Esmaspäev, aprill 30, 2007

Pullerits: Nool ja Muuli kutsusid duellile

Nüüd on küsimus selles, et kumb neist on mulle jooksurajal jõukohasem konkurent, kas kaks luulekogu ja ühe värsivihiku avaldanud Postimehe arvamustoimetuse juhataja Kalle Muuli (49), kes on õppinud nii veterinaariat kui juurat, või olümpiavõitja ja Euroopa eksmeister kümnevõistluses Erki Nool (36), kes on õppinud Tallinna spordiinternaatkoolis ja pääsenud riigikokku.

Pakun, et alistamiseks on jõukohasem Nool.

Just Nool oli see, kes esimesena mulle väljakutse esitas. See juhtus siis, kui suusahooaeg oli äsja Holmenkollenis lõppenud ning Kaspar Kokk oli seal 4x10 km teatesõidus lasknud liidergrupi kaugele eest minema. Nool oli selle peale nördinud. Ta seletas, et kui tahad tippudele konkurentsi pakkuda, pead osa distantsist suutma nende tuules püsida - täpselt nagu suutis too noor soomlane, kes ligi 8 km ässadele kuklasse hingas ja alles lõpu eel neist raskel tõusul maha jäi. Nool väitis, et kui Eesti mehed jäävad juba algul grupist maha, ei saagi neist eales võitlejaid ega võitjaid. Ta kinnitas, et tuleb püüda, maksku mis maksab, liidritel võimalikult kaua sabas püsida, ja kui siis lõpus vahe sisse käriseb, pole see sugugi nii hull, kui juba avameetreist tempos järele anda.

Tegelikult oli see tuttav jutt. Mäletan seda hästi ajast, kui nüüdne Lõuna politseiprefektuuri prefekt Aivar Otsalt, kellega tudengipõlves koos trenni tegime, rääkis, et kui ta suutis tollase veerandmailerite suveräänse liidri Aivar Ojastuga lõpusirgel enam-vähem ühelt joonelt finišiheitlusse minna, siis see oli talle kinnitus, et võib tipptasemel võistelda ja konkurentsi pakkuda. Sama mäletan enda 800 meetri rekordjooksust, kui Tallinna Kadrioru staadionil läbisin esimese ringi Valdek Apivala ja teiste tollaste parimate poolmailerite kõrval 54,5-ga (see tempo oli vist kiirem kui Moskva olümpia 800 meetri jooksu finaali avaring) ja kuigi teise ringi viimased 200 meetrit olin seetõttu peaaegu suremas, suutsin lõpuks ikkagi välja pigistada aja 1.55,9. Ei kunagi enam alustanud ma sama kiiresti ning too tulemus jäigi mul ületamata. Tõsi, korra sain kirja ka aja 1.56,0, kuid mäletan, et tolgi juhul pidin parematele alla vanduma alles lõpusirgel.

Ja üks näide Noolelt kah tema teooria kinnituseks. Ta tuletas meelde tänavust sise-EMi, kus Maris Mägi sai kiita, et kaotas parimatele võrdlemisi vähe. Aga kus too vahe tekkis, juhtis Nool tähelepanu - juba esimese saja meetriga. "Kui tahad joosta tippudega koos, pead osa distantsi jooksma nende tempos," väitis mulle Nool.

Siin mu trumbid tema vastu ongi. Nool rääkis, et läbis sel talvel sisehallis 800 meetrit 2.08ga. Pole väga paha. Kui olin aasta vanem kui tema praegu, läbisin 800 meetrit pärast paarikuist talvist omal käel treenimist 2.07ga. Šansse vaagides jõudsime ühisele järeldusele: kuna Nool läbis viimased 200 meetrit oma 2.08-jooksus 30 sekundiga, pean tema vastu minema välja tugeva algtempoga. Aga just see ongi alati olnud mu taktika. Ma ei ole eales olnud passimisjooksja. Need harvad korrad, mil üritasin panustada taktikale, lõppesid kõik hävinguga, sest kiirusest tuli lihtsalt vajaka. Mu 400 meetri mark on kõigest 51,7, üle viie sekundi nõrgem kui Noolel.

Kui nüüd läbida Noole vastu avaring täistuuridel ja Nool järgib põhimõtet, et tuleb liidri kannul püsida, siis usun, et ta lõpukiirendus eriti maksvusele ei pääse. Eriti hull, nagu ta isegi oma teooria järgi teab, on tema olukord siis, kui ta peaks vahe sisse laskma.

Nool kuulutas, et talle piisab minu võitmiseks 800 meetri jooksus, kui talle nädal enne mõõduvõtmist teada annan. Et siis selle ajaga jõuab ta end piisavalt vormi viia. Nüüd võin talle kas või kolm nädalat ette teatada, vastast temast ikkagi ei ole. Sest märtsi lõpus sai ta jalgpalli mängides sellise põlvetrauma, millest ta arvatavasti ja kahjuks niipea ei kosu.

Seega siis, kuna Noole šansid minu vastu on nullilähedased, tuleb arvestada rohkem Kalle Muuliga. Ja Muuli on oma vanuse kohta väga heas hoos. Talve eel läbis ta külma ilmaga Tallinnas 5 km alla 20 minuti. Suurepärane tulemus! Enda arvepidamise järgi on ta enam-vähem võrdne jooksumees teise kahe lehemehe, Villu Zirnaski ja Andrus Nilgiga. Viimati, kui Zirnaski ja Nilgi vastu ajakirjanike kümnevõistluses 1500 meetrit jooksin, kaotasin neile umbes 25-30 sekundiga. Tõsi, see oli siiski väga ammu, enne seda, kui taas harjutama hakkasin. Muulit võitsin tookord omakorda umbes poole minutiga.

Kuid Muuli pole enam endine. Viimasel ajakirjanike kümnevõistlusel jooksis ta 1500 meetrit alla viie minuti. Sellegipoolest ei usu ta enda sõnul, et suudab homsel ümber Viljandi järve jooksul tulla kahesaja sisse. Aga kui mul juhtub külma ilmaga olema sama halb päev, nagu eelmisel aastal kuuma ilmaga ümber Pühajärve jooksul, kus palavusest (ja samuti seljatrauma tõttu) lihtsalt jaks otsa sai ning täielikult kõrbesin, nii et isegi paar naist läks distantsi teisel poolel mööda, siis võib ilmselt kõike karta.

Muuli siiski arvestab minuga, sest miks muidu ta päris, kui kiiresti läbisin reedel kilomeetrised lõigud. No ega need päris kilomeetrised ka olnud - 850-meetrine ring Tähtvere spordipargi saepururajal. Läbisin need 3.04 - 3.03 - 2.59 - 2.56,5 (mis peaks kilomeetri ajaks tegema umbes 3.30) üle 3-minutilise pausi. Vähemasti sain pisut jooksutunnetust kätte.

Aga nagu Andrus Ansip ütleb: vaadake, mina ei ole nii tark, et öelda teile, kui hea tulemuse need lõigud Viljandi järvejooksul võiks tuua.

Foto 1: Erki Nool 2005. aasta talvel Eesti GP-sarjas 200 meetri jooksu lõpujoonel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 2: Kalle Muuli ründamas Martin Kaalma väravat. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3: Karkudel Erki Nool (paremal) koos kahe teise riigikogulase, Toomas Tõnise (vasakul) ja Tarmo Kõutsiga. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees / Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits (punases Bullsi särgis) vedamas 2002. aasta suvel Kärdla staadionil ajakirjanike kümnevõistluse 1500 meetri jooksus kahte liidrit jälitavat gruppi, mille sabas on telemees Vahur Kersna. Foto: Priit Pulleritsu erakogu

Reede, aprill 27, 2007

Pullerits: Küsimärgid Viljandi kohal

Käisin Tähtvere spordipargi saepurukattega ringil jooksmas, et enne teisipäevast jooksu ümber Viljandi järve pisut trenni teha. Vaatasin, et vastu tuleb Margus Ader, endine Eesti koondislane laskesuusatamises. Ta hõikas, kui olin talle tere öelnud ja temast juba möödunud, et ei tundnud mind kohe äragi. Siis lisas, miks: et samm oli väga kerge, seepärast. Ja lisas veel, et mu liikumine on joostes palju kergem kui suusatades. Ja veel, umbes täpselt nii: hea, et sportimise ära lõpetas, sest vaatab, et kui nii liigun, siis tema enam vastu küll ei saaks.

Viimane lause tegi rõõmu. Aitäh! Omalt poolt võiks tänutäheks vastu öelda: kahju, et ta spordi varakult ära lõpetas, sest nõnda jäigi ta mul alistamata. Aga eelviimane lause oli šokeeriv: kas suusasamm oli mul siis tõesti nii košmaarne? Arvan, et ta tegi tolle järelduse tollest korrast, kui lumi oli just 21. jaanuaril maha tulnud ja olin vana varustusega väljas, millel tõepoolest - mäletan seda selgelt - liikusin vaevaliselt.

Nüüd saab jooksuvormi proovida teisipäeval ümber Viljandi järve. Kas keegi teab, kas sealt pääseb kuiva ja puhta jalatsiga läbi või tuleb vanad käimad varvaste otsa tõmmata, et mitte uusi lumevalgeid Asicseid, väidetavalt maailma parimaid jooksujalanõusid, mitte ära rikkuda?

Üleeile, kui Aderiga trehvasin, tegin 12 km kerges tempos. Tänaseks on Meelis Minn, Eesti parimaid pikamaajooksutreenereid, soovitanud teha neli kilomeetrist lõiku pausidega.

Kuid ütlen ausalt, et ega ma Viljandist suurt tulemust looda. Vaatasin mullust protokolli: Meelis Aasmäe, kes on minust igal juhul kõvem jooksumees, oli alles kaheksanda kümne lõpus, ja kolleeg Donatas Narmont Sporditähest, kes noorteklassis oli Eesti absoluutne tipp, lõpetas kõigest 125. koha kandis. See oleks vist ime, kui saja sekka mahuksin.

Liiati jäid jalad üleeile kandadest pisut valusaks, nii et näis, kuidas nad tänaseid selle kevade esimesi kiireid otsi vastu peavad.

Kolmapäev, aprill 25, 2007

Pullerits: Heureka, leidsin reservid!

Kui nüüd mõni, nagu kolleeg Hindrek Riikoja väitel Meelis Atonen, arvab, et mul pole spordis enam reserve kusagilt võtta, siis oi-oi-oi, kuidas ta eksib. Ja kui Mati Alaver laseb kaameraga filmida Suverulli stardieelset aega, et vaadata, kuidas teised ässad etteasteks valmistuvad, et äkki õnnestub leida mõned nõksud, mis aitavad tulemust null koma n+1 protsenti paremaks teha, siis pole ma sugugi kindel, et ta suunab tähelepanu kõige õigemasse ja vajalikumasse suunda. Sest nagu mulle kunagi üks suusatamisega seotud inimene poetas, on suured reservid just toitumise parandamises. Minul samuti.

Ja ma usun, et enamikul neil kah, kes seda blogi siin piilumas käivad, et saavad mõne kasuliku nipu. Vaat siit tuleb teile ekstrakasulik nipp.

Pean kahetsusega tunnistama, et sain alles möödunud nädalal, mil vestlesin doktor Adik Levininga, lõpuks aru, kui oluline on õige toitumine. Seniajani lähtusin ma põhimõttetust põhimõttest, mille Levin sõnastas taunivalt nii: "Seedetraktist on tehtud konteiner, kuhu kõike võib sisse visata." Tunnistage ausalt: olete ju samamoodi toiminud, eks ole?

Ja siis imestate, nagu mina, miks uni on kehv, miks väsimus tikub peale, miks kurnatus kipub painama, miks jaks pole maksimaalne, miks tulemused alati ei parane, miks taastumine läheb vaevaliselt, miks haigused mõnikord ründavad, miks lihased ei püsi erksad, miks sageli on raske ja vaevaline olla. Ja mõned imestavad, miks kehakaal küll tõuseb ega kuidagi alane. Hoolimata kümnetest dieetidest, mida olete proovinud.

Häda on selles, et esiteks sööme palju valesid ja isiklikult sobimatuid asju, ja teiseks selles, et sööme sobimatuid asju koos. Mis juhtub, kui te olete söönud? Toit läheb seedetrakti, kus, nagu nimigi ütleb, algab toidu seedimine ehk lagundamine igasugusteks osakesteks. Sellele aitavad kaasa fermendid. Kuid probleem on selles, et vorsti seedimine toimub ikka hoopis teistmoodi kui juustu seedimine, näiteks. Aga kui paneme omavahel sobimatud asjad üheskoos seedeprotsessi, siis võib juhtuda, et nad ei lagune lõpuni korralikult ära. Mis juhtub edasi? Lagunemata osakesed imenduvad veresoontesse, nad ei välju organismist, vaid ladestuvad rakumembraanidele ning kvaliteetne eluprotsess, mis tagab hea enesetunde, ongi halvatud. Lihtne, kas pole?

Ja siis hakkavadki osad inimesed meeleheitlikult dieeti pidama. Kuid nende õnnetus on selles, et vaevalt nad suudavad leida endale kõige sobivama dieedi. Ja kõiki dieete keegi nagunii ära proovida jõua, et endale paslikem leida. Neid on maailmas väidetavalt 28 000. Enamik ei ela meist nii palju päevigi. Liiati on suurem osa neist dieetidest harju keskmised ehk üldised: mingite tunnuste põhjal mingile inimgrupile sobivad ja teistele sugugi mitte.

Kuna tulemusi pole, ostetakse kalli raha eest kokku keemiat ehk igasuguseid toidulisandeid, mis sageli kokkuvõttes asja vaid hullemaks teevad. Päris lihtsameelsed ostavad teleturult kõhuväristaja, ja kui ostavad kaks, saavad teise koguni tasuta. Hea diil? Aga täiesti mõttetu.

Nüüd jõuamegi otsapidi tagasi Adik Levini ja tema kolleegi Marina Rozenshteyni individuaalse toitumise programmi ehk Role (tuleneb nende perekonnanime esisilpidest) programmi juurde. Rõhk on, olgu rõhutatud, sõnal individuaalne.

Trikk on selles, et annate vereproovi ning vereanalüüsi põhjal teevad spetsialistid kindlaks, milliseid toiduaineid peate ja võite süüa ja mida millega koos süüa ja mida peate vältima.

Olgu kohe öeldud, et ma pole seda programmi katsetanud. Aga Levin kinnitab, et tema on, ja ilma ise järele proovimata ta seda teistele ei soovitakski. Ta saavutas kolme kuuga selle, et kaotas kaalust 15 kg, aga mis veelgi olulisem - energiat tuli juurde. Kui nii, siis seda energiat just spordis vaja ongi (eriti kui mõelda näiteks sellele, kui kurnatud Kaspar Kokk hooaja esimesel poolel välja nägi; äkki oleks ta kiiremini kui alles talve lõpus "jalad alla" saanud, kui ta oleks targemini toitunud?)

Tean, et Role programmi on kasutanud judoka Indrek Pertelson, kes 2003. aasta sügisel, aasta enne Ateena olümpiat, korrigeeris selle abil oluliselt oma tervislikku seisundit. Ta sai lahti kuuest üleliigsest kilost ja enda väitel ka suurest hulgast toksiididest oma kehas, mistõttu ettevalmistus olümpiaks oli kulgenud palju kergemalt. Ateenas võitis ta taas pronksmedali nagu Sydneyski.

Rääkisin ka kahe mehega, kes Role programmi kasutanud. Üks neist, kinnisvaraarendaja Tiit Kuusik, kes teinud nooruses mitmeid raskejõustikualasid, kärpis kehakaalu 132 kg pealt 95-le ja seal on see püsinud juba tükk aega, ehkki enda väitel ei söö ta sugugi vähem, kui sõi varem. Kõnekas on see, et Kuusiku väitel on paranenud ta uni ja enesetunne - erksust on juurde tulnud.

Teine, kellega rääkisin, oli Haapsalus elav soome päritolu Veikko Antikainen, kes kaalus 160 kg, keda vaevasid vererõhutõbi, kelle kolesterool oli korrast ära ja keda ähvardas diabeet. Pärast seda, kui ta Role programmi läbi tegi, kaalub ta 30 kg vähem, ta vererõhk on enam-vähem korras, nagu ka kolesterool, ja suhkruhaiguski on taandumas. Ja veel üks asi: immuunsüsteem on samuti paranenud - kui varem läksid tal haavad tihti mädanema, siis nüüd kasvavad nad kahe-kolme päevaga ilusasti kinni. Kusjuures temagi kinnitas, et pole seetõttu pidanud sugugi vähem sööma.

Rõhutan veel kord: mina pole seda programmi enda peal proovinud ega saa anda mingit garantiid, et see on igaühele maailma parim. Levin väitis oma statistika põhjal, et 89 protsenti tema patsientidest - ja neid on tal viimasel ajal olnud üle 2000 aastas - on saavutanud positiivse tulemuse. Ma ei tea, mis juhtus 11 protsendiga, aga oletada võib, et üksjagu neist ei pidanud programmist kinni või tegi järeleandmisi ja kompromisse (inimloomus on ju paljudel nõrk ja järeleandlik) ning seetõttu jäid ka soovitud tulemused saavutamata. Kuusik näiteks märkis, et tema on programmist ühegi möönduseta kinni pidanud, isegi sünnipäevadel, kus on jälginud, et ei sööks midagi sellist, mida ei tohiks.

Jah, ma rääkisin ka Raivo Voki ja Tiiu Liebertiga Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudist. Liebert lausus, et tema arvates ei ole Role programm põhjendatud, aga Vokk sõnas, et tema ei saa programmi hukkamõistuks põhjendatud arvamust anda, sest tal pole selleks põhjendatud argumente. Kui pärisin Vokilt, kas talle tundub Levini süsteem loogilisest vaatevinklist põhjendatud, tunnistas ta, et põhimõtteliselt seal loogikaviga ei ole.

Skeptikuile ja küünikuile tuleb veel kord rõhutada, et mina pole mingi Levini müügimees. Mul on ainult teadmine tema programmist, ja nagu Vokile, tundub ka mulle see loogilisest vaatevinklist põhjendatud. Paljus ka seetõttu, et see programm, erinevalt igasugustest dieetidest, arvestab igaühe organismi eripäraga. Ent ma pole otsustanud, kas seda proovida või mitte. Kehakaaluga pole mul mingit probleemi, enesetundega aga küll. Kuid kui tulemused saab kolme kuuga, siis on sügiseni, mil algab tõsine ettevalmistus uueks suusahooajaks, veel aega juurelda.

Kui keegi tahab asjast täpsemalt teada saada ja varakult pihta hakata, siis eks kirjutage Adik Levinile adik@stv.ee või info@role.ee helistage tema kliinikusse Tallinnas Admirali majas 6264230.

Kuid fakt on see, et kui tahan kõiki olemasolevaid reserve ammendada ja uued auahned eesmärgid saavutada, tuleb maksimum mängu panna. Et hiljem poleks vaja kahetseda: oleks võinud teha veel seda ja toda, küll ma siis oleks alles tulemuse saanud. Oleks, nagu lapsepõlves öeldi, on paha poiss.

Foto 1: Doktor Adik Levin. Foto autor: Marina Puškar, Postimees / Scanpix
Foto 2: Väsinud ilmega Kaspar Kokk mullu sügisel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, aprill 23, 2007

Pullerits: Tahate joosta? Makske 10 000 krooni!

Tundus, et jooksuhooaeg ähvardab lõppeda enne, kui see alatagi jõudis. Algas see tegelikult varakult, üle kuu aja tagasi: 15. märtsil tegin viimase suusasõidu ja 17. märtsil esimese jooksutrenni, 9 km. Ega ma ole proff, kes võib kahe hooaja vahel endale puhkust lubada - võtad pisutki pikema pausi ja vorm on peagi kui peoga pühitud.

Esimesel jooksunädalal läbisin kohe 60 km, järgmisel 54. Aga kolmanda nädala keskel tuli pidurit tõmmata: kannad hakkasid valu tegema, muutusid tundlikuks. Time out! Läksin jõusaali ja venitasin sõudeergomeetrit ning tegin ühe olulise käigu veel - spordipoodi. Aga enne tegin veelgi olulisema liigutuse: helistasin Rein Valdmaale, endisele hirmkõvale jooksumehele, kes varem töötanud aastaid West Spordis eksperdina. Sest sain aru, et vanad jooksujalanõud vajavad kiiremas korras väljavahetamist. Ehk siis õnnestub ka jalad taas korda saada.

Vaevalt päev hiljem sain teada, et jooksmine polegi nii imelihtne: korralik varustus, kui hakata seda nullist soetama, maksab üle 10 000 krooni. Uskumatu, aga tõsi - kohe seletan.

Kui tahate, et teil jalad terveks jääksid, siis siin on Valdmaa soovitused jooksususside valikul.

1. Kui astute poes jalanõude seina äärde, lööb silme eest kirjuks - aga ärge valige jooksujalanõusid kauni välimuse ega ammugi mitte odava hinna järgi. Jooksujalats peab olema ikka jooksujalats, mitte läikiv korvpalluri toss või kaunis tenniseking. Ärge isegi vaadake neid jalatseid, mis pole jooksmiseks ette nähtud!

2. Millisel pinnasel te tavaliselt jooksete? Kui maastikul, siis valige maastikususs - ja pidage silmas, et kõvemal pinnasel ei tunne te end Valdmaa väitel nendes mugavalt. Kui jooksete maantee pervel, staadionil või muul kõvemal pinnasel, valige nn üldjooksujalats. Nendega võib, muide, ka maastikul päris edukalt silgata.

3. Tehke selgeks oma jalatüüp: on teil üle- või alapronatsioon (jala vajumine hüppeliigesest kas sisse- või väljapoole) või normaalne jalg. Enamikul, väitis Valdmaa, on probleemiks sissepoole vajumine. Seda saab kindlaks teha kas või vana jalatsi kulumise järgi. Ja siis küsige müügikonsultandilt, milline jalanõu teie jalatüübile sobib.

4. Ei tasu vaadata jooksusussi, millel ei ole pehmendussüsteemi, sest joostes saavad liigesed Valdmaa väitel kolmekordse koormuse. See tähendab omakorda, et korralike susside hinnad algavad tuhandest kroonist. Vähem kui tuhandekrooniseid jooksujalatseid nimetas ta koerapissitamissussideks.

5. Alles seejärel tasub hakata vaatama firmasid ja hindu. Selge see, et mida kallim jalats, seda parem. Valdmaa kinnitas, et "kes vähe jookseb, sellel pole kõige kallimat vaja osta", ent lisas: "Aga kes ei tahaks sõita mersuga?" Tema väitel on vastupidavus kalli ja nn kesktaseme jalatsi vahel võrdlemisi väike, erinevus on peaasjalikult mugavuses.

Valdmaa on enda sõnul kasutanud pikka aega Asicsi susse, ehkki ta on proovinud ka teiste firmade toodangut. Tema hinnangul on Asics tehnoloogilise arengu poolest jooksususside tootjana turuliider. Aga väga häid jooksususse teevad tema kinnitusel ka New Balance, Adidas ja Nike, samuti Mizuno ja Reebok. Puma kohta ei osanud ta midagi öelda. "Turu pealt banaane ei ole küll mõtet osta, ja tundmatuid firmasid ka mitte," pani ta südamele.

Veel üks oluline asi: kuidas valida õige suurusega jalatsit? Valdmaa soovitas tõmmata sussi korralikult jalga ning proovida seejärel, kas kaks kõrvuti näppu mahuvad mugavalt kanna taha. Seda varu on tema sõnul vaja selleks, et joostes ja higistades jalg paisub ning kui vaba ruumi ei ole, on peagi kas kand verele hõõrutud või küüned maas.

Pisut kurb uudis on see, et ükskõik kui hea jooksususs ei püsi heana rohkem kui 1000, parimal juhul 1500 km. Siis tuleb hakata mõtlema uute jalavarjude soetamisele. "Silmaga sageli vahet ei näegi, et suss on kulunud," lausus Valdmaa, "aga vahet tunned siis, kui paned uued sussid jalga."

Varustatuna Valdmaa know-howga, siirdusin Lõunakeskuse Silja Spordi kauplusse, et kas neil on peale tippsuuskade ka tippjalatseid pakkuda. Oli. Umbes kaks nädalat tagasi olid tulnud müüki just uued Asicsid. Aga mul, nagu, muide, Silja Spordi teenindaja Indrek Irdi väitel ligi 70 protsendil kõigist inimestest, on üks jalg suurem kui teine. Ja nagu neist omakorda enamikul, on mul suurem vasak jalg. Seega siis tuleb jälgida, et just suurema jala jalats mugavalt jalga istuks.

Ird seletas, mis on Asicsi eelised: talla all on pehmendav geel ees ja taga; keskel on kõvendustega vaheplaadid, et jalg ei väänduks; tallamaterjal on tugevdatud, et see ei kuluks; logotriibud on sätitud nii, et kui paelu koomale tõmmata, tõmbavad triibud jalatsi omakorda tugevamini ümber jala.

Uute Asicsite hinnad jäävad 1900 ja 2500 krooni vahele, päris tippsusside hind küünib 3000 krooni alla. Õnneks leidis Ird ühe eelmise aasta mudeli, mis andis kolossaalse kokkuhoiu: sain uued sussid pisut rohkem kui tuhande krooni eest. Ja peab ütlema, et nendega jooksma minnes oli vahe vanade jalatsitega nagu öö ja päev.

Aga selleks, et õigesti treenida, peab jälgima pulssi. Pulsikellad on aga veelgi kallimad kui korralikud jooksusussid. Silja Spordi klienditeenindaja Timo Palo pidas jooksjatele parimateks Polari uusi marke RS 400 ja RS 800, mis maksavad vastavalt 4090 ja 5850 krooni. Neile käib juurde ka jooksusussi paeltele kinnitatav jooksuandur, mis mõõdab läbitud distantsi ja jooksukiirust. Need, kel õnnestub leida Polari eelmisi marke S 610, S 710 või S 810, mis kõik lubavad andmeid arvutil graafikuna esitada ning millel on olemas intervalltreeningu funktsioonid, võivad loota uute mudelitega võrreldes mitmesajakroonist kokkuhoidu.

Aga nagu Jaak Mae on nende andmekogujate kohta tabavalt öelnud: "Trenni tuleb ikkagi endal teha." Ehk teisisõnu: ega kallis kell treenimist kergemaks tee. See tähendab, et ei maksa tuhandete kroonide hinnaga ilmtingimata kõikvõimalikke pisinäitajaid taga ajada, v.a juhul, kui püüdlete olümpiavõitjaks. Liiati kehtib ka tehnikaimede puhul valem 80:20, mis tähendab, et 80 protsenti inimesi kasutab nagunii vaid lihtsamaid põhifunktsioone ehk 80 protsenti inimestest kasutab heal juhul 20 protsenti kella võimalustest.

Polari mudel RS 200, mis koos jooksuanduriga maksab 3490 ja ilma 2190 krooni, lubab salvestada 16 treeningut. Kõige lihtsam jooksumudel on RS 100, mis maksab 1790 krooni, kuid selle hinna eest on tal vaid üks treeningfail ning graafikute joonistamisest ei maksa unistadagi.

Palo kinnitas, et kõigil uutel mudelitel on kodeeritud vastuvõtjad, mis tähendab, et kui kellegagi kõrvuti jooksete, ei lähe kellad n-ö peast segi ega hakka näitama, et teil on pulss langenud 50-le või vastupidi, tõusnud 250-ni.

Lisaks Polarile pidid Palo väitel igati arvestatavad olema ka Suunto pulsikellad.

Kui rahakotis veel mõni tuhat krooni üle, siis lähme nüüd vaatame, mis dressid ja riided selle eest saab.

Tahate õhukest jooksusärki? Palun väga: hind 479-619 krooni. Tahate lühikesi jooksupükse, kus ka kaks taskukest võtmeile? Aga palun: hinnad algavad 449 kroonist.

Minu küsimus: on nii suurel kulutusel ikka mõtet? Silja Spordi kaupluse juhataja Kai Silla rääkis, et nende hindade eest saab edevad riided - justnimelt: edevad. Aga ma ei usu, et edevus aitab tulemust paremaks teha. Olen siiamaani jooksnud lihtsate punaste pükstega, mil on ka tagatasku, ning mis maksid mu mälu järgi 50 krooni, ning särgiga, mis on ühtviisi edev - see on 1992. aasta USA korvpalli Dream Teami särk, mille ostsin 1997. aastal Ameerikas viie dollari ehk 60 krooni eest - ja laseb ka õhku läbi, sest on väikeste aukudega. Seega on rahaline kokkuhoid ligi kümnekordne ning ma pole eales tundnud, et tulemused oleks seetõttu kannatanud.

Aga kui tahate kulutada ja edevad välja näha, nagu Silja Spordi kaupluse juhataja ostjaid motiveerib, siis valik on teie: lühikesed liibuvad lycrast püksid (minu meelest meeste jalas rõvedad) - 529 krooni; samast materjalist särk - 449 krooni.

Tahate pikki dressipükse, mis pimedas läigiks ning mil allservas lukud, et saaksite need susse jalast kiskumata ära võtta (vähemalt teoreetilises plaanis...) - 679 krooni. Tahate pikki Asicsi dressipükse - laduge letti 1199 krooni. Dressipluus - selle saate 1099 krooni eest.

On veel raha üle ja ostunälg rahuldamata? Kilejope, tavaline - 1149 krooni. Tahate aga sellist jopet, millel õhk väidetavalt selja pealt ja kaenla alt läbi käib - siis otsige välja 1699 krooni. Ja kui tuulise ilma jaoks tahate vesti, voodrita, mis tuule kinni peaks ja keha soojas hoiaks, siis leidke kaukast veel 829 krooni lisaks.

Kilepükstega võib tekkida raskusi: neid Silla väitel Euroopas eriti palju ei toodeta, sest sealses kliimas puudub nende järele vajadus. Ometi võib Björn Daehlie mudeli Silja Spordist leida 699 krooni eest.

Spetsiaalsed jooksusokid, ilma õmblusteta, et need ei hõõruks, maksavad 219 krooni. Kõige krooniks on muidugi õhuke nokatsmüts, mis õhku läbi laseks - see maksab 199 krooni. Kui kardate, et kõrvetate päikse alla kukla ära, siis kuklakaitsega mütsi saab 400 krooni eest.

Lööge nüüd kõik hinnad kokku. Tuleb ju üle 10 000 krooni.

Loodan, et sellega sai teil suur jooksuisu otsa. Sest siis ei pea ma end enne ümber Viljandi järve jooksu 1. mail ja Otepää-Elva jooksu kaks nädalat hiljem treeninguil ribadeks pingutama ning võin teie loobumise tõttu loota paremustabelis paremat kohta.

***
Lõpuks midagi inimlikku kah. Helistas mu õpilane Pavo Raudsepp, endine tippsuusasprinter, ja teatas, et kohe-kohe peaks ta saama kolmanda lapse. Seni on tal kaks tütart, 14-aastane Marii ja kaheksane Marleen. Ta oletas, et küllap tuleb kolmas ka tütar. Eks me loodetavasti peagi kuule, kas ta oletas õigesti või mitte.

***
Küll elu läheb kiiresti. Pavo Raudsepp saatis just sõnumi, et tal sündis kell 15.33 tütar, 51 cm pikk ja 3,49 kg raske ja terve. Nii et ta oletas täiesti õigesti. Palju õnne Pavole ja abikaasa Õnnelale!

Foto 1: Priit Pullerits mullu 50-kroonistes pükstes ja 60-kroonise särgiga SEB Eesti Ühispanga jooksumaratoni 10 km distantsi finišisirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 2. Priit Pullerits treenimas sõudeergomeetril MV spordiklubis. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix
Foto 3. Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku direktor Rein Kuik (taamal) mõõtmas Priit Pulleritsu jalaasendit astumise ajal. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 4. Priit Pullerits 2003. aastal SEB Eesti Ühispanga jooksumaratoni 10 km distantsi finišisirgel, aeg tuli kümmekond sekundit üle 37 minuti. Foto autor: Ove Maidla, Postimees / Scanpix
Foto 5. Priit Pullerits (taamal märkmikuga) tegemas 2003. aasta suvel reporteritööd tollase peaministri Juhan Partsi (kummargil) ja suusataja Kristina Šmiguni ühistreeningul. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix

Neljapäev, aprill 19, 2007

Pullerits: Totaalne kaos korvpallis

Viimases Sporditähes annab Gert Kullamäe purustava hinnangu Eesti meeste korvpallile, süüdistades seda ebaprofessionaalsuses. Aga huvitav, mida ütleks Kullamäe selle kohta, kui ta teaks, mis toimub Eesti naiste korvpallis? See meenutab Burundi teist liigat, kui seesugune üldse olemas võiks olla.

Lugu järgmine: Eesti naiste meistriliiga poolfinaalis kohtusid möödunud nädala kolmapäeval ja pühapäeval Tallinna Ülikool/AJ Tooted ja Mereakadeemia/Pirita. Tallinna Ülikool võitis esimese mängu 62 punktiga, 126:64. Asi pole aga sugugi selles, et Eesti meistriliiga poolfinaalis valitsevad osalejate vahel nii suured käärid. Asi on selles, mis toimus teise kohtumise ajal.

Mereakadeemia võimlasse sai kodunaiskond kokku vaid seitse mängijat, ehkki reeglite kohaselt, nagu väitis mu allikas, peab olema mängu alustamiseks kohal vähemalt kaheksa mängijat. (Proovisin vastavat punkti leida Eesti Korvpalliliidu juhendist, kuid ei leidnud seda; uurisin maad ja sain teada, et selline punkt oli juhendis olnud kindla peale kas eelmisel või üle-eelmisel hooajal.) Igatahes on Mereakadeemia/Pirita andnud meistriliigaks üles 15 mängijat, nagu peab ja võib. Puudu olid väidetavalt - seepärast väidetavalt, et ise ma kohal polnud, kuid üks asjaomane allikas, kes seni on olnud igati usaldusväärne, kinnitas juhtunut - ka võistkonna mängiv peatreener Janne Rits (3. kategooria) ja treener Jule-Ona Lill (4. kategooria). Kus nad olid?

Mina pealtnägija pole olnud, aga mu allikas kinnitas, et Janne Rits, kes on, muide, Eesti Korvpalliliidu juhatuse liige, oli teise poolfinaalkohtumise ajal vaadanud Audentese saalis võrkpalli.

Mis oli juhtunud? Kuulsin, et Ritsi ja Lille vahelt olla n-ö must kass läbi jooksnud. Ja see kass oli veelgi suuremaks läinud pärast esimest 62-punktilist kaotust. Ega teine mäng saanudki paremini minna: selle kaotas Mereakadeemia/Pirita samuti 62 punktiga, 46:108.

Helistasin saadud info kontrollimiseks Tallinna Ülikool/AJ Tooted peatreenerile Kersti Sirelile (5. kategooria). Tal ei jäänud muud üle kui fakte kinnitada: kohal polnud vastasvõistkonna kumbagi treenerit. Selline asi oli tema 30-aastase treenerikarjääri jooksul esmakordne, väitis ta. Ühtlasi lisas Sirel, et niiviisi toimides ei näidanud treenerid üles lugupidamatust mitte ainult oma võistkonna, vaid ka vastasvõistkonna mängijate vastu.

Ja kas sellise kaose taustal maksab üldse imestada, et Mereakadeemia saalis puudus 24 sekundi tabloo - nagu see on Sireli mälu järgi puudunud kogu hooaja jooksul.

Teavitasin juhtunust ka korvpalliliidu peasekretäri Karel D. Loidet ning sain temalt järgmise vastuse:

"Pean teen selle teema kohta tegema järelepärimise, kuid see võib veidi venida, kuna liiga juht on hetkel Riias seoses BBL Final4-ga ja projektijuht on haige.

Sellest hoolimata võib öelda, et mäng võis toimuda. Osades liigades on vähem kui 8 mängijaga alustamise eest ette nähtud rahalised trahvid, kuid naiste meistriliigas minu mälu järgi meil pole seda. Treenerit võib asendada kapten.

24 sekundi kella puudumisest oleme teadlikud - selles saalis annab rünnakuajast märku lauakohtunik. See on probleem, mille loodame, et klubi järgmiseks hooajaks lahendab, käesoleval hooajal mitmetest lubadustest hoolimata nad seda ei teinud.

Treenerite kohaloleku ja mängijate arvu kohta saan infot anda siis, kui mängu protokoll jõuab korvpalliliitu, kuid põhjust, miks klubi valis mängida sellises koosseisus, teab ainult klubi juhtkond.

Kui tõepoolest peab paika, et treenerid puudusid mängult, siis saavad kõige paremini seda kommenteerida nad ise. Meil puudub info treenerite ja ka juhatuse liikmete asukohast väljaspool korvpallisaali."


***
Lõppu üks jahmatav uudis meie blogi korrespondendilt Leedus, Darius Mataitiselt. leedu kettaheitehiid Virgilijus Alekna heitis eile Vilniuses ketast 70.01. Mataitis teab kinnitada, et see oli esimest korda Alekna karjääri jooksul, mil ta tegi hooaja avaetteaste sedavõrd kaugele. Nüüd on Eesti meestel, mille poole pingutada.

Fotod: Tallinna Ülikool/AJ Tooted (punases dressis) mängimas Tallinna Kalevi vastu. Fotode autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix

Esmaspäev, aprill 16, 2007

Pullerits: Kogu tõde Tallinna suusasprindist

Eelmise nädala lõpus ajasid mu informaatorid maikuise Tallinna vanalinna suusasprindivõistluse väga huvitavaks. Lendu läksid mitmed konspiratiivteooriad.

Näiteks juhtisid head allikad tähelepanu sellele, et võistluse korraldaja Erki Lepp on täiesti valge leht – kas ja kuidas saab sellist meest usaldada? Et on küsimusele jõudu lisada, palusid allikad mul veel kord vaadata 9. märtsil Eesti Päevalehes avaldatud uudist.

Tõepoolest, seal on kirjas samasugune küsimus: «Aga kes see suurte plaanidega Lepp üldse on, tekib paratamatult küsimus.» Ja lisatud vastused, mis asja selgemaks ei tee. Tsiteerin EPLi:
««Pole temast midagi kuulnud,» ütles Otepää MK-etapi ja Suverulli korraldusjuht Alar Arukuusk. «Kuuldes osalejate nimesid, ei saa muud öelda, et tuleb väga kõva üritus, kui see muidugi toimub... Suverullile pole me sellist osalejate koosseisu kokku saanud.»
«Suusaringkondades täiesti tundmatu nimi, aga pole meie asi kätt ette panna, kui keegi soovib korraldada ala propageerivat üritust,» kostis Lepa kohta Eesti suusaliidu murdmaajuht Paavo Nael.»

Kui juba kaks suusaasjatundjat ei tea peakorraldajast mitte midagi, siis peab ajakirjanik olema kas sinisilmne või lihtsalt laisk, kui ta lisaküsimusi ei esita ja asja uurima ei hakka. Lisaks liikusid asjaomastes kuluaarides kuuldused, et Eesti Suusaliit ja vanalinnasprindi korraldajad pole just kõige suuremad sõbrad ja tihedamad läbikäijad.

Lahked abimehed juhatasid mind Maakohtute registriosakondade keskandmebaasi, kust ilmneb, et suusaprindi korraldamiseks loodud mittetulundusühing Fortium (registrikood 80247989) on registreeritud Harju Maakohtu registriosakonnas 14. märtsil, põhikiri on kinnitatud kaheksa päeva varem. Fortiumi juhatuse liige on 30. jaanuaril 28-aastaseks saanud Erki Lepp üksinda.

Edasi, nagu abilised osutasid, on ainuisikulise esindajaga MTÜ saanud napilt kaks nädalat pärast selle loomist Tallinna linnavalitsuselt lõdva randmega veerand miljonit krooni, et tee, mees, üritus.

Tõsi, ega Erki Lepp kõikjalt ka raha saanud. Tallinna vanalinnasprindi rahastamise jälgi ajades sattusin Hasartmängumaksu nõukogu 19. märtsi otsusele, et Fortium OÜ taotlus 150 000 krooni toetuse saamiseks A. Le Coq vanalinna suusasprindile on saanud eitava otsuse.

Sellegipoolest, arvestades linnavalitsuse 250 000-kroonilist rahaeraldist, tuli mul nõustuda informaatoritega, kes avaldasid imestust, kuidas küll on üles näidatud nii suurt usaldust noore tegija vastu, kelle kohta keegi midagi ei tea ja kellel puuduvad seni kogemused suusavõistluste korraldajana.

Igatahes sundis selline helde rahaeraldis mind saatma arupärimise Tallinna abilinnapeale Kaia Jäppinenile.

Nagu sellest veel vähe oleks, sain allikailt soovituse lüüa Google’i otsingumootorisse nime Erki Lepp. Lõin, ja sealt tuli esmajärjekorras välja kaks Eesti Ekspressi artiklit. 17. veebruaril 2000 kirjutas Meelis Hiob loos «Sajandi relvaröövlid siiani tabamata»:
«Kolm aastat tagasi Jõelähtmel toimunud Kaitseliidu relvade röövimist pole politsei tänaseni lahendada suutnud. Kohtusse jõudis kriminaalasi vaid ühe kaitseliitlase osas ning seegi saadeti kehva uurimise pärast politseile tagasi. Relvaröövi järel teatasid keskkriminaalpolitsei töötajad nii ajakirjandusele kui ka tollasele valitsusele, et kuriteo avastamine on lähedal. Suure käraga peeti kinni kolm röövis kahtlustatavat Erki Lepp, Tiit Person ja Andres Kask. Juba mõne päeva pärast vabastati neist kaks esimest süütõendite puudumise tõttu, et nad paari kuu pärast sama süüdistusega taas vahi alla võtta. Eelmise aasta juunis lõpetas keskkriminaalpolitsei Erki Lepa suhtes uurimise ning noormees sai ebaseaduslikult vahi all viibimise eest riigilt 34 000 krooni valuraha. Kriminaalasi on lõpetatud ka Personi ja Kase osas.»

Samalt autorilt tuleb Google’is välja veel üks varasem artikkel, 1999. aasta septembris kirjutatud «Kongis istumise eest miljonäriks», kus on kirjas:
«Augusti keskel eraldas valitsus reservfondist 240 289 krooni, millest 33 936 krooni sai Jõelähtme relvarööviga kuulsaks saanud Erki Lepp ja 206 353 krooni Sergei Zmitrovitš.
Lepale maksti kahju aja eest, mil ta viibis kolm ja pool kuud relvaröövis kahtlustatuna vahi all.»

Aga on rumal teha samasugune viga, nagu tegi hiljuti üks teine meediaväljaanne, mis kirjutas roheliste liidri Marek Strandbergi õigusrikkumisest – oli see nüüd kiiruse ületamine või purjuspäi sõit, mis vahet siin enam. Sest nagu peagi selgus, polnud tolle õigusrikkumise toime pannud Standberg sugugi poliitik Strandberg. Ja kuskilt mälusopist tuli mul meelde veel ühe meediaväljaande probleem, kes oli samuti ühele poliitikule inkrimineerinud mingi musta teo, aga pärast oli too poliitik väitnud, et see polnud üldse tema, vaid tegu on kellegi teise samanimelisega, ja väljaanne jäi Pressinõukogus kaotajaks.

Seega siis, hankisin Erki Lepa telefoninumbri ja helistasin talle. Igaks juhuks palusin abi ka ühelt prokuratuuri ja pätte tundvalt allikalt, et ta teeks kindlaks, kas need kaks Leppa on üks ja seesama isik või kaks erinevat isikut.

Erki Lepp ei olnud telefonis just eriti sõbralik, ja ega ma selle peale imesta, sest olin eelmisel esmaspäeval kirjutanud Postimehes arvamusloo «Küüniline tsirkus», kus argumenteerisin, et selline kevadine suusasprindivõistlus pole muud kui tsirkus ja teeb lugupeetud sportlastest odavad meelelahutajad ning soovitasin neil selle naljaürituse eest nõuda valurahaks kaks korda suuremat summat, kui neile seni pakutud (http://www.postimees.ee/090407/esileht/arvamus/254143.php).

Kui uurisin Lepalt, kuidas tal õnnestus tundmatu tegijana saada Tallinna linnavalitsuselt veerand miljonit krooni, vastas ta: «Kui see on Tallinna linna üritus, siis miks nad ei peaks toetama?»

Kui mainisin, et Hasartmängumaksu nõukogult ta toetust ei saanud ja pärisin, et miks, pareeris ta lühidalt, et seda ta ei kommenteeri. (See on halvim vastus, mida ajakirjaniku küsimusele võib anda, sest tekitab paratamatult kahtlusi, et midagi on varjata.)

Kui viimaks märkisin, et Eesti Ekspress on kirjutanud kaks lugu, kus Erki Lepa nimelist on seostatud relvarööviga, kuid vabaks lastud, ning küsisin otse, kas see on tema, vastas ta kiirelt eitavalt, ja lisas, et «võite edasi tegeleda selle teemaga» ning lõpetas kõne.

Mida ma siis hullu tegin? Saan aru, et minu küsimus oli ebameeldiv, aga samas, kas oleks parem, kui oleksin jätnud selle esitamata ja siis lehes kirjutanud, et Erki Lepa nimeline oli kuidagiviisi seotud relvaäriga, aga ei õnnestunud kindlaks teha, kas see on sama või mõni teine Erki Lepp – oleks see siis parem olnud? Ajakirjanikuna on mu asi fakte kontrollida ja seda ma ka tegin.

Olgu siis siinkohal selgelt ja üheselt ära öeldud: Tallinna suusasprinti korraldaval Erki Lepal ei ole – ma rõhutan, ei ole – mitte mingit seost selle Erki Lepaga, keda omal ajal seostati ekslikult Jõelähtme relvarööviga. Need on kaks täiesti eri inimest.

Seda kinnitas peagi ka prokuratuuri ja pätte tundev abiline, kes kinnitas, et Jõelähtme relvarööviga seostatud Erki Lepp oli 1998. aastal 27-aastane. See on veenev tõend, et tegu on kahe eri isikuga.

Pärast kahepäevast ootamist sain oma järelepärimisele Tallinna linnavalitsuse 250 000-kroonise rahaeraldise kohta vastuse ka abilinnapea Kaia Jäppinenilt:
«Idee Tallinna Vanalinna suusasprindi korraldamise kohta ei ole sündinud üleöö ja Tallinna linnavalitsuse erinevad ametkonnad ja spetsialistid on ideed ja selle kaalukust vaaginud juba pikka aega. Esimesed kohtumised suusaprindi võistluse teemal toimusid korraldaja ja linna vahel juba möödunud aasta kevadel, kui intsitaatorid Fritz Jonny Anderson ning Erki Lepp tutvustasid ideed 2007. aasta kevadel korraldada pealinnas suusavõistlus. Idee ise on pärit Norras mitmeid suusavõistlusi (sh. Lillehammeri OM) korraldanud hr Andersonilt.

Esimene kohtumine Tallinna Vanalinna Suusasprindi korralduskomitee juhtidega Erki Lepa ja Fritz Jonny Andersoniga toimus eelmisel aastal Tallinna Spordi- ja Noorsooametis (TSNA) 12. mail 2006.a. Tutvustati sellist ideed ja uuriti võimalusi taolise ürituse korraldamise kohta Tallinna Vanalinnas, misjärel uuris linn välja lume tootmise ja säilitamise ning raja ehitamise võimalused ning seejärel asus korraldaja ettevalmistustöödele.
Augustis kaasati arutellu ja vestlustesse ka suusaliidust Paavo Nael, kes sel teemal suhtles sportlastega Saku Suverullil võistluste aegu.

18. augustil 2006.a. toimus LV istungite saalis osavõtjate rohke nõupidamine, kus kohal olid korraldajad, spordi- ja noorsooameti esindajad, samuti transpordi amet liiklusteenistusega, kommunaalamet, kesklinna politsei. 6. septembril 2006.a. kohtuti raja märgistamise ja muu sellega seonduva asjus projekteerimisfirmas K-projekt, millele järgnes 30. oktoobril 2006.a. presentatsioon LV kabinetiistungil, kus linnavalitsus põhimõtteliselt idee ja selle teostuse heaks kiitis.

Vastavalt TSNA väljakuulutatud rahvusvaheliste spordiprojektide esitamise tähtajale esitasid korraldajad OÜ Fortium nimel 1. detsembriks 2006 ametile mittetulundustegevuse toetuse taotluse, kogueelarveks oli projektis märgitud 2,5 miljonit krooni ja toetust küsiti 500 tuhat krooni. 2007.a. jaanuaris toimunud mittetulundustegevuse toetuste läbivaatamise komisjonis otsustati toetada nimetatud projekti 250 tuhande krooniga.

Käesoleva aasta jooksul on toimunud mitmeid korraldustoimkonna kohtumisi erinevates linna ametites, ka nii kommunaalametis kui transpordiametis. Korraldajad on kaasanud projekti läbiviimisse MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi, kes on tuntud kui mainekate ja suure osavõtjate arvuga spordiürituste korraldaja - BIG Kergejõustiku Kuldliiga, Tallinna Sügisjooks, Kõrvemaa neliküritus (suusamaraton, kevadjooks, triatlon, rattamaraton), jt. ning teisigi Eestis tuntud spordiorganisatsioone ja inimesi.

Ühtlasi sooviks täpsustada, et abilinnapea Kaia Jäppinen ei allkirjastanud raekojas rahaeraldise lepingut, vaid aprilli alguses sõlmiti kolmepoolne heade kavatsuste kokkulepe MTÜ Fortium, A le Coq’i ja linnavalitsuse vahel selle ürituse edukaks läbiviimiseks.

Tallinna linnavalitsus leiab, et eriilmelised ja rahvusvahelised spordivõistlused, millest võtavad osa mainekad sportlased üle maailma, ilmestavad pealinna kultuuri- ja spordielu ning on abiks Tallinna ja kogu Eesti mainekujundusel rahvusvahelisust silmas pidades. Toetame korraldajate pikaajalisemat eesmärki - pälvida Rahvusvahelise Suusaliidu tunnustus, et kandideerida suusasprindi MK etapi korraldamisele Tallinnas, nagu seda täna tehakse mitmes Euroopa suurlinnas.

Täiendava informatsiooni saamiseks palun Teil pöörduda otse korraldaja poole. Usun, et selgitused on piisavad ning loodan, et Teiegi arvates uued spordielu rikastavad algatused väärivad toetamist.»
Seega siis, nagu uurimistöö näitab, pole paljudel vandenõuteooriatel, mis minuni lekitati, ilmselt alust. Aga nagu ütlesin, minu asi on kuuldusi ja fakte kontrollida. Kui lugu ei ole, siis lugu ei tule. See sissekanne siin on seega pigem meediapedagoogiline, mis ehk aitab saada aimu, kuidas meedia toimib ja toimetab. Küllap tuleb paljudele kasuks seegi teadmine.

Foto 1: Itaallane Cristian Zorzi ja venelane Vassili Rotšev Sapporo MMi sprindi lõpujoonel. Foto: Reuters / Scanpix
Foto 2: Naiste sprindifinaali algusmeetrid Sapporo MMil. Foto: Reuters / Scanpix
Foto 3: Meeste sprindifinaal Sapporo MMil. Foto: Foto: Reuters / Scanpix
Foto 4: Norralased Eldar Rönning (vasakul) ja Jens Arne Svartedal Sapporo MMi sprindivõistlusel. Foto: AP / Scanpix
Foto 5: Rootslane Emil Jönsson, üks neist, kes lubanud Tallinna vanalinnasprindis osaleda, Otepää MK-etapi sprindivõistlusel. Foto Ints Kalnins, Reuters / Scanpix
Foto 6: Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix

Laupäev, aprill 14, 2007

Šmutov: tsoonid ja eesmärgid paigas

Külastasin reedel (esimene külastus on kirjas siin) taas Vomaxi kliinikut (samal päeval käis seal ka Priit, ta kirjutab enda näitudest samuti), et uueks treeningtsükliks kõik täpselt üle kontrollida ja paika saada.













Nagu juba öeldud, kinkisid sõbrad sünnipäevaks Polari pulsikella, mille abil saab tõhusamalt trenni teha. Esimese treeningu keerasin muidugi metsa, sest 37st minutist 20 olin viiendas tsoonis ehk pulss oli 90-99% maksimumist. Teine treening möödus juba paremini ehk siis jälgisin pulsikella numbreid ja proovisin võimalikult täpselt ehk 165 löögi juures joosta. Õnnestus ka, sest täpselt selline keskmine pulss oligi.

Vomaxi seatud uued piirid on aga veelgi madalamad:
Taastav tsoon: 77-142 lööki/min
Põhivastupidavuse tsoon: 142-156 lööki/min
Mõõduka pingutuse: 156-165 lööki/min
Tugeva pingutuse: 165-175 lööki/min
Max pingutuse: 175-184 lööki/min
Ehk tempot tuleb veelgi alla lasta.


Muidu läks test igati hästi – kopsumaht on mul 5,98 liitrit, mis on 104 protsenti normaalsest ja max ventilatsiooniks on 95 liitrit minutis, mis on samuti hea tulemus. Paranenud on ka hingamisreserv ehk need numbrid on vähenenud, eelmise testi järel oli reserv 87, 70 ja 60 protsenti, kuid nüüd 56, 57, 54 ja 51 protsenti, kuigi siin on nähtavasti veel arenguruumi. Üldiselt on sportimise ajal hingamine üldse teema, mida ma sooviksin lähemalt uurida.

Veidikene on paranenud ka maksimaalne hapnikutarbimine, mis nüüd on 38,9 ml/min/kg kohta. See on endiselt alla keskmise, kuid varem oli ta 37,7.

Süda on ka täitsa okei, kuid eks huvilised saavad piltidelt ise täpsemalt uurida.









Lisaks leppisime Vomaxi juhatuse liikme Tõnis Saagiga kokku, et hakkan osalema nende pakutavas toitumise analüüsis, kus lahatakse siis minu toitumistavasid ja antakse soovitusi eluviisile ja spordialale sobivaimaks toitumiseks. Toidu kirjapanek ja analüüs algab esmaspäevast ehk praegustest kümnest või veidi enamast lisakiloks sooviks uueks Tartu maratoniks lahti saada. Ideaalis siis kuskile 75-80 kilo juurde, praeguse 92-97 kg asemel.

Natuke enda harimisest samuti. Käisin eile Tartu Ülikooli raamatukogus ja võtsin paariks nädalaks viis raamatut, mida nüüd uurima hakkan. Nendeks on «Jooksja tarkvara» (mitu autorit), «Suusatamise õpiraamat» (Suusaspordi kateeder, mitu autorit), Sportlik saavutusvõime (Atko Viru), «Treeningu füsioloogia I» (J. Pärnat) ja «Liigutusvõimed ja nende arendamise metoodika» (Jaan Loko).

Neljapäev, aprill 12, 2007

Pullerits: Uus pauk Eesti jalgpallile


Kurb, kuid tõsi: Leedus Panevežyse Ekranases mängiva Eesti jalgpallikoondise poolkaitsja Taavi Rähni vasaku jala luumurd on fakt. See juhtus eilses Leedu meistrivõistluste teise vooru kohtumises FC Vilniuse vastu.

"Ilm oli kohutav, külm ja lumine," teatab spordiblogi mittekoosseisuline korrespondent Leedus Darius Mataitis blogi hea koostööpartneri Scanpix Balticsi vahendusel.

Mataitis võttis ühendust Ekranase pressiesindajaga, kes ütles, et Rähni jalg on kipsis ning seda vähemalt kuuks ajaks. Pärast kipsi maha võtmist algab taastusravi ja eks siis näe, mis edasi saab.

Huvitav on see, et tänane Äripäev tsiteerib 3. leheküljel Markko Märtini Pleione ostu loos allikana siinset spordiblogi.

Et lugejate huvi ülal hoida, luban, et varsti lisan intrigeerivat infot Tallinna vanalinna suusasprindi kohta. Asi tõotab pisut põnevaks minna.

Foto 1. Taavi Rähn oma murtud jalaga täna Panevežyses Laisvesi väljakul. Foto: FK Ekranas / Scanpix Baltics
Foto 2: Taavi Rähn Leedu jalgpallimeistrivõistluste esimese vooru kohtumise järel möödunud laupäeval. Foto autor: Darius Mataitis, Scanpix Baltics

Kolmapäev, aprill 11, 2007

Šmutov: tagasi treeningradadel, nüüd teadusliku lähenemisega

Ühinesin tehnikamaailmaga, sest sõbrad kinkisid sünnipäevaks Polari pulsikella, mille abil saan nüüd treeninguid jälgida. Igati põnev vidin, mida olen juba kõvasti kruttinud. Kingitus saabus tegelikult väga sobival ajal, sest esmaspäeval julgesin pärast umbes kuust vaheaega taas trenni suunduda, sest varem olin mõnusalt rögisedes ja köhides kodus, lisaks muidugi palavik ja nohu ja valutav kurk. Täislaks, nagu igal kevadel, kuigi riides käisin korralikult ja kandsin isegi salli.

Et polnud ligi kuu aega end liigutanud, otsustasin alustada rahulikult ja umbes 40 minutit joosta. Lõpuks lippasin 37 minutit, mille jooksul läbisin umbkaudselt kuus kilomeetrit, kuigi 1,3 kilomeetrit sellest läbisin kiirkõndides, et pulssi rahustada.

Tõenäoliselt tegin trassi valides idiootse vea ja hakkasin kohe lauluväljaku taga sprindirajal sirkama, et ikka künkaid ka oleks. Esimese ringiga lõingi pulsi üles ja edasi läks kõik mõnusalt raskelt – kolm ringi laastudel ja oligi kõik. Rohkem poleks jõudnud, kuid otsustasin ühe sprindiringi kõndida ja siis sai üks laasturingi veel joostud. Polnudki nii hull, kuid siis ühinesin juba teiste suusaklubilistega.

Jooksu ajal saavutatud näidud olid aga täiesti rõvedad – süda tagus maksimaalsel hetkel 181 lööki minutis ja keskmiseks oli 163, mis pole teab kui palju parem. HR 5 tsoonis jooksin 37st minutist 20 minutit ehk kõik on väga halvasti. Vist, sest Polari treeningprogrammi arvates pidanuks ma olema HR esimeses ja teises ning natuke kolmandas tsoonis ehk 50-70% maksimaalsest. Kuid eks ma õpin, polegi kunagi midagi väga teaduslikult teinud.

Järgmine väga halb üllatus saabus tasakaaluharjutusi tehes, sest kõik omandatu oli kadunud. Tõenäoliselt pean ma kodus ühe jala peal seisma hakkama ja neidsamu harjutusi tegema. Muud võimalust pole, muidu olen edaspidigi suuskadel väga ebakindel.

Üks hea uudis on siiski – vähemalt on tervis tasapisi paranemas ja ma jälle trennis. Nüüd saab kõik ju vaid paremaks minna. Muide! Pulsikellast ka üks asi. Nimelt müüakse lisaks jala külge käivat mõõturit, mis paneb kirja nii kiiruse kui ka jooksumaa pikkuse jms. Kas seda on mõtet osta?

Natuke ka pallimängudest. Eilne päev pakkus kolm väga erinevat jalgpallikogemust (ütlen kiiresti ära, et kolmas oli Manchesteri 7:1 võit Roma üle, mida ma siin pikemalt mainima ei hakka). Esiteks siis Flora – Skonto, mis lõppes lätlaste võiduga. Mängul polnud vigagi ja Flora mehepojad said täitsa korralikult hakkama, kuid taas on näha, kui viletsad on lood loovate poolkaitsjate ja korralike ründajatega – neid lihtsalt pole. Selle asemel sibavad väljakul mehed, kellel puudub igasugune tehnika. Pole ime, et Eesti koondis ei suuda väravaid lüüa.

Täielikuks kontrastiks oli Valencia ja Chelsea Meistrite liiga mäng, kus lõpplahendus oli sisuliselt samasugune – Chelsea pallur virutas sisuliselt viimasel minutil palli ilge pommlöögiga väravavõrku. Chelsea ja Flora olid tegelikult võrreldavas seisus – mõlemad meeskonnad vajasid edasipääsuks võitu. Meeste tegutsemine näitas aga selgelt, kuidas ühes meeskonnas võitu jahitakse (Chelsea) ja teises värava poole kardetakse vaadata (Flora).
Tänases Eesti Päevalehes räägib Eestisse tööle tulnud sakslane Frank Bernhardt, et ta ei näe Eesti jalgpallis kriisi. Paneks siia ühe esitatud küsimuse ja vastuse.

Pohlak on korduvalt öelnud, et Eesti noortejalgpallis pole võidud olulised ja et ahtakese kandepinna tõttu peab noortejalgpall teenima rahvusmeeskonna huve. Milline seisukoht valitseb Saksamaal?
Saksa profiklubidel on tavaliselt ka teine ja kolmas meeskond, kus arendatakse noori. Madalamates liigades pole esikoht tõesti oluline, vaid panustatakse noorte kasvatamisele. Mulle selline seisukoht meeldib – noortele pallureile peab olema tähtsaim mängurõõm.
Minu jaoks jääb mängurõõmule rõhumine segaseks ja seda eriti Eestis. Saksamaal on selline lähenemine arusaadav, kuid küllaltki kesise valikuga Eestis peaks peamine olema siiski mängijate motiveeritus ja valmidus võita. Pragune olukord noortekoondistes on aga sisuliselt kaotajate koolitamine, kes on kaotustega niivõrd harjunud, et selline põhimõtteliselt täiesti vale pagas on nendega koos terve noorteaja ja tuleb lõpuks kaasa ka rahvusmeeskonda. Siis on juba väga-väga hilja hakata meestesse süstima julgust, sest seni on nad väljakult täiesti rahulikult minema jalutanud ka kaotajatena. Ehk – kui päris pisikestelt pole tõesti mõtet ainult ja vaid tulemusi nõuda (kuigi ilma selleta ei saa ka siis) ning põhilisel kohal peaks olema mängulust, siis juba koondisse valitud poistelt oleks patt midagi vähemat nõuda.

Ja lõpetuseks korvpallist. Rock sai Faustolt pähe ja klubi abitreener Tõnu Lust põhjendas SL Õhtulehes kaotust hiljutise üldfüüsise laagri ja väheste pallitreeningutega. «Otsustavate mängudeni on veel palju aega, draamat pole põhjust teha,» arvas ta.

No, kurat. Ja keegi veel imestab, miks Rock nii viletsalt mängib - sellise flegmaatilise ja ükskõikse suhtumisega ei saagi ju paremini. Veelgi hullem on aga, et tartlased on kriitika suhtes täiesti ükskõiksed või vähemalt tunduvad olevat, sest motiveerida nad end ei suuda. Mõned aastad tagasi oli olukord õnneks vastupidine, nimelt kirjutas Tartu Postimehe reporter Martin Pau kommentaari pealkirjaga «Rock kaotab». Kirjutise ilmudes oli Rocki ja Nybiti finaalseerias seis 1:1. «Rocki põhimängijate iseloomustuseks võiks veel üldistavalt lisada: katus sõidab pealt ära. Pidevalt ja põhjalikult. Ses mõttes on praegune Tartu meeskond vanaga sarnane: neilgi on imekspandav oskus olulistel hetkedel edu maha mängida,» kirjutas Pau ja lisas: «Seepärast ma ei ütle, et profipallurid peaksid käituma ilmeksimatute robotitena. Aga elementaarset enesekontrolli ja distsipliini ootaks neid küll. Üks asi on halb viskepäev, teine asi lauslapsikute mänguvõtete pruukimine.»

Kommentaari järel alistas Rock Nybiti 72:51 ja väidetavalt lugesid mängijad kohtumise eel just seda kommentaari ja said tegutsemiseks uut indu. Või nagu ütles Martin Viiask Postimehele: «Tahtsime näidata, et me pole nii viletsad, nagu kirjutatakse.»

Tartu meeskond, mis või kes teid täna innustaks? Mina seda isikut või sündmust ausalt öeldes ei näe, sest meeskonnas valitsev mentaliteet on juba selline, et pohhuism on täiesti loogiline tulemus.

Foto 1: Pulsikell. Foto autor: Internet.
Foto 2: Pildil on FC Flora fännid. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Martin Viiask (vasakul) ja Tõnu Lust. Foto autor: Sille Annuk / Tartu Postimees / Scanpix

Pullerits: Kuhu pani Märtin raha?

No ütleme kohe ausalt ära, et rallispordist ei tea ma midagi ja autodest ka mitte (v.a see, et aku ikka oskan peale panna ja maha võtta ning aknapesuvedelikku ka juurde valada), aga värskeim uudis on see - ja olgu siin blogis ka mõni breaking news ehk pommuudis -, et Markko Märtin ostis ära Chevrolet' autosid müüva ASi Pleione. Tehingu hind pidi jääma 40-50 miljoni krooni vahele.
Kui keegi teab midagi rohkemat, võib siia lisada oma tähelepanekud ja kommentaarid.

Foto 1. Markko Märtin. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2: Chevrolet' märk New Yorgi autošõul. Foto: Reuters / Scanpix

Kolmapäev, aprill 04, 2007

Šmutov: raha ja puhkus - Eesti korvpall

Balti korvpalliliigas hakkavad lähenema üha otsustavamad kohtumised ja Tallinna Kalev on mind igati positiivselt üllatanud. Arvasin, et Riia Baronsilt saab Kalev juba esimeses kohtumises korraliku sauna. Kuid ei läinud nii. Teise kohtumise eel polnud mu tunded eriti muutunud, kuid õnneks suutsid tallinlased taas üllatada ja järgmisse ringi murda. Nüüd tuleb loota, et Ventspils ei ole ületamatu mägi ja Kalev suudab selle vallutada.

Kuid muret teeb Tartu Rocki mitte lihtsalt vilets, vaid lausa mannetu mäng. Nende ebaedu on päris põhjalikult lahatud. Väike valik artikleid:
«Väike juhtkiri: Rock: -,-,-,?» (2. aprill)
Peep Pahv: Tahtsime parimat, kuid välja tuli nagu alati (20. märts)
Miks Tartu Rock mängib kehvasti? (22. märts)
Jaanus Liivak: «Meestel pole tiigrit või sädet sees, et lõpuni võidelda.» (22. märts)
Silver Leppik: «Kaitsemäng on suur murelaps.» (22. märts)
Algirdas Brazys: «Olen kaotustes süüdi, sest olin liiga demokraatlik.» (22. märts)
Riho Illak: «Rockis pole kunagi ükski pea lennanud.» (22. märts)

Palju huvitavaid mõtteid ja ideid, kuid mina alustaks jälle numbritega. Eelmisel hooajal maksis Tartu Ülikool / Rock meeste palgarahaks umbkaudselt kaks ja pool miljonit krooni. Kõige enam teenis keskmängija Marek Noormets, kelle stipendiumiks oli 368 500 krooni (koos korterikuludega). Järgnesid Vallo Allingu (264 000), Asko Paade ja Marek Doronin (mõlemad 242 000) ning Martin Viiask (200 000). Nagu märkate, pole selles nimekirjas klubiga hiljem liitunud Tanel Teini ja Toomas Kandimaad, kelle palganumber on tõenäoliselt nimetatud meeste omast klassi võrra kõrgem.

Tulemuseks: Eesti meistrivõistlustel jõuti finaali, kus kaotati Kalevile 3:4 ja Balti liigas saadi kaheteistkümnes koht.

Huvitav fakt: Toomas Kandimaa teenis mullu 160 000 krooni. Balti liigas mängis Kandimaa kaheksas mängus ja kokku 39 minutit (Tartu Rocki kodulehekülje andmetel). Meistriliigas olid numbrid muidugi kõrgemad – lausa 36 mängu ja 167 minutit (mõned minutid võivad vist Balti liigaga ühtida, sest mängud lähevad kahte tabelisse, kuid see selleks). Igatahes saame maksimaalselt kokku 206 minutit, mis teeb Kandimaa minutihinnaks 777 krooni ja ühe töötunni eest teenis ta seega 46 620 krooni. Pole just paha.

Hooaeg 05-06

Kuus

Stipendium

Periood

Marek Noormets

33 500

368 500

11

Vallo Allingu

24 000

264 000

11

Asko Paade

22 000

242 000

11

Marek Doronin

22 000

242 000

11

Martin Viiask

18 181

200 000

11

Heiko Rannula

16 273

179 000

11

Toomas Kandimaa

14 545

160 000

11

Silver Leppik

13 636

150 000

11

Antti Vasar

13 000

143 000

11

Kristo Aab

4 909

54 000

11

Allar Velleramm

1 500

13 500

9

Paavo Russak

15 455

170 000

11

Tõnu Lust

14 546

160 000

11

Kokku


2 346 000



Tänavusi palganumbreid pole kahjuks näidata, sest mängijate sõlmitud lepingutes on nende nõudmisel sisse kirjutatud konfidentsiaalsuse nõue ja nii saab numbri avalikustada vaid sportlaste nõusolekul – seda nõusolekut Tartu Rocki juhid nähtavasti ei saanud. Kuid neid numbreid ei peagi nägema, mõistmaks, et eelmise aasta palgafondi võib vähemalt kahega korrutada. Tulemus on aga kas sama hea või veidi hullem, järelikult pole investeering end õigustanud.

«Ma ei tahaks uskuda, et Rocki kapten Gert Kullamäe tuli koju kergemat äraolemist otsima, et Tarmo Kikerpill on usina töömehe iseloomu kaotanud, et Martin Müürsepp on poole aastaga oskused ja mängutarkuse minetanud,» kirjutas Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv oma loos.

Pahvil on õigus, kuid vaid osaliselt. Minu hinnangul on sportlase kõige olulisemaks kannustajaks soov midagi saavutada. Kuid mida soovivad saavutada Kullamäe, Kikerpill, Müürsepp või Tanel Tein, kes on varemgi öelnud, et korvpall on talle rohkem hobi eest? Eestisse tulek näitab ju selgelt, et siin on peab miski olema, mis peibutab. Eesti meistrivõistlused? Vaevalt. Balti liiga ja mingi eurosari? No, võimalik. Kuid mis veel, sest need ei saa ju olla peamised motiivid? Ainuke asi, mis üle jääb, on raha ja mugav elukeskkond. Ja seda Rocki mängijatele ju pakutakse – palk on korralik ja Eestis elada on mõnus, eriti kui siin saab Euroopale vastavat palka.

Tulles nüüd korraks eelmise aasta palganumbrite juurde, siis miks peaks näiteks Marek Noormets (33 500 krooni), Asko Paade (22 000 krooni) või Toomas Kandimaa (14 545 krooni) pürgima kuhugi mujale, kui nende siinne elu on nagu lillepidu. On ju täiesti selge, et vajadusel leiavad nad ka järgmiseks aastaks uue klubi ning midagi erilist ei peagi tegema, sest eriti häid pikki poisse Eestis niikuinii pole - nii saabki rahulikult koolis käia või siis öö läbi Krooksus napsu võtta või siis ühe olulise mängu eel lihtsalt sisse magada ja trenni mitte ilmuda. Polnud ju isegi küsimust, kas klubi kedagi kuidagi karistaks – ütles ju ka klubi juht Riho Illak, et Rockis pole kunagi ükski pea lennanud.

Ehk võibolla on Eesti korvpallur lihtsalt laisk ja rahul siinsamas passimisega, sest mujal peaks palju kõvemini tööd tegema ning palk oleks tõenäoliselt võrdne siin saadavaga (võttes arvesse suuremad kulud – koduskäigud, telefon ja muu). Nii puudubki põhjus areneda ja mujale pürgida - tuleb vaid nii palju pingutada, et siin oleks pidevalt töö olemas. Isegi Eesti ehk potentsiaalikaim korvpallur Tanel Sokk ei ole senini välismaale siirdunud. Arusaamatu.

Mulle tavaliselt ei meeldi korvpalli ja jalgpalli võrrelda, kuid jalgpallurite välismaale pürgimise taga on väga kindel põhjus – just palgaraha. Jalgpallurite jaoks on selge, et Eestis nad midagi erilist teenima ei hakka ja seetõttu peavad nad pingutama, et jõuda välislepinguni, mis aitaks tulevikku kindlustada. Seetõttu tuleb ka areneda ja ennast pidevalt piitsutada. Korvpalluritel sellist motivaatorit pole.

Siinkohal jõuame Rocki ja Kalevi võrdluseni – väidan täiesti kindlalt, et Kalev saavutas Balti liigas tänavu parema tulemuse, sest nende meeskonnas mängivad esimest viiulit välismaalased Travis Reed, Catalin Burlacu ja nüüd ka Kendrick Johnson (pean välismaalaste motiveeritust üldjuhul kõrgemaks, sest nende jaoks on Eesti tavaliselt astmeks kõrgemale või parema lepinguni pürgimisel). Lisaks on meeskonnas Valmo Kriisa, kes on Rocki Gert Kullamäe sarnane mängija ehk nad mõlemad võitlevad alati lõpuni. Seega on tuumik saavutushimuline ja kui vaadata efektiivsuse reitinguid, siis ülekaalukalt parim on Reed (20,9), kes on selle näitajaga Balti liiga parim mees. Talle järgnevad Kristjan Kangur (13,3), Johnson (13,0) ja Burlacu (11,4). Just Reed on Kalevil tõeline liider. Võrdluseks: Tanel Soku reiting on 6,6, mis on hullem isegi Cornelius McFadgoni tulemusest (7,0). Rocki meestest oli parim Martin Müürsepp (13,2), kes Balti liigas hoiab selle tulemusega alles 21. kohta, ehk Reedi sarnast liidrit Tartus pole.

Seda kõike arvesse võttes jääb arusaamatuks, miks ja kui kaua veel pumpavad sponsorid Eesti korvpalli hiigelsummasid. Midagi korralikku pole sealt ammu vastu saadud ja tõenäoliselt ei hakatagi praeguse süsteemi juures saama ning tase vaid langeb (märkus: noortekoondised on saavutanud päris häid tulemusi, kuid sealt tõusmine põhimeeste hulka on hoopis teine tera). Langust on ehk võimalik vaid peatada just korraliku välisjõu palkamisega, kuid Eesti korvpallile see vaevalt midagi juurde annab.

Siiski! Eesti Korvpalliliidu president Peep Aaviksoo ütles eelmise hooaja ajal antud online-intervjuus, et korvpallurite palgad jäävad kahekordselt alla ehitajate palkadele ja isegi Kalevi ja Rocki palgad ei vasta Balti tasemele, mistõttu on kohatu rääkida «mõttetult kõrgetest» palkadest. Tema sõnul soovib iga Rakvere mängija Kalevisse ja Kalevi mängija Euroopa tippu.

Ehk mõni hea lugeja meenutab paari eestlast, kes on näiteks sellel või eelmisel aastal kuhugi välismaale pürginud. Peale Siim-Sander Vene, kes on minu jaoks praegu ainus tulevikuga Eesti korvpallur. Samuti võiks lugeja mõtiskleda, kas Eestis makstavad 20 000-kroonised palgad on korvpallurite jaoks sobivad.

Aaviksoo mainis muidugi ühte asja veel. Tsiteerin: «Välismaale pole mõtet pürgida vaid seetõttu, et saada kõrgemat palka või näha maailma. Välismaale siirdub mängija siis, kui kohalikud võistkonnad ja liigad ei anna enam tema arengule piisavat väljakutset ning pole arendavad.»

On tore teada, et Eesti liiga suudab endiselt arendada nii Teini, Arbetit, Keerlest, Allingut, Sokku kui ka teisi koondislasi. Eks korvpallikoondise tulemused näita, kui võimas see areng on. Või on need tulemused seda juba näidanud. Täna hoidkem aga Kalevile pöialt!


Foto 1: Pildil on Kalev Cramo riietusruum. Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix

Foto 2: Pildil on Marek Noormets (valges). Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Foto 3: Pildil on Toomas Kandimaa (punases) ja Tiit Sokk. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Foto 4: Pildil on Gert Kullamäe, Martin Müürsepp ja Marek Doronin. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Foto 5: Pildil on Martin Müürsepp ja Riho Illak. Foto autor: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Foto 6: Pildil on Travis Reed (palliga). Foto autor: Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Foto 7: Peep Aaviksoo Postimehele intervjuud andes. Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Foto 8: Pildil on Tanel Sokk (valges). Foto autor: Raigo Pajula / Postimees / Scanpix

Esmaspäev, aprill 02, 2007

Pullerits: Kui palju maksavad üleminekud?

Esimese hooga mõtlesin, et Aivar Pohlak, vastne Eesti Jalgpalli Liidu president, ei tea muust peale jalgpalli mitte midagi. Sest kuidas saab suure spordiala juht välja pakkuda nii utoopilise lause, nagu ütles Pohlak selle peale, kui küsisin, mida ta arvab Eesti Suusaliidu kehtestatud leppetrahvide süsteemist. Kui kellelgi jäi laupäevases Postimehes lugemata minu kirjutis "Eesti lemmikalal paljastusid miljonilised leppetrahvid" (http://www.postimees.ee/310307/esileht/sport/252885.php), siis leppetrahvid on mõeldud nende karistamiseks, kes vahetavad ala ehk siirduvad murdmaasuusatamisest näiteks laskusuusatamisesse: iga A-koondises veedetud aasta eest tuleb siis suusaliidule tagasi maksta 400 000 krooni. Selle süsteemi kohta ütleski Pohlak minu meelest täiesti reaalsustunnetuseta lause: "Äkki viitab kogu asi loogikale, mille järgi suusaliit ja laskesuusaliit peaksid leivad ühte kappi panema."

Aga Pohlak teadis vist midagi sellist, mida enamik meist, mina nende hulgas, ei teadnud. Igatahes suur oli minu üllatus, kui pühapäevaõhtuses spordisaates teatas Lembitu Kuuse, et Eesti Suusaliit ja Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon on alustanud ühinemisläbirääkimisi.

Too uudis tähendas, et kui oleksin leppetrahvide loo avaldamisega Postimehes selle nädala alguseni viivitanud, oleks lugu juba üksjagu hapuks läinud. Kuid siiski jääb nüüd vaadata, kui kaua võtab aega, kuni suusaliit oma leppetrahvide süsteemi tühistab.

Ometi, olgem ausad, sportlaste üleminekute eest maksmine pole midagi ennekuulmatut. Ka kodumaises jalgpallis ja korvpallis mitte. Seetõttu on küllap huvitav teada, mida arvavad seesuguste üleminekute eest tasumise kohta suusatajate ja laskesuusatajate vägikaikaveo taustal Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak ja Eesti Korvpalliliidu peasekretär Karel D. Loide. Siin on nende arvamused:

Aivar Pohlak:

"Ka jalgpal
lis esinevad üleminekusummad, seda mõistagi alasiseselt ja nende sisu seisneb selles, et kui mängijal on klubiga kehtiv leping, siis võib tema mängijaõiguste eest küsida mis tahes summa, kui teine klubi seda vaid nõus maksma on. Lisaks sellele kehtib rida keerulisi kompensatsioonimehhanisme lepinguta ja noormängijate üleminekuks ja seda nii rahvusvaheliselt kui Eesti Jalgpalli Liidu sees.

Sobiva võrdlusena mainiksin ära näiteks selle, et lõppenud lepinguga profijalgpalluri eest peab tema uus klubi Eesti-sisese ülemineku korral tasuma vanale klubile töötasu summa, mis on mängijale vanas klubis 12 kuu jooksul makstud. 18-aastase lepinguta noormängija üleminekul tuleb uuel klubil tasuda vanale Eesti Vabariigis kehtiva miinimumpalga 18 kuu suurune summa. Rõhutan, et tegu on alasisese kompensatsioonimehhanismiga, mille eesmärgiks on vältida suurklubide poolt mängijate kokku kogumist ilma, et selle tulemusel raha madalamatele tasanditele liiguks.

Inimene ja inimesest lähtuvad otsused mõjutavad maailma ja sellesama inimese arengut küllaltki palju ja seepärast tuleb igasuguste otsustega olla ettevaatlik. Selgelt tuleb näha ja eristada üldist ehk globaalset tasandit ja tänast päeva ehk siis lokaalset tasandit. Üks ja seesama asi võib erinevatel tasanditel võtta väga erinevaid tähendusi. Sellisel moel vaataksin ka ülalkirjeldatud kompensatsioonimehhanismide peale, kus alasisene reguleerib sobivalt tänast päeva ehk siis lokaalset tasandit, aga aladevahelisele kompensatsioonimehhanismile ei anna minu arvates ka globaalne tasand õigustust.

Alaliidul lasub lisaks tippspordi arendamisele ju ka kohustus oma ala kui kehakultuuri ja tervisliku harrastuse arendamiseks, mis peaks tähendama, et siin veavad kõik alaliidud nagu ühist vankrit. Kui konkreetsest olukorrast rääkida, siis jääb muidugi mulje, et tegemist on suusatajate ja laskesuusatajate vahelise vägikaikaveoga, kus ilmse
lt osa mitteperspektiivseid murdmaasuusatajaid mingil hetkel suusarajal püssi selga võtavad. Sellisena mõjub see dokument pigem naljakana. Ma ei kujuta ette, kuidas mõni suusakoondisse kuuluv tegelane äkitselt profijalgpalluriks hakkaks või vastupidi. Sellisel juhul peaks ta ju tegelema paralleelselt mõlema alaga. Mis puudutab jalgpalliliitu, siis ma ei pea võimalikuks, et hakkaksime tekitama aladevahelisi kompensatsioonimehhanisme, selleks poleks vähimatki mõtet. Äkki viitab kogu asi hoopis loogikale, mille järgi suusaliit ja laskesuusaliit peaksid leivad ühte kappi panema."

Karel D. Loide:

"Mu arust on tgeatud loogika soovil takistada riigi ja kodakondsuse vahetust. Loogiline, kui alaliit on investeerinud raha sportlase karjääri edendamisse, siis soovib ta maandada riske, et see sama sportlane esindab järgmistel võistlustel mõne teise riigi värve. (Suusatamises leiab sele kohta Euroopas palju näiteid.) Korvpallis ei saa seda probleemi tekkida, kuna FIBA reeglite järgi saab mängija, esinedes esimest korda rahvuskoondise eest, FIBA sarjas külge nn korvpalli kodakondsuse, mida vahetada ei saa. Seega alates U16 koondisest (esimene FIBA sari) ei saa näiteks mängijad enam valida riiki, keda nad esindavad.

Meil on olnud näiteid, kus võitleme nn esmase kodakondsuse saamise eest näiteks soomlastega. 1990. aastate lõpus kolis palju peresid lastega Soome. Nende hulgas oli Eestis korvpalli alghariduse saanud poisse. Kui need poisid mängivad kas või korra Eesti koondises, siis on meil ka tulevikus võimalik neid kasutada. Sama põhimõtte alla läheb ka Beloussov, kes sündis küll Kohtla-Järvel, kuid kasvas üles Venemaal ja omab Venemaa kodakondsust, kuid pole esindanud Venemaad korvpallis. Kui tema taotleks Eesti kodakondsust, oleks tal võimalik pääseda ka Eesti koondisesse. Peale esimesi võistlusi poleks tal enam tagasiteed Venemaa koondisesse.

Ala vahetamine on suusatajatel ilmselt teravam küsimus kui korvpalluritel, mistõttu ei oska seda väga hästi kommenteerida. Korvpall pole otseseks aluseks ühelegi teisele spordialale (kui jätta kõrvale KORFpall, tänavakorvpall ja rannakorvpall, mis pole olümpiaalad), samas kui suusatamine on laskesuusatamise põhielement. Siinkohal on jällegi arusaadav soov kaitsta oma investeeringut, kuid samas tuleb meeles pidada, et suur osa sellest investeeringust on tulnud avalikust sektorist (riik ja omavalitsused). Korvpalli vaatevinklist on seda käsitlust aga väga raske hinnata ja ma parem ei proovi seda teha.

Tippkorvpalluri kasvatamisele tehtavaid kulutusi on üheselt raske hinnata, kuna kasvatamisel mängivad tähtsat rolli nii alaliit läbi koondiste kui ka klubid. Kuid mõned näited eelarvetest, mis annavad ülevaate: noortekoondiste eelarved algavad 80 000 kroonsist (U14) ja ulatuvad 400 000 kroonini (U18 ja U20 koondised). Meeste koondise hooaja eelarve on kuni 4 miljonit krooni, mis kõik kulub laagriteks, osalemiseks võistlustel ning transpordiks. Erinevalt paljudest individuaalalade sportlastest ei teeni korvpallurid oma riigi esindamise eest elatist. Palgalised on ainult treenerid. Klubide eelarved on teadupärast vahemikus 2-15 miljonit krooni hooajal. Tippkorvpallurid kuuluvad alates U18 vanusest meeste klubide nimistusse.

Parema ülevaate annab ehk meie kasvatajaraha süsteem, mille alusel liigub raha mängija klubivahetuse korral uuest klubist vanasse. Selle süsteemi alusel saavad toetust edukat noortetööd tegevad klubid ja jaguneb ümber osa KML-s ringlevast rahast noortele. Mängija „hind” kujuneb tema korvpalliga tegeletud aastate ja koondises osalemiste põhjal. Mida rohkem on ta koondises osalenud, seda suurem on kasvatajaraha tema üleminekul (loogiline tema taseme hindamise alus). Mängijate üleminekusummad kõiguvad paarituhande krooni ja 100 000 krooni vahel. Samas liigub raha klubist klubisse ja see pole EKL-ile teenimise koht.

Seadusandlik külg. Ma pole päris kindel kui kooskõlas on suusatajatel selline maks [leppetrahvid] seadusega. Korvpallis oleme lähtunud sellest, et kasvatajaraha puhul ei tehta piiranguid mängijale, kuid kõik klubid EKL liikmetena on süsteemi aksepteerinud ning kohustuvad seda järgima. Piirates mängijate õigusi läheksime kohe vastuollu mitmete seadustega, nagu tööjõu vaba liikumine, isikuvabaduste piiramine jt.

Alaliidud ilmselt ei saa teineteist trahvidega pommitama hakata, kuna selleks puudub antud näite puhul igasugune alus. Vaidlus oleks suusatajate puhul alaliidu ning sportlase vaheline küsimus.

Tänapäeval ei näe ma suurt võimalust, et mõni korvpallur hakkaks suusatajaks, kuna peale sarnasuse sõnades vabavise ja vabatehnika puudub aladel suurem kokkupuute koht (kuigi Tarmo Kikerpill oli omal ajal t
ubli suusataja). Hetkel peab tippsporti pürgija tegema panuse ühele alale väga varases eas ning sellele täielikult pühenduma. Poolel teel kannapööret teha saavad vaid üliandekad. Pigem võitleme hoopis teiste nähtustega: Viru Keskuses hängimine, arvutimängud, baarides käimine jne."

Mida ütleb leppetrahvide kohta juriidiline ekspertiis? Selle esitas vandeadvokaat Paavo Koch advokaadibüroost Ruus, Koch & Vabamets, mittetulundusühingute seaduse asjatundja. Olgu ette öeldud, et see ekspertiis ei ole suusaliidu leppetrahvide suhtes just positiivne.

Paavo Koch:

"Sellisel viisil, s.o sisuliselt ühepoolselt ja sellistel motiividel oluliste varaliste kohustuste kehtestamine mittetulundusühingu liikmetele on problemaatiline.

Esiteks, Põhiseaduse (PS) § 48 kohaselt on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse, nimetatud õigus kaitseb ka isiku õigust ühingusse mitte kuuluda, st ühingust välja astuda. PS § 19 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele.

Ilmne on see, et Eesti Suusaliidu kehtestatud regulatsioon kompensatsiooni maksmise nõude osas piirab sportlase õigust teostada põhiseaduse §-st 48 tulenevat õigust koonduda mittetulundusühingusse. Samuti piirab see ilmselgelt isiku õigust vabale eneseteostusele (teostan ennast suusatajana või siis laskesuusatajana). On vaieldav, kas Eesti Suusaliidu eeskirjadega kehtestatud põhiõiguse riive on proportsionaalne, põhjendatud ja vajalik.

Teiseks, vastavalt mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-le 12 lg 4 määratakse liikmete varalised ja muud kohustused mittetulundusühingu suhtes kindlaks põhikirjaga. Liikmetele võib viidatud sätte kohaselt panna kohustusi ainult põhikirjas ettenähtud korras. Sellisel kujul sportlastele varaliste kohustuste kehtestamine on problemaatiline ning regulatsiooni kooskõla MTÜS §-ga 12 lg 4 vaieldav, kuivõrd:

* Võib väita, et MTÜS § 12 lg 4 eesmärgiks on tagada õigusselgus liikmelisusega kaasnevate varaliste kohustuste osas. Seda nii enne liikmeks astumist kui peale seda. Enne ühinguga liitumist peab isikul põhikirja alusel olema võimalik hinnata, millised varalised kohustused liikmeks astumisega kaasnevad. Ühingu liikmena saab isik oma seisukohta väljendada ühingu üldkoosolekul, mille pädevusse põhikirja muutmine kuulub. Ehk selliste põhikirjaväliste liikmelisusega kaasnevate kohustuste ühepoolne kehtestamine, mida põhikirjast ei ole võimalik piisava selgusega välja lugeda, on problemaatiline. Antud juhul, saan aru, on selle eeskirja kehtestanud Eesti Suusaliidu mõni organitest.

* MTÜS §-ga 12 lg 4 seondub minu arvates ka järgnev probleem. Eesti Suusaliidu liikmed on klubid, mitte sportlased. Samas vaadeldavast eeskirjast nähtub, et kompensatsiooni tasumise kohustus lasub eelkõige sportlasel, kes Eesti Suusaliidu liige ei ole ega saagi Eesti Suusaliidu põhikirja järgi olla. Isegi juhul, kui näiteks spordiklubi põhikiri sisaldab sätet, mille kohaselt selle liikmed on kohustatud järgima Eesti Suusaliidu otsuseid, on sellisel viisil ja ulatuses varaliste kohustuste kehtestamine MTÜS § 12 lg 4 valguses problemaatiline.

Arvan, et Eesti Suusaliidul oleks põhjust ennast õiguslikult tunduvalt kindlamana tunda, kui sellised varalised küsimused oleksid reguleeritud sportlastega sõlmitud kahepoolsetes lepingutes."

Jah, see on pikk ja keeruline lugu, kuid see tuleb lõpuni lahendada, sest kui tegu on ikkagi sportlaste õiguste ahistamisega, siis minu arust ei kaalu seda üles ka ükskõik kui suure ja olulise alaliidu organisatsioonilised huvid, isegi mitte rahalised. Või mis teie arvate?

Oeh, peaaegu oleksin ühe tähtsa asja unustanud.

Nimelt oli teleuudis suusaliidu ja laskesuusatamise föderatsiooni ühinemisest Lembitu Kuuse aprillinali. Seda kinnitas mulle suusaliidu peasekretär Jüri Järv isiklikult. Kahju küll, aga Pohlaku ettepanek kahe alaliidu liitmiseks langes tagasi utoopiate kilda.

Foto 1. Aivar Pohlak tänavuse jalgpallihooaja avamisel. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2. Tarmo Neemelo üritab teha Eesti eest skoori Venemaa vastu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3. Aivar Pohlak mullu suvel Lilleküla staadionil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix
Foto 4. Karel D. Loide poseerib neli aastat tagasi Jeep Grand Cherokee kõrval. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees / Scanpix
Foto 5. Kristjan Kangur BC Kalev/Cramo ridades läbimurdel Riia Baronsi vastu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 6. Tarmo Kikerpill läbimurdel Tartu Rocki värvides. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7. Eveli Saue sõjaväelaste MM-võistlustel Haanjas. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix