Pullerits: Kes on suusatamise "Tõehetke"-Lilit?

Kohe kuidagi teisiti ei saa, kui tuleb ühte vana lugu meelde tuletada. Nimelt, kui pärisin kord Mati Alaverilt, kas see, kui Andrus Veerpalu end võistlusvälisel ajal ninaotsani ja kulmukaarteni sisse pakib, on professionaalsuse tunnus - selles mõttes, et nii saab vähendada riski haigeks jääda -, vastas Alaver: "Jah, võib ka nii öelda."

See tuleb mul alati meelde, kui näen sügistalvisel ajal palja peaga sportlasi. Näiteks eelmisel nädalavahetusel telepildis poolkaitsja Sander Puri, kes andis pärast 1:1 viigiga lõppenud Eesti-Leedu jalgpallimängu tuulisel Kuressaare staadionil intervjuud, pea täiesti katmata. Aga mis seal imestada, kui telepilt näitas, mis moodi juhendas mängu treeneripingilt Tarmo Rüütli - samuti palja peaga. Nagu treener, nõnda õpilased.

Mul ei tule meelde, et oleksin näinud Alaveri talvistes ilmastikuoludes kunagi palja peaga. Nagu ka tema hoolealuseid mitte. See võrdlus viib paratamatult mõtteni, et ju on jalgpallurid siis tõesti kõva peaga, kui nad sedasi hooletult oma tervisega ringi käivad. Ebaprofessionaalsuse tunnus, mis muud.

Samas ei saa ma aru ka nendest suusatajatest, kes end hiljuti mõne miinuskraadiga või nullilähedase temperatuuriga pealtpoolt õlgu nii sisse pakkisid, et vaid silmad, nina ja suu näha. Kas tõesti on juba külm? Ei usu. Pigem näib tegu olevat mingi moeröögatusega, nagu jalgratturite mitmevärvilised piraadirätid, mille nad turueitede kombel kiivri alla seovad. Sest need suusatajate mütsi alla käivad tont-teab-mis-asjad on samuti kirjud hilbud.

Kas teile ei tundu, et siin on tõsine sport pöördumas naiselikuks ilulemiseks ja eputamiseks? Nagu oleks tegemist "Tõehetke"-Lilititega, kelle aur, kui tsiteerida viimasest Kroonikast tema lahutatud meest, kulub juuste hooldusele, solaariumis päevitamisele, šoppamisele või küünetehniku juures käimisele.

Nüüd küsivad ilmselt mõned, miks mina olen jällegi sõitnud paaril viimasel päeval nokamütsiga - on see ka mingi moeröögatus või, mis veel hullem, mingi ärimehe mängimine? Ei, põhjus on proosaline ja praktiline. Olen elus väga palju lugenud, et mitte lolliks jääda, ja selle eest silmanägemisega maksnud. Ilma prillideta võin ma kraavi või võssa põrutada. Aga kui lund tuiskab, siis saavad prillid hirmus märjaks, nii et pole vahet, kas nad on ees või mitte. Nokamütsi nokk aga kaitseb prille palju edukalt kui silme ette käiv sirm, sest see saab ju samuti märjaks ja hakkab nägemist takistama. (Kusjuures, pange tähele, oma Björn Daehlie firma nokamütsil keeran alati kõrvad ka alla. Enamgi veel, kui on külm ilm, siis panen suusatama minnes isegi vatid kõrva, sest kui laskumisel tuul kõrvus viliseb, on kõrvad kerged haigeks jääma.)

Tõsisel sporditegijal, nagu isegi teate, pole midagi tervisest tähtsamat. Ja ilu ega mood ei aita küll tervist säästa.

Lõpuküsimuse esitab aga olümpiavõitja Erki Nool: kumb on järelkasvuga tehtava töö tulemuslikkuse poolest edukam - kui võtta aluseks noorte tiitlivõistlustel saadud kohad -, kas Eesti Suusaliit või äsja 120-aastaseks saanud Eesti Tõstespordi Liit?

Nool väidab, et tõsteliit.

Ja kõige lõppu üks teade Meelis Minnilt, kes mind jooksmise alal juhendanud.

Algab loengusari jooksuhuvilistele: "Optimaalne jooksutreening". Esimene osa toimub 6. detsembril kell 13.30 Valtu Spordimajas. Alateema: "Milleks tegeleda jooksmisega?" ehk "Jooksuharrastaja ABC". Loengud ja praktilise osa viib läbi jooksutreener Meelis Minn (EU 4. tase). Pärast teooria- ja praktikatundi on osavõtjatel võimalus kasutada ujulat ja sauna. Osavõtutasu 200 krooni saab tasuda kohapeal. Info: www.raplamsl.ee
******
Elephant Hill, Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 2. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Eeskujulik sportlane Andrus Veerpalu, ka koera Hannibaliga mängides müts ilusasti peas ja krae üles keeratud. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Hoolitsev peremees ei lase isegi koera talvel paljalt välja. Neljajalgne inimese parim sõber Östersundis laskesuusatamise MMil. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Jaak Mae on saanud tänavusel Otepää MK-etapil teise koha - müts korralikult peas, aga ei mingit kirju rätti kusagil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kes on kõige aeglasem suusataja?

Mingi hetk ütles keegi, et peaksin peeglisse vaatama. Tean-tean. Vana lugu. Eelmine aasta vaatasin korduvalt ja küsisin: "Peeglike-peeglike seina peal, kes on kõige kiirem suusataja Tähtvere spordipargis?" Vähemasti mina lugesin sealt välja järgmise vastuse: "Nooh, kui mõned mehed mõnikord välja arvata, siis Priit Pullerits."

Nüüd, nagu soovitati, vaatasin uuesti peeglisse ja esitasin sama küsimuse. Peegel ei mõelnud pikalt, vaid ütles kohe: "No Priit Pullerits igatahes küll mitte."

Kas asi on siis nii hapu? Igaks juhuks küsisin eile õhtul üle, aga teises sõnastuses: "Kes on Tähtvere spordipargi kõige aeglasem suusataja?" Peegel vastas: "Nooh, kui mõned põlvepikkused nagamannid välja arvata, siis Priit Pullerits."

Peegel rääkis tõtt. Eilseks oli Margus Ader plaani kirjutanud 2:15 klassikastiilis, sellest 1:00 PV1 tsoonis, lisaks pool tundi kergel reljeefil paaristõukeid ja pool tundi ainult jalgadega, käte toeta, kõige otsa veel veerand tundi PV1-s. Nii ma siis tegingi esmalt kolm ringi dendropargis, milleks kulus 59 minutit, seejärel 35 minutit paaristõukeid ehk kaheksa spordipargi 0,85 km ringi, siis pool tundi ainult jalgadega (viis ringi), mis läks selles mõttes üha hullemaks, et pidamismääre tikkus ära jäätuma ning lõpus tuli sõita nagu mööda liivapaberit. Igatahes, kui trenn läbi sai, oli aega kulunud 2:24 ja kilomeetrid kogunenud umbes 26,5, mida ei ole ju sugugi palju selle aja kohta.

Tõepoolest, ovaalil, kus liikusin RCS Fischeritega ja Exeli keppide toel (alghind 1800 krooni, aga sain need Silja Sporist ligi poole odavamalt, sest üks mees oli nendega paar korda ennem sõitnud), sõitsid minust mööda nii noored kutid kui naised, nii tüsedad kui lühikesed. Jah, peegel ei valetanud, vaid rääkis karmi tõtt.

Aga mida kostab selle peale Margus Ader? Esmaspäeval sõitsin Tähtvere ringil tuisus igivanade Fischeri universaalidega, mil pole õigeid kante ja mil lükkasin lihtsalt suvise parafiini alt, 30 ringi ehk 25,6 km uisku 2:06ga. Ader ütles selle kohta, et tegin head tööd, aga lisas: "Kuid nats ikka häirib mind sinu pulsi suurus, kardan, et pead veel alla võtma PV trennides. See ei puuduta nii palju EKE paaristööd, kui just 2:00-2:30 pikki sõite. Muidu on nii, et tõstad mahte ja selle asemel, et kasu saada, kukud auku. Sa pead ise ka tundma, kui on kehvem päev - tervise või tunde poolest -, siis lase veel vaiksemalt. Teised ei tohi korda minna, sina tee oma."

Selge pilt. Nii et kõik, kes tahavad mulle ära panna, tulgu ruttu Tähtvere ringile. Sest talvel, kui võistlemiseks läheb ja kui tuleb käiku juurde panna, ei pruugi see enam õnnestuda. Ärapanemine, ma mõtlen.

Või läheb nii, et talvel ei olegi mul ikkagi enam lisakäiku võtta?

Ega siis muud, kui tunda rõõmu sellest, et olen sees koguni kahes edetabelis. Siin olen juba rõõmustanud, et Apollo eelmise nädala müügipingereas on mu "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni" neljandal kohal. Uuem info on see, et Rahva Raamatu eelmise nädala edetabelis on mu raamat seitsmendal kohal. Ent nagu näha, on siingi tõusuruumi.
******Needles District, Canyonlands National Park, Utah. 2. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: 27. veebruari Tähtvere spordipargi Tartu Suusasprint, pildil Keidy Kütt. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Suusataja märtsikuu viimasel päeval, kui väljas oli 15 soojakraadi, sõitmas Nõmme terviserajal. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: 27. veebruari Tähtvere spordipargi Tartu Suusasprint, pildil Kaspar Pruus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas tõsta treeningmahtu oluliselt?

Nädalavahetuseks sai mul mõistus otsa. Aga ei saa ju Margus Aderile pettumust valmistada nagu üle-eelmise nädala järel, mil, kui ta kuulis, et treeningtunde tuli kokku vaid 5:43, ütles: "Ei saa kuidagi rahul olla! Nädala lõpp peab olema kaks erialast trenni. Neli tundi kokku vähemalt." Mida teha?

Ader ei pidanud imitatsiooni laupäeval mõistlikuks, sest olin seda teinud neljapäeval ja ta väitis, et kaks samasugust trenni nii lähestikku ei anna midagi. Soovitas rullidega sõita, aga kui seda ei saa, siis teha pikema rahuliku jooksu.

Võtsin siis Swenori klassikarullikud näppu ja jooksin Tähtvere spordiparki - ning mis ma nägin. Ring jumala jääs. Lootusetu, et seal sõita. Keerasin juba otsa ringi, et tagasi koju minna, kui mõtlesin, et vaatan korraks Herne tänavat. Ja mis ma nägin - tänaval on suurepärased rullitamise tingimused. Läks lahti!

Tegin 32 Herne tänava pikkust, 16 korda edasi-tagasi, kokku kulus 2:06, kilomeetreid tuli 27. Herne tänav on sama pikk kui Tähtvere ring, 0,85 km. Ühe otsa sõitsin ühesammulist paaristõuget, teise otsa puhtalt paaristõuget, ja loomulikult jälgisin, et tempo üles ei läheks. Korra kukkusin otsa ringi keerates asfaldile ka külili, aga muidu läks trenn igati täie ette.

Pühapäeval, kui algas lumetorm, oli mõistus aga veel rohkem otsas. Jälle helistasin Aderile. Mida teha? Ta ütles, et peaks suusatama. Oo mai gaad! Mis moodi ja kus? Ader ütles, et läheksin siiski välja ja prooviksin kas või tuiata suuskadel, sest ka raskusega võitlemine läheb trenni ette. Mis mul üle jäi kui võtta suusad näpu otsa ja minna taas Tähtvere spordipargi ringile.

Umbes 15. meetril kukkusin kõhuli. Fischeri kombisuusk jooksis paksu lumme kinni. 250. meetril kukkusin taas, kui üritasin paksus lumes uisku sõita. Tundus, et seekord trennist küll asja ei saa.

Aga alla annavad ainult nõrgad, äpud, luuserid, hädavaresed, nannipunnid, memmepojad, s***varesed, kobakäpad. Lükkasin ringi jõepoolsel sirgel läbi paksu lume jälje sisse. Iga ringiga läks see üha paremaks. Töötasin ainult kätega. Eriti intensiivselt sai seda teha pargipoolsel sirgel, kus tuul raius metsikult vastu, nii et ühe tõukega oli edasiliikumine kohati ehk pool meetrit. Aga kiirus pole tähtis, oli Ader öelnud.

Pooleteise tunniga tegin lumetormis paaristõugetega 13 ringi ehk 11 km. See peaks rääkima enda eest, mis oludes tuli võidelda. Mõni mees ilmus veel rajale, aga kõik nad kadusin pärast ühte-kahte ringi (nagu sitt lehma ihust, kui Art Soonetsit tsiteerida). Kuid ma ei saanud ju katki jätta, sest poole trenni ajal Ader helistas ja kontrollis, kuidas mul läheb. Kui kuulis, et olen rajal, hüüdis, et tubli, pane aga edasi!

Lõpuks oli nähtavus nii hull, et kui parklast autoga välja hakkasin sõitma, siis teed ei näinud ja sõitsin kahel korral hange. Õnneks sain oma jõuga välja. Kui õhtupoolikul naisega teatrisse hakkasime minema, jäi aga masin kodu juures kinni. Õnneks astus ligi endine kümnevõistlustreener, nüüdne Eesti Võrkpalli Liidu peasekretär Henn Vallimäe, kes pakkus lahkelt, et viib meid ära. Suur aitäh talle! Pärast kulus tal 4:14, et Tartust Tallinna jõuda.

Niisiis, kokkuvõte eelmisest nädalast tuli selline:

E - 1:35 rullidega ühesammuline paaristõuge, 22 km + 2 km jooksu
T - 1:50 rullidega paaristõuge, 19 km + 2 km jooksu
K - puhkepäev
N - 1:47 imitatsioon + 2 km jooksu
R - 0:46 jõutrenn saalis + 2x2000 m sõudeergomeetril + 1,5 km jooksu
L - 2:06 rullidega 1/2 ühesammuline paaristõuge ja 1/2 paaristõuge + 2 km jooksu
P - 1:28 suusatamine paaristõugetega, 11 km

Kokku tuli treeningtunde 10:44, mis on juba sinnakanti (11-13 tundi), mis Ader on eesmärgiks seadnud. Näis, mis ta nüüd ütleb, kas pahandab, et 16 minutit jäi ikkagi puudu. Aga kui siia juurde arvestada õhtused kodused jõuharjutused, siis peaks ikka 11 tundi täis saama küll.

Lõppu kaks uudist ka:

Esiteks see, et Jaanus Teppan palus kõigile tervitustega edasi öelda, et Türgi eelmise aasta maratonile, kus peaminister Andrus Ansip sai mu mälu järgi kolmanda koha, tuleb tänavu 8. märtsil lisa. Lähemalt saab lugeda www. anamar.org.tr - muuseas, ka eesti keeles. Registreerimine algab 1. detsembril internetis.

Ja teiseks see, et mu üle-eelmise nädala keskel ilmunud raamat "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni" tõusis eelmisel nädalal Apollo raamatumüügi edetabelis varasemalt 9. kohalt neljandaks. Kui ma suusatamises etteotsa ei küüni, siis vähemast raamatuäris läheb pisut paremini. Lohutus seegi.
******
Delicate Arch, Arches National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Rootsi suusataja Marcus Hellneri stiilinäide. Foto autor: Marie Birkl / Scanpix
Foto 2: Rootslane Marcus Hellner võitmas suusatamise MK-sarja avaetappi Gällivares. Foto autor: Anders Wiklund / Scanpix
Foto 3: Jaanus Teppan 2006. aasta Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pulleritsu raamatu "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni" esikaas.

Pullerits: Avastus - jooksus polegi rassismi!

Enne, kui valge lumi musta maa lõplikult katab, tuleb üks rassiprobleem lõplikult ikka selgeks rääkida. Ei saa ühe hooaja lõppedes lahtisi otsi üles jätta.

Kas mäletate Ateena olümpia 800 meetri jooksu finaali? Kui venelane Juri Borzakovski lõpukurvi neljandana läbis, polnud mul usku, et ta mustadele meestele finišisirgel vastu saab. Liiga hästi oli meeles, kuidas ta aasta eest MMi medaliheitluses lõpumeetreil kangestus ja kulla maha mängis. Ent imelisel kombel leidus Borzakovskil sedapuhku varuks veel üks käik ning üksteise järel jättis ta mustad mehed selja taha.

«Hurraa! Valge mehe võit!» hüüdsin teleri eest, nii et naine ei saanud jätta halvustavalt torkamata: «Sa oled nagu rassist.»

Õnneks pole meil siin Ameerika, kus nahavärvi mainimine kohe kohtukutse kaela toob. Aga arvestades, et kergejõustikus, eeskätt jooksualadel, on jäme ots juba ammu tumedanahaliste käes, on iga europiide rassi esindaja kordaminek hõiskamist väärt. Et spordis püsiks mitmekesisus. Et valgetel, sealhulgas meiesugustel eestlastel, säiliks ka lootus punasel tartaanil millegagi hakkama saada.

See lootus väärib ellu äratamist, sest Ateenas seitse Aafrika poega alistanud Borzakovski polnud tookord sugugi ainus valge, kes mustadele kandu välgutas. Meeste 400 meetrit võitis valge ameeriklane Jeremy Wariner. 1500 meetris pressis end kolmandaks Portugali mees Rui Silva, kokku mahtus sel alal esikaheksasse koguni viis eurooplast. Kui vaadata 800 meetri lähiminevikku, siis enne Borzakovskit triumfeerisid eelmistel mängudel sakslane Nils Schumann ja norralane Vebjørn Rodal. 2001. aastal tuli maailmameistriks šveitslane André Bucher.

Kas valged mehed suudavad ka ikka järelikult joosta?

Analüüsides tiitlivõistluste protokolle on selgelt näha, et pärast Sebastian Coe, Steve Ovetti ja Steve Crami hiilgeaegu 1980. aastate algupoolel tabas kahvanägusid jooksurajal pesuehtne vähikäik. Souli ja Atlanta olümpia vahelisel perioodil oli nende jõudmine pjedestaalile pea sama harukordne nagu neegri sattumine NHLi hokimeeskonda.

Kummaline on see, et europiidset rassi jooksjate taandumine eelkõige keskmaa-aladel pole sugugi seletatav sellega, nagu oleks mustanahalised teinud hiiglasliku arenguhüppe. Raske öelda, kas Coe, Ovett ja Cram kruvisid Vana Maailma taseme omavahel konkureerides liiga kõrgele, kuid igatahes kukkusid pärast nende loobumist nobedamate valgete meeste tulemused sinna, millega olnuks raske läbi lüüa isegi 1970ndatel. Samal ajal ei küündinud kiiremate tumedanahaliste parimad ajad laias laastus põrmugi briti kuulsa kolmiku ja nende valgete kaasaegsete kõvemate markideni. Näiteks Coe 800 ja 1500 meetri maailmarekord jäid mustadele pikka aega ligipääsmatuks.

Miks valged allamäge veeresid? Miks on Euroopa rekord 3000 meetri jooksus paranenud viimase 28 aastaga vaevalt sekundi? Hullem veel: miks on püsinud 27 aastat Coe’ 1000 meetri, 23 aastat Crami 1 miili ja 2000 meetri ning 21 aastat Thomas Schönlebe 400 meetri eurorekord? Kas eurooplased on heaoluühiskonnast mugavaks ja paksuks läinud? Või maandunud in corpore arvuti taha?

Unustades valgete pikaaegse edu jooksualadel, hakkas spordimaailm jutlustama mustade eripärasest jooksuandest. Selle tõenduseks kiideti Keenia meeste edu juba Souli olümpial, kus nad võitsid kõik distantsid 800st 5000 meetrini. Menumüüdid põhjendasid keenialaste edu muu seas pika kooliteega maast madalast, ehkki ühel nende nimekamal pikamaamehel Paul Tergatil polnud kodulävelt koolimajani kilomeetritki.

Minust kümneid kordi targemad mehed on oma teadustöödes jõudnud järeldusele, et kestvusjooksualadel sõltub läbilöögivõime ennekõike maksimaalsest hapniku tarbimise võimest, jooksuliigutuste ökonoomsusest (mis sõltub paljus saledast figuurist ja peenikestest jalgadest) ning lihaskonna füsioloogiast (mis määrab anaeroobse läve ehk millal koguneb pingutuse korral verre nii palju piimhapet, et see hakkab takistama lihastööd).

Kui uurida maailmas tehtud teadustöid, tuleb välja, et ei keenialastel ega etiooplastel ega lõuna-aafriklastel, kes on viimastel aegadel valitsenud kesk- ja pikamaajooksu, pole korraga üheski kolmes võtmekomponendis selgeid eeliseid. Rootsi teadlane Bengt Saltin on näiteks leidnud, et keenialaste ja taanlaste lihaskonna suuruses ja koosseisus puuduvad märkimisväärsed erinevused. Ka maksimaalses hapniku tarbimise võimes on vahed tühised. Küll aga on keenialased taanlastest silmanähtavalt kergemad, väiksemad ja peenemad ning pikemate jalgadega. Seetõttu on nende jooksusamm tunduvalt ökonoomsem.

Ka lõuna-aafrika mustad jooksjad näivad valgete kõrval palju õblukesemad ja lennukamad, kuid nende maksimaalne hapniku tarbimise võime jääb valgetele tuntavalt alla. Ent lõuna-aafrika neegrite edu pant jooksurajal peitub väidetavalt erilises lihaskonnas, kus kiirete lihaskiudude hulk küünib ligi 50 protsendini, mis on kestvusala harrastaja kohta üllatavalt hea näitaja.

Isegi teaduskraadiga mehed pole kindlad, mida neist osati vastukäivaist andmeist järeldada ja millisena defineerida jooksualade edu täpset valemit. Ilmselt tuleb peale füsioloogiliste tegurite arvesse võtta ka psühholoogilisi. Nende sekka kuulub ka möödunud kümnendil käestlastud eneseusk, et valgest mehest võiks mustale nobeduselt üldse vastast olla.

Ometi tähistasid norralase Rodali tugevad tempojooksud aastal 1996, mis tipnes talle võiduga Atlanta olümpial, justkui valge rassi comebacki maailma jooksuareenidele. Kuid oh häda: just sellal, kui europiidne rass sai taas liikuma, lisasid Aafrika päritolu mehed tempot ja nihutasid medaliläve varasemast kõrgemale.

Võitluses Musta Mandri ülemvõimu vastu pole vahet, kas valge mehe au päästab norralane või šveitslane, sakslane või venelane. Igatahes rassisimiga ei ole sel kõigel mitte vähimatki pistmist. Siin pole juttu millestki muust kui spordi globaalsest arengust.
******Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Juri Borzakovski võidab Venemaa meistrivõistlustel Kaasanis 800 meetri jooksu. Foto autor: RIA Novosti / TopFoto / Scanpix
Foto 2: Wilfred Bungei Keeniast triumfeerib teiste Aafrika mustade ees Pekingi olümpia 800 meetri jooksus. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Sebastian Coe võidab Moskva olümpial 1500 meetri jooksu. Foto autor: Topham Picturepoint / Scanpix
Foto 4: Aafrika mustad mehed dikteerivad Pekingi olümpia 1500 meetri jooksu finaalis tempot. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Kuidas mind pimedas rajalt maha võeti

Algul ütles Margus Ader mulle nii: "Pole hullu, ega ma sust maailmameistrit tahagi voolida." Aga siis teatas: nädala treeningtundide arvu peaks kasvatama 11-13ni.

Džiizös kraist! See on ju sama hull treening nagu eelmisel aastal Kalmer Trammi käe all.

Üleeile passis Ader mulle pimedas peale, et kuidas trenn ikkagi edeneb. Olin rullidega Tähtvere spordipargi ringil. Võttis kohe, kui mind märkas, mu rajalt maha ja ütles, et mõttetu trenni tegemine tuleb lõpetada.

Tema nõuanne, õigemini nõudmine, oli järgmine: "Pea meeles - paaristõuge on number üks, ja ülakeha töö parandamine mitte läbi sageduse, vaid läbi võimsuse." Ta rõhutas seda viimast sõna.

Ja tuletas meelde sedagi: "Arvan, mis on enamuse viga: treenitakse kesktsoonis, mis on mugav, samas ka mõnusalt raske. Viga on aga selles, et see annab kõige vähem."

Mu esimese rullitrenni kohta, mis järgnes nädalavahetusele, mille jooksul tehtuga Ader enda sõnul üldse rahule ei jäänud (ma ise ka mitte), oli tal siiski positiivset öelda: "Eilne rullitamine näitab, et võtad asja tõsiselt. Hea töö! Seal ei ole nüüd muud, kui kannatada seda lühikest ringi ja püüda sõita võimalikult mitmekülgselt, teha palju erialaseid jõuliigutusi."

Just selle viimase kallale üleeile õhtupoolikul, kui Ader mu rajalt maha võttis, asusimegi.

Esiteks panime paika keppide töö. Pidin jälgima, et need lööks võimalikult rullikute lähedale, et tõukejõudu tõhusamalt ära kasutada.

Seejärel sättisime käte ja keha tööd. Käed tuleb hooga kaugele ette viia, seejärel kõhulihased lukustada, justkui keppidele rippuma jääda - see on esimene faas, millele järgneb teine: jalad tuleb seejärel põlvedest kergelt kõverdada ja need käte ning kõhulihaste toel ette vedada, nii et nagu viskuksid lingust heidetuna ettepoole. Kehaga tuleb saavutada korralik amplituud, mitte et keskpaik püsib tuimalt paigal.

Siis, kui olin Aderile näidanud, kuidas tema nõuannetest aru sain, lubas ta mind uuesti liikvele. Ise jälgis pimedas kõrvalt, kuidas liigutused välja kukuvad. Midagi hakkas vist tulema.

Igatahes oli fakt see, et kiirus langes pea olematuks - ja seda oligi Aderi sõnul vaja. Ta ütles, et ei ole mõtet südant koormata, panustada tuleb võimsuse peale. Ja kuna kiirus oli pea olematu ning edasiliikumise inerts puudus, oli ka tõukamine raskem, nõudes nii kätelt kui ülakehalt suuremat pingutust. Lühidalt: treening hakkas täitma mingisugustki eesmärki.

Arvutage nüüd ise: esmaspäeval tegin tavasõiduga 26 ringi 1:35ga, teisipäeval läbisin ainult paaristõugetega 22 ringi (18,7 km), milleks kulus 1:50. Jah, tuul oli ka üleeile äge, mõnel lõigul ei liikunud ühe tõukega seetõttu vist meetritki edasi. Aga pulss püsis igatahes all, millest sain selgelt aru siis, kui kõva ratturina tuntud Andres Kulbin mulle järele jõudis ja kõrvale võttis ning me pisut vestlust arendasime.

Aga mida tegid teised? Vana orienteeruja Tiit Tali oli samuti väljas ning temaga koos veel üks noorem mees, kes sõitis ilusa plastilise stiiliga, aga oleks te näinud, millise hooga nad lahmisid. Iga pooleteise ringi järel sain neilt ringiga sisse. Hüüdsin Talile, et kuhu ta põrutab, ja tema vastas, et ei ole see kiire midagi, tal pulss vaid 126. Kui nii, siis on selge, kelle võidule tasuks Vancouveri olümpial panustada. Seda muidugi juhul, kui ta üldse Libereci MMi ajani välja kestab.

Ja nüüd küsimus: kumb tegi targema ja kasulikuma trenni, kas mina või Tali?
******
Delicate Arch, Arches National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu paaristõukenäide sel sügisel Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Jens Arne Svartedeli paaristõuke lõppfaasi näide Otepääl Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Algo Kärbi paaristõuke lõppfaasi näide Otepääl Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Andres Kulbin 2007. aasta veebruaris treenimas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Pullerits: Vale stiimul ja väljapressimine

Ühed inimesed on need, kes ihkavad intriigi, teised inimesed on need, kes vihkavad intriigi. Täna on esimesena mainitute hea päev.

Eilses Eesti Päevalehes, kas panite tähele, ütles Anatoli Šmigun ajakirjanik Andrus Nilgile, et tema tütart võiks taas kõvasti rügama innustada vägev olümpiakulla-preemia. Ta rääkis: "Nõuko­gu­de aja lõpul kin­gi­ti Ees­ti olümpiavõit­ja­te­le ma­ja. Mis nüüd on olümpia­kul­la pree­mia? Vist vei­di üle mil­jo­ni kroo­ni. Kas sel­le eest saab ma­ja ehi­ta­da? Kui olümpiavõitu püüdma innustataks suu­re ma­te­riaal­se stii­mu­li­ga, miks mit­te kul­da püüda!"

Mulle paistab selline avaldus väljapressimise moodi. Nõnda siis: lubagu Eesti Olümpiakomitee, et Kristina Šmigun-Vähi saab võidu eest maja (ajakirjanduse andmeil on tema maja Otepääl endiselt müügis, hind oli aasta tagasi 8 miljoni krooni kandis - kas selline peaks siis olema ka järelikult paslik võidupreemia suurus?), ja siis me hakkame ka treenima, varem mitte. Nagu eilsest Päevalehe loost teame, on EOK-l ja teistel võimalikel rahastajail järelemõtlemise aega veebruarini. Kui selleks ajaks soodsat pakkumist ei tule, võib avaldustest välja lugeda, siis ei tule ka otsust, et Kristina Šmigun-Vähi hakkab püüdma Vancouveris kolmandat olümpiakulda.

Teiseks ei saa mitte unustada Eesti naiste koondise juhendaja Kalmer Trammi möödunud hooajal mulle lausutud sõnu, et õiget sportlast ei saa võidule innustada välised stiimulid - raha, auto, maja -, sest need ammendavad end peagi, vaid ainuõige stiimul peab tulema sportlase sisemusest. Seal peab pulbitsema tahtmine tulla esimeseks, saada võitjaks. Ehk teisisõnu: vaja on võiduiha, mitte materiaalse hüve iha.

Mõelgem nüüd reaalselt ja rahulikult: ütleme, et EOK lubabki Šmigun-Vähile võidu korral maja. Ja Šmigun-Vähi hakkab innukalt treenima. Aga kus on garantii, et ta võidab ja seega ka maja saab? Mitte kusagil. Raskel treeningperioodil võib tekkida siis koguni tunne, et kuradile mulle seda maja nii väga vaja on, mul on ilus elamine ju olemas, ja järgneb käega löömine. Või tekivad kahtlused, et ta ei jõua siiski tippvormi, mis siis, et võidu korral on maja lubatud, ja jälle lendab püss põõsasse. Aga kui sportlasel on sisemine tahe ja sisemine stiimul ja sisemine motivatsioon, siis igasugused nõrkusehetked ja muud segavad tegurid on palju kergemini ületatavad, sest tõeline tahtmine sunnib tagant.

Teame ju, et ega palgatõus pane kedagi kõvemini tööle. Kõvemini paneb tööle sisemine soov midagi korda saata ja ära teha. See kehtib spordis sama moodi nagu muus elus. Ja seepärast ei suuda ma uskuda hoolimata tõsiasjast, et papa Šmigun, kes on viinud oma tütre kahe olümpiavõiduni ja on nüüd nähtavasti ka Aivar Rehemaa, kelle areng Mati Alaveri käe all takerdus, samuti kiiremini liikuma saanud, vajutab sedakorda õigetele nuppudele ja tõmbab õigeid kange. Minu arvates on otse öeldes tegu väljapressimisega, ja sellise väljapressimisega, mis ei aita kedagi võiduni viia.
******Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida fotole.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi eelmisel kuul Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix Foto 2: Anatoli Šmigun tänavu jaanuaris Scandinavian Cupil Jõulumäel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kes kardab suusatrenni? See ju imelihtne!

Eile oli kerge võbin naha vahel. Ei, mitte sellest, et õhtul, kui tegin teise katse hooaja esimesele rullitreeningule minna - esimene läks pühapäeval vihma nahka -, olid väljas miinuskraadid. See ei heidutanud, sest päeva peale oli asfalt ära kuivanud ja libedust polnud vaja karta. Väike hirmusabin tekkis hoopis muust.

Esiteks pelgasin, et olin eelmisel talvel (ettevaatust edasi lugemisel neile, kes vihkavad detaile) Swenori klassikarullikud tuksi keeranud (firmanimel on siin suur tähtsus, aga sellest hiljem), kui sõitsin nendega uisku ja kulutasin rataste siseservad lamedamaks. Kartsin, et rullikud hakkavad kohe väljapoole kiskuma. Olin isegi Margus Aderilt ja Silja Spordist uurinud, mida sel juhul teha. Ader ütles, et siis tuleb rullikuid teatud nurga all vastu asfalti peksta, et anda ratastele õige sõidusuund. Silja Spordi noormehed aga avaldasid arvamust, et ehk asi nii hull ei olegi, et saab ju põlvede hoiakuga sõidutrajektoori reguleerida. Igatahes uute rataste muretsemine oleks parajalt mõrvarlik - need maksavad 700 krooni paar.

Teiseks pelgasin, et äkki muutub esimene rullitreening vähetõhusaks, sest enamik aega kulub nendega harjumisele ja tasakaalu leidmisele. Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi esimest korda rullikud alla panin ja nendega hirmsat vaeva nägin. Treener Kalmer Tramm oli õpetanud, et tasakaalu leidmiseks ja tunnetuse saamiseks tuleb sõita algul palju keppideta. Nii mul kuluski tunamullu tervelt kaks pooleteisetunnist treeningut, enne kui end vähegi kindlamalt hakkasin tundma.

Aga eile selgus, et hirmud olid asjatud. Kuigi silmaga nähtavalt on rataste siseküljed rohkem kulunud kui välisküljed, ei püüdnudki rullikud jalge all laiali joosta, vaid kulgesid ilma igasuguse lisapingutuseta täiesti otse. Ja teiseks, nii kui end Tähtvere spordipargi ringil liikvele tõukasin, tundsin end nagu kala vees - ei mingeid probleeme tasakaalu ega liigutuste koordinatsiooniga.

Siis läks andmiseks.

Stopp! Mida Kalmer Tramm ja Margus Ader rääkinud on? Rahulikult tuleb algul sõita, rahulikult, mitte tunda end nagu vasikas karjamaal. Võtsin kohe tempo alla, ei hakanud paaristõugete ajal end varvastelegi upitama ega keppidega asfalti raiuma. Nagu Ader oli imitatsioonitrennis öelnud: sõita tuleb nii, et rääkides sõnalõpud kaduma ei läheks. Kas pole hea nõuanne, mis?

Aga ikkagi jõudsin ühele Tartu Suusaklubi dressis noormehele järele. Ja nüüd tuleb seletus sellele, miks rullikute mark on tähtis. Nimelt, nagu ütlesin, sõidan Swenoritega. Swenorid on aga teadagi kehva jooksuga. Ja see oli võrdluses tolle mitte-Swenoritega suusaklubilisega selgelt näha. Kui tõusval profiilil ja lausikul sain talle järele, siis langeval profiilil ja ringi tagasirgel, kus puhus taganttuul, jäin temast selgelt maha. Kuid seda parem, et Swenorid raskelt vuravad. Tänu sellele muutubki trenn tõhusamaks.

Eilse harjutuskorra eesmärk - ja kes see küll väitis, et ma ei mõtle läbi, milleks treeninguid teen, ah? - oli rullidega ja suusaliigutustega harjuda ehk valmistada liigesed-lihased ette tulevasteks erialasteks treeninguteks. Samuti jälgisin, et ei läheks kihutamiseks, vaid pöörasin tähelepanu eelkõige tehnikale ja sõidurütmile. Kaks nädalat tagasi olin sealsamas näinud, kui kohutava tehnikaga sõitis ühesammulist paaristõuget kogenud orienteeruja Tiit Tali, kuidas tal muist energiat kaotsi läks, sest ta hooliigutus jalaga ja keppidega tõuge olid teineteise suhtes nii valesti ajastatud. (Hüüdsin seda ka Talile, nii et ma ei arvusta teda siin sugugi tagaselja.) Ma ei pretendeeri siin väitma, et minu tehnika on Tähtvere parim, aga usun, et parem kui Talil igatahes, ja ma oleksin tänulik igaühele, kes viitsiks kõrvalt tähelepanu juhtida minu tehnilisele praagile.

Lühidalt: püüdsin ühesammulist paaristõuget sõites jälgida, et kepid lööks asfaldisse samal ajal, kui hoojalg taha lööb, et mõlemad liigutused oleks teravad, et kepid liiguks kätega ette lõdvalt ja hoogsalt. Nii peaks ju vist olema õige? Paaristõuke ajal püüdsin jälle jälgida, et keha liiga ette ja puusad liiga taha ei vajuks, et kõhulihased käsi ette viies ka ikka pisut pingestuks, et jalad põlvedest hirmus kõveraks ei läheks. Need asjad on ju vist olulised, mis?

Kokku tegin eile 26 ringi ehk 22 km, aega kulus selleks tund ja 35 minutit. See teeb kiiruseks pisut alla 14 km/h. Kui rullikud alt võtsin ja kodu poole hakkasin sörkima, mõtlesin, et on see suusatrenn ikka lihtne, kui nii aeglane liikumine ka trennina arvesse läheb - isegi higiseks õieti ei saanud, kuigi t-särgi ja Björn Daehlie tuulekindla dressi peal oli veel paks käisteta vest. Selline tunne oli, nagu polekski harjutanud. Kui vaid vasaku käe peopessa poleks tekkinud vill ning parema jala kand poleks Madshusi kombisaapas pisut ära hõõrdunud. Aga nende vastu aitavad edaspidi plaastrid.

Lõpetuseks, nagu telesaadetes kombeks, küsin: mida teeb 11. jaanuaril Tšehhimaal Jizerska padesatka maratonil Kristina Šmigun-Vähi? Vihjeks: korraldajad väidavad, et tema juhtida - või tõsi küll, kui tema tulla ei saa, siis Stefania Belmondo juhtida - on continuing discussions. Mis see tähendab?
******
Delicate Arch, Arches National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae Swenori rullikutel suvisel Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Jaak Mae septembri lõpus Tehvandi rajal rullikutreeningul. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu tegemas tegemas septembri lõpus Tehvandi rajal rullikutreeningul ühesammulist paaristõuget. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Jaak Mae paaristõuke lõppfaas Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix

Pullerits: Kes saboteerib treenimist?

Eile keskpäeval nühkisin veel möödunud aasta suvel Frode Estili jalge all veerenud Swenori klassikarullid tolmust puhtaks ja sättisin trenni minema. Eelmisel päeval olin käinud Lõunakeskuses Silja Spordis, kus lasin One Way keppidele uued teravad otsad panna. Aeg on jalad kõhu alt välja võtta. Mis siis, et kui Silja Spordi poistelt küsisin, kas suusakundesid, kes varustust käivad sättimas, on palju, sain vastuseks, et vastupidi - ilmselt on mullune talv paljud ära ehmatanud, kõlas vastuseks, nii et oodatakse esimese lume saabumist, et treenima hakata.

No nii see ka päriselt pole. Neljapäeva õhtul käisin koos Margus Aderiga Tähtvere dendropargis imitatsiooni tegemas. Esimest korda sel sügisel. Oli seal alles rada! Mõned laskumiste allosad olid nii niisked, et kolmandaks ringiks olid mõlemad jalad läbimärjad. Ja Asicsi tossud roppmustad. Lisaks on maaülikooli uue spordihoone ehituse tõttu imitatsiooniringist ojaäärne haak välja lõigatud - kas keegi teab, kui pikk see uus ring nüüd on?

Igatahes ei lasknud Ader mul tempot teha. Jälgis, et rõhutaksin tõusudel tõuget, ja manitses, et pulss püsiks all, mille kontrolliks oli see, et vesteldes ei tohtinud sõnalõpud kaduma minna. Tõuse võtsime seega sammudega, lausikul ja laskumistel lasime kerget jooksu. Tulemus: nii aeglaselt ei olnud ma veel kunagi imitatsiooni teinud.

Kui Ader ära kodu poole läks, ilmusid kohe rajale uued mehed. Esmalt Teet Jagomägi, 2006. aasta Tartu maratoni 52., kes võttis ka tõuse sammuga, aga lausikul arendas minust vähemalt silmaga hinnates kiiremat tempot. Peagi liitus temaga Rannar Raantse, kes Estoloppeti maratonidel on korduvalt teise ja kolmandasse kümnesse mahtunud. Nii et mõned hakkajamad siiski treenivad.

Aga pühapäeval, pärast Marko Reikopi raadiosaates käimist, ei saanud esimesest plaanitud rullitrennist asja. Nii kui õue astusin, kogunesid taevasse tumesinised pilved ja algas padusadu. Otsustasin teha kiire alavahetuse. Viisin rullikud ja kepid oma kohale tagasi ning panin kotti ujumisasjad, mis olid samuti pikka aega jõude seisnud. Kohe nii jõude, et kui ujumismütsi Arena basseinis pähe hakkasin sikutama, rebenes see pooleks. Sain ujuda vaevalt 50 minutit - see-eest ihuüksi -, kui pidin veest välja ronima: algas poiste ujumistrenn.

Sedasi kujuneski möödunud nädala tegevus selliseks (ei hakka siin kirja panema soojendusjookse):

E - 40 minutit jõudu (keskmised raskused) ja 2x2000 m sõudeergomeetriga
T ja K - töö tõttu Tallinnas jäi trenn tegemata
N - 1:41 imitatsiooni
R - 40 minutit jõudu (suuremad raskused) ja 2x2000 m sõudeergomeetriga
L - 42 minutit jõudu
P - 50 minutit ujumist

Pole just hiilgav treeningsüsteem. Aga olud ei võimaldanud eelmine nädal enamat. Või pidanuks oludest üle olema? Sest kui Ader kuulis, et vihm segas treenimast, andis ta korralduse:

"Ilm ei tohi segada trenni tegemist! Mahtu oleks vaja ikka teha, kui rulli ei saa, siis tuleb joosta - kui teha jooksu ja jõusaale kolm korda nädalas, pole ka paha variant. Tuleb teha seda, mida siin üldse saab."

Näis siis, mis täna saab. On kellegi seis palju parem kui mul?
******
Green River Overlook, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Frode Estil 2007. aasta Sapporo MMil 15 km vabatehnikadistantsil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa Swenori klassikarullikutel tänavusel Saku Suverullil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits sõudeergomeetril MV Spordiklubis viis aastat tagasi. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas kärpida konkurendi tiibu?

Igipõline konkurent Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri pealik, treenib kui hullupöörane. Arvan, et raske on kellelgi temaga sammu pidada. Kuid see ei tähenda, et peaks juba eos talle alla andma. Tuleb vaid leida nipid, kuidas temast jagu saada.

Leidsingi. Retsept selline: kui ise tugevaks ei saa, tuleb teha kõik, et teist nõrgestada. Ja kõige parem nõrgestamine on see, kui teise mehe treeningrežiimi auk lüüa.

Kuid ei maksa arvata, et teen Soonetsile Nancy Kerrigani. Kerrigan oli mäletatavasti Ameerika iluuisutaja, kelle konkurent Tonya Harding lasi talle tekitada põlvetrauma, nii et ta muutus võistlusvõimetuks. Tuleb ikka kasutada tsiviliseeritumaid nõkse.

Korraldasin nimelt selle, et Soonets sõidaks parimal ettevalmistusajal Eestist minema. Meie pikkadel autosõitudel Tallinna ja Tartu vahet olen talle rääkinud, kui suurepärane maa on Ameerika, ja et ta peaks seal tingimata ära käima - ning näete, Soonets võttiski mind lõpuks kuulda. Ostis uue aasta alguseks tervele oma perele lennupiletid USAsse ja läheb sinna kaheks nädalaks puhkama. Mis ütlete, kas pole efektne rivaali elimineerimine?

Ja selleks, et Soonets juba varakult treenimise sinnapaika jätaks ja Ameerika-lainele häälestuks, lasin trükki Ameerika-teemalise raamatu. "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni" tuli välja selle nädala algul. Selle 264 lehekülge peaks Soonetsile andma pikkadeks õhtuteks küllaldaselt lugemisainet, nii et ta trenniaeg juba varakult kaotsi läheks.

Raamatu idee autor on Miina Härma gümnaasiumis mu paralleelklassis õppinud Tiit Pruuli, kes mainis eelmisel talvel, et olen Ameerikast kirjutanud igal pool hulganisti artikleid ning aeg oleks need nüüd kaante vahele panna. Loomulikult võtsin pakkumisest kahe käega kinni ja enam lahti ei lasknud. Pruuli idee oli, et Ameerika olulisemad kohad oleks kajastatud eesti inimese silmade läbi ning et stiililt võiks raamat olla seesugune, et pakub huvi nii neile, kes plaanivad Ameerikasse sõita, kui ka neile, kellele see on pisut kaugem unistus. Aga eks lugejad otsusta, kas eesmärk sai täidetud.

Igatahes ei hakka ma varjamagi, kui hea meel mul on, et järjekordse raamatu valmis sain. Kui palju trenniaega selle nahka läks, seda ma parem ei arvuta, sest raamat on midagi, mis jääb, trenni pealt tehtud tulemused on aga kõigest oma ego kergitamiseks, millest keegi teine grammigi ei hooliks, kui ma siin blogis nii meeleheitlikult ei püüaks kõiki sellest hoolima panna.

Ei hakka siin rohkem seletama, kel aega on, kuulaku pühapäeval Vikerraadios kell 10.10 Marko Reikopi "Jutusaadet" minuga. Sest kui liiga pikalt seletan, ei jõuagi trenni ning Soonetsi edumaa ei kahane.
******
Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotodel Priit Pulleritsu raamatu "Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni" ees- ja tagakaas.

Pullerits: Sport on rassistlik - ja täitsa põhjendatult

Selle nädala algul avaldas mustanahaline Briti ajakirjanik Postimehes arvamusloo, kus ähvardas, et USA uus president ei tule Eestile appi, sest Eesti inimesed ei suhtu neegritesse piisavalt lugupidavalt, millele ei saanud ma jätta tänases lehes reageerimata: näitasin oma elust pärit näidete varal, et mustad on valgete suhtes tegelikult palju vaenulikumad ja sõjakamad kui valged mustade suhtes (vt "Vihatud valged", www.postimees.ee/?id=48526)

Nüüd, kui rassismiteema on saanud ühtäkki Eestis kõneaineks ja selle ilminguid otsitakse taga kõikjalt, on viimane aeg tunnistada, et sport on üks rassistlikumaid eluvaldkondi üldse - ja seda paratamatult ehk põhjendatult. Ei, ma ei hakka siin rääkima neist lausetest, millega Euroopa jalgpallistaadioneil värvilisi üle külvatakse. (Remargi korras võrdluseks: Eesti Korvpalliliidu peasekretär Karel Loide tunnistas eile minu juhitud Kuku raadio saates "Vahetund Postimehega", et tema teada ei ole Eesti korvpallis esinenud mitte ühtegi intsidenti, kus musti mängijaid oleks solvatud, ja lisaks kinnitas, et samuti ei ole korvpalliliitu tulnud eales üheltki mustalt mängijalt kaebust, et temasse oleks Eestis kusagil halvasti või halvustavalt suhtutud, mille peale ma ei saanud raadios jätte tollele Postimehes sõna võtnud mustanahalisele suskamata, et võtku see nüüd endale teadmiseks ja ärgu meid tulgu siin Eestis süüdistama milleski sellises, milles me süüdi pole.)

Tagasi spordirassismi juurde. Defineerime mõiste entsüklopeedia abil: rassism on tõekspidamine, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud rassideks, mis on ebavõrdsed.

Kui keegi väidab, et rassid on võrdsed, siis olen esimene, kes vaidleb vastu, et rassid ei ole üldsegi võrdsed. Ja selle tõestuseks vaatame just sporti.

Küsimus: kui mitu valgenahalist on suutnud joosta 100 meetrit alla 10,00 sekundi? Minu teada mitte ükski. Kas parima valge tulemus pole endiselt poolaka Marian Woronini 10,00?

Samamoodi võime võtta 200 ja 400 ja 5000 ja 10 000 meetri jooksu ja 3000 meetri takistusjooksu ja maratoni edetabelid ning näeme, et ehkki mustade ülekaal valgete ees ei pruugi olla nii masendav nagu 100 meetri jooksus, on see ikkagi niivõrd veennev ja massiivne, et lubab teha rassipõhise üldistuse: valged on mustadega võrreldes kehvemad jooksumehed.

Samasuguseid suure üldistusjõuga vaatlusi saab teha teistelgi aladel, nagu näiteks ameerika jalgpall ja korvpall. Kõik see kokku näitab ühte: rassid ei ole kõiges võrdsed ja teatud aladel on nad väga ebavõrdsed.

Siin võib nüüd vastu vaielda, et jalgrattasõidus ja suusatamises pole peaaegu ühtegi musta, ja isegi kui neid suusatamises mõni on olnud, siis on nende tulemused jäänud naerunumbriks, mistõttu ei saa väita, et mustad on valgetest alati paremad.

Aga selline võrdlus ei ole aus ega õiglane. Me ei saa musti ja valgeid võrrelda aladel, mida mustad ei harrasta. Me saame neid võrrelda aladel, mida harrastavad nii mustad kui valged - ja need on enamasti väga ameerikalikud alad, sest Ameerikas on mustadel kõige suuremad võimalused läbilöögiks -, ning seal näeme, et valged tikuvad alla jääma. Võib vaid küsida, et huvitav, kas valged hakkaks kaotajaks jääma ka siis, kui mustad peaksid suusatamise ja rattasõidu võtma käsile sama tõsiselt nagu korvpalli või sprindi või ameerika jalgpalli.

Aga siin võib minu teooriat rünnata veel ühe kontraväitega. Nimelt, miks ei ole mustad saavutanud meestega võrreldavat totaalset läbilööki naiste jooksualadel? Näiteks maratoni ja 3000 meetrit takistusi võitsid Pekingi olümpial ju täitsa valged naised. (Ma ei hakka siin rääkima Venemaa ja Belgia kaksikvõiduga lõppenud naiste 4x100 meetri teatejooksust, kus USA ja Jamaika ja Inglismaa pulga maha pillasid.)

Aga see vastuargument jääb samuti nõrgaks. Vaatame, millise arengu on mustad naised jooksus tegelikult viimasel ajal saavutanud. Veel 15-20 aastat tagasi polnud mujal kui sprindis musti naisi õieti ollagi. Nüüd aga läksid Pekingis kesk- ja pikamaajooksudes kõik võidud mustadele naistele. Asi on lihtsalt selles, et mustas ühiskonnas on naine olnud palju kauem ja palju jõulisemalt koju surutud kui valges ühiskonnas (sisuliselt on suur osa musti naisi tänini sünnitamismasinad) ning alles viimasel ajal on nad hakanud pead tõstma ja iseseisvaid jalgu alla saama. See emantsipeerumine on nüüd hakanud kajastuma ka sporditulemustes.

Mis siit järeldada? Esiteks seda, et sport on rassistlik, ja teiseks seda, et musta ühiskonna arenedes muutub veelgi rassistlikumaks. Selles mõttes, et inimkond hakkab jagunema selgelt piiriteltud ebavõrdseteks rassideks, kus mustad on spordis edukamad kui valged, sest nad on geneetiliselt lihtsalt paremad.

Kes tahab vastu vaielda?
******Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Meeste 100 meetri jooksu finaal Pekingi olümpial - jooksevad ainult tumedanahalised. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Meeste 10 000 meetri jooksu finaal Pekingi olümpial - eesotsas ainult tumedanahalised. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: USA tumedanahaline korvpallimeeskond tähistab Pekingi olümpiafinaali võitu valgenahalise Hispaania meeskonna üle. Foto autor: Giorgio Perottino / LaPresse Pechino / Scanpix
Fotod 4 ja 5: Naiste 100 meetri jooksu finaal Pekingi olümpial - stardivad ainult tumedanahalised. Foto autor: AP / Scanpix

Pullerits: Kas nüüd läheb asi tõsiseks?

Art Soonets, igipõline konkurent ja Scanpixi fotoagentuuri juht, näib kuuldavasti treenivat kui pöörane. Alati, kui talle õhtul helistan, et luurata, mis mees teeb, kuulen, et ta on just trennis või tuleb parajasti trennist, kus on sõitnud jälle kaks tundi rulluiskudel. Ma kahtlustan, et ta plaanib midagi. Või mõjus Evelin Ilvese seltskond talle suve lõpus nii inspireerivalt?

Sellal, kui Soonets eile õhtul kella kümne aegu trennist koju sõitis, jooksutasin ma Morgensilber Cherry Blossomit. Või õigemini, tema. meie pere kääbusšnautser, jooksutas mind.

Mul on seis selline, et kui üleeile Arena spordiklubis jõudu käisin arendamas ja pärast duši all basseinist kostvat pladinat kuulsin, siis oli esmane ja ainus reaktsioon, et oh õudust küll, vaat ujuma ei tahaks mitte minna - see veel puudub.

Aga kui Soonets harjutab, tuleb ju ometi midagi ette võtta.

Nii võtsin ühendust Margus Aderiga, kellega laupäeval koos 18 km jooksime, mis, nagu ta tunnistas, oli talle hooaja pikim ja raskeim treening. "Kohe tunnen, et sportlane võib nii saada," lausus ta.

Me pärastine vestlus toimus nii.

MA: Seda sinu treeningu asja võiks isegi plaanida, mina näen kasutamata ressursse ja ära ma sind ei kurnaks, kuna ma olen seda iseendaga küllalt teinud.
Power, tehnika, motivatsioon= tulemus! Lume peal peaks kindlasti tegema korra-kaks nädalas tehnika-jõud trenni, lisaks peaks sinu treeningplaani ka üle vaatama ja panema põhialused paika.
Kõige tähtsam on sportlasel, et ta ei teeks ühesuguseid treeninguid üksteise otsa. Kui hakkab tunduma mugav treenida ja ei ole nn kõikumist, siis oled seal, kus olla ei võiks. Arengut ei teki.

PP: Praegu on, jah, seis selline, et treeningplaane ei ole, teen üpris umbluu, lihtsalt et hoida vormi. Olen teinud pikki krosse, nüüd hakkan ka jõudu tegema, just õlavöödet tugevdama, sest see on mul nõrk. Aga õnneks on massi, mida edasi lükata, vähe.

MA: Massi peaks juurde saama - kuigi pole kõige parem aeg selle tegemiseks. Esimeste maratonideni on ikkagi umbes kolm kuud aega. (PP-lt: Aderilt järgnes veel pikk nõuannete rida, mida peaks tegema, aga ei maksa siin blogis ka liiga spetsiifiliseks minna, on ju?)

PP: See oleks küll äge, kui viitsiksid mulle nõu anda. Loodetavasti pakuks sullegi huvi, kuhu sa suudaksid minusuguse oma teadmiste baasil viia - see oleks sulle ka mõningane eksperiment ju.

MA: Pole hullu, ega ma sust maailmameistrit tahagi voolida. Aitan, kuna näen, et teed hingega - muidu ei viitsiks ja ebaõnnestuda ma ka ei karda. Samas mul tekkis sportlik huvi - sa oleks mu esimene mentor õpilane. Oleks hea eksperiment ja see pakub mulle huvi. Ja üritame seda teha nö minimaalse kuluga - mis oleks suunatud efektiivsusele. Nii et diil! (PP-lt: Aderilt järgnes taas pikem seletus, kuidas tuleks jõu- ja erialast trenni teha, aga ewi ole mõistlik siin lugejaid spetsiifikaga tüüdata ju.)

Ja lõpuks ahk asja alustuseks lisas Ader järgmist:

Peame lõhkuma sinu rütmi ja kasvatama lihast. Pead ka rohkem sööma - see aga tuleb juba iseenesest, kuna lihas hakkab kasvama ja vajab toitu.
Arvan, mis on enamuse viga: treenitakse kesktsoonis, mis on mugav, samas ka mõnusalt raske. Viga on aga selles, et see annab kõige vähem.
Peame saama sinu lihaste töö raskemasse keskkonda ehk siis maastikule ja erialasemaks, mis Tartus pol kerge.

Aderi resümee: tennisist ei jõua tippu pingpongiga.
******Colorado River, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Art Soonets (paremal) seirab Tartu rulluisumaratonil peaminister Andrus Ansipit (vasakult teine). Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2: Margus Ader laskesuusatamise MMil Östersundis koos Eveli Sauega. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht, Scanpix

Pullerits: Kuidas ma laskesuusatajalt tappa sain

Suvel, enne Pekingi olümpiat, lõin doktor Mihkel Mardnaga käed. Keskeas mehed, nagu me oleme, on meile ju motivatsiooni vaja. Loomulikult ei hakka ma dr Mardnaga võistlema sõudmises, kus ta on tulnud Eesti meistriks, ega ka triatlonis, sest ega ma ole kala, ega ka mitte jooksus, kus ma kohe üldse ei usu, et doktorihärra mulle vastu saaks.

Me võistleme suusatamises, kus ma dr Mardnat veel kordagi võitnud pole. Ja Tartu maratoni koht saab otsustavaks.

Selleks tuleb trenni teha. Mõned on salamisi arvanud, et olen jalad seinale pannud - aga ei. Laupäeval kutsusin sparringupartneriks Margus Aderi, kes veel hiljuti kuulus laskesuusatamises Eesti koondisse ja käis MMilgi, kus kommenteeris, nagu hästi mäletan, Eesti meeste kesist esinemist, et ega spordis imesid juhtu, ja siis juhtusin tund pärast tema teleusutlust nägema Maarjamõisa haiglas tollast laskesuusaföderatsiooni presidenti Tõnu Põderit, kes arutas kellegagi murelikult telefonis, et Ader oli jälle midagi valusalt öelnud.

Seega, Ader on otsekohene mees, ja sellised mulle meeldivad. Sellistega tuleb kampa lüüa. Aga enne kampa löömist tuleb neid ka testida.

Tagamõte on järgmine. Reede hommikul üle Toomemäe Tartu Ülikooli loengusse minnes trehvasin keemik Jaak Aroldit, kes on teada-tuntud innukas suusa- ja rattasõidu treenija ning kes ütles, et minusuguse reserv peaks peituma just tehnikas, sest ega 43-aastaselt vastupidavust eriti enam arendada anna. Aga tehnika on selline asi, mida omapäi ei treeni. Tehnika treenimiseks on vaja kõrvale spetsialisti, kes sind pidevalt sätib.

Nüüd tekib paljudel ilmselt küsimus, miks ei kasuta ma sel aastal Kalmer Trammi plaane. Seletan seda lühidalt ja keerutamata, et oleks hästi selge. Sellepärast, et ma ei tunne endas samasugust jäägitut valmisolekut treenida, nagu eelmisel talvel. Möödunud talvel täitsin kõik Trammi plaanid, aga siis juhtus, et talve, kus treeningud realiseerida, ei tulnudki, ja neis kahes maratonis, kus osalesin (Haanja ja Viru), ei tulnud sellised tulemused, nagu lootnuks. Kehv talv ja loodetust tagasihoidlikumad tulemused kiskusid motivatsiooni kõvasti alla. Nüüd saate küllap isegi aru, et ma ei saa lasta endale plaane teha Eesti koondise treeneril, kui ma ei ole endas kindel, et olen valmis neid plaane innukalt täitma. Ma ei saa kulutada ega raisata teise inimese väärtuslikku aega, samuti pole mõtet petta iseennast. Seepärast, madala motiveerituse tõttu, ei võtnud ma ka möödunud suveks endale jooksutreeneriks Meelis Minni.

Kuid täiesti omapäi harjutades ka tulemust ei tule, selge see. Ja haarates kinni Aroldi remargist, et reserv võiks peituda just tehnikas, tekib lootus, et äkki saab paremaks ka vähemini, ent tehniliselt rafineeritumalt treenides.

Ja tegemaks kindlaks, kas Ader minuga üldse sammu suudaks pidada, kutsusin ta 18 km jooksule.

Juba pooleteise kilomeetri järel tekkis mul kartus, et tal läheb raskeks. Olgu pealegi, et osalt oli ses raskuses ta ise süüdi, sest esiteks, kes käsib joogipudelit kaasa vedada, ja teiseks, kes käskis tal mulle Kondratjevi majandusteeriast ja Alar Tammingu finantsmaailma kollapsi prognoosidest rääkida - see ei lase ju normaalselt hingata. Igatahes, esiteks, ähkis-puhkis ta rohkem kui mina, ja teiseks, ta samm oli ikka tunduvalt raskem kui mul.

Kui läbida jäi veel viimane kilomeeter, ütlesin, et teeks nüüd pisut trenni ka, mis me muudkui uimerdame. Lühidalt, tegin ettepaneku, et teeksime umbes 700-meetrise spurdi, mitte küll nii, et veri ninast väljas, aga et oleks ikka korralik kiirus.

Ader jäi nõusse. Ütles mulle, et hakaku ma ees minema. Ise võttis mulle sappa.

Ma ei uskunud senist trenni käiku tunnetades, et tal minu vastu šanssi on. Seda enam, et spurdi algul oli mul samm ikka väga kerge, kohe uskumatult kerge. Jooksin lõdvalt, pingutamata.

Aga Ader ei kavatsenudki maha jääda. Vastupidi. Umbes 350 meetri märgis vajutas ta gaasi ja läks nagu tank minust mööda. Jõuga. Tõmbas hooga ligi kümnemeetrise vahe sisse.

Veel lootsin, et äkki läks ta liiga vara. Vahe püsis, ei suurenenud, aga ka ei vähenud. Umbes 100 meetrit enne lõppu tekkis korraks õhkõrn lootus, mil näis, justkui oleks ta järele andnud - ta vaatas ikka mitu korda üle õla tagasi - ja pääsesin meetri-kaks lähemale. Kuid see oli ka kõik. Kaotasin umbes tosina meetriga.

Küsisin, milles asi. Ta ütles, et suudaks spurtida neli minutit, pulss üle 200. Mina mitte. Ja lisas, et tegelikult oli tal üks käik veel varuks. Minul küll mitte.

Järeldus: Ader sobib mind uuele tasemele aitama küll.
******
Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Margus Ader sosistab 2008. aasta veebruaris Östersundis laskesuusatamise MMil salanõu Eveli Sauele. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits võtab laupäeval pärast jooksutreeningut Margus Aderiga Tartu Taskus olümpiaraamatusse autogrammi Pekingi olümpiavõitjalt Gerd Kanterilt. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2008. aasta Tallinna sügisjooksu finišis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Margus Ader 2007. aastal Tartu nn jooksumaratoni finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht / Scanpix