Neljapäev, oktoober 30, 2014

Pullerits: Nii, nüüd see algas; ehk nüüd läks lahti!

Teisipäeva õhtul toimus oluline murrang. Või nagu moodsal ajal nenditakse: paradigma muutus. Lausa kapitaalne. Otsisin kapist välja Norra endise suusaässa Frode Estili Swenori klassikarullid, panin need maja taga alla ning lükkasin end One Way suusakeppidega mööda Tuglase tänavat Tähtvere spordiparki.

Ja mis selgus: kui Priit Pullerits Swenori rullidel Tähtvere ovaalile jõudis, olid treeningtunnid seal juba alanud. Vähemalt kaks gruppi rassis rajal, üks neist, endise Eesti suusakoondislase, USA meistrivõistlustel sprindis kolmanda koha saanud Vahur Teppani rühm eriti suur, pimedas vilksamisi silmaga hinnates ligi 20 harrastajat. Mõned noist tegid juba väga tõsist tööd: kergemat sorti rehv ümber keskkoha seotud nööri järel lohisemas, lükkasid nad ennast uisusammudega edasi. Mis oli mul neile vastu panna?

Avatrenni eesmärk oli saada tunnetus kätte, ei suurt enamat. Sõitsin rahulikult, iga paari ringi järel tegin peatuse, et Teppaniga mõned kuldaväärt mõtted vahetada. Siis tundsin, et kepid ei pea. Selge see – need olid ju üle-eelmisest hooajast teritamata. (Eelmisel hooajal sai mälu järgi ainult kuus rullitrenni tehtud.) Küsisin Teppanilt, kust saaks murele lahendust. Ta kutsus lahkelt pärast enda juhendatud trenni lõppu Suusahullude staapi. Kui kohale jõudsin, nägin, et seal käis suuremat sorti äritegevus. Viiekümne-eurosed läksid nagu muuseas harrastajate näppude vahelt oma varustuse uuendamiseks. Veelkordne kinnitus, et enne algavat hooaega on paljud juba õige tõsiselt asja kallale asunud ning tõotab tulla võitluslik tali.

Teppan tegi mu keppide otsad paari sekundiga teravaks. Ütles, et nüüd pole mul vaja enam pingutadagi – piisab, kui kepiotsad maha asetan, need lükkavad mind iseenesest edasi. Ega ta väga liialdanudki, nagu peagi ilmnes.

Aga teine mure oli mul veel. Rullid on sisekülgedelt hirmus ära kulunud. Ega see iseenesest sõitmist sega, olen harjunud neid automaatselt õigele, otsesele trajektoorile sättima, aga igaks juhuks küsisin, kas sellistega treenida ikka tasub. Teppan ütles, et üksainus uus rull koos laagritega maksab 40 eurot, ja kui hästi kaubelda, siis ehk õnnestub kusagilt ka 30 eest saada. Siis näitas enda rulle, mis olid samuti kulunud – ehkki mitte nii palju, nagu minu omad –, ja ütles, et temal kõlbab sellistega sõita küll. Lisaks mainis, et omaaegne koondisekaaslane Anti Saarepuu sõitis oma rullid minu omadest veelgi rohkem loppi ja ikkagi said tal alati trennid tehtud. Ka Tanel Ojaste, kes üksvahe treenis Eesti suusasprinterite koondist ja kes me arutelu kõrvalt jälgis, ei hakanud mu rullide sõidukõlbulikkust maha tegema. Selge – mehed ei kurda, ja tagasi rajale!

Esimesel korral piirdusin 16 km-ga, aega kulus 1:18.45. Tuletasin meelde tehnikat: kuidas vahelduvtõukelise sõiduviisi ajal libiseda, milline peab olema paaristõugete ajal keha- ja kätehoid. Teppan näitas mulle ka võrdluses kümnenditetaguse tehnikaga ette, mis moodi on kaasajal õige paaristõugetega sõita: kuidas liiguvad puusad, kuidas reied, kuidas õlavarred, millise nurga all peab hoidma keha. Väärt õppetund!

Eile, kolmapäeva õhtul pärast tööd tegin pimedas ka teise rullitrenni, et eelmisel päeval õpitut kinnistada. Pöörasin rõhku just paaristõugete tehnika lihvimisele, jälgisin mõtteis hoolega asendit. Kui ikka hooaja algul tehnika käest lased, on pärastpoole seda juba tunduvalt keerulisem õigeks sättida. Sõitsin 1:22.15ga 17,4 km.

Nii on see nüüd alanud. Ja tagasivaatamist enam ei ole.
*
Aga suurele ringile läheb täna hoopis selline küsimus:
mitmenda koha saaks ma oma 800 meetri jooksu rekordiga 1.55,9 tänavuses Eesti edetabelis? (Vihjeks: see koht on ühekohaline arv.)
******
A view of Windows Section from under the Double Arch, with La Sal Mountains in the background, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Vahur Teppan sõitmas Tähtvere spordipargis vabatehnikas (kahel ülemisel pildil) ja klassikalises tehnikas (kolmandal pildil). Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Midagi rõõmustavat Ohhoota tüdrukute nõudlejaile: naised, kes osalesid 18. oktoobril Eesti meistrivõistlustel kulturismis ja fitnessis. Foto autor: Raimond Rooparg, Scanpix

Teisipäev, oktoober 28, 2014

Pullerits: Kuidas leida meeldiv trennikaaslane?

Ükskord juhtus selline lugu. Sõidan rattaga Tartu-Tallinna maanteel, üksinda, nagu ikka. Järsku vaatan: keerab mingi neljane grupp vasakult kõrvalteelt minuga sama suuna peale. Ootan järele. Et äkki grupis seltsim, kui meestest väntajaid on. Paistab, et on. Siis tuleb jutu sees välja, et üks mees on õppinud Ameerikas. Küsin, kus. Tema, et Oregonis. Mina, et kus täpsemalt. Tema, et Ukiah’s, see on... Mina: ei ole vaja seletada, tean küll, ma olen sealt läbi sõitnud!

Kujutate nüüd ette: mingi väike suvaline grupp, kus üks mees on õppinud suvalises Ameerika linnas, millest ma olen suht suvaliselt läbi sõitnud ja isegi mäletan seda. Rääkisime siis tükk aega Ukiah’st ja Oregonist ja Ameerikast üldse.

Kui suur on tõenäosus, et sellised asjad juhtuvad rohkem kui kord? Väga väike. Sest rohkem ei ole seda juhtunud.

Aga kas võiks juhtuda?

Võib küll. Sest teate, millest ma kuulsin? Nimelt, et ühed Eesti mehed (kes ei ole käinud Ukiah’s; aga üks neist, Raul Malmstein, on õppinud minuga samal ajal, 1990. aastate algul New Yorgis) on valmis saamas sellist mobiilirakendust, mis lubab juhul, kui tahate kellegagi koos trenni teha – aga te ei tea, kellega, ja ei tea, kes võiks üldse tahta teiega samal ajal ja samas piirkonnas sama trenni teha –, selles kokku leppida. Selle asja nimi on Pingder, ja see paistab ikka väga real.

Nagu aru saan, on asi järgmine. Näiteks tuleb mõte, et läheks täna rullitama. Nüri töö ju, eriti pimedas ja tuules ja kõledas ja üksinda ja... ringi peal, mida mõni nõrgema närvikavaga mees üldse ei talu. Annan siis teada, et mina olen Priit, 49 aastat vana, lähen täna kella 18.30 ajal Tähtvere spordiparki klassikarullidega sõitma, hooaja esimene selline trenn, seega kiirus aeglane, sõidan umbes tunni – kas on huvilisi, kes tahaks kampa lüüa, et poleks nii üksildane? Siis keegi teist teatab – näiteks suvaline Sven (mõni mees eelistaks muidugi suvalist Kaidit) –, et tuleks küll, aga varem ei jõua, kui kell 19.00. Hüva, lepite siis kokku, et teeme kell 19.00, sõidame klassikas 15 ringi kiirusega 4 minutit ringile – nõus? Nõus.

Ma nüüd püüan ärgitada Sven Tiirussoni, kes on selle loodava Pingderi-nimelise rakenduse eestvedaja, siin teile asja lähemalt seletama, sest, nagu te juba teate, pean mina tehnoloogiat inimkonna suurimaks vaenlaseks. Seega, las spetsialistid võtavad siin asja üle. On see asi, mis teile huvi pakuks ja kasu tooks, individuaalalade harrastajad, nagu te kõik olete?
******
Double Arch, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-3: Lugejate tungival nõudmisel, ent Ohhoota tüdrukute piltide jätkuva defitsiidi tõttu, olen sunnitud avaldama Ameerika tantsutüdrukute pilte, andes samas endale aru, et tegelikult on need cheerleaderid ikka üksjagu fake. Ülalt: Oakland Raidersi, Indiana Pacersi ja Phoenix Sunsi tantsutüdrukud. Fotode autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, oktoober 27, 2014

Pullerits: Mida ohtlikku näitab spordimehe ohverdamine?

Tõesti tõega, lausa vanduma ajab. Piisab mul vaid nädalaks ära käia, kui pehmomehed pistavad röökima, et ai-ai-ai, valusasti öeldi, ning tormavad kohe karistusaktsioonile, mis on seda kentsakam, et karistus, arvestades seda, mida öeldi, on täiesti ebaproportsionaalne. Mida hullu siis Jürgen Ligi Jevgeni Ossinovski kohta ütles? Ta ütles nii, nagu asjad on: Jevgeni Ossinovski isa on sündinud Almatõs ja elanud Siberis Omskis ja lõpetanud Peterburis raudteeinstituudi – sisserändaja, selge see. Ja et sotsid on roosad, see kõlab isegi liiga leebelt, sest erakonna sümboolika värvi järgi on nad ikka pigem punased. Aga meie küsimus on selles, miks peaks Ligi kallal toimetatud ohverdamisrituaali siin, Eesti maskuliinseimas spordiblogis teemaks võtma.

Vastus ei seisne ainult selles, et Ligi on üks meie seast, läbi ja lõhki spordimees. Vastus ei seisne ka selles, et Ligi on vaimselt ja verbaalselt nii võimekas, et teda on nauditav lugeda ja kuulata ning tema sõnaline suutlikkus teeks ta siinse, Eesti parima, jõulisima ja teravaima kommentaariumiga blogis kuldaväärt sõnavõtjaks. Vastus ei seisne ka selles, et Jürgen Ligi on mu koolivend (lõpetas kuus aastat varem), et tema ema oli mu inglise keele õpetaja ja isa õpetas mulle ülikoolis semestri Eesti ajalugu. Vastus on ennekõike ikkagi selles, et Ligi kallale minnes näitas uus, vasakpoolne pehmo- ja lödipükste põlvkond, et nad ei tõrgu kasutamast ühtegi alatut, ütleks lausa, et mittesportlikku võtet, et tõsiseid eesti mehi tagaplaanile tõrjuda.

Ligi suurejooneliseks puhutud ohverdamisetendus on kui vali äratuskell meile kõigile, et need protsessid Eestis, mis viimasel ajal on euroopalikkuse pseudosildi all käivitunud, on tegelikult salakaval stsenaarium, mille alusel tüürida Eesti, mille kaitsmist meie siin, spordimeestena, oleme tegelikult näinud oma sportliku tegevuse meta-eesmärgina, nõrgestatud saakriigiks. Taavi Rõivas, noore põlvkonna wannabe-spordimees – no näis, kas selle määratluse eest hakatakse nüüd mind kuskil tümitama? –, näitas oma wannabelikkust, suutmata Ligit kaitsta. Mõelge, kas Andrus Ansip, vana kooli mees, oleks lasknud Ligit nii kergelt ohverdusaltarile heita? Usun, et Ansip tõelise spordimehena oleks leidnud efektseid võtteid, millega ründajaid tagasi lüüa, ja veel nii, et noil häbi olnuks (kui noil üldse südametunnistust on, muidugi). Meenutage või seda, kuidas Ansip ei lasknud end kõigutada sellest, kui ta pidas riigikogus efektse sõnavõtu fooliummütsikestest ja seemnete söömisest – kuidas siis uus pehmopõlvkond teda kangutada püüdis, aga nii asjatult, et see kangutamiskatse muutus lausa haletsusväärseks.

Aga nüüd ei ole Eestis enam mehi, kellele saab loota. Euroopalikkuse viigilehe taha varjunud äraandjad ja pehmod ja lödipüksid on saanud pumba ligi ja üritavad platsi puhtaks lüüa. Mis tähendab, et kui meie, spordimehed, ka nüüd lipu alla laseme, siis pole Eestil enam üldse lootust.

Sest kes on Sven Mikser, kes näib tasahilju tahtvat saada järgmiseks Eesti valitsusjuhiks? Tuletagem meelde, mida ütles Ligi mulle Mikseri kohta eelmise aasta novembris antud intervjuus:

«Sven Mikser! – kus peale teiste kommenteerimise on tema kui poliitiku teod, või mida peale selle ta elus teinud on? Ta on mulle hea sõber, ja arvan, et ta oleks hea ajakirjanik. Mina ei taha Sven Mikseri moodi elada, ütlen ausalt. Regulaarsed hüüatused, et minister seebiks või et me ei vaja välismaiseid kiidukõnesid... Retooriline klähvimine pole see, mis ühiskonda edasi viib, vähemasti ei pea koormakandjad  askma end sellest rööpast välja lüüa. Tal on oma potentsiaal, aga see ei ole liidri ega otsustaja oma.»

Mikser, kui veel mäletate, oli eelmise kümnendi keskel Eesti Kergejõustikuliidu juht. Sellest, mis tema lühikese, ent kuulsusetu valitsemisaja jooksul kergejõustikuliidus juhtus, kirjutasin kaks jõulist lugu. Kergejõustiklased olid tema presidendiks saamisest niivõrd heitunud, et lõpuks ladusid nad mulle välja koormate kaupa dokumente ja näiteid, kuidas Mikser asjad kibekähku vussi keeras. Just minu kahest kirjutisest algas Mikseri langus ning lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui kergejõustiku päästmiseks nihutada alaliidu etteotsa Erich Teigamägi. Lugege siin lisatud lugusid, seal on kõik kirjas, et te võiksite veenduda, et ma ei kujuta endale asju ette ega blufi.

Kas nüüd tuleb käivitada õigete spordimeeste toel samasugune päästeoperatsioon, aga sedapuhku juba mitu astet kõrgemal tasandil, kui seda oli omal ajal Eesti kergejõustiku päästmine?
*
NB! Kui keegi oskab anda nõu, kuidas saada kommentaaride rubriigis lahti sellest nõmedast süsteemist, mis käsib teil numbreid ja muid asju mõistatada, siis, palun, andke sellest teada, et saaksin teie elu taas lihtsaks ja normaalseks muuta! Ma saan kommentaariumi haldamisega ise ka hakkama, selleks pole vaja mingit Google'i lollust.
******
Tower Arch, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Leia pildil viis inimest! Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jürgen Ligi võtab rahandusministrina oma kabinetis vastu Priit Pulleritsu. Foto autor: Postimees/Scanpix
Foto 2: Peaminister Taavi Rõivas seab end A. Le Coqi jalgpalliväljakul spordimeestega ühele pildile. Paremal Aivar Pohlak. Foto autor: Laura Oks, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Sven Mikser (nr 13) 1999. aasta suvel korvpalli mängimas. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix

Reede, oktoober 17, 2014

Pullerits: Mida on jalgpallureil rattureile vastu panna? Mitte midagi!

Ma ei usu, et kellelegi teist meeldib see «hüppamine» ja suurustlemine, mis saadab Eesti jalgpalli. Jah, mul on jalgpalluritega õnnestunud teha toredaid pikki intervjuusid, näiteks Mart Poomi, Indrek Zelinski ja Marek Lemsaluga, Ragnar Klavani (pildil paremal) ja Joel Lindperega. Kõik väga meeldivad ja sõbralikud vestlused, mida siiani suurepäraselt mäletan (eriti muidugi koos Lindperega mullu suvel tema mängul käimist Chicagos). Aga ma ei usu, et neile endalegi meeldib, millist ažiotaaži jalgpallurite ümber lõkkele puhutakse. See mõjub naeruväärselt. Pean silmas ETVs jooksnud reklaame, kus Alvar Tiisler hõiskas enne mänge Leedu ja Inglismaaga, et Eesti jätkab nendega kohtudes Euroopa vallutamist. Millega see vallutusretk lõppes, teavad isegi need minusugused, kes jalgpalli ei vaata (jah, ma ei vaadanud kumbagi mängu).

Kui me nüüd asja rahulikult ja kainelt vaatame – mis jalgpallifanaatikuile käib paraku sageli üle jõu –, siis näiteks võrdluses jalgrattaspordiga saame aru, et jalgpalli arendamisse ei maksa panustada ega ka jalgpallist vaimustuda. Meil on jalgpallis ainult üks mees, kes mängib vähegi arvestataval tipptasemel – Ragnar Klavan. Seda on teatavate reservatsioonidega isegi vähem, kui on eesti mehi ameerika jalgpallis – Margus Hunt (pildil vasakul) ja Michael Roos. Kõik teised jalgpallurid, vaadakem tõele näkku, mängivad n-ö pooletoobistes meeskondades. Lohutuseks jalgpallifanaatikuile: ega korvpallis asi parem ole, sealgi saab rääkida vaid ühest Euroopa tipptaseme lähedale küündivast mängijast, Kristjan Kangurist. (Kaunase Žalgirises mängiva Siim-Sander Vene paigutamine temaga ligilähedasele pulgale oleks selge ja arutu ülepakkumine.)

Jalgratturitel, keda avalikul areenil ei poputata ligilähedaseltki sama palju nagu jalg- või korvpallureid – kindlasti ei ole teil jäänud märkamata, kui pikalt on ETV spordiuudiste saade juba mitu õhtut jutti jahvatanud esiloos sellest, kas Eesti koondis hakkab EM-turniiri mänge pidama Riias või mitte –, on aga palju rohkem ette näidata. Kaks meest, Tanel Kangert ja Rein Taaramäe (pildil paremal keskel), sõidavad ikkagi maailma absoluutses tippmeeskonnas, Tour de France’il kuuenda koha saanud Astanas, kusjuures Kangert oli maailma esituuril oma tiimis paremuselt teine. See on võrreldav sellega, kui keegi Eesti jalgpallureist oleks tõeline tegija näiteks FC Chelseas, Londoni Arsenalis või Madridi Realis. Meile oli ja on jäänud aga suursaavutuseks see, et Mart Poom mängis mitu hooaega Derby Countys, mis pehmelt öeldes ei olnud Premier League’is just kõige tugevam meeskond. (Jah, ta sai platsile ka Arsenali eest, kuid kõigest korra, ja sedagi karjääri loojangul.) Lisaks ärgem unustagem Gert Jõeäärt, kes väntab Cofidise punavalgetes värvides; Cofidis oli tänavu Tour de France’il 16. meeskond – tõsi, Jõeäär seal ei osalenud. Aga ta tegi kaasa Vueltal, kus, hoolimata sellest, et pidi leppima 152. kohaga, näitas viimasel, veidi vähem kui 10 km pikkusel eraldistardist etapil 17. aega – muljetavaldav tulemus igal juhul. (Võimalikele vasturündajaile: Taaramäe ja Kangert ei ole dopingut tarvitanud ning need mehed, kes Astanas vahele on jäänud, ei olnud seal sugugi kõige kõvemad väntajad. Igaks juhuks lisagem, et jalgpallis võetakse palju-palju vähem dopinguproove kui rattaspordis.)

Niisiis, Eestil on kaks jalgratturit, kes pedaalivad maailma tippmeeskonnas, ja üks rattur, kellest on samuti saanud suurtuuride potentsiaaliga sõitja. Raske on võrrelda, kas Jõeäär on rattaspordis kõvem kui Klavan jalgpallis, aga fakt on see, et Taaramäe ja Kangert (pildil vasakul tagumine) on rattaspordis tugevamad ja nimekamad kui ükski Eesti jalgpallur oma alal. Mis kokkuvõttes tähendab seda, et kuna Eesti rattamehed on paremad kui Eesti jalgpallurid, on selge, kumba ala tuleks riiklikult rohkem toetada ja arendada ning kummale alale tuleks rohkem tähelepanu osutada. Ja mis meile, rattureile ja teistele kestussportlastele oluline: me oleme valinud õige ala. Aga tugevad peavadki kokku hoidma.
******
Balanced Rock, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ragnar Klavan juuni lõpus Eestis. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Margus Hunt (nr 99) murrab maha Indianapolis Coltsi mängija David Fuelleni. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe (keskel Cofidise vormis) veab tänavusel Toure de France'i viiendal etapil jooksikute punti. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Tanel Kangert (vasakul) laskumas tänavuse Tour de France'i 17. etapil Püreneedes meeskonnakaaslase ja tuuri võitja Vincenzo Nibali kannul. Foto autor: Reuters/Scanpix

Teisipäev, oktoober 14, 2014

Pullerits: Ja rikas vähemus tulebki enamuse kallale!

LISATUD KAVANDATAVA GOLFIRAJA SKEEM!
Lisatud ajalooline foto!
Nüüd, spordimehed, on asi küll liiale läinud. Mõned tüübid on ikka täiega ülbeks keeranud ning plaanivad sõita spordimeeste enamiku tahtest üle sama jõhkra teerulliga, nagu riigikogu sõitis eelmisel nädalal üle eesti rahva enamiku arvamusest.

Lausa uskumatu, millise enesekindluse ja enesestmõistetavusega mõned vähemuste esindajad tulevad enamuse kallale sõna otseses mõttes vägivallatsema.

Nimelt jõudis eile Tartu Postimehe toimetusse suur värviline joonis, kuidas Tartu dendroparki, kus on talvel tartlaste peamised suusarajad, kus suvel käivad paljud jooksmas (ja ka koeri situtamas), kus sügisel teevad paljud suusahooajaks imitatsioonitrenni, kus ratturid peavad krossivõistlusi – olen ise näinud, kuidas Rein Taaramäe alistas seal võimsa sõiduga Caspar Austa ja Allan Orase –, on kavandatud golfiväljak.

Mõned poliitkorrektsed ja sinisilmsed on seni oma lühinägelikkuses ja lapsemeelsuses mind sageli süüdistanud, miks ma suhtun kriitiliselt mõnedesse spordialadesse, nagu näiteks jalgpall, ja küsinud, miks ma ei võiks olla tolerantsem, et miks peab spordialasid vastandama. Siin tuleb nüüd teile tõestus, miks mul on vastandades olnud totaalne õigus ja miks need, kes on jutlustanud sallivusest, kaevavad auku iseendale ja, mis veelgi hullem, teistele ka.

Asi on selles, nagu näitab golfiväljaku plaan, et kui dendroparki tuleb golfiväljak, siis võib suusatamine sattuda seal küsimärgi alla. Ehk lihtsalt öeldes: mingi väike grupp rikkureid – ja-jah, te ei eksi: minus räägib pesueht klassiviha, mis muud (nali!...) – tuleb ja võtab tavalistelt eesti inimestelt, kes on harjunud dendropargis sporti tegema ja treenima, lihtsalt platsi käest ära.

«Ma olen šokeeritud, päris tõsiselt,» ütles mulle Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk, kui talle eile õhtul helistasin. Tõsi, ta möönis kirgede jahutamiseks, et ei ole golfiplatsi kavandajatega rääkinud, ega välistanud, et äkki on nende plaanid pahatahtmatud, aga lisas, et igatahes on nood astunud liiga suuri samme kõiki osapooli kaasamata ning avalikkust teavitamata. Kelk lausus, et nägi golfiväljaku plaani esimest korda eelmise nädala reedel. «Asjaomased isikud võiks aru anda,» soovitas Kelk, «kui nüüd on paberil kirjas jõulised sammud, mis teiste lumelinna ja liivakasti laiali lõhuvad.»

Hankisin, nagu lubasin, pärastlõunaks golfiväljaku detailse plaani (vt ülal!), et te võiksite oma silmaga veenduda, kuidas golfirajad lõikavad korduvalt üle dendropargi 4,7 km pikkuse suusaraja, mille neli korda ühtejutti läbimise maailmarekord, nagu küllap teate, on jätkuvalt minu nimel. Asi on selles, et on väga kahtlane, et talvel võiks suusaraja üle golfiradade rajatraktoriga sisse pressida. Kelk seletas mulle, et kui hooldatud murul lumi kinni pressida, siis kevadel jääb muru halliks, sest see ei saa piisavalt hapnikku, mistõttu muru kasv aeglustub. «Golfimuru on ikka golfimuru, see pole tavaline heinamaa,» nentis Kelk.

Niisiis, suusatajad ja jooksjad, discgolfi mängijad ja mobiiliorienteerujad, rattasõitjad ning niisama jalutajad ja koerasitutajad ka – on tekkinud suur oht, et Tartu dendropargist jääme peagi ilma, kui läheb läbi plaan rajada sinna golfiväljak.

Kas me laseme sel toimuda ja vaatame asja lihtsalt pealt? Kui nii käitume, siis kaotame oma trennipaiga kindlasti. Mul on plaanis kirjutada algatuseks sel teemal homsesse lehte kolumn, kus astun vastu kavatsusele rajada dendroparki golfiväljak. Selleks vajan ka teie toetust. Millised on teie argumendid, et dendroparki ei peaks tulema golfiväljak? Olge hea ja jagage neid, et võiksin neid kasutada, sest praegu on meil üks võimalus, kui saame tõestada, et me ei ole kõvad mehed siin niisama ärplema, vaid et meis valitseb tõesti spordimeeste ühtsus ja jõud!

Kelk ütles mulle eilse vestluse lõpuks, kommenteerides golfiväljaku rajamise plaani: «Selline asjade käik väga häirib, kui nii labaselt ära tehakse.» Ärgem laskem endale taas (!) ära teha!
******
Balanced Rock (second from left), Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu dendropark - siia ongi plaan rajada golfiväljak. Pildil olev RMK taimede- ja seemnemajanduse dekoratiivtaimede ja seemlate tootmisjuht Alvar Peterson ei ole golfirajamisega kuidagi seotud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Rein Taaramäe (punases, nr 228) kaks sügist tagasi Tartu dendropargis rattakrossil. Edaspidi, kui dendroparki tuleb golfiväljak, on sedasorti pinnase mudastamisel lõpp. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits umbes kümme aastat tagasi Niitväljal elus esimest ja viimast korda golfi proovimas. Foto autor: Ergo Kuld, Postimees/Scanpix
Foto 5: Jaak Teppan tegelemas Tartu dendropargis mobiiliorienteerumisega. Edaspidi, kui dendroparki tuleb golfiväljak, on sellega lõpp. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, oktoober 10, 2014

Pullerits: Kuidas kriitilisel ajal ülitugevaks saada?

Nüüd, kui Eesti astus – või sunniti astuma – veel ühe sammu pehmostunud Lääne suunas (ja et Lääs on nõrk ja pehme – vastandina Idas ja Lähis-Idas pead tõstvale jõule –, sellele osundab isegi Ameerika psühholoog Elaine N. Aron, kes on kirjutanud äsja eesti keeleski ilmunud suurepärase raamatu «Ülitundlik inimene»), siis mis on meie, sportlike eesti meeste püha kohus? Ei, mitte värvida enda juuksed lillaks, osta push-up-trussikud ja minna homoparaadile, vaid meie, tõeliselt sportlike eesti meeste püha kohus on trenni teha. Veel kõvemini, kui varem. Veel otsustavamalt, kui seni. Veel kompromissitumalt, kui kunagi eales. Sest kunagi ei või teada, millal ja kelle vastu meie jõudu ja otsustavust hädasti vaja võib minna.

Selleks, et end senisest rohkem arendada, ja kiiremini arendada, tuleb treeninguid mitmekesistada ja tõhustada. Ei ole mõtet ainult rattaga sõita, teeperves joosta või kergliiklusteedel rullide peal suusatamist imiteerida. Seda olete te ilmselt teinud juba küll ja küll, see ei vii teid kvalitatiivselt edasi, uuele tasemele. Vaja on kogu oma keha mängu panna, ja teha seda nii, et tulemused tuleksid ruttu.

Hea vahend selleks on elektromüostimulatsioon. Uskuge, ma tean, millest räägin. Mul on kogemused. Esimene 20-minutiline seanss võib teile muidugi pettumuse valmistada. Tunnete, nagu mõju poleks. Ka teine seanss ei pruugi veel efekti anda. Asja seletus on lihtne: selleks, et EMS-ist profiiti lõigata, peab oskama harjutusi õigesti teha; tuleb osata õigel ajal sisse ja välja hingata, tuleb osata harjutuse ajal õigeid lihaseid pingutada, tuleb suuta end vaimselt mobiliseerida. Kes arvab, et elektriimpulsid iseenesest töö ära teevad ning tema osaks jääb vaid protsessi nautida, see resultaati ei saavuta. Sellel ei maksa EMS-i peale oma aega ja energiat ja ressursse kulutada.

Alles kolmandal-neljandal korral, võin kinnitada, hakkate EMS-trenni mõju tunnetama. Siis näete, kuidas peagi hakkab higi tilkuma, kohati lausa voolama; siis tunnete, kuidas seansi lõpuks olete olukorras, et viimased minutid tulevad juba hirmus vaevaliselt. Ja siis tunnete, kuidas järgmisel, ülejärgmisel päeval need kohad, millele oskasite impulsside ajal korralikult pingutades koormust anda, jäävad kangeks ja valuliseks – järelikult on trenn mõjunud.

Juba tajun ja tunnen, kuidas kere süvalihased on hakanud tugevnema. Süvalihased aga, nagu teate, on eriti raskesti treenitavad. Kuid need on lihased, ilma milleta läheb pikaajalises võitluses ja võistluses hirmus raskeks.

Tunnen, et olen muutumas tugevamaks, kui seni. Ja mis seal salata: pelgalt kolm EMS-trenni enne Tartu rattamaratoni aitasid mind mullusega võrreldes paremusreas rohkem kui sada kohta ettepoole tõusta. Aga enne, kui tali tuleb – ja enne, kui tuleb kevad koos Eestile otsustavate valikutega –, on aega EMS-trenniga end tugevamaks kasvatada oi-oi-oi kui palju kordi.

Niisiis, mehed, ärge lorutage ja norutage, vaid töötage iseenda kallal, sest seda, mida teete iseendaga, ei saa isegi riigikogu saadikud teilt ära võtta, isegi kui nad kõik, 101, seda proovivad. Sest meid, tõeliselt sportlikke eesti mehi, on alati rohkem, ja meie peame olema tugevad. Väga tugevad.
******
Courthouse Towers, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: See mees (Nordine Taleb) ei varja, et on täis otsustavust ja võitluseks valmis. Kas sina ka? Foto autor: The Canadian Press / Press Association Images / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (paremal) ja peatreener Johanna Lepp elektromüostimulatsiooni ehk EMS-trennis. Fotode autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, oktoober 06, 2014

Pullerits: Miks sportlased ei salli homovärki?

Kui olen rattameestega pedaalimas käinud, kuulunud jooksumeeste seltskonda, vestelnud suusatajatega, lävinud triatleetidega ehk suhelnud Eesti kõige vastupidavamate meestega, olen, kui jutt on läinud mehelikkusele, kuulnud alati põlastavat suhtumist igasugusesse homovärki. Ma ei ole nende aastate jooksul, mil olen aktiivselt ringelnud Eesti vastupidavusalade tegijaskonnas, kuulnud veel mitte ühtegi meest rääkimas, et suhtume homosuhetesse sallivalt või pooldavalt. Miks selliseid tolerante ja homopropagandiste ei ole?

Vastuse, mida niigi aimasin, juhatas kätte mu omaaegne tudeng Tartu Ülikoolis, Laura Mallene, kes tegi viimasesse Eesti Ekspressi intervjuu militaarpsühholoog Merle Parmakuga. Parmak seletas:

«Ajalooliselt on sõjavägi maskuliinne organisatsioon. Homoseksuaalsus seondub naiselikkusega. Sõjaväelased ei taha, et naised nende mängumaale trügiksid – sest naine on nende hinnangul nõrk, vähendab üksuse võitlusvõimet. Sama kehtib homoseksuaalide kohta.»

Nende paari lühikese lausega tegi psühholoog Parmak kõik puust ja punaseks. Kui sõjavägi on maskuliinne organisatsioon, siis sport on olemuslikult üdini maskuliinne valdkond. Te võite ju lasta naisi ajaloolisele meeste mängumaale – antiik-Kreekas polnud naistel isegi tribüünidele asja –, aga spordi olemus sellest ei muutu, sest sport hindab ürgseid mehelikke väärtusi, mis kõik taanduvad lõppeks sellele, kes lööb keda. (Isegi iluvõimlemine, pealtnäha väga naiselik ala, on tegelikult äärmiselt halastamatu ja võitluslik, mille tõestuseks on ilmselgelt see, et ala harrastajad on ühed enim pisaraid valavad sportlased.) Eks spordi maskuliinsus kajastu paratamatult ka selles, et paljudel spordialadel ei ole tippu kuuluvad naised sellised, kelle kohta enamik mehi ütleks, et jah, nad on naiselikud. (Ja ma ei räägi siin sugugi ainult vendadest Pressidest ega Caster Semenyast ega Marit Björgeni biitsepsitest ega palu teil tuletada meelde vana anekdooti, et mida tegi Kulakova seepeale, kui Smetanina kinkis talle pardli [või oli see vastupidi?].)

Kindlasti leidub sportlaste hulgas homosid, selles pole kahtlust. Nende nimed on internetist kergesti leitavad. Samas, nagu on veendunud igaüks, kes ise aktiivselt sporti teinud ja sportlaste ringis liikunud, on suhtumine homodesse seal pehmelt öeldes tõrjuv. Mart Poom, igati sümpaatne inimene, võib ju teha oma avaldusi, aga sportlaskonnas need laia kõlapinda ei leia. Enamik sportlasi vaatab teda ja homosid väga küsiva ja mõistmatu pilguga. Näiteks TÜ/Rocki korvpallimeeskonna peatreener Gert Kullamäe ütles reedeses intervjuus ajakirjanik Jaan Olmarule otse:

«Ma pole kunagi nendest inimestest [homodest] aru saanud ja ma ei tahaks sel teemal avalikult sõna võtta. Las nad olla ja las nad teevad oma asju, aga ma ei mõista neid inimesi ja ei hakka mitte kunagi mõistma.»

See on viisakalt väljendatud hoiak, teadmisega, et see läheb lehte. Sagedane tegelikkus, mida tihti kuulnud olen, on sellest palju-palju otsekohesem. Seda te avalikult ei kuule, kui te vastavatesse ringkondadesse ei kuulu; avalikult kuulete teistsuguseid asju, mida lisaks moonutatakse ja väänatakse ja lausa võltsitakse. Ja mõni autor on lausa varjamatult mõnitav. Vaat siis, kuidas tehakse Eestis ajakirjandust. (Ma ei ole Venemaa ajakirjandusega kursis, seepärast küsin, et mil määral see, mida teeb Eesti ajakirjandus, erineb sellest, mida teeb Putini Venemaa ajakirjandus.)

Ükskõik, kui palju ja kõvasti ajakirjandus praegu homopropaganda trummi taob, spordiringkondades valitsevaid hoiakuid – ma räägin neist hoiakutest, mida te näete siis, kui olete insider, mitte neist hoiakutest, et panete kellelegi mikrofoni nina alla ja küsite, et «nooh, kuradi sportlane, on sul, vana homofoobist värdjas, midagi kobiseda kooseluseaduse koha pealt või?» – see ei muuda. Miks ei muuda, seda selgitab taas psühholoog Parmak Eesti Ekspressis:

«Kui tahta sügavat maskuliinsust panna tolereerima midagi, mida ta peab nõrkuseks, siis sellele tuleb pikka aega ja strateegiliselt läheneda.»

Ta lisab: «Eesti on kultuuritüübilt maskuliinne ühiskond. Kui korrutada see veel armee maskuliinsusega, saame midagi niisugust, mida on tohutult keeruline muuta.»

Teisisõnu: Eesti sportlaste enamikul, ürgse maskuliinsuse esindajail, on antud küsimuses oma arvamus kujunenud, see ei pruugi homoaktivistidele riigikogus ja meedias meeldida, aga nii see on ja muuta seda on väga raske, kui mitte võimatu. Sest spordimehed teavad seda intuitiivselt, mida tõdeb Parmak: «Homoseksuaalsus seondub naiselikkusega.»

Naiselikkusega pole spordis, alfaisaste mängumaal, mitte midagi peale hakata.
******
Balanced Rock (left) in Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sport, meheliku agressiivsuse väljendus Venemaa Nižni Novgorodi ja Leedu Lietuvos Rytase mängija esituses. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix
Foto 2: Bodybuilding, bikiinidega hajutatud maskuliinsus Vilniuses. Foto autor: Xinhua / Sipa USA / Scanpix
Foto 3: Tõsine jalgpall Donetski ja Bilbao meeskonna mängija esituses - siin pole kohta mingile naiselikkusele. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Sport pole pehmodele ega nõrkadele - siin tehakse haiget. Nägu on verine Bastian Schweinsteigeril. Foto autor: AFP/Scanpix

Neljapäev, oktoober 02, 2014

Pullerits: Kuidas salanüansid torpedeerivad sportlasi?

Sportlased ja lähimad inimesed nende ümber lollitavad meid! Ajavad meile puru silma. Kas te Jane Salumäed, Eesti kõigi aegade parimat naispikamaajooksjat veel mäletate? Kui jah, siis küllap mäletate, et pahatihti läksid tal võistlused vussi. Aga miks? Ilmselt mäletate lugusid sellest, et ei saanud joogipudelit kätte jms. Kuid see pole kogu tõde.

Palju suurem tõde on see, et Salumäe elas kümme aastat ühe Andresega, kes oli säärane mees, et ei suutnud kahe naise vahel valida. Ta pendeldas alalõpmata Salumäe ja oma endise elukaaslase vahet, kellega tal oli ka laps. Salumäe ootas teda sageli öö läbi koju, muretses ja nuttis ja tundis häbi ka. Kuni mees siis lõpuks saabus hommikul kell kuus, ja kui Salumäe küsis, kus oli, siis vastas, et käis poega vaatamas. Seda küllap ka, aga siis helistas Andrese poja ema ja teatas Salumäele, et tegelikult oli mees terve öö tema juures voodis.

Sellise eluga, kui oled ööd läbi magamata ja murest murtud, sporti korralikult ei tee. Kohe kindlasti ei tule pärast selliseid öid edukast võistlemisest midagi välja. Asi läks nii hulluks, et isegi Salumäe treener Uno Källe pidi Andresele ütlema: «Teie elu kahjustab Jane sporditegemist.»

Aga Eesti ajakirjandus sellest omal ajal ei kirjutanud. Võib-olla spordiajakirjanikud ei teadnudki sellest. Selle asemel avaldas ajakirjandus igasuguseid muid põhjusi, mida iganes Salumäe oma nurjunud esinemise põhjenduseks tõi.

Küsite, kust ma kõike seda tean, kas olin kusagil kolmandaks? Ei olnud. Tean seepärast, et ma ei tee ainult trenni, vaid loen ka raamatuid. Sellest kõigest, millest siin rääkisin, on Salumäe ise kirjutanud oma elulooraamatus «Agulist maailmaareenile».

Tihtipeale on põhjused, miks kellelgi võistlus aia taha läks, väga kummalised ja isiklikku laadi. Tänases, neljapäevases Tartu Postimehes kirjutan, miks lõppes suve lõpul Hiinas Nanjingis noorte suveolümpial totaalse fiaskoga Eesti suurima medalilootuse Hans-Christian Hausenbergi võistlus kaugushüppes. Noormees, kes oli enne seda purustanud Valter Külveti nimele kuulunud Eesti A-klassi habemega rekordi 7.36 ning viinud uue rekordi 7.55ni, ei saanud Nanjingis finaalis neljal (sic!) katsel tulemust kirja ning lõpetas võistluse nulliga. Eesti ajakirjandus kirjutas ainult nulli-faktist, Õhtuleht tembeldas ta koguni aasta nullimeheks, aga milles võis olla läbikukkumise põhjus, seda ei vaevunud keegi uurima. Ma siis täitsin oma kirjutisega selle piinliku tühiku Eesti spordiloos.

Hausenbergi loo tarvis taustainfot kogudes kuulsin igasuguseid huvitavaid lugusid Eesti spordist, mida teiega siin diskreetselt jagan. Näiteks sellest, miks üks Eesti pallimängukoondislane oli mitu mängu moraalselt rivist väljas. Ta oli tantsutüdrukuga liiga lähedaseks saanud ja siis haledalt sisse kukkunud. Või näiteks sellest, kuidas ühe Eesti aegadepõlise eduala esindaja, olümpiale jõudnud mees oli oma pruudiga, temast tulemuste poolest veelgi tublima tegijaga enne väga-väga tähtsat võistlust lõpparve teinud, mis mõistagi lõi endise pruudi rivist nii välja, et võistlusest ei tulnud tal midagi välja (sõnakordus taotluslik). Või näiteks sellest, kuidas üks kaunis sportlanna pidi enne tähtvõistlust pisaraid neelama, kui treener, kel enda lapse huvid mängus, otsustas teda enne starti vajalikku varustust jagades – õigemini, peaaegu et mittejagades – moraalselt õõnestada.

Jah, sportlased on ka inimesed ning kõik, mis on inimlik, pole neilegi võõras. Enamgi veel: isiklik elu mõjutab nende tulemusi sagedamini, kui oskame arvata. Kahjuks enamasti me neist põhjustest ei kuule, sest nii mõnigi kord on tegemist piinlike olukordadega, mistõttu tuleb huvilistel rahulduda spekuleerimisega või sportlaste väheusutavate hädavalede kuulamisega (suusad ei pidanud, heitering oli libe jne). Aga kui tegemist on situatsioonidega, kus pole midagi häbeneda – nagu Hans-Christian Hausenbergi nullivõistlus Hiinas –, siis on igati õige samm, nagu selle astus noormehe vanaema Karin Hausenberg, kui üldsust ajakirjanduse vahendusel tegelikest põhjustest teavitada. Et ekslikke arvamusi ja vildakaid järeldusi ära hoida

Või arvab keegi teisiti?
******
Tower of Babel, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jane Salumäe oma elukaaslase Andresega septembris 1999. Foto autor: Krista Väli, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jane Salumäe oma elulooraamatu «Agulist maailmaareenile» esitlusel novembri lõpus 2012. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Hans-Christian Hausenberg hüppab kaugust veebruaris Eesti talvistel meistrivõistlustel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Hans-Christian Hausenberg oma vanaema ja treeneri Karin Hausenbergiga 2013. aasta juunis. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Hans-Christian Hausenberg (keskel) finišeerimas tänavu juunis 100 meetri jooksus Gustav Sule mälestusvõistlustel Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, oktoober 01, 2014

Pullerits: Kas vähema ajaga saab tõhusamalt treenida?

Suve hakul, kui käisin kõva rulluisutaja ja igati korraliku maastikurattasõitja Jarek Mäestu*, teaduste doktori läbiviidud sporditeaduse konverentsil Ahhaa keskuses, kuulsin treeningumeetodist, mis võttis suu muigele.

Kas teie olete kuulnud elektromüostimulatsioonist ehk EMSist? Olete seda proovinud?

Mulle tundus see algul järjekordse nn hõlptrenni moeröögatusena Lääne lõdvale ja lihtsameelsele inimesele. Et paned juhtmed külge, väristad vooluga veidi lihaseid ja pingutad pisut kaasa ning ennäe, oledki paari kuu pärast kenas sportlikus vormis.

Konverentsil ainult ei räägitud EMSist, vaid ka näidati seda. Saali ette toodi üks normaalselt treeninud mees, pandi talle juhtmed külge ning siis käskis treener tal teha 20 minutit teatud harjutusi, iga harjutuse kestus neli sekundit. Üllatav oli see, et mees oli juba kümne minuti järel higine. Järelikult selles meetodis midagi ikkagi peitub, aga mis?

Uurisin välja, et EMSi on kasutanud isegi maailma kiireim mees Usain Bolt. See oli küllaldane argument, et EMSi olemusse sügavamalt süüvida. Kokkuvõtte esialgsest uurimistööst leiate siit.

Kellel on antud teemal midagi pädevat lisada? Äkki on keegi seda isegi proovinud? EMSi reklaami järgi ei tasu teil minna higistama jõusaali – sealse kuue trenni mõju saavutate reklaami järgi pelgalt ühe 20-minutilise EMSi seansiga. Milline aja ja energia kokkuhoid! Võib see olla tõesti nii?

* Jarek Mäestu lõpetas tänavuse Tartu rulluisumaratoni 17. kohaga ja rattamaratoni 159. kohaga.
******
The Three Gossips, Arches National Park, Moab, Utah, 25. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (vasakul) paneb peatreener Johanna Lepale elektromüostimulatsiooni ehk EMS-trenniks juhtmed külge. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 2: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (vasakul) hakkab kohe peatreener Johanna Lepale elektromüostimulatsiooni ehk EMS-trenniks voolu sisse laskma. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix