Reede, aprill 29, 2016

Pullerits: Kes ikkagi maksis kinni Moabi-reisi? Isegi Äripäev ei tea

Las ma paljastan teile ausalt, kuidas tekivad ajakirjandusse paljud nn uurivad pommlood. Osad tekivad niimoodi, et ajakirjanik silmab mingit avalikku detaili – ohoo, keegi on käinud Hiinas, ahaa, kohe küsin järele, kelle raha eest! Osad tekivad jälle naamoodi, et keegi tassib sisuliselt kandikul materjali kohale – näe, siin on dokumendid, sul on nüüd alusmaterjal olemas, jõudu tööle, lase see tüüp põhja! Seega, esimesel juhul ei ole tegemist mingi uurimusega, vaid lihtsalt kommentaaride hankimisega, ja teisel juhul, mis on veelgi hullem – ja millest, pange tähele, mitte kunagi lugejaid ei informeerita! –, kellegi (aga kelle?) vendetta-himulise räpase tellimuse (isegi mitte heauskse!) täitmisega.

Nüüd te siis saate ilmselt aru, miks Äripäev, kes suutis mugavusasendist, lihtsalt küsimustega e-kirju laiali saates, tekitada minu Hiinas käigust leheküljese loo – sest Shanghai ja The Peninsula lugu oli Postimehes laotatud ju üle kahe külje –, ei ole rohkem kui kuu aja jooksul söandanud/suutnud tekitada piuksugui, kes ikka rahastas keset kibedat tööaega – aega, mil Arter muutus, läks paksemaks, sai uue kujunduse, käivitusid paljud uued rubriigid – minu äkilise sõidu lausa kolmeks nädalaks Moabi, millest isegi siinse blogi stammlugejad ei olnud ette informeeritud. Sest sellele küsimusele vastuse hankimiseks tuleb tööd teha, tuleb uurida.

Ja see küsimus, kes ikkagi maksis, on, nagu teate, juba rohkem kui kuu aega oodanud vastust. Sellest on siin blogis korduvalt juttu olnud, selle üle on kõvasti arutatud. Tulemusetult.

Et asi oleks veel selgem ja läbipaistvam, siis tunnistan siin, et kui oma reisist kõige suuremale ja tähtsamale ülemusele ette kandsin, ütlesin talle sõna-sõnalt ka nii: «Ma ei maksa selle reisi eest ise.»

Nagu ehk tähele panite, ilmus Postimehes ligi kolm nädalat rohkelt nii piltide kui videotega illustreeritud «Priit Pulleritsu reisiblogi», mis, tunnistan taas, ei olnud pealtnäha enamasti pelgalt faktipõhise esitluse foonil kitsi loomaks muljet ja tunnet, kui huvitav ja põnev ja adrenaliinirohke seiklus käib Utah’ osariigis Moabis.

Paljud on imestanud, kas olingi kogu aega ühes kohas, Utah’s Moabis. Jah, olin küll. Mis võiks ju anda tõeliselt südikale uurivajakirjanikule alust uurida, kas minu reisiga ei ole seotud näiteks Utah’ osariigi turismiamet või Grand County või Moabi mõni ametkond, kas või Chamber of Commerce.

Osa inimesi, need tähelepanelikumad, märkasid kindlasti, et sageli jäi pildile minu rendiauto GMC Terrain, ja eriti tähelepanelikud küllap märkasid, et see oli täpselt sama marki auto, millega sõitsin ka neli aastat tagasi, kui tegin Moabi-ekspeditsiooni koos Jaanus Laidveega. Ühele õigele uurivajakirjanikule näiks see kindlasti väga kahtlase kokkusattumusena ning ta küsiks, et äkki maksis reisi eest General Motors. (Ta ei hakkaks kindlasti kahtlustama autorendifirmat, sest selle nime ei ole, kui õigesti mäletan, vist ühestki mu kirjutisest läbi käinud, aga GMC Terrain oli peaaegu iga päev nii tekstis kui pildil.)

Ja kui uurivajakirjanik oma mälu veidigi liigutaks, siis tal tuleks kindlasti meelde, et kohtusin ühel talveõhtul Tartus õdusas restoranimiljöös Ühendriikide uue suursaadikuga. Kui GMC on kauge ja kättesaamatu monstrum ning Utah’ osariigi, Grandi maakonna või Moabi linna bürokraatias võib õige, minu võimalikest asjust teadva inimese leidmine olla võrreldav Pühajärvelt kuldkala noolimisega, siis Ühendriikide esindajad Eestis on ju ometi ühe-kahe telefonikõne kaugusel.

Ahh, ma enam ei viitsi õpetada, mind ei motiveeri algajaile ja initsiatiivituile motivatsioonikõnede pidamine. Aga sellegipoolest paneb teatud uurivajakirjanike passiivsus, ükskõiksus, söakusetus mind imestama. Või äkki ilmaasjata? Sest tegelikult ei ole ju neile midagi kandikul ette toimetatud, millest saaks mugavalt vorpida järjekordse pika loo, vaid siin tuleks tõeliselt kaevuda ja vaeva näha. Kuid kes seda tahab? Peale minu, kes ma valasin Utah’s Moabis rasketel radadel ikka kõvasti higi ja punnitasin lihaseid. Utah’s Moabis – et just seal, seda teavad nüüd Eestis kümned tuhanded.

Ja Moab Utah’s ei ole pidanud selle tuntuse saavutamiseks ostma Eestis mitte ühtegi reklaami.

Hmm, kuidas sel tundmatul tillukesel kohal küll see õnnestus?

Foto 1: Circle O Trail.
Foto 2: VertiGo.
Foto 3: Dunestone.
Foto 4: Boondocks.
Foto 5: GMC Terrain Mineral Bottom Roadi parklas.
Foto 6: GMC Terrain Kane Creek Roadi ääres.
Foto 7: Vaade tükikesele Moabist ja La Sali mägedele Pipe Dreami rattarajalt, all vasakul rattaraja parkla.

Neljapäev, aprill 28, 2016

Pullerits: Kas tõelised meeste spordialad peaks hoiduma saamast glamuurialaks?

Jalgratturid, jooksjad ja suustajad elavad ikka sootuks teistsugust elu ja teistsuguses maailmas kui näiteks tennisistid. (Ma ei lange siin nii madalale, et hakkaks rääkima rahast.) Mind küll selline elu ei huvita, nagu tennisistidel. Selline kekutav. Ja et nende elu on pahatihti kekutav, sellele juhtis pahaaimamatult tähelepanu ajakiri Tennis, mida endine jooksumees Donatas Narmont mulle ikka saata laseb.

Aga kõige järgneva aluseks on siiski see, mida ütles mulle ligi 21 aastat tagasi nüüdne Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Ta oli siis Washingtonis Eesti suursaadik USAs ning alatasa astusin saatkonnast Massachusettsi avenüül ning tema juurest läbi. Õigemini algataski meie tollase tutvuse Ilves, kui kutsus mind lõunasöögile. See toimus kusagil kesklinna hotelli all restoranis, millest mäletan kummalisel kombel kõige värskemalt salatiletti ja Ilvese muhedat, naeratavat nägu. Ta nägi siis ikka täitsa teistmoodi välja, lahedam, kui oleme harjunud teda nägema Kadriorus – pigem murelik, tõsine, kohati morngi. Kuude möödudes saime nii hea klapi, et otsustasin kirjutada temast pika portreeloo, esimese Eesti ajakirjanduses. See ilmus 20 aastat tagasi minu toimetatud Favoriidi kaaneloona. Ja et omalt poolt Eestit Washingtonis pildil hoida, siis, kui kirjutasin Washington Posti kinnisvarasektsiooni esiküljeloo sellest, kuidas Ida- ja Kesk-Euroopa riigid otsivad Washingtonis saatkonnahooneid, korraldasin, et sektsiooni kaanel ilmuks illustreeriva pildina just Eesti saatkonna tallinnaliku torniga hoone, mille, kui nüüd õigesti mäletan ja ei eksi, oli keegi rikkur lasknud kunagi ehitada oma armukesele.

Ilves rääkis mulle värvikaid lugusid elust suursaadikuna Washingtonis. Näiteks sellest, kuidas Venemaa suursaadik, kui nad tutvusid, isegi püsti ei tõusnud ning küsis temalt pikema sissejuhatuseta: «Miks te, eestlased, kogu aeg valetate?» Aga üks lause, mis mulle kõige sügavamalt mällu sööbis, ja mis seoses ajakirjaga Tennis taas meelde tuli, käis diplomaatiliste vastuvõttude kohta. See kõlas Ilvese suust, mäletan seda tänini selgelt, nii: «Seal pead mõttetute inimestega rääkima mõttetut juttu.»

Too Ilvese lause on mind saatnud kogu elu, kui olen juhtunud nägema seltskonnaürituste glamuuripilte. Ja niisuguseid pilte näeb ka viimases Tennises, kõige ehedamalt lk 53 (Maria Šarapova, Anna Ivanovic, Caroline Wozniacki, Roger Federer jt), aga ka mitmel teisel küljel, kus sportliku soorituse asemel domineerib enesenäitamine. Seda võib pidada märgiks ja kinnituseks, et tennis on üksjagu enese eksponeerimise ala.

Vaatame siit edasi laiema pilguga. Teil küll ei ole juurdepääsu Scanpixi pildiarhiivile, aga võin teile edastada, et seal leidub väga palju pilte tennisistidest seltskonna- ja glamuuriüritustel. Ent ühest ei saa ma aru: mis neid sinna ajab? Pakuvad need üritused neile tõesti huvi ja pinget? Kas asi on ainult selles, et sponsorid kamandavad nad sinna kohale? Jalgrattameeskondadel on ka sponsorid, aga nood, kui tuletada Scanpixi pildimaterjali põhjal, ei kihuta neid küll smokingu- ja veinipokaaliüritustele; vähemasti kaugeltki mitte nii sageli, kui seesugustel üritustel näeb tennisiste.

Olgu siinkohal selgelt öeldud: ei, ma ei ole tennisistide peale üldse kade. Selle kinnituseks olgu kas või fakt, et olen Eesti viletsamaid avalikel-pidulikel üritustel käijaid. St ma ei käi neil. Parem loen midagi ja arendan end vaimselt. See, et tennisistid, erinevalt rattureist, jooksjaist ja suusatajaist, käivad nii sageli ennast uhkes riietuses eksponeerimas, paneb mind kukalt kratsima. Milline tüütu ja tühine elu. Nagu ütles Ilves, olgugi et diplomaatide kohta, aga milline seltskonnavestlus pakuks sisukat ja tuumakat arutelu: seal pead rääkima mõttetut juttu.

Mida sellest kõigest loota? Aga seda, et rattasõidust, jooksmisest ja suusatamisest ei saaks mitte kunagi tennisetaoline glamuuriala. Vastuväited?

Foto 1: Vene tennisist Maria Šarapova tänavu veebruaris USAs Beverly Hillsis Vanity Fairi galaüritusel. Foto autor: Anthony Behar / Sipa USA / Scanpix
Foto 2: Presidendid Toomas Hendrik Ilves ja Barack Obama 8. aprillil 2010 Prahas. Foto autor: Reuters/Scanpix 
Foto 3: Maria Šarapova edvistamas 2013. aasta sügisel galaüritusel USAs Beverly Hillsis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Maria Šarapova (paremalt teine) koos staarfotograaf Mario Testino (vasakult) ja Vogue'i peatoimetaja Anna Wintouriga mullu oktoobris Pariisis Chaneli moeetendusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Tennisistid Serena Williams ja Caroline Wozniacki tänavu märtsis galaüritusel New Yorgis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Tennisist Ana Ivanovic koos peigmehe, Saksa jalgpalluri Bastian Schweinsteigeriga mullu novembris seltskonnaüritusel Manchesteris. Foto autor:  AFP/Scanpix

Esmaspäev, aprill 25, 2016

Pullerits: Miks pidin ühtäkki mina peagruppi vedama?

«Mis pagana võistlus see on,» küsisin konkurentidelt, pooleldi retooriliselt, «kus minusugune [...] käib pidevalt ees tempot tegemas?»

«Aga kõik ei ole Ameerikas käinud,» tuli vastus.

Ma ei arvanud, et Moabis rattaga sõitmine kasuks võiks tulla. Kuueteistkümne päevaga maastikurattal 733 km, aga seda keskmise kiirusega kõigest 11,1 km/h – see ei kõla just maanteesõiduks sobiliku, ammugi mitte piisava ettevalmistusena. Nii laususin Joel Zirelile, kellega enne Ülenurme-Haaslava rattaralli rahvasõidu starti plaane arutasime, et minust ei ole sedapuhku kindlasti erilist sõidumeest. Arvasin seda siiralt, vähimagi võltsteeskluseta. Seda enam, et olin enne hooaja esimest maanteevõistlust teinud vaid kaks maanteesõitu, vastavalt päev ja kaks enne starti, kokku alla 70 km. Ja ei olnud noil sõitudel head tunnet – pigem tuim, raske, särtsuta. Sedasi seadsin ratta joonele lihtsalt mõttega, et näis, mis saab – kuid ega sealt head nagunii tule.

Et miks läksin 41 km pikkusele rahvasõidule? Põhisõidul osalemiseks oli vaja litsentsi. Seda mul pole. Liiati arvan, et litsentsid jäägu neile, kellele rattasõit on vähemalt pool töökohta. Mulle on lihtsalt meelelahutus ja hobi. Teiseks, tegin eeltööd ning võtsin ühendust endise rattaprofi Rene Mandriga, võistluse ühe korraldajaga, kes mulle paar hooaega tagasi ettevalmistuseks nõu jagas ning seega minu taset ja oskusi hästi teab, ning küsisin, mida tema soovitab. Ta soovitas rahvasõitu, sest 98 km pikkune põhisõit on mõeldud ikka neile, kes kuuluvad Eesti paremikku või vähemasti küünivad sinnamaale.

Kuid ega rahvasõit sugugi matk tõotanud tulla. Sinna panid end kirja Kurmo Neemela, Taavi Nassar, Jaan Krela, Jaanus Prükkel, Aivar Lehtmaa, Urmo Fuchs, Margus Merisalu, Aivar Veri jpt, kelle nimi rattaseltskonnas tutvustamist ei vaja.

Tundsin end nende seas oma olematu ettevalmistusega nagu roheline debütant. Otsustasin, et piidlen asjade käiku väikselt distantsilt, kuid püüan hoida esimestega sidet. Kokku startis võistlejaid 144, nende hulgas 30-40 noort, kes lasti täiskasvanuist minut varem rajale. Ajage neid taga!

Kolmas kilomeeter möödus keskmise kiirusega 55 km/h. Jälgisin liikumisi, säilitasin kohta teises kümnes, hoolitsesin oma positsiooni eest ning püüdsin liikuda võimalikult ökonoomselt. Esimesed hoidsid tempot hästi ülal. Viiendal kilomeetril tundus, et sain koos kümne mehega teiste eest minema, kuid peagi hoog rauges ning tagumised tulid vurinal taas «selga».

Pööre paremale külgtuulega lõigule kergelt vastumäge – ja ühtäkki avastasin end kogu seda suurt massi vedamas. Niisugust liigutust küll plaanis polnud. Tegin oma vahetuse auga ära ning siis lasin tosin meest rahulikult mööda – ei ole vaja eufooriasse minna ja end ees asjatult «põletama» hakata. Eriti, kui grupis on terve hulk märksa kõvemaid tegijaid. Minu õige koht, vaagisin, on hoida positsiooni teises kümnes, et olla piisavalt ees reageerimaks esimeste spurtidele, ning mitte olla liiga taga, et riskida maha jäämisega.

Kogu aeg oli paarsada meetrit eespool näha noorte gruppi koos saateautoga. Ma ei saanud hästi aru, mida minu grupi parimad plaanivad. Avakilomeetritel küll üksteise alla kiirendati, ent tulutult. Edaspidi hakkas tunduma, et vanad hoiavad noortega parajat distantsi, et las nood ees omakeskis pingutavad, ei ole vaja neile appi minna, küll distantsi lõpuosas selle väikse mahajäämuse tasa teeme ja lõpus võidu nopime.

Eksisin. Lennundusmuuseumi juures said paar-kolm-neli meest täiskasvanute grupist minema ning püüdsid noored kinni. Märkasin nende eraldumist siis, kui nad olid juba kaugusse kadunud. Oleks pidanud tõusul tähelepanelikum olema, mitte üksnes vahetuid kaaslasi jälgima, sest mulje jäi, et jõudu tõusul võrreldes teistega jagus. Äkki Moabi karmide tõusude vallutamise tagajärg?

Kui tugevamad said eest minema, tekkis meie grupis rohkem igameheõigust. Organiseeritud tegevust ei toimunud, ja ega ma sellest puudust ka tundnud. Vastupidi, see avas rohkem võimalusi ka teistele sündmuste käiku dikteerida. Umbes poolel maal võtsin ette kiirema vedamise, mille tulemusel jõudis me grupp noortele lähemale kui kunagi varem. Pakuks, et saja meetri kaugusele. Kuid polnud vahetuse ülevõtjat, kes sama hooga jätkanuks. Näis, et ega noorte püüdmine kedagi väga huvita. Ausalt öeldes ei huvitanud see mind ka, sest peaaegu olematu maanteesõidukogemuse tõttu leidsin, et mida suuremasse gruppi satun, seda närvilisemaks ja ohtlikumaks sõit muutub.

Distantsi teisel poolel sattusin enda üllatuseks üha rohkem oma grupi veduriks. Ja mitte ainult korraks. Vedasin päris korralikult, ühel vastutuulelõigul ligi 40 km/h. Piilusin üle õla: kõik olid rivistunud minu selja taha. Näitasin käega, et võtan kõrvale – aga kedagi, kes vahetuse innuga üle võtnuks, ei leidunud. Märkasin, et üksjagu mehi oli suhteliselt kõvera ja punase näoga. Küllap jätan osa tublisid mehi põhjendamatult märkimata (vabandust!), aga minu tähelepanekuil tegid peale minu (nr 302) distantsi teisel poolel teistest kõvemini tööd Zirel (nr 229), Tauno Koort (nr 264) ja Meelis Milistver (nr 291). Näiteks umbes 5-8 km enne lõppu käisin ees kolmeks pikaks vahetuseks.

Kui tuli viimane tõus Ülenurmele, liikusin üles kergelt ning seadsin end kolmandale positsioonile. Märkasin – kuid liiga hilja –, et keegi spurtis vasakult tee äärest. Tagantjärele targana oleks pidanud talle sappa haakima, aga tol hetkel arvasin, et nii varane kiirendus, kui lõpuni jääb poolteist kilomeetrit ning sellest enamik tuleb läbida külje- ja vastutuules, on liiga ennatlik. Hiljem selgus, et olin liiga skeptiline.

Ja siis tegin oma kolmandal positsioonil vea. Läksin koos kahe esimesega ringristmikule nii, nagu liiklusseadus ette näeb ehk tegime paremkaare, sellal kui ülejäänud grupp lõikas otse vasakule. Sellest piisas, et leidsin end grupi tagumisest otsast. Püüdsin küll olukorda kiirendades parandada, kuid seks ajaks oli juba kõigil hakanud kiire. Ja kui olla kristalselt aus, siis ega ma nii julge ikka ole, et suurde massi parema koha nimel «kaklema» minna. Alati käivitub refleks, et parem lõpetada tervena kui vigastatuna – kümme kohta mängus, kus kaalul pole esikoht, ei ole liigset riski väärt.

Lõpetasin noorte «jooksikute» grupi järel peagrupis, sain oma grupi esimese Krelaga sama aja, kaotust võitjale Sten Lehemetsale (U16) 31 sekundit, koht 46., nn vanakeste arvestuses 26.

Ent üht tuleb subjektiivse poole pealt tingimata lisada: nii kerget maanteesõiduvõistlust ei mäletagi. Kas siit, nagu kõlab Eesti sportlaste klišee, on nüüd hea edasi minna? Või halb? Ja kuhu?

Videot harrastajate sõidust saab näha siit, autor Joel Zirel.

Ülenurme-Haaslava rattaralli fotode autor Sander Maasing.

Reede, aprill 22, 2016

Pullerits: Millise jälje jättis Moabi-seiklus sportlikule vormile? Kes teab?

Nii raskelt pole aklimatiseerumine veel kunagi käinud. Kui Moabis viibisin pikki päevi väljas (fotol paremal Salt Wash Singletracki põhjapoolses otsas), nägin füüsilist vaeva – ehkki sain ka unustamatuid emotsioone ja elamusi –, lisaks veetsin sisuliselt teise päeva kogetust kirjutades ning salvestatud pildi- ja videomaterjali vahendades, kogunes unetunde sageli alla seitsme. Kuid see ei väsitanud, sest kogu aeg oli äärmiselt huvitav ja põnev. Aga hoopis teine tunne on nüüd, mil olen kodus tagasi. Eesti rutiin tapab?

Asi on ikka aklimatiseerumises. Kui sõitsin autoga Moabist (fotol vasakul Mavericki ja North 40 raja hargnemiskoht) Las Vegasesse, kokku 750 km ja umbes seitse tundi, tegin mitu peatust, et pealetikkuvat und peletada. Glendale’i tolmuses linnakeses, kus üks kõrbekuivusest kokkukuivanud ja kortsuline keskealine naine värvis akna- ja ukseraame hoonel, millele oli suurte tähtedega kirjutatud Restaurant, ning kolm noort meest lükkasid bensiinijaama poole kirsipunast trucki, millel oli nähtavasti kütus otsa saanud, keerasin parklasse ja lasin silma koguni kümneks minutiks looja. Et Las Vegaseni roolis ikkagi vastu pidada. Pidasin.

Aga siis tuli järgmise päeva õhtul pikk, rohkem kui kümnetunnine lennusõit Los Angelesest Londonisse läbi öö – ja ei saa ma istuvas asendis magada. See on piin. Niiviisi koguneski ajapikku unevõlg, mis arvestades, et viibisin ligi kolm nädalat Eestiga võrreldes kümnetunnise ajavahega paigas, annab nüüd siiamaani alatasa päeva jooksul tunda. Mitte et oleksin väsinud, aga uni tikub peale. Eile, neljapäeva õhtul käisin viimaks pärast seitsmepäevast pausi rattaga sõitmas, sedapuhku maanteel, ja nägin enne Viljandi maantee algust, kuidas üks noormees tagant tuli ja lihtsalt, kergelt mööda tuiskas. Tõsi, ega ma pingutanud, ausõna. Haakisin küll talle sappa, aga ega kihutamise tunnet sellest veel tekkinud. (Fotol ülal paremal Pritchetti kanjoni maasturirada.)

Peaküsimus seisneb selles, millist mõju avaldab minu sportlikule vormile Moabis veedetud aeg ning kas see kajastub tulemustes positiivselt või negatiivselt.

Esmalt faktid. Sõitsin seal rattaga 16 päeva ühtejutti, ainsagi puhkepäevata. Olgu kohe rõhutatud, et eesmärk ei olnud koguda kilomeetreid, eesmärk ei olnud arendada tempot, samuti ei jälginud ma pulssi ega hoolinud sellest, kas raskele päevale järgneb kergem või sootuks veelgi raskem. Ratas oli mulle kõigest transpordi- ja meelelahutusvahend – selle ülesanne oli viia mind kohtadesse, mida tahtsin näha ja kuhu tavalise maasturiga ei pääse ning kuhu matkates kergelt pärale ei jõua, ning loomulikult pakkuda sõites elamusi (fotol vasakul üleval Secret Spire). Olgu kinnitatud, et seda kõike ka sain.

Having said that, siiski edasi faktidest, sest mulle meeldib koguda andmeid, lihtsalt huvi pärast.

Nende 16 päeva jooksul viibisin rattaga väljas ühtekokku peaaaegu sada tundi, täpsemalt 99:51 (pildil paremal Dome Plateau koobaste juures). Selle aja arvestus läks käima siis, kui istusin raja alguses ratta selga, ja kinni siis, kui saabusin rajalt tagasi auto juurde. Selle aja sisse jäävad kõik söögi-, vestlus-, filmi- ja pildistamise pausid – seega kogu aeg, mil viibisin rattaga teel. See tähendab, et keskmiselt oli väljas veedetud päeva pikkus kuus ja veerand tundi. (Pikim päev oli 9:12 ja lühim 3:00.)

Nende 16 päeva jooksul sõitsin rattaga kokku 733 km, mis teeb päeva keskmiseks kilometraažiks 45,8. See on väga väike arv, mis ehk annab ettekujutuse Moabi radade raskusest.

Puhast sõiduaega (tõsi, selle sees on ka ratta paksus liivas [fotol vasakul liivane lõik Determination Towersite juures] või üle kõrgete kivide käe kõrval lükkamise aeg) kogunes üks minut vähem kui 66 tundi, mis teeb päeva keskmiseks sõiduajaks 4:07.30.

Seega kujunes kogu Moabi-seikluse ajal rattasõidu keskmiseks kiiruseks 11,1 km/h.

Nüüd on sõna analüütikuil. Mida nad nende näitajate põhjal prognoosivad? Ilmselgelt, kui Moabi-aega sportlikust vaatevinklist liigitada, oli tegemist mahutreeninguga, kus oli küllaltki suur ka jõuelementide (mägedest üles pressimine!) ning rattasõidutehnika lihvimise osa. Kiirus- ja tempotrenne ei teinud – nendeks ei saa ometi lugeda paaril viimasel päeval maastikurattaga Colorado jõe äärsel rattateel (fotol ülal paremal) ligi 10 km umbes 30 km/h sõitmist. Enamik Moabi kandi radu asub 1400-1500 meetrit üle merepinna, mitmed ka veidi kõrgemal.

Mida tõotab see kõik näiteks homseks, laupäevaseks Ülenurme-Haaslava rattaralliks ning järgmise kuu startideks?

Kolmapäev, aprill 20, 2016

Pullerits: Kui palju maksis Moabi seiklus tegelikult?

«Kas selles kastis on jalgratas?» küsis aasialanna välimusega kergelt üle 30-aastane naine. Ta kandis American Airlinesi vormiriietust. (Jutuks olev jalgratas fotol paremal Dome Plateau raja algul ja all vasakul White Knuckle Hilli all.)

«Jah, on küll. Kuidas te ära arvasite?» püüdsin vestlust ülal hoida, ja sõbralikuna. Sest lõppeks olenes AA-töötajast edasiste minutite jooksul väga, väga palju.

Ta ainult naeratas. Jättes mulle aimata, et ju ta teadis seda kogemusest.

«Teate, mõned on arvanud, et selles kastis on surfilaud, ja üks noormees pakkus koguni, et lameekraaniga televiisor,» hoidsin vestlust üleval. Tagamõte oli püüda check-ini aasialannat mõjutada, et ta minuga liiga karmilt ei käituks.

Minutit kaks askeldas ta mu dokumentidega. Siis pööras tähelepanu taas rattakastile. «Kas see on teie ainus äraantav pagas?» küsis ta.

«Jah,» vastasin lühidalt, ja osutasin oma mustale spordikotile, mille tõstsin kahe näpuga mängeldes üles, et rõhutada, kui kerge see on – seega käsipagas. Et mul oli ka must üleõlakott, kuhu olin toppinud arvuti ja GoPro kaamera ja nende tarvikud ning hulga raamatuid, nii et seda andis õlale vinnata, ja et oli ka kott koos Olympuse peegelkaameraga – selle jätsin targu mainimata.

«See teeb siis 150 dollarit,» teatas AA-töötaja.

Seda ma kartsin. Ometi püüdsin teda mõtlema panna, kas sellise summa kasseerimine rattakasti eest on ikka õige. Peamise argumendina kasutasin seda, et Göteborgist American Airlinesi ja British Airwaysiga – samad kompaniid, kellega pidin lendama tagasi – Londoni ja Los Angelese kaudu Las Vegasesse sõites ei võetud mul rattakasti eest pennigi, sest see oli mul ainus äraantav pagas. Kuid see argument ei andnud tulemust. AA-töötaja nentis, et kuna tegemist on spordivahendiga, tuleb selle transpordi eest lisaks maksta. «There’s no way around it,» teatas ta asja resümeerides. (Fotol ülal paremal White Rim Drive Greeni ehk Rohelise jõe ääres.)

Eks ma siis maksingi, mis mul üle jäi. Kuigi kristalselt aus olles tuleb tunnistada, et pidasin võiduks pigem seda, et Euroopa-Ameerika suunal maksmisest pääsesin. Ka mu paljureisinud vend, kes on lennukompaniidega vilunud asjaajaja, tõdes hiljem, et ega temagi oleks maksmisest pääsenud, sest American Airlinesi reeglites on tõepoolest kirjas, et spordivarustuse pagas ei lähe lisamaksustamisele siis, kui see kaalub alla 50 naela (mu rattakast kaalus 49,5 naela) ja – just: ja! – selle mõõtmed jäävad alla 62 tolli. Ma küll ei mõõtnud, aga arvan, et ainuüksi mu kasti pikkus oli ligi 62 tolli. (Fotol ülal vasakul Priit Pullerits Jeepi firma teenindusmeestega Determination Towersite all.)

Tegelikult olin ratta transportimise pealt niigi kokku hoidnud. Kuna sõit Eestist Ameerikasse käis viie lennukiga (Tartu-Helsingi-Göteborg-London-Los Angeles-Las Vegas), oli pappkast rattaga teekonnal üksjagu kannatada saanud: selles olid pikad rebendid, nurgad olid puruks. Seetõttu mõtlesin, et hangin Moabis tagasilennuks uue kasti. Kuid Chile Pepperi rattapoes tühja kasti ei vedelenud ning Poison Spideri rattapoes küsiti tühja kasti eest 20 dollarit. Kui oleks lasknud neil ratta kasti pakkida, oleks nii kasti kui teenuse saanud 60 dollari eest. Mis tundus arutult palju.

Kuid ettenägelikult olin valmistunud selleks, et ise hakkama saada. Olin Tartu A&T Spordi kaupluses vaadanud kõrvalt, kuidas Jaano Verbu mu ratta osadeks võttis ning kasti paigutas (käiguvahetaja tõmmata võimalikult raami ligi, leistangi lahti keerates keerata mõlemat kruvi vaheldumisi, muidu võib ära murduda, rehvidest õhku vähemaks lasta jne). Ja kui Moabis ratta kastist välja võtsin, tegin sellest pildi (fotol ülal paremal), et oleks spikker, kui pean ratta uuesti kastikõlbulikuks sättima. Sain enda arvates hakkama. Ostsin Moabi City Marketist veel ligi 50-meetrise teibi, et kannatanud kast tugevasti kinni tõmmata.

Kast jõudis Tartusse päevase hilinemisega, sest tagasiteel jäi Stockholmis Göteborgist tulnud lennukilt Tallinna väljuvale lennukile ümberistumiseks aega ainult 40 minutit. Aga jõudis Tartusse igati ühes tükis.

Nüüd küsivad kõik kannatamatult, kui palju kolmenädalane (õigemini koos lennureisidega 23-päevane) Moabi seiklus maksma läks, sest keda siis ei huvitaks raha. (Fotol vasakul rattatee Moabist kirdes Colorado jõe kanjonis.)

Võtame võrdlevaks baashinnaks 2490 eurot, mida küsib reisifirma &Moments sügisese 9-päevase Moabi-käigu eest (varase tellija hind 2090 eurot) ning mis ei sisalda lennupileteid, kindlustust, ratta transporti või laenutust.

Jätan järgnevast kulutuste ülevaatest välja mitteobligatoorsed kulud, nagu reisiks GoPro Hero+ kaamera (169 eurot) ja arvutile välise kõvaketta (62 eurot) ostmine, samuti muud isiklikud kulud (raamatud, suveniirid, esmatarbekaubad [päikesekreem jms], auto pesu), sest need on väga individuaalsed ega kuulu samuti &Momentsi reisihinna sisse.

Niisiis, alustame.

Lennupiletid: null eurot. Nagu olen öelnud, ei ostnud ma lennukipileteid ise ega oma raha eest, kuid Äripäeva uuriv toimetus ei ole suutnud või õigemini ei ole julgenud vaatamata minu korduvatele meeldetuletustele teema kallale asudagi. Nõrk.

Toit: 256 eurot (282 dollarit) ehk keskmine kulu 19 päeva jooksul (23 päevast neli kulus lennukiga reisimisele) 13,5 eurot (14,85 dollarit) päevas. Olgu lisatud, ei ma teinud kordagi ise süüa.

Ööbimine: 613 eurot (674 dollarit). Ööbisin 17 ööd kämpingumajakeses (ülemisel vasakpoolsel pildil ja parempoolsel pildil paremal), kus oli kaks pehmet voodit linade, tekkide ja patjadega (kui selles ööbinuks kaks inimest, olnuks hind sama), külmik, mikrolaineahi, radiaator, konditsioneer ja tasuta internet. Kemps ja duširuum ning pesumasinad asusid 25 meetrit eemal administratsiooni majas (pildil paremal keskel). Kaks ööd veetsin Las Vegases El Cortezi hotellis (kokku 71 dollarit ehk 65 eurot), kõigest ühe kvartali kaugusel kuulsast Fremont Streetist. See teeb Ameerikas veedetud ühe öö keskmiseks hinnaks 32 eurot (35 ja pool dollarit).

Auto rent (maastur GMC Terrain [pildil vasakul ja samuti ülemisel vasakpoolsel pildil], ratas mahtus selle pakiruumi ilma, et oleks pidanud seda lahti monteerima) koos täiskindlustusega 19 päevaks 585,4 eurot, mis teeb ühe rendipäeva hinnaks 30,8 eurot.

Rendiauto kütusekulu 144 eurot (158,5 dollarit). Sõitsin autoga 3007 km ehk keskmiselt 158 km päevas. (Vahemaa Las Vegasest Moabi on 748 km (465 miili).) 3007 km läbimiseks kulutas auto kütust 282,5 liitrit, mis teeb keskmiseks kütusekuluks 9,4 liitrit 100 km kohta. Ja ärge nüüd pikali kukkuge: ühe bensiiniliitri keskmine hind Ameerikas oli 51 eurosenti (keskmine tarbitud galloni hind 2,12 dollarit). Kui arvestada ainult sõite Moabis radade algusse ja tagasi linna, siis läbisin sealkandis kokku 1443 km (897 miili), mis teeb 16 päevaga ühe päeva keskmiseks läbisõiduks 90,2 km.

Ohtliku spordiala harrastamist hõlmav kindlustus maksis 87,65 eurot.

Eestis ratta ülesputitamine (varurehvid, pump jne) ning pakkimine maksis 70 eurot.

Lööme nüüd kulud kokku ja saame 1756 eurot.

Et vahe &Momentsi hinnaga ei olegi nii suur? Aga mõelge: kui see hind jagada ainuüksi kahe inimese peale (ööbimine, auto rent, kütusekulu kokku 1342 eurot), langeb summa 671 euro võrra ehk kõigest 1085ni ühe inimese kohta – sisaldades seejuures kõikehõlmavat reisikindlustust, mida &Momentsi hinnakiri ei sisalda, ja ööbimisi kõva nelja seina vahel ja katuse all (uhh, küll oli seal ühel ööl tugev torm, mis isegi maja pisut väristas!) pehmes voodis, mida &Momentsi hinnakiri samuti ei sisalda, pakkudes enamikul öödel ööbimist telklaagris. Ja ühtlasi ärge unustage, et &Momentsi reis kestab koha peal ainult üheksa päeva, aga minu reis kestis rohkem kui kaks korda kauem, 19 päeva Ameerikas. (Fotol ülal vasakul Priit Pullerits Sand Flats Roadi rohkem kui 20 km pika ja kurnava tõusu lõpus Lower Porcupine Singletracki rattaraja alguse kõrval.)

Mäletate, ma ju küsisin, kes tahab tulla Moabi, hind 999 eurot? See oli üleplatsihind. Kõik pidasid seda liiga kalliks. Siinkohal siis kinnitus, et see oli superhind. Sellist pakkumist enam ei tule.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

Esmaspäev, aprill 18, 2016

Pullerits: Miks ja kuidas ma tean, et olen õigel teel?

Gary on minust, pakun, et 5-6 aastat noorem. Ta on otsekohese jutuga mees: ütleb, et tal on selline eesnimi, mida vanemad nüüdisajal lastele eriti ei pane. Mul sellest ükskõik, sest ega nimi riku meest. Aga Gary on õige mees. Temast õhkub veidi metsiku lääne macholikku hõngu: ta lõug on kergelt habetunud, nahk kuuma päikese käes pruunikas ja pisut parkunud, nokamütsi alt välja paistvad juuksed veidi kaardus ning jutt asjalik – no bullshitting. Ja tal, paistab, on nende asjade kohta, mis talle korda lähevad, isiklik põhjendus.

Osutan Moabi peatänaval Chile Pepperi rattapoe mehaanikute boksis oma 29-tolliste jooksude ja ainult esiamordiga Trekile ning küsin, et ega sellist ratast, hardtaili, pole Gary koos teiste mehaanikutega ilmselt juba tükk aega näinud, sest Moabis, nagu olen täheldanud, sõidavad peaaegu kõik FSi ehk full-suspension-rattaga. (Tõsi, Lower Porcupine Singletracki alguses nägin meest, kes oli sinna tulnud rattaga, mil ei olnud isegi ketaspidureid, vaid olid kõige primitiivsemat sorti V-pidurid.)

Aga Gary ei võtnud pakutud võimalusest mu ratast kritiseerida põrmugi kinni. Tõsi, tema kaks kolleegi, kes samuti parajasti rataste kallal asjatasid, kinnitasid lõbusalt, et FS on tõesti hea ja mõnus, «triigib» paljud konarused tasaseks. Mille peale ma ei saanud jätta ütlemata, et järelikult «FS is for softies». Mehed lasid selle peale naeru – kuid ega nad väga vastu vaielnud. Sest ma seletasin neile, et vaadake, kui ma sõidan oma nn hardtailiga, tunnetan ma loodust ja rada kogu oma kehaga palju paremini – ja selle tunnetamises ongi maastikurattasõidu, eriti Moabis tehtava rattasõidu tõeline võlu.

Nad kuulasid mind. Sugugi mitte pelgast viisakusest, vaid seetõttu, et nad said aru, et mul on õigus, paljuski. Need mehed, kui neile otsa vaatate, saate kohe aru, pole sellised, kes liigse viisakuse all ägaksid. Need on Moabi karmides oludes karastunud mehed. Mingisugused softied ehk pehmod sealmail vastu ei peaks ega hakkama saakski.

Gary, tundus, et kõige kogenum ja sitkeim neist – White Rim Drive’i rohkem kui sada miili üksinda alla üheksa tunni!!! –, grupi liider, võttis mu juttu kõige tõsisemalt. Ja haakis sellega. Ta rääkis, et sõitis ka vahepeal FSiga, aga siis loobus ja istus uuesti hardtaili selga, sest see meeldib talle rohkem ning võimaldab pikematel sõitudel, kus on palju dirt roade, arendada paremat kiirust. Mul oli hea meel tunda, et kuulun Gary-suguse tough & rough guyga samasse «parteisse».

Moab ongi tegelikult tough & rough guyde paradiis. See ei ole linn ega piirkond, kuhu hellikutel asja. Sest Moab paneb su proovile, tõsiselt ja halastamatult. Seal pead suutma enda eest seista, endaga toime tulla, vastu pidada, raskusi ja koguni hirme ületada, end metsiku ja halastamatu looduse taustal maksma panna. Lähed linnapiirest ainult paar miili kaugemale ja juba pead suutma enda eest vastutada. Ei mingeid teenuseid. Isegi mitte vett. Ka vesi tuleb ise kaasa kanda. Ja kui ära eksid, on su päästmine su enda asi. Ärge lootkegi, et mobiilid seal kusagil töötavad.

Vaadake neid inimesi, kes Moabi kokku tulevad. Need ei ole mingid East coast liberals, kelle vaba aja täidavad coctail parties ja black-tie society events. Need ei ole mingid mugavusinimesed, kelle päeva naelaks on koguneda õhtul kuskil Fifth Avenue’l trendikasse lokaali, mille on kujundanud keegi The New York Timesi Arts-külgedel suureks puhutud sisedisainer, ning ajada peeneid jooke mekkides tühja juttu selle maailma pinnapealsustest. Sellised tüübid ei peaks Moabi kandis kahte päevagi vastu.

Moab annab eluõiguse ainult tugevaile, tegijaile. Neile, kelles on ehedat sisemist jõudu, kelle hing on sitke, tahe kui terasest, kes on kartmatud ja pisut pöörasedki; neile, kes ei ole elust nii kaugenenud, et jäävad jänni ja annavad alla, kui peavad veetma tsivilisatsioonist eemal rohkem kui kaks-kolm tundi. Moabis toime tulemine ja ellu jäämine on tegelikult rite of passage, mis annab sulle endast parema arusaamise, usu endasse ja oma võimetesse.

Moab jätab jälje kogu eluks. Sisuka jälje. Sügava jälje. Mitte sellise illusoorse ja kerglase, nagu New York, Pariis või London, vaid võimsa, jõulise, mõjusa, igikestva. Ja kui ei jäta, siis, arvestage, pole te tõelist Moabi ja selle võlusid kogenudki. Proovige uuesti.

Foto 1: Priit Pullerits Sovereign Singletrack Trailil.
Foto 2: Priit Pullerits Shafer Traili tõusu lõpus.
Foto 3: FS-rattaga sõitja Porcupine Rimi rajal.
Foto 4: Priit Pullerits Dome Plateau'l La Boca Archi taustal.
Foto 5: Ratturid alustamas ränka tõusu Shafer Traili jalamilt.
Foto 6: Mootorratturid Merrimac Butte'i tausta.
Foto 7: Mootorratturid Behind the Rocks Trailil.
Foto 8: Jake Coloradost pressimas üles Sand Flats Roadi pikkadel tõusudel.
Foto 9: Priit Pullerits Mineral Bottomis rangeri trucki kõrval.
Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

Neljapäev, aprill 14, 2016

Pullerits: Kuidas maailmakuulsal rängal rajal pausita tippu jõuda?

Ainuüksi selle raja nimetus tekitab enamikus inimestes külmajudinaid: Shafer Trail (fotol paremal). Raamatud muljetavad, kuidas sinisilmsed tavaturistid, kes sellele rajale alt kanjoni põhjast lähenevad, on hämmelduses, et kuidas niisugusest massiivsest püstloodis seinast üldse mingi rada üles läheb; või kuidas naised, kelle mehed adrenaliinisüsti tahavad, katavad rajal silmad kätega, sest ei julge autoaknast välja vaadatagi.

Mul oli kavas sõita seda maailmakuulsat rada rattaga.

Aga hommikul oli ebameeldiv üllatus, kui Canyonlandsi sissepääsus raha kasseerinud vanem mees teatas, et pean maksma 25 dollarit. Ütlesin talle, et ma ei lähe ju parki autoga sõitma, ja 25 dollarit on auto hind, vaid lähen rattaga Shafer Trailile (fotol vasakul) ja sealt edasi White Rim Drive’ile ning ratta hind on 10 dollarit. Tema aga vastu, et kuna ma sõidan üle pargi piiri autoga, pean ikkagi maksma 25. See ei tundunud eriti kliendisõbralik lähenemine. Keerasin auto ringi, sõitsin miili jagu tuldud teed tagasi, parkisin auto teeäärsesse «taskusse», kuhu oli platsi võtnud veel üks autoga rattur, ning sõitsin sealt siis rattaga rahvuspargi pääslast sisse. Üks miil rattasõitu lisaks ning 15 dollarit taskus rohkem. 15 dollari eest saab, muide, Ameerikas rohkem kui seitse gallonit ehk ligi 30 liitrit autokütust.

Shafer Trail on aukartust äratav. Algul sõidad umbes kaks miili kalju ülaserva peal ning näed all kanjoni põhjas imepeene niidina kulgevat maasturiteed (fotol ülal vasakul). Sinna ongi vaja laskuda. Aga kuidas? Isegi ülalt vaadates tundub see võimatu.

Lõpuks hakkab rada kaljuserval serpentiinina alla kerima (fotol paremal; leia pildil maastur). See, olgu öeldud, ei ole mingi asfalttee. See on tee, mis oli 2008. aasta suvel, kui seda viimati Jeep Commanderiga sõitsin, nii hullus seisus, et mitmes kohas pidin autost välja tulema ja uurima, kuidas sügavatest aukudest läbi ja teel turritavatest kivikolakatest üle saada. Mäletan, et ühel järsul lõigul kasvas pinge nii suureks, et jalg gaasipedaalil lausa värises ning kui sellest hullust kohast lõpuks üle sain, pidin autost laugemal kohal välja astuma, et närve rahustada.

Sellest, et rada on hirmus järsk (fotol vasakul), sain aru rattapidurite häälest. Kogu senise aja jooksul Moabis ei olnud need veel nii kõvasti «karjunud» - ja ma olen siin sõitnud ikka küllaga selliseid radu, kus keha raskuskeskme vale asetus võiks vabalt lõppeda üle leistangi lendamisega. Aga see kõik oli tühiasi võrreldes teadmisega, et pärastlõunal tuleb mul sama rada üles sõita. Kui seda ikka sõita õnnestub.

Shafer Traili laskumise all tuli vastu rattaseltskond (fotol paremal), kes, nagu selgus, oli juba neli päeva olnud teel White Rim Drive’il. See on umbes sajamiiline maasturitee ümber Canyonlandsi rahvuspargi Island in the Sky ehk Taevasaare nimelise hiigelsuure kõrgendiku. Küsisin noilt inimestelt, kas nad kavatsevad tõesti mööda Shafer Traili üles sõita, mille peale nad tunnistasid ausalt, et neile ei ole see probleem, kui peavad ratast käe kõrval tõukama.

Suundusin Shafer Traili laskumise lõpus samuti White Rim Drive’ile (fotol vasakul). Olen seda täies pikkuses sõitnud 16 aastat tagasi, mil Jeep Grand Cherokeega kulus selleks poolteist päeva. Soovisin nüüd legendaarse maastruirajaga tutvust värskendada. Tookordsest sõidust on meeles mitmed eredamad hetked, näiteks tõus Murphy Hogbackile või Hardscrabble Hillile, aga palju on ka ununenud.

Mul ei olnud plaanis kilometraaži koguda. Nagu varemgi, on ratas mul siin vaid vahend liikumiseks paikadesse, kuhu tavaturistid ei satu. Esimese pikema peatuse tegin Goosenecki matkaraja tipus (fotol paremal), kust avaneb vaade Colorado jõele, mis käändub allpool nagu hanekael ümber poolsaare. Võtsin seal seljakoti seljast, istusin heledale kivile ning hakkasin nosima Maveriki bensiinijaamast ostetud burritot (hind 3,99 dollarit), mis oli nii hästi hõbepaberi sisse keeratud, et püsis jätkuvalt soe. See oli nii suur, et kolmandik jäi koguni alles.

Teise peatuse tegin Colorado River Overlookil (fotol vasakul), kus, nagu koha nimigi ütleb, on pikalt näha Colorado jõge. Aga see pole lihtsalt jõgi. Õigemini on jõgi teise- või pigem kolmandajärguline. Vaatele annavad võimsuse massiivsed kaljud ja kummalised liivakivimoodustised, mis jõge mõlemal kaldal piiravad. Võtsin taas kanjoni serval istet ning sõin ära juustukoogi ja banaani – mitte sellepärast, et kõht tühi olnuks, vaid ennekõike seepärast, et anda endale põhjus kaunis kohas pikemalt peatuda.

Kolmanda peatuse tegin Musselman Archi juures (fotol paremal). See on omapärane looduslik kivisild, mis kulgeb üle selle all laiuva kanjoni. Taamal, mõnesaja meetri kaugusel, paistavad Walking Rocks ehk Kõndivad kivid (fotol paremal taamal). Niisiis on ümberringi vaatamist ja uudistamist enam kui küllaga, mis tõmbab liikumiskiiruse oluliselt alla. Tunnistan, et ei saa aru nendest, kes noist ilusatest kohtadest oma mootorratta või maasturiga lihtsalt mööda sõidavad. Aga ju neil on teine eesmärk: et saaks pärast lihtsalt hoobelda, et on raja läbi sõitnud.

Mul sellist ambitsioonikat plaani polnud. Kuigi õhtupoolikul Moabis Chile Pepperi rattapoes rääkisin pikemalt mehaanik Garyga, kes ütles, et tema on White Rim Drive’i (fotol vasakul) oma rattaga väga palju läbi sõitnud, ja seda ühe päevaga, ning viimati kaks nädalat tagasi, kui tal kulus selleks paar minutit alla üheksa tunni. Mainisin, et kahju, et ma sellest ei teadnud, oleks end hea meelega seltsiks pakkunud. Tal ei oleks olnud midagi selle vastu.

Aga pärastlõunal ootas ees tõus Shafer Traili pidi üles tagasi kanjoni servale. See ei ole ülesanne kergete killast. Aga ega seal midagi aru ka olnud pidada. Hakkasin alt lihtsalt väntama (fotol paremal). Püüdsin hoida ühtlast tempot, sest kiirusega jõnksutamine ja pulsi üles ajamine ei ole sellisel rajal tark tegu. Ratta kompuuter näitas, et liigun kiirusega umbes 7 km/h.

Mingil hetkel, pakun, et 6-7 minuti järel seadsin endale eesmärgi – kuna üles rassimine oli väga vaevaline ja kurnav –, et sõidan tippu (fotol vasakul, sellel on omakorda ülal vasakul näha ülaservapealne laugem osa) kordagi peatumata ja jalga maha panemata. Usun, et kui püstitada endale eesmärk, siis see aitab kurnavaks katsumuseks paremini jõudu koondada.

Mõned lõigud, kui rada tõusis eriti järsult, läksid ikka pööraselt raskeks (fotol paremal). Ei, seda tunnet ei olnud, et nüüd peab jala maha panema ja hinge tõmbama; aga see mõte jooksis küll läbi pea, kas on vaja ennast niimoodi ikkagi tagant piitsutada. Ega põhimõtteliselt olegi, ent seal tuli arvestada veel ühte tõsiasja: kui jääd seisma, siis järsult kallakult on veelgi keerulisem uuesti liikuma saada.

Taktika oli selline, et kui tulid veidigi laugemad tõusukohad, kus ei pidanud sõitma absoluutselt kergeima käiguga, vaid sai tagant kõige suuremalt hammasrattalt korraks isegi alla järgmisele vahetada, siis seal püüdsin veidi taastuda. Sest nagunii järgnesid kohe pikad järsud lõigud (fotol vasakul). Liiati leekis päike lagipähe ning tuul, mis alla kanjoni avaras osas oli lausa tolmu keerutanud, oli seina läheduses sisuliselt olematu.

Tajusin, kuidas keha kuumab ja on üleni kaetud higiga. Tõsi, mõtlesin ka sellele, mis siis saab, kui organism sellisele pingutusele vastu ei pea. Kuid märke, et ei peaks, ei tajunud. Pakun, et kaks-kolm protsenti oli alati vajadusel võimalik veel juurde panna, mis tähendab, et mingeid reserve ikka veel jagus.

Kui lõpuks serpentiinide otsa jõudsin (fotol vasakul ja ülal paremal), kus tõus sisuliselt lakkab ning rada muutub enam-vähem laugeks, tuli vastu mees kollase Jeep Wrangleriga. Ta peatus ja küsis, kas sõitsin siit tõepoolest rattaga üles. Jah, vastasin talle ja lisasin, et kordagi peatumata. «You must be in a very good shape,» lausus ta. Kell näitas, et järjepidevat ränka tõusu jagus 35 minutit ning selle ajaga väntasin maha 4,5 km, mis peaks ehk andma aimu, millise kurnava tõusuga oli tegu.

Seetõttu ei hakanud õhtupoolikul mööda Colorado jõe äärde rajatud imekaunist rattateed (fotol paremal) enam temposõitu tegema, vaid võtsin ette taastava sõidu. Liikusin rahulikult ja imetlesin pigem ümbrust, milleks eelnevate päevade kiirete sõitude ajal eriti palju mahti ei olnud. Nüüd tunnen tollal rajal vaat et juba iga meetrit. Mille kohta võiks seega öelda, et kodurada.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.