Reede, august 28, 2009

Pullerits: Kelle poolt ei tohi spordis olla?

Spordis on tore see, et saab kõvahäälselt ja kompromissitult olla kellegi poolt ja kellegi vastu, ilma et tolerantsuse diktatuuri alla langevas maailmas vaenulikke süüdistusi kaela sajaks. Või eksin? Vaatame Berliinis lõppenud kergejõustiku MM-võistlusi.

Esiteks, kas polnud meeliülendav, et meeste odaviske võitis norralane Andreas Thorkildsen kuubalase Guillermo Martinezi ja kümnevõistluse ameeriklane Trey Hardee samuti kuubalase Leonel Suárezi ees? Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt, kui vaba maailma sportlase võit totalitaarse režiimi esindaja üle.

Teiseks, kas polnud rõõmustav, et naiste 3000 meetri takistusjooksu võitis hispaanlanna Marta Domínguez ning aafriklastele jäi parimana vaid pronksmedal? Ja et 20 km käimises suutis nii meeste kui naiste võitja, kumbki Venemaalt, saada jagu ohtlikult kannule astunud hiinlasest? Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt, kui Euroopa sportlase võit muu, eriti Kolmanda maailma esindajate üle.

Kolmandaks, kas polnud erutav, kui Ameerikat esindav Bernard Lagat sai 5000 meetri jooksu lõpusirgel jagu Qatari lipu all võistlevast James Kwalia C’Kuruist, olgugi et mõlemad on pärit hoopis Keeniast? Ja et Bahreini värve kaitsev Youssef Saad Kamel, veel üks Keenia päritolu jooksumees, kes võitis 1500 meetrit, jäi 800 meetri distantsil alles kolmandaks. Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt, kui mitte-Araabiamaa sportlane saab jagu Araabiamaa esindajast.

Neljandaks, kas polnud vaimustav, kui Ameerika valgenahaline 400 meetri jooksja Jeremy Wariner suutis finaalis kuue mustanahalisega konkureerides võidelda välja hõbemedali ning tema venelannast ametiõde Antonina Krivošapka jaksas finaalis sama paljude tumedanahalistega mõõtu võttes saavutada pronksmedali? Sest miski ei valmista mulle rohkem heameelt, kui valge sportlase suutlikkus mustade vastu jooksurajal.

Ja viiendaks, kas polnud imeliselt närvekõditav tunne, kui Gerd Kanter ja Ksenija Balta üritasid Berliinis maailma paremikuga võimeid võrreldes medalit püüda? Vaevalt valmistab miski kellelegi lugejaist rohkem heameelt, kui Eesti sportlase jõudmine pjedestaalile. Ja miski suuremat pettumust, kui tema loodetust tagasihoidlikum tulemus.

Aga vaatame veel kord, kui ohutu on olla valjuhäälselt kellegi poolt. Ilmselt leidub neid, kes peavad esimesel juhul mind imperialistiks ja teisel juhul kultuuriliseks šovinistiks, kolmandal juhul islamofoobiks ja neljandal juhul, mõistagi, rassistiks. Aga vaevalt leidub kedagi, kes kuulutaks mind viiendal juhul natsionalistiks.

Siin peitubki asja tuum, seejuures paradoksaalne. Spordis on loogiline ja ootuspärane olla selle poolt, kellega end samastad. Seepärast lehvitavadki eestlased lippe eestlastele ja lätlased lätlastele. Igaüks ihkab ju omade võitu.

Aga nii, nagu osa spordisõbra identiteedist on tema rahvus, on seda ka tema usuline ja kultuuritaust, kontinentaalne kuuluvustunne ja samuti nahavärv. Kui kuulutada taunitavaks ja tabuks näiteks ühise kultuuriruumi jagamisest lähtuv poolehoid, tuleks järelikult hukka mõista ka rahvuspõhine kaasaelamine. Ja teha lõpp võitjate lipuga triumfeerimisele ning autasustamisel hümni mängimisele, mis oleks tõlgendatav kui riiklik-rahvuslik-kultuuriline lõhestamine ja vastandamine.

Samas, arvestades, kui palju võistleb eri riikide lipu all eri päritolu sportlasi, kas pole see suurepärane näide multikultuursest segunemisest, mis maailmas lõhestamistele ja vastandamistele viimaks lõpu teeb?

Meeste kolmikhüppe kaks esimest Phillips Idowu ja Nelson Évora on pärit vastavalt Nigeeriast ja Côte d’Ivoire’ist, kuid üks esindab Inglismaad ja teine Portugali. Naiste 1500 meetri jooksu võitja Maryam Yusuf Jamal on pärit Etioopiast, kuid esindab Bahreini. Ta muutis isegi sünnijärgse nime Zenebech Tola araabiapäraseks, kuid jäi siiski kristlaseks. Tee siis vahet ja võta kinni, kes on kes!

Kas pole seega paradoksaalne, et riigid, enamasti vägivaldsel teel tekkinud moodustised, kujunevad spordis sedasi globaalse vendluse edendajaiks – kultuuriliste ja usuliste, rassiliste ja rahvuslike vahede kaotajaks?
***
Selle tänases Tartu Postimehes ilmunud kolumni lõpp vajub ära, eks? Oleks pidanud teravam olema, on ju? Mõtlesingi, et teen äkilisema, aga kas on ikka ilmtingimata vaja igasuguste tobe-vasakpoolsete (vt Iivi Masso eilne kolumn ELPis nende kohta, väga väärt lugemine!) meelepaha ja vihavaenu endale tõmmata? Olgu neil ka mu kolumni lugedes üks parem päev, et ei pea vihast vahutama hakkama.
******Käina laht Hiiumaa ja Kassari vahel. 27. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Meeste 800 meetri jooksu lõpplahendus Berliinis kergerjõustiku MM-võistlustel. Paremal kukkumas võitja Mbulaeni Mulaudzi LAVist, vasakul teiseks tulnud Alfred Kirwa Yego Keeniast ja nende vahel kolmanda koha saanud Bahreini esindaja Yusuf Saad Kamel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Antonina Krivošapka Venemaalt (paremal) sai Berliini MMil 400 meetri jooksus ameeriklanna Shanya Richardsi (keskel) ja Jamaika esindaja Shericka Williamsi järel kolmanda koha. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Ksenija Balta hüppamas kaugust Berliini MMil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Neljapäev, august 27, 2009

Pullerits: Kas Veerpalul on hingamisega probleeme?

Käin ühe tuntud füsioterapeudi juures oma traumeeritud vasakut jalga turgutamas ning viimatisel seansil küsisin, kas tema käe all on lebanud ka kuulsaid sportlasi, sest minu arvamist mööda on ta ikkagi Eestis omal alal tipp. Ta mainis, et näiteks Andrus Veerpalu on käinud, aga mitte lihasprobleemiga, vaid hoopis hingamise küsimusega.

Hingamise küsimusega? Kõlab intrigeerivalt.

Mu füsioterapeut rääkis, et kui ta oli Veerpalult pärinud, mis moodi too hingab, saanud vastuseks, et nagu jumal juhatab (mitte tsitaat!). Siis seletas nimelt, et see pole sugugi ükskõik, kuidas võistluse ajal hingata.

Olen ise ka sellele küsimusele mõelnud. Näiteks, kui kopsumaht ei ole kõige suurem, kas seda saab siis kompenseerida sagedasema hingamisega, sest võiks ju olla loogiline, et mida rohkem hapnikku kopsudesse ahmid, seda rohkem on südamel võimalik seda verre laiali kanda? Aga nii päris ikka ei ole. Mu füsioterapeut arutles, et seda loogikat pidi võiks ju jõuda järelduseni, et hapniku omastamise võime võiks oleneda ka suu suurusest. Mille kohta jäi mul vaid lisada, et sel juhul oleks Julia Robertsil küll teiste ees suur eelis.

Aga Veerpalu eelis on nüüd loodetavasti see, et ta teab tänu mu füsioterapeudile, kuidas tuleb õigesti hingata. Siit leiab ta loodetavasti järjekordsed 0,2 protsenti, mis aitavad Vancouveri olümpial tulemust parandada. Panin väärt nõu ka endale kõrva taha. Näiteks mis moodi enne tõusule minekut kopsud ette valmistada, et üles rühkides kergem oleks. Hea meelega jagaks seda teadmist siin ka teistele, aga vaadake, asi on selles, et kui ma oma füsioterapeudi ekspertteadmisi siin laialt levitama hakkan, siis mu usaldus tema silmis küll kaob ja vaevalt et ma siis enam midagi uut ja kasulikku kuulen.

Eile tuli üksjagu nõutuks tegev uudis, et Ženja Dementjev jäi veredopinguga vahele (nagu ka Julija Tšepalova) ja oli seejärel otsustanud suusatamisest loobuda. Dementjev, nii palju kui mina teda tundsin, oli lihtsa vene hingega poiss. Kolm aastat tagasi enne Saku Suverulli käisin teda (ja Vassili Rotševit) Otepääl intervjueerimas, ta kutsus enda tuppa ja rääkis lahkelt kõigest, mida aga teada tahtsin. Pärast sai vaat et lausa sõbraks. Tol aastal jättis ta haigusevimma tõttu osa Suverullist kaasa tegemata ja vaatas võistlust raja äärest; ajasime seal siis niisama juttu. Ei mingit staaritsemist, et mina olen olümpiakuld ja -hõbe, kes sina selline oled. Ma ei tea, kas ta mäletas seda, aga olin Torino olümpia pressikonverentsil pärast tema teist kohta 50 km suusatamises vist vaat et ainus, kes tema käest üldse midagi küsis. Ehk talle tähelepanu osutas. (Teisi huvitas ainult võitja Giorgio Di Centa.) Äkki tuli see detail tal minuga seoses siiski meelde ning sellest ka tema sõbralikkus ja vastutulelikkus?

Tšepalova on teisest puust. Kui ta pärast esimese lapse sündi suurde sporti tagasi tuli ja ma teda Otepääl nägin ning küsisin, kas tohin talle mõned küsimused esitada, vaatas ta üsna tõrjuvalt otsa ja keeldus.

Mis puutub sportliku arengu reservide avastamisse, siis lõppenud Berliini MM kergejõustikus tekitas mu kunagise paremuselt teise ala ehk 400 meetri jooksu teemal ühe mõtte. Kevadel tegin loo Eesti naiste selle ala esinumbrist 22-aastasest Maris Mägist (see lugu ilmus ka siin blogis), kelle areng on juba mitmeks aastaks 53 sekundi piirile toppama jäänud. Berliinis võitis sel alal pronksi omapärase nimega venelanna Antonina Krivošapka. Omapärane on olnud ka tema tulemuste paranemine. Mägist vähem kui kuu aega vanem Krivošapka võitis 2003. aastal noorte MMil 400 meetris hõbemedali 53,54ga. Mägi jooksis tol aastal 55,45ga, kuid viis järgmisel aastal oma rekordi 53,69-le. Krivošapka ei parandanud oma tulemusi kuni 2006. aastani ning viis alles 2007. ja 2008. aastal oma tullemusi pisut edasi, 52,32 ja 51,24 sekundini. Siiski, mitte just eriti suur edasiminek. Sisuliselt tammus ta samamoodi paigal, nagu on tammunud Mägi. Aga möödunud talvel viis Krivošapka sisetingimustes oma margi 50,55ni ja Venemaa meistrivõistlustel juba 49,29ni ning võitis Berliinis pronksi nii individuaalselt kui teatejooksus. Kusjuures ta pole sugugi seesugune lihasmägi, nagu enamik ta konkurente, vaid kleenuke nagu Mägigi.

Järeldus? Selle asemel, et siin Eestis pusida ja ponnistada, tuleks arengus seisma jäänud Mägi saata Venemaale koos Krivošapkaga harjutama.
******Kaleste rand Hiiumaal Kõpu poolsaarel. 26. juuni 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu viimasel Suverulli võistlusel Otepääl. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jevgeni Dementjev (vasakul) ja Vassili Rotšev 2006. aastal enne Saku Suverulli Otepääl. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jevgeni Dementjev (nr 13) võidab Torino olümpial suusavahetusega sõidu. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Venelanna Antonina Krivošapka, Berliini MM-võistluste pronksmedalivõitja 400 meetri jooksus. Foto autor: AFP/Scanpix

Teisipäev, august 25, 2009

Pullerits: Miks mõnel sportlasel on pöörane nimi?

Sellal kui kogu maailma progressiivne spordiüldsus ootab hinge kinni pidades testitulemusi, kui palju on LAVi 800 meetri jooksjal Caster Semenyal ikkagi Y-kromosoome, lubage mul tutvustada veel ühte Y-müsteeriumi. See tuleb Kuubalt, kuid on pälvinud õigustamatult vähe tähelepanu.

Kas panite Berliini MMil tähele Kuuba sportlaste nimesid? Näiteks: Yargeris Savigne, Yaniuvis Lopez, Yainelis Ribiaux, Yanet Cruz, Yoandris Betanzos, Yordani Garcia, Yarelis Barrios, Yania Ferrales, Yunior Diaz, Yarislei Collado, Yeimer Lopez, Yarianny Argüelles, jne, jne. No vabandust, mis nimed need sellised on?! Lisaks veel mitmed kentsakad, mitte-Y-eesnimed: Misleydis ja Olisdeilys, Zulia ja Mabel, Anay ja Dayron, jne, jne.

Ärge nüüd seda viga küll tehke, et tõttate kuulutama, et küllap kuubalastele tunduvad eesti nimed nagu Mikk ja Mihkel ja Kaire jms sama kentsakad. See paralleel siia ei kõlba. Sest need eelloetletud kuuba nimed pole sugugi nii iidsed nagu enamik eesti (või läti või leedu...) nimesid, vaid on viimaste aegade vaimusünnitised. Vaadake Kuuba ajalugu enne Fidel Castro võimule tulekut ja te veendute ise, et inimestel olid siis igati korralikud ja mõistlikud hispaania nimed.

Mis on kuubalastega lahti, et nad annavad oma lastele konstrueeritud kentsakaid nimesid, millest suurem jagu algab liiati keeruliselt hääldatava Y-ga? Kuuba legendaarne spordireporter Eddy Martin oli kunagi lugenud saareriigis kokku koguni 400 pesapallurit, kelle eesnimi algab Y-ga, ja kuna need olid üksteisega niivõrd sarnased (Ynieski ja Yulieski, Yuniel ja Yumiel ja Yinier), olla ta reportaažides öelnud nii: "Ja nüüd astub areenile järjekordne võimatu nimega mängija."

Siin on teooriad, miks kuubalastel on sellised kummalised nimed:
1. Imelike nimede väljamõtlemine on maailma ühes viimases stalinistlikus riigis väheseid loomingulise väljendusvabaduse võimalusi ilma, et võimudega pahuksisse satuks. Teisisõnu: mittetraditsiooniline nimi on vastuhaku väljendus.
2. Paljud Kuuba keskealised inimesed on pidanud sõdima Etioopias ja Angolas ning on andnud sealt innustust saades oma lastele pisut aafrika-pärased nimed.
3. Y-ga algavate eesnimede levik on seletatav pikka aega Kuubal tegutsenud vene nõustajatega, kelle nimed Yuri ja Yevgeni ärgitasid kuubalasigi Y-ga algavaid nimesid välja mõtlema.
4. Ebatavaliste nimede panek pärast Castro võimule tulekut võib olla seletatav teatava protestina Kuubal varem mõju omanud rooma-katoliku kiriku vastu. Ehk teisisõnu: need nimed märgivad lahtiütlemist Hispaania möödanikust, seda enam, et 62 protsenti kuubalastest on tumedanahalised; pool sajandit tagasi oli see protsent 40.

Ja nüüd minu küsimus teile: mis te arvate, kust ma seda kõike tean? Vihje nagu Pauligi vanameestega reklaamist: "I read a lot."
******Hommik Lauka külas Hiiumaal. 6. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto1: Odaviskaja Guillermo Martinez on üks normaalsema nimega Kuuba kergejõustiklasi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto2: Kettaheitja Yarelis Barrios, tüüpilisi Y-nimelisi Kuuba kergejõustiklasi. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kuuba tõkkejooksja Dayron Robles oli sunnitud Berliini MMil võistlemise katki jätma. Foto autor: Reuters/Scanpix

Reede, august 21, 2009

Pullerits: Kas sugude sõda on jõudnud sporti?

Tõesõna, aga niipea, kui nägin LAVi esindavat Caster Semenyat Berliini MMil naiste 800 meetri jooksu stardis, tuli iseeneslikult hüüatus: "See ei ole ju naisterahvas!" Nagu nüüd näha ja kuulda, ei jäänud mu hüüatus sugugi ainsaks siin maamunal.

Ma ei taha ega saagi siin väita, et Caster Semenya on meessoost (ja küsimus pole selles, kas tal n**u on püksis või mitte, vaid pigem ikka kromosoomides), aga igatahes on küsitav, kas ta kuulub naissoo hulka või on ta hoopis midagi kolmandat. Vaatame seda asja pelgalt puhtsportlikust vaatevinklist, kuna need andmed on meil ainsad, mis on kindlad.

IAAFi ametlikul koduleheküljel näeme, et eelmise aasta oktoobris jooksis tollal veel 17-aastane Semenya oma 800 meetri tippmargiks 2.04,23. Sama aasta juunis jäi ta Poolas juunioride MM-võistlustel oma eeljooksus nii kesise ajaga nagu 2.11,98 üheksa startinu seas seitsmendaks (seda jooksu saab näha ka YouTube'is). Mõni päev tagasi tuli ta 18 ja poole aastasena Berliinis maailmameistriks nii vägeva ajaga nagu 1.55,45.

Nüüd mu küsimus: kas keegi teab veel naissportlast, kes on suutnud ühe hooajaga parandada oma isiklikku rekordit 800 meetris 16 ja poole sekundiga? (Ja ärge siin rääkige nendest, kes on rekordi nihutamist alustanud kolme minuti piirist - sel juhul on võimalik rekordit kärpida ka 30 sekundi võrra aastas; siin räägime ikka maailma tipptasemel rekordi nihutamisest. Järelikult saab nii suurt rekordiparandust teha ainult mittenaine, kellel on meeste maailmatasemeni 1.42-1.43 veel jupp maad varu - nagu 3.00 naisjooksjal 2.30ni.)

Vestlesin telefonitsi ühe kergejõustiku asjatundjaga, kes märkis, et igasugune rekordiparandus keskmaajooksus, mis on aastaga suurem kui poolteist protsenti, on küsitav. Huvilistel soovitan teema asjalikku arendust jälgida veebiküljel www.sportsscientists.com.

Minu arvamus on, et igal juhul tuleb Semenyale teha soo kindlaksmääramise põhjalik test. Ent ikkagi on küsitav, mille alusel siis väita, kas ta on mees või naine. Kas IAAFil on selged kriteeriumid, mille alusel keegi liigitub meheks või naiseks? Või on siin tegu viimastel aastatel maailma üha amorfsemaks muutuva soo- ja soorollide määratluse pahaaimamatu edasiarendusega, kus meeste ja naiste vahel on püütud vahesid maksku mis maksab vähendada ja kaotada ning koguni hägustada? Mille tulemusena oleme nüüd jõudnud olukorda, kus kaob ka piir mees- ja naissportlaste vahel.

Mehi selle piiri kadumine vaevalt häirib, sest 1.55 800 meetris on maailmas mitte midagi ütlev (minu mark: 1.55,9), küll aga naisi, sest mittenaiste võistlema lubamine naiste klassis on ebaõiglane teiste naiste suhtes. Seda Semenya konkurendid pärast finišit ka väljendasid, kui mitte ükski neist teda ei õnnitlenud.

Esialgne resümee: sugudevahelise piiri hägustamine muus elus võib küll mõne arvates vahva ja tore ja isegi edumeelne olla, aga spordis oleks selle piiri kadumise lubamine kuritegelik. Eriti naiste suhtes.
******Olmsted Point, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Naiste 800 meetri jooksu maailmameister Caster Semenya (vasakul) LAVist. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Naiste 800 meetri jooksu maailmameister Caster Semenya (vasakul) LAVist ja pronksivõitja Jennifer Meadows Suurbritanniast. Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 3: Naiste 800 meetri jooksu maailmameister Caster Semenya (vasakul). Foto autor: PA Wire / Scanpix

Neljapäev, august 20, 2009

Neeme Korv: Miks rullsuusatajad teistega ei arvesta?

Postimehe arvamustoimetuse juhataja Neeme Korv jagab alljärgnevalt oma tähelepanekuid, mis peaks rullsuusatajad oma käitumise üle tõsiselt järele mõtlema panema. Loodetavasti.
***
Suviste sportimiste hooaeg hakkab vaikselt jälle ühele poole saama. Võibolla on just nüüd õige hetk rääkida just selle auditooriumi ees lahti üks mure, mis on juba pikemat aega mind painanud. Tahaksin nimelt siinkohal asjatundjailt otse küsida: miks käituvad rullsuusatajad kergliiklusteedel nii, nagu kedagi teist seal liikumas polekski?

Meie kandis, Viimsis, on ehitatud kilomeetrite kaupa kergliiklusteid, mida lisaks kohalikele kasutavad innukalt ka tallinlased - jooksevad, uisutavad, teevad kepikõndi, sõidavad jalgrataste ja... rullsuuskadega. Olen ise neil teedel liikunud aastaid ja kinnitan, et mitte ühegi teise ala harrastajaga pole olnud ebameeldivaid kogemusi, rullsuusatajad kahjuks välja arvatud.

Esimene näide. Ema jalutab lapsevankriga tee paremas ääres. Vastu tuleb hoogsate tõugetega rullsuusataja ja tõmbab mööda sõites, nätsti!, kepiga vankri pihta.

Teine näide. Perekond – ema, isa, väikelaps – jalutab mööda teed metsa poole. Läheneb kaks rullsuusatajat. Pere võtab ilusti paremasse teeäärde, üksteise järele. Rullsuusatajad ajavad omavahel juttu, jätkavad kõrvuti sõitmist, kepid vuhisevad sentimeetrite kauguselt inimeste nägudest mööda. Laps ehmub ja puhkeb nutma.

Kolmas näide. Sarnaselt esimesega – sõidan rattaga ja rullsuusataja tabab mind kepiga.

Meie kergliiklusteed on tähistatud märgiga 435, mis kohustab seal liikuvaid jalgrattureid mitte ohustama ja takistama jalakäijaid, jalakäijad omakorda ei tohi tahtlikult (!) segada jalgrattureid. Liikluseeskirja mõistes on rulluisutaja ja küllap ka rullsuusataja võrdsustatud jalakäijaga. Seega peab rullsuusataja kaasliiklejaga arvestama. Eeltoodud näidete puhul võiks neid teoreetiliselt isegi trahvida.

Aga miks rääkida seadusest, kui peaksid olema kirjutamata seadused. Kultuur. Kergliiklustee ei ole ainult spordirada. Inimesed sõidavad rattaga kooli, poodi, külla. Õpetasin oma 5-aastase tütre hiljuti tavalise rattaga sõitma. Olen teda harjutanud olema ettevaatlik ja hoidma end minu sõidutuules. Kohtumised rullsuusatajatega teevad mind paraku murelikuks.

Harrastan ise jooksu, sportlikku kepikõndi, rattasõitu ja aegajalt ka uisutan. Rullsuusa kogemus mul puudub. Käesoleva kirjutise mõte ei ole külvata vaenu ega pritsida asjatult sappi. Ma tahaksin lihtsalt küsida, kuidas nahaalidega käituda või ongi rullsuusatamine ehk selline ala, kus oma rütmi ei tohi korrakski häirida lasta. Kui nii, siis – vabandage mind – rullsuusatajate koht ei ole üldkasutataval kergliiklusteel.
******
Olmsted Point, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida fotole.)

Fotod 1 ja 2: Rullsuusatajad tänavusel Saku suverulli võistlusel. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Teisipäev, august 18, 2009

Pullerits: Miks ma ei olnud Eesti poolt?

Tõepoolest, esimest korda elus ei olnud ma Eesti poolt. Eile. Kui Eesti mängis Ukraina vastu korvpalli. See ei tähenda, olgu lisatud, et ma olnuks Ukraina poolt. Ei. Olin veendumusel, et Eesti ei vääri ega vaja Ukraina üle võitu. Et võit oleks karuteene. Sest võit jätnuks taas kord, nagu mitmel varasemal korral, ellu valearvamuse, nagu poleks Eesti korvpalliga lood sugugi nii halvad, nagu need tegelikult on. Selline enesepettus, mida on toitnud ikka ja jälle n-ö rongi alt välja tulek, on Eesti korvpalli agooniat juba piisavalt pikendanud.

Kolleeg Peep Pahv Postimehest on ka oma positiivset tonaalsust üritada hoidvate kirjutistega püüdnud Eesti korvpalli vee peal hoida, kuid kas pole sümptomaatiline, et nüüd, enne mängu Ukrainaga, hülgas temagi Eesti meeskonna käekäigu jälgimise ja sõitis Berliini kergejõustiku MMile. Justkui tajunuks ta, et pole enam mõtet turgutada seda, mis niigi on juba enam-vähem surnud.

Olen vähemalt neli, kui mitte viis aastat kirjutanud igal kevadel - ja mõnel aastal koguni kaks korda -, et Eesti korvpalliga on seis väga halb. Ja ikka ja jälle teeninud selle eest korvpallisõprade ja korvpallijuhtide terava kriitika. Paar aastat tagasi esines korvpalliliidu kõrge ametnik meedias koguni sõnavõtuga, et mind tuleb korvpallikriitiliste kirjutiste pärast kohtusse kaevata. Asi tikkus koguni nii tõsiseks, et juba tuli mul hakata Postimehe juristidega kaitsetiimi moodustamiseks eelläbirääkimisi pidama. Aga too kohtuga ähvardamine jäigi õnneks ähvarduseks. Mul ei meeldiks kohtus käia, nagu vaevalt kellelgi teiselgi.

Koondise peatreener Üllar van der Gerdhe proovis küll eile teha halva mängu järel head nägu, nagu ei saaks rääkida Eesti kukkumisest Euroopa mudaliigasse seepärast, et samas B-divisjonis mängib ju Gruusia. Ent see ei muuda siiski tõsiasja, et Eesti korvpall on kukkunud omadega põhja. Täpsemini: sinna, kus ta tegelik koht ongi. Ei pea olema korvpallispetsialist, et näha: see mäng, mida mängib Eesti koondis, on oma kiiruselt ja jõult ja atleetlikkuselt sama kaugel Euroopa tasemest, nagu Euroopa 10 000 meetri jooksu tase on Aafrika tasemest (nägite eilset jooksu Berliinis? Vähemalt oli Euroopa välja pannud viis jooksjat, ehkki üks neist oli maroko päritolu). Nüüd on Eesti korvpall seal, kus ta olema peab. Ja ma ei lahmi ega ärple siin. Eesti koondise tulemused kinnitavad seda ju.

Ja kuidas saakski Eesti korvpalli tase olla parem, kui kahes kohalikus tippklubis mängivad kolme esimest viiulit välismaalased? Ja oleks siis veel nii, et Eesti ekspordib oma parimad jõud Euroopasse, et seepärast tulebki mujalt asendusmehi otsida. Ei ole ju nii. Kui ma paar aastat tagasi sellest jõuliselt kirjutasin - jõuliselt seepärast, et ümbernurgajutt ei raputa kedagi -, mis moodi leegionärid Eesti korvpalli suretavad ("Neegrite tapatöö"), tahtsid paljud mind selle eest ära lintšida.

Ma ei mõtle siin rusikaga vastu rinda taguda, et näete, kuidas mul on õigus olnud. Tahan, et need, kes ühe või teise ala käekäigu eest peavad seisma, endale edaspidi õhulosse ei ehitaks ning kriitikale pimesi ning vahkvihas vastu ei punniks.
******Päikesetõus Hiiumaal Laukal. 6. august 2009. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tanel Sokk sooritamas kohtumises Ukrainaga kõrget õhulendu, kuid tegelikult aitas just tema tegutsemine Eesti korvpalli valusalt maa peale tagasi tuua. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti korvpall peab pärast kohtumist Ukrainaga häbi pärast silmi peitma. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Löödud mehed - Eesti korvpallurid pärast kohtumist Ukrainaga. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Laupäev, august 15, 2009

Pullerits: Suvine küsimus - miks piinata end külmal maal?

Lähtudes positiivsest tagasisidet eelmisele loole (vt kommentaarium), ja arvestades, et puhkus pole veel lõppenud, sain julgustust panna siia teile meelalahutuseks ja jahutuseks üles veel üks seikluslugu klimatoloogist-suusamehest Timo Palost, kes on järjepannu võtnud ette ränki katsumusi, et valmistuda selleks, mida maailmas on suutnud vaid tosin meest. (Lugu ilmus esimest korda tänavu märtsis Postimehe Arteris, aga seal lühendatult.)

Timo Palo oli näinud koos norrakast seikluskaaslasega trotsinud üle kolme nädala ligi 40-kraadist pakast ja marutuuli, et ületada Gröönimaad kattev 600 km laiune jääväli, mille keskmine paksus küünib 2300 meetrini – ja ühtäkki leidsid nad end justkui labürindis lõksus.

Kust kandist nad liustikult ka maha ei üritanud saada, et rannikule jõuda – kõikjal näis see võimatu. Käes oli juuni algus, alanud oli sulaaeg, ja nii kaugel, kui silm ulatas nägema, terendas igal pool muhklik sinine jääväli, mille vahel haigutasid lahvandused, lausa kanjonid, kus kihutasid metsikud jõed. Väljapääsu hukatuslikust olukorrast ei paisnud kusagilt.

Ometi oli Palo (30), Tartu Ülikooli loodusgeograafia doktorand, selleks retkeks põhjalikult valmistunud. 2007. aasta kevadel, slepis kaks kelku kokku saja kilo varustusega, oli ta ületanud Norras Hardangervidda mägiplatoo, Euroopa omasuguste seas suurima, kus valitsevad gröönimaalikud tingimused.

Seejärel veetis ta kuus kuud Arktika jääväljadel, kui osales üleilmse kliimauuringute projekti käigus Tara jäätriivil. See tähendas elu kahemastilise alumiiniumkerega kuunari pardal, mille ümber oli jääväljadele seatud üles mõõtetehnika atmosfääri, jää ja ookeani uurimiseks.

Toogi retk nõudis vintsket vaimu. Diiselgeneraator hoidis kajutis küll kuni 15-kraadist sooja, aga rõskus ja niiskus tungisid kontideni. Põhjalikumalt pesta sai vaid kaks korda nädalas laevale vineerist ehitatud saunas, kus kuivatati ühtlasi liha. Nädal aega piiras alust emane jääkaru koos pojaga, keda tuli alalõpmata eemale peletada, sest muidu oleks nad mööda lumevalli roninud tekile.

Omaette kangelastegu nõudis sügisel meeskonna minema viimiseks jääle lennuraja ehitamine. Seda tuleb teha primitiivselt, labidatega. Ning arvestada sellega, et kui oled ligi kilomeetrise raja just valmis saanud, võib sinna tormiga tekkida pragu, mis muudab selle kasutuskõlbmatuks. Just nii oli juhtunud ühe rajaga kevadel enne Palo Tarale saabumist.

Sügisene rajaehitus käis enamasti jäises vees – kõrgetes, pea puusadeni ulatuvais säärikuis. Lõpuks õnnestus rada rajada kolme kilomeetri kaugusele laevast, ent ettenähtud 50-meetrise laiuse asemel vaid 15-meetrine.

Gröönimaal on ohud veelgi suuremad, mistõttu seda ilma 17 000-kroonise kindlustuseta kedagi ületama ei lasta. Enam pole lubatud ka sooloretked, mistõttu Palo asus Tara meeskonna hulgas veenma endaga kaasa tulema norralast Audun Tholfseni. Tema argumentatsioon: kui norrakas pole Gröönimaad suuskadel ületanud, pole ta mingi õige norrakas. Tholfsen võttis nädala mõtlemiseks. Siis nõustus.

Gröönimaa ületusretke algus on vaevaline. Mitu päeva tuleb suuskadel sõita muudkui kõrgemale ja kõrgemale – sest saar on kuplikujuline –, lisaks vedada selja taga 110-kilose koormaga kelku.

Kõige rängemad on Palo väitel teekonna hommikud. Kui nad telgi õhtupoolikul veel päiksevalgel püsti panid, võis temperatuur seal tuulevaikuse korral kerkida kasvuhooneefekti mõjul 20 soojakraadini, nii et riideidki sai kuivatada. Ent öösel käib jahtumine kiirelt. Hommikul enne päiksetõusu ärgates polnud haruldane, kui telgi laest rippusid pikad härmaniidid ning külmapügalaid oli selles 25.

Hommikustele asjaajamistele, alates lumest vee sulatamise ning lõpetades telgi kokkupanekuga, kulus kuni kaks tundi. Kusjuures telki pakkides tuleb see tuule korral endale nööriga ümber kere siduda, sest vastasel juhul võib telk lennata nagu spinnaker püüdmatusse kaugusse. Siis on surnuks külmumine väga tõenäoline, nagu juhtus paar aastat tagasi soomlaste neljaliikmelisest ekspeditsioonist kolme mehega.

Mida kõrgemale Gröönimaa kupli otsa Palo oma kaaslasega tõusis, seda pikemaks venis päeva teekond. Keskmise tempoga 3 km/h läbisid nad heal päeval 30 km. Jaksu andsid pähklid, müslid, suitsuvorstilõigud, kuivatatud lihatükid. Vähemalt kaks kolmandikku energiat peab polaarseiklusel tulema rasvast.

Teekonna lõpus enne liustiku servani jõudmist kasvas päevakilometraaž juba 50-60ni. See tähendas 17-tunniseid suusapäevi. «Tunne oli hea, muudkui virutasime järjest,» meenutab Palo.

Kuni nad jõudsid liustiku serval lootusetuna näiva olukorrani. Väljapääsu ei paistnud kusagil. Ehkki läbida jäi vaid viimased 15 km.

Nad otsisid teed alla 10 tundi. Otsisid 20 tundi. Otsisid 30 tundi. Ikka ei midagi. Kutsu või viimases hädas helikopter appi, nagu olid teinud mitmed teised.

Kuni lõpuks, kaks ööpäeva magamata, õnnestus neil liustikult siiski maha saada.

Aga ei, see polnud lõpp. Rannikuni jäi veel 35 km tolmust teed. Seljas kott kuni 60-kilose varustuse ja kelguga, jalad villis, õlad koti nailonrihmadest puru hõõrutud, liikus Palo korraga paar-kolmsada meetrit, siis puhkas, siis liikus taas paar-kolmsada meetrit, jne. «Mõtlesin küll vahest, miks seda teen, aga ei jõudnud kunagi mõttele, et alla anda,» tunnistab ta.

35 kilomeetrile kulus kaks päeva.

Milleks see kõik?

Aga sellepärast, et Palol on unistus, milleni on maailmas seni jõudnud vaid tosinkond meest. Tema pikad retked külmal maal on kõik allutatud eesmärgile jõuda peagi ihuüksinda suuskadel, ilma koerte ja muu kõrvalise abita nii põhja- kui lõunapoolusele. Selleni, oletab ta, läheb veel kolm aastat ettevalmistust.

Ilmselt üritab Palo esmalt jõuda lõunapoolusele, sest seal on kindlam jalgealune ja pole karta jääkarusid. Liiati peetakse põhjapooluse vallutamist maailma kõige rängemaks ekspeditsiooniks. Itaallane Reinhold Messner, kes on vallutanud maailma kõik 14 rohkem kui 8000-meetrist mäetippu ja tõusnud Mount Everesti otsa lisahapnikuta, on öelnud, et Everesti vallutamine on küll raske, aga põhjapoolusele jõudmine on kümme korda raskem veel. Tema pole sinna jõudnud.
***
Kuldreeglid

Kuidas jõuda põhjapoolusele?
Küsi nõu põhjapoolusel käinud polaarveteranidelt.
Ära hoia kokku toidu ja varustuse arvelt – see saab saatuslikuks.
Ära poe tormisel päeval telki peitu – torm paistab telgist alati hullem kui tegelikkuses.
Aja end iga hommik teele, ükskõik kui vastumeelne see ka ei tundu.
Liigu, muudkui liigu, ära jää 50-kraadise pakasega seisma; vajadusel jookse.
Ära mõtle liiga palju ja ära kahtle, vaid tegutse.
Ära alla anna, vajadusel rooma kas või neljakäpukil edasi.
Sisenda endale ainult positiivseid ja ergutavaid mõtteid.
Allikas: explorersweb

Foto 1: Jäämägi Kulusuki asula lähedal Gröönimaa idaosas 2. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Isfjord Teravmägedes. Foto autor: Timo Palo
Foto 3: Vaade Kongsbreeni liustikule Teravmägedes õhust. Foto autor: Timo Palo
Foto 4: Jäämägi Kulusuki asula lähedal Gröönimaa idaosas 1. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Jäämägi Tasiilaqi asula lähedal Gröönimaa idaosas 1. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Jäämäed Kulusuki asula lähedal Gröönimaa idaosas 5. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Gröönimaad kattev jäävaip Kulusuki asula lähedal Gröönimaal 2. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 8: Matkajad Gröönimaa jäävaibal 2. augustil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Liustik Narsaqi asula lähistel Gröönimaa lõunaosas 28. juulil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 10: Lilled ja jäämäed Narsaqi asula lähistel Gröönimaa lõunaosas 27. juulil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 11: Jäämägi ujumas Eriksfjordis Narsarsuaqi asula lähistel Gröönimaa lõunaosas 26. juulil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 12: Jäälõhkuja Arctic Sunrise Kanada ja Gröönimaa vahelisel jääväljal 29. juunil. Foto autor: Reuters/Scanpix

Esmaspäev, august 10, 2009

Pullerits: Kas tahate suvel karget sportlikku meelelahutust?

Olgu suviseks meelelahutuseks, kuniks mu puhkus veel kestab, üks talviselt karge ja sportlik lugu ühest suusamehest (2005. aasta Tartu maratoni 46.). Surudes maha võltstagasihoidlikkust, ütleks, et oma arust on see üks paremaid lugusid, mille olen viimastel aegadel produtseerinud, sest - vaadake, kas nõustute - esiteks on lugu põnevast ja eluohtlikust seiklusest, teiseks on mul õnnestunud pinget enam-vähem lõpuni hoida, kolmandaks olen saavutanud loos dünaamika (kõrg- ja madalhuvi tasandite vaheldumine), neljandaks on kohalolekut põlistavaid detaile ja viiendaks on pelk story-tasand õnnestunud põimida üldhariva teabega. (Lugu ilmus paar nädalat tagasi Postimehes pealkirja all "Doktorandist seikleja harjutas kooselu jääkarudega", kuid siinsega võrreldes mõnevõrra lühendatuna.)

Õhtusöök oli just hinge taha saanud ja magamiskoti pehmed suled neelasid päevasest teekonnast väsinud keha mõnusalt enda rüppe, kui väljas, ukse taga, kukkusid suusakepid järsku ümber. Siis kostis kobistamist.

Timo Palo, polaarseikleja hingega geograafiadoktorand, polnud kuulnud, et keegi oleks tema hütile lähenenud. Inimene see vaevalt olla sai. Asus ta ju Teravmägede jäisel idarannikul, mis on elamiseks täiesti kõlbmatu. Ööbimiseks leitud püramiidjas laudadest kokkuklopsitud hurtsik, kaheksal ruutmeetril ainsaks mööbliesemeks kaks lavatsit, oli ilmselt sealsete küttide kunagine kätetöö.

Palo ajas end magamiskotist välja, haaras seina äärest püssi ja tõmbas kuuli rauda. Seejärel pani valmis signaalraketid ning juhul, kui peaks minema lähivõitluseks, seadis käepärast pipragaasi.
Siis kuulatas, mis edasi saab.

Arvata võis, et kutsumata külaline on jääkaru. Neid elab Teravmägedel, Norrale kuuluval Põhja-Jäämere saarestikul, ligi kolm tuhat. Ja ennekõike saarestiku idaaladel, kus on rohkem jääd ja rohkem hülgeid, keda jahtida.

Hülgejaht toimub jääaukude ääres, kus loivalised käivad õhku hingamas. Jääkarul pole vaja rohkem kui ühtainust käpalööki – ja saak ongi peos.

Sedasi oli välistatud, et teha uks lahti ja vaadata järele, kes seal ringi luusib. Liiati teadis Palo, et kannatliku loomana on jääkaru valmis nurga taga pikalt passima, misjärel fataalselt demonstreerida, nagu ütleb laulurida: «Mees, sa ei tea, kui kiiresti ma löön.»

Aga just selleks oligi 30-aastane Palo oma retke jääväljadele jalge alla võtnud, et jääkarudega tutvust sobitada ja nende läheduses elama harjuda. Tal on ammune eesmärk teha paari aasta pärast sooloretk põhjapoolusele. Tuhande kilomeetri pikkuseks teekonnaks, mis vältab vähemalt poolteist kuud, pole pääsu, et tuleb saavutada jääkarudega teineteist aktsepteeriv usalduslik vahekord. Ehk nagu Palo ütleb: «Et üks ei näeks teises saaklooma või toitu laual.»

Inimesele tähendab usalduslik vahekord ennekõike seda, et tuleb vabaneda hirmust kiskjaliste ees, kelle kaal küünib poole tonni kanti ja kes end tagakäppadele püsti ajades võiks korvpalliplatsil vabalt palli rõngasse suruda. Inimene peab selleks teadupärast kõvasti hüppama.

Sedasi vaatas Palo oma retke algul alatihti üle õla, ega jääkaru vargsi ligi hiili. Aga pikapeale hakkas ohutundega kohanema, nii et hütis magama heites tuli uksetagune kobistamine ja nuuskimine juba üllatusena.

Järsku olid hääled kadunud. Kas karu ootab, et potentsiaalne saak oma nina välja pistab?

Ega hütiski kindel tunne saanud olla. Alaskal on näljas loomad koguni hiidmaastureid külili tõuganud, et takistada saagil põgenemast, ning siis seesistujaile akna kaudu kallale tunginud. Teravmägedel on nad hüttidesse läbi akende sisse murdnud, ja kui aknaid pole leidunud, siis hütte ümber lükanud.

Palo hütil ei olnud aknaid. Nii ei pääsenud polaarpäeva valgus und segama.

Lõpuks paotas Palo ukse irvakile ja viskas lumelabida välja. Näis, mis juhtub, mõtles ta.
Esialgu ei juhtunud midagi.

Ent mõnevõrra veelgi enam, kui ootamatult saabunud õhtune külaline, hämmastasid Palo, atmosfääriuuringutega tegelevat Tartu Ülikooli geograafiadoktorandi, et märgid, mida seostatakse kliima muutustega, on Arktikas arenenud palju kiiremini, kui seni arvatud.

Enne jääkarudega kohanemisretkeile asumist oli ta Lääne-Teravmägede saarel Ny-Ålesundis, mis on maailma põhjapoolseim püsiva elanikkonnaga asula – tõsi, enamik neist on eri riikide teadlased –, sondeerinud koos keskkonnafüüsik Erko Jakobsoniga atmosfääri. Neil oli vintsi peal 2 km tugevat liini, mis suudaks vastu pidada ka Teravmägede tugevais tuultes (vähemalt 15 m/sek), ja selle otsas õhupall, mis viiks liini koos tolle külge kinnitatud sensoritega taevasse. Mõõdetud tulemused ootavad veel analüüsimist, kuid suured keskkonnamuutused olid niigi palja silmaga näha.

Arktika jääkatte vähenemine on Palo sõnul drastiline. Kuigi kliima muutustest ei saa tema väitel rääkida enne, kui võrrelda vähemalt kolme kümnendi andmed – aga varasemast suurema täpsuse tagavad satelliidiuuringud algasid Arktika kohal alles aastal 1979 –, on mitmeaastast kolme-nelja meetri paksust paakjääd juba raske leida. Suures osas on Arktika jää kahanenud pooleteise-kahe meetrini, mis suve lõpuks üha kergemini ära sulab. Kuna sulades jääpind tumeneb, sest tekivad lombid, neeldub päikesekiirgus üha paremini, mis omakorda üksnes kiirendab sulamise kulgu.

Selle üle võib lõpmatuseni vaielda, kas Arktikas kulgevad protsessid on inimeste põhjustatud või mitte, märgib Palo. Ent kui viis aastat tagasi arvasid teadlased, et Arktika saab suve lõpuks jäävabaks selle sajandi lõpuks, siis mullu hakkas kostuma prognoose, et nõnda võib juhtuda juba aastaks 2030. Viimati on Palo kõrvu ulatunud koguni oletused, et Arktika võib muutuda laevatatavaks juba kolme aasta pärast.

See tähendab, et põhjapooluse ekspeditsiooniga pole lõpmatuseni aega. Kui ta ei taha seda suuskade asemel teha kanuuga.

Seni, kui leidub jääd, tuleb jääkarudega igal juhul häid suhteid hoida.

Esimese kohtumise nendega elas Palo üle. Tal vedas: emakarul oli poeg kaasas, mistõttu talle oli esmatähtis tagada järeltulijale inimese eest turvalisus, mitte kõhutäit murda.

Teisel kohtumisel ootas Palo aga palju hirmuäratavam isend.

Ta oli just lõunaajal kiire matkatoiduga kõhtu kinnitanud ning liikus suuskadel lustiga, lasi isegi lauluviit, kui ühtäkki ilmus rüsijää valli tagant suur rasvane isane. Üksik seikleja saja meetri kaugusel ei saanud jääda talle märkamatuks.

Ent Palo polnud karule soodsas suunas. Tuul puhus karu poolt tema peale. Jääkaru vajab lõhna – see annab talle rohkem teavet kui visuaalne vaatlus. Sedasi tegi ta ümber Palo kaare, ajas siis koonu püsti ja tõmbas sõõrmetega läbi õhu.

Tasapisi lähenes karu 60-70 meetri peale. Palo haaras püssi ja signaalraketid. Oli selge, et kui karu veel lähemale püüab tulla, peab kaitsevahendid käiku laskma. Lasigi – kaks raketti.

Raketid on enamasti tõhusamad kui püssipauk, sest sähvatus ja visin ja järgnev põleng heidutavad neljajalgseid paremini kui üksik lask. Kui lask just karu pihta pole sihitud. Aga seda tohib teha viimases hädas – Teravmägedel tapetakse aastas enesekaitseks kaks-kolm karu –, ja selgi juhul järgneb põhjalik uurimine, kas looma mahalaskmine oli ikkagi põhjendatud.

Palo piiranud karu sai saadetud signaalist aru ja taandus. Kuid silmapiirilt ei kadunud. Kogu õhtupooliku jälitas ta Palo poole kilomeetri pealt.

Palo õnneks jõudis ta õhtuks koos jäässe kiilunud prantslaste jahile Vagabond. «Oli kerge hirm,» tunnistab ta, «ega oleks tahtnud telgiga öö peale jääda.»

Kaks ööd hiljem oli jääkaru murdnud Vagabondil ühe kelgukoera neljast. Pool koera oli ära söödud.

Pole teada, kuidas maitseb jääkarudele inimliha. Viimati langesid inimesed nende saagiks tosin aastat tagasi, kui Teravmägede suurima, üle 2000 elanikuga asula Longyearbyeni lähedal läksid kaks koolitüdrukut mäe otsa. Püssita. Sinna nad jäidki.

Palo loodab, et sellekevadised retked aitasid tal ohtlike kiskjatega kohaneda. «Aga see ei tähenda, et võid tähelepanu kaotada või mugavaks muutuda,» lisab ta.

Liiati kui teekonnal põhjanabale ei leidu ühtki hütti, kus oleks veidigi varju loota.

Foto 1: Timo Palo vedamas enda järel kelku varustusega, mis kaalub poolsada kilo. Seljakotis on 20 kilo fototarvikuid.
Foto 2: Timo Palo joomas hommikul hüti ukse ees teed. Ukse piidale on näha toetumas vintpüssi ja samuti lumelabidat, mida loopides püüdis Palo öösel jääkaru ehmatada.
Foto 3: Hayesbreeni liustiku 10-15 meetri kõrgune serv, mille küljest murduvad tükid lahti. Seda nimetatakse liustiku poegimiseks.
Foto 4: Mäed Kongsfjordi põhjakaldal õhtuvalguses.
Foto 5: Inglefieldbreeni liustiku serva kõrgus ulatub 20 meetrini. Taamal paistavad Teravmägede idaranniku mäed.
Foto 6: Vaade pisut rohkem kui 2000 elanikuga Longyearbyenile, Teravmägede halduskeskusele.
Foto 7: Vaade õhust Ny-Ålesundile, mis on maailma kõige põhjapoolsem püsiva elanikkonnaga asula.
Foto 8: Keskkonnafüüsik Erko Jakobson Ny-Ålesundi lähistel 20-30 meetri kõrguse Kongsbreeni liustiku ees.
Foto 9: Niisugused kunstilised jäämäed tekivad niiviisi, et liustiku servast murdub lahti tükk, see läheb vees hulpima, siis külmub ja sulab olenevalt aastaajast.
Foto 10: Timo Palo telk Teravmägedel tormi käes. Telgi ümber on lisaks suuskadele ja suusakeppidele näha jääkaru kaitsetara poste, mille vahele on tõmmatud nöör, mis on omakorda ühendatud signaalrakettidega.
Foto 11: Umbes kolmesajakilone emakaru koos ligikaudu aastase pojaga lahkub Timo Palo hüti piiramiselt taamal paistva vaba vee suunas.
Foto 12: Pooletonnine isane jääkaru luuramas Teravmägede idarannikul Timo Palo ümber.
Foto 13: Timo Palo norralasest sõber Tempelfjordi taustal hommikuses päiksevalguses. Fjord on saanud oma nime taamal paistva templit meenutava kõrgendiku järgi.

Kõigi fotode autor: Timo Palo.
Piltide paremaks naurimiseks soovitan neile klikkida!