Reede, veebruar 28, 2020

Pullerits: Miks ma ei stardi Tallinna maratonil?

Vedasin oma kauase määrdemehe Jaanus Kuntsiga kihla, kui palju suusatajaid paneb end kirja pühapäevase Tallinna maratoni pikale ja lühemale võistlusele kokku. Kunts pakkus esimese hooga, et starti tuleb 400-500 osalejat. Väitsin, et ta pakub üle. Siis ta ütleski, et teeme panused.

Mõtlesin paar sekundit. Olin neljapäeval vaadanud, et kirjas polnud sadat inimestki. Vaagisin, et ehk pole info maratonist veel kõigini jõudnud ja kõik soovijad poloe end kirja pannud ja ilmselt mõned veel passivad, et veenduda, milliseks ilm ikkagi pöörab. Arvestades, et vasikavaimustusest võivad nii mitmedki suure hurraaga välja tulla, pakkusin, et kahe distantsi peale tuleb starti 350 suusatajat.

Kunts mõtles pisut ja pakkus 436.

Võidab see, kelle pakkumine õigele arvule lähemale jõuab.

Praegu, reede pärastlõunal kella nelja ajal on Tallinna maratoni 38 km sõidul kirjas 108 ja lühemal, 19 km sõidul vaid 23 osalejat.

Kiirustage, mehed, avanenud on unikaalne võimalus Estoloppeti maratonil kerge vaevaga esisaja hulka jõuda!

Küsite, kas mina osalen. Ei. Praegu on selleks täiesti vale hetk. Saan aru, et see vastus tõmbas nüüd enamikul moti ehk osalusinnu nulli peale, aga ei ole mõtet starti minna, kui suusakilometraaž on sel talvel olematu. Läbi sõidaks igal juhul, selles pole küsimus. Ent see pole eesmärk. Eesmärk peab olema ikkagi võistelda.

Näis siis, kui palju neid võistlejaid sinna siis koguneb. Tõenäoliselt tuleb aegade lahjemaid Estoloppeti maratone. Ei Raio Piiroja ega Jaanus Laidveed ole veel stardinimekirjas, Vahur Teppanist rääkimata.

Foto 1: Suusaraja tegemine kolmapäeval Viljandis Huntaugu mäel. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Suusatajad üle-eelmisel nädala pühapäeval Tehvandi radadel. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, veebruar 25, 2020

Pullerits: Mis on vahet tegelikel treenijatel ja iseenda petjatel?

Nii kui pühapäeval ratta välja tõstsin, hakkas sadama. Lisaks puhus vastikult vali tuul.

Laupäeval tuli võidelda ainult tuulega. Alustasin väljasõitu Võru poole, mõne aja pärast võtsin suuna Viljandile, siis Tallinnale ning lõpuks Jõgevale. Aga kuhu ka ei keeranud, ikka oli tuul räme. Vaid ühel soodsal lõigul, kus tuul ulus kergel allamäge kallakul tõesti selga, sain kätte 60 km/h. Muidu oli tegu, et 28 km/h-ni küündida. Lõpuks sõitsin maanteel 54 km ja kulutasin selleks tervelt 1:58.30.  Tuule süü.

Pühapäeval läks vihma tõttu veelgi raskemaks. Ja mida kauem sõitsin, seda tugevamaks vihm muutus. Algul arvasin, et pressin 30 km täis, siis keeran kodu poole. Kuid selleks ajaks olin juba pealaest jalataldadeni niivõrd läbimärg, et vahet enam polnud. Tõsi, kohati vilistas tuul nii kõvasti, et tahtis mind asfaldilt maanteekraavi suunata – samasugune olukord, nagu tegelikult laupäevalgi. Ent lõpuks tekkis teatav hasart, et saaks vähemalt poolsada kilomeetrit täis.

Saigi. Ligi 52 km 1:57.10ga. Kui hullud olid tegelikult olud, näitab see, et keskmine kiirus tuli vaid 26,5 km/h. Ja pärast tuli pükse ja rattakingade katteid kraanivee all uhada, et sealt peenike liiv välja pesta.

Aga nädalavahetusega üle saja kilomeetri ning ligi neli tundi vastikus tuules ja niiskuses rattaga sõita – polnudki nii tapvalt hull. Tubli!

Miks sellest räägin? Aga sellepärast, et ei saa aru neist pehmetest meestest, kes ostavad endale puki ja panevad arvutimonitori mängima ning kujutavad soojas tuuletus toas ette, et sõidavadki... kus iganes. Kuid ei sõida! Mugavustegevusega tegelevad. Jalgrattasõit ei ole mingi tuulevaiksel päeval muretu kulgemine. Rattasõit, nagu näitasid laupäevane ja pühapäevane kogemus, on teinekord paras katsumus, kohati isegi vastik katsumus. Selleks tuleb vaimu ning tahtejõudu ja kannatamisvõimet treenida. Ma ei saa aru, kuidas neid ääretult olulisi võitlejaomadusi treenib puki peal pedaalimine.

Vabariigi aastapäeval oli tuul veel ropum kui kahel eelneval päeval. Külm ja vali. Ometi tegin rohkem kui tunnise ringi, ligi 30 km – kauem ei saanud, sest ootas pidulik lõunasöök –, mis siis, et vastutuulelõigul oli keeruline isegi 20 km/h kätte saada. Arvate, et kurdan?

Oh ei! Kurta võiks need mehed, kes elutoas pukil pedaalivad ja kujutavad ette, et tegelevad rattaspordiga. Oi ei, pukilt e-sportlaseks on ainult üks samm. Väga lühike samm.

Fotod 1 ja 3: Priit Pullerits pühapäeval ligi kahetunnisel rattatrennil tuules ja vihmas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tanel Kangert üle-eelmisel nädalal Tour De La Provnece'il. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix

Reede, veebruar 21, 2020

Pullerits: Miks mina pean üksinda Eesti suusatamise lippu kandma?

Kirjanik Andrus Kivirähk avaldas tänases Laupäevalehes Jumala pseudonüümi all kirjutise olematust lumest, millest teine pool väidab, et minul on sellega eriline probleem. Lugege allpool alates esimese veeru lõpust kuni päris lõpuni!
On kummaline, et olen kujunenud Eesti suusatamise lipukandjaks, kuigi saavutuste poolest selleks põhjust ju pole. Mitte mingit, nentigem ausalt. Ent ometi, kui vaja suusatamine kui selline teemaks võtta, vaatavad paljud minu otsa, mitte olümpiamedalistide otsa.

Samas, kas olete mõelnud, mis suusatamisest Eestis üldse võiks saada? Tegin detsembris korralikult trenni, sikutasin suusaergomeetrit ja tugevdasin ülakeha – aga realiseerida treeningul kogutut ei õnnestunudki. Mitte ühtegi võistlust pole toimunud. Mitte kordagi pole suuski allagi saanud. Milline järeldus koorub siit selle aasta lõpuks?

Arvata võib, et kui selle aasta detsembri algus suure lumesajuga ei üllata ning plusskraadidega ilmad jätkuvad, ei võta ma tulevaseks hooajaks valmistumist enam tõsiselt. Väga võimalik, et ei pane ka Tartu maratonile end enam esimeses voorus kirja. Mis sa ikka aega ja raha tuulde loobid!

Ja kui juba mina, kellest on tehtud Eesti suusatamise lipukandja ja käilakuju, suusad nurka jätab, mis siis veel palju vähematest, täitsa tundmatutest harrastajatest rääkida...

Mats, mille tänavune olematu talv Eesti suusatamisele paneb, võib osutuda kabelimatsuks.

Aga tühja sellest suusatamisest. Peaasi, et Eesti vabariik püsib. Siit üks värske teemakohane õnnesoov vabariigi aastapäevaks tehtud lauluga teile, mehed, vabariigi aastapäevaks!

Foto 1: Tartu martoni peakorraldaja Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk jaanuari keskel Emajõe kaldal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jalgratturid tänavu 23. jaanuaril Otepää lähistel. Foto autor: Arvo Meeks, Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Teisipäev, veebruar 18, 2020

Pullerits: Mida arvata Suure Mõõduvõtu asendusüritusest?

Niisiis matk.

Arusaadav, ega muud üle jäänudki. Sest kõige halvem üritus korraldajate jaoks on täiesti ärajäänud üritus.

Aga ei tekkinud sekundikski mõtet, et äkki läheks ka osalema. Ei. Kui peaks tulema suusamaraton, olgu suusamaraton, aga mitte mingi asendustegevus.

Mis absoluutselt ei tähenda, et mul oleks midagi selle vastu, kui korraldajad asendusena matka välja pakkusid. Ja nagu näha, siis veidi rohkem kui tuhandele see ettepanek meeldis.

Kuid mitu korda rohkem oli siiski neid, keda see ettepanek ei tiivustanud. Mind nende hulgas.

Sellised narodnoje guljanije tüüpi üldrahvalikud jalutuskäigud pole minu maitsele. Pole, nagu näha, ka enamiku nende meitsele, kes end suusamaratoniks kirja panid.

Kui on matk, pakkugu see ka midagi looduslikult erilist. Näete, siin on täiesti suvaline väike matk täiesti suvalises kohas – kohas, mida te ei leia isegi turismikaartidelt –, mis on põnev juba seetõttu, et matka alguskohta on raske teed leida; enamgi veel, kui vaatate silti väraval, millest läbi sõidan, siis paljud pööraksid seal hirmust hoopis tagasi; ja kes ei keera, need jõuavad väga eriskummalisse kohta, mis on suurepäraselt peidetud saladus. Ei usu, et ükski eestlane seal varem käinud on.

Fotod 1 ja 2: Tartu maratoni asemel toimunud rahvamatk. Fotode autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton

Laupäev, veebruar 15, 2020

Pullerits: Miks on väga hea, et Tartu maraton ikkagi ära jääb?

Algus polnud paha. Tuul polnud varasel pärastlõunal veel kuigi vali, ent tunda oli, et kogus hoogu. Kindlasti oli valjem kui reede õhtupoolikul, mil sai enne pimeduse saabumist vändatud maanteerattaga 34-kilomeetrine ring 1:12ga. See-eest oli päikest täna, laupäeval selgelt vähem kui töönädala viimasel päeval. Ometi ei osanud ette näha, et asjalood nii raskeks võivad minna.

Tegelikult tajusin, et täna pole samasugust minekut, nagu reedel, juba esimese kümne kilomeetriga, valdavalt vastutuule käes. Võib-olla oli süüdi see, et olin lõunaks söönud ainult kausi täie suppi. Aga mis supist mehele kasu? Vähe. Seepärast panin taskusse ka SiS-i kirsimaitselise energiageeli ning isegi koolamaitselise kofeiinishoti. Kuid vea, tunnistan, tegin sellega, et vett võtsin liiga vähe kaasa. Ei uskunud, et vaevalt ühe plusskraadiga õhutemperatuuri käes vedeliku defitsiit kuigi teravaks võib muutuda.

Geeli pigistasin alla juba 20 kilomeetri järel ning kofeiinishoti omakorda 20 kilomeetrit hiljem. Aga ikkagi oli kogu aeg tunne, et energiavarud on ammendumise piiril.

Ja umbes 10 kilomeetrit pärast kofeiinishoti tajusin, et need hakkavadki ammenduma. Lasin tempot alla. Koduni jäi ikkagi ju 20 kilomeetrit, ja sellest enamik vastutuules.

Ei salga, et oli raske. Ei varja, et oli tegemist, et viimastel kilomeetritel lahjapoolsest Riia tänava tõusust üles pressida. Kokku sõitsin 70 kilomeetrit 2:43ga.

Ja sõitsin maanteerattaga (!) – päeva enne päeva, mil pidanuks toimuma Tartu suusamaraton.

See, mis tänasel rattaringil juhtus, näitab, et on üksnes hea, et Tartu maraton ära jääb. Kui kaks tundi istuvas asendis kulutas energiapaagid tühjaks, siis võib vaid ette kujutada, mida teinuks kolm ja pool või neli tundi jalgel, suuskadel, käe ja ülakehaga hoogu andes. Ja kui vaataks veel enda selja taha, siis... parem ei vaataks, sest see oleks õudus, mis seal toimuks, kui maratoni ikka sõita oleks saanud. Enamik oleks samamoodi treenimata, vähemasti piisava erialase ettevalmistuseta, ja ega siis inimesed vaevalt et koju oleks jäänud – on ju suur raha makstud ning ikka oleks osalema tuldud, olgu pealegi kilometraaž sama hästi kui olematu.

Seetõttu ongi hea, et Tartu maratonist ka viimasel minutil asja ei saanud. Korraldaja võib küll olla nördinud, ent vaadaku asja positiivse pilguga: kui palju jubedust, kui palju kaasalööjate terviseprobleeme tal nüüd ära jääb.

Pühapäevane matk... No ei innusta. Vaadake ise neid halli looduse värvituid pilte siin. Ja võrrelge  neid palju värvikirevama, palju reljeefsema, palju põnevama matkaga, millest tõesti vaid lühikokkuvõtte üles panin (isegi tempoka muusika lisasin!), et te ei peaks virelema ja higistama nagu need, kes homme hallil võrdlemisi üksluisel ja rõõmutul maastikul asendusüritusest osa võtavad.

Foto 1: Priit Pullerits laupäevasel rattasõidul lähenemas Rahinge järvele- Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kunstlume tootmise kahurid 16. jaanuaril Tartus raekoja platsil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni asendusmatka rada haruldasel sinise taevaga päeval. Foto autor: Klubi Tartu Maraton
Foto 4: Vaade Harimäe tornist. Foto autor: Klubi Tartu Maraton

Neljapäev, veebruar 13, 2020

Pullerits: Kas Eesti noored mehed on tõesti hukas?

Kaks aastat tagasi rääkis kunagine peaminister Mart Laar mulle vabariigi aastapäeva eel eesti noortest optimistlikult ja tunnustavalt nii:

«Minu meelest on küll eesti noored väga terve ja positiivse mõistusega, just nende enda kombel väga patriootlikud. Mitte niimoodi, nagu võib-olla mina tahaks, et nad käiksid kogu aeg ringi, lehvitaks sinimustvalget ja laulaksid «Eestimaa, su mehemeel». Kui vaatasin eelmise aasta suvel noorte tantsupidu, pean rahustuseks ütlema, et see on just selline Eesti, nagu ma tahtnud oleks – iseorganiseerunud ja isetegev, ilma käskudeta ja ilma kontrollideta, kasutades kõiki neid tehnikavidinaid, milles mina kõvasti alla jään. Näha, et selline Eesti on reaalselt kohal, tegi mulle suurt rõõmu.»

Aga tänases Õhtulehes maalib 72-aastane erukindral Ants Laaneots Eesti noortest sootuks teistsuguse pildi. Ta nendib näiteks, et noortel puudub soov võistelda ja olla teistest parem. «Meil koolipoistena oli auahnus: tuli teistest parem olla!» räägib ta Õhtulehele. «[...] vahel lööb viha välja, kui vaatad [praegusi] noormehi: nagu silguniisad, õlad on kitsamad kui taguots.»

Laari nägemus tugineb ilmselt tema isiklikele subjektiivsetele tähelepanekutele, aga Laaneotsa jutt lähtub tõenäoliselt riigikaitse arengukavast (2021–2030), mis tõugati pärast seda, kui Õhtuleht sellele jaole pääses, 75 aastaks kalevi alla, sest selle avalikuks tulek võib ohustada riigi julgeolekut. Tõesti võib, sest lõigud, mida Õhtuleht arengukavast tsiteerib, on karmid:

«Kehaline/sportlik ettevalmistus – trend on füüsilise võimekuse langemise suunas, see tähendab, et ajateenistuses tuleb oluliselt rohkem rõhku panna nii-öelda üldfüüsilisele järeleaitamisele (ja seega vähem sisulisele õppele).»

Lisaks toob arengukava kriitiliselt välja, et noorte meeste keskmine haridustase on järjest madalam, üha rohkem esineb vaimse tervise probleeme ning riigikeele oskus on järjest kehvem. Laaneots peab Õhtulehe väitel hädade põhjuseks vabakasvatust, mis 1990ndatel läänemaailmast üle võeti. «Lapsed tegid, mis tahtsid,» lausub ta. «Neile ei esitatud nõudeid ega õpetatud kultuuri.» Ta lisab noorte meeste kohta: «Igal pool on ebatsensuursed, võõrsõnu täis laused, aga sulepead kätte võttes kirjutada ei oska. Noorsugu on käest lastud, selle üle on kõvasti lärmi vaja teha.»

Aga kuidas sa lärmi lööd, kui Laari-sugused autoriteedid ütlevad, et noortega on kõik korras, patriotismi ja teotahet on enam kui küll?

Kumma mehe nägemust ja hinnangut teie usute, kas Laari või Laaneotsa oma?

Fotod 1 ja 2: Noored suusatajad eelmise nädala pühapäeval Holstre-Polli rajal Viljandi lähedal. Fotode autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni lumeta finišiala. Foto autor: Lennart Pruuli, Klubi Tartu Maraton

Pühapäev, veebruar 09, 2020

Pullerits: Kas Tartu maratoni asemel peetaval matkal on ikka mõtet?

Eile, laupäeva keskpäeval nägin Tähtveres Supilinna spordipargis sprindiringi stardi- ja finišisirgel suusatajaid. Sõitsid seal rivis edasi-tagasi. Ilmselt mingi treeningugrupp. Korraks mõtlesin, et ahsoo, aga siis sai kohe kaine mõistus võitu, et pole mingit mõtet erutuda. Esiteks oli see aeglases tempos edasi-tagasi kulgemine nürivõitu, kasutegur näis nullilähedane, ja teiseks oli juba hommikust peale näha, et see lumi, mis öösel lisaks tuli, läheb kõige kaduva teed – et Tartu maratoni ei toimu.

Selle asemel läksin rattaga sõitma. Panin talvesaapad jalga, et varbad märjaks ei saaks. Ega saanudki, kuigi vett ja soppa pritsis rataste alt kõvasti, nii et kiivergi oli lõpuks pritsmeid täis. Väntasin üle pooleteise tunni, et lihtsalt toonust hoida – vähemalt ei sõelunud lühikesel lõigul perspektiivitundetult edasi-tagasi.

Nii et siis matk, jah? Maratoni asemel matk. Tiivustab see?

Oh ei. Jääb ära. Sest milleks see?

Oleks siis huvitav matk, huvitaval maastikul ja hea ilmaga. Aga ei ju!


Fotod 1 ja 2: Laupäevahommikune värske lumi Tartus Ilmatari tänaval ja Toomemäel. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Pühapäeva hommikuks sulanud lumi Tartus Jannseni tänaval. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, veebruar 05, 2020

Pullerits: Võtke teadmiseks - Tartu maratoni toimumine on lootusetu

Et teha ükskord ja lõplikult lõpp sinisilmsetele unistustele, et Tartu maraton võiks toimuda, kas või paarikilomeetrisel ringil Otepää külje all, helistasin täna, kolmapäeva hommikul pärast kella kümmet Tehvandil kõike korraldavale Jaak Maele ja küsisin otse, kui mitme kilomeetri pikkuse ringi ta seal Tartu maratoniks valmis saab.

Mae vastas sõna-sõnalt nii: «Ma arvan, et ei saa midagi.» Lisas siis mõni hetk hiljem juba kindlasmas kõneviisis, et ei saa ühtegi sõidetavat ringi maratonipäevaks kokku. Ta rääkis, et eile õhtul oli Tehvandil miinuskraade neli, mis lubas veidi lund toota, ja hommikul oli miinus kaheksa, millistes tingimustes tõepoolest tuli kahuritest lund, ent see, mis on toodetud miinus kahe kraadiga, on tema sõnul küll ilus vaadata, aga maha ei jää tegelikult midagi.

Mae keskendub tegelikult laskesuusatamise EMi raja tegemisele. EM algab kolme nädala pärast, 26. veebruaril. Aga isegi kui õnnestuks EMi rada maratoniks valmis teha – kuigi ükski ilmateade seda lootust ei kinnita, märkis Mae –, siis Tartu maratoni läbiviimiseks oleks too ring tema väitel liiga karm.

Muidugi võib loota vastupidi ilmaprognoosidele, et järgmise nädala pühapäevaks tuleb looduslik lumi maha. Ent seda peab tulema palju. Mae vahendas rajameister Assar Küti öeldut, et vaja oleks esmalt 20-sentimeetrist lumekihti, mille saaks kinni tampida, et ebatasasused ära siluda, kuid selle peale oleks veel vaja 20 sentimeetrit, et ka suusajäljed sisse tõmmata.

Niisiis, lühidalt: matke Tartu maratoni toimumise lootus maha isegi Tehvandi kunstlumeradadel.

Täna, kolmapäeva hommikul käisin ka vaatamas, kuidas Tartus Tähtvere spordipargis lendab raha tuulde. Ilusasti lendas! Stardi- ja finišisirge oli juba paksu lumekihi all (fotol vasakul), aga kõik muud sprindiringi raja osad olid tumepruunid ja tumerohelised (esimesel fotol ülal vasakul). EMHI prognoosi järgi püsivad küll laupäev ööni Eestis öisel ajal miinuskraadid, ent siiski pole neid nii palju, et lume tootmine saaks olla massiline, ning päevasel ajal läheb temperatuur nulli kanti, mis tähendab, et lume tegemine tuleb seisata. Spordipargi stardi- ja finišisirgel saab ilmselt hakata üsna pea edasi-tagasi sõitma – aga milleks? Et Tartu maratoniks harjutada?

Head harjutamist! Ja kui tahate ilusat lund näha, siis näete siin.

Fotod 1-3: Kunstlume tootmine Tartus Tähtvere spordipargis kolmapäeva hommikul pärast kella kaheksat. Fotode autor: Priit Pullerits

Pühapäev, veebruar 02, 2020

Pullerits: Lugejate unelmaile vastu tulles - näitan teile kaunist lund!

Lumivalget lund tahate lõpuks näha?

Praegu näete muidugi musta maad ja vihma. Eriti vihma. Laupäeval sõitsin maanteerattaga vihmas 50 minutit, siis keerasin kodu poole, sest läbimärjana ei ole just mõnus, kui tuul ka veel ulub.

Pühapäeval sõitsin vana MTB-Treki maastikurattaga vihmas poolteist tundi. Selline veebruari algus siis, kui esmaspäeval peaks algama viimane ettevalmistusnädal Tartu maratoniks, mida sedapuhku jääb ära.

Aga ikkagi, kas lund, eksootikat, tahate näha?

Siis sõitke minuga kaasa üle Kaljumägede Colorados: rohkem kui 3200 meetri kõrgusele, mööda Aspenist, kus Kelly Sildaru võitis äsja X-mängudel kaks kulda, samuti mööda Breckenridge’ist, kus ta on võitnud korduvalt Dew Touril, ja Copper Mountainist, kus ta stardib peagi tänavusel Dew Touril.

Kes ütles, et lumi on maailmast kadunud!

Foto 1: Tänavuse Marcialonga start. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Lumised kaljumäed mullu märtsi lõpus. Foto autor: Priit Pullerits