Pullerits: Kuidas laskesuusatamine pilvedest tagasi maa peale tuua?

Mis peab järgnema tiitlivõistlustele? Õige – loomulikult analüüs! Mis on analüüsi aluseks? Muidugi faktid. Aga faktid teadupoolest iseenesest midagi ei räägi. Faktid tuleb panna rääkima. Üks hea võimalus neid rääkima panna on võrrelda tänavuse ja mulluse MMi tulemusi. Kuna laskesuusatamine on ala, kus sõiduaegasid võrrelda pole mõtet, tuleb võrrelda saavutatud kohtasid, sest lõppeks on ju MMil kohal kõik maailma paremad.

Tänavuse Lenzerheide MMi ja mulluse Nove Mesto MMi kohtade võrdlus näitab, et Eesti sportlased esinesid hiljuti Šveitsis tunduvalt kehvemini kui eelmisel aastal Tšehhis. Taas lasid lihtsameelsed end ära tinistada/pimestada Tuuli Tominga kahest kohast esikümnes – aga kui tulemustesse süüvida, tuleb välja, et polnud nood kaks Eesti koondise ainsad kordaminekud sugugi mõlemad sellised, mis Tominga tulemused Nove Mestos üle löönuks.

Niisiis, vaatame tulemusi – ja mis me näeme! (Olgu lisatud, et õigluse nimel ei arvestanud ma kokkuvõttes seda, kui mullusel MMil sportlane kuulus mingisse teatevõistkonda, aga tänavusel MMil mitte – ma ei lugenud seda tulemuse languseks, sest tegemist oli lõppeks ikkagi peatreeneri valikuga.)

Lenzerheide MMi koht versus Nove Mesto MMi koht

Rene Zahkna

segateade 13 – 12
sprint 69 – 36
12,5 km ei osalenud – 40
20 km 46 – 40
paaristeade 15 – 11
teatesõit 11 – 17

Parem tulemus Lenzerheides ainult teatesõidus (1:5).

Kristo Siimer

segateade 13 – 12
sprint 39 – 64
12,5 km 35 – ei osalenud
20 km 76 – 14
teatesõit 11 – 17

Parem tulemus Lenzerheides sprindivõistlusel, teatesõidus ja 12,5 km distantsil, kus Nove Mestos ei osalenud (3:2).

Regina Ermits

segateade 13 – 12
sprint 51 – 25
10 km 25 – 24
15 km 60 – 13
paaristeade 15 – ei osalenud
teatesõit 10 – 4
mass-start ei osalenud – 12

Kõigil aladel, kus Lenzerheides osales, olid tulemused halvemad kui Nove Mestos (0:6).

Tuuli Tomingas

segateade ei osalenud – 12
sprint 32 – 24
10 km 20 – 10
15 km 7 – DSQ
teatesõit 10 – 4
mass-start 9 – 8

Aladel, kus Lenzerheides osales, oli ainult 15 km sõidus tulemus parem kui Nove Mestos, kus ta sel alal diskvalifitseeriti (1:4)

Susan Külm

segateade 13 – ei osalenud
sprint 36 – 41
10 km 39 – 27
15 km 47 – 62
paaristeade ei osalenud – 11
teatesõit 10 – 4

Kui jätte arvestamata kaks meeste-naiste teatesõitu, kus ta ühel MMil osales ühel ja teisel MMil teisel distantsil, siis neljal alal, kus ta lõi kaasa nii Lenzerheides kui Nove Mestos, oli ta kahel neist parem Lenzerheides (2:2).

Johanna Talihärm

sprint 49 – 63
10 km kaotas ringiga – ei osalenud
15 km 57 – ei osalenud
teatesõit 10 – 4

Tuleb välja, et tinglikult parima saldoga sportlane: ainult teatesõidus sai Nove Mestos parema tulemuse kui Lenzerheides, kuigi Lenzerheides 10 km distantsil ringiga kaotamine tähendab tegelikult seda, et tulemust kirja ta ei saanud (3:1).

Kui sulgudes esitatud arvud kokku liidate, saate tulemuseks 10:20. See tähendab, et ainult kümnel alal oli sportlase tulemus Lenzerheides parem kui Nove Mestos, aga vastupidiseid näiteid kogunes kaks korda rohkem – 21.

Teeme siiski ühe korrektsiooni: loeme iga teatesõidu kokku üheks sõiduks, mitte ärme jagame seal saavutatud kohta kõigi võistkonna liikmete vahel. Siis saame tulemuse, et kolmes teatesõidus oli Eesti esinduse tulemus Lenzerheides kehvem kui Nove Mestos ja ühes teatesõidus parem. Seega 1:3. Kui nüüd lugeda üle ainult individuaalvõistlused, saame tulemuse 7:14 ehk 14 alal oli Lenzerheides tulemus halvem kui Nove Mestos ja 7 alal parem.

Eks püüdke arvudega vaielda!

Erapoolikud ja sportlikult pimedad saavad muidugi jälle kuulutada, et pritsin laskesuusatamise pihta sappi. No kuulge! Need on ju must valgel faktid, sappi pole siin grammi eestki!

Foto 1: Tuuli Tomingas (vasakul) konkureerimas Lenzerheide MMil Milena Todorovaga Bulgaariast 15 km sõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 2: Rene Zahkna Lenzerheide MMil paaristeatesõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kristo Siimer Lenzerheide MMil 10 km sprindivõistlusel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Karoline Offigstad Knotten Norrast, Regina Ermits ja Natalia Sidorowicz Poolast Lenzerheide MMil naiste teatesõidus. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Tuuli Tomingas on lõpetanud Lenzerheide MMil naiste teatesõidus oma vahjetusel, vasakul vahetavad Aita Gasparin ja Elisa Gasparin Šveitsist. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 6: Susan Külm Lenzerheide MMil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 7: Johanna Talihärm Lenzerheide MMil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: EPA/Scanpix

Pullerits: Valus aruandlus: mille taha jäi loodetud tulemus Tallinna maratonil?

Avasin Tallinna maratoni lõpuprotokolli 50. koha kandis. Lasin sealt silmadega ettepoole. Taavi Raudsaar... Grete Gaim, kes kord Tartu teatemaratonil mind taga ajas, aga tulutult... Aivar Ridamäe, kes, kui mälu alt ei vea, kuulus kunagi Andrus Ansipi turvatiimi... Joonatan Kama, kes elab minuga samas majas... Siis tulid juba kohad kolmandas kümnes. Libistasin silmad 50. kohast allapoole: enamik nimesid ei ütelnud mitte midagi (seega, tehke veel tööd ja nähke vaeva, et nimi sitkete maratonisõitjate seas kinnistuks). Ja siis... kohal number 75 Jaanus Laidvee.

Jaanus, kaotasid sinu ees 74. kohal lõpetanud Lauri Tikule 40 sekundit – aga tühja nendest sekunditest! Räägi parem, kuhu need minutid jäid! Võitjale kaotasid ju ligi poole tunniga. 

Need jäid viimase kahe ja poole nädala haiguse perioodi. Kogu see aeg on olnud pooltõbine olek, väike palavik, vahepeal mitte. Hullu ei ole pannud.
Enne võistlusi palavikku pole olnud ja olen saanud enam-vähem tervena starti minna, aga kui sul on sõidu ajal nohu ja kurk kipitab ja üle kahe nädala on olnud temperatuur pluss-miinus 37 kraadi ringis, mõjutab see organismi töövõimet. Kaks-kolm tundi rahulikult Kõrvemaa metsades sõita pole mingi probleem, aga kui hakkad panema, lööd pulsi üles, ei taha organism sellises olukorras töötada.
Läksin Tallinna maratonil siiski panema. Kahel esimesel võistlusel Alutagusel oli käsipidur peal, aga tuli välja, et nüüd jätkuvalt ka. Pingutasin 13 kilomeetrit 95 protsendiga, kuid pärast teist joogipunkti sain selgelt aru, et rohkem ei ole mõtet – see läheb enda vägistamiseks.

Ajakirjaniku ülesanne on nii pika vastuse järel sõnastada lühidalt öeldu tuum ja siis küsida sellele kinnitust, mida nüüd teengi: kui haigust poleks olnud, siis oleksid Tallinna maratoni kinni pannud?

Ma usun küll.
No kas just kinni, aga märgatavalt eespool oleksin küll olnud, paarkümmend-kolmkümmend kohta kindlasti. Pärast 13. kilomeetrit võtsin peaaegu trenni tempo. Näiteks teise ringi algul läksin suvalise kiirusega. (Lingitud video autor Taavi Kaiv.) Sest kui sa ikkagi pingutada ei jõua, nii nagu terve organism jõuab – ma ju tunnen ennast –, on tempo hoopis teine.

Alati, kui tulemused ei vasta ootustele, tuleb teha korralik analüüs. Miks on asjad sel hooajal nii untsu läinud? 

Puhtalt haiguse tõttu.

Ja kes on haiguses süüdi?

Lapsed ja koolikorraldus.

Pane siis lapsed talveks koduõppele!

Asi on selles, et haiged lapsed lastakse kooli, minu terved lapsed lähevad ka kooli, segunevad seal haigete lastega ja spordimees jääbki haigeks sellepärast. Võib-olla tuleks haridusminister Kallasel asju natuke ümber mõelda.

Kahe eelmise maratoni kohta Alutagusel rääkisid, et midagi ei juhtunud. Kas Tallinna maratonil ka mitte midagi märkimisväärset ei toimunud – peale sinu käigu väljavõtmise, mis oli ilmselt selle võistluse suurim sündmus? 

Ma usun ka, jah, et oli.
Ega midagi muud erilist juhtunud ka seekord. Stardist mindi väga viisakalt. Mitte küll nii viisakalt, nagu Tartu maratonil, sest uisusammuga on jala hargistamist rohkem ja keppidel talluti samuti rohkem. Mu enda keppidele astuti sõidu jooksul seitse-kahekdsa korda peale. Ime, et kulbid otsa jäid ja kepid ära ei murdunud. Muidu oli rahulik sõit, ühtki kukkumist ei olnud ega näinud.
Kõrvemaa rada on kohati päris lai, aga ka huvitav. Keskelt oli küllalt tugev. Aga kuna viimastel päevadel oli värsket lund juurde tulnud, siis ääred olid küllalt pehmed: seal libises kehvalt ja sealt möödumine oli tricky, väga kõva ülekulu. Kepp vajus läbi.
Ka suusateema oli tricky. Saada nendes oludes kõikjal toimivat suuska polnud tõenäoliselt võimalik, kuna olud olid nii erinevad: keskel kõva, äärtes pehme, teisel ringil läksid ka tõusud pudruks. Siis oli rasketel meestel tõusudel paras sumpamine küllalt paksu lume sees.

Vaatasin hiljuti Tour de France'i tõsielufilmi ja seal ühe meeskonna mänedžer ütles, et ta on näinud tuuril imelisi comebacke – et mehed, kes on kukkunud ja kõvasti haiget saanud, on järsku hakanud kõvasti sõitma. Kuhu sellel maratonil pärast 13. kilomeetrit sinu comeback jäi?

Minu comeback alles tuleb. See kõik oli tühi-tähi, eelmäng, väike jalasoojendus.

Varsti on talv läbi, kui kaua sa jalga soojendad? 

Vaata, ei ole talv veel läbi. See on väga eksitav lähenemine uurival ajakirjanikul. Minu comeback tuleb nädala pärast Vasal. Sinna on rihitud kogu jõud ja purakas.

Sinna on jäänud alla nädala. Mida õnnestub selle aja jooksul üldse veel päästa?

Esimene asi on saada terveks. Kui terveks ei saa, siis ka Vasal kindlasti purakat ei tule. Kui ikka käsipidur on peal, siis ainult loll punnitab seal idioodi järjekindlusega viis tundi, nii et pärasool väljas. See oleks tervise räme rikkumine. Selle peale ma ei lähe.
Aga trenni on mul tehtud, mahtu kogutud päris korralikult. Uuel nädalal puhkan päris palju, see on vajalik organismile tervenemiseks ja taastumiseks, et Vasaks vorm tõuseks.

Mis hinnangu ise 25 kilomeetri pikkusele matkale Kõrvemaal annad pärast seda, kui käigu välja võtsid?

See oli ikkagi läbi häda tulek. Organism sai esimese otsaga kerge paugu, oli laktaati täis, ja sealt edasi tulek oli so-so. Oli okei, aga ei midagi väga meeldivat.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et seni on hooaeg läinud siiski aia taha, arvestades pööraselt eeskujulikku ettevalmistust? 

Küllaltki, jah. Kuid arvestades olukorda, oli Tartu maratoni 79. koht mulle koha mõttes väga postiivne üllatus. Sõidu ajal ei olnud ka hullu, suutsin pingutada rohkem kui Alutaguse ja Tallinna maratonil. Aga sain ka aru, et keha ei pingutu nii, nagu heas konditsioonis käituks. Et vaatamata küllaltki kehvale enesetundele tuli Tartu maratonil selline koht, võiks panna kokkuvõttes hindeks nelja või nelja miinusega. Ülejäänud hooajast ei ole positiivses mõttes midagi rääkida.

See on kõva nöök, kui kuuldavasti harjutad tippsportlase mahtudega, aga ikka tulemust ei tule. Mida ütled selle peale? 

Tippsportlase mahtudest on asi väga kaugel. 2022. aastal harjutasin 418 tundi, sh madala pulsiga matkad, 2023. aastal 438 tundi ja 2024. aastal 428 tundi. Varasematel aastatel harjutasin veel vähem, umbes 350 tundi aastas. Tippsportlase mahtude miinimum on 900 tundi.
Meil on harrastussportlasi, kes sõidavad Estoloppetit ja treenivad 800, 900 tundi. 800 tunni vendi on omajagu. Minu 400+ tundi ei ole nendega võrreldes midagi. Ma olen Estoloppetis eesotsas sõitjatest pigem keskmiselt või vähe treenijaid.
 
Kõige selle taustal: mis on päikesekiir suhteliselt mustades värvides talve taustal? 

Loodan, et Vasaloppet. Esiteks, et tuleks megailm. Vasa on hästi kaunis looduses, hästi ägeda reljeefiga maraton – sa ei ole ringi peal või väiksel maa-alal ussitamas, nagu meil Eestis, vaid liigud 90 kilomeetrit punktist A punkti B. Selle jooksul vaheldub maastik päris palju: metsad, põllud, künkad, mäed, külad. See annaks positiivse emotsiooni, ja juba selle pealt ja viimase nädala puhkuse pealt võiks tulla täitsa okei tulemus. Sellega võiks suusahooajale korraliku punkti panna.

Oot-oot, aga Neeruti maraton märtsi keskel pärast suusa-MMi Trondheimis?

Kui 15. märtsil on Alutagusel lund, siis arvan, et nad korraldavad selle ära. Ei välista, et siis teen võib-olla Neeruti maratoni ka kaasa. Aga praeguse seisuga jääb Vasa viimaseks.

Ja kui Vasal ei õnnestu, siis saad Neerutil ikka veel üritada hooaega ära päästa?

Ma siiski loodan, et hooaeg õnnestub ära päästa Vasaga.

Fotod 1-3: Tallinna maratoni start. Kolmandal fotol keskel nr 54 Jaanus Laidvee. Fotode autor: Estoloppet
Foto 4: Tallinna maraton. Foto autor: Estoloppet
Foto 5: Kõrvemaa rajad pühapäeval. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 6-8: Tallinna maratoni meeste esikuuik ja naiste esikolmik. Kes teab, miks ei ole autasustamisel Andrus Veerpalu? Fotode autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Kas fluorikontroll rahvamaratonidel võiks olla inimnäolisem?

Kui uurime veel kord Tartu maratoni (fotodel) lõpuprotokolli, näeme, et pärast 1898. kohal lõpetanut tuleb kuus nime, kus ees ja järel puudub igasugune märge. Pole seal ka lühendeid DNF ega DNS, nagu noil, kes on protokollis nende kuue järel. Tõenäoliselt on tegemist osalenutega, kes on diskvalifitseeritud. Varasemad protokolli uurijad on öelnud, et nende kõrvaldamise põhjus oli fluorimäärde kasutamine.

Nimetatud kuue hulgas on kolm itaallast ja üks soomlane ning kaks eestlast, kelle keskmine kiirus oli 13,97 km/h ja 16,17 km/h. Kiirem noist oleks saanud 227. koha. Seega polnud need kaks eestlast kaugeltki eliitsõitjad.

Küsimus, mis mul tekkis seoses eliitsõitjatega, kellest teadupoolest ühte suuskade all avastatud fluori tõttu starti ei lastudki, on järgmine: miks peab osaleja, kellel ju vaevalt on kodus fluori mõõtmise aparaat, juhul, kui ta suusad enne starti fluoritesti ei läbi, koheselt diskvalifitseerima selle asemel, et lasta tal asendada need teiste suuskadega ja võimaldada nondega ikkagi startida?

Teeme siin õigluse nimel ühes asjas selget vahet: olen päri, et karmilt võib suhtuda neisse, kes on tõepoolest tippsõitjad ning neile ei pruugi suuskade vahetamise mööndust teha. Eesti mõistes on tippsõitja see, kes on alates ajast, mil hakkas kehtima fluorimäärde piirang, osalenud vähemalt korra Eesti meistrivõistlustel või kellel on kehtiv FISi kood. Seega peavad sellise suusataja suusad olema juba varasemalt kontrollitud, et seal all ei leiduks mingeid jääke, ja teiseks peab tema teadlikkus ja vastutus olema nagunii suurem kui harrastajal (olgugi et oma tulemuste poolest võib harrastaja paigutuda rahvamaratonil eliitrühma).

Niisiis, võtame reaalse olukorra: suusataja tuleb starti ja fluorikontroll avastab, et suuskade all on fluori. Täpselt seda, muide, avastas fluorikontroll eelmisel aastal enne Tartu maratoni Lõunakeskuses tehtud testil minu suuskade alt, kuigi suusad olid määritud fluorivabade määretega ja eelnevalt ka puhastatud. Miks ei võiks anda harrastajale võimalust, et juhul kui tal on kaasas teine suusapaar, siis saab ta võtta nood ja ikkagi startida? Ta on ju osalustasu maksnud ja saab vea parandada, ilma et keegi sellest veast kahju saaks. 

Juhul kui uusi suuski enne starti enam kontrollida ei jõuta, saab neid kontrollida ju finiši järel ning kui suusad on fluoriga, siis suusataja ikkagi diskvalifitseerida.

Kui on suur soov harrastajat ikkagi karistada, et ta esimene suusapaar oli fluoriga, siis näiteks võib ta uue suusapaariga paigutada stardis kõige viimasesse gruppi või juhul, kui seda ei saa tagada või kontrollida, siis näiteks liita tema lõpuajale kolm, viis või kümme minutit.

Nüüd tekib muidugi see oht, et äkki hakkavad mõned kavalalt riskima – et valmistangi ette kaks suusapaari, ühe fluoriga ja teise ilma, ning juhul, kui enne starti fluoriga vahele jään, võtan sujuvalt fluorita paari. Kuid selle riskisoovi nullib esiteks eelmises lõigus kirjeldatud karistusmehhanism ning teiseks võiks kehtestada reegli, et elus teistkordsel fluoriga vahele jäämisel enne starti enam suuski vahetada ei saa ning järgneb automaatne diskvalifitseerimine.

Oleks ju mõistlik lahendus, selle asemel et kõigile kohe kirvega lüüa?

Arutasin seda teemat Jaanus Laidveega, kes küsis tehisarult: kui suusataja põrub enne starti fluorikontrollis, kas tal on õigus siis startida võistlusele teise suusapaariga, kui need fluoritesti läbivad? Mida FISi võistlusmäärustik ütleb?

Tehisaru vastus: „Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) võistlusmäärustik ei käsitle otseselt olukorda, kus suusataja põrub enne starti fluorikontrollis ja soovib seejärel kasutada teist suusapaari. Küll aga on FIS kehtestanud fluorisisaldusega määrdeainete kasutamise keelu alates 2023/2024 hooajast.

Fluorikeelu rakendamise juhistes on sätestatud, et kõik võistlussuusad peavad läbima kontrolli enne starti. Kui suusad ei vasta nõuetele, võib sportlasel olla võimalus kasutada teist suusapaari, mis vastab kehtestatud standarditele, kuid see sõltub konkreetse võistluse korralduskomitee otsusest ja ajapiirangutest.

Seetõttu on oluline tutvuda konkreetse võistluse juhendiga ning vajadusel konsulteerida võistluse korraldajatega, et selgitada välja, millised on võimalused ja protseduurid fluorikontrollis mittevastavaks osutunud suuskade asendamiseks enne starti.”

Tartu maratoni juhend ütleb:

„Positiivse fluoritesti korral (punane suusk):
Sportlasele teatatakse punastest suuskadest žürii liikme poolt.
Sportlane kutsutakse vaatama testi tulemust.
Positiivne test enne starti: sportlast ei lubata starti, stardinumber eemaldatakse ja ajavõtu kiip võetakse ära (NPS).
Positiivne test pärast finišit: sportlane diskvalifitseeritakse (DSQ).”

Estoloppeti sarja juht Kunnar Karu rääkis mulle teemat kommenteerides, et kuna tegemist on FISi võistlusega, tuleb lähtuda ka FISi reeglitest. Nii on Tallinna suusamaratoni juhendi punktis 3 kirjas: „Vastavalt FIS võistlusmääruse punktile 222.8 on kõik fluoriühendeid sisaldavad suusamäärded ja suusahooldusvahendid keelatud.”

Kui küsisin, kas sisuliselt ikkagi profisportlastele mõeldud karistuste rakendamine harrastajatele pole liiga karm, vastas Karu: „Kunnarina olen nõus, aga kui on võistlusreeglid, siis ei küsita, kas need sulle meeldivad või ei meeldi. Võime arvata, et seda [harrastajate diskvalifitseerimist karistusena] on palju ja see ei meeldi, aga need on FISi reeglid. Kui me ei pea [korraldajatena] nendest kinni, siis protesteerib keegi teine, et miks me ei järgi FISi reegleid.”

Karu avaldas, et on pigem seda meelt, et neil, kelle suuskade alt tuleb välja fluori, ei ole see sinna sugugi kogemata sattunud.

Küsisin ka eksperdi arvamust. Thomas Kuus Skiwaxist, mis on Estoloppeti ametlik määrdepartner, ütles, et neil pole kahe aasta jooksul ükski võistlusteks puhastatud ja määritud suusapaar andnud fluoritestis positiivset tulemust. Ent ta tunnistas, et enne iga võistlust siiski natuke kardab, millise tulemuse võib fluoritest Skiwaxis ettevalmistatud suuskadele anda, olgugi et riskide vältimiseks ei pane nad juba mullusest mitte kellelegi isegi treenimiseks või niisama sõitmiseks alla fluori sisaldavaid määrdeid, mis peaks välistama ka töökeskkonna ja -vahendite juhusliku saastumise. Väike kartus tuleneb tema sõnul sellest, et Skiwaxil endal testimisaparaati ju pole ning samuti pole mõeldav katta suuski näiteks viiekordse parafiini kihiga, mis samuti peaks aitama riske vähendada.

Kuus oli nõus minu seisukohaga, et need harrastajad, kelle suusad peaks andma rahvamaratonil enne starti fluorikontrollis positiivse tulemuse, peaks saama võimaluse asendada need teise suusapaariga. Sest lõppeks pole ju fluori sisaldavate määrete müük ning samuti kasutamine väljaspool võistlusi keelatud.

Küsisin Kuusilt, pidades silmas Tartu maratonil enne starti ühe harrastaja diskvalifitseerimist, mis pani mind mõtlema kehtiva karistussüsteemi liigse karmuse üle, kas on võimalik, et juhul kui suuskadele on aastate jooksul korduvalt ja palju fluori sisaldavaid määrdeid alla pandud, siis ei õnnestugi suuski enam lõplikult puhtaks saada.

Kuus tunnistas, et enda kogemuse põhjal ei oska ta sellele küsimusele vastata, kuid lisas, et on teistelt määrdemeestelt ja masinatega toimetajatelt kuulnud, et kui suuski on kõvasti fluoriga määritud ja jätta need siis seisma, näiteks nädalaks, võib vana fluor hakata plastikust välja tulema ja pinnale kerkima. Fluor on nimelt selline aine, ütles ta, mis püüab suusa seest välja saada. 

Kõik see näitab mulle, et fluoriga seondub jätkuvalt riske ja küsimusi, mida mitteprofisportlane ei pea teadma ja ei saagi teada, mistõttu on minu hinnangul stardieelse positiivse testitulemuse järel automaatne diskvalifitseerimine ülekohtune ja põhjendamatu.

Kuus pakkus välja oma lahendusvariandi, mis oli tema teada vähemasti mullu kasutusel laskesuusatamise MK-sarjas ja mida ta soovitab rakendada ka Eestis. Nimelt, eliitsportlastele, kelle suuski tahavad korraldajad nagunii enne starti kontrollida, võiks anda võimaluse, et nad tulevad ise suuski kontrollima ilma, et positiivse vastuse korral järgneks diskvalifitseerimine, vaid nad saaksid sel juhul võimaluse fluori sisaldavad suusad välja vahetada. Oleks ju inimnäoline lahendus?

Möönan omalt poolt, et sel juhul võib tekkida fluorikontrollis ummistus, sest kõiki ju enne starti kontrollida ei jõua. Aga sellestki saab mööda. Näiteks võiks fluorikontrolli avada kas või kaks tundi enne starti – palun, tulge ja laske suusapõhjad üle mõõta! Või näiteks võiks numbriga 1-15 osalejaile anda eelisõiguse, et nad tingimata jõuaks kontrollist läbi käia, ja siis ülejäänud 30 või 50 parema hulka sõitnuid kontrollida finiši järel. See välistaks samuti, et tuldaks fluoriga teadlikult katsetama ja riskima, kas läheb läbi, sest vaevalt keegi tahab, et teda pärast lõpetamist fluori tõttu juba raudkindlalt diskvalifitseeritakse.

Fotod: Tartu maraton Alutagusel. Fotode autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix

Priit Pullerits: Kas Tartu maratonil on võimalik tulemust teha tõvega maadeldes?

Vaevalt oli Ida-Virumaal Alutagusel antud Tartu maratoni põhisõidule stardipauk, kui liikuma läinud suusatajate massi paremas servas tekkis ootamatu takistus – ja seda eliitsõitjate hulgas.

Eliitsõitjad, keda oli kirjade järgi täpselt sada, pidid viima oma suusad maratoni stardialasse varem kui kõik teised, hiljemalt kella poole kümneks. Siis said nad teada, mida Fortuuna ütleb. Loos otsustas, kelle suusad lähevad enne 40 kilomeetri klassikasõidule minekut fluorikontrolli. Fluor on mullusest määrdevahendina keelatud.

Jaanus Laidvee (fotodel), kes on viimasest neljast Tartu maratonist lõpetanud kolmel esisajas, kontrollist pääses. Esialgu. Korraldajate esindaja paigutas tema suusad stardikoridori numbri 48 kõrvale. See oli Laidvee stardikoht. Kõik esimesed sada said personaalse koha ega pidanud kitsas, kuue jäljepaariga stardialas enda eest võitlema.

Laidveel oli päev enne Tartu maratoni valida kolme suusapaari vahel. Laupäeval Alutagusel suuski testides tuli välja, et uisusuusad on noist libisemisomadustelt sealsel lumel kõige kehvemad. Need jättis ta valikust välja. Ülejäänud kaks paari, mõlemad klassikasuusad, viis ta pärastlõunal Skiwaxi meeskonnale järgmise päeva võistluseks ette valmistada. Lõpliku valiku nonde vahel otsustas ta langetada maratonipäeva hommikul.

Aga õhtul polnud sugugi kindel, mis hommikul saab.

Toila spaas, kus ööbis veel terve hulk maratonisõitjaid, tundis Laidvee õhtul, et tervis on kahtlane. Tegelikult oli tervis olnud imelik terve nädala. Ilmselt olid lapsed toonud koolist koju viiruse, oletas ta. Eelmisel nädala, enne Alutaguse maratoni, oli ta kaks päeva olnud koguni palavikus. Aga nii palju paranes, et sai möödunud pühapäeval Alutagusel 52. koha, jättes ligi kahe minutiga selja taha isegi endise Eesti koondislase Karel Tammjärve.

Õhtul enne Tartu maratoni tundis ta, et kurk kipitab ja nina on nohune. Selle vastu kasutas ta innukalt Sudafedi spreid – võib-olla koguni nii innukalt, pakkus ta, et kui tulnuks minna dopingukontrolli, tekkinuks seal küsimusi ja vajadust asju seletada.

Hommikul palavikku siiski polnud – kraadiklaas näitas 36,7 kraadi –, aga haigussümptomid kadunud ka ei olnud. Silmad veidi kipitasid ja ka otsmik pisut valutas. Kuid see ei saanud olla põhjus, et loobuda, sest esiteks oli ta sügisest saadik korralikult valmistunud, käinud isegi Itaalias Livignos suusalaagris, ning teiseks on Tartu maraton koos Vasaloppetiga olnud juba aastaid talle talve tähtsamaid sündmusi.

Skiwaxi määritud suuskade vahel valiku langetamiseks sõitis ta võistluspäeva hommikul kummagi paariga kolm korda mäest alla. Ta oli otsustanud maratonile minna pidamismäärdeta, mis tähendas, ta ta panustas üksnes paaristõugetele. Kuid tal polnud spetsiaalseid paaristõukesuuski, vaid olid klassikalised klassikasuusad. Erinevus kahe klassikapaari vahel seisnes peaasjalikult selles, et ühele paarile oli kivilihvi masinaga alla tõmmatud muster nr 7 ja teisele muster nr 8.

Mustriga nr 7 suusapaar osutus paremaks kui mustriga nr 8. Need libiseid kolm-neli meetrit kaugemale.

Aga niipea, kui Laidvee oli jõudnud pärast lähet kohalt nr 48 stardikanga alla, käis temast paremat kätt ülejärgmisel rajal mats. Ja sellele järgnes tagumiste hõigete saatel pidurdamine. Üks osaleja oli arusaamatul põhjusel seliti rajale lennanud. «Tekkis kobarkäkk,» iseloomustas Laidvee. Endrus Arge Suusasemude meeskonnast, kuhu kuulub ka Laidvee, oli üks noist, kes kukkunu taha kinni jäid. (Arge sai lõpuks 33. koha.)

48. stardikoht oli Laidveele tema tervislikku seisundit arvestades veidi liiast, tunnistas ta pärast maratoni. Juba eelmise päeva pärastlõunal sooja tehes – kokku tunniga ligi 14 kilomeetrit, sh kolm viieminutilist kiiremat lõiku paaristõugetega – tajus ta, et enesetunne on tuim ja teravusest jääb vajaka.

Olud osutusid lumisemaks, kui prognoos oli lubanud. Ööl enne starti oli lund juurde sadanud ja seda puistas ka hommikul. Jäljed olid mattunud paarisentimeetrise lumekihi alla. Korraldajad saatsid seetõttu vahetult enne lähet teele rajatraktori. Kuuldavasti jäi vaid 20-kilomeetrise ringi esimene ja viimane kilomeeter rajatraktoriga töötlemata.

Kaheksandale kilomeetrile jõudis Laidvee 65. kohal ja esimese ringi lõpetas 67. kohal. Selleks ajaks olid tal mõlemad ninasõõrmed nohust paksud. Ei aidanud isegi see, kui ta püüdis nuusata – midagi välja ei tulnud ja sõõrmed puhtamaks ei läinud. Ja kuna nina oli kinni, hakkasid ka kõrvad lukku jääma. «Pingutasin nii palju, kui sees oli, aga keha ei lasknud maksimaalselt pingutada,» rääkis Laidvee.

Kuigi libisemine ei olnud kaugeltki nii hea nagu nädal tagasi täpselt samal rajal peetud Alutaguse maratonil, olid rajapõhjad tänu pikalt kestnud külmadele tugevad ning pidasid vastu, kui põhisõidu esimesed tuhat osalejat olid sellest üle käinud. Teisel ringil oli võrreldes esimesega peamine erinevus see, et jäljed hakkasid pisut vasakule-paremale loperdama – need olid laiaks sõidetud.

Laidvee suusad libisesid tema enda hinnangul Alutaguse keskmise tasemel. Kuna ta on raskem kui paljud teised suusatajad, kaaludes 90–91 kilo, on ta laskumistel tavaliselt teistest paremini libisenud, ent sedapuhku ta ülejäänutest allamäge lõikudel lennukam polnud. Mõned libisesid isegi mööda. Sellegipoolest ütles ta: «Suusa taha midagi ei jäänud.» 

Teise ringi kaheksandaks kilomeetriks oli ta langenud 79. kohale. See ei tähenda, rääkis ta, et kuskil tekkinuks nn ärakukkumine; see oligi sedapuhku haigusest räsitud organismi võimete tase.

Vähemasti muutus sõit teisel ringil emotsionaalsemaks. Päike tuli välja ning selle soojus hakkas ilmselt raja kohale kaardunud puuokstelt lund maha lükkama. Ja kui lumi rajale langes, tekkis sellest mitut puhku mitme meetri paksune hele kardin, millest oli isegi raske läbi näha. «Hästi ilus,» kirjeldas Laidvee. Ta sai samuti paaril korral külma lund krae vahele. 

Kui Laidvee 80. kohal ajaga 2:13.36 üle finišijoone jõudis – kaotus võitjale, soomlasele Lauri Lepistöle 14.44 –, tuli Estoloppeti pikamaasuusatamise sarja tegevjuht Kunnar Karu ja võttis tal isiklikult suusad alt. Ohoo, milline täisteenus, käis Laidveel läbi pea ja ta oli valmis Karu lausa tänama, kui sai teada, mis oli sellise kiire abivalmiduse tegelik põhjus: ta suusad läksid fluorikontrolli. 

«Loomulikult läbisin selle,» lausus Laidvee.

Seda, et Tartu maraton toimus viletsamates libisemisoludes kui nädalatagune Alutaguse maraton, mis peeti täpselt samal rajal ja mis oli täpselt sama pikk, näitab tõsiasi, et Alutaguse maratoni võitnud Henri Roos sai ligi kümme minutit kiirema aja.

«Harju keskmine,» kommenteeris Laidvee oma tulemust. «Enda ootused olid paar nädalat tagasi kõrgemad. Aga praeguse tervise valguses oli hea, et üldse startida sain.»

Tartu maraton oli Alutagusel kulgnud tema sõnul hästi viisakalt. Ta pidas vajalikuks tänada korraldaja, Klubi Tartu Maraton juhti Indrek Kelku, rajameistreid Assar Kütti ja Ülo Ahut, kes suutsid tagada, et suusajäljed säilisid ka teiseks ringiks heas seisukorras - ja kelle hea töö tegi võimalikuks Alutaguse keskuse juht Timo Juursalu, kes koondas vabatahtlikud puhastama juba jaanuaris rada oksarisust ning kandma sellele koormate kaupa lund. Laidvee avaldas tunnustust, et küllap suutis Kelk survestada mobiilioperaatoreid sedavõrd, et võrreldes eelmise nädalaga, kui side Alutaguse piirkonnas sama hästi kui puudus, olid nood tõenäoliselt võimsust juurde keeranud, nii et ühtki probleemi polnud. «Kõik toimis nagu Tallinna kesklinnas,» tõdes ta.

Veel mõne tuntud osaleja koht:

7. Andrus Veerpalu
46. Karel Tammjärv
49. Tatjana Mannima
163. Hannes Hermaküla
195. Jaak Kilmi
320. Eveli Saue
615. Veikko Täär
665. Kalle Kiiranen
1798. Tõnis Lukas

Foto 1: Jaanus Laidvee enne Tartu maratoni Alutagusel. Foto autor: Nele Laidvee
Fotod 2 ja 3: Jaanus Laidvee (nr 48) Tartu maratoni stardis Alutagusel. Fotode autor: Nele Laidvee
Fotod 4 ja 5: Suusasemude joogipunkt Tartu maratonil. Jootja Reet Savastver. Fotode autor: Nele Laidvee
Fotod 6 ja 8: Lumine mets Alutagusel. Fotode autor: Nele Laidvee
Foto 7: Nele Laidvee Suusasemude joogipunktis. Foto Jaanus Laidvee erakogust
Fotod 9 ja 10: Jaanus Laidvee lükkamas viimaseid meetreid Tartu maratoni finišisse. Fotode autor: Nele Laidvee
Foto 11: Jaanus Laidvee pärast Tartu maratoni lõpetamist. Foto autor: Nele Laidvee
Fotod 12 ja 13: Tartu maratoni paremad näitavad, kui suure summa nad on teeninud. Fotode autor: Nele Laidvee

Pullerits: Kuhu on kadumas Tartu maratoni endiste aegade hiilgus?

Kõik ei ole enam kaugeltki nii, nagu vanasti. Pühapäevane Tartu maraton on pikk ainult 40 km. Sellel on kirjas 2265 inimest, pool lühemal maal 468. Mullu oli pikal distantsil lõpetajaid 2992 ja lühemal 909. (Olin 79.) Rääkimata sellest, milline ažiotaaž käis möödunud aegadel Tartu maratoni eel ja ümber. Maratoni eel ilmusid mitmed lood, mida, mäletan, tuli endalgi toimetuse palvel teha. Maratoni järel ilmusid lood, Tartu Postimehes lausa külgede kaupa. Postimehe vahel tuli välja isegi omaette lisa Maraton, mida sai aastaid kokku pandud ja toimetatud. Maratonilt tehti koguni teleülekandeid. Teatemaraton oli sündmus, mis tõi kohale terve hulga endisi ja praegusi tipptegijaid – sai isegi sõidetud ühes võistkonnas Peeter Kümmeli ja Timo Simonlatseriga* –, millest ilmusid leheküljelised reportaažid Postimehes.

Nüüd, kahjuks, ei midagi võrreldavat.

Kuhu see kõik on kadunud ja jäänud? Äkki ma lihtsalt ei näe ja ei märka?

Käisin täna, töönädala lõpu järel Tartus Tähtvere spordipargis hooldemajas (fotol vasakul). See asub nüüd ajutises hoones parkla kõrval, sest vana hooldemaja asemele kerkib suurem ja uhkem, kuid see pole veel valmis. Lootsin eest leida suusatajate hordid, kes toovad suuski maratoniks määrida, nii nagu vanasti. Aga...

...valitses vaikus ja tühjus. Mitte kedagi. (Nii, muide, oli ka eile, neljapäeva õhtul.)

Seina taga, kõige kaugemas nurgas leidsin siiski Jaanus Kuntsi, oma kauase määrdemehe, sinine põll ees ja Limpa helesinine suusamüts peas. Seina ääres seisid mõned suusapaarid (fotol vasakul). Ei midagi sellist, nagu mäletasin varasemast: seinaääred paksult suuski täis ja mitu meest pukkide kohale küürutamas, nii et pole aega pilkugi tõsta.

Nüüd oli Kuntsil aega laialt käes. Tal oli võimalus isegi vaagida, kas määrib suusad ära täna õhtul või tuleb ja alustab homme hommikul. Küsisin, kas ta fluori ka paneb. Ta ütles, et... Ahh, minge küsige ise. Igatahes on tal fluorimäärdeid veel alles ning niisama minema visata ta neid ka ei kavatse.

Samal ajal Tallinnas... on Jaanus Laidvee jooksnud täna, reedel 8,83 km keskmise kiirusega 6.48/km ümber Kakumäe. Kolmapäeval oli ta suusatanud Aegviidu lähedal vabatehnikas 29,31 km keskmise kiirusega 4.11/km. Kui ütlesin, et muljetavaldav, vastas ta: „No jah, eesmärgipärane töö käib.” Päev varem oli ta teinud veidi rohkem kui kahetunnise jõutrenni.

Pühapäeval Alutagusel läheb ta eliitgrupis rajale numbriga 48. Koht esisaja teises pooles pole järelikult see, mida ta seniste tulemuste põhjal ja korraldajate hinnangul väärib.

* «Vanasti oli suurim au, mis ühele inimesele üldse osaks saada võis, surm sõjaväljal oma keisrihärra eest. Usun, et kaasajal ei ole endise tippsportlase jaoks midagi austusväärsemat, kui ennast Pulleritsu võistkonnas koomasse sõita.» (Tundmatu autori tsitaat teatemaratoni kohta.)

Foto 1: Jäljed lumes Tartu külje all 9. veebruaril. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Tartu Tähtvere spordipargi hooldemaja sisemus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Tartu maratoniks määrida toodud suusad Tähtvere spordipargi hooldemajas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Jaanus Kuntsi töölaud Tähtvere spordipargi hooldemajas. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Miks nii paljud tuntud suusaharrastajad Tartu maratonil ei osale?

Sedapuhku on õigesti talitanud need, kes passisid, ei tormanud end Tartu maratonile kohe sügisel kirja panema. Vähemasti on nad jätnud endale otsustamisruumi ega ole pannud end sundseisu. Sundseis on selline: oled osalustasu ära maksnud ja sedasi olukorras, kus ei jää muud valikut, kui pühapäeval Tartu maratoni starti minna. Raske on ju minemata jätta, kui raha selle eest juba ära antud.

Ainult, nagu me teame, ei toimu Tartu maraton Tartu maratoni rajal, ei toimu üldse Tartu lähedalgi. Vaid toimub Ida-Virumaal Alutagusel kahel umbes 20-kilomeetrisel ringil. Seega on seekordse maratoni pikkus vaid 60 protsenti õigest Tartu maratonist. Ja vähe sellest: Tartu maratoni nimeline võistlus toimub samal rajal, kus toimus nädal varem sama pikalt Alutaguse maraton. Nii et otse ja ilustamata öeldes saavad osalejad kaks Alutaguse maratoni järjest.

See, käsi südamel, ei ole mõeldud grammigi mingisuguse kriitikana Tartu maratoni korraldava Klubi Tartu Maraton pihta. Vastupidi: tore on, et KTM lumelabidat nurka ei visanud, vaid otsustas teha, mida teha annab. Sest kui Lõuna-Eestis ikka piisavalt lund ei ole, pole midagi parata. Aga ma saan aru ka neist, kes on frustreerunud, et saavad 63-kilomeetrise maratoni asemel 40-kilomeetrise, seda Otepää-Elva vahelise teekonna asemel Alutaguse metsades ja tagatipuks nädal varem sõidetud radadel. (Jah, kaugeltki kõik Tartu maratoni nimelisel sõidul startijad ei osalenud eelmise nädala lõpus Alutaguse maratonil, aga kui rääkida tõsiusksetest maratonisuusatajatest – ja mina räägin –, siis noist enamus küll osales.)

Alutaguse maratoni kõigile sõitudele läks lau- ja pühapäeval osalema ligi tuhat suusatajat, Tartu maratoni pühapäevasele kahele klassikasõidule on end kirja pannud veidi üle 2700 inimese (pikemale sõidule seni 2273). Nii võib järeldada, et laias laastus igale kolmandale on rajad eelmisest nädalalõpust tuttavad.

Vaatasin stardinimekirju, kes lähevad osalema – alustasin neist, keda olen näinud suusavõistlustel osalemas ja kelle nimi on laiemalt tuntud –, tagamõttega, et uuriks neilt, mida nad asendusmaratonist arvavad ja kuidas nad on saanud üldse valmistuda, sest ega kõik ole nii visad nagu Jaanus Laidvee, kes käis talve hakul Itaalias Livignos laagris, käis siis, kui mujal lumi läinud, tegemas Kõrvemaal 40-kilomeetriseid ringe, ja kui seal ka lund enam ei jagunud, siis on rullitanud 30-kilomeetriseid otsi asfaldil. Aga ei leidnud eriti neid, keda intervjueerida... Kolmapäev õhtuse seisuga:

Allar Raja – ei osale. Raio Piiroja – ei osale. Andrus Ansip – ei osale. Vahur Teppan – ei osale. Andrus Veerpalu – ei osale (ilmus neljapäeval siiski osalejate nimekirja). Jaak Mae – ei osale. Raul Olle – ei osale. Kristina Šmigun-Vähi – ei osale. Kaspar Kokk – ei osale. Peeter Kümmel – ei osale. Ain-Alar Juhanson – ei osale. Allar Levandi – ei osale. Allan Oras – ei osale. Timo Simonlatser – ei osale. Martten Kaldvee – ei osale. Caspar Austa – ei osale. Jürgen Ligi – ei osale. Hanno Pevkur – ei osale. Indrek Saar – ei osale. Meelis Atonen – ei osale. Hannes Hermaküla – ei osale (ilmus neljapäeval siiski osalejate nimekirja). Roald Johannson – ei osale. Rasmus Kagge – ei osale. Jüri Muttika – ei osale. Vennad Eensaared – ei osale. Jan Uuspõld – ei osale. Grete Lõbu – ei osale.

Leidsin väheseid laiemalt tuntud osalejaid: näitleja Veikko Täär, filmimees Jaak Kilmi, vandeadvokaat Ants Nõmper, endine laskesuusataja Eveli Saue ja endine murdmaasuusataja Karel Tammjärv, väsimatu suusahunt Kalle Kiiranen ja Jaanus Laidvee, pretendent Eesti tuntuima harrastussuusataja kohale. Kelle ma kahe silma vahele olen jätnud? (Ma ei tegelenud nimekirja n-ö läbikammimisega, vaid meenutasin, keda olen maratonidel näinud ja siis vaatasin, kas nende nimi on kirjas.)

Foto 1: Tartu maratoni 65. sünnipäeva tähistamine Tartu raeplatsil 16. jaanuaril. Malle Elveti kunagine rinnanumber. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: MTÜ Klubi Tartu Maraton tegevjuht Indrek Kelk Tartu maratoni 65. sünnipäeva tähistamisel Tartu raeplatsil. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 3: Tartu abilinnapea Meelis Leidt pildistamas MTÜ Klubi Tartu Maraton tegevjuhti Indrek Kelku Tartu maratoni 65. sünnipäeva tähistamisel Tartu raeplatsil. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 4: Fluorikontrolli masin Tartu maratoni 65. sünnipäeva tähistamisel Tartu raeplatsil. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuidas mu endine treener Margus Ader tegi eile MMil elu ühe rängema sõidu

«Puhas tahtejõud ja kannatamine! Minu elu suurimaid eneseületusi kindlasti,» kommenteeris laskesuusakommentaatorina tuntuks saanud endine laskesuusataja Margus Ader eilset teatevõistlust laskesuusatamise MM-võistluste eel Šveitsis Lenzerheides, kus tal õnnestus tulla kolmandaks.

«Väga-väga raske oli,» kirjeldas Ader, omaaegne Eesti koondislane. «Lihtsalt segane ettevõtmine. Ma polnud valmis. Aga pingutasin rohkem, kui suutsin. See oli julm!»

Kuidas võistlus kulges ja kui palju see Aderit kurnas - ta tunnistas mulle täna hommikul, et korraliku ettevalmistuseta nii raskele katsumusele minna ei tohiks -, sellest saate lugeda Postimehest, sest Aderi antud reportaažlik ülevaade sai nii värvikas ja ehe, et otsustasin seda panna mitte pelgalt blogisse, vaid anda avaldamisõiguse tööandjale, kelle kaudu jõuab see suure publiku ette.

Foto: Margus Ader (paremalt teine) eile Lenzerheides ekspertide teatesõidu paremat autasustamisel. Foto Margus Aderi erakogust

Pullerits: Kuidas Alutaguse maratonil kõik kollektiivselt võssa panid?

Esimesel kilomeetril pidi tulema järsk tõus, teadis Jaanus Laidvee.

Ta oli rajaga aegsasti tutvust teinud, sõitnud eelmisel päeval enne Alutaguse maratoni seal 17,5 kilomeetrit ja võistluspäeval enne starti sooja tehes arvanud, et esimesel ringil lükkab end tollest tõusust paaristõugetega üles, ent teisel ringil tuleb ilmselt kääri joosta. Ta läks võistlema ilma pidamismäärdeta: rada oli ju lihtne, kõik traditsioonilised raskemad tõusud olid välja jäetud.

Aga oodatud tõusu esimesel kilomeetril ei olnud. Kui sõidetud sai kaks kilomeetrit, taipas Laidvee, et nüüd on ta sõitnud valesti. Ja mitte ainult tema.

Kõik olid sõitnud valesti. Need, kes läksid enne teda, ja need, kes tulid pärast teda. Tema läks rajale numbriga 70.

Kuid ega sa üksinda sellepärast seisma jää ja ringi pööra. Sõidad edasi, nagu kõik teisedki.

Kui läbitud sai 8 kilomeetrit, hakkas kahtlus, et midagi on väga valesti, endast üha kõvemini märku andma. Nelja-viieliikmelises pundis, kus Laidvee sõitis, teiste seas kaaslaseks Raio Piiroja, hakkasid teised ka häält tegema, et midagi ei klapi. Raja kõrvalt laekus samuti signaale, et liigutakse vastupidises suunas. Nood rajakõrvalised hääled teatasid, et ka liidrid sõidavad valesti.

Selline info tõmbas Laidveel motivatsiooni alla. Ja tema grupikaaslastel ka. Nüüd on võistlemisega ühel pool, oletas Laidvee, ning täiega ta enam ei pingutanud. Umbes viis kilomeetrit kulges ta kaaslastega senisest palju rahulikumas tempos. Neile tundus, et variante on kaks: korraldajad kas tühistavad kogu võistluse või... mängivad asja käigu pealt ümber.

Nende kahtlusi, et võistlusega on sedapuhku kõik, süvendas tõsiasi, et hoolimata tempo alandamisest ei tulnud tagant kedagi järele. Siit said nad teha järelduse, et ju tagapool sõitsid ülejäänud ikkagi õiget pidi. (Ei sõitnud, selgus pärastpoole.)

Kuidas võis juhtuda, et kõik läksid stardi järel valesti? Versioone levis kaks. Esiteks, ju olid eelmise õhtu öömaratonist jäänud rada piiravad ja võistlejaid suunavad lindid valesse kohta või oli vajalikus kohas jäänud mingi rada lindiga piiramata.

Alutaguse maratoni peakorraldaja Robert Peets tunnistas, et tegemist oli korraldajate veaga: üks rajatähis oli jäänud eelmisest päevast nii, nagu poleks pidanud olema, st see jäi ümber tõstmata; üks vabatahtlik abistaja oli eksinud. Aga kuna kõik pikema maa sõitjad sõitsid ühtemoodi, siis kokkuvõttes see tulemuste protokollis midagi ei muuda.

Eks suusatajad panid viimastel päevadel ilmutatud osalussooviga omalt poolt korraldajad keerulisse olukorda. Peets rääkis, et võistluseelsel ööl kell kolm tuli Tartust tuua juurde 150 numbrit. Kokku oli lühikesel ja pikal maal lõpetajaid 695, mis tähendas, et 700st tellitud medalist jäid üle ainult viis.

Viis kilomeetrit rahulikult sõitnud, hakkas Laidvee-Piiroja grupp siiski tempot tõstma. Kuid tekkis uus mure: mis nüüd saab, kui lühema raja sõitjad on läinud õigesti ja hakkavad vastu tulema?

Selleks ajaks oli info rajal puhkenud segadusest levinud sedavõrd, et nii põhi- kui lühema sõidu osalejad hakkasid saama hoiatusi, et nad võivad üksteisega kokku põrgata. Kuna kogu rajal oli jäljepaare kaks – v.a üks 300- ja teine 600-meetrine singel, kus pidi jäljeta lumes liikuma ühes reas –, tekkis ohutuse nimel parempoolne liiklus ning vähemasti Laidvee sõnul temal ühtegi riskantset olukorda ei tekkinud. Ja mis veel, lisas ta: rada oli suurepäraselt ette valmistatud, jäljed kvaliteetsed, sõit kulges nagu mööda raudteed.

Kuid massiline valesti sõitmine ja sellest tingitud vahepealne tempo alandamine mõjusid nii palju, et Laidvee väitel ei saanudki ta edaspidi enam täiskäiku sisse. Eks omajagu süüd oli ka selles, möönis ta, et on lõigutrenne vähe teinud. Maratoni keskmiseks pulsiks kujunes tal 147, maksimumpulsiks 161.

8 kilomeetrit enne lõppu sai Piiroja Laidveel kümmekond sekundit eest ära. Asi oli selles, et Laidvee otsustas viimases joogipunktis võtta esimese geeli. Kuna valet pidi sõitmise tõttu tuli joogipunktile läheneda vastu mäge, oli ta sunnitud „tankimiseks” seisma jääma. Toda vahet Piirojaga ta enam kinni sõita ei suutnudki. (Teine kaasa võetud geel jäi tarbimata.)

Strava järgi oli Alutaguse maratoni pikkus 40,1 km ning Laidvee sai 2:06.46ga 52. koha. M50 vanuseklassis oli ta 9. Piirojale (M40), kes lõpetas 49. kohal, kaotas ta 14 sekundit. Aga endist profisuusatajat Karel Tammjärve (M), kes sai 58. koha, edestas ta ligi kahe minutiga.

„Enam-vähem,” andis Laidvee oma tulemusele hinnangu. „Võib rahul olla.”

Estoloppeti sarja tegevjuht Kunnar Karu ütles, et fluorikontrollis ei põrunud mitte keegi. Ta lisas, et ka nende hulgas, kes lasid pärast lõpetamist oma suuski vabatahtlikult ja huvi pärast kontrollida, ei olnud kedagi, kelle suuskade alt oleks masin tuvastanud fluori.

Foto 1: Jaanus Laidvee kokkuköidetud suusad Alutaguse maratoni 51-100 stardigrupi teises reas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Suusasemud Alutaguse maratonil. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 3: Alutaguse maratoni meeste esikuuik (vasakult): Albert Unn, Henri Roos, Raido Ränkel, Andrus Veerpalu, Peeter Poopuu, Andres Rõõm. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Peeter Poopuu, 5. kohaga lõpetanud parim Suusasemude meeskonna liige, M40 vanuseklassi võitja. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: Alutaguse maratoni naiste esikolmik (vasakult): Teesi Tuul, Tatjana Mannima, Kätlin Kukk. Foto autor: Jaanus Laidvee

Pullerits: Mis saab selle talve suusamaratonidest? Mis ootab ees Alutagusel?

(Täiendatud infoga Aluaguse kohta kolmapäeva hommikul.)

Alutaguse maratonil pühapäeval läheb siis lõpuks sõiduks. Klassikatehnikas. Estoloppeti sarja tegevjuht Kunnar Karu käis sealkandis eelmisel pühapäeval matkamas ja rääkis mulle, et lund oli metsas 30 sentimeetri paksuselt ning sõiduteede ääres olid meetrised lumevallid.

Olud on Alutagusel Karu väitel koguni väga head (vt kaks alljärgnevat fotot). Rajapõhjad on tugevad, kirjeldas ta, sest jäine pinnas polnud vahepealsete soojade ilmadega ära sulanud ning nüüd tuli viimati pühapäeval lund sellele peale. Tõsi, lisas ta, 43 kilomeetri pikkust rada kokku panna ei õnnestu, sest mõnes lagedamas kohas on vahepealsed soojad ilmad teinud siiski hävitustööd, aga valmis saab nii 9 kui ka 19 km ring. 9-kilomeetrine ring on Karu sõnul lihtne, kus saavad hakkama ka algajad, kuid ega 19 km ringilgi oota osalejaid ees midagi liiga rasket, mida annaks võrrelda näiteks Haanja maratoni rajaprofiiliga, lisas ta.

Pühapäevane Alutaguse maratoni põhisõit toimub kahel 19 km ringil ja lühem sõit ühel 19 km ringil. Laupäevase naiste- ja öömaratoni lühem sõit tuleb 9 km ja pikem 19 km ringil. Mõlemad laupäevased sõidud on vabatehnikas, kuid raja äärde tuleb ka klassikajälg. Pühapäevased sõidud on klassikatehnikas ning sinna, kus vähegi võimalik, on korraldajatel plaan tõmmata lausa kolm klassikajälge. Aga igale poole seda teha ei saa.

Nii ootab osalejaid ees ka kaks paarisajameetrist singlit, kus tuleb sõita üksteise järel reas ja mööduda ei saa. Singlite tekitamise põhjus on Karu sõnul selles, et nii saab Alutaguse kandis maksimaalselt ära kasutada suusatamiseks häid kohti, st singlid on kui ühendusrajad, mida mööda pääseb hea lumekattega kohtadesse. Karu ütles, et enne singlite algust saavad suusatajad aegsasti hoiatuse, mis aitab ära hoida ootamatust, et ühtäkki läheb rada kitsaks.

Karu rääkis mulle kolmapäeva hommikul värskeima info põhjal, et võistlusrada tuleb väga hea kvaliteediga, kive ja mulda kartma ei pea ning julgelt võib sõitma tulla parima suusapaariga. Teisipäevaõhtune ilmaprognoos lubas neljapäevaks Alutaguse kanti veel lumesadu, misjärel peaks järgnema kolm päikselist päeva ning enamasti viis külmakraadi. "Unistuste talve ilm," ütles selle kohta Karu. "Olud lähevad ainult paremaks."

Teisipäevaõhtuse seisuga oli end pikemale, varasemalt 43 km pikkusena välja kuulutatud sõidule kirja pannud 287 osalejat, kuid Jaanus Laidveed nende seas polnud. Mis siis, et mees oli möödunud pühapäeval läbinud rullidel 37 km ja laupäeval 40 km. 23. jaanuaril oli ta Anija vallas suusatanud 46 km ja päev enne seda 39 km. Siis sai isegi tema jaoks suusalumi otsa. 1. veebruaril teatas ta Stravas, et rullitrennis „jõudu oli nii palju taga, et porilapakas lihtsalt murdus suure kiirusega pooleks”. Kui küsisin talt eile hommikul, kas nädala lõpus läheb andmiseks, vastas ta: „Hetkel ei saa kinnitada, kuid õnneks aega atra seada natuke veel on!” Ei tea, kas kavatseb minna Alutaguse asemel kevadkünnivõistlusele?...

Neljapäeva pärastlõunaks oli siiski ka Laidvee nimi stardiprotokolli ilmunud.

Ei imesta, kui Laidvee ja paljud teisedki rihivad parimat suutlikkust järgmise nädala lõppu Tartu maratoniks. Väga suure tõenäosusega, nagu kuulsin usaldusväärsest ja hästiinformeeritud allikast – ei, mitte Indrek Kelgu kontorist, nii et ta ei pea kahtlustama omade hulgas lekitajat –, toimub Tartu maraton samuti Alutagusel. Lõpliku kinnituse peab see saama tuleval esmaspäeval või teisipäeval klubi üldkoosolekul, kuid juba praegu käivad ettevalmistused selle plaani järgi, et Tartu maraton toimub Alutagusel. Muidugi juhul, kui ilm ei üllata ja Lõuna-Eestit lumega üle ei külva, mis praeguse eelinfo järgi ei ole kuigi usutav. 

Mu allika kinnitusel on Tartu maratoni korraldajate praegune plaan kõik üritused Alutagusele viia, nii laupäevane vabatehnikas kui pühapäevane klassikatehnikas põhisõit. See ei tähenda, et põhisõit tuleb 63 km pikkune, sest isegi Alutaguse suhteliselt lumistes oludes ei ole see võimalik, kuna kuuldavasti on plaan viia võistlus seal läbi kahel ringil, nii et kokku tuleb vähemalt 40 km. Pikemalt ei saa, sest rada ei peaks tuhandete suuskade all vastu ja tagumised hakkaksid esimestele ette jääma, kui ringe tuleks sõita mitu korda, ning liiati peab rajal piisavalt lund jätkuma ka pärast laupäevast vabatehnikasõitu.

Küsisin Karult Estoloppeti järgmiste etappide, 22. veebruariks kavandatud Tallinna ja 1. märtsiks kavandatud Viru maratoni kohta, et kui lund ei tule, aga Alutagusel seda endiselt jätkub, siis kas võib juhtuda, et ka Tallinna ja Viru maraton peetakse seal. 

„Teoorias on see variant olemas,” vastas Karu, selgitades, et kui valikus on variant, kas kolida maraton Alutagusele või algselt kavandatud kohas ära jätta. Ent ta lisas, et kui Tartu maratonil osalejad on Alutaguse radadelt üle käinud, ei jää sealgi noist ilmselt palju järele ning liiati tuleb arvestada, et Alutagusel toimub nagunii terve hulk muidki üritusi, alates Eesti täiskasvanute ja noorte meistrivõistlustest ning lõpetades Limpa suusakooli tundidega.

Tehvandile minekut järgmise nädala lõpus igatahes pelgama ei pea: seal ei tule Tartu maraton isegi kuuekilomeetrisel ringil kõne alla.

Foto 1: Tamsalu-Neeruti suusamaratoni start Alutagusel 4. veebruaril 2018. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 2-4: Alutaguse suusarajad teisipäeval. Fotode autor: Hendrik-Ulvar Peets
Foto 5: Kustunud suusataja Tamsalu-Neeruti suusamaratoni finišis Alutagusel 4. veebruaril 2018. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Suusatajad finišeerimas Tamsalu-Neeruti suusamaratonil Alutagusel 4. veebruaril 2018. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 7: Tamsalu-Neeruti suusamaratoni lõpetanud suusatajad Alutagusel 4. veebruaril 2018. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 8: Näitleja ja poliitik Indrek Saar Tamsalu-Neeruti suusamaratoni finišis Alutagusel 4. veebruaril 2018. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix