Neljapäev, mai 31, 2007

Pullerits: Kuidas sõidab liidergrupp?

Mis juhtus Tartu rattarallil grupi eesotsas? Ei enamik meist seda tea, sest võimed sinnani ei küüni – kui te pole just Antsla gümnaasiumi lõpetav 19-aastane Viljar Kannimäe, kes harjutanud rattasõitu kõigest neli aastat, ja sedagi valdavalt omal käel. Tema võimed küünivad, sest ega muidu oleks ta saanud stardinumbrit 98. See on eliitgrupi number, muide.

Uurisin Viljar Kannimäelt, kes tuli juba kaks aastat tagasi 17-aastase noorukina rattarallil 154. kohale, mis seal eesotsas siis toimub.

Ta oli startinud eliitgrupi teisest reast. Selle
ks pidi ta 15-20 minutit enne lähet minema positsiooni võtma. «Sinna ette hullult ei trügita,» lausus ta, «aga pärast tuli [stardi]boks ikkagi mehi täis.»

Viljari eesmä
rk oli lõpetada rattaralli 50 parema seas. Mullu tuli ta Elion Cupi üldarvestuses 38. kohale, enda vanusegrupis U23 (tegelikult mitu aastat vanematega konkureerides) platseerus kuuendaks. Mullustelt Eesti meistrivõistlustelt tal paraku tulemusi ette näidata pole, sest ta ei hakanud seetarvis litsentsi hankima.

Rattarallil, nagu Viljar mulle seletas, oli ta taktika minna kaasa esimese suure grupiga. Ja loomulikult jälgida, et ta alguses ei kukuks ega end liiga kinni sõidaks ega ka maha jääks.

«Päris kiire minek oli algul,» meenutas ta, «pä
ris kõvasti tõmmati.» Teades, et ega tal proffide vastu jõudu jätku, üritas ta sõita võimalikult targalt. See tähendas umbes 50-liikmelise juhtgrupi keskele hoidmist, sest ees tuleks liiga palju tööd teha, taga aga seiraks oht maha jääda.

Ligi 30 km sõitis juhtgrupp koos, siis läks umbes kümnemeheline punt eest ja saavutas edumaa, mis vahepeal kärises ligi poole minutini, mä
letab Viljar. Tema hoidis jätkuvalt peagruppi ja säästis jätkuvalt jõudu, sest aimas, et Kanepi ja Otepää vahel mägedes võib tal raskemaks minna.

Peagrupis püsis Viljar enda sõnul ilusasti sees, ehkki tõusudel, tunnistas ta, pandi mõnikord käik kõvasti põhja ja ka sirgetel kiirendati aeg-ajalt sedavõrd, et kiirus küündis 60 km/h-ni. Aga siis, pärast lühikesi kiirendusi,
lasi grupp taas jala sirgemaks, sest ei leidunud vedajaid.

Enne Kanepit kiirendas Allan Oras, paar meest läksid talle järgi ning koos nendega ka Viljar. Kui suureks nad vahe käristasid, seda ta ei vaadanud. Igatahes kauaks peagrupp neid eest ei lasknud.


Enne Kanepit juhtus aga Viljaril õnnetus: kett kiilus kinni. Ja mis eriti hull – ta ei saanud seda kuidagi kätte. Üksvahe mõtles koguni, et peab vist mutrivõtme välja koukima. Sedasi keti kallal jännates kulus tal enda arvates ligi minut. K
ui ta uuesti sadulasse sai istuda ning Kanepist laskudes kiirust üles võttis, nägi ta kauguses vaid peagrupi saba välkumas. Hoolimata ponnistustest tal gruppi enam kätte saada ei õnnestunudki.

Järgmised rohkem kui 30 km pedaalis ta ihuüksinda. Ees polnud kedagi, taga samuti mitte. Enne Otepääd lasi hoo pisut alla, et äkki tagantpoolt tuleb mõni punt, kellega ühineda – aga ei tulnud kedagi.


Lõpuks, Nõuni ja Pangodi vahel, jõudis järgmine grupp talle siiski kannule. Enne Pangodit pidi Viljar tuttavalt tüdrukult juua saama, kuid ei suutnud pudelist kinni haarata. Janu kustutamiseks tankis ta end Pangodi TPs. TP-le järgnes tõus te
ise mäefiniši tippu. Seal juhtus teine õnnetus.

Ühtäkki, mäletab Viljar, hakkas grupi eesotsas hirmus ragistamine. Järsku olid mitmed mehed asfaldil maas. Viljar pidi kukkumise vältimiseks ühest üle hüppama. Õnnestus. Aga lendas teisele mehele selga –
kiirus oli ikkagi ju suur. Vähemasti oli ta tee ääres, kus kujunenud situatsioon oli pisut vähem dramaatiline kui tee keskel. Ta sai ühe jala maha ja üritas teist jalga ka pedaalilt lahti saada. Kellegi ratas lendas omakorda talle selga, kuid tõsist viga ei tekitanud. Kuidagi läks tal korda oma rattast eralduda. Sõiduvahend maandus hunnikusse, Viljar ise kargas teeservale.

«See kõik oli nii ootamatu,» tunnistas ta. «Ehmatas ära.» Millest suur kukkumine tekkis, seda ei tea ta siiamaani.


Mitu meest olid seal külakuhjas kummi lõhkunud. Viljaril oli vaid leistang kõver. Selle painutas ta sirgeks. Edasi sõites selgus, et kett ei taha hästi hammasrattail püsida, kuid vähemasti maha see ka ei jooksnud.


Viiese grupiga püüdis ta eespoolt veel mitu meest kinni, kuid finišispurti keegi enam ei ponnistanud. «Mõtlesin, et ei hakka hullu panema,» lausus ta. «Sõitsime mõistlikult lõpuni.»


Kokkuvõttes sai kaks õnnetust läbi elanud Viljar Kannimäe 3:08.56,6ga 249. koha. M20 klassis oli ta 40. Aga kui ta ka pärast gümnaasiumi lõpetamist rattasõitu jätkab, korralikku tiimi ning professionaalse treeneri käe alla pääseb, siis usun, et sellest noormehest kuuleme edaspidi ka suures meedias. Igatahes julgen soovitada ta nimi meelde jätta.

Foto 1: Viljar Kannimäe tänavuse Mulgi maratoni stardis. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Viljar Kannimäe 2005. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 3:
Viljar Kannimäe pedaalimas Art Soonetsi tuules 194 km pikkusel treeningsõidul Lõuna-Eestis pärast Ateena olümpiat 2004. aastal. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix
Foto 4:
Viljar Kannimäe (ees vasakul) vedamas 2004. aasta sügisel treeningsõidus kaaslasi üles Tatra orust. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix
Foto 5: Kummivahetus 194 km pikkusel treeningsõidul Lõuna-Eestis aastal 2004 - vasakul Viljar Kannimäe, paremal Toomas Pindis.
Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, mai 30, 2007

Olaf Suuder: Põnev, aga ei mingit draamat

Priit Pulleritsult: Hea blogi tunnus võiks ju olla see, et tuntud inimesed sellele kaastööd soovivad teha. Ja ega lugejaile ka ilmselt meeldi, kui minunimeline siin liiga laiutab. Igatahes tulevad alljärgnevalt Eesti vaadatuima uudistemagasini "Reporter" saatejuhi Olaf Suuderi muljed pühapäevasest Tartu rattarallist.

Olaf Suuder: Tavaliselt on nii, et kui mul midagi tobedat pähe tuleb, siis vaatamata kõigile vastuargumentidele teen selle lõpuks ikka teoks. On ju teada, et enne mingile spordivõistlusele minek
ut peaks sama ala ka harjutama. Ja Tartu rattaralli on spordivõistlus, sest seal kehtivad kindlad reeglid ja võetakse aega.

Niisiis seisnes avantüür selles, et startisin rattaralli pikemal distantsil kolm päeva tagasi ostetud rattaga, millega sai enne otsustavat lähetust vaid mõnikümmend kilomeetrit sõidetud. Varem oli mul üks ilma käikudeta vana ratas, millega käisin vahel poes.

Stardipalavikku ei tekkinud, sest õigupoolest esmane eesmärk oligi startida – igasugust võimalikku edasist progressi käsitlesin juba lisaväärtusena. Panin ennast kirja pikemale distantsile, sest lühikesel startida ja katkestada olnuks piinlikum. 126 km tundus väärikam – kui juba, siis juba. (Muide, Soome MM-rallil lähevad mõned kohaliku
d uljaspead võistlema ilma piisava kütuse- ja rehvivaruta, sest neile on lihtsalt oluline sellel rallil startida. Lõpuni jõudmisega nad ei arvesta. Ju mulle tundus Tartu kolmiküritus sama auväärsena.)

Lõunaeestlasena veetnuks ma katkestamise korral mõnusa pühapäevaõhtu kas Kanepis või Otepääl, kuhu ka perel poleks olnud raske järele tulla. Eriliseks, kuid vähetõenäoliseks boonuseks pidasin finišeerimist tulem
use saamiseks vajaliku ajalimiidi ehk seitsme tunni piires.

Mingi ettekujutus mul oma füüsilisest seisundist muidugi oli, kuna paar päeva varem proovisin joosta kahtkümmet kilomeetrit. See võttis aega kaks tundi ja viisteist minutit (jooksjad, ärge naerge), aga vähemalt ei väsinud ära. Paarkümmend aastat tagasi sõidetud Tartu maratonidest oli samuti jäänud mälestus, et ma ei pidanud rajal kannatama ega vajanud pärast sõitu kuigivõrd taastumisaega. Et meeldivad elamused saadaksid mind ka selle aasta rattarallil, pidasin võistluseelsel päeval piiri sigarettidega. Tõsi, laupäevaõhtusest õllest ma ei loobunud.

Startisin viimaste hulgas, eristudes massist selle poolest, et ei kandnud ainsana jalgratturite liibuvaid ja polsterdatud tagumikuga pükse. Teadsin, et minu lotendavate rannapükste taha ei jää tulemus kohe kindlasti. Pealegi ei tahtnud ma ennast jalgratturi kombel riietada, vaid tahtsin anda kaudselt märku, et ma ei ole jalgrattur. Mis pükse puudutab, siis tagumik pole kunagi valusaks jäänud ja anatoomiliselt pole seal ka midagi purunemisohtlikku.

Üldiselt ma ei vaevanud ennast liigsete mõtetega eesootavate tundide kohta. Mulle meeldib startida. Tänu autoralli kogemusele olen õppinud stardimelu nautima ja jälgisin leebe huviga, kuidas paljud teised omas rasvas praadisid.


Seda teadsin küll, et vigastuse võimalus on rattarallil kordi suurem kui autorallil. Esimesed kukkujad olid külili juba kaub
amaja juures ning Riia tänava viadukti all oli esimest korda näha kiirabi. Rõhutan, esimest korda.

Mõistsin, et pean õppima lugem
a grupisõidusituatsioone ja neid enda huvides ära kasutama. Esimese õppetunni sain Tartu Olerexi tankla juures, kui ühe tehnilise koha peal grupp eest ära läks. Kartsin, et kui seda kätte ei saa, sõidan terve tee üksi ja pingutasin viis kilomeetrit, pulss punase peal, et grupp kätte saada. See grupp viis mind Liivale ja märkamatult peaaegu kuni Kanepini. Enne Kanepit jäin kuidagi niisama jokutama ja sattusin ühte aeglasemasse seltskonda.

Pundis sõitmine ei olnud raske, tuli vaid inimesi ja nende rattaid tähelepanelikult vaadelda ning analüüsida, kes mida teha võib. Noh, et kogukam sõitja läheb laskumisel mööda ja muud seesugust üldfüüsika, aga veidi ka psühholoogia vallast. Halba üllatust ei teinud keegi ja loodetavasti ma ise ka väga kedagi ei seganud.

Kanepist Otepääle sõites kaotasin tublisti minuteid, sest jäin liiga palju teistega juttu ajama. Oli hea tuju ja mingit väsimuse märki polnud, jalalihased töötasid probleemivabalt nagu Dvigateli tehase stants.


Otepääle jõudsin veidi rohkem kui kolme tunniga ning oli selge, et lähen lõpuni ja et aeg tuleb alla viie tunni. Sest, olgem ausad, Otepäält Tartusse jõuab iga inimene jalgrattaga sõita. (Meenutagem lugu langevarjuinstruktorist, kes keelas oma õpilasel visalt pärast hüpet varju avamast ja kolm meetrit enne maad teatas, et selliselt kõrguselt pole veel keegi surnuks kukkunud.)


Otepäält Tartusse vändates tegin mõned positsioneerimisvead, aga üks tänuväärne grupp vedas mu väikeste vahedega (nemad peatusid Pangodis, mina mitte) Nõunist kuni Ülenurmeni, kus jäin seltskonnast
maha lubaduse tõttu helistada finišisse jõudmise korral operaator Jaan Olmarule. Jaan tahtis mälestusväärse hetke «Reporteri» jaoks üles võtta.

Olin küll terve tee kõnesid vastu võtnud ja ka ise paaril korral välja helistanud, aga otsustaval hetkel lõi viimane kõne mu positsioonid nii segi, et pidin Ülenurmelt finišisse üksi vastutuult väntama. Äk
ki sellest sugeneski minuti ja üheksa sekundi suurune kaotus Postimehe raskekahurväge esindavale Peep Pahvile? Vähemalt nii on tore mõelda, aga müts maha Peebu ees. (Võib ju ka mõelda, et oleks teadnud, oleks spurtinud – jõudu oli, aga siis oleks ju Peep ka spurtinud. Lõppeks – mis vahet seal on. Peale selle ühe minuti muidugi.)

Kokkuvõte sõidust on igav – ei mingit draamat, võitlust iseenesega, surnud punkte, tehnilisi probleeme ega ebaõnne. Ainult puhas rõõm rahvaspordist, mis muidugi väljendub ka üsna kasinas tulemuses. Aga ka minusuguste jaoks peab leiduma koht päikese all ja lõpuprotokollis. Olen terve mees ja pean seda kõike saama, nagu öeldakse filmiklassikas. Eks oligi minu üks väiteid enne starti see, et terve inimene peaks teoreetiliselt suutma sellise pingutuse sooritada ka ilma treeninguta, iseasi, kas ta seda tahab ja milline saab olema aeg.


Ainus, mis tõeliselt üllatas, oligi eeldatust suurem kiirus. Jõudsin kohale ajaga 4:54.32 (esialgne koht 1314., lõpetanuid 1445), mis teeb keerulise profiiliga rajal kolmekümnekraadises kuumuses keskmiseks kiiruseks 26 km/h. Kusjuures selle kiirusega jäin ma viimaste hulka, mis tähendab, et Eestimaa vist tõesti liigub, nagu selle kampaania hüüdlause oligi. Eestlane on ju nii põhjalik inimene, et iga rahvaspordiala pööratakse kohe võistluseks – oleme püüdlikud ja andekad pealekauba. Samas on ilmselt tekkinud paarituhandepealine profirahvasportlaste seltskond, kelle liikmed stardivad igal võimalusel ja kelle vastu juhutulijatel suurt midagi teha ei ole ja ei peagi olema. Noh, olgu peale – mõni jäi kogemata seljataha ka.


Tegelikult kavatsen järgmisel talvel suusamaratoni sõita, aga ei jõudnud ära kannatada ja läksin rattarallile külmalt peale. See osutus küll oodatust kergemaks, aga rohkem pole võimalust ka paljude kombel praalida, kuidas ikka ilma trennita sai see asi ära tehtud ja ei olnudki raske. Nüüd on nii, et kui tahan veel praalida, peab ka tulemuse peale panustama.


Foto 1: Olaf Suuder enne Tartu rattaralli starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tandem Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Ässade finišiheitlus Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Peep Pahv, Postimehe sporditoimetuse juhataja, valmistumas Tartu rattaralli stardiks. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Teisipäev, mai 29, 2007

Pullerits: Keerulised ralliküsimused (täiendatud!)

Väga imelik see Tartu rattaralli, eriti kui võrrelda Tartu jooksumaratoniga - või isegi Loskutov Cupi tänavajooksuga. Järeldus on selline: parem 126 km lõõsaga ratta seljas, kui 22,4 või isegi ainult 10 km jooksurajal. Jooks on ikka tõepoolest valus, juba teisest kilomeetrist hakkab igalt poolt tasapisi "keevitama", kolmandast-neljandast kilomeetrist on lausa hing niidiga kaelas. Rattarallil oli isegi 5 km enne lõppu hingamine nagu hommikul voodis ärgates - ausõna, ma ei liialda; täheldasin pärast Ülenurmet, et kopsud töötavad justkui argirežiimil - ja järelikult ei saanud ka pulss kuigi kõrgel olla (ma pulsomeetrit ega igasugu kompuutreid ei kasuta, sest nagu Jaak Mae on maininud: trenni tuleb ikkagi ju endal teha).

Aga küsimused, mille ralli eel esitasin, osutusid liiga keeruliseks.

1. Kes võidab rattaralli? Õige vastus: Lukasz Podolski (Poola).

Õigeid vastuseid polnud, kuid kaks tükki pakkusid esimeseks ühte teist poolakat, Wojciech Pawlakit. Pakkujad olid KK02 ja AM36 - teatud mõttes oli nende prognoos tõele kõige lähemal, ehkki Podolski ja Pawlak sõitisid sootuks eri tiimides.

2. Mis ajaga lõpetab Priit Pullerits rattaralli? Õige vastus: 3:44.

Õigeid vastuseid polnud. Kõige lähemale sai AA71, kes pakkus 3:49. Tema oli ka ainus, kes uskus aega alla nelja tunni (kui jätta arvestamata üks pakkumine, et lõpetan ralli kümne sekundiga - ilmselt oli mõeldud kummi purunemist, kukkumist või muul viisil katkestamist). Võrdlemisi hästi pakkus ka ML74 - 4:02.

3. Mis koha saab Priit Pullerits rattarallil? Õige vastus: 709. (NB - see on mitteametlik tulemus!)

Õigeid vastuseid polnud. Kõige tõelähedasemalt pakkus Indrek E. 39 - 726. koht. Ei usu, et lõpp-protokollis nii palju muudatusi tuleb, et veel 17 kohta tahapoole langen ja Indrek E. pakkumine tõeks saab, ehkki võrrldes eilsega olen langenud ühe ja võrreldes üleeilsega kaks kohta. Täpsuselt järgmised olid Andres L. 80 ja AA72 (kes oli täpseim ka eelmisele küsimusele vastates) - nemad pakkusid kohta 650. Kaugele ei jäänud neist ka Siim S. 91, kelle prognoos oli 776. koht.

Kahju küll - vastajate poolelt vaadates -, aga õigete vastuste puudumisel jäävad seekord auhinnad välja andmata. Aga sümboolne võit läheb ilmselt AA72-le, sest tema oli kahe küsimuse puhul täpseimate seas. Kuid suur aitäh sellegipoolest kõigile kaasa löömast. Kindlasti tuleb seesugune võistlus tulevikus kordamisele ja siis teen seekordsest rattarallist lähtudes pisut kergemad küsimused, sest see pole ikka mingi võistlus, kus võitjaid ei olegi.

Aga rattaralli tekitas veel küsimusi, millele mina küll vastust ei tea. Äkki keegi teine teab?

1. Millega seletada, Tartu suusamaratonil, kus sõitsin parima Fischeri varustusega ja milleks olin põhjalikult valmistunud Kalmer Trammi käe all, kaotasin võitjale 30,8 %, aga rattarallil, kus sõitsin alla 4000-kroonise maastiku-Optimaga ja milleks valmistumine piirdus viie rattasõiduga, polnud kaotus võitjale sugugi oluliselt suurem - 32,4 %? Ja jooksus, kus ma oma arust olen kõige tugevam (vähemalt olen seda nooruses harrastanud ja jooks on ka ilmselt mulle enim konti mööda) oli kaotus võitjale peaaegu sama, mis suusamaratonil ja rattarallil - 31,9 %?

2. Kui suusamaratonil sõitsin end esimesel korral 2200 numbri alt 720. kohale ja järgmisel korral juba 213. kohale, kas siis siit võib teha järelduse, et kui nüüd sõitsin rattarallil viimasest stardigrupist numbri 1292 alt 709. kohale, suudaksin järgmine kord sõita rattarallil samuti kolmanda saja sisse?

3. Kuidas on võimalik, et rattasõidus oleksin naiste arvestuses alles 20., samas kui jooksus oleksin kolmas ja suusatamises üheksas (ehkki, tuletan meelde, kaotuse protsent võitjale on kõigil kolmel jõuproovil enam-vähem ühesugune)? Üleüldse on see kuidagi ebaloomulik, kui üle kahe-kolme naise sinust ettepoole tuleb, kas pole nii?

4. Millega seletada, et kui jooksus sain 98. koha, leidus siin blogis kirjutajate seas küllaga neid, kes arvasid, et pidanuksin hulga eespool olema, aga kui rattasõidus sain koha kaheksanda saja alguses, oli enamiku seisukoht, et küll on ikka uskumatult tubli tulemus? (Ja ärge hakake siin ratta kvaliteedist rääkima, sest väidetavalt oli minu tasemel veelgi selliseid x-varustusega sõitjaid olnud.)

5. Ja kõige suurem küsimus: kas mul on lootust võita rattarallis Art Soonetsit ja mida tuleks seetarvis teha? Soonets oli seekord minust 38 ja pool minutit kiirem.

Foto 1: Priit Pullerits proovimas minekut Tartu minirallil. Foto autor: Silja Paavle
Foto 2: Rattaralli võitjate autasustamine, vasakult Gediminas Bagdonas, võitja Lukasz Podolski ja Olegs Melehs. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3. Europarlamendi liige ja Eesti Suusaliidu president Toomas Savi rattaralli stardis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Grete Treier, naiste arvestuse võitja Tartu rattarallil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, mai 28, 2007

Pullerits: Hirmus rattaralli, oi kui hirmus

Hindrek Riikoja, Postimehe majandusajakirjanik, kes oli võtnud üheks eesmärgiks minust Tartu rattarallil jagu saada, pani kohe alguses hirmsa tempo peale. Mul oli tegu, et ta kannul püsida. Riia mäest läks ta nii üles, et isegi vist ei pingutanud, ning edasi pedaalis lusti ja lauluga. See kõik ei tõotanud midagi head, seda enam, et Riikoja tegi enne starti mitu sigaretti.

Oma eesmärgi täitmiseks oli ta kuskilt hankinud udupeente kummide ja profipedaalidega võidusõiduratta. Ma ei suutnud uskuda, et see nõnda suure eelise võiks anda, nagu Riikoja demonstreeris. Kui viimases stardigrupis, 1000-..., koha sisse võtsime, lootsin, et ma pole kaugeltki ainus, kes tuleb starti vana maastikurattaga, mil jämeda mustriga kummid all ja porilauad ka igaks juhuks peal, kui vihma hakkab sadama. Aga pilt, mis seal kõige tagumises stardigrupis avanes, oli sootuks teine.

Ma ei tea, mis varustusega sõitsid teise ja kolmanda stardigrupi mehed, kuid arvan, et ega nad tagumise pundi startijaist oluliselt paremini varustatud polnud. Minu olukord oli selline, et ratas oli naise oma, kiiver oli tütre oma, vorm oli Postimehe oma ja joogipudel oli Art Soonetsi oma. Adidase ketsid olid siiski enda omad.

Nagu head nõuandjad siin blogis olid õpetanud, tuleb alguses kihutada nii, et silme eest must, sest muidu ei satu õigesse gruppi. Püüdsin seda nõu kuulda võtta. Aga Ivar Tupp, Rõuge rattamaratoni korraldaja, oli kihutanud sedavõrd kõvasti, et kui mina raudteeviadukti alla jõudsin, oli tema sõidu juba lõpetanud. Tema kompuutri ajanäit oli peatunud 3.25 peal. Ta oli nii rängalt kukkunud, et küünarnukki ja jalga tuli õmmelda. Ratas oli tal lagunenud suisa tükkideks.

Võru maanteel hakkas juba mingi grupp moodustuma. Seal tekkis aga maastikurattast ootamatu kasu. Kui kõik teised hoidsid kramplikult asfaldile, siis sain rahumeeli tuulevarjust, paremalt, mööda teepeenart mööda sõita, et 1) Riikoja lahti raputada ja 2) saada võimalikult grupi etteotsa, sest taga võib kergesti ära kukkuda ja maha jääda.

Enne Põlva poole ärakeeramist avastasin end järsku grupi eesotsast - ja see oli minu meelest väga suur punt, üle poolesaja sõitja kindlasti - eessõitjaid püüdmas. Täiesti tarbetu ponnistus nii sõidu algul. Õnneks tulid tagantpoolt puhanuma jalaga mehed ja vajutasid mööda ning sain tuulde võtta. Minu üllatuseks oli nende puhanud jalaga meeste hulgas aktiivsust ilmutamas ka Riikoja. Ei noh, kui nii edasi läheb, siis minust täna talle küll vastast ei ole, puges kartus hinge.

Aga sõit võttis hoopis teise ilme, kui Vana-Kuuste kandis tuli esimene pikk tõus. Siis kukkus võidusõiduratastega meeste tempo nagu kivi. Vajutasin mööda. Umbes 100-150 meetri kaugusel paistis ees väiksem grupp, üritasin toda püüda, ja kuigi peagi tuli üks mees veel appi, siis kätte me eessõitjaid ei saanud. Hoopis mahajäänud grupp sai meid kätte. Seejärel mõistsin, et ei maksa hakata kangelast mängima ja võtsin pundis koha sisse. Pole ju mõtet end asja ees teist taga kulutada.

Kuni Liiva TPni ei juhtunud midagi. Sealt sõitis enamik peatumata mööda. Ja ega Liiva tõusud ka midagi rasket olnud. Kasutasin oma suusasõitude taktikat: ei ole mõtet tõusudel väga kangutada, pärast on hingamine kinni ja jalad kanged ning kokkuvõttes tolku mitte mingit. Laskumistel püüdsin turvalisuse mõttes hoida vabamat trajektoori, mitte trügida pundi sisse kellegi tuulevarju.

Kui Liiva tõusud läbi said, tundus, et enam ei taha keegi ees tööd teha. Selleks ajaks, oletan, oli grupp juba vähemalt sajaliikmeline. Sest eestpoolt tuli aeg-ajalt väiksemaid gruppe selg ees vastu. Mulle kohe ei istu selline passimine, kui tunned, et endal jõudu jaguks. Siis tahaks ikka ette tormata, et tekitada grupis elevust, ehkki selge ju see, et ega kusagile eest minna ole, vaid tegu on rohkem jõuvarude raiskamisega. Ent ju on kihk vajutada ja adrenaliin nii üleval, et kaine mõistus jääb alla. Eriti siis, kui grupist mööda sõites Tartu uue vabaajakeskuse Tasku projekti juht Erik Pallase, endine kergejõustikuliidu peasekretär, hüüab: "Vedage Pullerits lahti!"

Ihamaru kandis võis näha, mis saab, kui mõistust mitte kuulata. Seal oli kiirabi tee ääres ning ühte võistlejat tõsteti kanderaamil masinasse. Kokku nägin kogu distantsi jooksul kolme huilgava sireeniga kiirabiautot. Karm võistlus... mitte mingi rahvasport.

Enne ristumist Võru maanteega - ma ei saa ise ka aru, mille ajel - panin grupi eest plagama. Vajadust selleks polnud. Okei, salamisi ehk lootsin, et õnnestub tempo üles tõmmata, aga ilmselt tulin nii kiiresti tagant välja, et keegi sappa ei haakinud. Ja küllap on kollektiivne mõistus üle individuaalsest ning saab aru, et ei ole mõtet iga lolli taga ajama hakata, sest nagunii kukub ta varem või hiljem ära. Aga vähemasti sain paarikümnemeetrist edumaad kasutada rahumeeli selleks, et batooni süüa ja peale juua.

Söömiseks-joomiseks arvestasin nõuannet, mille oli mulle andnud Toomas Mägi, Lõunakeskuse Hawaii Expressi müügispetsialist, endine tipprattur. Ta oli soovitanud, et kui grupis kõhtu kinnitada ei julge - ja mina küll ei julgenud -, siis võta grupi sappa ja söö-joo seal - on ohutum. Aga grupi saba tundub mulle liiga ohtlik selles mõttes, et võid maha jääda. Kasutasin pisut modifitseeritud taktikat: spurtisin grupi etteotsa, võtsin kõrvale ning sõin-jõin siis. Selle ajaga jõudsin alati peaaegu gruppi sappa kukkuda, aga vähemasti oli turvaline.

Kanepis otsustasin vedeliku säästmiseks kasutada TP abi, lasin kiiruse alla ning haarasin joogipudeli. See oli riskantne samm, nagu selgus. Sest ajaks, kui joomise lõpetasin ja kiiruse uuesti üles sain, oli grupp juba poolsada meetrit eest ning järgnenud laskumisel ei näidanud mu maastikukummide ja porilaudadega Optima just parimat libisemiskiirust. Õnneks oli mahajääjaid riburada teisigi ning üksteise tuules imesime end tõusu alguseks gruppi tagasi. Ent üle tüki aja tuli tõsiselt vaeva näha.

Otepääni kulges mõnus grupisõit. Korra käisin ka grupi eesotsas vaatamas, kuidas minek on. Selgus, et seni, kuni grupi etteotsa rühid, on minek hea, aga kui ette saad, läheb minek raskeks. Ja laskumistel - seal vaata, kuidas võidusõiduratastel eest ära saad, et nad tagant selga ei tuleks.

Pärast Otepää TPd tuli järjekordne kriitiline punkt. Sealgi haarasin toitlustajate joogipudeli, et säästa oma, õigemini Soonetsi joogipudeli vedelikku distantsi viimaseks kolmandikuks. Järsku nägin, et üks mees on rattaga keset teed siruli. Pidurdasin hoo kinni, ja kuni hoo taas üles ning joodud sain, nägin õudusega, et suur punt liigub kui üks mees 60-70 meetri kaugusel ja minu ees haigutab tühik, kus vaid üksikud mehed rabelevad. Kas tõesti lasin selle neetud joomisega pundi eest?

Panin viimase välja, et gruppi kätte saada. Aga ei täheldanud, et vahe oleks vähenenud. Polnud ka kellelegi sappa võtta. Pigem nägin, kuidas üksikud teised mahajääjad käega lõid ja jala sirgu lasid. Ent just siis, kui situatsioon näis peaaegu lootusetu, ilmus kuskilt oma võidusõidurattaga Jaak Teppan, Martin Šmutovi suusatreener, ja ehkki tema tempo tundus mulle pisut ülejõukäiv, hoidsin küünte ja hammastega temast kinni. Uskumatu, kuid ta vedas mind gruppi järele. Olin talle pööraselt tänulik, sest üksi poleks ma suutnud mitte midagi teha. (Peaks vist tänutäheks laskma tal järgmisel talvel end suusatamises korra võita.)

Kui grupi kätte sain, ei jätnud enam midagi juhuse hooleks, vaid vajutasin ühe hooga kohe ettepoole, et poleks ohtu maha jääda. Ja umbes kilomeeter-kaks hiljem avastasin end sootuks grupi eesotsas tempot kruvimas, sest eespool, umbes 200 meetri kaugusel, paistis üks väiksem grupp, kes nõudis kinnivõtmist. Kuigi minuga koos ilmutasid veel umbes kaks meest püüdmistahet, jäi sellest väheks. Me ei saanud eesmisi kätte. Ja pärast seda viljatut spurti, pisut enne Nõunit, otsustasin, et aitab, mina enam initsiatiivi rohkem üles näitama ei hakka.

Tundus, et enamik grupi esimese otsa mehi võttis selleks ajaks vastu samasuguse otsuse. Igatahes oli tunda, et keegi enam tempot teha ei taha. Hoidsin kuuendat-seitsmendat positsiooni, ja ehkki korduvalt oli võimalus ette minna, ei hakanud ma endale antud lubadust murdma. Aeg oli hakata lõpukilomeetreiks jõudu säästma.

Teises mäefinišis, tundub, et toimus väike grupi rebenemine. Igatahes olin sedavõrd valvel, et sain esimesel pundil sabast kerge vaevaga kinni. Järgnenud nn karjalauda laskumisel pidin tööd tegema, et teiste tempos püsida. Ja teist korda pidin kiirendama Tatra orus, kui samuti tahtis grupp eest veereda. Tõusu alguses sain pundi taas kätte, võtsin vasakule tuulevarju ja väntasin võimalikult ette, sest enne Reolat oli teada, et tuleb kiire lauge laskumine ja seal on mul uuesti oht oma Optimaga maha jääda.

Kuid seda küll ei osanud loota, et Tatra oru teise tõusunuki tipus olen koos ühe eksprofi välimusega veteraniga grupi peas ja püüan tema sabas ees paistvat väikest gruppi kätte saada. See oli rumal ja mõttetu tegu, aga õnneks ei lasknud grupp mul seda lollust kaua edasi teha, vaid neelas mind alla.

Enne Ülenurme kaarega tõusu hoidsin grupis vasakule tuulevarju ja olin valmis, et nüüd tõstetakse tempo üles. Mäletasin mullusest lühema raja sõidust väga elavalt, kuidas enne raudtee viadukti vajutama hakati ning ma viadukti tipus maha jäin. Tunnistan, et olin pisut hirmul: äkki juhtub nüüd taas midagi säärast.

Õnneks jätkus sõit ühtlases tempos. Ainus, mis rahu häiris, oli hirmus kõmakas keset gruppi - kellelgi purunes kumm. Teine intsident juhtus 5 km enne finišit bussipargi juures, kui algab pikk laskumine vangla juurde. Järsku kõmatas üks mees grupi peas asfaldile ning järgmine sõitis talle otsa ning kukkus samuti. Taevale tänu, et mul oli piisavalt ruumi pidurdada ja mööda manööverdada. Silmanurgast jõudsin märgata teisena kukkunu hirmvihast pilku. Kuid ega too kukkumine kellelgi hoogu peatanud, kohe keriti kiirus taas üles. Igaks juhuks hoidsin siiski paremale, kus näis rohkem vaba ruumi.

Enne raudtee ülesõitu neelas minu grupp alla umbes 10-liikmelise eessõitjate pundi. See võis noile küll mõru pill olla, sest kui tagant grupp tuleb, kukud enamasti kohe selle lõppu. Ausalt öeldes oli tunne seesuguses suures pundis lõpukiirenduse ajal üksjagu kõhe, mistõttu hüüdsin igaks juhuks, et hoiame sirget trajektoori. Art Soonets oli mulle rääkinud, kuidas eelmine aasta tema grupis oli finišisirgel kohutava raginaga kukkumine toimunud.

Seekord läks siiski ilma valusate intsidentideta. Keegi rohkem kui 50-liikmelises grupis lõpusirgel poogendama ja trügima ei hakanud. Nii saingi oma gupis umbes 25ndana tervete kontidega finišisse. Aeg, tuleb möönda, tuli küll selline, mida poleks osanud lootagi: 3:44.13,4. Koht 708.

Riikoja ma pärast Vana-Kuuste tõusu rohkem ei näinudki. Selgus, et tal oli selg nii valutama hakanud, et oli sunnitud katkestama. Kahju. Oleks tahtnud näha, kas ta suutnuks ka lõpuni nii uljalt vastu pidada.

Mida öelda kokkuvõtteks? Hirmus oli, üksjagu hirmus. Sest rattasõit on ikkagi neetult ohtlik ala. Isegi kui püüad sõita turvaliselt, pole garantiid, et keegi teine sulle probleeme ei tekita. Positiivselt üllatas see, et tagumik ja selg ei jäänudki valusaks. Ja võrreldes Tartu jooksumaratoniga polnud jalgadel suurt midagi viga. Täna hommikul ei ole küll sellist tunnet, et oleks suure maa maha sõitnud. Üksnes kael on ette kummargile olemisest veidi kange.

Nüüd üks palve ka. Kui sattusite kukkumisse või nägite mõnda oma silmaga, siis pange oma muljed kirja ja võimalusel jätke mingi kontakt ka (nt mobiil; võib kirjutada ka mulle meilile priit.pullerits@postimees.ee), sest tahaks kirjutada nende põhjal ühe haarava loo. Ja siis on ikka korrektne viidata, kust allikast info pärineb.

Foto 1: Postimehe rattarallitiim (vasakult) Art Soonets, Peep Pahv, Priit Pullerits ja Hindrek Riikoja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits enne rattaralli starti vedelikku tankimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Rattaralli lühema distantsi start. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets, Postimehe parim rattur. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Poolakas Lukasz Podolski rattarallit võitmas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 6: Kukkumine lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7: Renee Tuul sõitis lühema distansti läbi selg ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits lõpusirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Reede, mai 25, 2007

Pullerits: Jagan ralliga seoses preemiaid - ausõna!

Nüüd siis prognoosimise mõõduvõtt, kus täpseim saab preemiaks neljakohalise summa Eesti kroonides.

Küsimusi on ainult kolm:

1. Kes võidab pühapäevase Tartu rattaralli 126 km sõidu?
2. Millise ajaga lõpetab 126 km sõidu Priit Pullerits?
3. Mitmenda koha saab Priit Pullerits üldarvestuses?

Vastuste lõppu märkida vähemalt ees- ja perekonnanime esitäht (veel parem, kui eesnimi ja perekonnanime esitäht) ning vastaja nimel oleva mobiiltelefoni kaks viimast numbrit. Loomulikult võib märkida nii ees- kui perekonnanime, kui soovite.

Nüüd näited ja seletused ja vihjed:

1. Ulrich (piisab vaid võitja perekonnanimest)
2. 6:13 (aeg märkida minutilise täpsusega, sekundeid ei ole vaja kirja panna; kui tegelik tulemus on 6:13.59,9, on see õige vastus; kui olete ajaks pakkunud 6:14, on 6:13.59,9 vale vastus)
3. 1237. (õige vastus on ametliku lõpp-protokolli tulemus, mitte see tulemus, mis kohe finišialas üles riputatakse, sest sinna võib tulla alati korrektiive, nagu elu õpetab)
PP19 või Priit P19 (või Priit Pullerits)

Rõhutan, et arvesse lähevad vaid need vastused, kus on juurde märgitud küsimuste lõpus vastaja andmed, mis lähevad tegelike andmetega ka kokku. Reegel on see, et igalt vastajalt tohib tulla vaid üks vastuste komplekt - ja selle tagamiseks ongi vastaja andmete eelkirjeldatud moel lisamise nõue. Kui vastusekomplekte tuleb ühelt vastajalt mitu, siis ükski neist arvesse ei lähe. Vastusekomplektide arvu piiramine ühega on vajalik seetõttu, et see on ikkagi prognoosimise mõõduvõtt, mitte masspostitusvõistlus, kus keegi laseb arvutil koostada enda nimel tuhandeid variante, kus on mulle eri kombinatsioonides pakutud aegu ja tulemusi nelja ja kuue tunni vahel ning 500.-1500. koha vahel.

Arvesse lähevad vaid need vastused, mis on jäetud siinse postituse juures olevasse kommentaaride rubriiki enne kella 9.00 pühapäeval, 27. mail.

Preemiatest. See, kes vastab õigesti kõigele kolmele küsimusele, saab minult eduka kaastöö eest autoripreemiat 1001 Eesti krooni. See, kes vastab õigesti minu aja ja koha, saab 500 krooni. See, kes vastab õigesti rattaralli võitja ja minu aja või rattaralli võitja ja minu koha, saab 199 krooni. Juhul, kui näiteks aja ja koha on õigesti vastanud mitu inimest, läheb autoripreemia proportsionaalselt jagamisele. Sama kehtib ka 1001 krooni suuruse ja 199 krooni suuruse preemia puhul.

Juhul, kui vähemalt kahele küsimusele õigesti vastajaid ei ole, siis kas 2. või 3. küsimusele õigesti vastanuile panen välja lohutuspreemiad (pisut spordivarustust).

Juhul, kui mängu peaks astuma force majeure ehk peaksin katkestama, siis jäävad preemiad välja andmata - sest pole tulemust, pole ka midagi prognoosida. (Seega, palun mitte pakkuda, et katkestan ja tulemust kirja ei saa - ehkki välistada seda kunagi ei saa.)

Nüüd infoabi prognoosijaile. Sõidan Tartu rattaralli pikka distantsi esimest korda. Mullu tegin kaasa lühemal distantsil, läbides 69 km 2:15.34-ga (vt blogi eelmine sissekanne). Elus nii pikka maad, nagu seda on 126 km, varem sõitnud ei ole. Mullu sügisel olin Tartu rattamaratonil 908. (stardinumber oli umbes 1200), aeg 3:38.42. Põhialad on suusatamine (tänavuse Tartu maratoni 213., Haanja maratoni 70. ja Tallinna maratoni 52.) ja jooks (kahe nädala taguse Tartu jooksumaratoni 98. ajaga 1:31.08, eelmisel nädalavahetusel Valgas-Valkas Loskutov Cupi 10 km 37.45-ga). Eesmärk on rattarallil tulla vähemalt tuhande sisse ja sõita kiiremini kui viie tunniga. Stardinumber on 1292., seega stardin viimasest grupist. Rattatrenni olen sel kevadel teinud alates möödunud laupäevast viis korda, vastavalt 20, 39, 48, 43 ja 33 km. Täna-homme enam ei harjuta, vaid puhkan. Starti lähen alla 4000-kroonise Optimaga, millel on 21 käiku, kuid pole klippe, ja all on laia mustriga maastikukummid, kui Art Soonets mulle slikke ei anna, nagu ta pakkus, aga ma arvan, et tal pole aega minusugusega enam jännata.

Head prognoosimist ja nael kummi! Esialgsed tulemused esmaspäeval, lõplikud tulemused siis, kui lõpp-protokoll on kinnitatud.

Foto 1: Priit Pullerits Optima seljas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni treeningsõidul Optimat mäest üles lükkamas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni treeningsõidul Optima ketti kohendamas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits laskumas Otepää ja Kääriku vahelisel rollerirajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix

Neljapäev, mai 24, 2007

Pullerits: Grupisõit on edu võti, kas pole?

Mäletan siiamaani oma jõudemonstratsioone mulluse rattaralli lühemal distantsil. Sattusin enne Võru maanteelt Otepää poole keeramist umbes 30-liikmelisse gruppi. Edasi tulid tõusud ja tugev vastutuul. Tempo polnud kuigi kõva. Püsisin viiendal-kuuendal positisoonil ja tundus, et mehed longivad. Võtsin oma Optimaga (seegi naise oma) kiiruse üles ja tegin umbes 15-sekundilise spurdi. Üllatus, üllatus, aga keegi ei kavatsenudki kaasa tulla. Kuid paugupealt saavutasin umbes 20-30 meetrise edumaa. Ei hakanud siis üksi punnima, vaid lasin jala sirgu ja kasutasin edumaad rahus joomiseks.

Karjalauda tõusu eel sai mul grupis loksumisest taas villand. Liiati oli eespool, umbes poole kilomeetri kaugusel, näha eesmise grupi selga. Ajasin end tõusu eel sadulast püsti ja panin ajama. Ükshaaval püüdsin kinni üksiksõitjaid. Umbes kilomeeter hiljem, kui vana grupp juba kaugele-kaugele maha jäänud, liitus minuga veel üks mees ja üritasime kahekesi eesmist punti püüda. Umbes 3 km pressisime, Pangodi-eelse tõusu peaaegu kõrgeima punktini, kuni tagant tuli vana grupp ja meid alla neelas. Ausalt öeldes pidi pingutama, et grupp meist sootuks mööda ei libiseks.

Kolmanda ürituse tegin siis, kui rada Elva poole keeras. Tulin grupi ette ja küsisin seal pressivalt mehelt, et kas paneksime juurde. Ta ei ilmutanud huvi. Ega siis midagi, ajasin end taas püsti ja panin plagama. Seekord tuli kohe üks peenikeste kummidega mees kaasa - kes meenutas mulle teleprodutsent Raivo Suvistet, aga polnud siiski tema. Kaua me äraminek ei kestnud, ehk 1-1,5 km. Ei saanud grupi eest piisava hooga minema ja peagi võeti meid kinni.

Rohkem ma mullu ei üritanud. Aga vähemasti olid need tolles grupis, mis Elva-Tartu maanteel oli paisunud juba sedavõrd suureks, et politseiauto seda saatma hakkas, ainsad katsed rutiini elavdada.

Enne Külitset, pärast Nõod, oleksin tollest grupist aga peaaegu maha jäänud. Seal on kerge laskumine ja just minu koha pealt läks grupp pooleks. Küll ma pressisin elu eest, mõtlesin, et ei tohi gruppi nii vähe enne finišit eest ära lasta, et see oleks suurim viga - aga järele ei jõudnud. Ehhki vahe eelmisega oli kolm-neli, igal juhul mitte rohkem kui viis meetrit. Juba oli mu jaks lõppemas, kui tagant tuli lagunenud grupi teine pool ning eesmistele järele veeres. Mina koos nendega. Thank godness!

Aga lõpuks kukkusin grupist ikkagi välja. See juhtus siis, kui läksime ringteel viaduktile. Ei jõudnud või ei osanud sobivat käiku sisse lükata, jäin raske ülekande peale ning viadukti tipus läks grupp eest. Kogu moos. Lõpuks kärises vahe tolle pundiga, kuhu kuulus näiteks suusamees Jaanus Pulles, tervelt kolmele ja poolele minutile. Lõpetasin 69 km 2:15.34-ga, millest Art Soonetsi väitel Optima-suguse rattaga eriti kiiremini sõita polevat võimalikki. (Vähemalt mitte minusugusel.)

Mis neist näidetest õppida? Esiteks seda, et ei maksa minna ässa mängima. Vähemasti mitte üksinda. Ja kindlasti mitte distantsi esimesel poolel. Vaid targem on grupp enda jaoks tööle panna, nagu õpetasid mulle Andrei Morjakov, Tartu SK Velo treener ja Velospetsi poe mehaanik, ning Toomas Mägi, Lõunakeskuse Hawaii Expressi müügispetsialist, mõlemad kogenud rattamehed.

Minusugused peaks Morjakovi ja Mägi nõuannete järgi silmas pidama järgmist, et me üksteist sodiks ei sõidaks:

- jälgima grupis võimalikult sirgjoonelist trajektoori;
- hoiduma järskudest manöövritest;
- andma manöövritest (trajektoori muutus, keeramine, pidurdamine) kõva häälega tagumistele
teada, et nemad ka jõuaksid reageerida;
- heitma enne kiirendamist pilgu üle õla, et vältida kellelegi ette keeramist;
- mitte hakkama rattakummi purunemise järel või sõbra märkamise korral läbi grupi diagonaalis endale teed rajama;
- kui tuleb söögi- või joogiisu, mis eeldab ühe käe leistangi küljest lahti laskmist ning nõuab tähelepanu suunamist sõidult muule, mistõttu oleks mõistlik minna grupi sappa, et seal teisi vähem ohustades kõhtu kinnitada.

Samuti on kasulik, nagu soovitas Morjakov, et pundis hakkaks keegi pealikuks ja võtaks kamandamise ning liikluse reguleerimise enda peale.

Kasulik on teada sedagi, nagu seletas Mägi, et grupi ees on alati ohutum kui tagaotsas. Juba siis, kui ta oli veel väike spordipoiss, õpetas treener talle, et kui ta hoiab pundi sappa, on tõenäosus, et ta suurema kukkumise korral külakuhjast terve nahaga mööda suudab manööverdada, äärmiselt väike.

Mägi sai rattarallil viimati külje prügiseks kaks aastat tagasi. See juhtus Sihva kandis umbes 50-liikmelises grupis, kus keegi talle kogemata tagarattasse sõitis. Mägi mäletamist mööda oli seal lõpuks umbes 20 meest asfaldil siruli. Ja need olid ikka sõidumehed, lubage rõhutada. (Mägi lõpetas tookord 109. kohaga.)

Nüüd hakkavad osad minusugused ilmselt paaniliselt grupisõitu ja kukkumisi kartma. See pole ka otstarbekas, märkis Mägi. Vastupidi, soovitas ta - kukkumiste peale ei maksa mõelda, vaid tuleb tunda end grupis vabalt. Sest kui sõita hirmuga ja pinge all, seletas Mägi, tõmbate iga väiksemagi probleemi korral pidurid kramplikult blokki - ja siis juhtubki see, mis juhtus temaga tunamullu Sihva kandis: keegi sajab tagant sisse.

Tõele au andes olen ise ka üks kukkumiste pelgaja. Sest liiga hästi on mul meeles kõige esimene rattaralli, millest võtsin oma neljakäigulise Sputnikuga osa 10. klassi poisina. Siis, mäletan, käisid esimesed mehed küljega maha juba kino Ekraani juures Võru maanteele keeravas kurvis. Ise sain sõita umbes 20-25 km. Olin enamuse ajast pressinud üksinda ning sattusin Põlva maanteel mitte just suurde, umbes 10-15-liikmelisse gruppi. Kaua ma seal sõita ei saanud. Järsku oli üks mees teeservas külili ning järgmine hetk lendasin mina talle otsa ja maandusin samuti kraavi. Tahtsin end kähku püsti ajada, kuigi olin mitmest kohast verine - kuid enam polnud kuhugi kiirustada. Esiratas oli totaalselt kõver. Peagi saabus kiirabi, meedikud panid mulle plaastrid peale ning mõne aja pärast saabus kollane Ikarus-buss, mis minusugused peale korjas.

Minu tollase rattaralli tähetunniks jäi bussis antud raadiointervjuu Rein Küttimile. Pärast toda matsu, kuni eelmise aastani, ma rattarallidest enam midagi vahepeal kuulda ega teada ei tahtnud. Nüüd siis proovin pühapäeval uuesti.

Lähemalt saab sellest, kuidas peaks rattarallit sõidunaudingu nimel läbima minusugused harrastajad ja mis moodi käib heitlus paremate kohtade eest juhtgrupis, lugeda minu tänaseid lugusid Tartu Postimehes, mille lingid on vastavalt:

http://tartu.postimees.ee/240507/tartu_postimees/262376.php
http://tartu.postimees.ee/240507/tartu_postimees/262377.php

Foto 1 ja 2: Mulluse rattaralli start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Mulluse rattaralli liidergrupp. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Andrei Morjakov, Tartu SK Velo treener ja Velospetsi poe mehaanik. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 5: Toomas Mägi, Lõunakeskuse Hawaii Expressi müügispetsialist. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, mai 23, 2007

Pullerits: Hoidke alt - Soonets tuleb!

Ma ei saa ju Art Soonetsit ilma eelkontrollita starti lubada. Sest nagu Riho Järveläinen Rõuge rattamaratoni (vt eelmine, Ivar Tupi sissekanne) finišis mikrofoni ütles: mõnda meest kohe ei tohi ratta ligi lasta. Soonets oli nimelt taas põlve veriseks kukkunud. Aga see tähendas, et järelikult ei saa ta maksimumiga kihutada, mistõttu lasingi tal esmapäeva õhtul, vähem kui nädal enne Tartu rattarallit, oma sõidusuutlikkust näidata.

Kuid mis viga sellise rattaga sõita, nagu Soonetsil istumise all. See ju lausa Bianchi tehase nimeline toodang, raamil suurelt ilutsemas Art 1885. Katsetasime siis, et kuidas veereb. Hakkasime Tartu-Jõhvi maantee esimesel pikal laskumisel kõrvuti veerema, mina oma alla 4000-kroonise Optimaga. Laskumise lõpuks, umbes 500 meetri järel, oli vahe vähemalt 60 meetrit.

Ent ega me võidu kihutama läinud. Soonets pakkus, et sõidame 15 km Jõhvi suunas välja. Ma arvasin, et nii vähese pärast ei maksnuks mul küll temasugusega koos pedaalima tulla, ja panin 5 km juurde. Mul ikka alles tänavune kolmas sõit, aga pühapäeval elus esimest korda kavas pikk distants. Vaja oli kiirustest aimu saada, ja nagu soovitasid endised-praegused rattaässad - näiteks Jaan Veeranna (Fotokeskuse omanik), Toomas Mägi (Hawaii Expressi müügispetsialist), Andrei Morjakov (Tartu SK Velo treener), Priit Kalja (Velospetsi poe juhataja), samuti tippratturid Allan Oras ja Raivo Maimre [eks ole mul taas korralik taustatiim kokku pandud, kas pole nii?] -, siis tingimata on vaja enne rallit tuules sõitu harjutada.

Kiirustest nii palju, et 27 km/h Soonetsi kõrval ilma tuulevarjuta - aga oli ka peaaegu tuuletu ilm - oli mõnus matkamise tempo. Ent kui Soonets keris kiiruse 30 km/h peale, tuli juba Optima seljas tööle hakata. Ja kui tempo läks üle 30 km/h, pidin tuulde istuma, et kannul püsida.

Soonets on hirmus kõva. Kui mina tema vastu rattaralli starti peaks minema, siis küll kardaksin. Kohe hirmsasti. Vaadake ta reielihaseid - ma arvan, et isegi Erika Salumäe ei saanud oma tipp-päevil neile jämeduse poolest vastu. Ja vaadake säärelihaseid - mulle tundub, et mu reied on kohati sama laiad. Tema ratast parem ärge vaadakegi - siis võib tekkida niisugune meeleheide, et tulete üldse sadulast maha. Kiiver tundus ka uus ja moodne, samuti jalanõud. Pagana pihta - isegi sokid olid tal Bianchi omad! Minge nüüd ja mõelge, kuidas te Soonetsist üldse jagu võiksite saada (kui te just vähemalt poolproff pole). Ahh, mis te ikka mõtlete - sest ega te välja seda nagunii ei mõtle.

Kuid see pole veel kõik. Kui pärast Amme jõe ning Tartu ja Jõgeva maakonna piiri ületamist ringi keerasime (21 km Tartust), hakkas Soonets mäenukkidel tööle. Ta ei kergitanud oma taguotsa isegi sadulast, vaid sõitis mitmesajameetristest pikkadest tõusudest rahulikult vändates 31-34 km/h-ga üles. Käristas poole kilomeetriga edumaa minu ees ligi sajameetriseks. Küll on hea, et Soonetsiga rattarallil konkureerimine üldse mu plaanidesse ei mahu.

Jätke igaks juhuks Soonetsi stardinumber meelde - 229. Et kui jälle keegi veriste põlvedega tuleb, siis teate kontrollida, kas on tema või pole.

Aga mul, lubage tutvustada, on rattarallil tekkinud uus konkurent. Postimehe majandusajakirjanik Hindrek Riikoja käib mööda tuttavaid ja teisi, kes teda kuulata viitsivad, ringi ja kuulutab, et tahab mind rattarallil võita. Kust selline enesekindlus? Vaatame ta tulemusi: tunamullusel rattamaratonil 3:08-ga 2283. koht ja aasta varem 3:43-ga 2590. Kusjuures ta väidab, et tema ratas pole oluliselt parem kui minu alla 4000-kroonine. Võrdluseks minu tulemused: vastavalt 2:34 ja koht 1203 ning 2:48 ning 1646. Mullu, varasemast 24 km võrra pikemal maratonil, sain oma Optimaga esimese tuhande sisse: 3:38 ja koht 908.

Ent kuulakem ka spetsialiste. Raivo Maimre ütles mulle nii: "Maanteesõidus ei pruugi võita alati kõige tugevam mees. Paned minema, kui kõik jäävad üksteisele otsa vaatama ja keegi ei taha tööd teha, ning kui saad vahe sisse, võidki ette jääda." Eks see kehti pisut ka tagumiste meeste kohta - jääd valesse gruppi ja oledki oma konkurendist lootusetult maas.

Kuid eile ilmus välja veel üks potentsiaalne konkurent: Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Vaat tema on juba hoopis teistest puust mees. Kas või selle poolest, et tema on esinenud Urmas Oti vestlussaates külalisena - siis, kui meedia tegi Markko Märtini rallitiimi promoüritusele boikoti -, mina mitte. Aga mis olulisem: tal on ette näidata ka korralikke rattarallitulemusi, millest parim on koguni 74. Ainult et see pärineb aastast 1997. Mida aasta edasi, seda langevamas joones on Pahv sõitnud ja lõpetanud: 110. - 417. - 694. - 776. Too viimane osaluskord pärineb tal aastast 2003, ja nagu ta meenutas, läks tal toona üks ratas nii katki, et ta pidi seda teeperves oma ürgjõuga - ja seda näikse tal jaguvat (eile näiteks ähvardas mind lae alla tõsta, kui ma talle laupäevasesse lehte paariskülge ei tee [tõsi, ähvardus ei aidanud: ma ei tee]) - sirgeks painutama. Kuid päris sirgeks ta ratast ei saanudki, vaid sõitis lohvadi-lohvadi läbi häda lõpuni ja sai 133 km rajal ajaks 5:11. Muidu oli ta varem nelja ja kolmveerand tunni sõitja. Tähenduslikum on keskmine kiirus - see oli ta parimail sõitudel 28-29 km/h vahel. Harrastajale korralik näitaja, aga kas ka piisav, et näidata sama minekut pärast nelja-aastast pausi viimasest sõidust?

Kuid las ta paneb end esmalt rallile kirja, siis vaatame, mis edasi saab.

Korraldajaile ja sponsoreile konkureerivast SL Õhtulehest ka üks vihje: liikumas on plaan te üritusele Ashton Kutcheri kombel tünga teha. Ma vaataks teie asemel hoolega ette, et Riia tänaval ei ilmuks raudtee viaduktile ühe suure päevalehe suur plagu. Õigemini, kohe kaks reklaamplagu. Kontrollisin eile: need plagud on täiesti olemas ja lehvimisvalmis. Milleks osta reklaamipinda, kui seda saab ka tasuta ja igati seadustega kooskõlas - vaat selles on küsimus (William Shakespeare)?

Foto 1: Art Soonets ponnistamas 2005. aasta Tartu rattamaratonil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 2: Art Soonetsi ülekomputeriseeritud maastikuratas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Art Soonetsi jalad möödunud sügisel pärast trenni Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4: Art Soonets veab maanteesõidul noorte rattalootust Viljar Kannimäed. Foto autor: Priit Pullerits, Postimees / Scanpix
Foto 5: Postimehe majandusajakirjanik Hindrek Riikoja. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 6: Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 7: Art Soonets teeb ratta seljas kuivtrenni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Teisipäev, mai 22, 2007

Ivar Tupp: Kuidas teha rattamaratoni?

Priit Pulleritsult: Mu sõber ja suurrivaal Art Soonets sai Rõuge rattamaratonil taas põlve veriseks. Seetõttu nõudsin, et ürituse peakorraldaja Ivar Tupp annaks aru, kuidas selline asi juhtuda sai. Seda enam, et Art Soonets on ta enda suur sõber samuti.Ivar Tupp:

Läinud laupäeval toimus Võrumaal Rõuges suur pidu – rattasõprade järjekordne kokkutulek koondnimetuse all Elion Estonian Cup 2007 II etapp Rõuge rattamaraton.

Varasematel aastatel Haanjast startinud maratoni Rõugesse kolimise peamisteks põhjusteks oli Rõuge valla aktivistide hea lobitöö ja tõdemus, et seni stardikohaks olnud Haanja suusakeskuse ümbrus hakkab üha kasvavale üritusele väikseks jääma. Rõuge Ööbikuoru keskuse muruväljakud seevastu lubasid üles ehitada korraliku võistluskeskuse, ümbritsevad heinamaad mahutasid lahedalt osalejate transpordivahendid, vaatetornist ülesvõetud kaadrid ratturite rivi liikumahakkamisest ajasid vähemalt minul nii-öelda judinad peale.

Viibides ise kogu maratoni toimumise aja stardi-finišipaigas, ei oska ma rajal toimunut kommenteerida, seetõttu üritan pajatada sellest, mis tavaliselt jääb kaadri taha – nimelt maratoni ettevalmistamisest.

Suurürituse eeltööd hakkavad juba sügisel, kui alustame raja kaardistamisega. Kuna selle aasta Rõuge maratoni rada erines eelmise aasta Haanja rattamaratoni rajast ca 60 protsenti, siis venis meil sügisene ettevalmistustöö sujuvalt jaanuarini – „õnneks“ andis suusasõprade vaenlane ilmataat selleks võimaluse. Kui olime jaanuari keskpaigaks raja n-ö kaardile saanud, järgnes vaikne aeg kuni märtsi-aprillini, kui hakkasime sõlmima kokkuleppeid maaomanikega. Mingil hetkel aprilli keskpaigas lubas sulanud maapind minna rada proovima.

Esimene katse 2. aprillil läks aia taha, sest peale 11 km läbimist 1,5 tunni jooksul ca 160-se keskmise pulsiga olin nii läbi, et pöörasin ratta lähima asfalttee suunas. Vend Ivo jätkas veel 12 km, kuid siis loobus temagi, sest kaardile joonistatud rada oli saanud liiga karm. Tegime kiirelt mõned õgvendused, lõiked ja - uuesti proovima.

13. aprillil õnnestus meil Tondiga (Haanja RK juhatuse esimees Indrek Ots) rada tervenisti läbi sõita. Aega kulus 4:36 ja energiat 4500 kilokalorit, sest rada oli veel pehme ja mitmes kohas talvest jäänud lumigi veel maas. Nüüd, kui raja kulgemine lõplikult paigas, sai alustada raja ehitustöödega – mahalangenud puude eemaldamine, võsa raiumine, sildade ehitamine.

Mai alguses tundus, et kõik läheb nigu lepase reega, aga siis otsustas emake loodus oma väge näidata - 3. mail sadas Haanjas maha umbes 10 cm lumekiht, lisaks tuli taevast pidevalt vett. Looduse jõudemonstratsioon muutis mõned planeeritud rajalõigud läbimatuteks mudamülgasteks. Nädal enne maratoni toimunud proovisõit pani paljud osalejad kukalt kratsima – kas me siis sellist mudarallit tahtsimegi. Rajameister Ivo asus kiirkorras otsima lahendusi. Ta leidis võimalusi mitmest mülkast teistkaudu mööda sõita, tassis metsa vanu uksetahvleid, ehitas lisasildu ja viis isegi oma vana vaiba ühe mülka kinnikatmiseks.

Emake loodus vist nägi neid jõupingutusi ning asus meiega koostööle. Rada kuivas ning sõidupäevaks võisid umbes 1000 osalejat starti asuda. Rõuge rada oli kokkuvõttes küll keskmisest Elioni maratonist mudasem, kuid siiski normaalselt läbitav.

Rõuge rattamaratoni tulemusi näeb aadressilt www.sportinfo.ee, pildihuvilised saavad ennast kaeda aadressilt www.sportfoto.ee.

Omalt poolt tooks veel mõned faktid, mis tavaliselt kajastamist ei leia:

- raja tähistamiseks kulus 4,5 kilomeetrit Elioni linti ja umbes 250 erinevat suunavat või imformeerivat märki;

- kokku tegeles laupäeval maratoni läbiviimisega 80 inimest;

- rajal joodi kokku 800 liitrit jõujooki ja 600 liitrit vett;

- rajal söödi ära 100 kilo banaane ja 60 kilo soolakurki ning 120 pätsi leiba, lisaks mitmeid kilogramme küpsiseid ja rosinaid;

- finišis söödi 500 liitrit hernesuppi ja joodi 300 liitrit morssi;

- rajalt sai kokku korjatud paarkümmend kaotatud joogipudelit ja paarsada tühja geelipakki või energiabatooni ümbrist (siinkohal palve osalejatele – kui tahate käsi või taskut määrivat tühja geelipakki ära visata, siis pange ta kas rajamärgistuslindi või märgi juurde, me korjame selle sealt rada maha võttes ära, raja kõrvale kaugemale metsa visatud pakendeid me kahjuks kõiki ei avasta ning need jäävad sinna loodust reostama).

Kohtumiseni juuni keskpaigas 3-päevasel maastikurattasündmusel Rõuge Tuur 2007!

Foto 1: Ivar Tupp 13. aprilli proovisõidul. Foto Ivar Tupi erakogust
Foto 2: Ivar Tupe vana koduuks Rõuge maratoni 36. kilomeetril sillana. Foto Ivar Tupi erakogust
Foto 3: Lumekate 15 päeva enne Rõuge maratoni raja 7,7. kilomeetril. Foto Ivar Tupi erakogust

Esmaspäev, mai 21, 2007

Pullerits: Mida õpetas Loskutov?

Vaatas Pavel Loskutovi juhendaja Harry Lemberg mu nokamütsi, millega kavatsesin end päikse eest kaitsta, ja andis karmi hinnangu. Müts on tume, märkis ta, ära sellega küll starti mine - see tõmbab päikest vaid ligi. Aga päikest oli laupäeval Valgas palju-palju. Oli peaaegu et esimene suveilm ja ees ootas Loskutov Cupi 10 km Valga ja Valka tänavail. Õnneks oli mul kaasas varuvariant.

Eelmisel päeval oli jalgrattur Allan Oras, keda käisin usutlemas seoses läheneva Tartu rattaralliga - võistlusteks valmistumisel tuleb kasutada ju ikka oma ala parimate asjatundjate abi -, andnud mulle Arctic Sport Clubi heleda õhukese ratturimütsi. See sobib, kinnitas Lemberg. Ja andis veel ühe soovituse: mine ja tee see enne starti külma veel all märjaks ning pane siis pähe. Veelkordne kinnitus selle blogi läbivale õppetunnile: vaat kui tähtis on õigetelt meestelt nõu küsida.

Nädala esimesel poolel istus Tartu jooksumaratoni 22,4 km veel tugevalt jalgades, eriti reite tagakülgedes. Ja ega enesetunne ka selline olnud, mis oleks uuele kannatusele kutsunud. Jooksin teisipäeval pisut üle 5 km (tempoga julgelt üle 5 minuti km kohta) ja kolmapäeval 7 km tempoga 5 min/km. Pärast neljapäevast puhkepäeva oli treener Meelis Minn soovitanud teha 30-minutilise soojendusjooksu, aga kuna tööpäev venis üle kella seitsme, jätsin selle ära.

Valga staadionilt sain 36 jooksja seas minema kuuendana. Omast arust olen võrdlemisi kiire alustaja. Esimesel Loskutovi jooksul viis aastat tagasi pühkisin minema koguni esimesena, nii et kui staadioniväravast välja sain, pidin tempo alla laskma ja Loskutovi järele ootama, et pärida, kuhu edasi tuleb joosta. Loskutov ütles siis, et ei maksa nii kiiresti alustada. Lõpetasin toona 25. kohaga, eestlastest kaheksandana, kaotust parima eestlasena kolmandaks tulnud Kaupo Tiislärile ligi seitse minutit (Loskutov jooksis oma võistlusel väljaspool arvestust).

Järgmistel aastatel olen samuti, nagu möödunud laupäevalgi, grupi peas koha sisse võtnud, et siis linnatänavail vaadata, kuidas tagantpoolt kõvemad mööda rühivad. Nüüdki kukkusin peatselt teise kümne algusse. Vahe liidritega hakkas kärisema just minu kohalt, mis tähendas, et jäin jälitajate grupi etteotsa tempot tegema.

Kaua ma tempomeistrina ei püsinud, sest kohe pärast Valkasse sisenemist tuli minu tagant valges USA särgis noor jooksumees ja läks mööda. See võis olla lätlastele raja ääres päris huvitav vaatepilt: hoidsin mõnda aega tema kannule, endal sinine USA särk seljas. Arvatavasti pole Valkas kahte "Ameerika"-meest korraga eales varem nähtud.

Aga valgesärkse USA-mehe tempo käis mulle üle jõu ja lasin tal minna. Kui peatselt, võistlusraja pikal nn tagasirgel tulid tagant peagi uued sammud. Silmanurgast nägin, et Läti koondise dressis naine. Pärast uurisin järele: see oli Irina Latve, Läti 2005. aasta sisemeister nii 800 kui 1500 meetri jooksus, kes osalenud isegi Sydney olümpial, kus jäi eeljooksus 2.06-ga kuuendaks, ning kes mullu sügisel läbis poolmaratoni 1:21-ga. Aga mööda ta ei üritanud minna, vaid võttis minu temposse.

Eesjooksjate puhul hämmastas, et mehed ei jälgi üldse trajektoori. Kui rada keerab näiteks aegamisi paremale, ei võtnud nad sugugi paremale raja serva, vaid jooksid keskel või koguni vasakus servas. Neil puhkudel tuleb mul alati meelde lapsepõlves loetud Lasse Vireni raamat, kus on kirjeldatud pikalt-laialt Müncheni olümpia 5000 ja 10 000 meetri jooksu finaale ning kust mul on meelde jäänud, kuidas Viren hoidis pearivaale kurvides just oma parema külje taha, et nood jookseksid lisameetreid. Meelde on jäänud, et vist 5000 meetri distantsil pidi nii kogunema oma poolsada lisameetrit.

Kui rada nn tagasirgelt tagasi Läti-Eesti piiripunkti suunas keeras, hakkas eespool jooksnuist üks noor läti välejalg selg ees üpris jõudsalt vastu tulema. Ju ta oli algul üle pingutanud. See lisas mulle hoogu ning seetõttu jäid lätlanna sammud üha kaugemale maha.

Pärast piiri ületamist, kui telemees Ragnar Kond oma kaamerat just puki otsast maha tõstis - kindel märk, et liidrid on juba kaugel -, tuli kohe ka joogipunkt. Korraga pakuti nii vett kui jõujooki. Täiesti juhuslikult haarasin topsi, milles oli vesi, ja selles veendunud, ei valanud ma seda mitte kurgust alla, vaid kummutasin instinktiivselt särgi vahele. Küll oli hea!

Palavus oli tõesti n-ö taluvuse piiripealne. Eelmine aasta Pühajärve jooksul sain sellest tõelise haamri. Juba 4. kilomeetriks oli jaks otsas ning läbi häda vedasin end lõpuni. Jäin oma kõigi aegade viletsaimale kohale, alles 118ndaks, kaotust võitnud lätlasele Viktors Slesarenoksile 10,7 km kohta tuli ligi 13 minutit. Majandusmees Hardo Pajula jäi minust maha nii vähe kui kõigest kolm minutit.

Üles-alla lainetaval rajalõigul, kus üks täiesti kustunud eesjooksja täiesti kustunud sammuga ette jäi, sai lätlanna mind uuesti kätte ja läks koguni kahe-kolme sammuga ette. Ausalt öeldes oli see pisut jahmatav. Sest ega ta nüüd päris jooksja mõõtu ka välja andnud. Jalgades oli ikka üksjagu tselluliiti. Oma minimaalse rasvaprotsendiga oleksin ju võinud tal tunduvalt kergemini kannul püsida.

See muu plaan oligi: umbes 1,5 km pikkusel sirgel hoida tema taha ja siis, rohkem kui poolekilomeetrisel laugjal tõusul loota, et ta kiirus raugeb. Sest viimatise vahe sain temaga sisse just siis, kui enne piiripunkti tuli samuti kerge tõusujupp. Ilmselt on tal oma jämedavõitu ja ülekaaluliste jalgadega seal raske, kalkuleerisin. Lõppeks ei mahu see ju ühegi mehe plaanidesse jooksus naistele kaotada, eriti veel läti naistele.

Aga läks hoopis vastupidiselt. Pikal tõusul hakkas lätlanna aeglaselt-aeglaselt eest vajuma. Tõusu algul oli vahe kaks-kolm meetrit, aga tõusu lõpuks sai ta sisse 7-9 meetrise edumaa. Ehkki täisnurksel parempöördel võtsin tänu paremini valitud trajektoorile korraga kolm-neli meetrit tagasi, osutus too ajutiseks võiduks. Olin küll mõelnud, et tagasiteel Valga kesklinna suunas hakkan aegamööda kiirendama, aga lätlanna vastu sellest ei piisanud. Ausalt öeldes ei tundnudki, et oleksin suutnud kiirendada. Palav oli, neetult palav. Peagi oli kaotust juba üle kümne meetri. Seda on sellises kiires jooksus nagu 10 km asfaldil üksjagu palju.

Tõele au andes vaevas mind enne jooksu kerge hirm motivatsioonipuuduse ees. Teate ju küll seda tunnet - et kas on ikka mõtet end poolsurnuks pingutada. Sest 10 km on ikkagi valus jooks, seal tuleb kogu aeg võimete piiril kihutada. Ja kui kevade tähtsamaid võistlusi, Tartu jooksumaraton, võrdlemisi edukalt läbitud - ikkagi koht esisaja sees -, siis
ega enam nii kergekäeliselt endale haiget tegema kipu. Nõnda pelgasin pisut, et kui valulävi kätte jõuab, äkki ei suuda seda enam ületada.

Need on ohtlikud mõtted, ja neil ei tohi lasta endast võitu saada. Sest nii ongi kiire tekkima allaandja mentaliteet. Ja siis tulevad katkestamised. Nii nagu kuuldavasti Jaak Mae ei ole oma elus ühtki võistlust pooleli jätnud, nii ei ole ka mina seda teinud. Ja vähemasti selles korrespondentsvõistluses Maega, kumb kauem katkestamata vastu peab, ei tahaks ma mitte kaotajaks jääda.

Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu kukkusin veel koha võrra, kui tagant tuli nagu tank Pärnu mees Priit Karon. Mõtlesin küll korra, et üritan järele võtta, ehk veab ta mind ka lätlannast mööda, aga ei tulnud sellest midagi välja.

Staadionile jõudes saigi Karon Latvest mööda, ent mul lätlanna püüdmiseks ja kiirendamiseks enam jõudu polnud. Eelmine aasta oli tunduvalt pingelisem finiš. Siis jõudsid mulle staadioniväravas võrdlemisi lähedale, kuuldavasti nelja-viie meetri kaugusele, kaks noort meest. Aga tookord oli mul ikkagi sedavõrd palju jõudu, et suuta kalkuleerida. Mäletan, kuidas hoidsin tagasirgel tempot teadlikult mõõdukana, et las nad punnivad pealegi järele. Ent mööda neid lasta ei tohi, vaid tuleb neid kurvis hoida enda taha, sest vaevalt nad seal kiirendama hakkavad. Nii kõik läkski. Ja edasi oli plaan lihtne: lõpusirgele välja tulles teha vana psühhonippi, mõelda, et jooksen pelgalt sadat meetrit, ja panna maksimumkiirus välja. Nii saingi neist napilt, aga kindlalt jagu. Taktikaliselt briljantne lõpplahendus, võiks end kiita.

Seekord polnud kedagi tõrjuda ega kellegi vastu kiirendada. Karon võitis mind lõpuks 19 sekundiga ja Latve, parim naine, 11-ga. Aeg 37.45 andis 14. koha, meesveteranide arvestuses olin neljas, eestlastest seitsmes. Võitis Viktors Slesarenoks 30.50-ga, parima Eesti jooksjana oli Ivar Ivanov 32.59-ga neljas.

Ehkki tundsin, et enese alalhoiu instinkt ei lase end ribadeks pingutada, oli aeg siiski kerge pettumus. Sel rajal on mu mark kolm aastat tagasi joostud 36.51. Eelmine aasta, kui pärast stardipauku hakkas meeletult vihma kallama, nii et juba staadionilt väljudes olid mu püksid läbimärjad ja lõpetades kaalusid vettinud jooksusussid vähemalt kaks, kui mitte kolm korda rohkem kui kuivana, polnud ma tänavusega võrreldes mullu sugugi oluliselt aeglasem - 37.56. Milles asi?

Nüüd võib laskuda Eesti spordis tavapärasesse süüdlaste otsingusse. Süüdlasteks, nagu öeldud, Tartu jooksumaratoni järgne vähene taastumisaeg ja vähene motivatsioonipuudus. Aga samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et talvine suusatrenn pidanuks ju andma korraliku vastupidavustöö suutlikkuse.

Kuid kõige olulisemale puudusele osutas Loskutov, ja küll tahaks teda uskuda. Ta nimelt kinnitas mulle, et sellise kuumaga võib 10 km jooksus lisaaega tulla vabalt terve minuti. Ta juhtis tähelepanu, et tänavu jooksid kõik oluliselt aeglasemalt kui varem.

Kui Loskutovil on õigus, pole stardiplatvorm juuli keskpaiga Pühajärve jooksu eelmise suve fiasko heastamiseks sugugi paha. Nüüd jõuab korralikult taastuda ja kindlasti treener Meelis Minni näpunäidete järgi ka mingi arvestatava ettevalmistuse teha. Aga esmalt ootab pühapäeval ees Tartu rattaralli.

Treeningud selleks algasid juba Loskutovi jooksu järgsel õhtupoolikul. Tegin oma tänavuse esimese rattasõidu, mis, tõsi küll, oli pigem lõdvestava loomuga - 20 km 49 minutiga. Ja lihased olidki pühapäeval päris head, nii et eile õhtul tegin rahulikult ligi 40 km ringi pisut rohkem kui pooleteise tunniga.

Aga rattasõit on ikka jube. Vaadake, mis sõber-konkurent Art Soonetsiga juhtus. Ta käis Rõuges pedaalimas ja tagajärg - kukkus taas. Nüüd sai obaduse see põlv, mis pisut tervem oli. Mis siis, et süüdi oli see, kes talle tagant sisse sõitis. Aga mats on mats. Täna lähme koos sõitma. Peab ju tal silma peal hoidma, et ta end liiga ära ei lõhuks. Soonetsi ülesanne on sõita rattarallil saja sisse, kui ta minu parimate tulemustega Tartu maratoni neliküritustel ikka konkureerida tahab.

Foto 1: Pavel Loskutov. Foto autor: Valdas Kopustas, Scanpix
Foto 2: Loskutov Cupi start Valga staadionil, nr 147 sinises USA-särgis Priit Pullerits. Foto edastas spordiblogile Margus Lepik
Fotod 3, 4: Priit Pullerits Tartu jooksumaratoni avatud raja jooksul. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5: Loskutov Cupi jooksu umbes 4. km-l pärast Läti-Eesti piiripunkti läbimist, ees Priit Pullerits, kannul Irina Latve.
Foto edastas spordiblogile Margus Lepik
Foto 6: Pavel Loskutov. Foto autor: Valdas Kopustas, Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits (paremal) pärast Loskutov Cupi 10 km jooksu lõpetamist Valga staadionil.
Foto edastas spordiblogile Margus Lepik
Foto 8: Pavel Loskutov ümber Viljandi jooksu võitjana. Foto autor: Elmo Riig, Sakala / Scanpix

Kolmapäev, mai 16, 2007

Pullerits: Kui toss väljas, mis siis saab?

Enne, kui hüpata sadula selga, et Tartu rattarallil ellujäämiskursus sooritada (senine rattakilometraaž on mul null ja ega see enne uut nädalat kasvama hakkagi), tuleb laupäeval Valgas läbi teha Loskutov Cupi 10 km tänavajooks. Aga suur küsimus on selles, et mida sa jooksed, kui Tartu jooksumaratonist oled korralikult taastumata?

Siis on ainus lahendus kutsuda appi asjatundjad. Loodetavasti leiavad kõik siin nende nõuannetest kasu, nii et ärge minge võileiba tegema, vaid lugege edasi - kui tahate ikka ellu jääda.

Pärast Tartu jooksumaratoni jäid mul valusaks reie tegumised lihased, mis juba võistluse ajal kangestuma kippusid. Ants Nurmekivi, Tartu Ülikooli spordipedagoogika ja treeninguõpetuse instituudi professor (ja omaaegne hirmkõva jooksumees, kui noorema põlvkonna mehed ei peaks mäletama), ei osanud kuidagi seletada, kuidas mul just need lihased valusaks jäid. Arvake ära, miks ei osanud! Sest need on ju kiiruselihased, lausus ta. (No ju ma siis jooksin kiiresti...)

Esmaspäeval ei liigutanud ma lillegi. Ainuüksi kas või seepärast, et palgatöö ei võimaldanud. Teisipäeval tegin hästi aeglaselt, umbes viie ja poole minuti tempoga 5 km. Kolmapäevaks oli seis juba pisut parem. Tegin 40-minutilise rahuliku jooksu. Neljapäeval puhkan, reedel teen pool tunnikest ja laupäeval tuleb ette võtta 10 km võiduajamist. Niisugune oli treener Meelis Minni soovitus ja nii ma ka teen, ei hakka omapäi tarkust taga ajama ja näitama. Sest seda lihtsalt pole.

Aga hull oli see, kui kaks kolleegi kolmapäeval ütlesid - ja teineteisest täiesti sõltumata -, et näen näost väga jube välja. No ega ma ole kunagi end orlandobloomilike ilusmeeste hulka arvanud, aga lausa kohutavaks ei ole mind ka sõimatud. Seega siis pidi pilt ikka hull olema. Ja nende kommentaaride peale jooksingi asjatundjailt taastumisnõu küsima.

Nurmekivi rääkis, et pärast pikka võidujooksu, kui jalad on tuimad, ei tohi mingit trenni ega aktiivset liikumist teha. Ta soovitas teha jalgadele hoopis jääga külmaravi, et turseid ja võimalikke põletikke maha võtta. Selleks saab kasutada näiteks külmikus toodetud jäätükke ning "sõita" nendega 4-5 korda päevas, korraga 3-5 minutit, mööda valutavaid kohti.

Kui jalad on valusad, soovitas ta algul hoiduda venitustest ja samuti soojaprotseduuridest. Aga kui paar päeva on võistlusest möödas, on tema sõnul kasulik lasta vanni mõõdukalt soe vesi ja siis vannis jalgadel valusaid kohti mudida.

Kui teravamad valud on ära läinud - tavaliselt kolmandal-neljandal päeval -, alles siis võib Nurmekivi soovituste kohaselt hakata tegema aeglasi venitusi ja kergelt sörkima. Igal juhul pidas ta kasulikuks ujumist. Süüa võib ka vitamiine, ehkki normaalsest toidust pidi tema väitel organismi jõuvarude taastamiseks täiesti piisama.

Samuti küsisin nõu treener Meelis Minnilt, kes peab Nurmekivi oma oluliseks õpetajaks. Minu küsimused talle olid: esiteks, mida teha taastumiseks lihastega? Teiseks, mida teha organismi üldiste jõuvarudega? Ja kolmandaks, kuidas harjutada, kui uus võistlus on umbes nädala pärast
juba peale tulemas?

Minn oma tuntud põhjalikkuses saatis kohe üksikasjalikud soovitused - tunnistades, et mu küsimused on raskemad, kui ma arvata oskan -, mille lubas siinkohal kõigile huvilistele teadmiseks üles riputada. Ta alustas mu kolmandast küsimusest. Nii et lugege terviseks!
  • Lähtudes küsimuse asetusest ei pea ma õigeks, et tavajooksja üldse võistleks nädal peale 23 km läbimist väga lihtsal põhjusel: ta pole taastunud! Seega kogu nädal peaks minema organismi taastamise nimel. Mingist treeningust ei saa siin rääkida.
  • Ära alusta jooksmisega enne, kui suudad ilma (lihas)valudeta kõndida tund aega. Väsimus on loomulik nähtus ja selle, kas lihased on taastunud, teed kindlaks lihtsalt: jookse tavaline soojendusjooks ja tee igapäevased venitusharjutused. Kui enesetunne läheb paremaks, siis on okei, kui ei lähe, on vara treenima hakata.
  • Massööri töö teeb kergemaks, kui enne massaži teha lõdvestusjooks+kerge saun, dušs või veeprotseduurid basseinis 3'-4'.
  • Organism vajab puhkust ja ka vaheldust. Taastumiseks sobivad kõik aeroobsed liikumised: jalutamine, ujumine, pingutuseta jalgrattasõit (kergete käikudega ja tiheda rütmiga tasastel teedel). Kasutada kergeid venitusharjutusi nii, et ei tee mingeid äkilisi liigutusi ega maksimaalseid venitusi.
  • Vaheldust nõuavad ka jalad kui põhilised töövahendid: kasuta sörkimiseks teistsuguseid, nn aeglase jooksu jaoks mõeldud tossusid, mitte neid, millega võistlesid. Ka tavaelus peaksid olema koormuse järgselt kasutusel mugavad jalanõud, mitte kõrge kontsaga.
  • Vaheldus tähendab ka seda, et taastada mitmekülgse toitumisega energiavarud, vajadusel kasutada toidulisandeid või vitamiine.
  • Kõige olulisem on kohe pärast jooksu esimese tunni jooksul tarvitada süsivesikuid. Tavaliselt see ununeb, sest peale jooksu on kõiksugu muud tegemist. Banaan on maailma vanim energiabatoon ja eriti hea neile, kel on liigse kehakaaluga probleeme. Ta sisaldab hulgaliselt vitamiine (A, E, C, B1, B2, B6, niasiin, karotiin ja foolhape). Ja eriti B6 vitamiini vajadusest katab peaaegu 70 protsenti. Keskmine banaan annab ca 90 kalorit. Banaanides on ka selliseid ainevahetuseks vajalikke aineid, nagu raud, vask, tina, jood jne. Banaanide kiudained mõjutavad soodsalt soolestiku baktereid. Kokkuvõttes vähe rasva ja palju energiat. See, mida hiljem süüa, ei oma enam nii suurt tähtsust inimesele, kes niigi tervislikult toitub.
  • Võistluse järel on tavalised tundemärgid valutunne, kanged lihased, üldine väsimus ja organismi energiapuudus. Mida treenitum on organism, seda vähem on probleeme peale koormusi ja seda kiirem-efektiivsem on taastumine. Ilma asjata ei öelda, et "nõrgad treenivad ja tugevad hoiavad vormi", sest sel ajal, kui üks haavu lakub, on teine juba uueks koormuseks valmis. Loomulikult taastuvad vanemaealised ja naised aeglasemalt.
  • Valud ja vaevad ei tule mitte ainult (valesti) valitud jooksukiirusest, vaid eelkõige vähesest või ebapiisavast erialasest (antud distantsiks) harjutamisest, valest jooksutehnikast või koguni ebamugavatest jalanõudest, kogenematusest ja puudulikust joogirežiimist.
  • Peale jooksu tuleks parema taastumise nimel teha lõdvestusjooks, seejärel kerge massaaž, mis parandab taastumist ja ainevahetust ning vabastab lihased pingest. Kuid massaaž üksinda ei korva iseenda tööd lihastoonuse hoolitsemise eest. Mida vähem jooksu järel seisad, seda parem; tuleb liikuda.
  • Peale jooksu on jalgadele kasulik jaheda veega dušš või vanniskäik.
Foto 1. Aleksei Saveljev lõpetamas SEB Ühispanga Tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2. Laskesuusataja Indrek Tobreluts lõpetamas SEB Ühispanga Tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3. Endine laskesuusataja Margus Ader lõpetamas SEB Ühispanga Tartu jooksumaratoni. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4. Treener Meelis Minn. Foto: Meelis Minni erakogu
Foto 5. Priit Pullerits tegemas Tähtvere spordipargis säärelihastele venitusharjutusi. Foto autor: Art Soonets, Scanpix