Reede, oktoober 24, 2008

Pullerits: Aitab passimisest, aeg on murda Euroopasse

Liiga kaua on siia Eestisse pidama jäädud, kas teile ei tundu? Ühes ringis ei jõua ju keegi lõpmatuseni tiirelda. Jooks, suusatamine ja rattasõit, Šmigun, Alaver ja Veerpalu. Siis jälle kõik otsast peale.

Eks ole nende pikkade aastate jooksul ka üht-teist sellest tiirutamisest sõelale kogunenud. Ehk teisisõnu: tundub, justkui oleks juba midagi, mida teistega jagada. Vähemasti mõned tegelased Euroopas arvavad nii ja loodavad.

Igatahes on nüüd lugu selline, et järgmiseks nädalaks kutsuti mind Kreetale Euroopa Liidu spordiajakirjanike seminarile esinema. Ei, ma ei lähe sinna pajatama, kuidas 43-aastaselt trenni teha. Sellest ei oskaks ma midagi rääkida, sest tulemusi, tunnistagem ausalt, ju ei ole, mille pealt teistele midagi tarka vahendada võiks.

Ettekande teema on see, mille eest ma siin blogis aeg-ajalt paljudelt ikka hurjutada olen saanud - et mis ma ajan kogu aeg intriigi taga.

Ometi just see eurooplasi huvitabki. Mult on tellitud ettekanne uurivast ajakirjandusest spordi vallas.

Ütlen otse: ma ei lähe sinna mingit teoreetilist ega akadeemilist loengut pidama. Esiteks ei huvitaks see mitte kedagi. Teiseks polegi võimalik uurivast ajakirjandusest teoreetilist ega akadeemilist ettekannet pidada - vähemasti pole ma oma elu jooksul küll ühestki sellisest kuulnud. Ja kolmandaks: kuulajaks on tegevajakirjanikud, ja ajakirjanikud ootavad teadagi mida.

Nii palju, kui olen elus õppinud, olen aru saanud, et seesuguseid ettekandeid suurtel, mitme saja osalejaga üritustel, kus esinejaid on väga palju, tuleb pidada nii, et oleks huvitav ja kaasahaarav. Ja kaasa ei haara paremini miski muu, kui elavad näited. Niisiis räägingi mõnest põnevamast Eesti kaasusest (case studies), mis pakuks ka üldistusainet. Ehk: aitan viia Eesti ja Eesti spordi omamoodi Euroopa kaardile. PowerPointis panin kokku 40 slaidi, lõpuks tuli fail nii suur, et seda ei õnnestunud kuidagi ära saata. Tuleb mälupulgal ja kettal kaasa võtta.

Eks siis näis, kas Euroopast tuleb sama terav ja kriitiline vastuvõtt nagu mõnikord siin blogis.
******Delicate Arch, Arches National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Kas teate, kes on need Kreeka kaks kuulsat naissportlast piltidel? Mõlema foto autor: AFP / Scanpix

Neljapäev, oktoober 23, 2008

Pullerits: Kuidas treenida vähem, aga ometi rohkem?

Virgutuseks väike soojendusküsimus: mis te arvate, miks ei kajastanud Postimees reedest Eesti suusasprindikoondise esitlust, ehkki varasematel aastatel on seesugused üritused alati leheruumi leidnud?

Aga nüüd tõsisel teemal: kui intensiivne treening vallandab hormoone, mis aitavad põletada rasvu ja "ehitada" lihaseid, siis kas see tähendab, et ligi tunnised rahulikud või mõõdukas tempos jooksuotsad (või ratta- või suusasõidud) võiks vahetada poole lühemate harjutuskordade vastu ja efekt on ikkagi käes? Või kui ametlikku teaduskeelde panna: kui üldlevinud arvamuse kohaselt on minimaalselt piisav kehaline koormus viis 30-minutilist mõõdukat harjutuskorda nädalas, siis kas need võiks vahetada näiteks kolme 20-minutilise, ent intensiivse harjutuskorra vastu ja ikka saavutada sama tulemuse?

Arvestades, et aega oleks viimasel ajal nagunii justkui vähem ja vähem - olete sama täheldanud? -, ja seegi aeg, mis treeninguks jääb, langeb üha pimedamale ajale - eile sain jooksma minna küll juba kella kuue ajal, aga ikkagi kiskus koheselt hämaraks ja peatselt pimedaks -, siis peaks ju ajaliselt lühem harjutuskord igati teretulnud olema. Ja olen lugenud, et ongi.

Niisiis, aitab mugavussportlikust loksumisest ehk kiiga-kaagatamisest. Nende tunniste jooksuotste või rullitamiste asemel neli korda nädalas pidi olema palju otstarbekam teha trenne, mille sees on erineva pikkusega kiiremad lõigud, alates 30 sekundist kuni kolme minutini, mille vahele jäävad omakorda erineva pikkusega taastavad lõigud, paarikümnest sekundist paari minutini.

Mis on asja mõte, peale aja kokkuhoiu, muidugi? Kui treenida suurema intensiivsusega - ja tuletage siinkohal meelde, kuidas Mati Alaver on avaldanud imestust, et küll sakslased ikka harjutavad suurtel kiirustel -, õpetate keha kohanema erinevate pingutuste ja tingimustega. See on midagi sellist, mida rahuliku pika trenniga eales ei saavuta, on ju nii?

Mis veel oluline: lisaks aeroobse võimekuse parandamisele aitab eelkirjeldatud treeningsüsteem põletada lühema ajaga rohkem kaloreid.

Seesugune treening ei ole loomulikult kergete killast. Nõrgukesed viskavad selle peale peatselt sussid nurka. See tähendab, et eelkirjeldatud süsteemi ei tohi kasutada rohkem kui kahel korral nädalas, ja nende kordade järele peavad jääma puhkepäevad. Mõistagi tuleb seejuures keha hoolsalt kuulata, sest kõvemini treenides suureneb vigastuste oht. Ja endastmõistetavalt ei saa pikkadele rahulikele treeningutele ka päris kriipsu peale tõmmata - aga vähemasti saate nende arvu julgelt poole võrra vähendada.

Kokkuvõttes: milline võit ajanapil ajal!

Seekordse lõppküsimuse esitab lõdvestuseks aga Hindrek Riikoja: kui arvestada, et paljud inimesed pidid enne surma tundma kergust, ja meenutada hiljutisi traagilisi juhtumeid noorte spordimeestega - nagu näiteks ootamatult surnud noor vene hokimängija -, siis kas varane kiire areng, mis annab normaalsete eakaaslaste ees tohutu eelise, ei peida endas äkki samuti vihjeid peatselt saabuvast traagikast?
******
Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Laulja ja näitleja Jennifer Lopez lõpetab Nautica Malibu triatloni septembri keskel Californias. Foto autor: Homero Tercero/BuzzFoto.com/Scanpix
Foto 2: Pärast korralikku treeningut peab olema läbi nagu pärast head võistlust. Priit Pullerits Tallinna sügisjooksu 10 km finišis. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, oktoober 22, 2008

Pullerits: Kust saada trennirutiini vaheldust?

Kes vähegi sporti teinud, teab seda lugu, et kui naine küsib, kuhu lähed, vastad, et armukese juurde, ja kui armuke küsib, kuhu lähed, vastad, et naise juurde - aga ise lähed hoopis trenni. Ent see ei ole mingi nali. Sellel on tõsi taga.

Nimelt olen viimastel kuudel, kui rattamehed on küsinud, mida teen, vastanud, et teen jooksutrenni; kui suusamehed on küsinud, mida teen, olen samuti vastanud, et jooksutrenni; ja kui jooksumehed on pärinud, mida teen, olen vastanud - ei, ei ole vastanud seda, mida nüüd arvate -, et teen eriti kõvasti jooksutrenni.

Aga tegelikult olen tegelenud batuudihüpete, sünkroonujumise ja taekwondoga.

Kuulge, ega ettevalmistus saa ju olla nii ühekülgne, nagu enamik teist kipub arvama! Kas seda ikka olete kuulnud, et vaheldust on treeningutesse vaja - vaheldust!

Nüüd on uute aladega tegelemise tulemused reaalselt näha.

Võtke lahti äsja ilmunud Pekingi olümpiaraamat - väljanägemise poolest absoluutselt parim tulemus, mis Eestis olümpiaraamatute vallas eales saavutatud - ja vaadake, kes on seal kirjutanud batuudihüpetest, sünkroonujumisest ja taekwondost.

Nüüd tuleb õigustatud küsimus, õigemini kaks küsimust. Esiteks, kuidas saan kirjutada aladest, millest ma varem mitte midagi ei teadnud? Ja teiseks, kuidas saan kirjutada olümpiast, kui ma kohalgi ei käinud?

Vastus esimesele küsimusele: ajakirjanikud ei tea enamasti midagi neist aladest, millest nad päevast päeva kirjutama peavad. Selle puuduse kõrvaldamiseks tuleb end lihtsalt asjadega kurssi viia. Raamatu tegemine, erinevalt teinekord lehe tegemisest, annab selleks hea võimaluse. Kes tahab väita, et see pole mul Pekingi olümpiaraamatus õnnestunud, otsigu sealt üles üksainuski koht, kus olen eksinud, ja andku mulle teada. (Täpsustuseks: tegelikult on mul Pekingi olümpiaraamatus lisaks nede kolme ala kajastamisele kirjutatud veel kolm peatükki, aga kui raamatu kätte saate, eks siis ise uurite, millest.)

Vastus teisele küsimusele: selleks, et millestki kirjutada, ei pea seda olema eelnevalt näinud. Ei, see ei ole siin mõeldud ülbitsemisena. Mõelge ise, kui paljude liiklusõnnetuste toimumist on ajakirjanikud pealt näinud enne, kui nad nendest kirjutavad? Kui paljusid kahtlasi äritehinguid on nad pealt näinud? Ja isegi: kui paljusid spordivõistlusi on nad näinud, kui nad nendest telefonitsi hangitud info põhjal kirjutavad? Veel kord: kes tahab väita, et Pekingi olümpiaraamatus paistab just minu sündmuskohalt puudumine eriti selgelt silma, otsigu sealt üles sellele viitavad kohad ja andku mulle teada. Muuseas, arvan, et julgelt pool Pekingi olümpiaraamatu sisust on kokku pandud nii, et ajakirjanik pole võistlusi oma silmaga näinud.

Aga täna läheb mul trükki raamat, kus erinevalt Pekingi olümpiaraamatust on laias laastus kõik, millest kirjutan, oma silmaga nähtud. Paksust tuleb sel kaks ja poolsada lehekülge. Kas keegi tahab pakkuda, mis raamat see on? (Vihje: tuhandetele eestlastele, kes ühest hiljutisest sooduspakkumisest kinni haarasid - nagu näiteks Art Soonets -, kulub see eriti marjaks ära.)

Ehk saate nüüd ka aru, miks mul innuka kirjatöö kõrvalt pikkadeks trennideks kuigi palju aega pole jäänud. Aga olgem realistid: mingi suvalise tulemuse nimel tehtud trenn on kahtlane asi, sest tulemust ei pruugi tulla - ja Eesti oludes ei pruugi koguni tulemuse tegemiseks sobilikku ilma tulla -, aga raamat see-eest (erinevalt ka ajakirjandusest) on jääva, püsiva väärtusega. Nii et tuleb lihtsalt panustada asjadesse, millel on suuremat kaalu.

Kui nüüd üks raamat on väljas ja teine minemas trükki, ei tähenda see, et kirjatööga on asi ühel pool. Eile sain esialgse pakkumise panna kokku veel üks raamat - ja see on seotud spordiga. Õigemini, ühe sportlasega. Kas keegi tahab pakkuda, mis raamatust võiks olla jutt?
******
Double Arch, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaapani duett kujundujumise olümpiafinaalis Pekingis. Foto autor: Giorgio Perottino, LaPresse / Scanpix
Foto 2: USA duett kujundujumise olümpiafinaalis Pekingis. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 3: Pekingi olümpia hõbemedalimees Tõnu Endrekson annab autogrammi Aleksander Tammerti ja tema tütre Alissa olümpiaraamatusse. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

Pullerits: Kuidas võita olümpiavõitjat?

Vahepealne paaripäevane paus Oslos Schibstedi kontserni töötajate nõukogus ei mõjunud kainestavalt küsimuses, mis saab edasi. Asi pole siin maailma majanduses ega finantsides. Asi on ikka spordis. Ja küsimus on selline: kas panustada sellele, et võita talvel 800 meetri jooksus Sydney olümpiavõitjat või üritada lumel midagi korda saata?

Aga kust see garantii, et lund üldse tuleb? Vaat, mis eelmine aasta juhtus: treenisin kõvemini kui eales varem - ja siis jäi talv ära. Nii paljuke, kui seda Haanja ja Viru maratoni läbiviimiseks tekkis, ei toonud ka seesugust tulemust - vähemasti mitte Haanjas -, mida lootnuks.

Tõsi, mitu asjatundjat on maininud, et suusatamises tulebki tulemus alles pikema treenimise järel. Et suusatamine pole trammi ega trolli juhtimine, mille pidi selgeks saama kolme kuuga. Nood asjatundjad on ka lisanud, et kindlasti on mul selleks talveks eelmisest kõva põhi all. (No milline iroonia: eelmine talv oli nii pehme põhjaga, et lumikate ei tahtnud kuidagi maas püsida.)

Nüüd on olukord selline, et kogu aeg on küsimus õhus, mis ikkagi edasi saab. Kuulsin reede õhtul, kui Oslost saabusin, et Eesti suusasprindi koondise esitlusel oli üks vastuseta jäänud küsimusi see, kuhu Pullerits on jäänud. Hea, et teatud ringkondades ikka meeles peetakse. Aga nagu ütleb Mati Alaver: ega see aita tulemust paremaks teha. Tulemust parandab ainult treenimine.

Olgu ausalt öeldud: mu rullsuusatamise ja imitatsiooni kilometraaž on sel sügisel null. Ma pole isegi vaadanud, kas klassika-Swenorid, millega mullu enne lume tulekut ka vabatehnikat sai sõidetud, üldse enam kõlbavad klassikasõiduks või on rattad ühest küljest nii viledaks kulunud - ja seda nad tõesti on -, et klassikasõit nende peal enam välja ei tulegi. (Kes teab siin nõu anda?) Ja keppide teravikud, mis enne mulluse pseudotalve tulekut ei pidanud, on ka vahetamata.

Pole lihtsalt tekkinud suusatreeningu nälga. Ju pani eelmine talv, kus suurt pingutust ei krooninud mitte midagi, sellise põntsu, et motivatsioon on pehmelt öeldes nõrk. Ühte ma ütlen: enne novembri algust ei muutu mitte midagi. Lähema kahe nädala jooksul ma suuski alla ei pane ja keppe kätte ei võta. Seda kas või seepärast, et järgmine nädal osalen Euroopa spordiajakirjanike seminaril ettekandega uurivast ajakirjandusest. Siis saan eurooplastele jagada oma kogemust, kuidas ajada spordis komprat taga. Rääkida, nagu isegi aru saate, on palju, sest näidetest ju puudu ei tule.

Aga ärge nüüd arvake, et olen niisama diivanil lebanud ja "Tõehetke" vaadanud. "Tõehetke" olen vaadanud küll - see on ainus saade, mida järjepidevalt järgin, sest seal tekib tavaliselt päris hea psühholoogiline pinge ja huvitav on näha inimeste reaktsioone -, aga trenni olen samuti teinud. Juba mitu nädalat pole ükski mu jooksuots jäänud lühemaks kui tosin kilomeetrit. Kannatan pikemaid otsi juba päris hästi, tundub.

Huvitav on siinjuures see, et tegelikult peaks minu vanuses just jooksus olema tulemused kõige kehvemad, kuid mul on vastupidi. Kui võtta kolm suurt vastupidavusala, siis väidan, et kõige kauem võib kõvu tulemusi teha suusatamises (meenutage kas või, kui vanad on juba Andrus Veerpalu ja Jaak Mae), seejärel rattaspordis ja siis jooksmises. Ehk teisisõnu: jooksmises saab vanus kõige kiiremini takistavaks teguriks. Mul seda millegipärast pole juhtunud, vaid just jooksmises on tulemused protokolle vaadates kõige kõvemad. Ei hakka siin võltstagasihoidlikkust etendama, vaid tunnistan, et loomulikult on mul hea meel, et kõige raskemal ja kõige rohkem vanusest sõltuval alal saan kõige paremini hakkama. See näitab ka ikka midagi, kas pole.

Ja siit jõuamegi selle 800 meetri jooksu ja Sydney olümpiavõitja alistamise juurde. Asi on nimelt selles, et Erki Nool on juba pikki aastaid teinud jõululaupäeval 800 meetri kontrolljooksu, kus on mõni teine meeski kaasa löönud. Minu teada Mihkel Mardna ja vist ka Rainer Nõlvak. Arvestades, et detsembri lõpuks talv vaevalt saabub, oleks äkki mõistlik keskenduda hoopis sellele, et võita aasta lõpus 800 meetri jooksus Noolt. Ega see lihtne saa olema, sest Noole lõpuspurt on kindlasti parem kui mul, mis tähendab, et pean üritama teda tempoga tappa, mis omakorda tähendab, et pean minema riskantsele soolojooksule. Aga vähemasti motiveerib see mind praegu rohkem kui olematu talv.

Mis te arvate, kas ja mis taktikaga õnnestuks mul Noolt võita? Ja teiseks: kas valida jooks või siiski suusatamine?
******In memoriam: Kääbusküülik Nöpsik Pullerits, 2. jaanuar 2003 - 18. oktoober 2008. (Pildistanud Ove Maidla [Postimees / Scanpix] aprillis 2004.)

Foto 1: Andrus Veerpalu rullsuusatreeningul Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Rullsuusatreening Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Kaspar Kokk (vasakul) ja Jaak Mae rullsuusatreeningul Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Erki Nool eelmisel talvel Reval Hotel Cup võistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Kääbusküülik Nöpsiku 2004. aasta kevadel sündinud pojad Nublu ja Õnneseen kahe nädala vanusena. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix

Teisipäev, oktoober 14, 2008

Pullerits: Šmigun-Vähi tippsporti ei naase

Ei hakka siin midagi keerutama ja intrigeerima, vaid ütlen kohe otse: Kristina Šmigun-Vähi tippsporti tagasi ei pöördu. Vähemasti praeguse seisuga küll mitte.

Nõrganärvilistele hoiatuseks: see, mis nüüd järgneb, on kombinatsioon otse ja kaude saadud infost ning varasemate kogemuste ja spordi üldpõhimõtete analüüsist.

Alustame faktidest. Laupäevases Õhtulehes tunnistab Šmigun-Vähi Jaan Martinsonile, et kuigi suusavarustust pole ta veel keldrisse viinud, vaid hoiab seda ootevalmis, pole ta otsustanud, kas naaseb suurde sporti või mitte. Niisiis jätab otsad lahti. Vestlesin eile loo autoriga, et teada saada seda, mis loosse ei mahtunud, ja autor küsis mult vastu, et millal üldse on võimalik naistest aru saada.

Eelmise nädala lõpus pärisin Postimehe toimetuse nimel Kristjan-Thor Vähilt tema abikaasa plaanide kohta (selleks oli mul peatoimetaja asetäitjalt õnnistus kaasa saadud) ja sain vastuseks: "Kristina harjutab iga päev ja täpsemate plaanide tegemiseks on veel natuke vara. Kindlasti teavitab ta ka teid, kui midagi öelda on." Samuti kinnitas ta, et nii suusaliidul peasekretäri isikus kui ka olümpiakomiteel "on asjade tänasest seisust täpne ülevaade".

Küsisin siis edasi sealt, kuhu suunati. Peasekretär Jüri Järv, kes parajasti viibis välismaal, ütles, et tema Šmigun-Vähi plaanide kohta veel täpselt ei tea. Saavutusspordi valdkonna eest vastutav Martti Raju olümpiakomiteest ütles täna hommikul, et kui Šmigun-Vähi tiim midagi konkreetselt ära otsustab, siis on kokkulepe, et nad annavad ka EOK-le sellest teada. Ta lisas, et nad ei ole veel midagi teada andnud, sest Šmigun-Vähi ei ole veel midagi otsustanud.

Niisiis, kõik variandid on võimalikud, sest midagi pole veel otsustatud, ning siit tuleb edasi liikuda spekulatiivsematele radadele.

Alustan sellest, et ega mina ole ainus, kes spekuleerib. Spordiringkondades koguvad need spekulatsioonid samuti hoogu. Ühe naisolümpialase treener, kellest ka suusatajad just kauge kaarega mööda ei käi, tegi hiljuti pakkumise, et Šmigun-Vähi ei tule suurde sporti tagasi. Üks väga edukas olümpialane, kes on näinud nii vett kui vilet, tegi panuse, et Šmigun-Vähi ei naase tippsporti 85-protsendilise tõenäosusega. (Seega, palun mind mitte süüdistada spekulatsioonide piitsutamises, sest spekulatsioonid on õhus ilma minutagi - ei maksa ikka minu rolli Eesti spordis ületähtsustada.)

Edasi: Vancouveri olümpiani on jäänud vähem kui poolteist aastat, 16 kuud. Kui Šmigun-Vähi tahab suurde sporti tagasi tulla, siis vaadakem tõele näkku: ainult olümpiamedal võiks olla see, mis teda motiveerida võiks. Selle aasta MMil ta ei stardi, selle peale võib kihla vedada. Aga kas sellest, et tulla välja alles 2009. aasta lõpus, ikka piisab, et saavutada olümpiavorm? Jah, Šmigun-Vähi kinnitas Martinsonile, et põhi on tal all hea. Olgu, usume, et on. Põhi on tal all olnud alati - aga kaugeltki mitte alati ei ole ta sellegipoolest võitnud.

Vastuväide: Julija Tšepalova naases edukalt suurde suusatamisse vähem kui aasta pärast lapse sündi, nagu ka Katerina Neumannova. See peaks andma lootust, et ka Šmigun-Vähil pole veel kaugeltki hilja hakata Vancouveri olümpiaks atra seadma. Liiati tegin ju varakevadel loo sellest, kuidas sünnitamine on naiste sportlikele tulemustele positiivselt mõjunud. Aga ainuüksi sünnitamisest ei piisa. Sportlane peab ka tahtma, kohe hirmsasti tahtma. Praegu ei paista aga kuskilt otsast, et Šmigun-Vähi põleks soovist suurde sporti tagasi tulla.

Seal on ikka mitte vaks, vaid hea mitu vaksa vahet, kas harjutada niisama lapse kõrvalt poolteist-kaks tundi päevas või teha tippsporti. Šmigun-Vähi teab seda paremini, kui keegi teine meist. Nagu peaks ta teadma ka seda, et olümpiamedali nõudlemine nõuab minimaalselt sajaprotsendilist pühendumist. Kahekordne trekisprindi olümpiavõitja Erika Salumäe rääkis mulle pärast Pekingi olümpiat, et tippsporti ei saa teha n-ö poole teraga, muude asjade kõrvalt, vaid see nõuab jäägitut pühendumist.

Niisiis, arvestades seda, et Šmigun-Vähi ei ole seniajani jõudnud selgusele, mida teha, arvestades, et aeg jookseb ja üha halastamatumalt, arvestades, et tal ei ole enam vajadust midagi endale ega teistele tõestada, arvestades, et ta ei ole enam ammuilma esimeses nooruses, arvestades, et tippsport tähendab karmi ja meeletut pühendumist, ei usu ma nagu paljud teisedki, et Šmigun-Vähi naaseb suurde sporti. (Ja suure spordina pean ma siin silmas minimaalselt seda, et ta suudab võidelda maailma esikümne kohtade eest, mitte seda, et ta pääseb Eesti koondisse - seda suudaks ta ilmselt pärast mõningast erialatreeningut praegugi.)

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui siinne kirjutis kütab Šmigun-Vähi nii üles, et ta otsustab kiuste näidata, et panin sada protsenti puusse. Aga ma ei usu, et minusuguse ja teiste minusuguste arvamused talle kuigi palju korda lähevad, kui üldse. Jah, sportlane peab leidma tahtmise tippu jõuda ikka enda seest, mitte kuskilt mujalt. Praegu ei paista küll mitte kuskilt, et Šmigun-Vähi oleks seda tahtmist enda sees leidmas.
******
Landscape Arch, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamieks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Katerinna Neumannova kallistab ja musitab pärast olümpiavõitu Torinos oma last. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, oktoober 13, 2008

Pullerits: Milleks peab küll jooksma?

Ega te tosse nurka ole visanud? Mina küll pole. Eelmine nädal jooksin näiteks 48 km, viiendiku võrra rohkem kui üle-eelmisel. (Küsimus: kui mitu kilomeetrit jooksin ma üle-eelmisel nädalal? Vean kihla, et pooled pakuvad vale vastuse, kui üldse pakkuda julgevad.) Aga milleks joosta, kui see ei mõju väidetavalt südamele hästi, mõjub kahjulikult luudele-liigestele ja tagatipuks, nagu viimasel ajal üha rohkem räägitakse, suurendab nahavähi ohtu?

Jah, see viimane jutt vastab paraku tõele. Üks tunamullune uurimus tegi tõepoolest kindlaks, et valgenahalistel pikamaajooksjatel esineb nahavähki sagedamini kui valgetel mittejooksjatel. Aga usun, et meie siin Eestis võime seda riski kergelt võtta. Sest meil ei paista lihtsalt nii palju päikest nagu mujal maailmas, et see nahale kahjulikuks saaks. Nii et see vastuväide jooksmisele langeb ära.

Aga luud ja liigesed? American Journal of Preventive Medicine avaldas hiljuti uurimuse, mis ei suutnud avastada vähimatki seost pikamaajooksmise ja luude haiguste vahel. Pigem vastupidi: kuna joostes peab kandma keharaskust (erinevalt jalgrattasõidust, muide), tuleb see luukoe tugevdamisele hoopis kasuks.

Ja see jutt, et jooksjad ajavad oma südame untsu, ei ole samuti õige. Väidetavalt, jah, pidi treenimise ajal südamerikke oht pisut suurenema, kuid sellega on sama nagu aktsiatega: pikaajaline tulu kaalub üles lühiajalise languse. Seega, jooksmine kokkuvõttes hoopis tugevdab südant.

Kui mõni ikka veel arvab, et jooksmine ajab hauda, siis lugegu ajakirjast Archives of Internal Medicine, et jooksmine, sealhulgas keskeas jooksmine, aitab eluiga hoopis pikendada ja liiati teha pikenevat elu palju elamisväärsemaks, kui see oleks ilma jooksmiseta. Viidatud uurimuses jälgiti rohkem kui kaks kümnendit nii vanemaid jooksjaid kui mittejooksjaid ning selgus, et jooksjad said vanas eas oma eluga just füüsilisest aspektist paremini ja iseseisvamalt hakkama. Tõsi, kui uurimus oli väldanud 19 aastat, oli 15 protsenti jooksjatest uurimisaluseid surnud. Aga ärge muretsege ega heituge! Mittejooksjaist oli selle ajaga surnud 34 protsenti.

Niisiis, ärge sõitke rattaga, vaid jooske!
******The Spectacles, Windows Section, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Poolmaratoni MM möödunud pühapäeval Rio de Janeiros. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 2: Osaleja Budapesti maratonil ülemöödunud pühapäeval. Foto autor: AP / Scanpix

Reede, oktoober 10, 2008

Pullerits: Ärge müüge end sentide eest!

Vaadake, mida inflatsioon Eesti spordis teeb. Lugu ise on järgmine.

Tahtsid neli noorjalgpallurit Taaralinnas klubi vahetada. Nad olid kõigest 14-aastased, heal juhul mõni oli 15. Need on väga tähtsad detailid. Sest nende ülemineku eest küsis nende endine klubi noorte noorust arvestades lausa kosmilise summa.

Enne, kui summa juurde jõuame, on vaja selgitada, miks oli üldse vaja maksta. Aga maksta oli vaja sellepärast, et muidu poleks nad saanud uue klubi koosseisus osaleda Eesti omavanuste meistrivõistlustel, sest vana klubi ei nõustunud vastasel korral litsentsi muutmisega (vähemalt nii mulle allikad asja seletasid).

See üleminekusumma, mida vana klubi iga noore mehe eest küsis, oli ühtedel andmetel 30 000 krooni, teistel andmetel koguni 40 000 krooni.

Muidugi ei soostunud uus klubi nii noorte meeste eest seesugust summat maksma. Ja kust klubil see raha võttagi olnuks. Aga poisid Eesti meistrivõistlustel mängida tahtsid. Mida teha?

Ei jäänud siis muud üle, kui poiste vanemad olid sunnitud oma kukrut kergendama. Kolme poisi vanemad maksid lapse ülemineku oma taskust kinni, neljanda poisi vanemad siiski keeldusid sellest. Või rahakott lihtsalt ei võimaldanud.

Mul on ka kindlad andmed, mis klubidega on tegu, aga kuna selle rahatehinguga olevat seotud mingid kahtlased nüansid (mu isiklik kahtlus, et ju on tegemist musta rahaga, mille pealt ei ole riigile makse tasutud, aga olgu rõhutatud, et see on minu wild and uninformed guess), siis las esialgu jäävad need nimed minu teada, sest ei taha saada endale kraesse võimalikke süüdistusi ja vasturünnakuid, et tõestagu ma seda kirjalike dokumentidega, mida siin kirjutan. No kust saavad mul dokumendid olla, kui uskuda, et nende üleminekute kohta pole mingisuguseid pabereid.

Nüüd on huvitav teada, mida ütleb selle peale jalgpallipealik Aivar Pohlak. Praegu on liiga varane hommikutund, aga päeva peale võtan temaga kindlasti ühendust.

Ja teistele küsimus: kas teate veel samasugustest nn megaüleminekusummadest? Äkki on siin lai ja oluline teema peidus, mis nõuaks põhjalikumat menetlemist.

No ja muidugi pole siin asi inflatsioonis selle klassikalises mõttes, nagu algul kirjutasin. Kuid inflatsioon on selles mõttes siiski olemas, et lausa uskumatu, mis summasid nii noorte meeste eest juba nõutakse ja paraku ka välja käiakse.
******
North Window, Windows Section, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto: Elevandiluuranniku jalgpallurid treenimas. Foto autor: AFP / Scanpix

Kolmapäev, oktoober 08, 2008

Pullerits: Aitab märklauaks olemisest!

(TÄIENDATUD.) Ma tean väga hästi seda, mida enamik teistki siin teab - et olen spordivõistlustel paljudele avalik märklaud, kellega oma tulemusi võrrelda. Aga nüüd, head konkurendid, tuleb teie peole lõpp.

Lähme näiteks Klubi Tartu Maraton koduleheküljele, kus tulemuste arhiivis on kirjas nii mu täpne sünniaeg kui kõik mu ajad ja kohad eri võistlustel. Helistasin Andmekaitse Inspektsiooni ja küsisin, et kas need on isikuandmed, mille eemaldamist saan nõuda. Pikemalt mõtlemata tuli sealt vastuseks: "Ikka on." Inspektsiooni spetsialist seletas, et võin iga kell pöörduda andmete ülespanija poole ja nõuda oma andmete mahavõtmist.

Nüüd võib tekitada küsimuse, et äkki on kuskil reeglites kirjas, et kui võistlustele registreerin, siis annan automaatselt nõusoleku oma tulemuste avaldamiseks. Isegi kui selline punkt on reeglites kirjas - ma ei tea, pole uurinud, ja sel pole siin mingit tähtsust, nagu kohe näitan -, siis võin inspektsiooni töötaja kinnitusel ikkagi pöörduda andmete ülespanija poole ja ikkagi nõuda oma andmete kustutamist.

Aga peale tulemuste avaldab Klubi Tartu Maraton ka stardiprotokolle, kus on kirjas mu nimi ja sünniaasta ja stardinumber. Küsisin andmekaitsjalt, kas võin nõuda, et minu stardinumbrit ei avalikustata. Ta ütles, et võin küll, sest isikuandmed on kõik need andmed, mille alusel saab isikut tuvastada, seega ka stardinumber. Ainsa erandina tõi ta välja, et kui sama nimega on näiteks viis isikut, siis pole nad tuvastatavad, aga mul on selline nimi, mida maailmas on minu teada veel vaid ühel isikul (ma pole teda elu sees näinud ja spordiüritustel mu nimekaim pole ka minu teada esinenud, nii et siin too erand ei kehti).

Nüüd tekib jällegi küsimus, et kui ma ei taha lasta oma stardinumbrit avalikustada ega soovi oma nimega tulemust kusagil avalikus kohas näha, kuidas ma saan ikkagi protokollist teada oma aja ja koha. Andmekaitse spetsialist soovitas selles küsimuses võistluse korraldajatega kokku leppida. Ilmselt oleks üks võimalus, et mu nime ja numbrit stardiprotokollis lihtsalt ei näidata ning tulemuse saan protokollis mingi suvalise koodi alt, näiteks: 237. koht Pj37XyZ28d 3:37.26. (Küll tuleb tulevikus korraldajail palju erakokkuleppeid sõlmida, kui veel paljud peaks otsustama, et ei taha avalikuks märklauaks olla.)

Aga mis siis saab, kui võistluse korraldajad saadavad mu seesuguste nõudmistega n-ö kuu peale ega soostu mind registreerima? Siin tekib ju vastuolu, et ühelt poot soovin kasutada andmekaitse seadusega mulle tagatud õigusi, teisalt aga osaleda üritusel, mis on kõigile avatud. Ei ole ju korraldajatel õige öelda, et nemad mind kirja ei pane ja osalema ei lase, kui ma kasutan õigusi kaitsta seaduslikult oma isikuandmeid, on ju?

Andmekaitse Inspektsiooni töötaja pakkus välja, et osaleksin näiteks mitteametlikult, ilma numbrita, aga selle peale vastasin, et see variant ei sobi, sest tahan ikkagi osaleda kõigiga võrdsetel alustel ning saada protokolli aja ja koha, mis siis, et mingi kodeeritud nime all, aga ma saan vähemalt teada, mitmes ma olin ja millise ajaga. (Ja numbrit on vaja kas või selleks, et teistega võrdselt toitlustuspunktides süüa-juua saada.)

Kokkuvõttes sain soovituse teha Andmekaitse Inspektsioonile kirjalik avaldus, mille alusel nad hiljemalt 30 päevaga uurivad võistlustega seotud dokumente ja annavad siis vastuse.

Aga ma ei tahtnud seda küsimust jätta ainult endakeskseks, vaid tõmbasin teema laiemaks. Küsisin, kas näiteks Eesti Kergejõustikuliidul (või ükskõik millisel spordialaliidul või kellel iganes) on õigus panna sportlase nimi, sünniaeg, klubi ja saavutatud tulemus edetabelisse või on sportlasel õigus nõuda sealt oma tulemuse eemaldamist (näiteks põhjendusel, et ta ei taha oma viletsat tulemust hooaja edetabelis näha). Inspektsiooni töötaja avaldas arvamust, et küllap on suurtel sportlastel lepingud, mis lubavad nende tulemused avalikult üles panna.

Kes teab, kas ikka on? Või teeme lisaks minu andmete suurpuhastusele puhatuse ka igasugustes muudes sporditabelites?

Lõpuks koorub siit ka siiski midagi kasulikku, näiteks nõuanne suusakoondise peatreenerile Mati Alaverile. Kui hooaja algul peaks tulema taas tagasihoidlikke tulemusi, nagu viimasel ajal tavaks on saanud, siis võiks Alaver anda oma hoolealustele korralduse, et nood keelaks oma tulemuste avaldamise (Alaver seda keeldu nende eest anda ei saa). Kui mitmenda koha ja millise ajaga ning kui suure kaotusega võitjale sai Eesti suusataja mingil MK-etapil - need on puhtamast puhtamad isikuandmed. Ja selleks, et need teatavaks ei saaks, ei ole vaja muud kui sportlasel, näiteks Ksenija Baltal, pärast üleastumise ehk nulliga lõppenud võistlust öelda, et seda tulemust ei tohi tema nimega seoses avaldada.

Chew that!
******
Balanced Rock, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tallinna sügisjooksu finiši järel. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Veel üks Pullerits, Tõnu Pullerits, mullu sügisel SL Õhtulehe rahvajooksul. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht / Scanpix

Esmaspäev, oktoober 06, 2008

Tarmo Mõttus: Kuidas võita Haanja 150?

Priit Pullerits: Kui mõni mees sõitis laupäeval Haanjas 100 km - näiteks Jass ehk Jaan Kirsipuu -, siis osa eriti vintskeid selle võttis ette poole pikema võistlusmaa. Lugege siit Haanja Rattaklubi ühe kõvema sõitja Tarmo Mõttuse alias Vigurivända võidukat osalusreportaaži.

Tarmo Mõttus kirjutab:
Hommik oli üsna karge ja riietuse probleem oli aktuaalne. Kaalule jäi lühike vorm koos varrukate ja põlvesoojendustega, lisaks müts kiivri all ja lühikeste varukatega Brynye alussärk. Lisaks ohtralt soojenduskreemi mõlemale jalale ja alaseljale, too on mul juba pikalt häda teinud. Kubijale sõiduks tõmbasin veel sügisese sõidusärgi peale. Kõige hullem ei tundunud ja nähes stardis arvukalt lühikeste pükstega tegelasi, otsustasin põlvesoojendustest loobuda. Need mul kõige paksemad, talve omad.

Mõtlesin sel korral, et ei hakka mingeid jõuvarude jagamisi katsetama ja sõidan tunde järgi. Asfaldil hoidsin ettepoole ja Tornimäele kiirendasin Oruga esimesena. Ette jäin kuni taevatrepini, seal juurikatel väheke kobistasin ja Tuisk läks mööda. Mäe otsas lasin ka Sigvardi mööda, teised nii kannale ei käinud.

Kui metsast välja sain, käis käikari ja keti vahelt mingi roigas läbi ja korraga turritas XT shadow käikar taeva poole. Paanikaks ei olnud aega, keerasin jubina oletatavasse õigesse asendisse tagasi ja kimasin edasi.

Järgnevalt sain endale oma esimese automaatkastiga jalgratta. Kusagil kasseti keskel toimetasid käigud üsna meelevaldselt. Piisavalt häiriv on tõusu võtta, kui äkki keegi käigu raskemaks keerab. Esialgu see probleeme ei tekitanud, vaid kett ragistas tavapärasest rohkem ja kaasasõitjad võisid arvata, et mees retsib tehnikat.

Kulgesime mulle üllatuseks Jassi ja Shumaniga ühes rütmis. Sigvard, Tuisk, Tohvreil ja lätlane olid kaugemale kadunud. Kusagil enne Hallimäge ilmus Sigvard sappa, olid Tuisuga metsas ekselnud. Tõdes küll, et märgistus oli okei, aga olid nii hoos, et ei märganud.

Hallimäelt kruusale minnes oli koomiline seis, kui 150 km distantsi mees vedas Jassi ja Kukke. Õnneks jõudsime kaamerameeste autole järele ja saime sealt väheke tuulevarju. Maastikul mingit eraldumist ei toimunud, suured nimed olid piisavalt kohmakad libedatel tõusudel ja langustel, et püsisin ilusti sabas.

Munamäel hakkasid vahed tekkima, aga mõrvarist laskudes olime CFC meestega jälle koos. Ma nagu vägisi neist kinni ei hoidnud, polnud vajadustki ja mingil hetkel jäingi üksi.

Tuisk sõitis mööda ikka tükk maad hiljem. Peale Plaanit sain esimesi krampe tunda, ootamatud käiguvahetused andsid tunda. Manustasin magneesiumi ja hetkeks hakkas parem. Vist Plaani Jaanimäel jõudsin Tohvreilile ja Shumanile järgi. Regol ripendas paremal kannikal kolmnurk purunenud pükstest, eks oli kusagil kukkunud, Rivo oli lihtsalt läbi. Hiljem selgus, et oli mingi seedehäirega hädas. Kuni Kaldemäeni ripendasingi kusagil Tohvreili lähedal, küll ees, küll taga.
Teisele ringile minnes oli Gerda poest soola sebinud ja laksasin korraliku annuse sisse. Edasi krambid enam teemaks ei olnud.

Rada oli kohati isegi parem kui esimesel ringil, sest muda ja vesi olid rajalt välja pritsitud ja põhi kuivas kiiresti. Mülkad muidugi olid veel hullemad, aga seda oli ka oodata. Ei üritanud ühtegi kahtlast kohta läbima minna ja võtsin ratta kätte ning silkasin jalgsi läbi, peaasi et ratas korras oleks. Hakkasin stabiilselt vaheagu saama, sest Gerdale tuli abiks sõber Sairos. Algselt 9 minutit olnud vahe suurenes pidevalt, max oli 15.

Vorstimäge teisel ringil sõites isegi ei üritanud võtta, sest Rivo ja Rego esimesel ringil kõndisid ja ma sõites palju kiiremini ei liikunud. Ikaldumist ei tundnud, oli küll kahtlus vahepeal, et Porterimehed ju ikka kahekesi ja korralikult koostööd tehes on kruusal ikka edu.

Esimesed ohumärgid tulid enne Vällat, kui olek oli nagu vati sees. Järsku meenus, et pikalt polnud midagi manustanud. Võtsin korraliku laksu geeli ja pärast Vällat olin uus inimene. Peale Kavadit kruusal oli kiirus ikka 37 kandis, hea allamäge kimada. Enne taadi maja nägin, et üks meie vormis mees üritab rattaga vahekorda astuda, aga lähemale jõudes selgus, et Kalvi parandas ketti. Lõin korraks patsu ja panin edasi.

Räpo prügilast edasi kostis kusagilt inimhääl ja ma jõudsin isegi kähku mõelda, et olen end segaseks sõitnud, kui järsku lendas põõsast kaigas välja. Kui keegi mu kodaraid sihtis, siis oli tal küll sihik väga vale või ei arvestatud kiirusega, sest kaigas lendas mõned meetrid mööda. Ma ei kujuta ette, mis ma nende tattidega teinud oleks, kui mu tuttuued SLR-d kannatada oleks saanud ja tulemus ära oleks rikutud.

Verijärvel tuli info, et Haanjamehes oli vahe 11 minutit, seega olin 4 minutit tagasi andnud. See oli see koomamine ja peatus, et põit panna. Arvutasin kähku peast läbi, et kiirust mul kruusal oli ja kui nad ongi 5 km/h kiiremad, siis sellest ikka ei piisa. Siiski jalga sirgeks ei julgenud lasta enne, kui rullirajalt maha sõitma hakkasin. Sealt oleks kasvõi roomanud lõpuni.

Lõpuks 8 tundi ja 7 minutit ja 150 km kotis. Pulss oli 166/192 ja kiirus 18,1/49,1. Tõusumeetreid sai minu kell 2915 ja Kcal jäi rajale 8190. Olen üsna kehv toituja rajal ja ka see kord polnud erand. Kogu sõidu vältel sõin ära 2,5 Dexali energiabatooni ja 0,5 Dexali proteiinibatooni. Dexali geeli kulus 2,5 pudelikest (14x30g). Lisaks eelpool mainitud Magnesiumi ampull ja kaks korda puhast soola.

Pühapäeval rookisin sõidukingad porist puhtaks ja avastasin, et kinnitustross, mis mind sel aastal Tahkos alt vedas ja kalatarvetepoest ostetud kahekordse trossiga asendatud sai, sest originaali ei olnud kusagilt saada, oli osaliselt purunenud. Täpsemalt, üks tross oli puru ja teisel mõned kiud veel alles. Küll oli hea, et ei usaldanud ühte, vaid toppisin igaks juhuks teise ka. Õnne peab ka ikka olema.
******
Courthouse Towers, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid Tartu rattamaratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Tehniline abi Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Uudishimulik pealtvaataja jälgimas Tartu rattamaratoni käiku. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Kulgemine põldude vahel Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Vaat niimoodi käib Eestis asi, väidab Art Soonets. Foto autor: teadmata (foto edastas Soonets)

Pullerits: Mis jama nüüd lahti?

Nüüd on küll IT-mehi vaja! Hirmus palju on tulnud signaale, et viimased postitused ei ole nähtavad. Või on vale pealkirja all vale lugu. Või on Šmiguni postitus kadunud. Või ei tea mis... igatahes õige see asi ei ole. Lasin reedel Postimehe sporditoimetuses kolleegil siseneda oma arvutist blogisse ja Internet Exploreri kaudu ilmus rahamaksmise loo all hoopis Kalle Muuli maratonilugu. Vahepealt oli Šmiguni kirjutis kadunud. Samast arvutist blogisse Mozilla Firefoxi kaudu minnes oli aga kõik omal kohal. Milles asi?

Muuli kirjutise tõstsin siia tema koostatud doc-failist. Šmiguni kirjutise lõin otse bloggerisse. Rene Orumaniga algava rahakirjutise tõstsin siia oma doc-failist. Ega saa ju küsimus olla pelgalt Orumani eesnime viimase e peal olevas kriipsus? Šmiguni loos polnud ühtegi kriipsuga tähte, et see samuti kaduma oleks pidanud minema.

Ja et kaod on suured, seda näitab ka loetavus alates reedest. Lugejate loendur on registreerinud ainult paarkümmend külastust. (Ja ärgu küünikud hakaku siin rääkima, et lugejad ongi jalga lasknud...)

Kuni lahendust ei ole, palun sisenege siia Mozilla Firefoxi alt ja vaadake, kas siis on kõik kirjutised olemas. Nähtavad peaks olema: Teisipäev - Kas sportlastele peaks maksma?; Kolmapäev - Šmigun taas raha peal!; Esmaspäev - Kuidas ma oma elus esimest korda maratoni jooksin.

Aga ikkagi: mida teha, et mitte sõltuda nii palju arvutist, mis on inimkonna kõige suurem vaenlane (kui ta otsustab vaenutegevust alustada)?
******
Goblin Valley, Utah, 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Neljapäev, oktoober 02, 2008

Pullerits: Kas sportlastele peaks maksma?

Väär on väita, et sportlastega ei teki kaalukaid filosoofilisi väitlusi. Tekib küll. Näiteks mõni aeg tagasi kohtusin Eesti parima tõkkesprinteri René Orumaniga, kelle plaanidesse kuulub Tarmo Jallai rekordi purustamine ja pääs Londoni olümpiale. Kahes asjas tekkis meil kaasamõtlemist pakkuv diskussioon.

Esiteks väitis Oruman, kui rääkisime sportlaste
palkadest/stipendiumidest/tasudest, et neile tulebki rohkem maksta, sest nad ohverdavad oma elus parima aja treenimisele ning pärast vajavad algkapitali, et pöörduda spordist tavaellu.

Esmapilgul paistab see igati põhjendatud arutluskäik, kuid sügavamal süüvimisel leiab sellele piisavalt vastuargumente. Mul on näiteks lapsepõlv
esõber, kes pühendas elus parimad aastad, et õppida arstiks. Arstist on tegelikus elus ikka sadu kordi rohkem kasu kui sportlasest, siin pole kahtlust. Aga sõbrast ei saanud arsti. Ta loobus, vist pärast viiendat õpiaastat, mis iganes see põhjus oli (tüdimus, perspektiivituse tunnetus… - põhjused nagu sportlastelgi, kui nad käega löövad). Ja tegi kannapöörde ning läks õppima juurat. Kuid ma ei ole kordagi kuulnud, et tal tekkinuks mõte, nagu oleks pidanud tema arstiteadusele ohverdatud aastad keegi kinni maksma, mis siis, et ta jõudis nende aastatega, erinevalt sportlastest, aidata oma prakside käigus nii mõndagi inimest.

Seega, põhivastuväide sellele, et sportlastele ei peaks nooruses treenimise eest hiigelsummasid maksma (pean siin si
lmas ennekõike korvpallureid, kes on meil Eestis suisa ülekullatud): me kõik võtame nooruses riske ja teeme valikuid, mis ei pruugi ennast õigustada, nii et mõne aja järel tuleb uuesti tühjalt kohalt alustada. Näiteks aastate jooksul olen Postimeheski näinud kümneid ja kümneid noori, kes on ajakirjanikutööd proovinud, aga pole vastu pidanud. Kuid kummalisel kombel tekib ainult sportlastel mõte, et nende nooruse valikud tuleks suure rahaga kinni maksta. Milline egotsentrism!

Siit jõudis Oruman meie vestluses loogilist rada pidi põhjenduseni, miks kõigest hoolimata peaks sportlaste valikud ja ohverdused siiski rahaga kinni maksma. Ta väitis, et sportlastel on oluline roll rahvustunde ergutamisel.

Esmapilgul paistab see taas igati põhjendatud arutluskäik. Tõsi, vähe on sündmusi peale Gerd Kanteri või Andrus Veerpalu või Kristina Šmigun-Vähi olümpiavõidu, mis rahvale nii tugevaid ühisemotsioone pakuvad ning tekitavad uhkustunde selle üle, et oleme kõik eestlased. Sportlike
tippsaavutuste toniseerivat mõju rahvale ei saa eitada.

Kuid sügavamal süüvimisel leiab sellele samuti vastuväiteid. Esiteks, kui paljud sportlased suudavad pakkuda kõiki liitvat rahvuslikku ülevustunnet? Kas korvpallurid on seda sageli suutnud? Jalgpallurid? Kui paljud kergejõustiklased on seda suutnud? Kui paljud jalgratturid viimasel ajal? Teiseks, need, kes on suutnud seda meeliülendavat suurtunnet pakkuda, nagu näiteks olümpiamedalivõitjad, on ka selle eest väärilise tasu saanud. Miljonites kroonides mõõdetava ju.

Küsin siit edasi: kas korvpallurid aitavad kuidagi rahvustunnet ergutada? Kas jalgpallurid tekitavad tunde, et eestlane olla on uhke ja hää? Murdmaasuusatajad eelmisel hooajal tekitasid selle tunde?


Siit ilmneb selgelt, et sportlaste panus rahvustunde ergutamisse ja eesti rahva liitmisse on ajutine, lühiajaline, kehtides vaid harvade suurte võitude puhul. Ja nüüdisajal võib siia vastuargumentide hulka lisada veel ühe mõõtme: mis moodi panustavad rahvuslikku uhkus- ja ühistundesse näiteks need neegerkorvpallurid, kes mängivad Eesti klubides või Venemaa koondise eest või ükskõik kus? Kas grusiinid tundsid tõesti sellest rahvusliku eneseteadv
use tõusu, kui Pekingi olümpial said Brasiilia päritolu Geor ja Gia nende lipu all pronksmedali?

Ei ole mõtet siin laginal naerma hakata, aga ütlen üht: ajakirjanduse roll rahvusliku kultuuri ja eneseteadvuse hoidmisel on palju suurem kui sportlikel saavutustel. Lubage seletada! Paar aastat tagasi küsisin Tartu Ülikoolis oma noorusaja õpetajalt Marju Lauristinilt, miks küll ülikool peab maksumaksja raha eest koolitama erakätesse kuuluvale ajakirjandusele töötajaid – las väljaanded pigem ise muretsevad selle eest ning panustavad töötajate väljaõppesse. Ja siis ütles
Laursitin mulle lause, mis ootamatul kombel osutus kaalukamaks kui vaat et kõik see kokku, mis ta mulle viis aastat oli õpetanud. Ta ütles, et ajakirjanikke tuleb riigi raha eest õpetada seepärast, et ajakirjandusel on äärmiselt oluline roll rahvusliku kultuuri hoidja ja edasikandjana.

Ja spordi kohta mäletan Lauristini eksamilt pika nimega aines Sissejuhatus massikommunikatsiooniteooriasse 1984. aasta jaanuaris, kui jutt – Lauristini eksamid olid pikad vestlused ja väitlused – läks spordi rollile ühiskonnas, et minu katsete peale näha spordis midagi suurt ja olulist kostis ta naerdes: sport – selle primaarne funktsioon on meelelahutus.

Kehva meelelahutuse eest, nagu pakuvad nii paljudki sportlased – teate isegi, kes, pole mõtet siin näpuga osutama hakata –, on superlollus maksta soolast hinda.

Aitäh Orumanile, et ta sundis mind seni populistlikus käibes olnud väidete üle pikemalt mõtlema ja süüvimata kuluinud argitõdede fassaadi taha.

******Park Avenue, Arches National Park, Utah. 30. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)


Foto 1: René Oruman BIG Kuldliiga etapil juuni keskel Valgas. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Gerd Kanter vanematekodus Tiduvere külas Vigala vallas. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3. Tartu Rocki võõrleegionär Tanoka Beard treeningul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, oktoober 01, 2008

Pullerits: Šmigun taas raha peal!

Eelmisel neljapäeval saabus kultuuriminiteeriumist pealtnäha rutiine, kuid lähemal vaatlemisel kõnekas pressiteade. Selles olid üles loetletud riikliku spordistipendiumi saajad. Suurima, 5000-kroonise kuustipi saajana oli Gerd Kanteri järel teisena kirjas ka kahekordse olümpiavõitja, suvel emaks saanud Kristina Šmigun-Vähi nimi. Lisaks saab maksimumstippi veel kaheksa aktiivsportlast, mis pani mõistagi küsima: kas Šmigun-Vähi sattumine sellesse nimistusse on kinnitus sellele, et ta naaseb tippsporti? Või on stipp talle määratud seniste teenete eest?

Otsustasin teha väikest viisi uurivajakirjandust, mille üheks taktikaliseks nurgakiviks on küsida esmast infot inimeselt, kes seda kõige neutraalsemalt annab ega põe kahtlustamise maaniat, et mida ajakirjanik küll temalt välja üritab peilida. Seega helistasin pressiteate läkitajale, kultuuriministeeriumi avalike suhete nõunikule Katrin Arvistole ja pärisin Šmigun-Vähi stipi kohta.

Arvisto ütles, et ettepaneku talle 5000-kroonine stipp määrata tegi Eesti Suusaliit (seega sain prauhti teada, kes on asja initsiaator) ning ettepaneku minister Laine Jänesele Šmigun-Vähi stipp kinnitada tegi komisjon, kuhu kuulub nii ministeeriumi kui EOK esindajaid. Aga peamine, mida Arvisto tunnistas, oli see, et tema sõnul on stipp antud tulevikku vaadates sporditulemuste stimuleerimiseks. (Seega sain kinnituse, et järelikult peab otsustajail olema teada, mida Šmigun-Vähi plaanib.)

Järgmine kõne läks teisele arvatavalt neutraalsele allikale, ministeeriumi asekantslerile spordi küsimustes Tõnu Seilile. Seil seletas, et stippi määrates vaatab komisjon esmalt tagasi nelja aasta peale ja siis sealt edasi tulevikku, ja et lõpliku stipisaajate valiku tegemisel võtab komisjon arvesse viimase poole aasta tulemused. Šmigun-Vähi teatavasti mullu ei startinud, mistõttu tulemusi tal pole. Mida Seil selle kohta kostab?

Seil kinnitas, et Šmigun-Vähi asjus võttis komisjon ühendust Eesti Suusaliiduga, et näha Šmigun-Vähi treeningplaane. "Meil ei ole ühtegi informatsiooni, et ta täna ei treeniks," ütles Seil. Küsisin, kas tal on informatsiooni, et Šmigun-Vähi treeniks. Selle peale ütles Seil, et ministeeriumi poolt vaadatuna vastab Šmigun-Vähi stipi saamise tingimustele.

Uuriva ajakirjanduse aluseks on dokument. Küsisin, kas ministeerium on näinud mingitki paberit, mis kinnitab, et Šmigun-Vähil on sportlikud plaanid. Seil tunnistas, et ei, mingit ametlikku paberit ta näinud ei ole, kuid lisas, et tal ei ole põhjust Eesti Suusaliitu mitte uskuda. (Sellest kohe allpool, mida suusaliit teab ja mida ei tea.) Ja siis lisas, et kõigest hoolimata oleks Šmigun-Vähi nagunii 5000-krooniste stipendiaatide nimekirja jäänud.

Edasi, nagu uurivas ajakirjanduses kombeks, tuleb liikuda tuumale targu lähemale. Ega see kerge olnud. Kaks päeva helistasin küll laua-, küll mobiiltelefonilt suusaliidu peasekretärile Jüri Järvele, aga tulutult. Lõpuks helistasin suusaliidu büroo juhatajale Ülle Viinapuule, kes alati on kannatlikult mulle asju seletanud, ja pärisin Šmigun-Vähi plaanide kohta võttes aluseks tõsiasja, et ta on saanud stipendiumi, mis on mõeldud edasiste sportlike tulemuste turgutamiseks, ja samuti arvestades seda, mida Seil oli öelnud - et tal on alust suusaliitu Šmigun-Vähi plaanide asjus uskuda.

Viinapuu tunnistas, et ta ei oska Šmigun-Vähi kohta midagi konkreetset öelda. Ta lisas, et suusataja abikaasa Kristjan-Thor Vähi on lubanud suusaliidule Šmigun-Vähi kohta infot selle nädala lõpuks. Ent ühte teadis Viinapuu kinnitada: võistlusnumbrit Šmigun-Vähi 2008. aastal selga ei tõmba. (Ja poetas, et tuleva aasta MMi kohta ei oska ta midagi öelda.) Samuti teadis Viinapuu väita, et Šmigun-Vähi pisitasa harjutab Otepääl. "Teda olla nähtud," just nii ta sõnas.

Nüüd küsimusest, mis lugejail tekib: miks niiviisi Šmigun-Vähi järele kaevata? Vastus on lihtne: ta saab riigikassast raha, mis on ette nähtud sportlike tulemuste edendamiseks. Raha maksmise aluseks on see, et sportlasel on plaanid. 5000-kroonise riikliku stipendiumi eest, arvan, pole palju paluda, et avalikkus võiks teada, mis on Eesti rahva ühe lemmiku ja kõigi aegade ühe silmapaistvaima sportlase edasised plaanid, mille kohta paraku pole selget teavet isegi alaliidul, kelle kulu ja kirjadega ta üldse võistlema ja Eestit esindama pääseb.

Veel üks küsimus: miks ma otse Šmigun-Vähile ei helista? No kuulge, isegi uurival ajakirjandusel on piirid! Selleks piiriks on tõsiasi, et minu teada pole mitte ühelgi Eesti ajakirjanikul Šmigun-Vähi telefoni numbrit. Või kui keegi seda teab, pangu siin kirja - ja helistan talle.

Aga mida teie sellest loost siin arvate, kas meil võiks olla õigus paluda infot, mida spordistipendiaat Šmigun-Vähi ikkagi plaanib?
******Goblin Valley, Utah, 29. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi eelmise aasta augustis. Foto autor: Daisy Lappard / Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi eelmise aasta augustis Otepää rollerirajal. Foto autor: Daisy Lappard / Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi tänavu augustis Saku Suverullil noorsuusatajaid autasustamas. Foto autor: Aldo Luud, Sl Õhtuleht / Scanpix