Esmaspäev, oktoober 31, 2016

Pullerits: Veerpalu versus Johaug - kumba pitsitab ajakirjandus rohkem?


Postimehe pikaajaline peatoimetaja ja väljaandja Mart Kadastik kirjutab oma elutööraamatus «Nüüd ma siis kirjutan» ka Andrus Veerpalu dopingujuhtumist (lisaks sellele, et ta kirjutab, kuidas Veerpalu minuga Tartu raeplatsil suvel suuskadega võidu sõitis). Aga ta keskendub sellele, mismoodi ta otsustas sekkuda, et Postimehe ja Veerpalu suhteid siluda. Nagu mäletate, siis oli Postimees tookord väljaanne, mille käes oli kõige kindlam infojupp, et Veerpalu on andnud positiivse dopinguproovi, mida Eesti Suusaliit küll visalt viimase minutini eitas – rahvale näkku valetades. Ja siis, kui vale lühikesed jalad enam ei kandnud, oli ootuspärane, et ajakirjandus lõi hambad valelikele jalgadele säärde. Niiviisi, nagu seletab raamatus Kadastik, oli kerge tekkima tunne, et Veerpalu ei saa enam rahulikult poodigi minna, ilma et peaks end maa põhja häbenema (minu sõnadega antud iseloomustus Kadastiku edastatud sõnumile) ja tundma end ühiskonnast äratõugatuna. Seda meediakajastuse tagajärjel tekkinud suusamehe võimalikku tunnet läkski Kadastik siluma, kui tegi temaga Postimehes pika intervjuu.

Aga see, kuidas Eesti ajakirjandus pitsitas Veerpalu (fotol vasakul), kahvatub selle kõrval, kuidas Norra ajakirjandus pitsitab Therese Johaugi (fotol ülal paremal). Kes on vähegi uudiste voogu jälginud, see teab, kuidas Norra – rahumeelse ja poliitkorrektse Norra! – ajakirjanikud on Johaugi liistule tõmmanud, ajanud taga tema kurikuulsa kreemi müüjat ja ostutšekke ning uurinud, millal Johaug ja koondise arst omavahel rääkisid jne. Johaug, nagu teate, on käinud vähemalt kaks korda ajakirjanike ees aru andmas, ja keegi ei tee, erinevalt Veerpalu juhtumist, numbrit sellest, et Johaug on pidanud pisaraid valama (tõsi vähemalt esimesel pressikonverentsil nuttis ta kuivalt; huvitav, küsides nüüd veidi pahatahtlikult, kas kreem paikas lisaks katkistele huultele ka pisaranäärme otsad ära). Ajakirjandus tahab jõuda tõeni, ja selleni jõudmiseks tuleb mõistagi kõik kahtlused päevavalgele tirida, sest ainult kahtlustele näkku vaadates ja neid asjaosalisel kummutada paludes saab tõele võimalikult lähedale jõuda.

Sedasi eksivad kõik need, viimse kui üheni, kes väidavad, et ajakirjandus käitub dopingusüüdistuse saanud sportlastega vastutustundetult ja halastamatult, kui neid küsimustega üle kallab ja pitsitab. Vastupidi! Kui need teravad ja ebameeldivad küsimused jäävad esitamata – ja vastamata! –, annab see üksnes hoogu igasuguste vandenõuteooriate ja kuulujuttude levikule. Eks seda mõistab erinevalt mõnest teisest küllap ka Johaug (parempoolsel fotol paremal), et tal on kujunenud täbaras olukorras emotsioonide virvarrist hoolimata mõistlik anda avalikult vastuseid, sest ainult nii, mis küll parata, saab ta loota, et inimesed teda usuksid, mitte jätkuvalt ei kahtlustaks.

Just selles peitub Johaugi käitumise positiivne ja kasulik õppetund kõigile, kes on sattunud või satuvad temaga samasugusesse olukorda.

Ja Norra ajakirjanike õppetund seisneb selles, kuidas ebameeldivates ja rasketes olukordades tuleb liikuda kompromissitult tõeni, ükskõik kui karmiks too teekond ka ei kujune. Kui keegi veel jätkuvalt heidab Eesti ajakirjandusele ette pahatahtlikku vms käitumist, siis teeb ta selle etteheitega liiga. Vaadaku, kuidas käitub rahumeelse Norra ajakirjandus!

(Kel närv eelnevast arutelust mustaks läks, tehku rahustuseks ring Tähtvere spordi- ja dendropargis. Või kesklinnast Eesti rahva muuseumini.)

Foto 1: Therese Johaug 27. oktoobril ajakirjanike ees silmi pühkimas. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2 ja 4: Andrus Veerpalu tänavu septembri lõpus Tartus Tähtvere spordipargis jooksu- ja rullsuusavõistlusel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Therese Johaug 27. oktoobril ajakirjanike ees koos peigmehe Nils Jakob Hoffiga. Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, oktoober 28, 2016

Pullerits: Mis jäi kahel sportlikul ministril ütlemata?

Sissejuhatuseks lubage endale pakkuda üks rahustav sügissõit kuulsal Tähtvere spordipargi ovaalil ja dendropargis, sest alljärgnevalt läheb asi väga kuumaks.
*
Sügava mure ja ärevusega, nagu on Euroopas kriitilistel aegadel kombeks öelda, kuulsin eile avaldusest, et Türgi tahab ehitada Eestisse mošee, kui eestlased on sellega nõus.

Mina olen eestlane ja mina ei ole sellega nõus. Aga teie?

Juhin tähelepanu, et asi on juba algusest peale segane. ERR vahendab eile vastavateemalise uudise resümeerivas juhtlõigus, et Türgi ootab nõusolekut Eesti võimudelt. Aga uudise teises lõigus on ERR tsiteerinud Türgi välisministri Mevlüt Çavuşoğlu esinemist välisministeeriumis, kus ta ei räägi Eesti võimude, vaid eestlaste nõusolekust.

Siin on suur vahe, kellelt Türgi nõusolekut ootab. Kui eeldada eestlaste nõusolekut – ERRi vahendatud Türgi välisministri tsitaadis on sõna-sõnalt juttu just eestlaste nõusolekust («Kui eestlased on nõus, siis ehitaksime suurima heameelega mošee siia Tallinna või mujale. Toetaksime seda heameelega.») –, tuleb selle teada saamiseks korraldada rahvahääletus. Kuid Eesti võimud on rahvahääletuste sisseviimise vastu kogu aeg sõdinud. Miks? Sellepärast, et võimude ja rahva arvamus on sageli risti vastupidine, näiteks kooseluseaduse küsimuses.

Lootsin, et spordimees Jürgen Ligi (fotol paremal), kelle Moskva olümpia-aastal joostud 1500 meetri rekord 3.50,4 on nii kõva (Eesti kõigi aegade edetablis 67. tulemus), et selleni ei ole küündinud keegi selle blogi arvukatest lugejatest ja kommentaatoritest peale Rein Valdmaa (3.48,6), näitab välisministrina oma sirgeselgsust ning tutvustab Türgi ametivennale, mida Eesti arvab Türgi soovist ehitada siia mošee. Kuid uudistes ei tule välja, et Ligi oleks eile selle teema päevakorda võtnud. Miks ta lasi hea võimaluse käest?

Küll kuulsime me uudistes pikalt-laialt sellest, kuidas Türgi ei olnud tunnustanud Eesti okupeerimist ning kuidas Türgi annab oma panuse NATOsse. Ärge pidage mind lolliks, ma sain suurepäraselt aru, miks selliseid sõnumeid levitati. Need on täpselt sedasorti sõnumid, et näete, Rootsi võttis Teise maailmasõja ajal vastu tuhandeid eestlasi, nii et nüüd peame meie võtma samuti vastu tuhandeid inimesi olgu Iraagist, Afganistanist või Süüriast. Seda nimetatakse tänuvõla tekitamise najal vastutuleku väljapressimiseks.

Aga sõnumivoo tasakaalustamiseks peaks siis ka rääkima genotsiidist armeenia rahva vastu ning praeguse Türgi valitsuse tegevusest, et (nagu kirjutas ERRi Türgi-uudise kommentaariks Tõnis Möldre) «juba mitu kuud kestab iga päev oma rahva töökohtadelt vallandamine ja isegi vangi heitmine, mille koguarv algselt ulatus kümnetesse tuhandetesse ja nüüdseks on teadmatu».

Türgi võib ju rääkida mošee kaudu mõõduka islami levitamisest, nagu rääkis riigi välisminister, aga rohkem kui Türgi välisministrit usun ma Eesti presidendikandidaatide debatil Paides esitatud väidet, millega nõustus ka Siim Kallas, et mošeed tikuvad Euroopas saama radikaalide värbamise ja koondumise kohaks.

Üks mošee, ka üksainus, on eelpost. Oluline eelpost. Vaadake, mis on Euroopas juhtunud. Seal ehitati ka kunagi igas riigis esimene mošee. Aga nimetage mulle riik, kus esimene mošee on jäänud ka ainsaks mošeeks! Norras on viis mošeed, Rootsis on 17 mošeed, Prantsusmaal ja Saksamaal on nii palju mošeesid, et ma loobusin nende kokku lugemisest. Šveitsis jõudis asi nii kaugele, et rahvaküsitluse (!) tagajärjel keelustati seal 2009. aastal mošeedele minarettide ehitamine.

Ootan pikisilmi mošee ehitamise küsimuses Eestis rahvahääletuse korraldamist. Sest nagu ka Türgi välisminister viitas – kui uskuda, et ERR on teda tsiteerinud õigesti -, siis ootab ta ennekõike rahva nõusolekut. Minult kindel vastuhääl. Kellelt veel?
***
Homses, laupäevases Arteris ilmub mult kaks suurt lugu. Üks on pesueht adrenaliinireportaaž sellest, kuidas neli Eesti meest ronisid Californias Yosemite rahvuspargis viis päeva 900 meetri kõrguse El Capitani püstloodis kalju otsa ning oleksid seinal peaaegu laastava tormi kätte jäänud. (Leia fotol paremal neli Eesti meest kaljuseinal!) Teine lugu vaeb Taavi Rõivase peatse naisevõtu võimalikke poliitilisi tagamaid ja mõjusid. Loomulikult usutlesin loo tarvis ka peaministrit ennast. Ta oleks minuga veelgi pikemalt rääkinud, kui saanuks. Ta oli valmis kutsuma mind täna, reedel kaasa ühele väljasõidule ning sealt pealinna tagasisõidule, mille jooksul oleksin saanud temaga autos rahulikult kokku kaks tundi vestelda. Kuna pidin eile, neljapäeva õhtul loo trükki saatma, siis kahjuks jäi mul neljasilma vestlus peaministriga auto tagaistmel sedapuhku ära – aeg pressis liiga vara peale.
***
Närvide rahustamiseks teeme veel ühe rahustava sõidu Tartu roheluses. Ja kui see ei rahusta, siis tehke üks ring kuulsal Amasa Backil - aga vaadake, et te ei kuku.

Foto 1: Välisminister Jürgen Ligi (paremal) kohtumas Türgi välisministri Mevlüt Çavuşoğluga. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mošee Stockholmis. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 3: Jürgen Ligi 2001. aasta juunis Tallinnas vanalinna päevade triatlonil. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Politseiauto Rootsis Uppsala mošee ees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Leia pildil neli Eesti mehed El Capitani kaljul Boot Flake'i otsas ja lähedal! Foto autor: Tom Evans

Kolmapäev, oktoober 26, 2016

Pullerits: Kuidas Vahur Teppan mind mugavustsoonist välja kiskus?

Tol päeval kaheksa päeva tagasi, kui kohtusin SuusaAkadeemia juhi Vahur Teppaniga, kes seletas, kuidas suusahooajaks ettevalmistusi teha, mainis ta, et käib Tartu kesklinnas endise kaubahalli hoones nüüdses MyFitnessi klubis trenne juhendamas. Viisaka inimesena, nagu Teppan on, kutsus ta mind ka kampa, et tulgu ja proovigu. Aga ühe klausliga: hommikul kell kaheksa pean platsis ja löögivalmis olema.

Ei tea, kas see on hea mõte, kahtlesin algul endamisi ja siis valjemini. Mitte et kella kaheksaks kuskile jõudmine mulle üle jõu käiks. Olen suve lõpust saadik pidanud korduvalt minema selleks ajaks Tartu Ülikooli kliinikumi sporditraumatoloogia keskusse füsioterapeudi Mihkel Luige vastuvõtule. Tal on minuga eriprogramm. Programmi eesmärk on mu vasak õlg, kus murdus juuli lõpus rattasõidul rangluu, taas liikuma saada. See ei ole olnud kerge ülesanne.

Olen teid siin säästnud elu argimuredest ega ole teid tüüdanud, kui palju on mul tulnud kodus harjutusi teha. Algul ei suutnud ega saanud sirget vasakut kätt ette kergitades maapinnaga isegi paralleelasendisse viia. Külje pealt ei suutnud sirget kätt peaaegu üldse omal jõul ülespoole sikutada. Nii kõva paugu oli õlaliigesele pannud rangluumurd. Kuid tasapisi on olukord paranenud. Mihkel Luigel on üks protseduur, mille abil mu progressi mõõdame. Ta käsib mul heita selili massaažilauale ning viia siis sirget vasakut kätt üle pea nii kaugele taha, kui vähegi suudan. Kui mõõtmist alustasime, sain rindkere ja õlavarre vaheliseks nurgaks 105 kraadi. Iga nädalaga on tulnud pärast kõva harjutamist umbes viis kraadi juurde, nii et viimati sain kätte juba peaaegu 150 kraadi. Olukord on seega parem kui varem, aga kaugel ideaalsest. Niisugusele raskele rajale, nagu see siin, ma oma seisundis küll ei saaks minna - ei mingil juhul.

Aga sellises seisus kutsus Vahur Teppan mind MyFitnessi trenni. Ütles, et näe, siin on pääse, kui saad, ole kohal.

Mul ei olnud eesmärki sel talvel suusarajal paugutama ega panema hakata. Ei ole ka praegu. Ent sellegipoolest otsustasin, et lähen kohale. Mind huvitas saada teada, millises seisus mu keha pärast pikka vegetatiivperioodi tegelikult on.

Teppan koostas kümnest harjutusest koosneva ringi, näitas harjutused ette ning pani siis kella käima. Esimesel ringil tuli mul kõiki harjutusi teha 40 sekundit, teisel ringil 30 ja kolmandal 50 sekundit, paus oli harjutuste vahel pool minutit. Tunnistan, et ega ma traumeeritud õla tõttu kõiki harjutusi päris hästi teha saanud. Tegin siis nii, nagu sain ja suutsin.

Võttis üksjagu võhmale. Seis on kesine, nentisin endamisi tagasihoidlikku hinnangut andes. Aga vähemasti ei lasknud topispallil varba peale kukkuda – hea seegi. Pärast läksin tööle.

Järgmisel päeval jäid reied kangeks ja valusaks. Reied?! Kui ma midagi üldse teinud olen, siis rattasõiduga reisi koormanud. Nüüd aga lõid hüpetega vahelduvasted kõrgele platvormile reied lühikese ajaga tuimaks...

Ülejärgmisel päeval, kui Teppan oli lahkunud juba Soome, suusatunnelisse treenima, saatsin talle teate: «Mul reied ikka su trennist kanged. Mis tegid minuga, mees?»

«Viisin su mugavustsoonist välja,» vastas Teppan; näis, et vastas südamerahuga. «Nüüd põhjust su lihastel end tugevamaks ehitada!»

Alles kolme päeva järel muutusid lihased taas enam-vähem normaalseks. Neljandal päeval käisin isepäi MyFitnessis toimetamas (paar pääset oli veel taskus varuks): veidi sõude- ja suusaergomeetrit, mõned harjutused õla- ja ülakehalihastele.

Igaks juhuks teavitasin Teppani tehtust ja isetegevusest ka füsioterapeut Luike: «Olen jõusaalis ka juba pisut käinud, kas võib ikka?»

Luik vastas: «Võib küll jõusaalis toimetada. Peaasi, et ei tee harjutusi, mis õla piirkonnas tugevat valu tekitaks.»

Lühidalt: panna ei ole vaja!

Foto 1: Vahur Teppan andmas Tartus Tähtvere spordipargis rullsuusatamise tundi. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tallinnas spordiklubi MyFitness treener Raul Köster. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: MyFitnessi spordiklubi Tartu kesklinnas valmistub 2013. aasta mais avamiseks. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Harjutus topispalliga Mustamäe MyFitnessi spordiklubis. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mailiis Stolts Pärnu MyFitnessi spordiklubis. Foto autor: Tanel Pihelgas, Scanpix

Esmaspäev, oktoober 24, 2016

Pullerits: Kuidas elada üle uudised Šmigun-Vähi kohta?

Teate ju seda ütlemist: tahad rahu, valmistu sõjaks, ning tahad sõda, valmistu rahuks. Meie – ja ma räägin siin mitte ainult spordimeestest, vaid nüüd räägin kogu Eesti rahvast – peame valmistuma selleks, et peagi tuleb ilmselt uudiseid Kristina Šmigun-Vähi halbade analüütiliste leidude kohta.

Siin on kaks võimalust. Meeldivam on see, kui rahvusvaheline spordiarbitraaž mõistab Šmigun-Vähi õigeks. Siis jäävad talle ja ka Eestile Torino olümpial võidetud kaks kuldmedalit alles.

Aga nagu ütlesin: tahad rahu – et kõik jääks nii, nagu seni protokollides kirjas –, valmistu sõjaks. Teisisõnu, tasub mõelda ka sellele, mis siis saab, kui CAS ei mõista Šmigun-Vähi õigeks ning medalid tuleb tagasi anda. See stsenaarium on kahjuks praeguse teadmise järgi sama tõenäoline kui too teine. Ja see, kumma poolt olete teie või oleme me kõik, ei muuda siin absoluutselt mitte midagi. CAS otsustab ikka nii, nagu otsustab.

Seetõttu, kuigi see kõlab karmilt, tuleb valmis olla ka selleks, kui otsus tuleb selline, mis meile ei meeldi. Lühidalt: mis siis saab? Parem mõelda sellele aegsasti praegu, külma peaga, mitte siis, kui otsus käes, hing kinni ja silme ees must – taoline paanikaolukord ei ole hea asjade edasise käigu planeerimiseks.

Teid see võib-olla jahmatab, aga väidan, et Eesti üldsus seedib võimaliku süüdimõistva otsuse palju paremini ja rahulikumalt ära, kui seedis Andrus Veerpalu positiivse dopinguproovi uudise. Siin on kaks lihtsat põhjust: esiteks, Šmigun-Vähi kahe kuldmedali võidust on möödas juba rohkem kui kümme aastat; ja teiseks, Šmigun-Vähi, EOK endine asepresident, on avalikult areenilt juba mitu aastat tagasi taandunud. Sedasi on Eesti rahval tekkinud võidetud medalitega ajaline distants ning Šmigun-Vähiga isiklik distants. Sedasi ei lööks süüdimõistev otsus rahvale niimoodi südamesse, nagu lõi Veerpalu kaasuses. Ja veel üks asi: Šmigun-Vähi dopinguproovi saaga on pinna all podisenud juba nii pikka aega, et rahvas on jõudnud sellega ära harjuda või osa rahvast on selle sootuks unustanudki. Seetõttu maanduks uudis süüdimõistvast otsusest üheks, kuigi suureks uudiseks teiste sekka.

Edasi oleneb ajakirjandusest, kui kõvasti see Šmigun-Vähi loo üle lokku lööb. Millega ei taha öelda muud kui seda, et see, kui suureks paisub rahvuslik jahmatus, ei sõltu CASist, ammugi mitte Šmigun-Vähist, vaid sõltub Eesti ajakirjandusest.

Järeldus: ärge eales alahinnake ajakirjanduse mõjuvõimu.

Aga ärge unustage peamist: kui tahame rahu ehk et Šmigun-Vähi kuldmedalid jääks talle ja meile alles, on tark valmistuda võimaluseks, et nii ei pruugi minna. Ent see, olgu vääriti mõistmise vältimiseks öeldud, ei tähenda, et ma antud küsimuses eelistaks sõda. Igal juhul vastupidi.

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi tänavu aprillis EOK presidendi valimistel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi, EOK asepresident, ja äsja EOK presidendiks valitud Urmas Sõõrumaa. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Reede, oktoober 21, 2016

Pullerits: Kuidas nädalavahetuseks spordiintriigid lõkkele puhuda?

Me peame jälle rääkima Marko Albertist. Sellepärast, et ta on tõesti väga hea mees, ja sellepärast, et teil on temalt nii palju õppida. Alustame sellistega teie seast, kes jätkuvalt arvavad, et ma peaks mingeid ülitulemusi tegema. Albert, kes on 37 ehk minust tervelt 14 aastat noorem, ütles mulle sel nädalal enda sportliku arengu kohta nii: «Me opereerime siiski vananeva kehaga. Ma küll hinges tahaksin teha sama palju trenni, nagu Kirill [Kotšegarov], aga ei saa seda enam endale lubada – ma läheks katki või ei suudaks võistluspäeval enam midagi anda, kõik on trennis ära kulutatud.»

Mõni aeg hiljem lisas: «Füüsiliselt mul põhimõtteliselt paremaks saada ei ole võimalik.»

Aga kõige suurem praktiline kasu teile on hoiatusest, kuidas pikaajaline suurte koormustega sportimine hakkab paratamatult n-ö mootorit kõrvetama. «Ma ei hellita illusiooni, et ma tegelen tervist tugevdava asjaga,» konstateeris Albert.

Me hariv-õpetlik vestlus karmi hoiatusega, mis ilmub homse, laupäevase Postimehe vahel Arteris, peaks panema teid mõtlema, kas teil on ikka mõtet võtta suuri ambitsioone, nagu maratoniks treenimine, triatlonist rääkimata. Seda enam, ja ennekõike seepärast, et te ei saavuta nagunii sellist taset, nagu Albert. Milleks siis oma tervist tappa? Maratoniks vajalikud treeningud on lõpuks palju laastavamad, kui sõita rattaga kas või iga nädal keerulist, kuulsat ja kurnavat Amasa Backi.

Ma ei armasta varjatud reklaami, aga homses Arteris ilmub mult veel kaks spordilugu. Üks kasulik, teine intrigeeriv. Kasulikud on need nõuanded, mida annab rullsuusatamiseks Jaak Mae näite varal SuusaAkadeemia eestvedaja Vahur Teppan (kes selle nädala lõpus, pärast seda, kui oli neljapäeva varahommikul kella kaheksa ajal viinud minuga läbi üldfüüsilise ringtreeningu, sõitis Soome suusatunnelisse harjutama). Lugu sai sellise pealkirja: «Õppige olümpiamedalimehe ebakindlusest!»

Intriigi aga tõmbab üles lugu Therese Johaugist ja teistest sportlastest, kes on pärast seda, kui dopinguga vahele jäid, hakanud avalikkuse ees pisaraid valama. Selle loo jaoks oli huvitav reporteritööd teha, rääkisin isegi lavastajatega, kui kerge või lihtne on inimesi nuttu näitlema õpetada, rääkimata spordipsühholoogidest, kelle esindaja ütles, et sportlased tõenäoliselt ei oska oma emotsioone juhtida. See seletabki, vähemalt osalt, miks sportlased, kes on ju karastunud ja treenitud, vaprad ja kartmatud, murdumatud ja tugevad, lahistavad mõnikord lohutamatult nutta. Ja et pealkiri saaks kutsuv, mis ka vasakpoolsed ja naisõiguslased marru ajaks, panin selle säärase: «Miks üliinimesed pillivad nagu plikad?»

Kuid ühest intriigist jääb ju väheks. Nagu ehk olete märganud, olen viimasel pooleteisel aastal kirjutanud kolumne ajakirjale Jooksja. Need said alguse sellest, kui alustasin seal rünnakut maratonijooksu arulageda jumaldamise vastu. Jooksja värskes numbris lahkan viimastel aastatel massispordiüritustel vähenenud osalejate arvu võimalikke põhjusi (pealkiri: «Kuhu kadusid sajad harrastajad?»). Mäletatavasti puhusin sellele teemale tuule tiibadesse siin blogis eelmisel kuul. Jooksja on oma kaante vahel minu loost tõukudes küsimuse laialt ette võtnud, minu tähelepanekust lähtuvalt ütlevad sõna sekka Spordiürituste Korraldamise Klubi juhataja Mati Lilliallik ja spordiklubi Stamina juht Urmo Raiend, Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk saab oma nägemuse esitada koguni sama suurel pinnal, nagu ilmus minu kriitiline kolumn.

Ühe nädalavahetuse kohta olen vist andnud Eesti vastupidavus-, harrastus- ja huvisportlastele rohkem mõtteainet, kui terve elukutseliste spordiajakirjanike Eesti divisjon kogu kuu või lausa sügise jooksul, kas pole nii?

Fotod 1 ja 2: Triatleet Marko Albert. Fotode autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 5: Suusataja Jaak Mae rullsuusatamas septembri lõpus Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Norra suusataja Therese Johaug pressikonverentsil, kus kinnitas oma positiivset dopinguproovi. Foto autor: NTB Scanpix / Scanpix

Kolmapäev, oktoober 19, 2016

Pullerits: Kuidas pulsikella jumaldajad said järjekordse paugu?

Ma olen siin lausa nõrkemiseni rääkinud: mehed, ei ole vaja kogu aeg pulsikella vahtida, usaldage rohkem oma sisetunnet. Aga kus sa sellega – kes mind kuulab! Kui oled ikka 200, 300 või lausa 400 eurot mingi randmevidina peale huugama pannud, mis moodi sa saadki tunnistada, et jah, see rahapaigutus läks nüüd veidi valesse kohta. Ja siis, et seda rumalat investeeringut justkui tagasi teenida ehk õigustada, saadakse veel suuremaks pulsikella orjaks, sest kui 200, 300 või koguni 400 eurot on suhtelise mõttetuse peale magama pandud, tuleb ju end seda vidinat maksimaalselt kasutades – ja avalikult kõvahäälselt õigustades! – end veenda, et asi läheb ikka täiega asja ette. (Kui ma oleks rattaga kuulsal Amasa Backil sõites ka pulsikella kasutanud, ei oleks ma sinna eales kohale jõudnud - kell oleks selle kõvahäälselt ära keelanud.)

Eile rääkisin Marko Albertiga, kelle parimad tulemused tõelistele võhmameestele tutvustamist ei vaja. Ma ei saa siin väga pikalt ja kõigest rääkida, mis ta mulle rääkis, sest tolle teabe esmaavaldamise õigus kuulub minu tööandjale, Postimehele, kuid mõned kõnekad tõsiasjad, mis jääks tavalisele lehelugejale liiga spetsiifiliseks ning Postimehe kirjutisse ei läinud, saan siiski teile siin esitada.

Mis te arvate, kui palju kasutab Albert pulsimõõtjat? «Pulsivööga olen teinud ainult ühe Ironmani,» ütles ta mulle. Aga kuulake edasi: «Parimad võistlused olen teinud niimoodi, et lähen lihtsalt jooksma ja jooksen, mind ei huvita tempo ega pulss, vaid jooksen nii, nagu tunnen, et õige on, ja valesti ei ole end hinnanud.»

Kas panite tähele? Albert hindab ise oma enesetunnet.

Ta rääkis ka sellest, kuidas äsjasel Hawaii Ironmanil, kus ta sai 14. koha, läks rattal üks oluline mõõdik untsu. (Sellest täpsemalt leheloos.) Ja mis siis sai? «Sõitsin puhtalt enesetunde pealt ja kokkuvõttes sõitsin õigesti – enesetunne oli õige,» rääkis mulle Albert.

Lühidalt: kas suudate märgata, millest ta räägib? Räägib enesetunde jälgimisest ja kuulamisest. Kui pärisin, kas enda piiride tunnetamisel lähtub ta pigem kogutud andmetest või enesetundest, vastas ta: pigem enesetunnetusest. «Ma olen igasuguse vereproovi pealt suutnud tulemust teha, ka teised mehed on suutnud,» lisas ta. Vereproov võib olla tulemusega korrelatsioonis, aga ei pea olema, nentis ta. Vaat nii palju siis andmetele tuginemisest.

Arvestades seda, et Albert on professionaalne sportlane, kes harjutab ligi 1100 tundi aastas ning konkureerib maailma absoluutse paremikuga, on loomulik, et ta mõõdab treeningul pulssi. Jah, seda ta teeb. «Aga ma vaatan ka enesetunnet,» kinnitas ta mulle. Ja seda ei vaata ainult tema, nagu me vestlusest selgus, vaid vaatab ka tema treener Jüri Käen, kes lähtub treeninguplaanide kohendamisel väga palju just sellest, milline on hoolealuselt tulev n-ö tundeline tagasiside. «Treeneril selline omadus kas on või ei ole – kas ta tunnetab oma sportlast või ei tunneta,» lausus Albert. «Mulle on see palju olulisem, kui ajada näpuga Exceli tabelis järge, et vereproov oli selline, täna tuleb selline koormus.» Tema usaldab enda sõnul palju rohkem, kui «treener vaatab otsa ja ütleb, et selge: selle mehega teeme täna seda».

Kas ma pean selle loo moraali teile jälle must valgel kirja panema või saate järelduse tegemisega seekord siiski ise hakkama?

Foto 1: Pulsikellad. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpi
Foto 2: Marko Albert mullu Ülemiste järve jooksul. Foto autor: Jarek Jõepera, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Marko Alberti ratas aastal 2013. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Marko Alberti varustus võistluseks aastal 2013. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, oktoober 17, 2016

Pullerits: Kuidas ma ühe käega olümpiaraamatu kirjutasin?

Ah et kuidas või? Ega see kerge olnud. Kujutage ise ette, kui üks käsi on rangluu murru tõttu liikumatuna kaelas ning sellest pole abi, aga Eesti traditsiooniline olümpiaraamat ootab sellegipoolest kirjutamist. See, nagu ilmselt mõistate, on sel juhul aeglane ja vaevaline töö. (See ei ole nagu Tartu kesklinnast mööda Roosi tänava promenaadi Eesti rahva muuseumi ette liikumine.) Kuid ma ei saanud toimetaja Gunnar Pressi, kolleege Peep Pahvist Jaan Martinsonini, Eesti olümpialasi Rasmus Mägist Mart Seimini ega kogu Eesti rahvast alt vedada. Ühe käe kahe sõrme ja pöidla abil tuli see asi ära teha. Ja tegingi. Vähe sellest. Olümpiaraamatu (fotol ülal vasakul) suuremahulistest kirjutajatest olin Pressi kinnitusel esimene, kes oma tööga valmis sai.

Tulemust võite nüüd näha raamatupoodides (fotol paremal; aga kes on pildil?).

Minu alad olid maahoki, kujundujumine, iluvõimlemine, batuudihüpped ja taekwondo. Lisaks kirjutasin raamatu ainsa portreeloo, Ameerika imeujujast Michael Phelpsist, pealkirjaks «Kas Phelps on tõesti alkohoolik?», ning Venemaa-kriitilise visiooni, pealkirjaks «Paras palk süsteemi orjadele».

Miks andis toimetaja Press (vasakpoolsel fotol vasakul) mulle kajastada alad, kus eestlased ei võistle ning mille vastu eestlaste huvi on marginaalne, küsite ilmselt, tundes hingepõhjas salvavat meelehead, et pidin leppima teise- ja kolmandajärguliste aladega.

Ärge rõõmustage enneaegu. Ise valisin need alad. Miks, imestate nüüd uuesti.

Aga sellepärast, et kirjutada sellest, mida kõik on nagunii telerist näinud ja millest olümpia jooksul kuulnud-lugenud, ei ole põrmugi huvitav. Rasmus Mägi (parempoolsel fotol vasakult teine) tegi Rios kõva jooksu, aga mida on olümpiaraamatusse lisada sellist, mida me juba ei tea ja mida ta pole rääkinud? Sellest kirjutamine, uskuge, ei ole sugugi põnev.

Palju põnevam on süüvida aladesse, millest keegi peaaegu midagi ei tea ja mida Eesti ajakirjandus ka suurt ei kajastanud.

Näiteks kas te teate, kuidas maahokis penaltisid lüüakse?

Kas te teate, kuidas ja miks iluvõimlemises favoriit Jana Kudrjavtseva olümpiakulla Margarita Mamunile kaotas? (Ja ärme unusta, et sel alal sai kolmanda koha siin blogis talvel Tartus käigu ajal meeste meeli erutanud ukrainlanna Anna Rizatdinova [fotol vasakul].)

Kas teate, kuidas batuudihüpete võitja Rosannagh MacLennan Kanadast sai üle nii kõvadest peatraumadest, mis ähvardasid tal olümpiale pääsu lörri ajada?

Kas teate, kuidas taekwondos viimasel sekundil olümpiakullast ilma võib jääda?

Kas teate, miks pikka aega kujundujumist valitsenud ameeriklannad on oma positsioonid viimasel kahel kümnendil Venemaale kaotanud (fotol paremal)? (Kujundujumise peatüki pealkiri: «Ameerika häving ja Venemaa hiilgus».)

Ja lõppude lõpuks, nagu juba mainisin, sai oma võimaluste piires – n-ö sulega ja paberil – ka Venemaale koht kätte näidatud.

Olümpiaraamatuga on üks hea asi: seda veebist ega internetist ei leia. Otsige, kui palju tahate. Kui tahate teada, mida ma kirjutasin, peate raamatu ostma. Ent olge mureta: mina teie ostust rikkamaks ei saa ega ostu tegemata jätmisest vaesemaks jää. Autorina on mul kindlaks määratud honorar.

Kokkuvõttes, mis seal salata, on suur au kuuluda Eesti olümpiaraamatu autorite hulka. Või vaidleb mõni mees sellele vastu?

Foto 1: Rio olümpiaraamat. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kas teate, kes sirvivad Rio olümpiaraamatut? Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Kipsis käega spordiajakirjanik Gunnar Press ning sõudjad Tõnu Endrekson ja Allar Raja möödunud neljapäeval Rio olümpiaraamatu esitlusel Tallinnas Apollo raamatupoes Solarise keskuses. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Allar Raja, Rasmus Mägi ning vehklejad Kristina Kuusk ja Erika Kirpu olümpialaste vastuvõtul Tallinnas Raekoja platsil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix 
Foto 5: Rio olümpial iluvõimlemises pronksmedali võitnud ukrainlanna Anna Rizatdinova aasta alguses Tartus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Venemaa president Vladimir Putin Rios kujundujumises kaks olümpiakulda võitnud Svetlana Romašina (vasakul) ja Natalja Ištšenkoga Kremlis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Kujundujumise viiekordne olümpiavõitja venelanna Natalja Ištšenko. Foto autor: TASS/Scanpix

Reede, oktoober 14, 2016

Pullerits: Kuidas kaitseväe esindaja üritas mind spordirajalt nurka suruda?

Nagu Eesti vastupidavusalade harrastajad ja eriti suusatajad teavad, avaldasin tänavu 4. märtsil Postimehes loo «Kaitseväelased lõhkusid autoga suusarajad». Sellele järgnes loo peategelase, kaitseväelase nooremseersant Edgar Voiti kaebus minu peale Pressinõukogule, milles kaebaja heitis mulle ette ajakirjanduseetika koodeksi mitme punkti rikkumist. (Siin fotodel nähtavad kaitseväe masinad pole käsitletava juhtumiga üldse seotud. Fotod on illustratiivsed.)

Nagu te teate, pole see esimene kord, kui minu sporditeemaline kirjutis on sattunud Pressinõukogusse. Äsjamöödunud suvel sattus sinna mu Arteris ilmunud reportaaž «Alfaisaste verepulm» Tartu rattarallist, mille peale kaebas Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk. Ja nagu te teate - sest siin sai seda juhtumist pikalt ja põhjalikult lahatud -, ei saavutanud ta Pressinõukogus minu üle võitu.

Kas kaitseväelasel, kelle selja taga seisavad ikkagi relvastatud üksused, läheb paremini sulega varustatud inimese vastu?

Kui rünnatakse, tuleb end kaitsta. Siin punktide kaupa mu kaitsetöö Voiti tehtud etteheidete vastu.  

Voit väitis, et olen rikkunud ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.4, kuna avaldatud on ebatäpne, moonutatud ja eksitav informatsioon. Ta kaebas: «Sõjalise väljaõppe käigus mööda liikluseks avatud teed sõitva kaitseväelase kujutamine hoolimatult spordirajatisi lõhkuva vandaalina on otseselt vale ja avalikkust eksitav ning loob reaalsusest sügavalt moonutatud pildi, olles halvustav ning põhjendamatult solvav nii nimeliselt nimetatud kaitseväelasele kui tema väeosale pioneeripataljonile ja kaitseväele tervikuna.»

Minu vastus: «Etteheide on alusetu. Tõendiks on suusataja tehtud fotod, mis on loo juures, samuti on Postimehe käsutuses suusataja tehtud lühikevideosalvestis. Kuulasin üle nii suusataja kui ka kaitseväe. Kuna kaitseväes on selge ja range subordinatsioon, siis küsisin kommentaari kaitseväe pressiosakonnast ning sain selle kaitseväe teabeohvitseri ülesannetes ajateenijalt Sander Mändojalt. Tema vastus on lisatud siin [allpool]. Mul ei ole põhjust kahelda, et kaitsevägi edastas mulle ekslikku informatsiooni. Kasutasin seda oma loos, sh suusataja tehtud etteheidete kontrollimiseks.

Tere!
Edastan 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni ülema nimel teile ülevaate 1. märtsi õhupoolikul juhtunud sündmusest Valgehobusemäe terviserajal:
Valgehobusemäe terviserajal sõitnud autos olid kaks 1. jalaväebrigaadi ajateenijat, üks neist nooremseersant Voit, kes viisid kursuseülema käsul piirkonnas läbi maastikuluuret. Mõlemad intsidendis osalenud ajateenijad ja nende kursuseülem on kirjutanud juhtunu kohta seletuskirja.
Matkarajale sattusid ajateenijad eksikombel, eelnevalt liikusid nad mööda metsasihte ja väiksemaid kõrvalteid. Kummagi kaitseväelase sõnul ei märganud nad ühtegi viita ega silti, mis oleks rajal mootorsõidukitega liiklemise keelanud või tähistanud, et tegemist on matka- või terviserajaga. Kui ajateenijad märkasid rajal kulgevaid suusajälgi, said nad aru, et tegemist võib olla terviserajaga ning nad hakkasid kohe otsima sobivat võimalust sõiduki ümberpööramiseks või rajalt mõnele metsasihile lahkumiseks. Paraku oli rada kitsas ja auto ümber pööramine keeruline. Koht, kus oli esimene võimalus manööverdamiseks, avanes alles 1,5 kilomeetri kaugusel nende rajale keeramise kohast. Nooremseersant Voit peatas auto ning samal hetkel pöördus tema poole ka raja lõhkumise üle pahane suusataja. Nooremseersant Voidi seletuskirjas seisab, et ta nõustus kriitikaga ning pakkus suusatajale oma isikuandmeid, kuid viimane neid ei soovinud.
Terviserajal sõitmine ei olnud tahtlik ning kaitsevägi vabandab terviseraja kasutaja ja rajameistri ees selle kahjustamise pärast. Sarnaste juhtumite vältimiseks analüüsime tulevikus valitavaid marsruute ja nende lähiümbrust põhjalikumalt. Kaitseväelased on valmis tehtud kahjustused parandama ning on otsinud selleks kontakti raja omanikuga.
Lugupidamisega
Sander Mändoja
Reamees
1. jalaväebrigaadi teabeohvitseri ülesannetes


*
Palusin täpsustust ja esitasin kaitseväele veel lisaküsimusi:

Tere!
Suur tänu põhjaliku vastuse eest.
Ühe asja kohta pean täpsustust küsima - see mu töökohus. Kirjutate: nooremseersant Voidi seletuskirjas seisab, et ta nõustus kriitikaga ning pakkus suusatajale oma isikuandmeid, kuid viimane neid ei soovinud.
Suusataja ütles, et see, millest siin juttu on, on see, kui Voit oli tal keelanud auto pildistamise ning oli öelnud, et ainus, mida teha võib, on tema nimi (mis on vormiriietusel) ja autonumber pastapliiatsiga oma käe peale kirjutada.
Kas see oli nii või on kaitseväelasel teistsugune versioon?
Ja kas vastab tõele, et metsa vahele eksinud kaitseväe autot ei tohi tõepoolest pildistada?
Lugupidamisega,
Priit Pullerits
Postimees


*
Sain vastuse:

Tõepoolest, nooremseersant Voit pakkus suusatajale võimalust enda nime ja sõiduki number üles kirjutada ning tegi paremate alternatiivide puudumisel ettepaneku, et suusataja kirjutaks andmed enda käele.
Kaitseväe sõidukite pildistamine ei ole, vähemalt selles olukorras, seaduse järgi keelatud. Ajateenija palus tõepoolest autot mitte pildistada, hinnates antud olukorras üle vajadust järgida alati oma tegevuses ka julgeolekuaspekte.
Lugupidamisega
Sander Mändoja


Lisasin oma seletuskirjas Pressinõukogule: «Rõhutan esitatud kaebuse peale, et tegin kõik, mis võimalik, kaitseväelaste pihta esitatud süüdistuste kontrollimiseks ning hankisin kaitseväelt ametliku vastuse. Samuti juhin tähelepanu, et uudises on mu sõnakasutus igati neutraalne, mistõttu kaebuses esitatud väited kaitseväelase hoolimatu vandaalina kujutamisest, halvustamisest ja solvamisest ei ole mitte millegagi põhjendatud.»

Voit: «P.4.2. Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Antud juhul ei ole Pullerits pidanud vajalikuks võtta kontakti ega kuulanud ära ei suusaradade haldajat, Albu Vallavalitsuse Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskust ega tee haldajat RMK-d, lugedes «osapooleks» juhuslikku suusatajat.»

Minu vastus: «Kõik sündmusega seotud osalised on üle kuulatud ning nende seisukohad proportsionaalselt kajastatud. Kaitsevägi tunnistab oma vastuses kaitseväelase eksimust. Suusataja ei olnud loos juhuslik, vaid oli sündmuse vahetu tunnistaja ja osaline.»

Voit: «P.4.11 kinnitatud põhimõtet, mille kohaselt artiklite pealkirjad ei tohi auditooriumi eksitada.»

Minu vastus: «Pealkiri on neutraalne ja fakti konstateeriv, ei ole eksitav. Seda, et kaitseväelased (neid oli masinas kaks) rikkusid autoga suusarajad, möönis oma vastuses mulle ka kaitsevägi, samuti kinnitasid rikkumist pildid.»

Voit: «P.5.3. Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.»

Minu vastus: «Kogu informatsioon on kontrollitud. Tegemist oli suusaradadega, neid radu lõhkusid kaitseväelased ja seda tunnistas ka kaistevägi oma vastuses.»

Nüüd, kui olete etteheidete ja vastuväidetega tutvunud, on teil võimalus otsustada, kummal poolal on õigus.

Pressinõukogu tegi oma otsuse ja see kõlas nii:

«Pressinõukogu arutas Edgar Voiti kaebust Postimehes 4. märtsil ilmunud artikli «Kaitseväelased lõhkusid autoga suusaraja» peale ja otsustas, et leht ei rikkunud head ajakirjandustava.

Artikkel räägib vahejuhtumist Järvamaal Valgehobusemäe terviserajal, kuhu kaitseväelased olid eksikombel autoga sattunud ja kus neid peatas suusataja.

Edgar Voit kaebas Pressinõukogule, et artikli mõte oli kaitseväelasi halvustada ja hukka mõista. Kaebaja ei ole rahul, et ajakirjaniku tõttu määrati talle kui eeskujulikule kaitseväelasele alusetult distsiplinaarkaristus. Kaebaja märgib, et vaidlusalune metsatee ei olnud liikluseks suletud. Kaebaja hinnangul on artikkel faktiliselt väär, laimav ja avalikkust eksitav.

Postimees selgitas, et ajakirjanik kuulas üle nii suusataja kui ka kaitseväe esindaja. Leht märkis, et artiklis on kaitseväe teabeohvitseri kommentaar ja toimetusel ei olnud põhjust kahelda, et kaitsevägi edastab ekslikku infot. Postimees lisas, et artiklis on sõnakasutus igati neutraalne, mistõttu kaebaja väited halvustamisest või solvamisest ei ole põhjendatud.

Pressinõukogu otsustas, et Postimees ei ole rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit. Pressinõukogu hinnangul said mõlemad osapooled - suusataja ja kaitsevägi – sõna. Pressinõukogu leiab, et kuna juhtunut kinnitas kaitsevägi, ei ole selles põhjust kahelda.»

Juhtum lõpetatud ja suletud. Taas võidukalt. Selle tähistamiseks tehkem üks ilus värvikas rahulik sõit.

Fotod 1, 2 ja 3: Eesti jalaväe lahingumasinad CV90 Tapal. Fotode autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix. Tähelepanu: neil fotodel nähtavad kaitseväe masinad pole sissekandes käsitletava juhtumiga üldse seotud. Fotod on pelgalt illustratiivsed.

Teisipäev, oktoober 11, 2016

Pullerits: Kuidas ma viisin Tartu rattaralli probleemi Euroopa Komisjoni?

Mul on hulgaliselt turvalisemaid võimalusi adrenaliini saada, kui rattarallil stardist finišini oodata, et kust see pauk jälle tuleb. 
Tõnu Hendrikson

Pelgalt siin blogis teema tõstatamisest kahjuks ei piisa. Ja kui ei piisa, tuleb asi viia järgmisele tasandile. Tartu rattaralli ohtlikkus on jõudnud tänu minule Euroopa Komisjoni. Ja mitte kuskile koridoridesse, vaid ikkagi asepresidendi tasemele. (Tehke järele, s*******d!)

Hästi informeeritud isikutele ei ole saladus, et külastasin möödunud laupäeval Andrus Ansipit, kauast endist peaministrit, nüüdset Euroopa Komisjoni digitaalse ühisturu asepresidenti. Tahtsin kokku saada juba üle-eelmisel nädalavahetusel, mil Ansip sai 60, aga ta teadis algul, et ei tule juubelinädalavahetuseks Eestisse, ja kui viimasel minutil selgus, et ikkagi tuleb, siis helistas mulle, ent siis olid selleks nädalalõpuks kummalgi juba omad plaanid tehtud, nii et nii jäigi kokkusaamine äsjasesse nädalavahetusse.

Kõigepealt võrdlesime kilometraaži. Ansip sõitis möödunud aastal rattaga 5190 kilomeetrit, mina 7065. Ansipil on sel aastal sadulas koos 4680 kilomeetrit, mina ei tea, kui palju, aga arvan, et vähem, sest juulis ja augustis tuli sisse neljanädalane luumurdudest tingitud paus.

Jõime Ansipite peres tehtud õunamahla ning sain teada palju huvitavat ja eeskuju väärivat. (Mõistatage ära, mida Ansipile kingituseks viisin! Vihje: see seostub tema eelmise töökohaga.) Näiteks rääkis Ansip, et on elus ainult kahel korral sõitnud pulsivööga. «Minu eas on selge, et igal järgmisel aastal oled sa kehvem kui eelmisel aastal, ja seda füüsilise suutlikkuse kahanemise trendi ülima täpsusega mõõta ei ole väga ahvatlev,» põhjendas ta. «Neist kahest korrast, kui pulsivööga sõitsin, sain teada, mida ma ka varem teadsin: et jalgrattasport on viilimise sport, kus kunagi ei maksa vedama minna, vaid tasub istuda teise tuules, sest kui oled tuules, siis on südamelöökide arv minutis 20 võrra väiksem kui siis, kui oled ees. Eesolemine võib tähendada küllalt kiiret kustumist. 140 ja 160 lööki ei pruugi nii suur vahe olla, aga kui sinna jääb anaeroobse töö piir, siis see võib olla määrav.»

Enamasti üksinda treenijana uurisin Ansipilt, kas tema sõidab ka üksi või kulgeb grupis. Ta vastas: «Üksinda. Olen käinud mõned korrad seltskonnaga ka, aga koordineerimine, kokku leppimine ja samal ajal ka ilmaga arvestamine on kaunis keeruline. Vihmaga ma sõitma ei lähe, aga kui sõites vihma hakkab sadama, siis ega ma tagasi ka pööra. Kuid lihtsalt vihma kätte välja ma ei lähe, nii suur spordifanaatik ma ka ei ole. Kuna koordineerimine on ikkagi nii tülikas, on lihtsam üksi sõitmas käia, ehkki seal sõidavad ka grupid, nagu meiegi teedel.»

Rääkisime sellest, kuidas ta püüab olenemata Brüsseli takistavatest liiklustingimustest saada trennis, mis tavaliselt on pikk 70 kilomeetrit, keskmiseks kiiruseks 30 km/h ning saavutada vähemalt korraks maksimumkiirus 60 km/h. Ta rekord, muide, on 77 km/h – seda muidugi taganttuulega ja laskumisel. (Sellisel teel ta küll mingit rekordkiirust ei saavutaks!) Rääkisime ka tema mullusest käeluumurrust, mille tingis tütarlaps, kes kergliiklusteel talle vastu sõitis, kõrvaklapid peas, ning seetõttu teda ei märganud.

Lühidalt, aeg läks lennates ning ligi kolm tundi kadusid pea märkamatult. Kuid seejuures jõudsime ka kõige põletavama teemani: mida teha Tartu rattaralliga?

Ja nüüd ma olen väga täpne, sest see on väga oluline. Ansip ütles, et see ettepanek, mille ma olen Tartu rattaralli rahustamiseks teinud – alates teisest suurest grupist või teisest sajast saavad kõik antud grupis lõpetajad sama aja ja sama koha -, väärib igal juhul kaalumist, sest selge on see, et lõpus on asjad ohtlikud ning Indrek Kelk peab kindlasti midagi viimaste kilomeetrite osas ette võtma. Ta tuletas meelde, kuidas ta enda väimees Erik Pallase kukkus ühel aastal kilomeeter enne lõpujoont silla all nii, et kiiver purunes tükkideks.

Niisiis, nagu näete, on mul toetus Tartu rattaralli reformimiseks Euroopa kõige kõrgemal tasemel.

Ansip seletas, miks ta ise enam Tartu rattarallist osa pole võtnud. Ta meenutas, et kui viimast korda Tartu rattarallil sõitis, oli ta kahel korral sattunud olukorda, kus mõlemal juhul jäi vaid viis sentimeetrit puudu, et ta oleks samuti kukkumise otsa sattunud. Noid viit sentimeetrit ei maksa pidada sugugi ilukirjanduslikuks liialduseks, sest veendusin meie pika jutuajamise jooksul, et kui Ansip milleski äärmiselt täpne on, siis eeskätt arvude kasutamisega.

Tahaks nüüd näha, kuidas Tartu rattaralli saab jätkuda samasuguse hakklihamasina ja verepulmana, kui isegi Eesti kõige tähtsam mees Euroopas, endine rattur, on avaldanud toetust minu ettepanekule rattaralli ohutumaks muuta. Kas tõesti jätkub kõik ikkagi endistviisi?

Fotod 1-3 ja 5: Andrus Ansip alustab 2013. aasta juulis peaministrina rattasõitu Tallinnast Stenbocki maja eest kodulinna Tartusse. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Belgia kuningas ja kuninganna pühapäeval Brüsselis jalgrattaga sõitmas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Katjuša meeskond mullu 1. märtsil Kuurne-Brüssel-Kuurne ühepäevasõidul tempot tegemas. Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, oktoober 07, 2016

Pullerits: Mehed, juurde on vaja panna! Aga panijaid jääb üha vähemaks...

Eile õhtupoolikul, kui Tähtvere dendropargis rattaga kihutasin, hõikas Ain Kaare, kuulus onkoarst, kellest teretades möödusin, et peaksin korraks hoogu. Ei, mitte et miski valesti olnud. Aga üks asi vajas kiirkorras täpsustamist.

Ja siit tuleb kõigile Eestis uus orientiir.

Nimelt teatas dr Kaare, et jooksuaeg 40 minutiga 10 kilomeetrit kehtib 40-aastastele ja vanematele. Jah, nõus, omal ajal sai see rajajoon murtud rohkem kui kahe minutiga. Näiteks 43-aastasena Tallinna sügisjooks 37.25ga. Aga neile, kes on 30-aastased, on 40 kilomeetri normiks 35 minutit, teatas dr Kaare, öeldes, et Ain Veemees ütles nii.

Head treeninguindu, noored mehed! Omalt poolt lisaksin vaid, et alla 30-aastaste meeste norm võiks olla 800 meetrit vähemalt 1.57ga. Miks 800 meetrit? Sest noored mehed peaks oma energiat ja särtsu ikka lühemail ja rutakamail distantsidel ära kasutama, mitte vanakeste kombel 40 km distantsil tasapaksu panema, maratonist rääkimata.

Mnjah, see uusnormatiivsus, mis on siit blogist harrastusspordis malliks saanud, on Eestis ilmselt paljudele šokiks. Paljud on tardunud. Mäletate, kaks nädalat tagasi esitasin teile arvud, kuidas Tartu rattamaratonil on lõpetajate arv alates 2013. aastast vähenenud, langedes tänavuseks nii põhja nagu 4429? Ja mäletate, kuidas väitsin, et muudel alades on kadu samalaadne? Te ei uskunud? Aga millal ma varem olen valetanud?

Siin on tõendid. Alustame Tartu nn jooksumaratonist (siin ja allpool: aasta, pika ja lühikese distantsi lõpetajate arv, lõpetajaid kokku).

2016: 1499 – 1064 – 2563
2015: 1837 – 1336 – 3173
2014: 1847 – 1223 – 3070
2013: 2012 – 1286 – 3298
2012: 1871 – 1008 – 2879
2011: 1727 – 985 – 2712
2010: 1639 – 943 – 2582
2009: 1348 – 773 – 2121
2008: 1222 – 723 – 1945
2007: 1157 – 650 – 1807

Nn jooksumaratoni kommentaar. Näete, kuidas pika distantsi lõpetajate arv on võrreldes 2013. aastaga vähenenud, ja tänavu võrreldes mullusega eriti jõudsalt. Ei pea paika väide, et pika distantsi lõpetajate vähenemisega on kaasnenud lühema distantsi lõpetajate arvu suurenemine. Ei ole. Sealgi oli tänavu suur kukkumine. Pika distantsi lõpetajate arv on taandunud eelmise kümnendi lõpu tasemele ning lühema distantsi lõpetajate arv selle kümnendi alguse tasemele.

Tartu rattaralli

2016: 1535 – 2030 – 3565
2015: 1696 – 2107 – 3803
2014: 1758 – 1938 – 3696
2013: 1874 – 2072 – 3946
2012: 1894 – 2054 – 3948
2011: 1817 – 1965 – 3782
2010: 1839 – 1859 – 3698
2009: 1642 – 1816 – 3458
2008: 1494 – 1712 – 3206
2007: 1445 – 1607 - 3052

Rattaralli kommentaar. Pika distantsi lõpetajate arv saavutas selle kümnendi algul stabiilse taseme, 1800 ja veidi peale, ning püsis nii neli aastat. Seejärel, viimased kolm aastat, on lõpetajate arv stabiilselt kahanenud, iga aasta laias laastus saja võrra. Siingi, nagu nn jooksumaratoni puhul, ei saa väita, et pika distantsi osalejate arvu kahanemist on kompenseerinud lühema distantsi lõpetajate arvu suurenemine. Ei ole. Võrreldes mullusega jäi lühemal distantsil lõpetajaid vähemaks. Laias laastus sama palju, 2300 ja natuke peale nagu tänavu, oli lühikesel distantsil lõpetajaid ka selle kümnendi algul.

Tartu rulluisumaraton

2016: 507 – 264 – 156* - 927
2015: 570 – 298 – 118* - 986
2014: 592 – 326 – 918
2013: 678 – 341 – 1019
2012: 696 – 379 – 1075
2011: 605 – 436 – 1041
2010: 616 – 388 – 1004
2009: 736 – 518 – 1281
2008: 547 – 393 – 940
2007: 448 – 343 – 791

*tänavu ja mullu lisandus pikale ja lühikesele distantsile 10 km sõit.

Rulluisumaratoni kommentaar.
Rulluisumaratoni tippajastu jääb nii kaugesse aega, nagu 2009. Järgmisel aastal tabas üritust järsk osalejate arvu vähenemine. Edasi kolmeks aastaks rulluisumaratoni lõpetajate arv stabiliseerus, ulatudes veidi üle tuhande. Kuid tunamullu saabus uus languse laine, mida pole suutnud pöörata ka kolmanda, 10 km sõidu lisamine programmi.

Need siin on faktid. Mida ütleb nende põhjal teie kaalutletud analüüs?

Inspiratsiooniks, nagu paljud on palunud, allpool Lindsey Vonn (kuigi aru ma ei saa, mis te temas leiate). Keda Vonn ei inspireeri (nagu mind), leiab äkki innustust siit?


Foto 1: Tänavune Tallinna sügisjooks. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Saledate naiste 800 meetri jooksu poolfinaal Rio olümpial. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Osaleja teeb end tänavusel Tartu nn jooksumaratonil Ketneri TPs märjaks. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Massid liikumas tänavusel Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Rulluisutüdrukud Marina Zujeva (vasakul) ja Saskia Alusalu tänavusel Tartu rulluisumaratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Mäesuuataja Lindsey Vonn Emmy auhindade galal Los Angeleses. Foto autor: Starmax / PA Images / Scanpix

Kolmapäev, oktoober 05, 2016

Pullerits: Kes julgeb tulla mu keppe üle mõõtma?

Nüüd on siis ähmis suusaametnikud läinud keppide kallale, selle asemel et elust ja selle pakutavast mõnu tunda. Teatavad, et klassiketehnikas tohivad need olla 83 protsenti minu pikkusest. Aga kes ütleb neile, kui pikk ma olen? Kui viimati arst mõõtis, olin 186,5 cm. Loogika ütleb, et mida pikem, seda parem, sest siis võivad ka kepid olla pikemad. Usutavasti olen hommikul pikem kui õhtul, loodan, et 187 cm venitab välja küll. (Nojah, aga viis roiet said suvel rattaõnnetuses viga, äkki läks sealt pool sentimeetrit hoopis kaduma?)

Ja kui mõõtmiseks lähen, kas siis võin suusasaapad jalga panna ja hea paindega suuskadele astuda? Ilmselt mitte.

Aga kuidas keppe mõõdetakse? Selle pideme ülemine serv võib ju mitu sentimeetrit kinnituskohast kõrgemale ulatuda. Või mõõdetakse pikkust kinnituskohast? Ei tea. Ei tea...

Niisiis, teeme siiski tehte. Kui mu pikkus on 186,5 cm, siis 83 protsenti sellest on... eee... efektne peastarvutus... 154,795.

Ah sa mait! Nii palju, kui tean, on mu Swixi klassikakepid 155 cm pikad. Kas see tähendab, et nüüd võetakse mind maha või lubatakse siiski esimese täiskohani ümardada?

Mina uusi keppe ostma ei hakka. Ja vanu lühemaks ei lõika. Kui suusavõistluste korraldajad tahavad, et neid ei taba sama saatus, mis jooksuvõistluste korraldajaid, kes on oma üritustega kadunud siin Eesti loetuima, kommenteerituima, tuntuima ja põnevaima spordiblogi radariekraanilt pärast minu taandumist jooksuvõistlustelt, ja kui nad ei soovi, et neid ähvardaks siin sama saatus, mis rattavõistluste korraldajaid, kes ei ole suutnud talitseda järjest suurenevaid ohte tervisele ning on kahandanud soovi noist verepulmadest osa võtta, siis muidugi – andku minna: võtku oma sentimeetrid välja ning tulgu mind ja mu keppe mõõtma.

Aga, olgu korratud, pidagu silmas: sel juhul mõõdan neile mitu korda tagasi, ja väga valusalt.

Rohkem ei suvatse ma sel teemal siin midagi öelda. Olen öelnud kõik, mis öelda on – selgelt ja konkreetselt.
****
Sügismasenduses mehed nõudsid ohootat - sellisest paremat vastu ööd ei leidnud:
Foto 1: Priit Pullerits 2010. aasta Tartu maratoni stardis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits 2007. aasta Tartu maratonil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits 2015. aasta Tartu maratoni stardi eel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Gigi Hadid. Foto: Optimist Public