Kolmapäev, veebruar 28, 2007

Pullerits: Kes läheb Vasale ennast kurnama?

See sõnum pole küll ehk nii šokeeriv nagu too Torino olümpia aegne teade, et Aivar Rehemaa magas seal Priit Naruskiga ühes voodis, kuid paistab, et Art Soonets alias Blogi-Art, kes kaotas mulle Tallinna maratonil ligi seiste ja pool minutit - seiste ja pool minutit! -, on otsustanud mind maha jätta.

Vahetult pärast pühapäevast Tallinna maratoni saatis ta mulle lakoonilise teate, et hakkab nüüd tegelema tõukekelguralliga. Pani pildigi kaasa (vt kõrval). Ja kuulutas: "Aga sellel alal on mul sinu ees eelis. Ma olen nimelt juba korra sõitmas käinud."

Olgu, las ta valib pealegi endale lisaks uue ala, kus haistab paremaid šansse, aga hull on see, et ta ei tule pühapäeval starti Haanja maratonil (ise veel Haanja rattaklubi juhatuse liige). Eelmine aasta ta juba jäi eemale, osales minu mälu järgi selle asemel kuskil metsas mingil täiskasvanud poiste sõjamängudel. Nüüd olengi kui peata kana, sest esiteks olen alati saanud Soonetsilt küüti võistluspaika sõitmiseks ja sealt koju naasmiseks, ja teiseks ei teagi enam, keda nüüd põhikonkurendiks pidada. Äkki tabab mind samasugune motivatsioonikadu nagu - teadagi keda.

Selle asemel, nagu selgus, läheb Soonets hoopis Vasaloppetile. Ma ei saa sellest hästi aru, mis teda küll sinna tõmbab. Mis tähtsus on sellel, kui mitu Anderssoni või Jönssoni või Svenssoni sa alistad - see ei anna minu meelest enesetundele mitte midagi. Hoopis põnevam on koduses konkurentsis teada-tuntud nimedega võrrelda, kellest üle suudad olla ja kellega kui palju vahet vähendada.

Aga Vasaloppeti stardiprotokoll näitab, et pühapäeval läheb seal teele 170 eestlast, nende seas olümpiamedalimehed ja eksmaailmameistrid Andrus Veerpalu ja Jüri Jaanson, kord seal juba võidutsenud Raul Olle, poliitik Meelis Atonen, näitleja Veikko Täär - kogu nimekirja ettelugemine läheb siin liiga pikaks.

Sten Weidebaum firmast Impulss Koolitused, kes samuti Vasaloppetil tänavu oma debüüdi teeb, saatis mulle eile huvitava materjali, mis Vasaloppeti sõitjaile ja suusahuvilistele küllap marjaks ära kulub. Nii et siin siis nüüd Weidebaumi tõlketöö viljad.

KAS GUSTAV VASA TEGI KIIR-SALEDUSKUURI?
(Aftonbladet, Tomas Sjöman)

Keha on pärast Vasaloppetit justkui äravahetatud.
Vasaloppet mõjub kehale mitmel eri moel. Varsti alustavad väga paljud sõitu Esiisade radadel (see on Vasaloppeti tunnuslauseks). Kui nad Morasse jõuavad, on neist osaliselt saanud uued inimesed. Kaal, pikkus, süda, pulss, vererõhk, lihased, jah - peaaegu kõik on muutunud.

- 3,6 kilo kaovad.
Vasaloppet on tõeline välksaleduskuur. 90 kilomeetri jooksul Dalarna metsade vahel kaotavad sõitjad kaalust kaks kuni viis kilo, sõltuvalt esialgsest kaalust, ilmast ja tuulest. Keskmiselt teeb see 3,6 kilo! Kaks kilo on puhas vedelikukaotus, üks kilo on süsivesikud ja ülejäänud, ca 0,6 kg, on rasv. Kui kõikide osalejate kaal enne ja pärast sõitu kokku arvutada, siis lõpuks oleks justkui 500 osalejat haihtunud.

- Omastavad vähem hapnikku.
Vastupidavusalade inimestel on üldjuhul võhma rohkem kui teistel. Aga võistluse jooksul väheneb hapniku omandamisvõime märkimisväärselt. Lihaste kurnatus langetab seda võimet ca 20 protsenti, kuid 1-2 päevaga see taastub. Sellepärast stardivad sportlased ka MM-il ülepäeviti.

- 40 % nõrgem.
Stardis on võistlejad kõik laetud ja tugevad. Finišis tühjaks pigistatud ja nõrgad. Lihasjõud on vähenenud umbes 40 protsenti. Võib minna kuni nädalapäevad, et kogu jõud taastada. Hea uudis on aga see, et siis ollakse varasemast tugevamad. Seda nimetatakse superkompensatsiooniks.

- 1,6 cm lühemad.
Kõik inimesed kaotavad päeva jooksul pisut pikkuses. Vasaloppetil on see aga veelgi silmatorkavam - keskeltläbi 1,6 cm. Seda osalt seetõttu, et jalavõlv vajub koormuse all madalamaks, osalt aga seetõttu, et selgroolülid pressitakse kokku.

- Oht haigestuda.
Tavaliselt tugevdab igasugune treening immuunsüsteemi. Kuid on olemas piir, mille ületamisel hakkab toimuma vastupidine protsess. Teadlased räägivad nn pärani aknast - nädalane ohtlik võistlusjärgne periood. Siis on viirustel ja bakteritel roheline tee alistamaks organismi ja tekitamaks hingamisteede haigusi. Üks usutavaid põhjendusi sellele öeldakse olevat rakutasandi kaitse nõrgenemine, samas ka limaskestade vedelikupuudus. Sellest tulenevalt soovitus: pärast maratoni tuleb ennast kiirelt pesta, riided vahetada ning aega viitmata süüa ja juua.

- Arendavad suurt võimsust.
Üks Vasaloppeti sõitja arendab 1 kW-st võimsust (üks kW=1000 W). Vasaloppeti põhisõidu koguvõimsus on seega ca 16 000 kW, mis on võrreldav 12 normaalse ühepereelamu ühekuise elektritarbimisega.

- Kütusekriis Risbergis (55 km finišini, 35 km stardist).
See on see, mis juhtub siis, kui organism on oma energiavarud ammendanud. Paar tundi tööd ja siis on lihaste kütus, süsivesikud, reeglina otsakorral ning veresuhkru tase märgatavalt langenud. Kuid seal on abiks kuklid ja mustikasupp - need võivad teha imet.

- Seitsmendas taevas.
Pikaajaline lihastöö, mida Vasaloppet kahtlemata tähendab, vabastab endorfiini, mistõttu paljud on rääkinud pärast sõitu tekkinud suurest õnnetundest. "Selline tunne on, nagu kõnniks pilvedel", kõlab tavaline kommentaar.

Artikkel ise asub aadressil:
http://www.aftonbladet.se/vss/halsa/story/0,2789,1009254,00.html

Foto: Art Soonets proovimas uut ala, tõukekelgusõitu. Foto autor: Scanpix

Teisipäev, veebruar 27, 2007

Šmutov: Pullerits, nu pagadi!

Tähelepanu, suusasõbrad! Homme kell 16 algab Tartu Tähtvere spordipargis üks selle aasta lahedamaid üritusi, vähemalt minu arvates ja jaoks. Nimelt toimub Tartus Suusasprint 2007, mis sõidetakse vabatehnikas, ja tänavu on eraldi klass harrastajatele ehk medalite eest saavad võistelda toredad pühapäevasuusatajad.

Lisaks mõõdetakse politseiradaritega suusatajate kiirust ehk tegevust peaks jaguma.
Registreerimine: kirjalikult või telefonitsi 27. veebruarini internetis e-mail: allar.kivil@ut.ee, tel 52 87203. Stardimaks on 25 krooni, tasuda võistluspäeval stardinumbri kättesaamisel. Kohapeal registreerunuile stardimaks 50 krooni.

Täpsem info saadaval siit: http://www.suusaklubi.ee/?q=node/156

Mina olen kohal nagu kümme kopikat ehk ei maksa peljata, viimaseks jäämise võimalused on tänu sellele tõigale päris väikesed.

Seda esiteks. Teiseks küsiti minult pärast Tartu maratoni hiilgavat sõitu, et millal ma küll Priit Pulleritsule suusarajal ära teen. Ega see vastus nii lihtne polegi. Klassikas, nentisin ma, ei alista ma Priitu tõenäoliselt mitte kunagi. Kuid vabatehnikas talle vist nii väga sõita ei meeldi, mõtisklesin. Ehk on just selle stiili harrastamine minu ainsaks võimaluseks Postimehe suusakoloss oma kohalt tõugata. Seega lubasin, et mingil võistlusel teen ma Priidule ära järgmise viie aasta jooksul.

Nagu mõistsite, on esimene võimalus juba homme. Mina olen registreerunud ja loodetavasti julgeb Priit, kellel on nüüd lisaks Soonetsile veel üks verivihane konkurents, ikka rajale tulla.

Esmaspäeval ehk eile hakkasin pärast maratoni jälle treenima ja nüüd keskendume uisustiilile. Et ma olen seda pikemalt sõitnud, on esimesed rämedad vead ka selged. Alustuseks ei tõuganud ma kahe jalaga, kuid sellest olen nüüd tasapisi lahti saamas ehk tõuked juba nagu toimuvad. Ette ma ennast veel eriti paisata ei oska, kuid edenen. Käsi toon ma ette aga endiselt mingi väga tobeda liigutusega, mida lennates teevad kas linnud või siis vanaaegsed suusahüppajad ehk ma toon käed ette kuskilt kõrvalt ja mitte otse, mis oleks selgelt mõttekam.

Tegelikult on probleeme palju, kuid eks nüüd saab neid lihvima hakata.

Seniks pakuks aga paar harjutust, dendropargis 1 km pikkusel ringil sõitmiseks (kes tahavad, võivad tõusu ja laskumise vahele jätta).
Ilma keppideta:
- sõida uisku käed selja taga
- sõida uisku käed õlgadel, niimoodi, et käed oleks õlgadega paralleelsed ja moodustaks üleval ringikese, millest tagant tulijad saavad läbi piiluda.
- paiskumine paremale/vasakule – ehk käte ette viimine peaks toimuma väga kiiresti ja inertsist libised suusal selles suunas, käed taha rahulikult ja siis taas kiiresti ette
- sama harjutus, kuid teisele poole
- tiir käteringe tehes, üks käsi nt. ühes, teine teises suunas jms

Keppidega harjutused olid kuidagi keerulisemad ja neid ma ei hakka veel loetlema, võibolla pärast tänast, kui nendele paremini pihta saan. Nädal enne Tartu maratoni tegin ma just neid keppideta harjutusi ja ausalt öeldes oli kasu küll. Suusatamine ongi vist selline naljakas ala, et algajad ei tohiks keppe kasutada, kuigi tundub, et nendega on liikumine palju lihtsam. Veider.

Kuid põhiline on ikkagi, et kolmapäev rajale tuleksite!

Foto: Martin Šmutov Tartu maratoni rajal. Tegemist pole mitte viimaste, vaid esimeste kilomeetritega ;) Foto autor: Sportfoto.ee

Pullerits: Kas sponsorite prohmakas?

Teeme esmalt soojenduseks ühe väikse lihtsa arvutuse. Võtame näiteks mu Tartu maratoni stardinumbri 734. Siis võtame lõpukoha, mis on 214. Teeme tehte 734-214 ja saame tulemuseks 520.

Mis ma sellega öelda tahan? Aga seda, et rohkem kui poolest tuhandest inimesest sõitsin ma merkantiilses mõttes mõttetult mööda. Ainus, mida need, kellest möödusin, nägid - ja kindel on see, et iga möödujat vaadatakse huvi ja hoolega, et kes see sealt nüüd tuleb -, oli mu mittemidagiütlev rinna- või õigemini küll seljanumber. Selle kaubanduslik väärtus on ümmargune null.

Nüüd püstitagem küsimus: kuhu vaatavad suusasponsorite silmad ja kuhu läheb nende sponsorraha? Eks ikka sinna, kus logo nägijaid vähe või pole neil nägijail mingit väärtust, nagu osutasin juba mitu kuud tagasi Sporditähe kuukommentaaris. No öelge, palun, mis tolku on sellest, kui maed ja šmigunid ja veerpalud ja teised koondislased sõidavad oma firmasiltidega dressides ringi Olosel või Levil või Ramsaus või kus iganes piiri taga? Kes noist välismaalastest hakkab seepeale eestimaist kesvamärjukest otsima või mingit Baltikumi panka eelistama? Vaevalt küll keegi seda teeb.

Ja isegi kui Eesti suusatajad raja tagant Eestisse põikavad, käivad nad harjutamas aegadel, mil potsentsiaalne logomärkaja ehk tavakodanik suusaraja asemel töökohal oma tooli nühib, või treenivad kohtades, kuhu lihtsurelik parema meelega end kurnama ei lähe, nagu näiteks Tehvandi rada.

Seega, mulle tundub, et üksjagu sponsorrahast lendab laias kaares tuulde. Samas mõelgem, millise efekti see annaks, kui mingi firma oleks nõelunud oma logo Tartu maratonil näiteks Mihkel Järveoja taguotsale. Mehe stardinumber oli pealt 2800 - pange tähele, et mäletan seda, selle asemel, et mulle võinuks meelde jääda ka tema seljale kinnitatud firmasümboolika! (kuid seda polnud) -, aga koht tuli teise saja sisse. Arvutage nüüd ise, kui palju aktiivseid kontakte ta rajal oleks võinud luua. Kust võiks sponsor endale veel teist nii tõhusat reklaamivõimalust leida?

Paraku, tundub, et suusasponsorite seas valitseb anonüümsele ja näotule massile lootev reklaamitaktika. Eks teisisõnu: panen logo suure suusataja rinnaesisele, sest küll keegi seda seal ikka märkab. Kas ikka märkab? Kindlasti leidub üksikuid suusafanaatikuid, kes teavad une pealt, kes toetavad Peeter Kümmelit või Priit Naruskit või Jaak Maed, aga las nüüd mittefanaatikuist suusasõbrad (ja neid on enamik) ragistavad siinkohal endamisi ajusid ja püüavad loetleda neid silte, mida nad on näinud näiteks Anti Saarepuu või Kaspar Koka või Aivar Rehemaa dressidel. Kas suudate üle ühe-kahe nimetada? Tunnistan ausalt: mina ei suuda nimetada ühtegi.

Kavalad on need, kes ei panusta oma sponsorlogole paigutust otsides massile, vaid peavad selle asemel silmas täpselt valitud sihtaudotooriumi. Ümberöelduna: mõistlikum on logo paigutada sinna, kus seda märkab küll vähem inimesi, kuid see-eest on kindel, et nad märkavad seda igal juhul ja jätavad ka meelde. Ehk näiteks siis kodustel maratonidel valitud sõitjate taguotstele.

Kui selle mõttekäigu selgituseks veel meediast paralleele tuua, siis tark on osta reklaamipind väikse trükiarvuga, kuid lojaalse ja jõuka lugejaskonnaga (ehk väga täpselt valitud auditooriumiga) väljaandesse, mitte aga suuretiraažilisse üllitisse, mida lappab küll palju inimesi (seega on audotoorium laialivalguv), aga kellest keegi ei vaevu lapatava sisusse süüvima ja kellest suurel osal pole ka huvi ega resursse, et seal üllitises reklaamitavaid kaupu-teenuseid tarbida.

Nüüd järgneb kindlasti palju spekulatsioone, et üritan suusatajailt omakasupüüdlikel eesmärkidel sponsoreid üle lüüa. Aga kui see vastuvaieldamatu asjaolu kõrvale jätta, siis kuidas tundub, kas mu mõttekäik on totaalselt vildakas või leidub siin siiski ka pisut majanduslikku loogikat, turunduslikust ja finantsilisest ivast rääkimata?


Foto1: Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix
Foto2: Priit Pulleritsu selg, millel pole ühtegi reklaami. Foto autor: Art Soonets / Scanpix
Foto3: Loodetav rahasadu, mis jääb aga tõenäoliselt tulemata. Foto autor: Egert Kamenik / Postimees / Scanpix

Esmaspäev, veebruar 26, 2007

Pullerits: 50 piir juba paistab

Kui laupäeva lõuna ajal Tartu Lõunakeskuse Silja Spordi kauplusse suusad määrida viisin, küsisid sealsed noored mehed, et kas pärast Tartu maratoni 214. kohta tuleb Tallinna maratonil koht esimese 50 seas. Võtke nüüd rahulikult, ütlesin meestele, seda on ikka liiga palju loota, kuid kohta esisajas ootaks küll.

Tuleb ikka realistiks jääda. Kolmapäevast reedeni tegin kerge puhkelaagri Tuneesias: käisin testimas uuendatud Volkswagen Touaregi. Trenni sain noil päevil teha vaid üks kord pool tundi jõusaalis ülakehale. Enne seda olin esmaspäeval ja teisipäeval, pärast Tartu maratoni, teinud kaks pisut rohkem kui tunnist rahulikku suusasõitu. Ja kuna tagasilend Tuneesiast üle Pariisi ja Stockholmi venis üle mõistuse pikaks, nii et Tartu jõudsin planeeritud poole kolme ajal öösel hoopis kella poole kümneks laupäeva hommikul, mis tähendas ühte magamata ööd, siis ei saanud ju väga uljaid eesmärke seada. Sellest hoolimata tegin laupäeval möödunud nädala tavarütmis ühe toonust ärgitava trenni ka: esmalt viis kerget ringi Tähtvere spordipargi ovaalil, siis viis sprindiringi kergete kiirendustega tõusudel, ja siis taas viis tiiru ovaalil lõdvestuseks otsa. Kokku umbes 14,5 km, aega kulus 1:06.

Tallinna maratoni peakorraldaja Jüri Voodla oli varem rääkinud (ja see läks ka blogisse kirja), et rajal on kohe alguses kolm päris kõva tõusu, millele järgnevad üksjagu järsud ja tähelepanu nõudvad laskumised. Seega, arvestades, et stardinumber oli mul 122, tuli saada grupi 101-200 võimalikult esiotsa, et tõusudel, kus tekivad tropid, mitte mõttetult aega kaotada. Mäletan, kuidas Aivar Rehemaa rääkis mulle enne Torino olümpia 50 km mass-stardist sõitu, et kavatseb alguses hakata hea positsiooni eest võitlema, sest oleks rumal grupi tagaotsa jäädes kohe mitukümmend sekundit ära anda. Too Rehemaa mõtteavaldus on mul siiani hästi meeles.

See, et stardis läheb kitsaks, sai kohe tõendatud, kui paremal tiival mitu meest kolinal vastu piirdeaeda lendasid. Üldiselt mindi siiski viisakalt, keegi väga tõmblema ei hakanud. Ka esimesel tõusul ei tulnud sellist suuskadel ja keppidel tallamist, nagu näiteks Viru maratoni avakilomeetreil. Püüdsin hoida oma vana taktikat: ei ole mõtet tõusudel liiga pressida, vaid need tuleb võtta kergel sammul, ning lisada käiku seal, kus sellest saadav kiirendus tuleb kõige ökonoomsemalt.

Siiski, tunnistan, alustasin, erinevalt Tartu maratonist, üksjagu täiskäigul. Tean, et peakonkurent Art Soonets ei ole kiire startija. Tal kulub vähemalt pool tundi, enne kui ta oma mootori korralikult tööle saab. Mõtlesin, et kasutan selle ära, üritan sõita nii suure vahe sisse, kui vähegi suudan, ja eks siis näis, kaua kestan.

Endalegi ülletuseks nägin, et nihkun pidevalt ettepoole. Ja need, kellest mööda läksin, olid enamasti ikka kahekohalise numbriga mehed. Leidsin, et parima libisemise saab keskmisel, kõige õhema jäljega rajal, sest see oli tõmmatud väga kõvale, kohati vaat et pooljäisele pinnasele, samas kui äärmised rajad olid sügavamas ja värskemas lumes ning seal nii kiiret minekut mu meelest loota polnud.

Suusad, tundus, et olid taas Silja Spordis tehtud suurepärased. Seekord lasin alla panna LFi, mitte HFi. Esimestest tõusudest, kus paljud panid kääri, läksin valdavalt otse üles, ja libisemine ei jäänud ka konkurentidele alla. Kerge kehakaalu tõttu, mis nüüd on talvel küll jõutreeningu tagajärjel tõusnud varasemalt 68-lt 72-le kilole, olen tavaliselt laskumistel ülejäänuile enamasti alla jäänud. Nüüd küll kellegagi erilist vahet ei märganud.

Umbes 20. kilomeetril, veidi pärast vana, eelmise aasta stardi-finišipaika, 3-4 km enne uut finišit, tuli uuem rajalõik, mille hulka mahtus kõige masendavam koht, mis kulges mööda siledat laia teed, kus puhus kaunis vali tuul. Kõik jäljed olid loperdavad. Ometi sain seal kasutada oma suhtelist trumpi, sammuta paaristõuget, mis eessõitjatele tasapisi muudkui lähemale viis. Loomulikult oli kasu ka Kalmer Trammi õpetatud nipist, mida ta juba sügisest saadik oli mulle õpetanud ja mille tähtsust pidevalt rõhutanud. (Paraku jätan selle nipi edaspidigi saladuseks - ega iga kui viimne pisiasi ka siin blogis avalik pea olema, eriti veel selline, mis edu tagab.)

Erinevalt Tartu maratonist, kus jõin toitlustuspunktides kaks topsi jõujooki, piirdusin Tallinna maratonil ühega. Esiteks oli distants ikkagi 15 km lühem ning teiseks oli näha, et kui jään kauemaks TPsse pidama, sõidavad lähirivaalid kohe eest. Kuid kahes TPs pidin tegema siiski pikema pausi, et rebida numbri tagaküljelt lahti sinna kleepsuga kinnitatud Dexali energiageel ja see endale suhu pigistada. Sellest piisas, et konkurendid kohe mitmekümmend meetrit eest pääsesid. Kuid juhindusin Kalmer Trammi soovitusest, et parem kaotada TPs sekundeid, kui hiljem rajal kurnatusest minuteid. Panin tähele, et pärast energialaengu saamist võtsin ette libisenud mehed mõne aja pärast uuesti kinni.

Teise ringi algul sattusin kahe mehe tuulde, kellest üks oli Anti Arak (nr 30) ja teine Tarmo Mõttus (nr 84). Aga ei istunud mulle nende sabas passimine. Tekkis tunne, nagu oleksin sattunud puhkekodusse. Enda arust suutsin palju kiiremini sõita, nende tuules aga pidin vaid poole jõuga lükkama. Nii kaotan ju asjatult aega, mõtlesin, ja võtsin nende kõrvale. Kuid seal avastasin, et hoolimata suuremast pingutusest ei õnnestu mul sugugi nendest ette sõita. Järelikult ei pea ikkagi paika väited, et jalgratturite grupisõidu taktika ei too suusatamises mingit efekti. Pärast ütles Mõttus, et rabelen rajal ilmaaegu mõttetult palju. Ilmselt on tal õigus, aga mulle ei istu teiste rütmis ja tempos sõitmine kohe kuidagi.

Enne teise ringi esimest TPd sain kätte Aivar Käeseli (nr 46), kuid pisut hiljem lendasin ühes süütus kurvis põmmdi! külili. Õlg ja ribid said täiesti tuntava obaduse. See oli mul esimene kukkumine tänavusel Estoloppetil. Eelmine aasta kukkusin kaks korda, kusjuures Haanja maratonil sõitsin ühel kurvilisel laskumisel nii suure kiirusega hange, et pärast olid isegi kõrvad lund täis.

Kahjuks puudus Tallinna maratonil ülevaade, mitmendal kohal parajasti sõidad. Üks mees pakkus, et olen umbes 80., tunnistades siiski, et see pakkumine on võetud taevast. Teine mees hüüdis, et Art Soonets on minust kümme minutit maas. Seda ei tahtnud ma hästi uskuda. Seda oleks liiga palju. Äkki kavatseb ta mind uinutada: väites, et Soonets on kaugel maas, küllap lasen seepeale tempo alla ja pearivaal jõuab nii kergemini järele, käis kahtlustav mõte läbi pea.

Teisel ringil oli näha, kuidas mäed hakkavad mehi küpsetama. Juba pikal avatõusul jäi üks minu ees sõitnu sama hästi kui seisma - hakkas astuma. Hoidsin oma joont: rahulikult, kergel sammul üles, mitte tormata. Anti Arak tõmbas igatahes vähemalt 20-meetrise vahe sisse. Aga mu taktika, nagu öeldud, oli töötada tugevalt paaristõukelõikudel. Ja ehkki minek ei olnud enam nii kerge ja lennukas nagu avaringil - Tallinna maratoni rajal, kus tuleb sõita kaks 24 km ringi, on hea võrrelda, kuidas jaksad teisel ringil võrreldes esimesega tööd teha -, polnud ärakukkumist ka tunda. Kuigi, tuleb möönda, et neil pikkadel tõusudel, mis eelnevad vanale finišipaigale, läks siiski üksjagu raskeks: selg ja jalad jäid kangeks. Kuid ega ees- ja järelsõitjad ka oluliselt kiiremini liikunud.

Vanas finišipaigas jäi Anti Arak kauemaks jooma ja pääsesin tal eest. Tarmo Mõttus oli omakorda minust paarkümmend meetrit ees. (Ega ma siis teadnud, et see on Mõttus, Soonetsi hea sõber; minu jaoks oli ta lihtsalt nr 84.) Üritasin talle järele saada, aga kuidagi ei õnnestunud. Ka paaristõukelõikudel mitte. Umbes 3 km enne finišit sain esimese info oma koha kohta, kui üks mees raja ääres hüüdis: "Oled viiekümnes, kaks on taga!" 50. koht tegi heameelt, aga nood kaks taganttulijat tegid murelikuks. Selge see, et nad püüavad mind iga hinna eest kätte saada.

Enne sain ühel viimastest tõusudest kätte Argo Maasikmäe (nr 62). Siis jõudsid ka jälitajad, Mart Kajari (nr 105) ja Heikko Eist (nr 15), mulle kandadele. Aga mööda nad ei tormanud. Umbes kaks kilomeetrit surusin neil ees, et mitte positsiooni loovutada. Sest kartsin, et kui nad mööda lähevad, siis lähevad nii võimsalt, et jään kohe maha. Minu taga mõjusid nad aga taganttorkijaina, kannustajaina.

500 meetrit enne lõppu tegid nad otsustava lükke: lendsid mõlemad mööda. Võtsin neile sappa, ehkki tundsin, et finišiheitluses minust neile vastast pole. Nende minek oli silmanähtavalt võimsam, nad olid karmi otsustavust täis. 200 meetrit enne lõppu said nad minust otsustavalt lahti ning edestasid omavahel paremust klaarides mind lõpuks kuue sekundiga.

Sellest hoolimata oli mul meel hea: Art Soonets sai lõpuks alistatud. Igaks juhuks küsisin siiski finišis suusaõppejõud Kaarel Zilmerilt, kui kaugel Soonets võiks olla. Ta ütles, et Soonetsi minek oli raske, sest tema kehamassi arvestades pole Tallinna maratoni tõusud talle kontimööda. Seejärel küsisin Zilmerilt, et kas mul nüüd tekkis lootus Vancouverisse jõuda. Jah-sõna ta ei öelnud, aga ega too ei-sõna tal ka kergelt ja kiiruga üle huulte tulnud. Küsisin veel mitmeidki samalaadseid, et mitte öelda absurdsevõitu asju, mille kohta Zilmer ütles, et eks sellised jutud ole andeksantavad, sest pärast edukat maratoni on nii mitmedki mehed igasugust juttu suust välja ajanud - see olevat loomulik.

51. koht, mis küll täna hommikul oli protokollis parandatud 52. kohaks, oli otse öeldes üle ootuste hea. Eelmine aasta olin sealsamas 153., aeg 2:41.46,4, aga siis oli võistlusmaa 42 km. Nüüd kulus 48 km läbimiseks 2:41.07,6 - ehk teisisõnu: sõitsin sama ajaga 6 km rohkem. Kaotust võitnud Raul Ollele tuli pisut üle poole tunni - 31.46,8.

Jõudsin pärast Zilmeriga ja Mõttusega vestlemist minna telki ja jope selga ajada ning suusad uuesti alla panna, et sõita Soonetsile vastu. See jäi siiski ära: olin just naasnud suuskadel finišialasse, kui Soonets tuligi. Minu üllatuseks - ja see pole siin mõeldud ülbitsemisena - liiga kähku: kümmet minutit me vahe nüüd küll polnud. Kas tõesti on Soonets teinud taas kõva lõpu?

Pigem tegi ta kõva alguse - selles mõttes, et ta number oli üleni verepritsmeid täis. Ta oli kogu nädala sõitnud autoga töö asjus mööda Lätit ja Leedut, enda arvepidamise järgi 2000 km, ning olnud korralikult magamata, treenimisest rääkimata, mistõttu ta väitel oli vererõhk liiga üleval ning algul lõigi ninast vere jooksma. Tema andmeil oli ta kaotus esimese ringi lõpuks mulle siiski mitte kümme, vaid kuus minutit. Teisel ringil tuli kaotust üle minuti juurde: ta jäi minust maha 7.18. Aeg 2:48.25,0 andis talle Roman Kattai järel 77. koha, mis on tema kõigi aegade parim tulemus Estoloppetil.

Müts maha Soonetsi ees: kui ta oleks ka sama palju ja järjepidevalt ja teaduslikult treeninud nagu mina Kalmer Trammi juhendamisel, siis ma ei usu, et talle vastu saaksin. Teisalt aga on näha, et järjepidevast ja teaduslikust treenimisest asjatundja näpunäidete järgi tõuseb siiski kasu. Ei tahaks uskuda, et mu edasiminek mullusega võrreldes on seletatav üksnes hallide tuhandekrooniste Fischerite vahetamisega Fischer RCSide vastu, pehmete Exeli keppide vahetamisega jäikade One Way keppide vastu ning Alpina saabaste vahetamisega Madshusi kombisaabaste vastu. Või on?

Foto 1: Priit Pullerits eelmise nädala keskel Tuneesia pealinna Tunise lähistel taamal paistva Vahemere ääres. Foto autor: Tõnu Ojala, Tehnikamaailm
Foto 2: Priit Pullerits kolme araablase vahel Tunise lähistel turistilõksude ehk suveniirikauplustega tänaval. Foto autor: Tõnu Ojala, Tehnikamaailm
Foto 3. Priit Pullerits Art Soonetsi Toyota najal Tallinna maratoniks suuski valmis seadmas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4. Art Soonets (paremal) õnnitleb Tallinna maratoni finišis Priit Pulleritsu. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 5. Priit Pullerits pärast Tallinna maratoni kadunud jõuvarusid taastamas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix

Neljapäev, veebruar 22, 2007

Pullerits: Pühapäeval saab uusi elamusi

Pühapäevane Tallinna maraton tuleb teistsugune kui mullu ja tunamullu. Esimene häda, nagu võib mäletada, oli selles, et Tallinna maraton oli varem uisustiilis, aga rada oli selleks liiga kitsas. Eelmine aasta peetigi võistlus klassikastiilis ja oli hulga lahedam. Tänavu uuendused jätkuvad: peakorraldaja, endine tippmees Jüri Voodla rääkis mulle, et seekord on rada suuresti hoopis uus.

Võrreldes eelmise aastaga kulgeb pühapäeval osa sõitu sootuks vastupidises suunas, osa sõitu läheb uuendatud ja laiendatud rajal ning osa täiesti uuel lõigul.

"Esimesed 5 km ja viimased 7 km on uuendatud," tutvustas Voodla mulle 24 km pikkust ringi. "Loodan, et rada on sellega paremaks läinud."

Nii et vanad Tallinna maratoni kogemused enam ei maksa.

Siin tuleb suur saladus: juba stardist peab valmis olema korralikuks pingutuseks ja võitluseks. Kõige raskem tõus pidi tulema esimesel kilomeetril, liiati, nagu märkis Voodla, on see üksjagu kitsas lõik, kus üle kahe suusataja kõrvuti sõitma ei mahu. Sellele järgneb teisel kilomeetril teine raske tõus ja peagi tuleb kolmas. Tagatipuks järgnevad tõusudele kiired laskumised.

"Algusosa ei ole stardiks kõige parem," tunnistas Voodla. "Aga võib-olla ongi nii hea - see venitab grupi pikaks." Ta lubas, et kaks suusajälge jookseb kindlasti kõrvuti ja kus vähegi võimalik, sinna tuleb kolmas ka lisaks.

Teisipäevaõhtuse seisuga, märkis Voodla, lumeolud just hinnet viis plussiga välja ei teeni, kuid tugeva nelja võib tema hinnangul küll panna. "Ideaalne oleks, kui tuleks viis sentimeetrit lund peale," rääkis ta teisipäeva õhtul. "Praegu tuleb vana lumi välja, mis sööb määret kõvasti alt ära."

(Info on teisipäevase seisuga seetõttu, et olen kolmapäevast laupäeva varahommikuni töölt ja Eestist eemal ega saa siis sissekannet teha; laen soojemas kliimas hooaja teiseks pooleks akusid, võib konkurentide irriteerimiseks öelda.)

Vähemasti 24 km ringi lõpp, viimased 7 km, on Voodla väitel rahuliku reljeefiga ja kergesti sõidetavad. Lisaenergiat saab täispikal, 48 km distantsil, ammutada viiest teeninduspunktist.

Isegi kui hommikul peaks tulema 20 külmakraadi, avaldas Voodla lootust, et stardi ajaks, kella 11-ks, tõuseb õhutemperatuur 14-15 miinuspügalani. "Kui ilm satub hea, peaks maratonilt saama hea elamuse," pakkus ta.

Ja andis viimase soovituse: tark on varakult kohale tulla. Sest parkimisplatsid ei asu just stardikanga all. Ikka pisut, et mitte öelda üksjagu kaugemal.

Näis siis, mis pühapäev toob ja kuidas keegi Tartu maratonist on taastunud ja Tallinna maratoniks motivatsiooni leiab. Suusad valmistab mulle taas ette Lõunakeskuse Silja Sport - eks me vaata nüüd, kas nad suudavad ka LFiga teha sama imet, nagu tegid Tartu maratonil kalli HFiga.

Kolmapäev, veebruar 21, 2007

Pullerits: Kas sõita ees või taga?

Kas teate, mis oli laupäeval, päev enne Tartu maratoni, Postimehe veebiküljel loetavaim lugu? Õige vastus: "Suusatreener hoiatab Tartu maratonil lolli initsiatiivi eest". (Tean seda seetõttu, et loetavuse üle peetakse meil üksikasjalikku arvestust.) Nimetatud tõsiasjaga võiks ju rõhutada, kui oluline sündmus too suusasõit eesti rahvale oli, või arutleda teemal, kuidas teha löövat ja paeluvat pealkirja. Aga süüvigem asja sisusse!

Uudises rääkis Eesti naissuusatajate B-koondise peatreener Kalmer Tramm: «Psühholoogiliselt on oluline, et kui sõidate nelja-kuue-liikmelises pundis, siis hindaksite oma taset ja seisundit õigesti. Et te ei teeks hetkeajendil kiirendust ega jääks seejärel piltlikult öeldes lumega üksi, nii et enda ees pole näha ühtki selga, aga taga on kõik hagijad.»

Selle asemel soovitas Tramm otsida eessõitjate püüdmiseks ja nendest möödumiseks hea libisemisega reljeef. «Kui grupis selget tööjaotust pole, ei ole mõtet lolli initsiatiivi üles näidata,» manitses ta.

Uudise autor: Priit Pullerits. Üks neist, kes sellest soovitusest maratonil täht-tähelt kinni ei pidanud: Priit Pullerits.

Muus osas, pean tunnistama, olen jälginud Trammi retsepte küll sõna-sõnalt. Kui ta soovitas, et teeksin teiperit, tegin teiperit. Kui ta soovitas, et maratonihommikul teeksin kümneminutilise sörgi, tegin sörgi, ehkki uni oli juba poole öö pealt läinud. Pidasin hoolikalt kinni ka tema treeningplaanidest, mida ta alates septembri keskpaigast mulle koostas (kuigi, tunnistan üles, et harjutasin siiski pisut rohkem, kui ta ette kirjutas - aga mitte oluliselt [tean, tean, et see pole tark tegu - ärge hakake nüüd sellepärast siin tänitama]). Ainult üks kord vist treenisin vähem. See oli kaks päeva enne maratoni, mil plaanis oli poolteist tundi suusasõitu kiirendustega. Tegin tunni ja viis minutit, sest millegipärast tundus, et too lisapooltund ei anna midagi olulist juurde.

Ja siis, pärast pikka ja põhjalikku ettevalmistust, läksin starti ning eirasin võistluse ajaks ühte tema olulisimat soovitust - ära hakka lolli initsiatiivi üles näitama.

Ärge tehke siin kiirustades vale järeldust, nagu üritaksin jätta muljet, et tahan uhkelt ja ülbelt soolot teha. Ei, asi on hoopis selles, et mulle ei istu grupis sõit. Kohe seletan.

Küllap on igaühel võistlusteks oma taktika ja oma väljakujunenud sõiduviis. Minu taktika üks põhimõtteid on see, et pole mõtet hakata tõusudel võimu demonstreerima, vaid võtta need võimalikult väikse energiakuluga, ja panna käiku juurde seal, kus teistel sageli pärast tõusu hing juba niidiga kaelas. Tõusudel rabalemine on mu meelest üks mõttetumaid energia pillamisi, mida Tartu maratonil esines naeruväärselt palju.

Kujutage nüüd ette, kui kellegagi grupis ehk karjas sõita - siis pean ka karja kombel käituma. Kui tõusudel kihutatakse, siis kaasa kihutama. Kui sirgetel, kus saaks paaristõugetega jõuliselt lükata, hakatakse vahelduvtõuget loksutama, siis samuti kaasa loksuma.

Tartu maratonil oli selgelt näha, et nii kui gruppi võtsin, läks oma sõidurütm käest. Esiteks, kuna suusad olid tänu Lõunakeskuse Silja Spordi määrdemeestele väga kiired ja pidamine ideaalne, siis sõitsin laskumistel paljudele grupis tagant sisse. Kui laskumisele järgnes kohe tõus, libisesin eessõitjale sedavõrd kandadele, et pidin tõusul seisma jääma - ja kui tõusul hoog raugeb, siis on ju raske seal end korralikult jälle liikuma saada. Ülejäänud tõusudel, kui eessõitjad hakkasid kääri jooksma, pidin jäljes üles minnes ikka tempot alla laskma, sest kääritajad võtsid rajal enamiku ruumi endale. Lühidalt: grupis sõitmine tekitas palju lisaprobleeme.

Seetõttu valisingi alati grupi otsa sattudes kõrvalraja - seal oli hea omas tempos kulgeda, keegi ees ei seganud, ja ausalt öeldes on väga innustav, kui saad pikast rongist kõrvalt mööda sõita. Ka siis, kui peakonkurendi Art Soonetsiga umbes 20 km enne lõppu kokku saime, tegin vedamistööd peamiselt mina. Või siis sõitsime kõrvuti radadel. Ainult ühel lõpueelsel pikemal laskumisel võtsin Soonetsi tuulde, sest tal on minust ligi 20 kg suurem mass ning tema taguotsa varjus oli hea kükitada - ei jäänud maha nagu siis, kui kõrvuti radadel laskusime.

Loomulikult olen initsiatiivi näitamise eest aegade jooksul ka vastu pükse saanud. Esimest korda kaks aastat tagasi Viru maratonil, kui otsustasin 25 km enne lõppu kiirust lisada ning minu taha haakis pikk rong, kes 10 km enne lõppu mööda läks. Ja tagantpoolt tuli neid möödujaid muudkui veel ja veel. Või ka selle aasta Viru maratonil, mil enne lõputõusude algust umbes kuue-seitsme-meheline rong joones mööda vihises. Aga eks need vastu pükse saamised ole eeskätt tingitud ikka sellest, et ise oled nõrk.

***

Ma ei saa hästi aru neist, kes kurdavad, et maratonil kadus pidamine ära. No kuidas saab pidamine ära kaduda? Andke andeks, ma käisin veel eilegi maratonipidamisega sõitmas, tegin 15 km ja suurepäraselt pidas - ei mingit vahet pühapäevaga võrreldes. Tekkis koguni mõte, et kui nii hästi lippab ja peab, ei tea, kas ongi mõtet lasta enne Tallinna maratoni suuski ümber määrida.

Minu meelest on neile pidamise ärakadumise juhtumitele kaks seletust. Esiteks, kui suusatajad hakkavad ise määretega plötserdama ega vii suuski spetsialistide kätte. Tegin ausalt öeldes suured silmad, kui nägin enne Tartu maratoni suuski kiirkorras määrimas - täpselt sama algeliselt, nagu mina seda 25 aastat tagasi keskkoolipoisina tegin - täiesti ontliku sportlasvälimusega mehi. Ma ei imesta, kui niimoodi amatöörlikult ettevalmistatud suusad ei pea.

Teiseks, kui treenitus on väike. Kui ikka tõusul ei jõua enam suuski kinni vajutada ja kätega töötada, siis on loomulik ja inimlikult arusaadav selles suuski, mitte niivõrd iseennast süüdistada.

***

Lõpuks pisut suusaintriigi kah. Jaanuari algul küsisin Kristina Šmiguni mänedžerilt Kristjan-Thor Vähilt meilitsi kuue spekulatsiooni kohta, mis pärast Šmiguni tagasihoidlikku hooaja algust olid ringlema läinud. Kuuest spekulatsioonist neli puudutasid tema motivatsiooni. Need olid järgmised:

1. Kristinal puudub pärast kahte olümpiavõitu piisav motivatsioon, et sel hooajal maksimaalseid tulemusi näidata.

2. Kristina motivatsioon langes peale seda, kui sai selgeks, et MK-sarja ta ei võida.

3. Kristina püüdis endale selleks hooajaks tekitada kunstlikku motivatsiooni MK-sarja võitmise sooviga, kuid ajapikku sai aru, et tegelikult see teda väga ei motiveeri.

4. Kristinal puudub sel hooajal sportlik viha ja maruline saavutusvajadus.

Kristjan-Thor Vähi teatas nende väidete peale lühidalt:
Tundub, et oled suusatamisest väga kaugeks jäänud, sest kirjutad siinkohal sellist jama, mida ei suuda lugedes isegi uskuda. Neile küsimustele ei ole lihtsalt vastata võimalik. (Igale küsimusele saaks lihtsalt öelda BULLSHIT või JABURDUS).
Lugesin eile SL Õhtulehte. Seal tunnistab doktor Mihkel Mardna, Šmiguni nn ihuarst, et kahekordsel olümpiavõitjal on olnud sel hooajal tõesti keskendumisraskused: «Hooldemehed nägid kõrvalt, et Kristina polnud treeningutel ja võistlustel tavapäraselt särtsakas ja innukas. Probleeme oli motivatsiooniga. Aga nüüd on ta suutnud end kokku võtta.»

Nüüd tahaks teada, keda ja mida ma uskuma pean? Kes oleks see tark, kes aitaks leida neis vastukäivais tsitaatides õige jälje?

Foto 1. Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Nikolai Järveoja
Foto 2. Konkurendid Priit Pullerits ja Art Soonets Tartu maratoni finišis. Foto: Scanpix

Teisipäev, veebruar 20, 2007

Šmutov: Katsumusi ja mõnusa laengu pakkunud sõit

«Issand jumal, ma arvasin, et sa oled kuskil rajal kokku kukkunud,» õhkas mu ema, kui talle umbes pool tundi pärast Tartu maratoni lõpetamist helistasin. Ei kukkunud ja helistades istusin juba mugavalt autos, mis Tartu poole vuras. Kuigi ei saa salata, et see kukkumise tunne tekkis nii mõnelgi korral, kuid suutsin ikkagi lõpuni rügada.

Olgu kiire vahepõikena mainitud, et kuue tunni eesmärk, mida kommentaatorid on paaril korral maininud, hakkas kõikuma kohe pärast Tamsalu maratoni sõitu, mis pani mulle ikka korralikult vastu lõugu ja ehmatas ära. Lisaks näitas neljapäeval ehk kolm päeva enne maratoni tehtud elu esimene klassikatreening, et see stiil on minu jaoks täielik müstika ja pole uisu omast, millest olen tasapisi aru saama hakanud, üldse lihtsam.

Ja lõpetuseks näitas reedel tehtud testisõit, et maratoni peaksin läbima umbes kaheksa tunniga, sest koos kaaslasega sõitsin Otepäält Matule 1:22-ga ja mulle tundus selline tempo sobivat. Kiire korrutus näitaski, et kuut tundi pole mõtet rihtida ja esmatähtsaks tõusis taas lõpetamine ja lisaks arvasin, et aeg võiks olla umbes kaheksa tundi. See väike Otepää-Matu lõiguke andis aga julgust, sest enesetunne just paha polnud ja pärast sõitu sai veel suusaklubisse mindud suuski määrima, kuigi määrimisega mina just ei tegelenud – siinkohal tänud Annikile, kes tegi ikka väga hea määrde, sest suusad pidasid ja libisesid täitsa hästi isegi pärast ligi kaheksat tundi rajal. Väikse või suurema veini olen raudselt võlgu. Muide, Anniki andis mulle ka seni ainsa klassikatunni (selle neljapäevase), sest enne maratoni sain seda stiili treeneri pilgu all proovida vaid korra. Korra, mille tahaks päris kiiresti unustada, sest siis läks minu jaoks kõik väga valesti, kuid rajal oli nendest nippidest jällegi abi, kuigi õppida on meeletult, tagasihoidlikult öeldes.

Erinevalt Priidust magasin mina täitsa rahuldavalt. Et elukaaslasel oli pühapäeval sünnipäev, sain magama umbes kell üks öösel ja uinumine võttis ehk veerand tundi. Äratuse olin pannud 6.30-ks, kuid uni kadus korraks ära tund aega varem, kuid jäin kohe uuesti tukkuma ja silmad lõin lahti siis, kui mobiil tirisema hakkas.

Seejärel tormasin tubades ringi, sest – taas erinevalt Priidust – välja ma minna ei viitsinud, kuid vere tahtsin korralikult ringlema saada. Samal ajal panin vee keema, et vaarikatega kiirputru süüa, mille arvutist uudiseid piiludes ja videoklippe vaadates (NBA all-stars nädalalõpp!) ka kõhtu saatsin. Üks pudrupakike tundus täpselt paras ports ja peale jõin Articu spordijooki. Asjad olid pakitud, nii jäigi elukaaslane autosse toimetada, et ta masina Tartusse tagasi viiks ja mulle pärast Elvasse järgi tuleks, ja peale võtsin veel trennikaaslase ja Saksamaa kodaniku Hans-Peter Etzoldi, kes plaanis maratoni lõpetada nelja tunniga.

Stardis tekitas ainsa äreva hetke see kurivaimu kiip, sest rihm oli minu meeletult lihaseliste jalgade jaoks liiga lühike. Korraks hellitasin mõtet kiip käe külge siduda, kuid õnneks soovitas endise vutiklubi kaasmängija Kristjan Pärnamägi korraldajad üles otsida, kes andsidki lisarihma ja kiip saigi kuidagi läbi häda jala külge pandud.

Sõidu algus oli igati vahva, sest esimese asjana kuulsin seda, kuidas mingi tüüp mu selja taga oma kaaslasele pobises: «Kuule, ma ei saa praegu kiiremini sõita, mingi aeglane vend on mul ees.» Nagumismõttes, ah! Ma oleks pidanud buldoosernina pikali paiskama need paarsada suusatajat, kes veel minu ees sellel rajal suusk-suusas sõitsid? Kaks ohtlikumat olukorda tekitasin raja alguses kogemata ja kogenematusest ka, kuid õnneks läks kõik kenasti ja keegi viga ei saanud ning varustus jäi terveks.

Samas oli rajal näha igasuguseid põnevaid asju, näiteks rühkis minust esimesel pikemal tõusul mööda umbes 60-aastane taat, kellel olid suusakeppide asemel käes kaks puuroigast, mis ta oli vist (ma arvan!) äsja metsast murdnud. Ju olid õiged kepid purunenud, kuid vapper maratoonar ei kavatsenudki kõrvale astuda. Tõesti väga-väga lahe, et ebaõnn meest ei murdnud.

Lisaks jäid silma muidugi kõik kostüümides tüübid ja kaks noormeest, kes liikusid tandemsuuskadel. Nendega sai kuskil Peebu kandis päris pikalt koos liigutud, rütm oli mõnusalt sobiv.

Esimesed kaksteist kilomeetrit läbisin igati kenasti ja aeg 1:17 näitas (3006. koht), et liigun sisuliselt täpselt samas tempos nagu reedel. Erinevalt Viru maratonist, kus ma ainult jõin, pidasin Matul mõnusa pausi ja võtsin nii rosinaid kui ka soola. Samas jooki tarbisin vist liiga palju, sest sõit Andu poole oli tõeline õuduste teekond. Väga raske hakkas praktiliselt kohe pärast teeninduspunkti. Tõenäoliselt oli asi nii joogis, kuid ka selles – ja nüüd ma võin terminites eksida –, et keha hakkas rasvu tarbima ja see pidavat alati päris karmilt mõjuma. Hans-Peter pakkus hommikul Otepääle sõites, et rasvade põlemine võib alata 40 kilomeetri kandis, kuid tema on siiski sportlane ja mina olen, noh, harrastaja või nii. Ma tean, et selles kohas oli ka raja kõige rängem tõus, kuid seda võtsin enda arvates küllaltki normaalselt.

Igatahes kaalusin ma rajalt kõrvale astumist, sest minek oli niivõrd nigel. Seda ei annagi kirjeldada, kogenud teavad. Vedasin end kuidagi siiski edasi ja enesetunne hakkas paranema kahekümnenda kilomeetri kandis ning Andule (10 km lõik 1:24, 3030. kohal) jõudes otsustasin kümme kilomeetrit veel ära kannatada, et siis on vähemalt pool sõidetud. Lisaks nägi katkestajate buss niivõrd kõle välja, et ma lihtsalt ei suutnud rajalt ära tulla – korra olen seda ju varem teinud, kuigi siis julgustas Tartusse põrutama fotograaf ning tolle katkestamise tõttu ma tänavu suusapordi valisingi. Panin MP3e mängija ka tööle ning klapid kõrva.

Tähelepanu, muidu ununeb! Kas keegi teab nende kahe inimese (neiu ja noormees) kontakte, kes tegid selles kohas pilte: vajuta siia. Vana Kooli Meeste koduka kohaselt on see koht pärast Matut ja mind võeti vist ka pildile ning ma oleks sellest ülesvõttest väga huvitatud. Samuti otsin noormeest, kes pildistas Tamsalu maratonil raja ääres (tal oli vist fotokott, millel oli kiri spordifoto vms ja mind sai ta kätte taas ühel tõusul ehk äkki oli see oma 30 km märgis või isegi hiljem, sest ma olin selleks ajaks päris väsinud).

Kuid igatahes - järgmised kümme kilomeetrit möödusid minu arvates poole tunniga, kuigi ametlik aeg oli 1:07. Minek oli väga võimas ja lõpuks oli kasu ka Anniki õpetatud klassikanippidest – tõuka käe ja jalgadega ning libise. Ja siis korda seda. Igati mõnus oli ja raskeim osa tundus läbi olevat. Lisaks kõlasid kõrvus Metallica, Cypress Hilli ja teiste vahvate bändide meloodiad, mis andsid hoogu juurde. Kui keegi suudab põhjendada, kuidas selline kergus tekkis (ehk peabki tekkima?), olen talle tänulik, sest Andu TPs võtsin väikese snäki ja joogi ka, kuigi vähem kui näites esimeses punktis.

Igatahes olin Kuutse TPsse jõudes (3048. kohal) kindel, et rajalt ma enam kõrvale ei astu, sest minek oli minu jaoks väga võimas ja enesekindlus tuli ka puhkuselt tagasi. Lisaks oli ju pool distantsi läbi ja siis otsustasin lõpuni kasvõi kõndida, kuid igatahes aja kirja saada. Kuid! Iga hea asi saab kiire lõpu, eriti tüübi jaoks, kes pole varem suusatanud. Igatahes, mulle tundub, et võtsin vist TPs liiga palju aega (tahtsin korrata Andu punktis tehtut) ja hea hoog kadus ning sõit muutus taas raskemaks, kuigi tulemused näitasid vastupidist – teel Peebule olin müstiliselt möödunud ligi 500st suusatajast. See peab olema mingi viga, mis arvatavasti parandatakse, sest seitse kilomeetrit läbisin 59 minutiga.

Edasi läks kõik ühtlases rütmis, kuid väsimusele tuli lisaks hõõrdumine – kohas, mis on ikka väga ebamugav ja lühidalt öeldes rõve. Paaristõukega polnud hõõrdumist küll tunda, kuid ma pole Veerpalu ega Pullerits, kuid Palusse kihutasin küll võimsa paaristõukega ja möödusin kahest konkurendist. Väga hea tunne oli!

Samas olid selleks ajaks päris tublisti valutama hakanud ka mõlemad põlved, mistõttu laskumistel ei suutnud ma ennast kuidagi kükakile lasta, vaid sõitsin kõigist mägedest alla kas täiesti sirgete jalgade või siis veidi kükakil asendis, teisiti polnud lihtsalt võimalik. Põlvevalu tõttu kaalusin korraks veel katkestamist, kuid suutsin leida sellise rütmi, et valu andis endast märku vaid tõusudel, mida ma käärsammuga võtsin ehk siis pea kõikidel tõusudel.

Kahjuks pole kirjas Palu aega, kuid seal märkasin, et lumi oli suuskade all kinni, mis selgitas ka viletsama libisemise. Nühkisin puhtaks ja ponnistasin edasi - Hellenurmele jõudsin 6:39-ga ehk Peebult tulin 15 km 1:50-ga (3107. kohal). Hellenurmes küsisin kohvi, seda aga veel aga ei saanud, seega ei hakanud aega raiskama ja panin edasi. Umbes kolm kilomeetrit pärast Hellenurmet läks minust mööda mees, kellega olin end viimased 30 kilomeetrit võrrelnud. Nentisin talle vaid, et kõik kohad hõõruvad ja seetõttu on tal targem minust mööduda. Lisaks läksid oma teed veel kaheksa suusatajat, kuid midagi polnud teha, lihtsalt ei suutnud nendega kaasa minna. Kahjuks on tema number peast nagu nõiaväel kadunud, kuid finišitelgis sai käppa antud ja lubasime järgmisel aastal taas rajal kohtuda.

Ahjaa, hõõrdumise probleemi suutsin seejärel ka lahendada - tõmbasin dressipüksid umbes poole kaelani ja imelisel kombel oli sellest abi. Kolm kilomeetrit enne lõppu tehtud kohvipaus andis jõudu juurde ja viimased numbrid läbisin taas väga hea hooga – jälitasin vist Koit Reinikut (number 2396), keda ma aga kätte ei saanud. Samas suutsin tõrjuda Virgo Runno (2404) rünnaku, keda ma umbes kilomeeter enne kohvipausi silmasin.

Viimased üheksa kilomeetrit sai igatahes läbitud 1:08-ga ja finišisirgel sai rahus juubeldada. Kui staadionidiktor aru sai, et lõpetamas on suusablogi teine kirjutaja, teatas ta mulle ja teiselegi valjuhääldi abil esimese asjana, et Pulleritsu Priit ja Soonetsi Art on juba lõpetanud ning nad tegid seda kõrvuti. Igati vahva infokild, kuid lõpetamisega saadud laengut ei suutnud see kuidagi ületada. Nii mõnus, ausalt ka. Eks saate ise ka aru. Olen täiesti nõus Kaarel Zilmeriga, kes kirjutas Postimehe töötajate maratoniuudise juurde: «Tartu maratoni idee üks autoreid - legendaarne suusatreener Herbert Abel pani kunagi Kääriku lähedale Ruusale, raske treeningraja lõpujoone kohale üles lihtsa lauajupi, kuhu oli peale kirjutatud – AU LÕPETAJALE! Samasuguse tunnustussõna oleks võinud ka nüüd maratoniraja kohale riputada. Sest igaüks, kes selle sõidu lõpetas, väärib tunnustamist.»

Lõppaeg 7:47.18,7 ja 3119. koht, mis on pärast karmi jalaluumurdu, alla sadat suusakilomeetrit ja ühte klassikatreeningut päris vahva tulemus – lisaks pole ma kümneid aastaid suuskadel olnud. Vähemalt minu arvates on tulemus hüva, sest üks sõber nentis ajast kuuldes, et koos Lihavõttesaare kujude päritoluga on minu lõpuaeg üks maailmaajaloo suuri müsteeriume - nii aeglaselt ei ole ju võimalik!

Öösel magama minnes oli temperatuur 37 kraadi ja seetõttu neelasin igaks juhuks ka ühe tableti ja hommikul jõin ühe Coldrexi sidrunitee. Keha ei tundunudki väga hull, kuigi tööle sõitsin siiski autoga ja koju saabudes viskasin end kolmeks tunniks voodile ja magasin ning pärast seda oli olek juba nagu inimesel ehk tunda annavad vaid jalad.

Kuid täna jälle trenni, sest ihu tuleb liigutada ja Haanja maraton on alles ees, kuigi seal ma sõidan tõenäoliselt vaid poole distantsist ja rohkem selliseid pikemaid retki tänavu ette ei võta. Edasi tulevad muidugi ratta- ja jooksumaratonid ning loodetavasti saab Tartu Suusaklubi abil nendekski üritusteks valmistuda.

Järgmise aasta Tartu maratonil võib ehk juba kuut tundi püüda ja nii tõuseks Tartu Suusaklubi harrastajate tabelis ehk ka veidi kõrgemale, nüüd hoian seal aastakse auväärset esimest kohta, mis siis, et protokolli tagumises otsas.

Ja loomulikult tänud kõigile, kes nõu ja jõuga on abiks olnud!


(Fotod on Tartu maratoni asjadest ja suusatallast, mille külge jäi igasugune sodi. Õnneks jäid suusad vist siiski alt terveks ehk neid saab edaspidigi kasutada, kuigi hooldusse tuleb nad kindlasti viia.)

Esmaspäev, veebruar 19, 2007

Pullerits: Kuidas lõppes Tartu maraton?


Maraton algas mulle juba vastu pühapäeva ööd kella kahe paiku. Start oli Tartus Tähtvere linnaosas ja võistlus toimus soome kelkudega. Nendega tuli kihutada Jakobi mäest alla Emajõe suunas, kust rada kulges piki kallast edasi Võrtsjärve suunas.

Seal Emajõe ääres too maraton mul lõppes. Ärkasin öösel kella kahe ajal üles, kui unenägu katkes, ja rohkem magama ei jäänudki. Proovisin kõiki nippe, mida vähegi teadsin, et end uinutada, aga miski ei aidanud. Sest vahepeal ründasid kerged meeleheitehood, et kui ma kohe magama ei jää, siis tegelikul maratonil minust sõitjat ei saa.

Napilt neli tundi on liiga vähe, et sellise unepagasiga korralikku tulemust rünnata. Mitte küll sellist, nagu pakkus laupäevase Postimehe lisa AK, kus Mart Juur oli oma Juurika-külje pilapildil mind maratoni ülekaalukaks võitjaks kuulutanud, vaid sellist, nagu olin ise siin blogis välja hõiganud: koht vähemalt 400 hulgas, lisaks terve nimekiri kuulsusi, kelle olin avalikult lubanud alistada. Ja mille kohta keegi oli kommentaaridesse jätnud arvamuse, et vähemalt pooltele kaotajate nimekirja kantuile jään alla.

Vaat siis, mida tähendab ootuste üleskütmine, mõtlesin ning meenutasin end ja ametivendi, kelle töö üks osasid on tiitlivõistluste eel samamoodi Eesti sportlaste esinemise suhtes ootusi üles piitsutada.

Aga see, et öösel kadus uni, oli tühi asi võrreldes sellega, mis juhtus pool tundi enne starti Tehvandi staadionil.

Ajasin kolmveernd kuus end voodist välja, tegin õues kerge kümneminutilise sörgi, nagu mu treener Kalmer Tramm oli soovitanud, et organism üles ärkaks ja tekiks söögiisu, sõin suure kausi neljateraputru (või neljahelbe?), ühe keedetud muna ja banaani ning jõin tassi kakaod. Siis saabus pearivaal Art Soonets oma autoga ning sõitsimegi Otepääle.

Kalmer Tramm oli soovitanud, et teeksin pika korraliku soojenduse. Panin suusad kohe alla ning läksin võtma seda tõusu, kust suusatajad võistluste ajal Tehvandi staadionile laskuvad, et proovida, kuidas pidamine töötab. Paistis töötavat väga hästi. Lõunakeskuse Silja Spordi määrdemehed olid ilmselt teinud suurepärast tööd.

Aga kui pika tõusu lõppu jõudsin ja seal rahulikult paaristõugetega lükkama hakkasin, läks esmalt silme eest mustaks. Siis tundus, et veri langeb peast alla. Siis, et veri jääb sootuks seisma. Siis haaras mind totaalne nõrkus, nii et tekkis hirm, et minestan sealsamas ja kukun hange. Selleks, et kukkumist ei juhtuks, pidasin kinni ja kummardusin maha ühele põlvele. Kügelesin seal sedasi jupp aega, kuni süda taas enam-vähem normaalselt tööle hakkas. Nõrkus oli üleüldine. Mõtlesin, et nonii, siin saigi mu Tartu maraton läbi. Enne, kui jõudis üldse alatagi. Kogu mitmekuune ettevalmistus on läinud tühja. Vaat, midas tähendab see magamata öö.

Pikapeale ajasin end püsti ja rahulikult, tasa-tasa, sõitsin suusastaadionile tagasi. Lõpetasin jalamaid igasuguse soojenduse. Nüüd oli selge, et kui minust üldse sõitjat saab, siis pean võtma alguses kohe mitusada kohta tahapoole. Et näis, kui kaugele üldse jõuan, võib-olla viskab juba esimestel tõusudel pildi eest ja siis tuleb rajalt ära tulla. Igaks juhuks panin siiski suusad stardigrupi 701-1000 esijoonele, et siis on algul küllaga ruumi tahapoole kukkuda, aga niisama ei ole mõtet ka kohti ära anda.

Kui oma hirme Soonetsile kurtsin, soovitas ta korralikult juua ning andis oma joogipudelist mingit energiasegu. Ja hoiatas, et alustaksin hirmus ettevaatlikult, mitte nii nagu tavaliselt, st kiiresti.

Stardis ilmus mu kõrvale Eesti suusakoondise arst Tarvo Kiudma, kes sõitis 1999. aasta maratonil välja koguni 21. koha. Näe, mõtlesin, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Rääkisin juhtunust talle ja küsisin, mida teha. Ta ei osanud midagi kosta, pakkus vaid, et närvitsen üle. Selleks ajaks olin hakanud asja juba väga rahulikult võtma - peaasi, et üldse ellu jään.

Esimestel kilomeetritel, kui Kiudma tegi ilusaid poognaid ja sõitis üha kaugemale eest, ei hakanud ma temaga ega kellegi teisega kaasa rabelema. Lükkasin rahulikult ja ökonoomselt omal rajal, ükskõik, kui palju kõrvalt neid möödujaid ka polnud. Ja neid oli ikka üksjagu palju. Nende seas näiteks ka Jaanus Pulles, kes tagantpoolt rahulikult tuli ja mind enne vana rollerirada kätte sai, ning kelle olin uljalt kaotajate nimekirja lisanud.

Tol maanteejupil oli hoolimata viiest-kuuest rajast kitsas. Kohati jäid eessõitjad jalgu. Võtsin kõige parempoolsele rajale, aga see oli kõige pudrusem ja liivast pruunikam. Vähemasti oli rahulik ja sai oma rütmis sõita. Üle Hobusemäe nõlva, kuni esimese kruusamaantee ületuseni, jälgisin eeskätt enesetunnet, et pulss mingil juhul kõrgele ei läheks ja paha ei hakkaks.

Siis, pärast kruusamaantee ületust, jäin truuks parempoolse raja taktikale, sellal kui kõik teised hoidsid vasakule, ja hakkasin pisut kõvemini paaristõugetega tööle. Päike paistis ja see tegi tuju lootusrikkamaks. Vaatasin, et kannatab pisut rohkem pingutada küll. Väga hõlpsalt sain kõrvalsõitjaist mööda. Igatahes ei suuda ma siiamaani hästi aru saada, kuidas võisin esimeses vaheajapunktis 12 km peal olla juba 467. ja Art Soonetsist, kes startis kaks gruppi eespool (tema number oli 312, mul 734), kõigest minut ja veerand maas.

Igatahes esimeses toitlustuspunktis hakkasin tajuma, et hoolimata katastroofilisest ööst ja päeva algusest suudan imekombel vist sõita küll. Ning panin tasakesi kiirust juurde.

Kaks aastat tagasi, mil viimati Tartu maratonil võistlesin (eelmine aasta jäi Torino olümpia tõttu vahele, olin seal ajakirjanikuna ametis), mäletan, et sõitsin Harimäe tõusust enamjaolt paaristõugete või ühesammuliste paaristõugetega üles. Hea, et olin seda eelmisel nädalal ka Kalmer Trammile maininud. Ta ütles, et nii ei tasu teha, sest paaristõuked kulutavad tõusul ikka märgatavalt rohkem energiat kui vahelduvtõukeline sõiduviis. Seda siis pruukisingi ja Harimägi tuli parajalt kergelt. Ainus, mis pisut muret tegi, oli enne starti ja esimeses TPs joodud jõujook, mille järelmaitse tikkus südant kergelt läikima ajama ning mis, tundub, et hakkas kõhus ettepoole tõugete ajal valu tekitama.

Silja Spordi määrdemehed, veendusin Harimäele tõustes ja sealt laskudes, olid tõesti head tööd teinud. Eks mul suusad olid ka muidugi parimad, mis saadaval - Fischeri RCSid. Lisaks olid nad termokapist läbi käinud. Ja määre sai alla kõrgflooriga. Sedasi oli nii pidamine kui libisemine mu meelest parim, mida olen eales kogenud. Aga eks ole ka teada tõde, et kui vorm on hea, siis tunduvad ka suusad head, ja kui vorm on kehv, siis tunduvad ka suusad kehvad.

Teiseks ajavõtupunktiks 22. kilomeetril olin tõusnud 340. kohale ning nagu nüüd protokollist vaatan, oli kaotust Soonetsile alla minuti. Seda ma sõidu ajal, mõistagi, ei teadnud. Küll aga mõjus rajaäärsete lugejate väljahõigatud 350. koht julgustavalt ja andis lisajõudu. See näitas, et olen eesmärgis kinni - miinimumsihiks sai hooaja algul püstitatud koht 400 seas.

TPdes jõin igal pool kaks topsi jõujooki, teises TPs koukisin numbri alt välja ka ühe Dexali energiageeli. Olin neid sinna kleepsuga kinnitanud kolm tükki (lisaks üks turboampulli, mis on mõeldud juhuks, kui jõud täitsa ära kaduma hakkab), et oleks kerge ja käepärast võtta. Varem olin neid toppinud kombinesooni varrukasse, aga sealt oli neid üksjagu tülikas välja urgitseda. (Ma ei võta võistlustele vöökotti kaasa, õigemini pole mul sellist olemaski.) Numbri siseküljelt tuli geel raksti lahti.

Seejärel sattusin rajal kõrvuti Põlva mehe Mihkel Järveojaga (nr 2834), kes tundus liikuvat heas tempos. Võtsin talle sappa ja hakkasime koos eessõitjaid alla neelama. Üks hetk, kui sattusime kõrvuti, ütlesin talle, et kui kokku hoiame, teeme paarisrakendis ilmselt hea sõidu. Aga mõne kilomeetri järel ilmnes, et ta on ikka üksjagu nobedam. Ta kadus vaikselt eest.

Igatahes ei saanud ma arugi, kuhu see Kuutsemägi jääb. Tõusu sinna nagu ei tundunudki olevat. Vist seetõttu, et sõitsin enamiku aja teisest mööda. Poolel distantsil olin 280., aeg 1:50, ja kaotus Soonetsile oli vähenenud 25 sekundini. See koht hõigati ka Kuutse TPs välja ning siis tekkis juba mõte, et nüüd võiks küll püüda esimese 300 sisse pidama jääda.

Peebu TP tuli 39. kilomeetril kiiresti otsa ning kui sinna sisse sõitsin, nägin ees numbriga 312 tuttavas punakas kombinesoonis tuttavat meest TPst väljumas. Võtsin kiiruga kaks topsi jõujooki ja põrutasin Soonetsit püüdma. Peebu punkti järel tuli üks sirge, mu meelest kerge allapoole kallakuga lõik, kus võtsin vaba, vasakpoolse raja, ja seal sain jõuga omas rütmis paaristõuget teha - ikka selle nipiga, mida Kalmer Tramm oli õpetanud, ja mida ma siinkohal ei avalda, sest see maraton näitas, et see väike nipp on ääretule tõhus - ning nägin oma imestuseks, kuidas konkurentide rongist hea hooga mööda sõitsin.

Seejärel tuli üks tõusunukk, kus tõmbasin Soonetsi kõrvale ning põrutasin tema poole pilkugi heitmata temast mööda. Et üllatusmoment oleks jõhkram. Ja valetan, kui ütleksin, et ei üritanud temaga kohe vahet sisse sõita. Muidugi üritasin. Paar kilomeetrit sõitsin oma arust võrdlemisi tugevalt lootuses, et äkki Soonets jääb maha. Siis, ühel siledamal lõigul, heitsin pilgu kõrvale - ning keda ma nägin! Muidugi Soonetsit. "Kuradi kaabakas! Jälle istud mulle tuulde!" - või umbes midagi sellist hüüdsin talle ja naersime seepeale mõlemad. Viru maratonil oli ta seda tükk aega teinud ja siis lõpus mul eest ära sõitnud.

Aga sedapuhku ei hakanud me kumbki nii vara enne finišit rohkem teineteisele midagi tõestama. Küsisin Soonetsilt, mis plaanid tal on, ja ta vastas, et samas ühtlases tempos edasi sõita. No ei hakanud mina ka siis rohkem tõmblema. Vaid hakkasime koos tööle. Vahepeal vahetasime mõned mõtted. Näiteks siis, kui tuli silt, et 15 km on lõpuni, ütlesin, et polegi enam palju jäänud, piltlikult öeldes üks Kekkose ring. Ja enne Palu TPd 48. kilomeetril leppisime kokku, et seal võtame geeli ja teeme normaalse toidupeatuse. Imelik oligi see, et sõidutempo lubas võrdlemisi vabalt jutelda.

Kuna kaks geeli olid mul numbri tagaküljel, palusin Palu TP töötajat, et ta selle sealt lahti rebiks, mida too töötaja lahkelt ja kiiresti tegi, lisaks aitas geelituubi ka lahti rebida. Kaks jooki peale ja ühel ajal sõitsime Soonetsiga edasi.

Koos oli tõesti hea minna. Neelasime ridamisi eessõitjaid alla. Ei mäleta, et peale ühe mehe oleks tagant kedagi teist tulnud, kes meile kandu oleks näidanud. Ma ei tea, milline oli Soonetsi taktika, aga minu taktika oli järgmine. Tõusud võtta rahulikult, sest ei ole mõtet seal pulssi üles lüüa. Põhiline töö, nagu Kalmer Tramm oli õpetanud, tuleb teha hea libisemisega kohtades. See tähendas jõulist tööd paaristõukelõikudel. Tõsi, pikapeale hakkasid randmed valu tegema, aga see polnud nii hull, et tempot tulnuks alla lasta. Ja samuti eelistasin sõita ees, sest mulle meeldib rohkem ise tempot teha kui hoolitseda selle eest, kuidas eesminejal sabas püsida või siis kiruda, et miks ta küll kiiremini ei lähe.

Enne viimast, Helenurme TPd 54. kilomeetril, kui lähenesime sinna Soonetsiga kõrvuti, hakkasid kaugemal tee peal tema mingid tuttavad ergutama: "Art, Art, pane juurde, Art!" Röökisid nagu püsti hullud. Ja siis nägid, kes tal kõrval sõitis, ning pistisid kisama: "Art, Art, ära seda meest küll mööda lase, Art!" Mind ajas see millegipärast laginal naerma, nii et TPsse sõitsin sisse, nägu laia naeru täis. Ei tea, mida nood töötajad seal võisid mõelda - et näe, see mees on ennast peast täitsa segaseks sõitnud.

Väga raske oli Hellenurme TPs pidama saada. Esimese topsi, mida haarata püüdsin, ajasin maha. Teise sain kätte. Sellele krabasin veel ühe lisaks. Geele ega muud säärast enam ei manustanud. Seega siis kujunes toidurežiimiks maratonil igas TPs kaks joogitopsi ja kokku maratoni peale kaks geeli. Soonets jäi Hellenurme TPs pisut kauemaks kohmitsema, aga ootasin teda ilusasti järele. Need paar meest, kes meist TPs mööda pääsesid, võtsime peagi uuesti kinni.

Panime paarisrakendina edasi. Minek oli hea ja kerge, rada oli kiire ja libe, suusad pidasid jätkuvalt hästi. Umbes 5-6 km enne lõppu võtsin üles teema, et kuidas me siis lõppu klaarime. Küsisin Soonetsilt, millal ta spurtima hakkab. Ta vastas, et ei hakkagi, et paneb ühes jutis lõpuni. Siis ütlesin, et kuna oleme viimase kolmandiku distantsist sõbralikult koos sõitnud, siis oleks vist nõme hakata lõpusirgel klaarima, kumb on kõvem, ja küsisin, mis ta arvab, kui lõpetaksime kõrvuti. Soonets vastas, et temal pole selle vastu midagi.

Paar kilomeetrit enne lõppu küsisin Soonetsilt, kes kannab erinevalt minust rajal kella, et ei tea, kas aeg tuleb alla nelja tunni. Soonets vastas, et mis neli tundi - kolm ja pool tundigi pole veel täis. See info andis veel ühe ekstralaengu - mõelda vaid, eelmine aasta oli Soonets enda sõnul teinud kõva sõidu ja saanud napilt, kolme-nelja sekundiga, aja alla nelja tunni.

3,5 km enne lõppu tuli poleemikat tekitanud kohvipunkt. Küsisin Soonetsilt, et kas kohvipausi ka teeme. Otsustasime, et teeme. Kohv oli suhkruta, nii nagu väidetavalt olema peab, kui loota, et see lõpukilomeetreiks jõulise energialaengu annaks. Tundus, et see mõjus küll, sest väsimust ega kurnatust ei saabunud. Edasi sõitsime kõrvuti radadel, Soonets paremal ja mina vasakul.

Umbes kilomeeter enne lõppu hüppas meist tagant mööda Saaremaa mees Riho Mõtlep, nr 288, ja läks tuisates eest. Las läks, ei hakanud meist kumbki talle järele ponnistama. Enne staadionisilda küsisin Soonetsilt veel üle, et kas jääb nii, nagu kokku leppisime, et ei hakka teineteisele lõpus külma tegema, ja Soonets kinnitas, et nii jääb. Sedasi vaatasin lõpusirgel rohkem, et püsiksin temaga suusk suusas, ega hakanud sellepärast ka kiirendama, kui lätlane Janis Melbardis meist paremalt mööda sõitis.

Kümmekond meetrit enne lõppu vahetasin rada, libisesin Soonetsi kõrvale ning jälgisin, et me jalad oleks üle lõpujoone libisedes hästi kõrvuti. Staadionidiktor Riho Järveläinen ka märkis, et kui tavaliselt tahetakse maratonidel sõbramehele eestlaslikult maksku mis maksab ära teha, siis sedakorda sai näha sõbramehelikku finišit. (Tõsi, pärastpoole kodus tekkis mul väike hirm, et ega mind äkki tolle rajavahetuse eest lõpukoridoris diskvalifitseerita. Torino olümpial üritasid meeste teatesõidus niimoodi end neljandalt kohalt kolmandaks upitada rootslased, kes süüdistasid, et võitjaneliku, Itaalia, ankrumees vahetas lõpukoridoris lippu haarates rada ja seetõttu tuleks Itaalia tulemus tühistada. Seda ei tehtud.)

Arvake siin, mis tahate, aga see viiki sõitmine oli minu meelest rajal kujunenud olukorrale igati mõistlik lahendus. Ja teadke, et kogu see psühhoterrori sildi all siin blogis Soonetsi vastu korraldatud rünnak oli lihtsalt üks suur irritatsioon ja põnevuse kütmine, mida nii mina kui Soonets võtsime hea ja põneva mänguna. Aga mis ei tähenda, et me poleks Tartu maratoni väga tõsiselt võtnud. Võtsime küll.

Mulle märgiti protokolli 214. koht, aeg 3:34.16,2.

Ühte asja Soonets siiski ei tea. Paar päeva enne maratoni leidis ta õhtul oma auto kojamehe alt paberi, millele oli kirjutatud: "Art, sai ei võida Pulleritsu - see on fakt! Parem ära üritagi, jääd ellu ja suudad Vasaloppetit kah sõita." Soonets hoidis seda paberit mitu päeva oma töölaual ja uuris, kes selle võis kirjutada. Küsis, et ega mina seda tema auto esiklaasile pannud. Vastasin, et Art, ma ei tea, milline auto sul on, ja pealegi, Art, ma ei tea sedagi, et sul üldse auto on.

Olgu siin avaldatud: mina kirjutasin selle kirja ja panin selle tema auto kojamehe alla. Mängu ilu pärast, ei ühelgi muul põhjusel.

Ja siin pole vähimatki tähtsust, kumb meid lõpuprotokollis ettepoole paigutati. See oli puhas juhus, ja ma ei saa aru, kuidas meie vahe fikseeriti 0,2 sekundi suurune. Fakt on see, et me finišeerisime kõrvuti. Olime võrdsed, ühel joonel. Fakt on see, et Tartu maratonil ma Soonetsit ei võitnud. Lõpetasime kõrvuti.

Aga kõiki teisi, keda eelmise nädala algul võita lubasin, edestasin küll. Ma ei hakka seda nimekirja siin avaldama, see kõlaks uhkustamisena. Uhkustada võiks siis, kui oleks õnnestunud võita kas või Andrus Veerpalu. Seda ei juhtu aga iilagi. Kuid keda koatajate nimekiri ja nende kaotus huvitab, leiab selle eelmise blogisissekande kommentaaride arhiivist. Keegi usin huviline oli selle sinna juba eile paigutanud.

Kui Kalmer Tramm mu tulemusest teada sai, saatis ta mulle Jaapanist, kus peagi algab suusatamise MM, sms-i: "Mul on hea meel, et nii võimsalt sõitsid. Järgmisel talvel võiksid mõelda juba suuremalt. Kindlasti homme liiguta ja hoia treeningrütmi."

Õnnitlejaid, telefonitsi või meilitsi, oli teisigi: kaitseminister Jürgen Ligi, kolleeg Neeme Korv, Margus Uudam Eesti Energiast, Olavi Israel ehitusfirmast Wolmreks, Otepää MK-etapi alatine pressipealik Veiko Ulp, fotograaf Egert Kamenik Presshouse'ist, Kalle Kiiranen Biomeedikumist jt. Raadiomees Tarmo Tiisler helistas koguni Jaapanist, et uurida, kumb võitis, mina või Soonets. Aitäh kõigile, kes kaasa elasid!

Mult on juba küsitud, kas aeg ja koht olid üllatus. Jah, olid küll. Planeerisin aega nelja tunni kanti - mu treener kalmer Tramm koostas mulle sõidugraafiku orienteeruva lõpuajaga 4:10. Hooaja miinimumeesmärk oli koht 400 hulgas, maksimumeesmärk 300 seas. Mõlemad eesmärgid said kuhjaga täis.

Keda selle ees tänada?

- Kalmer Trammi, kes on sügisest saadik koostanud mulle treeningplaane, mind motiveerinud, mulle nõu andnud, mu tehnikat sättinud;
- abikaasat, kes on sügisest peale pidanud kannatama meest, kes teeb vabal ajal pidevalt trenni ja on muul ajal hirmus väsinud;
- Lõunakeskuse Silja Spordi müügi- ja hooldemehi, kes on varustuse valikul nõu andnud ja valmistasid maratoniks ette ülihead suusad;
- Postimeest, kes on soostunud Kalmer Trammi treeneritööd ajakirjaniku koolitamisel kompenseerima (ja loodetavasti teeb seda edaspidigi - sest tulemused on ju näha);
- kõiki, absoluutselt kõiki suusablogi lugejaid, kes, olgu nad olnud minu poolt või minu vastu, on mulle nii või teisiti innustavalt ja kannustavalt mõjunud;
- ja last, but not least, Art Soonetsit, kelle püüdmine suusarajal on mind läbi talve motiveerinud ning kes on pidanud avalikult taluma minu psühhoterrorit (aga ma kinnitan, et ta on seda teinud, naeratus näol).

Blogi pidamine läheb muidugi edasi, sest pool talve on loodetavasti veel ees. Tulemas on veel mitu maratoni. Nii et püsige blogi-jäljes!

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratonil. Foto autor: Tiina-Liina Lepasepp
Karikatuur Postimehe lisast AK.
Foto 2: Tartu maratoni start. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits
Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 4: Art Soonets Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 5: Art Soonets (312) ja Priit Pullerits (734) lähenemas Tartu maratoni finišile. Foto: Scanpix
Foto 6: Art Soonets (312) ja Priit Pullerits (734) sõbralikult Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Neljapäev, veebruar 15, 2007

Kalmer Tramm: Kuidas sõita maratoni edukalt?

Priit Pullerits: Nagu lubasin, saate täna, kaks päeva enne Tartu maratoni, loodetavasti väärtuslikku nõu, kuidas suurvõistlusel võimalikult hea tulemus teha. Järgnev on kokkuvõte minu juhendajalt Kalmer Trammilt, Eesti naiste B-koondise peatreenerilt kuuldust. Ta rääkis Postimehe Tartu toimetuse kaminasaalis rohkem kui tund aega, mina panin kirja ja nüüd on see siin kõigile õpetuseks väljas. Ütleme Trammile kõik koos aitäh - ja jätkem olulised ivad meelde. Küllap leidub siin paljudele kasulikku ja õpetlikku, ehkki olgu rõhutatud, et need õpetused on mõeldud eeskätt neile, kes üritavad Tartu maratonil 200-500 kiirema hulka sõita. Aga see ei tähenda, et aeglasemad suusatajad võiks oma ekraani ülemises paremas nurgas ristikesele klikkida. See oleks suur viga!

Kalmer Tramm: Fakt on see, et ettevalmistus on sel aastal enamikul lünklik. Paremas seisus on need, kes alustasid ettevalmistust enne, kui lumi maha tuli. (Nagu mina - Priit P.) Siit sõnum edaspidiseks: ärge jätke asju viimasele minutile ja lootusele, et Eestimaa varustatakse järgmine aasta lumega varem. Alustage ettevalmistust juba mustal maal. Tänavu see, muidugi, enam kedagi ei aita.

Viimasel nädalal enne maratoni ei maksa end enam väga vahtu ajada, sellega teete endale pigem kahju kui kasu. Siis võib asi lõppeda sellega, et auru jätkub vaid Matu punktini ja edasi võib raskeks minna.

Väga oluline on õige toitumine. Ei tasu eksperimenteerida eriliste toitude ja kuskilt kuuldud asjadega. Muidu võib päev-paar enne maratoni hakata organism streikima.

Tippudel on sageli tavaks, et kaks päeva enne starti on puhkepäev ja päev enne starti tehakse lahtisõit. Kuid see on loomulikult individuaalne. Kui rütm on seni olnud sellest teistsugune, ei maksa seda muutma hakata.

Neil, kes tahavad sõita 200-500 sisse, on tegu pingutusega, kus vasakule-paremale eriti ei vaadata. Neil peaks olema ka kohusetunnet, et eelmine päev ei läheks selliste ettevõtmiste nahka, mis võiks mõjutada järgmise päeva starti. Pigem oodaku 24 tundi - palju meeldivam on pidutseda pühapäeva õhtul.

Viimaste päevade treeningud olgu närvi- ja lihasaparaati ergutavad, mitte lammutavad. Viimasel nädalal pole vaja tõestada, et olete hästi kõva suusataja. Pikim sõit viimasel nädalal olgu tund või tund ja pool.

Maratonipäeva hommikul peaks jätkama samasugust rutiini nagu alati. Kui start on kell üheksa, peaks üles tõusma, et organism ärkaks ja süda normaalselt tööle hakkaks, neli tundi varem. Kell viis või pool kuus peaks kella tirisema panema. Soovitav on teha kümneminutiline hommikuvõimlemine, kas või jalutada. Siis peaks organism saama valmis, et võtta normaalse kvaliteetse toiduna vastu uus energia. Selleks ongi vaja enne söömist organismi puhastada - käia väljas.

Esimene viga võib olla see, et istutakse söögilauda tundega, et polegi isu. Kui hommikusöögiga jääb energia saamata, pole organismil hiljem aega toitu energiaks muundada. Need, kes tulevad kaugemalt, näiteks Tallinnast, ja kel on kaasas oma autojuht, võivad söömise jätta ka liikumise peale. Aga ma ei soovitaks. Süüa tuleb ikka laua taga.

Kui jätta kõik hilja peale ja süüa kiirustades, siis organism ei omasta toitu korralikult. Tekib kiire vetsu mineku tunne, kõik läheb välja. Energia ei talletugi. Või kui toit jääb sisse, siis võistluse alguses hakkab võitlus, kas veri peab liikuma lihastesse või maksa. Tunne pole kõige parem: ühelt poolt peaks veri minema maksa, et aidata seedimist, teisalt viima aga hapnikku lihastesse.

Hapukapsast ja rasvast ei maksa hommikul süüa. Kui võtate liha, siis kas kanaliha või kala. Aga kalaga tuleb olla ettevaatlik - sellest võib sageli toidumürgituse saada. Vanasti soovitati võtta hapukoort suhkruga. Ei soovitaks, niiviisi tõmbate maksale õlikile peale.

Hommikul tuleks omastada süsivesikuid, näiteks süüa kaerahelbeputru moosi või meega. Väga oluline, kordan, on see, et istute lauda hea söögiisuga ja sööte korralikult. Kui seejärel jääb kaks ja pool tundi seedimiseks aega, on väga hea.

Ka eelmisel õhtul tuleks piisavalt süüa, kuid peab olema tähelepanelik, et ei "sõidetaks sisse" uneajale. Kui liiga hilja süüa, võib uni häiruda. Soovitan, et eelmisel päeval oleks kella viiest-kuuest asjad paigas, mida ja kuidas kavatsete teha.

Kui eelmine päev hilja magama minna ja piirduda viie tunni unega - seda samuti ei soovitaks. Seitse unetundi peaks ikkagi olema miinimum.

Kui jõuate Otepääle, siis seal on rahvast palju. Kõigil on kiire, kõik tahavad parkida. Kui jätta saabumine viimasele minutile, võivad asjad halvasti minna. Sattutegi, kui kiirustate, ristmikul mõnega ninapidi kokku, ja see pole hea maratonipäeva algus. Peab arvestama, et kõik Tehvandi suusastaadioni juurde nagunii parkima ei mahu.

Tavapärane soojendus peaks kestma 40-45 minutit ning jätma jahtumiseks veel viis minutit. See tähendab, et 8:05 kuni 8:10 peaks juba esimesed suusatamisliigutused tegema.

20-30 minutit enne starti tuleks juua süsivesikuterikast jooki, näiteks jõujooki, et organismis oleks võistluse alates vedelik olemas. Algkiirendusega tõmmatakse suusatamises nagu autosõidu puhulgi palju kütet ringlusse ning kui magu on tühi, pole see hea.

Kel vähegi võimalik, võtku oma jook rajale kaasa. Kel pole, kaotagu parem sekundeid joogipunktis, kui et kustute mitmete minutitega metsa vahel. Kirvereegel on see, et iga 15-20 minuti tagant tuleb saada 100-150 milliliitrit vedelikku. Toitlustuspunktide vahed on aga suuremad, umbes pool tundi sõitu. Kellel oma jooki kaasas pole, joogu punktis 200-300 milliliitrit.

Tavaliselt eksitakse maratonidel sellega, et minnakse ühte minutit püüdma ja kaotatakse kaks. Esimesed 50-100 meest on need, kes on aasta läbi treeninud, nii et nendega ei maksa kaasa tormata. Laske neil rahus minna, sõitke end soojaks, püüdke säilitada ühtlast tempot.

Tartu maratoni esimene pool on piisavalt raske reljeefiga. Esimesed 16 km rada vaikselt kogu aeg tõuseb. Eriti kriitilised on 4 km Matu punktist Harimäeni, kui tõustakse 90 meetrit. Vanasti olid katlamajade korstnad 30 meetri kõrgused. Pigem sõita Matuni rahulikult ja olla valmis, et edasi Harimäeni on selle raja raskeim osa, kus tuleb teha tööd isegi üle anaeroobse läve.

Pärast Harimäge algavad laskumised. Kellel on laskumistega probleeme, need võiks enne maratoni teha isegi väikse mäesuusatrenni - loomulikult, kui nad on varem ikka mäesuuska sõitnud. Teistele seda ei soovitaks.

Harimäelt laskudes tuleb olla valmis, et seal liigutakse suurtel kiirustel. Ärge tehke äkilisi liigutusi. Te pole rajal üksi. Võite oma mõtlematu manöövriga rikkuda mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise aastaringse ettevalmistuse. Laskumistel enne raja vahetamist peavad silmad olema 360 kraadi, samuti tuleks hinnata inertse: kas liigute kiiresti või aeglaselt, kas sõidate kellelegi selga - ja mida siis teete, kas lükkate eessõitjat keppidest või vahetate rada.

Kõige suuremad kiirused saavutatakse 16-20 kilomeetril. Siis võidakse üksteist segada, sest selleks ajaks on kogunenud ka juba väike väsimus ning enam ei kontrollita oma tegevust nii palju. Kukkumised löövad aga rütmi segi, löövad lihased rütmist välja.

Pärast Harimäelt laskumist võidakse teha viga - kuna tekib petlik tunne, et olete saanud puhata -, et sõidetakse kiiresti Ande puntki, võetakse seal ainult üks lonks ja kihutatakse kohe minema. Võtke seal kiirus maha ja jooge korralikult, sest sealt läheb jälle raskeks. Sealt hakkavad tulema künkad ning kuni Kuutsemäeni tuleb jälle tööd teha.

Oma kogemustest mäletan, et Peebu punktini on olnud üks raskemaid lõike. Seal tuleb kogu aeg tööd teha ja seltskond on palju hargnenud. Seal läheb võitluseks iseendaga. Siis välgatab nii mõnelgi peas mõte, et kas sõidam Tartu maratoni või mis... Seal tuleb juba mängu rasvaainevahetus. Sealt hakkab end ilmutama üldine treenitus - see, mis on aastaringselt ja aastatega kogutud.

Psühholoogiliselt on oluline, et kui sõidate nelja-kuue-liikmelises pundis, siis hindaksite oma taset ja seisundit õigesti. Et te ei teeks hetkeajendil kiirendust ega jääks seejärel piltlikult öeldes lumega üksi, nii et enda ees pole näha ühtki selga, aga taga on kõik hagijad. Ärge tehke seda kiirendust, kui te pole oma jõus ja reservides kindel. Parem otsige hea libisemisega reljeef, kus eessõitjatega vahet tasa teha. Kui grupis selget tööjaotust pole, ei ole mõtet lolli initsiatiivi üles näidata.

Alates Palu punktist peab olema valmis tugevaks paaristõuketööks. Siis tuleb mängu ülakeha ja käte erialane jõuvastupidavus. Seal on eelis neil, kes on harjutanud pisut pikemate keppidega. Mida kõrgemalt tõuget teha, seda vähem koormate kõhu- ja seljalihaseid, mis viib omakorda väiksemaks kõhukrampide tekke riski.

Krambid võivad neil, kel selliseid probleeme on esinenud, tekkida eeldatavalt 40. kilomeetrist. Kellel see oht on olemas, võtku pisut soola kaasa ja pangu see nii valmis, et oleks käepärast võtta. Ka hapukurgitükid aitavad - need on pehmed. Neid peaks võtma juba siis, kui kuskilt kahtlane surin läbi käib, mitte oodata, millal esimene kramp tuleb.

Kui endal soola kaasas pole, siis pistke juba Kuutse punktis leivatükk soola sisse ja jooge kohe vett peale. Või võtke kaasa kaltsiumi ja magneesiumi tablette. Krampide teket soodustab just magneesiumi puudus. Krampide tekke oht on ennekõike neil, kes rohkem higistavad ja kellel on suurem vedeliku kaotus.

Hellenurme punkti järel peab valmis olema, et tuleb veel korralikke tõuse. Ei maksa sinnamaani kogu jõudu mängu panna. Nende tõusudega võib vabalt võita-kaotada kaks-kolm minutit, mis võib tähendada 30 kohta. Kui sein tuleb ette, siis tuleb ta ikka totaalselt ette.

Ei maksa rapsima hakata, eriti siis, kui keegi tuleb tagant järele - nõksutamised teevad asja ainult hullemaks. Kui taganttulija on kiirem, siis las ta sõidab mööda.

Soovitan kindlasti kohvipunktis kohvi võtta - see pole ilmaasjata sinna pandud. Kohvis sisaldub kofeiin, mis ergutab närvisüsteemi ja lükkab viimased hormoonid ringlusse. Selle mõju kestab 10-15 minutit. See omakorda tähendab, et ei soovita kohvi tarbida varem - organismi kaks korda ära ei peta.

Viimased 3 km on tasane maa, korraks laskutakse Elva jõe äärde, siis kohe üles, sealt edasi on ainult töö, pole hetkegi puhkuseks.

Maratonil on riietus oluline. Ei maksa eksperimenteerida. Kui on uusi asju, näiteks saapad või kindad või uued rihmad keppidel, peab vaatama, et poleks õmblusi, mis hakkavad hõõruma. Maratonil tehakse ju kümneid tuhandeid liigutusi ja villid on kerged tulema.

Soovitan selga panna rohkem õhemaid kihte. Kes soojendusel higistab, võiks särgi ja sokid enne starti ära vahetada. Stardikoridoris tuleb ikkagi 5-10 minutit seista ja selle ajaga hakkate muidu tundma, kuidas riided hakkavad seljas külmuma.

Kui on päikseline ilm, tasuks kaasa võtta päikseprillid. Lumi ja päike võivad muidu silmi väsitada.

Pärast finišeerimist ei tasu unustada, et elu läheb edasi. On narr, kui teete suurepärase sõidu ja jääte seejärel haigeks. Seega tuleb soojad kuivad riided kohe selga panna ja taastada energia. Et järgmised päevad läheksid valutumalt, on otsustav, et esimese 20 finišijärgse minutiga saaks energia tagasi. Seljanka on tore, aga organism vajab peale pingutust eelkõige süsivesikuid - sellest lähtuv võiks olla ka menüü. Tuleks juua 300-500 milliliitrit süsivesikuterikast jooki.

Lõpetamise järel ei tohi jääda istuma, vaid tuleb kergelt venitada, kõndida või sörkida. Organism ja lihased taastuvad liikudes kiiremini.

Priit Pullerits: PS. Õigus oli neil, kes pakkusid varem kommentaarides, et teen enne maratoni teiperit. Nüüd võin selle avalikustada, sest enam see kedagi ei aita. Eile õhtuni pidasin süsivesikute dieeti (ei magusale, helvestele, müslile, tangainetele), nüüd laen end nendest täis. Usun, et aitab.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) ja Hansapanga juht Erkki Raasuke Otepää MK-etapi esimesel võistluspäeval korraldatud Tartu maratoni ametlikul treeningul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kalmer Tramm, Eesti naiste B-koondise peatreener. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits küsimas jaanuaris 2004 algaja suusatajana nõu Eesti koondise peatreenerilt Mati Alaverile. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits kolm talve tagasi Kekkose rajal Partsi talu lähistel Harimäe kandis üle kahe aastakümne esimesi suusasamme tegemas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 5: Art Soonets neli talve tagasi Tehvandi suusarajal, mil ta Priit Pulleritsust (tagaplaanil) veel mängeldes jagu sai. Foto autor: Lauri Kulpsoo,
Postimees / Scanpix

Pullerits: Üks kõnekas maratoninüanss

Uno Leist, 1970.-1980. aastate tippsuusataja ja nüüdne Estoveri müügimees, rääkis mulle hooaja algul loo, mis esialgu tundus väheoluline. Kuid praegu, kui Tartu maraton on ukse ees, tuli see lugu taas meelde ja omandas väga tähtsa värvingu. Eks lugege ja vaagige - kas saate tuumale pihta!

Nimelt juhtus 1980. aasta Vasaloppetil, et Leist sõitis 30-40 km vahel järgmistest ligikaudu kahe minutiga eest ära. Jootmine oli perfektne, kiitis ta, ja see aitas. Aga kui lõpuni jäi 10-12 km, tundis Leist, et organism hakkab väsima. Joogipunktis teatati talle siiski endiselt, et jälitajate grupp on kahe minuti kaugusel. 10 km enne lõppu tuli üks päästev punkt, kus ta sai Nõukogude meeskonna jootjailt kohvi. Leist võttiski - aga tundis peagi, et pilt hakkab eest ära minema. Ja kaheksa meest saidki ta finišisirgel kätte. Leist lõpetas üheksandana. Ometi kaotas tollane venelaste tippmaratoonar Ivan Garanin talle omakorda kahe minutiga.

"Tundub, et kohvi kogus oli liiga suur," lausus mulle Leist.

Ja nüüd mõelge sellele, et 4 km enne Tartu maratoni lõppu on samuti kohvipunkt.

Küll tahaks siin tarka mängida ja öelda, kuidas ja kus ja kui palju kohvi tuleb või ei tule juua, aga kui selle lõpujoomisega saab suuri vahesid tasa teha või kaotada, siis ei ole ma paraku nii suur masohhist, et hakkasin siinkohal selle Kalmer Trammilt saadud väärtusliku nõuga kõigi ees laiutama. Kuskilt läheb ikka piir ka, mida tasub rivaalidega jagada ja mida mitte.

Ega rivaalid minuga ka kõike jaga. Näiteks eile jättis üks Jaak kommentaaridesse kirja, et võiks ka tarka taktikalist nõua anda, aga ütles, et ei anna.

Kuid ega ma üdini kade ka pole. Nagu juba eile lubasin, siis kirjutan siin homme üksikasjalikult, kuidas maratoniks viimasel päeval valmistuda ja kuidas maratoni sõita - nii et tulge siia tagasi lugema kõik!

Aga seni, et ootusärevust leevendada, üks lõbus lookene, mille rääkis mulle teine Leisti-aegne tippmees Mati Albert. See räägib sellest, kuidas Nõukogude Eesti suusatajad loata üle piiri hüppasid.

1981. aastal, sügaval Leonid Brežnevi ajal, käisid Eesti suusatajad Põhja-Soomes võistlemas. Ega nad seal nii väga sportlastena käinud, tunnistas Albert, vaid ikka turistidena turismigrupi koosseisus, nagu tookord oli tavaks. Sõitsid rongiga Põhjapolaarjoone lähedale Rovaniemisse ja sealt edasi bussiga Rootsi piiri äärde Yllase suunas, mis jääb Levilt edalasse. Siis teatas grupijuht ootamatult, et homme on võistlused hoopis Rootsis, et lähme kõigepealt sinna ja alles seejärel sõidame Yllasele.

Aga viisat Rootsi minekuks suusatajail mõistagi polnud. Otsustati lihtsalt proovida, et kas saab üle piiri või ei saa, rääkis Albert.

Soome-Rootsi piiril tuli piirivalve bussi. Alberti sõnul olid mundrimehed vaadanud, et ahah, suusatajad, selge - sõitke aga edasi.

"Kui võim ja valitsus oleks sellest teada saanud, oleks küll pead lennanud," oletas Albert.

Kui suusatajad Rootsist tagasi Soome tulid, ei tulnud piirivalvurid piiril enam bussigi, sest see kandis Soome numbrimärki.

Vedas, mis muud.

Foto 1: Uno Leist. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix

Foto 2: Mati Albert. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Kolmapäev, veebruar 14, 2007

Pullerits: Kas närv juba must?

Nüüd tuleb küll asja rahulikult võtta. Mitte nii nagu eile õhtul, kui nägin Tartu Tähtvere spordipargis mõnda meest ei tea kellele tõestamas, et ta on ikka hirmus kõva suusataja. Enam pole võimalik järelejäänud päevadega enne Tartu maratoni midagi vormi tõstmiseks ette võtta. Kalmer Tramm, mu treeneer, tuletas eile meelde endise kümnevõistleja Andrei Nazarovi vastust küsimusele, mida ta kavatseb nädal enne tähtsat võistlust teha. Puhata, oli Nazarov öelnud.

Sama rumal on end põlve väristades ehk eelseisvat jõuproovi mõtteis veeretades läbi kõrvetada. Rutt Šmigun, Kristina Šmiguni ema, rääkis mulle mullu kevadel loo, kuidas tema enne ühte tähtsat võistlust läbi põles:

"Kui esimest korda EMil olin kaks korda teine, siis järgmine aasta ei suutnud kolme hulkagi sõita, kuna seal oli üks treener, kes õhtu läbi rääkis ja riputas mulle juba medali kaela. Öösel nägin unes, kuidas mind Tartu raudteejaamas vastu võetakse ja loorberipärg kaela pannakse. Ühesõnaga, mu võistlus oli öösel ära."

Ometi vestlesin eile oma treeneri Kalmer Trammiga Postimehe Tartu toimetuse kaunis kaminasaalis ligi tunni ja sain enne maratoni temalt nii palju uskumatult väärtuslikke nõuandeid, mille peale poleks ise osanud paremagi tahtmise juures eales tulla. Panen need nõuanded siia blogisse reedel üles, et neist konkurentidelegi kasu tõuseks. Siis ehk on rajal vähem kannatamist.

Aga olgu kohe öeldud, et ega ma absoluutselt kõike ka avalda, mis Tramm rääkis, sest osa asju usaldas ta üksnes mulle kui oma hoolealusele. Näiteks ühe kavala protsessi energia lisatootmiseks tema näpunäidete järgi juba käivitasin. Võite siin isekeskis spekuleerida, millise, aga mina noisse aruteludesse sekkuma ei hakka, midagi kinnitama ega ümber lükkama ei asu. Olgu see kohe ette ära öeldud.

Kui eelmine nädal oli pärast üle-eelmist, mahunädalat, intensiivsete treeningute nädal, siis nüüd on jäänud üle vaid sügisest saati kogutud vormi hoida. Eile sõitsin Tähtvere spordipargis tunni ja viie minutiga kümme ovaalringi ja viis sisemist sprindiringi, kus harjutasin kerges tempos tõusude võtmist. Veendusin, et pean oma 165 cm kepid, mis lausikul paaristõuketööks tunduvad suurepärase pikkusega, ikka 2-3 cm laskma Silja Spordi poistel lühemaks teha. Tõusudel olid nad liiga pikad, sain aru.

Samuti sõitsin sisse uut Odlo warm pesusärki, ja peab ütlema, et oli ikka palju mõnusam küll kui senine poolpuuvillane kõrge kaelusega pusa. Nüüd, tundub, ei ole mul pearivaali Art Soonetsiga võrreldes enam ühtki tehnilise varustuse poolest oluliselt nõrgemat kohta, kui ehk mitte arvestada seda, et mul on Madshusi kombisaapad, Soonetsil aga tipptasemel klassikajalavarjud.

Täna on kavas puhkepäev, homme teen Tartus Arena jõusaalis pool tundi kergete raskustega rütmi peale trenni ja ujun taastumiseks 20 minutit otsa. Reedel on veel üks suusatrenn kavas, mille spetsiifikat ma siinkohal hea meelega ei avaldaks peale selle, et siis saab teravus ja kiirus viimase lihvi, seejärel laupäeval puhkepäev ning pühapäeval seisab Trammi kirjutatuna treeningplaanis suurte tähtedega: TARTU SUUSAMARATON - SPORDIPIDU!

Kahjuks kuulsin eile võistluse pealikult Indrek Kelgult, et seda spordipidu ähvardab rikkuda tuul, mis puhub kuni 10 meetrit sekundis. Ja eilne AK ilmaprognoos lisas, et temparatuur tuleb maratonipäeval -2 ja +3 vahepeal. See teeb määrimise väga keeruliseks. Mitte mul, vaid spetsialistidel, kelle juurde oma Fischeri RCSide ette valmistada viis. Loodan, et nad näitavad siiski taset.

Mõni aeg tagasi lubasin avaldada nimekirja nendest, kellele kavatsen Tartu maratonil, nagu öeldakse, ära panna. Siin see on. Ja enne, kui sellesse süüvite - ja mõistagi on kõigi täiendused kaotajate nimistusse kommentaariküljel hiiglama teretulnud -, ärge siis unustage reedel suusablogisse tagasi tulemast, et maratonipäevaks spetsialisti tarka nõu saada. Täiesti tasuta. Selle eest on maksnud Postimees, minu tööandja.

Niisiis, nimekiri nendest, kes peaks mulle pühapäeval Tartu maratonil kaotama:

Andrus Ansip, peaminister
Erkki Raasuke, Hansapanga juht
Jürgen Ligi, kaitseminister
Sandor Liive, Eesti Energia juht
Meelis Atonen, riigikogu liige
Jaanus Pulles, suusaliidu juhte
Mati Nurm, sugulane ja Valgamaa suurtalunik
Madis Ligi, raadiohääl
Villu Zirnask, reisimehest ajakirjanik
Egert Kamenik, fotograaf
Villu Päärt, Postimehe kolleeg
Andres Kulbin, reedese Tartu Postimehe maratoniloo kangelane
David Powers ja Richard Storm, mehed USAst (ja üleüldse kõik teised ameeriklased ka)
Toomas Pindis ehk Põtt, Art Soonetsi sõber
ja kõige viimaks kõige tähtsam:
Art Soonets ise.

Minu stardinumber maratonil on 734 ja Art Soonetsil 312. Seekord ei sõida ma enam USA valges ja sini-punakirjus vormis. Treeningute aeg on läbi. Nüüd läheb selga Eesti koondise vorm - mitte see uuem, valge, see pole nii ilus, vaid ikka too klassikaline sinine sätendava-heikleva hõbedaga.

Foto: Priit Pullerits eelmisel nädalal Tartu maratoni rajal Poslavitsa laskumisele minnes hoogu andmas. Foto: Kaarel Zilmer