Neljapäev, märts 29, 2018

Pullerits: Mis valusa õppetunni andis Martti Himma?

Nädala algupoolel, kui päike paistis, temperatuur püsis paari pügalaga miinuses, ent tuul õhtupoolikul tõusis, hoidsin oma vanadel, talve algusest saadik määrimata Atomicel head kiirust, mis küündis Endomondo kinnitusel keskmiselt ligi 19 km/h-ni, puhuti lausa 20 km/h-ni, kui tagant tuli Sparta dressis Martti Himma (fotol vasakul) ja sõitis mööda. Saate aru – lihtsalt sõitis mööda. Ei läinud aeglaselt ja pikkamisi mööda, vaid ikka parajalt konkreetselt. Üks noorem mees hoidis talle veel kannule. Kusjuures, mis eriti jahmatas: minu arvates ei näinud Himma isegi vaeva. Lihtsalt liugles ja libises mööda. Proovisin sappa haakida, aga nad ei pakkunud seda võimalust mulle kauaks – keerasid Tähtvere spordipargis sajakonna meetri järel Lauri ringilt sprindiringile.

Järgmisel päeval läks mul kõne nii Vahur Teppanile kui Margus Aderile. Et seletage, mehed, kuidas on see võimalik, et ma näen üksjagu vaeva, aga siis tuleb tagant Himma, kes, paistab, ei tee mitte midagi, ja lihtsalt läheb lauluga mööda.

«No leidsid ka, kellega end võrrelda,» imestas Ader. Ja pidas pika epistli, et vaatas Teppaniga peetud kaklussuusatamise videoülekannet ning nägi, et mu jalgade töö jätab kõvasti soovida, igasugusest kiirendusvõimest rääkimata. Ader rääkis, et kui ta omal ajal tippsporti tegi, vaatas ta, kuidas sakslased treenisid jalgu tugevaks, ja treenisid ikka nii, et tal olla spordiisu vaat et lausa ära läinud – nii suur oli nondega vahe.

Teppan, kes oli saavutanud talve peaeesmärgi ehk võitnud mind nädalavahetusel tagurpidisuusatamises (vt eelmine sissekanne), lohutas, et ega temal ka tule alati kirjutamine välja, et kui võrdleb mõne teise mehega, siis ta näeb kurja vaeva, aga too teine mees kirjutab nii kergelt ja muretult ning loomulikult, aga tal ikka välja ei tule. Jah, vastasin talle, aga see siin ei aita – praegu räägime ju suusatamisest.

Olin varemgi märganud – kas teie ei ole? –, et mõned minust paremad sõitjad (neid siiski leidub) lähevad mööda nii kergelt ja pingevabalt, et isegi kogu jõudu koondades ei ole lootustki neil kannul püsida. Mäletan aastaid tagasi, kui sõitsime Teppaniga Tähtveres minunimelisel ovaalil ja ajasime juttu ning kuidas Teppan siis ühtäkki ütles, et teeb nüüd pisut trenni ka. Ja teate, mis see tähendas? See tähendas, et ta andis veidi rohkem hoogu (ainult pisut-pisut) – ja läinud ta oligi. See ei saa ju juhtuda üksnes tänu sellele, et ta suusad on paremad, mõtlesin. Tean, et see ei juhtunud sellepärast.

Asi on selles, et kõik, kes me kaotame Himmale ja Teppanile – ja see käib ka kõigi teie kohta, kes te siin loete! –, ei oska õigesti suusatada ja oleme lihtsalt nõrgad. Kui oleks vastupidi, suudaksime Teppanil ja Himmal vähemasti mõõduka tempoga peetavas trennis sabas püsida. Aga ei suuda – ma ju just rääkisin teile sellest. Milles täpsemalt asi?

Esiteks, seletas Teppan, jääb jõust puudu. Nõus, jõutrenni ei ole ma tõesti juba aastaid teinud. Aga teie ju olete? Kuid miks te siis Teppanile ja Himmale alla jääte? Järelikult: tuleb veel rohkem jõudu teha!

Samas on hämmastav, millise kergusega Teppan ja Himma sõidavad. Nad nagu ei pingutakski. See on sellest, seletas Teppan, et neil on nii palju erialast jõudu ja nad oskavad seda rakendada. Ent teiseks ka sellest, et neil on hea tehnika – et kogu energia, mis nad käte ja jalgade töösse panevad, läheb edasi liikumiseks. Mitte tasakaalu hoidmiseks vms-ks, nagu enamikul teistel.

Mida ma siit teile nüüd kasulikku kaasa annan? Kindlasti seda, et minge ja treenige koos kõvade sõitjatega, siis saate aru, kui palju on arenguvaru. Ja kui sellest olete teadlikuks saanud, tehke jõudu, ja kui jõudu piisavalt kogutud, lihvige tehnikat. Muid variante ega otseteid pole.

Aga enne sööge kodus ikka kõht täis. Eile juhtus nii, et läksin õhtupoolikul pooltühja kõhuga sõitma ning 6-7 km järel tundsin, kuidas jaks raugeb. Keskmine kiirus langes nii alla, et ulatus napilt üle 17 km/h. Õnneks tuli siis kümnenda kilomeetri paiku üks mees sappa ja kasutas mind jänesena. Kohe tuli elu sisse ning trenni teises pooles küündis kiirus juba üle 19 km/h. Aga oleks omakorda Himma tagant tulnud, poleks ei mul ega mu tuules kaasasõitjal jagunud ilmselt mingit varu temaga kaasa minna. Isegi siis, kui Himma väliselt üldse pingutanud poleks.

Muideks, edasiseks inspiratsiooniks on see video siin!

Fotod 1 ja 3: Martti Himma tänavu Eesti meistrivõistlustel 15 km vabatehnikasõidus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 2: Martti Himma tänavu Tamsalu-Neeruti suusamaratoni finišis Alutagusel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa teataja / Scanpix
Foto 4: Martti Himma 2012. aasta Otepää MK-etapil Tehvandi tõusu otsas. Foto autor: Liis Treimann, Postimees / Eesti Meedia / Scanpix
Foto 5: Enda ümber USA presidendi kuulsuse najal meediatormi tekitanud Stormy Daniels Floridas Pompano Beachi klubis Solid Gold selle aasta märtsi algul. Kas teie usuksite sellise sljuhha juttu? Foto autor: Capitol Pictures / Scanpix

Esmaspäev, märts 26, 2018

Pullerits: MIllega lõppes aasta suusaduell Vahur Teppaniga?

Omast võttest selili! Ja mitte üks kord, vaid lausa kaks korda. Vaat nii lendas pühapäeval Vahur Teppan, kui ei lasknud mul reedesest neerukivi purustamisest Tartu ülikooli kliinikumi päevakirurgia osakonnas rahulikult taastuda – enne protseduuri söödeti mulle peotäis valuvaigistavaid tablette ning pandi lisaks kanüül, kust kaudu samuti mingeid aineid sisestati, pealekauba oli anestesioloog ka valvel –, vaid helistas ja kutsus mind lõõgastunud asendist Tähtvere spordiparki, sest tal oli nii hirmus, lausa kustutamatu kihk järele proovida, kas suudab mind tagurpidi suusatades võita. Ma olin küll talle nädala keskel juba teatanud, et umbes kilomeetrisel Lauri ringil tema suusatatud 3.53 polnud mulle mingi probleem, sest sõitsin selle lõdvalt ja ilma keppideta üle kahel korral, 3.36 ja 3.38, aga ta ei tahtnud seda ilmselt kuuldagi.

Istusin siis ratta selga ja sõitsin spordiparki kohale. Rada oli pehme ja vesine. Ja vähe sellest: Teppan keeldus minuga võistlemast Lauri ringil, kus oli mulle korrespondentsvõistluses selgelt kaotanud, vaid ajas mind jäärapäise järjekindlusega sprindiringi lasteringile – teate küll seda suuremat, kergelt Emajõe poole kaldu lagendikku kunstkõrgendike vahel. Ta oli sinna maha märkinud umbes 250-meetrise tiiru. Kas see on mingi lastevõistlus või, küsisin talt.

Aga ma sain peagi aimu, mis tal plaanis. Seda siis, kui läksime sooja tegema. Mul olid all päevinäinud Atomicud, mis nägid vist viimati mingit määret hooaja päris alguses, vast jaanuari keskel, aga Teppan tuli muidugi välja oma parimas varustuses, kullase põhjaga Fischeritega. Ja oli punase Hiina koondise võistlusvormi ka selga ajanud, justkui prooviks sellega heidutada.

Tabasin juba sajakonna meetri järel ära, mis tal plaanis. Nimelt, kui läksime jõepoolsesse kurvi ning asusin seal temast mööduma, sest ta tagurpidi tempo ei pakkunud erilist pinget, asus ta mind nahaalselt blokeerima ja välja suruma. Muudkui surus ja surus. Aga ega ma end nii kergelt ka ära lasknud suruda. Keerasin parema õla talle vastu, hoidsin tempot ja järgmisel hetkel nägin, kuidas Teppan kõmatas selili. Ta suusad jäid vaatama taeva poole, kui rahulikult mööda sain ja edasi sõitsin. Näed siis, mis juhtub, kui tuled julmalt trügima, ütlesin talle mõttes.

Selline kaklemine suusarajal pole Teppani puhul muidugi midagi uut ja ennenägematut. Kõik mäletavad, kuidas ta surus 2012. aasta 3. märtsil valdade talimängudel teatesõidus finiši eel rajalt välja Eeri Vahtra. Üks pluss üks kokku pannes võib tuletada, et seejärel ja sinna paljulubava Vahtra suusakarjäär hääbuski. Nüüd siis, nagu näha, üritas ta minu vastu teha midagi samasugust. Aga, nagu selgelt näha, lendas oma võttest selili.

Ent Teppan pole selline mees, keda üks allajäämine mees mehe vastu heitluses kergelt rivist välja lööks.

Aga ta pole ka mees, kes oma trikkidest kergelt taganeks.

Juba enne starti püüdis ta mind surve alla panna. Kui ma ei tulnud joonele täpselt selleks ajaks, nagu tema tahtis, nõudis ta mulle minutilist karistust. Ma teatasin, et tulgu oma kaunitest noorpõlvemälestustest tänapäeva, see pole siin mingi MK-etapp. Seejärel, stardis, tegi ta nii ilmselge valelähte, et selle ees oli isegi tema vennast peakohtunikul Jaak Teppanil raske silma kinni pigistada. Tuli teha kordusstart. Selle eel sättis ta oma Fischeri provotseerivalt risti minu Atomicu nina peale, et ma juba esimesel sammul kukuksin. Et seda ei juhtuks, lasin ta rahumeeli stardist esimesena minema – või mis seal lasta oli... Ta tegi jälle valelähte. Aga kuna see oleks arvatavasti pidanud kaasa tooma diskvalifitseerimise, jättis ta peakohtunikust vend selle fikseerimata.

Paarkümmend meetrit pärast starti järgnes 180-kraadine tagasipööre. Pöördel jäi Teppan jänni, aga kui püüdsin temast väliskurvis mööduda, avaldas ta kohe survet ega lasknud sel toimuda. Olgu siis, las sõidab pealegi ees, otsustasin jääda stoiliseks. Plaanisin katsetada möödumist jõepoolses suure kaarega tagakurvis.

Aga ju oli Teppan soojendussõidu intsidendist üht-teist omandanud ning oskas kukkumist vältida. Ta surus mind nii kõvasti, et mul ei jäänud üle muud, kui sõita kraavi kaudu rajalt välja. Õnneks jäin püsti. Aga Teppan oli saavutanud sellega umbes 20-meetrise edumaa.

Jäin endiselt rahulikuks. Sest sain nüüd vabamalt sõita. Ei pidanud tegelema sellega, kuidas tema jõhkratest blokeerimistest mööda saada. Võistluse pikkuseks sai kokku lepitud kolm ringi, nii et aega jagus. Ja teise ringi alguseks, kui taas tuli teha 180-kraadine tagasipööre, sai ta kinni püütud. Algas taas kassi-hiire mäng.

Püüdsin teha pettemanöövreid, et ründan näiteks vasakule, aga siis hüppan ühtäkki paremale, et sedasi mööda saada – tulutult. Teppan oli tõesti tagurpidi suusatamist harjutanud ning manööverdas isegi selg ees osavalt. Siis mõtlesin, et lööks teda tema enda võttega, ja pidasin aru, et äkki püüan talle suusaninale astuda – aga leidsin, et see on esiteks liiga riskantne, sest mu enda suusk võib tema suusa peal libisema minna ning mind jalust niita, ning teiseks olnuks see avalikult ebasportlik. Seejärel püüdsin murda paremalt, kus jagus kõige rohkem ruumi, suure kaarega temast mööda, aga ta surus mind nii kaugele, et oleksin sattunud tagasisõidurajale – ka sellest manöövrist tuli loobuda. Nii et jäänud üle muud, kui rünnata taas tagasipöördekurvis.

Teppan ei kavatsenud sammugi kõrvale võtta ega taganeda. Kuni ühel hetkel märkasin, et ta sõidab selg ees sinna samasse kraavi, kuhu ta oli ring tagasi mind surunud. Oli kindel, et nüüd ta kukub. Ja kukkuski.

Häda oli selles, et ta tõmbas mind ka kaasa. Järgmine, mida nägin, oli see, et mu vasak suusanina rammis Teppani kombinesooni särki. Ütlesin talle, et arutame asja nii lahti, et ma ta punast võistlusvormi ära ei lõhuks. Aga hoolitsus konkurendi eest oli liiast. Sest sekundi pärast nägin, kuidas mu parem suusk sõidab üle sileda lageda otse Emajõe suunas. Kas tõesti oli Teppan nii osav, et suutis sellal, kui ma tema võistlusvormi säästsin, mu teise suusa sideme lahti lükata?

Igatahes ajas ta end kibekiirelt püsti ja tegi «kuriteokohalt» minekut. Mina hüppasin teises suunas, suusale järele. Kuid mööda sulalund joostes koguneb lumi ju saapa alla – ja jääb sinna kinni. Mis tähendas, et ma ei saanud suuska kuidagi jalga.

Kui see lõpuks õnnestus, oli Teppan saanud umbes sajameetrise edu ning läks juba kolmandale, viimasele ringile. Võistlus näis olevat tehtud.

Aga ära eales anna alla enne lõpujoont.

Kuigi lootust Teppanit püüda polnud, jätkasin võistlust. Oleks ju mittesportlik lihtsalt katkestada.

Kolmandal ringil, kui vahe oli küll vähenenud, ent oli ikkagi ligi sada meetrit, panin selles segaste ja küsitavate reeglitega võistluses pea tööle. Meenus, et Teppan oli mulle öelnud, kus on stardijärgne tagasipöördekoht, aga polnud midagi maininud selle kohta, kus tuleb jõepoolses otsas tagasi keerata. Seal sellised punased tähised, nagu 180-kraadise pöörde kohas, puudusid. Niisiis, eks tule lootusetu olukord jõuga enda kasuks pöörata. Ning poolel teel jõe poole keerasin lihtsalt tagasi.

Arvan, et Teppan isegi ei näinud seda, sest oli seks ajaks hakanud juba jõepoolsest kurvist tagasi sõitma ning liikus ju selg ees. Milline üllatus võiks teda tabada, kui ta tuleb enda arvates võitjana finišisse, aga avastab seal, et teine mees on juba ammu kohal.

Võit oli seega vormistamise küsimus. Ajasin käed taeva poole ja lasin heameelel end välja elada. Vähesed pealtvaatajad olid ilmselt hämmingus. Peakohtunik, mu konkurendi vend, oli nii sõnatu, et ei osanud midagi öelda. Ja et võit tuleks eriti võimsalt – või ütleme otse: ülbelt –, keerasin enne lõpujoont samuti selja finiši poole. Kavatsesin lõpetada selg ees.

See, mis tolle hetkeni toimus, oli kõik spontaanne. Edasine oli külm kalkulatsioon.

Tunnistasin endale, et Teppan on tegelikult mind oma toorutsemisega võitnud. Ja võtta talt võit rada lõigates, kuigi ka see polnud kuidagi keelatud, poleks olnud ilus ega õige. Sedasi, tehes kohmakaid tagurpidi liikumise samme, ootasin pikisilmi, millal Teppan mulle lähedale jõuab, ning piidlesin samal ajal vasakust silmanurgast, kui kaugel on lõpujoon. Tahtsin teha nii, et ta võit tuleks äärmiselt napp, sentimeetrite mänguna. Peaaegu õnnestus, aga mitte päris – kuna ma polnud seda ju harjutanud. Jäin lõpusööstu ajastamisega pisut hiljaks, nii et Teppan sai liiga veenva, umbes meetrise võidu. Kuigi lõpuponnistus tuli mul efektne – viskasin jalad enda alt tahapoole ja maandusin kõhuli. Ja et asi paistaks vähestele pealtvaatajatele ikka aus, siis mõtlesin, et teen Veerpalu, kes kord Otepää MK-etapil massisõidus kolmandaks jäädes peksis käega pettumusest vastu maad. Tegin nüüd instinktiivse kalkulatsiooni ajel sama.

Teppanil oli muidugi rind võidust kummis ning ta kuulutas kõigile: «M.O.T.T.» (Võistluse videosalvestist näeb siin!)

Siiski tahtsin teha ka ausa, ilma toorutsemiseta võistluse. Tegin Teppanile ettepaneku, et sõidame kumbki Lauri ringi omaette ja vaatame siis, kes mis aja saab. Aga ta hiilis sellest kõrvale. Püüdsin teda korduvalt ja korduvalt veenda, kuid ta isegi ei kavatsenud mu väljakutset vastu võtta. Erinevalt minust, kes ma ajasin end isegi pärast neerukivi purustamist üheaisa telefonikõne peale maast lahti, et tulla tema tahtmisele vastu, ükskõik kui sant ka seis oli. Ju ta sisimas teadis, et ausas võistluses poleks tal minu vastu vähimatki šanssi.

Aga selle võistluse ta võitis. Ja seda ma protestida ei kavatse. Kuid loodetavasti on Teppanis nii palju spordimeest, et järgmisel aastal on ta nõus minuga keppideta suusatamises, tema tagurpidi ja mina õiget pidi, mõõtu võtma – ja seda ilma toorutsemata, üksnes ausas ja puhtas aja peale sõidus.

Foto 1: Vahur Teppan noore suusamehena 2012. aasta jaanuaris Tähtvere spordipargis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Vahur Teppan eelmise aasta talvel Tähtvere spordipargis Limpa suusakoolis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Vahur Teppani stiilinäide aastast 2012. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 4 ja 6: Vahur Teppani kurvitehnika näide. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 7: Vahur Teppani jõuline sõidustiil. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 8: Vahur Teppan (paremal) võitlemas 2010. aastal Jõulumäel Skandinaavia karikavõistlustel. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 9: Vahur Teppan 2012. aasta Tartu maratoni lõpetamise järel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Reede, märts 23, 2018

Kas sina oled Priit Pulleritsule väljakutse juba esitanud?

President Kersti Kaljulaid (fotol paremal keskel) ei hakanud eile varasel pärastlõunal mingit sissejuhatust tegema. Niipea kui oli mind kätt pidi tervitanud, kummardus mulle lähemale ja ütles: «Priit, kui sa võidad mind suusatamises kilomeetri kohta minutiga, siis tule parem Kõrvemaa jooksule ja vaatame, kuidas seal läheb!» (Tsiteeritud peast mälu järgi.)

Mis see siis nüüd olgu? Et igaüks tahab minuga omadel tingimustel mõõtu võtta? (Jürgen Ligi [fotol all paremalt teine] vist ainsana ei taha, aga tal, nagu ta eile mulle tunnistas, on selleks tervislikke põhjusi.) Eriti innukas mõõduvõtja on muidugi Vahur Teppan, kes on lubanud mind võita isegi tagurpidi suusatades. Temaga arenes kaks päeva tagasi koguni selline terav dialoog. (Tsiteeritud ülitäpselt!)

Nimelt teatas Teppan, kui läksin õhtul pimedas pärast tööpäeva suusatama, et tema läbis Tähtvere spordipargis umbes kilomeetrise Lauri ringi tagurpidi ilma keppideta suusatades 3.53ga. Ütles, et mõõtku ma ka õiget pidi sõites oma ringiaeg, aga ilma keppideta.

Sõitsin 23 ringi, misjärel kandsid Teppanile ette: «3.36 ja 3.38 ilma keppideta vastupäeva. Keep on working on your goal!»

Teppan: «15 sekundit. Arvestades taganttulija eelist, siis saab olema sekund-sekundis mäng. Mul homme testvõistlus Lüllemäe kooli staadionil. Mul on arenguvaru meeletult, lihas hakkab vaikselt harjuma.»

Pullerits: «Mul olid kepid nii kaasas, et pidemetest hoidsin neid, tilbendasid õhus ja vedasid inertsiga siia-sinna. Kui need päris käest pannuks, saanuks paar sekki juurde veel. No ja ega ma võtsin lõdvalt ka muidugi.»

Teppan: «Ja suusasidemeid pole veel pöörama hakanud.»

Pullerits: «Suusasidemete pööramine läheb FISi reeglitega pahuksisse. Saad DSQ, ära jama!»

Teppan: «Sinul tuleb piir 3.30 peal ette.»

Pullerits: «Ei, 3.30 barjäärist murran iga kell läbi. Pühapäeval tegin seda 20 korda järjest.»

Teppan: «Võistluseelne liigne ärevus lisab sulle veel sekundi iga saja meetri kohta juurde...»

Pullerits: «...mul pole mingit ärevust. Pärast tänast olen kindel, et sa ei võida. Mina võidan.»

Teppan: «Rääkimata mees mehe vastu sõidus toimuvast trügimisest, mis võib su täitsa rivist välja lüüa. Rattameeste käest uurisin, pidid pelotonis ärev mees olema. Talvel testisin ka dendropargis teadlikult su närvi ühel laskumisel. Seal värelesid kui sügistuulte käes heitlev haavaleht.»

Pullerits: «Ärevus tuleb enne starti kasuks. Kunagi ei maksa minna mütsiga lööma, isegi tagurpidisuusatajat mitte. No jah, kui muidu jagu ei saa, siis hakkad toorutsema...»

Teppan: «Ma ei pane seetõttu isegi mütsi endale pähe, kümne meetri läbides hoopis sulle.»

Pullerits: «Mul on Team Haanja müts juba olemas, tahad enda omast ka lahti saada või? Tegelikult mul isegi kaks Team Haanja mütsi. Võin teise sulle anda, tõmban juba enne starti mütsi pähe. Silmini.»

Teppan: «Tuled äkki homme [neljapäeval] Lüllemäele kaasa, kell 14 paneme suusad joonele, staadioniring! Nagu kiiruisutamine, ilma keppideta. Mul staadioniringi läbimiseks pole isegi silmi vaja, kõik lihasmälus.»

Pullerits: «Ma homme Tallinnas, arvamusliidrite lõuna, selline valgekraede ja valitud eliidi üritus, mõistad?»

Teppan: «Mõistan, mõistan, sinna pole minusugustel lihtsurelikel asja.»

Pullerits: «Ma olen staadioniringe pannud kaks tükki järjest, 1.55,9ga.»

Teppan: «Aga tagurpidi?»

Pullerits: «Milleks?»

Mõelnud pisut, lausus Teppan: «Ma pean ilmselgelt oma töökoormust suurendama, siis jääks vähem aega selliste kollaste teemade arendamiseks.»

Pullerits: «Sport on meelelahutus, Vahur!»

Teppan: «Spordi tugitoolist või tribüünilt vaatamine on meelelahutus, sportimine ise ikka palju enamat.»

Aitab jutust. Nüüd haiglasse. Kuigi parema meelega läheks hoopis mujale...

Foto 1: President Kersti Kaljulaid (keskel) 25. veebruaril Aegviidus presidendimatkal. Foto autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: President Kersti Kaljulaid (paremalt) ja riigikogu liige Jürgen Ligi eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal SAS Radissoni hotellis Tallinnas. Vasakul Tartu Ülikooli rektoriks kandideeriv Margit Sutrop. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3-5: Ilma keppideta õiget pidi suusatamine tänavusel Viru maratonil. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Vahur Teppan valib kollaseid suuski, Kati Tammjärv naerab millegipärast... Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, märts 20, 2018

Pullerits: Kuidas viies koht «eestikatel» lollil kombel saamata jäi?

Viies koht Eesti meistrivõistlustel suusatamises oli üksnes vormistamise küsimus.

Vaja oli vaid mehed mobiliseerida. Ja valikut oli. Näiteks Raio The Rai Piiroja, kes Estoloppeti maratonidel ründab juba teist kümmet. Või Jaanus Laidvee, kes on alati valmis minema starti, kui meeskonnaga kohtade jagamiseks läheb (rääkimata sellest, et ta on Tour de Moabi kindel teine mees). Või Indrek Teppo, kelle aeg triatlonis on nii kõva, et lausa alla üheksa tunni (ta oli esimene, kes läbis Eestimaal täispika triatloni alla üheksa tunni). Või Silver Eensaar, kes on minu teada rogainis vähemalt kolmekordne maailmameister (ja kes on ka Tour de Moabi radasid julgenud proovida). Või Assar Jõepera, kes oma U.S. Ski Teami varustuses tekitab juba kaugelt aukartust. Või Rait Pallo, mitmekordne Tartu nelikürituse võitja. Või Margus Ader, Eesti parim laskesuusakommentaator, sest on ise olnud laskesuusatamises Eesti tipp. Lühidalt, nagu näete, on valik väga suur. Siit puudub vaid Vahur Teppan, mitmekordne MK-sarja punktimees.

Niisiis tuli võistkond lihtsalt kokku ajada ja viies koht ära vormistada. Sest nii uskumatu, kui see ka pole, startis nädalavahetusel Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel 3x10 km suusatamises kõigest neli meeskonda. Teppan polnud saadaval, tema osales Tartu Suusaklubi kolmikus. Raske aru saada, kuhu ta süda ja nimi päriselt kuulub, sest näen teda küll Hiina koondise vormis Hiina koondise abitreenerina, küll Limpa suusakooli juhatajana ja siis SuusaAkadeemia esimehena. Kuid mööngem, ega Teppanil siiski väga head vormi ole, kas või mullusega võrreldes, sest Jõulumäe teatesõidul sai ta oma etapil, vabatehnikas, alles neljanda ehk kõige viimase tulemuse, seda vähetuntud Henri Roosi ja Karel Nageli ning pisut rohkem tuntud Andreas Veerpalu järel. Nagu ta ise tunnistas, pole ta kuigi heas vormis.

Seda enam oli viies koht saadaval. Ja kahjuks jäi võtmata, sest puudus info, et konkurents on nii lahja. Oleks teadnud, et viies koht on üksnes vormistamise küsimus, oleks eelpool loetletud meestest kahel suutnud ikka tekitada kihku starti tulla. Kuid oma viga, et šanss kasutamata jäi.

Teppanil õnnestus tänu Karel Tammjärve (fotol vasakul) normaalsele sõidule viimases vahetuses pronks siiski kätte saada. Kindlasti polnud see see, mille järele ta läks. Aga vastuoluliseks muudab olukorra tõsiasi, et nüüd, kui tal esikoht saamata jäi, näikse, nagu üritaks ta seda pettumust minu arvel kompenseerida. Ta tahab ikka vägisi mind temaga võidu sõitma panna, ja lubas eelmise nädala lõpus taas, et võidab mind tagurpidi suusatades. Näitas oma suusastaabis seina ääres uhkelt isegi uusi Fischereid, millega kinnitas enesekindlalt, et teeb mulle tuule alla.

Küsisin, kas trikk on selles, et ta paneb sidemed tagurpidi peale ja nii saavutab olukorra, et suusad sõidavad ikka nina ees. Ta ütles, et pole sellele mõelnud, ja asus proovima. Aga minu silme all veendus, et ei ole võimalik sidet tagurpidi peale panna, see ei püsi suusal. Kuid ega ta seda trikki vajagi.

Nimelt kuulutas Teppan, et tegi 14-16-aastaste poistega trennis proovi, sõitis nendega 300 meetrit selg ees võidu (poisid sõitsid ikka õiget pidi) ning kinnitas, et trennipoistel polnud tema vastu mingit võimalusepoegagi! Vaat see on juba tõsine ähvardus. Kuid pidin ta entusiasmi maha tõmbama, sest ütlesin, et minu osalemine sõltub sellest, kas arst annab mulle pärast reedet üldse startimiseks loa, ja muidugi sellest, kas ma üldse startimiseks võimeline olen. Ehk nagu viitas eile spordireporter Tarmo Tiisler, kui mult küsis: «Kuidas rahvuslik neerukivi elab?» Vastasin, et peagi selgub.

Noortel meestel nagu Teppan, aga nagu ka Piiroja, on muidugi hea lammutada. Piirojal jäi õige pisut puudu, et oleks pühapäeval jõudnud Eesti meistrivõistlustel 50 km maratonis esikümnesse. Ta lõpetas 11. kohaga, kaotust 10. koha saanud Raivo Salale napilt alla 25 sekundi. Ega võitja Raido Ränkelgi valgusaasta kaugusele küündinud – temale kaotas Piiroja vaid 23.10 ehk alla poole minuti kilomeetri kohta.

«Kõva kutt oled!» kiitsin Piiroja.

«Oleks teinud nii, nagu Vahur ütles, oleks ilmselt koha võrra kõrgemal lõpetanud,» vastas Piiroja. «Vahetasin suuski alles kolm ringi enne lõppu ja vahe oli tuntav.»

«Aga hea, et ees oli mees, kes püüda, eks?» pärisin.

«Just. Vahepeal olin ikka pikalt viimane, aga siis sain Uha Jüri kätte, poiss oli endale liiga teinud. Proovis Raivo Salaga kaasa minna. Õnneks jätsin sama lolluse õigel ajal katki.»

«Lõpuks polnudki kaotust võitjale nii palju,» nentisin, «alla poole minta kilda kohta. Edasiminek ju!»

«Need mehed on ikka teiselt planeedilt,» kostis Piiroja. «Näed korra stardis ja siis, kui mööda lähevad. Ilmselt ei jõuaks ühte ringi ka sellist tempot hoida.»

«See nende töö, ära muretse,» lohutasin. «Nemad ei saaks jälle palle kastist minema pekstud.»

«Ilmselt mina ka enam mitte,» vastas Piiroja. Ja küsis: «Millal sul järgmine start ja mis alal?»

«Kevadel millalgi rattaga,» vastasin. «Joosta ju ei saa juba aastaid, muidu usun, et seal olnuks mul su vastu šanssi.»

«Arvan, et rattas on ka võimalus olemas,» pakkus Piiroja.

«Pagan, ei usu,» laususin vastu. «Sul on ikka kõva jalg all ja kopsud ka. Kui mul šanssi on, siis ehk seal, kus mu kergus pääseb maksvusele.»

Kas selle selgitamiseks peame Piirojaga sõitma Utah’sse Moabi mägedesse, kus on tõeliselt ägedad, maailma tipptasemel rattarajad, puhas klassika? Kui, siis võiks minna lõuna poolt, mööda kuulsat Route 66-t – vaadake, seal on näha ka ühte endist Ameerika spioonis, kes luuras Venemaa järele! Kas tunnete ta ära? Loodetavasti vene mürgitajad temani seal keset kõrbe ei küündi...

Foto 1: Karel Tammjärv (vasakul) ja Raido Ränkel Pyeongchangi olümpial 4x10 km teatesuusatamise vahetusalas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Raido Ränkel Pyeongchangi olümpial 4x10 km teatesuusatamises Eesti neliku ankrumehena. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Karel Tammjärv sõitmas Pyeongchangi olümpial sprinditeadet. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Fotod 4 ja 5: Marko Kilp (nr 8) Pyeongchangi olümpial sprinditeatesõitu alustamas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Reede, märts 16, 2018

Pullerits: Miks on rattaproff Mihkel Räimel päris valus?

«Jalgpall on vist tõepoolest saatanast,» alustan oma lugu ajakirjas Ma Olen Jalgrattur, kus kirjutan endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid» Kroonpressi trükikoja müügijuhist Marko Arost (fotol paremal ja all vasakul). Õnnestunud kirjutis, mis seal salata, sest peale selle, et jalgpalli kahjulikkus sai välja toodud, sai ka antud põhjalik ja detailirohke pilt, kuidas ühes pealtnäha tavalises spordihuvilises süveneb rattahuvi, kuidas järjest paranevad tulemused ja suurenevad oskused ning kasvav nõudlikkus sunnib ostma järjest paremat varustust ning kuidas hangitud kogemused teevad rattasõidu huvitavaks ka seal, kus see algul tundus õudne ja lootusetu. Õpetlik ja innustav lugemine, ausõna!

Ah et miks jalgpall on ikkagi saatanast? Tsiteerin iseennast:

«Marko Aro, Kroonpressi trükikoja müügijuht, oli mänginud Eesti meistrivõistlustel kolmandas liigas Haiba FC rivistuses seitse hooaega, löönud mõned väravadki, kui ühtäkki juhtus see, mida ta ei osanud kartagi. Miski ei andnud märku, et see juhtub.
Aga juhtus nii, et kui meeskond oli pudenenud neljandasse liigasse, sai Aro harrastusjalgpalluri karjäär ühtäkki läbi. Ühes mängus tundis ta täiesti süütu olukorra järel, kuidas põlv teeb valu, lööb nõtkumagi, ei kanna. Ja valu läks üha suuremaks. Lõpuks koguni nii suureks, et ei lasknud magadagi. Tuli minna arsti juurde.
Arstid tegid põlvest põhjaliku pildi ja tõdesid seda vaadates: meniski rebend.
Kuid operatsiooni aega polnud lähiajal kusagilt võtta. Seniks lohutasid arstid, et võib kas ujuda või rattaga sõita.»

Aga see pole ajakirjas Ma Olen Jalgrattur ainus lugu. Kaanelugu on Mihkel Räimest (fotol vasakul), kellest kirjutasin loo ligi kaks aastat tagasi, kui ta oli tulnud Tartu rattarallil parima eestlasena teiseks. Mulle lõppes too sõit 2 km enne finišit külakuhjas, mistõttu jäin 226ndaks ja kaotasin Räimele 135 km-ga üle 20 minuti. Arstid olid mu haavad puhastanud ja plaasterdanud, hoidsin külmakotti õla peal ning püüdsin teise käega märkmikusse kirjutada. Nüüd ütleb Mihkel Räim värskes ajakirjas Ma Olen Jalgrattur toimetaja Vahur Kalmre kirjutatud loos: «See, mis World Touri sõitudes toimub, on päris valus.»

Räim räägib, et on nüüd jõudnud «suurte poiste hulka» – nii nimetab ta kõrgema klassi võidusõite. «Kõik maailma parimad pojad on kokku tulnud,» kinnitab Räim. «Kõik World Touri tiimid osalevad, on väga suur vahe, kas neid on viis või viisteist. Kõikidel on vaid üks eesmärk – võita! Keskmine kiirus on nii üleval, kui veel olla saab. Kui vara maha jääd, siis ei ole midagi teha.»

Lisaks räägib Räim, miks ta sõlmis Israel Cycling Academyga vaid aastase lepingu, kuigi pakuti veel üht aastat lisaks. Oma arengu kohta profina ütleb ta: «Ma pole ühelgi aastal teinud sellist ulmelist arenguhüpet, mis oleks olnud palju parem eelmisest hooajast. Samas näen oma treeningunäitajaid, olen neid kasvatanud, ning selle pealt on tulnud ka areng. Kui välismaalastega, näiteks prantslastega, võrrelda, siis pigem aeglaselt. Mõned neist, kellega juunioride seas koos sõitsin ja siis alt üles vaatasin, on praeguseks juba rattasõidu lõpetanud. Mul küll sellist tunnet pole, et kõik oleks saavutatud või liiga lihtsalt tulnud.»

Veel saab ajakirjast lugeda, kuidas käib harrastajate velotuur Haute Route Alps – kolm mäge päevas, seitse päeva järjest; mida arvavad raadiosidest velotuuridel Tanel Kangert, Rein Taaramäe, Risto Usin, Jaan Kirsipuu, Riho Suun; millised on need viisteist sammu, et teha valmis käsitööratas Velonia; miks trekisõit on jalgrattaspordi essents – kui tervikuks on sulanud jalgratas ja rattur ning nende ühemõtteline eesmärk – panna!, jne.

Samuti on kompaktselt avaldatud tänavune rattakalender, kust näeme, et Ülenurme-Haaslava rattaralli on tõstetud kevadest 9. juunile, et juba päev hiljem toimub Jõgeva rattaralli, mis on neli päeva kestva esimese Tartu rahvusvahelise juunioride velotuuri viimane etapp, ja et 7.-8. juulini toimub Hiiumaa velotuur, mis on ühtlasi Eesti meistrivõistlused seenioride mitmepäevasõidus.

Ja vaadake ajakirja kõige esimest kirjutist ka leheküljel neli! Kelle istmik teile seal vastu vaatab?
*
Ühest rängast rattaõnnetusest.
Pressinõukogu arutas kaebust Eesti Ekspressis 29. novembril ilmunud artikli „Ränk kukkumine seiklusspordivõistlusel viis 52-aastase mehe taevastele radadele“ peale ja otsustas, et leht ei rikkunud head ajakirjandustava.

Artikkel räägib võistlusest (Libahundi jälg), kus 52-aastane mees rattaga kukkus ja selle tagajärjel nelja kuu pärast suri. (Autor Villu Päärt rääkis mulle, et mees oli sõitnud mäest alla, kukkunud peaga vastu noort kaske, elustati, oli neli kuud masinate küljes - loo autori sõnul oli pilt olnud väga jube ja ma ei hakka siin detaile lisama.)

Anonüümselt menetletud kaebuses märkis kaebaja, et loos ei ole muudetud hukkunud mehe nime, vanust ega muid andmeid tema kohta. Kaebaja märgib, et loo avaldamine põhjustas talle ja mehe teistele lähedastele hingelist valu ja kannatusi. Kaebaja lisas, et andis enne loo ilmumist lehele teada, et ta ei ole nõus artikliga. Kaebaja leiab, et loo avaldamiseks ei olnud ülekaalukat avalikku huvi.

Eesti Ekspress vastas Pressinõukogule, et artiklis käsitletud juhtumi osas oli ülekaalukas avalik huvi, kuna mees hukkus avalikul rahvaspordiüritusel. Leht lisas, et üldises praktikas kasutatakse õnnetuse kajastamisel kannatanu eesnime ja vanust ning seda ei peeta liigseks riiveks. Leht märkis, et artiklis kirjeldatud juhtum aitab kaasa avalikule debatile rahvaspordiürituste turvalisuse ja sportlaste ettevaatlikkuse parandamise seisukohast. Leht leiab, et isikut artiklis täpsemalt ei tuvastatud ning isik on äratuntav juhtumit ja ohvrit juba tundvatele isikutele. Leht lisas, et artikli autor ei edastanud toimetusele hukkunu lähedaste soovi selle kohta, et artikkel ei ilmuks. Leht märkis, et veebist on artikkel vastu tulles lähedaste soovile eemaldatud.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Ekspress ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Pressinõukogu hinnangul on hukkunu tuvastatav vaid lähedasetele. Samuti olid lähedased juhtunust alguses ise nõus ajakirjanikuga rääkima. Kuigi artikkel keskendub peamiselt vaid üksikjuhtumile, on teema vastu avalik huvi olemas.

Foto 1: Marko Aro mullu Pandiveres pedaalimas. Foto: Marko Aro erakogu
Foto 2: Marko Aro mullu Märjamaal Marimetsa Kapil. Foto Marko Aro erakogust, autor: Agnes Pajur
Foto 3: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur märtsinumber. Kaanepildi edastas Vahur Kalmre
Foto 4: Priit Pullerits Utah's Moabi lähistel Fins and Things maasturirajal, taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Mihkel Räim võidab 2016. aasta juuni lõpus Eesti meistrivõistlused grupisõidus. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Teisipäev, märts 13, 2018

Pullerits: Kust võttis Vahur Teppan julguse esitada mulle suusatamises väljakutse?

Mõnikord tuleb pauk justkui täitsa tühja koha pealt. Oma arust ei kirjutanud ma teisipäevase Postimehe arvamusküljel, kus nimetasin Eesti spordi süsteemitust arengumaale iseloomulikuks, midagi erakordset. Aga vastukaja on suur. Inimesed – olümpiavõitjatest ja treeneritest tavaliste ajakirjanikeni, kes pole kunagi spordist huvitunudki – astuvad ligi, helistavad ja saadavad sõnumeid, et öelda: hea lugu!

Eile õhtul, kui mu lugu oli juba Postimehe veebis loetav ning tulin suusatamast – tunni ja kümne minutiga ligi 16 kilomeetrit –, ei astunud mulle Suusavendade / Suusaakadeemia / Limpa suusakooli staabis ligi valges pikkade käistega alussärgis Vahur Teppan. Ta istus baaripukki meenutaval toolil edasi, vaatas mulle pikalt otsa ja kordas siis seda, mida oli öelnud rohkem kui kaks nädalat tagasi, enne seda, kui mu kõhus seiklema läinud neerukivi mind voodisse surus: et tahab minuga pidada suusatamises mees mehe vastu võistluse.

On ikka Teppanil enesekindlust või on see lausa jultumus! Sest ta oli suusavõistluse juurde pannud ühe lisatingimuse: et tema suusatab minu vastu tagurpidi!

Ja kuulutas, et võidab mind tagurpidi suusatades, kui mina suusatan õiget pidi.

Kas see on tõesti võimalik?

Aga eile lisas ta veel ühe tingimuse, mida rohkem kui kahe nädala taguses esmapakkumises ei sisaldunud: et ta võidab mind tagurpidi suusatamises isegi suusakeppe kasutamata.

Mis järgmiseks? Et ta võidab mind tagurpidi ja ilma keppideta ja takkaotsa kinnisilmi?

Selgus, et see polnud tõesti temalt veel kõik. Teppan nõudis, et ka mina pean sõitma ilma suusakeppideta. Aga seda tingimust ta esimesel korral küll ei maininud! Kas lõi kartma ja sai aru, et seadis endale liiga ambitsioonika eesmärgi, mistõttu hakkas nüüd ka mulle lisatingimusi seadma?

Ilma keppideta ei võida ta mind kindlasti. Tahaks näha, kuidas ta arendab tagurpidi suusatades kiirust 16-18 km/h. On see tõesti võimalik? Üks Teppanile lähedane inimene ütles, et tegemist on hullu mehega, et äkki võtab kätte ja teebki endale tagurpidi suusatamise selgeks, sest tema puhul ei või milleski liiga kindel olla.

Teppan tõmbas Suusavendade / Suusaakadeemia / Limpa suusakooli staabis ukseava kõrval rippuva kalendri 25. märtsi kuupäevale ringi ümber ja teatas, et see on see päev, kui ta tuleb minu vastu tagurpidi suusatama. Kui ei usu, võite ise minna ja oma silmaga järele vaadata. Aga ärge raisake selle peale aega. Ma ei luiska teile. Pigem seletage ära, millele tugineb Teppani usk, et ta suudab mind võita: ma näen siin küll ainult igasuguse mõõdutundeta enesekindlust.

Uurisin ühelt endiselt tippsuusatajalt, kes võitnud Eesti meistrivõistlustel kõvasti üle poolesaja medali, kas Teppani uljast ettepanekut ja kindlahäälset lubadust tasub karta. Ta ütles, et see on ikkagi väga enesekindel avaldus. Ja avaldas arvamust, et kui on veel sulatingimused, siis läheb tal tagurpidi sõites eriti raskeks, sest suusa ots võib lume alla kaduda ja siis on asi halb. Ning avaldas arvamust, et võiks väljakutse vastu võtta küll.

Aga ikkagi peab siin olema mingi trikk, kui Teppan nii enesekindlalt käitub. Huvitav, milline? Ta ei esita ju mulle väljakutset teadmisega, et ta kaotab. Ta peab uskuma ja eeldama, et tal on võiduvõimalus suur. Millele see usk küll tugineb?

Fotod 1 ja 2: Vahur Teppan suusatamas 2012. aasta jaanuaris Tartus Tähtvere spordipargis. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Fotod 3 ja 4: Vahur Teppan suusatamas 2012. aasta jaanuaris Otepääl. Fotode autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 12, 2018

Pullerits: Kas see ongi lõpp? Maratonid ei eruta enam inimesi!

Paarisajal mehel, kahesajal vähemalt, jälle vedas. Vedas, et ma ei tulnud Viru maratonile. Selleks oli kaks põhjust, millest üks on kõigile teada ja teine mitte, sest on isiklik asi (nagu esimenegi). Sest muidu oleks nad end leidnud koha võrra tagapool. Aga ärme räägime oletustest, räägime sellest, mis oli – ja selleks tegin taas reporteritööd.

Uurisin ühelt mehelt, kes lõpetas esisajas eesmise kahe kolmandiku seas ega kaotanud võitjale, olümpial osalenud Raido Ränkelile 39 km peale 26 minutitki, et kuidas oli. Ja teate, mis ta vastas?

Enne kui ta vastas, oli ta pikalt mõelnud. Peaaegu 39 km, kogu maratoni kestel. Et mis selle sõidu kohta öelda. (Sest olin talle aegsasti andnud ülesande võistlus mällu talletada.) Ütles, et ring oli lauge, vaid viimasel viiel kilomeetril tulid tõusud, ja kui nühid 15 km valdavalt mööda põlde, siis ega seal ju midagi toimu. Vähemalt mitte midagi sellist, millest saaks vapustava suusaloo. «Keppi ei lõhkunud, suuska ei lõhkunud, rajal ei oksendanud, keegi võssa ei pannud, ühtegi kukkumist ei näinud,» loetles ta. «Selline tasapaks sõit, harju keskmine.»

Jah, lisas ta, teise ringi lõputõusudel oli kõiki tabanud mõnus kangestumine, sest nädala jooksul oli ju lund lisaks sadanud ning teiseks ringiks oli rada põldudel pehmeks sõidetud – see jättis jälje.

Aga ta mõtles veel, mida mulle rääkida. Et kas oli midagi, millest saaks loo. Ja siis järeldas, et nelja lausega võib kõik tegelikult ära öelda. (Siiamaani on selles loos juba 19 lauset, see on 20., nii et näete, kuidas olen teie rahuldamise nimel püüdnud mitte millestki midagi teha.)

Kuid siis tuli üks asi meelde!

Loodus esitas siinse loo tegelasele mõned minutid enne starti kutse. Kähku kempsu! Kui ta stardikoridori tagasi jõudis, avastas ta end olukorras, millesse oli sattunud Tallinna maratonil Raio The Rai Piiroja – suusad olid kadunud! Stardini jäi aega kaks minutit.

Lõpuks leidis loo tegelane suusad aia äärde tõstetuna. Ja loomulikult tagapool sellest kohast, kuhu ta oli need maha asetanud. Kähku pani ta suusad alla ning sai sellega valmis 15 sekundit enne, kui kõmatas stardipauk. «See oli ka ainus asi, mis oli teistmoodi kui tavaliselt,» lisas ta stoilisel toonil.

Ainus kriitika tuli selle kohta, et esimene ja kolmas TP ehk üks ja sama punkt oli ebasobival kohal, laskumise alguses, mistõttu esimesel ringil sai loo tegelane joogitopsi hädavaevu kätte nii, et sinna jäi sisse ehk 10 milliliitrit. Ta lisas, et kuuldavasti oli paljudega sama juhtunud. See tähendas, et esimest korda korralikult juua said paljud alles 20 km järel, teises TPs. (Kui nüüd kellelgi tulevikus neerukivid leitakse, siis nad vähemalt teavad, kust võib selle põhjust otsida.)

«Korralik keskmine maraton, arvestades olusid,» kõlas resümee. «Erilist emotsiooni ei tekkinud.»

Nii et ma siis ei jäänudki millestki oluliselt ilma, ega ju? Ja kas teile ei tundu, et oleks juba aeg võtta ette hoopis üks teine, eksootilisem, kiirem ja säravam sõit?
*
Neerukivid? Head inimesed püüavad aidata. Teada on, et õlle joomine pidavat tulema nende välja ajamisel kasuks. Seetõttu saatis üks Eesti õllefirma täna hommikul, pärast arsti juures käiku, kolm purki Ameerika õllesid: American Cream Ale koos Krieki ja Indian Pale Ale'iga. Kui nüüd need ka ei aita, siis...

Fotod 1-5: Laupäevane Viru maraton Pariisi, Tamsalu ja Neeruti piirkonnas. Fotode autor: Marianne Loorents, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, märts 09, 2018

Pullerits: Miks mehed naiste spordilollusi ei takista?

Arutasime hiljuti Eesti kõigi aegade kõige kiirema suusataja Aare Tammega (fotol vasakul) Kitzbüheli ja Wengeni kiirlaskumisradade nüansside ja neil peetud kaelamurdvate võistluste üle – vaadake näiteks 1981. aasta MK-sõitu, kus üks õudne kukkumine järgneb teisele, sealhulgas lendavad käkaskaela Tamme koondisekaaslased Gulijev ja Tšaadajev –, kui ta mainis, et tema tütar Annika, kes võitis kuueaastasena Soomes Himosel slaalomis ka kõiki endast aasta vanemaid Soome poisse, lõpetas seejärel tema soovitusel mäesuusatamise. Imestasin, miks, kui ta nii paljulubav paistis. Ja Tamme vastas: see ei ole õige ja naistele sobiv ala, kus tuleb kiiver pähe panna.

Tamme ei ole mingi hellik ega lumehelbeke. Tamme oli omal ajal ikka hull ja segane. Just Kitzbüheli Streifi ja Wengeni taolised pöörased rajad olnuks talle kontimööda. Aga venelased olid siis mäesuusatamises kõvad: Valeri Tsõganov ja Vladimir Makejev sõitsid MK-sarjas pidevalt punktidele. Liidu koondisse murdmine tähendas tollal ikkagi maailma tippklassi lävepakule murdmist.

«Vaatasin Kitzbühelit,» ütlesin Tammele. «Kas seal mõni mees püsti ka jäi?? Ja kuidas need, kes kukkusid, ellu ja terveks üldse jäid?»

«Tuletan meelde, et mina kukkusin 1985 – see oli just see põlvkond!» vastas Tamme. «Mind peeti Venes ikka selliste raskete radade ekspertiks. Rada, kus kukkusin, oli Venemaa Streif.»

«Kas Kitzbühelit ja Wengenit oled saanud sõita?» küsisin.

«Ei, kahjuks... See vaevab hinge siiani. Ei võetud siis veel kaasa. Venelased on Wengenist medaliga tulnud.»

Mina: «No ei tea, tänu sellele äkki elus oledki, et kaasa ei võetud?»

Tamme: «Ei, oleks ikka pidanud käima... See oli kõvade meeste aeg.»

Jah, oli küll. Vaadake tolle aja sõite! Radadel pole õiget julgestustki, igasugustest kolmekihilistest võrkaedadest rääkimata. Samuti on rada ja selle kontuurid sinise värviga tähistamata, nii et raske oli tajuda, kus lumepind algab ja kus kaob. Ja rajad polnud nii silutud nagu nüüd – vaadake, kuidas mehed on enamiku ajast õhus või sõidavad ühe suusa peal. Nüüdisaja tippsport on ikka hirmus turvatud. Kui keegi räägib nüüdisaja sportlastest kui gladiaatoritest, siis teeb ta neile tarbetu ja õõnsa komplimendi ning teeb ränka ülekohut paari kümnendi tagustele spordimeestele.

Kui Tammega selle üle arutasime, lausus ta, et kindlasti saan nüüd paremini aru, miks ta tütre mäesuusatamisele lõpu tegi. «Las laulavad ja tantsivad parem,» ütles ta.

Aga nüüdisajal on ju selline vastutustundetu seisukoht, et las naised teevad ka kõike seda, mida mehed tahavad ja teevad, ja ega siis naisi tohi takistada. Ehk nagu ütles mulle endine kahekordne peaminister Mart Laar enne vabariigi aastapäeva, kui küsisin tema arvamust Mikk «Eesti on apartheidiriik» Pärnita ja Ahto Lobjaka kohta: «Ega ühtegi inimest saa takistada loll olla.»

Kurb on see, et mehed, kes teavad, millega nad karme alasid harrastades riskivad – seepärast ongi naiste eluiga pikem, et mehed saavad lollusi tehes sageli varakult surma, ja nüüd, oh õudust, tahavad naised ka endale õigust varakult oma lollusest surma saada –, on kaotanud munad ega julge naistele aru pähe panna ning neid pidurdada. Sest nad kardavad, et siis sõimavad naised – ja ka paljud mehed, oh jubedust küll! – neid šovinistideks ja seksistideks. Ja kuna keegi enam mõistuse häält kuuldavale tuua ei julge (peale Tamme ja minu ja võib-olla veel mõne üksiku), siis lähebki maailm inimeste lollusest hulluse ja allakäigu teed.

Jah, ma arvan ka, et naised ei peaks kiivriga sporti tegema. Ja seda, et niimoodi arvates on õigus, kinnitab see, et ega ju absoluutne enamik maailma naisi kiivriga sporti teegi. Lihtne ja veenev näide: võrrelge näiteks naisjalgratturite ja naisjooksjate arvu! Või võrrelge näiteks naismurdmaasuusatajate ja naislumelaudurite või naisvigursuusatajate arvu – lööge lahti Tartu maratoni protokoll ja lööge lahti mingi Big Airi Eesti suurvõistluse protokoll ning lugege naised üle. Või veel üks võrdlus: lugege üle Kelly Sildaru ja Tatjana Mannima vigastused – kusjuures pange tähele, et Mannima on Sildarust üle kahe korra vanem.

Kahjuks on maailma feminism ajanud naistele pähe kärbse, et neil peab olema meestega võrdne õigus idiootsusi teha, ning surm sellele, kes püüab naisi nende surmateel takistada. Aga vaat selline ala on naistele rohkem kontimööda. Miks see siis ei ole, kui isegi meestele kõlbab?!

Foto 1: Aare Tamme 2004. aastal Väiksel Munamäel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Norralane Aksel Lund Svindal tänavu Kitzbüheli kiirlaskumisrajal. Foto autor: imago/Hartenfelser/Scanpix
Foto 3: Aksel Lund Svindal kukub 2016. aastal Kitzbüheli kiirlaskumisrajal. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Itaallane Luca De Aliprandini tänavu Kitzbüheli kiirlaskumisrajal. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Prantslane Brice Roger tänavu treenimas Kitzbüheli kiirlaskumisrajal. Foto autor: AFP/Scanpix

Kolmapäev, märts 07, 2018

Pullerits: Milline abimees aitab suusatehnika ideaalseks lihvida?

Kas teate, mis on parim moodus suusatehnika õppimiseks? Et ostate suusaõpiku ja uurite sealt? Oi ei, teoorias võite saada kõvaks, aga praktikas jääte pehmeks. Et palute Andrus Veerpalult eratunde? Täiesti võimalik: üks tund maksab kolmkümmend eurot. Aga ärge lootkegi, et tehnika kahe-kolme tunniga selgeks saate. Ja samuti on tõenäoline, et talvel, parimal suusaajal, on Veerpalu hõivatud pigem Aleksei «Haamri saanud» Poltoraniniga ning suunab põhienergia tema aitamisele, mitte teie suuskadele panemiseks. Et palute siis tunde Vahur Teppanilt? Ärge lootkegi – ta pole neid mullegi andnud; viimane kord, kui teda rajal nägin ja abi küsisin, tegi ta laia naeratuse ja sõitis lihtsalt koos Margus Aderiga eest ära. Ader oli, muide, viimane, kes mu tehnikat sättis – aga see oli uisutehnika; ja see oli ammu.

Muidugi võite tehnikatunnid kus see ja teine saata ning lihtsalt Raio «The Rai» Piiroja kombel toorelt panna. Kuid ärge kujutage ette, et olete nagu Piiroja.

Niisiis tuleb tehnikaga vaeva näha. Ja parim moodus selleks, nagu rääkis mulle umbes kümme või rohkemgi aastat tagasi Kalmer Tramm, kes mind üldse jalgupidi suusatamisse tõi, on vaadata oma sõitu videos.

Siin olen ma jälle teist kõigist ees. Sest just seda ma tegingi.

Aga ma tulin teile vastu. Teie õnneks saate ka vaadata, kuidas mul klassikatehnika välja tuleb.

Olgem enesekriitilised. Nagu näete, on käte töö pehme ja jalatõuge samuti. Hüva, tegemist on Eesti ägedaimal rajal rahuliku sõiduga, mis küllap seletab kassilikku liikumist. Aga vähemasti ma nüüd tean, kus peitub mu varjatud reserv, ning tean, mille kallal tuleb tööd teha.

Aga kas teie ka teate, miks teil klassikasõit kohe üldse välja ei tule? Eks tehke endast samuti video ja vaadake seda. Kuid vean kihla, et nii julged te nagunii pole, et söandate selle ka teistele lahkamiseks üles panna.

Fotod 1 ja 2: Priit Pullerits alustamas 2017. aasta Otepää MK-etapil harrastajate 5 km klassikatehnikas sõitu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Fotod 3: Priit Pullerits lõpetamas 2017. aasta Otepää MK-etapil harrastajate 5 km klassikatehnikas sõitu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Laupäev, märts 03, 2018

Pullerits: Kuidas Raio Piiroja tegi elu sõidu, aga suurt eesmärki ikkagi ei saavutanud

Raio Piiroja (fotol vasakul) eesmärk oli nii kõva, et see võiks au teha nii mõnelegi endisele Eesti suusakoondislasele. Näiteks kas või olümpiapronksile Jaak Maele.

Pärast seda, kui Piiroja oli täitnud Tartu maratonil ühe oma viimatise suure sportliku unistuse, sõitnud esisaja sisse, 83ndaks, sai ta väikse külma duši nädal hiljem Tallinna maratonil. Mitte et ta poleks Tartu maratonist üldse taastunud – neljanda päeva pärastlõunal pärast Tartu suursõitu hakkas tal enda sõnul inimese tunne tagasi tulema. Sedasi läks ta Tallinna maratoni starti võitlusvalmina, pani seal aegsasti suusadki stardikoridori, aga kui läks viis minutit enne lähet ise ka sinna, avastas, et suusad on kadunud. Kadunud nagu tina tuhka. Küsis ühelt ja uuris teiselt, aga ei saanud midagi targemaks. Viimaks, vahetult enne pauku, leidis oma suusad sealt, kus seisid mehed, kelle rinnanumbrid oli suuremad kui kolmsada. Piiroja number oli 77, viie jagu suurem kui Priit Pulleritsul. Nagu selgus, olid lindid aegsasti gruppide vahelt ära võetud, mass valgus kokku ja nii Piiroja suusad tagumise rahva sekka vajusidki. Või õigemini vajus mass Piiroja suuskadele peale.

Aga eks te katsuge Tallinna maratoni kitsal rajal mööda sõita! Mööda saab, aga selleks tuleb näha roppu vaeva. Piiroja nägigi, sai laskesuusakoondislase Kadri Lehtla esimese ringi lõpuks kätte. Aga jõudu kulus kõvasti. Nii tundiski ta teise ringi viimases toitlustuspunktis, kust jääb lõpuni ainult 4 km, et toss on peaaegu väljas. «Mul oli juba Poltoranini nägu peas,» sedastab Piiroja. «Oleksin äärepealt haamri saanud.» Võistluse viimane tõus alistus hirmus vaevaliselt. Lehtla jaks oli raugenud poolel tõusul, Piiroja vedas siiski end kuidagimoodi üles välja. Aga lõpus maksis selle eest ikkagi lõivu. Ta kaotas naiste seas kolmanda koha saanud Lehtlale veerand minutit, sai 59. koha.

59. koht oli tagasiminek. Kaks nädalat varem Alutaguse klassikamaratonil – klassika on Piiroja lemmiktehnika – oli ta teinud senise elu sõidu, saanud 28. koha ning alistanud naiste arvestuse võitja, olümpial osalenud Triin Ojaste tervelt nelja ja poole minutiga. Tartu nelikürituse mitmekordne võidumees Rait Pallo pääses Piiroja käest kõigest seitsme sekundiga.

Aga tollest sõidust tahtis Piiroja teha veel kõvemat võistlust. Hammas oli verel. Haanja maratoni kuulutas ta Pulleritsule saadetud sõnumis maiuspalaks. «Haanjas tahaks panna,» teatas ta. Panemine tähendas talle seda, et tuleb saada koht esimese 20 hulgas. See oligi tema uus suur eesmärk.

See ei saanud olla kerge ülesanne. Starti tulid ju näiteks Raido Ränkel ja Marko Kilp ning Tatjana Mannima, Pyeongchangi olümpial käinud sportlased, kes ihkasid kindlasti oma vormi, mis Lõuna-Koreas pjedestaali lähedalegi ei aidanud, pöörata võiduks kodumaa metsaalustes. Nagu ikka, sai Piiroja tuge Vahur Teppanilt, Hiina suusakoondise abitreenerilt, kes ei laenanud talle mitte üksnes oma suuski, vaid valmistas need ka ette.

Ja Piiroja läks tõesti panema. Suusad ka soosisid seda. Juba paari kilomeetri järel, kus ootab pärast laskumist U-kujuline tagasipööre, läks tal hoog nii meeletult suureks, et ta pelgas: nüüd on minek. Minek rajalt välja, valli või võssa, oleneb, mis all ootab. Aga jäi siiski püsti. «See oli päris karm,» tunnistab Piiroja.

Ent algus oli tal liiga optimistlik ja entusiastlik. Kui läbitud sai 5-6 km, jõudis ta äratundmisele, et sõidab liiga kiiresti. Mannima (fotol paremal keskel kummargil) liikus ju otse tema ees. «Seda tempot oli mulle palju,» nendib Piiroja. Koht võis olla 15. ja 20. vahel, oletas ta. Otsustas siis hoogu veidi maha võtta ja lasi paar meest mööda. Mannima sai temaga väikse vahe sisse ja liikuski tasapisi eest. «Mul oli raske, jõudu polnud,» lausub Piiroja.

Haanja suusastaadioni tagustel pikkadel kiiretel laskumistel sai pisut hinge tõmmata. Ajapikku kogunes ta ümber punt, mis kord kasvas, siis jälle kahanes. Vahel kuulus punti ainult kolm meest, siis jälle lausa seitse-kaheksa. Mingil hetkel jõudis pundile sappa ka Pyeongchangis käinud, kuid seal haiguse tõttu võistlemata jäänud Anette Veerpalu (fotol all vasakul). Piiroja, kes pole just kõige kassilikumalt nõtkete liigutustega, imestas, kuidas Veerpalu oskas pisutki nõudlikel laskumistel nii hästi suuski juhtida ja valitseda, et tikkus temast mööda libisema.

Kusjuures asi polnud selles, et Veerpalul olnuks mingid imesuusad. Ei olnud. Piiroja nägi, et kui kellelgi on üleplatsi suusad, siis just temal. Näiteks laskumiste järel laugematel osadel, kui teised juba paaristõuked appi võtsid, sai tema rahulikult kummargil olles käed põlvedele toetada ja libiseda.

Aga hirmsat moodi lippavad suusad tegid aeg-ajalt ka muret – laskumistel. Sageli, kui kiirus läks väga suureks, tuli talle hirm peale, kas suudab ikka püsti jääda, eriti arvestades, et Haanjas ootab laskumiste lõpus pahatihti mõni salakaval kurv või käänak. Eriti pelgas ta umbes tosina kilomeetri järel metsa alt lühidalt lagendiku servale sööstvat laskumist, millele järgneb suurel kiirusel pööre metsa alla. Too on koht, kus paljud on aegade jooksul külje maha pannud või suisa padrikusse kihutanud. Piiroja uuris lähikonkurentidelt, millal too hirmutav koht saabub – aga läbis selle nii, et ei saanudki aru, kuhu too kardetud koht jäi.

Haanja maratoni raja tundmisega annaks ilmselt palju aega võita. Piiroja oletab, et kui kõik hüüumärgiga laskumised oleks teada ja tuttavad, kuhu need keeravad, võiks küllap minuti küll näpistada. Nii mõnigi kord, omamata aimu, mis allpool seirab, astus ta aegsasti jäljest välja ja ajas seljagi sirgu, aga alla jõudes avastas, et polnud hullu midagi. Ent ärevaid laskumisi oli siiski piisavalt, tunnistab Piiroja, vähemalt viis-kuus, kus täit kontrolli tal polnud ning palju jäi juhuse ja saatuse hooleks. Kaks korda ta kukkus. Aga mitte laskumistel, vaid tõusudel. Oma süül: seal, kus ei saanud jäljes tööd teha, oskas ta kepi endale niimoodi suusa ette lüüa, et lendas käpuli.

Niisiis, Haanjas ei ole oluline ainult see, kuidas jääda püsti laskumistel, vaid tähtis on ka see, mis moodi saada üles tõusudest. Sest noid on palju. Aga Teppani ettevalmistatud suusad pidasid Piiroja sõnul nagu kännu taga. Seal, kus enamik teisi hakkas kääri jooksma, liikus tema üles jäljes. Kurikuulsal pooleldi püstloodis pikal tõusul umbes 5 km enne finišit võttis ta grupi liidrina rahulikult ja kontrollis olukorda, andis tempos isegi pisut järele, sest teadis, et ega seal nagunii keegi mööda saa.

Piiroja ümber kogunenud algsest pundist oli mõrvaritõusu (fotol paremal) lõppu jõudes järele jäänud vaid üks, Tanel Uudeberg, ent nendega oli liitunud kaks uut, noort, M20 vanuseklassi sõidumeest: Art Kristjan Olesk ja Karl Nagel. Kolm kilomeetrit enne lõppu tegid noored mehed seesuguse kiirenduse, et Piiroja ei näinud võimalustki nendega kaasa minna. «Nende peale mu hakkas ei hakanud,» nendib ta. Noored mehed edestasid teda lõpuks pisut rohkem kui poole minutiga.

Aga Uudebergiga jäid sotid viimaseks kilomeetriks klaarida. Kuna Piiroja suusad pidasid ideaalselt, sai ta kõige viimasel, soo pealt tuleval paremale pöörduval tõusul kääri jooksnud Uudebergiga umbes kümnemeetrise vahe sisse. «Teadsin, et tal on hellem suusk,» kirjeldab Piiroja. «Mul polnud vahet, kogu aeg pidas.» Too vahe saigi otsustavaks: lõpus edestas Piiroja Uudebergi kolme sekundiga.

Aga see, et ta kahe noore suusamehega 3 km enne lõppu kaasa ei suutnud minna – sinna jäigi tema suure eesmärgi täitumine. Piiroja sai 21. koha.

«Ega mul suurt varu jäänud,» avaldab Piiroja. «Kui vaid algul oleks hurraad vähem olnud.» Igatahes nendest meestest, kellega ta on varem enam-vähem samal tasemel, kuid siiski neist pisut tagapool sõitnud, sai ta seekord jagu. Lisaks Uudebergile peavad end valusalt lööduks tunnistama Norman Pirk ligi minutiga, Sairos Tamm rohkem kui minutiga, Andre Viitkin enam kui pooleteise ning Andres Juursalu kahe ja poole minutiga, Kaidar Hussar ja Tauno Mölder peaaegu kolme minutiga, Tiit Orlovski ja Ago Veilberg 3.25ga, Aimar Hussar 3.45ga, Andrus Kasekamp ja Argo Maasikmäe rohkem kui nelja ja poole minutiga, Anette Veerpalu, Joosep Tammemäe ja Emeri Lepp juba enam kui viie minutiga.

Nüüd on küsimus selles, kas tubli 21. koht, kaotust võitjale Ränkelile 16 minutit, annab Piirojale julgust minna taas minna paari aasta järel starti Eesti meistrivõistluste 50 km maratonis, mis toimub kahe nädala pärast tema kodu lähedastel Jõulumäe radadel. «Vaatan, mida keha teeb,» ütleb Piiroja. «Treenitus on kehva, ma ei taastu ära nädalaga.» (Järgmise nädala laupäeval toimuvale Viru maratonile Piiroja ei lähe, sest vana vigastus ei luba pikalt vabatehnikat sõita.)

Liiati on Eesti meistrivõistlustega samal nädalavahetusel kavas Haanja 100 suusasõit. Kumba eelistada, on ta kahe vahel, kuid pakub, et kui ilmaolud püsivad soodsad, võib ta valik langeda pigem Haanja 100 kasuks. Sest seal saab kellegagi koos sõita, aga Eesti meistrivõistlustel «kohtud teistega ainult siis, kui keegi tagant jälle mööda läheb», lausub Piiroja. «Ideaalsetes tingimustes saan Jõulumäel kõigilt kahe ringiga, kui mehed tulevad uisusuusaga lammutama. Mul gorilla ülakeha pole.»

On üks variant, mis juhul eelistaks Piiroja Eesti meistrivõistluste 50 km sõitu. See on variant, kui temaga koos tuleks starti veel mõni harrastaja, kellega oleks seltsis segasem üheskoos pingutada. Kas vabatahtlikke leidub?

Foto 1: Raio Piiroja 2017. aasta veebruaris Otepää MK-etapil harrastajate 5 km võistluse starti suundumas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tänavune Tamsalu-Neeruti suusamaraton Alutagusel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Raio Piiroja 2015. aasta Viru maratonil. Foto autor: Sportfoto
Foto 4: Tatjana Mannima (keskel kummargil) Pyeongchangi olümpia 30 km sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Anette Veerpalu jaanuari lõpus Planica MK-etapil. Foto autor: imago / Eibner Europa / Scanpix 
Foto 6: Tatjana Mannima (teisel positsioonil tumedas) laskumas Pyeongchangi olümpia 30 km sõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 7: Raido Ränkel Pyeongchangi olümpia 15 km vabatehnikasõidus. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits (teisel positsiooni) aastaid tagasi Haanja maratonil mõrvaritõusu algul. Foto: Priit Pulleritsu kogu
Foto 9: Priit Pullerits 2013. aasta Haanja maratonil. Foto: Priit Pulleritsu kogu
Foto 10: Meeste 50 km maraton Pyeongchangi olümpial. Foto autor: Sputnik/Scanpix