Neljapäev, jaanuar 29, 2015

Pullerits: Kuidas ma paljastasin Raio Piiroja suure puuduse? (Ja teie oma ka!)

Täna keskpäeval helistasin Raio Piirojale (fotol vasakul), Eesti jalgpallikoondise kauasele kaptenile, kes saatis minu üle Viru maratonil saavutatud triumfi ülistamiseks mulle oma Viru maratoni rinnanumbri (vt eelmine sissekanne). Oo-jaa, ei jätnud ta muu seas tunnistamata, mu jalgpallivaenulikud kirjutised ei ole tühja kirjutatud, neid on jalgpallurite seas ikka arutatud küll. Aitäh, rõõm kuulda, aga see polnud peamine. Peamine oli saada jälile uue noore konkurendi – olen temast 14 aastat vanem – nõrkadele kohtadele. Vastast tuleb ju tunda.

Niisiis küsisin: millal ta viimati massaažis käis?

«Oi-oi-oi-oi-oi-oi-(oi),» lasi ta kuuldavale. (Tjaa, tõdesin mõttes, see ei tõota head – talle.) «Peale Vändra maratoni, novembri alguses?» kompas ta valjult möödanikus. (Olgem ausad: räägime siiski poolmaratonist, aeg 1:27.54. Teiseks: see toimus detsembri alguses.)

Kas suusatreeningud keha kangeks ei tee, uurisin.

«Suusatamine väga kehale ei hakka,» vastas Piiroja, «aga jooks tekitab küll tunde, et mõned kohad annavad kohe järele.» (Üks avameelne ülestunnistus tema suust: «Eelmine aasta suusad segasid liikumist, see aasta juba natuke aitavad ka.») Ta meenutas, kuidas mõni aeg tagasi ajas pelgalt kahekilomeetrine jooksuots tal säärelihased krampi või tekitas lausa rebestuse tunde. Seejärel tegi ta päris ootamatu, ehk isegi sensatsioonilise ülestunnistuse:

«Karjääri kaks-kolm viimast aastat ei saanud ilma valuvaigistite ja süstideta midagi teha – lihaste pärast.»

Nüüd küsin, ja seda teilt kõigilt: kas te tahate, et teid tabaks samasugune saatus, nagu Piiroja? Võin teile ka oma eluteelt hoiatava näite tuua, kui sattusin umbes kümmekond aastat tagasi lõikuslauale, sest puuduliku, õigemini olematu lihashoolduse tõttu oli tekkinud mõlema ahhilleuse kõõluse põletik. Üht kõõlust tuli opereerida, teine paranes õnneks siis, kui rahu sai.

Küsin teilt otse ja karmilt: millal te käisite viimati massaažis? Ja ärge tulge siin väitma, et treenite nii vähe, et teile ei ole massaaži vajagi. Massaaž, muide, kulub ära ka neile, kes sporti üldse ei tee. Sest olete ju kuulnud, kui sageli täiesti ebasportlikud inimesed kurdavad, mismoodi nende keha siit ja sealt valutab. Massaaži, olgu lisatud, vajavad tingimata ka need, kes istuvad päevad läbi lihtsalt laua taga ja klõbistavad näppudega.

Olen viimastel päevadel teinud mitterepresentatiivset juhuküsitlust, kui palju harrastussportlased massaažis käivad, ja vastused on sama oi-oi-oi-oi-oi-kui-masendavad nagu Piirojal. Enamik ei mäleta, millal nad viimati massaažis käisid, paljud ütlevad, et on küll plaaninud minna, aga pole siiski veel läinud. Näiteks Vahur Teppan, kes hiljuti käis Falunis võistlemas isegi Skandinaavia karikaetapil, tunnistas, on viimase kahe aasta jooksul käinud massaažis ei rohkem ega vähem kui kaks korda.

Aga kas mäletate, kuidas keegi teist sügisel siinses kommentaariumis märkis, milline vigastuste laine on kõvade harrastussportlaste hulgast üle käinud? Pole kahtlust, et osade nende vigastuste ja massaaži puudumise vahele võib tõmmata sirge ühendusjoone.

Aga blogipidaja ise, küsite vastu, kas mina olen massaažis käinud?

Jah, olen küll, korduvalt ja palju. Muidu ma siin nii enesekindlalt ei esinekski. Muidu ma Piiroja nii kõvasti ja avalikult pihtide vahele ei võtaks.

Teate, teil, kes te pole massaažis käinud, pole tegelikult aimugi, kui hullus seisukorras on te keha. Kui pinges on te lihased. Te ei tunne neid hädasid lihtsalt seepärast, et esiteks kogunevad need ajapikku ja teiseks harjub inimene kõigega, ka lihaspingetega. Sellest, kui kohutavasse lihasseisundisse te end treenite, saate aru alles siis, kui lasete asjatundjal ennast masseerida. (Olge hoiatatud igasuguste niisama-paitajate-silujate eest!) Siis tunnete, kuidas kõik kohad on kanged ja valulikud.

Aga mis juhtub varem või hiljem sellega, mis on pidevalt pinge all? Õige - see läheb katki!

Kas te tahate vastu pidada kauem, kui järgmise või ülejärgmise maratoni? Või järgmise hooajani?

Kas pean teile tõesti ütlema, mida te kiiremas korras tegema peate, sest te ei saanud sellest ikka veel aru? Kes aru ei saanud, istugu maha ja püüdku jalg kaela taha panna. (Tähelepanu: mina ei vastuta, kui see katse teile jamaga lõpeb ja peate kiirabi kutsuma!) Kui ei suuda, siis mõelge, miks. Ja alustage siinse sissekande lugemist kõige algusest.

Oma massöörilt olen saanud tagasisidet, et mu lihased on juba palju-palju paremad kui mõni aeg tagasi. Ise tunnen, muide, samuti, et pingeid on vähem. Isegi uni oleks justnagu parem.
***
Aga leidub ka neid, kes tahavad minuga arveid klaarida. Vahur Teppanilt (fotol vasakul) sain eile järgneva kirja.

Loen mina üle pika aja Teie blogi ning avastan, et olete läbi lasknud ühe äärmiselt suure prohmaka. Nimelt meie "tülinormimine" a.k.a. "kihlvedu" viimasel Tartu Suusatalve etapil lõppes siiski minu võiduga.

Tuginedes matemaatikale ja kainele loogikale, siis viimased kinnitavad, et sinu kaotus oli kihlveo raames toimunud võistlusel siiski suurem kui Lemeksi sarja etapil. Lubagem näitlikustada seda väidet koos sinna juurde kuuluva arvutuskäiguga:

Lemeks Tartumaa suusasari: I etapp - Tähtvere suusasõit
1. Vahur Teppan SuusaAkademia 14:32 - 3:41 3:48 3:34 3:29
18. Priit Pullerits Postimees 18:13 - 4:32 4:39 4:33 4:29

Ehk kaotus võitjale 3 minutit ja 41 sekundit, mis teeb kaotusprotsendiks 25,34 (kaotuse suhe võitja aega ehk kaotus [sekundites (221s)] jagatuna võitja ajaga [sekundites (872s)] x 100%)

Meie väike kihlvedu sai siis toimuma Tartu Suusatalve klassikaetapil, kus protokoll räägib järgnevat:

1. Vahur Teppan 03:01 03:13 03:13 03:11 - 12:38
6. Priit Pullerits 03:41 03:55 04:12 04:03 - 15:51

Ehk kaotus võitjale 3 minutit ja 13 sekundit, mis teeb kaotusprotsendiks 25,46.

Ehk protsentuaalselt oli sinu kaotus meie kihlveo raames suurem kui Lemeksi etapil!! M.O.T.T.
*
Minu kommentaar eelnevale: mees keerutab, st tõestab ükskõik mille ära juba nagu Mati Alaver. Huvitav, on see Eesti suusatamises professionaalne kutsehaigus või hakkab lihtsalt peatreenerilt kõigile külge?
******
Grabens, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Raio Piiroja andmas intervjuud Otepää MK-etapil Lemeksi harrastajate teatesprindivõistlusel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Teleajakirjanik Anu Säärits usutlemas mullu detsembri lõpus spordiaasta tähtede galal Raio Piiroja. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Seltskonnadaam Paris Hilton tuleb massaažiseansilt ja kinnitab Instagramis: "Feel so relaxed." ("Tunnen end väga lõõgastununa."). Foto: Instagram/Scanpix
Foto 4: Selline massaažitool võib sobida modell Chrissy Teigenile (29), aga spordimehele ei ole sellest mingit tolku. Foto: Instagram/Scanpix
Foto 5: Tennisist Caroline Wozniacki ei ütle massaažist ära isegi tennisematši vaheajal. Foto autor:  Miami Herald / MCT / Sipa USA / Scanpix
Foto 6: Vahur Teppani klassikatehnika stiilinäide laugel tõusul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 28, 2015

Pullerits: Mida jahmatavat sisaldas ootamatu saadetis?

Nädala algul saabus mulle kodusel aadressil suur valge ümbrik. Huvitav, mõtlesin, mis selles küll sisalduda võiks, kas:
- kirjastuse leping Eesti suusaspordi skandaalidest rääkiva raamatu avaldamiseks;
- alusdokumendid stipendiumi taotlemiseks Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis New Yorgis;
- akrediteerimismaterjalid suusatamise MM-võistlustele Falunis;
- kohtu lahend järjekordse identiteedivarguse süüdimõistva otsusega;
- Tartu Ülikooli leping peagi algaval semestril tudengite õpetamiseks;
- Tamsalu maratoni rinnanumber;
- või hoopis midagi muud?

Esimese hooga ei osanud midagi kindlat oletada ega arvata. Nagu ei osanud ma arvata ka seda, kuidas võiks õnnestuda vähem kui ööpäev pärast Viru maratoni läbimist Lemeksi suusasarja teine etapp, mis liiati toimus veel paigas, kus mitte ainult mina, vaid ilmselt enamik teisigi suusatajaid pole eales sõitmas käinud. Kavas oli 9 km vabatehnikas ühisstardist Vedu radadel (fotol vasakul ja ka kolmel järgneval fotol). Need jäävad umbes 15 km Tartust Jõhvi poole. Ja olgu ette öeldud, et nood rajad erinevad Viru maratoni radadest nagu päev ööst. Olin sattunud justkui MK-etapile.

Ainus häda: Viru maraton oli eelmise nädala keskel kukkumise tagajärjel põrutada saanud parema külje roideid taas valusamaks teinud. Egas midagi, tablett Ibumetini pool tundi enne starti kurgust alla. Ja siis unustada valu!

Vedu sõit, hoolimata eelmisel päeval läbitud Viru maratonist, oli sootuks teine sõit. Seal ei pidanud n-ö lainetel ja luidetel tasakaaluharjutusi sooritama. Seal sai normaalselt sõita. Pigem oli oluline oma suutlikkust kainelt tunnetada ning hurraaga mitte ülepingutada. Näiteks Andres Kübar maksiski liigselt tormaka alguse eest lõivu ja jäi 2,2 km pikkuse ringi teisel poolel pikal tõusul jalgu. Seal sain sappa Rein Kullamaale, kellele olin nädala keskel Tartu sprindirajal 5,2 km paaristõukesõidus kaotanud ligi 20 sekundiga.

Nagu Lemeksi sõitudel tavaks, tuli SI-pulgaga iga ringi järel ise oma vaheaeg fikseerida. Ajamõõdukohale järgnes lühike tõus (selle otsas puu keset rada!) ning siis, pakun, et vähemalt poolekilomeetrine lauge laskumine, kus saab valdavalt ainult jalgadega, keppe kasutamata, ilusasti head kiirust hoida. Ainus pingeline koht rajal on tolle laskumise lõpus, kus tuleb teha teravnurkne vasakkurv metsa sisse, kuid sellega saab kiiresti sina peale. Minge proovige, tõesti lahe rada! Ka metsasisene tõus on ilusasti sõidetav, mitte ei pea ebaesteetiliselt ronima ja kangutama.

Poolel maal jätsin Kullamaa aegamööda selja taha. Ees paistis Suusahullude esindaja Andres Pae, kes oli Viru maratonil möödunud minust poolel võistlusmaal ning edestas mind seal lõpuks ligi pooleteise minutiga. Ent nüüd näis, et tal ei jagu raja raskematel osadel jaksu. Sain ta kolmanda ringi tõusu lõpuks kätte ja läksin mööda. Kuid selgus, et ta ei kavatsegi maha jääda, vaid haakis sappa. Kuigi järgnenud viimases vaheajavõtupunktis ergutati meid, et pangu me juurde, ees on terve hulk väga väsinud mehi, paistis vahe nondega siiski liiga suur, mis tähendas, et tuli pühenduda duellile Paega.

Ta istus aga kindlalt minu tuules. Viimase ringi tõusul tekkis korraks tunne, et vist jääb veidi maha – aga ei! Seega jäi asi lõpu peale. Pae tunnistas hiljem, et oli valmis haudunud plaani, kuidas mind võita. Aga ega ma ka päris peata sõitnud. Pärast metsast väljuvat laskumist, mis lõpeb all vastu mäge sööstva vasakpöördega, panin tõusule minnes käigu põhja, surusin end kiirete sammudega mäest üles, seal andsin mogreniga veel hoogu juurde, siis heitsin pilgu üle õla ja nägin, et vähemalt 15-meetrine vahe oligi sees. Edasine oli ainult vormistamise küsimus: selles mõttes, et finišieelsel laskumisel ja kurvis ei tohtinud liiga uljaks minna, sest siis võinuks tekkida oht, et sõidad mööda «postidest», kuhu pead SI-pulka susates oma lõpuaja fikseerima.

Tulemused tulid sellised (absoluutarvestuses):
13. Pullerits (1965): 6.36-6.50-6.53-6.48=27.07
14. Pae (1970): 6.23-6.50-7.04-6.53=27.10
15. Kullamaa (1969): 6.35-6.52-7.06-7.10=27.43

Võitis Sander Linnus (1991), kes sai väidetavalt 36 km pikkusel Viru maratonil 14. koha ning edestas mind seal ligi 16 minutiga. Tema vaheajad Vedul: 6.01-5.58-6.04-6.10=24.13. Nüüd kaotasin talle ligi 9 km peale veidi alla kolme minuti. Seega oli kaotus Vedul talle suhteliselt väiksem kui Viru maratonil: 4x3minutit teeks 36 km kaotuseks 12 minutit.

Järeldusi saab teha kaks:
- suutsin taas süvenenud roidetraumast hoolimata Viru maratonist paremini taastuda;
- kiiremad sõidud heas korras rajal sobivad mulle paremini kui sõidud ebaühtlasel, konarlikul, pehme lahtise lumega ja lainelisel rajal.

Kuuldavasti pidid Tamsalu maratonil ootama märksa paremad rajaolud, kui olid Viru maratonil. Samas tunnen, et mingi vastik vimm närib juba teist päeva kurgu kallal. Kahel päeval pole seetõttu trennis käinud ning on küsitav, kas lähen sinna tänagi.

Aga kas selle ajaga, kui Vedu võistlustest ülevaate andsin, jõudsite mõelda küsimusele, et mis saabus mulle eile suure valge ümbrikuga? Ümbriku järgi ei osanud midagi arvata, sest saatja nimi ja aadress sellel puudusid.

Tegin ümbriku lahti. Selles oli Estoloppeti maratoni number. Tohoh, imestasin, kas Tamsalu maratoni korraldajad on otsustanud mulle rinnanumbri lausa koju saata? Võtsin numbri välja. Ei, see ei olnud Tamsalu maratoni number. See oli Viru maratoni number 91. Numbrile oli suurte mustade trükitähtedega kirjutatud: PRIIDULE RAIOLT :-), lisaks allkiri ning selle alla aeg 1.45.28, koht 86.

!!!

This, gentlemen, is not the act of utmost arrogance. This, gentlemen, is the act of war!
******
Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.) Leia pildilt jalgratas!

Foto 1: Kahevõistleja Risto Raudberg (nr 6) taandus XII Euroopa noorte taliolümpiafestivalil hüpete 6. kohalt 10 km pikkusel murdmaarajal 27. kohale, kaotades lõpuks võitjale üle kolme minuti. Foto: Eesti Olümpiakomitee
Fotod 2-5: Vedu suusarajad. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tänavuse Tour de Suusahullude lõputõus Väiksel Munamäel, pildil Aimar Hussar (vasakult), Tiit Orlovski ja Raivo Pärnpuu. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Tänavuse Tour de Suusahullude lõputõus Väiksel Munamäel, pildil Kalev Vunk (esiplaanil) ja Cardo Soosaar. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Raio Piiroja rinnanumber Viru maratonil, saadetud Priit Pulleritsule. Foto autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, jaanuar 26, 2015

Pullerits: Kuidas ma valisin vale võistluse?

Olin laupäeva hommikul poolel teel Viru maratoni starti, kui helises telefon. Tohoh, mis nüüd nii vara lahti? «Tere, Priit!» hüüdis reipalt kõrva Vahur Teppan. «Ma loodan, et sa ei sõida põhja poole Mõedakule, vaid lõunasse Haanjasse.» Haanjasse?! Miks ma sinna peaksin minema? Seletus järgnes ilma küsimatagi: «Haanjas on täna Eesti meistrivõistlused suusavahetusega sõidus. Seal on stardis kuus meest, nii et sul on šanss esikümnesse jõuda.»

Ja seda teatab ta mulle nüüd, nii eelviimasel tunnil?! Oli liiga hilja ringi keerata, seda enam, et rool ei olnud minu kätes.

Ega kaks eelmist päeva polnud trenni ka teinud. Kukkumine kolmapäevasel Tartu suusatalve etapil osutus nii tõsiseks, et neljapäeval ei lubanud valutavad roided õieti hingatagi. Ega reedeks olukord suurt paranenud. Kõik, kellelt küsisin nõu, mida teha, soovitasid, et jälgi enesetunnet ja ära liigseid riske võta. Aga laupäeva hommikul avastasin lisaks, et parem puus on samuti valus. Heitsin siis pilgu valutavale kohale – oh jeerum, see oli sinine. Nii väike kukkumine ja nii palju probleeme!

Mis seal muud kui pool tundi enne starti Ibumetini tablett kurgust alla (soovitatud Ibumaxi kodusest apteegist ei leidnud), ehk peidab see valu ära ja laseb normaalsemalt hingata.

Kohe stardijärgsel tõusul oli näha, et kõik on tulnud võistlema vana kooli pealt. Mitte keegi polnud pildi järgi, mis avanes, kuulnud sellest ega näinud seda, kuidas laugeid tõuse sõita. Kõik ajasid oma jalad ja suusad harki, nagu konnad ajavad oma koivad laiali, ja vehkisid oma kätega, nagu toonekured vehivad tiibadega. Ilmselgelt polnud keegi võtnud eratunde, nagu võtsin nädala eest pärast Otepää MK-etappi Teppanilt, mis moodi tuleb nüüdisajal tõuse sõita. Sedasi, arhailises stiilis rassides, rikkusid kõik paratamatult ka minu uue kätteõpitud rütmi, sest niipea, kui üritasin kaasaegsemalt sõita, tuli keegi kõrvalt oma laialiaetud suuskadega, nagu kuuluks kogu rada talle.

Raja laineline osa, nagu paistis, kujunes paljudele omajagu katsumuseks. Näiteks üks rahvusvaheliselt tituleeritumaid mehi, kes laupäeval startis, kirjeldas sõidu algust nii: «Minema sain esimesest grupist võrdlemisi hästi, arvan, et paari kilomeetri järel olin umbes 60. Ja siis oli ka minu kiirem sõit tehtud - ebatasane rada põllul käis selgelt üle võimete, kuidagi ei suutnud ennast libisema saada. Parem tundus lükata paaris, mis on ju vabatehnikamaratonil idiootsus. Nii ma siis ootasin ronge järele ja lasin neid viisakalt raja kõrval surudes mööda, endal jalad säärest ja puusast kanged.» Ühel sellisel lõigul möödus koos paari mehega minust ka maratonijooksja Evelin Talts (nr 68). Samas sain ise ka nii mõnestki mööda, näiteks Ulvar Pavlovist (nr 55), Pihkva mehest Aleksei Sergejevist (nr 30) ja kui õigesti mäletan, siis ka Tarvo Klaasimäest (nr 64).

Raudtee-äärsel sirgel ja kõrgepingeliinide alusel sihil tundus, et tempo on liiga aeglane. Aga mööda ka ei pääsenud, esimesed olid tropis ees. Tõesõna, tekkis matkamise tunne. Vahepeal ei pidanud üldse vaevagi nägema. Kuid ei hakanud närveldama ega rabelema. Kummaline oli see, et too kergus kadus kohe kiiresti, kui tulid pehmed tõusud. Siis tekkis ka väike vahe eelnevatega. Jäime, nagu mulle tundus, Haapsalu mehe Mardo Moumetsaga (nr 171) peaasjalikult kahekesi, kord üks ees, siis teine. Kuid Delfi video esimesest vaheajapunktist kinnitab, et tegelikult oli minu selja taha tekkinud umbes kümneliikmeline rong (vt video alates 45.15). Seda rongi on näha ka videol, mille tegi teise ringi alguse esimesel pikemal tõusul Rene Kundla (vt video alates 8.05).

Esimesel raudtee-äärsel sirgel nägi eeltsiteeritud tiitlitega võistleja veel ühte tuntud võistlejat. Ta kirjeldab toda olukorda nii: «Raudtee ääres läks mööda rong [endise jalgpalluri Raio] Piirojaga. Kurat, mul ei olnud midagi vastu panna, võimsalt läksid. Langesin ja langesin, ringi lõpu poole tundus ka libisemine järjest rohkem kinni olevat.»

Arvestades lumeolusid olid korraldajad teinud fantastiliselt head tööd, kuid ebatasasused olid siiski sellised, et kahel korral oleksin peaaegu «oma võttest» selili lennanud ning korra rammisin kepiga suusa pihta. Kui olin teist korda selili kukkumas, lähenes selja tagant koos kahe kaaslasega Tartu mees Andres Pae (nr 127) ja manitses, endal naeratus näol: «Ole ettevaatlik!» Võtsin neile sappa, aga paari kilomeetri järel hakkasid nad eest libisema.

Teise ringi raudteeäärse sirge algul lasi Moumets mind mööda, sest lootsin umbes 50 meetrit eespool kulgeva 6-7-liikmelise rongi kinni püüda. Andsin mogreni stiilis hoogu, siis hõikas minu tuulest viisakalt Assar Tops (nr 149), kas võib ka vahepeal vedada, mille peale ütlesin, et loomulikult, palun väga. Paraku vedas ta minu jaoks liiga kiiresti. Ta ise püüdis eesmise rongi kinni, mina sain ainult Moumetsast lahti ja tulemus oli see, et jäin kõrgepingeliinide all, kus teiseks ringiks tõusis tuntav vastutuul, täiesti üksi. Alles tüki aja pärast võttis kandadele Tanel Uudeberg (nr 145), kes paistis olevat tempoga rahul. Aga kui hõikasin talle üle õla, et ma tõusudel liiga rapsima ei hakka, vaid võtan rahulikult, ütles ta mõnekümne sekundi pärast kergelt jäise tõusu keskel, et läheb siiski mööda. Palun väga – võtsin kõrvale.

Siiski hakkas mullegi eestpoolt paistma äralangejaid. 5 km enne lõppu, kui algasid järsemad ja pikemad tõusud, möödusin Tõnu Reinovist (nr 162) ja Daniel Vasserist (nr 102). Aga vist ei sõitnud siiski piisavalt agressiivselt. 4 km enne lõppu kuulsin raja äärest hüüet: «Priit, tee vihasem nägu pähe!» 3 km enne lõppu sain ühe tõusu all kiirendades ette ka Viktor Mazkost (nr 87).

Ent tõus, mis algas 2 km enne finišit, osutus hämmastavalt raskeks. Ütlen ausalt: ei jõudnud seda üles sõita. Lihtsalt ei suutnud suuski libisema panna. Sisuliselt astusin. Tagant tulid kaks meest jõuliste sammudega. Lasin nad heaga mööda, ei üritanudki järele minna. Teadsin, et kilomeeter enne lõppu ootab veel üks tõus – midagi peab seetarvis ka varuks jätma.

Paraku kaotasin kilomeeter enne lõppu staadionilähedasel paunal veel kolm kohta. Tagasi võitsin ühe, kui möödusin viimase tõusu all Bruno Lippurist (nr 79), kes oli päris kustunud olekuga. Tõusu lõpus suutsin siiski nii palju tempot lisada, et Aigar Raja (nr 173), kes oli mulle täitsa kannule saanud, õnnestus kuue sekundi kaugusele maha raputada. Kuid Villu Klesmann (nr 215), keda üritasin viimasel 200 meetril püüda, jäi siiski vähem kui kolme sekundiga ette. (Minu finišit näeb Delfi videos vilksamisi 1:58.55 kohal ja Kundla videos 24.21 kohal.) Tulemuseks 117. koht ajaga 1:49.02,9. Omas vanuseklassis 11. koht.

Pärast võistlust ei olnud puudu neist, kes tulid küsima, kumb lõpetas enne, kas mina või Piiroja (nr 91). Fakt on see, et Piiroja oli kiirem: ta sai 1:45.28,4ga 86. koha. Ju jääb mulle lohutuseks see, et tema oli oma vanuseklassis alles 52. Pole kahtlustki, et Piiroja on võrreldes eelmise hooajaga teinud suure arenguhüppe ning ei kujuta ohtlikku, võib-olla koguni alistamatut vastast mitte ainult mulle, vaid ka väga-väga paljudele teisetele, sh esisajasse sõitjatele. Liiati alistas ta ju rohkem kui 20 sekundiga ka naiste arvestuses võitnud Terje Piirmanni (nr 61). Aga küllap nõudis see parasjagu vaeva, sest eeltsiteeritud tituleeritud mehe kommentaar kõlas nii: «Piiroja vaakus keppide najal finišis hinge, oli viimastel tõusudel surnud.»

Nagu ikka, vaatame ka selja taha – ehk kes mulle kaotasid: nende hulgas oli 18, kelle stardinumber oli väiksem kui 100; samuti kaotasid mulle (vähemalt nime poolest) tuntud tegelastest Margus Kaur (125.), Tair Anton (131.), Ulvar Pavlov (133.), Alar Nigul (140.), Tiit Kollo (143.), Kalev Vunk (150.), Heigo Paglant (151.), Kaupo Jalasto (159.), Kalle Kiiranen (160.), Toomas Jõgeva (165.), Kaarel Toss (166.), Arvi Suurpere (190.), Hannes Hermaküla (207.).

Huvitav, kas keegi lõpetajaist pani tähele, et pärast finišijoont suskas neile (mulle mitte!) glükoositableti suhu valges kitlis ja punase ristiga valge peakattega Kristiina Ojuland?

Pärast tunnistas Teppan, et ta teab, miks mul sõit välja ei tulnud. «Nooh, miks siis?» pärisin. Sellepärast, seletas ta, et ta tõmbas mind kolmapäevasel Tartu suusatalve teisel etapil, kus oli kavas 5,2 km (paaristõugetega), tühjaks, kui lubas võita mind tol rajal rohkem, kui nädal varem Lemeksi suusasarja avaetapil. Aga ta ei võitnud. Panin endast rohkem välja ning kaotasin hoopis pool minutit vähem.

Jah, ega kerge ole, kui kõik, isegi tipud – Teppan sai Viru maratonil 6. koha – võistlevad sinu vastu.

Tegelikult oleksin ise ka pidanud Viru maratoni asemel võistlema vähemalt Eesti tippude vastu. Oleksin läinud laupäeval Haanjas starti, oleksin saanud meeste arvestuses kindlalt vähemalt neljanda koha. Kuigi neljas koht on jama, on 117. koht veelgi suurem jama.
******
Jaanus Laidvee at Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni stardipaik Mõedakul mullu. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Osaleja mullusel Viru maratonil soojendusdressiga jändamas. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Maraton - see on suusahulludele. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (nr 154) vedamas konkurente Viru maratoni teise ringi algul tõusul. Foto autor: Rene Kundla
Foto 5: Siit saab süüa - hapukurki. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Maraton - see on pidu! Maskotid mullusel Viru maratonil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Maraton võtab võhmale. Osaleja mullusel Viru maratonil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Pärast võistlust kuivad riided selga. Osaleja mullusel Viru maratonil. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, jaanuar 23, 2015

Pullerits: Millised olud ootavad Viru maratonil?

Nii tahaotsa on mind stardis harva paigutatud – teise saja keskele. Ju on siis Estoloppeti osalejate suutlikkus nii palju tõusnud. Näiteks endine Eesti jalgpallikoondise kapten Raio Piiroja, kes pole mind varem ühelgi Estoloppeti maratonil võitnud ning kel mullusest parimana ette näidata Alutaguse maratoni 208. koht, on saanud rinnanumbri rohkem kui 60 kohta minust ettepoole, 91. Aga vahet pole: kolmapäeval Tartu suusatalve sarja teisel etapil juhtunud kukkumine on tekitanud nii tugeva põrutuse, et roided on siiamaani valusad ning põhjustavad nii hingates kui liigutades valu.

Ent olulisem kui stardinumber on see, millised olud valitsevad homme Mõedakul. Viru maratoni peakorraldaja Evi Torm kinnitas mulle eile, neljapäeva õhtul, et rajal on lumekate natuke parem kui aastataguse maratoni ajal. Ta ütles koguni, et Mõedaku põhiradadel on väga ilusad olud. Enne viimast sulaaega tehtud rajapõhjad on tema sõnul hästi vastu pidanud, veidi kehvemad on olud seal, kus rajakaardil (klikkige siia!) on arvud 6, 20 ja 21 ehk raja kõige lõunapoolsemal paunal, kus päike pääses vahepeal lumele liiga tegema. Aga Torm rääkis täna, reede lõuna ajal, et labidamehed tassivad kriitilistele kohtadele lund peale, lisaks puistas samal ajal ka taevast pisut helbeid juurde.

Siiski palus Torm suusatajail silmas pidada, et mõnes kohas võib olla kive väljas. Soovitust, kas tulla starti parima või paremuselt mõne järgmise suusapaariga, ei saa ta mõistagi anda, sest kust võiks tema teada, milliseid olusid keegi milliste suuskadega sõidetavaks hindab. Kuid mulluste vaatluste põhjal võin kinnitada, et enamik oli starti tulnud siiski auguga Fischeri hinnaklassis suuskadel. Ise osalesin mullu oma treeningusuuskadel ehk Atomicel ja kaotasin seetõttu, nagu libisemise põhjal nägin, hea mitu minutit. Samas mäletan selgelt, kuidas mõned viimased tõusud olid liivast-mullast-kivikestest poolenisti pruunid – siis tundsin küll heameelt, et parima paariga sõitma ei tulnud.

Hea uudis on see, et ettevalmistatud rajal ei ole Tormi väitel ühtegi jäist ega ohtlikult libedat ja kurviga laskumist. Samuti on tema sõnul rajalt välja jäetud mitmed kurikuulsad pikad tõusud. Tormi põhjendus kõlas, et kuna enamik inimesi ei ole sel talvel piisavalt palju suusatada saanud, ei soovi korraldajad neid raske rajaga «ära tappa», sest siis võib-olla ei julge järgmine aasta paljud enam starti tullagi.

Küll tuleb arvestada, kui uurite raja kaarti, et rada tuleb läbida kaks korda. Otsige kaardi keskel üles punane S-täht, mis tähistab starti, ja liikuge mööda sinist joont lõunasse, pärast arvu 19 keerab rada järsult kirdesse ja sealt, alates arvust 33, hakake arvude vähenemise järjekorras (32... 31... 30...) edasi liikuma. Need arvud tähistavad kilomeetreid, mis jäävad lõpuni. Teise ringi kilomeetrid on tähistatud punase värviga. Korraldajate kinnitusel on homse Viru maratoni pikkus 36 km.

Kindlasti tasub silmas pidada, et kuna rada tuleb läbida kaks korda – ja ühte 2,5 km pikkust lõiku koguni kolm korda –, tähendab see, et teisel ringil tuleb arvestada kas jäisemate oludega, kus kandib halvemini, või pehmemate oludega, sest lumekate on lahti sõidetud. Küllap lisab esimesel ringil motivatsiooni tõsiasi, et lühikese raja start antakse tund aega pärast põhidistantsi starti, mis tähendab seda, et need, kes esimesel ringil kiirust 15 km/h tunnis ei saavuta, jäävad kohe teise ringi algul lühikese maa osalejate taha kinni.

Pange siis kõvasti, aga ärge üksteist ära tapke.
******
A dry wash amid sandstone formations runs across the jeep road from Elephant Hill to Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rahunege! Sellised pole olud praegu Mõedakul. Sellised olud olid seal mullu 1. märtsil ja ka siis said seal ära peetud Eesti linnade talimängude suusavõistlused. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Rajale lund juurde! Labidamees mullu 1. märtsil Eesti linnade talimängude suusavõistluste ajal Mõedakul. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 3 ja 4 : Ettevaatust liiga uljalt kihutamast! Kukkumised Mõedakul mullu 1. märtsil Eesti linnade talimängude suusavõistlustel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Hea meel õnnestunud suusasõidust. 1. märts 2014, Eesti linnade talimängude suusavõistlused Mõedakul. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 22, 2015

Pullerits: Millise kriitilise olukorra tekitas eilne kontrollstart?

Vahur Teppan (kõigil neljal fotol), kunagine USA suusasprindimeistrivõistluste pronksmedalivõitja, oli eile Tartu suusatalve võistlussarja teiseks etapiks püstitanud endale ühe olulise ülesande (lisaks muidugi võistluse võitmisele, mis oli tegelikult ootuspärane): alistada mind suurema vahega kui Lemeks 2015 suusasarja avaetapil. Need võistlused on täiesti võrreldavad: Tähtvere spordipargi sprindirajal klassikatehnikas neli ringi, kokku 5,2 km.

Lemeksi sarja avaetapil edestas Teppan mind 3.41-ga, mis, arvestades seda, et temasugune kõva suusataja peaks lööma harrastajat valemiga kilt & mint, ei olnud just tulemus, mille üle Teppan pidanuks rõõmustama või mina kurvastama. Pigem ikka vastupidi.

Ja et tookordne, nädalatagune tulemus talle endalegi ilmselt pettumust valmistas, tõestas tema eileõhtune ütlemine, kui trehvasime Suusavendade hooldemajas, kus Teppan valis endale lae alt parima suusapaari, mida sealt leida võis, aga mina tulin starti kodus esiku nurgast võetud suuskadega, mis olid ilma igasuguse ettevalmistuseta: seal ta siis kuulutaski, et tema eesmärk on võita mind rohkem kui nädal eest.

Aga vaadaku ette, kellega «tüli» norib!

Sooja ei jõudnud ma paraku teha. Stardi sulgemiseni jäi kõigest veerand tundi, kui pärast tööpäeva võistlustandrile jõudsin; nii sõitsin ringi korra läbi, et uurida, millised on rajaolud – ja siis joonele.

Loomulikult oli nii Teppanil kui mul kavas läbida kurviline ja 24 tõusuga võistlusmaa ainult paaristõugetega nagu eelmisel nädalalgi. Aga kuna olin Lemeksi võistluse etapil veidi selga venitanud, tõmbasin seks korraks toetava vöö ümber alakeha ning jälgisin sõidu ajal, et seljale liigset pinget ei tekitaks. See tähendas, et tõuse sõites ei saanud kahjuks kogu keha rakendada, vaid põhikoormus langes õlgadele ja kätele.

Kõik kulges normaalselt kolmanda ringi eelviimase laskumiseni, mille järel tuleb lauge kurv. Tolle läbimine suurel kiirusel nõuab külg ees nn astesammude kasutamist. Ei saa aru, mis seal juhtus, aga ühtäkki lendasin kõva pauguga paremale küljele. Suusad, avastasin, olid läinud risti, kui püüdsin end püsti ajada. Pusisin, kuni sain taas jalgele, ja tõukasin end uuesti liikvele. Ega see ausalt öeldes kergesti läinud, sest keha oli pärast ootamatut matsu kerges šokis. Kulus hea mitusada meetrit, enne kui end jälle suusataja moodi tundma hakkasin.

Need õhtused võistlused on kummalised seetõttu, et teed oma sõidu ära, aga tulemuse saad teada alles hommikuks. Aegade selgitamine nõuab korraldajailt arvutamist. Niisiis tuleb olla pikka aega ooterežiimis. Protokoll räägib Teppani ja minu ringiaegade võrdluse osas järgmist:

Teppan: 3.01-3.13-3.13-3.11, kokku 12.38
Pullerits: 3.41-3.55-4.12-4.03, kokku 15.51

Minu kaotus Teppanile 3.13, Lemeksi sarja avaetapil 3.41. Seega oli kaotus peaaegu pool minutit väiksem kui nädal tagasi. Ja seda koos kukkumisega (kuhu, nagu näha, võis kaduda umbes tosin sekundit).

Vaadaku ette, kellega «tüli» norib!

Veendusin, et olukord ei olegi tegelikult hull. Võitsin sekundiga näiteks Ergo Rästast, kellele olen viimastel aastatel klassikas selgelt kaotanud (sh Mammastes Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidus), ja samuti Karli Kõvatoomast, kellele olen samuti tihti alla jäänud; Rannar Raantsele, kes sõitnud Tartu maratonil korduvalt esisaja sisse või selle piirile, kaotasin kümme sekundit, Janek Vanale, kes olnud samugi sagedane konkurent, 11 sekundiga.

Ent kõik ei ole siiski ainult positiivne. Täna, neljapäeva hommikul ärgates tundsin, et parempoolsel küljel on roided valusad. Iga hingetõmme, rääkimata keha liigutamisest tekitab valu. Järelikult oli põrutus ikkagi piisavalt kõva. Sellises seisus on Viru maratonile minek suure-suure küsimärgi all.
*
TÄHELEPANU! Üks asi eilselt võistluselt nõuab siiski sirgeks rääkimist. Nagu tunnistas üks võistlust jälginud suusataja, olin ma olnud vaat et ainus, kes sõitis paaristõugetega ausalt, omas jäljes, radasid vahetamata, uisusamme sekka tegemata. Ka üks võistluste korraldajatest esitas eile minu kuuldes retoorilise küsimuse, et huvitav, kui paljud paaristõukeid kasutanutest tuleks maha võtta. Ma ei saa aru: kas tõesti pakub mõnele rahuldust tulemus, mis on saavutatud keelatud võtteid kasutades? Ja kas tõesti leitakse endale rahustust ja õigustust väitest "aga teised tegid ju samamoodi!"? Kõik siiski ei teinud. Mina ei teinud.
******
Towering sandstone formations near the jeep road from Elephant Hill to Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vahur Teppan 2009. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan 2008. aasta detsembris Davosi MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Vahur Teppan 2011. aasta veebruaris Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 4: Vahur Teppan 2011. aasta jaanuaris Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 21, 2015

Pullerits: Tahate sportlikult areneda? Teid aitab ainult eratreener!

Eelmisel nädalal mainis endine Eesti suusakoondislane Vahur Teppan, et kui tahan suusatajana areneda, peaksin tema juurde trenni tulema. Teate, mis ma vastasin? «Mulle kõlbab ainult individuaaltrenn, mina koos teistega grupis ei harjuta.»

Tundub põhjendamatu ülbus, eks? Mis on mul selle õigustuseks öelda?

Ütlesin Teppanile: «Mul on puudujääke nii palju, et neid koos teistega treenides ei kõrvalda.»

Eks seda hinda teravama silmaga spetsialistid, kui palju mul vajakajäämisi esineb – üht-teist paljastab kindlasti ka Otepääl peetud Lemeksi harrastajate MK-etapi videokokkuvõte (aga seal oli rada ikka ekstrahullult pehme...) –, ent asja tegelik tuum peitub järgnevas: selleks, et treening, eriti tehnikatreening oleks tõhus ja tooks maksimaalselt kasu, peab kasutama individuaaltreenerit, kes tegeleb ainult ja üksnes sinuga ega kellegi teisega samal ajal.

Toome lihtsa võrdluse: kas matemaatika või keemia või füüsika või klaverimängu saab kiiremini ja kergemini ja premini selgeks koos 20 kaasõpilasega ühistunnis või ainult sulle pühenduva eraõpetaja käe all?

Seda, kui oluline on sportlikul treeningul individuaaljuhendaja, tõestab elektromüostimulatsiooni ehk EMSi trenn. Õigupoolest seda tehaksegi üksnes erajuhendaja silma all. Mitte seepärast, et muidu ühendad juhtmed äkki valesti ja saad surmava särtsu. Ei, asi on selles, et üksnes eratreeneri pidevate juhiste järgi saab teha trenni õigesti.

EMSi trennis tuleb teha mitmekesiseid harjutusi kogu kehale. Samal ajal tuleb jälgida hingamist: sellal, kui harjutust sooritad, tuleb sügavalt välja hingata. Ja loomulikult tuleb jälgida, et teed harjutusi tehniliselt õigesti. Mõnikord on need imeväiksed nüansid, mis määravad, kas harjutus läheb täie ette või tühja: kas õlad on õigel kõrgusel, kas kõhulihased on pingutatud, kas käed liiguvad õige trajektooriga. Ainult harjutust õigesti sooritades saab sellest kasu; valesti sooritatud harjutus ei ole pahatihti ainult kasutu, vaid võib mõnikord lausa ohtlikukski saada, lausa vigastuse tekitada. (13 kuud tagasi tõmbasin jõusaalis süütut sikutamisharjutust tehes selja nii ära, et tulemuseks oli nädalane treeningupaus, millest kolm ööpäeva tuli veeta voodis selili.)

Siililegi selge, et ükski treener ei saa EMSi trennis jälgida samal ajal kahte hoolealust. Rääkimata kahekümnest. Sest tal on niigi tegemist ühe õpilasega: näidata talle harjutusi ette, pöörata tähelepanu liigutustele, neid kohendada, jälgida hingamist, samuti seda, et koormused ülemäära suureks ei läheks. See on pidev hool ja juhendamine.

Nüüd mõelge, kui tahate õppida või lihvida suusatehnikat. Mis moodi on see tõhusalt võimalik, kui treeneril peab jaguma silmi samaaegselt tosinale või koguni kahele tosinale õpilasele? See ei ole võimalik. Sellest sain veel kord ja eriti veenvalt aru, kui nägin pärast Otepää MK-etapi paarissprindi võistluse lõppu Tehvandi radade ääres Vahur Teppanit ja palusin tal kritiseerida ning viimistleda oma uisutehnika tempovarianti laugel tõusul. Meil kulus kümme minutit, et ta jõuaks mu sõidustiili piisavalt vaadata ning esmalt selle puudused välja tuua, seejärel seletada ja ette näidata, kuidas peab õigesti sõitma, kuidas reied ja puusad tööle panna, kuhu ja kui pikalt lüüa keppidega; kuulasin ja jälgisin pingsalt, seejärel näitasin ette, kuidas aru sain ja mis moodi mul välja tuleb, siis sain Teppanilt uusi juhiseid, millele veel tähelepanu pöörata, misjärel näitasin taas ette, kuidas tema õpetusest aru sain. Ta andis nende napi kümne minutiga vaid peamised juhised ehk andis kätte õige teeotsa – kusjuures, pange tähele, tegelesime vaid ühe spetsiifilise osaga vabatehnikast, nimelt tempovariandiga laugel tõusul –, aga selleks, et too tee edukalt lõpuni käia, märkis Teppan, on vaja teha tunde spetsiifilisi jõu- ja tasakaaluharjutusi. Need vajavad aga taas samamoodi individuaalset juhendamist.

Niisiis pole see ülbitsemine, kui kuulutada, et mulle kõlbab ainult individuaaltrenn. Või arvab tõesti ikka veel mõni endiselt, et rühmatreeningud on paremad ja tõhusamad kui individuaaltrennid?
*
Kes igatseb kuulata Andrus Kiviräha ja Mart Juure ülevaadet Otepää MK-etapist, kuulaku seda "Rahva Oma Kaitse" lingil alates 23. minutist, aga keda huvitab spetsiifiliselt kommentaar minu esinemisele, see kuulaku saadet alates 32.40-st kaks ja pool minutit.
*
Kes tahab lisaks kuulamisele ka midagi vaadata, see peab varsti kinno minema, sest on valminud film "Kellele lüüakse pulsikella".
*
Täna kell 16-18.30 kõik Tartu spordipargi sprindiringile klassikatehnikas võistluse starti! Saab kristallsuhkruses lumes paaristõukeid lihvida, sest pidamismäärdega ei ole sealseis tingimuses midagi peale hakata. 
******
Jaanus Laidvee cycling on a primitive road from Elephant Hill to Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (nr 10) Otepääl Lemeksi harrastajate MK-etapi lõpusirgel Tehvandi staadionil, tema kannul Suusahullude esindaja Arne Türkson. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (paremal) näitab ette ja jälgib, kuidas sooritada EMS-treeningul harjutusi õigesti. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 3: Healthy Attitude Fitclubi klubijuht Kärt Rebane (vasakul) ja peatreener Johanna Lepp (paremal) näitavad, kuidas käib EMS-treening. Rebane on juhendaja ja Lepp juhendatava rollis. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Foto 4: Otepää MK-etapi meeste sprindi võitja norralase Tomas Northugi klassika(!)tehnika näide. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 19, 2015

Pullerits: Kuidas ma saavutasin Otepää MK-etapil parema koha kui Eesti esindusmeeskond?

VÕISTLUSE VIDEOÜLEVAATE LEIATE SIIA KLÕPSIDES!
Seljas sinised joped suure kirjaga «Estonia», nägid need kaks välja nagu mingid tähtsad ametimehed. Nad kõnetasid mind Otepää MK-etapi Lemeksi harrastajate sõidu eel hooldebokside juures ja pakkusid diili. Ütlesid, et ärgu ma liiga kiiresti sõitku, võtkem asja ikka mõnuga.

Seda, et mõned MK-etappi mõnuga võtavad, oli Otepääl eelmisel õhtul niigi küllalt nähtud. Näiteks hotellis, kus peatus Saksa koondis, oli saanud ühe toa ka eesti seltskond, kelle joviaalne olek oli nii kõvahäälne, et sakslased pidi käima nende toa uksele koputamas ja öörahu nõutamas. Aga veelgi uljamaks läks situatsioon ühes kesklinna pitsatoidukohas, kuhu astus sisse ülakeha suureks pumbanud 20ndates eluaastates noorsand, pelgalt spordisärk seljas. Miski talle seal ei meeldinud, nii et läks teistega ülbama. Kuid sai kiiresti paugu sisse, nii et lendas põrandale. Suust hakkas verd jooksma ja vahtu ajama. Mees ei tõusnud ega tõusnud. Totaalne nokaut. Kümne minuti pärast saabus kiirabi. Veidi hiljem saabusid ka politseinikud.

Ma tundsin neid kahte, kes mind veerand tundi enne Lemeksi võistluse starti kõnetasid. Nad olidki asjamehed. Nende suured plakatid rippusid Otepääl. Üks oli Riigikogu liige Meelis Mälberg, endine Otepää vallavanem. Teine oli Hanno Pevkur, sise- ja regionaalminister. Nende pakkumine oli, et harrastajate võistlusel võiks kõik sõbralikult koos ühel joonel finišeerida.

Eesti vajab uusi novaatorlikke ja julgeid ideid. See tundus ühena sellistest. Aga kas tasub poliitikuid alati uskuda?

Ühtlasi sain aru, et olin toiminud poliitilistes ringkondades kavandatut arvestades sobimatult. Saabusin nimelt juba kaks tundi enne starti Otepääle. Enne linna sisenemist tahtis politsei suunata mind põllule tasuta parklasse. Sest parkimisluba mul polnud. Ütlesin, et lähen võistlema. Politsei palus oodata, võttis raadio teel kellegagi ühendust ning lubas kahe minuti pärast mul linna sõita. Seal oli kõikjal ruumi maa ja ilm.

Üllatus tabas siis, kui võtsin suusad-kepid käe otsa ja sammusin Tehvandi staadionile. Seal teatasid peaväravas piletikontrollid, et suuskadega kahjuks sisse ei pääse. Osutasid sellekohasele keelule pääsla kõrval telgi seinal. Tõepoolest, seal seisiski kirjas, et lisaks lemmikloomale ei saa tõepoolest staadionile suusavarustusega. Huvitav, küsisin neilt, ma olen siia võistlema kutsutud, aga nüüd ei pääse võistlusvarustusega võistluspaika – kuidas sellest aru saada? Nemad ka ei teadnud. Ma edasi täpselt ei räägi, mis sai, et neile kahele, tegelikult väga lahkele ja vastutulelikule piletikontrollile mitte probleeme tekitada, mistõttu hüpakem ajas paar minutit edasi hooldebokside juurde.

Boksidest 149 ja 150 pidi saama rinnanumbri. Kui sinna saabusin, olid mõlemad uksed suletud. Seejärel saabusid peagi «Ringvaate» mehed Hannes Hermaküla ja Jüri Muttika ning jäid samuti nõutult ringi vaatama – no ei saa kuskile sisse. Kolme minuti pärast saabus võti. Pääsesime ühe laua ja kahe tooliga boksi, asetasime asjad põrandale. Kohe lülitati ka radiaator tööle. Muidu oli ruumis kõle nagu laudas.

Ei, kõik see eelnev ei ole vähimalgi määral mõeldud kriitikana korraldajate pihta, sest korraldus oli eeskujulik, nagu alati Otepääl. See kirjeldus on mõeldud näitamaks, et kui saabud elus esimest korda suurele võistlusele osalejana, ei ole kõik sugugi nii lihtne ja harjumuspärane, nagu Estoloppeti maratonide stardi eel.

Kavas, mis poliitikute sõidame-rahulikult-plaanidega ei tahtnud hästi sobida, oli korralikult sooja teha, et nahk ikka märjaks saaks. Sõitsin bokside juurest üles soojendusrajale, kui kollases vihmakeebis turske mees mu kinni pidas. Ta seletas, et ilma numbrita rajale ei pääse. Number oli mul juba võistlusvormi peal, soojendusdressi all. Pidin selle tõmbama soojendusdressi peale, et see oleks pidevalt nähtaval. Ausalt öeldes oletasin, et selline reegel peaks kehtima, kuid ei soovinud end avalikult nummerdatuna liiga tähtsaks teha. Riietusin sealsamas ümber. Läksin sooja tegema staadionilt kaugemale, hüppemäe torni poole, kus askeldas peale minu vaid üks tegelane, Andrus Veerpalu, Kasahstani dress seljas. Ta testis laskumisel suuski.

Olin eelmisel õhtul helistanud meeskonnakaaslasele Jaanus Laidveele, kellega käisime kolm aastat tagasi Utah’s Moabi kandis ratastega seiklemas, ja pakkunud pärast Lemeksi harrastajate teatesprindi osalejate nimekirja uurimist, et parimal juhul pretendeerime umbes 7. kohale. Esimese hooga, ise teemasse kaevumata, ei tahtnud ta sellega päris nõusse jääda, ent tutvunud minu ülevaatega, märkis, et päris adekvaatne prognoos.

Laidvee, arvestades, et ta on peamiselt klassikasõitja, tegi avaetapil hea etteaste. Tänu sellele, et Rally Team Estonia liige Sander Pärn enne teda teatevahetuse alasse sisenemist kukkus, sain oma etappi sõitma seitsmendana. Aga enne, kui jõudsin Suusahullude meeskonna teise vahetuse sõitjale Arne Türksonile järele, kihutas minust nagu kahurikuul mööda Ain-Alar Juhanson, kes muudkui läks ja läks ja läks, kuni viis TriSmile’i võistkonna lõpuks esikohale. Ta kiitis pärast, et suusad olid jube head ja et laskudes andsid tema 105 kilo väga hea hoo.

Sander Pärn sai isa Aivolt, endiselt suusatajalt, pärast mitu minutit karmilt võtta, et miks ta valis trajektoori, kus oli palju paksu lund. Aga kui nad poolteist tundi hiljem staadionilt hõbehallis autos minema sõitsid, oli olukord rahulik ning sõlmisime kolmekesi ühe eelleppegi.

Pärast võistlust, mis lõppes Laidvee ja minu meeskonnale võistlejaterivi keskel (kui täpne olla, siis esimese poole lõpus) kaheksanda kohaga - seega saime Otepää MK-etapil parema koha kui Eesti esindusmeeskond Raido Ränkel - Peeter Kümmel (jäid kümnendaks) -, otsustasin kasutada võimalust ning harjutada Tehvandi headel radadel uisutehnikas sõitu. Veerpalu oli selleks ajaks oma suusapaarid kokku pakkinud ja lahkunud. Kuid trehvasin raja ääres Vahur Teppanit, kel oli hundikoer Lucky kaasas, nagu sageli. See oli hea, et teisi polnud, sest kasutasin juhust ja palusin Teppanilt väikest tehnikatundi. Ta näitas ette, kuidas tempovarianti sõita, kuidas puusad ja reied tööle panna, kuidas sättida õlad õigeks ja kuidas töötada kätega. Tema näitas, mina proovisin järele teha, tema vaatas, siis korrigeeris järgmisi asju, siis näitasin taas ette, kuni lõpuks tundsin, sai põhiasend sai märgatavalt paremaks. Mis loomulikult ei tähenda, et oleksin kümne minutiga ehk üleöö tipptasemel sõitma õppinud, kuid nüüd vähemalt tean, millele tähelepanu pöörata ja kuidas.

Olin Muttika ja Hermakülaga üks viimaseid, kes Tehvandi staadionilt kella kolme paiku lahkus.
******
A primitive road from Elephant Hill to Devils Kitchen, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 27. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tehvandi staadionil Lemeksi harrastajate MK-etapil teist vahetust sõitmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Lemeksi harrastajate MK-etapi start. Vasakult: Ago Markvardt, Jaanus Laidvee, Sander Pärn, Meelis Mälberg, Eveli Saue. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lemeksi harrastajate MK-etapi avavahetuse sõitjad lahkumas staadionilt. Veab Sander Pärn (nr 2), vasakul Jaanus Laidvee (nr 10), paremal Eveli Saue (nr 12). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Lemeksi harrastajate MK-etapi teise vahetuse sõitjad ootamas oma võistluskorda. Keskel Priit Pullerits (nr 10), Kaspar Taimsoo (nr 6) ja Sandor Liive (nr 1). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Sander Pärn (nr 2) kukub Lemeksi harrastajate MK-etapi avavahetuse lõpus. Paremal kihutavad vahetusalasse Eveli Saue (nr 12) ja Revo Raudjärv (nr 11), vasakul ootab Priit Pullerits. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jaanus Laidvee (paremal) saadab Lemeksi harrastajate MK-etapil teele Priit Pulleritsu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Ain-Alar Juhanson toob Lemeksi harrastajate MK-etapil võitjana üle lõpujoone TriSmile'i võistkonna. Tema järel ületab finišijoone jalgpallurite esinduse teise vahetuse sõitja Raio Piiroja (nr 3). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Veiko Täär toob Lemeksi harrastajate MK-etapil viiendana üle lõpujoone sportlike saatejuhtide esinduse. Taamal ületab finišijoone kuuendana Sandor Liive (nr 1) suusaliidust. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits lähenemas Lemeksi harrastajate MK-etapil lõpujoonele, tema järel Arne Türkson Suusahullude meeskonnast. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits (vasakul) ja Jaanus Laidvee (paremal) koos Lemeksi harrastajate MK-etapi kangelase ja võidumehe Ain-Alar Juhansoniga (keskel). Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix