Pullerits: Kuidas vabaneda Strava sõltuvusest ja pääseda MMi starti?

Ilm oli päikseline, aga jahe. Rattakombinesooni alla tuli ajada Salt Lake City taliolümpia aegne suusakombinesoon ja selle alla musta värvi pikkade käistega higisärk. Tööpäeval oli just joon alla tõmmatud, nii sai võtta petlikult kenast päevast viimast – kuni päike veel liiga madalale pole vajunud.

Jalad käisid kergelt ringi. Tuule suund oli soodne. Kilomeetri järel tekkis mõte ja tunne, et siit võiks midagi tulla. Eelmisel päeval ei tulnud. Sellepärast, et Rahinges sõitis Kulli teelt suur järelhaagisega traktor, mis lähenes Tartu-Ilmatsalu maanteele, peateele, mulle kergliiklusteel ette. Tuli pidurdada, peaaegu seisma jääda, kuidagi traktori tagant mööda nikerdada. Sinna need sekundid kadusidki. 6,46-kilomeetri lõigu läbimiseks kulus seetõttu 10.43. Üle 20 sekundi rohkem, kui seni kiireimal sõidul.

Ega mul mingit rekordi taasüritamise plaani eile olnud. Oli plaan pärast istuvat tööpäeva lihtsalt mõnus lühike sõit teha. Aga plaan tekkis käigult, iseenesest – sellepärast, et tekkis huvi, tahe ja võimalus. Kas seda tekkinuks, kui poleks Stravat? Ei, vaevalt. 

Järelikult saab rääkida Strava sõltuvusest. Mõned võivad seda maskeerida jutuga Stravast kui motivaatorist, aga see, tunnistage, on enesepettus.

Muidugi tuli rekord. Tartust Ilmatsallu 9.40-ga ehk rohkem kui minuti jagu kiiremini, kui päev varem. Keskmine kiirus 40,1 km/h. Paraku jääb sellest väheks, et jõuda Strava kõigi aegade edetabelis esikümnesse, mille lõpetab Alo Jakin 8.36-ga (keskmine kiirus 45,1 km/h).

See 40,1 km/h tundus kergliiklusteel niigi piiripeale. Ehk kohati liiga kiire. Kas seda on vaja? Ei ole vaja. Miks siis püüdsin ja pingutasin? Aga sellepärast, et spordikell tiksus ja Strava töötas. Kas klassikaline näide sõltuvusest?

Probleemist lahti saamise eeldus on selle tunnistamine. Kas peaks Stravast loobuma? Andku siin nimeliselt endast märku need, keda on Stravas kuvatavad andmed samuti rohkem pingutama pannud. Ei usu, et see on ainult minu probleem.
* 

Muidugi pole mu eilne keskmine lõigukiirus midagi märkimisväärset võrreldes meeste MMil grupisõidus (kahel ülemisel fotol) esimeseks tulnud Tadej Pogačari (fotol vasakul) võidukiirusega 42,1 km/h. Teisalt vaadates: vähemasti sõitsin oma sõidu lõpuni. MMil oli katkestajaid nii palju, et ma ei hakanud neid kokku lugemagi. Neid oli näiteks Sloveeniast ja Suurbritanniast kummastki seitse, Hispaaniast, Taanist, Belgiast ja Austraaliast kõigist kuus, Itaaliast, Hollandist ja Prantsusmaal igaühest viis, Lätist kolm. Lõpuni sõitis 30 meest. Nagu oleks tegemist olnud viimase mehe võidusõiduga.

Loomulikult on proffidel mõistlik pooleli jätta, kui paremate hulka asja pole. Aga 30 lõpetajat on ikkagi tähelepanuväärselt vähe. Kui võitja keskmine kiirus oli 267,5 kilomeetri peale 42,1 km/h – ja Pro Cyclingu info järgi oli võitja teinud 66,6 km soolosõitu –, siis on küsitav väita, et rada oli proffidele liiga raske. Harrastajatele muidugi selgelt üle jõu käiv.

Peale lõpetajate väikese arvu pani imestama, miks ja kuidas said selle võistluse starti ratturid, kes kohe esimesel ringil grupist maha jäid. Mis on selliste sportlaste võistlema lubamise mõte? Et saada linnuke kirja, et näete, Kariibi mere piirkonna ja Aafrika riikide eindajad on samuti osalemas? Aga kellele nende küündimatut osalemist vaja on, kui nad kiirelt grupist pudenema hakkavad? Sel juhul kutsutagu juba mind ka starti, ma teen sellest vähemalt leistangikaamera abil paar minutit otsereportaaži ja pärast kirjutan värvika loo, mis tunne oli. Sellest oleks maailma rattaüldsusele palju rohkem kasu.

Foto 1: Rein Taaramäe maanteeratturite MMil Rwandas eraldistardist sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Kergliiklustee Tartus Vaksali tänava ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Cian Uijtdebroeks (esiplaanil) Belgiast rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 4: Raul Garcia Pierna (Hispaania), Fabio Christen (Šveits), Ivo Oliveira (Portugal) ja Julien Bernard (Prantsusmaa) rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 5: Tadej Pogačar Sloveeniast teel grupisõidu MM-tiitli poole. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 6: Kes tunneb ära, kes on see üle õla vaatav rattur rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus? Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix
Foto 7: Pikk võistlejate rivi rattaspordi MMil Rwandas meeste grupisõidus. Foto autor: ZUMAPress.com/Scanpix 

Pullerits: Kas Tokyo MMil tabas meid jooksuradadel suuremat sorti silmamoondus?

Mu vestluskaaslane, Eestis väga tuntud inimene, ütles paar päeva pärast kergejõustiku MM-võistluste lõppu – ja ta lisas, et avalikult ta seda ei ütleks –, et tal oli väga hea meel näha, et Tokyo jooksuradadel tegid tulemusi ka eurooplased, et pilt ei olnudki üdini must. Mulle näis sama. Aga kas pole nii, et inimene näeb seda, mida ta näha tahab, ja ei näe seda, millele ta tähelepanu ei pööra?

Ärme räägi tunnetest ja meeldimistest, räägime faktidest. Ja fakte saate te... kellelt muult, kui loomulikult minult.

Jagasin jooksualad kaheks. Esiteks distantsid kuni 400 m (k.a), sh tõkke- ja teatejooksud (nimetan neid kiirusaladeks), ning teiseks kesk- ja pikamaajooksud, sh maraton ja takistusjooks (nimetan neid kestvusaladeks). Vaatasin, kuidas neil aladel medalid jagunesid. Kesk- ja pikamaajooksu arvestuse jagasin lihtsalt huvi pärast omakorda kaheks meeste ja naiste vahel. Ja seejärel tegin sama 2015. aasta MM-võistlustega Pekingis, et näha, mis on jooksualadel kümne aastaga muutunud. Möönan, et põhjalikuma pildi saaks, kui oleksin vaadanud lisaks medali võitnutele ka neid, kes tulid kohtadele 4.-6. või koguni 4.-8., aga see oleks juba väga suur töö; mis ei tähenda, et keegi teist ei võiks selle töö ära teha ja kommentaariumis avaldada. Ja samuti möönan, et tasuks arvestada, kust on üht või teist riiki esindav jooksja tegelikult pärit: kui ta on Kenyast, aga esindab mõnda Araabia riiki, siis, tunnistagem, on too pigem ikkagi Kenyast pärit sportlase võidetud medal - kuid jätan ka selles vallas kommentaatoritele võimaluse panustada. 

Tokyos võitsid kiirusaladel medaleid 18 riigi sportlased, sh Euroopa 6 riigi sportlased.

Pekingis võitsid kiirusaladel medaleid 15 riigi sportlased, sh Euroopa 6 riigi sportlased. Seega, ainult kolm riiki vähem, kusjuures tuleb arvestada, et siis ei olnud kavas 4x400 m segateatejooksu. (Arvestada tasub ka seda, et Tokyos ei võistelnud Venemaa ja Valgevene sportlased, kes Pekingis võitsid kiirusaladel kokku kolm medalit.)

Kiirusalade edukamad Tokyos:
USA 10-3-2
Jamaika 1-5-3
Botswana 2-0-1
Holland 1-1-2
Ülejäänud 14 riiki võitsid kõik ühe medali, neist ainsana kulla Šveits (naiste 100 m tõkkejooksus).

Kiirusalade edukamad Pekingis:
Jamaika 7-2-2
USA 2-6-4
Holland 1-1-0
Venemaa 1-1-0
LAV 1-0-1
Rohkem keegi teine kuldmedaleid ei võitnud. Aga ülejäänuist neli riiki võitsid kaks medalit ja kuus riiki ühe medali.

Kokkuvõttes: USA edu Tokyo MMil tulenes just võitudest kiirusaladel – USA võitis viiest teatejooksust neli – ning Jamaika andis neil aladel Pekingiga võrreldes palju edu käest. Hollandi edu neil kahel MMil on sõltunud peamiselt kahest naissportlasest, Dafne Schippersist ja Femke Bolist. Ülejäänud riikide medalid on üksikute sportlaste saavutused. Euroopa esindatus kiirusalade medalikohtadel on püsinud stabiilne.

Tokyos võitsid meeste kestvusaladel medaleid 15 riigi sportlased, sh Euroopa 7 riigi sportlased.

Pekingis võitsid meeste kestvusaladel medaleid 8 riigi sportlased, sh Euroopa 3 riigi sportlased.

Siin oli tänavune pilt palju mitmekesisem kui kümnendi eest. 

Meeste kestvusalade edukamad Tokyos:
Kenya 1-0-2
Prantsusmaa 1-0-1
Ülejäänud 13 riiki võitsid kõik ühe medali, kusjuures kuldmedali said USA, Portugal, Uus-Meremaa ja Tansaania.

Meeste kestvusalade edukamad Pekingis:
Kenya 4-3-2
Suurbritannia 2-0-0
Eritrea 1-0-0
Etioopia 0-1-1
Ülejäänud neli riiki, sh Poola ning Bosnia ja Hertsegoviina Euroopast, võitsid kõik ühe medali. 

Kokkuvõttes: meeste kestvusaladel on konkurents muutunud märgatavalt mitmekesisemaks, kusjuures tugevalt on medalikonkurentsi sekkunud ka Euroopa jooksjad. Suurbritannia kaks kulda Pekingis võitis Aafrika päritolu Mo Farah. Oluliselt on oma positsioone kaotanud Kenya jooksjad ning ka etiooplasi on eesotsas vähem näha.

Tokyos võitsid naiste kestvusaladel medaleid 7 riigi sportlased, sh Euroopa 2 riigi sportlased.

Pekingis võitsid naiste kestvusaladel medaleid 9 riigi sportlased, sh Euroopa 3 riigi sportlased.

Naiste kestvusalade edukamad Tokyos:
Kenya 6-2-0
Etioopia 0-1-2
Suurbritannia 0-1-1
Itaalia 0-1-1
Ühe medali võitsid Austraalia, Bahreini ja Uruguay jooksjad.

Naiste kestvusalade edukamad Pekingis:
Etioopia 3-2-1
Kenya 2-2-1
Valgevene 1-0-0
Ühe medali võitsid kuue riigi jooksjad, eurooplastest Hollandi ja Saksamaa esindaja. 

Kokkuvõttes: erinevalt meeste kestvusjooksust on naistel neil aladel muutunud tipus konkurents eri riikide esindajate vahel hoopis ahtamaks. Kui Kenya meeskestvusjooksjad on oma positsioone ära andnud, siis naiste hulgas valitseb täielik Kenya sportlaste ülemvõim: nad võitsid Tokyos kõik kuus kestvusala. Nagu meeste hulgas, on ka naiste seas oma positsioone loovutanud Etioopia naised.  

Kokkuvõtete kokkuvõte: kui rääkida, et Tokyo MMil oli pilt jooksuradadel eesotsas kirjum kui varasemalt, näiteks kümne aasta tagusel MMil Pekingis, siis see pilt tekkis meil sellepärast, et meid siin huvitavad tõenäoliselt ennekõike meeste kesk- ja pikamaajooksud, kus tõepoolest oli medaliriike Pekingi MMiga võrreldes peaaegu kaks korda rohkem ning Euroopast said medali Pekingiga kõrvutades üle kahe korra rohkemate riikide esindajad. Kiirjooksus, sh tõkke- ja teatejooksus ning naiste kestvusaladel midagi suurt muutunud pole. Kiirusaladel võimutsevad endiselt USA ja Jamaika ning naiste kestvusaladel Kenya ja Etioopia jooksjad, teistele jäävad üksikud kehvemat karva medalid.

*

Kes tahab veelgi globaalsematel teemadel lugemist ja kaasa mõelda, neile soovitan oma tänast intervjuud Sofi Oksaneniga Venemaast ja venelastest. Üks mõte sealt: Ukraina sõja juurpõhjused on Venemaa imperiaalsed müüdid.

Foto 1: Isaac Nader Portugalist võidab Tokyo MMil Suurbritannia jooksja Jake Wightmani ja Kenya esindaja Reynold Cheruiyoti ees 1500 meetri finaaljooksu. Foto autor: Xinhua via ZUMA Press / Scanpix
Foto 2: Cole Hocker USAst võidab Tokyo MMi viimasel päeval meeste 5000 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Sydney McLaughlin-Levrone toob Tokyo MMi viimasel päeval naiste 4x400 m teatejooksus USA neliku võitjana finišisse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Botswana jooksja Busang Collen Kebinatshipi on võitnud Tokyo MMil meeste 400 meetri jooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Prantsusmaa jooksja Jimmy Gressier edestab Tokyo MMil 10 000 m jooksu lõpuspurdis Etioopia esindajat Yomif Kejelchat ja tuleb maailmameistriks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Suurbritannia jooksja Keely Hodgkinson on alustanud Tokyo MMil naiste 800 m finaaljooksu. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 7: Naiste 800 m jooksu finaal Tokyo MMil. Vasakult Sage Hurta-Klecker (USA), Lilian Odira ja Mary Moraa (mõl Kenya), Georgia Hunter Bell (Suurbritannia), Sarah Moraa (Kenya), Keely Hodgkinson (Suurbritannia), Jessica Hull (Austraalia) ja Audrey Werro (Šveits). Foto autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kas Tanel Kangerti kriitika on õigustatud ehk milline on õige kruusarada?

LISATUD VIDEO. 

Endine profirattur Tanel Kangert, kes sai Tartu rattamaratoni 126 km pikkusel gravelisõidul 228 lõpetanu seas 34. koha, kaotades võitnud leedukale ligi pool tundi, ei olnud ETV spordiuudistele antud intervjuus võistlusrajaga kuigi rahul. Ütles, et see pole ikka päris õige kruusasõit.

Ma pole rahul sellega, et räägitakse gravelist. Mis kuradi gravel?! Meil on ilus ja kaunis emakeel, eesti keel, ning eesti keeles tähendab see kruusa. Seega: kruusasõit. Käige põrgusse oma graveliga!

Siit on nüüd hea edasi minna. Klubi Tartu maraton juhataja Indrek Kelk vastas samas teleloos, et ei maksa loota, et selle võistluse rada (mitte, muide, trass, mis on russitsism!) saaks kulgema otsast lõpuni ainult kruusateedel.

No vaat siis, nüüd on kaks Eesti spordis olulist meest sel teemal laupkokkupõrke kursil. Mille peale nüüd enamik ilmselt küsib: aga kelle poolt mina olen?

Minu vastus on lihtne. Olen sõitnud palju Kagu-Eesti kruusateedel. Kruusateed meeldivad mulle rohkem kui metsaalused singlid – mis võiks sellele võõrsõnale olla ilus eestikeelne vaste? –, mis ei tähenda, et kitsad rajad mulle ei meeldi. Aga need rajad peavad olema õiges keskkonnas, kus ümberringi on suursugust avarust, mitte sügiseti ligaseks muutuval mustal mullal puude vahel, kus avarust ja vaateid ei ole. Maitse asi muidugi, ma ei suru oma arvamust kellelegi peale, ainult väljendan seda

Küll aga on mul väga selge arvamus, millised on rattasõiduks parimad ja tiivustavamad kruusateed. (Mitte selline, nagu pildil paremal.) Arvan, et kui neid kirjeldaksin, ei suudaks ma ka parima tahtmise korral piisavalt klaari ja veenvat pilti maalida. Seetõttu vaadake ise, millised on need kruusateed, kus mulle meeldiks sõita – ja ma usun, et teile ka. Usun, et meeldiks sellepärast, et ainuüksi suursugune ümbrus annaks kiirusele paar-kolm kilomeetrit tunnis juurde. Vähemalt mulle andis.

Fotod 1-4: Tänavune Tartu rattamaraton. Fotode autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Miks lähevad Eesti kümnevõistlejad nii tihti võistlema vigastatuna?

Olen teinud oma elu jooksul kolm või neli kümnevõistlust ja isegi ühe viievõistluse Tallinnas Kadrioru staadionil ning tunnistan, et mulle olid need ennekõike jooksuvõistlused – nagu on nüüdse punktitabeli järgi saanud kümnevõistlusest ka maailmatasemel peaasjalikult jooksuvõistlus.

Kusjuures kehtiv punktitabel on suuresti süüdi selles, et just Eesti paremad kümnevõistlejad, tulenevalt nende looduslikest näitajatest ja võimetest, on pahatihti vigastatud ja peavad võistlema katki mineku piiril, nagu nüüdki Tokyo MMil

Eesti kümnevõistluse kommenteerimine piirdub pahatihti pelgalt võrdlusega, kui palju kaotab keegi võistluse käigus oma rekordigraafikule või edestab seda. See on ka kõnekas ning kasulik teada, kuid see annab kümnevõistlusest vägagi pinnapealse pildi. Kaks päeva varahommikust hilisõhtuni kestev ala, mis on üks maailma kõige keerulisemini treenitavaid alasid üldse, sisaldab aga palju rohkem olulisi tõsiasju ja määravaid nüansse, millega saate tutvuda siin, minu tehtud põhjalikus intervjuus, kui soovite Tokyo MMi kümnevõistlusest paremini aru saada.

Ainult üksainus näide: kas olete mõelnud, miks saavad alatasa mõned kümnevõistlejad kaugushüppes nulli, kuigi oleks ju nii lihtne võtta hoojooksu alustades sammu pöia jagu tagasi?

Vastus: „Kümnevõistlejad ei harjuta seda ala sellisel moel, nagu näiteks Tõnu Lepik. Nad peaaegu kunagi ei hüppa trennis kaugust täishoo pealt. See on intensiivne ala, võib sind lõhkuda. Hüpatakse kaheksa sammu pealt või joostakse täishoo pealt sammurütmi.
Lepik on rääkinud, kuidas ta harjutas seda, et täpselt märgi juurde saada, kuidas harjutas viimase sammu rütmi. Kaugushüppaja on ka kogu aeg vajalikus kehakaalus ja teravuses. Aga kümnevõistleja ei ole. Ta võib isegi kaugushüpet harjutada, aga ta endiselt ei saa pihta, sellepärast et ta jookseb lõike, teeb kangitrenni, tal on kogu aeg väsimusfoon, ta ei saa õiget rütmi. Ta puhkab välja kümnevõistluseks ja siis on tal hoopis teine tunne.”

See on see, millest spordiajakirjandus teile ei räägi. Aga sellistest tähtsatest asjadest saate lugeda minu intervjuust.

Fotod 1 ja 2: Johannes Erm jooksmas tänavu 5. juulil 100 meetrit (1. fotol esiplaanil) ja hüppamas kaugust (2. fotol) Pierre Paul Bernardi staadionil Prantsusmaal Talence'is. Fotode autor: SIPA/Scanpix
Foto 3: Johannes Erm hüppamas tänavu 11. juunil kaugust Oslos Bisletti staadionil. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Millest Eesti naiskõrgushüppajatel alatasa puudu jääb?

Täna on siis Tokyo MMil kavas naiste kõrgushüpe ja osaleb ka Elisabeth Pihela (fotol vasakul), kelle ülesanne pole kerge: kvalifikatsiooninorm on 1.97 ja Pihela jagab isikliku rekordiga 1.92 36 osaleja hulgas 29.-31. kohta.

Sel puhul rääkisin ettevõtjast kergejõustikutreeneri Jaanus Kriiskiga kõrgushüpet lahkavat juttu, nagu nädala algul tegime temaga juttu tõkkejooksust. Kes tahab kõrgushüppele rohkem pihta saada, milline samm on seal otsustav, kui suure kiirusega tuleb latile läheneda, kui kaugelt on õige ära tõugata jne, saab seda lugeda minu usutlusest. Aga me ei räägi ainult tehnilistest nüanssidest, vaid ka sellest, mis jääb hüppesektorist väljapoole, näiteks:

«Olen tipptreeneritega rääkides aru saanud, et põhiline on taluda 24/7 elurutiini aastaid – see peab sulle sobima.

Kõrgushüppaja number üks asi on kaal. See väljendub keha rasvaprotsendis: naistel on see maailma tipptasemel 12–13, meestel 7–8. Meie tütarlastel see tõenäoliselt nii väike ei ole. Isegi kui korraks saadakse [rasvaprotsent] alla, siis ei suudeta seda hoida või tuleb sellega teha vaimselt õudselt tugevat tööd.

Sul peab olema tahe, arusaamine, pühendumus – ja kogu aeg. Mitte et mul on psühholoogi vaja. Su sportlastee hakkab läbi saama, kui vaja on psühholoogi või kedagi, kes peab sind veenma milleski. Sa pead ise tahtma teha, ja kui sulle meeldib, siis su keha harjub sellega ka ära. Psühholoogi on põhiliselt vaja ainult kahel juhul. Esiteks, kui ise arvad, et oled väga andekas, aga tegelikult ei ole ja mõtled ennast hulluks. Või kui keegi teine sisendab sulle, et oled väga andekas.

Mis tippsportlane sinust saab, kui vajad psühholoogi selleks, et rutiini taluda või ei suuda muidu kaalu hoida, sest see vajab pingutust?

Loomulikult peab sul ajus kõik korras olema, mitte nii, et treener mangub, et kuule, ära söö vanaema juures nii palju, palun jälgi kaalu. Ei, see tuleb sul iseenesest. Maailma tipptreenerid ei tegele n-ö lapse hoidmisega.

Meil on Eestis natuke lapse hoidmist. Andekaid on vähe ja siis neid poputatakse üle ja võib-olla ka sisendatakse liigselt, et nad on nii andekad – ja siis ongi psühholoogi vaja. Väga lihtsalt kasutame sõna «andekas». Võiksime ütelda, et oled tubli ja tee ning vaatame, kuhu jõuad.»

Vaatame siis, kuhu Eesti kergejõustiklased Tokyos välja jõuavad. Seniks harige end!

Fotod 1 ja 5: Elisabeth Pihela Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus 3. augustil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Ukraina kõrgushüppaja Juliia Levtšenko mullu 27. augustil Teemantliiga finaalis Zürichis. Fotode autorid: EPA/Scanpix (2. foto) ja IMAGO / Chai v.d. Laage / Scanpix (4. foto)
Foto 3: Kõrgushüppe maailmarekordi 2.10 omanik Jaroslava Mahutšihh Ukrainast mullu 27. augustil Teemantliiga finaalis Zürichis. Foto autor: EPA/Scanpix 

Pullerits: Miks ükski Eesti naistõkkejooksja ei pääse MM-stardi lähedalegi?

Me oleme seda näinud: jalgpalli tiitlivõistluste ajal tassitakse Eesti telestuudiotesse taktikalauad, mille ääres siis kodused asjatundjad lahkavad mänguolukordi. Aga see ei pea jääma jalgpalliturniiride ja -ülekannete monopoliks. Kergejõustikus saab sama teha – ja pareminigi.

Tõin Postimehe Tartu toimetuses laua taha Jaanus Kriiski, kes on ainus Eesti treener, kelle õpilane on jõudnud tõkkesprindis olümpiale. Võtsime ette keerulise, tehnilise ja pretensioonika ala, naiste 100 ja meeste 110 meetri tõkkejooksu ning lasin Kriiskil seletada ennekõike seda, miks on Eestis kolm naisjooksjat, kes suudavad joosta 100 meetrit tõketega 13 sekundi ligi, aga seda piiri murda pole suutnud ja seetõttu pole ka lootust MMile ega olümpiale pääseda.

Tulemuseks on ilmselt kõige asjatundlikum ja sisukam lugu ühe kergejõustikuala kohta, mis Eesti ajakirjanduses viimastel kümnenditel ilmunud.

Näiteks kaks küsimust ja vastust:

Eesti naistõkkejooksjad jooksevad sageli 4x100 meetrit. Kas see ei arenda nende kiirust? 

Sprindistardil ja tõkkestardil on erinevad loogikad. Tõkkestardis on neli esimest sammu välja tõukamine ja pead jõudma täpselt õigele kaugusele, siis hakkad püsti tõusma, kuuendal sammul pead olema järgmises ja kaheksandal sammul omakorda järgmises asendis ning täpselt väga õigel kaugusel. Sprindis tõukad nii optimaalselt nii kaugele, kui saad.
Kui lähed tõkkeid jooksma, ei saa keha enam aru, mis toimub. Tekib alateadlik pidur.

Teisisõnu, sprinti joostes rikud tõkkejooksu ära? 

Jah. Võtame maailma parimad tõkkejooksjad. Nad kindlasti võiksid olla sprindis 100 või 200 hulgas, aga vaata, kui palju sa leiad neid, kes mõlemat ala teevad! Eriti peaks sellest hoiduma need, kes tahavad tulemuste poolest kõrgemale tõusta, aga loomulikku kiirust napib. Kui annad ära juba sellega, et elad Eestis ja sul on külm ja võistlussüsteemi ei ole, mis on niigi suured miinused, siis miks anda ära veel sellega, et jooksed vahepeal sprinti?

Sa rikud ära esimese tõkke tunnetuse, oled natukene aeglasem esimese tõkke ees, justkui kardad seda, pidurdad – ja sa oled kindlasti teise tõkke ees juba madalama kiirusega. Sa võid edasi teha ükskõik kui imelisi liigutusi, aga alla kaheksa sekundi sa 60 meetrit tõkkeid siis ei jookse. Sa ei saa joosta, kui sa ei ole teise tõkke ees õige kiirusega, õiges asendis ja õiges rünnakuvalmiduses.

Nagu siit näete, saab spordist kirjutada ka ilma mõttetut emotsioonijuttu ajamata. Millal seda viimati kergejõustikus enne minu usutlust Kriiskiga Eesti ajakirjanduses tehti?

Foto 1: Diana Suumann (paremalt, 313) ja Kreete Verlin (190) juuni keskel Eesti karikavõistlustel kergejõustikus Tartus Tamme staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2-4: Naiste 100 meetri tõkkejooksu eeljooksud Tokyo MMil. Ülalt 2. fotol (vasakult) Lotta Harala (Soome), Devynne Charlton (Bahama) ja Elena Carraro (Itaalias); ülalt 3. fotol (vasakult) Charisma Taylor (Bahrein), Ditaji Kambundji (Šveits) ja Maayke Tjin-A-Lim (Holland); ülalt 4. fotol (vasakult) Nadine Visser (Holland) ja Giada Carmassi (Itaalia). Fotode autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Kreete Verlin (52) ja Diana Suumann (94) mullu 18. veebruaril Tallinnas kergejõustiku talvistel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Millal tulevad Mihkels ja Taaramäe kodulinna oma kaotatud positsioone taastama?

Rein Taaramäe (fotol vasakul) ei saa süüdistada kedagi teist peale iseenda, et tema ka minust Strava edetabelis tahapoole kukkus. Mäletatavasti on seal minust tagapool teine proff, Madis Mihkels, kes küll lubas mullu, et tuleb ja paneb mu Rahinge järve äärsel umbes 450-meetrisel lõigul paika – päris nii ta sõna-sõnalt ei öelnud, aga tagamõte oli ilmselgelt selline –, kuid ei teinud seda. Olgugi et utsitasin telefonisõnumitega teda lausa isiklikult selleks.

Taaramäe püsis 4,6-kilomeetrisel Vorbuse põike nimelisel lõigul mullusest vahetult minu ees. Mitte väga pika edumaaga – kümne sekundiga. Selle nädala kolmapäeval, pärast pingelist tööpäeva, läksin õhtul rattaga sõitma ja ilma, et oleksin mingit rekordiüritust kavandanud, otsustasin vändata veidi hoogsamalt. Et näis, mis tuleb

Pärast, kui spordikellast andmed Stravasse sisse lasin lugeda, ilmus telefoni ekraanile märge, et olen püstitanud Vorbuse põike lõigul uue rekordi – 8.00. Avasin kõigi aegade edetabeli ja nägin, et paigutusin selle ajaga 6. kohale, kõigest kolme sekundiga vahetult Alo Jakini järele (kuvatõmmisel vasakul). Taaramäe, kes võistelnud tänavu enamasti Aasias, kukkus 8.16-ga 10. kohale.

Aga muidugi ilmusid selle info peale välja kohe uued ründajad. Kõigest päev hiljem sõitis Arseni Laidinen, kelle kohta on statistikakülg isegi ProCyclingu lehel, minust kolm sekundit kiirema aja ja tõrjus Taaramäe esikümnest sootuks välja. Langesin seitsmendaks.

Midagi samasugust juhtus eelmisel aastal pärast seda, kui Rahinge järve äärne lõik sai tänu minu ja Mihkelsi (fotol vasakul Vueltal) ärajäänud duellile tuntuks: kohe ilmusid välja mehed, kes hakkasid seal paugutama, isegi endine profisuustaja Karel Tamjärv. Senikaua paugutasid, kui mu esikümnest välja lükkasid.

Samamoodi lükkasid teised mind esikümnest välja raudtee-äärsel Gardesti poole viival 1,27-kilomeetrisel lõigul. Mullu suveni püsisin seal 1.53-ga kindlalt esiotsas. Tänavu suvel mahtus top-10-sse viimasena 1.52-ga. Eile, neljapäeval, läksin seda teed pidi õhtust väikest sõitu tegema ja kummardusin varasemast rohkem leistangi kohale. Spordikell mõõtis ajaks 1.46, millega tõusin 7. kohale (kuvatõmmisel paremal). Lõigu keskmine kiirus oli 43,3 km/h.

Nüüd siis teate, kuhu sõitma minna. Aga rohkem kui teie ajad huvitab mind see, millal tulevad kodulinna Mihkels ja Taaramäe, et siin kord majja lüüa ja tõelised jõujooned paika panna.

Foto 1: Rein Taaramäe 2019. aasta suvel enne ärasõitu Tour de France'ile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Sel Ilmatsalu ringi ja Rõhu vahelisel 12,3 km pikkusel lõigul jagavad Rein Taaramäe ja Madis Mihkels Strava edetabelis 17.37-ga (keskmine kiirus 41,9 km/h) neljandat kohta. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 5: Strava kuvatõmmis
Foto 4: Madis Mihkels 5. septembril Vuelta etapil. Foto autor: IMAGO/Sirotti/Scanpix

Pullerits: Kui kaua Eesti jalgpallurid meid veel häbistavad?

No nüüd küll aitab – Eesti jalgpallile tähelepanu pööramast. Eilne 0:0 viik Andorraga peaks olema viimane piisk jalgpallifännide kannatuste karikasse. Midagi head ja rõõmustavat ei ole sealt juba pikka aega tulnud. Nüüd, nagu kuulda ja lugeda sai, muutus Eesti koondise mäng pärast kahe veterani platsilt lahkumist eriti ümaraks. St hambutuks. Miks seda kõike nii palju ette ja taha kajastada?

Kajastus tuleks välja teenida. Seniste tulemuste järgi peaks Eesti koondise mängud maanduma spordirubriikides nupuveergu ja pildita lühiuudisteks. Rohkemat need ei vääri.

Aga ikka näeme ETV-d, millel kohalik jalgpallipealik aastaid tagasi taskud ligi miljoni euroga täis toppis, tegemas Eesti koondise mängude eel niigi kokkupressitud spordisaates mitmeminutilisi eelkajastusi. Kas piinlik juba ei hakka, ETV? See on propaganda, mida te teete, mitte kaine ja kriitikameelega kajastus, nagu võiks eeldada korralikult ajakirjanduselt. Nagu, muide, on propaganda see, kui “AK” näitab Keskerakonna või ükskõik millise erakonna teatraliseeritud marssi ja ühispildistamist Tallinna linnavalitsuse hoone ees – niisuguseid pseudosündmusi tuleks ignoreerida; need ongi korraldatud selleks, et lihtsameelsed ajakirjanikud need heauskselt alla neelaksid ja rahvale võimendaksid.

Aga ei, ETV jätkab rahvale jalgpalli pähemäärimist. Jälle saab ekraanil pikalt sõna koondise peatreener Jürgen Henn (parempoolsel fotol esiplaanil), kes oma sõnu kordava jutustiiliga (“ja-ja-ja”, “et-et-et”, “mis-mis-mis”) räägib kriitikameeleta publikule ilmselt üksjagu mõjuvat, isegi autoriteetsena tunduvat juttu, nagu mees teaks, mida mees ja meeskond teevad. Ja mida me pärast kuuleme?

Palun, väga, Mattias Käit pärast mängu Andorraga ETV-s: „Me liigutasime palli mitte nii kiiresti, kui oleks võinud. /--/ Me oleks pidanud kiiremini liigutama. /--/ Aga kahjuks ei liigutanud ja ei suutnud seda teha.”

Oleks võinud... oleks pidanud... Kellele sa seda räägid ja kellest räägid, mees? Miks te siis ei liigutanud kiiremini? Ahjaa, õigus – ei suutnud seda teha.

Kuidas ei suuda Eesti jalgpallurid end isegi siis kokku võtta ja võidutahteliselt tegutsema sundida, kui koduväljakul on mängus, mis on kahe veterani lahkumise tõttu piisavalt suureks reklaamitud, vastas meeskond, keda seni on ainult võidetud? Kas kaks korda kolmveerand tundi pingutada on tõesti nii raske?

Ei ole raske, kui tahta. Jah, ma ei pingutanud end esmaspäeval kaugeltki ribadeks, aga luuslanki ka ei lasknud, kuigi oleks võinud, sest ega mu tulemusi keegi ametlikult mõõda (peale spordikella). Läksin algul mõõdukalt sõitma, aga tasapisi tõstsin tempot ning läbisin rattaga ilma igasuguse ettevalmistuse ja soojenduseta ühes jutis ligi 54 minutiga 27,9 km, keskmine kiirus tuli 31,1 km/h. 

Teisipäeval läksin algul samuti mõõdukalt väntama, aga Ilmatsalu poole viival kergliiklusteel mõtlesin, et panen veidi juurde, näis, mis aja saan, ja läbisin 6,46 km Strava lõigu 10.20-ga, keskmise kiirusega 37,6 km/h, keskmine pulss 132. Ühtekokku tegin 27,7 km ringi 54.20ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,6 km/h.

Jah, nende aegadega Eesti meistriks ei tule. Aga ma ei ole ka poolproff rattur. Ei ole üldse võistlussportlane. Ma ei ole enam ka 20ndates eluaastates, nagu Eesti jalgpallikoondislased. Kuid seda, et soovi korral on võimalik end kokku võtta, peaks jalgpallurid mu sõitudest välja lugema küll. Või ei suuda?

Fotod 1, 2 ja 4: Eilne Eesti ja Andorra mäng. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti koondise peatreener Jürgen Henn (esiplaanil) eilse Eesti ja Andorra mängu ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ilmatsalu ja Rõhu vaheline tee eile õhtul Tartu lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Red Bulli logo Rästa talus. Foto autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Mida näitasid kontrollsõidud rattaga?

Kaks nädalat enne Tartu rattamaratoni on viimane aeg sõiduvormi mõõta, sest pärast seda pole enam midagi muuta. Kuidas läks?

Muidugi mitte nii hästi nagu Taavi Kannimäel, keda trehvasin pühapäeva õhtupoolikul Tartu lähedal Aovere tanklas, kus ta andis mulle kiirkorras ülevaate äsjasest graveli-võistlusest, kust ta oli teel kodu poole. Ta oli seal korraldanud pikalt vedades suured atrõõvid, kus üks Tartu rattamaratoni endine võitja ei suutnud tema tuulest isegi vahetust üle võtta ning teine kõva ja tuntud sõitja oli hingeldades kurtnud, et Kannimäe tempo käib talle üle jõu.

Tulin Narva-Jõesuust (fotol paremal), kus käisin nädalalõpus taastumis- ja D-vitamiini laagris. Septembri algusest on pinge Postimehes ja ülikoolis kohe peale pandud. Siis on hea kaheks päevaks lõõgastuda, lasta päikesel oma vajalikku tööd teha. Ratast nimme kaasa ei võtnud, muidu oleks seal ka sõitmiseks läinud. Sõidud tegin kodu lähedal.

Mul on koduukse eest Ilmatsallu ja tagasi 18,9 km, sellest üle poole kergliiklusteel. Seal siis olengi vormid kontrollinud.

T, 2.9. - 38.55, keskmine kiirus 29,3 km/h
K, 3.9. - 36.11, keskmine kiirus 31,3 km/h
R, 5.9. - 37.30, keskmine kiirus 30,3 km/h
P, 7.9. - 35.35, keskmine kiirus 31,9 km/h

Kolmapäeval panin lõpuks selga Eesti koondise vormi, mille venna pere kinkis suvel sünnipäevaks ja mis hoiab hästi tihkelt ümber kere. Ju tuuletakistus kahanes?

Pühapäevase aja sõitsin õhtul kella seitsme ajal, kui olin päeval kella neljani mõnulenud Eestimaa teises otsas rannas ning pärast seda sõitnud kaks ja veerand tundi tagasi Tartusse. Sõitsin selle aja kella üheksase hommikusöögi pealt Liivaranna hotellis (fotol ülal paremal), pärast seda sõin vaid tagasiteel Tartusse neli küpsist. See näitab, et kiireks sõiduks ei tasu kõhtu täis parkida, see ainult koormab seedesüsteemi, mis nõuab toimimiseks samuti energia kulutamist.

Kui parafreseerida Eesti sportlasi, kas siit saab ainult paremaks minna või...?

Fotod (ülalt alla): Peatänav läbi Narva-Jõesuu kõrvuti kergliiklusteega; Liivaranna hotell; Narva-Jõesuu rand pühapäeval. Kõigi fotode autor: Priit Pullerits 

Pullerits: Miks sõidab treenerikutseta Rasmus Mägi MMile treenerina?

Huvitav info ei ole see, mis liigub avalikult, vaid see, mis jääb kulisside taha ja telgitagustesse. Avalikult liikus mõnda aega tagasi näiteks info, et Rasmus Mägi (fotodel) ei osale kergejõustiku MMil Tokyos – mida võis ka arvata, sest pole ta ju sel hooajal teinud ainsatki starti. Kulisside taha jäi aga info, et ta sõidab sellegipoolest Tokyosse, treenerina – mida polnud põhjust arvata, sest pole tal ju ametlikult ainsatki treenitavat ning liiati on suurvõistlustele kaasa saavate treenerite arv alati väiksem, kui on koondise sportlaste arv.

Sellist infot, mis võiks olla avalikkusele ootamatu ja tekitada küsimusi, ei reklaamita suurte pealkirjadega, nagu näiteks „Rasmus Mägi debüteerib MMil treenerina”. Ja küsimusi see olukord mul tekitas, mis sundiski ajakirjanikuna neile küsimustele avalikkuse informeerimise nimel vastuseid otsima.

Esiteks, miks sõidab Rasmus Mägi MMile treenerina, kui seal ei võistle ühtegi tema treenitavat sportlast?

Teiseks, miks on Eesti kergejõustikuliit andnud ta üles treenerina, kui Rasmus Mägil puudub treenerikutse?

Kolmandaks, kes maksab Eesti ametliku delegatsiooni koosseisus kinni Rasmus Mägi käigu MMile, kui EKJLi enda tänavused lähetustingimused näevad ette, et „100 % alaliidu finantsiga lähetatav treener peab omama kehtivat treenerikutset”?

Õigustatud küsimused, kas pole? 

Mida teeb ajakirjanik enne, kui millegi kohta ametlikult järele hakkab pärima? Teeb taustatööd ehk kuulab maad. Teeb mõned kõned tõenäoliselt hästi informeeritud allikatele, kellelt pärib, mis on nende teada Rasmus Mägi MMile lähetamise võimalikud põhjendused. Maakuulamist on vaja teha selleks, et ametlikud allikad ei saaks vastuseks lihtsalt kägu ajada; kui nad näevad, et ajakirjanikul on juba mingisugune info, mida ta kontrollib, on nad sunnitud arvestama, et luiskelugusid esitada pole eriti mõtet, sest nad võivad lolliks jääda. Samuti on lootust, et taustaallikatega rääkides koorub välja veelgi tõsiasju, mida ajakirjanikuna ei teadnud ega osanud aimata. Nii ütles üks allikas mulle otse, et inimene, kelle nimi me jutust läbi käis, aga kelle nime ma siinkohal ei nimeta, sest tegemist on tõepoolest delikaatsete andmetega, sünnitab arvatavasti detsembris.

Mägi koha pealt näis enamik kontakteerituid olema teadmatuses. Kes ütles, et tema kaasa võtmine on mõistatus, kes lausus, et tema kuuleb sellest esimest korda, kes rääkis, et kuigi kombinatsioonid treeneritega on tekitanud paljudes pahameelt, ei julge keegi avalikult sõna võtta, sest kardetakse, et siis hakatakse kas teda või tema õpilasi kiusama.

EKJLi president Madis Kallas katkestas mu hommikuse kõne seda vastu võtmata, misjärel saatsin talle sõnumi, et „palun korra tagasi helistada seoses MMiga”. Ta teatas mulle käimasoleva koosoleku oletatava lõpuaja ja lubas siis tagasi helistada, mida ta ka tegi. Sain talle esitada telefonis kõik oma soovitud küsimused ja enamgi veel ning sain neile vastuse. Ta helistas mulle pärast kõne lõppu veel isegi tagasi, et täpsustada, kui palju Mägi reisikuludest EKJL lõpuks ikkagi hüvitab.

See, mis teada sain, on kirjas siin.

Kallase käitumine erines märkimisväärselt paljude teiste samasugusesse olukorda, mitte just sõbralike küsimuste alla sattunud inimeste käitumisest. Siin väike spikker noile: ajakirjanikes tekitab alati kahtlust, kui kõnedele ja sõnumitele pikka aega ei vastata; kui palutakse küsimused saata e-kirjaga; kui lihtsatele kirjalikult saadetud küsimustele vastuste koostamine võtab tunde; kui neljale või viiele konkreetselt esitatud küsimusele laekub üks ja ühine ümmagune vastus. See, kes vastab kohe või annab teada, et vastab telefonis esimesel võimalusel, ja vastabki, töötab enda kasuks, sest tekitab ajakirjanikus usaldust – ta ei jookse ju eest ära.

Ent see ei tähenda, et ebasõbralikuna tunduvad või kriitilised küsimused jääksid esitamata. Kui jääks, poleks ajakirjanik ajakirjanik, vaid oleks pressiesindaja. Mõni karmim ütleks, et oleks p****lakkuja või -pugeja.

Fotod 1 ja 2: Rasmus Mägi mullu 11. augustil olümpiamängudel Pariisis. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gerd (vasakult) ja Liina Kanter ning Grit Šadeiko ja Rasmus Mägi tänavu 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva tähistamisel presidendi roosiaias. Foto autor: Martin Pedaja, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rasmus Mägi Pariisi olümpial 400 meetri tõkkejooksu eeljooksus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas pulsi andmeid tasub uskuda või viivad need ekslike järeldusteni?

Pulsist ehk südamelöögisagedusest on teoorias palju kiitvat räägitud, kuid vaatame praktikat ja palun siis seletada, mida sellest järeldada – kui üldse annab midagi järeldada.

Laupäeva õhtupoolikul sõitsin kella kuue ja seitsme vahel Kagu-Eestis (fotol ülal vasakul) peamiselt kruusateedel Cube’i maastikurattaga 25,2 km ajaga 56.32, mis teeb keskmiseks kiiruseks 26,8 km/h. Spordikell mõõtis keskmiseks pulsiks 124 (maksimaalne pulss 137).

Pühapäeva ennelõunal sõitsin kella 11 ja 12 vahel Kagu-Eestis (fotol paremal) samuti peamiselt kruusateedel sama rattaga 26,4 km ajaga 1:01.17, mis teeb keskmiseks kiiruseks 25,9 km/h. Spordikell mõõtis keskmiseks pulsiks 116 (maksimaalne pulss 131). Mõlemad marsruudid olid enam-vähem ringikujulised.

Näeme, et läbitud distants oli peaaegu ühepikkune, ka teeolud olid väga sarnased, isegi tõusumeetreid oli enam-vähem samapalju, vastavalt 103 ja 104. Ilmaolud olid samuti võrdlemisi samasugused. Jah, pühapäevane keskmine kiirus oli 0,9 km/h aeglasem kui laupäeval, mis ei ole ju suur vahe. Ometi oli keskmise pulsi erinevus tähelepanuväärne, tervelt kaheksa lööki minutis. Seda ei ole sugugi vähe. See ongi kahe päeva rattasõitude suurim, silmapaistvaim erinevus.

Nüüd on küsimus: millega nii suurt erinevust seletada? 

Minu arvates näitab see ebamõistlikult suur erinevus ühte: südamelöögisagedust ei maksa ületähtsustada, sellest ei maksa liiga uljaid ja põhjapanevaid järeldusi teha. Kas pole nii?

Foto 1: Päikeseloojang Pulli järve ääres Kagu-Eestis möödunud nädala neljapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Suvituspaik Kagu-Eestis eelmise nädala lõpus. Leia pildil ratturi püksid! Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Augustikuine päikeseloojang Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits