Pullerits: Miks ERRi sporditeleajakirjanikud ei küüni uurivate lugudeni?

Üks Eestis spordist palju kirjutanud ajakirjanikke juhtis hiljuti mu tähelepanu tõsiasjale, et ERRi sporditoimetus ei tee peaaegu kunagi konfliktseid, uurivaid-puurivaid lugusid.

Ometi on neil terve spordiuudiste toimetus. Lugesin sealt ametinimetuse järgi kokku vähemalt 15 inimest, kes võiks selliseid uurivaid materjale toota.

On kolm žanri, mida ERRi sporditoimetus viljeleb. Esiteks, uudised. Täpsemini, lühiuudised. Nagu need, mida äripäevade õhtul kell pool kümme ekraanilt ette loetakse. Teiseks, intervjuud. Täpsemini, lühiintervjuud. Nagu need, mida tehakse võistluspaigas pärast võistluse lõppu või telestuudios, kuhu intervjueeritav on kaheks-kolmeks minutiks kaamerate ette seatud. Ja kolmandaks, reportaažid. Ei, eksisin; täpsem on öelda, et võistluste kommentaarid. Need on see-eest pikad, algavad juba enne, kui võistlus algab, ja lõpevad siis, kui võistlus on juba tükk aega tagasi lõppenud.

Need kommentaarid on noile pühendatud eetriaja järgi ERRi sporditoimetuse leib.

Postimehe sporditoimetuse juhataja Ott Järvele rääkis 1. aprillil Kuku raadio „Spordireporteri” saates, et Eesti spordiajakirjanikel on kaks peamist rolli, milles talitada. Esiteks, uudisteajakirjanikuna, ja teiseks, kommentaatorina. Kusjuures kommentaatorina, märkis Järvela, on ootuspärane, et kui võistlevad omad, näiteks Eesti sportlased, hoiab kommentaator nende poolele.

Siit algabki probleem. Nimelt: rollid uudisteajakirjanikuna ja kommentaatorina võivad küll olla erinevad, kuid nende rollide kandja on ikkagi üks ja sama isik. Nagu dr Henry Jekyll ja hr Edward Hyde. Skisofreeniline, kas pole?

See on võimatu, et õhtust uudistesaadet ettevalmistades on spordiajakirjanik uudisteajakirjanik ning järgmisel päeval kell 22 jalgpallikommentaator. Hüva, on võimalik, kuid head nahka sellest ei tule, sest ühel hetkel lähevad rollid sassi ja segamini. Või ei lase ühe rolli nõuded ja senine pagas täita täiel määral ülesandeid teises rollis. Uudisteajakirjanik peab olema objektiivne, erapooletu, neutraalne, asjalik, lakooniline; spordikommentaator võtab poole, elab kaasa, on emotsionaalne, värvika keelepruugiga.

Paratamatult jääb lõpuks peale spordikommentaatori roll. See pakub tugevamaid tundeid ja seda rolli täites möödub enamik aega ekraanil. Jah, moe pärast saab ju spordireporteri rolli minnes küsida ka mõne kriitilisema küsimuse (Kas määrdemehed tegid ikka head suusad? Kas tiimikaaslased suutsid lõpukilomeetreil ikka piisavalt tempot hoida?), aga tõeliselt uurivate-puurivate lugudeni need, kes saanud mekkida kommentaatori magusat tööd, enam ei jõua.

Seda tõestab kõige veenvamalt sellekevadine avastuslugu Eesti laskesuusakoondise telgitagustest.

Spordikommentaatorid on maast madalast sportlaste ja treenerite ning spordiametnikega läbi põimunud ja kasvanud. Vaatame kas või sporditoimetuse üht viimase aja täiendust, Debora Saarnakit. Aastaid ainult 24, aga juba räägib ekraanil minuvanuste ja isegi veelgi vanemate meestega süüdimatult-semutsevalt sina-vormis. Nagu igivana tuttavaga, ehkki vaatajana ei tule meelde, et ta oleks seda inimest varem usutlenud ehk temaga ammune tuttav. Ja isegi kui on, mis siis? Ma tean Mati Alaveri ajast, mil Saarnak siia ilma alles sündis, olen näinud oma silmaga Alaveri treenitavate sportlaste olümpiamedalivõite, aga suhtlen siiamaani temaga teie-vormis. Miks? Väga lihtne: sedasi on lihtsam säilitada ausaks ja professionaalseks ajakirjanikutööks hädavajalikku distantsi. Sellist, mis võimaldab teha ka uurivaid lugusid.

Foto 1: ETV sporditoimetuse toimetaja-saatejuht Aet Süvari usutlemas jaanuaris 2017 Eesti käsipallikoondise tollast peatreenerit Rein Suvi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Postimehe sporditoimetuse liikmed 2012. aasta detsembris. Kas tunnete, kes on kes? Foto autor: Andres Haabu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas laskesuusatajate peatreener on krooniline puuduja?

ERRi spordikommentaator Alvar Tiisler heitis möödunud nädala neljapäeval ERRi portaalis ilmunud vastulauses minu kriitikale ERRi laskesuusakajastuste kohta ette, et kogu loos, mille keskmes on Eesti laskesuusakoondise peatreener, puuduvad faktid ja selgitused. Ta esitas fakti pähe, et ei näinud Rootsis hooaja-eelses laagris peatreenerit. Aga ei öelnud, kui kaua peatreener seal ikkagi viibis. Palun väga, siin on teile faktid: Idre lumelaager toimus vahemikus 7.-19. november. Peatreener viibis laagris 15.-17. novembril. Mulle kindlalt teadaolevalt oli ta nii laagrisse hilinemisest kui sealt lahkumisest teavitanud alaliitu ning minu hangitud andmeil kahel korral alaliidu soetatud lennupileti muutmise omast taskust kinni maksnud.

Tiisler kirjutab, et peatreener puudus ka MK-etapilt Prantsusmaal. Kontrollisin: õige. Kuid millest pole räägitud, on see, et peatreener ei ole lõppenud hooajal ühelgi rahvusvahelisel võistlusel olnud koos koondisega kohal selle algusest päris lõpuni.

Ega teadjainimesed kõike kuupäevaliselt mäleta, sest kelle asi peaks olema peatreeneri saabumisi ja minekuid nii täpselt talletada, kuid siin on kontrollitud ülevaade tema tänavustest liikumistest:

Hochfilzenis oli teda vähe näha, Prantsusmaal teda ei olnud, Oberhofi tuli hiljem, Ruhpoldingis oli samuti lühidalt, Anterselvasse tuli hiljem, Nove Mestos oli teda vähe näha, samuti Pokljukas, Oslos teda ei olnud, ka MMile ei saabunud ta koondisega samal ajal, elas seal koondisest eraldi perega teises hotellis, ei tulnud osadele treeningutele.

Siin näeme süstemaatilist puudumist. Tõsi, väidetavalt oli peatreener alaliitu alati sellest teavitanud, ent küsimus on selles, kas teavitus oli piisava ajavaruga ja kas teavitus läks otse sellele, kellele pidi minema, või saatis ta kellegi kaudu sõna. (Nagu koolipoiss, kes ei julge isale öelda, et tuleb koju pärast keskööd, ning palub seda vennal isale edasi öelda.)

Põhjuseks on minu teada alati olnud perekondlikult rasked ajad. Ma ei välista, et see nii oligi, et see kõik on tõsi. See on loomulik, kui tunneme ennekõike muret oma lähedaste pereliikmete saatuse pärast. Ent sel juhul oleks õiglane langetada otsus, et seoses perekondlikult raskete aegadega ei ole võimalik koondise peatreeneri kohuseid täita. Kõik saavad aru, keegi ei pane pahaks. Aga kui jääda enda juurde, et saan ikkagi hakkama, ei ole vaja peatreenerina aega n-ö maha võtta, siis lõpuks ei suuda sa korralikult tegutseda ühelgi rindel, vead alt koondist ja tõenäoliselt ka oma lähedasi ning lõppeks kannatad ise ka.

PS: Küll oleks hea, kui saaks sellele laskesuusasaagale juba punkti panna, aga seni kui peatreeneriga ei ole asjad selged, ei saa seda teemat silmest kaotada, paraku.

Foto 1: Üks fotograafide lemmikuid, itaallanna Dorothea Wierer 2023. aasta MMil Oberhofis. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 2: Fotograafide teine lemmik, Lisa Vittozzi (ees) samuti Itaaliast mullu MK-etapil Kanadas Canmore'is. Kes suusatab tema kannul? Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Lisa Vittozzi on jõudnud pärast kukkumist teatesõidu esimese etapi esimesel ringil mullu jaanuaris Anterselva MK-etapil viimasena laskejoonele. Foto autor: IPA/SIPA/Scanpix
Foto 4: Mis toimub? Kes laseb püsti, kes kõhuli! Teatesõit mullusel MK-etapil jaanuaris Saksamaal Ruhpoldingis. Püstiasendist tulistab sakslanna Sophia Schneider. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix
Foto 5: Nagu silgud reas. Naiste ühisstardist 12,5 km võistlus tunamullu MMil Oberhofis. Foto autor: DPA/picture-alliance/Scanpix