Pullerits: Kui tahad näha midagi unikaalset, tuleb teha kodutööd

Teatud asju peab teadma, sest mingit silti, mis nende juurde juhataks, ei ole. Ei mingit märgistust kusagil. Pead teadma, kus maanteelt ära keerata ja milliseid väikseid teid seejärel valida. Ja siis pead loomulikult teadma, kus on trailhead ehk raja algus (fotol all), sest ka see on märkimata.

Üks selline koht on White Rocks. Ka kuna see pole mingi ametlik koht, pole ka nimi ametlik. Kui veebist eelinfot otsida, peab teadma, mis märksõnadega ja kust otsida ning mis on usaldusväärne. Seda kohta on ka teiste nimede all, nt Ghost Rocks. Aga kohale me sinna jõudsime ja veetsime seal laia kanjoni ühes laias harukanjonis ja teises, kitsas ja lühikeses harukanjonis kokku üle nelja tunni. Kaheksa kilomeetrit matkasime, temperatuur oli 26-28 kraadi, päike leekis kogu aeg, kuid saab ka neis tingimustes leevendust leida, kui oled leidlik. Fakt on see, et loodus on võimsaim skulptor! (Fotode autor Priit Pullerits.)

Pullerits: Kuidas ma jõudsin salajase nimega paika

Mõned on huvi tundnud, kuidas ööbimisega on lood. Algul Las Vegases, siis Utah edelanurgas St. George'is, siis kaks ööd Utah lõunaservas Kanabis (fotol all), kust sai tehtud mitu väljasõitu, nagu eelmises sissekandes näidatud Toadstoolide piirkonda ja Wire Passi pilukanjoni lähistele.

Nüüd siis selline käik: samuti mööda Houserock Valley Roadi, mis on liivane treppis tolmutee, kuni Buckskin Gulchi alguseni. Gulch osutus ehedaks kitšiks - ja see on siin mõeldud positiivsena.

Kui 3 km mööda Buckskin Gulchi käidud, tuli keerata pehme liivaga väljale, millest üle minnes hakkas aga vihma tibutama. Ja hiljem ka müristama. Ja välku lööma. Kogunesid ähvardavad pilved. Need rikkusid vähekäidud kohas nimega Edmaier's Secret värvide mängu, aga ka sedasi oli loodus muljetavaldav. Esimesel pildil Lace Rock, kahel alumisel Brain Rock.

Fotode autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kaks emotsionaalset matka ühe päevaga - see on võimalik!

89. maantee Kanabi, Utah, ja Page'i, Arizona, vahel. Pole mingit silti, mis teataks, kuhu keerata, kui tahad matkata toadstoolideni. Need on samba otsas balansseerivad kivid. Peab teadma, kus ära keerata. Ma tean, sest teen eeltööd. See all on kõige kuulsam toadstool, sest see on kõige fotogeenilisem.

Selle taga on veel toadstoole. Näiteks need:

Kui päike paistab, on jube palav, aga see-eest värvide mäng missugune:

Päeva teises pooles Houserock Valley Roadile, millele juhatab 89. maanteelt väga tagasihoidlik, tilluke silt. Jube treppis ja tolmune tee. Seda mööda kulus 8,5 miili läbimiseks pool tundi. Siis on suur parkla, kust läheb mööda washi (all esimene pilt) miiline teekord Wire Passi (all ülejäänud pildid). See on pilukanjon, mis viib Buckskin Gulchi:

Fotode autor Priit Pullerits

Pullerits: Vaat, kuhu nüüd sattusin!

Kahe inimese ekspeditsioon Utah'sse algusega Las Vegasest.

See on Little Finland, asub Gold Butte National Monumenti kauges nuras, kuhu on kaks tundi rasket kehva ja auklikku teed, sh piki kruusast washi (fotol all), aga see on seda väärt. Temperatuur väljas 38 kraadi.

Viis kilomeetrit kruusast sõitu kuivanud jõesängis.

Sellised unikaalsed loodusskupltuurid, ja neid on sadu, vist tuhandeidki.

Vaatamas alla põrgukuuma orgu, kuidas sinna laskuda, et leida sealt omakorda pääs üles kaljuservale Little Finlandi imeskulptuuride juurde. Ei ole siin ühtegi teist inimest ligiläheduses, lähim tsivilisatsioon ligi poolesaja kilomeetri kaugusel.

 Fotode autorid Priit ja Külli Pullerits

Pullerits: Kuidas rattaprofid pidurdavad teistmoodi kui amatöörid?

Viisin oma tosin aastat vana Treki maastikuratta, mille ostsin olümpialinnast Salt Lake Cityst, Kalle Kirsiaia juurde Velotandemi rattaärisse. Esimene pidur oli lakanud töötamast, tegi klõkk ja klõkk, aga ei pidurdanud ühtigi. Kirsiaed rääkis, kuidas üks naine oli samuti toonud ratta tema juurde hooldusse ning kui ta ütles naisele, et pidurid vajavad ka vahetamist, oli naine öelnud, et järgmine kord.

Mõni aeg hiljem tuli naine rattaga uuesti hooldusse. Ta oli muutunud. Nägu oli katki kraabitud. Selgus, et auto oli talle ette keeranud. Nii et piduritega pole nalja.

Kirsiaia juures on huvitav käia, sest tal on lõpmatuseni põnevaid lugusid rääkida. Näiteks küsisin, kas sel ajal, kui tema tippmehaanikuna tegutses, olid ka sellised sprinterite lahti vedamise rongid, nagu nüüd. Ta ütles, et vene ajal mitte, kuid proffidel välismaal olid juba küll. Ja rääkis loo, kuidas keegi Eesti ratturitest - vist oli jutt Jaanus Kuumast, kui õigesti mäletan - oli ühel võistlusel teise meeskonna rongi püüdnud sisse ronida ning oli selle eest kõvasti sõimata saanud. Küsisin, et ega keegi ju seda keelata saa, võistlus on võistlus. Ta vastas, et on siiski ka kirjutamata reeglid ning järgmisel võistlusel tuleb samade meestega jälle koos sõita - taipate?

Rääkis ka sellest, kuidas ühel MMil oli Itaalial olnud väljas 14 meest - eks seda arvu pea kontrollima, kuid ega täpne arv siin nii oluline olegi -, kes olid ees paarisrakenditena muudkui üksteise alla uhanud, nii et keegi teine ei pääsenud löögilegi, ja kui siis lõpp lähenes, oli Mario Cipollini, kes polnud jalatäitki tööd teinud, uhkelt eest sõitnud ja võitnud. Mis sellise võistluse mõte on, küsis Kirsiaed retooriliselt. Ju siis sellepärast edaspidi riikide meeskondade suurust MMil vähendatigi, oletas ta.

Küsisin, kui perspektiivikas on Madis Mihkels (fotol paremal). Ta ütles, et Mihkels on väga pikkuusilik sõitja. Ja rääkis Aavo Pikkuusist paar lugu. Näiteks sellest, kuidas ühel võistlusel, kus finiš oli staadionil söerajal, oli Pikkuus läinud kahe konkurendiga lõpuheitlusse nii, et oli kurvis liikunud nagu söerajasõitja: tagumine jooks lohises külg ees, tema aga hoidis leistangi kurviga vastassuunas; konkurendid, kes seda ei osanud, olid loomulikult hooga välja sõitnud. Ja samuti sellest, kuidas ühel üleliidulisel võistlusel panid armeemehed talle ühe oma ratturi saba peale, aga kui siis tuli mägedes kiire laskumine ning üle tee voolas vesi, oli Pikkuus korraks lasknud tagaratta justkui vibama, mille peale armeemees oli nii ära ehmatanud, et ütles hiljem treenerile, et saadetagu teda tagasi kas või väeossa, kuid tema Pikkuusi sabas enam ei sõida.

Mihkelsi sitkuse kohta rääkis Kirsiaia kolleeg, et aastaid tagasi Tartus ühel krossil, kus tuli hüpata üle mingi tõkke, olid kõik tulnud selle eel sadulast, kuid mitte Mihkels. Viis korda oli ta proovinud sellest rattaga üle hüpata, kuid alati kukkunud. Aga ta ei jätnud jonni. Kuuendal ringil üritas veel - ja saigi üle.

Ahjaa, et kuidas siis profid pidurdavad? Ega Kirsiaed sellest mulle väga rääkida tahtnud. Ta pelgas, et amatöörid hakkavad järele proovima ja siis on õnnetused käes. Aga lõpuks siiski seletas. Ei tea, kas on õige, kui ma siin sellest edasi räägin?

Foto 1: Prantslane Julian Alaphilippe lamab maas pärast kukkumist jalgratturite MMil Zürichis grupisõidus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Afganistani naisratturid Masooma (vasakul) ja Zahra Alizada treenimas 2015. aasta veebruaris Kabuli lähistel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Alessandro Petacchi (vasakul) võidab 2003. aasta 10. mail Giro d’Italia avaetapi Mario Cipollini ees (keskel). Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Madis Mihkels tänavuse Tour de Wallonie teisel etapil. Foto autor: IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 5: Tänavusel maanteejalgratturite EMil Belgias tuleb grupisõidus võitjaks Tim Merlier Belgiast. Teise koha saab Olav Kooij Hollandist (paremal) ning nende vahel on näha end kolmandaks pressinud Madis Mihkels. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Puust ja punaseks, kelle hulgast otsida Eesti spordi tulevasi tipptegijaid

EOK presidendiks pürgijad on hakanud üksteise võidu pakkuma retsepte, kuidas leida Eesti tulevasi medalivõitjaid. Kes räägib sellega seoses rahast, kes räägib mingist andmetöötlusest. Elust mööda räägivad nad mõlemad. Niisiis, konkretiseerin ja annan pidepunktid kätte.

Mõni aeg tagasi näitasin siin, kui vilets on meeste tulemuste põhjal Eesti kergejõustiku tase, aga selle asemel, et arutleda kaasa, millest see on tingitud, on nüüd päevakorda nihutatud, ja jõuliselt, kellest võiks saada Eesti olümpiakomitee järgmine president – nagu see midagi sportlike tulemuste poolest muudaks. Ei muuda!

Vaatama peab hoopis teises suunas ja teisi asju, kui seda, kes saab EOK juhiks. Võtame näiteks minu omaaegse lemmik- ja trumpala keskmaajooksu, kuid teeme asja selle võrra huvitavamaks, et ärme vaata meeste keskmaajooksu, vaid vaatame hoopis naiste keskmaajooksu, kus on näha, et valged naised saavad väga hästi aafriklastele vastu.

Te ainult vaadake – ja mida te näete!

Ma näen ühte selget ilmingut: kõik algab kehalistest eeldustest ehk kehakaalust ja pikkusest.

800 meetri jooksu võitis Pariisi olümpial inglanna Keely Hodgkinson (fotol paremal). Ta on kahekordne MM-hõbe ja kahekordne Euroopa meister, Tokyo olümpial tuli teiseks. Kuid mis siin on oluline: ta on pikk 168 cm (mõnedel andmetel 170 cm) ja kaalub 54 kg.

1500 meetri jooksus sai pronksi inglanna Georgia Bell (vasakpoolsel fotol vasakul). Tal on ka tänavuselt EMilt hõbe ning ta on 1500 meetris Inglismaa rekordi 3.52,61 omanik. See annaks Eesti meeste hooaja edetabelis neljanda koha. Tal on pikkust 169 cm; kaalu ma ei leidnud, kuid piltide järgi otsustades ei erine see kuigivõrd Hodgkinsoni kaalust. 

Kolmas Inglismaa tugev keskmaajooksja Jemma Reekie (parempoolsel fotol keskel) jäi Pariisi olümpial 800 meetri finaalist napilt välja, kuid ta isiklik rekord on isegi kõvem kui mul, 1.55,61. Tal on pikkust 164 cm ja kaalu 50 kg.

Vaatame veel ühte valget medalisti Pariisist: 1500 meetri jooksus sai hõbeda Jessica Hull (ülal vasakpoolsel fotol kollases särgis) Austraalist. Tal on pikkust 165 cm, paraku kaalu kohta andmeid ei leidnud, kuid piltide järgi on see umbes sama, nagu inglannadel.

Ja vaatame korraks ka pikemate distantside poole. Pariisis sai 10 000 meetri jooksus 11. koha kõigest 21-aastane ameeriklanna Parker Valby (vasakpoolsel fotol keskel ja kõige esimesel fotol esiplaanil). Ta oleks oma tänavu joostud 5000 meetri isikliku rekordiga 14.51,44 Eesti meeste edetabelis viies ja 10 000 meetri isikuliku rekordiga 30.50,43 koguni teine. Valbyl on pikkust 168 cm ja kaalu 52 kg.

Need näitajad osutavad väga selgelt, kelle hulgast peab otsima Eesti võimalikke tulevasi tugevaid kesk- ja samuti pikamaajooksjaid. Pikkus peab jääma 165 ja 170 cm vahele ning kaal 50 ja 54 kg vahele. Siis on kõige suurem tõenäosus, et jooksjal on eeldusi kusagilegi välja jõuda. (Ja loomulikult peab vaatama ka maksimaalset hapnikutarbimise võimet.)

Vaatasin võrdluseks ka Eesti kõigi aegade edetabelit. Seal annab minu täheldatu põhjal maailma parematega mõõdu ja kaalu välja ainult Kelly Nevolihhin (parempoolsel fotol ja alumisel fotol vasakul), kuigi andmeid leida on võimatu, sest olgugi ta 17-kordne Eesti meister, pole tema kohta ei ESBLi ega Vikipeedia artiklit. Tema 800 meetri isiklik mark on kolm aastat tagasi joostud 2.05,79, millega jagab Eesti kõigi aegade edetabelis 7. kohta. Ainult et ta saab sügisel juba 32... ja on pärast emaks saamist keskendunud maratonijooksule.

Kui mõni pikajuhtmeline aru ei saa, mida ma ikkagi tahtsin selle sissekandega öelda, siis olgu see must valgel kirjas: selle asemel et otsida innukalt EOK-le järgmist presidenti, kellest Eesti sportlaste  tulemused peaaegu üldse ei sõltu, tuleks otsida Eesti rahva hulgast neid, kellel on eeldusi ühel või teisel alal häid tulemusi saavutada, ning siis leida neile nood – treenerid, füsioterapeudid jne –, kes aitaks neil oma kehalised eeldused realiseerida.

Foto 1: Ameeriklannad Parker Valby (vasakul) ja Karissa Schweizer Pariisi olümpial naiste 10 000 meetri jooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Inglanna Keely Hodgkinson võidab Pariisi olümpial nasite 800 meetri jooksu. Foto autor: ChineNouvelle/SIPA/Scanpix
Foto 3: Jessica Hull Austraaliast tuleb Pariisis olümpial 1500 meetri jooksus teiseks ning Georgia Bell inglismaalt kolmandaks: Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Jemma Reekie (keskel) Inglismaalt jääb Pariisi olümpial 800 meetri poolfinaalis viiendaks. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Ameeriklanna Parker Valby Pariisi olümpial naiste 10 000 meetri jooksus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Kelly Nevolihhin neli suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 7: Kelly Nevolihhin (vasakul) ja Helin Meier neli suve tagasi Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Mõlemad isiklik rekord 800 meetri jooksus on 2.05,79. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix