri jooksuks treenides või Estoloppeti stabiilseks esisaja suusatajaks harjutades –, kui heaks võiks nad saada siis, kui nad end trennis pisutki rohkem ja valusamalt nuhtleks.
******
San Rafael Swell seen from Interstate 70, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Pilte pühapäevaselt Tamsalu maratonilt. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Esmaspäev, veebruar 22, 2016

Pullerits: Kas Tamsalu maraton märkis ajaloolist hetke?

«Priit!» hüüdis keegi kümme kilomeetrit enne lõppu, vahetult pärast Tamsalu maratoni viimast joogipunkti. «Mida sa siin tšainikute hulgas teed?»

Nii võis küsida ainult see, kes ei vallanud informatsiooni.

Märkimisväärne oli ainuüksi see, et I showed up ehk kohale tulin. Kõik ju teavad, et veidi rohkem kui nädal aega tagasi oli mu vasaku jala olukord seoses oletatava närvivaluga selline, et pidin Tartu teatemaratonile värbama meeskonda Kaspar Koka ja Ain-Alar Juhansoni. Mul polnud lootustki, et sõita saaks. Ega ma oleks riskinud ka Tamsallu tulla, aga mu auguga Fischerid seisid juba tükk aega Tartus Tähtvere spordipargis Suusavendade staabis – polnud ju põhjust neid alla panna –, kuni Jaak Teppan out of blue ehk ühtäkki laupäeva õhtupoolikul helistas ja küsis, mis ta teeb. Ütlesin pikalt mõtlemata, et olgu pealegi, pangu midagi alla. Mida, küsis Teppan. Mis variandid on, pärisin vastu. Kas kõrgfloor või pulber, vastas ta. Ahh, ära selle pulbriga küll mässama ja end mürgitama hakka, tõmba midagi lihtsat põhja peale, ega ma võidu sõitma lähe.

Vahur Teppan tõi suusad starti. Hind: 25 eurot.

Seekord polnud stardikoridori minekuga kiiret. Läksin siis, kui kõik juba platsis, sättisin ennast kuidagi grupi 101-200 viimasesse ritta. Siis nägin – või tühja ma nägin, sest kõik mehed millegipärast peidavad end, varjuvad sirmide ja tumedate prillide taha, nagu oleks midagi varjata – et kõrval seisab Olavi Mõts (nr 166), Haanja Rattaklubi hirmkõva eraldistardisõitja. Tundsin ta ära häälest, kui ta minu poole pöördus. Ütles, et läheb teeb ühe matka. Laususin, et ma samuti – näed isegi, võtsin ju rahulikult tagumisse ritta, kiiret pole kuskile, et nüüd peab hakkama tasapisi juba kevadele mõtlema, kui ratta saab asfaldile lükata. Ta, tundus, et oli täiega päri.

Go! Ehk minek. Rada kitseneb – näe, keegi lendab juba selili. Siis teine ristati. Ikka püüab keegi kuskilt kõrvalt ettepoole trügida. Vaevalt paarsada meetrit edasi – nonii, üks neiu on oma kepi katki saanud. Siis veel paarsada meetrit, kui mees, kes äsja pressis must mööda, kaotab väljale jõudes tasakaalu ja lendab kõmaki! selili. «Kukkumine!» kaigub tagumistele hoiatus üle välja. Mis oleks, kui püüaks rahulikumale lainele häälestuda? Seda enam, et 25 eurost jäi vist sedapuhku väheks; oleks pidanud rohkem määrima. Nagu mööda kitti sikutaks end edasi. Tagant tulevad 400+ numbriga poisid ja lähevad lenneldes mööda. Nagu hanereas. Head teed teile minna... Kui matk, siis matk. Siis on aega ka mõelda muule kui sellele, kuidas järgmise pöördeni jõuda. Näiteks sellele, mille võrra aitab see Eesti elu edasi viia, et ma siin pühapäeval kaks 20-kilomeetrist ringi läbin. Mis on selle laiem ühiskondlik tähendus ja sotsiaalne panus. No olgu, võib-olla tänu minule pingutab mõni mees rohkem ja kõvemini – aga mis on omakorda selle tähtsus ja tähendus? Tegelikult, olgem nüüd kordki enesekriitiline, kas või üksainus kord, oleks palju rohkem kasu ju sellest, kui mõtleksin kodus rahulikult välja, kuidas teha Tartu Ülikoolis oma järgmine ja ülejärgmine loeng-seminar ligi kaheksakümne tudengiga veelgi huvitavamaks, veelgi sisukamaks; kui kulutaksin nädalalõpu maratoniaja pigem nende kodutööde lugemisele, hindamisele ja kommenteerimisele ning uute ülesannete ettevalmistamisele. Sellel tegevusel oleks tulemuslik mõju ikka kümnetele teistele, kellest võiks sõltuda Eesti tulevik, mitte ainult oma ego turgutamisele, millist eesmärki teenib ju suusamaratonil võidu sõitmine.

Palju mõtteid jõuab kahe ja pool tunni jooksul mõelda. Samal ajal kui teised rajal võitlust peavad, kohati nii kompromissitut, et mõni sõidab end suisa kinni. Avaldab, et jalad on krampis. Näen neid, kes on tempo silmnähtavalt alla lasknud ja jalutamisele üle läinud; näen neid, kes rajal sootuks seisma jäävad; näen neid, kes on kepi murdnud või murravad – üks murdis teise ringi algupoolel põllul minust vaevalt paarkümmend meetrit eespool sõites: kukkus maha ja käis raksakas. Kui mööda sõitsin, siis tunnistas, et oli ise süüdi olnud.

Kui viimaks kohale jõuan, võtan suusad ilma tseremoonitsemata alt, tõmban Toko musta kindaga lörtsist puhtaks ning toetan need reklaamplagudega kaetud piirdetarale. Ja siis teatan selgel häälel: «Nii, nüüd on kõik, mulle aitab. Olite ajaloolise hetke tunnistajaks. Teile vedas. Nägite mu kõige viimast sõitu ja kõige viimast finišit Eesti suusamaratonidel.»

Võtsin suusad näppu ja sammusin parklasse. Seal kuulsin, kuidas uudis levis juba üle Eesti. Paar meetrit eemal rääkis üks naine valjul häälel telefoni: «Tead, Priit Pullerits ütles, et...»

Siis märkas mind ja eemaldus auto varju, et öelda ilmselt edasi see, mida ma olin öelnud. 
******
Salt Wash at San Rafael Swell seen from Interstate 70, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Pilte pühapäevaselt Tamsalu maratonilt. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, veebruar 19, 2016

Pullerits: Millega jahmatab pühapäevane maraton?


Ma polnud midagi nii ilusat suusarajal veel näinud. Mis siis, et sellele järgnes kõigest päev hiljem ahistamine. Kusjuures ahistaja tunnistas ise, et ahistas. Ja kusjuures ahistaja oli seesama, kes demonstreeris suusarajal midagi nii ilusat, mille kõrval kahvatub minu silmis isegi see, mida näitas omal ajal Andrus Veerpalu.

Oleks te näinud noid üleeileõhtuseid klassikasõidu liigutusi! Iga paaristõuke eel tõusis ta mängeldes varvastele, kannad kerkisid lahti, siis järgnes tugev ja terav tõuge; kitsas jalgade asend ja hästi kehalähedased tõuked. Ja tempo! Mul polnud isegi mogrenit appi võttes lootust järele jõuda. Nii kaunilt ja võimsalt sõitis Vahur Teppan (pildil ülal vasakul ja all paremal).

Eile õhtul võttis ta mulle vargsi sappa. Umbes ringi jagu. Ega ma näinud ega pimedas aru saanud, kes see on. Ta jõudis Tähtvere spordipargi kilomeetrise ringi ainsal tõusul mulle kõrvale. Naeris, et näe, jälle ahistab mind. Ma ei lasknud võimalust käest. Ütlesin, et küllap ta nägi, kuidas mul jääb tõusul keharaskus ebalevalt kahe jala vahele. Jah, nägi. Siis palus mul endale sappa võtta. Sõitis ees ja näitas ette, mida ma valesti teen, ning andis nõu, kuidas õigesti teha.

Mind huvitas ennekõike see, kuidas nii ilusalt ja jõuliselt paaristõukelist sõiduviisi rakendada. Nägin üleeile rajal võidu sõitmas ka paljusid teisi, aga ärgu nad pahaks pangu – nonde stiil oli Teppaniga võrreldes nagu lastud pardil. Uurisin Teppanilt, kuidas tema moodi sõitma õppida, ja ta näitas, milles on võluvõti: tugevad tuharalihased, tugev alaselg, tugevad reite tagaküljed; et keha sirutub, lukustub – ja siis optimaalse pikkusega tõuge; ja siis vaadake, mida puusad teevad. Ei mingit liigset amplituudi, ei millegi kusagile äravajumist.

Pärast seda asusime Teppaniga (fotol vasakul) minu tehnikat lihvima. Õppisin peamiselt seda, kuidas vabatehnikas jalad korralikult tööle panna. Kuidas tõusul pidevalt libistada, kuidas tõuget lõpetada – millega ja kuhu suunas tuleb suruda; milline peab olema kehahoiak. Samuti keskendusime sellele, kuidas lausikul mõlemad jalad ühtemoodi tööle panna. Tuli välja, et mul vasak jalg töötab mogrenit sõites paremini kui parem, sellel liigub põlv paremini jalalaba kohale ja sõidu suunas. Aga kuhu keerata õlad? Ka seda õppisin. Lõpuks sõitsin kaks kolmandikku veidi rohkem kui tunnisest väljas viibimise ajast teistmoodi, kui olin sõitnud seni terve talve. Et detaile lihvida ning vajalikud liigutused kinnistada.

Eile õhtupoolikul saatis mulle sõnumi ka Raio Piiroja (parempoolsel pildil paremal). Ta oli lugenud mu blogist, et kõige tõsisem võistlus tuleb pühapäeval Tamsalu maratonil, ja protestis: «Kõige tõsisem ja raskem maraton tuleb ikka Jõulumäel. Esimene ja ilmselt ainuke klassikamaraton ja selle ilma kohta ideaalsetes tingimustes.» Kui vastasin, et Pärnu kanti ma küll sõitma ei tule, soovitas Piiroja, et läheksin siis Tamsalu maratonile. «Ilmselt viimane võimalus,» pakkus ta. «Rada saab ilmselt suht raske olema, eriti teisel ringil.»

Selleks ajaks olin helistanud juba Tamsalu maratoni korraldusjuhile Vahur Leemetsale. Eile, neljapäeva keskpäeval rääkis ta, et Tamsalu maratoni radadel käib rajapõhja ettevalmistus, ning pakkus, et selle saab võistluse ajaks enam-vähem korda, ehkki möönis, et siin-seal jääb alles kriitilisemaid kohti. Näiteks raja 2.-4. kilomeetril on põldude servas vähe lund, edastas ta eile, ning rohututid turritavad lumevaiba alt välja. Samuti lisas ta, et töö käib 5.-7. kilomeetril, kus sula ajal tekkisid suured lombid, mis miinuskraadide saabudes külmusid pinnalt krobeliseks. Ta tunnistas, et hoolimata sadanud lumest kohtab rajal ebatasasusi.

Kuna Tamsalu maraton (parempoolsel fotol mullune start) toimub sedapuhku varasemate aastatega võrreldes teistsugusel marsruudil, uurisin ka, millised on profiilil ohtlikumad kohad. Leemets avaldas arvamust, et laskumised, mis jäävad peamiselt Neeruti maastikukaitsealale kolm-neli kilomeetrit enne ringi lõppu, väga jäiseks ei lähe. Järsk laskumine ootab tema sõnul ees enne 16. kilomeetri märki, ent sellele järgneb tõus, mis tõmbab hoo peagi kinni. Tõusud algavad tema sõnul 15,5. ja 16. kilomeetril ning kõige järsem tõus ootab ees 18. kilomeetril. Raja kõige kõrgem punkt saabub pärast 19. kilomeetrit. 

Igatahes ei hakanud Leemets neljapäeval soovitama, kas sõitma tasub tulla parima või paremuselt mõne järgmise suusapaariga.

Täna, reedel, rääkis Leemets mulle enne keskpäeva, et öösel sadas juurde 5-6 sentimeetrit lund ning lumekatte poolest kõige kriitilisem lõik 2.-4. kilomeetril muutus palju paremaks. Ta kinnitas, et rohututid, mis varem välja turritasid, on nüüd rajatraktori ja lume all siledaks tõmmatud ega tee suuskadele midagi hullu. Samuti rääkis ta, et 5.-7. kilomeetri lompe kattev jääkiht sai suusatamiseks korda tehtud ehk silutud.

Kui seni andis Leemets rajaoludele hindeks kolme kahe miinusega, siis tänase seisuga pani ta juba tugeva kolme. Seda, et rajaolusid võiks hinnata üliheaks, ei maksa tema sõnul loota, sest selle tarvis oleks vaja, et maha sajaks vähemalt 20 sentimeetrit lund. «Aga halb ka ei ole,» sõnas ta raja kohta.

Paljudele on ilmselt olulisim küsimus, kui jäiseks võivad muutuda teisel ringil laskumised. Leemets märkis, et plusskraade pole sealkandis viimastel päevadel olnud, mistõttu ta ei usu, et laskumised muutuksid jäiseks, sest lõppude lõpuks on ikka mitu kihti lund kinni pressitud. Ent ta möönis, et mingil viisil lihvivad osalejad laskumistel lumekatte nagunii siledaks.

Estoloppeti kommentaaride küljel on kirjutatud rajal haigutavatest roobastest. Jah, nentis Leemets, jahimehed ei taha suusarada austada, aga enamik neist roopaist on nüüdseks lumega täidetud ning rajamasin on neist üle sõitnud, lisas ta.

Ja neile, kes on püüdnud väita, et rajale tuleb mingi uus ja üllatav kohta, mida varem pole planeeritud – ei, mida sellist ei tule, kinnitas Leemets.

Parkla tuleb metsatukkade vahele surutud põllusiilule, kust jääb stardipaika paarsada meetrit.
******
San Rafael Swell seen from Interstate 70, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vahur Teppan lähenemas mullu Tartu teatemaratonil Suusaakadeemia neliku ankrumehena võidukalt finišile. Foto autor: Tarmo Haud, Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan viis talve tagasi Jõulumäel paaristõugetega töötamas. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix 
Foto 3: Vahur Teppani kurvitehnika. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Joel Lindpere (vasakul) jälgib, kuidas Raio Piiroja sporditähtede jõuluturniiril Pärnus sõudeergomeetrit sikutab. Foto auto: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpi
Foto 5: Mulluse Tamsalu maratoni start. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix 
Foto 6: Tamsalu maraton 2012. aasta talvel. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Vahur Teppan näitab kurvi läbimise tehnikat. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Neljapäev, veebruar 18, 2016

Pullerits: Millised üllatused ootavad Pariisis Tamsalu maratonil?

Sel pühapäeval saab näha, mida tähendab Eesti suusatamises tõeline konkurents. Omavahel konkureerivad lausa kolm üritust: Tamsalu maraton (40 km vaba, praeguseks kirjas 362 võistlejat), Võiste suusamaraton Jõulumäel (50 km klassika, praeguseks kirjas 78 võistlejat, sh Raio Piiroja) ja midagi on kavas ka Tartu maratoni rajal (kui pikalt ja mis tehnikas?).

Kõige tõsisem võistlus tuleb ilmselt Tamsalu maratonil. Seega tuleb keskenduda siin sellele. Suur küsimus on: millised raja- ja lumeolud seal ees ootavad, millega saavad hakkama korraldajad eesotsas Vahur Leemetsaga?

Meie kõigi suureks õnneks on siia blogisse kogunenud hiiglama palju ülitarku, kes teavad kõike loomulikust intelligentsist, minust palju paremini. Ja nad on alati valmis seda tarkust lahkelt demonstreerima, nagu oleme näinud. Näiteks teavad nad minust paremini ja kindlamini, kas Ukraina iluvõimlemiskaunitari Rizatdinova, kellest kirjutasin laupäevases Postimehes pika loo, eesnimi on Ganna või Anna. Kindlasti teavad need tarkpead ka nii lihtsat asja, mille kallal Tamsalu maratoni korraldajad praegu vaeva näevad, kus on kriitilised kohad, mis rajal ees ootab jne.

Palun, sõna on teil! Laske tulla! Tänulikult uudishimulik lugejaskond on teile garanteeritud. Aeg läks!
*
Inspiratsiooniks Anna Rizatdinova update.
******
Salt Wash at San Rafael Swell seen from Interstate 70, Utah. 2. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ettevaatust, libe! Elupildike Tamsalust tänavu jaanuari keskel. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (nr 139) neli aasta tagasi Tamsalu-Neeruti maratonil, kus ta sai 90. koha. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Kolmapäev, veebruar 17, 2016

Pullerits: Kes peab rõõmustama Tartu maratoni ärajäämise üle?

Eile pärastlõunal kohtasin Tallinnas Coca-Cola Plazas Rasmus Kagget. Peale selle, et ta on tuntud «Pealtnägija» tegija, on ta viimastel aastatel saanud tuntuks ka kui võhmamees ehk pikkade alade harrastaja. Kroonika avaldas paar nädalat tagasi isegi kolmeleheküljelise loo Kagge ja tema endise kolleegi Roald Johannsoni katsumustest Itaalia Marcialonga suusamaratonil. See on midagi sellist, milleni isegi mina pole küündinud. (Pean silmas spordilugu Kroonikas.) Otsustasin Kagget veidi rööpast välja lüüa. (Aga miks Coca-Cola Plazas!? Kes maksis? Kellelt tuli idee? Loodan, et Äripäev ilmutab järjekindlust ja toob vastused neile uurivatele küsimustele peagi oma külgedel teie ette.)

Laususin Kaggele pikema sissejuhatuseta, et tegelikult on ju hea, et Tartu maraton ära jääb.

Ma ei tea, kuidas ta sisimas reageeris, sest vilunud ajakirjanikuna on ta kindlasti õppinud oma tõelisi tundeid peitma, kuid mulle tundus, et ta sattus veidi segadusse. Selle varjamiseks, nagu mulle taas tundub, ütles ta, kui õigesti mäletan, et tegelikult on ju kahju, et maratoni ei toimu. Seletasin talle, miks arvan vastupidi.

Miks siis ikkagi on hea, et Tartu maraton ära jääb?

Muidugi on sajad selles pettunud, et Tartu maratoni ei toimu, ennekõike Klubi Tartu Maraton esindajad. Aga alati ei saa mõelda nii mina-keskselt. Maratonile tulnuks ikkagi üle viie tuhande osaleja. Kui paljud neist on saanud piisavalt treenida?

Pakun, et enamik on saanud treenida vähe. Mul on suuskadel kogutud veidi vähem kui 330 km. Selgus, et Kaggel on ligi kolm korda vähem – 130. Mäletan, kui olin 1980ndate esimeses pooles keskkoolipoiss ja läksin 10. klassis esimest korda Tartu maratonile. Mu stardinumber oli umbes 5500, lõpuks, kui õigesti mäletan, sain vist 1684. koha. Nii suur tõus õnnestus teha tänu sellele, et olin enda arust selleks ajaks küllaldaselt suusatanud, umbes 330 km. Järgmisel aastal, keskkooli lõpuklassis, olid ilmad kehvemad ning läksin Tartu maratonile, pagasis umbes 70 km. Ja see andis kohe tunda – selg väsis poolel maal kohutavalt ära, pidin isegi korduvalt peatuma, ning langesin lõpuks kuskile 3200. koha kanti. Vaat siis, mida teeb vähene treenitus.

Arvestades, et sel talvel on enamik inimesi saanud viletsate lumeolude tõttu samuti treenida vaid napi kuu jagu, on alust eeldada, et kui maraton sel pühapäeval toimunuks, oleks see kujunenud paljudele katsumuste ja kannatuste rajaks. Paljud oleks saanud ebameeldiva emotsiooni. Tõenäoliselt oleks tulemus see, et nii mitmedki neist ei tuleks seetõttu tuleval aastal enam starti. Nii et pikas perspektiivis vaadeldes kaotanuks Tartu maraton võimalikke osalejaid. See siin, muide, ei ole mingi pehmojutt, vaid tegelikkuse kaine tunnistamine. (Olgu selguse nimel lisatud, et ma ei rääkinud endast, vaid enamikust teistest.)

Kogu selle hapuks kiskunud maratonitemaatika taustal tuleb kiita Klubi Tartu Maraton juhti Indrek Kelku. Nimelt selle eest, et erinevalt riigijuhtidest ei karda tema otsedemokraatiat ega referendumit. Ta korraldas ju rahvahääletuse, kas pidada Tartu maraton Tehvandi ringil või see sootuks ära jätta, ning võttis siis referendumi tulemust ka arvesse, kui ligi neli viiendikku vastanuist avaldas arvamust, et pigem maraton ära jätta. Vaat siis, argpükstest riigijuhid, kes oma piruka pärast värisevad, kuidas julge mees ei karda rahva arvamust!
***
Tähelepanu, mehed, ja nüüd Anna Rizatdinova (fotol vasakul) update. Mõned tähelepanelikud lugejad on tõstatanud küsimuse, kas tema eesnimi on Anna või Ganna, nagu seisab mõnel pool protokollides ja andmebaasides. Küsisin temalt endalt, kuidas on ta nime õige kirjutada. Ta vastas selgelt, et Anna.

Samuti küsisin Annalt otse, mis rahvusest ta on – ka selles küsimuses tekkis eelmise sissekande kommentaarides ägedat poleemikat. Ta vastas:

«Ma olen ukrainlanna. Mu vanemad on sündinud Venemaal, isa on tatarlane ja ema on ukrainlanna. Vanemad elavad Simferopolis ja neil on raske minu juurde Kiievisse tulla, teekond on raske, sest lennuki või rongiga tulla ei saa, saab tulla ainult autobussidega, mis võtab ööpäeva aega, et ületada piirid, see kõik on väga keeruline. Varem läks tunnike lennusõitu ja olingi vanematekodus. Nüüd seda võimalust ei ole. Olen pärast Krimmi annekteerimist käinud Simferopolis vaid korra.»

Mainisin, et kentsakal kombel treenib ta iluvõimlemistreenerist ema nüüd Vene sportlasi. Anna vastas:

«Jah, tuleb nii välja. Aga kõige tähtsam, et [iluvõimlemis]kooli kinni ei pandaks, et lapsed saaksid seal käia. Seal on suur ja uhke kool, Kiievi kooli järel iluvõimlemises paremuselt teine kool. Krimmi iluvõimlemiskool on väga tugev. Nüüd peavad nad käima Venemaa meistrivõistlustel, sest on Venemaa kodanikud. Mu ema neil võistlustel ei käi. Ta ei taha.»

Selgrooga naine, kas pole?
******
Temple Mountain, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rasmus Kagge treenimas kolm talve tagasi Pirital. Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Tartu maratoni rada 4. veebruaril 2016 Matul. Fotode autor: Arvo Meeks, Valgamaalane/Scanpix
Foto 4: Tartu maratoni finišipaik 26. jaanuaril 2016. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ukraina iluvõimleja Anna Rizatdinova vastamas Priit Pulleritsu küsimustele. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, veebruar 15, 2016

Pullerits: Mis trikke õpetas mulle kuulus ja kaunis olümpiafavoriit?

SISSEKANDE LÕPPU LISATUD SUURE SPORTLASE TÄNU!
Te ei hakka ju kuulsale sportlasele, kes võitnud tiitlivõistlustel rohkem medaleid kui ükskõik milline Eesti sportlane, esitama rutiinset küsimust, et mis eesmärkidega ta Eestisse saabus ja kuidas edeneb ettevalmistus olümpiaks. See tüütaks teda. Mõtlesin, et küsiksin alustuseks hoopis nii, pidades silmas ala spetsiifikat: kas ta võtab võistlustele sõites oma toidu kaasa?

Ukraina iluvõimleja Anna Rizatdinova (fotodel ülal ja all), Rio olümpia üks favoriite, oli selleks ajaks, kui ta minuga kohtus, maganud vaevalt neli tundi. Ta saabus öösel Tallinnast bussiga, heitis pärast kella kolme magama ja tõusis enne kella kaheksat. Sellegipoolest tuli ta mu küsimusega hoogsalt kaasa.

«Ei, ei võta kaasa. Sööme seda, mida hotellides antakse. Ega hommikusöögiks palju vaja ole. Veidi sööme õhtust ka, aga lõunat peaaegu üldse ei söö. Pool kruusikest teed võtame. Peame end kaaluma mitu korda päevas. Jälgime oma välimust, seetõttu proovime vähe süüa.»

Kas see organismile halvasti ei mõju, avaldasin imestust.

«Ei. Me ju ikkagi sööme, aga väikestes kogustes. Ma võin süüa tordi viilu, aga ma ei saa endale lubada kahte viilu. Ja ei saa lubada süüa tervet tahvlit šokolaadi, võib-olla tüki või kaks. Ma pean minema vaibale [esinema] ja siis paistab šokolaaditahvel kohe välja.»

Kas enda piiramine stressi ei tekita, hoidsin järjekordse küsimusega teda jutusoonel.

«Ei, ma olen sellega harjunud. Tegelen iluvõimlemisega viiendast eluaastast, kokku juba 17 aastat. Paljusid asju ei pane enam tähelegi, näiteks distsiplin tuleb iseenesest: ise jälgin ennast, mul on alati kaal kaasas, kaalun ennast ise nii hommikul kui õhtul. Nii kui olen söönud või kui hommikul tõusen, astun kaalu peale. Ma ei mõtle isegi sellele, iseenesest teen seda.»

Nipp seisneb selles – ja selle peale «mäng» käibki –, kuidas panna inimene, keda elus esimest korda näed, siiralt ja usaldavalt rääkima. Selleks tuleb viisakat huvi tunda tema isiku vastu, mitte hakata rääkima tema tegemistest ja saavutustest. Edasine, pärast kahte-kolme sissejuhatavat minutit, läheb siis juba kergelt. Siis võib küsida ka otse, näiteks, kas järgmise, Tokyo olümpia ajal on ta juba liiga vana, 27 (tavaelus on see ju väike vanus).

«27-aastaselt on, jah, olümpial raskem. Aga ausalt öeldes ei lase ma endale isegi ligi mõtet, et Rios võib miski ebaõnnestuda. Ma tean, et töö ja usk endasse, usk võitu – see toob edu. Seepärast treenin praegu kõvasti, kella üheksast hommikul kuni seitsme-kaheksani õhtul. Poolteist-kaks tundi on vahepeal puhkus. Ja nii kuus päeva nädalas. Praegu [treeningperioodil] on vaja endast kõik pühendada spordile, edasi [olümpia ajal] on siis juba lihtsam.»

Mul on olnud üksjagu palju traumasid, mistõttu uurisin, kas Annal samuti.

«Jah, on küll. Spordis ei saa ilma traumadeta. Mul oli kõige raskem trauma 2012 või 2011, kui olid pöiaprobleemid. Ma ei saanud üldse treenida ega harjutusi teha. Tänu arstidele sain nii palju terveks, et sain siiski esineda. Kui tulin vaibale, aitas pealtvaatajate poolehoid nii palju, et unustasin valu ja kõik muu. Olin hetkes sees, lahustusin selles. Pärast, kui platsilt ära tulin, sain aru, kui valus jalal ikkagi on – naasin maa peale. Aja jooksul sai kõik siiski korda. Muidugi teeb kogu aeg miski valu, aga see on teisejärguline. Peamine, et on eesmärk. Las valutab veidi – mässid jalalaba kinni, määrid salvi peale, võtad tableti ja lähed treenima. Nii sportlased elavadki – läbi valu ja kannatuste ja pisarate. Ületame ennast pidevalt.»

Kui olime juba tükk aega rääkinud, võisin hakata ka teravamaid küsimusi esitama ehk asja poliitiliseks ajama. Küsisin Annalt, millised on ta suhted Vene iluvõimlejatega.

«Venemaa sportlastega on meil üldiselt head suhted, alati õnnitleme pärast võistlusi sportlasi ja treenereid. Me ei sega sporti poliitikat. Meil käib niigi sõda vaibal, oleme konkurendid. Ütleme nii, et tõestame kõike vaibal. Kui siia segada veel poliitika, läheb väga raskeks. Me ei puuduta seda teemat.»

Küsisin Annalt, miks on tema arvates slaavitarid iluvõimlemises nii tugevad.

«Sest neil on maailma parimad treenerid. Endise Nõukogude Liidu treenereid kutsutakse välismaale tööle. Nad on silmapaistvad spetsialistid – nii Venemaal, Ukrainas kui ka Eestis –, neil on kogemusi ja teadmisi.»

Jah, kostsin seepeale, ent lisasin, et vaja on ka head materjali ehk õpilasi, kes on suutelised kõvasti treenima ja kes on füüsiliselt andekad. Kas slaavitaridel pole geneetiliselt parem materjal, eriti võrreldes lääneeurooplaste ja ameeriklastega, kelle hulgas on üha rohkem paksukesi, juhtisin Anna tähelepanu ilmselgele tõsiasjale. Ja teiseks, lisasin, kas slaavitaridel pole tugev iseloom, sest mugavdunud lääneriikides peetaks 10-tunniseid trennipäevi laste ekspluateerimiseks.

«Geneetiline materjal on küll tähtis, aga kõige tähtsam on töö. Millised ka pole looduslikud eeldused – milline pole su painduvus, hüppevõime, elastsus – lõpuks otsustab ikkagi soov jõuda tipp. Kui lapsel on selleks soov, ind, põlevad silmad, kui ta tahab teistest midagi enamat saavutada ja kui ta kuulab oma treenerit, siis just see on edu pant, mitte anne. Ma tean palju andekaid võimlejaid, aga kui sul ei jätku tööarmastust, siis läheb talent kaduma. Kõige alus on ikkagi töö.»

Juhtisin Anna tähelepanu sellele, et kui vaadata teda – ta on 174 cm pikk ja kaalub 53 kilo –, siis on tal ju ikkagi väga head kehalised eeldused.

«Ei, seda ma eitan. Sageli vaadatakse last ja öeldakse kohe, et ohoo, temast saab staar, sest tal on painduvus ja elastsus. Minu kohta ei öeldud kunagi midagi sellist, sest minus ei olnud midagi erilist. Mul on kõik tööga saavutatud. Looduselt olen ma vähe saanud. Looduselt olen vast saanud võitlusliku iseloomu ja eesmärgikindluse – mis on pärit isalt. See ongi peamine.
Aga füüsilisi eeldusi pole mul olnud, keegi pole mulle ennustanud sädelevat tulevikku. Ma lihtsalt armastasin iluvõimlemist kohutavalt, meeletult, ja see mulle edu tõigi.»

Saite nüüd aru, mis on spordis otsustav, kui tahate tulemusi saavutada? Või ikka veel ei jõudnud kohale?

Siin on Anna tänu selle loo eest, mille ma temaga laupäevasesse Postimehesse tegin!
******
Strange geologic formation at Goblin Valley, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-5: Ukraina iluvõimleja Anna Rizatdinova. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Neljapäev, veebruar 11, 2016

Pullerits: Kuidas ma kohtusin Oleg Blohhini tütre, kauni tippvõimleja ja superisaga?

Elu on veeretanud ette nii palju huvitavaid ootamatusi – ja ka ühe ebameeldiva –, nii et Tartu teatemaratoni ärajäämise üle ei jõua nukrutsedagi. Mis siis, et lõpuks sain kokku nõnda kõva võistkonna, võib-olla tiimi PSJJ ajaloo tugevaima, et... ise oma võttest selili ehk meeskonnast suisa välja lendasin.

Siin mõned väiksed mehed – vaimult ja hingelt väiksed, mitte mõõtmeilt – üritasid parastada, et ei taha keegi minuga samasse võistkonda tulla, kui sinna pääsemise kriteeriumeiks on see, et tuleb minust kiiremini suusatada (heideti ette, et ma tahtvat lasta teistel end kõrgele kohale lohistada) ning ka nimi peab Eestis tuttavalt kõlama. Tõsi, ma ei ole kunagi varjanud, et Vahur Teppan, Margus Ader ja Jaak Mae ütlesid ära. Sellepärast, et Teppan oli juba ühes meeskonnas kirjas ning kahel ülejäänud polnud tol päeval võimalustki. Aga nädala keskel viisid otsingud sihile.

Kõigepealt leidsin Taimaalt üles Kaspar Koka (ülemisel fotol vasakul), kes tulnud Torino olümpial teatesõidus kaheksandaks (sai siis peatreener Mati Alaverilt oma sõidu eest kõvasti kiita, ise olin juures ja kuulsin) ning aasta hiljem Sapporos MM-võistlustel 50 km sõidus 11. kohale. Ta jäi pikemalt kaalumata nõusse, palus vaid, et ei peaks esimest vahetust sõitma, sest võib end ässadega kaasa minnes kahe kilomeetriga «kinni tõmmata» ning sinna see võistlus siis surebki.

Umbes samal ajal, kuna hoidsin mitut «rauda» tules, sain kätte ka Eesti kõigi aegade ühe silmapaistvaima triatleedi Ain-Alar Juhansoni (vasakpoolsel fotol esiplaanil), kes näitas oma suusavõimu mullu Otepää MK-etapil, kui kihutas prominentide sprinditeate teisel etapil kõigist vaat et nagu seisvaist postidest (või k*sevatest kassidest) mööda. Ka tema jäi osalemisega nõusse. Ja nii tekkiski olukord, kus neljale kohale oli viis sõitjat: lisaks Kokale ja Juhansonile Raio Piiroja, Jaanus Laidvee ja mina. Keegi peab taanduma. Aga kes?

See valik ei osutunudki raskeks. Taandujaks sain mina.

Miks, imestate.

Üleeile, kolmapäeva varahommikul tundsin, et vasak säär on imelikult valulik. Arvasin, et olen taas sääre eesmisi lihaseid ja kõõluseid venitanud. Aga kui siis koeraga (kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy) hommikul jalutuskäiku tegin – see, muide, aitab hästi kaasa söögiisu tekkele –, lõi ühtäkki põlveõndlasse nii tugev valu, et oleks tahtnud röökida. Jala lõi põlvest lausa nõrgaks, peaaegu alt ära.

Säästes teid kõigist tervislikest ja meditsiinilistest üksikasjadest, olgu vaid mainitud, et täna, neljapäeval, kui oli tulnud teade teatemaratoni ärajäämisest, käisin Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus füsioterapeut Mihkel Luige juures, kes tõdes pärast seda, kui oli mind venitanud, painutanud ja väänanud, et ilmselt on tegemist närviprobleemiga ning andis juhised, mida ette võtta. Nii et nii ehk naa ei oleks ma saanud riskida, et teatemaratonil kaasa teen, mistõttu tuli loobumisotsus täna hommikul kerge südamega. Tuleb osata end ka teiste heaks ohverdada.

Aga ma lubasin ju Oleg Blohhini ja Irina Derjugina tütrest rääkida. (Ma ei pea ju siin ometi seletama, kes need on?) Enne temaga kohtumist kohtusin kaks päeva tagasi Tallinnas peaaegu kaheks tunniks Kelly Sildaru isa Tõnis Sildaruga (üle-eelmise lõigu kõrval oleval fotol). Ega see kohtumine talle vist väga kerge olnud, sest mitut puhku nentis ta, et küsin väga raskeid küsimusi. Mida teada sain, sellest saate lugeda laupäevases Postimehe Arteris.

Kuid täna, pärast uue semestri avaloengut Tartu Ülikoolis, läksin kesklinna ja astusin läbi Dorpati hotellist (Äripäevale siin jälle uurimisainet!), kus vaatasin pisut ringi fuajees, kui mulle astus ligi heledapäine naine, kes naeratas ja ütles, et tema on Ireesha. Mul lõi plaksti pildi selgeks, kellega tegu. Ütlesin teda tervitades, et olen temast palju kuulnud, ning pärisin, kuidas ta ema ja isa elavad, sest nendest pole juba päris pikka aega, võib-olla lausa kakskümmend aastat lähemalt kuulnud. Ireesha Blohhina (33) viis mind kiiresti nende tegemistega kurssi. Ireesha ise on tuntud selle poolest, et kirjutas ja esitas 2012. aasta jalgpalli EM-võistluste laulu ning on muude tegemiste seas löönud kaasa ka USA telesarjas «Kaks ja pool meest».

Ireesha ütles mulle, et tulge, teen teid tuttavaks Annaga. Anna Rizatdinova (kõrvaloleval fotol ja üle-eelmise lõigu kõrval asuval fotol) on 22-aastane Ukraina iluvõimleja, kes on võitnud MM-võistlustel 11 ja EM-võistlustel kuus medalit. Ta on 174 cm pikk ja kaalub 53 kilo ning osutus hästi sõbralikuks, ei võõristanud, millele küllap aitas kaasa see, et sai minuga rääkida vabalt, vene keeles. Slaavlased, olen täheldanud, on üldse avalad ja meeldivad ning toredad, ei tee nägusid – saate ju aru, mida ma mõtlen –, nagu paljud lääne inimesed, kes võivad küll olla pealtnäha kenad, kuid on tegelikult puised, ettevaatlikud, kammitsetud, hingetud. Rääkisime üle poole tunni – ja jõudsime selle ajaga rääkida paljust: alates kehakaalust, 10-12-tunnistest treeningpäevadest kuni Krimmi annekteerimiseni.

Pärast kirjutas Ireesha mulle paberile kaks aadressi.
******
Goblin Valley, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kaspar Kokk (vasakul) viis aastat tagasi Holmenkollenis MM-võistlustel 30 km sõidus. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ain-Alar Juhanson lõpetamas mullu Otepää MK-etapi ajal peetud prominentide sprinditeates Raio Piiroja ees esimesena. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tõnis Sildaru jälgib Sopt of Tallinn ekstreemspordikeskuses, kuidas tütar Kelly läheb hüppele. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 4: Anna Rizatdinova 2013. aasta iluvõimlemise MM-võistlustel Kiievis, kus ta tuli koondarvestuses teisele kohale ja rõngaharjutuses maailmameistriks. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Anna Rizatdinova Dorpati hotellis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix