Esmaspäev, juuni 24, 2013

Andrus Lein: Kuidas välismaal võistlemas käia?

Neile, kel mõlgub mõttes panna end proovile mõnel välismaratonil, jagab oma rikkalikust pagasist nõu tuntud harrastusjooksja Andrus Lein, Rakvere spordikeskuse hooldustehnik.

Andrus, kuidas sattusid esimest korda välismaratonile?
2000. aastani olin pikki maid jooksnud, aga maratoni mitte. Riho Lüüs, vana maratonimees, kutsus mind kaasa Stockholmi. Ettevalmistust mul polnud, kogemusi ka mitte. Rajal tuli ette ootamatusi, näiteks käisin kõhu pärast põõsas – hommikul sai liiga palju pugitud ja seedimise lõi natuke sassi. Emotsioon, mille sain, oli sellegipoolest suur: stardis 15 000 inimest, finiš olümpiastaadionil, rahvas karjub. Jooksin 2:47 ja sain umbes 60. koha.
Järgmisel aastal läksin Berliini maratonile, kus tuli starti üle 30 000 inimese. 2002. aastal tegin Taanis Odenses isikliku tippmargi 2:34.31, mis püsis üheksa aastat. Tunamullu jooksin selle Tallinnas kahe sekundiga üle. Sel kevadel viisin Rotterdamis isikliku margi 2:32.34-ni.

Mille järgi välismaratone valid?
Et saaks head resultaati teha. Et rada oleks hea ja konkurents tihe – see aitab tulemusele kõvasti kaasa. Hea rada on selline, mis on lauge ja kus on vähe järske tõuse. Pigem võiks jooks olla ühe kui kahe ringi peal.

Kui pikalt tuleb osalemist ette planeerida?
Osalemist tuleks ette planeerida pool aastat. Kuid igale poole nii hilise registreerimisega ei saa. Suurtele maratonidele on üsna raske peale saada, Berliinis saavad kohad nädalaga täis. Londoni maraton on jällegi mõeldud rohkem tippudele ja kohalikele ning on lisaks heategevusliku suunitlusega. Üks Eesti mees sai sinna Soome turismifirma kaudu starti. Eestlastele vist ei olegi seal üldse kohti, kui sa ei ole just kõva mees, kes jookseb alla kolme tunni. New Yorgi maratonile pääseb aga loosiga. Seal on osalejate limiit 40 000, aga tahtjaid on 120 000.
Kui oled väga hea jooksja, alla 2:30, siis lasevad korraldajad sind harilikult ka veidi enne võistlust registreerides starti.
Minu arvates ei tasu alati trügida suurtele maratonidele, nagu Berliin, London ja Pariis. Need on muidugi ahvatlevad ja pretiižssed, aga sama hästi võib valida ka 10-15 tuhande osalejaga maratoni, nagu Frankfurt, Rotterdam, Hamburg, Viin. Korraldus on seal mugavam, ei pea massi sees tunglema.

Kui suured on osavõtumaksud?
Euroopa suurtel maratonidel 30-100 eurot. Mida varem registreerid, seda odavam. Registreerimine iseenesest on internetis lihtne: kui sul on krediitkaart, läheb viis minutit ja oledki kirjas.

Mis moodi määratakse stardigrupid?
Kui internetis osaleja ankeeti täidad, küsitakse isiklikku rekordit. Paned rekordi kirja ja selle järgi saadki stardigrupi. Kui see on su esimene maraton, küsitakse, mis aega tahad reaalselt joosta.

Kui keeruline on saada suurele maratonile lennupileteid?
Võimalusel tuleb need osta pool aastat ette, siis on piletid odavamad. Kui hiljemaks jääd, jälgi bookinghouse’is lennupakkumisi: mõnikord võid isegi kuu enne väljalendu sattuda väga hea pakkumise peale.

Kui varakult tasub kohale minna?
Kui maraton on pühapäeval, võiks reedel välja sõita, siis saab päeval rahulikult majutuse võtta, numbrite järel ja maratoni expol käia. Laupäeval võiks teha väikse sörgi, tutvuda natuke raja ja stardikoridoridega ning sellega, kuidas on riietumine korraldatud.
Riietumine on tavaliselt suurtes telkides, lisaks on pakihoiutelgid. Kui start ja finiš asuvad eri kohas, näiteks Nizza-Cannes’i maratonil, pannakse nende vahel käima furgoonautod.

Kuidas otsida paslikku majutust?
Kaks head saiti selleks on directrooms.com ja booking.com. Majutus tasub samuti mitu kuud või koguni pool aastat ette broneerima, sest maratonipäeval on rahvast palju ja hinnad lähevad üles.
Vaatan, et hotell jääks maksimaalselt 2 km kaugusele võistluspaigast: siis jõuad kerge vaevaga starti ja pärast, kui kõik liigesed ja lihased on valusad, kerge vaevaga hotelli tagasi ega pea selleks ühistransporti kasutama. Kuigi tihti saab maratoonar maratoni päeval suurlinnas ühistransporti tasuta kasutada, näiteks Frankfurtis.
Ma ei soovita kokku hoida ega mingis hostelis ühisruumi võtta. Ise otsin majutust kahe- või kolmetärni hotellides. Samuti soovitan enne broneerimist lugeda saitidel hotellide kohta kommentaare: pildid võivad ju olla ilusad, aga kui kohale jõuad, avastad teinekord müra ja suitsuhaisu või koguni sitikad. Kinldasti peab vaatama, et hotelli kõrvalei asuks lõbustusasutust, kus käib poole ööni tümps.
Hea, kui hotellis on hommikusöök. Samas peab aegsasti vaatama, mida nad hommikusöögiks pakuvad. Ma olen hommikul vähenõudlik, sest laen end eelmisel päeval korralikult süsivesikutega.

Kui varakult tuleb starti minna?
Nicas anti start koguni kella 8 hommikul, tavaliselt on see kell 9 või 10.
Tund enne starti võiks ikka kohal olla. Vaatan maratoni brošüürilt alati aegsasti järele, kus miski asub.
Tavaliselt pool tundi enne starti tehakse stardikoridori väravad lahti. Frankfurtis ja Rotterdamis on näiteks hästi kitsad koridorid, rivi läheb väga pikaks. Isegi mul kulus esimeses grupis 30 sekundit, et pärast pauku stardijooneni jõuda. Õnneks võetakse igal pool kaks aega, netoaeg ja brutoaeg. Nii et isegi kui stardijooneni jõudmiseks kulub viis minutit, saad ikkagi kirja netoaja.
Ajavõtukiibi eest võetakse registreerimisel panditasu, umbes 25 eurot. Pärast saad selle raha tagasi, kui kiibi tagastad. Viimasel ajal on kiibid pandud numbri külge, mis on eriti mugav.

Kui põhjalikku eeltööd tasub teha rajaga tutvumiseks?
Uurin alati maratoni kodulehel raja kaarti ja profiili, siis tead arvestada, kui mitmendal kilomeetril on tõus.
Rajal on kilomeetripostid, vaheaegu võetakse iga 5 km tagant, enemasti on tabloo üleval. Samuti tehakse sinust pilti ning pärast võid hea raha, umbes 40 euro eest osta oma jooksust video.

Kuidas on korraldatud jootmine-toitmine?
Joogipunktid on ka tavaliselt iga 5 km tagant, palava ilmaga lausa iga 2,5 km tagant. Pakutakse jõujooki ja vett, lõpupoole isegi geeli ja kokakoolat. Koka on väga hea, kui energia on otsas.
Tipud saavad panna TPdesse oma joogi, korraldajad viivad need lauale. Minu arust on päris keeruline neid seal hoo pealt üles leida. Olen tihti näinud, kuidas mõned minu pundist jäävad lausa seisma ja otsivad oma pudelit. Naistippudel seda probleemi ei ole – neil on kaks-kolm jänest kõrval, kes võtavad laualt pudeli ja viivad neile kätte.
Kindlasti tasub eelnevalt uurida, mis spordijooki rajal pakutakse. Kui seda on ka Eestis saada, peaks varakult proovima, et ei tekiks rajal üllatust. Organism ei pruugi võõra maitse ja koostisega jooki omaks võtta, see võib mõjuda maole ja tekitada kõhuhädasid.

Mis siis saab, kui rajal kõhus keerama hakkab?
Raja ääres ja vaheajapunktides on välis-WCd. Kui häda tekib kohas, kus vetsu ei ole, tuleb lihtsalt otsida mingi rohelisem koht – ei ole seal häbeneda midagi. Isegi Paula Radcliffe (naiste maailma tippmargi 2:15.25 omanik) on käinud otse-eetris raja kõrval ära. Organism on ju krutitud maratonil viimse piirini. Olen ise pidanud kolmel maratonil vetsus käima.

Kas rajad on kõikjal korralikult turvatud?
On olnud juhuseid, et koerad on rajale pääsenud. Minu üks ekstreemsemaid maratone oli Sitsiilias Palermos: kes ikka liiga kauaks rajale jäi, pidi pärast laveerima kohalike inimeste ja hulkuvate koerte vahel. Nägin, kuidas üks mees hüppas finišeerides koguni üle koera – vägev! Kes tahab ekstreemsusi otsida, aga ka pärast võistlust kultuuri nautida, sellele soovitangi minna Sitsiiliasse.
Sakslaste maratonidel on jällegi väga hea korraldus. Mõnel suurel maratonil on sadu tuhandeid inimesi raja ääres ergutamas, samuti on väljas palju muusikakollektiive. Mõnikord nood häirivad, kui tümps on liiga kõva ja ise oled väsinud.

Mis ootab ees pärast finišeerimist?
Tavaliselt on emotsioon vägev, kuigi kõik kohad valutavad. Ma ei soovita hotellis kohe siruli visata, pigem pesta, võta näksi, et taastuda, ja minna siis jalutama. Berliinis on isegi suured pesemistelgid tänaval, torudega on veetud sinna ajutine veetrass.
Medali saab kohe finišis kaela. Rotterdamis saavad naised isegi lilleõie. Diplomi tuleb endal pärast välja printida.
Toitlustamine on pärast finišit väga erinev. Näiteks Frankfurtis oli see 2007. aastal väga külluslik, aga mulluseks oli see kardinaalselt muutunud.
Mõnel maratonil teevad korraldajad isegi väikse afterparty.

Mis ajaks on mõistlik sättida ärasõit?
Soovitan mitte väga kiirustada. Hea, kui saab esmaspäeval tagasi sõitma hakata. Olen käinud välismaratonidel tavaliselt suurema pundiga, kellega läheme õhtul sööma ja muljetama. Pärast Nica ja Palermo maratoni võtsin koguni nädalaks puhkuse, käisin ümbruskonnas ringi vaatamas.

Usutles Priit Pullerits
******
Final section close to the top of Amasa Back Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Lein tänavusel Tartu nn jooksumaratonil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: San Francisco maraton kulgemas üle Golden Gate'i silla. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Isegi Mongoolia pealinnas Ulan Batoris joostakse maratoni. Foto autor: AFP/Scanpix 
Foto 5: Tänavune Londoni maraton. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Andrus Lein tänavusel Tartu nn jooksumaratonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tänavuse Londoni maratoni turvaja. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 8: Siluetid Tokyo maratonil 2008. Foto autor: Reuters/Scanpix

Reede, juuni 21, 2013

Jaan Saks: Kuidas õigesti ja tulemuslikult treenida?

Milles on ta oma kümneaastase rulluisukarjääri jooksul näinud harrastajate peamisi vigu ja puudujääke, räägib klubi Rullibaas treener Jaan Saks, tunamullune Eesti meister rulluisusprindis.
Tähelepanu: järgnevast on üht-teist õpetlikku kõrva taha panna ka neil, kes rulluisutamisega ei tegele!

Harrastajate suurim viga on rulluisutamise üleforseerimine – muudkui loetakse kogutud kilomeetreid ja treeningtunde. Aga teatud hetkest ei aita maht enam tulemuse paranemisele kaasa. Liiga pikki, näiteks kahe- ja kolmetunniseid treeninguid ei ole mõtet rulluiskudel üldse teha, sest esiteks ei kesta ükski Eestis peetav võistlus nii kaua, ja teiseks on rulluisutamine äärmiselt tehniline ala, kuid liiga pika treeningu vältel tikub tehnika lagunema. Tüüpilised vead on need, et rattad hakkavad väljapoole ja põlved sissepoole vajuma ning selg jääb kangeks ja valusaks, sest seda ei osata hoida pingevabalt ja kumeras.

Teine viga ongi see, et ei osata hinnata õige tehnika tähtsust. Paljud sõidavad ilma igasuguse tehnilise koolituseta. Tehnikat võib õppida videost või raamatutest, aga kui treenerit ikkagi pole, kes te sõitu kõrvalt jälgib, on õiget tehnikat raske omandada. Just logiseva tehnika tõttu kaebavad paljud, et võistlused muutuvad kannatamiseks ning selg ja jalad tikuvad väsima.

Eriti tähtis on see, et jala tõukesuund ja keha raskuskese oleks õigesti paigas. Kui hoog on sees, siis pole tahatõukest abi – see on vaevaline ja kulutab energiat, ent kiirus ei kasva. Suure hoo korral on võimalik tõugata vaid küljesuunas, kõrvale – ainult niimoodi saab kiirust lisada. Sellist liigutust on väga raske ilma spetsiaaltreeninguta lihasmällu kinnistada. Samuti on oluline omandada, et keharaskus püsiks veeremise ajal uisku kohal.

Kolmas häda on see, et paljud treenivad üksinda, kuid võistlustel toimub grupisõit. Seega tuleb harjutada kaaslastega tuules sõitmist: jälgida eessõitja sammu ja hoida temaga sama rütmi, minna talle võimalikult lähedale. Loota, et seda saab õppida võistlustel, ei maksa – sest võistlusi ei toimu selleks piisavalt palju. Pigem tehke treeningul kellegagi juttu ning küsige, kas võiksite koos sõita, või astuge rulluisuklubisse. Uskuge, grupis sõit parandab teie aega olulisel määral. Samuti on grupis energiakulu palju väiksem, mistõttu saate pöörata rohkem tähelepanu õige tehnika säilitamisele.
Kui tuules sõitmise kogemust ei ole, sest kardetakse näiteks eessõitja pidurdamist, lastakse vahe temaga suureks. Kahemeetrisest vahest pole taga sõitjale mingit abi. Piltlikult öeldes tuleb sõita nii lähedal, et lõug toetuks eessõitja seljale.

Seega, neljandaks, on oluline osata pidurdada. Harrastajate rulluisul on selleks piduriklots, võistlusuiskudel tuleb aga asetada jalg taha risti ja pidurdada hõõrdumise jõul. Samuti on vajalik oskus kasutada pidurdamiseks eessõitjat: pange paindes käsi tema seljale ning sellega pehmelt amortiseerides pidurdage hoog vahet hoides maha. Niisugust pidurdamist tuleb tingimata harjutada, sest vastasel korral võib sellest võistlusel ehmuda ning siis on kukkumine sageli paratamatu.

Kui harrastaja võistlusaeg jääb 1:40-1:50 kanti või üle selle, siis on oluline, et tal oleks korralik üldfüüsiline baas. Kuid aeroobse vastupidavuse arendamisest peaks tegema rattasadulas või joostes. Rulluisutreeningud jäägu tehnilise külje arendamiseks. Ja need ei pea kestma sugugi nii kaua, nagu kestab teie võistlus. Piisab ka tunni kuni pooleteise pikkusest harjutuskorrast.

Viimaks peab kindlasti arvestama ka sellega, et rulluisuvõistlustel ei püsi kiirus ühtlane, nagu näiteks jooksu- või suusavõistlustel. Grupis toimub alatasa väikseid kiirendusi, mis tähendab, et nii pulss kui tehtava töö intensiivsus varieeruvad. Seetõttu tasub aeg-ajalt rulluisutreeningul sõita ka vahelduva tempoga. Kui võtate ette pooleteise tunni pikkuse sõidu, sõitke esmalt kümme minutit soojenduseks, seejärel viis minutit veidi kiiremini, siis taas kümme minutit rahulikumalt ning viis minutit jälle kiiremini.

Neil, kes Eesti võistlustel esimese saja sekka ei pretendeeri, pole mõtet liiga intensiivseid intervaltreeninguid teha, sest nende võistlustempos ei esine nii suuri muutusi nagu tippsõitjatel; nende võistlustempo lainetab vaid kergelt üles-alla. Siiski, ega mõni 20-sekundiline spurt paha ka tee – sedasi saab harjutada maksimaalse kiiruse saavutamist ning selle hoidmist.

Harrastaja võiks teha vähemalt kolm treeningut nädalas, näiteks kaks rulluiskudel ja ühe jalgrattal. Paljud tipprulluisutajad kasutavad mahutreeningute jaoks just ratast. Ja kindlasti tasuks harrastajal hooajal algul lasta kas mõnel kogenud sõitjal või treeneril oma tehnikat sättida.

Lõpuks kolm soovitust

Selleks, et saavutada piisav sportlik vorm võistlusdistantsi läbimiseks, peate treeningul suutma selle distantsi läbi sõita.
Mida suuremaks võistlustel teie sõidukiirus kasvab, seda rohkem on vaja treeninguil kiirusi varieerida.
Mida rohkem te sportlikult tasemelt tipprulluisutajatele lähenete, seda olulisemaks muutub treeningul nn kiirete kilomeetrite kogumine.
******
Behind the Rocks and La Sal Mountains, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaan Saks kaks aastat tagasi Adaveres Eesti meistrivõistlustel rulluisusprindis. Foto autor: Jaanus Juss
Foto 2: Jaan Saks (esireas vasakul) võitmas tunamullu Moskva meistrivõitlusi rulluisusprindis, tema kõrval Danila Ruusu. Foto Jaan Saksi erakogust
Foto 3: Jarek Mäestu ilus pingevaba uisusamm 2009. aasta kevadel Tartus Tähtvere spordipargi ovaalil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, juuni 20, 2013

Pullerits: Miks keskmine kiirus muudkui suureneb?

Mul ei olnud eile mingit plaani. Kaks päeva polnud ju rattaga maanteel käinud. (Ma ei saa öelda, et «polnud rattaga sõitnud», sest käin rattaga tööl – erinevalt paljudest-paljudest, kes kiidavad oma euro-aasia käblikauto väikest kütusekulu, aga sõidavad sellega ometi iga päev tööle ja tagasi ning saastavad sedasi keskkonda palju-palju rohkem kui minu mahukas ja mugav «ameeriklane», mis teeb vaid hädapäraseid sõite.) Kui õhtul kell seitse koju jõudsin – enne suvepuhkust tuleb ju veidi rohkem tööd teha, et kõik plaanid korralikult joone peale saaks viidud –, parkisin kõhu täis, ajasin rattariided selga, võtsin seina äärest ratta, vajutasin kõik näidikud nulli ja läksin teele. Nii palju plaani siiski oli, et sõidan ligi 41-kilomeetrise ringi mööda Tallinna maanteed üle Kärevere silla, seal pööran paremale Kärkna peale, kus omakorda keeran paremale Jõgeva maanteele ning tulen sealtkaudu läbi linna koju tagasi.

Tempo plaani ei olnud küll mingisugust, ja see on ju kõige tähtsam plaan. Alustasin rahulikult, et üldse aru saada, kust suunast tuul puhub. Õieti ei saanudki. Väntasin mõõduka hooga, et mõnus oleks. Vaatasin näidikult: esimesed 10 km 17.30ga. Tak deržat! 15 km 26 minutiga. Pööre Kärkna peale, pudelist neli sõõmu punase sõstra mahla, siis krobelisel-pragusel asfaldil paslik ülekanne ja aktiivsem asend sisse.

Aga see ei olnud ju võistlus. Tuli meelde, mida kõva eraldistardist sõitja, Haanja Rattaklubi liige Olavi Mõts oli viimases Maratonis rääkinud: et eraldistardist sõidus on meestel igasugused grimassid ees. Kontrollisin end: näolihased on vabad, ei mingit viltust suud ega pilukil silmi ega kipras otsaesist. Ja hingamine? Mitte sisse-välja puhkiv, vaid valdavalt rahulik. Hmm, mõtlesin, milles see rattasõidu raskus siis seisnema peab, kui isegi hinge paelaga kaela ei tõmba? Nojah, järeldasin, ju siis selles, et jalad käivad liiga väikse diameetriga ringi ega saa korralikku sirutusfaasi ja see «siblimine» neid küllap pisut kangestabki.

Kuid selle vastu leidub rohtu. Kui tahad, et veri rohkem liikvele pääseks ja lihaskiud liiga kokku ei tõmbuks, tuleb tõusta sadulast ning ajada tagumik võimalikult püsti, vänderdada rattaga käsi appi võttes hoogsalt paremale-vasakule ning peatselt tunnedki, et jalgadel hakkab parem. Selliseid sirutusharjutusi on eriti kasulik teha siis, kui tuleb minna vastumäge või kiirus muul põhjusel langeb. Saad kerge vaevaga taas näiteks 38 km/h kätte, seejärel istud sadulasse ning saad mõnda aega kergemini vändata.

25 km 42 minutiga. Täitsa hea ju. Laias laastus poolteist minutit kiiremini, kui pühapäeval nii pikka maad läbides. Kui samas tempos jätkata, peaks saama vist elu kiireima Kärevere-Kärkna ringi. Loodetavasti alla 1:12.

Kui maja ukse ees kella kinni vajutasin, peatusid selle sihverplaadil arvud 1:09.50. Ratta läbisõidunäidik ütles, et distants oli 40,9 km. Lihtne arvutus näitab, et keskmine kiirus oli 35,1 km/h. Veidi andsin linnas ära – enne «finišit» tuli ju võtta Kroonuaia tänavalt tulles Jakobi mäe tõus, mida isegi Allan Oras on nimetanud vastikuks tõusuks. Linna piiril, kui sõidetud sai täpselt tund, oli läbisõit 35,3 km. Meenus, kuidas kevade hakul olin samal ringil saanud paarissõidus, kui vahepeal kiirus ikka päris valusaks läks, keskmiseks 36 km/h. Nüüd siis peaaegu sama kiirus ihuüksinda.

Hämmastav, mõtlesin. Trenni ma ju ei tee, spetsiaalratast mul pole, mingit eriettevalmistust, isegi mitte soojendust mu sõitudele ei eelne, aga keskmised kiirused muudkui paranevad, ehkki enamik oma arust asjatundjaid väidaks, et sõidan ratast nii valesti, kui valesti üldse sõita saab.

Aga kas tähtis on protsess? Ei, tähtis on tulemus. Jah, kiirus 35,1 km/h ligi 40 km pikkusel rajal oleks tänastel Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus luuseri naeruväärne kiirus, aga kui arvestada minu kasinat rattasõidustaaži, väikest üldkilometraaži, samuti tõsiasja, et mahu- ega erialatreeninguid ma ei tee, samuti arvestades vanust ja spetsiaalvarustuse puudumist, siis ei näe küll põhjust, miks ma ei peaks oma viimase aja kiiruste üle heameelt tundma.

Aga kust ja millest see kõik tuleb, aru ma ei saa.

Kuid mis tähtsus sel on?
******
Amasa Back Trail on the edge of Jackson Hole, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-6: Priit Pullerits ületamas Emajõge Vabadussillal. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, juuni 19, 2013

Pullerits: Milles seisneb spordimeeste väärtus?

Mõnikord, hoolimata küllaltki pikkadest ja põhjalikest kogemustest, ei oska ikkagi kõike ette näha. Pean silmas eile Postimehe teisel küljel ilmunud arvamuslugu «Uued küüditajad». Jah, selle kaudu on siinne blogi jõudnud nüüd suures ajakirjanduses tegijate ehk tsiteeritavate hulka. Ent see pole peamine. Peamine on see, et, nagu oma üllatuseks saan tõdeda, nii paljud inimesed on selle kolumni eest mulle tänu ja tunnustust avaldanud. Järelikult puudutas see hella ja tundlikku kohta; järelikult said paljud inimesed tuge, et kõik ei ole veel kadunud; järelikult said paljud tõdeda, et amoraalne käitumine ei lähe läbi, ja enamgi veel – et amoraalne käitumine, mida mu kirjutis taunib, ei saa kuidagi rahva silmis end uue moraali pähe kehtestada.

Aitäh kõigile, kes toetust on avaldanud! Hoidkem selg sirge ja ärgem laskem endale pähe istuda ning ärgem paindugem amoraalsete inimeste surve all. Me oleme ju spordimehed – me peame olema tugevad ja julged; kui meie muutume ka lödipüksteks, siis võime normaalsele elule ja maailmale lõpliku kriipsu peale tõmmata. Olgu meil muudes küsimustes eriarvamused millised iganes – kes kasutab pulsikella ja kes mitte, kes armastab rulluisutamist ja kes mitte, kes armastab pikki aeglasi trenne ja kes mitte –, aga eksistentsiaalsetes, meie saatust puudutavates küsimustes peame ühtse löögirusikana kokku hoidma ja kõigele haiglasele, mida meile väljaspoolt siinsete käsilaste kätega peale sunnitakse, söakalt vastu seisma.

Selles söakuses, jõus ja julguses peakski seisnema spordimeeste tõeline väärtus.

Rohkem seekord midagi ei kirjuta, et sõnumit mitte hägustada.
******
Jaanus Laidvee on Amasa Back Trail at the edge of Jackson Hole, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: See pilt on Türgist, kuid on naiivne arvata, et meil Eestis ei leidu inimesi, kes loodavad, et ka siin käitutaks sõna- ja arvamusvabaduse eest seisjatega samamoodi, nagu käituvad Türgi politseinikud sealse protestijaga. Foto autor: Sipa/Scanpix

Esmaspäev, juuni 17, 2013

Pullerits: Kas vihmas peab ka trenni tegema?

Jah, peab.

Üks asi on sõita suvise päikselise ilmaga – mis nii viga. Laupäeval pedaalisin mööda Jõgeva maanteed 31 km maale (taas, nagu alati, ajavõtt uksest ukseni) keskmise kiirusega 33,35 km/h ja tagasi linna keskmisega 33,25 km/h. Nagu küllap järeldate, ja õigesti teete, puhus küljetuul, ja mitte sugugi väike. Eesti lipp lehvis ja plaksus maal uhkelt varda otsas.

Pühapäeval mõtlesin esiotsa, et teen pikema, 40 km pikkuse ringi. Jah, 40 km on mulle juba päris palju, sest selle läbimiseks kulub umbes 1:15 ning rohkem kui 1:15 ma rattaga küll sõita ei viitsi. Mõtet ei ole. See ei anna midagi juurde. Parem tund aega 90-protsendilise pingutusega kui kaks tundi 70-protsendilisega – selline on minu filosoofia.

Aga siis vaatasin, et tumedad pilved kogunevad. Ja tuul tõuseb. Väga hea! Saabki teistmoodi kogemuse.

Hakkasin mööda Tallinna maanteed minema. Taevas läks ikka põrgulikult tumesiniseks. Tuul puhus külje pealt. Vahet pole – olen sellega juba harjunud. Juba enne, kui tagasi keerasin, hakkas kergelt sadama. Ja niipea, kui ots ringi sai pööratud – temposõitu ju tehakse Eestis tagasipöördega, eks ju? –, hakkas kõvasti kallama.

Esimese hooga mõtlesin muidugi, et ahh sa pagan. Aga kui peagi ihul enam ühtki kuiva kohta polnud, ja kui maantee oli veega paksult üle ujutatud, polnud enam mingit vahet. Tuli meelde, mida ütles eelmise kümnendi keskel vihma kohta Jaak Mae, kui Eesti suusakoondisega suvel Otepääl kahetunnises imitatsioonitrennis käisin: esimesed viis minutit on ebamugav, siis pole enam mingit vahet. Lühidalt: harjud ära.

Vihm oli päris külm, piitsutas vastu reisi ja paljaid käevarsi. Tuul läks päris pööraseks: mitut puhku tõukas ratast trajektoorilt jõuga kõrvale. Jalad olid läbimärjad, lausa ligunesid. Vett pritsis alatasa suhu. Vihmamärg külm särk peksis tuulega vastu paljast selga. Aga kas tempo ka langes?

Ei, oh ei! Tempo ei muutunud sellest külmast vihmast ja tuulest karvavõrdki. See oli meeldiv tõdemus. Ei vihm ega tuul mehele midagi tee. (Pehmodele võib-olla küll.)

Mis siis oli tulemus? Uksest ukseni 25,3 km sõit, mis ei olnud tegelikult mingi ettekavatsetud temposõit, vaid lihtsalt mõnusa tundega kiire sõit, läks ajaga 43.40, mis teeb keskmiseks kiiruseks 34,8 km/h. Seda kõva küljetuulega ja pool maad suure vihmaga ja tagasipöördega ja uksest ukseni, mitte joonelt jooneni, ja ilma mingi soojenduseta – no öelge nüüd, et kehv sõit. No ei ole ju kehv! Hämmastav, et selline aeg tuleb sellistes hulludes oludes justkui muuseas.
******
Jackson Hole seen from Amasa Back Trail, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Giro d'Italia 25. mai etapp külmas ja niiskes ilmas. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Astana meeskonna mehed teevad tempot Giro d'Italia 25. mai külmal niiske ilmaga etapil. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 3: Vincenzo Nibali võidab Giro d'Italia 25. mai etapi. Foto autor: LaPresse/Scanpix

Neljapäev, juuni 13, 2013

Pullerits: Rõõmustagem – neegersportlased jäävad alles!

Olles lugenud huvi ja kaasaelamisega Postimehes ilmunud debatti, kus Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop ja Keelehooldekeskuse koordineerija Egle Pullerits väitlesid sõna «neeger» kasutamise üle eesti keeles (võitis Pullerits; ka Postimehe toimetuses Tartus kuulus ülekaalukas poolehoid tema seisukohtadele), saatsin Pulleritsule alljärgneva kirja, küsides, kuidas suhtuda nahavärvi esiletoomisse spordiuudistes ja -reportaažides. Olgu lisatud, et Egle Pulleritsu ma ei tunne, kuid ta lisas oma vastuses mulle, et oleme sugulased, ja Sporditähe ajal oli ta keeletoimetanud minu kolumni («kus küll midagi suurt toimetada polnud», märkis ta).

Priit Pullerits: Tahan juhtida tähelepanu, et mõnel puhul on siiski inimeste välimuse, sh nahavärvi väljatoomine oluline ja kõnekas - nimelt spordivõistlustel. Kui 100 meetri jooksus osalevad finaalis kõik neegrid, siis on ju rumal selle tõsiasja ees silm kinni pigistada. Kas spordireporter ei peaks siis märkima, et näiteks juba kolmandat tiitlivõistlust järjest jooksevad 100 meetri finaalis ainult neegrid? See ju näitab midagi. Olgu selgituseks lisatud, et kõigest üks valgenahaline on suutnud joosta 100 meetrit alla 10,00 sekundi. Aga neegritest on seda suutnud rohkem kui 80 kokku sadu kordi - ja kui see huvitav fakt välja tuua (mis ei saa ju nii suurtest arvudest rääkides olla juhuslik fakt, vaid on kõnekas), siis kuidas muul moel seda öelda, kui et alla 10,00 on jooksnud peale ühe valge ainult neegrid.

Sama käib ka näiteks pika- ja keskmaajooksude kohta. Kui vaadata tiitlivõistluste finaalide koosseise, siis seal on 80-90 protsenti neegrid - just neegrid on nende ühine nimetaja, mitte aafriklased, sest need neegrid on nii Aafrikast, Ameerikast ja samuti Euroopast (Mo Farah, Londoni olümpia kahekordne kuldmedalimees, on neeger, s.o Somaalia päritolu britt).

Selge on see, et spordis tulevad rasside erinevused kõige ilmselgemalt välja, ja need avalduvad kõige silmapaistvamalt just nahavärvis, ja selle tõsiasja ees silmade sulgemine, et neegrid on kiiremad ja sitkemad jooksjad, näiteks, on rumal peituse mängimine.

Siit edasi: kui suusatamises ja jalgrattaspordis on ainult valged ja pole ühtegi neegrit, siis kuidas seda huvitavat tõsiasja öelda - minu arust ikka nii, et Tour de France'il ega Tour de Skil ei ole osale ühtegi neegrit. Ei saa ju öelda, et ei ole osale ühtegi aafriklast, sest neegrid ei ela ammuilma ainult Aafrikas. Või kui Salt Lake City olümpial oli üks neeger murdmaasuusatamise stardis, siis oli ju asjakohane öelda, et näiteks 107 valgenahalise suusataja kõrval tuleb täna starti ka üks neeger - erilisus peitub ju just selles, et ta on neeger. Keeniat võib ju põhimõtteliselt esindada ka valgenahaline (või näiteks LAVi), aga tähelepanuväärne on antud kontekstis just suusataja rass ehk neegriks olemine.

Mis Te minu selleteemalisest argumentatsioonist arvate?

Egle Pullerits: Olen täiesti Teie arutlusega nõus - neeger on sportlase kohta neutraalne kirjeldus. Nagu ka oma [Postimehe väitluse] argumentatsioonis ütlesin, on väga oluline see, kuidas midagi öeldakse. Neutraalset sõna saab kasutada solvanguna, kuid sellega ei muutu see neutraalne sõna mõnes teises olukorras solvanguks. See jäi küll minu argumentatsioonist välja, vahest seetõttu, et ma enam mõnda aega sporditeemalisi tekste ei toimeta, kuid mu hoiakut on spordiajakirjanduses kasutatav keel kindlasti kinnistanud. Objektiivset tõsiasja pole mõtet tabuks muuta, muidu jääksimegi tabusõnade (poliitiliselt korrektsete väljendite) nõiaringi.

Case closed
: spordist rääkides on nahavärvile osutamine ja «neegri» sõna kasutamine vastuvõetav.
******
Jackson Hole seen from Amasa Back Trail, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kiirjooks on viimastel kümnenditel neegrite trumpala. Esiplaanil Usain Bolt. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: 4x100 meetri teatejooks Londoni olümpial. Isegi Hollandi eest jooksevad neegrid (vasakul). Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Valge mees (paremal) on paika pandud - neegrite ülemvõim Londoni olümpial 200 meetri jooksus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Serena Williams Prantsusmaa lahtistel tennisemeistrivõistlustel. Foto avaldatud lugeja palvel. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Kolmapäev, juuni 12, 2013

Pullerits: Kas sportimisele leidub praegu õigustust?

Kas te mõnikord ei mõtle enesekriitiliselt, et samal ajal, kui Reformierakonnas lokkavad sisepettused, kui Mart Laar lööb kiilu valitsuskoalitsiooni, kui Eestis on tekkimas liberaalse diktatuuri tunnused – ühesõnaga, kui elu ümberringi keeb ja kõigub –, siis mis õigustust leida sellele, et me arutame siin tõemeeli, kuidas hoida rattasadulas suuremat kiirust ning kuidas on grupis otstarbekam positsiooni valida?

Kas me ei kuluta oma auru, mida meil on küllap palju rohkem kui keskmisel Eesti inimesel, tühiste ja ebaoluliste asjade peale, selle asemel et mõjutada oma energiaga protsesse, mis on tegelikult olulised?

Kui me oma energiat ja suutlikkust õigesse kohta ei suuna, vaid kulutame seda egoistlikule meelelahutusele, mida sport ju on, siis kuivõrd on meil õigus millegi üle üldse pahameelt avaldada?

Homme, neljapäeval ilmub Postimehe vahel veel üks üllitis, mis viib tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale. Selle üllitise sisu ülevaate leiate allolevalt siniselt taustalt – klikkige pildile, siis on kergem lugeda!
Mõistagi pole ma ainus, kes nn eskapistlikku meelelahutust pakub. (Kuigi olen kirjutanud ka sotsiaalselt laia kõlapinnaga lugusid, nagu näiteks «Viljatud rünnakud», mille pikk versioon ilmus sama päeva Postimehes.) Näiteks on koostamisel raamat «Eesti jooksu kullafond».

Aga mis oli teie viimane tegu, millel oli ka mingitki ühiskondlikku kaalu, mis püüdis ühiskondlikke protsesse suunata?
******
Jaanus Laidvee on Amasa Back Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Needki Eesti Rahvusringhäälingu esindajad annavad Tartu rattarallil oma panuse rahva meele lahutamisse ja väheolulise päevakajaliseks tegemisse. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu rattarallil tegelevad sajad tühja tuule tallamisega. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, juuni 10, 2013

Pullerits: Kuidas jõuda grupi vedajate sekka?

KOMMENTAARIDE RUBRIIGIS LISANDUNUD KAKS HUVITAVAT SÕNAVÕTTU KERT MARTMALT!
(Ühtlasi näitab Kert Martma - vägisi tahaks lugupidamisest öelda hr Martma, aga härratamine ei käi Eesti ajakirjanduse kaanonitega kokku -, et väga edukalt saab kommenteerida ka oma nime ja näo alt. Õppige!)
Huvitav, mis te neist sõitudest arvate? Laupäeval pedaalisin rattaga kerges küljetuules 31 km maale, aega kulus 58.30 (mõõdan aega alati uksest ukseni), keskmine kiirus 31,8 km/h. Võtsin asja lõdvalt, mõõdukalt. Siis lükkasin-tõmbasin maal päikse käes paar tundi muruniidukit ja lõikasin puudel kuivanud oksi ning sain mesilastelt kaks korda nõelata, ühe sutsu otsa ette ja teise reide. Õhtul istusin taas ratta selga ning sõitsin Tartusse tagasi. Tuul oli pööranud nii, et puhus küljelt vastu, aga siiski suutsin läbida 30,7 km (linnas pisut teine marsruut võrreldes maale minekuga) 54.05ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 34,05 km/h.

Pühapäeval mõtlesin, et teen rahuliku sõidu. Sõitsin linnast välja mööda Tartu rattaralli rada ning alustasingi tasa ja targu, kiirusemõõdik näitas pidevalt alla 30 km/h, aga siis hakkas loksumine tüütama ning Tartu lennuvälja juurest üle Valga ja Viljandi maantee ning Ilmatsalu tee Tallinna maantee poole suundudes panin tempot juurde ning lõpuks tuli 40 km pikkuse ringi ajaks 1:15.15, mis annab keskmiseks kiiruseks 31,9 km/h.

Pole ju pahad ajad, eriti laupäevane maalt linna sõit, kus Jõgeva maanteel pidi vastutuules nägema isegi laskumistel vaeva, et kiirust üle 40 km/h saada. Seda kaotust kompenseerisin tõusudel, kus töötasin tugevalt, hoides kiirust 30 km/h kandis.

Aga ikkagi jääb küsimus: mida peaks minusugused tegema, et suuta sõita ligilähedaseltki samuti nagu Kert Martma (29), Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudi doktorant, kes vedas Tartu rattarallil enamiku distantsist teist suurt gruppi? Ma saan aru, et Martma-suguste tasemele pole minusugustel lootustki jõuda. Niisiis on küsimus selles, kas ja mis hinnaga on võimalik saavutada edasiminek, et Martma-sugustega vähegi võrdselt sõita.

Tunnistan ausalt: tund ja veerand üksinda rattaga sõita on mulle küll ja küll. Edasi läheb tüütuks pongestamiseks. Mõnu ja lõbu kaovad. Lisaks üüratu ajakulu. Aga kui mõnu ja lõbu kaovad ning aeg pudeneb vändates käest, siis on tõsine mõttekoht, kas tasub üldse sitkematele meestele järele püüda.

Ehk teisisõnu: praegu sõitsin maalt linna 34 km/h, aga kui palju peab harjutama, et suuta samades oludes sõita sama maa 36 km/h-ga? Ent isegi see pole mingi näitaja. Vaja on saavutada keskmine vähemalt 38 km/h. Too kiirus juba lubab üht-teist korda saata. Aga kui palju kulub 34-lt 38 km/h-ni jõudmiseks treeningtunde ja -kilomeetreid?
******
Jaanus Laidvee on Amasa Back Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattaralli liidrid. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu rattarallil tõus Otepääle. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Reede, juuni 07, 2013

Pullerits: Miks nüüd tuleb lõdvaks lasta?

Kui olümpiamees Rene Mandri on Tartu rattaralli läbinud šõud ehk tsirkust tehes, kui Taaramachine on hoolimata kõigist tagasilöökidest tagasi, kui idanaabri president alias isevalitseja lahutas naisest, mis annab lootust edaspidi näha, kas salatud suhe endise iluvõimlejaga võiks saada avalikuks, kui Abdul Turay ilmutab täielikku taktitundetust, hakates esitama Martin Helmele küsimusi tema patriotismi kohta, millele Helme vastab tabavalt, et ei pea selle kohta immigrandile aru andma (aga ta oleks võinud küsida vastu, et kui Eesti ja Inglismaa peaks sattuma vaenujalale, lausa sõtta, siis kumma poole vastu Turay püssitoru keeraks – see olnuks talle vääriline vastulöök), kui Rootsi, Eesti (vasakpoolse) poliitilise avalikkuse unelmate maa on kuulutatud Euroopa suguhaiguste pealinnaks, siis on tõepoolest küsimus, kuhu ja kelle tuules peaks edaspidi pedaalima.

Aga enne seda on küsimus, kas peaks üldse pedaalima.

Paljud on tundnud huvi, kuidas siis rattaralli lõppes. Lõppes nii: neli rangluumurdu, kolm alalõualuumurdu, kaks küünarvarreluumurdu, üks lahtine ninaluumurd. Kokku tosin hospitaliseerimist ja 45 arstide poole pöördumist finišiala meditsiinitelgis ning paar-kolm pöördumist meedikute poole igas TPs. Ja see ei pruugi olla veel kõik, lausus mulle rattaralli meditsiiniteenistuse pealik Tiit Piiskoppel, sest pole välistatud, et nii mõnigi, kes võistluse ajal trauma sai, otsustas seda trotsides koju sõita ning alles seal arsti juurde minna.

Mida sellest kõigest järeldada, pärisin Piiskoppelilt. Ta vastas: «Luumurdude kohta ei ole midagi õpetlikku öelda. Kui grupis sõita ei oska, ole seal vaikselt, ära tee ootamatuid asju.» Siis lisas: «Distants on pikk, pole mõtet mütsiga lööma minna. Kui organism ei ole püsiva pika koormusega harjunud, võib see saada saatuslikuks. Ettevalmistust on vaja! Inimesed peaks enesekriitilisemalt mõtlema, mitte minema starti klassikalise eesti mehe meetodiga, et ohh, mis see ära ei ole, küll ma jõuan. Muidu ärkad haiglas.»

Aga need murrud pole paraku kõige karmim tagajärg. Mul on asjatundlik ja usaldusväärne allikas, keda olen varasemalt mitmes kirjutises tsiteerinud, ja kes rääkis, et tegelikult oli kaks ülitõsist juhtumit. Jah, ma ei salga, et sain nende kohta teada mõningaid üksikasju, kuid veel pole nende väljakuulutamiseks õige aeg. Sest nagu öeldakse: olukord võib muutuda.

Tundub, et suuremaid vigu, mida võivad lähiajal teha need, kes terveks ja ellu jäid, on innuga edasi treenida. Pidage hoogu! Ei ole mõtet! Nüüd tuleb kuulata enesetunnet. Kuulatage! On ju, et tegelikult te vaim ei taha, et istuksite sadulasse? Ärge istuge siis! Või kui istute, siis tehke seda ainult nii palju, nagu lusti jätkub. Toon näite.

Esmaspäeval ja teisipäeval polnud mingit tahtmist rattaga sõita. Time out! Kolmapäeva õhtul mõtlesin, et teen südame rahustuseks väikse tiiru. Tegin 20,5 km mõõduka keskmise kiirusega 31,5 km/h. Sellest piisas. Eile, neljapäeval, ajasin ratta välja alles kell kolmveerand üheksa õhtul. Alustasin rahulikult, 26-28 km/h, siis tõstsin Tallinna maanteed pidi välja sõites aegamisi tempot, haarasin leistangil alt kinni, ja muudkui kasvatasin kiirust, nii et kui Ilmatsalu teed pidi taas Tartule lähenesin, hoidsin hästi õrnal vastukallakuga lõigul kiirust 36-38 km/h. 20,5 km pikkuse ringi läbisin 35.50ga, keskmine kiirus seega 34,3 km/h. Mõnus lühike pingutus – nagu öeldakse, süda sai sälka. Milleks vändata tuimalt poolteist-kaks tundi, kui saad emotsionaalse-füüsilise rahulduse ka poole tunniga kätte?

Asja iva on selles, et praegu on alles juuni algus. Rattahooaeg kestab julgelt septembri lõpuni. Ehk ligi neli kuud on veel aega vändata. Kes nüüd vaiksemaks ei võta, vaid hakkab endale ette kujutama, et tema on ka Taaramachine, see on hiljemalt augusti keskpaigaks küpse mis küpse.

Üks hullemaid vigu, mida harrastajad teevad, ongi see, et nad lasevad mingil totral kinnisideel endale pähe istuda. Nad arvavad, et peavad nui neljaks trenni minema, sest muidu... Aga mõelge lause lõpuni: mis muidu? Mis siis juhtub, kui ei lähe? Vastan teile: mitte midagi ei juhtu! Ent kui lähete, siis ainult kulutate-trööpate vaimuenergiat ja organismi jõuvarusid.

Niisiis, võtke edaspidi tükk aega rahulikult. Säilitage emotsionaalset toonust. Ärge sundige end tagant. Kevadet mäletate? Kui ei, lubage meelde tuletada, kuidas paljud suusemehed olid märtsiks omadega täiesti läbi, kaputt, kurtsid siin, et suusatamisest on siiber jne. Kes selles süüdi oli? Nemad ise! Kes käskis hooaja algul ülepingutada? Mina võtsin asja mõistusega ja tulemuseks oli see, et veel märtsis ja aprilliski, kui saabusid talve tegelikult parimad suusaolud – kiired rajad, pikad päikselised päevad! –, tegin suure naudinguga parimaid sõite, nii et dendropargi nelja ringi klassikatehnikas sõidetud rekordaeg jäigi minu nimele.

Kuskil mainiti, et täna õhtul toimuvat Eestis mingi jalgpallimäng. Keda huvitab?! Eriti olukorras, kus Taaramachine is back! Soovitus: kui peaks valima teleri ees mingi mõttetu jalgpallimängu vahtimise ja rattasõidu vahel, siis ärge telerit küll valige. Too tegevus ei anna teile absoluutselt midagi. Minge parem proovige õhtujahedas, kuidas teie enda Taaramachine töötab.
*
Rattaralli korraldajaile on mul aga paar mõtet ja ettepanekut. Neid saab lugeda siit!
******
Amasa Back Trail, La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaan Kirsipuu ja Rein Taaramäe möödunud reedel Tour de Estoniat jälgimas. Foto autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Cofidise meeskonna esitlusel jaanuari lõpus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Hetk Tartu rattarallilt. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Tartu rattarallil osalejad Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Tartu rattarallil osalejad Liival keeramas vanale Võru maanteele. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/ Scanpix

Teisipäev, juuni 04, 2013

Pullerits: Mis oli Tartu rattaralli mõte?

Art Soonets ütleb, kui keegi millestki löödud on – ja Tartu rattarallil oli neid lööduid piisavalt, sest miks muidu püüdsid mõned mu 250., elu parimat kohta ja vähem kui kaheksaprotsendilist kaotust võitjaks tulnud Cofidise profile Gert Jõeäärele alla kiskuda, nöökides, et olin naistest alles üheksas ja kaotasin isegi 17-aastasele näitsikule ja mahtusin napilt sümboolse musta lipu ette –, siis neile, kus tunnevad end lööduna, et jäid minust tahapoole, ütleks Soonets nii: «Ärge võtke hinge!» Ja lisaks siis: «Võtke suhu.»

Jube karm? Rattasõit ongi karm. Elu on üldse karm. Elus öeldakse otse: «Kui on must, näita ust.» Ega muidu ennast ei kehtesta. Muidu sõidetaksegi sinust üle, otseses ja kaudses mõttes.

Ei, ärge arvake, et olen pärast 250. kohta õhku täis. Ei ole. Pole põhjust. Mitte vähimatki. Ega ma võitnud ju. Ma ei teinud grupis isegi tempot. Ei üritanudki. Aga sellegipoolest, võtke heaks või pange pahaks, arvan, et tegin korraliku sõidu. Miks?

Sest edestasin oi kui paljusid rohkem treenijaid, targemini treenijaid, süsteemsemalt treenijaid, välismaal kevadlaagrites treenijaid, pikkade rahulike sõitudega treenijaid, muidu enda arust kõvasid mehi, karbonjooksudega mehi, karbonkahvli ja karbonraamiga mehi, rohkem kui 2000 treeningkilomeetriga mehi, pulsikelladega mehi, vähemalt 200-euroste päikeseprillidega mehi, vähemalt 1000-eurose rattaga mehi, samuti neid, kes unistasid minust jagu saada, mind võita ja edestada, mulle pähe teha, kohta kätte näidata, ära panna, tagatulesid vilgutada jne, jne.

Aga kokkuvõtteks küsin ikkagi: no ja mis siis? Mis selle kõigega peale hakata?

Jah, oli vahva pühapäev, oli ilus ilm, oli tore võistlus, oli viisakas seltskond (kuni viimase 300 meetrini); sai võistlusest naudingut tunda; ei jäänud selg ega kael ega jalad valusaks. Kõik on ilus ja hästi.

Kuid täna, teisipäeva, 4. juuni õhtupoolikul olnu üle juureldes – mida on tolle 250. kohaga ning ajaga 3:23.50 peale hakata? Need on kaks numbrit kuskil protokollis. Varsti ei mäleta ma isegi neid, ammugi ei mäleta teised. Vaatasin Klubi Tartu Maraton tulemuste arhiivist oma kohta ja aega 2009. aasta Tartu rattarallil: 125 km ajaga 3:13:32, koht 324. Kui see kirjas ei oleks, ei mäletaks midagi. Ja isegi kui vaatan neid kirjas olevaid arve, ei mäleta tollest sõidust ikkagi mitte midagi.

Mul on teiega võrreldes see eelis, et otsin üles tollase blogi sissekande ja meenutan tolle abil, mis toimus, kuidas mul sõit läks.

Kas ma teen seda? Vaevalt.

Mis mõte sel on? Elada möödaniku sündmustes, mida pikaajaline mälu pole pidanud vajalikuks talletada. Ju siis polnud midagi olulist...
******
Amasa Back Trail, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (paremalt viies heledas särgis, tema tuules kollase kiivriga tõenäoliselt Art Soonets) on tõusnud Tartu rattarallil vanal Võru maanteel sadulast, et kiirust lisada. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli peagrupp vanal Võru maanteel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Siin tehakse hambad ristis Tartu rattarallil finišit. Nii kõva koha peale, nagu seda on 20. koht. Et iroonia? Võtke seda, kuidas soovite. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Pühapäev, juuni 02, 2013

Pullerits: Miks Tartu rattarallil oli tunda kärsahaisu?

Kui Tartu rattaralli 135 km sõidu lõpuni jäi alla kilomeetri, otsustasin viimast korda sõidu jooksul häält teha. Sest grupp oli ju suur, vähemalt 110 sõitjat, ja ilmselt noolisid mitmed mehed – vähemasti oma ajusopis – soodsat kohta. «Sõidame otse, mööda oma trajektoori!» hüüdsin Sõpruse silla alt läbi sõites. Ja lisasin: «Ei poogelda!»

Aga kes siis mind kuulab?! Paljud on ju nii paganama isetargad.

Kui finišini jäi umbes kolmsada meetrit, kaikus eespoolt üle grupi meeleheitlik karje: «Kukkumine!!»

Just olin jõudnud mõelda, et seekord, vaat siis, sõideti päris mõistlikult, ohtlikke olukordi loomata. Kogu sõidust jäi meelde vaid kaks kriitilist situatsiooni, ja küllap lahenesid need suuremate traumadeta. Üks olukord tekkis mõned kilomeetrid enne Kanepit, kui grupi eest hüüti samuti, et «kukkumine!». Korraks võeti hoog õrnalt maha. Nägin, kuidas üks mees oli rattaga omal jalal vasakule teepeenrale kolinud. Teine olukord tekkis Otepääle läheneva pika tõusu algul kusagil minu taga, kui käis pauk ja mürin. Keegi minu kõrval viskas võllanalja, et ju oli mees liiga tugevalt pedaalile vajutanud ja vända lahti murdnud. Hiljem, pärast võistluse lõppu, kuulsin, et oli olnud ühe mehe kukkumine – ta olla kellelegi tagant sisse sõitnud.

Aga kolmsada meetrit enne finišit ei saanud esimese hooga arugi, kus see kukkumine on. Kuni ühtäkki hakkasid kõik minu ees sõitjad järsult kiirust vähendama, päris paaniliselt. Liikusin raja parema serva lähedal ja tõmbasin ka mõlemast pidurikangist. Tundsin, kuidas ratas hakkas mu all vasakule-paremale tantsima. Ilmselt läksid rattad kuumal asfaldil blokki.

Siis nägin otse enda ees kaht meest asfaldi lebamas, rattad nende kõrval. Kostis hirmsat sõimu ja röökimist. Silmanurgast nägin, et ka vasakul oli mitu meest hunnikus. Aga minu jaoks oli küsimus selles, kas saan pidama või sõidan maaslamajaile sisse. Või äkki hakkab ratas pidurdades sedavõrd tantsisklema, et kaotan selle üle igasuguse kontrolli.

Ligikaudu kolm ja pool tundi tagasi sealsamas starti oodates tundsin ootamatult, et ega eriti pingutada viitsigi. Ilm oli ju lämbe. Hommikul määrisin käevarred ja jalad kokku mullu kevadel Moabist ostetud päiksekaitsekreemiga. Soojenduseks sõitsin ligi 11 km, sealhulgas tegin neli-viis 10-15-sekundilist spurti, kus tõmbasin kiiruse üle 45 km/h – et lõõrid lahti saada.

Plaan oli alguses pigem tagasi hoida, et Riia mäel end mitte kinni tõmmata. Jälgisin ka pärast üles jõudmist, et vähemalt käik oleks varuks. Sest arvata võis, et kuigi alguses tuleb kõva rabelemine, siis pärast linnast väljumist saavad üksikud grupid nagunii kokku. Vähemasti seda lubasid eeldada senised kogemused.

Ootamatu probleem tekkis pärast Variku viaduktilt laskumist – seda tehti ikka hirmus ettevaatlikult – Rehepapi teele jõudes. Tõmmati paremasse äärde ja rivi venis pikaks. Nägin enne ringteed, et ees lasid mingid tüdrukud vahe sisse. Ütlesin enda ees sõitnud erksinises vormis pikale noormehele, et kihutame neist mööda ja veame grupile järele. Kuid ootamatult tõmbas ta pärast ringteelt lahkumist kõrvale, lasi jala sirgu ning näitas mulle käega, et mingu ma vedama. Nii ma siis seal üksinda ees pingutasingi, grupp 20-30 meetrit eespool, ja motiveerisin end, et ei tohi alla anda, sest kui nüüd vahe sisse lasen, võib see saatuslikuks saada. Kuid vahe ei tahtnud sugugi väheneda.

Õnneks tulid Tõrvandis, kus asfaldikate läks auklikuks, tagant tuulest mitmed mehed ja tõmbasid vahe kinni.

Aga niipea, kui keerasin «veenilaienditega» Võru maanteele, hakkas vahe kummalisel kombel taas kärisema. Siis tuli tagant hirmsa hooga Art Soonets ning püüdsin talle tuulde haakida. Eriti hästi ei õnnestunud, paar meetrit jäi vahe sisse. Tunnistan ausalt, et nägin vasakut kätt jääva armeenia restoranini ikka kurja vaeva, et grupi sabast kinni saada. (Pilt grupile järele jõudmisest on siin. Sisenen just grupi sabas Põlva maantee alguse kurvi, minust veidi eespool on kollase kiivriga Soonets.)

Need meeleheitlikud kilomeetrid tegid kurgus hingamisteedele liiga. Seal algas vastik kipitus, mis paaril korral ähvardas isegi hommikusööki sisikonnast üles tõsta. Ent õnneks grupp seejärel rahunes, nii et edaspidi sai hakata tegelema positsiooni parandamisega.

Selge, et enne Liival ärapööret vanale Võru maanteele tuli saada ettepoole, sest Liival läheb tee kitsaks ja lainetavaks ja käänuliseks, mis tähendab, et grupp venib tõenäoliselt pikaks. Ja selle tagaotsa jäädes on pudenemine kerge juhtuma. Liiati on taga ohtik. Päris mitmel korral tuli grupis ette nii kõvasid pidurdamisi, et üle sõitjate peade levis kõva kärsahais.

Võtsingi Vana-Kuustes paremale tuule kätte ning liikusin jõudsalt ettepoole. Kummalisel kombel ilmutas enamik mehi initsiatiivitust – seda parem mulle! Raske on silmaga grupi suurust hinnata, aga tundus, et sõidan ehk 70.-80. kohal. Kõrval oli üks mees, kes söandas vaadata üle õla tagasi. Küsisin, kui suur grupp on. Ta vastas, et tagapool on veidi vähem mehi kui ees. No nii, seda olingi arvanud – et olen sattunud tõenäoliselt teise gruppi, ja nagu ikka, tikub see paisuma hirmus suureks.

Liivale jõudsin oletatavasti grupi keskel, kuid selle kohaga polnud põhjust rahul olla. Nüüd tuli hakata vaagima, kuidas grupi peale lähedale saada, sest on ju vana tuntud tõde, et ees on kindlam ja turvalisem. Esialgu polnud aga kusagile minna. (Olen parempoolsel pildil kõige paremas servas kolmeses reas keskmine heledas särgis sõitja.) Tee oli servast servani rattureid täis. Seetõttu tegelesin peamiselt sellega, et hoidsin positsiooni. Aga jõudu oli küll, alguse rabelemisest olin kenasti juba Vana-Kuusteks taastunud.

Kuid avatud, põlluäärsetel lõikudel tekkis tuulepoolsel küljel ühtäkki ruumi. Sest kõik võtsid ju paremale. Haarasin leistangil alt kinni ning vajutasin veidi kõvemini pedaalidele. Lausa mängleva kergusega jõudsin ette umbes 20. kohale. Hämmastav, et keegi ei üritanud minuga kaasa tulla. Mul oli see plaanitud liikumine, et kurvilisse Tilleorgu laskudes mitte teiste taha kinni jääda ja sealt hooga üles saada. Plaan õnnestus suurepäraselt ellu viia!

Mõni kilomeetrit hiljem pärast Kanepi suunas pööramist muutus sõit eriti kergeks. Millegipärast ei näidanud enamik üles mingit võitlustahet. Olin otsustanud, et ise ka ette ässama ei lähe, sest esiteks ma ei arva, et seal olnuks minu koht, ja teiseks ei ole mõtet end suure grupi ees poolel maal kulutada. Rattasõidus ei otsusta ju sageli jalad, vaid pea, ja nagu ka varasematel kordadel, olin otsustanud sõita just peaga – nii palju, kui ma oma peaga rattasõidust jagan.

Pärast Kanepit, kui osa mehi siirdus joogipudeleid rabama, läks minu arust aktiivsemaks sõiduks. Mul endal oli samuti plaan just tol lõigul aktiveeruda, sest Otepää ümbruses muutub ju rada kitsaks ning tulevad järsud tõusud ning seal on eluliselt tähtis võimalikult ees olla. Tasapisi nihkusin vasemalt küljelt ettepoole. Püüdsin tõusudel ära kasutada vaba ruumi, sest massis takerduti paratamatult üksteise taha. Ning ühtäkki leidsin end päris grupi eesotsas, umbes 10.-12. kohal, kus sõideti hanereas teineteise sabas. Peab ütlema, et väga mõnus oli seal olla, sest tundsin pidevalt, et vähemalt üks käik on veel varuks – seda juhuks, kui grupp peaks hakkama külgedelt mööduma, nagu paar aastat tagasi just sealkandis juhtus, kus kaotasin oma hea positsiooni grupi peast umbes minutiga.

Nüüd nii ei läinud, nagu paar aastat tagasi. Jõudsin Otepääle umbes kümnendana. Kõik sujus plaanipäraselt. Rollerirajal sain samuti liidritele ilusasti tuulde, püüdsin tõusudel ära kasutada laskumise inertsi. Aga just enne teravnurkset pööret paremale kurvilisest mäest alla jätsin liiga raske käigu sisse ning sellest piisas, et all Pühajärve ääres leidsin end 30.-40. kohal. Oma viga, mis parata.

Tõusu Otepää aedlinna püüdsin võtta mõõdukalt, et säästa jõudu Otepää tõusuks. Seal on mul varasematel aastatel korduvalt raskusi tekkinud. Ja ega nüüdki hästi läinud. Hiljem kuulsin, et olin vajunud sujuvalt läbi grupi, sest olin läinud tõusu ründama liiga raske käiguga. Selge, tuleb edaspidi selles osas korrektiive teha. Art Soonetsile aga oli Otepää tõus saatuslikuks saanud - tal tekkisid krambid. Tal kehamass ka suur, tublisti üle 20 kilo rohkem kui mul. Ometi oli ta end kõvasti jootnud, tühjendanud viis pudelit. Ma jõin tühjaks ainult ühe pudeli, teisest võtsin vaid paar lonksu.

Pärast Otepäält laskumist sai grupp taas kokku, mehi oli teel servast servani. Püüdsin üle eessõitjate peade vaadata, kui mitmes ma umbes olen – pakun, et olin 50.-70. Kuna minna polnud kusagile, otsustasin esialgu teiste tuules passida ja sobivat hetke luurata. Aga seda ei tulnud ega tulnud. Nägin enda ees dr Leho Ripsi, kes talvel opereeris mu põlve, liikusin tema kõrvale ja küsisin, mis nüüd saab.

«Nüüd tuleb rahulikult lõpuni sõita ja tervelt finišisse jõuda,» vastas ta.

See polnud vastus, mida ma oodanuks. Ootasin, et tal on mingi salaplaan, kuidas sellest massist mööda saada. Kuid nähtavasti polnud. Ta mainis vaid, et viimane aeg üritada on Tatraorus, sest hiljem ei ole võimalik positsiooni parandada.

Siiski tekkis juba Pangodis, kui mõned läksid taas jooki haarama, võimalus ettepoole pääseda. Pääsesingi. Aga läks sedavõrd rumalasti, et jäin paremale vastutuule kätte, ning pidin otsima soodsat hetke, et vasakule tuulde saada, sest tõusudel ei ole ju arukas end ees tempotegijate hulgas kulutada. Vähemalt mitte minusugusel. Peagi vajusin tagasi oma vanale kohale grupi keskel.

Paraku ei saanud ka Tatraorus rünnakust asja. Grupp laiutas teel vasakult paremale, ja vasakul küljel, kus end rünnakuks valmis seadsin, jäin ühe aeglasema eessõitja taha lihtsalt kinni. Seal sai selgeks, et head kohta grupis enam püüda ei õnnestu.

Nii läkski. Järgmisel kümnel kilomeetril ei juhtunud midagi märkimisväärset. Grupp liikus ühtlase kiirusega, positsioonide muutused olid marginaalsed. Kohad olid laias laastus välja jagatud. Õnneks võeti ka pööret Võru maanteelt maha Tartu vangla suunas ettevaatlikult ja mõistlikult. Küllap olid paljud lugenud mu blogis tolle ohtliku koha kirjeldust. Üks mees sõitis mulle võistluse ajal kõrvale ja tunnistas, et luges mu blogist võistlusraja ülevaadet ja ei saanud seepärast terve öö magada. Tänasin teda blogi lugemise eest.

Ja just siis, kui kõik näis lõppevat õnnelikult, lebas mitu meest finiši eel asfaldil ja mul tantsis ratas kõvast pidurdamisest istmiku all.

Napilt sain ratta enne pidama, kui maaslamajaile sisse oleksin sõitnud. Võtsin parema jala pedaali küljest lahti, tõukasin seda tasakaaluks kasutades end kukkunuist mööda ning jätkasin siis juba rahulikult, kiirendamata, teekonda lõpujoone suunas.

Kui palju ma tolle õnnetuse tõttu kohti kaotasin, on näha järgnevast. Sõitsin lõpusirgel dr Ripsi tuules. Dr Rips lõpetas 234. kohaga. Mulle läks kirja 250. koht, aeg 3:23.50. Stardinumbriga võrreldes sada kohta eespool. M45 vanuseklassis sain 22. koha.

Tegelikult pole ju paha. Ei mäletagi, kas olen rattarallil kunagi nii heal kohal olnud. Igatahes on see palju parem koht kui viimastel Tartu suusamaratonidel saadud tulemused. Ja ei mäletagi, et oleksin kunagi Klubi Tartu Maraton üritustel (sh nn jooksumaratonil, mis on kestnud mul pisut rohkem kui poolteist tundi) võitjale nii vähe kaotanud, paar sekundit üle 16 minuti ehk 7,8 protsenti. Ei teagi, millega seda seletada. Sest mingit eritrenni ma ju ei tee. Mingit treeningsüsteemi mul pole. Sõidan nii, nagu tahtmist on – tavaliselt üle tunni või tunni ja veerandi ei ole – ja nii kiiresti, kui tahan – niisama tiksumine ja loksumine mulle ei meeldi, ikka oma võimete järgi kihutama peab. Ja mingis Itaalia ega Hispaania kevadises treeninglaagris kilomeetreid kogumas ma ka ei käi. Ei tea, kas pean nüüd jalgratturiks hakkama?

Ega peaks. Rattasõit on siiski puhas lõbu, spordiks ei ole minusugusel mõtet seda ajada - et nüüd hakkan nii- ja naamoodi mingite kavade järgi trenni tegema ja tunde maanteel kulutama -, parem asja ikka mänguliselt ja naudinguga võtta.

Üks ettepanek on mul siiski: keegi, kes teab, võiks siin kõigi 3:23 grupis sõitnute nimel avaldada tunnustust neile, kes selle grupi ees kõige rohkem tööd rabasid. Neile võlgneme ennekõike tänu hea ja kiire sõidu eest. (Kahjuks ise nii ees ei käinud, et näinuks, kes olid need kõvad tööhobused.)

Aga kõige lõppu paar valusamat küsimust. Miks loopisid nii paljud oma joogipudelid raja kõrvale? Miks te ei toonud neid endaga kaasa finišisse? Miks te täis pudeli rajale jõudsite viia, aga tühja koju ei jõudnud tuua? Kas te teate, kui kaua plastmass looduses laguneb, kui üldse? Jah, mõned viskasid pudeleid sinna, kus raja ääres oli inimesi, aga üksjagu noist lendas ka suvalistes kohtades metsa alla. Mina tõin mõlemad pudelid tagasi – ei ütleks, et see raske olnuks. (Igaks juhuks olgu lisatud, et geelipakke mul kaasas ei olnud – geeli olin pigistanud pudelisse ning selle seal veega lahjendanud.)
******
Jaanus Laidvee on Amasa Back Trail, with La Sal Mountains in the background, Moab, Utah. 20. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Esimese stardirea võistlejad ootamas päikesevarjude all Tartu rattaralli stardikäsklust. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 2: Tartu rattaralli stardipauk on kõlanud. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pulleritsu koolivend Jaan Kirsipuu Tartu rattarallil. Ta sai 132. koha, edestades Pulleritsu vähem kui tosin minutit. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 4: Kõvad mehed tempot kruvimas. Vasakul nr 2 Janek Tombak, kes sai 116. koha, kaotades kaks kohta isegi Peip Reedile. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 5: 3:23 ehk Priit Pulleritsu grupi mehed Liival. Nr 391 on vasakul Arne Tilk, nr 462 paremal on Toomas Grabbi, tema taga nr 228 Tartu Velo Klubi võistlusvormis Andres Kulbin. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix 
Foto 6: 3:23 ehk Priit Pulleritsu grupi mehed Liival. Nr 346 vasakul on Kristjan Timmusk, nr 416 paremal on Tiit Jüriöö. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 7: 3:23 ehk Priit Pulleritsu grupi mehed vana Võru maantee esimestel tõusudel. Pildil paremal kolmeses reas keskel heledas särgis Priit Pullerits. Foto autor:Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 8: 3:38-3:39 grupi sõitjad: nr 483 on vasakul Karlis Puusepp. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 9: Tartu rattarallil osalejad kihutamas vanal Võru maanteel. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 10: Tartu rattaralli liidergrupp läheneb Otepääle. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 11: Kõvad sõidumehed - ja naised! - ründavad Otepääl tõusu. Numbri all 10001 Grete Treier, tema kõrval nr 32 Suusavendade tiimi liige Kristjan Oolo. Treier sai üldarvestuses 41. koha, Oolo pidi leppima 146. kohaga. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 12: Sõit läbi Otepää. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 13: Gert Jõeäär võidab Tartu rattaralli. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix
Foto 14: Raevukas finišiheitlus Tartu rattarallil. Foto autor: Karli Saul, Charliemedia/Scanpix