Reede, jaanuar 29, 2021

Pullerits: Mis saab Viru maratonist ja kuidas president Kaljulaid väga soodsa stardinumbri sai?

Juba pikemat aega on Eesti suusatajate seas külvanud segadust küsimus, kas ma stardin tõepoolest Viru maratoni lühikesel sõidul, mida ma ei ole kunagi varem teinud? Nii mitmedki on seda nimetanud allakäiguks või mandumiseks.

Õnneks on nüüd hoolikamad asjauurijad välja selgitanud, et jutt ei käi tõepoolest minust, vaid minust 11 aastat nooremast nimekaimust, keda näete Virus rajal numbriga 2059. Ausõna, see ei ole mina!

Aga mind ei näe ka pikemal sõidul, mis on kindlasti väike šokk mõnele ja suur ebameeldiv üllatus peaaegu kõigile, kes homme Viru maratoni starti tulevad. Sest aastaid on Estoloppeti maratonide osalejad jagunenud kaheks: need, kes on lõpetanud enne mind, ja need, kes on lõpetanud pärast mind. Tean, et nii mõnegi peaeesmärk suusamaratonidel on olnud mulle pähe teha. Kuid veelgi rohkem, vaadakem tõele näkku, on minu käest maratonidel pähe saanud.

Kas sportlik vorm ei ole piisavalt hea, ilmselt imestate.

Asi on tegelikult üksjagu kriitilisem.  Paar nädalat tagasi, kui väljas oli libe, jalutasin õhtul koeraga, mis on üks igavesti meeldiv tegevus päeva lõpetuseks, kui libastusin vasaku jalaga täiesti ohutu ja süütuna näivas kohas, nii et põlveõndlas tõmbas kõõluseid sedasi, et suisa karjatasin. (Ja vandusin ka, ei salga.) Tõmme oli nii kapitaalne, et kõõlused või lihased või mis iganes need seal on, olid pikka aega sedavõrd valulikud, et ei lubanud trepistki muretult käia. Ja näiteks taburetile astumine oli koguni nii võimatu, et seda ei saanud teha käega toetamata ja aitamata.

Lühidalt: vasak jalg langes rivist välja. 

Aga ütlen ausalt, et seal oli veel üks tegur: hooaja algul Tähtvere spordipargi sprindiringil uisku sõites ja järskudes kurvides pöörates said põlved nii palju väänet, et vasak jalg läks veelgi hullemaks ja valulikumaks. Seetõttu olengi suusatamas käinud vaid paaristõukeid kasutades ning vasaku põlve elastiksidemega kinni tõmmanud, et seda stabiliseerida. Kuid ära paranenud vasak jalg pole.

Sellise väljaravimata traumaga võistlema minek oleks rumalus. Isegi kui Viru maratoni lõpuni sõidaksin, oleks tagajärg selline, et pärast läheks jalg vaid hullemaks.

Seega, mõnikord tuleb ohveid tuua ja ahvatlustest loobuda. Sporditraumad ei ole midagi sellist, millega nalja teha, eriti veel tõenäoliselt kiirel, alt jäisel rajal, kus põlvedega tuleb intensiivselt manööverdada. 

Kuid see ei tähenda, et me peaksime siin loobuma tõstatamast küsimust, mis on viimasel ajal kerkinud seoses koroonavaktsiiniga: nimelt on välja ilmunud mingi hulk nn eliittegelasi, kes saavad vaktsiini väljaspool järjekorda. Nüüd vaatan, et Viru maratoni pikal sõidul on numbriga 150 kirjas Eesti president Kersti Kaljulaid. Ja mind kohe väga huvitab see valem, kuidas ta sai stardinumbri, mis on väikem kui näiteks Priit Roodenil, Heigo Saarel, Veiko Hintsovil, Siim Türnal, esisots Indrek Saarel, Tiit Kollol, Indrek Pungil, Pait Peril, Alo Raudikul, Valdek Rohtmal, spordiarst Madis Rahul, endisel Eesti jalgpallikoondislasel Marek Lemsalul ja samuti Indrek Kelgul, Klubi Tartu Maraton juhatajal, kõval temporatturil Olavi Mõtsal ja filmimees Jaak Kilmil. Sportose andmebaasi järgi pärineb Kaljulaiu viimane suusatulemus Alutagusel peetud Tamsalu-Neeruti maratonilt kolm aastat tagasi – ja see on kõigest 223. Kaotust mulle sada kohta ning 30 kilomeetri peale 27 minutit. (Laupäevane lisandus: vt kommentaarides kell 10:20 Estoloppeti analüütiku esitatud stardinumbrite jagamise detailsem ülevaade!)

Kas teile ei tundu, et jälle on keegi, sedapuhku suusarajal, võrdsetest võrdsem?

Kas siin peaks haistma midagi korruptiivset?

Valusad küsimused? On! Aga näidatagu siis, et meil on demokraatlik ja läbipaistev riik!

Ma tahaks näha, kui paljusid neist neli lõiku eespoole nimetatutest Kaljulaid Viru maratonil võidab!

*

PS: Tänases Arteris mul kaks lugu.

Esiteks, küllap kõik teavad, kes on õhumüüjad. Aga avastasin, et on olemas ka vaikusemüüjad. Kõik Eesti mehed. Ja nende äri, rahvusvaheline ja täiesti tõsine, on väga edukas.

Teist, sporditeemalist lugu inspireeris eelmisel nädalavahetusel vene suusataja Aleksandr Bolšunovi korraldatud rünnak soome suusataja vastu (fotol ülal paremal).

Foto 1: Priit Pulleritsu uisusuusad Tartus Tähtvere spordipargis möödunud laupäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy jalutamas Tartu lähedal Tiksoja metsas Armuvalu teel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Suusataja Tartus Tähtvere spordipargis Pulleritsu-nimelisele ovaalil möödunud laupäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu suusavarustus Chrysler Pacifica najal Tähtvere spordipargi parklas möödunud pühapäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tähtvere spordipargi Pulleritsu-nimeline ovaal möödunud pühapäeva õhtul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Soome suusataja Joni Mäki lamab eelmisel pühapäeval Lahti MK-etapi teatesõidu finišis selili lumel. Sinna rammis ta Venemaa koondise ankrumees Aleksandr Bolšunov. Foto autor: imago-images.de/Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 27, 2021

Pullerits: Kas Eesti suusaradadel loovad korra sildid või füüsilised noomitused?

Ei oleks osanud arvata, et mu laupäevane kirjutis Postimehe Arteris lahingutest Eesti suusaradadel pälvib nii palju tähelepanu ja tekitab nii rohkelt arutelu ning jõuab koguni Postimehe nädalavahetuse loetumate lugude edetabelisse. Ju siis tabasin tuha (st lume) all hõõguvat kuuma teemat. Näiteks kuulsin, et Tallinna lähedal olla küsimus jätkuvalt akuutne, ühe inimese väitel lisaks veel rahvuspinnal, et sel ajal kui eestlased suusaradadel suusatavad, käivad venelased hulganisti suusaradadel narodnoje guljanijet tegemas.

Siinjuures usun, et ei pea minema kaasa tänapäeva hullusega, mis ei soosi rahvuse alusel eristusi teha. Sest kui probleem on ikkagi selles, et enamiku suusaradadel jalutajatest moodustavad venelased, on vähemasti selge, kelle hulgas ja mis keeles tuleks selgitustööd teha ja vajadusel hoiatusi välja panna. Ei ole ju mõtet panna suusalaenutusse eestikeelseid silte, et suusarajal kõndimine keelatud, kui need kõndijad ei astu eales suusalaenutusse ega kasuta argisuhtluses eesti keelt. Probleemi tuumale tuleb vaadata ikkagi ausa pilguga otsa, sest ainult siis on lootust, et toimub tõeline integratsioon: need, kes kirjutamata ühisreegleid rikuvad, saavad ka lõpuks aru, et nii ei ole ilus ning võtavad omaks siinmail kehtivad tavad ja kombed.

Aga kas sildid aitavad? Rääkisin ühe Eestis tuntud, kogenud ja äärmiselt hakkaja massispordiürituste korraldajaga – aga kuna rääkisin temaga Arteri loo tarbeks, mitte blogi sissekande jaoks, siis ei pea eetiliselt õigeks tema nime siin avaldada –, kes oli seda meelt, et silte on vaja, sest siis inimene näeb, kuidas peaks käituma ning võtab loodetavasti aru pähe. Samas ta möönis, et ega ükski silt ühtegi probleemi lõpuni lahenda, ent vähemasti annab kätte otsa, mis suunas tuleks hakata mõtlema ja kuidas oma tegutsemist sättima.

Lisan omalt poolt, et sildid annavad ka neile, kes normaalse ja loogilise tava rikkujaid näevad, tugevama seljataguse nõuda, et rikkuja vaataks silte ning käituks nendest lähtudes. Sest muidu võivad nood alati vastu õiendada, et ära mölise, sest silte ju ei ole.

No ja lõpuks, kui sildid ka enam ei aita, võib käituda reeglite rikkujate vastu ka nagu Lahtis vene suusataja Aleksandr Bolšunov, kes algul äsas kepiga ning kui sellest väheks jäi, siis rammis massiga külje pealt sisse. Kas see on üleskutse vägivallale? Ei, kindlasti mitte. Sest, pange tähele, räägin ju oletuslikult: võib käituda, mitte ei pea käituma! Nutikas, kas pole?

Foto 1: Tähtvere spordipargi radade skeem. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 2 ja 4: Tähtvere spordipargi 850-meetrine Pulleritsu-nimeline ovaal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Maailma sotsiaalmeedias jäi selle pildi juures õige vastuseta küsimus: "Nähtud nädalavahetusel Tartus Tähtvere spordipargis. Huvitav, keda või mida ootavad?" Foto autor: Priit Pullerits

Laupäev, jaanuar 23, 2021

Pullerits: Kui kaua jätkub sissisõda Eesti suusaradadel?

LISATUD VERIVÄRSKE SUUSAVIDEO!

Me kõik teame, et on terve hulk tüüpe, kellele on kama kaks, et rajameistrid on kallite masinatega öösel mitu tundi vaeva näinud, et suusatajatele sõidurada ette valmistada, ja kes siis tulevad ja talluvad neil radadel tuima süüdimatusega, veavad seal kelkugi ja lasevad last sellega suusarajal mäe otsast alla, samuti jooksevad või jalutavad suusarajal koera. Kusjuures pahatihti jääb neil õigust ülegi, kui keegi neid manitsema läheb - nagu rääkis mulle selle kohta Valgehobusemäe baasi pealik Kalju Kertsmik. Sattusin isegi hea mitu aastat tagasi lapsi kelgutavate vanemate internetipahameele alla, kui ütlesin ühele, et ärgu tallaku Tähtvere spordipargi sprindiringi suusaradadel.

Aga niisama frustratsiooni väljavalamisest ei aita, teema tuleb ikka laiemalt päevakorda tõsta. Seda tegingi tänase Postimehe Arteris, kus kirjutan sissisõjast Eesti suusaradadel. Sinna juurde lisasin ka kirjutamata ehk hea tava reeglid, mida peaks iga normaalse mõistusega inimene järgima. Näis siis, kas sellest tõuseb ka mingit kasu ja kas hoolimatud suusaradade rikkujad võtavad mõistuse pähe.

Siin saate vaadata minu täna, laupäeval kauni päikselise päevaga tehtud videojuppi Tartu Tähtvere spordipargi suusaradade kaunimatest kohtadest. No öelge mulle, miks peaks keegi neid oma mõtlematu ja suusarajale sobimatu käitumisega rikkuma! Mis inimesed need küll sellised on?!

Foto 1: Trummi kiire laskumine Tallinnas Nõmme terviserajal, kus selle nädala teisipäeva varasel pärastlõunal kukkus Postimehe fotograafi silme all tunni aja jooksul 70-80 protsenti allasõitjaid, sest klassikarada oli lõhutud. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: suusatajad Tallinnas Nõmme terviserajal. Kus peaks siin kellelegi teisele veel ruumi jätkuma?! Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 20, 2021

Pullerits: Mida teha, kui leiate suusaraja ääres lamamas liikumatu lapse?

Pühapäeval lükkasin Swixi siniste klassikakeppidega end rahulikult Supilinna spordipargi ovaalil, mu kauase hooldemehe Jaanus Kuntsi ettevalmistatud auguga Fischerid all. Jõudsin Emajõe-poolsel sirgel lõpuni ning seadsin vaimu valmis veidi erksamaks kätetööks, et end õlletehase poole vaatavast kergest kallakust üles lükata, kui märkasin silmanurgast, et paremal raja servas, aeglasematele sõitjatele mõeldud klassikajälje ning kunstlumevalli vahel lamab pikuti külili maas üks laps, jalad lauluväljaku ja Covid-viiruse testimise telgi ning pea Supilinna tiigi suunas.

Olin temast peaaegu möödunud, kui tema olemasolu mu ajju jõudis. Olin keskendunud oma tegevusele, aga miski ei tundunud selle lapse kehaasendi ja oleku puhul õige.

Ajasin selja sirgu, kui olin temast juba mööda libisenud, ning heitsin pilgu üle parema õla. Mitu suusatajat liugles uisutehnikas raja keskel, minu ja lamava lapse vahelt mööda.

Ootasin, kuni teised möödusid, siis keerasin ringi ja libistasin end lapse juurde.

Ta lebas endiselt täiesti liikumatuna. Väljas oli külm, umbes kümme miinuskraadi.

Jõudsin talle kõrvale ja mõtlesin, et küllap kedagi lähenemas kuuldes ilmutab ta mingit tähelepanu ja elumärki. Ent nägin, et laps ikkagi ei liiguta. Kehaasend tundus täiesti lõtv. Silmad olid suletud.

«Kuule, mis lahti on?» Umbes midagi sellist küsisin talt. Sest mida muud sa algatuseks ikka teed, kui püüad kõnetades teada saada, kas laps üldse reageerib.

Vaatasin talle otsa. Ta ikka ei reageerinud.

«Kuuled sa mind? Mis juhtus?» Umbes midagi sellist küsisin uuesti, sest enne kui tema kõrval pidama saan, kepid käest võtan, maha kummardun, et lähemalt uurida, kulub ju aega, ning seda aega tuleb täita informatsiooni hankimisega.

Ka informatsiooni mittesaamine oli tolles olukorras informatsioon.

See oli, pakun, 8-9-astane laps. Ma ei saanud tema paksu mütsi all ning riietuse järgi esiti isegi aru, oli ta poiss või tüdruk. Kuid see polnudki peamine. Igatahes olin oma meeltega jõudnud märgata ja järeldada, et ühtki täiskasvanut, isegi mitte omaealist kaaslast tal läheduses polnud.

Järelikult oli laps ihuüksi ning tol hetkel vastutasin tema eest juhusliku möödujana mina.

Püüdsin ta näost endiselt lugeda märke, kas ta kuuleb mind või mitte. Ma ei jõudnud veel mõelda, mis edasi teen. Olin keskendunud sellele, et selgitada, mis olukorras ta üldse on.

Siis avas laps aeglaselt silmad. Nagu oleks mõnda aega maganud. Taevale tänu!

Aga see ei tähendanud, et kõik on nüüd korras. Tal võis ju olla mingi rike, mis lubab küll silmi avada, aga muud olulist teha mitte. Ja väljas oli ikkagi külm, tundsin ise, kuidas pakane Madshusi punamustades suusasaabastes mu varbaid näpistas, kuigi olin jalga tõmmanud kaks paksemat sorti sokipaari.

«Mis juhtus?» püüdsin küsitlemise teel endiselt aru saada, sest teada ju on, et õige infota ja oskamatult sekkudes, näiteks last püsti upitades, võib olukorra vaid hullemaks keerata, kui tal peaks olema mõni tõsisemat sorti vigastus.

Laps pobises vaikse ja haleda häälega, et oli jalale haiget teinud.

Aga siis pidi asi olema ikkagi tõsine, kui ta liikumatult lamama jäi. Laps ju hakkab tavaliselt valust nutma. Võib-olla oli tal valu tõttu pildi eest löönud?

«Kas sa püsti saad?» küsisin talt. Endiselt tegelesin võõra lapsega üksi. Polnud isegi aega täheldada, kui paljud meist samal ajal mööda jõudsid sõita.

Ta püüdis end püsti ajada, aga see ei tulnud eriti välja. Jalad ja suusad ja keha ja kepid olid nii «sõlmes».

Instinktiivselt tundsin, et on parem, kui ta end ise aitab, sest siis teeb ta seda ainult valu piirini; et kui hakkan teda aitama, siis võin tema valu piirist üle minna ning veelgi rohkem haiget teha.

Kuid ta ei saanud end korralikult püsti, sest suusad olid all kapitaalselt risti. Ta ähvardas uuesti ümber kukkuda.

Siis toetasin teda küünarnukist, et kindlustada tasakaalu.

Lõpuks sai ta end jalule.

Nüüd tuli edasi uurida. «Kas sul ema või isa ka kaasas on?»

On küll, vastas laps, ja vaatas otsivalt ringi. Nägin ta pilgust, et ta ei näinud ümberringi kedagi, kelles oleks ära tundnud tuttava kuju.

«Kus su ema või isa on?» küsisin järgmiseks.

Ta vaatas pilguga diagonaalis üle spordipargi, millest lugesin välja, et kuskil kaugemal. Mitte nähtaval.

Jäin veel mõneks ajaks lapse kõrvale, et veenduda, kuidas ta end tunneb. Ilmselt tundis paremini, sest hakkas ovaalil vastupidises suunas tasakesi liikuma.

«Kas saad nüüd hakkama?» küsisin üle, kui ta oli meetri-kahe jahu eemaldunud.

«Jah,» tuli vastuseks.

Järgmisel ringil samasse koht jõudes, umbes neli minutit hiljem, sama last sealkandis enam ei näinud. Loodetavasti oli ta oma vanemad üles leidnud ning kõik oli korras.

Fotod 1-6: Suusatajad pühapäeval, 17. jaanuaril Tartus Supilinna spordipargis. Tähelepanu: pildil nähtavatel inimestel ei ole mingit seosest selles sissekandes kirjeldatud olukorraga! Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 18, 2021

Pullerits: Vaadake, kuidas mina olen ausam ja avameelsem kui Eesti poliitikud!

Eesti elus valitsevad masendavalt kahepalgelised ja jäledad protsessid. 1. Keskerakond, kes saab kahtlustuse korruptsioonis ja astub seepärast valitsusest hoobilt tagasi, võttes Jüri Ratase sõnul niiviisi vastutuse, ei pilguta tosin tundi hiljem silmagi, kui asub rõõmsa näoga osalema juba uue valitsuse kokkupanekus. 2. Mailis Reps, kes alles poolteist kuus tagasi pidi ametist lahkuma, sest kasutas riigi vara eraotstarbel, on nüüd taas suunamas ja ohjamas, kuidas seesama riik, mida ta mõni aeg tagasi nööris, peaks edasi minema. 3. Ja suur seltskond vasakpoolseid ja liberaalseid, kes varem krimpsutasid nägu iga neile mitte meeldinud väljaütlemise peale, ei tee nüüd teist nägugi, kui toimub selline «ülelaskmine», nagu kirjeldasin punktides 1 ja 2, mida, pange nüüd tähele, on meil esitatud küüniliselt Eesti maine päästmise aktsioonina.

Ai-ai, viimases, 3. punktis siiski eksisin. Kuidas nad ei tee teist nägu?! Teevad küll – lausa rõõmustavad ja rõkkavad.

Aga meie, ausad ja sirge seljaga spordimehed, räägime pigem faktidest ja võtame asjad must valgel kokku. Olen võlgu eelmise aasta ülevaate. Siin see on!

Treening- ja võistlustunde eelmisel, 2020. aastal 228:16.19 ehk ümardatult 9,5 ööpäeva ja 16 minutit. See teeb 28,5 kaheksatunnilist täistööpäeva ehk sportisin aktiivselt palju rohkem kui kuusse mahtuva ametliku tööaja jagu. (See aeg ei hõlma rattaga kodunt tööle ja tagasi sõitu, koeraga tehtud jalutusringe [fotol all paremal] jms.) 

Treening- ja võistluspäevi 187 ehk veidi rohkem kui pooltel päevadel aastas.

Ühe treening- ja võistluspäeva keskmine pikkus 1:13.15.

187 päevast 179 sõitsin rattaga ja 8 suusatasin (kolm päeva veebruari lõpus ja viis päeva aasta lõpus).

Rattakilometraaž 6377,1 (taas: ei hõlma sõite kodunt tööle jms).

Suusakilometraaž 111,9.

Aga see ei ole ainus, mille peale mul põhitöö kõrvalt mullu aega kulus. Kevadsemestril andsin Tartu Ülikoolis umbes 80 tudengile uudiste aluste ning sügissemestril ligi tosinale tudengile reporteritöö kursust.

Kevadsemestril 5 loengut koguajaga 7:30. Märtsist tuli minna kaugõppele ja auditoorset tööd rohkem ei toimunud.

Kodu- ja kontrolltööde parandamisele kulunud aeg 70:11. 

Kokku kevadsemestril õppetööle kulunud aeg 77:41 ehk 3 ööpäeva ning 5 tundi ja 41 minutit. (See aeg ei hõlma ülesannete ja koduste tööde koostamisele kulunud aega ning muud ettevalmistust.)

Sügissemestril loengutele ja seminaridele kulunud aeg 28:38.

Iseseisvate tööde (uudiste) parandamisele kulunud aeg 28:59.

Kokku sügissemestril õppetööle kulunud aeg 57:37. 

Kevad- ja sügissemestril õppetööle kulunud aeg kokku 135:18 ehk 5 ööpäeva 15 tundi ja 18 minutit. See teeb ligi 17 täisajaga ehk kaheksatunnilist tööpäeva (kordan: selle aja sisse pole arvestatud minu ettevalmistusaega).

Niisiis saame kokku, et Postimehe põhitöö kõrval kulus mul ülikoolis teisele tööle ning lisaks vaba aja sportlikele harrastustele kokku 363 ja pool tundi, mis teeb peaaegu 45 ja pool täistööpäeva, mis tähendab üheksat töönädalat ehk pisut rohkem kui kahte lisatöökuud aastas.

Mis te arvate, kas sellel võivad olla tagajärjed?

Võib-olla sellest edaspidi.

Fotod 1, 2 ja 4: Ühekilomeetrine nn Lauri ring Tähtvere spordipargis pühapäeval, 17. jaanuaril. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candy laupäeval, 16. jaanuaril Tähtvere linnaosas raudtee läheduses Tallinna suunas kulgeval uuel kergliiklusteel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Priit Pullerits 2020 sügissemestri algul Tartu Ülikooli õppehoones Toomemäel (endine sünnitusmaja) Juhan Peegli nimelises auditooriumis, kus toimub uudiste aluste massikursus. Foto: erakogu
Foto 6: Kes arvab ära, kus on see suusapilt tehtud? Foto autor: Priit Pullerits

Teisipäev, jaanuar 12, 2021

Pullerits: Miks mõni lubab endale suusatades palju rohkem kui kõik teised?

Mul ei ole juba mullu kevadest tulnud mõttessegi, et peaks Moabi rattaseiklusele minema (fotol vasakul). Ei tulnud seda mõtet ka suvel, mil avastasin rattaga Hiiumaa tundmatuid siseteid. Kuigi just suvi on see aeg, mil tuleks nii kauget reisi planeerida, sest Moab on viimastel aastatel kujunenud sedavõrd kuumaks paigaks, et sinna tuleb ööbimiskohad varakult, ligi aasta jagu ette broneerida. Need Moabi-mõtted ei tulnud seepärast, et praegu ei ole aeg, mil peaks mööda maaima ringi lendama – ei ole aeg nii enda kui kõigi teiste lähikondsete tervist silmas pidades.

Ja siis sõidab Eesti president Kersti Kaljulaid (fotol paremal) möödunud aasta viimastel päevadel Šveitsi suusareisile. Sõidab hoolimata välisministeeriumi soovitusest vältimatu vajaduseta mitte reisida.

Ju siis oli vältimatu vajadus, kas nii? Sel juhul peaks riigipea rahvale selgitama, milles vältimatus seisnes. On keegi tema suust seda kuulnud?

Ei ole. Seda, et president Kaljulaidi (vasakpoolsel fotol vasakul) teod ja sõnavõtud on valikulised, lausa kahepalgelised, kinnitab lisaks see, kuidas ta on suhtunud leigelt Reformierakonna soovitatud selgelt Eesti-vaenulikesse rahvaküsitluse ettepanekutesse võrreldes sellega, kuidas ta on tõstnud kisa taevani, kui kaks rahvuskonservatiivi on väikse raadiojaama saates esinenud intrigeerivate arvamusavaldustega. President on nii varjamatult erapoolik, kui üldse olla saab, mida kinnitab tema äsjane idee, kuidas saaks korraldada ennetähtaegsed valimised, peaasi, et oleks mingigi võimalus praegusest valitsusest lahti saada.

Õnneks ei ole meil jäänud palju kannatada. Sügiseni – peame vastu!

Aga siis on meil veel Jürgen Ligi, endine spordimees. Temaga juhtus detsembri keskel selline lugu, millest ma ka kirjutasin:

«Koolivend Jürgen Ligi, näitasid eile, et oled ainult jutumees. Jätsid oma sõnavõttudega mulje, et kui vaid oleksid kursis olnud, oleksid nn vihakuritegude vastu võitlemise eelnõusse mittepooldavalt, st skepsisega suhtunud. (Ligi: "Aga mina poleks [s]eda esitanud, aga magasin hetke maha ja hilja oli vaielda."; "Ma nüüd uurisin neid juriidilisi tantsusamme. Ainult Eestil ja Rumeenial on need omandamata ja mul on raske vastu vaielda, kuigi ise poleks tantsu alustanud.") Ma ütlesin, et hoian su tegudel silma peal. (Pullerits: "Ma loodan, et sa tõestad oma sõnu ka siis, kui peaks hääletamiseks minema ning näitad oma häälega, et sa ei lase sel jubedal seadusel meie maal jalgu alla saada.") Ja eile, erinevalt sellest muljest, mille siin oma sõnaseadmisega jätsid, tegid risti vastupidi: hääletasid riigikogus selle seaduseelnõu tagasi lükkamise vastu.»

Niisiis, kui keegi veel aru ei saanud: Ligi on selle poolt, et mittemeeldivate arvamusavalduste eest saaks hakata inimesi karistama. Kurb.

Reformierakonna arutust ja meeleheidet näitavad muidugi kõik need ettepanekud, mis nad tahaks rahvahääletusele panna ja mis õõnestavad Eesti julgeolekut. Hea, et need välja tulid. Ja kujukas oli see, et president, kes muidu on varmalt alati häda kraaksunud – on selline rahvapärane ütlemine, teate ju küll –, oli pikka aega vait kui sukk (sic!) – on selline rahvapärane ütlemine ka. Presidendi erapoolikuse üle ei imesta enam keegi, aga küllap on paljudele huvitav teada, mida mulle rääkis eravestluses ühe Eesti arvestatava erakonna juht: et Kaja Kallas ei ole juhina arvestatav ega tõsiseltvõetav, et temas puudub poliitilisele liidrile vajalik sära ja energia. Lühidalt: et Kaja Kallas Reformierakonna eesotsas on Reformierakonna nõrkuse põhjus, võis järeldada. Ja ausõna, te oleks üllatunud, kui ma ütleks, kes seda mulle rääkis, sest see ei ole sugugi mõni neist, keda te ilmselge valikuna pakuksite; enamgi veel – et seda rääkis inimene, kes seda rääkis, paneb seda kriitikat võtma väga tõsiselt.

Kes siis rekordeid teeb? Tuleb ise teha. Minu intervjuud psühhiaater Mari-Liis Laanetuga laupäevases Arteris on nüüdseks veebis vaadatud juba üle 165 000 korra! See on megakõva tulemus, millele ei saa vastu isegi Ott Tänaku uudised.

Foto 1: Colorado jõgi Moabi lähedal jaanuaris 2019. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Fotod 2 ja 3: President Kersti Kaljulaid veebruaris 2018 Tamsalu-Neeruti suusamaratonil Alutagusel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpi
Foto 4: Jürgen Ligi pildigaturukott müügil Tartu kesklinnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tähtvere Supilinna spordipark esmaspäeval. Foto autor: Priit Pullerits

Pühapäev, jaanuar 10, 2021

Pullerits: Kuidas uuendusettepanek tegi suusatajate olukorra ainult hullemaks!

Esmalt olulisest. Selleks nädalalõpuks tegin kaks väga tähtsat asja.

Esiteks, andsin sõna Jaak Joala mälestusmärgi autorile kujur Mati Karminile. Sest enne kui kedagi kivide või mudaga loopida – mida seni oli palju.palju tehtud –, oleks inimlik ja viisakas teda ennast ära kuulata. Karmini Joala monumenti on seni aga eranditult ainult kritiseeritud, lausa hukka mõistetud. Eesti ajakirjandus ja sotsiaalmeedia isehakanud eksperdid, äkki enne, kui hukka mõista, võiks püüda mõista? Liiati, kas hea ja vastutustundlik ajakirjandus ei peaks ühiskonnas toimima tasakaalustava jõuna, kes kuulab ära ka selle, kellele seni ei ole peaaegu üldse sõna antud?

Teiseks, tegin intervjuu psühhiaater Mari-Liis Laanetuga (fotol paremal). Et miks? Aga vaat, sellepärast, et... unustage koroona! See tabab ikkagi väheseid. Palju rohkem, elu jooksul iga neljandat meist, tabab mingi psüühikahäire, näiteks depressioon või ärevus, mis ei sega teid ainult nädal-kaks, vaid lõhub elu sageli aastateks. Ja lööb rööpast ka kõigi lähedaste elu. Seepärast vestlesingi Laanetuga palju tõsisemal teemal, kui seda on koroona, et mida igaüks enda päästmiseks ära saaks teha. (Jah, see on kasulikemaid lugusid, mille viimasel ajal olen teinud. Saatke edasi oma lähedastele ja sõpradele, kes on hädas - loodetavasti saavad nad siit abi!)

Et mis see vähemoluline teema on, küsite nüüd.

See, et mõned ideetasandil toredana paistvad mõtted võivad tegelikult kukkuda välja hoopis elu takistavalt. Parema mäluga mehed ehk mäletavad, et tükk aega tagasi liikusid plaanid, et küll oleks vahva, kui saaks kunstlund toota otse suusarajale, mitte hunnikusse, kust seda siis veoautoga laiali vedada. Nüüd ongi see Tartus Tähtvere spordipargis teoks saanud (fotol ülal vasakul). Aga mis on tulemus?

Tulemus on see, et jaanuari esimene dekaad saab juba läbi, aga kõige elementaarsemal ringil, minunimelisel 850-meetrisel ovaalil, juba teist nädalat suusatada ei saa. Sest lumekahurid seisavad kas otse rajal (fotol ülal vasakul) või vahetult selle kõrval ning muudkui töötavad. Seetõttu ei saa ovaalil sõita. Sest, olgu korratud, töötavad kahurid, samuti nende voolikud on ees, ja isegi kui nende kõrvalt mööda ning voolikutest üle sõidad – saades niiske ja jäätuva lumega kokku –, satud pehme kunstlume sisse, kus libisemist pole. Ühesõnaga, üks igavene rist ja viletsus.

Kui kaua see jätkub? Eile, laupäevase seisuga oli pool ovaalist kunstlumega veel katmata. Praeguse tempo juure tähendab see, et enne tuleva nädala lõppu see elementaarne suusarada Tartus valmis ei saa. Mis tähendab, et pool jaanuari saab enne läbi, kui tervise- ja rahvasportlased veidigi korralikult suusatama võiks hakata. Sealt jääb Tartu maratonini kuu aega. Kuna vähemalt maratoninädalal enam harjutada pole mõtet ega kasulik, siis... kolme nädalaga Tartu maratonile!

Jõudu!

Foto 1: Supilinna spordipargi sprindiringi Emajõe-poolne kurv. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Psühhiaater Mari-Liis Laanetu. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 3: Lumekahurid laupäeva pärastlõunal Supilinna spordipargi ovaali Emajõe-poolsel sirgel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Supilinna spordipargi sprindiringi lauge osa laupäeva pärastlõunal. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, jaanuar 06, 2021

Pullerits: No nii ei saa! Radade ettevalmistus segab treenimist

Kurta küll ei tahaks, aga ütlemata ka ei saa jätta. Nimelt, et nii ikkagi treenida ei saa. Kui radade ettevalmistus käib samal ajal, mil peaks suusatama.

Esmaspäeva õhtupoolikul võtsin Supilinna spordipargi servas Teppanite suusamajast seal ligi kaks aastat lae all vedelenud Swixi klassikakepid, et lähen paaristõukeid edendama. Suuskadeks valisin siiski uisu-Atomicud, millest on saanud trenni- või siis kehvade olude võistlussuusad. Klassikasuuskadega, mis vajaks määrimist, ei ole seal lausikul midagi teha.

Lühidalt, olin optimistlik ja entusiastlik.

Kui spordiparki jõudsin, nägin, et kolm lumekahurit, neist üks ovaali peal, töötasid täiega. Üritasin tollest mööda sõita, aga sattusin paksu hirmniiskesse pehmesse lumme, kus tõmbas hoo nii kinni, et oleksin äärepealt ninali lennanud. Kohe sai selgeks, et ovaalile, mis paaristõugete ja rütmi lihvimiseks ideaalne, asja pole.

Kuna kilomeetrine nn Lauri ring ei kõlvanud samuti sõita, sest pinnas oli must ja mullane ning klassikajälge polnud, läksin dendroparki. Seal tegin kaheksa 1,7 kilomeetri pikkust ringi mööda laia jalutajate rada. Kohtasin ringil teisigi suuskadel liikujaid, isegi jooksjaid, sh ühte Luige-kolmikust. Aga hea seal sõita polnud, sest tee on tambitud kivikõvaks, on kalletega ja libe – suur hulk energiat ja tähelepanu kulub sobiliku trajektoori otsimisele ja hoidmisele. Lõpuks sõitsin 1:23ga 15,6 km, mis, vaatamata närustele oludele, ei ole mingi märkimisväärne saavutus. Sellega kaugele ei jõua.

Täna, kolmapäeval, olin sunnitud kasutama paaristõuketööks sama ringi ümber dendropargi, sest endiselt töötasid ovaalil kahurid, rääkimata voolikutest, mis samuti rajal vonklesid. Siiski avastasin, et Emajõe ääres on ligi kilomeetrisel lõigul mingigi klassikajälg sisse veetud, nii et kasutasin ka seda. Kokku sõitsin käte jõul 1:06.30ga 14,2 km. Kauemaks ja rohkemaks ei ole sellistes tingimustes lihtsalt indu ja sära.

Nüüd küsite oma tüütu stammküsimuse, miks ma Lõuna-Eestisse ei sõida. Kuulge, ega ma elukutseline sportlane ole! Mu elukutse on ajakirjanik ja õppejõud. Tund näiteks Tehvandile, teine tagasi, koha peal kaks tundi, sest alla selle pole mõtet – ja rohkem kui pool päeva vabast ajast on kulutatud. Võib-olla teie aeg maksab vähe, et saate seda endale lubada. Minu aeg on väga kallis, mina ei saa.

Seega, eks tule panustada selle peale, et kauaks äkki nagunii seda suusapidu ei jätku.

Fotod 1 ja 3: Tartu dendropark esmaspäeva õhtul. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tiik Tartu dendropargis. Küsimus suurele ringile: kes Eesti tuntud lauljatest filmis siin kevadel omakirjutatud loo video? See on nähtav ka Youtube'is. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Tartu dendropark kolmapäeva keskpäeval. Fotode autor: Priit Pullerits

Esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Pullerits: Miks moodsa maailma saavutused saboteerivad minu sportimist?

Head alanud aastat, kõik spordiblogi lugejad ja kommentaatorid! Paraku tuleb alustada kohe probleemidest.

Endomondo ähvardas, et paneb uuest aastast «poe» kinni ja soovitas kolida mujale. Olen uue aasta kolmel esimesel päeval korduvalt väljas käinud, sh korra maanteel rattaga sõitmas ja kaks korda suusatamas, aga Endomondo töötab nagu muiste. Mille vastu mul ei ole midagi. Aga keegi võiks ära seletada, mis oli sel juhul rakenduse sulgemise ähvarduse mõte. Ja teiseks, kui see ühel päeval teoks saab, siis kuhu üle kolida?

Tegin konto ka Stravasse, aga pole seda veel aktiveerinud. Tundub, et seal saab mu liikumisi jälitada, mida ma küll ei soovi. Isegi kuigi märkisin konto privaatseks, isegi kui seda ei aktiveerinud, tulid mulle meilitsi juba teatised, et nii mitmedki Eestis tuntud tegelased on registreerinud mind oma jälitatavaks.

Ühe sunnitud lükke tegin aasta lõpus veel. Seal oli mängus raha.

Nimelt oli endises SportID-s, nüüdses Stebbys mu kontole kogunenud 60 eurot, millest 35 «istus kinni», sest taotlus hüvitada mu osalustasu Mulgi rattamaratoni põhisõidul oli tagasi lükatud teatisega «Teenust on osutatud vahemikul, mil Postimees Grupi spordikompensatsioon oli peataud. Peatamise vahemik - 1.04-31.08.2020.». Tagasilükkamise otsus tuli juba 2. detsembril, ent isegi peale jõule ei olnud broneeritud 35 eurot mu kontole naasnud. Tuli tagasi alles siis, kui võtsin ühendust Postimehe personaliosakonnaga, kes omakorda võttis ühendust Stebbyga ja palus neil see asi korrektselt ära korraldada.

Miks oli seda 35 eurot nii hirmsasti vaja? Sest siis olnuks mu kontol aasta lõpuks 60 eurot, mis on maksimaalne summa, mida saan korraga kasutada. 1. jaanuaril laekunuks kontole järjekordse kuu eest 20 eurot ning summa suurenenuks 80 euroni, millest 20 oleks «korstnasse kirjutatud», sest läinuks üle limiidi.

Eelmise nädala hakul sain «kinni jäänud» 35 eurot kätte ning panin end kohe kirja Tartu maratoni pikale distantsile, mille registreerimistasu oli mu üllatuseks tõusnud juba 75 euroni. Nii et 15 eurot tuli ikkagi oma taskust ehk isiklikult kontolt maksta. 

Te nüüd küsite, miks ma end kirja panin, kui olen avalikult panustanud pigem sellele, et maraton selle klassikalisel ja õigel kujul jääb ära. Sellepärast, et inimene panustab, aga Jumal naerab. Ehk teisisõnu: 15 eurot kogu selle «lõbu» eest ei ole liiga tappev summa. Ja kahju oleks raha, mis tasuta saadud, tuulde loopida – eks ikka püüad sellele mingit rakendust leida.

Kuid sellega ei ole tehnoloogilised küsimused sugugi ammendatud. Kui uurite Tartu maratoni osalejate protokolli, siis näete, et peaaegu kõigi nime eest on stardinumber 1, sh minust neli rida ülevalpool oleval Andry Prodelil, kellega sai omal ajal 800 meetrit võidu joostud (ja kaotatud, olgu ausalt tunnistatud: tema 800 m isiklik rekord on 1.52,66), aga minu nime ees ei ole ainsatki numbrit.

Kas järjekordne it-viga, mille parandamiseks tuleb taas isiklik aktsioon ette võtta? Kaua võib?

Foto 1: Spordiarst Mihkel Mardna (vasakul) Priit Pulleritsuga 29. detsembril Tähtvere spordipargi ovaalil tehtud fotol. Foto autor: Mihkel Mardna
Foto 2: Chrysler Pacifica 26. detsembril 2020 Tartu lähedal Tiksoja metsa parklas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu-lähedane dendropargi suusarada 1. jaanuaril 2021. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Klubi Tartu Maraton kirjadega sõidukid 1. jaanuaril 2021 Tartu laululava kõrval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Tartu-lähedane matkarada Tiksoja metsas 3. jaanuaril 2021. Foto autor: Priit Pullerits