Teisipäev, märts 31, 2020

Pullerits: Kas rattasõidust rääkida on üldse eetiline?

Me elame huvitaval, kuid keerulisel ajal, olla üks tuntud ja mõjukas tegelane öelnud nõukogude ajal. See tõdemus kehtib ka nüüd. Täna sain teada, et igast sajast eurost, mis seni teenisin, jääb edaspidi 30 kätte saamata. Selline on praegune reaalsus ja homne tulevik. Selle kohta tsiteerin teile suurärijuht Jüri Käod oma tänasest väga põhjalikust loost, kus edukate, sadade töötajatega tööstusettevõtete juhid prognoosivad, mis nende arvates lähiajal juhtuma hakkab:

NG Investeeringute juht Käo ei oska soovitada muud, kui teha nüüdset tööd võimalikult hästi ning elada ettevõttega ühes rütmis, mis tähendab, et kui vaja on kulusid koomale tõmmata ja töötasu vähendada, siis tuleb sellega leppida. «Selle vastu protestimine ei aita, sest majanduses kehtivad julmad reeglid,» lausub Käo. «Töökohast tasub kinni hoida, sest töökohtadega saab olema keeruline.»

Eks see oli teada, et kärbe varem või hiljem tuleb. Võrreldes Eesti teiste suurte meediaettevõtetega pigem hiljem. Seetõttu sai seda uudist võtta täiesti külma kõhuga. Sest mis on alternatiiv? Alternatiiv on see, et paki asjad kokku ja hakka astuma.

Vara rõkkavad need, keda kärpekirves pole veel tabanud. Kes tegutseb ikkagi tuluteenivas sektoris – saate aru küll, mis valdkondadele viitan ja mis valdkonnad arvestusest välja jätan –, peab arvestama, et ega talgi pääsu ole. Ja ma soovitaks pigem arvestada sellega, et ega esimene kärbe pruugi jääda ainsaks ja viimaseks.

Kas see tähendab, et töökoormus samuti väheneb? Mul vähemalt mitte. Pigem vastupidi. Näiteks tänases lehes täitsin üksinda rohkem kui poole uudistemahust, kusjuures ma pole uudistetoimetuse stammliige, vaid peatoimetaja poolt sinna ajutiselt ridu tugevdama komandeeritud. Üks lugu räägib siis sellest, milline karm tulevik ootab ees tööstusettevõtete töötajaid – tööstusettevõtted on ikkagi majanduse peamine mootor –, ja teine lugu sellest, kuidas haiglad püüavad senisest tööst ilmajäänud inimesi ikka palgal hoida ja neile asendustegevust leida, sest ilmselt saabub peagi aeg, mil haiglas on iga kätepaar kulla hinnaga.

Öelge, kas sellises olukorras on üldse kohane rääkida tühja tuule tallamisest ehk rattasõidust?

Muide, kolm mittenutvat meest tuntud spordisaatest pühendasid täna minu personaalküsimusele  terve minuti - kuulake seda lõiku alates 55.15-st.

Foto 1: Mulluse Tour de France'i viimane etapp Pariisis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Emiraatide velotuuri viies etapp tänavu veebruari lõpus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Emiraatide velotuuri neljas etapp tänavu veebruari lõpus. Foto autor: AFP/Scanpix

Laupäev, märts 28, 2020

Pullerits: Kui pikalt maailmarekordi püstitaja mulle kaotanuks?

Mehed, ei saa ju lõpmatuseni ainult koroonaviirusest mõelda ja rääkida.

Sel nädalal tuli teade, et Tokyo olümpia jääb suvel ära. Nagu Tiidrek Nurme mulle juba paar nädalat tagasi kahtlust avaldas - aga mina ei uskunud...

Lohutuseks suurvõistluse edasilükkamise puhul minult teile lugu, kuidas noor eesti jooksja (ülal pildil keskel punases särgis), keda inglise telekommentaator nimetas stardi eel very pretty little girl - väljend, mida nüüdisaja poliitkorrektsuse valvurid on nimetanud cringe-worthy, pehmelt tõlkides hukkamõistu väärivaks -, oli minu kunagisel lemmikalal, 800 meetri jooksus, veel lõpusirgele tulles medalikonkurentsis.

Kindlasti on huvipakkuv see, kuidas loo kangelanna sattus Tokyo olümpial ühte tuppa Nõukogude hermafrodiitjooksjaga ning kuidas teised koondislased, kes toda küsitavate sootunnustega sportlast põlastasid, uurisid mu loo peategelaselt, et kas ta toakaaslane on ikka Miša või Maša.

Aga nüüd küsimus matemaatikasõpradele: kui mitmekümne meetriga kaotanuks mulle mu parimas jooksus tolle Tokyo olümpiafinaali võitja, kes püstitas maailmarekordi, ja kui mitmekümne meetriga kaotanuks mulle eesti jooksja, kellele kuulus kuni Rasmus Mägi kuuenda koha saavutamiseni Rio olümpial viimase kolmveerandsajandi eestlaste parim olümpiatulemus jooksualal?

Foto 1: Laine Erik (keskel punases särgis) Tokyo olümpial 800 meetri finaaljooksus lõpukurvi lõpus. Foto: Wikimedia Commons
Foto 2: Naelikud, millega jooksis Laine Erik Tokyo olümpial. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum
Foto 3: Laine Erik (keskel) 1968. aastal NSV Liidu koondise liikmena. Kes teab, mis pildil toimub? Kes on pildil teised sportlased? Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Teisipäev, märts 24, 2020

Pullerits: Aus ülestunnnistus, kuidas koroonaviirus mu elu muutis

Appi, ma upun koroonaviiruse sisse. Nii see on. Eelmise nädala teisipäevaks, pärast Eesti väikest viiruseplahvatust, andsin rahvale teada, et kui keegi lähiajal lennata tahab, siis piletite hind kukub imeodavaks – aga kerkib seejärel peagi lakke. Samuti uurisin seda, kuidas eestlased välismaal püüavad lõksust pääseda, kui lennukid enam ei lenda ja piirid suletakse. Kolmapäeval tegelesin sellega, et sajad ilutöötajad on jagunenud kaheks: ühed jätkavad oma teenuste pakkumist, teised mitte, sest ei pea seda mõistlikuks ja ohutuks. (See osutus üllatuslikult mult nädala loetuimaks looks.) Neljapäevaks uurisin, miks läheb välismaalt koju toodavatele eestlaste lennupilet nii üüratult kalliks. Reedel käsitlesin seda, kui suurt kaitset pakuvad olukorras, kus kaitsemaskid on ammu otsakorral, kodustes tingimustes kodustest vahenditest isevalmistatud maskid. Laupäevaks tegin põhjaliku intervjuu professor Andres Meritsaga, kes seletas väga huvitavalt koroonatesti tagamaid ning põhjendas, miks kõigi testimisel ei ole mingit mõtet. Ja eile, esmaspäeval, kirjutasin tänasesse lehte loo Eesti programmeerijast, kes tegi lihtsate tabelarvutustega juba tosin päeva tagasi prognoosi, mis nüüdseks on saanud kinnituse, et järgmine suur viirusepuhang Euroopas toimub Hispaanias.

Ma loodan, et nüüd te väga ei imesta, miks rattasõidust on vähe juttu olnud. Sest Postimehe peatoimetaja komandeeris mind appi uudistetoimetusele seda tugevdama. Seetõttu küllap mõistate, miks rattakilometraaž on jäänud kesiseks: eelmisel nädalal (fotol vasakul) kahe korraga kokku vaid napilt maratonidistantsi jagu, 42,1 km. Aga eks ma ole ka ennast hoidnud, sest nohu pole kahe nädalaga üle läinud ning nüüd on ka kurku tekkinud kuiv ärritav köha.

Kas teil on põhjust mind seetõttu karta?

Pigem mitte. Professor Merits (fotol paremal) seletas olukorda nii: «See on väga keeruline küsimus vastata, kas siis, kui on üks külmetusviirus olemas, saab COVID-19 sinna otsa ronida või ei saa. Mul on pigem kahtlus, et ei saa. Viirushaigus, mis iganes see on, lööb üles organismi kaitsereaktsiooni, mis on interferoonreaktsioon, ja see kaitsereaktsioon blokeerib ebaspetsiifiliselt kõiki viiruseid. Viirused tavaliselt leiavad augu, kust kaudu tegutseda, enne kui see reaktsioon aktiveerub. Kui see [kaitsereaktsioon] on üleval, siis uuel viirusel sinna peale ronida on väga raske.»

Seega... head haigestumist kõigile viirushaigusesse, kuni see pole COVID-19!

Foto 1: Jalgrattur pühapäeval Inglismaal. Foto autor: Tony Margiocchi / SWNS / Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits pühapäeval rattasõidul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Professor Andres Merits koduaknal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 16, 2020

Pullerits: Oh õudust! Kuidas viirus mind ikkagi maha niitis...

Alles üle-eelmise nädala lõpus andsid konkurentidele kõva löögi allapoole vööd, kui lõin kokku kuue treeningupäeva rattakilometraaži – 330. Oli, mille üle uhkust tunda.

Aga lõppenud nädalal lebasin ise nokdaunis. Ainult üks rattasõit, pühapäeval veidi üle 30 kilomeetri keskmise kiirusega kõigest 27,6 km/h (kahel alumisel pildil). Kas süüdi oli vali küljetuul? Jah, pühapäeval küllap küll, kuid lisaks ka kuuepäevane treeningupaus, mis sundis ettevaatlikkusele, et tempoga mitte üle panna. Olin ju alates teisipäevast võidelnud vastiku viirusega.

Löögi alla jäid kurk ja nina. Vastulöögi andmiseks rakendasin nii farmaatsia kui rahvameditsiini parimaid võimalusi. Paranemine oli aeglane ja vaevaline. Laupäeval hoidsin end tagasi, et mitte välja pedaalima minna, kuid pühapäeval andsin kiusatusele järele. Tulemus oli see, et täna, esmaspäeva hommikuks oli nina ja kurgu vaheline piirkond rögane ja ärritunud.

Aga see kõik ei mängi dramaatilist rolli, sest sel nädalal tuleb vihma ja lörtsi ja jahedust ja tuult, mis nagunii ei võimalda välja treenima minna. Ja sees treenimine on klubides keelatud. Praegu on tegelikult parim aeg tervise putitamiseks või hoidmiseks ning keha asemel vaimu turgutamiseks. Selleks on üks hea võimalus, mis liiati aitab vajalikku häälestust hoida – ajakirja Ma Olen Jalgrattur järjekordse numbri lugemine (fotol all paremal). Jätkan seal oma personaalse rubriigiga «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid», kuid ühe olulise muudatusega: kui seni kirjutasin eranditult meestest, siis nüüd keskendun naistele.

Millest veel ajakirjas juttu:

Eesti profid (pildil paremal) annavad teada oma selle aasta eesmärgid.

Miks meid veetleb rattaga sõitmisel 500+ kilomeetrit? Ons see hea tunne pikast pingutusest või soov koos sõpradega raskeid hetki üle elada?

Kuidas saada aastaks 2025 valmis Pirita sisetrekk?

Arhitekt Tarmo Kübard ja tema tunnetes leitud vanad jalgrattad.

Kõva harrastaja Sille Mustonen (alumisel fotol paremal) räägib elustiilist, mis pakub elamusi.

Annie Londonderry – Riiast pärit tüdruk, kes sõitis jalgrattaga ümber maailma.

Simple Session tõi taas Eestisse maailmatipud – kolm lugu BMXi-meestega, kes mõtlevad Tokyo olümpiale.

Mis võistlusega avatakse Tallinna-Tartu maantee uus neljarealine lõik? Ikka rattavõistlusega Filtri temposarjas.

Rattatreener Toivo Suvi ütleb, et trennis ei pea olema lõbus, trenn on sihikindel töö.

Ajaloost. Eeri Raam – üheksakordne Eesti meister kasvas meistriks aastaga.

Miks on mõned sõidud rattatiim Tartu2024/BCC kalendris alla kriipsutatud?

Head lugemist! Sest tööd nagunii enamikul peagi teha ei lasta, v.a mul, kelle koormus on kahekordistunud, sest mind paluti kriisi ajaks appi ka uudistetoimetusele.

Foto 1: Pariis-Nice'i velotuuri esimene etapp. Foto autor: AFP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Vaade Emajõele Ihaste sillalt. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 4: Ajakirja Ma Olen Jalgrattur värskeim number. Kaanepildi edastas: Vahur Kalmre
Foto 5: Sille Mustonen8paremal) laskumas mullusel Tour de France'i rahvaetapil. Foto: Sille Mustoneni erakogu

Neljapäev, märts 12, 2020

Pullerits: Miks ma pooldan spordivõistlustel tehnikavidinate keelamist?

«Täna lootsin kohta esikümnes, napilt jäi puudu,» ütles Tanel Kangert eile Pariis-Nice’i velotuuril pärast 11. kohta 15,5 km pikkuses eraldistardist sõidus veebilehele Baltic Chain Cycling. «Jalad olid natuke tühjad. Lisaks ütles rattakompuuter stardi eel üles, ei näinud vatte ega pulssi. Sõitsin nagu vanal heal ajal, puhtalt tunde järgi. Kui palju see tulemust mõjutas, ma ei tea, aga võib-olla pidanuks kusagil tagasi hoidma ja mõnes kohas jällegi juurde panema.»

See pani mind mõtlema. Mõtlema sellele, et rattaspordis on tippsõitjad muutunud robotiteks. Kui kõik on vattide ja pulsi järgi etteplaneeritav, siis kaotab võistlus ju sisuliselt mõtte. Sel juhul võiks mehed on näitajad enne starti lauale lüüa ja eks siis nende järgi ole ilma võistlematagi laias laastus näha, kes on milleks võimeline – kui kõik on nii ettekalkuleeritav! -, et tegelikku võistlust polegi mõtet pidada. Milleks?!

Mina olen igal juhul pulsi- ja vatimõõtjate võistlusel kasutamise vastu. Ilma nendeta muutub võistlus palju põnevamaks ja loomingulisemaks ning sportlased võtavad ka varmamalt riske, mis suurendab ootamatusi. No kujutame ette omal tasemel 12 km eraldistarti edasi-tagasi, enam-vähem siledal maal, nagu see Eestis on, üks ots tagant- ja teine vastutuulega. Kui tead vidinate järgi, mis su võimekus on, siis võtad algusest peale pasliku tempo ja annad minna ning tead, et sedasi lõpetad, ütleme, 20.30-20.40ga. Ehk tulemus on laias laastus ette teada.

Aga kui vidinate abi pole, pead rohkem ennast kuulama ja tunnetama, samuti tekib ahvatlus riskida – ja kes teab, äkki tasub risk ära. Ent kui tead, et pead hoidma pulssi 182 ja võimsust n+1, siis ei ole selles ju midagi huvitavat. Tuim ja robotlik töö.

Ja kas pole võimalik, et need vidinad hoiavad sportlast hoopis tagasi? Oleks ma ka omal ajal pulssi ja igasugu muid selliseid näitajaid jälginud, poleks ma eluilmaski 800 meetrit 1.55,9ga jooksnud. Sest mu nn ametlikud näitajad oleks käskinud mul end kõvasti tagasi hoida. Ja samuti ei oleks ma 2012. aastal Tartu nn jooksumaratonil läbinud distantsi 1:33.56ga ehk ligi kuus minutit kiiremini, kui aasta varem, sest taas oleks mu ametlikud näitajad mind tagasi hakanud hoidma.

Liiati peaks iga veidigi pikemalt harjutanu end piisavalt hästi tundma, et harrastaja tasemel abivahendeid ei vajaks. Olen näiteks tähele pannud, et suudan ilmeksimatult, pelgalt tunde järgi ära öelda, kui kiiresti ma parajasti rattaga sõidan, pluss-miinus ainult 1 km/h. Kas te ei ole enda puhul sama märganud? Seega, milleks mulle need vidinad?

Kangerti kohta ei hakka suure suuga sõna võtma, ei mina ega keegi teist seda maailma, kus tema võistleb, ei tunne. Aga kindlasti oleks too maailm palju huvitavam ja üllatusterohkem, kui seal vidinad ära keelataks. Rohkem inimlikkust tippsporti, vähem robotlikkust!

Foto 1: Tanel Kangert mullusel MMil eraldistardist sõidus. Foto autor: imago images / Sirotti / Scanpix
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits 2018. aasta varasuvel Tartu GP linnasõidu ajal Jakobi mäe tõusul. Fotode autor: Karli Saul

Esmaspäev, märts 09, 2020

Pullerits: Kuidas ma tegin ratta seljas supernädala?

Oli tegus nädal. Isegi väga. Sellal kui mõned mehed ainult kurdavad ja hädaldavad, et ei saa kuidagi sadulasse, tegin seda kuuel päeval nädalas.

Tegelikult võib öelda, et hooaega ettevalmistav «laager» algas juba eelmisel nädalavahetusel, kui sai kolmel päeval suusatatud kokku 42 ja pool kilomeetrit. Aga see oli kõik pelgalt sissejuhatus.

Esmaspäeval võtsin asja kohe käsile. Alustasin poolteise tunni pikkuse rattasõiduga, mil läbisin 45,5 km. Keskmine kiirus tuli 30,1 km/h, mis on kevadisi ja tuuliseid olusid ning pikka-paksu riietust arvestades isegi suurepärane.

Teisipäeval võtsin veidi rahulikumalt ning läbisin sama pika maa kuus minutit aeglasemalt. Eks tõele au andes oli ka tuul vingem.

Koos suusatamisega viis päeva järjest treenitud – seega aeg pausiks. Selle võtmist soosis ka vihmane ilm, muidu, kes teab, oleksin ikka ratta välja ajanud.

Neljapäeval oli samuti vihmane, mistõttu istusin vana, kaheksa aastat tagasi olümpialinnas Salt Lake Citys ostetud Treki maastikuratta selga ning väntasin sellega rahulikult, sademeid ja tuult trotsides 31 km, keskmine kiirus kõigest pisut üle 24 km/h.

Reedel võtsin ette juba tõsisema teekonna, ligi 56km. Selle läbimiseks kulus 1:53.20, mis teeb keskmiseks kiiruseks 29,5 km/h. Ega siis hooaja algul maksagi ilmtingimata kõva tempot taga ajada.

Laupäeval oli põhitrennipäev. Kokku sõitsin kogunisti 102 km, aega kulus vähem kui minut üle kolme ja pool tunni. Hea märk on see, et distantsi teisel poolel suutsin kiirust lausa juurde panna, nii et teise poolsada kilomeetrit läbisin keskmise kiirusega 30,2 km/h. Halb märk oli see, et ilmselt hõõrdumise tagajärjel tekkis istmiku alla valulik punn, nagu kaks aastat tagasi. Otsisin siis koduapteegist üles Braunovidoni salvi (kõlblik kuni maini 2020) ja määrisin sellega.

Pühapäeval pidin end niiviisi sadula peale sättima, et ärritatud kohale liiga ei teeks. Õnnestus. Hoidsin valulikku kohta sadula pilu kohal. Sain päikeselises ilmas sõita 1:47.30ga 50 ja pool kilomeetrit. Tundub, et viga hullemaks ei läinud.

Nii sai siis esimene kevadine korralik tsükkel läbi tehtud. Nädalaga kuus trennipäeva, läbitud kilomeetreid kokku 330,6 ning selleks kulunud aeg 11:36.40.

Nüüd on mul sel aastal rattaga rohkem kui tuhat kilomeetrit koos. Küllap teil on hea võrrelda.

Fotod 1 ja 4: Priit Pullerits pühapäeval rattaga sõitmas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vaade pühapäeval Emajõele Kärevere sillalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade pühapäeval Käreveres Emajõe üleujutatud luhale. Foto autor: Priit Pullerits

Reede, märts 06, 2020

Pullerits: Miks ma uue ratta pakkumisest ära ütlesin?

Kui olin käinud Tartu Lõunakeskuse Hawaii Expressi kaupluses, et saada kätte joogipudel (fotol allpool keskel) tänutäheks selle eest, et toetasin rattameeskonnale Tartu 2024 / BalticChainCycling.com uue bussi soetamist, astusin leti äärest ka kaugemale, poe sügavusse, kus mehaanikud askeldasid jalgrataste kallal. Teiste seas ka Kodanik Männik.

Mind nähes võttis ta seina äärest musta läikiva FS-ratta ning lükkas selle keset hoolderuumi ja küsis, kas arvan ära, kelle ratas see on.

Arvata on ainult siis mõtet, kui õige vastuse eest ka preemiat saab. Niisiis küsisin vastu, et kui kolme korraga õige mehe ära arvan, kas saan siis ratta endale. Ja tegin esimese pakkumise:

«Gert Jõeäär.»

«Vale,» teatas Kodanik Männik.

Mõtlesin siis veidi. Aga kedagi paremat ei turgatanud pähe, niisiis pakkusin huupi:

«Rein Taaramäe.» (Fotol paremal.)

Samuti vale.

Jäi vaid üks võimalus. Nüüd raalisin ajus juba põhjalikumalt. Siis turgatas – ja pakkusin:

«Soonets! Art Soonets!»

Kodanik Männiku nägu lõi millegipärast särama. See oli õige vastus! Tema säravad silmad olid seda imelikumad, et äsja oli ta ju Soonetsi ratta maha mänginud.

Loomulikult ei tahtnud ta Soonetsi uut ratast mulle anda. Aga antud juhul kaotajana pakkus ta muud varianti, osutades paar meetrit eemale ja öeldes:

«Näe, osta ära – Soonetsi vana ratas.»

Aga mul juba on Soonetsi eelmine ratas. Milleks mulle veel ühte vaja, uurisin Kodanik Männikult.

Ta püüdis mulle väita, et olen Soonetsilt ostetud Cube’i nagunii juba n-ö läbi sõitnud ja ära kulutanud ning et uue rattaga on veel parem Moabi minna (fotol vasakul).

Aga kes talle ütles, et ma kavatsen jälle Moabi minna?...

Huvi pärast – ainult huvi pärast – küsisin, kui palju Soonetsi vana ratas siis maksab.

«Kaks tuhat,» tuli vastus.

Hakkasin kõva häälega naerma. Milleks mulle kahe tuhande eurone ratas, kui sellest poole odavamalt saadu sõidab siiamaani suurepäraselt?

Uus pakkumine tuli juba märksa madalamalt hinnatasemelt. Sellegipoolest ei läinud ma liimile, kohe üldse mitte, vaid jäin endale kindlaks, et mulle pole isegi pooleteise tuhande euro eest uut vana ratast vaja.

Enamgi veel, ma imestasin, miks on Soonetsile uut ratast vaja. Kodanik Männik ka ei teadnud. «Soonets ju ei võistle kusagil,» lisasin imestunult. «Ainult Tartu rattamaratonil, ja seal võtab ka lõdvalt.»

Kodanik Männik parandas mind: et Soonets käib rattamaratoni peamiselt siiski turvamas (fotol paremal).

Võtsin Soonetsi uue ratta käe otsa ja kergitasin seda. «Üle kümne kilo vist?» küsisin.

«Pigem üksteist,» pakkus Kodanik Männik.

Vaat siin on suur küsimus Eesti rattatarkadele: milleks vahetada vähem kui tuhande euro eest saadud pisut alla kümne kilo kaaluv esiamordiga maastikuratas tuttuue tagaamordiga 11 kilo kaaluva ning palju kallima ratta vastu?

Lahendage ära see võrrand, kus... pole ühtki tundmatut – nii et lihtne ju!

Foto 1: Nino Schurter, maailma parimaid maastikusõitjaid. Foto autor: imago images / Rolf Simeon / Scanpix 
Foto 2: Rein Taaramäe. Foto autor: teamtotaldirectenergie.com/BalticChainCycling.com
Foto 3: Priit Pulleritsu joogipudeleid. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Rattur Moabi lähedal kuulsal Slickrocki rajal, all voolamas Colorado jõgi. Foto autor: Zumapress.com/Scanpix
Foto 5: Art Soonets turvamas 2017. aasta sügisel Tartus Sõprade sõitu. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, märts 03, 2020

Pullerits: Millise õppetunni andis mulle Tanel Kangert – ja teile kõigile ka

Pärast seda, kui olin eelmise nädala lõpus võtnud talvest viimast ehk kolmel päeval järjest suusatamas käinud, ajasin esmaspäeva õhtupoolikul taas ratta välja. Nii kiiresti muutuvad ilmastikutingimused! Sõitsin veidi rohkem kui pooleteise tunniga (1:30.40) 45,5 km pikkuse ringi. Mul ei ole talviseid rattuririideid, seetõttu tõmbasin sõidu ajaks peale tavalised vanad tuules lopendavad dressid, sest ei ole ju mõtet maanteele uusi korralikke dresse reostama minna. Sellest hoolimata saavutasin ihuüksinda sõites keskmiseks kiiruseks 30,1 km/h.

Et liiga kiire, arvestades, et käes on alles märtsi algus?

Sugugi mitte. Kuulakem selle kinnituseks Tanel Kangertit (fotol vasakul), kes on alles nüüd, pika profikarjääri jooksul esimest korda jõudnud seisu, kus juba veebruaris kannatab sõita kõrgetele kohtadele.

Baltic Chain Cycling edastab Kangerti seletuse: «Käesoleva hooaja eel muutsin paljut. Uus treener – ma ei kogunud pelgalt kilomeetreid, vaid reaalselt treenisin. Lõhkusin talviste treeningute osas enda jaoks mitmed dogmad. Talv ei saa olla vaid madala pulsiga kilomeetrite kogumine. Viibisin terve talve Hispaanias Gironas, mis võimaldas kogu aeg rattaga sõita, erialast treeningut teha. Juba praegu tunnen, et see kõik on ära tasunud. Viimasel kümnel aastal olen endale pidevalt sisendanud, et kevadised võidusõidud pole minu jaoks. Kogusin vormi sõit-sõidult. Praegune olukord aga näitab, et ma alles hakkan ennast avastama.»

Niisiis, kas panite tähele: ei ole mõtet madala pulsiga kilomeetreid koguda, vaid tuleb reaalselt treenida!

Mõni pealiskaudne lugeja võib siin hakata vastu väitma – ja selliseid enda arust tarkpäid, kes teavad, kuidas sõitma peab, on Eesti harrastajate seas oi kui palju, nagu on mulle maininud Rein Taaramäe (fotol paremal) -, et meil ei ole siin Girona. Aga ega oluliselt halvem ka ole! Terve jaanuari ja veebruari sai Eestis vabalt rattaga sõita, isegi võidusõidurattaga – vaadake mind, kui ei usu!

Teiseks, väidavad küllap pealiskaudsed tarkpead, et ega amatöörid ja harrastajad saa profilt eeskuju võtta, et nemad peavad ikka baasi laduma. Ma olen seda tüütut juttu kuulnud juba rohkem kui poolteist tosinat aastat, mida on rohkem, kui on kestnud Kangerti profikarjäär. Et ikka baasi tuleb laduda ja mahtu tuleb teha. See on selline jutt, et vägisi jääb mulje, nagu valmistuks enamik harrastajaid vähemalt nädalaseks velotuuriks.

Aga kus on need nädalased velotuurid, mida te sõidate? Parimal juhul teete nädala lõpus ühe kahe- või kahe ja pool tunnise võistluse, paljud ei tee sedagi. Järelikult ei ole mingit aeglast kilomeetrite kogumist vaja. Kui ei usu, vaadake taas mind! Kas ma kogun kilomeetreid? Ei kogu. Kas jõuan mahumeistritega võidu sõita. Jõuan. Vaadake näiteks mulluse hooaja teisest poolest seda võistlust!

Minu soe soovitus: lõpetage ükskord ometi oma tarkusest igal aastal ühe ja selle sama tüütuse tegemine, vaid kuulake viimaks, mida ühel elukutselisel sõitjal teile öelda on ning tehke sellest viimaks oma õiged järeldused!

Foto 1: Eesti jalgratta profitiim Tartu 2024 / BalticChainCycling.com treeningul. Foto autor: Adam Illingworth / Baltic Chain Cycling
Foto 2: Tanel Kangert. Foto autor: EF Pro Cycling / Baltic Chain Cycling
Foto 3: Rein Taaramäe. Foto autor: teamtotaldirectenergie.com / Baltic Chain Cycling

Pühapäev, märts 01, 2020

Pullerits: Kuidas ma lõpuks jala valgeks sain?

Reedel tegin üht asja sel aastal esimest korda. Panin suusad alla. Imestasin, et ligi aastase pausi järel ei olnudki tunnetus suurt kadunud. Ehkki kilomeetrine nn Lauri ring Tähtvere Supilinna spordipargis oli lippadi-lappadi, oksarisu ja lehti ja isegi mullaseid kohti täis, püsisin püsti. Pime oli ka pärast tööpäeva lõppu, aga ei söanda väita, kas see ikkagi kahjuks tuli – võib-olla olidki raja kontuurid hõredas lambivaguses selgemini tajutavad, kui oleks olnud ühtlaselt sombusel päeval.

Sõitsin oma Atomicega tosin ringi, seega 12 kilomeetrit. Atomicud võtsin kodus suusakoti seest. Õnneks ei olnud neil suveparafiinit all. Asjatundjad on väitnud, et kui suusad seisavad kotis, pole parakat vajagi. Aega kulus tosinale ringile minut alla tunni. Kiiret polnud. Eks seal oli rajal ka kohti, kust tuli hoolikalt mööda laveerida, näiteks kunstlumekahurite tekitatud veelombid, mis muudkui laienesid.

Laupäeval oli ilm juba palju rõõmsam (vt kõik neli fotot!). Päike säras, taevas oli eresinine, tuult oli vähe. Suundusin dendroparki 5 km ringile. All lagendikul kulgevad rajalõigud olid head, rohke lumega ja täitsa siledad, aga tõusud olid küll pooleldi mustad, lume alt oli igasugust sodi välja hõõrutud. Ei olnud neist meeldiv üles rügada, pidi tähelepanelikult vaatama, kuhu suusad asetad. Lauri ring oli kehvemas seisus kui eelmisel päeval, mis sest, et olin raja kõrgeimas osas käinud enne suusatama suundumist oksi koristamas. Kokku sõitsin tunni ja 26 minutiga veidi üle 17 kilomeetri. Eks tempo languses võrreldes reedega oli süüdi ka see, et ilm tikkus päeva peale päikse käes pehmeks.

Täna, pühapäeval, olid olud juba hulga hullemad. Hommikul hakkas sadama – tundus, et vihma. Libisemist polnud mitte mingisugust. Hea, et dendropargi 5 km ringi laskumistest hoogu lükkamata kuidagi alla said, aga kui alla jõudsid, tuli jalamaid tööle hakata. Samm-ja-kepitõuge varianti polnud mõtet suurt üritadagi – lihtsalt ei libisenud. Ikka kaks sammu ja siis üks tõuge keppidega. Lõpuks läbisin veidi rohkem kui 1:16ga ainult 13 kilomeetrit. Keskmine kiirus napilt üle 10 km/h.

Kui rajalt ära tulin, siis oli vett juba kõikjal. Paistab, et nende kolme sõiduga võibki tänavusele suusahooajale joone alla tõmmata.

Seega võite rahus pühendada aega sellele, et loete minu elavat reportaaži, kuidas Tiidrek Nurme jooksis nädal tagasi Sevillas Eesti kõigi aegade teise tulemuse 2:10.02 maratonis, ning samuti sellele, et mõelda kaasa minu loole, miks küll nüüdisaja noored nii palju ropendavad.

Fotod 1-5: Laupäev Tartus Supilinna spordipargis ja dendropargis. Fotode autor: Priit Pullerits