Neljapäev, november 30, 2006

Pullerits: Tulevasest ja kahekordsest olümpiavõitjast

Kui Timo Simonlatser, kes nädalavahetuse MK sprindietapil jahmatas 15. kohaga, oli kõigest kuueteistkümnene, pani Pavo Raudsepp, Eesti kauane esisprinter, talle hüüdnimeks Kuldkala. Miks, uurisin.

«Mul on silmad peas,» vastas ta. Ja need silmad ütlevad talle, et Simonlatserist võib tulla olümpiavõitja.

Aga ikkagi: kust Raudsepp seda teab?

Vaata, seletas ta mulle, kui suusatamine oleks jalgpall, siis Simonlatser kuuluks talle. Ent ta ei raba kogu kuulsust endale. Raudsepp ütleb ausalt, et kui Arvo Orupõld veel elaks, kuuluks 90 protsenti Simonlatseri treeneri preemiarahast tollele, seitse protsenti temale ja kolm protsenti Mati Alaverile.

Hüva, aga ei maksa siin laskmata karu nahka jagada. Seetõttu palusin, et Raudsepp kui Simonlatseri ande esimesi märkajaid seletaks lahti, milles võiks peituda 20-aastase suusamehe edu trumbid.

Siis ta seletaski.

Esiteks, Simonlatseri lihas on nagu Andrus Veerpalul. Vaatad nooremehel peale, tunnistas Raudsepp, ja ta paistab suhteliselt äbarik, aga kui on vaja sammhüppeid teha, siis on temas kõige rohkem powerit sees. «Pisikeses lihases on ilge pauk peidus,» nentis ta.

Teiseks, kui Simonlatser läheb võistlustele, siis suudab ta Raudsepa väitel korralikult keskenduda. Ta võrdles Simonlatserit selles suhtes Jaak Maega, kes muidu, näiteks treeningul, ei pruugi olla teab mis väljapaistev tegija, aga «kui on vaja võistelda, siis paneb teisele korralikult [ära]».

Ja kolmandaks, kinnitas Raudsepp, olla Simonlatseril eriline anne trennis teatud momentidel – siis, kui koormused ei mõju enam arendavalt, vaid pigem tapvalt ja kurnavalt – tagasi tõmbuda. Ehk (ja see siin kõlab nüüd minu järeldusena) ei pea ilmselt kartma, et teda tabab Katrin Šmiguni või Aivar Rehemaa varasemate aastate saatus.

Isegi kui see, mida Simonlatser laupäeval Soomes klassikasprindis tegi, jääks tema viimaseks punktisõiduks sel hooajal, on noormees Raudsepa sõnul oma töö sel talvel juba ära teinud ning võib aasta kordaläinuks lugeda. (Alaver oli sunnitud mu kolleegile Deivil Tserpile tunnistama, et tänu 15. kohale peaks Simonlatseril Sapporo MMi pilet põhimõtteliselt taskus olema, sest neil oli tiimis kokkulepe, et MK-etapil 20 hulka pääsenu kindlustab koondisekoha.)

Selle järel, et ta märgi varakult maha sai, võib Simonlatser ka kergendatult hingata. Raudsepp teab hästi seletada, mispärast: «Tippsport on nii karm, et kui sa hiljemalt 21-aastasena midagi ära pole teinud, ära edasi enam teegi, vaid mine ja hakka kuskil Tamsalus puid lõhkuma.»

Tegelikult, ega see ka paha töö ole. Raudsepp lõhub neid ja veab laialigi. Tänu sellele on ta vahetanud Tamsalus kitsa korteri oma maja vastu.

***

Eilsel suusaliidu aastapäevaüritusel kummutas Veerpalu veel kord legende oma loomuse kinnisuse kohta. Kui fotograaf teda pärast teleintervjuud ETV-le Vanemuise kontserdimajas koridoritrepile palus, et tema haigest paremast põlvest tänase Postimehe esiküljele pilti teha, ja palus, et äkki tõmbab ta püksisääre üles, et saaks nn rahvusliku põlve ikka natuuris üles võtta – siis teate, mida Veerpalu naeratuse saatel ütles?

Nimelt seda, et ümberringi on miniseelikutes tütarlapsi küll, kelle põlve tasuks hulga rohkem pildistada. Kuldne lause, kas pole? Ja milline kiire ning vaimukas reageerimine! Kusjuures see polnud öeldud põrmugi nähvatades, et mis te õige tahate, vaid oli öeldud äärmiselt meeldiva veerpaluliku naeratuse saatel.

Mõni minut hiljem, kui rahvas saali kogunes, peatus Veerpalu saali ukse kõrvale sätitud vitriini ääres ja kummardus väljapanekut uudistama. Seal olid tema Salt Lake City olümpial võidetud kuld- ja hõbemedal. Mu küsimusele, et mida ta seal piidleb, vastas ta lihtsalt, et uurib sellepärast, et näeb oma medaleid ise nii harva. Need seisavad ju muist aja tallel spordimuuseumis. Kui pärisin, kas ta tahab, et medalid rohkem talle ligi oleks, kostis ta vastuseks, et ei, selle järele ei tunne ta küll vajadust. Ta oleks ilmselt veel paljutki rääkinud, kui kutsutuid saali poleks kamandatud.

See olek ja ilme ning äärmiselt sõbralik ja lahke naeratus, mis eile Veerpalust kiirgas, oli niivõrd teistsugune võrreldes selle Veerpaluga, keda enamik on harjunud nägema spordisituatsioonis. Too Veerpalu on äärmiselt asine, napisõnaline, keskendunud, üksjagu tõsine.

Paneb imestama, et reklaamiinimesed on Veerpalu nii vähe ära kasutanud, vaid pensionifondi ja grillprae promomiseks. Mu meelest oleks ta potentsiaal palju suurem. Esiteks, raske on leida Eestis teist nii meeldivat ja sümpaatset inimest, ning teiseks, ilmselt võimatu on leida Eestis kedagi, kelle renomee oleks sama laitmatu nagu Veerpalul. Ma ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kel oleks Veerpalu suhtes midagi pisutki kriitilist öelda või arvata.

Ent mis siin kõige tähtsam: kui küsisin Veerpalult, kas põlv harjutada laseb, vastas ta väga optimistlikult, et on saanud üldarendavat aeroobset trenni korralikult teha, samuti suusatada, kui rada on korralik. Igatahes oli ta täis uskumist, et sel talvel saame teda võistlemas näha.

Täpsemalt saab Veerpalu nn rahvuslikust põlvest lugeda tänasest Postimehest Deivil Tserbi kirjutisest.

Fotol: esimesel fotol on Timo Simonlatser ja teisel Andrus Veerpalu.
Fotode autorid: Toomas Huik ja Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Kolmapäev, november 29, 2006

Smutov: Pulss punasesse ja kraavi


Iga juhusportlase suurimaks painajaks on arvatavasti laiskus ehk viitsimine. Ma pole senini viitsinud nädalas kolm korda treenida ja üle-eelmisel esmaspäeval ei viitsinud ma pärast määrdeloengut jooksma minna.

Sellest tulenevalt läks täielikult nörri kolmapäevane treening, kus ma ei suutnud millegagi hakkama saada. Juba soojendusjooksu tehes oli tunne väga sant ja üha sandimaks ta läks. Nii saigi siis trennis jälgitud, kuidas kaaslased minust viuhh ja vuhh mööda tuiskasid.

Et ma joosta ei jõudnud, panin rõhku tehnikale ehk püüdsin liigutusi õigesti teha. Niimoodi ma siis aeglaselt rühkisin ja olin närvis, sest rajal niisama lõõtsutada on täiega rõve.

Igatahes jõudsin otsusele, et ebaõnnestunud treeningu tingis kolmapäevane laiskus – keha oli harjunud teatava aja tagant pingutama, kuid nüüd jäi harjutuskord ära. Seega läks graafik nässu ja treening samuti.

Suusaklubi treener Jaak Teppan oli aga skeptiline, sest tema hinnangul ei saa rutiin niivõrd kiiresti tekkida ja paus oli liialt lühike. Samas polnud ta endas väga kindel.

Kolleeg Priit Pullerits polnud ka just teab kui veendunud, et ebaõnnestunud trenni tingis nädalane paus.

«Kuid kui sa pole aga kaua treeninud, siis võib treeninguga tekkima hakkav vorm ehk tõesti sama kiiresti haihtuda,» mõtiskles ta.

Olen temaga nõus, sest minu teooriale annab jõudu juurde esmaspäev, kui kõik oli jälle normis ja treening möödus igati korralikult. Kui nüüd vaid leiaks endas viitsimise nädalavahetusel ujuma minna. Kuigi mul pole aimugi, kuidas ma selle viitsimise endas leian. Nõuandeid?

-- -- -- -- --

Natuke ka esmaspäevasest treeningust, sest suusatreeningud on minu jaoks igati põnevad, poleks ausalt öeldes oodanud. Ja ehk on sellest teistelgi harrastajatel kasu.

Alustasime 30 minutilise jooksuga, kuid seejärel läks asi juba huvitavamaks.

Kui teate Tartu laululava, siis ehk suudate silme ette kuvada treppide kõrvale jääva kaldus ala – nagu sildade juures on ratastega sõitmiseks. Seal me möllasimegi.

Alustasime väljaastetega – otse, diagonaalselt, risti ja vist isegi külg ees. Külg ees tegime igatahes hüppeid, selliseid konnakese stiilis. Samuti hüpped otse mäest üles, kõigepealt parema ja siis vasaku jalaga.

Seejärel jalaviibutused tasasel maal – klassikastiilis vahelduvtõukega ja siis paaristõugetega. Lõpetuseks tuleb sedasama teha sellest kaldest üles liikudes – kolm-neli viibutust ühe jalaga, siis liikumine teisele jalale ja taas kolm-neli viibutust ning nii üha edasi.

Väike katse ka: proovige joosta hüpetega nii, et te astute suusasammus sammu ette (käed peavad töötama õiges taktis – parem jalg ees ning vasak käsi ees ja parem taga) ja seejärel toote teise jala sammu astunud jala kõrvale. Nüüd peatuge murdsekundiks ja jätkake teed jalaga, mille tõite sammu astunud jala kõrvale.

Mina suutsin selliselt ilma eksimata (et astusin ühe jalaga kaks korda või ajasin segi käte liikumist) astuda neli sammu. Järgmisel korral läheb ehk paremini. Loota ju tuleb.

Kusjuures. Ma mõtlesin, et võtan ehk mõne trenni linti – isegi minu igavana fotokas suudab kuidagi lindistada – ja panen treeningu näited siia üles. Kui Jaak Teppan lubab. Eks ma küsin.

Fotol: pikutav mees
Foto autor: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Teisipäev, november 28, 2006

Pullerits: Kuidas harjutada?

Vastu tulles töörahva laiade masside nõudmistele, et kas siit suusablogist saaks ka treeningnõu, ja arvestades kaebusi (mida seni pole küll veel kostnud), et miks kajastuvad siin liiga palju Veerpalu põlve olukord, Šmiguni kallid peod – olgugi et mitte tema raha eest – ja soomlaste alatused eestlaste auhindade kallal, olgu suusahimulistele töörahva hulkadele vastu tuldud ja antud lõpuks pisut suusanõu, et see veebipäevik ei vajuks siin liialt elitaarsuse sohu, mis lahtiseletatult tähendab ju rahvast irdumist.

Niisiis, kuna ka Postimehe toimetuses on see suusablogi lõpuks avastatud, misjärel kolleegid on samuti minus suusahuvilise ära tundnud, soolas üks neist kohe kraesse palve, et eks ma siis jagagu juhtnööre, kuidas vähekogenud huvilised suusatrenni alustama peaks.

No seda oli küll mult palju tahetud!

Helistasin siis Tartu Suusaklubi treenerile ja tunamulluse Tartu maratoni 16. mehele Jaak Teppanile, Türgi koondise juhendaja Jaanus Teppani pojale, et las tema nõustab. Nii ta siis ütleski – ja jätke see siin meelde –, et suusatamisest naudingu saamiseks tuleb täita kaks tingimust: arendada aeroobset vastupidavust ja omandada korralik sõidutehnika.

Vastupidavuse suurendamiseks soovitas Teppan teha rahulikke treeninguid, kus pulsisagedus ei kerki rohkem kui 140-150 löögini minutis. (Võru legendaarne suusatreener Laur Lukin pidas seda pulsisagedust lihtsale harrastajale liiga suureks, väites, et sealtmaalt algab juba anaeroobne töö. Lukini sõnul on tavainimesele sobiv pulsisagedus 120-130 lööki minutis.) Harjutuskorrad peavad kestma vähemalt poolteist tundi, lisas ta, sest vastasel korral ei tõuse südame-veresoonkonnale märgatavat kasu. «Alla ühe tunni pole küll mõtet välja minna,» sõnas ta tagatipuks, et jahutada nende tuure, kes arvavad ekslikult, nagu mina veel möödunud talvelgi, et mida kiiremini ja kõvemini treenida, seda parem – sest siis ei pea kaua õhtupimedas müttama.

Vastupidavuse arendamiseks sobivad seni, kuni maa püsib must, kõige paremini kas sörkjooks või matk, kus kümme minutit jooksu vaheldub kümneminutiliste kiirkõndidega. Suusatamise paremaks imiteerimiseks võib kätte võtta ka kepid, ent sel juhul hoiatas Teppan, et õlavöötme aktiivsema liikumise tõttu võib algaja suusahuvilise treening liiga intensiivseks muutuda.

Kui võtta treeningmarsruudil sisse ka tõusud ning rühkida neist üles pöiatööd rõhutades, nagu teevad suured sportlased, siis selline treening võib tavainimesele, kel kopsakas suusapagas puudub, minna Teppani hinnangul ülemäära pingeliseks. Seetõttu ei soovitanud ta rohelistel (mitte poliitilises, vaid kogemuslikus mõttes) tõsist imitatsioonitreeningut teha – või kui, siis alles pärast piisava vundamendi ladumist, ja siis ka mitte rohkem kui kord nädalas.

Suusatalveks tasapisi valmistudes on optimaalseim harjutada kolm korda nädalas, väitis ta. Neist kaks harjutuskorda olgu rahulikud aeroobset võimekust edendavad treeningud ning kolmas jõutrenn. Ent jõusaali rassima ei maksa tema sõnul minna, vaid piisab kõhu ja käte tugevdamist oma keharaskusega tehtavate harjutuste abil, sest hambad ristis kangi sikutamine ei anna vastupidavusalal erilist kasu. Kangitrenn kasvatab pigem sprinterile vajalikke muskleid.

Alles siis, kui kuu-poolteist rahulikke treeninguid tehtud, soovitas Teppan programmi lülitada ühe aeroobse harjutuskorra asemel intensiivsema trenni. Selleks sobivad algul lühikesed kiirendused või hüpped tõusudel ning veidi hiljem võib juba üle minna täielikule imitatsioonitreeningule. «Aga aeroobne põhi peab olema ennem all,» hoiatas ta, «sest kui süda ja veresoonkond pole ette valmistatud, teete endale rohkem kahju.»

Samuti soovitas ta algajal suusatajal harjutada võimalikult mitmekülgselt ning lülitada ettevalmistusprogrammi ka ujumine ja sportmängud. Kuid kogu treeningaja saalis palli taga ajada ei pidanud ta kuigi otstarbekaks, sest see ajab pulsi üles ja muutub liiga koormavaks.

Kui üldisi treeningpõhimõtteid võib uurida ka õpikuist või internetist, siis suusatehnika viimistlemiseks on mõistlik küsida nõu mõnelt treenerilt, lausus Teppan. Põhjendus kõlas, et algajal puudub lihtsalt tunnetus, mida ja kuidas ta täpselt tegema peab.

Ehkki uisustiilis on mitmeid nüansse, mille kallal Eesti koondislasedki jätkuvalt vaeva näevad, peab enamik asjatundjaid seda lihtsamaks kui klassikastiili, sest pole keerulisi määrdeprobleeme. Klassikalises sõiduviisis on suuskade pidama ja libisema saamine Teppani sõnul suur ooper, tagatipuks mängivad seal olulist rolli tõuke ajastus ning jala liikumissuund.

Ja lõpetuseks: selleks, et treening liiga ei kurnaks, on soovitav juua iga tunni kohta kuni pool liitrit, ning kohe pärast harjutuskorra lõppu asuda kulutatud süsivesikuid ja valke kiiresti taastama. «Mida kiiremini pärast trenni peale süüa, seda kiiremini algavad taastumisprotsessid,» tuletas Teppan meelde. Vastasel juhul, pange see nüüd endale kõrva taha, hakkab organism lihaseid sööma.

Ja sel juhul, kui lihased söödud, kardan, et ei oska Teppan juunior ega isegi mitte ta türklasi juhendav isa öelda, kuidas korralikult suusasuutlikuks saada.

Aga nagu ikka – kui tekkis küsimusi, saatke mulle siia kommentaariküljele kiri ja hangin vastuse ning riputan sinnasamasse teie küsimuse lähedusse üles.

Seniks head treenimist!

Fotol: Jaak Teppan
Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Reede, november 24, 2006

Pullerits: Soomlaste sigadustest

Mati Alberti mälu järgi juhtus see aastal 1979, kui Eesti suusatajad pääsesid omaette tiimina, ametlikult küll turismigrupina, esimest korda Soome võistlema. Sõitsid kaheksakesi kõigepealt Leningradi, sealt rongiga Lahtisse, kust nad viidi bussiga Kuopiosse.

"Esimest korda oli nii, et kõik kartsid," meenutas mulle selle nädala algul Albert. "Ei julgenud isegi poe akna äärde seisma jääda ega poodi minna. Oma koputaja oli ka kaasas. Juba rongis uuris ta meilt, ega kellelgi valuutat pole."

Kuopios, Puijo mängudel, tegi kõige kõvemat sõitu Arne Sirel, kel õnnestus võita esikoht. Selle eest oli auhinnaks määratud värviteler. Aga nagu väitis Sirel - ja Albert kinnitas seda -, vahetasid soomlased auhinnad nii ümber, et Sirel sai odavama ja väiksema mustvalge teleri ning suurem, kallim ja uhkem värviteleviisor läks talle kaotanud soomlasele. Albert pakkus, et Soome auhinnajagajad mõtlesid nii: venelasele aitab sellest küll.

Samamoodi turismigrupina käisid Eesti suusatajad Soomes ka kahel järgmisel talvel. 1980. aastal Kuusamos võitis 30 km Mati Pitkänen, kes sai Alberti mälu järgi auhinnaks 10 000 marka maksnud värviteleri. Tema ise sai teise koha eest 2500 marka maksnud Partneri mootorsae. Ent sellega polnud Albertil miskit peale hakata, mistõttu ta vahetas sae rahaks ning ostis muusikakeskuse.

Kõige keerulisem seis oli auhinnaga aga Arne Sirelil - temale anti järelkäru. See tekitas veelgi suuremat peavalu kui saag. Albert mäletab tollest ajast ühte pilti, kus Sirel istub mõtlikult haagise serval, teadmata, mis küll sellega teha.

Aga nagu nõiaväel ilmus välja soomlane, kes oli valmis lahendust pakkuma. Sirel koguni kahtlustab, et ta passis tema auhinnale peale. Nimelt tegi soomlane käigult ettepaneku, et ostab järelkäru ära. Aga mitte täissumma, vaid ainult poole hinna eest. Mis Sirelil muud üle jäi. Eestisse seda käru kuidagi toimetada ei saanud ning nõnda pidigi ta lõpuks kahjudega kauplema.

Ega nõukogude sportlaste elu välismaal kerge olnud. Uno Leist mäletab, et kui ta käis Vasaloppetil, mille lõpetas 5. kohaga, sai ta kuueks päevaks taskuraha 400 Rootsi krooni. Üks päev leidsid nad Ivan Garaniniga maast sajakroonise ning siis oli pidu - Garanin ostis poest head-paremat ning vähemalt ühel õhtul ei pidanud hotellis kuiva toitu näsima.

Vasaloppeti 5. koha eest teenis Leist jalgratta. Kuid seda ei saanud lennukiga Eestisse toimetada - liiga suur. Korraldajad tegid temaga diili ning andsid talle ratta eest raha - kuid taas mitte täis-, vaid pooliku summa. Leist ostis selle eest nahkjope.

Esikoha auhind oli Vasal tol korral Leisti mälu järgi 5000 Rootsi krooni. Garanin kui kogenum mees oli Leisti hoiatanud, et juhul, kui ta peaks selle võitma - ja Leist ei olnudki lõpuks võidust kuigi kaugel, vaid 16 sekundit jäi puudu -, siis ärgu ta seda üle piiri küll toogu. Sest spordikomitee pealikud võtavad ära.

Selleks, et pisut taskuraha teenida, vedasid suusatajad üle piiri kalamarja. Leist mäletab, et Itaalias läks see enamasti hästi kaubaks. Sajagrammise purgi eest sai vähemalt paari teksapükse.

Piirikontrollid, eriti raudteel, olid teinekord vägagi karmid. Leisti sõnul ei laotatud rongi tamburis laiali üksnes suusakottide sisu, vaid kruviti lahti isegi määrdetriikrauad. Tagatipuks käis Nõukogude piiri- ja tollitöötajate tegevus tihtipeale mõnituste saatel. "Sõnavara nad piiril väga ei kontrollinud," tunnistas mulle Leist.

Albert oleks kord Adlerist tulles lennujaama turvakontrollist peaaegu pokrisse talutatud. Ta oli harjutanud kaks nädalat Bakurianis ja siis veetnud nädala Musta mere ääres. Gruusias andsid sõbrad talle kaasa liitrise pudeli tšatšat, et viigu isale kingituseks. Albert pani pudeli käsipagasisse ning seal see mundrimehe tähelepanu ärataski. Mis see on, küsis too. Tšatša, eks nuusutage, vastas Albert.

Too nuusutaski ja pistis siis karjuma: seltsimees ülemus, tulge siia, siin veetakse samagonni. Alberti väited, et see pole samagonn, vaid tšatša, ei maksnud tuhkagi. Ülemus nõudis tema dokumente. Ja kui Albert siis oma punased kaaned letti ladus - ta oli Dünamo üleliidulise koondislasena operatiivgrupi ülema ametis - ning sealt kaante vahelt ilmus lagedale märge, et ta omab kogunisti relvakandmisluba, muutus ülemus paugupealt leebeks. "Tovarištš Mati," oli natšalnik öelnud, "nii ei tohi teha. Ja olgu see teil viimane kord."

Case closed ehk asi lahendatud. Muidu oli samagoni veo eest ette nähtud rahatrahv või 15 ööpäeva aresti.

Kentsakaid juhtumeid nii Vene- kui välismaal juhtus veel ja veel. Albert, Sirel, Leist ja endine kahevõistleja Matti Mürk rääkisid neid selle nädala algul mulle kümnete kaupa. Osa lugusid peaks ilmuma homse Postimees Extra spordiküljel ("Vene karmid olud trööpasid suusatajaid") - kasutan ilmumise kohta tingivat kõneviisi seepärast, et lehetegemises pole kunagi miskit ennem kindel, kui asi on tõepoolest ilmunud, sest viimase minuti sensatsioonid võivad varakult tehtud plaanid kergesti uppi lüüa -, osa jääb aga lähitulevikus siinses blogis avaldamiseks.

Esiteks sellepärast, et kõik materjal nagunii eales lehte ei mahu - ja pealegi kasutab hea ajakirjanik kogutud infost ära kümme protsenti ning vaid halb ajakirjanik kasutab ära sada protsenti (nii palju siis sekka ka ajakirjandusharidust) -, ja teiseks seepärast, teil oleks põhjust siia küljele ikka tagasi tulla.

Foto: Pildil on Arne Sirel.
Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix.

Neljapäev, november 23, 2006

Pullerits: Tõenditega slikerdamisest

Vaadake, mida kõike peab välja mõtlema, et saaks suusatamises Eestit esindada! Piret Pormeister, kes õpib Tartu Ülikoolis teist aastat majandust, rääkis, et hoolimata Mati Alaveri abiga väljakaubeldud individuaalsest õppegraafikust tuleb kõvasti vaeva näha, et õppejõud teda jutule võtaksid ja paslikul ajal eksamile laseksid.

Ta väitis, et majandusteaduskonnas pole sport õppejõududele põrmugi nii arusaadav, nagu see on näiteks kehakultuuriteaduskonnas.

Sedasi, tunnistas mulle Pormeister, ei tulnud eelmisel hooajal isegi MK-etapil kaasa löömine ühe õppejõu silmis arvesse, kui ta eksamiks aegsasti teist võimalust läks paluma. Lühidalt: see polnud mingi vabandus.

Nii ei jäänudki Pormeistril muud üle, kui muretseda eksamilt puudumise puhuks arstitõend. See luges ehk vabandas välja tema puudumise ning ta pääses teisel ajal teadmisi näitama.

Ega Kaspar Kokal, kes on jõudnud Tartu Ülikoolis juuraõpingutega poole peale, oma eksamiaegu kergem paika saada ole. Ta rääkis mulle, et peab õppejõududega väga palju vaeva nägema ja neile seletama, millega ta tegeleb, et noil ei jääks muljet, et tema puudumiste ja eksamiaegade edasi tõukamise põhjus ei peitu selles, nagu ei tahaks ta õppetööl käia.

Aga Kokk kinnitas, et tema saab aru, kui õppejõud talle varmalt vastu ei tule, sest kuskil pole ju öeldud, et iga tudengi soovi tuleb arvestada ning püüda end selle järgi painutada.

Vaataks nüüd korraks ise endale otsa. Olen õpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanikke juba 15 aastat – suusatajaid ei ole nende hulka sattunud, küll aga Eesti tasemel rannavõrkpallur Harrys Puusepp – ning, mis seal salata, ega ma leebe kaadri hulka kuulu. Tjah, on eksameil loodetust kehvema hinde tõttu pisaraidki nähtud. Eelmine aasta jäi ühel noormehel eksam sootuks sooritamata, sest ta põrus esimesel katsel läbi ning sellal, kui järeleksamid plaanis, sõitis ta Soome suusatama. Puhkama, mitte Eestit esindama. Kui ma talle hoolimata palvetest erandit ei teinud, siis miks peaksin seda tegema siis, kui palujaks on näiteks Kokk või Pormeister? Pole ju põhjust, sest igal erandil on kalduvus kujuneda varem või hiljem reegliks. Eriti tudengite arsenalis, kes on alati nobedad seadma õppejõudu raske küsimuse ette: Kasparile tulite küll vastu, miks te mulle ei tule? Sellele küsimusele, tunnistagem, poleks õiglast vastust. Seetõttu siis: ei mingeid erandeid!

Hiljuti tegi mulle suusatamise ja õpingute teemal kõvad avaldused noorema põlve mees Ats Uiboupin. Kui uurisin temalt, miks ta astus Tartu Ülikooli õppima informaatikat (kus ta isegi teab, et väljalangejate protsent on TÜ üks suuremaid), mitte aga kehakultuuri, kus oleks lihtsam hakkama saada, vastas ta, et ei näe tol alal (mille, muide, on lõpetanud koondise peatreener Mati Alaver) tulevikus sugugi nii suurt läbilöögivõimet nagu informaatika eriala diplomiga. Ta lisas, et ei tea ühtegi treenerit – kui Alaver ja Anatoli Šmigun arvestamata jätta –, kes teeniks elatist ühe töökoha peal. «Ainult suusatreenerina paljud end ära ei elata,» nentis ta.

Ja see on suur mõttekoht Alaverile ning teistelegi suusaelu vedajaile, kes on võtnud hea seista selle eest, et tulevikuski leiduks neid, kes sportlasi ette valmistaks. (Uiboupini eakaaslane Timo Simonlatser eelistas Tartu Ülikoolis kehakultuurile majandust seetõttu, et kehakultuuriteaduskonda astumine tähendanuks tema sõnul kergema vastupanu teed minemist.)

Otepää spordikooli lõpetanud Uiboupini teine tõsine avaldus käis nimetatud kooli enda kohta. «Ega seal väga kõva õppimise tase olnud,» lausus ta sõna-sõnalt just nii. Mis omakorda peaks panema asjaomased isikud mõtlema: miks peaks noored suusatajad tulema õppima Otepääle, kui seal kõrvade vahelist ruumi just kõige paremini täita ei aidata? (Uiboupin tunnistas, et paljud imestavad, kuidas ta TÜ-sse üldse sisse sai; ent lisas: eks seetõttu, et Otepää kooli tase polnud kuigi kõrge, on tal ülikoolis hakkama saada raskem.)

Kõige imetlusväärsem on õpiedukuse poolest Peeter Kümmel, kes on jõudnud Tartu Ülikoolis juba doktorantuuri ja käis suvel ettekandega esinemas koguni rahvusvahelisel suusatamise konverentsil ning plaanib kevadel avaldada rahvusvahelistes väljaannetes mõned teadusartiklid.

Kui uurisin, miks ta teaduspõllul nii kõvasti rabab, pigem võtku aeg maha ja pühendugu täiega spordile, vastas Kümmel, et see pole võimalik, sest teadus liigub liiga kiiresti edasi ja ta jääb rongist maha. Ning lisas: «Teadus segab vähem sporti, kui sport teadust.» Ja lohutas, et muretsemiseks pole põhjust: «Spordis teen kõike, teaduses teen ka järeleandmisi.»

Järelikult, kui paljud koondislased kõrgkoolis õpivad, pole Alaver neile ilmselt ainujumal. See teeb suusatamise seisu keeruliseks ja paneb kõhklema-kahtlema, kas meil on loota maailma tippu murdjaid. Alaver märkis mulle isegi: «Ega maailma absoluutses tipus väga palju üliõpilasi suusata.» Ta mainis, et kui norralaste uus lootus Petter Northug harjutas mullu 800 tundi, siis ilmselt ta kuigi palju koolis käia ei saanud. Ja tuletas meelde, et sakslane Andreas Schlütter astus kõrgkooli alles tänavu pärast tippspordist loobumist.

«Sporti ja õppimist ühendada ei ole võimatu,» ütles mulle Alaver, «aga see on ülimalt raske.» Eesti nüüdses tippsuusatamises see kogemus igatahes puudub. Kuidas see praegustel noortel õnnestub, selgub Alaveri hinnangul kümne aasta jooksul.

Igatahes keeldus Alaver nimetamast suusatamise ja õppimise ühendamist mingisuguseks uueks mudeliks. Keeldus sellepärast, et see ühendamine pole tulemust tootnud. Ja tulemus – see on üksnes medal rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt, väidab ta.

Selles küsimuses on isegi minusugusel raske talle vastu vaielda.

Foto: Piret Pormeister

Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.

Teisipäev, november 21, 2006

Pullerits: AV jalast ja Kiku peost

Väino Koorberg, SL Õhtulehe peatoimetaja väidab, et Katrin Lust-Buchanan, kes saadab Kroonikale Londonist reportaazhikilde kuulsuste elust, on snitch. Selline inimene, kes toob poolkinnistelt üritustelt või suisa kinnistest ringkondadest toimetusele sensitiivset teavet.

Sel snitchi-värgil on suusatamisega pistmist nii palju, et Eestigi ajakirjanduses jääks paljud probleemid varju, kui poleks häid inimesi, kes tegelikest asjadest ette kannavad. Minu üks snitch teatas mulle eelmisel nädalal järgmist:
Olosel treenijad ütlesid, et Veerpalu jalg on kole paistes ja inetu. Põletik on tugev sees. Tuleks aeg raudselt maha võtta mõneks nädalaks. Aga Alaver kardab, et siis katkeb Eesti edulugu.
Muidugi võiks ju nüüd teha otsekõne Andrus Veerpalule ja Mati Alaverile ning küsida, kuidas jala seis tegelikult on. Aga mis see lisateadmine nii väga juurde annab? Fakt on see, et hea seis ei ole, ja see on väga kurb. Halba seisu tõdes nädalavahetusel ka Eurospordi reporter, kes oletas, et Veerpalul jääb hooaeg vahele. Kui nüüd minna veel oma küsimustega torkima - no jalg on ikka väga halb, eks ole ju? ega võistlemine ei tule vist sel hooajal kõne allagi? -, tähendaks see vaid õli tulle valamist. Mõnikord võib ajakirjanik inimlikust kaastundest ka distantsi säilitada, kas pole nii?

Näiteks Torino olümpial juhtus selline lugu. Suusastaadioni naabruses tähistasid EOK ja kohale sõitnud eestlased Kristina Shmiguni esimest olümpiavõitu. Veini ja õlut oli pudelite kaupa, ei jõutud kõike vist õieti äragi juua (igatahes puudu küll ei tulnud). Ka kobedamat kehakinnitust kanti liudade ja vaagnatega usinalt ette. Selge see, et üritus maksis kena kopika. Aga kui palju?

Nii siis otsustasingi peale passida, et kes selle pralle kinni maksab. Kuni ühel hetkel, kui rahvas hakkas juba laiali vajuma, astuski leti ette Toomas Tõnise, EOK peasekretär, ja võttis taskust välja EOK läikiva krediitkaardi. Baarmen hakkas talle ette lugema, kui palju söödi ja kui palju joodi. Võtsin märkmiku välja ja tähendasin kõik innuga üles. Ainuüksi veinipudeleid tühjendati kolmekümne ringis. Baarmen pakkus, et kui vaja, võib ta taara kokku korjata ja pudelid üle lugeda, aga Tõnise ütles, et pole vaja.

Järsku ilmus Tõnise kõrvale Mart Siimann, EOK president. Ja küsis temalt vaikselt, mida see Pullerits siin teeb. Mis Tõnisel muud üle jäi kui nentida, et paneb kõik kirja. Ja see näoilme muutus, mis Siimanni seejärel tabas, ei lähe mul siiani meelest. Kõigepealt vangutas ta korra pead ja siis vajus näost täitsa ära. Arusaadav: tema laseb Shmiguni võidu auks ja kõigi meeleheaks korraldada uhke peo, aga homme ilmub lehes, et vaat kui palju raha magama pandi.

See summa, olgu see siin esimest korda avaldatud - muidu ju süüdistatakse, et blogides ei ilmu kunagi midagi uudislikku -, oli (kui ma nüüd ei eksi pisut, aga usun, et siiski ei eksi) kolmkümmend viis tuhat krooni. See oli suur raha, sest pärast oli ju tulemas veel kaks kuldmedalit, mis tekitas küsimusi, et kas EOK satub nüüd suurte preemiasummade tõttu pankrotti.

Ja siis, olles näinud Siimanni reaktsiooni, otsustasin, et mina ei pea olema homme see kõige s***m eestlane, kes rahvuspeo raha lugemisega tuksi ja väiklaseks keerab. Tol korral seljatas inimene minus minu kui ajakirjaniku.

Järgmised medalipeod, tuleb tunnistada, muutusid Pragelatos pruukosti poolest üha tagasihoidlikumaks.

Tagasi tänasesse. Milleni Veerpalutus Eesti suusatamises viib, seda nägime nädalavahetusel Gällivares. Kui vaatame numbreid, siis ei saa mööda tõdemusest, et üle pika-pika aja ei olnud Eesti naised sugugi meestest kehvemad. Vaat et koguni paremad. Shmiguni teine koht kaalub üles Aivar Rehemaa ja Jaak Mae 48. ja 50. koha. Tatjana Mannima 67. koht on parem kui Kaspar Koka 77., mis omakorda on sama tagasihoidlik kui Silja Suija 80. koht. Teatesõidus lõpetasid naised 18. ja mehed 21. kohaga. Tehke ise matemaatika ja vaadake, kas meie meeste või naiste suusatamine on praegu maailmakontekstis kõvemal järjel.

Ja naiste seas läheb seis ainult huvitavamaks. Enamikul jäi vist tähele panemata, et ülemöödunud nädalavahetusel sai nn koduperenaiste kategoorias harjutav Kristiina Zotova Olosel esimest korda jagu B-koondise liikmest Kaili Sirgest. Mis tekitas naiste suusatamise telgitagustes küsimuse, kuidas nüüd Zotova MK-sarja starti pääseb. Sest nagunii on eesõigus kohale koondislasel Sirgel. Ent selleks, et pääseda Sapporosse MMile, on Zotoval vaja FIS-punkte. Neid saab kõige paremini just MK-lt. Aga MK-l ta jällegi rajale ei pääse. Nii et surnud ring.

Uurisin asja suusaliidu murdmaajuhilt Paavo Naelalt, kes vastas mu järelepärimisele, mis moodi Zotova löögile pääseks, nii:
Lihtne vastus: Kristina Zotova peab täitma FIS-punkti normi - alla 90 punkti - ja tal on võimalus MK-etapil startida.
Tõenäoliselt ei ole tal probleeme võistelda Otepää MK-l rahvulikus rühmas.
FIS punkte saab lisaks MK-dele ka FIS võistlustelt (näiteks Muonio Tykkikisat, Eestis Jaak Mae karikavõistlus Albus, jms) ja Skandinaavia karika etappidelt. Sel aastal on Eesti meistrivõistluste klassikavõistlus FIS-võistlus.
Kui selle teabe naissuusatajate telgitagustesse edastasin, sain kuulda järgmist:
Jah, nii see on. Naised seda ka teavad. Probleem on selles, et teised tüdrukud on oma FIS-punktid all 90 teeninud MK-l. See on ainus koht, kus saab ilma penaltita punkte. Teistel FIS-võitlustel on konkurents väiksem ja esikoha punktid hakkavad kohe 15st, MK-l aga nullist.
Jääme snitchidelt ootama uusi põnevaid infokilde. Ja loodame, et suusaringkondades ei kulu nüüd edaspidi osa auru selgitamaks, kes need snitchid on, vaid panustatakse ikka põhitegevusele, treenimisele. Sest nagu Gällivare näitas: arenguruumi on.

Foto: Andrus Ansip kingib Kikule villased sokid ja purgi mett
Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix.

Esmaspäev, november 20, 2006

Kerstin Margus: Tormakas treening suretab suutlikkust

Andrus Ansip, ametilt peaminister ja erialalt keemik ja hingelt tuline rahvasportlane, treenis eelmine aasta hirmus valesti, kirjutas Priit Pullerits Postimehe suusalisas. Kihutas Otepää MK-etapi rajal nii kõvasti, nagu torust tuli. Kui Kerstin Margus, Tartu Suusaklubi vanemtreener, Ansipi liigkiirele tempole tähelepanu juhtis, vastas too, et aega vähe – sellepärast peabki kihutama.

Selleks, et lihtkodanikud peaministri viga ei kordaks, jagab Margus (42), 1986. aasta Tartu maratoni võitja, alljärgnevalt nõu, kuidas tavaharrastaja saaks palgatöö kõrvalt end järelejäänud kolme kuuga parimasse maratonivormi viia.

* Nädalas peaks harjutama vähemalt kolm korda: kaks korda argipäeviti pärast tööd ja korra nädalavahetusel. Treeningkorra kestus olgu vähemalt poolteist tundi, nädala lõpus kaks tundi ja suutlikkuse korral rohkemgi.

* Kõige tähtsam on see, et treeningkorrad ei jääks haiguste tõttu vahele. Sest pärast haigust on raske taas otsast alustada ning varasemale tasemele küündida. Mis ei tähenda põrmugi, et haigena peaks trenni tegema – ei, see oleks veelgi hullem kui trenni vahele jätmine.

* Seni kui maapind püsib must, tuleks käia keppidega matkamas ja teha jõutrenni. Matkamine ei ole mingi kepikõnd: valitud rajal olgu tõusud, millest rühkida küll üles kõndides, kuid tasased lõigud tasub läbida kerge jooksuga. Jõutreeningul tasub eelistada nn ringmeetodit: treenida kõhtu, siis selga, seejärel hüppenööriga pöida, jne. Kui ühte harjutust on tehtud minut, võiks pool minutit puhata, enne kui uue harjutusega alustada.

* Kasuks tuleb rullsuuskadega sõitmine, ehkki klassikastiilis harjutades võivad nad luua petliku tunde, sest rullikud on alati ideaalse pidamisega.

* Kui eesmärk on sõita talvel peamiselt klassikajõuproovidel, võiks treeningul olla klassika- ja uisustiili vahekord 80:20. Kui treeningpäeval satub olema vilets ilm, tasub sõita pigem uisku, kui saada keerulistes oludes viletsalt määritud klassikasuuskadega halb kogemus.

* Juua tasub iga 20-30 minuti järel. Kindlasti tuleb juua kohe pärast trenni, et taastumisprotsessid korralikult käivituksid.

* Tehnika viimistlemiseks tasub aegluubis videopildilt uurida, kuidas suusatab näiteks Andrus Veerpalu, ning ennast filmida ja küsida nõu mõnelt asjatundjalt. Nood toovad kiiresti esile, mida teete valesti ja mida parandada.

* Pärast iga treeningut tuleb lihaseid venitada. Kasuks tulevad ka saunas käimine ja ujumine – ent sauna ei maksa minna pärast koormavat treeningut, mil kõik mahlad on organismist niigi välja pigistatud. Massaaž on pigem laiskadele harrastajatele, kes ei viitsi ise oma lihaseid venitada ning tahavad, et keegi selle töö nende eest ära teeks.

* Jaanuaris võib teha kordustreeningut: sõita näiteks kilomeetri 80 protsendiga maksimumkiirusest, siis veidi puhata, seejärel sõita uus lõik 80 protsendiga, jne.

* Enne maratoni ei pea tingimata omal nahal järele proovima, mida tähendab 60 km läbimine. Vajaliku tunde saavutamiseks piisab ka 40 km pikkusest suusasõidust.

* Sel, kes suudab enne Tartu maratoni koguda vähemalt 500 treeningkilomeetrit, ei peaks rajal raskusi tekkima. Kuigi, tõsi, viimased 5 km on alati rasked, ole sa kas või nii hästi treenitud, nagu näiteks Raul Olle.

* Ja ettevaatust: mitte harjutada liiga intensiivselt! Ehk mitte teha Ansipit.

Foto: Tartu Suusaklubi vanemtreener ja tegevjuht Kerstin Margus näitab astesammu.
Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.

Reede, november 17, 2006

Pullerits: A-koondise sihid tule alla!


Mida arvata eilse Postimehe vahel ilmunud Suusalehes avaldatud A-koondise eesmärkidest? Siin on mõned mõtted.

Kristina Šmigun - võita MK-sari.

Ma tean, et Kiku teab seda, et ma tean, et tekitan temas allergiat. Osalt varasemail hooaegadel publitseeritud kriitiliste kirjutiste tõttu, kuid veelgi enam küllap intsidendi tõttu eelmise aasta Suverullil.

Usutlesime pärast Kristina võitu teda kolmekesi: mina, minust kaks korda suurem Tarmo Tiisler raadiost ja kolm korda suurem Gunnar Press Õhtulehest. Igatahes ütles Kristina oma rõõmsa jutu sees midagi sellist, kus oli meie, usutlejate arusaamise järgi, sees ilmselge vastuolu eelnevaga. Press, kes seisis tema paremal käel, juhtis sellele tähelepanu, aga kuna mina seisin otse Kristina vastas, sai ta lugeda minu kimbatuses reaktsiooni mu näolt. Ju see polnud kena reaktsioon, nii et Kristina sai pehmelt öeldes väga pahaseks. Igatahes järgnes tema noomiv sõnavõtt minu aadressil, mille käigus jõudsin ainult silmanurgast märgata, kuidas kogukad Tiisler ja Press järjest kaugemale tõmbusid. Lõpuks tunnistas Kristina, et ta on otsekohene inimene ja parem öelda kõik hooaja eel välja, kui hakata talvel susima. Mis on täitsa õige mõte.

Hiljem palusin tema ees juhtunu pärast vabandust. Ometi on mul sest saadik tunne, et Kristinat tabavad paratamatult mind nähes kahtlused, et äkki püüan talle nurga tagant ikka kuidagi ära äsada - mis, käsi südamele, ei ole nii. Olen tema kahtlusi tajunud selgelt siis, kui olen intervjuude käigus kuulnud-näinud tema mõningaid reaktsioone minu küsimuste peale. Nagu öeldakse: kala on sees minu kui ajakirjaniku ja tema kui sportlase vahel. Optimaalseim lahendus, mille olen leidnud: parem tema nina all tagaplaanile hoida. Et ta saaks rahus oma tööd teha.

Verdikt: hooaja eesmärgi täidab, sest kui ta midagi sihikule võtab, siis Torinos tõestas, et saab sellega hakkama, ning teiseks on tal piisavalt kogemusi, et suuta jõuvarusid hooaja peale ühtlaselt planeerida.

Andrus Veerpalu - kõrgeimad kohad MMi 50 km-s ning Lahti ja Holmenkolleni MK-etappidel.

Veerpalu on minu silmis ideaalse Eesti mehe musterkuju. Töökas ja pühendunud. Sihikindel ja oma tegemistes üksjagu fanaatilinegi. Ei ärple ega mölise, vaid tegutseb. Isegi tema pikaldasena näiv mõtlemine ja napisõnalisus on ääretult sümpaatsed. Lisaks neli last! Kaks autot. Ja üks naine. Kaunist majast rääkimata. Isegi Norra vananevad naisajakirjanikud on temast vaimustuses - nii kena mees!

Aga olgu siin ka üks saladus paljastatud: Veerpalu ei ole sugugi alati napisõnaline. Miks temast on kujunenud seesugune mulje, on ajakirjanduse teene. Ja see karuteene tuleneb sellest, et ajakirjandusel jääb tihtipeale vajaka nii olulisest kutseoskusest - oskusest kuulata. Aasta tagasi sõitsin bussiga Eesti koondise seltsis Oslost Beitostoleni MK-etapile ning istusin mõnda aega Veerpalu kõrvale, et uurida, kuidas pikk ettevalmistus Soomes edenes. Ja kui oma küsimusi mitte kogu aeg vahele toppida - aga see on sageli ajakirjanike universaalne kutsehaigus: armastada kuulata ise enda küsimusi -, vaid anda Veerpalule aega rääkida, siis tuleb sealt mitu-mitu-mitu korda rohkem kui kaks lauset, mille ajakirjandus on Veerpalu sõnavõttude keskmiseks pikkuseks rehkendanud.

Verdikt: hooaja eesmärgid jäävad täitmata. Kuigi tema põhivõistlused jäävad talve teise poolde, ei ole pikaldane põlvehäda kõigest hoolimata paranenud, mistõttu on raske nüüd, mil koormused peaks vaid intensiivistuma, imet oodata. See pole mingi lodiluu, mis naksti kokku kasvab. Põlves on kõõlused ja need on teadagi visad paranejad. Liiati usun, et Veerpalu on nii tark sportlane, et tundes, kuidas põlv jätkuvalt täisjõuga tegutseda ei luba, pühendub viimaks põhjalikule ja rahulikule ravile, et siis uuel hooajal taas favoriidiina rajale tulla.

Jaak Mae - teha MMil elu parimad etteasted 50 km-s ja skiatlomis ning jõuda MK-sarjas 15 km-s pjedestaalile.

Mae on see mees, kes on teinud minuga ühe rängima inimkatse. Ühel suvel, kui olin meestega lõpetanud Väikse Munamäe nõlvadel kahetunnise imitatsioonitreeningu - misjärel Alaver ennustas, et järgmine päev mul jalad valutavad, ja ta ei eksinud -, läks Mae koduteel Tehvandi baasi võtma veel kurikuulsat Tehvandi tõusu. Pani nagu põder minema. Mäe all jäid talle järele vaatama Raul Olle ja Anti Saarepuu ja keegi oli vist veel. Hakkasid siis mind ässitama, et mingu ma Maele järele.

Ässitusest mitte tuld võtta olnud argpüksluse tunnus. Paningi ajama. Aga Olle, kõige kõvem ässitaja, hõikas, et ärgu ma jooksku, vaid ikka hüpetega, hüpetega tuleb minna!

Umbes poolel tõusul sain Maele sappa. Ja tundsin, et nüüd on küll lagi ees. Aga puhtalt selleks, et ässitajaile mitte rõõmu pakkuda, pongestasin Mae kannul lõpuni. Ja üleval, endal hing niidiga kaelas, tundsin end peaaegu kangelasena.

Kuni Mae, kes polnuks nagu õieti soojagi saanud, pöördus minu poole ja ütles, et võistlustel jaksab ka iga mees Tehvandi üks kord ära võtta. Aga kas ka kolmandal või neljandal korral - vaat sealt kärisevad vahed sisse.

Verdikt: 50 km-s teeb elu parima sõidu, sest sel alal pole ta latti liiga kõrgele ajanud, kuid skiatlomis ta neljandaks ei tule. Otepääl jõuab MK-sarjas pjedestaalile, muudel etappidel mitte.

Anti Saarepuu - jõuda MK-sarjas sprindi koguarvestuses esikümnesse.

Alatihti, kui mõte liigub Saarepuule, tuleb meelde tema jahmunud-üllatunud pilk. See oli siis, kui jooksin meeste A-koondisega Tehvandil 5x1200 meetrit, iga lõik eelnevast kiiremas tempos. Saarepuu startis umbes pool minutit enne mind, et Tarvo Kiudma ja Lauri Rannama saaks iga lõigu lõpus laktaadi määramiseks verd võtta. Ja neljanda lõigu lõpus, kui lähenesin verevõtupunktile, heitiski Saarepuu pilgu üle õla ning mulle on siiani sööbinud mällu, et ta ei suutnud uskuda: kuidas see suvaline mees talle küll järele on jõudnud.

Ausalt öeldes läksingi sinna trenni eesmärgiga vähemalt mõnele suusamehele viimasel, täiest jõust joostaval ringil ära teha. Saarepuu näis sama hästi kui kindel ohver. Seni, kuni tulin viimaselt ringilt.

Selleks ajaks, kui ma viiendalt lõigult saabusin, oli Saarepuu piltlikult öeldes juba dushi altki läbi käinud ja pakkis kotti kokku. Minu viimase, maksimumkiirusel läbitava ringi aeg oli pikalt-pikalt viimane. Veerpalule tuli kaotast tervelt 45 sekundit. Pagana pihta, mõtlesin, nii palju ei võidaks mind ka 1000 meetri jooksu maailmarekordimees. Mis tekitas mõtte, et ju Veerpalu ongi see mees, kes oleks võinud teistsuguse alavaliku korral Eesti hääbunud keskmaajooksu pinnal hoida.

Verdikt: Saarepuu täidab eesmärgi, sest see on realistlik. Ausalt öeldes lootnuks, et ta seab endale siiski kõrgemad sihid. Sest millal ta siis lõpuks päris tippu kavatseb jõuda, kui ta eesmärke nii väikeste sammudega edasi nihutab?

Priit Narusk - võita sprindis MK-etapp ja pääseda MMil esikümnesse.

Ma ei saa aru, miks teda Schwarziks kutsutakse. Seletatud on, et sellepärast, kuna ta nägevat välja nagu Schwarzenegger. Sel juhul paistab suusatajatel olema küll väga omapärane nägemine. Veerpalust on ta muidugi suurem, aga Arnie on siiski mees hoopis omaette mõõtkavast.

Nimekaimu kohta on raske midagi põhjapanevat öelda, sest ta on kogu aeg nii asine ja tõsine. Isegi Alaver naeratab minu arust rohkem.

Verdikt: MK-etappi ei võida, kuigi eesmärk oma kõrguses on iseenesest sümpaatne. MMi esikümnest jääb napilt välja, sest lõpukiirendusest tuleb otsustaval hetkel vajaka.

Kaspar Kokk - sõita MMil ja MK-etappidel üle senised paremad tulemused.

Olgu siin veel üks tõsiasi paljastatud: Kaspar ei ole ainult minu koolivend Miina Härma gümnaasiumist (ehkki ma lõpetasin kooli aasta pärast seda, kui tema alles sündis), vaid on miskit pidi ka mu sugulane. Aga kuidas täpselt, seda pole paksust Pulleritsude sugupuu raamatust vist järele uurinudki.

Sel juhul on seis muidugi sant: ma pole isegi mitte suguvõsa kõige kõvem suusataja. Tegelikult ka mitte teine. Valgamaa suurtalunik Mati Nurm, veel üks sugulane, on mind samuti kõigil maratonidel võitnud. Aga see aasta, usun, et saan vähemasti temast jagu. Kuuled, Mati!

Verdikt: eesmärgid jäävad täitmata. Eelmine hooaeg oli talle tegelikult pööraselt edukas, mistõttu on raske uskuda, et tänavugi samasugune areng jätkub. Kuskil tuleb korraks seisak, kuid loodan, et sel hooajal laob sugulaspoiss vundamendi, millelt järgmisel hooajal teha tõeliselt suur edasihüpe. Viimasel ajal tundub, et teda on ümbritsenud ka väsimuse aura.

Peeter Kümmel - pääseda MK-sarjas sprindis kuuma gruppi ja MK-etappidel alati 30 hulka.

Hästi viisakas noormees. Üleüldse on kõik Alaveri mehed hirmus korraliku kasvatusega. Neile ei pruugi küll iga kord meeldida, mis hinnanguid ajakirjanikud nende esinemistele annavad, kuid eluilmas ei ole ma juhtunud kuulma või nägema, kuidas mõni neist kirjatsurad sinnasamusesse läkitaks, nagu seda on teinud korduvalt jalgratturid.

Aga ta õpib liiga palju. Mõelda vaid, ta on otsaga juba doktorantuuris! Raske on uskuda, et kui ta tahaks päris tippu jõuda, suudab ta samal ajal ka sama edukalt tarkust taga nõuda. Ma ei usu sellesse õppimist-sportimist ühendavasse uude paradigmasse, mis näikse Eesti suusatamises üha rohkem levivat. Sest nagu teab ka Alaver: näiteid selle mudeli edukuse kohta ju pole.

Verdikt: kuuma gruppi pääseb küll, aga teine siht on pärast Düsseldorfi etappi kokku kukkunud. Kui alustada siit ajahetkest uut arvamist, siis pakun ikkagi, et kõigil etappidel ta 30 hulka ei jõua.

Aivar Rehemaa - jõuda MMil 50 km-s ja skiatlomis 20 sekka.

Jimmy on veel üks kena ja viisakas noormees A-koondises. Poolteist aastat tagasi, kui oli just lõppemas tema üks õnnetumaid hooaegu, käisin tal Otepääl külas. Tahtsin uurida, et mis ta ise arvab, miks hooaeg nässu keeras. Ta võttis kapist välja oma treeningpäevikud ning hakkas minu küsimuste abil oma käekäiku analüüsima. Ja kui ta siis intervjuu käigus tunnistas, et avastab ise ka enda kohta asju, millele seni polnud mõelnud või tulnudki - siis siin on sõnum kõigile sportlastele: kui miskit on viltu, kutsuge ajakirjanik endale külla ja rääkige ausalt, südamest, endale vassimata otsa vaadates, ja te näete, et sellest võib tõusta kasugi.

Jimmy'l ilmselt tuli kasu. Eelmisel talvel, kui ta oli lõpetanud Torino olümpia 50 km neljanda kümne algul, aga püsinud 45 km rahulikult suures pundis, oli ta lõpuks ikkagi ääretult rahul. "Ma olen tagasi!" teatas ta rõõmsalt.

Verdikt: eesmärgid jäävad mõlemal distantsil siiski täitmata. Aga napilt. Sest konkurents tipus on liiga tihe. Kuid juba Suverullil nägin, et ta ülakeha on muutunud turjakamaks, mistõttu usun, et tuleval hooajal näitab ta algava talvega võrreldes sootuks uut kvaliteeti.

Erkki Jallai - peaasi, et tervis püsiks korras ja saaks treenida.

Eelmise hooaja hakul oli Erkki tunnistanud ühele suusategelasele, et treenida ei ole ta küll kuigi palju saanud, aga tahtmine on suur - hirmsasti tahaks võistlustel panna.

See tahtmine võib olla kas või maailma suurim, aga kasu sellest pole. Mäletan, kuidas läksin tudengina ühel talvel jooksma TÜ sisehallis 1000 meetrit alla 2.30. Tahtmine oli hirmus kõva. Kaks ringi läkski kergejalgselt 2.30 tempos, aga siis hakkas tasapisi üha raskemaks minema. Ja poolteist ringi enne lõppu põrutas üks Rebase-nimeline kutt minust lennukal sammul hoopis mööda. Pärast raskel jalal ja psühholoogiliselt lööduna lõpetamist istusin tükk aega pettununa rajal ega suutnud mõista, kuidas suutsin suurest tahtmisest ja keskendumisest hoolimata joosta vaid 2.37.

Tahtmine on taevariik. Otsustab siiski reaalne treenitus.

Verdikt: hooaja eesmärgi täidab, sest enam tagasihoidlikumana ei ole võimalik seda seada.

Hooaja lõpus loeme siis punktid üle, mis läks täppi ja mis mitte. Ja kui enamik ennustusi läheb võssa, pole selles ometi midagi imelikku. Ma pole näiteks kohanud nii väära prognoosi, kui tegi Mati Alaver mullu enne Beitostoleni MK-etappi. Aga see teebki spordi huvitavaks, et ei me resultaate ette tea. Eriti, kui need ei sõltu absoluutselt meist.

Fotodel: Eesti suusakoondis ja Eesti suusakoondise liikmed.
Fotode autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Neljapäev, november 16, 2006

Smutov: Täiesti ebaterved jalad

Kõik sai alguse sellest, et ma ei saanud ühel hommikul enam kõndida. Täiesti lambist, nagu öeldakse. Magama minnes oli kõik korras, kuid ärgates oli parema jala päka all meeletu valu. Valu oli aga veider, sest pärast mõningast jalutamist hakkas ta kaduma ja 15 minuti möödudes oli valu pea märkamatu.

Sellest järeldasin, et venitasin arvatavasti mingit lihast-kõõlust ja valu kaob iseenesest. Loomulikult ei kadunud. Nii liipasin ringi kolm-neli päeva ja otsustasin lõpuks arstide poole pöörduda. Arsti juurde minek on muidugi A-rühmale sobiv ülesanne, sest vabu aegu pole kuskilt leida.

Seega Elite kliiniku arsti Aivar Pintsaare juurde jõudes oli valu juba paar päeva kadunud. Doktor pakkus siiski, et valu tegi närv, sest selline närvivalu kestabki umbes poolteist nädalat. Pärast Pintsaare külastamist läksin veel ka doktor Toomas Teini juurde, sest olen temalt varemgi kasulikku nõu saanud. Teini diagnoos oli Pintsaare omale sarnane ja lisaks leidis ta selle nõmeda närvi üles. Seejärel käskis Tein mul toas ringi jalutada ja pärast mõningat jälgimist teatas, et mul on kõrge pöid.

Kõrge pöid? Põhimõtteliselt on see lampjalgsuse vastand ehk kui lampjalg toetab täie tallaga maha, siis minu puhul on koormus väliskülgedel (võid vaadata ka loo pilti, selgitan seda hiljem). Et koormus on väliskülgedel, tulevad ka vigastused, sest jalg on pidevalt nö ebastabiilses asendis.

Kuid kas ma olen ainuke naljaka jalaga inimene? Lasen rääkida Lasnamäe Tervisekeskuses Medicum jalalabauuringutega tegeleval Lehte Pärnal, kes vestles SL Õhtulehe reporteriga (pika artikli leiab SL Õhtulehe 13. novembri lehe spordirubriigist).
«Olen viie tööaasta jooksul näinud vaid kaht paari täiesti terveid jalgu,» ütles Lehte Pärn. USA ortopeedide assotsiatsiooni andmetel kannatab ligi kolmveerand täiskasvanud ameeriklastest selja-, jala-, põlve-, kaela- ja peavalude all seoses surve vale jaotumisega jalalabale käimise ajal.

Õigesti valitud tallatoed võimaldavad mitte üksnes vabaneda valust, vaid reguleerivad ka lihastoonust, sundides tööle ka kõige «laisemad» lihased. Ühtlasi hoiavad tallatoed ära jalalabade võimalikud sporditraumad ja jalalaba defekti edasiarenemise.
Nii käskis Tein mul minna jalgu uurima. Panin aja kinni Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus ning nõudsin Footscan-uuringut. Kui juba, siis juba. Ja nüüd taas väljavõte SL Õhtulehe artiklist.
Eestis tehakse nii jalalaba staatilist koormusjaotuse mõõtmist (ehk podomeetriat) kui ka dünaamilist kõnni analüüsi. Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus tehtav Footscan-uuring on täpsem, selle abil on võimalik põhjalikult hinnata jalale mõjuvaid jõude ning selle alusel hinnata jalgade seisundit. Uuringuga saab teha staatilisi ja dünaamilisi mõõtmisi, ühe ja mitme sammu analüüsi, jälgida jalatalla koormuse muutumist ja raskuskeskme liikumist reaalajas.
Pääsesin 2. novembril spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku direktori Rein Kuiki vastuvõtule. Kõik käis väga kähku – jalutasin mingi raja peal umbes viis korda ja andmed olidki arvutis, mis kuvas artikli juures oleva pildi. Midagi üllatavat polnud – jala koormusjaotus on vale (pildil on näha, et koormus on ainult ühel küljel, normaalne on vist - ma pole päris kindel, sest ma ei leidnud väga head lehekülge, kuid see pilt meenutab Kuiki seinal olnud pilti - selline jaotus http://www.monte.co.jp/footlab/ft_footscan_img/top/footscan_top2.jpg) ja sellest arvatavasti ongi vigastused tekkinud. Doktor Kuik joonistas mulle vajalikud sisetallad ja poole tunniga oligi protseduur lõppenud.

Sisetallad tõin kliinikust ära umbes nädala pärast. Nüüd käingi jalatugede või meditsiiniliste sisetaldadega (nimetus polegi ehk nii oluline) ja kogu lugu läks maksma 1250 krooni. Eks näis, kas on ka kasu. Igatahes tunnen ennast kindlamalt ja seegi on hea. Taldade kandmisest ja nendega harjumisest kirjutan mõne nädala pärast. Praegu on see minugi jaoks väga uudne värk.

Üldiselt soovitaks aga isegi tervisesportlastel sellisesse kontrolli minna (võib ka odavama uuringu tellida). Tean, et Priit on käinud, sest nägin Postimehe fotobaasis vastavaid pilte. Tema tulemust ma küll ei tea, pole jõudnud küsida. Kasu on sellest uuringust kindlasti - kasvõi nö hingerahu saamiseks.

Foto: Martin Šmutovi koormustesti tulemused.
Foto autor: Erakogu.

Kolmapäev, november 15, 2006

Pullerits: Veerpalust ja uisusammust

Trehvasin hiljuti ühe endise suusatuusaga, kes tegi omal ajal väga tublisid starte, ikkagi NSV Liidu tasemel, ja kuulsin huvitavat nägemust selle kohta, miks Andrus Veerpalu ei suuda kõvasti uisku sõita. Kui paar üksikut sähvatust MK-sarja suusavahetusega sõidus välja arvata.

Ei mina ega vana suusahunt pretendeeri väitma, et see nägemus oleks lõplik tõde, kuid nagu öeldi vanas filmis Stirlitzi kohta, on see igal juhul "materjal dlja razmõshlenija".

Nimelt on vana suusatuus pannud tähele, et Veerpalu mahajäämus uisusõitudel kipub tekkima just tasastel ja sirgetel lõikudel niipea, kui ülejäänud mehed grupis pisutki gaasi vajutavad. Vahe ei teki sugugi tõusudel, kus ta kannatab enamasti liidritega kaasa minna. Milles on aga suusatuusa väitel klassika- ja uisustiilis sõidu peamisi funktsionaalseid erinevusi? Nimelt selles, et kui klassikas saab laskumistel jäljes libisedes puhata, siis uisus tuleb pidevalt tööd teha, ka laskumistel. Aga Veerpalu, väitis suusatuus, ei suuda pikka ja pidevat pingutust taluda, vaid vajab väljakujunenud klassikasõitjana vahepeal hingetõmbepause.

Ja see tuleb vana suusatuusa hinnangul sellest, et Eesti koondises on ilmselt liiga vähe rõhutud jooksu osatähtsusele. Jooks on ju ala, kus pead kogu aeg töötama, erinevalt rullidega harjutamisest, kus tulevad ikka sisse puhkehetked. Tõsi see on, et ega Suverullil ole Eesti murdmaamehed jooksus kunagi kuigi sädelevaid tulemusi näidanud. Hoopis laskesuusataja Indrek Tobreluts on olnud kõige sitkem silkaja.

Huvitav, milline on selles küsimuses teie arvamus? Äkki leiame siin kamba peale mingi idee, miks uisustiilis asi ikka lonkab ja kuidas seda asja parandada.

Samuti on teada, et Veerpalul on tekkinud uisku sõites jalakrambid. Las ma seletan, kus. Lauri Rannama, koondise füsioterapeut, näitas mulle kunagi mu enda jala peal, kus on Veerpalu probleem. Katsuge oma sääreluud keskkohast ning liikuge sealt sõrmedega paar sentimeetrit jala väliskülje poole. Pingutage varbaid enda poole. Kas tunnete, kuidas üks pikk kõõlus pingesse läheb? See ongi Rannama kinnitusel Veerpalu uisusõidu üks takistajaid - seal läheb krampi.

Eile kohtusin Uno Leistiga, kes oli 1980. aastate keskel üks uisustiili maaletoojaid Eestis. Ta püüdis ühe esimesena sõita Nõukogude Liidus vähemasti pool võistlusmaad uisusammuga. Ja meenutas, kuidas Mati Alaver oli toona kahtlust avaldanud, et kas uisusamm ikka efekti annab - sest seda pole ju veel uuritud. Samuti oli Alaver Leisti sõnul kahelnud, kas kogu 30 km võistlusdistantsi on inimene ikka üldse suuteline uisustiilis läbi sõitma.

Toona, 1980. aastate keskel, toimus kurikuulus MM, kus venelased tänu uisusammu mittevaldamisele kõrbesid. Kevadel peeti Liidu treenerite seminar, kus tollased spordipealikud olid Leisti mäletamist mööda suusatreenereid noominud, et kus te silmad küll on olnud, kui ülejäänud maailm on uisusammule üle läinud. Ja kurjustasid, miks küll pole õppust võetud Leistilt ja Ivan Garaninilt, kes kodustel jõuproovidel üritasid esimestena uues stiilis liikuda.

Kas selleski loos, kui Stirlitzi filmi tsiteerida, pole ainet mõtiskluseks? Ka nüüdisajal.

Foto: Pildil Andrus Veerpalu.
Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix.

Teisipäev, november 14, 2006

Smutov: Ebameeldivad jõutreeningud

Mõtlesin kirjutada eelmisel neljapäeval, kuid ei suutnud. Jalad värisesid ja see segas mõtlemist. Kirjutan siis täna, kuigi käed ja selg valutavad. Ausalt öeldes ei saa ma Priidust aru - miks ta end piinab ja teeb mingeid täiesti arusaamatult keerulisi ja raskeid treeninguid. Vormis püsimiseks piisaks ju lihtsalt ujumisest või jooksust, kuid tema paneb muudkui mahvi juurde.

On ju niigi selge, et Tartu maratoni rajal ta esikohtade eest ei võitle ja spordis pole vahet, kas saada sajas või tuhandes koht - võit see pole. Kuid arvatavasti on tal mingi salaplaan või tahab ta lihtsalt endale ja teistele muljet avaldada.

Eriti õudne on muidugi see, et nüüd harjutan Priidu moodi minagi. Poolvabatahtlikult, sest tegemist on suusakooli trennidega ja katkestada või täiega viilida ma küll ei kavatse. Seega teen asjad kirudes kaasa, kuigi mulle pole jõu- ja ilutreeningud kunagi meeldinud. Võiks suisa öelda, et ma vihkan selliseid trenne.

Igatahes. Eelmisel kolmapäeval tegelesime Tartus Toomemäel trepiharjutustega – põhiliselt kombineeritud hüpped, kuid ka venitused ja vahepeal lõdvestavad jooksud. See trenn on ametlikult esimene, mille keskel oli mul tunne, et oksendan sisikonna tühjaks. Ma olen selliseid lugusid kuulnud küll – kuidas sõdurpoistel on lastud kõht head-paremat täis toppida ja siis on nad halastamatult matkama saadetud. Suurepärases seriaalis «Band of Brothers» (Eestis jooksis vist nime all «Relvavennad») harrastas selliseid trikke ka Easy Company algne juht kapten Herbert Sobel, keda mängis «Sõpradest» tuntud David Schwimmer. Oksendama ma loomulikult ei hakanud, kuid juba tunne oli hirmutav. Kuid umbes kuu pärast tahaks seda treppide värki uuesti proovida.

Kerime nüüd eilsesse. Alustasime treeningut umbes kuuekilomeetrise jooksuga (seni pikim distants, mille ma olen järjest vabatahtlikult jooksnud, jalgpallis sibatud distantsid kujunevad kohtumise vältel). Edasi tuli läbida üheksast harjutusest koosnev tsükkel ja iga harjutus kestis minuti. Seejärel tegi sama paariline. Et minul paarilist polnud, tegin kõik asjad topelt – lõpuks andis keha muidugi mõista, et see oli viga, kuid väga hull polnudki.

Minu nimekiri oli selline: kummidega klassikalises stiilis sõitmine, väljaasted (kaelas rippus liivakott), kangiharjutus (hantlid tuli tõsta õhku kaela tagant), jalatõsted (pikali olles ja keha pidi ka õhus olema ehk toetuma alumise jala peale), kosmonaut (kätekõverdus, sealt kükki, sealt hüpe), paaristõuked (nagu ergomeetril, aint seistes), kummardused (liivakott kaelas), kangiharjutus (seekord tuli hantleid tõsta selja taga), kõhulihased.

Seeria lõppedes jooksime viis minutit ja siis tuli kõik uuesti läbida. Seekord olid harjutuste pikkuseks 30 sekundit, kuid teha tuli täie jõuga. Päeva lõpetas kilomeetrine jooks, mille lõppedes oli tunne küllaltki tühi, komberdasin autosse ja sõitsin koju.

Pole vist vaja mainidagi, et selliselt pole ma kunagi treeninud - pole ka treeningpäevikut ja kogemusi. Natuke olen innustust saanud sellest, et Tartu FMi projektis «Kahe kuuga suusatajaks» osalejad treenisid samuti alguses kaks korda nädalas. Lisaks alustasid nad alles detsembris.

Seetõttu huvitabki mind nüüd treening kui selline. Praegu on trennid esmaspäeval ja kolmapäeval. Kas ma peaks midagi tegema ka näiteks reedel või laupäeval? Praegu pole teinud, kuid ehk oleks mõttekas joosta näiteks viis kilomeetrit? Igasugused arvamused on oodatud. Lisaks loodan selle või järgmise nädala jooksul ühe eriarsti vastuvõtule pääseda ja 21. novembril pean minagi läbima tööandja poolt korraldatud ülevaatuse, millest Priit juba kirjutas. Eks näis, mis räägitakse.

Foto: Pildil hantlid.
Foto autor: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix.

Pullerits: Petlik välimus

Eile küsis Hindrek Riikoja, kolleeg majandustoimetusest, kes oli just soetanud endale viiekohalise hinnaga võidusõiduratta, et kas ma vormi ikka enne proovin ka, kui maratonide hooaeg pihta hakkab. Selle küsimusega vajutas ta enda teadmata pisut hellale kohale.

Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt külastavad mind tõepoolest kahtlused, kas sellest suurest trenni tegemisest mingit kasu ka ikka tõuseb. Seda enam, et proovida pole vormikõvera tõusu või langust või paigal tammumist tõepoolest enne võimalik, kui alles tuleval aastal. Senimaani tuleb tuima tööd teha. Samas ei oska enesetunde pealt öelda, kas nüüd, pärast kaheksat nädalat sihikindlat harjutamist professionaalse treeneri plaanide järgi, olen oluliselt võimsam ja sitkem kui varem.

Aga võib-olla tunne ja välised parameetrid ei peagi midagi suurt ütlema. Mäletan, kui usutlesin suvel Torino olümpia suusakuningat Jevgeni Dementjevit (jah, just tema oli oma kulla ja hõbedaga Torino mängude edukaim suusamees) ja imestasin: kuskilt otsast ei paista, et see mees võiks kõva suusaäss olla. Lühem kui mina. Kuidagi kergelt kühmus. Olekult täiesti tavaline lihtne vene poiss. Aga pane talle suusad alla - ja siis näitab pea kogu maailmale kandu.

Või teine mälupilt, üle-eelmisest talvest Otepäält enne MK-etappi. Käisin Vene koondise suusaboksis, kus neile enne treeningut sõiduvahendeid ette valmistati. Palusin neid Postimehe tarvis koondise ühispildile. Ja kui nad siis ringi keerasid ja rajale suundusid, imestasin, et poisid näevad välja nagu pliiatsid. Puusadest ja reitest nii kitsad ja peenikesed. Olen alati arvanud end saledate kilda, aga nendega võrreldes olin lausa pakk.

Või kolmas pilt, möödunud suve Suverullilt. Andrus Veerpalu ei saanud põlvetrauma tõttu jooksurajale minna ja käis niisama lühikestes pükstes võistluspaigas ringi. Seda, et tal on imeliselt peenikesed kõõlused ja efektselt pikad saledad lihased, olin märganud juba siis, kui paar suve tagasi tema kannul Tehvandi ringil imitatsiooni tegin. Aga Suverullil, kaugemalt vaadates, tundusid ta jalad veelgi peenemad, kui varasemast mällu olid sööbinud. Mitte küll nii peenikesed, nagu Etioopia või Keenia jooksjatel, aga pigem siiski ühte mõõtu nonde jalgadega kui minu, niigi keskmise eesti mehe omadest üksjagu saledamate koibadega.

Ja olgu neljas pilt kah, soolise tasakaalustatuse mõttes. See tuleb naiste seast. Telepilt ju näitab, et Katerina Neumannova on suurem kui enamik konkurente. Jah, nii see on. Aga kui panna keskmine eesti naine tema kõrvale, siis tundub, et pikkuses jääb ta enamikule alla. Rääkimata naiste ülejäänud maailma suusaparemikust. Suurem jagu on nii-nii väikesed, kas või näiteks Julija Tshepalova. See tekitab paratamatult küsimuse, kuidas nad küll üldse sõita jõuavad.

Niisiis: välimus on petlik. Ja selle alusel ei maksa suusatamises suuri järeldusi langetada.

Töötervishoiu arst, olgu lisatud, tunnistas ka, et jätsin talle alguses tavalise kirjatsura mulje. Aga kui ta oli mu südametöö andmed võtnud ja neid tabelisse hakkas kandma, siis avastas, et tabelis tuleb vastavatest ridadest puudugi. Lisas siis, et peab oma arvamust korrigeerima.

Nõnda et äkki võib trennist ikkagi ka kasu tulla, kuigi see väliselt välja ei paista. Kuid mis parata: kontrollida saab seda alles uuel aastal maratonidel. Muudele võistlustele pole minusugusel (kirjatsural) asja.

Foto: Pildil Venemaa suusakoondise liikmed, vasakult Jevgeni Dementjev (87), Vladimir Vilissov (79), Nikolai Pankratov (90), Mihhail Ivanov (76), Sergei Novikov (77) ja Vassili Rotshev (88). Pilt on tehtud aastal 2005.
Foto autor: Ove Maidla / Postimees / Scanpix.

Esmaspäev, november 13, 2006

Pullerits: Pisut komprat

Nagu lubatud, siis suusaliidu peasekretäri Jüri Järve palvel ka midagi kõmulisemat, mis enda ümber kahtlast valgust heidab. Ehk siis komprat.

Alustada võiks kompraga suusaliidust endast, kellega koostöös panin kokku järjekordse Suusalehe, mis - märkige see kuupäev nüüd endale kalendrisse - ilmub reedel, 17. novembril Postimehe vahel. Seal oli ühes loos selline koht:

"Andrus Ansip, ametilt peaminister ja erialalt keemik ja hingelt tuline rahvasportlane, treenis eelmine aasta hirmus valesti. Kihutas Otepää MK-etapi rajal nii kõvasti, nagu torust tuli. Kui Kerstin Margus, Tartu Suusaklubi vanemtreener, Ansipi liigkiirele tempole tähelepanu juhtis, vastas too, et aega vähe – sellepärast peabki kihutama."

Suusaliidu juhtkond hakkas pelgama, et kui Ansipi valetreeningu kohta seesugune info nende firmamärgi alt välja läheb, siis on kuri karjas (ja äkki keeratakse veel rahakraanid ka kinni, söandan oletada hirmude tagamaid). Igatahes leppisin suusaliiduga kokku, et teavitan Ansipit ilmuvast kriitilisest materjalist ja kui ta sellest kurjaks ei saa, siis ärgu ka suusaliit pabistagu.

Ansip on alati mõistlik mees olnud. Ka siis, kui avaldasin aasta algul tema Otepää treeningsõitude kohta MK-etapi eel kuus versiooni, ühe hullema kui teise, võttis ta seda, nagu viinareklaamis öeldakse, mönuga. Sedasi ütles ta nüüdki, et tema pärast kirjutatagu mida tahes, ei temal sellega probleeme ole. Ütles, et ta teab küll, et treenib valesti, aga et ta ei valmistu ühekski võistluseks, mistõttu ta võib trennis torust välja pigistada, kui palju vaid tuleb - peaasi, et saab tunde, et on üksjagu ponnistanud. Rääkis mulle õhtul telefonis ligi veerand tundi oma treeningstrateegiast ja plaanidest hakata talvel Pirita ringil kilomeetreid koguma.

Nii et suusaliidu hirmul olid suured silmad.

Aga mõni aeg enne Ansipi-kaasust võttis minuga ühendust üks treener, kes muretses, et noorte ja juunioride tiitlivõistlusele pääsemise statuuti ei ole kuskil leida ning kurtis, et see pole õiglane, sest nii ei tea ta, millised on need katsevõistlused, kus ta õpilased peavad tulemusi näitama. Minu küsimuse peale, et miks ta suusaliidust seda ise ei küsi, vastas ta, et kui minna sinna torkima, siis satud kahtlasse hingekirja ning võid olla kindel, et su õpilased kuskile löögile ei pääse.

Uurisin siis suusaliidu murdmaajuhilt Paavo Naelalt, et kust need statuudid leiab. Ta vastas, et need läkitatakse klubidele ja ka suusaliidu broshüüris trükitakse need ära. Sellega sai too probleem tolle treeneri jaoks lahendatud, aga mulle jäi kõrvu siiski trummeldama kartus, mis ei lubanud noorte juhendajal endal asja uurida.

Kui mainisin seda kartust Järvele, tegi ta ettepaneku, et kui treenerid käivad minu käest asju uurimas, siis võtku ma juba parem kogu suusaliidu juhtimine täiega üle. Kui kõrvust tõstev see ettepanek ka ei võiks tunduda, ei tule selle vastuvõtmine kõne allagi. Jään parema meelega infotööstusse, st ajakirjandusse huvilistele teavet vahendama, kui hakkan kuskil tagatubades seda teavet looma. Aga sellegipoolest julgustan: kellel on mõni suusa-teemaline või -alane küsimus, millele saan aidata vastust hankida, siis riputage see siin kommentaari rubriiki ja kui olen vastuse välja peilinud, siis vastan sealsamas. Et sellest blogimisest siin ka mingit kasu tõuseks!

Kõige suurema kompraga ilmus aga eelmisel nädalal välja kolleeg Deivil Tserp. Nagu nüüd enamikule teada, leidis ta Andrus Veerpalu Horvaatiast põlveravilt, mitte Soomest harjutamas, kus ta kirjade järgi pidanuks viibima. Nii nagu Tserp telefonis Mati Alaveri jahmatusest aru sai, tuli see peatreenerile suure üllatusena, et info Veerpalu sõidust soojale maale oli ajakirjanduse kõrvu ulatunud. Huvitav, miks see Alaveri häirib, et meedia teab, kus Veerpalu parajasti on ja mida teeb?

Aga kogu komprat ei tasu ka korraga letti laduda. Osa, mis sai kogutud näiteks Postimehe laupäevase õppursportlaste loo ("Vancouveri OMile pürgijad ajavad tarkust taga") tegemise käigus ja mis lehte ei mahtunud, las jääda esialgu ootele. Et elu edaspidigi põnevust ja ootusärevust pakuks.

PS. Peagi ilmuvas Suusalehes on lõik, kus Jaanika Kalev ennustab, et kui Kristiina Zotova saab ükskord korralikult määritud suusad, võib ta Kaili Sirgest jagu saada. Ma ei tea, kui head või halvad olid Zotova suusad pühapäeval Olosel, aga Sirge jäi temast 10 km klassikas 19 sekundit maha. See teeb naiste seisu päris huvitavaks.

Foto: Pildil esiplaanilt Jaak Mae, Raul Olle, Andrus Veerpalu ja Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits.
Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.

Reede, november 10, 2006

Pullerits: Kahtlane jõutreening?

Postimehe kulu ja kirjadega pääsesin töötervishoiu vastuvõtule - ja uudised sealt jahmatasid.

Paluti aga lahkesti algatuseks kaalule astuda. Sealt vaatas vastu number 73. Ei või olla! Astusin maha ja siis uuesti peale. Ikka 73. Võiks ju tunda rõõmu, et see on Andrus Veerpalu võistluskaal, kui see minu puhul ei tähendaks - mis siis, et Veerpaluga võrreldes viie lisasentimeetri juures (187 versus 182) - ligi viit lisakilo.

Seni on mu võistlus- ja muidukaal püsinud stabiilselt 68 ja 69 kg vahel. Ka Fischeri tuliuued klassikasuusad, mis Silja Spordis juba kevadest ostmist ootavad, on valmistatud just 68 kg raskuse sõitja tarvis. Kust see lisakaal küll tuli?

Ainus seletus, kuna meediku vilunud silmad liigseid rasvu kusagil ei täheldanud, et ilmselt jõutreeningust. (Söömisest küll mitte, sest sellega, mis seal salata, on mul töö tõttu küllaltki heitlik ja korrapäratu suhe.) Eilegi sai jõutrenni tehtud pärast 10 km jooksu 50 minutit. Tõsi, ega ma ise küll märka, et oleksin varasemast oluliselt rohkem ambaaliks muutunud. Vähemasti mitte viie kilo jagu.

Hakka või uskuma toda head inimest, kes ühes eelmise postituse kommentaaris soovitas, et jõudu tuleb teha ennem ja seejärel joosta või ujuda, mitte vastupidi, sest siis ei paisu lihas suureks. Ainult et ma ei kujuta ette, kuidas sellega toime tuleksin. 10 km 45 minutiga läbida pole mingi probleem, ei võta õieti leemendamagi, aga piisab 10 minutist kangi ja muude raskuste sikutamisest, kui higi ajab kõigist pooridest pahinal välja. Ja sitkus, mida jooksuks vaja, tikub kehast koos higiga väljuma.

Üks asi oli siiski hea kah. Kui mulle juhtmed külge pandi ja südant mõõdeti, hüüatas arst, et see on nii treenitud. Et lööb aeglaselt ja korrapäraselt ja jõuliselt. Seega, vähemasti niigi palju senisest treeningust kasu. Loodetavasti ei olnud ta tunnustav tähelepanek liiga suhteline, mis tähendab, et südametöö ei paistnud talle korralik vaid seetõttu, et kõik ülejäänud valgekraed, kes tema juurde läbivaatusele satuvad, on tänu ülekaalule ja puudulikust koormusest lõtvunud kehale märkimisväärse liikumisvõimeta. Ehk füüsiliselt eriti hullus seisundis.

Igatahes nentis töötervishoiu arst, kelle juurde läksin kiiruga keset tööpäeva, et süda teeb 45 lööki minutis. Kas siin küberruumis leidub keegi asjatundja, kes võiks seletada, mida sellest numbrist arvata? (Arst rääkis ühest sportlikust mehest, kelle süda oli teinud ainult 29 lööki minutis - ja ta oli saadetud kohe haiglasse, et tuleb igaks juhuks stimulaator panna.)

Aga nüüd on viimane aeg teemat vahetada. Jüri Järv, suusaliidu peasekratär, helistas mõni päev tagasi ja küsis - ausõna! -, kas mul värsket komprat on. Ei olnud. Aga katsun koguda ja siis siin teada anda. Kui kaal ikka vahepeal liiga suureks ei paisu ja süda liiga seisma ei jää, et kompra kogumine raskendatuks võiks osutuda.

Foto: Pildil hoiab Eesti üks parimaid kulturiste Marek Kalmus õhus Priit Pulleritsi.
Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.

Teisipäev, november 07, 2006

Pullerits: Avalöök tehtud!

Nüüd, mil suusalumi maha tulnud, ei saa jätta küsimata, kas te Soonetsi Arti teate? Vanasti võis teda ära tunda selle järgi, et tema autos oli parim saund, mida Postimehe kontserni juhttegelaste masinais võis kuulda. Aga nüüd on ta panustanud tõsisematesse asjadesse.

Hiljutise ajani võisite teda ära tunda selle järgi, et tal on 40 000-kroonine võistlusratas, mille ta on 20 000 eest kuskilt välja tõmmanud. Edaspidi hakkate teda ära tundma selle järgi, et tal on rohkem kui 50 000-kroonine ratas, mille ta üritab umbes 25 000ga kätte saada. Ta on tõesti kõva sõtkuja: viimasel Tartu rattamaratonil oli 111., kaotust Jaan Kirsipuule vaid 16 minutit.

Minu naine tunneb Art Soonetsit eelkõige selle järgi, et iga kord, kui oleme Artiga mõne võistluse lõpetanud ja teatan telefonis, et jäin ellu ning hakkame kodu poole sõitma, peab Art tingimata kõval häälel kuulutama, et enne läheme siiski naistesse. Seni pole läinud. Aga esimene kord pärast nii jõulist avaldust märkis mu naine, et vaadaku, millised sõbrad mul on, järelikult... ma pigem ei läheks siin liiga isiklikuks.

Pühapäeval teatas Soonetsi Art, keda ma ei ole suusarajal kordagi võitnud - rattasõidus ei maksa mul sellest unistadagi -, et tema käis juba Haanjas suusatamas. Tahtis muljet avaldada. Aga ei suutnud. Pareerisin, et lumi oli nagunii vilets ja treening seega vähekvaliteetne ning tema kulutatud aeg sama hästi kui mõttetu. Vean kihla, et minu pühapäevane trenn, mis koosnes 10 km jooksust ja 2 km ujumisest sinna otsa, oli igal juhul tõhusam.

Ja milleks sõita Haanjasse, kui päev hiljem saab samamoodi suusatada ka Tartu spordipargis? (Nojah, küllap Soonets võib endale nii kaugeid trennikäike lubada, kui ta 20 000-kroonise ratta 25 000-liseks apgreidib.)

Eile sai siis avalöök tehtud. Ja veendutud, et hinnang Soonetsi esimese lume treeningu vähesele kvalitatiivsusele pidas ilmselt paika. Lauluväljaku taguse ringi suusajälg oli vast sama hull, nagu Aserbaidzhaani meistrivõistlustel aastal 1973. Igavene songermaa. Paar meest üritasid peale minu ka pisut sõita, aga loobusid mõne ringi järel. Ühel hetkel tekkis lootus, et äkki rajaolud paranevad, sest koguni rajatraktor ilmus tule vilkudes välja. Ent seegi kohmitses rohkem koha peal. Paarkümmend meetrit sõitis, siis keeras garaazhi poole tagasi.

Lõpuks sõitsin kokku 15 ringi, mis teeb tosin kilomeetrit. Aga selleks kulus nii palju aega, et taolises tempos ei mahuks Tartu maratonil kahe tuhande sekka ka mitte. Ei hakka siin täpseid minuteid ette lugema, aga neid kulus ikka üksjagu üle tunni. Üks sai selgeks - ja olgu see siin kõigile huvilistele soovituseks: isegi kui lumi peaks püsima, ei tasu praegu Tartu spordiparki veel tuju ja suuski trööpama minna.

Aga tegelikult rohkem kui Soonetsi sitkust (ja Soonetsiga seob meid peale spordiarmastuse ka tõsiasi, et oleme mõlemad kulutanud noorpõlvest seitse aastat klaverimängu õppimisele [kui oleks selle aja kulutanud pigem trennile, äkki siis...]) imetlen ma oma naise kannatlikkust, eriti nüüd, sel sügistalvel, kui asi on spordi koha pealt ikka väga tõsiseks läinud.

Kadestage, mehed, aga kui koju jõuan, on mul soe söök alati võtta olnud! Tõsi, Soonetsil olla ka hoolimata veelgi suuremast spordihullusest sama hea kodune seis. Ainult higiste riiete eest vannitoas saan naiselt alatasa võtta.

Aga vist on toimunud ka väike kodune muutus. Naine võttis eelmisel nädalavahetusel koera. Udupeene nimega kääbusshnautseri: Morgensilber Cherry Blossom. Tõsi, pool koera, kui mu investeeringu suurust temasse arvestada, on minu oma. Aga parem olgu tal koer kui...

Foto: Pildil on Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits (paremal) ja Scanpix Balticsi juhataja Art Soonets Sihva toitlustuspunktis.
Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix.

Smutov: Sport – see on tervis

Juhtus see tänavu aprilli lõpus või maikuu alguses, tegelikult pole täpne kuupäev eriti oluline. Igatahes visklesin Tartu Tamme staadioni kunstmurukattel ja teadsin, et olen tervise jälle sinnasamusesse keeranud.

Mängisin jalgpalli ja õhuvõitluses maandusin väga õnnetult. Omamoodi veider on see, et kukkudes vaatasin alla ja nägin, kuidas labajalg ülejäänud jalast eraldus. Doktorite keeles pandi diagnoosiks parema jala lateraalse pekse ristimurd. Ma isegi ei proovi seda seletama hakata, kuid üldiselt oli kõik puru.

Mõneti meenutas minu vigastus toonase Liverpooli ja Prantsusmaa koondise ründaja Dijbril Cisse esimest (http://www.youtube.com/watch?v=x7oqQJN1Vwg) ja ka teist (http://www.youtube.com/watch?v=o5LFqJOj03k) luumurdu. Vahva jalgpallur Dijbril on muidugi eriti õnnetu vennike, sest mõlemal korral oli tegemist lahtise luumurruga.

Minul nii õudselt ei läinud, kuid luu oli katki (mida Tartu Ülikooli kliinikumi arstid alguses ei märganud või ei diagnoosinud) ja sidemed ka rebestatud.

Vigastustega on mul alati soojad suhted olnud. Esimese luu murdsin viieselt, kui korvpallitrennis purunes pöidlaluu. Toona oli tegemist muidugi õnnistusega, sest kipsiga mees oli tehtud mees. Eriti lasteaias. Puberteedikeelde pannes oli kips nagu modellist blondiin – kõik tahtsid, kuid üksikud said. Igatahes oli kips väga vinge asi ja ma suutsin sellega isegi ühel kaaslasel nina veriseks lüüa ning igavese jama korraldada. Kuid see on hoopis teine lugu.

Pöidlaluu murrule järgnesid kasvuplaadi murd, vasaku jala spiraalmurd ja veel igast vahvad murrud ning armid. Kusjuures see vasaku jala spiraalmurd valiti mitteametlikult Maarjamõisa haigla tolle aasta kõige lahedamaks murruks, kipsiga veetsin kodus arvutimänge toksides (elagu Civilization 1!) kolm kuud ja kõndima õppisin umbes pool aastat.

Kindlustust pole mul kunagi olnud, sest ema ei tee ega luba minul ka teha. Nimelt öelnud üks eriti nutikas kindlustusagent talle, et laps tuleks kindlustada seetõttu, et kui põngerjas juhuslikult lusika nurka viskab, siis lapsevanem saab hullult raha ja nii on tal elupäevade lõpuni õnnelik elu. Minu ema aga ei tahtnud nii õnnelik olla ja kindlustusagendi kaval plaan kukkuski paarkümmend aastat tagasi haledalt läbi. Ehk kindlustust mul pole ega saagi olema.

Tulles nüüd tagasi viimase vigastuse juurde, siis pärast kipsi eemaldamist alustasin taastusraviga ja tänu Medexi füsioterapeudi Irja Nikolajeva abile hakkasin päris kenasti liikuma. Jala painduvus oli muidugi naeruväärselt vilets, kuid taastusravi polegi sprint – asja tuleb rahulikult võtta.

Igatahes jõudsin doktor Toomas Teini innustusel (forget it, vigastus siis!) otsusele, et pean uuesti sportima hakkama. Jalgpalli ei julge väga aktiivselt mängida, kuid suusatamine tundus sobivat, sest tööd on nii kätele, jalgadele kui ka kehale ning jalgadele väga ohtu pole.

Suusatrenni olen nüüd teinud poolteist nädalat ja eile olin esmakordselt pärast kuus aastat kestnud pausi, millele eelnes sama pikk paus, ka suuskadel ning läbisin umbes kümme kilomeetrit. Grupist jäin lõpuks küll maha, sest suutsin ühel laskumisel haige jala hüppeliigest väänata, kuid tunne oli kokkuvõttes päris hea.

Omamoodi imelik on muidugi see, et haige inimese suurim rõõm saabub pärast treeningut – kodus jalale asetatud külmakott pole kunagi nii mõnus tundunud. Aga keda need vigastused ikka huvitavad, sport on ju tervislik.

Foto: Pildil on kipsis jalg.
Foto autor: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix.

Esmaspäev, november 06, 2006

Pullerits: Jõudu tarvis!

Lehekolleeg Deivil Tserp raporteeris kuu aeg tagasi Ramsaust, kuidas Jaak Mae teinud nii kõvasti trenni, et söögilauas ei tahtnud nugagi käes püsida. Väga tuttav tunne, tajusin laupäeval.

Siis oli kavas jõutrenn, selle ette väike jooks. Kuna päike paistis, venitasin jooksuringi 10 km peale. Valge aeg lihtsalt innustas, sest viimastel nädalatel on enamik trenne olnud õhtupimedas. Ja ega aeglases tempos jooks, umbes 4.40 kilomeetri kohta, õieti hingeldama võtagi.

Jõusaalis otsustasin käigu sisse lülitada. Tuli meelde, kuidas A-koondise mehed paar suve tagasi Tehvandi raja kõrval angaaris jõutrenni rügasid. Mati Alaver seisis stopperiga kõrval ning mehed tegid kaheksale jõuharjutusele kaks ringi peale. Iga harjutuse kallal rassisid 45 sekundit, siis tegid 15 sekundit pausi, mille jooksul vahetasid kohti.

Tookord oli Alaver lähedal, et kaotada mulle miljon krooni. Just nii suurt summat pakkus ta, kui võtan 15-kilose ketta selga ja sellega end n-ö 45 miinuskraadi alt üles vinnan. Võtsin algatuseks 10-kilose ketta. Sain hakkama küll, mitte päris mängeldes, aga silmi tagurpidi ka pingutama ei pidanud. Paraku ei saa ma siiamaani aru, miks jätsin proovimata 15-kilose raskusega. Aga tagantjärele mõeldes: parem oligi, et ei üritanud. Ütleme, et oleksin end üles vinnanud. Kas ma siis peaksin Alaveril siiamaani muudkui järel käima ja küsima, et kus mu miljon krooni on? (Täpsustuseks: see polnud kihlvedu, et kas jõuan end üles vinnata või mitte, vaid ühepoolne lubadus, et kui hakkama saan, annab Alaver miljoni.) Jääb loota, et ta edaspidi nii kergekäeliselt lubadusi välja ei jaga.

Niisiis, otsustasin teha jõuharjutusi samamoodi tempokalt üksteise otsa, nagu tegid A-koondise mehed. Tõsi, 45 sekundit oli paljuvõitu, piirdusin umbes 30ga, aga pausid hoidsin küll minimaalsed. See oli kõva kontrast võrreldes nelja noore sepaga, kes samal ajal rauda rassisid: noist, niipalju kui silmanurgast nägin, üks korraga pongestas ja ülejäänud kolm vaatasid pealt. Okei, eks nende raskused olid üksjagu suuremad kui minu omad: nemad arendasid ilmselt absoluutset jõudu, mina jõu vastupidavust. Igatahes vähem kui kümne minuti pärast olin üleni higine. Seal, kus harjutuse lõpetasin, jäid higitilgad põrandale.

Sellega seoses tuli meelde Andrus Veerpalu, kes on mulle tollest angaaritreeningust sööbinud mällu just samasuguse, üleni leemendavana, higitilk nina otsas.

Alaver ütles toona meestele lõpetuseks, et tegid väga kõva trenni. Jah, seda oli nende nägudestki näha. Seetõttu usun, et ka minu laupäevane 40-minutiline jõutrenn läks asja ette. Seda enam, et toss oli väljas isegi pärast dushi all käimist. Noored sepad ajasid end kähku riidesse ja tegid minekut, mina, mis seal salata, ähkisin ja puhkisin veel tükk aega, enne kui jalad korralikult alla sain ja riideid selga ajama suutsin hakata.

Kodus süües aga avastasin, et nuga püsib kindlalt käes ja kahvel samuti. Hmm, siis vist väga kõva treening ikka ei olnud või? Vähemasti mitte nii kõva, nagu Mael Ramsaus. Nii et - reservi on.

Foto: Pildil võrdlevad muskleid Priit Pullerits (vasakul) ja Eesti üks parimaid kulturiste Marek Kalmus.
Foto autor: Lauri Kulpsoo / Postimees / Scanpix.

Reede, november 03, 2006

Pullerits: Profisuusad juba ootavad

Eile, kui kirjutasin Postimehele järjekordset spordikolumni - teemaks, miks parempoolsed on spordis kõvemad tegijad kui vasakpoolsed (vt "Parempoolne spordiedu") -, helistasin mõtete kogumiseks ka endisele isamaaliitlasele Jõri Mõisale. Mõis, kes sai nädala eest 50, on ratta seljas kõva pedaalija: viimasel Tartu rattamaratonil oli ta 498. Minust, tuleb karmi tõde tunnistada, pisut rohkem kui 400 kohta eespool. Kuidas on see võimalik?

Hüva, saan sellest ise ka aru, et rattasõit pole minu füsionoomiale konti mööda. Nagu ujuminegi. Ega kõik alad peagi igaühele sobima. Ent kindel see, et Mõisal on mõisamehe uhke ratas, samas kui ma püüan aastate eest naise ostetud Optimaga (ta ise on sellega vist ainult kaks korda sõitnud, muul ajal sõidan mina - kas pole nutikas investeering, ah?) edasi jõuda nagu vaene sulane. Aga siis on Tartu rattamaratoni finishis vähemasti hea öelda, et küllap olin kiireim mees naisteratta seljas, ainult kahju, et korraldajad selles kategoorias eriauhinda ei anna.

Ja teisalt võttes: kui rattasõit pole mulle sisuldasa rohkemat kui pelgalt ettevalmistus talviseks suusahooajaks, siis miks peaks ma selle ettevalmistuse sedavõrra kergemaks tegema, et soetan sõiduriista, mis iseenesest pool tööd minu eest ära teeb. Mis treening see selline siis on?

(Sellegipoolest on jõudnud mu kõrvu kuuldused, et lahked ja abivalmid spordientusiastid olla juba alustanud rahakogumist, et mu ratas upgrade'ida. Või vähemasti arutlevad sel teemal. Tõesõna.)

Aga suusatamises, selle talve põhialal, ei maksa enda elu enam tarbetult raskeks teha. Kevadel ütles Raul Olle suusahooaja lõpuüritusel, et kui ostan korralikud Fischerid ning lasen need korralikult ära määrida - ja heal suusal püsib ju määre paremini all kui viletsal -, annab see Haanja maratoni 40 km peale ajavõitu 10-15 minutit.

Kevadel, kui astusin läbi Silja Spordi kauplusest Lõunakeskuses, sattusingi superdiilile. (Kadetsege nüüd, kui edasi loete! Või kui teile tundub, et saan tünga, saatke siia kommentaar ja olen terve talve teile tänulik.) Talvest olid üle jäänud klassika-Fischerid, täpselt minu kehakaalule, 68 kg. Ja hind oli lootuses, et keegi need ära ostab, kukutatud 3500 krooni peale. Seda tüüpi võistlussuusad on mu teada müügil ikka 5000 ja enama eest, kas pole?

Aga ma ei hakanud raha kohe välja laduma. Raha las teeb suvel raha, mitte ärgu seisku suuskade sees kapi taga. Käskisin Fischeritele panna kleepsu, et Pullerits ostab ära, ja need kaupluse keldrisse peita. Eelmine nädal käisin kontrollimas. Suusad olid alles, kleeps peal. Hind polnud ka vahepeal tõusnud.

Nüüd, kui maapind juba valgeneb, tuleb rahakott peagi kaasa võtta ja profisuusad ära tuua. Ja ongi 10-15 minutit võidetud, kui Ollet uskuda. Kas ajavõitu ka 10-15 minutist rohkem tuleb, see sõltub juba endast. Kahju vaid, et Mõisa Jüri suusatamist ei harrasta. Nii jääb temalt talvel revansh võtmata. Aga õnneks on neid hulgaliselt teisigi, kellega arveid klaarida. Olle vastu, paraku, pole lootustki. Mis siis, et ta enam A-koondisse ei kuulu.

Aga see-eest andis ta kevadel Jaak Mae Albu-võistlustel lootust, et kui väga pingutan, siis kes teab, äkki 50-aastaselt, Mõisa-vanuselt, toon veteranide MMilt medaligi.

Ei tea, kas see oleks ikka nii pikka pingutamist väärt. Lolliks ei tasu ka minna. Kaarel Zilmer ütles kaks kuud tagasi ühte spordimeest tsiteerides, et sporti tuleb ikka väikse naljakrutskiga võtta. Kes hirmtõsiselt ponnistab, ei need enamasti õnnestu.

Foto: Pildil on Meelis Atonen (vasakult), Rossignoli suuskadel sõitnud Priit Pullerits, suusataja Raul Olle ja Eesti Meedia finantsdirektor Meelis Luht.
Foto autor: Ove Maidla / Postimees / Scanpix.

Kolmapäev, november 01, 2006

Pullerits: Mida raskem, seda parem


Villu Päärt, kes liugles suvel Tähtvere spordipargis rulluiskudel tuhandet uisukilomeetrit jahtivast peaministrist Andrus Ansipist mängeldes mööda, kuni töötervishoiu arstid teda eelmisel nädalal hoiatasid, et südamega on lood pahasti ja Tartu maratoni plaanid tuleb maha matta, kuni maa veel soe püsib, kuid ma arvan, et ta ei pea meedikuid väga kuulama, sest mulle ütlesid ka arstid pärast seda, kui olid hiljuti kaela pealt ühe tüki välja lõiganud ja haava viie õmblusega kinni tõmmanud, et nüüd ei peaks nädal aega trenni tegema, ent ometi läksin juba sama päeva õhtul vihmaga raskele suusaimitatsioonile, ja ehkki pärast tikkus haav veritsema, midagi hullu siiski ei juhtunud -, igatahes hüüdis Villu Päärt mulle toimetuse teisest otsast, kui selle nädala algul taevast lund poetas, et mis ma enam tööl passin, Šmigun on kindlapeale juba rajal.

No mis vastast mulle Šmigunist, vähemasti vanemast, Kristinast. Pole kahtlust, et isegi kui ta sõidaks ühe kepiga, ei saaks ma talle vastu. Ainus lootus oleks, et kui ta sõidaks hoopis keppideta - võib-olla siis suudaksin tuules püsida. Olgem realistid: pole sugugi kindel, et terve Eesti peale leiaks kokku tosin meessuusatajat, kes Šmigunile vastu saaks. Sest teada ju on, et naiste MK-sarja parimad sõidavad pea sama kiiresti, nagu MK-sarja tagumise otsa mehed.

Aga Päärt on terane tegija. Kui ütlesin, et mida kauemaks tali taeva jääb, seda parem, ja küsisin temalt, et pakkugu, mispärast, vastas ta pikemalt mõtlemata, et küllap loodan niiviisi eelist saada, sest need, kes loodavad vormi koguda pelgalt suusatamisega, ei saa oma treeninguid alustada.

Ent õiged spordimehed ei lase end heidutada sellest, et ilm on vilets ja maa must, mitte valge. Seda pole õpetanud mulle keegi teine kui Mati Alaver isiklikult. Ta on seletanud, et just karmid olud, kui kallab vihma ja puhub vali tuul, on parimad tingimused iseloomu ja tahtejõu kasvatamiseks. Liiati, kui olud just ülemäära ekstreemseks ei lähe, nagu juhtus mõni aasta tagasi Otepää sprindietapi eel, siis ega võistlused mingi lörtsimaru tõttu pidamata jää.

Ja Jaak Mae, kelle sabas paar aastat tagasi Tehvandi ringil suures vihmasajus imitatsioonitreeningule suundusin, trööstis, et esimesed viis-kümme minutit on võib-olla ebameeldiv, aga seejärel pole enam mingit vahet, kas sajab või mitte. Kümme minutit hiljem veendusin, et Mae ei bluffinud.

Nii ronisin ka möödunud nädalavahetuse marutormi aegu ratta selga ja väntasin oma plaanis ettenähtud krossi ära. Hea muretu oli sõita, sest kedagi teist samal ajal sõtkumas polnud näha. Esimesed kümme minutit oli külmavõitu, aga koju naastes olid särgid samamoodi läbimärjad, nagu päikese paistel sõites.

Palju hullem on tänaõhtune jõutrenn Arena spordisaalis, mis siis, et hubases ja soojas. Vaat see on tõeliselt nüri ja tüütu töö. Eesti lumelaua A-koondise krossisõitja Ivar Kruusenberg rääkis äsja, et tema teeb korraga kangi kaks ja pool tundi. Kui mina teen tunni, siis rohkemaks vaimujaksu küll ei jagu. Aga Alaver on ka õpetanud, et ega jõudu liiga palju maksa teha - lihased paisuvad suureks ja eks katsu neid siis võistluse ajal hapnikuga toita.

Foto: Pildil on Priit Pullerits Tartu rattamaratoni rajal.
Foto autor: Art Soonets / Scanpix.