Pullerits: Arusaamatu, mida lootsid Eesti suusatajad veredopinguga võita

Kahtlaste ja küsitavate lugude puhul on ajakirjanduses trumbiks dokumendid. Ja neid oli "Pealtvaataja" meeskond eilse Alaveri-teemalise saate jaoks hankinud piisavalt. Muidugi võib öelda, et mis viga nii paljastavat saadet teha, kui uurijad on sinu eest töö ära teinud, aga ma ei lähe selle ütlemise teed, sest töövõit on ka see, kui dokumendid õnnestub kätte saada. Sest kui pole dokumente, pole millelegi tugineda. Te nägite ju ise, et kui ekraanil jooksis kellegi intervjuu, võis ta seal pajatada, mida tahes, olgu pooltõdesid või osalist tõde või sootuks ilmselt valet.

Mis mõtteid eilne telesaade mus tekitas ja kinnistas, selle panin kirja siia, et anda ka laiemale publikule mõtteainet.

Kui Karel Tammjärv (fotol ülal vasakul) ja Algo Kärp (fotol paremal) muud ei taha rääkida - Andreas Veerpalu (alumisel vasakpoolsel fotol) on ju hoopus peitu pugenud -, siis nii palju võiks nad rahvale vastu tulla ja seletada, mida nad lootsid dopingu kasutamisega saavutada. Sest kõige paradoksaalsem on, et mehed maksid tuhandeid ja tuhandeid eurosid, aga vastu ei saanud selle eest peale kohutava mainehävingu mitte midagi.

Kas nad tõesti lootsid, et hakkavad tänu veredopingule oluliselt kiiremini suusatama? Enne kui nad vahele jäid - tõsi, Kärp ei jäänud vahele, vaid tunnistas ise veredopingu tarvitamise üles -, polnud nende tulemustes toimunud veredopingu järel ju mingit tähelepanuväärset kvalitatiivset hüpet.

Millist edu nad dopinguga lootsid? Kas seda, et kohad kolmandas kümnes asenduvad kohtadega esikümnes? Aga seda ju ei juhtunud. Vähema edasimineku nimel ei oleks küll mõtet dopinguga riskida.

Või pidasid nad veredopingut nii ohutuks, et vahele jäämise võimalus on väike? Aga raha kulus sellele ju ikkagi palju ning ega nad suusatades seda kulu tagasi teeninud. Lisaks tohutu planeerimine ja logistika ja konspiratsioon ja närvipinge...

Kas neil endal ei tekkinud kahtlusi, kas veredoping ikkagi aitab?

Kas veredoping oli nende mõtetes ja plaanides äkki ainult esimene samm veelgi kangema dopingu poole?

Kui saaks neilgi teemadel nendega rääkida, oleks see mingigi edasiminek rohkema valgustatuse ja leppimise poole.

Foto 1: Karel Tammjärv finišeerimas Tartu maastikumaratonil tänavu 10. mail Elvas Tartumaa tervisespordikeskuses. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Algo Kärp finišeerimas Tallinna maratonil tänavu 14. septembril. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andreas Veerpalu (nr 56) mullu 17. veebruaril Tartu maratoni teatesõidu stardis Arula teeristis. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Karel Tammjärv ja Eesti suusakoondise peatreener Anti Saarepuu (taamal) 28. veebruaril 2019 MM-võistluste aegsel dopinguteemalisel pressikonverentsil Seefeldi koolimajas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kas järgnev seletus Eesti suusaspordis juhtunule on usutav?

2010. aasta kevadel avaldasin Postimehes intervjuu Jaak Maega. Nii vana usutlus väärib siinkohal meenutamist seetõttu, et võib anda kätte võtme, miks minnakse spordis teinekord üle lubatu piiri.

Loo pealkiri on praegusi teemasid arvestades otse kümnesse: „Jaak Mae otsib uusi ärritajaid, ikka maksimumi nimel”.

Iva on selles, et spordis hooajast hooaega heade tulemuste saavutamiseks ei piisa sellest, et korrata varasemat edu retsepti. Teisisõnu: spordis kehtib tuntud tõetera, et see, mis on toonud meid siia, ei pruugi siit enam edasi viia.

Lühida kõrvalpõikena: olen seda isegi kogenud. Kui 1986. aasta kevadel okupatsiooniarmeest tulema sain, jooksin suvel 800 meetrit n-ö suure surmaga 2.10ga. Kaks aastat varem, ülikooli esimese kursuse lõpus, pärast üheksakuulist treeningut, jooksin 1.58,2. Armeejärgne esimene aasta kulus kahe aasta pikkuse pausi likvideerimiseks. (Armeesse minnes kaalusin 67 kilo, sealt tulles 80.) Suvel 1987 jooksin 2.00,5. Veel aasta treeninguid ja jooksin 1.55,9. Sellest omakorda aasta edasi jäi parimaks 1.56,0. Kuigi tolle aja jooksin kergemini, kui aasta varem isikliku rekordi, sain aru, et olen seniste treeningukoormuste ja senise metoodikaga saavutanud oma lae. Kindlasti suutnuksin isiklikku marki parandada, kuid selleks tulnuks leida „uusi ärritajaid” – teha midagi väga teistmoodi. Ei näinud sellel mõtet ega leidnud ka motivatsiooni, sest Eesti rekordit poleks nagunii jooksnud, vanust oli juba üksjagu ning neljanda kursuse järel nihkusid elus esiplaanile muud eesmärgid.

Nüüd tagasi Eesti suusatamise juurde. Nemad seal, erinevalt minust, olid ikkagi tippsportlased, kelle elu eesmärk oli teha maksimaalselt häid tulemusi. Või nagu armastas sõnastada peatreener Mati Alaver: vaja oli toota edu, ja edu tähendas Eesti suusatajat tiitlivõistluste pjedestaalil. Aga kuidas sa uut edu juurde toodad, kui mehed pole enam esimeses nooruses ja kui senised metoodikad on juba korduvalt läbi proovitud? Nagu ütles Mae mulle 2010. aasta aprillis antud intervjuus: „Organismi reaktsioonid ei ole enam päris sellised nagu esimestel kordadel. Organism harjub ära.”

Niisiis, vaja on leida uusi ärritajaid.

Vaja on leida ka sellepärast, et konkurendid näevad sama asja kallal vaeva: ka nemad proovivad iga aasta paremaks saada. Lisaks tuleb maailmas pidevalt uusi võidujanulisi konkurente juurde.

Ent probleem on selles, et mida rohkem igasugu ärritajaid on juba ära kasutatud, seda väiksemaks nende valik jääb. Kuid peatreeneri ülesanne on need üles leida ja neid proovida.

Aga ükski maailmatasemel treener ei tegutse oma mullis. Tal on kontaktid, tal on sidemed, ta kuuleb, mida teevad teised. Ta ei pruugi kõike täpselt ja üksikasjades teada, aga kindlasti ei ole peatreener nii naiivne, et arvata, et teised ei kompa piire. Tippsport tähendabki piiride kompamist. Igaüks püüab leida oma imeretsepti, mis võiks anda konkurentide ees eelise. Mõne retsept on hästi kange, mõnel jällegi ohutum. Igatahes selgeks saab see, et kui tahad püsida suures mängus, pead riskima. 

Selle kohta on minu arvates väga tabav tõdemus, mis jõudis mu kõrvu eelmise nädala lõpus: „Kui tippseltskonna juht ringleb ka hämarate kavatsustega meeste ja erinevate suurte suusariikide taustajõude hulgas, siis hakkab joonistuma sealt see tagatoas kootav suur ja kahtlane muster, mis eri paigus, erinevates tehnikates ning imemeistritega valmis kududa tahetakse.” 

Kui eesmärgid on suured, ei saa selliste mustrikudujate kõrval jääda pealtvaatajaks, vaid tuleb samuti käised üles käärida. Kindlasti teades, et kõnnid noateral, aga ka teades, et ilma seda tegemata pole edu võimalik toota.

Edasine on peen ja riskantne mäng, kus alati on oht, et vääratad. Mõned kukuvadki, teised lähevad võidukalt edasi.

Selline on suures pildis minu arusaam sellest, mis on toimunud Eesti suusatamises.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae 2019. aasta märtsis Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae (vasakul) ja Andrus Veerpalu 2018. aasta märtsis Albu suusakeskuses Valgehobusemäel. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Mati Alaver 2019. aasta jaanuaris Otepää MK-etapi ametliku treeningu ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Mis järelduseni viis telefilm Mati Alaverist?

«Pealtnägija» eilses telefilmis Eesti suusatamisest ja Mati Alaverist (vasakpoolsel fotol) oli puudu kaks kõnekat stseeni, mida olen oma silmaga tunnistanud.

Salt Lake City 2002. aasta taliolümpia murdmaasuusavõistluste toimumispaiga Soldier Hollow’ lähistel – vist oli Midway selle paigakese ja Homestead sealse kuurordi nimi – kogunesid Eesti delegatsiooni esindajad, ajakirjanikud ja mitmed eestlastest pöidlahoidjad tähistama 15 km klassikasõidu järel Andrus Veerpalu võitu ja Jaak Mae kolmandat kohta. Ega laual suurt muud peale Saku õlle pudelite olnud, ja ega noidki olnud piiramatul arvul. Kui ruumi astusid Veerpalu, Mae ja Alaver, tõusid kõik püsti ja laulsid, et «nad elagu!». Aga minust kogenumad spordiajakirjanikud panid ühte asja tähele ja jagsid seda hiljem vaikselt omavahel.

Nad olid märganud, et Alaver (parempoolsel fotol vasakul) oli liiga tõsine, lausa pinges. Alaver on küll tuntud selle poolest, et ega ta laialt naerata, aga tema tollane näoilme kõneles millestki, mis Eesti suustamise suurpäeva ülevate meeleoludega üldse kokku ei langenud.

Salt Lake City olümpia oli mäletatavasti see, kus dopinguga jäid vahele Hispaaniat esindanud sakslane Johann Mühlegg ning venelased Larissa Lazutina ja Olga Danilova. Elukogenud spordiajakirjanikud tõdesid – ja nad ütlesid seda omavahel otse välja –, et Alaver justkui kartnuks, kas tuleb pauk või ei tule; et kas jääb vahele või mitte.

Mingid kahtlused olid ka Skandinaavia ajakirjanikel, kes olid väljendanud neid oma kirjutistes. Päev-paar hiljem Soldier Hollow’ pressikeskuses, suures heledas õhkküttega telgis, oli Eesti teadjail spordiajakirjanikel täpselt teada, kes on see Skandinaavia ametikaaslane, kes on Veerpalu ja Eesti suusatamise teemal kahtlusi külvanud. Mäletan selgesti, et Eesti ajakirjanikud olid tema peale väga pahased, koguni vihased, ning omavahel arutades räägiti, et peaks mustajatele peksa andma.

Kas pole nii, et need stseenid kirjeldavad eestlaste kahetist suhtumist Alaveri ja tema meestesse ehk Mati-poistesse? Ühelt poolt suur, ülekeev rõõm nende saavutuste üle, teisalt kahtlused, kas kõik on olnud ikka nii aus ja puhas, nagu mulje on jäänud, et tulevad väikse maa paar meest ning näitavad eestlasliku jonni, visaduse, töö ja pühendumisega muule maailmale koha kätte, süstides kaasmaalastesse rahvuslikku eneseuhkust ja -kindlust, et olgugi me tillukesed, pole me selletõttu teistest sugugi kehvemad

Neile n-ö kuu pealt kukkunuile, kes teemaga üldse kursis pole, peavad küll «Pealtnägija» telefilmi esimese osa esimesed kaks kolmandikku süstima Alaveri vastu imetlust. Jah, seal on palju seda, mida olen juba aastaid tagasi kajastanud ja mis seetõttu ei lisa informeeritumatele midagi oluliselt uut, vt näiteks «Mati Alaveri piitsutasid juba noorelt ambitsioonid» aastast 2005, kus on juttu ka Alaveri noorteklassi teatesuusatamise võidust Liidu meistrivõistlustel, millest rääkis samuti telefilm, ja «Kes peab tundma end süüdi, et Eesti naiste suusatamine langes põrmu?» aastast 2004, mis algab sellesama, naissuusatajaile valu teinud peeglite intsidendiga, mida nüüd Piret Niglas kirjeldas ka telefilmis.

Aga kahe kolmandiku esimese osa järel saab järeldus olla vaid üks: Alaver oli kuradi kõva mees. Mõelge ise: hakata Eesti suusatamist üles ehitama nullist; taluda talvest talve ootuste mittetäitumist ja takkapihta ajakirjanduse parastamist, isegi ilkumist; ennast pidevalt täiendada – lugeda, lugeda, lugeda; otsida lisaks treeningute läbiviimisele pidevalt toetajaid ja raha, kui lootust neid leida suurt ei olnud; mitte alla anda, vaid ikka edasi minna, ja veenda endaga ühes edasi minema ka suusatajaid. Filmist jääb meelde kaks stseeni: kuidas Alaver ööbis välisreisidel mikrobussis, sest raha hotellitoa võtmiseks jätkus heal juhul ainult sportlastele; ja juhtum Norras, kus teda kutsuti õhtul baari, kus sai tasuta õlut, aga tema keeldus minemast, sest vaja oli juurelda küsimuse üle, kuhu kadusid rajal 0,2 protsenti, mis jäid soovitud tulemusest puudu.

See on ennastsalgava, isegi sõgeda fanatismini küündiv pühendumine, mis ongi tegelikult ainus võimalus, mille najal saab vaesematest oludest tulev treener oma treenitavaid maailmas tippu viia.

Aga seal kuskil sai veelgi paremaid tulemusi jahtides millagi ilmselt ületatud lubatu piir. Ambitsioonid olid maksimaalselt kõrged, risk kasvas liiga suureks. 

Tegelikult ongi Eesti suusatamise kurblooliseks pöördunud saagas jäänud veel üks fundamentaalne küsimus: mis moodi, mille ajel, mis kalkulatsioonide alusel toimus piiri ületamine.

«Pealtnägija» telefilmi teine osa on nädala pärast ees, aga vaevalt, et sellele küsimusele seal vastuse saab. Vastust võib oletada, aga see jääb siiski pelgalt oletuseks. Seniks kui asjaosalised, ennekõike Alaver, suud ei ava, jääbki teema igaveseks õhku rippuma, tulevastele põlvedele – kui neil üldse huvi jagub – edasi spekuleerida. Ja sedasi, ilma Alaveri ja Veerpalu hääleta, jääb «Pealtnägija» telefilm paratamatult järelnoppimiseks: leiame sealt huvitavaid detaile, aga kokkuvõttes ja suures pildis ei midagi uut.

Kuid võib-olla selles seisnebki Eesti suusatamise muinasjutt, et kunagi ei saa kõik lõpuni nähtavaks ja arusaadavaks? Kes teab, äkki areneb niimoodi muinasjutust isegi legend ja müüt?

Foto 1: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Pildil osalusreportaaži teinud Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits (vasakul) ja peatreener Mati Alaver. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver saab Salt Lake City olümpial pärast meeste 15 km klassikalises stiilis suusavõistlust Homesteadi kuurordis EOK presidendilt Mart Siimannilt kingituseks Ameerika kübara. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver saabub Salt Lake City olümpial pärast meeste 15 km klassikalises stiilis suusavõistlust Homesteadi kuurorti Eesti medalipeole, tema selja taga Eesti delegatsiooni juht Martti Raju. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Vihmas teevad imitatsioonitrenni (esiplaanilt) Jaak Mae, Raul Olle, Andrus Veerpalu ja Priit Pullerits. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mati Alaver ja Jaak Mae analüüsivad Eesti suusakoondise treeninglaagris 2004 juunis treeningu andmeid GPS-süsteemiga arvuti ekraanil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 6: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Pildil koondise peatreener Mati Alaver tutvustamas järsul tõusul oma pulsiandmeid osalusreportaaži teinud Priit Pulleritsule, kõige ees Andrus Veerpalu. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 7: EOK president Mart Siimann tänab Salt Lake City olümpial 23. veebruaril 2002 pärast meeste 50 km klassikalises stiilis suusavõistlust Mati Alaveri, nende vahel pronksmedali võitnud Andrus Veerpalu (pärast võitja Johann Mühleggi diskvalifitseerimist dopingu tõttu sai Veerpalu teise koha). Foto autor: Roomas Huik, Postimees/Scanpix 

Jaanus Laidvee: Millega libastub tõsielufilm Eesti suusatamisest?

Kommenteerib tuntud harrastussuusataja Jaanus Laidvee, kes käis filmi "Kindral" vaatamas eelmise nädala lõpus:

Film "Kindral" oli positiivne üllatus. Tunnistan, et läksin vaatama eelarvamusega, arvestades Delfi Meedia liigset kallutatust antud teema käsitlemisel ja eeldatavat ärapanemise soovi, kuid noored filmimehed olid suutnud sellest enamasti üle olla ning tulemuseks on kokkuvõttes väga hea teos.

Kirjutasin "enamasti" seetõttu, et üks suur libastumine siiski on. Filmi lõputiitrites loetletakse esmalt üles nende nimed, kes intervjuust keeldusid. Seal olid Mati Alaveri treenitud sportlased ja lähiring, st kõik otseselt Alaveriga seotud inimesed.

Järgmises kaadris on aga kirjas, et intervjuudest keeldusid ka kõik praegu Eesti suusatamisega seotud inimesed. Ehk ka järgmine põlvkond, tänased tipud, kes pole Alaveriga kunagi seotud olnudki, kuid taotluslikult on tahetud luua muljet, et mitte keegi suusaringkonnast ei räägi ja kõik on justkui ringkaitses, endiselt.

Selline üldistamine on kahtlemata ülekohtune, sest järgmisel põlvkonnal polegi sidet Alaveriga olnud, veel vähem kõnealuse dopinguprogrammiga ja nad ei saagi antud teemal midagi asjasse puutuvat öelda. Paljud nendest kindlasti ka ei taha avalikult "Alaveri asjadega" seostatud olla, sh läbi filmi. 

Lisaks võib inimese keeldumisel olla rida erinevaid põhjuseid, miks ta ei soovi kellegi filmis üles astuda. Kas siis need, kes ei taha, on kõik kohe pahad, valetajad ja saavad korraldusi?

See oli filmitegijate taotluslik sildistamine kõigi Eesti suusatamisega seotud inimeste osas, mis on selgelt pahatahtlik ja ülekohtune.

Muus osas on aga film hästi tehtud ja ilma poriloopimiseta. Kogu lugu jutustatakse dokumentaalkaadritega koos sisukate ja adekvaatsete kommentaaridega väga erinevatelt spetsialistidelt.

Ja see pole ainult tumedates toonides või depressiivne film. Kinoekraanil näeme ka palju positiivset. Näiteks esimesed ligi kolmkümmend minutit on tegu üdini positiivse käsitlusega, kus näidatakse videos ära kõik Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Mati Alaveri üliemotsionaalsed suursaavutused vaheldumisi Jaan Martinsoni väga heade taustakommentaaridega (nüüdne noor pensionär teeb tõesti suurepärase etteaste, aplaus!) ning alles pärast seda hakatakse järk-järgult lahkama probleeme ja tegelikke tagamaid.

Filmist ei puudu ka hea huumor ning nauditavad tehnilised võtted.

Minult kindel vaatamissoovitus ja kindlasti kinoekraanil.

Foto 1: Mati Alaver ja Andrus Veerpalu detsembris 2022 Tartus Rahva Raamatu kaupluses Lembitu Kuuse elulooraamatu esitlusel. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Filmi "Kindral" režissöör Mihkel Ulk 2022. aasta novembris Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivali pidulikul avamisel. Foto autor: Taavi Sepp, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas Eesti suusatajad kaotasid oma legendaarseima tõusu?

Võib-olla on sellest vara rääkida, kui väljas sajab vihma ja puud on veel kollased, aga parem olge juba aegsasti, enne talve tulekut hoiatatud: kõik, kes te tahate proovida, kas jaksate üles sõita Eesti kuulsaimast, Tehvandi tõusust (fotol paremal), ja soovite maitsta, mis tunne suhu jääb – pühkige suu puhtaks!

Tehvandi tõusust saab tänavu talvel ajalugu.

Kui te pole viimasel ajal Otepääle sattunud – mina ka ei ole, aga nagu igal vähegi arvestataval ajakirjanikul, peavad sellegipoolest olema silmad ja kõrvad igal pool –, siis võtke teadmiseks, et seal käib usin töö selle nimel, et Tehvandi tõus sõna otseses mõttes läbi lõigata.

Mu sealne infoallikas – tegelikult on mul Otepääl salaallikaid lausa mitu – andis möödunud nädalal teada, et Tehvandi vana, nüüdseks likvideeritud puidust hüppemäe maandumiskoha all käib selle kontranõlva kõrvaldamine. Te ju ikka teate, mis on kontranõlv, eks? Veoautod veavad sealt võetavat pinnast Tehvandi mäe otsa, kus sellega kõrgendatakse taastatavat slaalominõlva.

Seni võite siin öelda ja imestada, et mis see teile korda läheb. Kui teile ei lähe, siis vaatame, kuidas laiemale publikule läheb – tegin sellest Postimehele loo, sealt saate vaikselt alanud protsessidest rohkem ja lähemalt teada.

Teile läheb asi intrigeerivaks sellega, et taastatava slaalominõlva slaalomirada, mis peaks plaanide kohaselt valmis ja sõidukõlbulikuks saama juba saabuva talve hakul, hakkab kulgema üle Tehvandi tõusu keskmise osa. Arusaadav, et murdmaasuusatajad ja slalomistid seal teineteisega risti-rästi sõitma ei saa hakata. Siis tuleks sinna kõrvale tekitada ka statsionaarne EMO.

Kes jääb selles olukorras peremeheks? Arvate, et murdmaasuusatajad, sest Tehvandi spordikeskuse tegevjuht on ikkagi Jaak Mae, tituleeritud murdmaamees, kes näitas mulle mitu talve tagasi isiklikult, kuidas Tehvandi tõusust hooga üles sõidetakse?

Aga võtke näpust! Kui vehklejate keeles rääkida, siis prioriteet läheb slalomistidele. 

Nüüd on teil hilja nutta. Murdmaasuusatajad on ise oma legendaarse tõusu maha mänginud. Otepääl pole juba aastaid toimunud võistlusi, kus Tehvandi tõus oleks n-ö sees olnud. Kahevõistlejail ja laskesuusatajail pole sellele tõusule asja olnud, arvestatavaid murdmaavõistlusi, kus Tehvandi tõusu vaja tuleks, pole peetud. Nii pole Mae andmeil ka viimased viis-kuus talve Tehvandi laskumist ja tõusu kunstlumega kaetud. Sõidetud on seal tema sõnul nii palju, nagu looduslik lumi on võimaldanud. Näiteks eelmisel, nirul talvel seega vähe.

Mis murdmaasuusatajad on unarusse jätnud, selle, nagu nüüd näeme, on slalomistid entusiatlikult üles korjanud. Slaalominõlva seab korda spordirajatiste käitamisega tegelev OÜ Slope, mida juhivad Tarmo Teder ja Kaarel Grünberg. Nad on saanud slaalominõlva risti üle Tehvandi tõusu enda kasutusvaldusse 20 aastaks. Palju õnne!

Foto 1: Priit Pullerits 2017. aasta talvel Tehvandi tõusul. Foto: erakogu
Fotod 2-4: Tehvandi vana hüppemäe kontranõlva likviseerimine. Fotode autor: Kuldar Aavik 

Pullerits: Kas EOK on eksinud teelt ja leiutab endale mugavaid asendustegevusi?

Tunnistan, et olen kimbatuses ja segaduses. Ma ei saa enam aru, millega tegeleb Eesti Olümpiakomitee. Ootuspärane oleks, et see pühendub, tagamaks Eesti sportlaste 1) pääsemine olümpiamängudele ja 2) edukas esinemine seal.

See ei näi enam oluline. EOK näib olevat muundunud-moondunud liikumisharrastusega tegelevaks ühenduseks. (Vt allpool meil, mis saabus eelmisel nädalal mulle ja mille said ilmselt ka paljud teised.) Kas sellist EOK-d on meile vaja?

Ei, kindlasti mitte. Liikumisharrastuse eestvedamisega võiks tegeleda kes iganes, alates kohalike omavalitsuste spordiga vastutavatest isikutest ja üksustest kuni näiteks sotsiaal-, haridus- ja kas või kultuuriministeeriumini välja. 

Liikumisharrastusega tegelemine on kergema vastupanu teed minek. Selleks ei ole tegelikult vaja midagi erilist ega rasket teha. Spordiväljakuid rajatakse niikuinii, alates padeliplatsidest kuni jalgpallihallideni. Kergliiklusteid tehakse juurde, rattaga liiklemine on linnades eelisarendatav, nii et autojuhid juba kannatavad. Koolides on kehalise kasvatuse tunnid, spordiklubisid on igasuguseid. Ajakirjandus kubiseb liikumist propageerivatest materjalidest, sotsiaalmeedia samuti. Liikumisüritusi toimub igale maitsele, orienteerumisest triatlonini. 

Kui tahetakse tõsimeeli puhuda ellu liikumisharrastus ja -harjumus, tuleb koolides taastada vana süsteem, sest kõik algab lapsepõlvest: seada sisse kohustuslikud suusatunnid, spordipäevad, aja peale jooksmised, koolide teatejooksuvõistlused, nagu olid sügiseti Tartus. 

Aga mida teeb EOK? Lõi 2022. aasta sügisel kõrgepalgalise ja suurte kuludega üksuse. 

Siin on mulle ja küllap paljudele teistele saadetud SA-se Liikumisharrastuse Kompetentsikeskus majandusaasta aruande kokkuvõte. Kolleeg Ville Arike lahkas seda ka Postimehe küljel.

Töötajaid kuus, aga 2024 taandatuna täistööajale neli.

2024. aasta jooksul neile makstud töötasud 309 690 eurot ehk keskmiselt 6451,88 eurot kuus inimese kohta.

Nõukogus viis inimest (sh Tiit Pekk, kes saab ka EOKst asepresidendi palka). Nõukogule makstud 2024. aastal 94 490 ehk keskmiselt 1575 eurot kuus inimese kohta. 

Mis eesmärgil? Mis on selle nõukogu roll või vastutus?

Lisaks ostetud tegev- või kõrgema juhtkonnaga seotud isikute käest 2024. aastal teenuseid 26 305 euro eest.

Kultuuriministeeriumilt ja EOK-lt tegevustoetused 2023 ca 1,25 miljonit eurot. 2024 koos eelmise aasta jäägi ja uute toetustega sihtfinantseerimine tegevuskuludeks 1,14 miljonit eurot. 

Tulud ettevõtlusest 69 000 eurot. Ja kulud: seminarid, ajakirjad, kommunikatsioon, uuringud, pilootprojekt jms kokku 889 000 eurot, kontori- ja transpordikulud 86 000 eurot.

Butiik saab riigi toetust 1,14 miljonit eurot, millest enamus kulutatakse ära tööjõukuludeks ja nõukogu liikmetele maksmiseks, seminaride korraldamiseks ja ajakirja välja andmiseks, mingiteks uuringuteks ja pilootprojektideks?

Kui suur on kasutegur sellest Eesti spordile? Suurimaid rahvaspordiüritusi korraldavad niikuinii erategijad.

Foto 1: Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid EOK strateegia tutvustamisel tänavu 2. mail Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: EOK president Kersti Kaljulaid (paremal) tänavu 9. veebruaril Otepääl kahevõistluse MK-etapil. Kes on pildil vasakul? Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 3: EOK president Kersti Kaljulaid õnnitleb tänavu 20. juunil Tallinnas vehklemise Euroopa meistrivõistlustel epees hõbemedali võitnud Katrina Lehist. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix
Foto 4: EOK president Kersti Kaljulaid (esiplaanil) EOK sponsorüritusel tänavu 20. juunil Tallinnas. Pildil taamal (vasakult) Alexela nõukogu liige Heiti Hääl, epeevehkleja Katrina Lehis ja tema treener Nikolai Novosjolov. Foto autor: Rasmus Rebase, Postimees/Scanpix 
Foto 5: EOK president Kersti Kaljulaid tänavu 1. veebruaril Tallinnas Tondiraba jäähallis iluuisutamise Euroopa meistrivõistluste meeste vabakava paremate autasustamise eel. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kuidas korraldada elu meeldejäävaim seiklus?

Mida te ootate? Arvate, et head asjad tulevad teieni iseenesest?

Iseenesest võisid need tulla Jaanus Laidveele, kellele millalgi 2012. aasta algul helistasin ja küsisin, kas ta ei taha tulla minuga kaasa Ameerikasse rattaga seiklema. Tuli välja, et tahtis küll. Pidas kodus läbirääkimised ja nii läksimegi (fotol ülal paremal ja all vasakul). 

Ma ei tea, mis moodi sattus sinna Pärtel Piirimäe, aga siiamaani on tal näoraamatus profiilipildiks see, mil taustal Moabi lähedal liivakivikalju serval kõrguv Utah’ sümbol Delicate Arch, seesama, mis on ka minu Ameerika-teemalise raamatu esikaanel.

Aga nüüd on sinnakanti alanud juba suurem liikumine. Suvel käis seal autokaravaniga seiklemas strateegilise kommunikatsiooni vallas tegutsev Andreas Kaju, kes on edukalt võtnud mult üle paljude Ameerika asjade kommenteerimise, ning sügisel liikus seal pikemat aega ringi Eesti parimaid ajakirjanikke, Eesti Ekspressi toimetaja Tarmo Vahter. Mõned teletegijad, nagu Margna & Jõekalda ning Madis Aesma oma seltskonnaga, aga ka Andrei Zevakin ja onu Raiu on käinud Lääne- ja Edela-Ameerikat nuusutamas.

Nuusutamas tõepoolest, sest mitte keegi neist ei ole söandanud sealkandis tungida nii sügavuti, nagu mina (fotol paremal; Postimees avaldas sel teemal täna isegi üle pooleteise külje materjali, mis, muide, sai alguse siit blogist). Enamasti on piirdutud linnade, asfalteeritud teede ja rahvusparkidega. Aga palju, palju põnevamaks läheb siis, kui lahkuda linnadest, keerata asfaldilt metsikutele teedele ning suunduda kohtadesse, mida paljud turistikaardid ei näitagi. 

Siin saate oma silmaga näha seda, mida Eesti telesaated ei näita ja kuhu muidu tuntud tegelased ei satu (fotol vasakul). Sisuliselt on tegemist sügisese Wild Wild Westi ekspeditsiooni kronoloogilise videopäevikuga, mida aga erinevalt telesaadetest ei risusta sisutühi lollitamine ja enese eksponeerimine. Ühtlasi saate siit kasulikke vihjeid, kuhu minna, kui tahate elus mugavustsoonist välja pääseda ja kogeda midagi erakordset.

Little Finlandi haruldased punased ja kollased kiviskupltuurid Nevadas

Toadstoolid ehk seenekujulised kivimoodustised

Wire Passi pilukanjon ja Buckskin Gulchi pikk kanjon

Edmaier’s Secreti kummalised kivikõrgendikud

White Rocksi valged mitmekülgsed kiviseinad

New Wave’i lainelised liivakiviväljad

White Pocketi raskesti ligipääsetav müstiline kivimaailm 

Chesleri pargi matkarada Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas

Morning Glory hiiglaslik looduslik kaar Moabi lähedal Negro Billi kanjoni tagaotsas

Maasturikujuline Jeep Arch Colorado jõe lähedal

Veega täidetud Mary Jane’i kanjon 

San Rafaeli inimtühja kõrgendiku sügav kanjon

Little Wild Horse’i raskesti läbipääsetav pilukanjon

Moonscape Overlook ehk Kuu-maastik

Long Dong Silveri obelisk ja Swing Arm City motolinnak

Teekond läbi Utah’ ja Nevada kõrbe Las Vegasesse

Kas pole hämmastav, kui palju ühe reisi jooksul käia, kogeda ja näha jõuab?

Fotod 1 ja 2: Jaanus Laidvee 2012. aasta aprillis Utah's Moabi lähedal sealsetel liivakivist radadel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits mullu oktoobris Moabi lähedal Jeep Archi ehk Maasturikaare all. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 4: Priit Pullerits mullu oktoobris Arizona põhjaosas White Pocketi piirkonnas. Foto autor: Külli Pullerits 

Pullerits: Kuidas jooksjad stardis väärtuslikku aega maha mängivad?

Tippspordis pole ükski pisiasi liiast. Aga nende märkamiseks peab olema silma. Mul on silma 800 meetri jooksu stardi nägemiseks.

Esiteks, olen näinud jooksjaid, kes lükkavad stardiasendis ette sama poole käe, mille poolse jala nad asetavad stardijoonele. Ehk kui joonel on parem jalg, panevad ette parema käe. No mõelge nüüd ise: pärast stardipauku peab sel juhul ette liikuma vasak jalg, millele peab hoogu lisama parema käe ette viimine – aga parem käsi on juba ees. Kust see hoog siis tuleb?

Teiseks, ja see on palju levinum viga: võetakse küll korrektne stardiasend, aga pärast stardipaugu kõlamist ei liigu tagumine jalg ette, vaid korraks nihkub stardijoone taga paiknev jalg, nagu jooksja ehmataks, mistõttu keharaskus nihkub hetkeks tagumisele jalale, enne kui lõpuks kandub raskus eespool olevale jalale tagasi ja algab jooksmine. Kas olete seda täheldanud? Kui ei, siis vaadake. Sinna, pakun, võib vabalt kaduda kaks-kolm kümnendikku.

Ütlete, et see on väike kadu? Arvestades, et 800 meetrit ei joosta algusest lõpuni maksimumkiirusega, nagu 100 või 200 meetrit, võib väita, et kadu on tõesti tühine. Kuid ei ole. See võib tähendada tagasirgel ühisele rajale minnes paarikümne sentimeetri kaotust. Aga isegi kümnest sentimeetrist piisab, et kaotada positsioonivõitluses kohti. Ja kui tagasirgel satud ebasobivasse kohta, mille tõttu peab tempot alandama, et kellegi selja taha mahtuda, või minema tagakurvi eel teisele või koguni kolmandale rajale, tähendab see juba veelgi suuremat kaotust. Kaotad kiirust või pead jooksma teistest pikema maa.

Tean, millest räägin. 800 meetrit oli minu põhidistants. Alustasin alati kiirelt, sest kui tagasirge lõpuks soodsat positsiooni ei saanud, olid hea lõpukoha väljavaated väga kehvad. Sageli läksin tagasirge lõpuks juhtima. Näiteks Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel, kus osalesin kolmest jooksust esimeses ja võitsin selle. 

Miks hiljem on keeruline positsiooni parandada? Vaatame veel 800 meetri jookse. Kõige rahulikum on jooks tavaliselt tagakurvist kuni esimese ringi lõpuni. Siis toimub pärast stardikiirendust mõningane rahunemine, jõu säästmine teiseks, otsustavaks ringiks. Peatribüüni esisel sirgel enamasti väljakujunenud kohtades mingeid muutusi ei toimu.

Uuesti läheb kohavõitluseks teise ringi esimese kurvi teises pooles, et saavutada tagasirgele tulles soodne positsioon, mis võimaldab kas tagantpoolt ettepoole tõusta või neil, kes on eesotsas, oma kohta hoida. Neil, kes tagasirgel liiga tugevasti kiirendavad, tekib oht, et lõpusirgeks enam kiirust ei jätku. Aga neil, kes kohta piisavalt ei paranda, vaid jäävadki tagaotsa, on omakorda oht, et vahe esimestega venib liiga pikaks ning seda lõpusirgel enam tasa ei tee.

Tagakurv, nagu olete ehk märganud, on see osa distantsist, kus kohad taas peaaegu ei muutu. Raske on ju ka väljaspoolt, suurema kaarega kellestki mööduda. Tavaliselt lükatakse maksimumkäik sisse enne lõpusirgele väljumist, umbes 120 meetrit enne finišijoont. Muidugi võib siis ka korda saata väiksemat sorti imesid, nagu iirlane Cian McPhillips hiljuti Tokyos, kui alustas lõpuheitlust kõige viimaselt kohalt, ent suutis tulla lõpuks neljandaks, kaotades pronksmedali ainult kahe kümnendikuga (ülal parempoolsel fotol vasakul).

Kaks kümnendikku on see aeg, mis on kerge kaduma stardis jalgadega valesid liigutusi tehes.

Foto 1: Šveitsi 800 m jooksja Audrey Werro (vasakul) ja Suurbritannia esindaja Keely Hodgkinson enne Tokyo MM-võistluste finaaljooksu starti. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Hispaania esindaja Mohamed Attaoui (esipaanil) alustamas Tokyo MMil 800 m finaaljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kanada esindaja Marco Arop (vasakul) alustamas Tokyo MMil 800 m finaaljooksu. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Meeste 800 m jooksu poolfinaalid Tokyo MMil. Kurvis, kus on ebamõistlik mööduda, on selgelt näha, kui palju kaotavad tagumised, kes pole saanud head positsiooni, liidritele. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 6: Tokyo MMi 800 meetri medaliheitlus enne lõpujoont. Võidab Emmanuel Wanyonyi Kenyast, teise koha saab Djamel Sedjati Alžeeriast ja kolmanda koha Marco Arop Kanadast. Neljandaks jääb Cian McPhillips Iirimaalt. Foto autor: AP/Scanpix 

Pullerits: Kas Eesti suusatajate selle hooaja säravamad etteasted said juba tehtud?

Tasapisi kogub hoogu hooajaeelne rutiin: riburada pidi ilmuvad pressiüritustel ajakirjanike ette talisportlased, et rääkida oma eesmärkidest ja tehtud tööst (fotol paremal ja all vasakul). Me oleme seda kõike näinud. Ja kuulnud. Kuidas eesmärgid on nii kõrged ja lootused nii suured, et kui neid hooaja lõpus saavutatud tulemustega võrrelda – aga kes see enam viitsib seda tagantjärele teha, kui kevad käes ja suvi terendamas? –, tuleks taas ja taas, aastast aastasse tõdeda, et eesmärgid (või unistused?) jäid kättesaamatuks.

Aga ikkagi, ilus on ju tulla puhta särgi ja pestud peaga kaamerate ette ning esitada kordki pilt, kus kuulajad-vaatajad näevad vaimusilmas, et sportlane saavutab tulemuse, mis sõna otseses mõttes lööb kõigil suu ammuli ja teenib ajakirjanduse üha emotsionaalsemaks muutuvas pealkirjastamismaanias imetleva tunnustuse, nagu näiteks: „Kust see pauk nüüd tuli?! Suuskur Kati: „Ma teadsin alati, et olen selleks võimeline!”” 

Suusasprinter Mariel Merlii Pulles (fotol paremal) lõhkas eilsel pressiüritusel lausa uudispommi, kui väljendas Delfi andmeil usku, et on võimeline murdma tuleval hooajal sprindis finaali ehk kuue parema sekka. 

Delfi kirjutab: „Pulles leiab, et ideaalse õnnestumise korral võib ta tuleval hooajal murda end ükskõik millisel MK-sarja etapil või miks mitte ka Milano-Cortina olümpiamängudel sprindis finaali ehk kuue parema sekka. „Selleks peab tollel päeval kõik klappima. Minu enesetunne, rajaolud, ilm, hooldemeeskonna töö, suusad – absoluutselt kõik peab klappima,” andis Pulles oma poolehoidjatele lootust.”

Kas juba näete vaimusilmas, kuidas Pulles (fotol vasakul) stardib veidi rohkem kui nelja kuu pärast taliolümpial sprindi finaalis? Ärge öelge, et te ei näe. Sest kui inimene midagi loeb, ei loe ta sõnu, vaid sõnadest moodustub silme ette pilt. Pulles olümpial finaalis!

Jah, seal on lisandus, et absoluutselt kõik peab klappima. Aga kui palju on ilmast sõltuval alal päevi, kus kõik absoluutselt klapib? Võib-olla üks-kaks hooaja jooksul. Pärast võistlusi Eesti sportlaste intervjuusid vaadates saame aga enamasti kuulda, kuidas mitte ainult üks, vaid lausa kaks asja kohe üldse ei klappinud. Ja teiseks, isegi kui kõik absoluutselt klapib, siis mille alusel eeldada, et paljudel teistel samal ajal ei klapi? Sest kui teistel ka kõik klapib, kaotad sa nagunii neile, kes on sinust selgelt tugevamad, ja kaotad suure tõenäosusega ka neile, kes on sinust võrdsetes oludes veidike paremad.

Kuigi Delfi andmeil „[ü]hes on [--] Pulles kindel – võrreldes eelmise aastaga on toimunud selge areng”, siis selge on ka see, et tippspordis, eriti vastupidavusaladel, imelisi kiireid arenguid ei juhtu. Selle pealt, et eelmisel hooajal jõudis Pulles (fotol paremal) sprindis neljal korral 30 parema sekka ja sai Trondheimi MM-il 21. koha, ei maksa hakata rääkima olümpial finaali jõudmisest. Üks näide väljaspoolt suusatamist: umbes kümme aastat tagasi küsisin Rasmus Mägi treenerilt ja isalt Taivo Mägilt, kui ta oli mulle selgitanud 400 meetri tõkkejooksu spetsiifikat ja kui Rasmus Mägi oli saavutanud 48,3-48,4 taseme, mille arvelt peaks toimuma tulemuste edasine areng. Sain vastuse, mis jäi mulle segaseks – möönan, et võis olla minu viga – ja mis ei veennud, aga tõsi on see, et Rasmus Mägi on jäänud 48 sekundi algusse jooksjaks. Miks ma seda siin suusatamise kontekstis meenutan?

Aga sellepärast, et tippspordis ei ole lihtsaid ja kiireid lahendusi ega ammugi mingeid nippe. Tippspordis ei käi asjad nipsust ning suuga esitatud soovid on seal üks, aga võistlustel ilmnev tegelikkus hoopis teine asi. Eesti suusatajate varasemad hooaja-eelsed sõnavõtud peaks selle kohta piisavalt tõendusmaterjali pakkuma. 

Fotod 1 ja 2: Eesti mees- ja naissuusatajad esmaspäeval Tallinnas pressikonverentsil. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mariel Merlii Pulles esmaspäeval Tallinnas pressikonverentsil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Mariel Merlii Pulles tänavu 19. märtsil Tallinnas murdmaasuusatamise MK-etapil Tallinna lauluväljakul. Foto autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mariel Merlii Pulles tänavu 7. märtsil Norras Trondheimis MM-il naiste teatesõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix

Pullerits: Kes trumpab üle minu esitatud väljakutse?

Esitan teile kõigile väljakutse. Ennekõike neile, kes väidavad, et Eestis on nädalavahetusel vaba aja sportlikuks veetmiseks ägedad ja huvitavad matkarajad. Panen siin välja ühe seni avaldamata lühikese, vähem kui viieminutilise videoloo ühest mullu läbitud matkarajast. Teie ülesanne on panna Eestist vastu rada, mis on sellest võimsam, erilisem, värvikam, atraktiivsem. Nõus? Aeg läks!

Foto: Mitmeks otstarbeks sobiv tee Kagu-Eestis. Kes tunneb ära, kus? Foto autor: Priit Pullerits