Pühapäev, jaanuar 31, 2010

Pullerits: Kas Viru maratonil lajatas haamer?

Mu hooldemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist manitses, et ma mingil juhul enne Viru maratonil starti minekut ettevalmistatud suuski ei prooviks. Ta ütles, et üllatus on varuks. Aga ta ei täpsustanud, kas meeldiv või ebameeldiv.

Väike ebakindlus oli mul küll. Viru maratoni nädalal sain töö ja külma tõttu suusatamas käia vaid kahel päeval, kummalgi korral tunnikese. Mõni mees lohutas, et ongi hea, saab enne võistlust treeningutest taastuda. Tühjad sõnad! Taastumist vajavad need, kes harjutavad kuus 60-80 tundi. Millest küll need teised, kes vähem treenivad, taastuma peavad? Võistluseelsel päeval tegin veerandtunnise sörgi ja venitasin lihaseid, nagu sprinter Kristjan Oolo õpetas. Oligi kogu ettevalmistus.

Start oli sedapuhku üllatavalt viisakas. Esimesest grupist rajale minnes ei märganud, et mõni mees oleks tagant ettepoole trüginud, nagu juhtus mullu. Ka esimesed sajad meetrid läbiti teisi ja teiste varustust arvestades. Siis läks sõiduks.

Kuntsi määritud suusad olid tõesti head. Juba esimesel laskumisel tõdesin, et mu Atomicud on sedapuhku üllatavalt konkurentsivõimelised ning nende süüks seekord küll fiaskot veeretada ei õnnestuks.

Aga igal heal asjal on ka varjukülg. Head suusad tõstsid enesekindlust. Koguni niivõrd, et kui nägin, kuidas Venemaa esindaja Dmitri Parõgini (nr 166) ees eelnevatega vahe sisse lasi, lükkasin end tema järel kulgevast kolmikust mööda ning läksin eelnevaid püüdma. Vähem kui kilomeetriga saingi neljase grupi, mida vedas Rein Kullamaa (nr 80), kurvides ja laskumistel aktiivselt töötades kätte. Aga ka nende meeste tempo ei rahuldanud mind. Vajutasin mööda ja hakkasin omakorda neist lahti rebinud pikka rivi püüdma. Kohaks hüüti esimese toitlustuspunkti juures mulle kuuekümnendate keskel.

Õnneks tuli tagantpoolt ka abiväge, nagu Kaidar Hussar (nr 27) ja Taavi Palo (nr 29). Mõnda aega oli päris hea nende sabas tempot hoida. Aga pikapeale läksid nad ikkagi eest. Samas, nagu silmanurgast nägin, seiras minu selja taga viis-kuus meest. Aga mind ei häirinud, et pidin neile tuult murdma ja tempot tegema. Kui tudengina 800 meetrit jooksin, armastasin ka alati vedama minna. Ehkki tulemuse seisukohalt ei pruugi see kõige targem tegu olla.

Ühel vastutuulelõigul üritas Sergei Maksimov (nr 82) ise tempot dikteerima minna, aga võttis juba paarisaja meetri järel kõrvale ja läkitas mind ette. Ega ma protesteerinud, saabki omas taktis vabalt liikuda. Liiati tundus minek väga hea, jõudsin töötada korraliku mogreni variandiga ja võtsin ka väiksemaid tõuse rütmis üks samm-üks paaristõuge.

Eespool hakkas tasapisi selg ees vastu tulema grupitu sõitja Eino Karvak (nr 75). Teise toitlustuspunkti kandis saingi talle sappa. Kohaks loeti mulle juba viiekümnendate algusse. Kuigi Karvak libises lausa märkamatult taas eest, tundus, et käsil on igati korralik sõit. Seda enam, et mitte keegi ei tulnud enam tagant ründama ja ka minu tuulde haakinud mehed näisid tempoga rahul olevat.

Siis tulid esimese ringi viimase 5 km tõusud. Esimese megatõusu teise nuki all läks Maksimov oma paarilisega mööda. Üks neist ergutas, et kannatagu ma aga ära, pääsen 60 parema sekka. Kuid tõusu tipuks said nad paarimeetrise vahe sisse ja asusid seda tasapisi suurendama. Esimese ringi lõpuks oli vahe kärisenud ligi kahesaja meetrini. Kuid tagant ei olnud ka õnneks kedagi ohustamas.

Teisel ringil aga muutus sõit kardinaalselt. Olles kurku pigistanud ainsa geeli, rüüpasin peale kaks topsi jooki, millest teine ajas totaalselt läkastama. See kujunes justkui sümboolseks murdepunktiks. Kuni hingamise enam-vähem korda sain, oli senine hoog raugenud. Ja tagant ilmusid järsku ka hagijad kannule.

Ühe ropsuga kaotasin kolm kohta. Püüdsin kolmikule sappa võtta, ent ringi esimesel pikal tõusul jäin ikkagi maha. (Kas teate, et need, kes startisid võistlejaterivi lõpust, olid esimesel ringil oodanud selle tõusu all viis minutit, enne kui üles ronima said hakata?) Peagi kuulsin selja taga juba uute meeste hingamist. Kuid mitte kaua. Taas kaotasin mõned kohad. Ja nii kordus mitut puhku. Valges mütsis Teet Jagomägi (nr 150) läks oma grupiga minust nii suure hooga mööda, nagu olnuks neil käsil alles esimene, aga mul juba kolmas ring.

Ainus trööst oli sellest, et peagi märkasin enda ees Heiki Mölli (nr 50), kes näis veelgi suuremates raskustes kui mina. Jõudsin talle sappa ja koguni mõtlesin, et läheks mööda, aga taltsutasin end: hoia pigem tuulde, kui on raske. Seal, kus rada tagasi Mõedaku poole pöörab, umbes 7-8 km enne finišit, möödus minust Sulev Lokk (nr 165), kes küsis otse, kas läksin kiire alguse ohvriks. Vastasin, et jah, sest nii mulle tollal tundus.

Sel ajal hakkas ka lühema distantsi sõitjaid üha rohkem ette jääma. Arvan, et neile võlgneme kõik, kes me silmad punnis kohtadele peale võistlesime, suured tänusõnad, sest piisas vaid tagant häält teha, kui nad kohe kõrvale võtsid. Vähemasti mulle tundus, et nad hoidsid justkui korralduse peale kõik viisakalt raja paremasse äärde, nii et vasakult sai alati hõlpsalt mööda.

Tõeline põrgu saabus mulle viimase 5 km tõusudel. Tollest mäenõlvast, mis metsa vahele keeras, sain siiski kuidagi üles, ehkki lumi tundus meeletult paks ja suuski pidi kõvasti tõstma, mis osutus hirmus kurnavaks. Seejärel tuli pikem laskumine, kus sain taastuda ja suutsin isegi oma arust normaalselt hoogu tõugata.

Aga esimesel megatõusul ei jaksanud ma rohkem kui sisuliselt vaid astuda. Ja selge see, et niiviisi jäin tagant tulijaile jalgu. Viisakalt palus üks neist mul kõrvale võtta, mida ka tegin, sisenedes paremale nn matkajate rivvi. Ja siis tegin ma Katrin Šmiguni.

Mäletate seda aastate tagust fotot Katrin Šmigunist Tehvandi tõusul, kus ta väsimusest lihtsalt põlvili vajus? Enda õigustuseks võin öelda, et erinevalt nooremast Šmigunist oli mu kukkumisele ka kaasaitajaid. Aga see pole mõeldud eneseõigustusena. Sest jalad olid ikka täitsa pehmed. Proovisin tõusta. Libisesin taas kellegi suusal ja vajusin uuesti käpuli, suusad tõusul laiali. Üritasin teist korda tõusta, aga parem suusk oli hanges. Taas vajusin neljakäpakile. Ma ei tea, kui kaua ma seal ukerdasin ja liiklust kinni hoidsin, aga tõusmine ja uuesti astuma hakkamine läksid neetult vaevaliselt.

Siis tuli varsti laskumisel järsk kurv vasakule, kus juba esimesel ringil oli mul tegu, et mitte võssa kihutada. Nüüd nägin, et kurv on veelgi rohkem siledaks sõidetud, ja lisaks oli see mullast ja okstest ja rohukamarast pruun. Ma ei hakanud selle kurvi läbimist üritamagi, liiati olid ju jalad totaalselt pehmed, ning kasutasin sabapidurit. Kui püsti sain, nägin, et minu taga oli veel üks mees sama meetodit pruukinud.

Selleks ajaks olin omadega nii läbi, et keha tikkus juba kõikuma ning pidin jälgima, et siledal maal suusad alt ära ei sõidaks. Kuid teine, minu arust veel raskem tõus - kuna see on pikem - ootas alles ees. Ja ausalt öeldes ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellest üles võiksin saada.

Tuli astuma hakata. Ma ei liikunud oluliselt kiiremini kui matkajate parempoolne rida. Selge see, et olin rajal takistuseks, aga ega mul kusagile minna ka olnud. Allan Oras (nr 133), kes nendel tõusudel minust möödus, ütles pärast, et olin omadega nii küpse olnud, et ta oli pidanud targemaks minust lausa mööda vaadata. Nii õudne oli vaatepilt paistnud. Tõepoolest, ma lausa rippusin keppide najal, et ennast kuidagigi ülespoole vedada. Selleks ajaks oli mul juba ükskõik, kui palju ma tahapoole kukun, aga nii palju mõistus ikka töötas, et tuletas meelde: esisajast ei tahaks ikka välja pudeneda.

Arvasin, et kui viimasest tõusust, mis eelnes poolteist kilomeetrit enne lõppu staadioni suunas pikale laskumisele, üles sain, on kõige hullem möödas. Mis siis, et tagant tuli veel veteransuusataja Kaarel Toss ja minust kilomeeter enne lõppu lennukalt möödus. Kuid selgus, et oma optimistliku arvamusega eksisin.

Kõige viimasel tõusul, kui lõpuni jäi alla kilomeetri, oli tõepoolest tunne, et siit ma enam üles ei saa. Organism oli täielikult tühi. Energiaraasugi polnud. Iga samm oli põrgulikult vaevaline. Vahepeal kummitas isegi uitmõte, et jääks korraks seisma. Kuidagi läbi valu ja häda ja viletsuse sain siiski üles.

Kui 400 meetri märk paistis ja ühtki tõusu enam tulemas polnud, oli finiš sama hästi kui käes. Viimasel 200 meetril suutsin vist isegi teadustaja Riho Järveläineni ära petta, kes kiitis, et olen lisaks teravale blogi pidamisele suutnud teha ka terava sõidu.

Kui ta vaid teadnuks, kui kutu ma omadega olin. See oli mu elu kõige raskem võistlus. Protokolli läks 97. koht ajaga 2:34.59,8, kaotust võitjale Roland Lessingile 32 minutit. Mullu sain 96. koha ajaga 2:11.34,9, kusjuures tookord olin halvasti libisevate suuskadega tõsiselt hädas. See näitab, kui rasked olid seekordsed tingimused.

Millest lohtust otsida? Vähemasti edestasin ühe kohaga endist rattaproffi Raido Kodaniporki, kuigi kõigest 2,6 sekundiga. Ja esimesel ringil olin ma ju igati sõidukõlbulik. Miks seda teist ringi kästi sõita?
******
Binion's Casino, fremont Street, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Viru maratoni võistlejaterivi. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Viru maratoni peakorraldaja Anu Kilki Mõedaku spordibaasis. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Viru maratonil teise koha saanud Priit Narusk (vasakul) õnnitleb võitja Roland Lessingit. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 5: Viru maratoni naiste arvestuse võitja Kadri Lehtla. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, jaanuar 29, 2010

Pullerits: Kas Viru maratonil tuleb rekord?

Eile õhtul, pärast nelja päeva sunnitud puhkust -- ja ärge te mind sugugi külmavareseks pidage, sest teenisin 1980. aastate keskel kaks talve põhjapolaarjoone taga Kandalakša ja Soome piiri vahel Alakurttis raketivägedes (puskovaja ustanovka 135 oli selle kaheksarattalise hiigelseadeldise nimi, mis võinuks läkitada Läände nii jadernõi kui termojadernõi rakette), kus oli esimesel talvel jaanuari algusest veebruari lõpuni stabiilselt -41 kuni -43 kraadi külma, nii et külmetasin kapitaalselt ära oma kõrvalestad ja vist ka põsenukid (enam täpselt ei mäletagi), ning selle käreda pakase tõttu oli kasarmus, mis oli kõige soojem paik, maksimaalselt +5 kraadi --, igatahes eile läksin õhtul kella üheksa ajal, sest varem lihtsalt ei jõudnud, dendroparki luurele.

Ja mis ma nägin. Igasuguseid harjutajaid nägin. Sõitsin seal kolm ringi kuni kella kümneni ja kui siis lahkusin, jäi minust parkimisplatsile veel seitse autot (ise käin trennis jala). Nagu oletada ja järeldada võib, käib Viru maratoniks hirmus vormi kogumine ja timmimine.

Ei saaks öelda, et vahepealsed tühipäevad poleks oma jälge jätnud. Algul oli minek ikka väga kerge. Ja ega ta aja möödudes ka eriti raskemaks muutunud, olgugi et viimasel ringil võtsin tõuse agressiivselt, aga koju jõudes ütles enesetunne küll, et jaa, vahepealne treeninglünk on siiski toonust ja jaksu röövinud.

Sellegipoolest tõotab Viru maraton tulla kõigi aegade osavõturohkeim. Täna hommikuks oli kirjas juba ligi 1200 startijat, lisaks umbes 140 neid, nagu teada sain, kelle osalus pole veel teatavaks tehtud. (Ju nood on siis erilised salakavaldajad.) Teiste seas pidi starti tulema ka mõni laskesuusakoondislane. Igatahes peakorraldaja Anu Kilki avaldas lootust, et pühapäeval läheb Mõedakult teele 1600 nimest, mis on Viru maratoni kõigi aegade rekord, trumbates üle isegi Nõukogude-aegsed 1400 osalejaga sõidud.

Neile, kes rekordit lähevad tegema, olgu minu poolt teadmiseks - ja see teadmine tuli Anu Kilkilt täna hommikul telefonitsi -, et 42 km distantsil tuleb sõita kaks ringi nagu mullugi. Rada on valdavalt sama mis eelmisel aastal, vaid paaris kohas - näiteks mõne võsa vahel - on väiksed jupid muudetud. Samuti on rada laiendatud.

Suusamasohhiste rõõmustab kindlasti see, et Võlumäele tuleb ikka täitsa tippu välja ronida (loomulikult kaks korda!), ning pärast seda järgneb Kivimäe tõus, mis on teadupoolest petlik sellega, et kui tundub, et oled juba tipus, selgub väikse pöörangu järel, et paraku on pool maad ehk sama palju veel ülespoole rühkida. Palju õnne!

Neile, kes tahavad kohe algul tempot tegema minna, väike soovitus: ärge tormake. Juhul kui on tuuline ilm, ei maksa loota, et rajamasin vahetult teie ees raja kinni pressib. Rajamasin teeb oma töö öösel ära ja kogu lugu. Stardi järel ja tuule korral tuleb esimestel ikka ise rada lahti lükata. Mõelge, kas teil on ikka vaja teha valgel lumel seda musta tööd. Et teised pärast loorbereid võiks lõigata.
******Golden Nugget Casino, Fremont Street, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Selleks, et Mõedakul autoga stardialale võimalikult lähedale pääseda, on soovitav kasutada mäest üles roomamiseks Toyota Sequoia neljarattaveoga maasturit. On iseküsimus, kas seesugune elukas suudab suusatajatega võrdselt võtta ka Võlumäe ja Kivimäe tõusu. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Koerakelgutranspordi kasutamine vaevade kergendamiseks on pühapäevasel Viru maratonil ilmselt keelatud. Foto autor: Jorn Losvar, Scanpix
Foto 3: Väga aeglaselt ei maksa Viru maratonil kulgeda, sest siis võib pimeda ja külma öö peale jääda. Ja öös ei ole ainult inimesi... Foto autor: Jorn Losvar, Scanpix

Neljapäev, jaanuar 28, 2010

Pullerits: Kust tuli sprinterite imeareng?

Tikkumata kriitika tähtsust motivaatorina ülehindama, ei ole pääsu küsimusest, kas hiljutine nuhtlev kolumnistika võis toimida Eesti suusasprintereile irritaatorina. Anti Saarepuu ja Timo Simonlatser kaotasid eelmisel nädalal Rõbinskis MK-etapil ajasõidus kahele paremale, Nikolai Morilovile ja Aleksei Petuhhovile Venemaalt resp. pisut üle kolme ja seitsme sekundi. Veel Otepää MK-etapil oli Saarepuu kaotus kiireimale, rootslasele Emil Jönssonile viis sekundit ning Simonlatseril üle 13 sekundi. Peeter Kümmel ja Kein Einaste, kes hooaja hakul jäid eelsõidus nobedamaile alla pikalt üle kümne sekundi, jäid Otepääl Jönssonist maha kõigest 2,5 ja vähem kui neli sekundit.

Meeletu vormiparandus, kas pole? Müts maha sprinterite ja Mati Alaveri ja Björn Kristianseni ees. Otse öeldes: nad tegid mulle ära.

Aga nähkem (minu vaatevinklist) halvas - st kaotuses - ka head. Kui nii kiiresti saab teha nii suure vormihüppe, siis ei maksa Viru maratoni tulemusest kellelgi veel liigseid järeldusi teha ega paanikasse sattuda. Aega enda kokkuvõtmiseks enne Tartu maratoni peaks olema, seda enam, kui korralikult trenni on tehtud.

Kuid sprinteritel oli ka viimane aeg end kätte võtta. Millalgi eelmisel nädalal helistas mulle olümpiavõitja Erki Nool ja küsis, kui pikk on suusasprindi distants. Vastasin, et minu teada kusagil 1500 meetri kandis ja pisut üle selle. Nool kalkuleeris veidi ja leidis - minu arust täiesti õigustatult -, et reaalset suusatamist, kus vahe tekib, on 700-800 meetrit. Ülejäänu distantsist on ühine ja enam-vähem võrdne stardikiirenduse osa ning laskumised ja neist saadav hoog. Ehk teisisõnu: seda distantsiosa, kus võimekusega vahed sisse tehakse, on maksimaalselt kahe staadioniringi jagu.

Nool mõtles veidi ja lausus siis, et 800 meetris 10-15 sekundit kaotada on ikka ropult palju. "Kui ma saaks sinult," pöördus ta minu poole, "800 meetris 10-15 sekundiga sisse, siis ma läheksin ehitustarvete poodi nööri järele."

Ja see polnud veel kõik, mis Noolel öelda oli. Ta lisas: "Alaveril meeldib numbreid väänata, aga kui keegi saab 800 meetris ligi 20 sekundiga tappa, siis on ta mingi Jõhvi kultuurimaja esindaja."

Nool võib oma karmi otseütlemisega paljudele mitte meeldida, aga ta on ikkagi olümpiavõitja ja tal on karmiks otsekohesuseks seetõttu ehk rohkem õigust kui meiesuguseil Estoloppeti-suusatajail. Ja loomulikult võite talle vastu vaielda.

Aga ärge unustage, et veelgi vajalikum on vastus küsimusele, mis imeväel Eesti sprinterid järsku nii hoogsalt liikuma said. Selles vastuses peituvad spordi tegelikud õppetunnid.
******Fremont Street Experience, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Timo Simonlatser Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Anti Saarepuu Otepää MK-etapil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 27, 2010

Pullerits: Kas külm hävitab suusavormi?

Mis nüüd saab?! Pühapäev - null kilomeetrit. Sest väljas oli üle 20 miinuskraadi. Esmaspäev - null kilomeetrit. Sest isiklikud äriasjad sundisid õhtupoolikul Pärnusse sõitma. Teisipäev - null kilomeetrit. Sest Postimehe arvamusliidrite lõuna ja ühest imesuusatüdrukust loo tegemise tõttu pidin hommikul Tallinna sõitma, ja kui õhtul poole seitsmeks tagasi Tartusse jõudsin, oli külma 23-24 kraadi. Tänane kolmapäev - ka ilmselt null kilomeetrit. Sest isegi Tartu suusatalve võistlussarja teine osavõistlus, 10 km vabatehnikat Lähtel, on külma ilma ohu tõttu nädala võrra edasi lükatud.

Mis me siin nüüd näeme? Näeme seda, et juba kolm päeva on möödunud ühegi trennita ja ilmselt läheb ka veel neljas samamoodi otsa.

Ja siis konkurendid imestusest küsivad, et kas ma tõesti pühapäeval Viru maratonile ei tulegi.

Aga mida head seal Virus ees võiks oodata, kui terve eelmise nädala näitajad olid nelja treeningpäevaga kokku treeningaega 4:51 ja kilometraaži vaid 74. Sellestki moodustas peale ühe tugeva paaristõuketrenni enamiku rahulikus tempos kulgemine.

Külm ilm ei pannud eile põõna üksnes mu auto õlisüsteemile, vaid on teinud tõsist harvendustööd ka treeningtegevuses. Loomulikult saab end välja ajada ka enam kui 20-kraadise külmaga - nagu siin on korduvalt öeldud: pole treenimiseks sobimatut ilma, on treenimiseks sobimatu riietus -, aga julgen sügavalt kahelda, kas sellises pakases tehtud trennist ka mingit kasu on. Tund ja veerand või tund ja pool tasakesi kulgeda - mida see enam annab? Külm on ikkagi nii suur, et kvaliteetsest arendavast tööst, mida nüüd juba ilmtingimata vaja teha oleks - lõigud, lõigud, lõigud! - ei tule midagi välja. Või kui tuleb, siis valusa ja laastava hinnaga.

Või ma jällegi eksin?

Sellegipoolest ei saa õhutemperatuurist tingitud elukorralduse muutusele ükskõikse pilguga vaadata. Valetaksin, kui ütleksin, et ei muretse. Kõige vihasem, vähemasti teoreetilises plaanis, olen nende detsembris Kopenhaagenisse kogunenud kliimaparanoikude peale, kellelt tahaks väga-väga küsida: where the fuck is global warming? Nii et kähku kõik maastureid ostma, et pisutki kliimat soojemaks kütta.

Viimases hädas tuleb vist pöörduda lohutuse saamiseks spetsialistide poole. Mullu sügisel rääkis jalgrattur Indrek Rannama mulle harrastajate treeninginnu kohta muu seas järgmist:

"Arvatakse, et kui üks treening jääb vahele, siis on maailma lõpp saabunud – mis nüüd saab! Tegelikult ei ole midagi hullu. Tean seda omast käest: mul tekkis sel kevadel töö tõttu viis-kuus kolmepäevast auku ja kuus tuli 20 treeningpäeva 30st – midagi ei juhtu. Ajutisi treeningpause ei maksa üledramatiseerida, tihti võivad need hoopis kasuks tulla. Üks kolleeg on öelnud, et ületreenitusega areneb inimesel ainult üks asi – enesekindlus."

On see lollidele lohutuseks või peitub öeldus suur tõetera?
******
Fremont Street Experience, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida piltidele.)

Foto 1: Ei, mitte Hamasi terrorist, vaid suusataja Andrus Veerpalu. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Ei, mitte neandertaallane, vaid suusataja Kristina Šmigun-Vähi. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Inglise laskesuusataja Lee-Steve Jackson näitab külma eest kaitsvat suusavarustust. Foto autor: Reuters/Scanpix

Teisipäev, jaanuar 26, 2010

Pullerits: Mis on kõige ropum taliala?

Iluuisutamine, milles eelmisel nädalal selgusid Tallinnas Euroopa meistrid, võiks olla ilusaim ja puhtaim ja kauneim taliala. Aga ei ole. Pehmelt öeldes on see mustvalge ala. Valge on jää, mustad on sellel skandaalid. Oma mustad plekid on saanud Eesti esindajadki.

Aasta tagasi, mäletate, pidi Jelena Glebova leppima Helsingis EMil 12. kohaga. Põhjus peitus selles, et kohtunikud jätsid arusaamatul põhjusel arvestamata tema madala pirueti ning lugesid kaks kolmekordset hüpet kahekordseks. Naiste üksiksõidu hindamine tekitas küsimusi paljudel sportlastel, sealhulgas soomlanna Laura Lepistö järel teiseks jäänud itaallannast tiitlikaitsjal Carolina Kostneril.

Õli lisas tulle Soome ajakirjanduse väide, nagu oleks Glebova treener Anna Levandi öelnud, et soomlannade medalivõidud kodusel EMil olid varem kokku lepitud. Levandi kinnitas, et tema suhu pandud süüdistused kokkulepetes on totaalne vale. Fakt on aga see, et Rahvusvaheline Uisutamisliit diskvalifitseeris Glebova sooritatud elementide tasemeid määranud tehnilise žürii liikme, kes oli ebaõiglaselt suhtunud ka mitmesse teise uisutajasse.

Selle suureks paisunud skandaali varjus ei mäleta ilmselt enam paljud teist Eesti sportlastega Helsingis seotud intsidenti. Paarissõidus läks Maria Sergejeval pärast lühikavas hüppe järel kukkumist uisupael ootamatult lahti ning ta pidi etteaste kaheks minutiks katkestama. Rahvusvahelised kommentaatorid tõttasid kuulutama, et ei ole sellist asja juba teab mis ajast näinud. Kokkuvõttes sai Sergejeva koos Ilja Gleboviga siiski 14. koha.

Ent need on siiski võrdlemisi rahumeelsed vahejuhtumid. Mõned iluuisutajatega seotud intsidendid on kiskunud lausa kriminaalseks. Novembris jäi MM-võistluste kümnes, Venemaa iluuisutaja Andrei Lutai pärast USAs Lake Placidis toimunud jõuproovi vahele auto varastamise ning purjuspäi juhtimisega. Kohus otsustas teda trellide taha mitte saata, aga Venemaa uisujuhid karistasid Lutaid aastase võistluskeeluga, mistõttu ta jääb eemale Vancouveri olümpialt.

Vähemasti ei teinud Lutai avariid, nagu juhtus kuraditosin aastat tagasi Oksana Baiuliga, kes võitis Lillehammeri olümpial kõigest 16-aastasena kuldmedali. Vaesest Ukrainast USAsse elama asunud Baiul sõitis Connecticutis purjuspäi vastu puud. Karistuseks pidi ta läbi tegema alkoholismist võõrutamise programmi.

Kohutavaima teoga on aga saanud hakkama Venemaalt pärit Bulgaariat esindav Maksim Staviski, kahekordne jäätantsu maailmameister. 2007. aasta suvel sõitis ta purjuspäi oma Hummeriga otsa Hondale, milles hukkus noormees. Tolle kihlatu langes koomasse. Ometi pääses Staviski vaid kahe ja poole aastase tingimisi karistusega. Kuigi ohvrite vanemad saavutasid, et kõrgema astme kohus määras Staviskile mullu reaalse vangistuse, alandas riigi ülemkohus selle lõpuks ikkagi tingimisi karistuseks.

Poolteist kümnendit tagasi MMil naiste üksiksõidus pronksmedali võitnud ameeriklanna Nicole Bobekit tabasid mullu suvel süüdistused metamfetamiiniga kaubitsemises. Seetõttu võib teda oodata kuni kümne-aastane vangistus. Aasta enne MMil pronksi võitmist murdis Bobek sisse tuttava eramusse ning varastas sealt raha. Kuna ta oli tollal alles 17, pääses ta tingimisi karistusega.

Kõige kriminaalsema karjääriga on aga hakkama saanud 1968. aasta Grenoble’i olümpiavõitja meeste üksiksõidus Wolfgang Schwarz Austriast. Neli aastat tagasi mõistis kohus ta süüdi kavatsuses röövida Rumeenia ärimehe 18-aastane tütar, et nõuda seejärel tema vabastamise eest neli miljonit dollarit lunaraha. Karistuseks teenis ta kaheksa aastat vangistust.

Ent see polnud tema esimene seadusega pahuksisse sattumine. 2002. aastal mõistis kohus Schwarzi süüdi viie leedulanna ja venelanna Austriasse prostituudiks sokutamises. Pooleteise aastane vanglakaristus jäi tal kandmata üksnes seetõttu, et ta võitles samal ajal nahavähiga. Ent sellele vaatamata tabasid teda kolm aastat hiljem uued süüdistused, et ta on taas leedu naisi oma kodumaale libudeks toonud. Nood süüdistused jäid aga tõestamata.

Kõige jõhkrama skandaaliga jääl on saanud hakkama ameeriklanna Tonya Harding. Tõsi, oma käed hoidis ta sellest puhtad.

1994. aastal USA meistrivõitluste eel palkas Hardingu abikaasa Jeff Gillooly kellegi Shane Stanti, et too kõrvaldaks konkurentsist tema naise põhirivaali Nancy Kerrigani. Stant vigastas metallvardaga Kerrigani põlve. Harding tuli USA meistriks. Kuid kõigest kuu aega hiljem Lillehammeri olümpial jäi Harding kaheksandaks, traumast paranenud Kerrigan võitis aga hõbemedali, kaotades Oksana Baiulile kõigest 0,1 punktiga.

Ehkki kohus ei suutnud tõestada, et Harding on Kerrigani vastu korraldatud rünnakuga seotud, tuli tal juhtunu eest siiski vastutust kanda. Kuna Harding tunnistas hiljem, et oli kallaletungi plaanist teadlik, aga kartis sellest võime teavitada, mõistis kohus talle uurimise takistamise eest kolm aastat tingimisi, 500 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd ning 160 000 dollarit trahvi. USA uisuliit määras talle eluaegse võistluskeelu.

Kohtumõistmine, seda küll jääareeni ääres, on iluuisutamise sagedasemaid skandaalide allikaid. Üle-eelmisel taliolümpial Salt Lake Citys võitsid paarissõidus Venemaad esindavad Jelena Berežnaja ja Anton Sihharulidze napilt Kanada paari Jamie Sale–David Pelletier. Aga nende võit tundus kahtlane. Peagi tunnistas Prantsusmaa kohtunik, et tema kodumaa uisuliidu juht oli sundinud teda hääletama venelaste poolt, kuna vastutasuks pidi Vene kohtunik soosima jäätantsuvõistlustel Prantsuse paari. Lõpuks, pärast hiiglaslikuks paisunud skandaali, langetas Rahvusvaheline Uisutamisliit koos Rahvusvahelise Olümpiakomiteega pretsedenditu otsuse anda kuldmedal ka Kanada paarile.

Juhtumi hilisem uurimine viis niidiotsad hoopis kriminaalse taustaga usbeki Alimžan Tohtahunovini, keda on Prantsusmaal süüdistatud illegaalses äritegevuses. Uurijate väitel oli just tema korraldanud paarissõidus prantslaste toetuse Vene paarile, sest oli sel moel lootnud saada õiguse naasta Venemaale, mis keeldus teda väidetava seotuse tõttu vene maffiaga üle oma piiri lubamast.
***
See kirjatükk on näpuharjutuseks minu kriitikutele: leidke siit üles vead ja andke mulle teada. Sest Vancouveri taliolümpia iluuisutamisvõistlusest ei kirjuta olümpiaraamatusse keegi teine kui siinkirjutaja. Nii et siinkohal on kõigil terastel kriitikuil aegsasti võimalus aidata kaasa võimalike vigade elimineerimisele, et poleks pärast, kui enam midagi muuta pole võimalik, tarvidust detailide pärast kembelda.
******Badwater, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jelena Glebova EM-võistlustel Tallinnas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2. Jelena Glebova kukub MM-võistlustel Los Angeleses 2009. aasta märtsis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Vene iluuisutaja Andrei Lutai ilmumas Lake Placidis kohtu ette. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Maksim Staviski esinemas koos Tatjana Arntgoltsiga 2008. aasta septembris Moskvas jäärevüü etendusel. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Maksim Staviski esinemas koos Albena Denkovaga 2009. aasta detsembris Moskvas jäärevüü etendusel. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 6: Nancy Kerrigan uisutamas Hea tahte talimängudel Lake Placidis 2000. aasta jaanuaris. Kerrigani isa suri eelmisel pühapäeval. Võimud süüdistavad tema surmas Nancy Kerrigani venda Marki, kes olevat isale kallale tunginud. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Nancy Kerrigan 2007. aasta märtsis. Foto autor: Mavrixphoto.com/Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 25, 2010

Pullerits: Kuidas vältida suusaostul suuri vigu?

Liiga palju on kogunenud neid, kes mult küsinud, milliseid suuski tasub osta. Niisiis:
See võib tunduda esmapilgul ootamatu, aga ka Andres Maimik, mitte just veerpaluliku kehaehitusega tunnustatud filmitegija, on suusatamisest sissevõetud. Nõnda astus ta paar aastat tagasi kauplusse, et endale lumelauad osta.

«Ütlesin, et andke mulle kõige odavamad suusad, olen pühapäevaharrastaja, pigem kõnnin suuskadel kui suusatan,» meenutab ta.

Selline lähenemine oli viga. Ja müüja, igati naksakas, hakkas viga parandama. Rääkis Maimikule, dokumentaalfilmi «Müümise kunst» autorile, hinna ja kvaliteedi parimast suhtest, rääkis ka erinevatest sulamitest, erinevast plastiku tugevusest, tõi igasugused faktorid mängu. «See mõjus mulle äärmiselt professionaalsena,» tunnistab Maimik. «Mis mul muud üle jäi, kui uskuda, ehkki minu jaoks olid kõik suusad ühtemoodi lauad. Lõpuks ostsingi need vähe kallimad suusad, hinnavahe odavamatega kujunes umbes 700-krooniseks.»

Maimikul vedas tõesti, et ta pealtnäha nii pealekäiva müüja ette sattus. Sest üks suuremaid vigu, mida talveks suusavarustust soetades teha võib, on seda ennekõike hinna järgi valida. Uskuge mind, ma tean millest räägin. Olen oma vitsad kätte saanud. Lugege edasi, ja te veendute.

Nägin kuus-seitse aastat tagasi kuulutust, mis reklaamis umbes 1500-kroonist komplekti, kuhu kuulusid nii suusad, sidemed kui saapad. Jah, sellele oli raske vastu panna. Võrreldes pooleteise kümnendi vanuste Visu poolplastikutega, mis otstest juba narmendasid, tundusidki uued lumelauad esimesel sõidukorral imeliselt lennukad.

Kuid järgmistel kordadel, mil võrdlus ajast-arust Visudega polnud enam nii aktuaalne, hakkasin märkama, et tegelikult libisesid uued suusad kehvasti ja olid jala otsas üksjagu raskedki. Otsustasin kevadisel lõpumüügil, mil hinnad kõvasti kukuvad, osta pisut parema mudeli – universaalsed Fischerid, mis sobivad nii klassika- kui uisutehnikas sõitmiseks. Aga mitte kõige kallimad, pigem ikka odavad.

Sain uued hallid Fischerid vähem kui tuhande krooni eest ja tundsin heast ostust rõõmu. Ent seda ei jätkunud kauaks.

Järgmisel talvel, hoolimata regulaarsest harjutamisest, pidin rahvaspordiüritustel tunnistama, kuidas minust palju mittesportlikumad tüübid laskumistel mööda vuhisevad ja tõusudest kergemini üles saavad. Vaid pime ei saanud näha, kuidas nad suusatamist nautisid, samas kui ise pidin nägema põrguvaeva.

Siis ütlesid Silja Spordi hooldemehed, kes Eesti suusakaubanduses on ühed asjatundlikumad, et nii odavate ja pealegi universaalsuuskadega polegi sõidurõõmu loota. Nende põhi on lihtsalt selline, et määre ei püsi all, mistõttu nii libisemine kui pidamine jätavad soovida.

SA Archimedes kommunikatsioonispetsialist Martin Šmutov, kellega kolm aastat tagasi seda blogi koos alustasime, tegi samasuguse vea, kui soetas kolm talve tagasi, mil otsustas uuendada lapsepõlves unarusse jäänud sinasõprust suusatamisega, universaalsed Fischeri lumelauad. Ta avastas, et uisutehnikas sõitmiseks on need pisut pikad, klassikatehnika harrastamiseks jäävad aga lühikeseks. Tema järeldus: kummagi sõiduviisi jaoks tuleb valida ikkagi omaette suusapaar.

Aga kui see lööb eelarve lõhki, soovitab Šmutov enne lihtsalt järele proovida, kumb tehnika rohkem meeldib ja selle järgi siis suusavalik teha. «Ega kõikidel võistlustel pea ju esinema,» lausub ta.

Kolm aastat pärast suusarajal vaevlemist, keel vesti peal ponnistamist ja kahele odav-kehvale suusapaarile mõttetut rahakulutamist ostsin lõpuks korralikud võistlussuusad. Klassikatehnika tarvis kollased Fischerid ja uisutehnikas sõitmiseks punased Atomicud.

Miks ma seda kohe ei teinud, kirusin ennast. Miks ma ennast piinasin?

Lõpuks ometi sai suusatamisest naudinguala.

Väike kordusspikker: kuidas valida suuski?
(spikri andmed aastatagused; siin avaldatud meeldetuletuseks)

Tippsportlase suusad
Fischer RCS Carbon Lite, 7000 krooni*

Võistlussuusad
Fischer RCS, 5400 krooni
Rossignol X-Ium, 5300 krooni
Madshus Nanosonic, 5300 krooni
Atomic WorldCup, 5400 krooni
Salomon Equipe 10, 5600 krooni

Harrastaja võistlussuusad
Fischer RCR, 3600 krooni
Rossignol Delta, 3000 krooni
Madshus Terrasonic, 2800 krooni
Salomon Equipe 8, 2600 krooni
Atomic PRO, 2200 krooni

Pühapäevasõitja suusad
Fischer CS, 1900 krooni
Rossignol Zynex, 1900 krooni
Madshus Ultrasonic (naistele), 1900 krooni
Madshus Ultrasonic (meestele), 1800 krooni
Salomon Active 7, 1900 krooni

Juhusõitja suusad
Fischer SC, 1600 krooni
Rossignol X Tour Escape, 1700 krooni
Salomon Active 6, 1700 krooni

* eelmise talve hinnad
Hinnad: Silja Sport, Extreme Sport, Hawaii Express
******Fremont Street, Las Vegas, Nevada. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Meeste suusavahetusega sõit Rõbinski MK-etapil. Fotode autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 5: Venelane Artjom Žmurko võidab Rõbinskis MK-etapi. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix
Foto 6: Venelased Ilja Tšernoussov (vasakult), Artjom Žmurko ja Aleksandr Kuznetsov triumfeerimas Fischeri suuskadega Rõbinski MK-etapi. Foto autor: ITAR-TASS/Scanpix

Reede, jaanuar 22, 2010

Pullerits: Kes ütles, et kiiresti on vale treenida?

Lisatud all pildiküsimus.
Loogiliselt võttes pidanuks enesetunne olema risti vastupidine. Üleeile õhtul tegin Tartu dendropargi väidetavalt 4,6 km pikkusel ringil kolm tiiru üksnes paaristõugetega, mis nõudis tõusudel suurt jõuvarude mobiliseerimist ning sajaprotsendilist pingutust. Sellest tulnuks hirmväsinuks jääda, aga ei jäänud. Eile õhtul tegin sealsamas vabatehnikas kergelt neli ringi n-ö taastumiseks ja toonuse hoidmiseks, hoidsin tempot pisut alla 18 minuti ringi kohta, aga õhtul tuli metsik roidumus peale. Lausa maha murdis.

Olen seda varem ka paaril korral märganud, et intensiivne trenn ei kurna sugugi nii palju kui rahulik kulgemine. Mis tekitab loogiliselt võttes küsimuse, et kuidas see nii saab olla.

Aga veelgi huvitavam on küsimus, miks peab aeglaselt ja rahulikult treenima, nagu väidetakse. Teoorias võib sellest isegi aru saada, aga vaatame ka praktikat.

Eesti suusatajad on tuntud aeglaselt treenijad. Aga kes on juhtunud märkama koondise peatreeneri Mati Alaveri väljaütlemisi Saksa koondise kohta, siis on ta korduvalt imestanud, et sakslased treenivad äärmiselt suure intensiivsusega. Ja kui me nüüd võrdleme Eesti ja Saksa tippsuusatamise taset, siis näeme, et sakslased on palju paremad. (Ärme hakkame siin vastu argumenteerima Andrus Veerpalu olümpiamedalitega, sest Veerpalu saavutused peegeldavad Eesti suusatippude üldist taset pea sama palju nagu Kristina Šmigun-Vähi tulemused naiste suusatamise taset.) Sakslastel on MK-sarjas kogutud palju rohkem punkte, neil on rohkem mehi maailma tipus, nende teatemeeskond pole vist küll eales Eestile kaotanud.

Aga äkki ei ole sakslased siin erandiks? Kas mitte ka norralased ei treeni üksjagu tugevalt ja kõvasti? Kust Petter Northug või Norra sprinterid sellise kiiruliku jõu välja võluvad? Ja mida me teame Lukaš Baueri või venelaste treeningust? Hüpoteesi korras: äkki Eesti suusatamise paigaltammumise põhjuseid on ka selles, et ollakse kinni möödaniku tõdedes?

Arendame siit hüpoteesi edasi - tunnistan, et ilma faktideta, aga enamikule asjadele saadaksegi maailmas jälile sel teel, et 1) suhtutakse kriitiliselt senistesse tõekspidamistesse ning 2) püsitatakse hüpotees, mida muuta ja teisiti teha. Niisiis, mis siis, kui meie paljukiidetud taustajõud ei ole tegelikult tasemel, sest - nagu märkis mulle hiljuti suusatreener Jaanus Teppan - väga oluline osa on taastumisel, aga me ei tea ju, kuidas maailma tipud taastuvad. Ja mõelgem siit edasi loogiliselt: mahte ju lõpmatuseni tõsta ei anna, mis tähendab, et ainus, mida tõsta saab, on intensiivsus, aga et intensiivsust tõsta - sest intensiivsus kulutab, ehkki minu isiklikud kogemused viimasest ajast vihjavad küll vastupidisele, aga see võib olla ka füsioloogiline juhus -, selleks on vaja kvaliteetselt taastuda.

Siin arutluskäigus võib olla viga, aga ei pruugi - sest Alaveri kirjeldatud Saksa süsteem näitab, et mingi eduretsepti, mis on teistsugune kui seni meil aktsepteeritu, on nad leidnud. Ja juhin tähelepanu, et Alaver ei ole Saksa süsteemi kritiseerinud, vaid selle üle imestanud ja küllap ka juurelnud.

Kuid naaskem superandekate juurest lihtsurelike tasandile. Pole vist kellelegi saladus, et mindki on peetud kiireks treenijaks. Aga vaatame selle "ebaloogilise" harjutamise tulemusi. Klubi Tartu Maraton protokollidest leidsin oma esimese suusatulemuse aastast 2004, mil sain Haanja maratonil ajaga 3:02.36 288. koha. Tollal olin enam-vähem pühapäevasuusataja, ei enamat. Siis hakkasin pisut rohkem suusatama, ikka kõvasti ja kõvasti, aga mitte veel treenima. Järgmine aasta sain ajaga 2:43.17 248. koha. 2006. aastal, mil juba tasapisi (mahtude mõttes), aga see-eest intensiivselt harjutasin, jõudsin ajaga 2:34.48 Haanjas esi-200 sisse, täpsemini 199. kohale. Edasi läks harjutamine üha suuremaks ja ka kiiremaks, nagu kriitikud on teraselt märkinud. Järgmisel kahel aastal oli rada lumeoludest tingituna teistsugune kui varem, nii et sõiduaegu ei ole distantsi varieerituse tõttu mõtet võrrelda, aga kohad olid juba esisajas, vastavalt 70. ja 74. Eelmine aasta, tõsi, oli vormi tipp Haanja maratoniks möödas ning eelnevast viiest maratonist istus väsimus organismis, mistõttu sain alles 106. koha, kuid aeg 2:18.10 oli sellegipoolest tervelt kolmveerand tundi parem kui esimesel Haanja maratonil. Mullusest on varasemaga mõistlikum pakkuda võrdlust Tartu maratonilt, kus sain 3:34.08ga 155. koha. Neli aastat varem läbisin Tartu maratoni kõigest 4:56.56ga, mis andis 720. koha.

Järelikult keskmisest intensiivsemad trennid siiski toovad tulemusi.

Hiljuti ühel aastal harjutasin jooksjana hästi rahulikult, hoidsin tempot ja pulssi madalal. Arvasin, et kui enamik niimoodi harjutab, siis peab seal ju mingi imevägi peituma. Läksin selle trenni pealt Tallinna sügisjooksule suurte lootuste ja eesmärkidega ja endasse uskudes.

Jooksin 10 km distantsil välja aja 37.25. Eelmine aasta olin samasugustes tingimustes, aga palju intensiivsema trenni pealt jooksnud aja 37.23. Edasiminekut seega ei mingit. Hoopis tagasiminek.
***
Kolleeg Paavo Kangur Kroonikast palub asjatundjate abi tuvastamaks, kes on see Otepää MK-etapil kaamera ette jäänud väidetav vene suusataja ülal parempoolsel pildil. Kas keegi teab?
******
Furnace Creek Wash, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sakslane Axel Teichmann Davosi MK-etapi sprindivõistlusel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Sakslane Axel Teichmann Tour de Skil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Šveitsi suusataja Dario Cologna üle-eelmisel Tour de Skil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Teatesuusatamine Faluni MK-etapil aastal 2005. Foto autor: Janerik Henriksson, Scanpix
Foto 5: Sakslane Axel Teichmann (Scanpixi agentuur annab pildil näidatu nimeks siiski Tobias Angerer) Tour de Skil. Foto autor: AP/Scanpix

Neljapäev, jaanuar 21, 2010

Pullerits: Kuidas suusakraakluses korda luua?

Eile õhtul tegin mõtlemapaneva treeningu. Selle tarvis valmistas mu suusad ette igipõline rivaal Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri juht Baltimaades, sest ta oli üleeile näinud, kuidas ta minust laskumistel mööda lendas. Ja peab ütlema, et ta sai oma tööga suurepäraselt hakkama, nii et resultaat kannatas võrdlust ükskõik millise professionaalse määrdemehe meistriteosega.

Aga mis trenni sa 19 külmakraadiga teed? Mahtu ju mitte, sest pikapeale võivad sõrmed või varbad või nina või põsed külmetama hakata. Lõike samuti mitte, kui ei taha pärast kopsudest verd köhida. Nii jäi sõelale vaid erialane jõuvastupidavus ehk sammuta paaristõuketöö dendropargi seitsme tõusuga ringil. Liiati tundus see ainsa arendava treeningu variandina.

Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle on see kõige raskem trenn. Sest tõusudel tuleb ikka maksimum välja panna. Kuid millise efekti see pingutus annab, seda saab tunda kohe laugetel lõikudel - küll on seal kerge tõugata!

Kui mõned konkurendid on pingsalt mind jälginud, siis nüüd soovitan neil jälgida ka Soonetsit. Ja mitte üksnes seepärast, et tema klassika-Fischerid, mis on samast seeriast nagu Andrus Veerpalu võidukad suusad, libisevad nii hästi, et ta võtab suure hooga kõik laskumiste järgsed kaared, samal ajal kui mina juba tükk maad enne kaarte algust tööle pean hakkama. Teisel ringil, mida alustasime koos - esimese läbis ta minu tuules, küll mitte paaristõugetega, vaid n-ö normaalses segatehnikas napilt alla 17 minuti -, tegi ta mulle, kes ma ikka vaid paaristõukeid pruukisin, rohkem kui kaks minutit sisse. Ta läbis selle kiiremini kui 16 minutiga! Ja mitte ainult: kui läksin eelviimasele laskumisele, nägin, mismoodi Soonets viimasest tõusust üles sõitis, ja tema samm ei olnud millegi poolest vähemtehniline kui Otepää MK-etapil nähtud.

Kokku läbisin paaristõugete jõul kolm ringi ehk umbes 13,5 km - sedapuhku, erinevalt eelmisest samasugusest trennist, ka neljanda tõusu püstloodis paistva väikse nuki. Igatahes tundsin, et trenn on läinud asja ette.

Aga mõtlema pani mind hoopis muu. Konkurent Soonetsi abivalmidus ja viisakus ja rahulikkus on nii kontrastses vastuolus siin blogis sel nädalal teatud tegelas(t)e kultiveeritud sõjakuse, pahatahtlikkuse, norivuse, õeluse, kurjuse jms-ga. Kui see mõttes üle kanda treeningolukorda, oleks pilt järgmine: mingi tumeda maski ja mustade prillide taha varjunud tüüp karjub põõsa tagant iga mu ringi järel: "Sa oled jälle siin trennis. Eelmine päev olid ka, samuti terve eelmine nädal. Huvitav, et sa ise aru ei saa, et see on rumal. Lausa arulage. Selles puudub igasugune loogika. Ja selline tegelane peab end suusatajaks ning arvab, et ta midagi üldse jagab. Hämmastav, et sa ikka üldse midagi ei õpi. Räägi või ära räägi. Eriti kurb, et mõned sinuga veel mõõtu võtavad. Kõige kohutavam on muidugi see, et sa minu objektiivset arvamust kuuldagi ei taha."

Pean kahetsusega nentima, et sel nädalal on mõned kommenteerijad suutnud oma süstemaatilise norimisega ja sapi pritsimisega muuta mu spordiblogi kommentaariosa tõeliseks läbuks. Asjaliku, ja puhuti ka vaimuka mõttevahetuse asemel on võtnud maad anonüümne tigetsemine ja õelutsemine ja arvete klaarimine. Ma ei kavatse lasta sel enam jätkuda.

Sel nädalal mõne kommenteerija õhutatud kultuuritus peab lõppema. Nüüdsest kustutan oma spordiblogi kommentaariosas ära kõik sõnavõtud, mis on teisi sõnavõtjaid halvustavad ja solvavad, mis kiirgavad tigedust ja õelust ja pahatahtlikkust jms. Nii on ja nii jääb ja selle üle siin diskussiooni ei toimu.

Enne kui siin lastakse jälle käiku õõnsad väited inimõigustest ja sõnavabadusest, siis olgu ennetavalt öeldud, et seda ei piira ma kellelegi. Aga minge ja realiseerige neid õigusi ja vabadusi kusagil mujal. Kuid selleks, et antud loogilist ettepanekut ei tembeldataks demagoogiaks, siis tulen nii palju veel vastu ja jätan eelmise lõigu omadussõnadega kirjeldatud kommentaarid kõik alles juhul, kui nende all on kirjas kommenteerija ees- ja perekonnanimi. (Kui mul on nime õigsuses ja ehtsuses põhjust kahelda ja see ei ole kontrollitav, siis äsjanimetatud vastutulek kommenteerijale ei kehti.) Kui õigustest rääkida, siis neil, keda rünnatakse, peab olema õigus teada, kes seda teeb.

Jõuate kurjusest kantud kommentaari kirjutada, jõuate ka oma nime alla tippida. Ja kui ei jõua ehk kui käed jäävad nõrgaks, siis minge ja harjutage tõusudel paaristõuketööd.
******
Artist's Drive, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu paaristõuketöö stiilinäide Otepää MK-etapil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Tähtvere spordiparki (vasakul) dendropargist eraldav allee. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits (vasakul, suus energiat andev batoon) ja Art Soonets enne eelmise Tartu maratoni starti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae paaristõuketöö stiilinäide enne Salt Lake City taliolümpiat Otepääl. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 5: Suusatajad Tähtvere spordipargis. Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, jaanuar 20, 2010

Pullerits: Kuidas ma peilisin välja Eesti medalisaagi Vancouveris?

Pekingi suveolümpia aegu tekkis mul idee uurida, kuidas koostatakse riikide medaliprognoose. Aegade jooksul on neist globaalsele pinnale jäänud pidama kolm. Kõige vanem medalite arvu prognoosimise valemitest kuulub USAs Colorado Springsis asuva Colorado kolledži majandus- ja äriteaduskonna professorile Daniel K.N. Johnsonile. Ta sai oma valemi valmis 2000. aasta Sydney olümpiaks kõigest kaks päeva enne seda, kui oma prognoosimudeliga tulid välja teised ameeriklased, Andrew Bernard Dartmouthi ja Meghan Busse California ülikooli (Berkeleys) ärikoolist. Kolmas olümpiamedalite teaduslik prognoosija on Inglismaal asuv finants- ja ärikonsultatsioone ning audiitoriteenust pakkuv PricewaterhouseCoopers.

Mingi "valemiga" õnnestus 2008. aasta suvel saada kontakti Johnsoniga, kes rääkis mulle oma mudelist, selle loomisest ja komponentidest, kuid ka puudustest. (Neid püüdis ta enne Vancouveri prognoosi esitamist vähendada.) Lühidalt: ta oli lahkesti nõus tagamaid valgustama. Tänutäheks saatsin talle oma Postimehe AKs ilmunud kirjutise. Ma ei tea, kas tänu meie viisakale vastastikusele suhtlusele või millelegi muule, aga esmaspäeval võttis Johnson minuga ootamatult ühendust.

Tal oli mulle teatada uudis: ta oli valmis saanud oma medaliprognoosid Vancouveri taliolümpiaks. Ta ütles, et ametliku pressiteate oma prognoosiga üllitab ta mõne päeva pärast, kuid tahtis mulle anda võrreldes konkurentidega - ja minu teada pidas ta silmas ka Wall Street Journalit! - väikse eelise.

Kuid tema prognoosis hakkas mulle kohe silma üks oluline puudujääk. Ta oli välja arvutanud, kui palju medaleid, sealhulgas kuldmedaleid, võidavad Vancouveris suured ja edukamad riigid, ent puudus prognoos Eesti kohta.

Johnson (kelle ingliskeelne ametlik tiitel on Gerald L. Schlessman Professor of Economics and Director of Innovative Minds Program, Department of Economics and Business, Colorado College) ei ole mingi kohvipaksu pealt ennustaja. Kuigi ta võtab arvesse mittesportlikke, peamiselt majandusega seonduvaid näitajaid – alates rahvaarvust ja rahvuslikust koguproduktist ühe elaniku kohta ning lõpetades valitseva majandusmudeli, riigi poliitilise ülesehituse ja kliimaga –, on ta viimase viie olümpia edukamate riikide medalisaaki ennustanud keskmiselt koguni 94-protsendilise täpsusega. Näiteks Torino taliolümpiaks prognoosis Johnson edukamate riikide medalisaagi 93-protsendilise ja kuldmedalite arvu 89-protsendilise täpsusega.

Johnson palus päevaks arvutusaega. Kuigi ta märkis, et Eesti iseseisvusperiood on olnud liiga lühike ja pikalt tagasiulatuvaid majandusnäitajaid napib, mistõttu Eesti medalisaagi täiesti vettpidavaks pakkumiseks ei jätku tal piisavalt palju andmeid, esitas ta siiski konkreetsed arvud.

Nüüd pean valmistama teile väikse pettumuse. Ei, mitte sellega, nagu oleks Johnson prognoosinud, et Eesti ei saa Vancouverist tuhkagi. Vaid sellega, et ma ei saa neid andmeid siin avaldada, sest uudise selle kohta tegin tänase Postimehe spordiküljele - selle juhataja Peep Pahvi mingi imeliku arvestuse järgi olla ma talle mõni aeg tagasi viis lugu võlgu jäänud, millest nüüd on koos äsjailmunud looga kaks kustutatud - ja see lugu koos kogu infoga peab jääma sporditoimetuse omandiks.

Ja ega Pahviga maksa nalja teha. Kui ta eile hommikul küsis, millal loo valmis saan, sest tal on vaja pühenduda peagi iluuisutamise EMi kajastamisele, vastasin, et umbes tunniga, kui keegi segama ei tule. Pahv ütles seepeale otse, et kui keegi tuleb, siis hirmutagu ma toda tulijat temaga.

Mitut medalit ja millist teie Eestile pakute - ning millele tuginedes?
******
Artist's Palette, Artist's Drive, Death Valley National Park, California. 19. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kahekordsed olümpiavõitjad Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu Torino olümpiaraamatu esitlusel. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu jooksmas Torino olümpial teatesuusatamise vahetusalasse. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu, Torino olümpiavõitja 15 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kristina Šmigun-Vähi, Torino olümpiavõitja. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix