Esmaspäev, juuni 29, 2009

Pullerits: Kuidas ma aitasin suusamehel võita ligi kolm miljonit krooni?

Kuidas mul sai küll selline ettenägemisvõime tekkida! Kaks aastat ja kolm kuud tagasi kirjutasin Postimehes nii: "Kui näiteks Priit Narusk, kes tänavu murdmaasuusatajana loodetud tulemust ei saavutanud, peaks kaitsejõudude esindajana otsustama, et üritab edaspidi edu lõigata laskesuusatajana, siis tuleb tal suusaliidule isiklikust kukrust lõivu maksta."

Tollal sattusin Eesti Suusaliidu eeskirjale, mis nägi ette, et kui sportlane suundub murdmaasuusatamise asemel "esindama spordiala, kus murdmaasuusatamise treeningu iseloom ja põhimõtted ning sportlase füüsilise arendamise komponendid on sarnased ning oluliseks eelduseks ja kaasaaitavaks asjaoluks uuel valitud spordialal edu ja arengu saavutamiseks", kohustub ta suusaliidule tema heaks tehtud kulutused kinni maksma.

Mis summadest käib jutt? Tol korral kirjutasin: "Summad on nii krõbedad, et oleks taskukohased vaid püstirikkaile. A-koondise liige peab ala vahetuse korral tasuma suusaliidule iga koondisse kuulutud aasta eest 400 000 krooni. Seega peaks näiteks Priit Narusk, kes on püsinud A-koondise ridades kuus hooaega, maksma alaliidule 2,4 miljonit krooni."

Just Narusk oli ju see, kes teatas mõni aeg tagasi, et hakkab laskesuusatajaks. Tema õnn seisneb selles, et niipea kui ma tolle ESLi röövelliku eeskirja Postimehes avalikkuse ette tõin, koristas suusaliit selle ära. Arvestades, et Narusk oli A-koondises ka järgmise hooaja (aga eelmisel hooajal vist enam mitte või eksin?), tuleb välja, et kui ma poleks 2007. aasta kevadel suusaliitu survestanud, peaks Narusk ESLile nüüd maksma vähemalt 2,8 miljonit krooni.

Nüüd jääb õhku vaid kaks küsimust.

Esiteks, mida kostab selle kõige peale suusaliit? Jääb ta ju ilma 2,8 miljonist kroonist. Aga kas tõesti oleks ESL Naruskilt selle summa sisse nõudnud? Võiksin ju teha ühe telefonikõne ja küsida seda alaliidu peasekretärilt Jüri Järvelt, aga te saate ju ise ka kõik aru, et see kõne oleks mõttetu. Mõelge ise, mida Järv vastaks - kas ta ütleks, et jah, oleksime küll raha sisse nõudnud? Või vastaks ta, et küllap oleksime leidnud mingi kompromissi? Need on ju mõlemad tagantjärele oletused! Need ei maksa mitte midagi. Järv võib mulle rääkida mida iganes, aga kas sel ka tõepõhja all on, seda ei saa kuidagi mingigi valemiga järele kontrollida. (Selles mõttes on ajakirjanduses kehtiv tasakaalustamise printsiip teinekord absoluutne jaburus ehk bullshit, sest annab ühele osapoolele lihtsalt võimaluse rääkida kontrollimatult seda, mida ta heaks arvab - ja seepärast jääb see jaburus siin tegemata [liiati ei ole blogi ajakirjandus]).

Teiseks, kas ootan nüüd salamisi Naruskilt mingit tänu, et ta rahamurest päästsin? Ei, absoluutselt mitte. Parim tänu, ausõna, on see, kui oled kunagi midagi oma rutiinse töö käigus teinud ja avastad millalgi hiljem, et näe, sellest on kellelegi isegi kasu tõusnud. Sellest piisab, täiesti.

Või võiks Naruskile siiski targu ettepaneku teha, et ta sponsorluse korras oma kaenla alla või kombe pükste värvli vahele kirjutaks: "Priit Pullerits, +2,8M"?
******
Merced River, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Narusk kaks aastat tagasi ESLi sponsorlepingute allkirjastamisel. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Priit Narusk mullu Saku suverullil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Priit Narusk tänavusel Otepää MK-etapil finišis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

Kolmapäev, juuni 24, 2009

Pullerits: Kuidas saada maailmatasemel treeningtingimused?

Kümmekond päeva tagasi Kanadast koju naasnud Indrek Kelk, klubi Tartu Maraton juht, lõi Tartu laululava aluses kontoris lauale kaugelt kaasa võetud kaardi ja teatas: «Siit võiks Tartu-sugune linn õppida küll.» Õppida seda, viitas Kelk Kanada pealinna Ottawa külje all jõe kaldal asuva Gatineau linna kaardile, kuidas kasutada looduse võimalusi, et parandada linlaste sportimise tingimusi.

Mitte et Tartu linnaisad selle peale üldse ei mõtleks. Mõtlevad küll. Ja sugugi mitte väikselt. Tartu linnavalitsus on nimelt andnud teada kavatsusest kujundada Tähtvere dendropargist, ühest mu peamisest treeningkohast, suur spordi- ja vabaajakeskus.

Gatineau’s Worldloppeti aastaüritusel käinud Kelk ei varjanud vaimutust, mida ta Kanadas nägi ja koges. Kümnete kilomeetrite pikkuses jõe-äärseid rattateid. Hiiglaslik park asfalteeritud radadega, mis suvel on ratturite ja rulluisutajate ning talvel suusatajate päralt. Mitme kilomeetri pikkune kanal, kuhu külmaga rajatakse uisurada.

Selleks, et Tähtvere dendropargist kujuneks samalaadne arvestatav spordi- ja vabaajakeskus, palusin Tartu Postimehe palvel teha viiel harrastussportlasel, kes sealkandis harjutamas käivad, ettepanekuid, mida laululava ja maaülikooli ning Emajõe vahelisele alale rajada ja kuidas kõike teha. Et tulemus saaks selline, mis poleks pelgalt kabinettides sündinud, vaid arvestaks ikkagi harrastajate huve.

Niisiis, harrastajate ettepanekud:

Janek Bahovski (28), Sangaste lossi ehituse projektijuht, harrastab suusatamist, rulluisutamist, jooksmist ning triatloni ja duatloni (nii suvel kui talvel), peab Tähtvere spordiparki ja dendroparki teiseks koduks.

1. Rajada 2,5-3 km pikkune rulluisuring, nagu on Tallinnas Lillepi pargis.
2. Ehitada talveks jääkeegli rada, nagu on tehtud Pärnusse.
3. Valmistada radade lähedusse katusealune, kuhu saab sportima minnes asju riputada ja mille all saab pärast pingil riideid vahetada.

Jaak Arold (49), Tartu Ülikooli keemiaõppejõud, harrastab rattasõitu ja suusatamist, käib talvel spordi- ja dendropargis suusatamas ning kahtlaste ilmadega spordipargi ovaalil rattaga sõitmas.

1. Pikendada asfalteeritud rada kilomeetri jagu dendroparki, nii et sinna sisse jääks ka üks tõus ja laskumine.
2. Rajada parkla juurde katusega tuulevari, kus saaks tuulise ilmaga riideid vahetada
3. Võimaldada Maaülikooli valmivas spordihoones mõõduka tasu eest duši all käia, et ei peaks pesemise eest spordiklubi täishinda maksma.

Teet Jagomägi (39), ASi Regio juhatuse esimees, harrastab suusatamist ja purilendu, teeb hooaja jooksul dendropargis umbes 500 km suusaimitatsiooni, treenib spordi- ja dendropargis suusatamist.

1. Teha korda imitatsioonirada, nii et sinna ei tekiks märja ilmaga kohti, mida pole võimalik kuiva jalaga läbida.
2. Laiendada spordipargi ovaali hakkepuiduga kaetud rajaääre võrra, et tekitada ovaalil ohutumaks möödumiseks lisaruumi.
3. Rajada dendroparki kõva pinnasega 5 km pikkune treeningring.

Indrek Kelk (40), Klubi Tartu Maraton juhatuse esimees, harrastab suusatamist ja rattasõitu, sügisel ja talvel veedab poole treeningajast spordi- ja dendropargis.

1. Rajada dendropargi suusaradadele püsivamad vähemalt neli meetrit laiad põhjad, mis on kaetud kas saepuru, hakkepuidu või muruga, aga miks mitte asfaldiga.
2. Parditiigi juurde rajada paadisadam, kust saaks kanuu või süstaga Emajõele sõitma minna.
3. Dendropargi nõlvale rajada lumelauarada.

Kunnar Karu (27), Klubi Tartu Maraton projektijuht, harrastab seiklussporti, matkamist, rulluisutamist, kepikõndi, jooksu, käib spordi- ja dendropargis treenimas kaks korda nädalas.

1. Ühendada paremini dendro- ja spordipargi rajad ning tähistada viitadega, kust kui pikk rada kulgeb.
2. Ühendada spordipargi ja laululava ümbruse asfaltrajad, et saaks korraliku rulluisuringi.
3. Rajada mööda Emajõe kaldapealset spordiparki asfalteeritud kergliiklustee.

Siin on Tartu Postimehe arvutigraafiku ja küljendajate koostatud pilt koos kõigi ettepanekutega, mida teha dendropargi viimiseks maailmatasemele. Kui klikite pildile, peaks see teie akraanil loodetavasti suuremaks minema, et loetavus paraneks.

Foto 1: Indrek Kelk Tartu laululava taga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Janek Bahovski rulluiske jalga sikutamas. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jaak Arold Tartu Ülikooli keemiahoone kõrval Toomemäe tõusul. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Teet Jagomägi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kunnar Karu Tartu laululava taga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Reede, juuni 19, 2009

Pullerits: Kas tippdoktor paneb mulle jala alla?

Kas nüüd võib öelda nii, et kus häda kõige suurem, seal doktor Mardna kõigem lähem? Igatahes oli eile olukord selline, et tulin oma vasaku jala kannakõõlusega taas füüsika instituudist Rein Kingu juurest laserravilt ja pedaalisin rattaga tööle, kui Mihkel Mardna, Eesti ilmselt hinnatuim spordiarst, helistas. Tuul puhus kõvasti ja ta tegi ilmselt järelduse, et teen trenni. Jõudis mind juba äärmiselt professionaalseks kiita, kui pidin ta hoogu maha võtma (ja enda oma ka, et ratta seljas telefoniga rääkides mitte kukkuda) ja tunnistama, et trennist on asi ikka väga kaugel.

Tänase seisuga olen laserravi teinud 16 seanssi ja kand ei ole mitte üks raas paremaks läinud. Hullemaks ka õnneks mitte. Samuti olen määrinud peale salvi, mida ortopeed Leho Rips soovitas (ehkki möönis, et ega salvid aita, vaid tähtsamad on venitused), ja teinud harjutusi, mida füsioterapeut Margus Mustimets näitas (ehkki sugugi mitte nii palju ja nii järjekindlalt, nagu vaja - lihtsalt töö ei võimalda). Jooksukilometraaž on aprilli algusest saadik null. Füüsiline koormus on piirdunud rattasõiduga, mida selle tüütuse tõttu üle tunni eriti korraga teinud pole. Nädalas ehk keskmiselt sada kilomeetrit tuleb kokku.

Tasapisi olen harjutanud end mõttega, et jooksjana tuleb end ilmselt maha kanda ja tunda head meelt selle üle, kui saab tüütut rattasõitugi harrastada ja talvel suusatamisega ehk jätkata.

Kui Mardna kuulis, et kand ei lase harjutada, oli tema esimene automaatne reaktsioon, et siis peaks lõikama. Aga mida seal lõigata on!? Pealegi, Eestis oli juba üks arst, kes lõikas kõiki mandleid, mis aga ette juhtusid (doktor Mart Kull), kuigi on teada, et sageli aitavad palju konservatiivsemad ravimeetodid. Vähemasti nii mu Rootsis allergoloogina töötav vend on väitnud.

Nüüd, ettevaatust, läheb lugu kohati teravaks (mitte et keegi noa välja võtaks) ja võib konkurendid marru ajada, aga püüdke asi ära seedida.

Nimelt, kui Mardna kuulis, et ma trenni ei saa teha ja lõigata ka ei taha, tegi ta ettepaneku, et tuleb ise järgmisel päeval Tartusse ja vaatab mu jala üle. Kusjuures see ei olnudki nali, muide. See on kollegiaalne hoolitsus konkurendi eest: viimast Tartu maratoni sõitsime ju võidu ja tal on tollest jõuproovist vaja revanš võtta, aga milline õige spordimees läheb revanši võtma sandilt?

Täpselt nagu Mardna oli lubanud, helistas ta mulle täna kell kolm ja teatas, et on kohal. Tuli otse toimetusse. (Ühe asja jätan ma siin rääkimata, aga iga asi ei ole ka kõigi asi, ja see ei mõjuta kuidagi mu jalga ega Mardna kompetentsi.) Juhatasin ta Postimehe toimetuse teise korruse kaminasaali, mis on alati oma seinamaalidega ja laega külalistele muljet avaldanud, võtsin soki ja Asicsi tossu jalast ning käärisin püksisääre üles.

Valu kollet andis otsida nagu Ripsil ja Mustimetsalgi. Mu kannahäda on tõepoolest imelik. Käega puutudes ei saa arugi, kust valutab. Aga teinekord piisab pikemast seismisest (näiteks loengus), kui ahilleuse kõõlus hakkab tuikama. Kuid põhjaliku ja üksikasjalise katsumise peale õnnestus Mardnal lõpuks probleemi allikale jälile saada.

Ta ütles, et asi ei tohiks olla väga hull, sest paistetust ju ei ole. Igaks juhuks panen siia kirja, mida ta soovitas, et meelest ära ei läheks:

- kaks korda päevas teha kõõlusele korraga 10-15 minutit sõrmedega pikuti ja risti tugevat massaaži ning pärast seda panna kümneks minutiks jääkott peale, kuid mitte otse nahale, vaid läbi froteerätiku;
- teha staatilisi kannakõõluse venitusi (neid olen seni ka teinud);
- panna jalanõude põhja alla spetsiaalsed kannakõrgendused.

Kahe nädala pärast palus Mardna teada anda, kas kand on paranenud või mitte. Kui tema nõuanded ei aita, siis ei aita ilmselt mitte miski. Või teab keegi veel mõnda kavalat ravinippi?
******Yosemite Falls, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mihkel Mardna masseerib enne Pekingi olümpiat Priit Pulleritsu vasaku jala kannakõõlust. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mihkel Mardna (vasakul) ja Priit Pullerits (nr 212) Tartu maratoni finišis. Foto autor: Rainer Rannala, Scanpix
Foto 3: Mihkel Mardna ja tema Jeep Wrangler. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Teisipäev, juuni 16, 2009

Pullerits: Kuidas töö ajast trenni teha?

Ma saan aru, et tööpuudus, millest räägitakse, on enamasti illusoorne - loomulikult vaid seni, kui see sind ei puuduta -, sest inimesi võidakse küll lahti lasta, aga neile, kes järele jäävad, tuleb tööd sellevõrra üksnes juurde, ja seda ilma palgatõusuta, mis viib paratamatult küsimuseni: kuidas on seesuguses olukorras võimalik veel üldse trenni teha?

Tuleb olla kreatiivne. Loominguline.

Ma ei targuta siin tühja, vaid räägin konkreetselt. Näiteks täna tegin töö ajast rattaga trenni 34 km. Kusjuures kõik on seaduslik, ei mingit tööluusi. Et kuidas, küsite.

Väga lihtsalt. Tuleb rattaga tööl käia, ja selle asemel, et võtta tööasjade ajamiseks toimetuse auto või koguni takso, tuleb istuda ratta selga ning ajada oma asjad kondijõul joonde. Vaadake, pidin täna usutlema viit inimest. Otsustasin kõigiga silmast silma kokku saada, sest telefonitsi suhtlemist on niigi ellu siginenud liiga palju. Nõnda tuligi kokku 34 km. Aega kulus hommikul kella kaheksast pärastlõunal kella kolmeni, mis teeb keskmise kiiruse küll teosammuliseks, aga parem nii, kui hoopis tooli soojendada ning telefonitoru õla ja kõrva vahele suruda, pärast kael kange.

Igal juhul võin vist rahus väita, et lugu, mis tänase reporteritöö tulemusena valmib, saab olema Eesti ajakirjanduse viimaste aastate üks kaloreid kulutavam lugu.

Aga kuhu kaob aeg, selle kohta andsin täna üldsusele aru Postimehes ilmunud kaheküljelises lood "Kuidas üliõpilaste elu põrguks muuta?", millele on ilmunud juba 132 kommentaari, kusjuures, muide, ükski neist pole nii sapine, nagu on mõnikord siinse blogi kommentaariumis sõna võtjad (nii et võtke Postimehe lugejatest eeskuju!). Soovitan lugeda (http://www.postimees.ee/?id=132156), saate aimu, kuidas Eesti kõrghariduses asjad käivad, kui trööpavalt ülikoolis õpetamine mõjub ja saate teada, kui suur hulk tunde on kulunud mul kevadel mitteportlikule tegevusele (lisaks põhitööle Postimehes, mida olen sunnitud sportlikumaks vürtsitama töö ajal trenni tegemisega). Ja seda lugenuna olete ka n-ö teemas sees nagu väga paljud teised, sest täna kella kolmeks päeval oli mu artiklit internetis (lisaks kindlakstegematu arv ajalehes) lugenud ligi 31 000 inimest, millest rohkem lugejaid kogus veebis vaid lugu sellest, et Lääne-Virumaal nelja hukkunuga avarii põhjustanud autojuht oli kaine (33 400). Sellistele tapalugudele pole paraku võimalik vastu saada. Ehk nagu ütleb vana tõde ajakirjanduses: rahva maiste alahindamise pärast ei ole veel keegi pankrotti läinud.

Muide, ma suutsin tollesse põrguks muutmise loosse suusamaratonid ja treenimise ka sisse kirjutada. Eks otsige üles! Siis saate ka aimu, miks mu tulemused spordis pole alati sellised, nagu mõned konkurendid tahaks ja nagu paljud, tunnistagem, kardaks.
******
Nevada Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Dekadentliku ja amoraalse Lääne väidetavate eliitringkondade isehakanud esindajad Londoni kesklinnas möödunud laupäeval rattasõitu harrastamas. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Sellisena on Postimehe kunstnik Eero Barndõk kujutanud minu massikursust Tartu Ülikoolis. Fotot autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, juuni 15, 2009

Pullerits: Kuidas ma staarsportlast usutlesin?

Elu on täis huvitavaid paradokse. Alustasin spordiajakirjanikuna 1980. aastate teises pooles Spordilehes, kui Mart Poom oli poisike mingi Tallinna noortesatsi väravas, ja kuigi seejärel eemaldusin spordiajakirjandusest, et tegelda elus ka teiste valdkondadega, jätkasin ikkagi spordistki kirjutamist - Tartu Postimehes ilmuv kuukommentaar ei ole üksnes pikim järjepidev personaalne spordikommentaari rubriik Eesti ajakirjanduses, vaid on pikim järjepidevalt ilmuv personaalne kommentaarirubriik Eesti ajakirjanduses üldse -, kuid Eesti nimekaima jalgpalluri intervjueerimiseni jõudsin alles tema lahkumismängu eelõhtul. Kus ma senimaani olin??!

Aga oi kui palju oli Poomil öelda seda, mis spordimeestele eneseusku peaks andma.

Mart, lõpetasite kooli kuldmedaliga, kuid otsustasite sellegipoolest hakata jalgpalluriks. Kust nõukogude aja lõpus selle julguse võtsite?
Ema ütles, et kui midagi teed, siis tee seda korralikult, nii hästi kui suudad. Juba esimesest klassist peale mul pea nokkis ja hiljem ei tahtnud endale hinnaalandust teha. Kui hakkasin saama kiituskirju, ei tahtnud seda [rida] enam pooleli jätta, ikka pingutasin. Aga kui teed ühte asja korralikult, tahad ka teist asja hästi teha, kuigi ajaliselt on raske laveerida. Tahtsin jalgpallis samuti anda endast kõik, kuigi raske oli eesmärke seada: NSV Liidu koondisse oli suhteliselt võimatu saada, sest Moskva Eestis jalgpalli ei soosinud ning noorte tasemel käisid seal altkäemaksuvõtmine ja mahhinatsioonid. Vanemad ka rohkem rõhutasid, et õpiksin hästi. Nad olid mõlemad lõpetanud TTÜ.

Kui lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, sain samal, 1990. aastal sisse TTÜ majandusteaduskonda. Siis olid väga keerulised ajad, kuna suhted Moskvaga polnud head ja mitmed poisid Tallinna Lõvidest lõpetasid jalgpalli ära, sest raske oli näha väljundit. Treener Roman Ubakivi proovis aidata poisse Soome mängima, Eesti meistrivõistlused olid amatöörlikud, naljategemine.

1991 enne Eesti taasiseseisvumist tuligi kutse Soome, sain Moskvast isegi loa, aga päev enne ärasõitu löödi mul Flora mängus lõualuu katki. Läksin Soome 1992 ja võtsin TTÜst akadeemilise. Soomes olin aasta, päris läbi ei löönud, aga õppisin iseseisvalt hakkama saama. 1993 tulin tagasi Eestisse ja üritasin edasi õppida. 1994 sain mängima Šveitsi ja edasi Inglismaale Portsmouthi, misjärel oli selge, et tahan ja suudan tippjalgpallurina läbi lüüa. Uskusin oma võimetesse.
Aga 1996 kevadel ma Portsmouthis uut tööluba ei saanud, tulin koju tagasi ja proovisin majandust edasi õppida. Lõplikult jäi kool pooleli, kui sain kevadel 1997 Derby Countysse, kus tuli ka läbilöök Inglismaal. Mäletan, et TTÜs hoiti mind veel hingekirjas, võtsin akadeemilise, aga siis tuli teade, et mind on eksmatrikuleeritud. Kaks esimest kursust lõpetasin vist ikkagi ära.

Kui teadlikult olete jalgpallurikarjääril üles roninud või olete lihtsalt võtnud vastu need võimalused, mida saatus pakkus?
Arvan, et olen neist võimalustest, mida elu on andnud, pigistanud välja maksimumi. Olen ikkagi nõukogude aja laps, ma ei saanud oma karjääri step by step planeerida, sest polnud tingimusi ega väljundit.

Mulle meeldib ütlus, et kui sa ei suuda muuta olusid, siis muuda oma suhtumist oludesse. Nii ka jalgpalliplatsil. Kui sul on vastas maailma paremad mängijad, näiteks Portugalist, siis kuidas sa neid võtad: hakkad kartma, lased ennast häirida või mitte? Proovin ikka anda vaatamata võimalustele endast kõik. Ka elus.

Näiteks Soome ja Šveitsi meeskond, kus algul mängisin, olid poolprofessionaalsed satsid, enamik poisse kas hommikul õppis või käis poole kohaga tööl. Oleksin võinud ka hommikul aega surnuks lüüa, aga tegin sel ajal enda kallal kõvasti tööd. Igal pool, kui sul on tahtmist ja eesmärk, saad oma aega kasulikult kasutada.

Kust ammutasite tahtmist, et muudkui edasi püüelda, kuni kuulsa Londoni Arsenalini välja?
Mul on, jah, olnud hirmus tahtmine ja kirg. Jalgpall on olnud armastus, eneseteostuse viis. Juba maast madalast.

Üks põhimõtteid, mille järgi olen elanud, on: be the best you can be (ole nii hea, kui vähegi suudad – P.P.). Olen iga päev mõelnud, mida saan täna teha kasulikku, et olla parem kui eile. Vahest on vaja ka puhata, mis ei ole mu kõige suurem trump (naerab). Aga sellised lihtsad põhimõtted olen kodust ja kasvatusega kaasa saanud.

Mainite juba mitmendat puhku kodu tähtsust. Mis on kõige väärtuslikum, mille olete kodunt kaasa saanud?
Võib-olla jääb jutust mulje, et mul oli ideaalperekond. Tegelikult oli asi sellest kaugel. Ma ei tulnud kergetest oludest, samas mitte kehvadest. Keskmistest.

Isast on mul raske rääkida... Mul ei olnud temaga lähedast läbisaamist. Isa oli tark mees, aga tal oli alkoholiga probleeme, seepärast ka meie pereelu kannatas. Isa suri 1995. aastal, kui ta emaga enam koos ei elanud, ja kahjuks ta minu läbilööki Inglismaal ei näinud. Emaga oli mul palju lähedasem suhe. Ta on väga töökas, põhimõtteliselt üksi kasvatas mind. Emalt tuli töö- ja korraarmastus.

Isa ütles, et minust ei saa mitte kedagi. Oma poistele ei ütleks ma seda kunagi. Kuid olen isale need ütlemised andeks andnud. Tagantjärele olen talle selle eest võib-olla tänulikki – kuigi see on lapsele suur löök, kui sind tehakse maha ja sinusse ei usuta –, sest äkki tänu tema ütlemistele olen nii kaugele jõudnudki, kuna tahtsin salamisi talle näidata, mida ma suudan. Iga laps, olgu teadlikult või alateadlikult, proovib vanematele tõestada, et on hea laps. Suutsin hoida hinded korras ja end ka jalgpallis näidata.

Isa mängis väikestviisi korvpalli ja ma mängisin ka algkoolis päris edukalt Oktoobri rajooni spordikoolis. Miks ma jalgpalli valisin, oli [Lõvide treeneri] Roman Ubakivi persoon: ta oli nõudlik ja ma ei julgenud talle «ei» öelda. Tõin emale iga päev oma mustad riided pesta. Ta küüris kõik mu vere ja pori maha, mis olen igalt poolt koju toonud. Aga ta ei virisenud kunagi selle pärast, alati aitas.

Oma roll on ka sellel, et olin nõukogude aja laps, elasime neljakesi – ema, isa, mina ja õde Katrin, kes nüüd on dotsent Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudis – Mustamäel tavalises üheksakorruselises majas üheksandal korrusel kahetoalises korteris. Minuaegsetel poistel olid kehvad olud, valikuvõimalusi ei olnud ja muid ahvatlusi peale spordi ka mitte.

Kui tihti tuli sporditeel ette nõrkusehetki, et aitab küll, jätaks pooleli?
Ma ei ole kunagi tööd kartnud. Need mõtted on tulnud siis, kui on olnud suur trauma. Mul on olnud nii palju ebaõnne: mõlema põlvega on läinud üks operatsioon nihu, ühele põlvele on tehtud kolm, teisele neli lõikust. Kokku on mul olnud 13 operatsiooni. See on toonud vahel pisara silma, aga pere abil või seesmise vaimujõu ja tahtmisega olen asjadest üle olnud.

Üks teine ütlemine, mille järgi olen elanud, kõlab, et it’s about never falling, but it’s about rising every time you fall (ei ole tähtis, et sa kunagi ei kukuks, vaid tähtis on see, et sa kohe püsti tõuseksid – P.P.). Ei tohi karta kukkumist või ebaõnnestumist, vaid saatusele vastu võidelda. Raskused ja vigastused on muutnud mind aastatega tugevamaks: tean, et ma ei anna alla, vaid teen endast kõik oleneva, et töötan end uuesti üles, ka siis, kui arstid ei anna eriti lootust.

Julgen öelda, et see on üldse minu kõige suurem võit, et ma ei ole kunagi raskustele alla andnud. Kõige lihtsam on käega lüüa ja loobuda, tingimusi ja teisi ja ebaõnne süüdistada. Lõpuks otsustab ikkagi see, mis on su sisu. Seepärast võin pea püsti lahkuda. Ma ei pea silmi peegli ees maha lööma, vaid võin öelda, et olen iga päev andnud endast kõik. Kas sa jõuad ka tippu, see oleneb juba paljudest asjaoludest.

Olete jätnud kindla inimese mulje. Mis on see, millega te enda juures rahul pole?
Igaühel on nõrkusi. Võib-olla mõnele tundub üllatusena, aga olen pidanud enda kallal vaimset vaeva nägema, et oleksin enesekindlam ja agressiivsem. Ma ei ole loomult selline. Kuna ka kodus minusse ei usutud – ja ma ei süüdista koduseid, sest ka neil oli raske näha mulle väljundit jalgpallis –, on enesekindlus tulnud suure tööga. Vahest olen kadestanud head sõpra Erki Noolt, kelles on head nahaalsust, superenesekindlust.

Inglismaal pidin ikka ja jälle endale tõestama, et väärin kohta meeskonnas. Vahel kippusin ka üle pabistama. Eks see oli väikse riigi inimese kompleks. Lõpuks mulle isegi öeldi, et rahune maha, sa ei pea ennast kogu aeg tõestama.

Samuti kipun igale poole kiirustama või hilinema, ma ei oska oma aega ikka veel korralikult planeerida.

Ja võib-olla mõnikord lähen kodus pisiasjade pärast liiga närvi (naerab). Ma vist, jah, muretsen tühja-tähja pärast üleliia palju. Olen omamoodi pedant.

Profina tuleb palju perest eemal viibida. Kuidas naine sellega leppinud on?
Mul on väga mõistlik ja toetav abikaasa. Ja poisid annavad palju rõõmu, aitavad muresid ja raskusi unustada. Aga see kõik ei ole kerge. Sest tippsportlased, julgen ka enda kohta öelda, on parajad egoistid. Pead olema egoist, kuigi vahel tunned, et perele pole see kerge ega hea, aga sa ei saa muud moodi.

Kodu on väga tähtis. Kui pere on mõistlik ja toetav, suudad oma akusid laadida, ja kodus ei pea kandma maski, võid näidata ka oma nõrku külgi.

Mäletan, kui läksin üle Arsenali, jäi naine Sunderlandi lähedale elama. Vanem poiss käis koolis ja noorem hakkas lasteaias käima. Lissel pidi ise hakkama saama, keegi ei aidanud teda. Ta organiseeris vana maja müügi ja kolimise. Ta on ennast palju ohverdanud. Tunnen kaasa kõigi tippsportlaste peredele, tean, kui raske neil on, eriti kui nad ei saa koos elada. Müts maha nende naiste ees, kes suudavad ikkagi pereelu hoida ja oma abikaasat toetada.

Endal südametunnistus mõnikord ei piina?
Lissel on selle kõigega leppinud, tal on meeldinud kodus olla. Ta ei ole niivõrd ambitsioonikas. Kui naine tahaks ka karjääri teha, siis on küll raske. Aga Lisseli põhimõte on see, et pere peab koos olema. Ta on mu otsuseid alati toetanud. Ta ütleb, et saame igal pool hakkama, peaasi, et kokku hoiame.

Tal pole ka seda muret, kust leiva peale vorsti saada?
Jah, seda ka. Olen suutnud meie elu kindlustada, nii et ta ei ole pidanud Inglismaal tööd otsima. Tähtsam ongi, et ta hoiab kodu korras ja aitab lapsi kasvatada, kui mina ära olen – osutab taksoteenust, sõidutab lapsi kooli ja trenni.

Kui suur tähtsus on teile olnud teenitaval rahal?
Raha ei ole mind kunagi motiveerinud. Kui mängisin 17-aastase keskkoolipoisina Tallinna Spordis, saime toidutalonge, samuti võidupreemiat ja päevaraha. Ja eks ma olen noorena ka Soome viina viinud ja välismaalt nodi toonud.

Aga minu arvates on loogiline, et mida rohkem sa tööd teed, mida edukam oled, seda rohkem kannavad ka muud asjad iseenda eest hoolt. Aga raha ei ole mul kunagi olnud eesmärk. Mul oli tähtis, et saaks Eestist välja, saaks minna profijalgpalli, saaks kõrgemal tasemel trenni teha, ennast proovida. Kui oleksin ainult rahast motiveeritud, oleksin löönud Derby Countys rusika lauale, kui Everton ja Manchester United tegid klubile neljamiljonilise ja Ipswich vist viie miljonili naelase pakkumise. Aga see pole mulle oluline olnud. Kui teed oma tööd korralikult, tuleb ka tasu. See on igal elualal nii.

Mart, on palli taga ajamine üldse õige mehe töö?
Jah, vanemad ka ütlesid, et mis töö see on. Aga olen õnnelik inimene, et mu hobi ja töö on üks ja seesama, ja mulle on selle eest ka makstud.

Mulle on jalgpall eneseteostuse viis. Kui sain selgeks, et sellega võin elatist teenida, andsin ainult minna. Aga ma ka õppisin korralikult ja hoidsin kaua aega Eestis tagavaraväljupääsu, ja soovitan kõigile Eesti poistele, et peate suutma õppida ja tagalat kindlustada, sest Eestist välja saavad mängima üksikud, ja kunagi ei tea, millal vigastus võib su karjääri lõpetada.

Aga miks peab jalgpalluritele nii suurt palka maksma? Tegelikult ei ole ühelegi inimesele nii suurt raha vaja.
Nõustun, et ükski mängija ei ole väärt seda, et saada näiteks 100 000 naela nädalas, olgu ta nelja jalaga või mis tahes supertalent. Eriti kui vaatad, mis ümberringi maailmas toimub. Saab palju vähemaga hakkama. Aga nii see elu on, ebaõiglust leidub igal pool.

Olen ka mõnikord mõelnud, kui on tehtud suuri väravavahtide otse, et kas too ostetud mees on minust tõesti nii palju parem, et tema eest pakutakse nii meeletut summat. Aga niimoodi ei saa võrrelda. On klubisid, kes on valmis selliseid summasid maksma, ja on klubisid, kes seda ei suuda. Ja ega see kõik ole mängijate süü. See on süsteemi viga, et asjadel on lastud nii minna.

Kuidas olete hoolimata Inglismaa profiteenitusest ja üleüldisest tuntusest suutnud jääda täiesti normaalseks inimeseks? Ehk nagu öeldakse: miks teie katus ei ole ära sõitnud?
(Naerab.) Ma ei ole kunagi teeninud astronoomilisi summasid. Kõik need suured summad, mis on pandud Eesti kõige rohkem teenivate sportlaste edetabelisse, on mind naerma ajanud.

Kas tahaksite, et te pojad ka jalgpalluri kutse valiksid?
Kui nad tahavad, siis toetan, aga ma ei saa neid suruda. Vanemale, Markusele, meeldib jalgpall. Ta on saanud Watfordi akadeemias kaks hooaega harjutada ja talle pakuti ka järgmist hooaega.
Andreas on viiene, talle jalgpall nii ei meeldi. Tema käib korra nädalas tennist harjutamas ja korra ujumas. Ta on teistsuguse natuuriga kui Markus, talle meeldib joonistada ja kleepida, teha käsitööd.

Kas poisid räägivad kodus eesti või inglise keelt?
Eesti keelt, aga eks ingliskeelseid sõnu tuleb lausetesse päris palju sisse, ja mul ka. Mõtlen juba rohkem inglise keeles. Eks meil ole plaan tulla tagasi Eestisse. Alguses saab ilmselt olema raske, peame vist võtma eraõpetaja, et aidata eesti keelt järele, just grammatikat. Poisid on mõlemad Inglismaal sündinud, aga neil on Eesti pass.

Olete mõelnud, millal Eestisse võiksite naasta?
Kõige varem järgmise aasta suvel.

Millest otsuse tegemisel lähtute?
Selliste otsuste tegemisel tuleb perega maha istuda ja kõigi arvamust kuulata. Abikaasa tahab tagasi tulla. Markus ka. Ta tahab jõuda Eesti koondisse. Võib-olla siis, kui ta siia tagasi tuleb, hakkab ta teistmoodi mõtlema, sest kui ta seni on Eestis käinud, on tal olnud puhkus, koolis ei ole pidanud käima, on saanud sõpradega mängida, kaua üleval olla. Aga kui tuleb siin kooli minna... (naerab).

Ma olen ka investeerinud päris palju, et oma jalgpallikool teha. Mind tooks seega tagasi missioonitunne Eesti jalgpalli ees. Olen nii kaua olnud välismaal ja saanud hindamatuid kogemusi, et oleks patt, kui neid ainult endale hoiaksin.

Kui võimalikuks peate eluala vahetamist?
Vahest olen mõelnud, et olin kunagi nii hea õpilane, et kas aju on soiku jäänud. Jah, aju peab ka platsil töötama, aga seal töötab ta teistmoodi.

Arvan, et mu aju ei ole [eluala vahetamiseks] enam valmis. Mu kasutegur oleks suurem, kui jääksin jalgpalli juurde, kas noorte treenerina või väravavahtide treenerina või jalgpalliametnikuna.

Kas te ei pelga, et karjääri jooksul saadud arvukad traumad hakkavad järgnevas elus end üha valusamalt meelde tuletama?
Eks seda ole hoiatatud. Seega oligi õige aeg jalgpalliga lõpetada. Abikaasa ka seepärast toetas mu otsust. Loomulikult võivad vanad vigastused hakata valu tegema, aga see on hind, mida tuleb maksta, kui oled tippsportlase karjääri valinud. Tippsport on paratamatult suur tervise tapmine. Eks näidake mulle tippsportlast, kellel kuskilt ei valuta.
******
Yosemite Upper Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 4: Mart Poom päev pärast suure jalgpalliga hüvasti jätmist Männiku staadionil. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mart Poom jätab platsil hüvasti Raio Piirojaga (vasakul). Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mart Poom perega Watfordi staadionil. Foto Mart Poomi erakogust.
Foto 6: Mart Poomi viimaseid hüppeid Eesti rahvuskoondise väravas sõprusmängus Portugali vastu. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Mart Poom ülikonnas Lilleküla staadionil pärast sõprusmängu Portugaliga. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

Reede, juuni 12, 2009

Pullerits: Mida on ühist Poomi isal ja minu rattal?

Inimesed ütlevad ikka igasuguseid imelikke asju. Näiteks Coco Chanel: "On aeg tööks. Ja on aeg armastuseks. See tähendab, et muuks aega enam ei jää." Kuidas ei jää?! Trennitegemiseks ja sportimiseks tuleb alati aega leida. Aga arvestades, et ta elas 87-aastaseks, siis äkki on tal milleski õigus? Sest nagu ütles mulle päev enne mängu Portugaliga Mart Poom, kui pärisin, kas ta ei karda, et arvukad vigastused võivad talle vanuigi teravalt tundma anda hakata:

"Eks seda ole hoiatatud. Seega oligi õige aeg jalgpalliga lõpetada. Abikaasa ka seepärast toetas mu otsust. Loomulikult võivad vanad vigastused hakata valu tegema, aga see on hind, mida tuleb maksta, kui oled tippsportlase karjääri valinud. Tippsport on paratamatult suur tervise tapmine. Eks näidake mulle tippsportlast, kellel kuskilt ei valuta." (Mida Poom mulle veel rääkis, lugege homsest Postimehe Arterist - muuseas saate teada, mis roll oli Poomi karjääris tema isal, ja olgu öeldud, et see on väga vastuoluline lugu. Võib-olla ma kunagi räägin, mida Poom näis tundvat ja läbi elavat, kui ta sellest rääkis - veel praegugi tõuseb mul seda meenutades kananahk ihule -, aga praegu mitte. Nagu paljud Erika Salumäe raamatu kohta ütlesid, siis rahvas ju ei taha, et kõik rahva ette laotataks.)

Aga vaatame veel, mida inimesed ütlevad. Ajakirjas Vanity Fair tsiteerib Mark Bowden (USA äpardunud Somaalia-eksperimendist rääkiva raamatu "Black Hawk Down" autor) loos New York Timesi oleviku ja tuleviku kohta - "I read a lot," kui lubate mul tsiteerida Pauligi kohvireklaami - ühte kunagist jalgpallitreenerit, kes oli ajakirjanikule öelnud: "Kirjuta, mida iganes tahad: kui ma võidan, ei saa sa mulle kahju tekitada, ja kui ma kaotan, ei saa sa mind aidata."

Kuldsed sõnad, kas pole? Selle lause võiksid meediaga suhtlemise kohta pähe õppida kõik Eesti sportlased. Oleks teineteise mõistmist rohkem ja vastastikust siunamist vähem.

Aga nüüd tahan mina ka midagi öelda. Seda: selle Optimaga, millega seni olen sõitnud, on võimatu sõita. Ma ei saa aru, kuidas ma sellega seni üldse olen sõita saanud. Kuidas ma olen sellega läbi teinud mitu Tartu rattamaratoni ja saanud isegi Tartu rattarallil koha pisut peale 700ndat. Sest tegelikult ei liigu see ratas ju üldse. Rohkem kui 30 km/h kiiruse nimel peab üksjagu kurja vaeva nägema. Kui asfalt on killustikuline, langeb tempo hõõrdeteguri tõttu kohe kolinal. Kett viskab aeg-ajalt üle ja käiguvahetaja ei taha ka alati kõige paremini toimida: seda annab ikka kruttida, et kett tagant kõige väiksemale hammasrattale saada. Võrreldes selle võidusõidurattaga, mille Hindrek Riikoja mulle kaheks viimaseks Tartu rattaralliks on muretsenud, oleks Optima nagu eelmisest sajandist. Nojah, ongi ju. Kuidas ma sellega harjutades üldse niisuguse tulemuseni olen jõudnud, nagu rattarallil jõudsin?

Või on äkki mu naise Optima etendanud minu tagasihoidlikul sportlasteel samasugust rolli nagu Poomi isa tema suurepärases karjääris?

Siin käib nii palju tarku mehi koos, et öelge nüüd, mida ma tegema peaksin! Näidake sekka padukriitikale ka konstruktiivseid lahendusi.
******
Vernal Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Mart Poom lahkub suurest jalgpallist. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Priit Pullerits harjutamas 2006. aasta septembris Optimaga Tartu rattamaratoni rajal. Foto autor: Art Soonets, Scanpix

Kolmapäev, juuni 10, 2009

Pullerits: Miks ratturid ei tohi s***ida? (Erika Salumäe õppetunnid)

Kahekordne rattasõidu olümpiavõitja Erika Salumäe on lahanud sensatsioonipommi. Siin on teile puremiseks kolm küsimust, mis Salumäe värskest enesepaljastusest ilmsiks on tulnud. Alustame tagasihoidlikemast ja lõpetame kõige käredamaga.

1. Mis vea tegi Salumäe treener tema rattaga, et Atlanta olümpial ei tekkinud lootustki poolfinaali pääseda?

2. Mis tingimustel oli Edgar Savisaar nõus rajama Salumäega ühise tuleviku?

3. Millest sai Salumäe Eesti Jalgratturite Liidu endise peasekretäri Tiit Koitnurme väitel o-tähelise seisundi? (Saate aru küll, millest jutt, aga hoidkem väljendustes ikka pieteeditunnet.)

Nagu aru saate, on Erika Salumäe värske raamat "Jääda ellu", mis kirjutatud kolme aasta vältel koos ajakirjanik Ene Veiksaarega - nii et teose ilmumisel ei ole mõtet otsida seoseid viimase aja elulooraamatute buumiga, kinnitas mulle kaasautor -, üks sensatsioonilisemaid üllitisi, vähemasti spordi vallas, mis siinmail ilmvalgele toodud. See on tõeline maiuspala nii rattafriikidele kui kollasehulludele.

Kollasele janunejaile vaid üks lause peatükist, kus Salumäe kirjutab oma elu armastusest, advokaat Aare Tarkist: "Ootasin alati nii väga, kui ta mulle Lasnamäe korterisse külla tuli, panin mängima ilusa muusika, ta tuli uksele ja ega me koridorist kaugemale jõudnudki." Mida iganes need viimased viis sõna siis tähendavad.

Aga rattaspordist leidub ka palju õpetlikku. Näiteks kirjutab Salumäe, kuidas ta osales veel noore maanteratturina ALMAVÜ võistlustel Abhaasias, kus ta jõudis lõpusirgele ja hakkas 2,5 km enne finišit spurtima. Edasi läks nii: "Järsku tegi üks ukrainlanna ootamatu sprindi ette, pidurdas ja viskas oma tagumise ratta Erika esirattasse. Erika kukkus, kiirus oli umbes 60 kilomeetrit tunnis. Ta libises mööda kruusateed pikalt edasi. Kohalikus haiglas tuli teda päris korralikult lappida." Pärast seda otsustas Salumäe, et maanteesõiduga on lõpp.

Aga viime nüüd kollase ja sportliku poole kokku. Järgnev on väga huvitav lõik ja arvan, et ka meesrattureile leidub siit mõtteainet:

"Erika jälgis oma tsüklit väga täpselt. Kuna see käis nagu kellavärk, siis teadis ta, et vahetult enne menstruatsiooni võib ta saavutada võistlustel imelisi asju. Maailmarekordid sündisid just näiteks sel ajal. Kui pahad päevad käes, siis hakkab plahvatusjõud raugema. Umbes kümme päeva enne võistlusi hoidus ta seksist, kuna see teeb lihased tühjaks ja energiat ei saa täismahus rakendada. Vahekorra ajal hakkab piimhape töötama ja üks orgasm võib hävitada kogu viimaseni trimmitud ettevalmistuse. Partner pidi sellega arvestama. Mis tal üle jäigi?!"

Nii et kui mõnikord imestate, miks hoolimata kõvast trennist sadulas tulemust ei tule, siis mõelge, mida te viimase kümne päeva jooksul valesti tegite.

Kuid omalt poolt ei saa kuidagi jätta lisamata ühte põhjust, miks mitte tegeleda rattaspordiga, ja see põhjus koorub samuti välja Salumäe raamatust "Jääda ellu". Ta kirjutab Savisaare kohta: "Edgar oli valmis võtma minu pärast kaalust alla, lubas hakata treenima, nägin Hundisilmal ta ratast." Lugesite nüüd - ratast! No öelge, kuidas saab harrastada spordiala, mida Savisaare-sugune peab enda jaoks kõige paslikumaks? Mehed, marss, sadulast maha!

Ent ärge unustage küsimustele vastamast. Vastused teatan kommentaariumis mõne aja pärast. Tegijamail on võimalik mulle vähemalt siin ära teha!
******
El Capitan, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Erika Salumäe kodus. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Ajakirjanik Ene Veiksaar ja Erika Salumäe. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Aare Tark (vasakul) ja Aivar Pilv tunamullu detsembris oma advokaadibüroode ühendamisel. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Erika Salumäe ja Edgar Savisaar veebruaris 2002. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Erki Nool piidleb 2005. aastal galasõul "Eestimaa uhkus", kuidas Erika Salumäe ja Vilja Savisaar kõrvuti läbi saavad. Foto autor: Viktor Burkivski, Kroonika/Scanpix

Esmaspäev, juuni 08, 2009

Pullerits: Miks vastupidavusalade mehed on üle prahi?

Nüüd tuleb siin lõpuks üks kirjutis, mis peaks kõigi selle blogi lugejate südame soojaks tegema ja kõigi vastupidavusalade-meeste enesekindlust tõstma. Kirjutis, millega ma loodan pea sajaprotsendilist poolehoidu teenida. Näis, kas läheb nii? Lugege!

Mehed on vist viimaks hakanud mõistma, mis neid tõeliselt meheks teeb. Arvud annavad sellest igatahes tunnistust. Vaadakem siis neid.

Pühapäevasel Tartu rattarallil oli pikal ja lühikesel võistlusmaal lõpetajaid kokku 3443 ehk seitse protsenti rohkem kui mullu. Kolm nädalat varem oli Tartu jooksumaratoni lõpetanuid kümnendiku jagu enam kui eelmisel aastal. Talvisel Tartu suusamaratonil oli tulemuse kirja saanuid tervelt 14 protsenti rohkem kui ülemöödunud talvel.

Kõik need arvud tähistavad taasiseseisvusaja osavõturekordeid. Olgugi oma osa neis rekordeis ka naistel, on põhipanuse andnud siiski mehed, kinnitab Klubi Tartu Maraton juhatuse esimees Indrek Kelk. Seega on vastupidavusalad saamas meeste seas populaarsemaks, mis annabki märku sellest, et mehed on hakanud tasapisi aru saama, mis neid läbi ja lõhki meesteks teeb.

Jõumeestel, olgu hoiatavalt öeldud, ei maksa siit edasi lugeda. Nende enesehinnang võib saada fataalse löögi. Sest kõik see, mille kallal nad aastaid jõusaalis vaeva on näinud, tuleb välja, et pole neid põrmugi mehemaks teinud.

Asi on selles, nagu seletab psühholoog Tõnu Ots, kelle pädevus mehelikkuse-naiselikkuse teemadel ulatub juba kuulsasse doktor Noormanni aega, et iidamast-aadamast peale ei ole mees pidanud olema niivõrd tugev, kui just vastupidav. Seda nii spartalikus mehelikkuse määratluses kui rüütellikkuse kasvatuses, kinnitab ta.

Ja samuti tänapäeval. Mäletate, kuidas aastad tagasi kuulutasid tänavaplakatid Eesti naistele, et mujal Euroopas on õigemad ja paremad mehed? Küllap küll, kui näiteks võrrelda, kui massiline on vastupidavusvõistlustest osavõtt Lääne-Euroopas. Eesti meestel annab sellise osalusrohkuseni jõuda, ent nagu näitab Tartu nelikürituse värske statistika, on sinnapoole vähemasti teele asutud. Eks vaadake tabelit ja veenduge.
Igaüks ju teab, et jõujuurikad on valmis lühikeseks maksimaalseks soorituseks, aga võhma neil ei jätku. Ja mis siis, küsite. Aga vaat mis: toore jõuga saavutab äärmiselt vähe – isegi gladiaatorite võitluses jäid, muide, enamasti peale vastupidavamad –, sihile viivad ennemini sitkus, kannatalikkus ja püsivus.

«Jõuline mees talub pingeid, aga ei talu koormust,» väidab Ots. «Kui eesmärgi saavutamine nõuab kestvamat pingutust, siis ta hakkama ei saa.»

Vähe, väga vähe on nüüdisajal asju, mis kestvat pingutust ei nõua. Kusjuures, pange tähele, käib füüsilise vastupidavusega enamasti kaasas ka vaimne vastupidavus (ja kehalise sitkuse puudumisega vaimne vähesuutlikkus). Mõelge kas või moodsa ühiskonna uuele moehaigusele, tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse sündroomile: selle käes kannatajate häda pole jõu, vaid vastupidavuse nappus.

Tagatipuks, märgib Ots, on puudujääv jõud tänapäeval kompenseeritav masinatega (või naabrimeestega, kes aitavad külmiku viiendale korrusele tassida). Aga visadust, mida on vaja päevast päeva argise elukoorma kandmiseks, pole millegagi asendada.

Nõnda on need mehed, kes on avastanud endale Tartu nelikürituse ja teiste vastupidavussarjade alad, arendamas endas tõelist mehelikkust. Preemiaks on neile endise doktor Noormanni kinnitus, et ehkki mõned naised võivad mõnda aega imetleda mõne mehe musklis keha, valib enamik neist lõpuks ikka sellise mehe, kelle juures saab loota püsivusele ja vastupidavusele, mitte jõule.
******
Merced River & Yosemite Falls, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tartu rattaralli juhtgrupp Ülenurme kandis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Ka vastupidavad mehed vajavad turgutust. Tartu rattaralli toitlustuspunkt Piigastel. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, juuni 04, 2009

Pullerits: Keda tuleb sportides karta?

Kas järgnev probleem tuleb kellelegi tuttav ette? Postimehe toimetus pidas seda igatahes niivõrd oluliseks, et palus mult sel teemal sõnavõttu. Siin see on:

Kolmekümnendates aastates naine koeraga jäi juba kaugelt silma. Ja paistis hirmus kahtlane. Igatahes rulluisutaja, kes talle möödunud nädalavahetusel Viimsis kergliiklusteel selja tagant lähenes, hoidis targu distantsi. Ometi jäi ettevaatlikkusest puudu.

Täpiline dalmaatsia koer tõmbas end ühäkki rattal sõitnud naise käest lahti. Rulluisutaja pidurdas. Aga sest oli vähe tolku. Koer jooksis uisutaja tagant mööda ning rihm, mis mööda maad lohises, jäi rullikute külge kinni. Hetkega oli rullitaja müraki! asfaldil siruli.

Nii, selili lennates, võib surma saada.

Huvitav on see, mis edasi selgus. Nimelt, et koer on targem kui inimene. Dalmaatslane, ilmselt mõistnud, mis õudusega ta hakkama sai, istus nukralt murule ja keeras peagi kaastundlikult viltu. Aga perenaine ei lubanud tal ohvrit üleliia haletseda. Kutsus koera enda juurde ja pedaalis koos temaga midagi lausumata minema.

Kukkuja siiski surma ei saanud, aga pool selga on siiani sinine ja üks käsi verine.

Kergliiklusteed, mis viimastel aastatel rulluisutajaile, rattureile, kepikõndijaile ja teistele spordiharrastajaile linnade serva rajatud, pole paraku üksnes tervise edendajad, vaid ka selle lõhkujad. Kusjuures kannatajaks on enamasti need, kes pole ise süüdi, ja süüdlaseks need, kes tegutsevad süüdimatult.

Aasta tagasi juhtus samasugune õnnetus nagu viis päeva tagasi Viimsis Tartu-Kõrveküla kergliiklusteel, kus rullitanud endisele laskesuusatajale jäid ette koeraga jalutanud tüdrukud. Kui mees end pärast haiglaravi peeglist vaatas, paistis talle, nagu oleks ta näoga asfalti kündnud.

Sellised traagilised, lausa fataalseks kiskuvad intsidendid annavad tunnistust – kui pateetiliseks minna, aga ega lihtsad sõnad siinkohal enam vist mõju – hoomamatust hoolimatusest, lootusetust lollusest ja idiootsest ignorantsusest. Inimesed, tahaks hüüda, kas teil silmi peas pole, et te ei näe: kergliiklusteel ei mahu kepikõndima ega rulluisutama ega rattaga sõitma kõrvuti! Kas te tõesti ei mõista, et kergliiklusteel peab hoidma silmad pidevalt lahti – jah, ka kukla taga! – ja kõrvad samuti: ärge toppige sinna muusikaklapikesi. Ja koertel, uskuge mind (mul on koer, nii et tean), on palju vahvam joosta seal, kus neil ei tule karta kokkupõrget 70-90 kilose kehaga, mis liigub kiirusega 25-40 km/h.

Aga kujutagem ette olukorda, kus koer jääb ratta alla, kus rulluisutaja peab püsti jäämiseks paarikesti jalutajad kahte lehte kraavi tõukama või ootamatult ette astuja enda ette pikali lükkama. Oi seda kisa ja sõimu ja sajatamist, mis kannatanu siis lahti lahti laseb. Süüdimatu kannatanu.

No las siis kannatab.
******El Capitan & Merced River, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Scanpixi pildiarhiivis on sellele fotole selline seletus: Printsessi-Triinu või siis ka Alasti uudiste-Triinu tekitas 7. mai õhtul koos sõbrannaga Rocca al Mare rulluisuteel paraja ummiku. Blondiinide järgi tekkis lühikese aja jooksul pikk jalgratastel ja rulluiskudel poisterivi, kes ei tahtnud kuidagi tütarlastest mööda sõita. Eriti ärevaks muutus olukord, kui Triinu seksikalt ettepoole kummardas, et oma spordipükse tolmukübemetest puhastada. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Mannekeen rulluisutaja varustuses Tartus Extreme Spordi kaupluses. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, juuni 03, 2009

Pullerits: Kuhu on jäänud veel üks Jallai?

Mäletate, kaks talve tagasi kirjutasin loo, et suusataja Erkki Jallaid tabas müstiline haigus? Äkki oli ta suurelt pildilt kadunud kui tina tuhka. Möödunud talvel ilmutas end mõnel maratonil taas ja näitas end koguni Eesti meistrivõistlustel.

Aga Eesti spordis on veel üks Jallai, kes Erkki Jallaist kõvemgi. Tarmo Jallai, tõkkesprinter. Mõni aasta tagasi rääkis ta mulle oma suurtest sihtidest, aga järsku, ilma et oleks Pekingi olümpial startinud, kadus samuti areenilt.

Leidsin ta üles Ameerikast George W. Bushi osariigist Texasest. Ei saanud jätta uurimata, mida ta teeb.

Kui suur lootus on sind veel võistlusrajal näha?

Tippsport on minu jaoks lõppenud. Treenin poole koormusega, staadionile satun vast paar korda nädalas. Kergejõustik on mulle hobi ja meelelahutus. Üritan ennast lihtsalt vormis hoida.

Mis sundis loobuma?

Loobusin mullu suvel, peale olümpianormi täitmise tähtaja möödumist. Pekingi olümpia oli viimasel aastal mulle ainus motivatsioon. Teadmised ja tahtmine sinna jõuda olid olemas, kuid keha ei pidanud vastu.
Peale normi täitmise tähtaja kukkumist oli selge, et edaspidi keskendun tööle ja eraelule. Olin vaimselt selleks otsuseks valmis. Jaanus Kriisk, kellega alustasin koostööd kümme aastat tagasi ning kes on siiamaani mu eeskuju, sõber ja mentor, on mind hästi juhendanud, et pärast spordiga lõpetamist tuleb olla valmis eluga edukalt kaasa minema.

Mis kehaga juhtus?

2005. aastal avastati kilpnäärme ületalitlus ning kergekujuline aneemia. Järgmiseks aastaks sain need kontrolli alla. Treeningud läksid mahukamaks ja tulemuslikumaks, taastumine oli väga hea.
Kahjuks sai 2006. aasta talvel kangiga ülepingutatud. Tõkkejooks tekitab seljale suuri koormusi ning nõrgim lüli andiski järele: tekkis selgroo lülidevahelise diski rebend. Vigastus oli väga tõsine, enamus arste soovitas spordist loobuda ning operatsioonile minna.
Otsustasin siiski Houstonis parima kiropraktiku üles otsida. Uskusin organismi paranemisvõimesse. Praeguseks on selg korras, kuid teatud harjutused ja kangitrenn on siiski piiratud.

Kui suur osa eesmärkidest sai täidetud?

Loomulikult ei saa ma võrrelda ennast Gerd Kanteriga, kuid Eesti sprinterina olen uhke oma saavutuste üle. Võiks öelda, et mu ammused unistused on täitunud, kuid viimased eesmärgid jäid täitmata. Olen esimese eestlasest sprinterina võistelnud nii EM- kui MM-võistlustel ja olümpial, olen tulnud nii 110 meetri kui 60 meetri tõkkejooksus USA üliõpilasmeistriks.

Mis jäi saavutamata?

Soov pääseda tiitlivõistluste poolfinaali ja finaali ning joosta aeg alla 13,50. Need eesmärgid võiks minu arust olla reaalsed, kui mul oleks kümme aastat tagasi olnud praegused teadmised ning tingimused treenimiseks.

Anna tulevastele tippu pürgijatele nõu, mis aitab eesmärkideni jõuda!

Esiteks, pere on alati mu otsuseid toetanud. Isa on alati öelnud, et kui oled kindel oma otsustes, anna aga minna.
Teiseks, saatus viis mu kokku maksimalisti-perfektsionisti Jaanus Kriiskiga, kes on mind suunanud, lükanud, tõmmanud ning vahel ka pidurdanud, kui vaja oli.
Kolmandaks olen aastate jooksul saanud abi väga tarkadelt inimestelt, eesotsas Mihkel Zilmeriga, kes on minus äratanud huvi toitumise vastu. Samuti pean lugu Mehis Viru tarkusest ja edasipüüdlikkusest.
Kuid stardijoonel olin alati üksi kõigi vastu ning tulemustes kajastus täpselt, kui palju olin kasutanud võimalusi ning võimeid.

Milline võistlus jäi elu parimaks?

Üks tähtsamaid jookse oli 2006. aastal püstitatud Eesti rekord 13,62, kui startisin samas jooksus ühe oma iidoli, olümpiavõitja ja maailmameistri Allen Johnsoniga. Huvitav on see, et mul õnnestus teda edestada, samuti [Euroopa ühte paremat] Robert Kronbergi. Sellel päeval sain aru, et kõik on võimalik, kui väga tahad ning oskad oma võimalusi ära kasutada.

Millega praegu tegeled?

Töötan Texases San Antonios personaaltreenerina. Klientuur on varieeruv, alates keskmisest ameeriklasest, kes tahab kehakaalu alandada, kuni mereväelaseni, kes tahab katseteks vormi jõuda. Tüüpilised on ka 20-30ndates aastates noored, kes on okei vormis, kuid tahavad visuaalselt kobedamad välja näha. Samuti treenin oma klubi mänedžeri ja tema naist, mõlemad tahavad novembris poolmaratoni joosta.
Ühtlasi käin USA kergejõustikuliidu korraldatud täienduskoolitustel.
Praegusest töökohast olen saanud päris palju huvitavaid ideid, mida sulatada kergejõustiku praktikasse. Vaadates oma vanu treeningplaane, leidsin paar nüanssi, mis oleks ehk aidanud vigastustest hoiduda. Näiteks tuli välja, et kasutasin liiga palju plahvatuslikke harjutusi ning stabiliseerivad ja abistavad lihased jäid veidi tagaplaanile.

Kas tood uued teadmised kunagi Eestisse?

Esialgu on kavas paariks aastaks veel Ameerikasse jääda, kuid iga aasta tuleb tulevikuplaanid üle vaadata. Ameerika on andnud mulle väga palju, kuid siin on ka väga palju, mida tahan veel teha. Aga pikemas perspektiivis tahan Eestisse tagasi tulla. Ei kujuta ette, et jään alatiseks Ameerikasse. Kogu mu pere on Eestis.
Sportlikus mõttes olen aga saanud siin julgust eesmärkide seadmiseks ning tõestust, et edu tuleb, kui järjekindlalt endast parima annad.
******Bridalveil Fall, Yosemite National Park, California. 17. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-5: Tarmo Jallai Ameerikas San Antonios. Fotod Tarmo Jallai erakogust.