reede, juuli 19, 2024

Pullerits: Eesti Olümpiakomitee peab kiiresti kõva protestihäält tegema!

Olin kogu aeg kahtlustanud, et ROK ei suuda või ei taha Vene sportlaste tausta põhjalikult uurida. Nüüd on selgunud, et need kartused polnud kahjuks asjatud.

MTÜ Global Rights Compliance on teinud ära põhjaliku töö, mida pidanuks tegema ROK, ning sealt ilmnes, et Pariisi olümpial on saanud osalemiseks loa Venemaalt kümme ja Valgevenest seitse sportlast, kes on pooldanud sõda Ukrainas või on seotud agressorriigi relvajõududega. Reutersi andmetel omab sellekohast infot ka ROK, kuid pole midagi ette võtnud.

Nüüd peaks Eesti Olümpiakomitee, kui ta tahab olla tegus ja mõjus ühendus, võtma kiiresti kontakti teiste Euroopa riikide olümpiakomiteedega ning kutsuma ühiselt esitama ROKile arupärimise ja läkitama selle ka rahvusvahelisele ajakirjandusele – et ROK ei saaks arupärimist eirata –, miks on olümpiale lubatud sportlased, kes on avalikult väljendanud toetust Venemaa sõjale Ukraina vastu.

Kui ma oleksin EOK president, teeksin seda kindlasti kohe ja kiiresti, või oleksin EOK peasekretär, siis korraldaksin selle ühise arupärimise algatamise jalamaid. Kas Urmas Sõõrumaa ja Siim Sukles teevad selle ära? Või valivad nad alalhoidliku ärme-kõiguta-paati positsiooni?

Foto 1: Turvatöötajad juhatavad inimesi Pariisis reedel, 19, juulil Eiffel torni turvatsoonist eemale. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Prantsuse politsei julgestamas Pariisis Champs-Élysées tänavat reedel, 19. juulil. Foto autor: AFP/Scanpix

kolmapäev, juuli 17, 2024

Pullerits: Kohutav, mille peale Eesti spordis aega ja energiat raisatakse!

Lootsin tõemeeli, hingest ja südamest, et mõni jalgpallipooldaja, kellest meil Eestis ju sugugi puudu pole, tuleb välja oma argumentidega, et kummutada mu Postimehes avaldatud ja paljuloetuks osutunud arvamuslugu, et see oleks õudus, kui Eesti pääseks jalgpallis ime läbi EM-turniirile. Aga ei midagi. Vaikus. Tean küll, miks. Esiteks sellepärast, et vastuargumente, vähemalt selliseid, mil oleks pisutki kaalu, ei ole. Ja teiseks sellepärast, et kogu lokulöömine jalgpalli ümber keskendus EM-turniiri ajal võõrriikide koondistele, mille varjus oli ju nii mugav ära unustada see, kui mannetu on Eesti jalgpall; selle asemel sai taktikalaua kõrval tähtsa näoga olla osaline suures jalgpallis ning seletada, kuidas Hispaania või Inglismaa tegelikult mängima peaksid.

Kuid siit, nagu selgus, saab veel hullemaks minna. Eesti naiste jalgpallikoondise kaaspeatreener Sirje Kapper ütles pärast Eesti eilset 1:1 viiki Tartus Luksemburgiga – jah, oli tõepoolest selline mäng –, et peame naiste jalgpalli rohkem panustama ja veelgi enam töötama.

Peame naiste jalgpalli rohkem panustama ja veelgi enam töötama? Milleks?! Mille nimel?

Ahastus tuleb peale, kui loed ja kuuled, mis on inimeste elu eesmärk ning millele nad oma kordumatut aega ja suurt vaeva kulutavad. Öelge mulle üksainuke põhjus, milleks on meil vaja  naiste jalgpalli rohkem panustada ja veelgi enam töötada!

Kas lihtsalt sellepärast, et teistel riikidel on naiste koondis ning seetõttu peame nendega ilmtingimata mõõtu võtma? Aga mis siis juhtub, kui meil ei oleks naiste koondist? Kas keegi arvab, et keegi kuskil Euroopas paneks seda tähele? Kes panid Euroopas tähele, et Eesti naised mängisid kaks korda Luksemburgiga viiki?

Saan aru, et mul on siin ebatüüpiliselt palju emotsionaalseid küsimusi, aga see jutt, et „peame naiste jalgpalli rohkem panustama ja veelgi enam töötama” ongi sedavõrd irratsionaalne, et selle peale on võimatu midagi mõistlikku kosta. Veel kord: milleks on meil vaja arendada naiste jalgpalli?

Igal ettevõtmisel, mis haarab kaasa paljusid inimesi ning kulutab ressurssi – ressurss on ka nende noorte naiste aeg, mida nad kulutavad palliplatsil, ja tervis, mida nad palliplatsil ohverdavad –, peab olema selgelt sõnastatud eesmärk. Mis on Eesti naiste jalgpalli eesmärk? Et võita Luksemburgi ja seejärel veel mõnda paar astet tugevamat koondist? Hüva, aga kuhu me seejärel jõuame?

Kokkuvõtvalt: kui naised tahavad mängida jalgpalli, siis las mängivad. Ega seda keelata maksa, kuigi mõtlema tasuks neid suunata küll, milleks nad seda teevad ehk mis on selle mõte. Kuid üles ehitada suur süsteem, mis on ju hädavajalik, et naiste jalgpalli rohkem panustada, on küll tühja tuule tallamine. Otse öeldes elude raiskamine.

Fotod 1-4: Eesti naiste U17 jalgpallikoondis mängimas 2022. aasta oktoobris Tallinnas Ukraina vastu. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Eesti naiste U17 jalgpallikoondise peatreener Aleksandra Ševoldajeva 2022. aasta oktoobris Tallinnas mängus Ukraina vastu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

esmaspäev, juuli 15, 2024

Pullerits: Kuidas jalgpallitulemuste ennustajad pidevalt n-ö puusse panevad?

Ma ei vaadanud jalgpalli EM-turniiri finaalmängu. Milleks?! Mis vahe seal on, kumb võidab. Kui ausalt tunnistan, siis pigem olin Hispaania poolt – aga küllap sellepärast, et Inglismaa oli kuuldavasti hambutum meeskond, ja selline ei peaks võitma, ning teiseks sellepärast, et arusaamatult palju on Eestis neid, kes hoiavad fanaatiliselt pöialt Inglismaale, nagu oleks ise inglased, lootes, et lõpuks ometi pärast 1966. aastat Inglismaa midagi võidab. Miks ei võida, selle kohta esitan teooria allpool pärast seda, kui olen teile näidanud, kuidas need, kes jalgpallis midagi ennustavad, kapitaalselt mööda panevad.

Vaatasin vahetult pärast turniiri algust ühe suure ja tuntud ettevõtte ennustustabelit seoses jalgpalli EMiga ja sain välja kuulutada, kes kindlasti seda ennustust ei võida. Etteruttavalt olgu öeldud, et mul oli kapitaalselt õigus.

Ennustuste võiduvõti raskesti ennustatavate alade puhul, nagu seda on jalgpall, seisneb selles, et ennustusi ei võida nn kindla peale välja minnes ehk ennustades seda, mis tundub kõige turvalisem/raudkindlam/tõenäolisem/ootuspärasem. Vaatasin ennustustabelit, kus olid kirjas kõigi pakkumised, ning sain teatada, millise tulemusega EM ei lõpe (sest vastavaid ennustusi oli liiga palju). Nimelt sain välja kuulutada, et ei võida Prantsusmaa (10 pakkumist) tulemusega 2:1 (10x), et enim väravaid ei löö Mbappe (15x) ja suurim ühe mängija löödud väravate arv ei ole 6 (9x). Resümeerisin: „Need on kõige sagedasemad pakkumised, mis tähendab, et kellel selliseid pakkumisi on palju, ennustust ei võida.”

Nagu nüüd teada, oli mul õigus. 

Kes ennustuse võitis? See, kes pakkus ainsana, et võidab Hispaania ja võidab skooriga 2:1. Seda, et enim väravaid lööb Saksamaad esindav Jamal Musiala, oli samuti pakutud üks kord (ja siin ei suurendanud täppi panijate arvu isegi see, et kolme värava lööjaid, nagu Musiala, oli kokku kuus), aga et suurimad väravakütid piirduvad kolme tabamusega, ei ennustanud mitte keegi.

Teisisõnu ja veel kord: et ennustusvõistlusi võita, ei tohi enamikku panuseid teha sellele, et võidab see, kes tõenäoliselt võidab enamiku arvates, vaid tuleb võtta teatud riske.

Kui mängu tulemus 2:1 olnuks lahti seotud sellest, kes võidab, oleks tabamusi olnud rohkem. 2:1 oli tõepoolest ülekaalukalt populaarseim skoor: play-offi 15 mängust 7 lõppes 2:1.
Finaal Hispaania-Inglismaa 2:1
Poolfinaalid Inglismaa-Holland 2:1 ja Hispaania-Prantsusmaa 2:1
Veerandfinaalid (4 mängu) Holland-Türgi 2:1 ja Hispaania-Saksamaa 2:1
1/16-finaalid (8 mängu) Türgi-Austria 2:1 ja Inglismaa-Slovakkia 2:1

Miks siis Inglismaa ei võitnud seekord ega ole võitnud varem? Kuigi Inglismaal on väidetavalt tugevaim liiga. Aga kas selles asi polegi, et liiga on tugevaim? See tähendab, et liiga on täis välismängijaid. Kui meenutame eelmisel nädalal Eesti klubide etteasteid eurosarjades, siis valdavalt Eesti mängijatest koosnev FC Flora sai kaotuse 0:5, aga teised meeskonnad mängisid edukamalt (olgugi eeldatavalt nõrgemate vastaste vastu), kusjuures väravaid lõid nende eest ainult välismaalased. Ma ei kavatse siin esineda spetsialistina, sest seda ma ei ole, küll aga annan mõtteainet neile, kes sel teemal otsuseid teevad, et kas välismängijate sissetoomine, mis tugevdab klubisid ja liigat, tuleb ikkagi riigi koondisele kasuks. Ega vist.

Foto 1: Mikel Oyarzabal lööb palli Jordan Pickfordi selja taha ning viib Hispaania EM-finaalis Inglismaa vastu 2:1 võidule. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 2: Inglismaa jalgpallur Jude Bellingham pärast kaotust EM-finaalis Hispaaniale. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 3: Hispaania mängija Dani Olmo lööb EM-finaalis Inglismaa vastu palli oma väravajoone eest tagasi. Foto autor: DPA/Scanpix
Foto 4: Nico Williams viib EM-finaalis Hispaania Inglismaa vastu 1:0 juhtima. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 5: Hispaania mängija Alvaro Morata abikaasa ja lapsed pärast EM-finaali lõpuvilet. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix

reede, juuli 12, 2024

Pullerits: Kurat küll, kas jalgpallihaiged tulevad juba ükskord pilvedest maa peale?

Hämmastaval kombel tegid nii mitmedki, nende hulgas Õhtulehe jalgpallipooldajast peatoimetaja Martin Šmutov näo, et ei saanud aru, mida ma oma viimase jalgpallikriitilise kirjutisega öelda tahtsin. Hämmastav, sest see oli ju suurte tähtedega pealkirjas esile toodud: oh õudust, kui Eesti pääseks ime läbi jalgpalli EM-turniirile.

Kõik, mis öelda tahtsin, on kokkuvõetav ühe lühikese lausega, nii et olgu taipamatutele veel kord korratud: Eesti jalgpalli tase on nii vilets, et see ei küüni kuidagi tasemeni, mida näitavad EMil mängivad meeskonnad, kelle hulka jõudmisest paljud unistavad, sh nt Eesti järjepidevamaid jalgpallipropagandiste Indrek Schwede. Ja pole ka märke, et see tase paraneks.

Pigem läheb asi ainult hullemaks. Ma ei vaadanud hiljutist FC Flora mängu Sloveenia meeskonna vastu (piltidel), aga juba selle esimese poolaja keskel helistas mulle suur spordihuvilisest kolleeg, kes ei üritanudki oma tundeid varjata. Just oli ilmunud minu kirjutis Eesti jalgpalli põhjendamatutest, kuid see-eest üleelusuuruses ambitsioonidest, mistap sai kolleeg irvitada: juba kümnendaks minutiks oli Flora 0:2 taga. Helistamise ajaks võinuks seis olla juba 0:3, kui vastaste mängija poleks põrutanud penaltit latti.

Lõpuks kaotas FC Flora, Eesti jalgpallikoondise farmklubi, kodumängu 0:5. Ja see oli alles turniiri esimene (sic!) eelring (sic!). Tõsiste vastasteni jõudmiseks tulnuks mitu sammu edasi astuda.

Kahjurõõm ja parastamine ei ole ilus, möönan ja tunnistan, aga arvestades, kuidas kohalikud jalgpallifanaatikud on püüdnud mu jalgpallikriitilistele arvamusavaldustele vastulööke anda, tahaks kuulda, mis on neil nüüd öelda. Asjatu lootus muidugi. Midagi ei ole neil öelda. Nad võivad muidugi ümarat juttu veeretada, nagu FC Flora peatreener Norbert Hurt pärast kaotust, et tasemevahe ei ole tegelikult nii suur, aga mulle, nagu teate, meeldivad faktid. Ja need on tollest mängust sellised: pealelöögid poolajaks 3-15, lõpuks 5-29, sh raami 1-16, ja nurgalöögid 0:8.

Kus maailmas elavad inimesed, kes unistavad ja loodavad, et sellise taseme pealt murrab Eesti EM-finaalturniirile?! Ja neil ei ole ka võimalust öelda, et ega Eesti oma klubid näita Eesti jalgpalli taset, sest parimad mängivad kõik välismaal. Ei mängi ju!

FC Flora kordusmäng toimub uuel nädalal Sloveenias. Kaotuse korral läheb Flora Konverentsiliiga teises ringis vastamisi San Marino klubi Virtusega. Vaat seal on Eesti jalgpalli tegelik tase. Kusjuures EM-finaalturniirile valjuhäälne kaasaelamine, nt ETV jalgpallistuudios, ei aita seda taset kuidagi tõsta. Küll annab EM suurepärase võimaluse suunata jalgpallifookus sinna, kust Eesti jalgpalli lootusetu seis välja ei paista.

Fotod: 10 juulil mängis FC Flora A. Le Coq Arenal UEFA Meistrite Liiga esimese eelringi avamängus Sloveenia meistri NK Celje vastu ja kaotas 0:5. Fotode autor: Madis Veltman, Postimees/Scanpix

kolmapäev, juuli 10, 2024

Pullerits: Kuidas ma jalgpallifanaatikutele vastulöögi andsin

Jalgpalliajaloolane ja -ekspert Indrek Schwede, kellega õppisime ühel ajal (kuid mitte samal kursusel) Tartu Ülikoolis ajakirjandust, võttis ette minu jalgpallikained seisukohad ning asus nendega polemiseerima, mis omakorda ärgitas mind talle vastulööki andma. Ega viimast sõna saa eales vastaspoolele jätta.

Postimehe kolleeg tuletas meelde mullu Eesti korraldatud U17 vanuseklassi tüdrukute EMi. Eesti kaotas Šveitsile 0:4, Saksamaale 0:5, Hispaaniale 0:6. Veelgi rohkemat räägib pealelöökide arv: vastavalt 3:25, 2:23 ja 0:40. Kokku 5:85. Ehk sellal, kui vastane teeb 17 pealelööki, teeb Eesti ainult ühe.

Eesti jalgpallifanattide unistus EMile jõudmisest on suur ja ilus ainult seni, kuni sinna lõpuks kohale jõutakse ja mängima tuleb hakata. Kas on ununenud 0:8 Saksamaale või 1:8 Belgiale?

Keda jalgpall jätab külmaks, nagu mind - selgituseks vaid nii palju, et mind ärgitab jalgpalli teemal sõna võtma selle ala suhtes valitsev arulage, mõõdutundetu ja totter fanatism -, sellele pakub loodetavasti suuremat kaasaelamist minu vestlus Parvel Pruunsillaga kapo teemal. Teisisõnu: kaks litakat ühe päevaga.

Foto: Eesti jalgpall. Paide Linnameeskond kohtub 4. juulil Paides JK Narva Transiga. Mäng lõppes 2:2. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

laupäev, juuli 06, 2024

Pullerits: Kuidas katsesõit RMK uusimal matkarajal viis vastiku kohtumiseni vene naisega

Nonii, rattaseiklejad, lubage end juhatada Eesti kõige uuemale RMK matkateele, kuhu RMK, muide, ei soovita rattaga sõitma minna, sest rada on mitmes kohas liiga raske, keeruline ja tehniline. Aga läksin ja tegin sellest video ka, mis on siiski petlik, sest seal ei kajastu kaks kukkumist, mille üle elasin.

Matkarada viib Narvast (fotol vasakul) enamasti piki Narva jõe kallast (fotol ülal paremal) Narva-Jõesuusse ning seal merekalda ääres Sillamäe poole Mummassaare lõkkeplatsini. Enne kui teekonna ette võtate, võtke teadmiseks, et alustasin hommikul kella üheksa ajal ja lõpetasin õhtupoolikul kella veerand seitsme ajal. Kõige krooniks oli ebameeldiv kohtumine juua täis vene näitsikuga, millest allpool.

Esmalt sõitsin rattaga Narva-Jõesuust mööda kergliiklusteed Narvasse Rootsi lõvi mälestusmärgi juurde ning hakkasin sealt mööda Narva jõe äärset tagasi sõitma. Kui Narva promenaad ja sadam selja taha jäävad, algab singel, mis ei ole rattaga sõitmiseks tõesti kõige mõnusam. Palju on kive, juurikaid ja igasugust rohu alla peitunud risu. Ühes kohas, kus eelnevalt tuleb langenud puu alt läbi pugeda, on nii kõrge astang (fotol ülal paremal), et sellist ei näe sageli isegi Moabis (Utah’s).

Mõne kilomeetri möödudes keerab rada järsku kaldalt eemale ning ratast tuleb trepist (fotol vasakul) üles tassida. See on üks kummaline koht, sest esiteks keerab rada üleval järsaku peal ühe elamise hoovi, otse maja akende ja ukse alt läbi, nii et vaata võõra inimese tubadesse sisse, ning läheb siis üle õue – aga kõik on õige, raja tähistus näitab, et rada sealt tõepoolest läheb. 

Teise inimese õuest läbi avatud värava välja saanud, ei tule keerata vasakule, mis tundub loogiline, vaid „sukelduda” otse padrikusse, mis, nagu peagi selgub, on vana kalmistu, kus tuleb samuti olla ettevaatlik, et umbrohus kellegi hauaplatsist üle ei sõida. Mida oli aga meeldiv näha: seal, kus veel tunamullu suvel seisis augustini okupantide tank, on nüüd umbrohtunud plats, mis on liiati piiratud betoonkamatega, et keegi seal autoga parkida ei saaks (fotol ülal paremal).
 

Rada käib kolm korda kergliiklustee ja jõe kalda vahet. Õnneks muutub kaldaäärne ja -pealne tee ajapikku paremini sõidetavaks kui Narva vahetus läheduses, ent mõningaid tehnilisi oskusi eeldab siiski, kas või näiteks sildade ületamine (fotol vasakul). (Pikemalt ja täpsemalt saab matkateest ülevaate minu Postimehe loost „Kontvõõra tundega oma kaunil kodumaal”.)

Umbes poolel maal Narva ja Narva-Jõesuu vahel keerab rada neljaks kilomeetriks vasakule männimetsa alla (fotol paremal), kus on ka mõned liivased kohad, mis nõuavad jõu rakendamist. Seejärel jätkub sõit läbi suure suvilate rajooni, mis on masendav tagaminek vene aega, sest enamik sealseid piirkondi kannab kaardil jätkuvalt vene nimesid. Tänavate nimed on siiski eesti omad. Ainus positiivne asi on see, et sealse väikese poe ees on arteesiakaev, millest saab täita joogipudeleid.

Läbi männimetsa jõudsin tagasi pika, ligi 10-kilomeetrise liivarannaga (fotol vasakul) Narva-Jõesuusse ja kuna kell oli juba üle ühe, tegin kerge lõunasöögi ning küürisin tolmuse higi maha, et oleks veidigi inimlikum tunne. Siis sõitsin edasi Narva jõe suudme äärde, kus keerasin otsa lääne poole.

Algul tuli rammida läbi rannaliiva – uskumatu, aga see osa osutus täiesti sõidetavaks, ehkki vaeva näha tuli –, misjärel sain nautida 1,25 kilomeetri pikkust laudteed (fotol paremal), mis kohati, nagu ka videost näete, pakub sõiduelamust nagu ameerika raudtee

Seejärel, kui laudtee lõpeb, algab metsaalune singel, mis võimaldab samuti kiiret ja põnevat sõitu. Kuni sealkandis, kus algab nudistide rand, suundub rada rohkem metsa sügavusse. Seal kukub tempo alla, sest sisuliselt on tegemist ürgmetsaga (fotol vasakul), kus rada õieti polegi. Tuleb jälgida valge-kollast-valget tähistust puudel.

Ürgmetsalõik pole õnneks kuigi pikk, vast poolteist kilomeetrit, siis tuleb matkatee rannale tagasi. Seal, tunnistan, kadus järg käest. Nimelt: kus keerab rada rannalt uuesti metsa alla? Sellest seiklusest kirjutan taas pikemalt oma leheloos. Siin aga kokkuvõtvalt: jätkake piki kivist rannaäärt, kuni jõuate klindi ehk järsakuni (fotol ülal paremal ja all vasakul), ning jätkake ka sealt. Kui ületate Udria oja merre suubumise koha, jätkake ka sealt piki merekallast. Veidi enam kui poole kilomeetri pärast, kui märkate suurel hallil kivil tuttavat rajatähituse märki, tuleb silt, mis juhatab tagasi metsa alla.

Kuid olge seal samuti tähelepanelik: ärge minge singlit mööda üles, vaid umbes kümmekond meetrit pärast seda, kui olete suundunud metsa alla, keerab vaevu märgatav rada paremale. Sinna peate minema! Kuid olge hoiatatud: see on raja kõige vastikum osa. (Fotol all paremal rannas hästi sõidetav osa.)

Kohe algul peate tõstma ratast vöökõrguselt üle mitme langenud puu. Pinnast te peaaegu ei näe, sest metsik rohi on kõrge. Aga rajal on peidus kivid, augud, langenud puud ja igasugu muu värk, mis ühes kohas kukutaski mind külili, nii et lõin põlve ära. Esimene kord kukkusin Narva-Jõesuu lähistel singlil, kui otsustasin sõita üle langenud männi, ent pedaal jäi kuskile kinni ning lendasin õlg ja pea ees maha. Õnneks maandusin pehmele samblale, aga põrutada sain ikkagi.

Nood viimased kolm kilomeetrit enne Mummassaare lõkkekohta on tõesti ebameeldivad. Metsa all oli liikuda nii hull, et otsustasin keerata randa – äkki saan seal paremini edasi. Ei saanud. Rand on enamasti väikeste kividega ja pehme liivaga, mistõttu ainuüksi sadulas liikuma saamine on seal peaaegu võimatu. (Fotol ülal vasakul Utria dessandi maabumiskoha mälestuskivi Udria oja merre suubumise kohat idas.)

Päris hea meel oli, kui viimaks, kella viie ajal lõpp-punkti jõudsin. Sõitsin mööda Tallinna-Narva maanteed tagasi ning tegin veel tiiru Narva-Jõesuu lähedastes männimetsades, et saada paremaid videokaadreid. Kokku väntasin päeva jooksul 84,8 kilomeetrit ning veetsin sõites/liikudes viis ja kolmveerand tundi. (Fotol ülal paremal vana supelvanker Narva-Jõesuu rannas; alla vasakul matka marsruut Strava rakenduses.)

Kui õhtul sööma läksin, tuigerdas restorani terrassile ka umbes kahekümnedate keskpaika jääva vanusega heledapäine ja ümara näoga venelanna. Sellest, kuidas ta sõi ära võõras lauas teise inimese supi, on leheloos pikemalt juttu. Nagu ka sellest, kuidas ta minu lauda prantsates ja kuidas ma ta sealt minema lõin. Lehelugejaid säästsin aga kirjeldusest, kuidas ta seejärel läks sealsamas kõrval parklasse ning kadus mõneks ajaks ühe uhke valge auto ette. Kui ta sealt välja astus, oli ta vaevalt oma püksikud üles tõmmanud ning kiskus kleiti, mis hoidis talle niigi tihedalt ümber ihu ja ulatus napilt üle taguotsa, vöökohalt allapoole tagasi. Russki mir...

Käinud ära Narva-Jõesuus, kuulmata seal peaaegu üldse eesti keelt, teen üleskutse: mehed, võtke oma ratas, naine ja lapsed ning võtame Narva-Jõesuu tagasi!

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

neljapäev, juuli 04, 2024

Pullerits: Jalgpalli tekitatav kahju on Eestis suurem, kui oskame arvata

Oeh, kuidas ma eksisin, kui olen näinud ainult seda, et jalgpall röövib lapsi teistelt spordialadelt.

Rääkisin just äsja ühe Tallinnas juba ligi kaks tosinat aastat tegutseva erahuvialakooli juhatajaga. Kool pakub lastele muusikaõpet. Muu jutu sees mainis juhataja, et jalgpall võtab neilt kohutavalt palju lapsi ära.

Võtab lapsi ära muusikakoolist, küsisin igaks juhuks üle, et ega ma valesti kuulnud või aru saanud.

Jah, nii see on, kinnitas ta. Korrates, et võtab tõesti ära palju lapsi. Ning küsis siis:

"Ja kus on tulemused?"

Kas kellelgi on siia veel midagi lisada?...

Foto: Lapsed tagumas jalgpalli Väätsa staadionil. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix

teisipäev, juuli 02, 2024

Pullerits: Kuidas küll jalgpallispetsid ei suuda näha suurt pilti?!

Eesti Rahvusringhääling kutsub õhtuti jalgpallistuudiosse enda väitel suuri spetsialiste, kes võib-olla on tagantjärele targad lahkama mingeid olukordi, kuid kes suures pildis mitte ainult ei eksi, vaid ei adu üldse tegelikku olukorda. Näiteks eilse Portugali ja Sloveenia mängu ajal kõlas teleris kellegi suust imestus, mida keegi teine kaasa kiitis – vabandust, tol hetkel ei taibanud nimeliselt fikseerida, kes –, et väiksed riigid mängivad ja esinevad seekord väga tublilt.

Tõesti või?!

Muidugi, alustama peame sellest, mis riigid on Euroopas suured ja mis väiksed ning millise mõõdupuu järgi.

Jalgpalli mõistes on suured riigid Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Holland. Ülejäänud on selles mõõtkavas nendega võrreldes väiksed, sest suured tiitlid ja võidud hiljutisest ajast puuduvad. Mis tähendab, et jalgpalli mõistes väikseid riike on EMil enamus ehk teisisõnu: pole ime, et paljud noist on jõudnud 16 parema hulka – sest pole nii palju jalgpalli mõistes suuri riike, et nood saaks täita enamiku 16 kohast.

Edasi võime vaadelda suuri riike rahvaarvu järgi. Euroopa kümme suurimat on Türgi, Saksamaa, Suurbritannia (sh Inglismaa), Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Ukraina, Poola, Rumeenia, Holland. 11. kohal tuleb Belgia 11,6 miljoniga, mis ei ole enam absoluutarvudes rääkides kindlasti suurriik. Näeme, et kümnest suurimast ei jõudnud 16 parima hulka ainult Ukraina ja Poola. Teisisõnu: kümme suurimat on sõelmängudel esindatud 80-protsendiliselt. See, mööngem, on väga suur protsent. Ent ülejäänud kohad pidid ju paratamatult jääma väiksematele riikidele!

Kolmandaks, võime riike vaadata pindala järgi (no et mida suurem pindala, seda rohkem mahub sinna ehitama jalgpalliväljakuid – nali!). Esiotsa moodustavad Ukraina, Prantsusmaa, Hispaania, Rootsi, Saksamaa, Soome, Norra, Poola, Itaalia, Suurbritannia (sh Inglismaa) ja 11. kohal Rumeenia. Neist Soome, Rootsi ja Norra ei pääsenud EMi finaalturniirile ning Poola ja Ukraina ei pääsenud alagrupist edasi. Ülejäänud 11 suurimast kuus jõudsid 16 parema hulka. Mis tähendab taas, et seal jäi kümme kohta neist märksa väiksematele.

On veel neljas võimalus eristada suuri ja väikesi – ajaloo põhjal. Suurteks võime pidada vanu vabasid Lääne-Euroopa riike ning väikesteks – lääneeurooplaste silmis, ütleme ausalt, väikesteks ja vaesteks vendadeks – Kesk- ja Ida-Euroopa riike. Vaatame siis, kuidas noil on läinud.

Halvasti on läinud.

Peale Šotimaa olid kõik teised riigid, mis jäid 16 parema hulgast välja, endised idabloki maad: Ungari, Horvaatia, Serbia, Poola, Ukraina, Tšehhi ja Albaania.

Nende hulgas, kes pääsesid üle noatera ehk kolmandana sõelmängudele, olid peale Hollandi samuti kolm endist idabloki maad: Gruusia, Slovakkia ja Sloveenia.

Kuues alagrupis jõudis ainult üks endine idabloki riik, Rumeenia, kahe parima hulka, kusjuures ta mängis alagrupis, kus neljast kolm olidki endised idabloki maad.

Vaatame nüüd sõelmängude esimest ringi – ikka võidavad suuremad ja kaotavad väiksemad ning sh endised idabloki maad:

Saksamaa – Taani 2:0
Hispaania – Gruusia 4:1
Inglismaa – Slovakkia 2:1
Portugal – Sloveenia 0:0 (pen 3:0)
Prantsusmaa – Belgia 1:0

Ainus erand: Šveits – Itaalia 2:0.

Aga nagu öeldakse, erand kinnitab reeglit. Reegel on see, et väiksemad riigid, eriti kui nad on endisest idablokist, ei saa suurematele vastu.

See ettekujutus, et väikeriigid on käesoleval EMil eriliselt tublid, on petlik ning on tekkinud puhtalt sellest, et 16 parema sekka ei jätku Euroopas lihtsalt nii palju riike, mis oleksid suured.

Foto 1: Sloveenia väravavahet Jan Oblak võidab duelli Portugali kuulsa ründaja Cristiano Ronaldo vastu. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Sloveenia on Portugali mängija Diogo Jota murule niitnud. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Portugali väravavahet Diogo Costa tõrjub Sloveenia mängija Benjamin Verbici penalti. Foto autor: AP/Scanpix