Pullerits: Kas Eesti spordis on õhus uus suhtedraama?

Millest algas Mehis Viru vastu suunatud kaebus? Algas sellest, et sportlasest vanem treener veedab võistlus- ja treeninguvälisel ajal liiga palju aega koos sportlasega, sh käib temaga linna peal, mh poodlemas, millest kergejõustikuliit pani oma allikate abiga kokku pooleteise lehekülje pikkuse kirjelduse. Seega oli see kergejõustikuliidu silmis taunitav tegevus.

Nüüd saadeti mulle pildid, kus on näha, et taas veedab üks Eesti naiskergejõustiklane aega endast vanema treeneriga.

Mulle saadetud materjalides, millele oli lisatud neli pilti, on kirjeldatud:

„Manusesse lisatud piltidel on näha, kuidas *** *** ja tema treener *** *** veedavad oma ***päeva õhtut koos osteldes Tallinnas *** keskuses.

Pildid on tehtud ***päeval, xx. jaanuaril kella poole xx paiku õhtul inimese poolt, kes neid juhuslikult sama keskust külastades märkas. Tema sõnul käitusid nad poes justkui romantilises suhtes olev paarike, veetes koos meeldivalt aega üksteisele asju valides.

Juba suvel räägiti *** spordiklubi kuluaarides, et *** ja *** saabuvad ja lahkuvad tihti spordihallist koos, tekitades küsimuse, kas nende vahel võib olla midagi enamat kui pelgalt treeneri ja õpilase suhe.”


Mulle saadetud kirjas olid esitatud kõik detailid (eelpool esitatud kirjas kustutasin), sh treeneri ja sportlase nimed, kuid jätan need esialgu enda teada. Sest küsimus ei ole hetkel kellegi uudishimu rahuldamises, vaid küsimus on laiem, puudutades süsteeme või kui tsiteerida üht tuntud poliitikut, siis struktuurides esinevaid kallutatud jõude.

Nimelt, see kõik võiks jääda üldiselt eraeluliseks asjaks, kui kergejõustikuliit ja EADSE ja uurimisasutused ei oleks loonud fooni, mille kohaselt on kahe 1) eri soost, 2) harjumus- ja tavapärasest suurema vanusevahega, 3) sõltuvus- ja hierarhilises suhtes inimese 4) väljaspool treening- ja võistlusolukorda toimuv suhtlus mitte ainult kahtlane ja küsitav, vaid igal juhul vähemasti uurimist väärt.

Muidugi võib öelda, et kui ma näen siin midagi kahtlast ja küsitavat, miks ma ei pöödu otse kergejõustikuliidu ja EADSE poole. Olen varasemalt teistes asjades pöördunud. Paraku on sealt saabunud vastused olnud sellised, mis ei ole tekitanud nende organisatsioonide uurimismotiivide ja -tahte vastu usaldust. Samuti olen siin blogis, mida tean, et jälgivad nii Eesti sportlased, spordiorganisatsioonid kui spordiajakirjanikud, avaldanud pehmelt öeldes kulmu kergitama panevaid materjale, kuid pole kuulnud, et need oleks uurimispädevusega organites erilist uurimisindu sütitanud.

Aga ma annan neile veel ühe võimaluse. Nad teavad, kuidas mind leida ja kuidas minuga ühendust saada. Kes teab, kui nad praegu kiirelt ja adekvaatselt reageerivad, võib-olla õnnestub mõne aasta pärast Eestis spordis ära hoida järjekordne skandaal, kus – ega kunagi ette tea – üks süüdistab teist enda ärakasutamises või millekski sundimises. Teame ju, et inimeste hinnang kunagi möödanikus toimunud sündmustele võib kardinaalselt muutuda. Ehk nagu öeldakse: armastusest vihkamiseni on ainult üksainus samm.

Pullerits: Peaasi, et Petter Northug Eestisse ei tule

Ma ei saa Austriast aru. Mitte ainult sellepärast, et kuidas saab seal olla nii palju inimesi, kes on venemeelsed (fotol all paremal), vaid ka sellepärast, et mis huvi peaks neil olema võtta Petter Northug oma lipu alla. See teisena mainitud variant polegi nii paha, sest siis saab laualt maha võimaluse, et äkki tahab Northug hakata esindama Eestit. Kes teab, äkki hakkaks mõni seda kavatsust isegi toetama. Mis oleks absoluutselt vastuvõetamatu.

Mõtleme korraks, mida see meile annaks, kui Northug (fotol ülal vasakul) hakkaks esindama Eestit. Kas ta hakkab eestlaseks? Muidugi mitte. Oletame, et ta jõuab Cortina taliolümpial Eesti lipu all esikuuikusse. Kõik ju teavad, ka väljamaal, et ta ei ole mingi Eesti suusataja, vaid ainult kasutanud Eestit ära olümpiale pääsemiseks ja oma ambitsioonide rahuldamiseks. Lühidalt öeldes: Eesti riik ei saa olla müüdav, isegi sellistele tituleeritud sportlastele, nagu Northug.

Ja nüüd oletame, et Northug (fotol paremal) võidab olümpial Eesti eest võisteldes medali. Kas meile on seda medalit vaja? Ei. Sest see ei ole meie, Eesti medal, see on Northugi medal, mille ta on juhuslikult võitnud Eesti värvides. Mis edasi?

Kas maksame selle eest Northugile veel medalipreemiat? Kas määrame talle EOK toetuse ja võtame Team Estonia arvele? Kas valime ta Eesti aasta sportlaseks? Mis näoga vaatame otsa Eesti sportlasele, kes jääb tema järel valimisel teiseks?

See on nii absurdne, et sellise võimaluse tekkimine tuleb välistada juba eos. See on küsimus, mida me ei peaks isegi arutama – st me ei tohi lasta sel tekkidagi. Las Northug (fotol vasakul) võistleb pealegi niigi oma mainet prügikasti viiva Austria eest.

Sellega võrreldes on hoopis huvitavam küsimus, kas mu abikaasa on tõepoolest suutnud teha video, mis trumpab Youtube’is üle minu viimati üles pandud video.

Foto 1: Petter Northug veteranide võistlusel tänavu 5. jaanuaril Alpe Cermis Itaalias. Foto autor: ZUMAPRESS.com/Scanpix
Foto 2: 9. jaanuaril Viinis lehvinud plakatitel nõutakse, et Austria parempoolsed ei semmiks putiniga. Foto autor: IMAGO/photonews.at/Scanpix
Foto 3: Petter Northug teatab tippspordist loobumisest Norras Trondheimis 12. detsembril 2018. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Petter Northug võistlemas 15 km klassikasõidus 16. novembril 2018 Norras Beitostölenis. Foto autor: imago/Bildbyran/Scanpix

Pullerits: Kuidas hoida ära Eesti sporti ähvardav järjekordne skandaal?

Karta on, et ühel halval päeval viskab kaane pealt ära ja siis puhkeb Eesti spordis skandaal missugune.

Mida peaks tegema, et pauk ei kujuneks kõrvulukustavaks?

Kujutage ette, et teil on infot, et üks väga tuntud ja kõrgelt hinnatud juhendaja on ilmselgelt alkoholiprobleemiga. Seda, kujutage ette, on täheldanud paljud, kes temaga kokku puutunud. Ja selle kohta, kujutage ette, olete ka näinud videot, mis ei kinnita küll spordiareenil viibiva juhendaja joobe promille, kuid ei jäta kahtlust, et liigutuste koordineerimatus ja tasakaalutu olek viitavad mittekainele seisundile. Tegemist on, kujutage ette, nn avaliku saladusega.

Sellistel saladustel on kombeks välja tulla. Jah, tsunft ja jüngrid vaikivad, pööravad pilgu kõrvale. Spordimeedia samuti – kuni ühel hetkel midagi juhtub. See võib olla mõne lapsevanema kaebus. Või see võib olla mõne tsunftivälise meediaesindaja asjast teada saamine – tema ei ole seotud kujuteldava vaikimisvandega või kartusega, mis saab siis, kui ta asjast iitsatab: kaotab allikad, ei pääse enam jutule jne.

See on ainult aja küsimus, mil lugu lahvatab.

Mu meelest on kaks võimalust see skandaal, mida tegelikult keegi ei taha, ära hoida. Sellepärast siin sellest kirjutangi.

Alkoholisõltuvus on tõsine probleem, sellest niisama ei vabane. Võib-olla ei peaks seda ka häbenema? Sest usun, et ega keegi taha olla alkosõltlane. Aga kui sul on selline geen/”geen”, siis on see küllap sama paratamatu nagu see, et mina olen näiteks lühinägelik – vajan prille ja midagi sinna parata ei saa.

Muusik ja saatejuht Mihkel Raud on avalikult rääkinud – olen ise kuulnud –, et tema alkoholi juua ei saa, sest langeb tsüklisse. Ta tunnistab oma sõltuvust ja on otsustanud selle vastu võidelda alkoholist loobumisega. Ajakirjanik Neeme Raud rääkis mulle 2021. aasta mais enda pikaajalisest alkoholisõltuvusest. Ta avaldas koos sõltuvusnõustaja Kaja Heinsaluga sel teemal raamatu «Kainus», millega otsustas ühtlasi senisele topeltelule punkti panna.

Kõik ei pruugi olla nii tugevad nagu kaks Rauda. Aga üks võimalus juhendajal on samuti tunnistada oma probleemi, öelda, et asjad on nii ja ta asub sellega tegelema, ning sedasi maandada skandaali teket. Sest skandaal tekib ju siis, kui alkojoobes inimene satub olukorda, mis on lubamatu ja taunitav, näiteks noorte juhendatavatega koos trenni või võistlustele ning pälvib sedasi teiste tähelepanu.

Teine võimalus on areenilt tasakesi mõneks ajaks taanduda, püüda selle ajaga probleem emma-kumma Raua kombel kontrolli alla saada, st probleem kõrvaldada, ja siis treeneritööle tagasi tulla.

Olukord on inimlikult keeruline. Aga vähemalt seni on potentsiaalne skandaal veel ennetatav.

Foto 1: Itaalia mäesuusataja Mattia Casse tähistab võitu ülisuurslaalomis MK-etapil Val Gardenas 20. detsembril 2024. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Taani rattur Jonas Vingegaard tähistab koos Jumbo-Visma meeskonnakaaslase ameeriklase Sepp Kussiga võitu 2023. aasta Tour de France'il, mõlemal šampusepokaal käes. Foto autor. IMAGO / Photo News / Scanpix
Foto 3: Saksamaa jalgpallinaiskonna VfL Wolfsburg väravavahet Merle Frohms joob õlut pärast 4:1 võitu SC Freiburgi üle 18. mail 2023 Kölnis. Foto autor: picture alliance / Sven Simon / Scanpix

Pullerits: Mida tegin, kui netis panustatud rahast ilma jäin?

LISATUD LÜHIVIDEO

Viimased sissekanded on tulikuumaks läinud, nii et enne kui järgmise sahmaka sisisevat infot spordikogukonna ootusärevale kerisele viskan, tasub tundeid pisut jahutada, et olukord kontrolli alt ei väljuks. Äkki aitab kadeduseuss?

Ma ei mängi hasartmänge, aga mullu suvel panustasin internetis üheksa dollarit. Teades, et võiduvõimalus on väike. Väidetavalt 1:20 kuni 1:25. Nii oligi. Sain 1. juulil sellise kirja, millel juba neli esimest sõna andsid märku, et ega siit midagi loota ole:

„Thank you for applying to the Coyote Buttes North (The Wave) October 2024 Permit Lottery. The lottery drawing recently took place and, unfortunately, your application wasn't selected for a permit at Coyote Buttes North Advanced Lottery (The Wave).”

Üritasin saada luba matkaks maailmakuulsa The Wave’ini. Olin arvestanud, et vaevalt mul näkkab, aga fakt on see, et kui ei ürita, ei saa luba kohe kindlasti. Tean ka Eesti meest, oskuslikku ja sitket orienteerujat, kes on kümmekond või rohkemgi aastat tagasi käinud The Wave’i juures ilma loata, lähenedes sinna sealt, kust teised seda ei tee, ja liikudes nii, et jõudis kohale varahommikul, kui kedagi teist veel kohal polnud. Aga ta tunnistas, et tagasitee oli üksjagu pingeline, sest vastutulijaid kohates pidi ta pidevalt varjama, et keegi tema seljakotti ei näeks, sest selle küljes pidi nähtavalt rippuma rohelisel lipikul luba, mida tal mõistagi polnud.

Kas teie riskiksite ilma loata The Wave’i juurde matkata?

Loata matkamine on suurte riskidega ja vahele jäämise tõenäosus kordades suurem, kui loteriiga matkaloa võitmine. Kuna The Wave on saanud üle ilma järjest tuntumaks ning selle juurde matkata soovijate hulk pidevalt kasvab – matka pikkus edasi-tagasi umbes 10 km –, siis on ka rajal lubade kontrollijate arv suurenenud. Olen kuulnud, et kui loata matkates vahele jääd, pidi miinimumkaristus olema tuhat dollarit, maksimum lausa 10 000 dollarit, lisaks oht, et kui asi peaks minema kohtusse, võid kuuks ajaks vangi sattuda.

Aga ameeriklased on oskuslikud turundajad. The Wave’ist 70–80 km eemal leidub samalaadseid mustreid, ehkki palju vähem ja kõvasti tagasihoidlikumal moel. Nad on nimetanud tolle paiga The New Wave’iks – meelitamaks ligi neid, kes päris The Wave’i juurde luba ei saa. The New Wave’i juurde võib matkata igaüks, ja tasuta. Mida ma mullu sügisel ka tegin. Panin kokku kolmeminutilise kokkuvõtte, et need, kes ehtsa The Wave’i juurde ei pääse, ja samuti need, kes ka The New Wave’i juurde minna ei jaksa, saaks seal oma silmaga siiski ära käia. Suuremeelne, kas pole?

Fotod 1-3: Priit Pullerits The New Wave'i matkal mullu oktoobri keskel. Fotode autor: Külli Pullerits

Pullerits: Kes võtab uurida järjekordse ahistamisjuhtumi Eesti spordis?

Nüüd, nagu aru saan, on käes see aeg, kus tuleb Eesti spordis igasugust aastatetagust s*tta välja kaevata, sest see annab tööd nii prokuratuurile kui ajakirjanikele. Kui juba kaevamiseks on läinud, siis kaevame kõik üles, eks? Nagu on asjalood käivitunud näiteks laskesuusatamises, kus, nagu nüüd lugeda oleme saanud, on spordiala juhid USAs eiranud naissportlaste seksuaalset ahistamist aastakümneid (fotol paremal ja all vasakul). Kas tahame, et midagi sellist juhtuks ka Eestis?

Teate ju küll, et ükski ajakirjanik pole parem, kui on tema infoallikad. Mul on informatsiooni selle kohta, mis on juhtunud ühes kauninimelises ööbimispaigas Lõuna-Eestis, kuhu tavatsesid hooaja lõpu järel koguneda ühe maailma suure spordiala igas mõttes tugevad tegijad. Nii et ma ei räägi teile siin mingitest petanque’i maakonna noorteturniiri varumängijatest. Ma räägin tegijatest, kelle nimesid üldsus suurepäraselt teab.

Ja ma ei räägiks seda lugu siin pelgalt sensatsiooni pärast. Vaid räägin sellepärast, et ses loos on seksuaalse ärakasutamise ilmselged tunnused.

Naisi ja vägijooke oli noil üritustel palju. Üks Vene mees, täiesti arvestatav tegija, mitte küll absoluutne tipp, kaanis end nii täis, et kui järgmisel päeval toimus laste üritus, oli ta võistuspaigas ühes kuulsusrikka ala sektoris kõigi nähes ropsinud. Ehk oksendanud. „Eelmine õhtu käis korralik andmine,” sedastas noid sündmusi meenutanu.

Naiste osas, tunnistas allikas, jahmatas teda see, kui palju nägi ta noil üritustel kas suhtes või koguni abielus naisi, kes spordiheerostega millelegi risti ette ei löönud. „Seal käis kohalike abielunaisi piisavalt magatamas,” kirjeldas ta. Nähtu oli talle nii šokeeriv, et pani tema arusaamise inimsuhetest, truudusest ja usaldusest korralikult kõikuma. „Olin ikka pikalt traumeeritud,” ei salanud mu allikas.

Aga kas nood naised said üldse aru, et neid kasutati ju ära?!

Allikas oli nõus rääkima ka ühe detailsema loo. „Üks tore mäng oli selline, et mehed istuvad ümber laua, nii kümmekond või rohkem, laudlina puusadeni. Laua all toimetas üks Eesti nais...[ütles spordiala nime ka]. Mängu eesmärk oli tilli järgi ära arvata, kellega tegu.”

Küsisin, kes too laua all oli. Allikas vastas. Ma ei pidanud kontrollima. Tean seda nime. Enamik selle spordiala jälgijaid kindlasti teavad.

„Sportlased on [...] perverdid,” sõnas allikas.

Kas tollele naisele meeldis see, mida ta tegi? Kas ta sai aru, mida ta tegi? Kas ta sai üldse aru, nagu nüüd Eesti spordi ärakasutamisjuhtumite uurijail tavaks öelda, et teda kasutati ära?

Kui palju veel on Eesti spordis peidus ärakasutamise juhtumeid?

Kas EADSE ja alaliidud ja prokuratuur kavatsevad noid juhtumeid ja siin kirjeldatud juhtumit ka uurida? Kas need spordiajakirjanikud, kes on seni nii innukalt käsitlenud kuuldusi ahistamisjuhtumitest, sööstavad nüüd ka selle loo kallale või teevad näo, et pole midagi kuulnud ega näinud?

Foto 1: Naised USA laskesuusatamise seksuaalse ahistamise skandaali keskmes. Vasakult: Joan Wilder, Grace Boutot ja Joanne Reid. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: USA endine laskesuusataja Grace Boutot, enda sõnul seksuaalse ahistamise ohver, oma kodus Bostonis mullu sügisel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: USA rannavalveakadeemia (Coast Guard Academy) esimese klassi kadett Kyra Holmstrup annab tunnistust seksuaalse ahistamise teemal USA Senati uurimiskomitee ees Washingtonis 12. detsembril 2023. aastal. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas tõsielusari paljastab profirattaspordi julma olemuse

Aasta lõpus leidsin nii palju vaba aega, et vaadata otsast lõpuni ära Netflixi tõsieluseriaal „Tour de France: Unchained” teine, kaheksaosaline hooaeg, mis räägib nüüdsest arvestades juba tunamullusest, 2023. aasta Prantsusmaa velotuurist. Esimese hooaja, 2022. aasta tuuri kajastava seriaaliga olen jõudnud kolmanda osani, ent mõned järeldused võib juba teha.

Lühidalt öeldes: see on väga hea seriaal. Ma ei ole maailmas enamikku spordifilme ja -sarju näinud, kuid nähtutest on see kindlasti parim. Kõigiti professionaalselt tehtud. On tempot, on draamat, on piisavalt pilguheite fassaadi taha. Kaamerad on nii meeskondade juhtide sõidukites kui meeskondade bussides, samuti hotellides, isegi ratturite kodudes. Pikad etapid on surutud kokku kuni kümne minuti sisse, näidatakse nonde otsustavaid kohti. Kui mõelda, mis moodi see kõik on tehtud, mil viisil nii autentne ja vahetu pildimaterjal kokku aetud, on isegi raske ette kujutada, kui suur töö see on olnud.

Hämmastav on see, kuidas on etappide eel ja ajal kogutud materjaliga ning intervjuudega suudetud luua mulje, nagu oleks sarja tegijad teadnud, kellele keskenduda ning keda võistluse eel ja ajal jälgida. Mõtlesin, et ilmselt on see saavutatud sedasi, et etapi eel on valitud välja kümmekond tegelast, keda lähemalt jälgida, ning siis, kui mõni noist võitis, näiteks Kasper Asgreen 2023. aasta Touri 18. etapi (fotol ülal vasakul), on kogu lugu konstrueeritud temast ning üheksa ülejäänu kohta kogutud materjal minema visatud. Teades ja arvestades, et hea ajakirjanik kasutab ära 10 protsenti, aga halb ajakirjanik 100 protsenti kogutud materjali, ei imestaks, et see nii ka on.

Jah, tean, et näiteks Wout van Aert (fotol vasakul ees) pole olnud päri sellega, mis moodi teda on sarjas kujutatud (vt 1. hooaja 2. osa „Welcome to Hell”), kuid millele tal ja teistel vaevalt põhjust vastu on vaielda, on see, kui julm on sarjas näidatuna rattasport. Ühe tiimi boss kuulutab sõjakal häälel, et ratturid on talle sõdalased ja gladiaatorid. Ja ta ei ole ilmselgelt ainus, kes nii mõtleb. Võrdlus gladiaatoritega pole põrmugi liiast, sest tiimipealikud kihutavad sõitjaid tagant justnagu lahingusse minema.

Näiteks Ben O’Connor (fotol vasakul kõige ees) 2022. aasta Touril. Ta kukkus esimese nädala lõpus valusalt, lonkas tugevasti, kui end taas sadulasse ajas, aga kui etapi lõpetamise järel tiimipealikult röntgenipilti palus, vastas too, et milleks – seda pole ju vaja. Lõpuks pilt siiski tehti ja selgus, et O’Connor oli rebestanud jalalihast. Tiimipealik aga ei lubanud tal võistlust pooleli jätta. Rääkis, et pidagu veel paar päeva vastu, siis saab jälle üritada etapivõitu. Seriaalist ei paista kuidagi, et pealiku jutt ja mõte teda sütitaksid. Muidugi ei võitnud O’Connor tol Touril ühtki etappi. Hoopis katkestas lõpuks.

Vaadates etappide viimaseid kilomeetreid, mis on filmitud ratta külge kinnitatud kaameratega, ei saa salata, et isegi vaatajana tuleb hirm peale. Kogu aeg on tunda, et kohe-kohe toimub suur kukkumine – ja sageli toimubki. Erinevalt otsereportaažidest, kus tihtipeale ei jää telekaamerad külakuhja saatust jälgima, näitab see seriaal armutult, kui põrgulikult valus on rattasport: mehed lebavad maas, ei suuda end püsti ajada, koguni röögivad valust.

Kes neile kaasa tunneb? Näeme, et mitte keegi. Tiimipealike ainus mure ja valu on see, et nüüd on neil meeskonnas üks sõitja vähem. 

Eriti karm on Hollandi ratturi Fabio Jakobseni lugu, mida seriaal käsitleb põhjalikult. Jakobsen elas 2020. aasta Poola tuuril üle ühe viimaste aegade hullema kukkumise (fotodel paremal), kui lendas lõpuheitluses rajapiiretesse. Kes seda näinud, ilmselt imestab, et ta üldse ellu jäi. Tol kukkumisel oli oma hind, ja mitte väike: Jakobsen sai rohkelt tõsiseid vigastusi (algul väideti koguni, et raske ajutrauma) ning tema seisund oli eluohtlik. Ta oli kaks päeva kunstlikus koomas. Seejärel tehti talle näo ja lõualuu operatsioon. Sarjas ütleb Jakobsen, et ta kaotas üle kümne hamba ning tal tuli taastada nii ülemist kui alumist lõualuud. Kuraditosin päeva pärast õnnetust ütles Jakobsen, et on rõõmus, et ellu jäi.

Kaks aastat hiljem oli Jakobsen taas Tour de France’i stardis ja võitis seal teise etapi. Aga järgmisel Touril elas ta uuesti läbi valusa kukkumise, millest ei kosunudki, vaid katkestas. Sarjas on näha, kuidas Soudal–Quick-Stepi juhid ikkagi survestasid teda pärast ränka kukkumist Touril jätkama, sest nad olid meeskonna „ehitanud” tema ümber. Lõpuks tuli neil siiski leppida tõsiasjaga, et tiimi esisprinterist pole asja ning nad lubasid tal ära koju sõita.

Neil, kes sarja tähelepanelikult jälginud, ei saa jääda tähele panemata, kuidas Jakobsen tunnistab, et tal on hirm.

Olen mõelnud Jakobseni võimalikule tulevikule. Ma ei kavatse tema ees mütsi maha võtta ja kiita, et tubli mees, tulid pärast sama hästi kui surmasuust pääsemist tipprattasporti tagasi. Ta mängib oma saatusega liiga palju. Ta on saanud tõsised hoiatused, aga ei ole neid kuulda võtnud. Tiimi bossidel on selle üle muidugi hea meel, nagu sarjast näha, ja nemad utsitavad teda üksnes tagant. Jakobsen on neile pesuehtne gladiaator, kelle ülesanne on minna areenile ning seal kas võita või kangelaslikult surra. 

Ja kui võidabki, siis mis ta selle eest saab? Korraks poodiumil seista, tiimipealikult kallistuse, meeskonnakaaslastelt head sõnad – aga siis on uus päev ja uus etapp ning uus võitja ja uued kaotajad. Eilne on minevik. Ja aastatega järjest sügavamale minevikku kõik vajub. Ega ükski võit sind elu lõpuni toitma jää. Nagu sarjaski keegi ütleb: „Sa oled täpselt nii hea, nagu sinu viimane võistlus.”

Ja kui sa enam võite ei too, ütleb seesama tiim, kes sind lahingusse saatis – võida või sure! –, et sa ei ole meile enam piisavalt hea ning me peame lepingu lõpetama. 

Paneme nüüd 20, 25 aastat otsa. Siis on Jakobsen viiekümne ringis. Ehk eas, kui kõik need traumad, mis tippsportlasena kogutud, hakkavad välja lööma ja järjest süvenema. See on reaalsus, millele noorena, võidujanusena ei mõtle, kuid mis saabub sama paratamatult, nagu sügisele järgneb talv. Siis pead olema oma valude ja hädadega üksi ning ükski fänn ega tiimipealik, kes kaasa karjunud ja võidu puhul hõisanud, ei tule sind nende võitude nimel talutud hoopide järelmõjudest päästma. Ega isegi mitte lohutama.

Foto 1: Tadej Pogačar mulluse Tour de France'i võitjana. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Viimaste Tour de France'ide kaks suurt rivaali Jonas Vingegaard (vasakul) ja Tadej Pogačar mulluse Tour de France'i lõpus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Kasper Asgreen võidab 2023. aasta Tour de France'i 18. etapi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Wout van Aert veab grupi mulluse Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Ben O’Connor 2023. aasta Tour de France'i 14. etapil kõige ees. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Peter Sagan ja Caleb Ewan kukkumas 2021. aasta Tour de France'i 3. etapi lõpuheitluses. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7-11: Pildiseeria, kuidas Dylan Groenewegen (kollases särgis) põhjustab Fabio Jakobseni (lendab fotodel vasakule rajapiirete taha) kukkumise Poola velotuuril augustis 2020. Foto autor: PAP, AFP, PAP, AFP, AP / Scanpix