Esmaspäev, detsember 30, 2019

Pullerits: Kas keegi usub veel Suure Mõõduvõtu toimumisse? Äkki vahetaks ala?

Midagi head ei paista. Mitte midagi. Uue aasta esimestel päevadel, nagu lubab ilmaprognoos, püsib temperatuur jätkuvalt plusspoolel. Suur Mõõduvõtt (fotol paremal) muutub iga päevaga üha küsitavamaks, sest talve isegi ei koida. Sellistes tingimustes muutub jõusaalis rassimine, eeskätt õlavöötme tugevdamine erialase töö imitatsiooniga, suusaergomeetri tõmbamisega, järjest kahtlasemaks – et mis on selle mõte...

Pigem paistab õigus neil, kes leiavad, et aeg on meilgi fookust muuta. Ja ette võtta näiteks rodeo.

Aga seegi vajab tasa ja targu lähenemist. Tuleb, nagu suusatamistki, alustada nn juurdeviivate harjutustega.

Siin on teile inspiratsiooniks minu näide, kuidas võiks seda teha. Selle asemel et oodata lund ja unistada suusamaratonidest, tuleb, nagu näete, hüpata sadulasse ja omal tagumikul järele proovida, kuidas klassikalistes, liivastes kollastes-punastes rodeooludes püsti jääda. Algatuseks hea seegi ju!

Foto 1: Tartu maratoni start 2019. Foto autor: Adfam Illingworth / Klubi Tartu Maraton

Esmaspäev, detsember 23, 2019

Pullerits: Kergitame saladuskatet – kuidas edeneb talvehooajaks ettevalmistus?

Millal seda veel nähtud: jõulueelne nädalavahetus ja vabalt saad võidusõiduratta maanteele ajada! Laupäeval oli asfalt nii kuiv, et sai tehtud 54-kilomeetrine ring ümber Tartu 1:55.50ga. Sooja oli lausa nõnda palju, et kõik riided olid pärast higist niisked, isegi dressipluus. Pühapäeval valitses küll niiskus, vahepeal puistas koguni sademeid lisaks, aga tegin sama ringi 1:56.45ga. Pärast tuli muidugi kõik üleriided, rääkimata rattakingade katetest, vee all esmalt porist puhtaks loputada ja siis pesumasinasse põhjalikumale kasimisele panna. Ja ratast andis ka üksjagu aega asfaldilt üles pritisinud peenikesest poriliivast puhtaks küürida.

Eelmisel nädalal kogunes rattakilometraaži 108 km. Kolm korda, kolmapäevast reedeni, käisin ka Tartu kesklinna MyFitnessi jõusaalis, kus tõmbasin kokku 25 km suusaergomeetrit, lisaks jõuharjutused ja sekka pisut veloergomeetrit samuti. Treeninguaega kogunes nädala viie korraga peaaegu kuus ja pool tundi.

See on hea, et jõusaalile vahelduseks sai nädala lõpus ka ratast sõita. Muidu oleks ettevalmistus läinud liiga ühekülgseks. Liiati, ega suusaergomeetri sikutamine ole mingi lust ja lillepidu. Kogu aeg pead hoidma pilku tablool, et tempo ei langeks, samuti keskenduma tehnikale; vaade on mõistagi ääretult üksluine. Kui ikka 5 kilomeetrit ära oled «suusatanud», on tüdimus parajalt korralik. Aga sellele tuleb lisaks teha! Siis ongi hea, kui «suusatamise» pauside ajal saab ka rauda kangutada. Ühtlasi olen abi ammutanud Queeni lugudest, milles on powerit sees.

Peab tunnistama, et teine, pühapäevane rattasõit mõjus rammestavalt. Mis on hea märk, sest järelikult läks sõit asja ette. Praegu peabki mahtu tegema ju. Suusarullidel toksimas ei käi, sest esiteks mõjuks see praeguses hallis olustikus vaimselt demotiveerivalt, mistõttu juhuks, kui lumi peaks mingi ime läbi kunagi jaanuaris siiski saabuma, oleks osa energiat juba tuulde lastud. Teiseks mõjuks asfaldi toksimine randmetele ja küünarnukkidele kahtlemata traumeerivalt. Isegi minust palju kõvematele sõitjatele mõjub – tean, sest nad on seda tunnistanud.

Täna, esmaspäeva hommikul käisin taas jõusaalis, kus tegin suusaergomeetril esmalt 5000 meetrit pisut alla 25 minuti ning seejärel kaks korda 2000 meetrit kumbki pisut alla kümne minuti. Ja loomulikult tegin õlavöötmele jõuharjutusi ka. Olen vältinud selliseid harjutusi, mis võivad seljas liigseid pingeid põhjustada, sest kord, nagu mäletate, sai juba selg trauma. Seetõttu tõmban jõusaalis alati vöö keskkoha ümber.

Kui muid rekordeid äkki ei tule, siis vähemalt kaalurekordid on küll pidevalt löögi all. Mäletate, just hiljuti raporteerisin, et sain kätte noorusaja ideaalkaalu, pisut alla 68 kilo. Täna näitas kaal, et seegi tippmark on ületatud. Osuti ei ulatnud 67 kilo märginigi. Olgu, tunnistan ausalt, et eks ma tegin pisut sohki ka – selles mõttes, et lasin enne kaalule astumist saunas higil veidi joosta. Aga ütlemata hea on olla kerge. Kas pole?

Neljapäev, detsember 19, 2019

Pullerits: Kas nüüd on lõpuks ideaalne võistluskaal saavutatud?

Loomulikult ei hakka ma end võrdlema Mart Kevin Põllustega (fotol paremal), kes tänavusel Tartu maratonil oli kaheksanda kohaga parim eestlane ning kes on seadnud eesmärgiks järgmise aasta Tartu maraton ära võita. Kohtasin teda täna jõusaalis. Kui Põlluste tõmbab suusaergomeetrit tund aega jutti, isegi kaks tundi, nagu ta mulle tunnistas, siis minusugusele on juba ligi pool tundigi järjest paras vaimne katsumus. Panen küll muusika kõrva – Queeni «Don’t Lose You Head» annab päris hea rütmi, tempo (ligi 60 tõmmet minutis) ja meeleolu, olen avastanud –, aga kui kaua sa ikka jaksad masina tablood vaadata. Jälgid muudkui seda, et tempo püsiks...

Näiteks eile «sõitsin» 5000 meetrit (8. käik) 24.48ga ja seejärel 2000 meetrit 10.06ga. Lisaks veidi jõuharjutusi ka. Täna «sõitsin» taas 5000 meetrit (8. käik), kuid sedakorda 25.19ga, ent peale tegin 2x2000 meetrit 10.08 ja 10.14ga. Ja muidugi veidi jõuharjutusi otsa. Kokku täna seega veidi üle kolmveerand tunni suusaergomeetri sikutamist. Oleks kolmandagi 2000-meetrise tõmbamise võinud teha, kuid vaimu säästmise nimel otsustasin sellest siiski loobuda.

Oluline areng on aga toimunud võistluskaalu saavutamise rindel. Nagu teate, siis paar nädalat tagasi, kui alles jõusaalis alustasin, kaalusin 70 kilo. Umbes nädala pärast sain selle näitaja juba 69 kiloni. Sinnakanti jäigi see mõneks ajaks pidama. Aga täna vaatas kaalult vastu hoopis uus tase!

Nooruses, parimatel päevadel jooksjana, kaalusin 68 kilo. Selle taassaavutamine on olnud väike eesmärk, sest mäletan väga hästi, kui kerge oli niisuguse kaaluga minek ja lennukus. Täna astusin kaalule ja ei uskunud esimese hooga oma silmigi. Astusin kaalult maha ja siis teist korda kaalule. Sama näitaja. Siis kolmandat korda: ikka sama näitaja!

Kaal jäi 67,5 ja 68 kilo vahele.

Nüüd võib öelda, et ideaalkaal on vist käes!

Kuidas ma selle saavutasin? Kindlasti õige toitumisega, mis tähendab, et teised inimesed söövad liiga palju, aga mina optimaalselt. Kusjuures tuleb rõhutada, et mul ei ole mingit erikorgu või kelle iganes toitumisprogrammi. Ma ei loe ka kaloreid. Lihtsalt ei aja endale heast peast head ja paremat lõputult sisse. Aga kindlasti aitas kaasa ka organismi tühjendusprogramm, mille tegin läbi ööl vastu teisipäeva, kui lasin kõik, mis välja tulla tahtis, viiel korral suure hoo ja pauguga organismist välja. Ilmselt oli ajapikku kogunenud organismi teatud hulk saastaineid ning nendest vabanemine andis kiiresti suure efekti. Soovitan sellist organismi puhastamist ka teile!

Nüüd tuleb kaalu ilusasti hoida ja mitte lasta end jõuluajast valele teele eksitada. Näiteks peagi algab Postimehe jõululõuna – las teised pugivad, aga need, kel on sportlikud eesmärgid (mis ei pea olema ilmtingimata Tartu maratoni võit, nagu Põllustel), peavad näitama tahtejõudu ja sisu ning säilitama kindlameelsuse ka siis, kui muud nõrgemad isendid mõttetutele ja kasututele ahvatlusele järelemõtlematult järele annavad. Pärast nad kahetsevad. 

Foto 1: Mart Kevin Põlluste tänavusel Otepää MK-etapil 15 km sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Teisipäev, detsember 17, 2019

Pullerits: Kas tasub panustada suusahooaja saabumisele või ei tasu?

Praegu on surnud aeg, kas pole? Peaks talviseks suusahooajaks valmistuma, aga talve ei ole ja niipea ei lubata ka. Mis tekitab igadetsembrikuise küsimuse: kas ikkagi panustada talve saabumisele ja alustada ettevalmistust või on tõenäolisem, et korralikku talve ei tule ning tuimale treeningtööle kuluvat aega saaks millelegi kasulikumale, intellektuaalselt ja vaimselt arendavamale kulutada?

Kolm nädala olen käinud jõusaalis, peamiselt suusaergomeetrit sikutamas ja veidi ka jõumasinaid vinnamas. Esimene jõusaalinädal, novembri viimane nädal, läks küll halvasti, sest tõmbasin juba teisel päeval suusaergomeetril selja ära. Tuli teha paus ja taastusharjutusi.

Detsembri esimese nädala keskel läksin jõusaali tagasi, kuigi füsioterapeut Margus Mustimets oli prognoosinud, et nii kiirelt seljatraumast väljatulek ei lähe. Aga sain hakkama! Tegin rahulikult 2000-meetriseid lõike kaheksanda käiguga tempoga 10.15 kuni 10.30.

Detsembri teisel nädalal võtsin lisaks 2000-meetristele lõikudele programmi ka 5000-meetrised, mida tegin veidi rohkem kui 25 minutiga. Lisaks ka õlavöötme tugevdamiseks masinatel jõuharjutused.

Kuid aknast välja vaadates ei teki just erilist optimismi, et tehtut niipea kuskil kasutada saaks. Isegi Tähtvere spordipargi lumekahuritel pole praeguste ilmadega midagi teha.

Ei tea, kas Tartu maraton ikka toimub? Kirja sai end küll pandud, lubati kolmandat stardigruppi. 

Foto 1: Sergei Ustjugov Davosi MK-etapil. Foto autor: imago images / Rolf Simeon / Scanpix
Foto 2: Prantsuse suusataja Clement Parisse. Foto autor: imago images / Bildbyran / Scanpix

Neljapäev, detsember 12, 2019

Pullerits: Mida tuvastas tipparst minu kriitilises põlves?

Mäletate, sügise saabudes ei teinud ma saladust, et vasak põlv on kergelt sant. Rahvakeeli öeldaks, et käis jakust veidi välja. Ja kohati tekitas lühiajalist teravat valu. Doktor Madis Rahu (parempoolsel pildil paremal) kogenud ja terane silm tuvastas juba pealispindsel vaatlusel, et põlves on vesi sees. Ta lasi mul järgnevfa kolme kuuga ära süüa 180 tabletti Glycosamini. Ja kutsus tänaseks end juurde tagasi.

Põlv oli sügise hakul sedavõrd kriitiline, et kahtlesin tugevasti Tartu rattamaratonil osalemises. Õnneks tuli sõidupäeval nii kõva vihm, mis aitas otsust mitte osaleda langetada kergekäelisemalt. Terve sügise olen rattaga sõites põlve hoidnud sedasi, et pole sadulast püsti tõusnud – see avaldaks liigestele ja kõhredele liiga suurt koormust.

Enne dr Rahu juurde minekut, kui ukse taga ootasin, kutsus mind oma kabinetti füsioterapeut Tauno Koovit (vasakpoolsel fotol vasakul), kes samuti mind korduvalt aidanud, näiteks pärast rangluumurdu suvel 2016 taastanud õla liikuvust. Ta näitas mulle põlvede tugevdamiseks n-ö väljaspool vastuvõttu ja järjekorda paari harjutust, millest ühe nimi on Spanish squat.

Seejärel, juba dr Rahu kabinetis, sai mu põlv arvutiekraanil tükkideks võetud. Käisin nimelt kaks nädalat tagasi MRT uuringul. Dr Rahu näitas ja seletas siit ja sealt ja hea meel oli tõdeda, et olukord polegi päris hull. Parem veel. Kõhred ja menisk on tema väitel täitsa ilusad. Vaid ühes kohas avastas ta väikse konaruse, kuid oletas, et see ei tohi suuri probleeme tekitada. Aga kui tekitab, siis soovitas kaaluda geelisüsti.

Jahmatusena tuli pigem see, kui dr Rahu tunnistas, et sügisel mu paistes põlve vaadates oli ta oletanud, et äkki tuleb teha operatsioon. Mulle ta seda tookord ei öelnud. Igatahes nüüd lausus ta, et oli täna kartnud näha minu põlvest palju hullemat vaatepilti, kui tegelikult ekraanilt vastu vaatas.

Siiski soovitas dr Rahu teha mul ka reielihaseid tugevdavaid harjutusi, sest need aitavad põlve kindlamini stabiliseerida. Ta pakkus, et suusatamisel põlv ehk segada ei tohiks. Aga kui rattasõidul põlv ikkagi valu peaks tegema, ütles ta, et konsulteeriksin pigem rattaasjatundjatega, kuidas sel juhul sõita, kui sadulast tõustes põlvele koormus liiga suureks ja valusaks läheb. Kes keegi teab nõkse?

Foto 1: Doktorid Leho Rips (vasakul) ja madis Rahu suvel 2013. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (keskel) füsioterapeutide Tauno Kooviti (vasakul) ja Mihkel Luigega tänavu novembri algul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Brasiilia jalgpallur Ronaldo tegemas taastushajutusi pärast põlvetraumat 2008. Foto autor: Reuters/Scanpix

Teisipäev, detsember 10, 2019

Pullerits: Eesti sporti on vaja rohkem Mati Alavere!

Minu laupäevane kolumn «Alternatiivne käsitlus Mati Alaverist» pani inimesi mõtlema. Ja tarkadele, arukatele inimestele jõudis teema kohale. Vastukaja oli ääretult positiivne, lausa üllatav. Teiste seas reageerisid:

Eestis tuntud ja staažikas ning kõrgelt hinnatud teleprodutsent, kes kirjutas, et «väga julge, südamlik ja hästi kirjutatud artikkel»;

Eestis tuntud motivatsioonikoolitaja, kes kirjutas, et «Alaveri jutt oli lehes väga hea. Aitäh»;

tuntud ja tugev harrastussuusataja, kes kirjutas, et «Alaveri taolises käsitluses oled suuresti tõe jälgedes. Olen sellel arusaamal olnud viimased 8 aastat ja mujalt maailmast sündmuste lisandumisel on arusaam aina kinnistunud»;

tuntud ja hinnatud jooksutreener, kes on aidanud üldfüüsilise ettevalmistusega näiteks ka suusatajaid ja isegi vehklejaid, kes kirjutas, öeldes eelnevalt, et on minuga päri, et «Alaver võib vabalt olla Eesti kõigi aegade kõige kõvem treener nii teoreetiliselt kui praktilise poole pealt (management jne)», lisades, et «Alaveri kaitseb minu silmis veidigi see, et 1992-2009 oli tippsport ikka väga räpane ehk kõik tarvitasid, vist nagu tänagi...»;

Eesti ühe suure lehe endine peatoimetaja, kes helistas ja rääkis pikalt, kui tänuväärne ja vajalik see artikkel oli, et kui hull on see, kui elukogemuseta noored nagad tulevad ajakirjanduses verd nõudma, et kuidas nad ei mõista, et suurim karistus on hoopis häbi, millega on väga raske elada, ja kelle arutelust vaatas vastu väga küpse ning elunäinud inimese argumentatsioon;

tuntud spordiarst (mitte Tartust!), kes helistas ja rääkis, et tegelikult peaks Alaveri-suguseid treenereid Eestis olema palju rohke, sest siis – ja just nii, nagu järgnevalt edastan, ta mulle ütles – ei oleks Eesti sport nii perses, sest Alaver on tõesti mees, kes kogu ülikooliaja, mil ta teda kõrvalt nägi, luges ja õppis ja sisuliselt vaat et elaski laboris.

Ma olen väga nõus, väga nõus, et olgu Alaver teinud mis tahes ja olgu ta süü milline tahes, siis selle poolest, millise pühendumuse ja põhjalikkusega ta oma tööd tegi, peaks temast eeskuju võtma absoluutselt kõik Eesti treenerid – ja samjuti kõik need, kes teda viimasel ajal kergekäeliselt hukka mõistavad. Mis on teil, hukkamõistjail, omalt poolt ette näidata, mis on karvavõrdki Alaveri saavutustega võrreldavad?

Foto 1: Mati Alaver Sotši olümpial 2014. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver jootmas Karel Tammjärve 50 km sõidus Sotši olümpial 2014. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver mõõtmas Piret Pormeisteri laktaati suvel 2013. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Laupäev, detsember 07, 2019

Pullerits: Kuidas mul õnnestus rallisõidu maailmameistrilt Martin Järveojalt saada pikk eksklusiivintervjuu?

Veidi rohkem kui aasta tagasi, mil Ott Tänak ja Martin Järveoja olid lõpetanud autoralli MM-võistlused kolmandana – teist aastat järjest –, lausus kaardilugeja Järveoja minu intervjuupalvele vastuseks, et soovib kahe hooaja vahelise napi vaba aja, mis jääb üle tänuüritustest ja järgmiseks hooajaks valmistumisest, pühendada oma perele. Kuid ta lubas: «Aga lepime kokku, et kui maailmameistriks tuleme, siis teeme intervjuu!»

Tänavu oktoobri lõpus Kataloonia rallil, MM-sarja eelviimasel etapil, kindlustasid Tänak ja Järveoja endale Eesti rahva suureks rõõmuks maailmameistritiitli.

Küsisin täna Postimehe Arteris ilmunud usutluse sissejuhatuseks Järveojalt, kas ta oskas aasta eest arvata, et peab tookordse lubaduse nii peatselt täitma?

«Absoluutselt. Juba 2018 oli hea aasta. Palju häid tulemusi läks igasuguste põhjuste nahka, aga juba siis olime väga konkurentsivõimelised ja mitte üldsegi kaugel maailmameistritiitlist. Selle pealt oli toda lubadust ka julgem anda.»

Kui küsisin, kas ta annab mõne pika intervjuu ka mõnele teisele ajakirjanikule, vastas ta, et ei. Et andis usutluse ainult mulle sellepärast, et ma aasta tagasi küsisin ja ta oli andnud selleks lubaduse. Ja lisas, et nüüd on tal sel põhjusel olnud hea teistele intervjuusoovidele ära öelda - liiati, märkis Järveoja, poleks pääsu sellest, et nagunii räägiks ta igal pool enam-vähem sama juttu.

Ma küsisin arvatavasti veidi teistmoodi asju, kui teised ilmselt küsinuks.

Kuidas kiiruslegendi ikkagi koostate, kui te ei saa ralli rada enne täiskiirusel läbi sõita, et veenduda, kas kurv on 3 või 4?

Miks on legend vanamoodsalt paberil, mitte näiteks tahvelarvutis või suisa ekraanil teie ees?

Kas nad Tänakuga kahe kõva konkurendi, Sébastien Ogier’i või Thierry Neuville’i kiiruslegendi järgi suudaksid rallit sõita?

Mul läheb isegi siledal teel juhi kõrval mobiili näppides teinekord süda pahaks. Kas tal kaarti vahtides ka läheb?

Kas Ott ei ole pidanud oksendama, sest rool on tema käes?

Kui tihti juhtub rallil, et kaarti lugedes kaob järg käest, ja mis siis saab?

Kuidas ta sõidu ajal juua saab, kui suu peab kogu aeg käima?

Kuidas on võimalik salongis 60 kraadi üle elada, endal veel paks riietus seljas?
*
Keda mu pikk intervjuu ei peaks paeluma, siis neil tänasest Postimehest minu alternatiivne käsitlus Mati Alaveri teemal. Olen sellele saanud juba väga positiivset tagasisidet, näiteks Eesti ühelt edukamalt teleprodutsendilt ja ühelt hinnatumalt spordiarstilt (mõlemad Tallinnast).

Foto 1: Martin Järveoja võidukarikatega oma kodu köögis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Martin Järveoja. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Martin Järveoja tänavu Tšiili rallil. Foto Martin Järveoja erakogust
Foto 4: Martin Järveoja tänavu Saksamaa rallil. Foto Martin Järveoja erakogust

Neljapäev, detsember 05, 2019

Pullerits: Kas EOK teeb Rein Taaramäele liiga?

Kas olete Eesti parimate sportlaste poolt juba hääletanud? Mina olen. Naistest panin esimeseks Kelly Sildaru, meestest Magnus Kirdi, võistkondadest Ott Tänaku ja Martin Järveoja ning treeneritest Tõnis Sildaru. (Mis te arvate, kas mõni nimekas suusatreener sai ka minult hääle?)

Valikud on ette antud. Meeste seas on ka kaks jalgratturit, Euroopa mängudel teise koha saanud Alo Jakin ja MM-il temposõidus 7. koha saanud Tanel Kangert. Ja siin tekibki küsimusi. Et miks ei ole väljapakutud kandidaatide seas Rein Taaramäed?

Alustame sellest, et mis võistlus on üldse Euroopa mängud, et sealne teine koht peaks andma koha parimate sportlaste valikus. Hüva, saan aru. See on vähemasti mingigi tiitlivõistluse moodi üritus, kuigi väga kunstliku formaadiga. Aga sel juhul tekib küsimus, et kui valikusse on pandud kõik tiitlivõistluste medaliomanikud, siis miks on seal ka Tanel Kangert, kes ei saanud tänavu ühtegi medalit. (Jah, valikus on veel üks mittemedalist, ultratriatleet Rait Ratasepp, aga tema püstitas omal alal vähemasti maailmarekordi.)

Õigustatud küsimus on, et miks on ignoreeritud Rein Taaramäed, kellel on tänavusest ette näidata teine koht Ruanda velotuuril (jajah, see pole teab mis kõva tuur), kokkuvõtte kolmas koht Hispaania Vuelta Aragonil ja Prantsusmaa Tour de l’Ainil ning samuti kolmas koht Mont Ventoux otsa ronides. Lisaks sõitis ta lõpuni Tour de France’i, mida pole kordagi teinud isegi Jaan Kirsipuu, ja oli seejuures oma meeskonna parim.

Kangertil ei ole tänavusest ühtegi esikolmikukohta, samuti on tema UCI edetabeli koht kehvem kui Taaramäel, vastavalt 296. Kangertil ja 213. Taaramäel. Jakin on 253.

Kas teile ei tundu, et midagi siin EOK leheküljel pakutavas ei klapi ning et kuskil struktuurides on kallutatud jõud?
*
(Jah, ka suusatreenerit ei tohi raskel ajal unustada.)

Foto 1: Rein Taaramäe tänavu juuli algul enne äralendu Tour de France'ile ja pärast intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe sõitmas tänavu Viljandi lähedal eraldistardis Eesti meistritiitli poole, saatmas tema Cadillac Escalade. Foto autor: Marko Saarm, Sakala/Scanpix
Foto 3: Tanel Kangert mullu novembris. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Lugejate soovile vastu tulles: Njuuša esinemas kaks nädalat tagasi Moskvas. Foto autor: TASS/Scanpix

Teisipäev, detsember 03, 2019

Pullerits: Kuidas seljatada ootamatu seljatrauma? Kasulikud nõuanded

Teadupoolest hakkasin lähenema taaramäelikule-kangertilikule ideaalkaalule, kui sain näitaja alla 70 – 69,5 kilo peale.

Aga Margus Mustimets, vähemasti Tartu hinnatuim füsioterapeut, kes lasi mul särgi seljast võtta ja takseeris mind nii külje pealt kui selja tagant, nentis seepeale pigem, et oi-oi-oi.

Selg hoidis ettepoole kõverasse ja kõht ulatus vaat et vastu selgroogu.

Kuid asi polnud näljutamises. Seda ma ei tee. Asi oli kolmapäeval saadud seljatraumas.

Reede hommikuks oli olukord nii hull, et vaevu sain voodist välja. Pidin töötama kodunt, sest tööle ei riskinud minna. Alustasin füsioterapeutide otsinguid. Üks, kelle kätte sain, ütles, et ega 48 tundi pärast seljatraumat ongi seis kõige hullem.

Aga ma olin lootnud, et pärast neljapäevast Tallinnas käiku, kui selg kannatas liikumist, eriti rattaga sõitmist, et reedeks läheb paremaks. Kuid läks hoopis vastupidi.

Lõpuks õnnestus reede õhtupoolikuks saada Mustimetsa vastuvõtule. Ta tuli mulle vastu, tegi erandi – oma isikliku aja arvelt. See oli suur vastutulek – tuhat tänu talle!

Aga kui te nüüd arvate, et füsioterapeut teeb teid tunniga taas terveks, olgu ta pealegi ülikoolilinna parim, siis eksite. Ikka ise tuleb selleks vaeva näha.

Esiteks käskis Mustimets mul valust kõverasse kiskunud rühi, mis sundis kõhtu viimseni sisse tõmbama, taas sirgeks ajada. Ega see kerge olnud. Sest kõhulihased ja muud lihased nende läheduses tegelesid kramplikult keha püsti hoidmisega, sest seljalihased olid paralüseeritud.

Kui suutsin lasta kõhu viimaks lõdvemaks ehk muutusin Buchenwaldi vangist veidi rohkem taaramäelikuks-kangertilikuks, sain kehahoiaku normaalsemaks tagasi, rohkem sirgu.

Siis lasi Mustimets mul harjutusi teha. Näitas neid ette kuus tükki, lisaks joonistas need paberile, et need meeles püsiksid ja neid hiljem kodus teeksin. Kolm-neli korda päevas. Mida, olgu ette öeldud, ma ka tegin.

Kõige kummalisem oli see, kui ta pani lavatsile soojenduse ning käskis mul valutava kohaga sellele selili heita. Siis asetas käed mu kõhule ning käskis mul hinge kõvasti sisse tõmmata ja kõhtu punni ajada.

Algul ei tahtnud see mitte õnnestuda. Ikka hingasin rohkem kopsudega, mitte diafragmaga. Aga kui lõpuks asi edenema hakkas, käis seespool seljast imelik kerge nõksatus läbi. Selgus, et olin vasturõhku tekitades krampis lihaseid ilmselt pisut rohkem õiges suunas tagasi ajanud.

Tegelikult oli lihastes põletik, selgitas Mustimets. Ütles, et läheb nädal aega, enne kui selja enam-vähem endisesse liikumissuutlikkusesse saan. Kui küsisin, kas mingit kiirendust pole, et selg rutem paraneks, vastas ta, et võib ju mind lavatsil väänata, aga see ei annaks muud, kui ainult kogu aeg karjuksin.

Niisiis tuli ise harjutusi edasi teha.

Ja uskuge või mitte, kuid juba järgmisel päeval läksin rattaga välja sõitma. Ja ülejärgmisel päeval ka. Laupäeval sõitsin Treki maastikurattaga linnas ja selle servas väikestel tänavatel-radadel tunni (keskmine kiirus 20,1 km/h) ja pühapäeval tunni ning ligi seitse minutit (21,7 km/h). Halvem ei hakanud, hoopis paremaks läks. Sättisin sadula suhteliselt kõrgele, et selja, puusa ja reiste piirkonnas tekiks väike venitus. Tundus, et see mõjus hästi.

Igatahes sain tervise nii kaugele, et esmaspäeval sain juba rattaga Tallinnas tööl käia.

Õppetund? Kui saate seljatrauma, siis valmistuge selleks, et kaks päeva läheb olukord hullemaks, kuid saage võimalikult kiiresti asjatundja vastuvõtule, et ta näitaks teile, mida tuleb teha, ja siis asuge iseenda kallal tööle; ärge arvake, et on mingi imeroht või imenõks, mis teie eest probleemi lahendab.

Saalitrenni ei riskinud täna, teisipäeval, siiski veel minna. Kui lähipäevil lähen, siis panen kindlasti turvavöö ümber keskkoha.

Aga millised on teie kasulikud kogemused seljatrauma puhul?

Fotod 1, 2, 4 ja 5: Selg sirgu ja paindesse! Fotode autor: Rebecca Leigh / SWNS / Scanpix
Foto 3: Tennisist Kristain Mladenovic saab seljale abi füsioterapeudilt. Foto autor: imagi images / Hasenkopf / Scanpix