Reede, jaanuar 29, 2016

Pullerits: Talve selgroog murtud? Aeg haududa kevadplaane?

Vist oli neetult õigus tol tundmatul suusasõduril, kes kuulutas enne Viru maratoni, et minge kõik starti, kes vähegi saavad, sest tõenäoliselt jääb see ainsaks maratoniks sel talvel. Paistab, et talve selgroog on seks korraks murtud.

Või äkki ei ole?

Helistasin täna, reede hommikul Estoloppeti sarja peakorraldajale Robert Peetsile. Eilse, neljapäevase info põhjal ütles ta, et Tamsalu rajameistrid olid Tamsalu-Neeruti maratoni toimumise osas optimistlikud, sest lund on sinnakanti eelmiste nädalate jooksul sadanud palju. Aga minu helistamise peale uuris ta sealsetelt rajameistritelt täna hommikul värske seisu kohta ning teatas seejärel, et Tamsalu põldudel on olukord siiski nutune – et lumega pole seal enam midagi pistmist. Ent ta lisas rajameistreilt saadud uuele teabele viidates, et Pariisi metsade vahel on lumi ikkagi säilinud, ehkki mõnes kohas laiuvad lombid, kuid lähenevad külmad kaanetavad need ilmselt ära. Ta kinnitas, et Tamsalu maratoni korraldajad üritavad leida lahenduse, et võistlus ikka toimuks. Praeguse seisuga on nende sõnul lootus, et Pariisi mägedes õnnestub 20 km pikkune suusaring siiski kokku saada, mis ilmselt tähendab senise stardi- ja finišipaiga mujale viimist. Peets lubas lõpliku otsuse Tamsalu maratoni toimumise kohta anda teada esmaspäeva õhtul. Tema sõnul on oluline ka see, et rada, mis tehtaks, saaks kõigile osalejatele ohutu. (Tunnistan: jäisele rajale ei taha küll Pariisi mägedesse sõitma ja riskima minna.)

Veel rääkis Peets, et üleeile, kolmapäeval – pange nüüd hästi tähele! – oli pilt Alutaguse radadel oluliselt parem kui kahel viimasel aastal sealse maratoni võistluspäeval: lumekatet on mitu korda kokku pressitud ning terve raja ulatuses oli klassikajälg sees.

Kuid need, kes nägid eile, neljapäeva õhtul «Reporteri» telelõiku Tartu maratoni finišipaigast Elva külje all, nägid küll masendavat vaatepilti: vesine ja jäine väli ning must maa.

Sellises ebastabiilses olukorras ei maksa talvelt siiski kuigi palju oodata ning mõistlikum on hakata mõtlema juba kevadele – mis siis ette võtta? Mina tean.

Mõned tahavad kahjuks ka kevade vahele jätta. Nagu näiteks need üle Eesti kuulsaks saanud, kes teevad minu kiiluvees pööraselt suure summa, 2490 euro eest (ilma lennupiletite ja ratta transportimise/rentimise hinnata ning ohtliku spordiala kindlustuseta!) tuleval sügisel septembri lõpus nädalapikkuse Eesti esimese massirattadessandi maailma maastikuratturite mekasse Moabi Utah’s. (Paraku ei kuulu tolle reisi plaanidesse mitu sealset kuuma ja kuulsat kohta, näiteks Bartlett Washi slickrock playground; fotol ülal paremal, pildi paremas ülaservas rattal Priit Pullerits.)

Olen märganud, et ka mitmed teised siinsed reisifirmad on hakanud avastama Lääne- ja Edela-Ameerikat, mida olen sealse imelise looduse tõttu juba poolteist kümnendit taevani ülistanud. Näiteks pakutakse juba veebruari lõpust kahenädalast reisi kahe maasturiga läbi tükikese Metsikust Läänest (Surmaorg [fotol vasakul], Suur Nõgu, Zioni kanjon, Las Vegas), hind 3450 eurot ei sisalda sööke-jooke ega reisikindlustust. Aprilli lõpust pakutakse kahenädalast road tripi läbi California, Arizona, Utah ja Nevada (hind reisikindlustuse ja toitlustuseta 2690 eurot). Juba on välja müüdud aprillikuusse kavandatud kahe ja poole nädala pikkune road trip mööda kuulsat Route 66-t Chicagost Los Angelesse (2500 miili väikebussiga, hinda enam ei näidata).

Peab ütlema, et raha osatakse hästi küsida. Neli kevadet tagasi tegime Jaanus Laidveega Eesti esimese, tervelt kolm nädalat kestnud rattadessandi Moabi, ja kui jätta arvestama ratta ostule ning transpordile kulunud summa, olnuks me kummagi kulu vaid veidi üle 2000 euro. Kusjuures meil oli kogu selleks ajaks renditud maastur (GMC Terrain fotol paremal). Kui aga osalisi on veelgi rohkem – ja turismireisidel on –, peaks see ju hinda märksa rohkem alla lööma. Kuid nagu näha, on hinnad taevas.

Tegin, nagu mulle kombeks, veidi reporteri- ja arvutustööd. Pakkumine võiks olla järgmine.

Kui võtta võrdluse aluseks sügisene vaevalt nädala pikkuse Moabi rattareisi pakkumine, kus lennupiletid ja ratta transport/rent ning kindlustus pole hinna sees, siis võiks kolme nädala eest Moabis (fotol vasakul sealne kuulus Slickrock Bike Trail) küsida samadel tingimustel 999 eurot ja sellest oleks enam kui küll. Selle summa eest saaks maasturiga näiteks Las Vegasest Moabi ja tagasi ning iga päev Moabist ükskõik millise rattaraja algusse ja tagasi; saaks Moabis ööbimise pehme voodiga matkamajas, mitte mingis hiidtelgis kuskil looduses, kus pole õiget pesemisvõimalustki; ja saaks igati kompetentse giidi (räägin endast), kes tunneb nii sealset kanti, nii sealseid maasturiteid kui rattaradu (lisaks olemas kõik vajalikud kaardid ja raamatud). Hüva, söögi-joogi eest tuleks ise maksta, aga see on Ameerikas nii odav, et neli aastat tagasi kulus meil ühe inimese peale vaevalt kümme eurot päevas.

Kuidas selline pakkumine tunduks? Kas oleks konkurentsivõimeline?

Või mõtlete jätkuvalt ikka lumele ja suusatamisele?
******
Jaanus Laidvee heading into Bell Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (nr 106), Ivar Pilv (nr 146) ja Kalle Kiiranen (nr 113) Viru maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Priit Pullerits lähenemas Viru maratoni finišile. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Priit Pullerits sõitmas Bartlett Washi liivakiviväljadel. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Surmaorg vanade booraksikaevanduste lähedal, keskel rendiauto Jeep Commander. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 5: Rendimaastur GMC Terrain suundumas Bartlett Washi poole. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Slickrock Bike Trail Moabi külje alla, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee

Neljapäev, jaanuar 28, 2016

Pullerits: Kellelt saab Eestis parimat suusanõu?

Peep Pahv on kuidagi asjaga seotud. Aga kuidas, seda täpselt enam ei mäleta. Igatahes rääkisime temaga juba mitu nädalat tagasi, et peaks tegema Postimehesse mingi loo harrastajate suusarühmadest, sest neid on tekkinud nii palju. Selget fookust sel ideel algul ei olnud ja seetõttu jäi see pooltoorena ka vedelema. Täpsemalt: ma ei võtnud sellest väga innukalt kinni. Liiati, ega tükk aega talve ka paistnud.

Siis tuli lumi maha ja asi läks konkreetsemaks. Tekkis mõte, et peaks kaardistama ära kõik Eestis tegutsevad harrastajate grupid. Samas sain aru, et ega selgi mõttel ole erilist teravust. Ja siis, ilmselt asja taas juba mitmendat korda sporditoimetuse juhi Pahviga arutades – «Tee ära, enne kui talv ära läheb,» mäletan teda utsitavat –, tekkis idee, et peaks koostama harrastussuusatajate treenerite edetabeli. Panema nad pingeritta. Aga kuidas, mille alusel – see oli täiesti lahtine.

Kõigepealt oli vaja kokku koguda üldse need nimed, kes tänavu harrastajaid regulaarselt treenivad. Eeltööga sain paberile ligi kaks tosinat treenerit. Mõned langesid järgneva töö käigus välja, sest selgus, et sel talvel neil harrastajate rühma pole või pole kunagi olnudki, samuti jäid välja need, kes oma sõpradele-tuttavatele-töökaaslastele vaid aeg-ajalt, ebaregulaarselt treeninguid läbi viivad. Viimaks jäi sõelale 19 nime.

Järgnevalt helistasin nad kõik läbi ning intervjueerisin neid. Intervjuu küllap huvitavaimas osas palusin neil hinnata teisi treenereid ning paigutada nad oskuste, teadmiste, kogemuste ja renomee alusel kolme gruppi: väga kõrgelt hinnatud ja kogenud treenerid (3 p), tublid treenerid (2 p), teistest vähem kogenud ja alustavad treenerid (1 p). Nende kohta, keda vastaja piisavalt ei tundnud, palusin jätta arvamuse ja hinnangu esitamata. Üldiselt, nagu selgus, on treenerid üksteise tegemistega väga hästi kursis. Tosin treenerit sai hinde vähemalt 17 kolleegilt. Kõige väiksem hindajate arv, 14, oli vaid ühel treeneril. Tagantpoolt järgmisena oli kolmel treeneril hindajaid 15. Seega võib öelda, et üldine hinnang kujunes piisavalt representatiivseks.

Seejärel arvutasin iga treeneri keskmise hinde. Selleks lõin kokku talle antud punktid ning jagasin need vastajate arvuga. Saadud keskmise hinde alusel moodustuski harrastussuusatajate treenerite pingerida.

Arvan, et see on parim ja veenvaim moodus niisuguse pingerea koostamiseks. Sellepärast, et hindajad on ikkagi oma ala asjatundjad. Näiteks U.S. News & World Report, mis reastab Ameerika ülikoole ja haiglaid, kasutab suures osas samasugust metoodikat: sealgi moodustab punktisummast, mille alusel need pingeritta pannakse, suure osa see hinne, mille annavad vastavalt ülikoolile või haiglale teiste ülikoolide ja haiglate juhid. Suusatreenerite pingerea koostamisel, olgu lisatud, võtsid treenerid hindamist tõsiselt ja põhjalikult, paljud arutlesid valjusti ja ka põhjendasid, kuigi ma seda ei palunud, kellele nad mispärast just üks, kaks või kolm punkti andsid.

Niisiis, siin on Eesti harrastussuusatajate pingerida, mis ilmus laupäevases Postimehes (seal on tabel palju põhjalikum, siin on vaid selle kokkuvõte; valige Postimehe küljel põhjaliku tabeli uurimiseks teine pilt; siinses tabelis esmalt koht ja siis keskmine hinne):

1. – 3,0 Jaanus Teppan, Sparta, Tallinn
2.-3. – 2,95 Vahur Teppan, Suusahullud, Tartu
2.-3. – 2,95 Riho Roosipõld, CFC, Tallinn, Pirita
4. – 2,89 Kalju Ojaste, Karupesa Team, Otepää
5. – 2,83 Asko Saarepuu, Võru suusaklubi
6. – 2,78 Jaak Teppan, Suusahullud, Tartu
7. – 2,75 Hille Saarepuu, Võru suusaklubi
8. – 2,74 Tanel Ojaste, Suusahullud, Tartu
9. – 2,71 Janek Vallimäe, Alutaguse suusaklubi
10.-11. – 2,61 Anti Saarepuu, Suusahullud, Tallinn, Pirita
10.-11. – 2,61 Kaili Ots (end Sirge), Tamsalu AO suusaklubi
12. – 2,41 Els-Brett Heinsoo, CFC, Tallinn, Pirita
13. – 2,19 Kadri Madissoo, Suusaklubi Jõulu, Pärnu
14. – 2,12 Anniki Inno, Jooksupartner, Tallinn
15. – 2,07 Andres Laur, Suusahullud, Tartu
16. – 2,0 Eiko Toom, Sparta, Tallinn
17. – 1,86 Karli Veelain, Suusahullud, Tallinn, Nõmme
18. – 1,81 Kristjan Külm, Tartu suusaklubi
19. – 1,8 Rahel Allas, Suusahullud, Tartu

Aga vaba maa ja arvamuste paljusus – igaühel on võimalik koostada ka oma pingerida. Siiski oleks toojuures hea teada, mis on pingerea koostamise aluseks.
***
Siin videoreportaaž Viru maratonist. Intervjuud minuga saab näha alates 1:08.45, kohe selle järel intervjuu Raio Piirojaga.
******
Jaanus Laidvee heading into Bell Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaanus Teppan (keskel) kümme aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel suusasprindis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan kaks aastat tagasi suusabussiga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kalju Ojaste 2013. aasta juunis tütre Triinuga Otepääl. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Teist aastat harrastajaid treeniv Anti Saarepuu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Teisipäev, jaanuar 26, 2016

Pullerits: Kas lõpuks selgub eluohtliku kukkumise kohta kogu tõde?

Täna hommikul veidi enne kella veerand kaheksat kirjutas üks mees eelmise sissekande kommentaaride osas: «Kukkumine oli su enda saamatus, seda oli näha.»

Väga hea! Hea on see, et kus tegijaid, seal nägijaid.

Halb on see, et ta tegelikult ei tea, millest ta räägib. Kui sulle sõidetakse küljelt sisse, lüüakse sind nii, et silmagi ei jõua pilgutada, vurrkannuna seljaga sõidu suunda, ja hoog on suur, siis lendad peaga vastu maad nõnda, et ei jõua käsigi ette panna. Ma võin seda lihtsalt tõestada. See, kes vastupidi väidab, tulgu suusarajale, sõidame kõrvuti kergelt laskuval rajal veidi üle 20 km/h ja ma löön tal suusad risti (löön tõukele mineva jala libisemist kandva jala taha nii, et tõukele minev jala suusk läheb sõidusuunaga risti ning põhjustab 180-kraadise keha pöörde) – eks siis vaatame, kui mittesaamatult see kukkumine tal välja tuleb.

Tegemist oli äärmiselt tõsise juhtumiga. Eile võttis minuga ühendust Klubi Tartu Maraton meditsiiniteenistuse üks liikmetest ning avaldas siirast ja tõsist muret ning seletas, et sedasorti kukkumised on kohutavalt ohtlikud ja salakavalad.

Kuna aga paljudes, nagu kommentaaridest näha, pulbitseb minu kukkumise üle Viru maratoni teisel kilomeetril õelus ja parastamine – see on väga ebameeldiv, ei varjagi –, siis ei jää muud üle, kui tuleb välja selgitada, kes võis olla selle kukkumise põhjustaja, et vähemasti ära kuulata ka tema versioon. Ja nagu eespool lugeda sai, kus tegijaid, seal nägijaid. Näidaku siis siin, mida nad nägid.

Omalt poolt saan kindla peale öelda seda, et naissuusatajad mind ei kukutanud. Kukutajaks oli mees. Teda tuleb otsida minust üksjagu eespool lõpetajate hulgast – ma ei sõitnud rajal pärast seda vist küll mitte kellestki mööda –, sest pärast kukkumist lasin tempo tükiks ajaks päris alla, et toibuda ja veenduda, kas olen edasi üldse sõidukõlblik. Olen kindel, et kukkumise tekitajat ei maksa otsida esisaja seast, sest ei ole sugugi tõenäoline, et ta jõudis finišisse enne Raio Piirojat (93. koht), Andres Paed (98. koht) ja Heidi Rajut (99. koht), kes võimalike süüdlaste hulka EI kuulu. Oletan, et ülitõenäoliselt tuleb teda otsida 100.-150. koha vahemikust, sest vähemalt esialgse tempo järgi sõitis ta sama kiiresti, kui enne kukkumist minu ees suusatanud Silver Eensaar (132. koht) ja vahetult enne kukkumist minust puhtalt möödunud Kaarel Toss (144. koht), kes samuti on süüst absoluutselt vabad.

Näis siis, mis päeva lõpuks selgub. Aga on üks kõnekas detail, mis aitaks mul otsa kätte juhatada. Silmanurgast jõudsin märgata vasakult mööduja kohta ühte olulist tõsiasja. Ta sõitis minust mitu sekundit kergelt tagapool, üritades kitsal metsavahelisel rajal mööda pressida. Siis ikka jõuad üht-teist tähele panna, eriti, kui värve näed. Sportfotost oleks siin kõvasti kasu. Fookus, nagu mainisin, langeb lõpetajaile kohtadel 100.-150.

Kui päeva peale aega saan, siis võin siin pakkuda elimination game'i ehk Sportfoto pilte sirvides öelda, kes fookusalustest kukkumise tekitaja kindlasti ei olnud. Alustan sellega, et kukkumise põhjustajad EI olnud seda sissekannet illustreerivatel piltidel nähtavad Taavi Vahar (nr 105; 136. koht) ja Ivar Pilv (nr 146; 127. koht). Muidugi on siin võimalik igal mehel ka ise piisavate argumentidega ennast fookuse alt vabastada, ei pea ootamata tingimata seda, mida mul on aega öelda.
******
A faint jeep road (on the left of the picture) at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Taavi Vahar (nr 105), Priit Pullerits (nr 106) ja Ivar Pilv (nr 146) Viru maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Priit Pullerits (nr 106) ja Ivar Pilv (nr 146) Viru maratonil. Foto autor: Riho Lüüs 

Laupäev, jaanuar 23, 2016

Pullerits: Millega šokeeris Viru maraton?

Viru maraton lõppes seekord väga vara. Sõidetud polnud pooltteist kilomeetritki, kui seal, kus rada suundub kergelt laskudes esimest korda metsa vahele, otsustas keegi minust vasakult mööda pressida. Kuid mitte ainult. Ta otsustas teha mulle kellysildarut. Igatahes ründas ta mind küljelt nii tugevasti, et pöördusin hetkega selg ees sõidusuunda. Aga mu (p)auguga Fischerid pole vigursuusad, mis ka tagurpidi normaalselt sõidaks, seda esiteks. Teiseks, ma pole selg ees sõitmist harjutanud. (Aga kes oleks?)

Edasine käis nii kiiresti, et järgmine, mida tajusin ja kuulsin, oli hele plaks kuklasse. Mitte mats. Vaid väga spetsiifiline, elus esimest korda kuuldud plaks. Lendasin kuklaga vastu kõvaks pressitud suusarada. Knock-down!

Sellised plaksud pähe ei ole enamasti head. Tartu maratoni avatud raja sõidul juhtus aastaid tagasi noore neiuga koguni niisugune lugu, et talle tuli kutsuda kiirabi, kui ta peaga vastu maad lendas. Need on ohtlikud ja tõsised juhtumid, millesse ei saa suhtuda kergelt.

Ega ma suhtunudki. Ajasin end jalule – aitäh kõigile, kes suutsid vältida mulle keset kitsast rada otsa sõitmast! – ning püüdsin vaagida ja aru saada, mis edasi teha. Hakkasin tasapisi liikuma. Niisugustest kukkumistest tuleb ju rahulikult, ettevaatlikult «välja tulla».

Ühest sain kohe aru. Võidusõit, pulss punases, tuleb lõppenuks kuulutada. Kuigi stardist sain hea positsiooni, otse mitmekordse rogaini maailmameistri, möödunud sügisel Brasiilias 715 km pikkusel seiklusspordi MMil mehetegusid teinud, PSJJ legendaarse teatesuusameeskonna asutajaliikme, samuti Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud Silver Eensaare selja taga. Nüüd tuli Eensaar ära unustada. Ja kõik teised ka. Nüüd tuli hoolitseda iseenda eest. Ja teiste mured jätta teistele.

Edasisest, tuleb tunnistada, ei ole mul just palju mälestusi. Pärast esimest toitlustuspunkti tuli korraks kirgastusaeg, kui püüdsime koos Madis Mooriga (nr 138) 100-150 meetrit eespool sõitvat «rongi» kätte saada. Aga ei saanud. Kolme kilomeetri järel nägin, et ainus, mille saavutasime, oli see, et ka meie taga sõitjad hakkasid kiiremini liigutama ning said vahepeal kärisema hakanud vahe tasa tehtud. Siis mõistsin, et SiS geeli tarbimisest saadud energialaks võib osutuda kõva peaplaksu arvestades kontraproduktiivseks ning lükkasin käigu välja.

Edasi kulgesin mõõdukas tempos. Nii, et paha ei hakkaks. Võidu sõidetud ju aastaid juba küll, nüüd oleks mõnikord aeg ka järele proovida – eriti, kui valus võmm kuklasse selleks nagunii sundis –, mis tunne on maratoni sõita nii, et ennast ei piitsuta. Õnneks lõi kampa ka Indrek «Alati kohal» Pak, kellega leppisime teise ringi alates kokku, et läheme rahulikus tempos, rapsima ega pressima ei hakka.

Järgnevast mäletan üksikuid katkeid, kuidas keegi tuli tagant ja küsis meilt imestades, et mehed, mis matkate siin. Pärast seda ei tule jälle suurt midagi meelde, kuni jõudsime raja kõige pikema tõusu alla. Selle eel andis üks jootja TPs kokat – aitäh talle! Pika tõusu eel uuendasime igaks juhuks kokkulepet, et võtame seda samuti rahulikult; nii et ikka normaalse näoga finišisse jõuaks, lisas Pak. Tal olid mingi Venemaalt pärit imemäärdega suusad, iga kord libises ta laskumistel minust mängeldes mööda, aga siis ootas jälle ilusasti järele ning haakis mu sappa.

Enne finišit mäletan, et lõpusirge alguses seisis võistluse tehniline delegaat Arne Tilk, kellele viisakalt tere ütlesin. Pärast protokollist vaatasin, et tulime Pakiga peaaegu kõrvuti, tema kaks kümnendikku enne mind. Siinkohal võib ju rääkida, et pärast lõpetamist oli tunne hea... aga miks ta ei pidanuks hea olema, kui oled pärast knock-downi rahulikus tempos sõitnud, et enda niigi habrast olukorda mitte hullemaks teha?

Asjaolusid arvestades ei mängi 162. koht ajaga 2:23.31,3 mingit rolli. Oluline oli hakata kiiresti tegutsema tervise ja heaolu nimel. Helistasin dr Leho Ripsile, kel on suured kogemused minu traumade ravis, ja andsin ülevaate, mis juhtus. Ta kuulas mind teisel pool toru tõsiselt ja tähelepanelikult ning ütles, et...
******
Priit Pullerits heading into Bell Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mulluse Viru maratoni esimesed meetrid. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Fotojaht mulluse Viru maratoni stardisirgel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Võistlejad mullu Viru maratoni parklas. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Medõed mullusel Viru maratonil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, jaanuar 22, 2016

Pullerits: Mis üllatused varitsevad Viru maratonil?

Kas teate, miks teil tuleb homme, laupäeval Viru maratonil mõnda lõiku kaks korda sõita? Arvate, et igal pool lund ei jätku või et korraldajad ei tahtnud ühte liiga pikka ringi ette valmistada?

Valesti arvate. Põhjus on ühes maaomanikus, kes ei soovi, et maratonirada üle tema põllumaa läheks. Ja ma saan temast täiesti aru ning olen igati tema poolt (kuigi ma isegi ei tea, kes see maaomanik on). Mitte niivõrd seepärast, et eraomand peab olema puutumatu – kuigi ka see on väga tähtis põhimõte –, vaid ennekõike seepärast, et ta on sinna külinud talikultuuri, nimelt talirapsi, ning tal on igati õigustatud nõuda, et raske rajatraktor sellest üle ei sõida. Seal põllumaal kasvab tema sissetulek ja meil kellelgi pole mingit põhjendatud õigust kritiseerida tema otsust suusatajaid oma maale mitte lubada.

Aga põhiküsimus on ikkagi selles, millises seisukorras on nood rajad, mis Viru maratoniks ette antakse.

«Meil on lund küll,» teatas mulle maratoni peakorraldaja Evi Torm juba üleeile. «Arvan, et saame teha raja hindele neli pluss.» Kui palusin selgitust, mida see hinne ikkagi tähendab, vastas ta, et rada tuleb lumekatte poolest parem kui mullu või tunamullu. Ja siis, nagu mäletame, ei olnud rada kohati just suurem asi, ehkki viletsat talve arvestades ei saanud ka väga palju kurta.

«Metsa vahel on täitsa okei,» kommenteeris Torm lumekatet. Aga seal, kus rada suundub üle kruusaste külateede, soovitas ta silmad lahti hoida, et üksikute võimelike kivikestega suuskade põhja ei kahjustaks. Ta lisas, et optimistina julgeb ta pakkuda, et maratonile võib tulla siiski hea suusapaariga.

Torm prognoosis, et kuna selle nädala keskel temperatuur tõusis ning nädala teises pooles langes, tuleb rada võrdlemisi kõva.

Kui uurisin Viru maratoni kurikuulsate tõusude kohta, sain kuulda, et finišitõusu ei pea kaks korda võtma. Spetsialistidele edastan Tormi sõnad: «Mägede osas on see tõus sees, kus seitsme ja poolene läheb kümnesega kokku.» Palun, aidake lahti mõtestada! Ja veel: «Enne Võlumäe otsa keerab rada vasakule.» Palun seda ka täpsemalt seletada! Ja siis veel: «Esimesel ringil ei tule pikka tõusu sisse. Teisel ringil on lõputõus sees.»

Ahh, mis seal lõppude lõpuks vahet, eks rajal näe, mis ees ootab.

Endast nii palju, et tulemust tegema ei tule (kordan: tulemust tegema ei tule), sest täna, reedel on kulunud juba varahommikust üüratu energia Eesti harrastussuusatajate treenerite pingerea koostamisele (ja praegu on kell peaaegu pool kaheksa õhtul!). See on nõudnud meeletut reporteritööd, tohutut andmete kogumist ja lõputult asjatundjate usutlemist. Seda tulemust saate näha homse, laupäevase Postimehe spordirubriigis. Vaat seal on minu Viru maratoni tulemus. Ja see on palju kõnekam tulemus kui see, mille ma homme, laupäeval välja sõidan – või ei sõida. Seekord tuleb maratoni võtta kergelt ja mõnuga
******
The back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. Leia pildilt maja! (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Lumekate Mõedakul eelmise aasta veebruaris talikrossi ajal. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Lumekate Mõedakul eelmisel nädalavahetusel talikrossi ajal. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja, Virumaa Teataja / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 21, 2016

Pullerits: Kuidas ma Viru maratoniks vormi lihvisin?

Kolmapäeva õhtul kell pool kaheksa kummardusin korraks Tähtvere spordipargi õhtuses pimeduses ning asetasin oma (p)auguga über-Fischerid lumele. Kui end taas sirgu ajasin, nägin, et keegi vaatab mulle terava pilguga otsa. 0,78 sekundit olin jahmunud. Või segaduses.

Tost stoilisest, nõudlikust pilgust võis välja lugeda sõnatu küsimuse, mis kinnitas, et ta oli mind juba kaugelt märganud ja ära tundnud: «You think I'm fucking stupid? I know it was you.»

Siis tundsin ta ära. Tal olid kollased uisu-Fischerid all, vanem mudel kui minu oma.

«You're here for a reason. You believe that, right?» küsis ta endiselt sõnatu pilk.

«I'm here for a reason,» vastasin talle mõttes.

Jah, ta oli valmis aitama. Aga ta ei kavatsenud minu järel pikalt oodata. Nagu Venemaa sprindituus Nikita Krjukov aasta tagasi Tehvandil, keeras temagi pikema jututa rajale – mu enda mure, kuidas talle järele jõuan, kui üldse.

See, mida ta kehakeel ja tegevus väljendasid, oli küsimus: «Now are you a rusher, or are you a dragger or are you gonna be on my fucking time?»

«I'll be on your time,» andsin oma liigutustega märku. Ja haakisin talle ruttu sappa.

680 meetri või miski sellise järel lasi ta selja sirgu ja tõmbas raja kõrvale.

«Is that all you have you worthless Hymie fuck?» oli küsimus, mida pelgasin.

Ta andis märku, et läheksin nüüd ise ette.

Sõitsin ees 220 meetrit või umbes nii. Siis tõmbas ta minu kõrvale. Olin valmis, et kuulen: «Were you rushing or were you dragging? If you deliberately sabotage my [run], I will fuck you like a pig.» Ja kui seda kuulen, olin valmis, et sellele järgneb hinnang: «You are a worthless, friendless, faggot-lipped little piece of shit.» Või veel hullem – oh õudust, kui seda kuulevad ka kümned need, kes samal ajal samuti rajal viibisid –, et äkki kuulen: «And here comes mister gay pride of the Upper West Side himself. Unfortunately, this is not a Bette Midler concert, we will not be serving Cosmopolitans and Baked Alaska, so just [ski] faster than you give fucking hand jobs, will you please?»

Hingepõhjas oli vaid õhkõrn lootus, et võib-olla pääsen algatuseks siiski kergemalt, näiteks sellega: «Either you're deliberately out of tune and sabotaging my [run], or you don't know you're out of tune, and that's even worse.»

Selleks, et õpetus kohale jõuaks – ja selleks, et tulemus tuleks –, tuleb sageli käituda nagu orkestrijuht Terence Fletcher kolmapäeva õhtul ETV2-s näidatud filmis «Whiplash». (Kõik siin esitatud ingliskeelsed tsitaadid pärinevad nimetatud filmist.) Tolle filmi põhisõnum on kokku võetud linateose viimase kolmandiku algul, kui Fletcher lausub oma õpilasele, kellele ta on pannud suured lootused: «There are no two words in the English language more harmful than «good job».»

Te olete ka ju kuulnud küllaga neid positiivseid, ent tegelikult keskpärasust kultiveerivaid innustusi, et «Tubli!» ja «Hästi!»?

Neist innustustest hoolimata ma, erinevalt paljuist, vähemalt tean oma puudujääke. Ja nende kõrvaldamise kallal ma kolmapäeva õhtul töötasingi. Minu õpetaja oli Margus Ader, endine Eesti laskesuusakoondislane, anti-Fletcher. Oi, ta sõitis ilusasti! Eriti mogrenit. Mul oli raskusi tempos püsimisega. Olnuks ta Fletcher, pidanuks ta mulle käratama:

«Any fucking moron can wave his arms and keep people in tempo. I was there to push people beyond what's expected of them. I believe that is... an absolute necessity.»

Kes tõukaks mind, teid, meid üle tavapäraste ootuste piiri?

Jah, ma sain kolmapäeva õhtul palju targemaks ja kogenumaks. Me töötasime käte asendi ja õige kätetöö kallal. Me töötasime keha raskuse tõhusama ülekandmise ning jalgade ja käte töö sünkroniseerimise kallal. Aga kas Ader ütles mu stiili kohta: «Do you know you look like a fucking leprechaun?» Kas ta küsis, kui käte või jalgade tõuge suuremal kiirusel liiga lühikeseks ja rapsivaks jäi, kui neid liigutusi piisavalt lõpule ei viinud: «That is not your boyfriend's dick, so don't come too early.» Kas ta ütles mulle trenni lõpuks: «Get the fuck off my sight before I'll demolish you!»

Kas keegi teie treeneritest on ajanud teid piirini, lausa pisarateni, kus ta võiks teile võidukalt teatada: «You are a worthless pansy-ass who is now weeping and slobbering all over my [ski]set like a nine year old girl!»

Ei ole? Siis ärge imestage, kui sõidate Viru maratonil taas keskpäraselt nagu seni ja alati.
******
A faint jeep road at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Norra treener annab karjudes Ingvild Flugstad Oestbergile Tour de Skil hoogu juurde. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Treener Sotši olümpial raja ääres karjumas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Vene treener ergutamas Sotši olümpial laskesuusataja Jevgani Garanitševi. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Vene treener ergutamas 2012. aastal laskesuusatamise MM-võistlustel Olga Zaitsevat. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix 

Teisipäev, jaanuar 19, 2016

Pullerits: Mida vastab suusaasjatundja rumalaile plõksijaile?

TÄIENDATUD LÕPUS KRIITIKAGA.
Mõned asjatundmatud anonüümikud on jälle suud pruukinud. Et minu uisutehnika polevat suurem asi (vt eelmise sissekande kommentaarium). Unfortunately, they couldn’t be further from the truth.

Arutasime mu uisutehnikat Margus Aderiga, endise Eesti laskesuusakoondislasega, kes 19 aastat tagasi võitis juunioride MMil 7. koha ja tuli EMil pronksile ning sai mullu talvel kinnisvara- ja mitteanonüümse (sic!) spordivõistluste kommenteerimistöö kõrvalt Tartu maratonil 3:15.07ga 89. koha. (Vaevalt ta selleks harjutas...) Seega, igati kõva sõidumees - eriti võrreldes suupruukijatega -, ja mõistagi asjatundja, sest ega asjatundmatuid suupruukijaid võistlusi, eriti telesse, kommenteerima lastaks.

Ja tal oli öelda vaat mida.

Ader ütles, et Eesti harrastussuusataja kohta on minu uisutehnika – ja siin tsiteerin teda sõna-sõnalt, seepärast kasutangi jutumärke; ühtlasi on see kinnitus, et olen tema sõnu edastanud ülitäpselt – «väga hea» ja «kõrgtase». Ta ütles, et talle «väga meeldib» see, kuidas ma uisku sõidan, sest mu liigutustes on «loogika, kergus ja lõtvus». Ta avaldas heameelt, et vähemalt keegi – pidades silmas mind – Eesti harrastajatest on viimastel aastatel selgelt arenenud. Asjatundjana ütles Ader, et mu uisutehnika meenutab Ole Einar Björndaleni sõidustiili (sellele järgnes veidi pikem üksikasjaline põhjendus, kuid neist finessidest teid siinkohal säästan). Björndalen on võitnud taliolümpial kõige rohkem medaleid, kolmteist. Neist kaheksa on kuldsed.

Eeltoodud hinnangu andis Ader minu wassbergi sõiduviisile. Huvitav, mida ütleks ta siis, kui kommenteeriks minu mogreni sõiduviisi, mida ta ise, erinevalt wassbergist, mille olen omandanud omal käel, mulle paar hooaega tagasi õpetas? Usun, et seal oleks pilt veelgi parem.

Mis siis teistel uisutehnikas puudu jääb? Esiteks see, et sõidetakse sirgete jalgadega. Teiseks see, et tõuget ei sooritata lõpuni, vaid lõpetatakse loiult. Seda, et keegi reied ka tööle paneks, on juba väga palju tahta. Edasi: käed vajuvad küünarnukkidest läbi. Tõuke algfaas on pehme, pigem keppidele toetav, kui keppe raksakaga lumme lööv. Lõpufaasis on sirutus tarbetult pikk - see vehkimine, mis toimub puusadest tagapool, ei anna enam midagi juurde. Nüüd kehast. See on püsti nagu telefonipost. Puudub agressiivne hoiak ettepoole, mis, muide, algab juba pea asendist - kui ikka kullipilguga eesootavat distantsi ei ründa (vaadake ülal paremal, sissekande teisel pildil Nikita Krjukovi kehaasendit!), siis jääb kogu keha loiuks. Kui aga keha on loid, ei tule sealt ka võimsust välja. Kui paljud teevad enne kätelööki kehast korraliku sirutuse, ajavad keha strammi (vaadake selle lõigu juures olevat Krjukovi pilti!), et siis kehasse pingestatud energia just kehaga, mitte isegi niivõrd kätega lumme suunata?

Ja kõige krooniks: häälestus on vajalik, õige häälestus, ja sealt edasi enesedistsipliin, vaimne kontsentratsioon - need moodustavad vundamendi. Kui need pole paigas, ärge parem rajale tulgegi. Jääge koju.
******
A faint jeep road at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits (sinises dressis) võtmas mullu jaanuaris Tehvandi staadionil tõusu Venemaa koondislase Nikita Krjukovi tuules. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Venemaa koondislane Nikita Krjukov näitamas mullu talvel Otepääl Priit Pulleritsule, kuidas tuleb laskumisele minnes hoogu koguda. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 18, 2016

Pullerits: Kes paneb valesti ja kes paneb üle?

TÄIENDATUD LÕPUS ESMASPÄEVASE TREENINGUGA.
«Võimas, Priit!» kuulsin raja äärest ergutust. «Võimas!»

See, nagu häälest ära tundsin – ja nagu kiire pilguheit vasakule kinnitas –, oli Margus Ader (vasakpoolsel fotol vasakul), endine Eesti laskesuusakoondise liige, mees, kes on minu ühe juhendajana kirjas isegi Eesti spordi biograafilises leksikonis. (Kui paljude kohta teist on ESBL-is artikkel?) Niisiis, ta teab, millest räägib ja mis ta hinnangud maksavad.

«On või?» küsisin igaks juhuks. Või jutu jätkuks, sest mis sa paremat ikka kosta oskad, kui auguga Fischeritel mööda tuhised.

«On! On,» vastas Ader.

Mõne aja pärast tuli ta ise ka rajale, liikus jõuliste, teravate paaristõugetega. Jõudsin talle järele. Vahetasime kahesaja meetri vältel mõned mõtted ja sõnad. Siis läksin oma teed. Rohkem teda ei näinud. Kahjuks. Sest palusin, et ta asjatundja kõrvalpilguga mu tehnilisi finesse kohendaks. Või peenhäälestaks, nagu nüüd oleks vist moodne öelda.

Too, mida Ader kommenteeris, oli laupäeval mu viies suusasõit sel talvel. Tegin esmalt veidi rohkem kui pool tundi Tähtvere spordipargi ovaalil sooja, siis siirdusin sprindiringile, et harjutada tõusude võtmist ja kurvide läbimist. Kokku suusatasin tol päeval mõõdukas tempos 1:35.30ga 23,2 km (keskmine kiirus 14,6 km/h). Jah, ilmselt mugavustsoonis, aga eesmärk oli lihtsalt suusatamisaega ja suuskadel viibimise kogemust koguda, mistõttu jälgisin ennekõike tehnikat.

Pühapäeval oli kavas oluline muudatus. Esiteks plaanisin teha vähemalt kahetunnise trenni ning teiseks siirdusin sel talvel esimest korda klassikasuuskadele. Ei hakanud kohe paaristõukeid raiuma – ega traumeeritud vasak õlg seda lubakski –, vaid panustasin sellele, et saada esmalt kätte õige tunnetus ja vajalikud liigutused. Seetõttu sõitsingi laugel ovaalil valdavalt kas ühesammuliste paaristõugetega või vahelduvtõugetega. Et õppida korralikult suuski libistama ning korrektselt tõukama. Teate ju isegi – et tõuge ei läheks mitte taha, vaid enda alla, mis omakorda nõuab õige kehaasendi jälgimist.

Treeningu põhiosa moodustasid siiski kuraditosin ringi sprindirajal. Algul sain suusad tõusudel kenasti pidama, kuid alates teisest tunnist läks tasapisi raskemaks. Pidev tõusude võtmine (ühel 1,3 km pikkusel ringil on kuus väikest tõusu) nõudis peaaegu lakkamatut kogu keha mobiliseerimist, ent see kulutab ju energiat. Mis seal salata: viimastel ringidel võtsin kolme järsemat tõusu juba rajast väljas.

Ühtekokku suusatasin pühapäeval 2:03.40ga 26,8 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks veidi rohkem kui 13 km/h. Tunnistan, et viimane pooltund läks raskeks. (Aga oleks te näinud jalgrattur Andres Kulbini nägu, kes suusatas ainult poolteist tundi ja minust veelgi aeglasemas tempos, ehkki uisutehnikas.) Eks raskeks minekut soodustas seegi, et mul polnud kaasas süüa ega juua. (Joomine on nõrkadele, kas pole? Ka vedelikupuuduses sõitmisega tuleb organismi treenida, on ju?) Esmaspäeva hommikul tundsin, et reielihaste ülemised piirkonnad on klassikatehnika viljelemisest kergelt valusad, mida oligi tegelikult oodata.

Eelmisel nädalal suusatasin neljal päeval kokku 88,9 km, aega kulus selleks 6:12.40. Koos üle-eelmisel nädalavahetusel sõidetuga on nüüd sel talvel kuue korraga suusakilomeetreid kogunenud 137,5. Aga üle ei tohi pingutada. Kõik targad mehed on rõhutanud, et otsustav ei ole see, kes jõuab rohkem trenni teha, vaid hoopis see, kes oskab targemini puhata. Seni olen trennipäeva järel võtnud alati puhkepäeva, v.a nädalavahetused, kui olen väljas käinud nii laupäeval kui pühapäeval.

Aga teie ärge mind kuulake, nagu te kunagi ei ole kuulanud. Tehke ikka risti vastupidi. Te treenige ikka nii palju, kui vähegi jaksate. Kõige kõvemad mehed on siiski ju need, kes jõuavad nädalas vähemalt kuus, aga veel parem, kui seitse korda suusatada. Nii et vähemalt kümme, aga veelgi parem, kui tosin treeningutundi kokku saab. Andke minna! Sest Viru maraton on juba laupäeval. Suur, kõiki erutav küsimus on nüüd muidugi selles, kas minu nimi ka sinna stardinimekirja ilmub.
***
Esmaspäeval, pühapäevase klassikatrenni järelmõjud kehas selgelt tunda, läksin kergelt suuskadel liikuma. Sõitsin algatuseks ovaalil kümme ringi ehk 8,5 km 37.25ga. Siis mõtlesin, et peaks organismi ikka turgutama ka, niisama lonkimisest pole kasu. Siirdusin sprindiringile. Võtsin seal kõiki tõuse umbes 90-protsendilise jõu ja tempoga: panin jalad, käed ja kere tööle, võtsin üles rühkides kasutusse ka kerged hüpped. Kui tõusu otsa sain, lükkasin sealt end innuga alla, keha korralikult sirutades ja kerega hoogu keppidele üle kandes. Tõusude vahel laugetel osadel sõitsin rahulikult, taastumiseks, Niiviisi neli ringi. Lõpuks veel ovaalil neli ringi lõdvestuseks. Kokku 1:14 ja 17,2 km.
******
A faint road at the back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Margus Ader 2008. aastal laskesuusatamise MM-võistlustel Rootsis Östersundis. Paremal Eveli Saue. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tartu Tähtvere spordipargi suusaradade kaart. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits aasta tagasi Otepääl Tehvandi suusaradadel vabatehnika tempovarianti sõitmas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Venemaa tippsuusasprinter Nikita Krjukov mullu treeningul Otepää sprindirajal laskumas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Klassikatehnika paaristõugetega sõiduviis Triin Ojaste esituses. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

Reede, jaanuar 15, 2016

Pullerits: Kuidas ma suusatamise peale vihastasin? Ja mis siis sai?

Eile õhtul suusatama minnes nägin hirmrõõmsat Indrek Kelku ning pärast trenni lõppu lõbusalt kriitilist Vahur Teppanit. Kummast te enne kuulda tahate?

Teie tahtmine ei maksa siin tegelikult midagi. Mina otsustan.

Esmalt Kelgust, Klubi Tartu Maraton pealikust, Tartu maratoni sisulisest peakorraldajast. Aga Tartu maraton ei olnud mingi teema. Kelk ei varjanud heameelt, et tabas mind suusatrenni suundumast - ta oletas, et tabas mind patuteolt, arvestades minu hiljutist jõulist panustamist sellele, et tali jääb taevasse - ning tahtis sellest kohe piltigi teha. Aga selgus, et telefonis polnud selleks enam ruumi. Vaat kus lops! Nüüd polegi tal tõendit, et suusatamas käin, ja Eesti rahval ka, sest Kelk avaldas lootust, et saanuks pildi ju Delfile maha müüa. Nüüd jäid Delfi suusajanused lugejad pika ninaga.

Kui õhtupimedas sai kella üheksaks 17 km sõidetud – kümme ringi ovaalil ja seitse sprindirajal –, astusin läbi Suusavendade staabist, kus Teppan (vasakpoolsel fotol paremal) oma päevale joont alla tõmbas. (Hoiatus: järgnev ei ole konkurentidele just hea uudis!) Ta ütles, et nägi mind teisipäeval, kui trenni läbi viis, sõitmas – jah, too oli mul selle talve kolmas suusasõit – ning kiitis, et tehnika ja minek olid täitsa hea ja ilus.

Tundsin öeldust juba heameelt, vaat et uhkustki, kui Teppan otsustas, et vaja pidamist alla tõmmata. Siis ta mainiski, et puusad on mul endiselt liiga kinni ehk passiivsed (tean-tean, see juba lapsest saadik nii, ega seda vanuigi paranda) ning kui ta oleks maadluskohtunik, paneks ta mu passiivsuse eest parterisse. Ent lohutas siis (hoiatus: tallinlased, võite saada litaka!) sõidustiili osas: «Tartumaa keskmist veel välja ei anna, aga Harjumaa keskmise annab igal juhul.»

Teispäevane trenn, tunnistan, algas suusatamise peale vihastades. Teate, mis on tüütu? See, et enne, kui saad üldse sõitma hakata, tuleb nii palju valmistuda ja pusida: igasugused riided selga, siis varustus näppu, siis sammuda lauluväljakule, osade riiete eemaldamine ja jalanõude vahetus, ja alles seejärel rajale minek (seda juhul, kui suusad on lastud enne ette valmistada). Võrreldes rattasõidu või jooksmisega on see kokku niivõrd aegasööv protseduuride rida, et kui lõpuks asja juurde saad asuda, on vaat et pool tundi kulunud. Kusjuures ma elan suusaradadele veel väga lähedal, kõigest kilomeeter kõndimist.

Aga kui viha on sees, tuleb see rajal välja lasta. Hästi rumal on pingeid endasse koguda. Seetõttu panin sel talvel esimest korda oma auguga püss-Fischerid alla ning minek oli võrreldes Atomicega, kui pruukida klišeed, nagu öö ja päev. Läbisin ovaalil 850-meetriseid ringe mõnusas-mänglevas tempos 3.10-3.15ga.

Endine koolivend Aivar Veri, kõva rattur ja triatleet, kes samuti Tähtvere spordipargis tiirutas, hüüdis kõrvalt, et mulle on terve rong järele haakinud.

«No ju siis on tempo vilets, kui järel püsivad!» hõikasin vastu.

Mõne aja pärast sattus Veri taas mulle lähedusse ning täheldas: «Vaatan, et kõik teised on maha jäänud.»

«Ei,» hüüdsin vastu, «üks läks mööda!»

Tõsi. See juhtus siis, kui rahvamassis ühele naissuusatajale tagant sisse sõitsin. No ei olnud kusagile mujale ruumi minna. Õnneks vastu kõrvu ei saanud.

Kokku läbisin tol korral 1:23.10ga 21,6 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks 15,7 km/h. Seepärast võtsingi eile rahulikumalt: 17,3 km 1:12.20ga, keskmine kiirus 14,3 km/h.

Näis, kui kaugele nii jõuab, kui rahulikult sõita. Mis te arvate?
******
The back side of the eastern edge of San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 3-5: Suusatajad neljapäeval Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan (paremal) Jõulumäel. Foto autor: Mailiis Ollino, Pärnu Postimees / Scanpix

Teisipäev, jaanuar 12, 2016

Pullerits: Esimesed suusatrennid tehtud, suured küsimused püsti!

Veel eelmise nädala reedel jäin Anti Saarepuust (fotol paremal), Torino taliolümpia kaheksandast ja Libereci MMi (2009) seitsmendast suusasprinterist pikalt maha. (Jah, olid ajad, kui Eesti suusasprinterid küündisid koguni esikümnesse, ja mitte ammu...) Saarepuu oli seks ajaks sel talvel suusatanud korra, mina mitte kordagi. Aga see ei pidanud niimoodi jääma.

Seepärast Vahur Teppani, Alaskal elanud-õppinud-treeninud veel ühe endise suusasprinteri, USA sprindimeistrivõistluste omaaegse kolmanda mehe juures kokku saimegi.

Ma ei tea, mis tõi Saarepuu Teppani juurde – iga asja ei pea ka uurima ja teadma –, aga sellest võin küll rääkida, mis minul tema juurde asja oli. Nimelt, midagi polnud parata: maha sadanud lumi oli teinud rattasõidu ohtlikuks ja käre külm ebatervislikuks, mistõttu tuli kodus nurgast vanad trenni-Atomicud välja võtta.

Teppan (fotol paremal) lasi nende põhjadest sõrmega üle ja küsis – rohkem vestluse arendamiseks, mitte tõsimeelse küsimusena, sest kõik pidi olema talle niigi selge –, et mu suusad on vist nii, nagu nad kevadel viimasest sõidust jäid, lihtsalt seisma jäänud. Nii see oli. Vesise mulluse lume hallikas õhkõrn jäänuktolmukiht kogunes Teppani sõrmede alla. Ütlesin, et ega minu puhul vahet ole, sest ega minu vanuses nagunii enam tipptulemusi sõida. Teppan avaldas vastupidist: et kui tema vanemaks jääks, siis panustaks küll rohkem pigem tehnikale. Kah õige, nentisin, kui järele mõtlesin. (Uudishimulikke ennetades: ei, Teppan ei määrinud mu suuski tasuta. Küsis neli eurot, ma andsin viis. Miks, imestate. Sellepärast, nagu ma ka Teppanile seletasin, et sedasi tunneb ta mu suuskadega suuremat vastutusekoormat.)

Aga reede õhtul ma veel rajale ei jõudnud. Reede õhtul, mäletan kunagise Postimehe kolleegi Andrus Nilgi täheldatut, peaks tööinimene nädalast puhkama ja lõdvalt võtma, et siis nädalavahetusel korralikus treeninguvalmiduses olla.

Esimene tunne laupäeva pärastlõunal Tartu Supilinna spordipargi (fotol vasakul) 850-meetrisel minunimelisel ovaalil oli, et suusatamine on täitsa meelest läinud. Tasakaal mitte null, vaid miinus üks. Ja mis kõige hullem: uisklejad olid hommikupoolikul külmast krudiseva lumekatte kivikõvaks nühkinud, mistõttu mu sooja ilma Atomicud ei kantinud absoluutselt. Klišeega väljendades: olin nagu lehm libedal jääl. Aga ju see oli osalt ka loomulik seisund, sest Teppan küsis mult pärastpoole, kas suusk väga ujus. Kui sain teada, mis see tähendab, siis vastasin, et jah. Ta märkis, et arvestades ilmastiku- ja lumeolusid oli see üpris ootuspärane.

Mul kulus ovaalil viis-kuus ringi, et mingisugunegi tunnetus kätte saada. Samal ajal vaatasin, kuidas Teet Jagomägi (loodan, et ei eksi, sest kõik suusatajad olid vägagi sissepakitud ning nende raudkindel tuvastamine raskendatud) ilusasti liueldes minust mängleva kergusega mööda libises. Nojah, mul esimene kord, püüdsin end lohutada, et lippu mitte liiga alla lasta.

Kokku sõitsin ovaalil (fotol paremal paistmas taamal) 26 ringi ehk 1:40.25ga veidi üle 22 km. Keskmine kiirus tuli pisut rohkem kui 13 km/h. Esimese korra kohta pole vast pahagi? Omast arust liikusin rahulikult, lasin kiirematel häirimatult «lennata», sest hooaja esimeses suusatrennis peaks ju eeskätt pühenduma tehnika meeldetuletamisele ning lihaskonna uutviisi liigutustega harjutamisele. Sellegipoolest tundsin, kuidas põlved muutusid pärast trenni lõpetamist hirmus valusaks. Ent see oli külmast, mitte et neid väänanud oleksin. Valu taandus, kui koju jõudsin.

Pühapäeval läksin juba keskpäeval ovaalile, et ehk ei ole selleks ajaks rada sama kantimatuks lihvitud nagu eelmisel päeval. Algul oligi minek veidi parem: kui laupäeval sõitsin ringe mõned sekundid alla nelja minuti, siis pühapäeval möödusid esimesed ringi 3.40-3.45ga. Kümme ringi ehk 8,5 km läbisin 37.30ga, rohkem kui minuti kiiremini võrreldes eelmise päevaga. Seejärel keerasin 1,3 km pikkusele sprindirajale, kus hoidsin samuti rahulikku tempot, läbides seda kuus korda, iga ring veidi alla kuue minuti. Näiteks mees, kes oli tulnud sprindiringile fatbike’iga, tuhises minust nagu postist mööda.

Pühapäeva lõpetuseks tegin veel tosin ringi ovaalil. Ja kohtasin mitmeid mehi. Eestimaa paremaid füsioterapeute Margus Mustimets, kes mind korduvalt kehalistest hädadest üle ja välja aidanud, lihvis klassikatehnikat, joogivöö puusadel. Endine koolivend Aivar Veri imestas, et Eestis küsitakse sel aastal triatloni meistrivõistlustel osalemise eest 250 eurot. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ta kinnitas, et jah, 250 eurot. Siis tuli tagant hoogsal ja kergel sammul Kristjan Oolo (vasakpoolsel fotol vasakul), kellel Andrus Veerpalu üritas aastaid tagasi Tehvandil Eesti suusasprindimeistrivõistlustel suusakeppi katki astuda (ebaõnnestunult) ja kes ratturina alistas paar aastat tagasi isegi Briti sprindiässa Mark Cavendishi, kelle kontol on koguni 26 etapivõitu Tour de France’il, ning küsis, et mida ma jalutan. Vastasin, et olen vist suusaoskused minetanud. Ja siis tuli spordibioloogia dotsent, kõva rulluisutaja Jarek Mäestu, Eesti dopinguvastase distsiplinaarkolleegiumi uus liige, kes möödudes naeratas ja mainis, et see ala, suusatamine, peaks ju mulle sobima – ilmselt imestas temagi mu aeglase kiiruse üle. Ja kui ta mõne aja pärast juba teist korda mööda sõitis ning sain võimaluse oma frustratsiooni välja elada – sest suusad enam absoluutselt ei libisenud, ringide ajad läksid juba üle nelja minuti –, avaldas ta lootust, et ehk hakkan tulevikus äkki rulluisutamist harrastama. Ärgu lootkugi, hüüdsin talle, sest see on naiste ala.

Frustratsiooni, mis seal salata, oli tõesti kogunenud. Jah, sulailma suusad, ammugi Atomicu omad, külmale lumele ei sobi, selge see. Aga ega siis auguga püss-Fischereid ka igaks trenniks välja maksa võtta – nii lähevad trennid äkki liiga kergeks; aga raske õppusel, kerge lahingus. Liiati andis Võru rattaralli kukkumisel viga saanud vasak õlg, millele püüan igal õhtul vähemalt pool tundi eriharjutusi teha, et selle liikuvust taastada, alatasa tunda, kui vasaku käega veidi hoogsamalt töötasin. Tagatipuks olin laupäevasel sõidul, nagu õhtul avastasin, kui kätekõverdusi tegin, oma paremale küünarnukile ilmselt liigset koormust andnud – see oli kergelt valulik. Pühapäevaks tõmbasin sellele elastiksideme ümber.

Aga mis peamine: suusatamise mõttekus sattus tugeva kahtluse alla. Olin küll pühapäeval täitnud oma eesmärgi, teinud kahetunnise trenni – 2:01.15ga veidi rohkem kui 26 km (10 ringi ovaalil, 6 sprindiringi [fotol vasakul], 12 ringi ovaalil), keskmine kiirus pisut alla 13 km/h –, aga peas kummitas küsimus: mis on selle kõige mõte ja kas see on ikka arukas aja kulutamine? Sõita mingeid ringe, kusjuures ei saa isegi kindel olla, kas lund ikka nii palju tuleb, et mõni maraton ka võiks toimuda... kui järele mõelda – ja enamik teist, kardan, ei jõua isegi nii kaugele, et oma mõtetes oma tegevust üldse lahata –, siis tuleb kunstlumel suusatamise mõistlikkuse kohta esitada ikkagi äärmiselt tõsiseid küsimusi. Teha suusatamist selleks, et sõita, ma ei tea, ütleme, et umbes kümnendat korda Alutaguse ja üheksandat korda Pannjärve ja üheteistkümnendat korda Haanja maratoni, ühte ja samu radasid, aastast aastasse enam-vähem samade meeste vastu ning peaaegu sama kiiresti kui varem, ainult et talvest talve ilmselt viletsamate kohtade peale. Kellele veel ja mida on tõestada?

Kehalist koormust võib ka teisiti talvel kätte saada. Näiteks eile, esmaspäeval pidin käima Tallinnas tööl. Päevane käidud kilometraaž tuli 11,15 km, jalgadel liigutud aeg 1:51. Pole ju paha, mis? Aga kasutegur? Töö sai igatahes tehtud.
******
The western section of Little Wild Horse Canyon, San Rafael Swell, Utah, 1. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Anti Saarepuu aasta tagasi Otepääl. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan, Limpa suusakooli eestvedaja eelmisel kuul Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Tartu Supilinna spordipark aastavahetuse eel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Kristjan Oolo (vasakul) uurimas koos Jaanus Kuntsiga Priit Pulleritsu klassikasuuskade painet. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kunstlume tootmine aastavahetusel Tartus Emajõe ääres. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Tartu Supilinna spordipargi sprindiring aastavahetuse eel. Foto autor: Priit Pullerits