Pullerits: Kuidas laenusuusk Viru maratonil lippas?

Kui õhtupoolikul suuskadele järele läksin, ulatas Kristjan Oolo, kes Eesti meistrivõistlustel näitas sprindi poolfinaalis koha kätte isegi Andrus Veerpalule, mulle oma võistlus-Fischerid. Eest auguga ja puha, aukude all markeriga maalitud number 91 (ma ei tea, mis see näitab) ja sidemete juures viltune tähepaar JN. Etterutates olgu öeldud, et Viru maratonil spekuleerisid mõned, et tegelikult oli see JM, ainult et ma olin M-l ühe kriipsu ära kustutanud.
Öösel nägin unes, et jäin starti hiljaks (mis siis, et unes oli tegu jooksuvõistlusega). Hommikul selgus, et mul ilmneb juba mõningaid ettenägemisvõimeid. Kroonpressi trükikoja pealiku Andres Kulli Mercedese musta avara bussiga Mõedakule liginedes valitses teel täielik kaos. Tartu maratoni ülemkorraldaja Indrek Kelk sõitis oma rohelise Mitsubishi maasturiga meile sootuks vastu. Ühel ristmikul valitses absoluutne peata olek, Riho Klement Tartu Suusaklubist üritas liiklust reguleerida, aga lõpuks oli see meie bussi mees Art Soonets, kes helistas infotelefonil, sai ühendust Mõedaku baasiga, kust anti juhised kohale sõiduks, ning terve kolonn asus meie taga teele. Lõpus ilmnes erinev

Suusavendade kompetentne eelluure ütles, et esisaja hulka saab olema väga raske sõita - osalejate koosseis oli nende väitel väga tugev. Aga kui enne soojendust (seda plaanisin teha oma Atomicega) bussis riideid vahetasin, märkasin (algul nina, siis silmadega), et olen saapaga (mitte suusasaapaga) kusagil sita sisse astunud, siis lohutas endine Postimehe kolleeg, nüüdne Novaatori teadusportaali juht Villu Päärt, et see pidavat ainult õnne tooma. Kohe läksid pinged maha.
Alustasin oma 86 stardinumbriga esimese st

Nelja-viie kilomeetri järel vaatasin, et minu kohalt hakkas ritta lõhe tekkima, aga otsustasin sellepärast mitte rabelema hakata, sest mullune haamer püsis vägagi hästi meeles. Liiati tundsin, et tempo on piisavalt minu võimete kohane. Pikapeale tulid tagantpoolt mõned mehed, kes mööda läksid ning vedamise enda peale võtsid. Sedakorda olin otsustanud: olen eelnevail Estoloppeti maratonidel kümnete kilomeetrite kaupa tänamatut tempo dikteerimise ja vedamise tööd teinud ning nüüd lolli initsiatiivi enam näitama ei hakka. Mõelge ka, noored mehed, teha seda minu vanuses - 45!
Viimaks, kui olukord hakkas rahunema ja sõitjad paika loksusid, avastasin end umbes seitsmemehelise grupi keskel. Grupisõidul on oma head ja vead. Halb on see, et tempot tuleb eessõitjate järgi sättida: kui mõni noist otsustab kiirendada, pead ka järele kühveldama. Siis aga saabub vaikelu: võid selja vaat et lausa sirgu lasta ja ümbrust nautida. Kuni järgmiste teravamate tõmblemisteni.
Meie grupp püsis ilusti rahulikult koos ka mõne kilomeetri pärast esimest toitlustuspunkti, kui siis (kui mälu ei peta) nr 45 (Olaf Mihelson) kiirendas, rivi ribadeks tõmbas ja eest sõitis.

Viis päeva enne Viru maratoni olin Tähtvere dendropargis trehvanud Suusahullude treenerit Jaak Teppanit ning palunud, et ta mu uisutehnikat takseeriks. Ta vaatas kilomeetri jagu, siis ütles: "Pea nüüd kinni ja kuula tähelepanelikult." Ning jagas õpetusi ja näitas ette, kuidas mina toksides sõidan ja kuidas tuleb pikalt libistada. Teiseks seletas, kui oluline on erinevate sõiduviisidega ökonoomselt varieerida. Mina sõitvat tema väitel 80-90 protsenti ainult tempovarianti - ja sellele hinnangule on raske vastu vaielda.
Nüüd tuletasin maratonil korduvalt Teppani õpetussõnu meelde. Kus vähegi võimalik, üritasin sõita nn mogrenit ehk pikalt libistades. Tõusudel läksin tempovariandi asemel varmamalt üle tõusuvariandile. Siiski pean ütlema, et ikkagi kasutasin ülesmäge sõites lähikonkurentidega võrreldes rohkem tempovarianti. Mulle lihtsalt tundus, et nii sain hõlpsamini üles.
Tempovariandi kasuks kallutas otsustust seegi, et Oolo võistlus-Fischerid libisesid neetult hästi. Esimest korda elus polnud mul uisumaratonil suuskadele mingeid etteheiteid. Esimest korda elus libisesin ma uisumaratonidel mäest alla konkurentidest kii

Ka pärast teist TPd, kui tuli vastutuule lõik üle välja, loobusin pakutud vedamisvõimalusest. Kummardusin eessõitja tuulde. Ikkagi võttis see lõik üksjagu läbi. Aga metsa sees sai taas end paremini tunda. Kui peagi tulid pikad laugetel küngastel kilomeetrid mööda põlluääri, siis nägin, et minu tempovariant osutus seal efektiivsemaks kui teiste tõusuvariant. Eessõitja sappa hoides möödusin enne viimast, kolmandat TPd kahest suusatajast. Üritasin vahetult enne TPd numbri seljapoolsele küljele kleebitud kolmandat Dexali geeli kätte saada, aga ei õnnestunud - ainult kätt väänasin õlaliigesest välja. Seega tuli TPs piirduda vaid kahe joogiga.
Lähikonkurendid jäid TPsse pisut kohmitsema. Otsustasin, et ei hakka neid ootama ning panin minema. Aga kuhu? Järsku ei saanud arugi, kuhu rada edasi läheb. Õnneks kõrvalseisjad näitasid. Nüüd tuli hakata endal tööd tegema.
Mulle tundub, et see töö ei olnud sugugi halb. Selja taga mul silmi küll pole, aga tundus, et jälitajad lasid vahe sisse. Raiusin lagedatel lõikudel oma arust päris jõudsalt tempovarianti. Umbes 150-200 meetrit eespool nägin heledates võistluskombedes neljamehelist gruppi. Hakkasin seda taga ajama. Esimesena sain kätte Marek Sanderi (nr 15), kes oli päris kustunud olekuga ning keda

Tükk aega kemplesin rajal Ain Rästaga (nr 167). Ta möödus minust hoogsal sammul enne, kui Vlassovile lähenema hakkasin. Sain temast taas mööda enne, kui Vlassovile tema viimasel edutõusul kannule jõudsin. Umbes 5 km enne lõppu metsavahelistel nn tõusude-laskumiste lainetel jäin viimasel tõusul ühe lühirajasõitja taha kinni ja Rästa pääses uuesti mööda. Kuid niiviisi saime kahekesi aegamööda järele kahele ees sõitnud heledes vormis suusatajale. Ja siis algas Võlumäe tõus.
Esimese nuki võtsin kolmiku järel. Aga järgnenud laugemal osal lasid nad tempo alla. Panin oma Fischerid paralleelseks ning lükkasin paaristõuget

Kõige pikem tõus oli siiski kõige raskem. Sõidu tegi keerukamaks see, et parempoolsel rajal astusid lühirajasuusatajad, ja kuigi nad andsid viisakalt teed, pidi kogu aeg jälgima, et parema suusaga neile peale ei astu ja vasaku suusaga hange ei rammi. Panin hingamise valjuhäälselt tööle, see omakorda aitas rütmi hoida. Ja kui üles jõudsin, tuletasin taas meelde Kuntsi õpetussõnu: pane hoogu juurde, ära lihtsalt kuku üle nuki laskumisele.
Poolteist kilomeetrit enne lõppu, vahetult enne haaki suusastaadioni külje all, sain mööda veel kahest sõitjast. Üks neist oli Eino Karvak (nr 87), kes pärast tunnistas, et olid end esimese kahe kolmandikuga liiga läbi kõrvetanud, kui sõitis esimese 50 seas ning jäi liidrist maha vaid 12 minutit, ning teine, kui silm ei petnud, oli Madis Kollo (nr 81). Panin hooga nende vahelt läbi ning läksin viimasele tõusule.
Jõudu pisut veel jagus, aga siiski mitte nii palju, et saada vastu Aigar Mäesepa (nr 97) ja Künnapase rünnakule. Nad võtsid lõputõusu ikka päris ahnelt. Ent selle, mille kaotasin neile tõusul, otsustasin üritada tasa teha laskumistel aktiivsemalt töötades. Oolo võistlus-Fischerid libisesid endiselt suurepäraselt. Tasapisi tulingi neile lähemale ning viimase 200 meetri märgi juures haistsin, et mul võib isegi olla šanssi.
Lõpusirge avanedes nägin, et olime järele jõudnud Ivo Tupitsale (nr 91) ning ühtäkki oli tervelt nelja koha saatus lahtine. Jah, minu seis oli kõige nigelam, sest olin nelikust selgelt viimane. Aga kui eessõitjad kuuseokstega eraldatud radadele jaotusid, nägin, et kõige vasakpoolsema jätsid nad vabaks. Võtsin kohe sellele ning üritasin jalgadega jõudsalt töötades tempo üles võtta. Kuid siis lõikas üks eessõitjaist mulle paremalt otse ette ning edasi polnud midagi teha. Tuli neliku lõpuheitluses leppida viimase kohaga.
Võistluste diktor Margus Ader oli kohe mikrofoniga vastas ning hakkas küsimustega pommitama. Kahjuks on mul see füsioloogiline eripära, et pärast pika suusasõidu lõppu on mul alati lõualuud ja k

Tulemus tuli vaat et lausa ootamatult kindlalt saja sekka. Rajal oli umbes kolmandiku ja kahe kolmandiku peal hüütud mulle kohaks 100.-101. Seega sai viimasel kolmandikul korralikult tööd tehtud ning järelikult õnnestus seekord jõuvarusid ratsionaalselt jaotada. Protokollist leian oma nime 87. kohalt, mis on kümme kohta parem kui mullu. Kaks minu ees lõpetanut olid vähem kui sekundi jagu eespool. (Künnapase viis sekundit parem aeg peaks küll eksitus olema - ta oli otse meie ees mu meelest.) Eespool olid kõik need, kes olema pidid, nii et vaatame selja taha.
Maha jäid vana suusahunt Jevgeni Vološin (+0.18, 89.), Eino Karvak (+0.42, 93.), Indrek "Alati kohal" Pak (+0.57, 97.), ajalooõppejõud Pärtel Piirimäe, kes Eesti meistrivõistlustel võitis mind 15 km distantsil kolm minutit (+2.35, 104.), Andrus Lein (+2.57, 110.), Kaupo Kattai Extreme Spordist (+4.04, 114.), Riho Klement Tartu Suusaklubist, kes samuti Mammastes minust mitme minuti jagu kiirem oli (+4.06, 115.), kõva rull- ja kiiruisutaja Sulev Lokk (+4.32, 118.), varasemate aastate kõva konkurent Emeri Lepp (+6.54, 132.), Eesti parimaid ultrasportlasi Randy Korb (+8.55, 152.), Tartu kohalikel võistlustel mind alatasa edestav Rein Kullamaa (+9.03, 154.), Kalle Kiiranen, kellega Tartus alatasa treeningul kohtume (+13.11, 189.), Tartu maratoni pealik Indrek Kelk (+14.39, 206.), Art Soonets (+15.07, 208.) ja Tartu maratonil kahel korral 25. koha saanud Priit Kajari (+17.17, 228.).
******
Foto 1: Suusatajad valmistuvad Viru maratoni stardiks. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Toitlustuspunkt mullusel Viru maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Võistlejate rivi mullusel Viru maratonil. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Pikamaajooksja Andrus Lein. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Nii nagu mullu (pildil), võitis ka tänavu naiste arvestuses Viru maratoni laskesuusataja Kadri Lehtla. Priit Pullerits kaotas talle tänavu 8.10. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Aivar Rehemaa võidab Viru maratoni, 25.02 enne 87. koha saanud Priit Pulleritsu. Foto autor: Tarmo Haud