Pullerits: Kuidas ma korraldasin Tartu rattarallil hoopis teistmoodi sõidu?

Tartu rattaralli, mis toimus päev enne mu laineid lööva moraalsetest värdjatest rääkiva kolumni ilmumist, lõppes sedapuhku 40 kilomeetrit enne lõpujoont.

Senimaani, Ihamaru kandini, oli sõit pakkunud põnevust ja pinevust, isegi kibedust, ent valdavalt ikkagi häid emotsioone.

Algul läks kõik muretult: kaks minutit enne stardipauku endast kahe tugevama meeskonnakaaslasega stardikoridori lõppu, kõige viimasesse ritta. Seal oli kolmas meeskonnaliige juba ootamas. Temaga kohtusin esimest korda elus. Ootamatult tekkis kaaslasi kaks veel lisaks, Raul ja Martin (?), mõlemad minu numbrist (246) vaid pisut suurema numbriga. Leppisime kokku, et linnas väntame rahulikult, tõsisemalt sõitma hakkame linnapiirist.

See plaan sobis. Riia tänaval vajutamine oleks mõjunud laastavalt – mu hingamisteedele. Olin ju terve nädala olnud hädas kurguga, mis oli kipitanud, teinud valu, pannud hääle kärisema, põhjustanud köhahooge ja kogunud ninakoopasse mäda. Reedel, poolteist päeva enne rattarallit tegin paarisajameetrise kontrollspurdi kiirusega 45 km/h – ja tagajärg, uuesti süvenenud ebameeldivus, oli juba samaks õhtuks käes.

Kui hingamisteed on korrast ära, on kiirendused kurjast ja halvavad.

Kui viimaks koridori kaugemas otsas liikuma saime, oli stardipaugust kulunud neli minutit.

Aga kaaslased ei mallanud pärast Riia tänava mäest üles sõitmist passida. Juba enne Soinaste tänava ristmikku tekkis grupis ühtäkki küsimus: «Kus on Indrek?» Pilk selja taha: tõesti, Indrek oli kadunud. Aga keegi meestest teatas, et ärge muretsege, küll Indrek tuleb, sest kui keegi meie grupis on eriti kõva jalaga, siis just tema.

Tartu linna piirini ehk viis esimest kilomeetrit liikusime keskmise kiirusega 31 km/h. Siis kummardusid mehed madalamale leistangi kohale. Kiirusnäidik püsis alatasa 44-45 vahel. Linnapiirist Külitseni läbisime teise 5 km lõigu keskmisega 41,5 km/h. Tunnistan ausalt, et see ei vastanud minu ettekujutusele mõnusast pikast treeningust, nagu mehed algul olid eesmärgiks kuulutanud. See oli pesuehtne ja sulaselge võidusõit – uhada hanereas pidevalt üle 40 km/h, teades, et distants on 135 km.

Ent nagu karta võis, kasutasid mõned kutsumata külalised meie rongi vedurina. Näiteks kaks JK Kalju vormis meest (fotol kaks esimest vasakul; neljas Priit Pullerits) lõid kampa. Olgu, kui nad tööd on nõus tegema – tere tulemast. Aga selja taha kiigates tundus, et sinna oli moodustunud pikem rivi tegelastest, kes ei kavatsenudki tempo hoidmiseks oma panust anda. See ongi neljast-viiest mehest suuremaks paisunud grupi tragöödia: külgetõmbejõud justkui suureneks, nii et iseenesest hakkad teisi ligi tõmbama.

Kolmanda 5 km lõigu väntasime keskmise kiirusega 39,5 km/h. Kui Nõo peale keerasime, nägime enne raudteeületust paremal teeserval kiirabiautot. Olukord paistis hull: üks mees lamas selili teepeenral, oli seal nähtavasti juba tükk aega lamanud ega ilmutanud kavatsustki omal jõul end püsti ajada. Meedikud toimetasid tema ümber.

Pärast Nõod jäi eespool kauguses silma suurem grupp. See näis laiuvat üle kogu tee. «Mis teeme?» küsisin kaaslastelt, sest võis karta, kas me ühes rivis sellest mööda või läbi pääseme. Mehed kruttisid jälitades kiiruse kohati ligi 50 km/h-ni, nii et neljanda ja viienda 5 km lõigu keskmine kiirus (siin, järgnevalt ja eespool Endomondo andmed) küündis 41 km/h kanti.

Saime vasakult teepeenra servast massist mööda. Olin meie rivis kolmas, kaks esimest surusid gruppi eespoolt paremale. Kui mööda saime, nägin, et see pidi olema kiireim tempogrupp, mida vedasid Olavi Mõts ja Paul Lõiv (fotol ees heledates särkides).

Minu grupi mehed jätkasid endiselt tugevalt töötades, justkui ajaksid peagruppi taga. Siis tõmbasid pikal nn karjalauda tõusul veel vasakule, et keegi ei saaks küljetuules sappa haakida, ja kuna jäin tol hetkel õnnetult viimasele positsioonile – tee pealt üles korjatud ballast oli selleks ajaks juba tagant pudenenud – ning korraks tekkis paarimeetrine vahe, siis sellest piisas. Kui sabast kinni ei saa – adjöö, musjöö!

Nii tuli tõusu üksi ponnistada, mis ei olnud just kerge, arvestades, et enne seda oli käinud rivis alates linna piirist üle 20 km jutti kõva võidusõit keskmise kiirusega üksjagu üle 40 km/h. Mu kuuenda, individuaalse 5 km lõigu keskmine kiirus valdavalt vastumäge oli 31,5 km/h, mis iseenesest pole üldse paha, arvestades üksinda pressimist ja seda, et kui sõitsin mõned aastad tagasi pool Tartu rattarallit peagrupis, siis peagrupp võttis toda tõusu veelgi aeglasemalt, 27-28 km/h.

Enne Pangodit, tõusu kõige kõrgemas punktis, nägin tee paremast servast, et vasakult tuleb üks sõitja suure hooga. Indrek! «Indrek!» Ta vaatas üle õla ja võttis hoogu vähemaks. Tundis mu ära. Andsin talle käigult kiirülevaate, et ülejäänud läksid tõusu algul oma teed. Siis võttis ta sisse oma professionaalselt kitsa ja madala asendi, sättisin end talle sappa ning sõit läks uuesti lahti. Kahekesi arendasime sellist tempot – nojah, eks arendajaks oli ikka Indrek, aga ega minagi seal luuslanki saanud lasta –, et kaheksas 5 km lõik sai läbitud keskmise kiirusega üle 42 km/h. Kusjuures Indrek ei kasutanud teiste abi: näiteks sai meie suurest hoost innustust üks viiene, vormi järgi poolprofessionaalne rivi, kus kolm meest olid peaaegu samasuguste numbritega nagu mina (250+), ja otsustas omakorda kiirendada ning läks meist mööda, aga Indrek ei haakinud noile sappa, vaid läks nimme tee teise, paremasse serva ja murdis tuult ise.

Saime kätte 40-50-liikmelise grupi. Ütlesin Indrekule, et teen grupi sabas korra joogi- ja söögipausi. Ta oli nõus. Aga siis ütles, et aeg on jälle sõitma hakata. Võttis vasakule, mina tema järele, ja nii me kogu grupist mööda vuhisesimegi. Ainult üks mees söandas sappa haakida. Teised jäid. Ei teinud katsetki sappa võtta.

Nõunis püüdsime kinni järgmise, veelgi suurema, umbes 60-pealise grupi. Tõmbasin pärast rassimist taas pisut hinge. Indrek tegi ettepaneku, et sõidab üksi Otepääle ja ootab mind TPs järele. Sobib, vastasin, sest ei riskinud tema pöörases tempos enne Otepää mägesid end kõrvetada – liiati, ärge unustage, et hingamisteed olid niigi nädal otsa nõrgenenud.

Indrek võttis taas vasakule ja läks. Mitte keegi isegi ei üritanud tema tempot vastu võtta.

Otepää tõusuni hoidsin rahulikult grupi lõppu, sest kuhu sealt minna oligi – ega ma Indrek ole! Tõusu all võtsin vasakule, lükkasin eest keti väiksele hammasrattale – aitäh, Kodanik Männik, hea töö eest päevinäinud ratta seadistamisel, kõik toimis perfektselt! –, istusin sadulas ja... ja isegi ei pingutanud, aga nägin, kuidas kogu see suur mass muudkui vajub ja vajub ja vajub minust tahapoole. Kui Otepää kesklinna jõudsin, leidsin end järsku grupi eesotsast. (Fototõestust selle kohta näete Sportfoto avapildil!) Seal olid ka viiese 250+ numbritega meeskonna liikmed, kellele hüüdsin, et mehed, hakkame nüüd sõitma, kuid ei tea, kas nad vedu võtsid, sest läbi Otepää sõitsin juba kõige ees, kruvisin kiirust üles, sest teada ju on, et kui tahad teisi maha raputada, siis kiirenda just pärast rasket tõusu; Otepää-sisesel väiksel tõusunukil ajasin isegi tagumiku sadulast püsti, et saata tahapoole signaal: anname nüüd tuld! Laskumisel kasutasid paar-kolm meest minu tuulest saadud inertsi ära ja lendasid mööda, ent arvata võib, et too suur grupp sai mul ribadeks lõhutud.

Edasi võtsin rahulikult, sest Indrek pidi kuskil ootama.

Eespool liikus umbes 15-meheline rivi, aga läksin omas tempos, üksinda, kellegi tuulemurdmistööd kasutamata. Sest teada ju oli, et rollerirajal tuleb mitu rasket tõusu.

Pärast raja kõige järsemat, s-kujulist tõusu tagasi Otepää poole keerates nägin, et 15-meheline grupp on umbes saja meetri kaugusel. Võtsin endiselt rahulikult. Sain ootamatult minu tuulest ilmunud kaaslase, kes aitas kiirust hoida. Igatahes Otepääle naastes oli eesmise grupi tagumine ots juba peaaegu käes. Nüüd, TPs, tuli Indrek üles leida.

Seetõttu lasin tempot alla ja haarasin ka joogipudeli. Võtsin mitu mehist sõõmu. Indrekut ei kusagil. Kindlasti oleks ta mind märganud, mul ju nimigi suurelt pükste mõlemale reiele kirjutatud. (Pärast ütles Indrek, et oli arvanud, et TP on linna sisse sõites, aga kuna oli hoopis linnast väljudes, siis oli ta ilmselt saanud järgneva ehk minu grupiga suure vahe sisse ning ta ei hakanud aega kaotama; peagi püüdis ta eespool kinni mu ülejäänud grupi.)Sedasi juues ja silmadega Indrekut otsides jäin 15-mehelisest grupist taas maha. Ühe TPst leitud kaaslasega püüdsime eessõitjaid laskumisel küll püüda, aga suurem mass liigub mäest alla siiski kiiremini. Kui algasid tõsised tõusud, oli 15-meheline punt juba rohkem kui 150 meetrit eest saanud.

Jätsin oma ajutise kaaslase ja hakkasin tõusudel ihuüksi tööle (fotol vasakul). Ikka kett eest vasakule ja sujuv keriv tempo sisse. Nägin eespool, kuidas tõusud toda jälitatavat gruppi kurnasid ja lõhkusid. Peagi olid tollest järel vaid riismed.

Igal tõusul võtsin kaks-kolm meest kinni. Ütlesin neile, et istuge taha, üksi on raske. Aga polnud noist istujaid. Kõik pudenesid sabast.

Lõpuks olin tolle eesmise 15-mehelise grupi kõik liikmed alla neelanud ja selja taga jätnud (fotol all vasakul; keskel nr 975, Jaanus Aal, lõpetas minust ligi kümme minutit hiljem).

Järgmiseks püüdsin eespoolt kinni umbes seitsmeliikmelise grupi. Uurisin vargsi, mis nad teevad. Ei tundunud ülemäära hakkamist täis. Siis ühel järsemal tõusul Valgjärve kandis lükkasin keti eest jälle vasakule, nihkusin ise teel samuti vasakule ja jätsin vahepeal veidi paisunud grupi maha. Vaid üks lätlane ja Jaan Leppik (nr 354) tulid kaasa. Ütlesin neile, et lähme nüüd, sest tagumised vajusid ja vajusid.

Leppik lausus, et võib laskumistel tempot teha küll, aga tõusudel end kõige paremini ei tunne. Lasin ta siis ette. Ja ta kihutas ikka päris julmalt, nii et mul tuli üksvahe isegi väike hirmujudin sisse.

Kuna kauguses kedagi ei paistnud ja selja taga oli eeldatavasti samuti tühi maa, tekkis mul juba mõte, et hea ja töine ja ohutu (sic!) oleks sellise kolmese meeskonnaga lõpuni sõita.

Aga ju oli Leppik laskumistel sedavõrd hea, et Savernas neelasime eest kaks meest alla ning kaugusest hakkas paistma ka umbes 20-meheline punt. Andsin oma panuse, et tollele grupile järele vedada.

Paraku sai seal grupis selgeks, et töö tegemisest huvitatuid ülemäära palju pole, enamik soovib lihtsalt üheskoos mõnusalt edasi sõita. Ja nii palju mul kogemusi juba on, et kui üksinda ette rügama läheksid, siis saavutaksid säärases keskmise suurusega grupis vaid selle, et enamik haagib sulle tuulde ja kasutab sind vedurina – nii kurnad end pelgalt teiste hüvanguks. Ära minna saab vaid paari-kolme mehega, kes on otsustavust täis – nagu oli Indrek.

Pärast Ihamaru TPd, kust võtsin taas paar tubli sõõmu jõujooki, läksin kõige ette. Oletasin, et meil on endiselt 20-25-liikmeline punt. Polnud tükk aega kõrvale vaadanud. Kõik hoidsid mu selja taha. Siis otsustsin, et las teised ka töötavad, ning tõmbasin eest vasakule. Ja teate, mis siis juhtus – siis tuli tagant terve armee. Muudkui tuli ja tuli ja tuli ja tuli. Vaat, mis juhtub, kui grupp vajub mugavustsooni.

Lõiv ja Mõts olid need, nagu hiljem teada sain, kes oma umbes sajapealise tempogrupi meile järele olid vedanud.

See olukord ei vastanud enam minu ettekujutusele sellest Tartu rattarallist, mida olin tulnud sõitma. Rohkem kui sajapealine grupp – see on ohtude allikas. Võtsin targu sisse koha grupi lõpus, tuletades endale meelde, et Priit, sa ei tulnud ju siia võidu sõitma, sa startisid nagunii kõige tagant, sul on eesmärk kõike muud, kui aega ja kohta taga ajada. Ja nüüd, kui soovitud sõit väikses meeskonnas või alternatiiviks soolona on läbi saanud, võib käigu välja võtta. Mida ma ka tegin. Nüüd jäi üle vaid suure massiga kaasa liikuda ja hoolitseda selle eest, et kuskil õnnetusse ei satuks.

Ja õnnetus tuligi. Pärast Liivat, kui väiksest tõusust oli üles sõidetud ning pikk tõus ootas kaugemal ees, lendasidki kaks meest keset teed asfaldile. Kuna hoidsin grupi sabas turvalist vahet, polnud probleemi pidama saada ja kukkunutest mööduda. Nägin, et üks asfaldil maandunuist, eresinises (vist CFC?) vormis sõitja oli väga kuri, et selline jama korraldati. Ent paistis, et mehed pääsesid siiski suuremate traumadeta. Kiirus oli ju vastutuules väike, umbes 30 km/h.

Pärast lennumuuseumi tõuse küsis Lõiv, mida plaanin ja korraldan. Ütlesin, et mitte midagi – olen oma vitsad kaks aastat tagasi kätte saanud, kui lendsin toonase A&T Spordi kaupluse ees 2 km enne lõppu külakuhja, mille tagajärgi, nagu teate, andis Kodanik Männikul veel nüüdki lappida. Ütlesin, et hoian targu kõige lõppu. Lõiv ütles, et tal on plaan enne vanglat ette minna ja kiirus maha tõmmata. Mõistlik mõte, kiitsin takka.

Siiski tekkis mul mõne aja pärast üks idee. Mõtlesin, et korraldaks Ülenurme tõusul rünnaku. Ei, mitte selleks, et eest sõita, vaid lihtsalt selleks, et veidigi viimase tunni igavusse elevust tuua ja et ennast proovile panna, sest ilmselge, et üksinda eest ära ei sõidaks – eriti kui viimased 3-4 km on vastutuult. Võtsingi siis, kui tõus ees paistma hakkas, vasakule, ja hakkasin ettepoole nihkuma. Seadsin end koguka Lõivi õla taha rünnakuks valmis, et passida õiget hetke – et oleks hiljem midagigi nendest viimasest 40 mõttetust, tüütust, igavast kilomeetrist meenutada. Muidu oleks viimased 40 km täiesti raisatud aeg. Pointless and senseless. (Et miks ma siis ise vedama ei läinud, küsite. Sel juhul minge uuesti reportaaži algusse ja alustage otsast peale ning kui mälu on nii lühike, siis keskenduge ainult sellele, mis oli mu osaluse eesmärk - ehk saate korduslugemisel vastuse. Ja ei, ma ei ole nii ülbe, et arvaksin, et oleksin suutnud üksinda nii suurel grupil eest sõita - kindlasti mitte.)

Aga Lõiv, kes oli kamandanud kõik paaridesse, märkas mu ettepoole nihkumist ja ütles, et võtaksin samuti rivvi, sest muidu annan halba eeskuju – et kui spurdin kõrvalt, siis kindlasti mõned tulevad kaasa ja see tekitab segadust. Mis iseenesest oli õige oletus, ainult et... mina olin selles grupis enne, kui Lõiv oma tempogrupi koos Mõtsaga järele vedas. Nii et see ei olnud ainult tema tempogrupp, kus pidi maksma tema sõna; siin võis igaüks teha, mida tahab. Ja üleüldse, kui on võidusõit, ei saa keegi mind kamandada, et tee nii või tee naa, kuni ma teisi ei ohusta. Ja vasakult, tühjast servast spurtides ei oleks ma kindlasti mitte kedagi ohustanud.

Kuid siis tuletasin endale meelde, miks ma üldse Tartu rattarallile olin tulnud – mitte tulemust tegema, vaid ennekõike ohutult lõpuni sõitma, milleks olin ka kõige viimasest reast alustades loogilise eelduse loonud. Loobusin spurdiplaanist, sest pärast oleks ilmselt nii mõnelgi üle ilma ütlemist tulnud, et ma ei allunud korraldustele – mis siis, et tempogrupi pealikud ei olnud minu pealikud, ja nagu ütlesin: mina olin selles grupis enne neid. Punkt.

Lõpusirgel hoidsin ilusasti grupiga pikivahet, kaks kilomeetrit enne lõppu, seal, kus tunamullu kukkusin, lasin isegi 10-15-meetrise vahe sisse. Ent grupi auks peab seda ütlema, et Lõiv korraldas tõepoolest turvalise finišeerimise. Ohtlikke olukordi ei silmanud. Päris lõpus, aedade vahel, võtsin ka grupi sabast kinni ning täitsa viimaseks ei jäänudki. Aga vahet pole. Kirja läks 796. koht ajaga 4:01.34. Tegelik sõiduaeg oli 3:57.49.

Minu tõeline grupp ei lõpetanudki eespool valgusaastate kaugusel. Veidi üle kümne minuti olid nad kiiremad.

Sõin supi ära ja sõitsin koju. Ausõna, ma ei viitsi jääda võistluspaika mõttetult muljetama, et kuidas läks ja kellel mis juhtus ja kes kuidas pudenes või kes kus eest rebis. Keda huvitab... Igaühel omad muljed, jäägu need igaühele endale. Sest tegelikult on ainult ühe mehe muljed, mis paljusid teisi huvitavad. Need said siin edastatud. Aitäh, et lugesite.

Fotod (v.a 10 ja 11): Tartu rattaralli 2018. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 10 ja 11: Priit Pullerits Valgjärve lähistel tõusudel. Fotode autor: Toomas Kalve

Pullerits: Eksklusiivne reportaaž Tour of Estonialt!

Oma lugejate heameeleks ja Tartu rattaralliks inspireerimise nimel valmistasin lühikese, kuueminutilise videoreportaaži Tour of Estonia teisest võistluspäevast, 173-kilomeetrisest Tartu Grand Prix'st. Eks nautige ja häälestage end homseks kuumaks võidusõiduks!

Foto: Tartu Grand Prix osalejad laskumas Kassitoomelt mööda Baeri tänavat Jakobi tänavale. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Võimas! Rattaralliks on moodustumas võimekas salameeskond!

Mis siin salata: pulss on hakanud juba kõvemini lööma. Eile, neljapäeva õhtul viisin Lõunakeskuse Hawaii Expressi mehaanikule Kodanik Männikule oma Scotti maanteeratta. Ta tunnistas, et vahepeal oli tal tükk tegu, et meelde tuletada, mispärast ta oli mu tagasi kutsunud – aga välja mõtles: esimese hammasratta käiguvahetus vajab timmimist, sest... tagumine käiguvahetaja ilmutab teatud olukorras tõrksust. (Tundub ebaloogiline, mis? Aga vaat, ei ole!) Täna, reede hommikul läbisin viimased meditsiinilised protseduurid: arsti konsultatsioon, uriiniproov, vereproov. Proovipurgid läksid analüüsilaborisse. Eks siis näis, mida näitajad ütlevad. Kuid pulssi ei ajanud üles mehaaniku ega arsti juures käik.

Pulsi kruvis kõrgemale tõsiasi, et moodustuma on hakanud meeskond Tartu rattaralliks. Ja see ei tule mingi tšainikite kamanda.

Olen lubanud, et meeskonna koosseisu hoian salajas. Ja seda ka teen. Aga nii palju võin üldjoontes avada, et tõotab tekkida kõva tiim. Kui kõik läheb ideaalselt, siis tuleb pühapäeval hakata tõsist vaeva nägema, et mõne mehe tempos ja tuules püsida. (Seda enam, et kurk on endiselt kähe ja hääl ära ning nädala rattakilometraaž jääb alla kahekümne.) Vähemasti kaks meest on lihtsurelikega võrreldes ikka sootuks teisest masinaklassist.

Igatahes on seni meeskonna kõik liikmed ühel meelel, et alustame kõige tagant. Sealt on hea rahulik teele minna, ei ole seda muret, kuidas meeskonda rajal kokku koguda. Lisaks saab palju mööda sõita, mis on kindlasti emotsionaalselt toonust tõstev. Sest mis lõbu see pakub, kui «istutate» end näiteks teise gruppi ja siis kulgetegi sellega algusest lõpuni – suhteliselt tuim tegevus, kus ainus pinge on närvipinge, ega ees keegi äkki külakuhja korralda.

Niisiis, teise stardigrupi (201-300) mehed, ärge mind enda sekka oodake. Saabki teil lahedam olema. Rõõmustage!

Aga milline on ikkagi sõjaplaan? See selgub sõidu käigus. Plaan on teha korralik tugev meeskonnasõit, minu nägemuses mitte küll selline, et hing pidevalt paelaga kaelas oleks, aga mitte ka selline, et liigselt aega ringivahtimiseks jääks. Usutavasti saab motivatsioon olema pidevalt kõrge, sest enamiku aja, nagu mäletan mullusest, näeb eespool gruppe ja grupikesi, keda püüda ja kellest mööduda. Eesmärk on vältida suuri gruppe ja samuti seda, et meie taha moodustuks grupettod, kes loodavad priiküüti saada.

Jääb küsimus, kui ette me väikse meeskonnaga sõita suudame. Teate, ega see eriti huvita. Esimesse tuhandesse peaks ikka küündima, aga kui kaugele sealt ettepoole ja edasi, on prognoosimatu. Ja seetõttu ei ole ka mõtet mingit arvulist eesmärki seada. Peaasi, et tuleb tugev ja turvaline sõit. Ning igal juhul tuleb väikses meeskonnas kas või 800. kohale sõit palju tugevam kui suures pundis kaasaloksujana 200. kohale veeremine – fakt!

Fotod 1 ja 2: Giro d'Italia 19. etapp (ülal) ja 18. etapp (all). Fotode autor: LaPresse/Scanpix
Foto 3: Giro d'Italia roosas särgis liider Simon Yates saab meeskonnakaaslaselt juua. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Tõsine ettepanek Tartu rattarallil osalejaile!

Pühapäeval läheb enamikul hästi ja õnnelikult – aga mõnel (fotol vasakus servas) paraku mitte. Küsimus on sama, mis Euroopasse tungijate kohtagi: aga mis siis, kui nonde seas on kas või üksainus vägistaja, tapja või terrorist? Kui 999 noist ei tee midagi kurja, aga üks teeb? Kas sel juhul on 999 õnnelikuks tegemine ehk päästmine õigustatud?

Elus on palju teisigi keerulisi küsimusi, ja üks neist on: kuidas tegutseda pühapäevasel Tartu rattarallil, et see lõpeks õnnelikult, et seal poleks isegi toda ühtainust protsenti, et miski võiks minna halvasti? Sest 999-l (metafoorselt rääkides) ei lähegi midagi halvasti, aga mida ütleb too üksainus, kel läheb?

Ent enne, kui ratas üldse stardikoridori lähedale lükata, tuleb lahendada veel mitu praktilist küsimust. Kodanik Männik Hawaii Expressist peab saama mu vigastatud käiguvahetaja nii tööle, et see vahetaks ka eest väiksema hammasratta peale, sest ega muidu Pühajärve äärest s-kujulist tõusu mööda rollerirajale pressida vist jõuaks. Mul on usku tema mehaanikuvõimetesse, sest seda tõestas ta päev enne Elva rattarallit.

Teiseks: tervis. Ööl vastu teisipäeva ei saanud magadagi, sest kurk nii teravalt kipitas. Päeval läksin apteeki ja apteeker ütles, et on küll mai, aga inimesi vaadates on tunne, nagu oleks pigem november – külmetanuid, kel kurk valus või nina tatine, on igal pool. Ostsin Carmolise tilku ja kurku pihustatavat taruvaigu tinktuuri, lisaks tegin professor Mihkel Zilmeri soovitatud intensiivse vitamiinikuuri immuunsüsteemi tugevdamiseks. Vastu kolmapäeva sain isegi magada, ent täna hommikul tuli hääl nagu tõrrepõhjast. Räägitakse mingist viirusest, mis pidi tervist laastama terve nädala. Kas üldse pühapäeval startida?

Ja kui startida, siis kuidas? Esimesed kilomeetrid tuleb anda jalgadele halastamatult valu, mis minu puhul on alati tähendanud laastavat toimet hingamisteedele – teedele, mis niigi on praegu traumeeritud. Või mõjub praegune haigus pigem vaktsiinina, profülaktikana?

Lisaks meeletu rahvamass, tasemelt kirju, kõigil veri vemmeldamas – teadagi, mis oht sellega kaasneb. Pärast Elva rattarallit ütles üks Tartu rattur, kellest olen isegi loo kirjutanud, et «Priit, ära räägi kogu aeg nendest kukkumistest» – aga neist ei saa ju mööda vaadata, kui sealsamas Elva rattarallil toimus umbes kümne mehe kukkumine suurel kiirusel otse minu silme all ja nina ees; kui kaks aastat tagasi Tartu rattarallil maandusin ise 2 km enne lõppu külakuhja (mis vigastaski käiguvahetaja kinnitust, millega Kodanik Männik nüüd maadlema peab); kui Võru rattarallil kukkusin külili, misjärel õlg jäi ajapikku nii kangeks, et pidin mitu kuud taastusravis käima; kui kukkumised, nagu siingi mõned fatalistid räägivad, on rattavõistluste paratamatu osa. Ütleks nii: loll on hoopis see, kes ei karda.

Kõiki tegureid kaaludes on tulemus järgmine: Tartu rattarallil tuleb teha väheste kaaslastega meeskondlik temposõit.

Ja nüüd teen ettepaneku täiesti siiralt ja tõsiselt kõigile, kes pühapäeval starti lähevad: kui mõni teist soovib samuti riske maandada, ent teha siiski tugeva sõidu, kutsun teid endaga liituma.

Võite ju öelda, et Tartu rattarallil on tänavu niigi tempogrupid, miks ma nondega ei ühine. Vastan: aga kas te teate, kui palju on nois gruppides juba sõitjaid? Eile seisuga oli kiireimas, 32 km/h tempo grupis kirjas juba 120 ratturit, andis mulle teada Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht Art Soonets, kes läheb toda gruppi karjatama! Ja nüüd küsin: mis te arvate, kas too grupp on ohutu?

Minu idee ja ettepanek on järgmine: kui keegi tahab sõita Tartu rattarallit ohutus meeskonnas keskmise kiirusega 35-36 km/h, siis võtke minuga ühendust (kirjutage mulle priit.pullerits@postimees.ee) ja komplekteerime oma 4-6-liikmelise meeskonna. Alustame kusagilt tagant (kust, selles lepime eelnevalt kokku), sest seal ei ole rapsimist ning preemiaks saame emotsionaalse sõidu, sest vähemalt pool distantsist saame pidevalt teistest mööda sõita. Ma tean, millest räägin, sest just nii talitasin ma mullu kolme kaaslasega (ühega oli enne starti kokkulepe koos sõita, teine kaaslane ühines spontaanselt pärast Variku viadukti ja kolmas pärast Otepääd). Tegime üksteise alla tempot, püüdsime gruppe kinni, spurtisime nende eest minema – hästi emotsionaalne ja huvitav oli. Ja ohutu ka. Viimase suure grupi püüdsime kinni tosin kilomeetrit enne finišit Külitsel, sellest enam mööda pressima ei hakanud.

Ma tean, et paljud hoiavad siin madalat profiili ega soovi avalikku tähelepanu. Kinnitan, et keegi teist, kes te minu meeskonda tulete, ei pea kartma ei siin blogis ega kuskil mujal nimelist äramärkimist, mille kinnituseks on see, et mitte keegi ei tea siiamaani, kes olid need kolm, kes minuga eelmisel aastal Tartu rattaralli enamiku rajast läbi sõitsid.

Niisiis mõelge, kas olete mu pakkumisest huvitatud, ja kui jah, siis andke teada. Teie poolt eeldan teistega võrdselt meeskonna vedamist (ballasti ei ole vaja – tänan, ei!) ja kooskõlastatud ning ohutut tegutsemist. Keskmine kiirus 35-36 km/h on see, mida peaksime püüdma hoida, nii et teate arvestada, kas te võimed seda lubavad.

Eesmärk, olgu korratud, on teha Tartu rattarallil korralik meeskonnasõit, mis pakuks nii füüsilist pinget kui emotsionaalset ülevust ning oleks ennekõike ohutu. Teeme ära!

Foto 1: Mullune Tartu rattaralli Tõrvandi TP kandis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Hawaii Express Gran Fondo rattasõit Tallinnast Tartusse augustis 2015: ratturid tõusul Toomemäele. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tohterdatav mullusel Tartu rattarallil Tõrvandi TPs. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 6: Mullune Tartu rattaralli Ülenurme kandis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mullune Tartu rattaralli Nõo TP kandis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas hiigelkukkumine röövis Elva rattarallil mult hea koha?

Hea on sõita rattavõistlusele koos intelligentsete kaaslastega, kes on omal erialal veel palju kõvemad tegijad, kui mina omas vallas – ja kõvemad rattamehed ka kui mina –, ja kuulda selliste meeste suust kainemõistuslikku juttu maailma asjadest ning tõdeda, et vasakliberalism ja postmodernism ja muu seesugune punane udu ei kõneta kõvasid spordimehi. Usun, et sama kehtib enamiku eile Elvasse kogunenud rattameeste kohta, mis andis kohe hea tunde, et nende meestega võib julgelt lahingusse minna.

Ometi olid mõned mehed jätnud kodutöö tegemata. Võistluseelsel pärastlõunal saatis Filtri maanteekarikasarja peakorraldaja Mihkel Reile kõigile osalejaile selgesõnalise teate: «Stardigruppidesse sisenemine käib ümber käe kinnitatud käepaela esitamise alusel ainult läbi stardigrupi värava. Üle aia, lindi alt või lühikese distantsi puhul pika maa võistlejate tuules sisenemine on keelatud.» Aga niipea kui pika maa võistlejad olid stardikoridorist teele läinud, üritas vähemalt 15, kui mitte rohkem meest just pika maa võistlejate tuules stardikoridori siseneda, ehkki üks korraldajaist tõmbas neile ruttu jämeda lindi ette. Aga mõnda meest ei pidanud seegi – julmalt tõsteti lint üles ja poeti selle alt läbi, nii et peakorraldaja pidi neid valjult noomima.

Kui juba start nii metsikuks kujuneb, on see märk, et ega finišeeriminegi valutult lähe.

Sain küll umbes 150 ratturi hulgas neljandast reast minema, aga kui stardi järel ringiteelt paremale pöörasin, nägin hämmelduseks, et suur ja tihe rivi ulatus ees juba mitmekümne meetri kaugusele. Võtsin madala asendi, läksin tuulepoolsele ehk paremale tiivale ning pressisin sealt esimestele kohe järele. Viaduktil nägin vasakul vaba ruumi, nihkusin sinna ja tegin järgmise kiirenduse sealt. Korraks käis peast läbi mõte, et tõmbaks kõige ette, aga enne, kui tegutseda jõudsin, tehti eest rünnak, millele järgnevad reageerisid, rivi kaldus kergelt vasakule ja leidsin end soodsal, umbes kümnendal positsioonil. Ja kuna oli tekkinud hanerivi ning esimesed hoidsid kergelt vastumäge ja vastutuulega lõigul head kiirust, tekkis juba lootus, et äkki saame ülejäänutega vahe sisse.

Aga ei lasta alguses kedagi kergelt eest ära. Laskumisel vajus grupp, suur grupp tagant selga ning seejärel sai selgeks, et siit tuleb grupisõit. Turvalisuse nimel võtsin rahulikult, hoidsin suure massi keskmest eemale. Kui umbes kümne kilomeetri järel üle õla vaatasin, nägin, et minu taga haigutas tühjus – enamik oli selleks ajaks maha jäänud. Ent grupp oli suur, hinnanguliselt 60 sõitjat, mis tähendas, et ohutuse nimel on mõistlik olukordi tagant takseerida.

Siiski andsin aru, millal tuleb ettepoole nihkuda: siis, kui tulevad pöörded. Enne Puhjat liikusingi vasakult äärelt ettepoole, ja õigesti tegin, sest pärast Viljandi maanteele keeramist järgnes kiirendus. Kavilda ürgorgu sõitsin kiirusega 66 km/h ja kuna hoidsin taas targalt taha, sain vastutuules kerge vaevaga oru teisest nõlvast üles. Järgneval, ligi kilomeetrisel laskumisel kulges grupp märksa aeglasemalt, umbes 55 km/h. Vahetevahel lasin paarimeetriseid vahesid eesmistega sisse – eks ikka selleks, et muretum oleks.

Viljandi maanteelt ära Tõravere poole keeramise järel järgnes uus kiirendus, kuid ei midagi tõsist. Eespool oli näha, kuidas mõned mehed püüdsid kahe-kolmekesi eest sõita, aga grupp ei lasknud. Ei hakanud sinna ette rabelema trügima, sest grupisõidu kogemust ju tänavusest pole. Ja üldiselt oli tee äärest ääreni ka rattureid täis, ning isegi kui mõni vabam trajektoor ees terendas, siis tuuleolud kõigutasid gruppi ühest servast teise, mistõttu ei olnud mõistlik kellelegi külje alla pugeda, et sind siis kruusale või põllule surutuks. Enamasti oli taga rahulik sõita, ülevaade olukorrast oli olemas, jõudu oli piisavalt, et isegi juhul, kui midagi peaks juhtuma, suudaksin grupile järele tõmmata.

Tõraverest Tartu-Valga maanteele laskudes lõi ninna tugev kärsahais – küll olid eesmised ikka pidureid kärsatanud! Suurel maanteel järgnes uus, sedapuhku senisest tempokam kiirendus, kuid taga targalt positsiooni valides ei tekkinud mingit ohtu, et võiks kusagile pudeneda. Pärast Vapramäed vanale Elva maanteele pöörates seadsin end taas ohutule positsioonile ning sain mäest mängeldes üles. Võis juba loota, et nii nagu seni oli sõit läinud ilma ekstsessideta, kulgeb see probleemideta ka lõpuni.

Kuid siis tulid laskumised. Kiirus kasvas üle 50 km/h. Ja kuigi grupp pidi saama sama aja ja koha, nagu oli teavitanud peakorraldaja oma e-kirjas, tundsid ilmselt mõned mehed vastupandamatut vajadust... ma ei tea, mille järele. Igatahes sealkandis, kus kolmnurkne märk andis teada, et finišini jääb 1 km, kuulsin ühtäkki eespool metsikut raginat ja kolinat.

Ei saanud kohe arugi, kus see kukkumine nüüd juhtus. Igatahes haarasin piduritest, aga mitte liiga järsult – esiteks tekitaks see ohu ise ratta üle kontroll kaotada ning teiseks suurendaks liiga tugev pidurdamine ohtu, et keegi sõidab tagantpoolt sisse.

Siis nägin enda ees, kuidas kaks meest kukkusid maha. Kukkus vist ka kolmas ja neljaski sinna otsa. Peast jooksis läbi, kas saan enne pidama, kui omakorda neile sisse põrutan. Võtsin parema jala juba kinnitusest lahti. Nägin, et paremal kruusal on ruumi. Juhtisin ratta sinna. Ise kartsin, et keegi tuleb tagant suurema hooga ja rammib mind selja tagant. Olin psühholoogiliselt valmis, et tuleb pauk.

Aga pauku ei tulnud. Ja sain mööda kruusa kukkunuist mööda. Siis nägin, et veidi eespool, keset asfalti, kukkusid veel kaks. Laveerisin ka nondest mööda. Kui möödusin, siis kuulsin, kuidas üks mees täiest hingest vandus. Ei saanudki aru, kas sellest, et tal oli metsikult valus, või sellest, et sõit niimoodi lõppes.

Kui taas normaalselt liikuma sain, võisin grupi saba vaid eespool kauguses näha. Siiski võtsin kiiruse üles ja proovisin, et ehk saan lähemale – aga ei. Kolm sekundit jäi grupi saba siiski ettepoole.

Kui üle lõpujoone sain, panin tähele, kuidas süda pummeldas. Õudusest. Vaatepilt oli ikkagi kohutav – see toimus ju otse mu nina ees.

Pärast kuulsin supilauas, et järgmises grupis, kui noored selle kätte said, oli samuti toimunud suur kukkumine. Ühe osalise kirjelduse järgi oli mehi nagu vikatiga niidetud.

Finišieelse kukkumise nahka läks ka mu hea tulemus. Tuli leppida 43. kohaga, kaotust grupi kiireimale Jaanus Linkgreimile 35 sekundit. Aeg 1:03.14. Võitja keskmine kiirus 41,75 km/h - mul siis pisut-pisut vähem. Nii kiiresti ei ole vist ühtki rattavõistlust varem läbinudki. Omas, M50 vanuseklassis jäin seitsmendaks. Vähemasti ei suutnud ükski noortesõidu osaleja minust enamat – noortesõidu parim Madis Mihkels kaotas mulle üle pooleteise minuti.

Aga huvitav on see, et kuigi grupi liikmed pidid saama sama aja ja koha, siis on ikka kohad täpselt välja jagatud – ka nende vahel, kes said täpselt ühe aja. Aga uuendatud protokollis avastasin end ilusasti jagamas 22.-43. kohta.

Pärast võistlust sõitsin rattaga Tartusse tagasi, keskmine kiirus ligi 31 km/h.

Fotod: Giro d'Italia pühapäevane etapp. Fotode autor: LaPresse/Scanpix

Pullerits: Mis seos on minu maanteerattal ja Eesti ilusaimal näitlejal?

VÄRSKEIM RAPORT RATTA PÄÄSTEOPERATSIOONIST KOMMENTAARIUMIS KELL 16:30.
Pahaaimamatult ja pahatahtmatult käivitasin Hawaii Expressis suuroperatsiooni «Päästke Pulleritsu jalgratas!». Helistasin sinna Kodanik Männikule – nii teda tuntakse, pärisnimi on hoopis muud –, kelle numbri andis mulle Art Soonets, ja ütlesin: «Tere! Selline lugu, et jalg on hirmus tugev ja olen esimese hammaka täiesti ära kulutanud. Vaja oleks uus panna.» Eile, neljapäeva õhtul oli näiteks säärane situatsioon, et hakkasin Aardla alumiselt ringteelt Variku viaduktile keerates suure reka külje all sadulast tagumikku kergitades jõudu rakendama, aga kett tegi imeliku raksaka, leistangi võttis vibama... kuid säilitasin külma vere ning reka rataste alla siiski ei maandunud.

Selline ratas konkurentsivõimeline pole. Nii jõudsingi Kodanik Männikuni.

Ta hakkas kohe arvutis asju uurima ja helistama. Vaatas, mida laos on ja mida pole. Lõpuks leidis koha, kust sai sellise Shimano hammasratta, mis mu jalgrattale sobib. Käisin sel Rattaringi poes ise järel. Tõin Hawaii Expressile kaupa. Ülejäänud osade eest, nagu tagakassett (11:26 või 11:25 – mis iganes see tähendab...) ja kett, lubas Kodanik Männik ise hoolitseda. Ja hiljemalt laupäevaks ratta võistlusvõimeliseks muuta.

Et miks ma ise ei hakanud oma ratast parandama? Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Ma ei tee isegi oma lugude juurde pilte. Selleks on samuti oma ala profid. Küll aga mõtlen teinekord välja, mida ja kuidas võiks teha. Idee on ju oluline! Seekord mõtlesin välja, et kuna maailm on hullunud prints Harry ja tolle tüdruku pulmast, siis võiks teha ka selles vaimus pildid, seda enam, et mu intervjueeritav pakkus selleks ideaalset materjali.

Intervjueeritav oli Ingrid Margus (fotol ülal vasakul, parempoolsel fotol paremal ja all vasakul paremal), keda küllap olete näinud «Lõksu» peaosas, samuti «Litsides» ja «Meriväljas» (ja tegelikult mujal veel ka). Ta on 24, lõpetab kuu aja pärast lavakunstikooli näitlejana ja teda peetakse Eesti kõige ilusamaks näitlejaks. Niisiis pakkusin talle välja oma idee, et kui intervjuu teeme, siis teeme sinna juurde ka pildiseeria, mis oleks printsessilik, ja et võtame printsi rolli tema elukaaslase kunstnik Martin Saare. Ingrid Margus oli nõus.

Tulemuseks on homses Arteris absoluutselt vanityfairilik, kindla peale kõige uhkem ja kaunim ja efektseim pilt, mis Eesti ajakirjanduses sel sajandil üldse ilmunud. Selle valguses tuleb öelda ja tunnistada: tühja sest minu intervjuust, ilus pilt varjutab selle täiega.

Vaadake ja nautige, mehed! (Seda pilti näeb ainult paberväljaandes!) Sest pühapäeval tuleb Elva all minna juba lahingusse.
*
Lõppu, nagu ikka, karm ja valus tõsiasi. Postimehe uudis, et Ott Tänak Portugalis oma autoga enam rajale ei tule, oli reede varaseks õhtupoolikuks kogunud nii palju lugejaid, et kui võtate Noole Erki rekordi ja korrutate iga punni kümnega, siis saate selle arvu enam-vähem kätte. Seevastu eile sai samalaadne uudis, et Tanel Kangert võib Giro d'Italia katkestada, pea 40 (!) korda vähem lugejaid. Niisiis, lihtne matemaatika: Tänak huvitab ligi 40 korda rohkem inimesi kui Kangert.

Foto 1: Ingrid Margus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix. Stilist: Maria Tammeorg; riided: Mammu Couture; meik: Õnne Rudi; ehted:www.karlev.ee; kroonid: Shi Shi
Fotod 2 ja 3: Martin Saar ja Ingrid Margus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix. Stilist: Maria Tammeorg; riided: Mammu Couture; meik: Õnne Rudi; ehted:www.karlev.ee; kroonid: Shi Shi

Pullerits: Kaks rattastarti tulekul - vajatakse sõltumatuid sõitjaid!

Tähelepanu, te leiate mind kahe rattavõistluse stardinimekirjast: pühapäevane Elva rattaralli ja tuleva nädala lõpus toimuv Tartu rattaralli. Kusjuures enim paneb teid imestama, kuidas ma just tolle teise starti sain. Aga alustame sellest, mis ajas lähemal.

Elvas stardin lühikesele, 44 km distantsile. Et miks? Sellepärast, et rada on algul kitsas, pikal maal (87 km) on kirjas ligi kolmsada ratturit, mis tähendab, et stardist läheb suure tõenäosusega mahtraks ning risk on mõistagi suur. Samuti on selge see, et pikal maal vajutavad profid kohe punni põhja ning lihtsurelikud pudenevad mängust. Mis mõte on siis üldse edasi sõita? Ega olegi.

Kuid ega lühemal maal saa lihtsam olema. Seal on samuti kirjas ligi poolteistsada osalejat – ja nad pole sugugi nõrgad. Loetlegem: Kurmo Neemela, Virgo Neeme (koguni kaks korda!), Jaanus Prükkel, Priit Kalja, Jannar Tähepõld, Mart Vainre, Margus Merisalu, Henno Haava – kui nimetada vaid mõnesid. Aga lootust on, et asi ei lähe algul päris hulluks.

Arvestades, et vaevalt annab korraldaja mulle maanteerattasarjas vähese osalemise tõttu stardinumbri esimesse gruppi, jääb kaks võimalust. Esiteks, kui mingi ime läbi õnnestub rahvast läbi murda, siis püüda kiirematega stardist siiski kaasa minna. Ja teiseks, kui ei õnnestu – mis on tõenäolisem, sest nägin juba mullu, kuidas algul tõmmati kett väga pikaks –, siis vaadata, mis meestega kokku satun ning hakata seal liikumisi korraldama. Mis poleks tegelikult üldsegi paha variant, sest pigem olla mängus pisutki sees kui vaadata seda kogu aeg eemalt, tagant.

Olukorra muudab veidi raskemaks see, et pean hakkama saama ilma esimese suure hammasrattata. See on liiga kulunud ning mehaanikul ei ole aega seda, tagumist kassetti ja ketti lähipäevil vahetada. Ja see omakorda tähendab, et mitu kiiret käiku jääb puudu. Aga olgu pealegi: tulebki teistmoodi kogemus. Ja et kogemus saaks veelgi erilisem, ei ole mul plaanis sõita Elvasse autoga, vaid vändata sinna hommikul oma ratta sadulas.

Tartu rattarallil, kus osalen pikal võistlusmaal, sõltub väga palju stardikohast. Mullu, nagu teate, ma tunamulluse kukkumise protestimiseks numbriga ei osalenud. Küll aga sõitsin raja neljases grupis siiski läbi. Kuid kuna tulemust protokollis pole, läheb arvesse tunamullune koht, kukkumise järel saadud 226., mis tähendab, et see korrutatakse läbi mingi koefitsiendiga ning heal juhul pääsen kolmandasse stardigruppi, aga võib-olla kukun koguni neljandasse. Sealt on aga raske tõusta, eriti kui Rein Taaramäe tuleb kohe Riia tänava tõusul tempot üles kruttima.

Niisiis tuleb ära oodata, mis stardinumbri saan. Kui see jätab võimaluse kiireks stardiks, tasub üritada peagruppi püüda, aga kui mitte, on mõttekam kaardid ümber mängida. Siis läheb käiku variant B, mis ilmselt kujuneb ikkagi variandiks A.

Lühidalt ja konkreetselt: kas siin leidub kolm-neli meest, kes oleks valmis looma koos minuga võitlusvõimelise meeskonna, kes hakkaks tagantotsast ettepoole pressima? Tean, et plaanis on luua mitmeid meeskondi (Art Soonetski paneb ühe kokku), aga nende eeldatav tempo ja sõiduplaan – näiteks peatused TP-des – ei rahulda mind. Seega tuleb ise panna kokku võitlusvõimeline nelik või viisik.

Eelmisel aastal, nagu mainisin, sõitsin ühe seesuguse neliku koosseisus – ja väga huvitav ja emotsionaalne sõit oli! Põnev oli eespoolt gruppe püüda ning neist siis mööda kihutada nii, et keegi sappa ei suudaks haakida. Ega suutnudki. Ausalt öeldes oli sedasi sõita palju paeluvam ja kütkestavam, kui rippuda mingi kahesajase pundi sabas, kust sa ei lähe mitte kusagile, küll aga võid sattuda külakuhja või teiste meeste manöövrite tõttu lihtsalt pudeneda. Rääkimata pidevast närvipingest, mis kaasneb nii suure massi sees liikumisega.

Võtame nüüd asjad kokku: andke teada, kes on valmis minuga Tartu rattaralli pikal võistlusmaal punti lööma, ja teeme ühe sellise sõidu, mis on tõesti korralik sõit, kus ei ole mingit luuslangi löömist, vaid kõik saavad mehiselt tööd teha. (Näiteks Huu võiks ilmselt olla selles grupis igati omal kohal.) Ja kui mõni on tagasihoidlik ning pelgab, et minuga kaasa tulles võib ta sattuda avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla, siis seda ei juhtu – kas keegi teab, kes olid eelmisel aastal need kolm, kes minuga ühes grupis sõitsid? Ei tea ju!

Nii et mõelge, mehed, Tartu rattaralli teistsugusele, asisele ja ohutumale, kuid samas võitluslikumale läbimisele! Võite kirjutada mulle priit.pullerits@postimees.ee või helistada 666 2231 – anonüümsus garanteeritud!
*
Kes kohalikust rattasõidust ei hooli, võib eluks mõtte leidmiseks ja innustuse saamiseks lugeda ülivõimeka multisportlase, kuulsa suusameeskonna PSJJ liikme Silver Eensaare vägevast roadtripist Ameerika lääneosas Californias.

Fotod 1 ja 2: Mullune Tartu rattaralli Nõo toidupunktis. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Mullune Tartu rattaralli Ülenurmel. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Atrõõv mullusel Tartu rattarallil Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pullerits: Esimene tuhat koos! Mis edasi?

Eelmise mädala teises pooles sepitsesin superhiti, mille mõju oli tunda üle terve Euroopa. Kirjutasin kolumni «Väärikuse test», mis ütles otse, et Iisraeli eurolugu on labane ja vulgaarne, ning tõin kontrastina välja, kui väärikas lugu ja esineja esindavad Eestit. Too kolumn, mis ilmus finaalvõistluse päeval, läks lendama. Levis kui kulutuli. Loetavuse näitajad olid laes. Rahva tagasiside oli tunnustav ja toetav. Ja tulemus? Eesti oli terves Euroopas ainus riik, kes ei andnud Iisraeli laulule mitte ainsamat punktigi.

Seega, nagu näete, suudab ka väike kirjatöö tekitada tektoonilisi nihkeid ja omada geopoliitilist mõju.

Mis on selle suure mõjujõuga sõnavõtu võrdluses mingi rattasõit? See on tegevus, mida ei maksa ületähtsustada.

Ometi pole kahtlust, et paljud mehed küsivad juba närviliselt, kuidas mul ettevalmistus on läinud, kui palju kilomeetreid koos ja kas vorm on tõusuteel. Pühapäeval on ju kavas Elva rattaralli ning järgmise nädala pühapäeval Tartu rattaralli – jah, ma olen kirjas ka seal!

Möödunud pühapäeval lõin kolme mehega punti, et tunnetada teistega võrdluses, kuidas minek on. Mehed ei tahtnud väga kõvasti sõita. Igaühel oli selleks esitada oma põhjus või ettekääne. Kui tosin kilomeetrit sõidetud sai ja ees tuult murdsin, siis tagant tuli avaldus, et võiksingi ette jääda. «Minugi pärast,» vastasin. Mis mõte on teiste selja taga tirri lasta?

Jõhvi maantee pikal, rohkem kui kilomeetrisel küljelt vastutuulega tõusul proovisin kerides – ei tõuse sadulast! –, kuidas mehed kaasa tulevad. Kiirus oli 30 km/h kandis, varu oli küllaga. Paarimees, minust kõvem mees, ajas tagumiku sadulast ja ütles, et kui panna tahan, siis võib tema ka panna (või umbes midagi sellist) ja tõmbas paar meetrit eest, aga kohe võtsin kiirete vändapööretega sappa – ei lase eest ära. Ega rohkemat olnudki vaja, kui veenduda – jah, jõuan küll.

40 kilomeetri järel keerasid muud mehed Jääaja keskusse kohvipausile, mul polnud aega raisata ning läksin üksinda oma teed. Võtsin kiiruse ka lõpuks mehisemalt üles.

See kõik on jutt, ütlete. Et näita arve, nõuate.

Aga palun, mul pole midagi varjata!

14. nädal – 50,8 km
15. nädal – 190 km (5:57.45)
16. nädal – 185,9 km (6:51.35; sh Kõlleste rattamaraton)
17. nädal – 180,8 km (5:35.25)
18. nädal – 162,4 km (5:10.45)
19. nädal – 234,2 km (7:22.15)

Kokku tänavu 1004,1 km.

Seda ei ole palju. Aga miks peaks kvantiteeti taga ajama? Loeb pigem kvaliteet. Kvaliteedi näitaja on see, et vaim pole nüristatud, et rattasõit pole veel vastumeelseks muutunud.

Aga halb uudis on see, et Easter Jeep Safari on tuleval aastal 13.-21. aprillil. Vaat hammustage see läbi, miks need arvud on olulised!

Fotod 1 ja 3: Giro E Power by Enel X - mis võistlus see on? Fotode autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert lõpetamas Giro d'Italia laupäevast etappi. Foto autor: imago/Sirotti/Scanpix
Foto 4: Maasturid Moabi lähedal Determination Towersite taustal. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks Tanel Kangerti ülesanne Eesti rahva ees on lootusetu?

Mul on kurb vaadata, kuidas Tanel Kangert (fotol paremal), kelle sisukast esinemisest Tartus Eesti spordimuuseumis mullu sügisel jätkus siin mu blogis kaheks nädalaks põnevaid ja õpetlikke sissekandeid – kuid mille peale, ei saa mitte unustada, leidus küllaga neidki, kes hakkasid vingus nägu tegema, et see jutt ja need teemad ei huvita ja üleüldse kisub igavaks –, läheb nüüd Giro d’Italial, millest saab sõidetud juba nädal, Eesti rahvale korda sama palju (õigemini, vähe!) nagu uudis, et «Poola rahvasaadikuid ootab korralik palgakärbe», ja vähem kui nupuke, et «Rootsi eurolaulja Benjamin Ingrosso maadleb tehniliste probleemidega». Näis, ma kirjutasin laupäevasesse lehte kolumni «Väärikuse test», kus vastandan Eesti maitseka ja elegantse ning Iisraeli labase ja vulgaarse eurolaulu ning väidan, et see, kumb lugu saab rohkem hääli, näitab ära, kas Euroopa on langenud dekadentsi või on siiski veel alles mõni väärikuse kübe – ja kui see kolumn saab ka rohkem lugejaid kui uudised Kangertist Girol, siis... me võime vist rattasporditeema Eesti rahva jaoks lukku panna ja luku võtme minema visata.

Huvitav, mida peab Kangert tegema, et Eesti rahvas temast ükskord ometi hoolima ja huvituma hakkaks, nagu Ragnar Klavanist (mida tema on saavutanud?), Ott Tänakust (ralli pole ju isegi olümpiaala ja lõppeks on ta alles kolmas, mitte esimene!) ja Anett Kontaveitist (kes paikneb maailma kolmanda kümne teises pooles ega ole sealt kuskile kerkinud)?

Kust läheb see piir ja algab see tase, millest alates pälviks Kangert üldrahvalikku tähelepanu?

Kui Kangert võidaks Girol etapi? Ei usu, see oleks ühekordne sähvatus, ja vaevalt ta etapivõitu püüdma läheb, tal on muud ülesanded.

Kui Kangert pääseks Girol esikümnesse? See tooks uudistele korraks ehk paarsada, võib-olla tuhatki lugejat juurde, aga mitte rohkem. Inimesed korraks kergitavad väiksest uudishimust kulmu – aga siis lähevad oma eluga edasi.

Kui Kangert pääseks Girol esikuuikusse ja hakkaks püüdma esikolmiku kohta? Vaat sealt alates võiks juba rääkida märgatavast huvi suurenemisest, usun. Kuid arvestades, mis roll tal näib meeskonnas olevat, on raske uskuda, et Kangert niipea, kui üldse esitosinassegi küünib.

Kindel see, et kui Kangert hakkaks võitlema Giro võidu eest, siis läheks huvi lakke ja sellest läbigi. Aga kuna seda ei juhtu, siis ei ole ka mingit lootust, et rahva huvi Kangerti sõitude vastu Itaalia velotuuril üldse oluliselt suurenema hakkab.

Jah, teile võib tunduda, et rattasport on popp – aga ei ole. Teile tundub rattasõit popp, sest elate omas mullis, näete teisi rattureid ja suhtlete teiste ratturitega ja elate rattauudiste keskel. Reaalsus on aga hoopis midagi muud.

Rattasõitjad, olgu neid pealegi rahvasõitudel stardis sadu, on marginaalse huvigrupi esindajad. Ja kahjuks näitab seda kujukalt ka leige, et mitte öelda sisuliselt olematu huvi Kangerti sõitude vastu.

See, mis ma siin rääkisin, on karm, aga ehe tegelikkus. Kõik, kes räägivad midagi muud, elavad roosas udus ja võtavad unelmaid tegelikkuse pähe. 

Foto 1: Tanel Kangert Eesti Jalgratturite Liidu pressikonverentsil Tallinnas tänavu märtsis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tanel Kangert 2010. aastal Karksi-Nuias Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert võidab 2010. aastal Tartu GP linnasõidu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Ott Järvela paljastab karmi tõe tillukesest huvist Giro d'Italia vastu

Tere, head Priidu blogi lugejad!

Postimehe sporditoimetuse eesmärgiks veebis on esiteks suur lugejaskond ja teiseks laiapõhjaline spordikajastus. Miks sellises järjekorras? Sest teise jaoks on vaja majanduslikku tasuvust, mille saab tagada läbi esimese asja. Seega kui lugejaid huvitavad Ott Tänak, Ragnar Klavan ja Anett Kontaveit teistest teemadest rohkem, siis aur nende peale ka läheb. Vaba ajakirjandus ei tegutse plaani-, vaid turumajandusliku mudeli alusel.

Kui Priit minu käest pühapäeval uuris, miks reedene kajastus Giro d'Italiast oli selline, nagu ta oli, vastasin nii: „Huvi Tanel Kangerti tegemiste vastu on hetkel väike (näiteks märtsi lõpus temast kirjutatud pikem lehelugu kogus veebis ainult natuke üle tuhande lugemise, mida on vähe, aga mis on siiski viimase kolme kuu Eesti ratturitest kirjutatud uudiste parim tulemus), sest ta pole mõnda aega massidele korda minevaid tulemusi näidanud. Kui ta suudab Girol sekkuda kõrgesse mängu, siis tõuseb ka lugejate huvi ja meie poolt Girole pööratav tähelepanu. Aga seni oleksid otseblogi (eeldan, et seda peetakse silmas aegjoone reportaaži all) kui ka reaalajas tulemuste edastamine ressursi raiskamine, mida me täiesti kindlasti ei tee.

Olgu öeldud, et reedene etapp lõppes kell 17.00 ning meie uudis avaldus kell 17.34. Väike viivitus tekkis seoses ühe järgmise päeva paberlehte puudutanud edasilükkamatu tegevusega. Giro väike ohverdamine oli tol õhtul sporditoimetaja teadlik valik, sest vehklemise MK, kergejõustiku Teemantliiga, korvpalli Eesti meistrivõistlused, võrkpalli teine finaalmatš ja jäähoki MM said prioriteedi, mis oli lugejanumbreid arvestades ka õige otsus (vaata tabelit allpool!).

Jutt, nagu poleks olnud Giro uudis leitav, ei päde. See oli sport.postimees.ee leheküljel 14 esiuudise seas vähemalt kella 22-ni (võib-olla ka kauem). Küll aga polnud see kordagi viie kõrgema uudise seas, sest sinna pääseb ikkagi tulenevalt klikipotentsiaalist, mida Giro uudisel reedel võrreldes konkurentidega paraku polnud.“

Postimehes reedel vahemikus kl 15-01 avaldatud spordiartiklite loetavus suhtarvudes:

10 X Tänaku ja Toyota vägev minek tekitab rivaalides kabuhirmu
8,2 X Kirpu krahh Dubais tõstis intriigi lakke
6,1 X Kelly Sildaru katsetab uut ametit
3,5 X Seeria viigis! Saaremaa tuli Tartus rongi alt välja
3,4 X Kirdile Teemantliigas 6. koht, kolm sakslast ületasid 90 meetri joone
1,8 X Klavan jäi Liverpooliga lepingu pikendamisest rääkides vaoshoituks
1,5 X Manchester United sai piinliku kaotuse
1,3 X Teemantliiga algas aastatuhande pikkuselt teise kettakaarega
0,8 X Jäähoki MM algas Venemaa võidu ja Kanada kaotusega
0,65 X Liverpooli legendist sai vägeva ajalooga klubi peatreener
0,6 X Rootsile kindel võit, olümpiahõbe alustas MMi kaotusega
0,4 X Laskesuusatajad vahetasid presidenti, peatreeneriks Tobreluts
0,4 X Rappa läinud kolmas veerandaeg jättis Rapla 0:2 kaotusseisu
0,4 X Froome kukkus enne starti ja jäi Giro avaetapil 20 seast välja
0,2 X Jürgen Henn: tuleb raske mai, aga peame välja ujuma
0,16 X Müüki tulid Eesti-Soome korvpallilahingu piletid

Olgu lisatud, et kõigi reedel, 4. mail Postimehes avaldatud 32 spordiuudiste seas oli Giro d’Italia avaetappi puudutanud uudis loetavuselt tagantpoolt kuues.

Loodan, et kõik ülalpool kirjapandu tegi asja mõnevõrra selgemaks.

Järgmistel päevadel on Giro etappidest kirjutatud uudiste loetavus olnud laias laastus sama, mis reedel. Samas teisipäevases Postimehe paberlehes ilmunud Giro-teemalise artikli loetavus oli hea.

Ott Järvela on Postimehe sporditoimetuse juhataja.

Foto 1: Tanel Kangert aprilli keskel Ardennide klassiku stardi eel. Foto autor: imago / Panoramic International / Scanpix
Fotod 2-4: Giro d'Italia neljas etapp. Leidke piltidelt Tanel Kangert! Fotode autor: LaPresse/Scanpix