Neljapäev, aprill 30, 2020

Pullerits: Kriitiline ja avameelne pilguheit Eesti ajakirjanduse mõnele varjus tõsiasjale

Sain pealtnäha huvitava, ent sisult rumala küsimuse, et kui mulle ei meeldi vasakliberalismi laiutamine, kas ma 1) olen valmis selleks, et Eestis kehtestub sõnavabaduse teemal diktatuur, ja kas ma 2) olen kindel, et jään tolles diktatuuris soositute poolele.

Ma olen seda diktatuuri juba näinud – vasakule kaldu diktatuuri nimelt. Lõppeva kümnendi esimesest poolest alates. Mulle öeldi kahel korral otse, et mina kooseluseaduse teemal sõna võtta ei tohi (vt juhtumi kirjeldus allpool). Ma sain korduvalt tunda survet ja hukkamõistu, kui kirjutasin ausalt immigratsioonist, sh nt Vaos toimuvast. Minu jaoks asi enam hullemaks minna ei saanud.

See oli ilmselge sõnavabaduse piiramine.

Kuna meil on nüüd tänu muutunud oludele taas rohkem sõnavabadust kui varem, siis kasutan seda, et asjad siin lahti seletada ja näitlikustada.

Ma ei saanud mullu, 2019. aasta kevadel absoluutselt aru sellest kiunumisest, mis läks lahti, et sõna ei olevat Eestis vaba. Täiesti vastupidi! Tänu vasakliberaalse diktaadi lagunemisele Eestis muutus sõna järjest enam vabamaks. Vaadake ise, kui palju ma sain 2018. aasta sügisest, mil hakkasid puhuma muutuste tuuled, taas kolumnistina esineda. Ma kirjutasin vaat et peaaegu iga nädal arvamusloo, ja mitte sellest, et oi, «Troonide mängu» viimane hooaeg mulle ei meeldinud, nagu kirjutas üks noorajakirjanik, vaid kirjutasin ikka ühiskondlikest asjadest, suurtest nähtustest, olulistest protsessidest. Arvamustoimetaja soosis, et kirjutaksin, sest muidu ilmub liiga palju naiivseid lugusid, muretses ta. Laste kirjandid, ütles ta nende kohta.

See oli just sõnavabadus, mis taas üle mitme aasta Eesti ajakirjanduses õitsele lõi.

Mulle see taastunud normaalsus meeldis, et sõna said kõik, Ahto Lobjakast Jaak Valgeni, mitte ainult Lobjakas ja teised temasugused ning tema leeri kalduvad Eesti vaenajad, kes kujutlesid end olevat progressi teenistuses ja ajaloo õigel poolel.

Mul on hea meel, et see vasakpoolne diktaat lõpuks lõppes.

Ja kisa tõusiski sellest, kui vasakpoolsed tundsid, et neile ei ole jäänud meedias monopoli, vaid sõna saavad üha rohkem ka nendest erinevate vaadetega inimesed, mistõttu nad tundsid end ja oma positsioone ohustatuna.

Aga vasakpoolsed, erinevalt parempoolseist, on alati paistnud silma ääretu sallimatusega teiste vastu – meenutage ajalugu! –, sest nad on nii vastikult ja ülbelt enesekindlad oma ainuõigsuses.

Aga nüüd see eespool lubatud kiri, mille kirjutasin aasta tagasi, mai algul 2019, pealkirjaks «Kõnekast sõnavabaduse juhtumist»:

Viimastel nädalatel on kujunenud arvamus ja hoiak, nagu oleks ajakirjaniku sõnavabaduse piiramine nüüdsete poliitiliste tuulte ja poliitilis-ideoloogilise surve tagajärg – midagi sellist, mida varem pole nähtud ega kogetud.

Mitte miski ei saa olla tõest kaugemal.

Selle kinnituseks üks näide, mida teavad väga vähesed, sest ma ei ole seda suure kella külge pannud. Aga viimastel nädalatel kultiveeritav arvamus, nagu varem olnuks sõnavabadusega kõik korras, kuni areenile ilmusid uued jõud, sundis mind lõpuks sellest avalikult rääkima. Et kummutada väärarvamusi, nagu oleks nüüdne olukord ennenägematu.

Nimelt ajal, mil Eestis oli kuumaks teemaks kooseluseadus ja mil ainult pime ei saanud näha, kui kallutatud oli Eesti ajakirjandus selle teema kajastamisel ja käsitlemisel, sain kõrgelt kaks korda sõna-sõnalt selge hoiatuse, et just nimelt mina ei tohi kooseluseaduse teemal kirjutada. Põhjus oli selles, et olen olnud kooseluseaduse vastu – nagu, muide, ka suurem osa Eesti juriste, Eesti rahva enamusest rääkimata.

Kui te nüüd asja üle järele mõtlete, siis näete, et näiteks Lobjaka juhtum, kus teemaks oli mõne sõna kasutamine, on minu juhtumi kõrval (kui kasutada üht levinud võrdlust) morsipidu. Ma sain keelu kirjutada tol ajal ühiskonda kõige enam erutanud teemast üldse. Et see nii oli, saate veenduda, kui vaatate järele, et protestiks sellise ajakirjaniku sõnavabadust piirava keelu vastu ei kirjutanud ma järgmised poolteist aastat mitte ühtegi kommentaari. (Veel kord: too oli minu isiklik otsus – protest.)

Ühtlasi võiksin siinkohal pikalt kirjeldada seda, kui raske oli mul 2013. aasta kevadel avaldada lugu sellest, kuidas kooseluseaduse debati raames püüdsid homoaktivistid takistada SAPTK üle-eestilise kampaania läbiviimist. Oli raske avaldada hoolimata sellest, et lugu on tehtud äärmise objektiivsusega, ilma vähimagi hinnangulisuse ja kallutatuseta; hoolimata sellest, et vaatasin loo läbi koos meediajuristiga, et kuskil ei leiduks midagi, mida keegi saaks ajakirjanduse professionaalsusest ja hea tava reeglitest lähtudes ette heita. Ikkagi kohtasin selget vastuseisu selle loo avaldamisele ning katseid seda edasi tõugata, et teema päevakorralt maha tuleks ja oma aktuaalsuse minetaks. Lõpuks saavutasin loo avaldamise tänu sellele, et suutsin otsustajaid veenda, et hoolimata sellest, et teema ei pruugi neile meeldida, on lugu tehtud üksikasjadeni tasakaalustatult ning juristiga sellest vaatevinklist ka kriitiliselt läbi vaadatud. (Oh, vaadataks ka kõik teised Eestis ilmuvad lood enne avaldamist samasuguse põhjalikkusega läbi!...)

Kokkuvõtvalt: ma ei tüütaks teid nende lähimöödanikust pärit isiklike näidetega sõnavabaduse vallast, kui praegu (jutt on 2019 kevadest, tuletan meelde – P.P.) ei oleks loodud üleüldine kujutelm, nagu oleks ajakirjanike survestamine ja nn raamistamine pelgalt viimaste kuude arengute tulemus. Loodetavasti peab neid siinkirjeldatud juhtumeid silmas igaüks, kellel tekib kihk edaspidi sõnavabaduse teemal sõna võtta ja pidada nüüdseid ilmingud ajakirjanduses millekski selliseks, mida varem ei ole esinenud.

*
Kuu aega hiljem, juunis 2019, pidasin vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, kuidas ajakirjandus on teemade kajastamisel kaldu, ja väga osavalt kaldu, nii et tavalugeja ei pruugi seda märgatagi. Aga mina ei ole tavalugeja, olen spetsialist. Kirjutasin järgmist:

Pean meie ajakirjandusliku kvaliteedi hoidmise nimel vajalikuks jagada ühte tähelepanekut seoses tänase looga «Kuidas EKRE fännid avalikku arvamust kujundavad».

Lugu on huvitav. Aga.

Lugu räägib ainult sellest, kuidas EKRE avalikku arvamust kujundab. Loost jääb seega kõlama, et avalikku arvamust kujundavaid võtteid kasutab üksnes EKRE, keegi teine mitte, sest ühtegi teist erakonda pole loos mainitud. Võib-olla on see tõesti nii – aga me ei saa seda loost teada. Sest ajakirjanik ei ole meile öelnud, et teised seesuguseid võtteid ei (sic!) kasuta. Mis tundub siiski küsitav, kui meenutada mõned aastad tagasi Postimehes ilmunud lugu, mis näitas, kuidas keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse töötajad käivad kommentaariumis massiliselt sõna võtmas ja oma liini ajamas. Mis tundub küsitav, kui meenutada kevadist juhtumit, kuidas reformierakondlased korraldasid peaminister Jüri Ratasele keset ERRi debatti telefoniterrori. Mis on küsitav ka seepärast, et loos tsiteeritud teadur Marju-Himma Kadakas ütleb, et seesuguseid avaliku arvamuse suunamise võtteid kasutavad ka feministid, loomakaitsjad ja veganid. Miks ei võiks siis sama teha teised erakonnad?

Veel kord: kui teised erakonnad seda ei tee, oleks tulnud seda loos ka selgelt öelda. Praegusel kujul jätab see justkui asjalikult tehtud lugu paraku erapooliku ja kallutatud mulje.

Meil tasub nii autorite kui toimetajatena rohkem meeles ajakirjanduse aluspõhimõtteid, milleks on lisaks objektiivsusele ka õiglane ja kõiki asjaolusid arvestav kajastus.

...See soovitus kehtib jätkuvalt ka nüüd, kevadel 2020 – ja kogu Eesti ajakirjanduse kohta, ja paljude teiste väljaannete kohta palju-palju rohkem, kui minu tööandja kohta.

Foto: Priit Pullerits 2018. aasta kevadel Tartu GP rattarajal. Foto autor: Karli Saul 
Foto 2-5: Priit Pullerits laupäeval Emajõe kallasrajal. Fotode autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, aprill 29, 2020

Pullerits: kriitikat ajakirjanduse ja kõrghariduse pihta

Siin mu tänahommikune palju vastukaja esile kutsunud ja kes teab, äkki ka proteste tekitav äärmiselt konkreetne, aus, ilustamata ja otsekohene intervjuu Sten Teppanile ja Romi Hasale.

Pühapäev, aprill 26, 2020

Pullerits: Kuidas ma sattusin Eesti kõige uuemale maastikurattarajale?

Laupäeva õhtul teatas Art Soonets: «Homme on maastikusõit Tartus. Oled valmis?»

Ma polnud sellest midagi kuulnud.

Soonets jätkas, püüdes mind ära rääkida: «Tutvustaks sulle Tartu kõige uuemat ja vingemat maastikuratta rada.» Autor on Rasmus Pärsim.

«Kus kohas?» uurisin.

«Ihastes,» ei hakanud Soonets sõnu ülemäära pilduma.

«Kas see, kus need puuhalgudest tehtud ülesõidud jms on?»

«Jah.» Nüüd tärkas juba Soonetsil huvi – ta päris: «Juba hakkasid lödistama?»

Ta proovis veelgi huvi üles kütta: «Täna sai viimane uus lõik valmis. Nüüd on kogu rada olemas.»

«Moabiga võrreldes köki-möki,» avaldasin arvamust.

«No aga tule ja sõidame seda köki-mökit,» haaras Soonets mu sõnasabast kinni.

«See on see rada seal hooldekodu taga metsatukas, eks?» uurisin lähemalt, andes Soonetsile lootust.

«Jah, see osa on ka,» jäi Soonets veidi ebamääraseks. «Kokku on üks ring selles metsamassiivis ca 7-8 km, lisaks kahes teises metsas veel ca 2-3 km.»

«On need tähistatud ka kuidagi?» uurisin.

«On. Kui oskad vaadata,» jätkas Soonets ebamäärasusega huvi kütmist.

«Sinised nooled?» lisasin omalt poolt konkreetsust, sest eelluure oli tegelikult tehtud.

«Jah, ja sinised täpid ka. Ja mõnes kohas oranžid sissesõidu kohad,» täpsustas Soonets.

«Metsas pole kiirust,» üritasin oma kaasatuleku hinda üles ajada.

«Jah, nõus, kuid samas õpetab kõvasti rattavalitsemist. Ilma naljata,» kõlas Soonetsi vastus.

Siis jätkas ärarääkimist: «Ega ei pea ju kihutama metsas. Tähtis on tunnetada ennast ja ratast. Homme näitaks sulle ka veel mõne uue rajalõigu.»

«Kas seal on ülerahvastatud?» püüdsin asjast rohkem aimu saada.

Soonets: «Oi-ei, sinna tavakodanik ei satu. Neid radasid pead teadma. Lisaks tavakodanik ei sõida selliseid radu.»

Soonets avaldas arvamust, et võiksin sellest rajast blogis kirjutada.

Mille peale ma avaldasin kartust, et siis tulebki rahvas sinna kokku, mis pole hea.

«Ega neid hordidena sellele rajale ikka tule,» pakkus Soonets. «Selleks pead ikka sõita ka veidi oskama.» Ja lisas julgustuseks: «Pühapäevaveerejad sellele rajale ei tule, ära pabista.»

«Nende pärast ei pabistagi,» selgitasin. «Pabistan selle pärast, et tulevad noored ässad, kellele jään ette.»

«Oi, ära pabista,» rahustas Soonets veel kord. «Noored ässad käivad maanteel lendamas.»

Käisime siis täna ära. Oli kohati nikerdamist küll. Tüüpilisest kiirusest 30 km/h võib ainult unistada. Mõnes kohas võis kiirus olla 3 km/h.

Soonets lendas korra külili, ja nii kõvasti, et murdis lausa puu maha. Teises kohas sõitis üle poole meetri kõrguse mahalangenud tüve, aga maandus sellelt nii õnnetult, et lendas üle oma fati leistangi. Õnneks jäi terveks. Soonets ka.

Ma ei kukkunud kordagi.

Foto 1: Priit Pullerits rattaga Ihastes. Foto autor: Art Soonets
Foto 2: Tee Ihaste lähedal. Foto autor: Art Soonets
Foto 3: Art Soonets rattaga Ihastes. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits kõnelemas Ihastes. Kes on pildil teine rattur? Foto autor: Art Soonets
Foto 5: Kraavi ületuskoht Ihaste rattarajal. Foto autor: Art Soonets
Foto 6: Sammaldunud metsaalune Ihaste külje all. Foto autor: Priit Pullerits

Neljapäev, aprill 23, 2020

Pullerits: Kas ma toon kõigile spordisõpradele lõpuks lootusekiire?

Täna saab siis kuus nädala eriolukorda täis. Kilometraaž kõigil küllap palju väiksem kui mullu või tunamullu, motivatsioon kindlasti mitte pilvedes, võistlustele registreerimata, sest mis sa ikka raha tuulde loobid, kui Euroopast tuleb uudiseid, et spordivõistlusi, isegi pööblit hullutavas jalgpallis, ei tule mingil juhul enne sügist.

Lühidalt: aega küll justkui oleks - mul mitte, aga ma olengi erandlik -, ent eesmärgistatud treenimisel puudub mõte, sest pole eemärki, mille nimel harjutada. Jah, ma käin ka rattaga sõitmas, aga Tartu rattaralli või mõni muu võistlus ei tule sel ajal meeldegi. Need jäävad ära, vähemalt Tartu rattaralli sellisel kujul, nagu seda seni on peetud. Või tahab mõni minuga kihla vedada?

Kuid kes teab, võib-olla läheb elu lahtisemaks. Täna annan Postimehes sõna andmeanalüütikule, kes toob ilmselt paljudele rõõmusõnumi - valitsusele muidugi mitte.

Foto: Andmeanalüütik Indrek Saul väidab, et koroonakriisi hari Eestis on möödas juba alates 1. aprillist, sest positiivsete diagnooside arv päevas püsib langustrendis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix

Reede, aprill 17, 2020

Pullerits: Kas maailma kuulsaimal rattarajal on nüüd lõpp käes ja kriips peal?

Te olete jäärapäriselt, kuratlikult jäärapäiselt ajanud vastu, et Moab Utah’s on mingi minu kiiks ja et seal on ainult kivikõrb ja et Hispaania on palju ägedam. Hüva, mängin nüüd tolerasti ja ei hakka Hispaania kohta sõna võtma, sest ei ole seal käinud. Astun sammukese tagasi. Peace!

Muidugi ei ole ma naiivne ega arva, et te vastate samaga ja astute sammukese edasi ning olete nõus möönma, et Moab on ikka üks kuratlikult äge kant. Ei loe ju teile seegi, kui Moabi peaaegu et ametlik tiitel on Mountain Biking Capital of the World. Ikka taote te Moabi maapõhja, et mõttetu koht ja kauge ka.

Aga vaat – nüüd alles saate!

Moabis asub maailma kuulsaim maastikurattarada Slickrock Trail. Öeldakse, et see olla iga vähegi tõsiseltvõetava ratturi unistus, et saaks seal kordki sõita. Eestis mõned on sõitnud, peale minu näiteks Jaanus Laidvee ning sitked vennad Silver ja Rain Eensaar. Ma olen sõitnud koguni kaks korda. Esimesel korral saad maitse suhu, teisel korral naudid.

Kes nüüd sinna minna tahab, võib olla hiljaks jäänud. Lugesin Washington Postist, mis on Ameerika üks kahest suurest kvaliteetlehest, et president Donald Trumpi mehed tahavad hakata seal naftat pumpama.

Siinkohal ei olegi teile midagi öelda peale selle, et vaat siis, mis juhtub, kui mind õigel ajal ei kuula ja mulle vastu ajate: nüüd võibki teil maailma kõige kuulsamal maastikurattarajal sõitmata jääda. Kui nüüd millalgi – tont teab millal, sest lennukid teid ikka veel Ameerikasse ei vii – sinna pääsete, võib Slickrock Trail juba suletud olla.

Kas ma peaks teile kaasa tundma?

Arvan, et ei pea. Sest olen siin aastate jooksul teinud kõik ja enamgi veel, et te mind kuulda võtaks. Saite nüüd...

Go, Donald, go!

Nautige lohutuseks kodumaist pilti (vasakul) ja kui kujutlusvõimet hästi pingutate, ikka hästi-hästi pingutate, siis võib-olla suudate silme ette manada, et see on peaaegu nagu Moab.

Ei ole...

Foto 1: Ratturid lükkamas Slickrock Trailil ratast järsust mäest üles. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Shrimp Rock (esiplaanil) Slickrock Trailil, taamal La Sali lumised mäed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Rattur pressimas Slickrock Trailil üles järsust mäest, taamal La Sali lumised mäed. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Mootorrattur Slickrock Trailil, taamal kanjonis Colorado jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Pilt Eestimaal, mis meenutab pisutki Moabi. Kas teate, kus tehtud? Foto autor: Kadi Taalberg

Pühapäev, aprill 12, 2020

Pullerits: Kuidas trööstitutes oludes motivatsiooni leida?

Lohutuseks ja virgutuseks tänase vastiku ilmaga kodus konutajaile kaks lühikest eksootilist klippi kaugetest ekstraerilistest paikadest.

Te arvate kindlasti, et sellel videol on lumi, eks! Kui kaunid ja säravpuhtad vallid, kas pole nii? Kui ilusasti nende vahel veereda saab... Aga vaat, eksite! Eriti kõvadele meestele: proovige ära vastata klipi kirjelduses esitatud küsimusele!

Ja siis selline kummaline kivilinn, City of Rocks, kus saab rattaga lustida, sest rahvast peaaegu polegi: leia ise oma trajektoor, vaata, kust mahub läbi ja kust jaksad üles pressida.

Miks küll meil Eestis selliseid imetabaseid rattasõidukohti pole?

Foto 1: Priit Pullerits suusataja laskumisasendis. Foto: Priit Pulleritsu erakogu

Foto 2: Priit Pullerits City of Rocksi pargis New Mexicos. Foto: Priit Pulleritsu erakogu

Neljapäev, aprill 09, 2020

Pullerits: Mis moodi toimub Tartu rattaralli?

Võimalik, et Tartu rattaralli poolesaja päeva pärast toimub. Aga võimalik, et ka mitte. Haridusminister Mailis Reps avaldas eile lootust, et koolitöö taastub väiksemates gruppides 15. maist. Sealt jääb rattarallini kaks nädalat. Aga Repsi jutt oli kõigest lootus. Olukord võib tolleks ajaks praegu prognoosituga võrreldes palju muutuda. Ja isegi kui muutub paremaks, pole kindel, et valitsus annab tuhandete osalejatega rahvaüritusele rohelise tule. Sotsiaalminister Tanel Kiik ütles mulle nädal tagasi pikas intervjuus, et eriolukorra leevendamine ei tulu tõenäoliselt päeva pealt, vaid samm-sammult, kusjuures on võimalik, et reeglid kord lõdvenevad, siis jälle karmistuvad.

Mis tähendab, et tuleb valmis panna virtuaalrattaralliks.

Sõna virtuaalralli ei olegi iseenesest nii absurdne. Virtuaalne tähendab, et võimalik, kuid toimumata; näivalt tegelik, kuid teostatud muude vahenditega. Mis antud juhul tähendab, et rattaralli justkui toimub, aga ei toimu ka – ja kui toimub, siis teistmoodi.

Praegu tundub tõenäoline, et Klubi Tartu Maraton määrab mingi ajavahemiku, mille jooksul saab igaüks kas rattaralli raja või muu sama pika distantsi mujal läbi sõita ja oma aja fikseerida. Võistlusena – ja aja võtmine toob paratamatult kaasa paljude jaoks võistlemise – muutub selline üritus muidugi absurdseks.

Esiteks on ilmaolud päeviti liiga erinevad. Teiseks sõltub tulemus sellest, kas sõita üksinda või grupis. Kes saab kokku hea grupi, saavutab igal juhul kõvema aja kui näiteks minusugune üksi tuld andes. Mis mul siis üksinda üle jääb? Väga lihtne: võtan Chrysler Pacifica (fotol vasakul) ette tempomeistriks ja teen niimoodi pähe igasugustele gruppidele. Või kui südames kõigele sülitaks, siis milleks üldse punnida – parem sõitagi rada autoga läbi.

Ei, mul ei ole midagi virutaalse rattaralli vastu. See on ikkagi parem kui mitte midagi. Aga kui peaks moodustatama aegade põhjal protokoll, siis see muudab asja ka ohtlikuks – kujutate ette paarikümneliikmelist turvamata punti maanteel ja eriti linnaliikluses? Rääkimata sellest, et protokoll, kus peaks võrdlema ikkagi võrdsetes oludes saavutatud tulemusi, tuleb kindlasti täis anomaaliaid.

Ja lõpuks: kas sellise sõidu eest peab kellelegi midagi maksma ka? Kui palju? Hüva, saad medali, siis selle eest jah. Aga kust sa selle medali saad? Lähed ise kusagile järele või saadetakse postiga koju?

Need on küsimused korraldajatele. Nemad saavad nende küsimuste lahendamise eest palka (kui raha ikka jätkub).

Korraldajad ei saa vastata aga küsimusele, kes tuleb minuga samasse gruppi. Teie saate.

Foto 1: Priit Pullerits kaks aastat tagasi Tartu GP sõidu ajal Jakobi mäe tõusul. Foto autor: Karli Saul
Foto 2: Priit Pullerits aasta tagasi Tartu rattarallil Elvast väljudes grupi tagaotsas seiramas, mida teised teevad. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Chrysler Pacifica. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Ratturid 2+2 Tartu-Jõgeva maanteel. Kes need on? Foto autor: Priit Pullerits

Laupäev, aprill 04, 2020

Pullerits: Kui kaua see lootusetu olukord veel kestab?

Ei jäänud mul üle midagi muud, kui teha Eesti rahvale suur teene: paluda sotsiaalminister Tanel Kiigelt tund, et uurida, kui kaua veel kestab see olukord, mis ei luba meil rattaid joonele tõugata ja maid jagama hakata, ning mis märkide järgi hakkavad otsustajad otsustama, millal saame hakata naasma normaalsesse ellu.

Kahjuks ei olnud vastused kuigi rõõmustavad ja suurt optimismi sisendavad. Kiik (fotol paremal) ütles koguni nii: "Praegu tuleb olla ausalt öeldes pigem pessimistlik: peame arvestama, et ka sügisel on koroonaviiruse levik jätkuvalt ohuks. Me ei tea ju, kas see viirus üldse käitub hooajaliselt, kas suvekuudel toimub teatav leevendumine või mitte. Seda, mida me teame, on olulisem vähem kui seda, mida me ei tea."

Mis ma ikka siin ümber jutustan. Lugege ise - oma silm on kuningas.

Foto: Tanel Kiik. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix