Pühapäev, oktoober 30, 2011

Pullerits: Avalik üleskutse Eesti Suusaliidu juhtidele!

Eesti Suusaliidu juhid
president Sandor Liive
ja juhatuse esimees Jaanus Pulles
ning juhatuse liikmed
Mati Alaver,
Jaak Mae,
Kaarel Zilmer,
Toomas Annus,
Arti Arakas,
Andres Jõesaar,
Margus Kangur,
Rait Pallo,
Marek Zacek,
Tiimar Laine,
Jaanus Ritson,
Margus Rajas!

Nagu me kõik teame, on teil esmaspäeval, 31. oktoobril plaanis arutada peasekretär Jüri Järve sobivust tema senisesse ametisse. President Liive on öelnud, et näeb Järve suhtlemises avalikkusega probleeme.

Tunnistan, et ka mulle ei ole meeldinud need kaks juhtumit, kui Järv avalikkusele valetas: esimene kord siis, kui ta kevadel raius, et Andrus Veerpalu positiivset dopinguproovi pole olnud, ja teine kord suvel, kui ta saatis FISile kirja, et muutused Otepää MK-etapi korraldajate koosseisus on väiksed.

Kutsun teid, suusaliidu juhtkond, ilmutama aumehelikkust ning arutama, kas need valetamised said teoks Järve enda initsiatiivil või kellegi n-ö etteütlemisel, soovitusel ja suunamisel. Loodan, et teil suusaliidu juhtkonnas on vähemalt nii palju väärikust, et mitte otsustada kiirkorras Järve vallandamine, vaid jõuda siiski arusaamisele, kes oli tegelikult nende valede taga, ja karistada ka seda, kes oli nende valede tegelik initsiaator.

Suusaliidu juhtkond - palun arvestage, et see küsimus ei ole pelgalt selle blogi küsimus, vaid minu selleteemaline kolumn (palun klikkige eelnevale lingile!), millega soovitan tutvuda, oli Postimehe veebiküljel reedel üks loetumaid ja kommenteeritumaid kirjutisi. Seega, palun arvestage, et üldsus on tuttav selle argumentatsiooniga, mis ei võimalda Järvele n-ö kiirkorras ja tegelikke valetamise põhjusi välja selgitamata sulge sappa panna.

Suusaliidu juhtkond - loodan samuti, et te ei ole tekitanud vahepealsete päevade jooksul kulissidetaguse tööga olukorda, kus te olete sundinud Järve ise lahkumisavaldust esitama, ilma et sellele eelneks ja sellega kaasneks diskussioon, miks need valed suusaliidust avalikkuse ette siiski jõudsid ja kes oli neis valedes tegelikult süüdi.

Suusaliidu juhtkond - kui te tahate säilitada vähimatki väärikust, siis langetage esmaspäevasel juhatuse koosolekul õiglane otsus koos kõigi asjaolude väljaselgitamise ja petetud avalikkusele teatavaks tegemisega.

Ja suusaliidu juhtkond - ärge püüdkegi teha nägu, et te seda pöördumist siin pole lugenud ega sellest kuulnud. Ma tean väga hästi, et te jälgite väga tähelepanelikult, mida ma siin blogis kirjutan.

Suusaliidu juhtkond - loodan koos sadade teiste Eesti suusasõpradega, et seekord ei pea teie tegudes pettuma.
******Stopp! Stopp? Kas Eesti Suusaliidu valetamised ja vassimised saavad nüüd lõpuks lõpu? Puerto Blanco Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti Energia juht Sandor Liive pärast Eesti Suusaliidu presidendiks saamist. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Sandor Liive (vasakul) võtab pärast Eesti Suusaliidu presidendiks saamist õnnitlusi vastu peasekretär Jüri Järvelt. Keskel suusaliidu juhatuse liige Jaak Mae. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, oktoober 27, 2011

Pullerits: Kes päästab Eesti suusatamise?

Tegin eile õhtul Tähtvere omanimelisel ovaalil pimedas rullsuusatrenni, kui parklast ilmus tumedas riides mees ja hüüdis: "Tere, ma olen Jüri Järv!" Ja lisas: "Ma tahan ülestunnistuse teha."

Viimased päevad, hoolimata mõnede isetarkade kommenteerijate vastupidistest väidetest, on toonud sündmustele ootamatuid arenguid. Mõni aeg tagasi kirjutasin siin, miks Kristina Šmigun-Vähi saavutused on igal juhul kõvemad kui Kaia Kanepi omad, mis paljud tagajalgadele ajas. Nende hulgas noore kolleegi Märt Roosna Õhtulehest, kelle minukriitilist kirjutist mõned kohe kiitma kukkusid. Aga teisipäeva õhtul, kae üllatust, kuulasin raadiost saadet "Mehed ei nuta", kus kolm vett ja vilet näinud spordiajakirjanikku võtsid just minu spordiblogi sissekandele viidates sama teema üles - tõestus sellele, et loete avalikku agendat kujundavat blogi - ning mis eriti rõõmustav: nii Jaan Martinson kui Peep Pahv jagasid kogenud spordiajakirjanikena minu seisukohta. Nende noorem kolleeg Tarmo Paju suvatses neile tuliselt vastu vaielda, aga eks see nooruse uljus olegi, mis vähem kogenud mehi vaidlema kihutab; saavad vanemaks, küllap hakkavad ka asju sügavamalt ja õiglasemalt nägema.

Kogu sellele minu algatatud vaidlusele paneb tänase Postimehe spordiküljel punkti Pahv, kes ütleb selgelt, mida iganes tema noored kolleegid Paju ja Roosna ning ka teised vastu ei ürita väita: pole sugugi nii, et jalgpallis ja tennises on tippu jõuda raskem kui suusatamises või kettaheites. Aitäh, Peep! Case closed, minu võit. (Aga ärge kurvastage: loete õiget blogi, kus tõstatuvad Eesti üldsuses kõlapinda leidvad küsimused.)

Aga see pole sugugi mu ainus panus üldisse hüvangusse. Üks kõnekas intsident juhtus nädalavahetusel. Mu isa sünnipäevale tulnud tundsid minult kui suusahuviliselt ajakirjanikult huvi, kas Eesti suusatamisega on viimaste kuude sündmuste tõttu tõepoolest lõpp. Jäin mõneks sekundiks mõttesse, mida vastata, aga enne kui jõudsin suu avada, teatas mu abikaasa: "Ei. Priit sõidab edasi." Mis mul jäi sinna lisada... (Tõsi, on iseasi, mida naine nende sõnade varjus väljendas.)

Aga õige see on: treeningtöö käib. Paljud on selle vastu huvi tundnud, et kuidas. Nüüd on saabunud nonde tähetund! Ülevaade oktoobrikuust:

L, 1. - ujumine Kuressaares 750 m
P, 2. - ujumine Kuressaares 1000 m
Nädala treeningumahud: 3:51; jooks 31 km, ratas 11 km, ujumine 1,75 km
E, 3. - puhkus
T, 4. - puhkus
K, 5. - rullidel 1:01 - 13,6 km; jooks 1+1 km
N, 6. - puhkus
R, 7. - rullidel 1:14 - 13,6 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
L, 8. - puhkus
P, 9. - rullidel 1:30 - 17 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
Nädala treeningumahud: 4:21; rullid 44,2 km, jooks 6 km
E, 10. - N, 13. - Oslos
R, 14. - rullidel 1:30 - 17 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
L, 15. - rullidel 2:03.35 - 25,5 km (sh 2,55 km keppideta); jooks 1+1 km
P, 16. - rullidel 1:59.10 - 25,5 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
Nädala treeningumahud: 6:08; rullid 68 km, jooks 6 km
E, 17. - puhkus
T, 18. - rullidel 2:07 - 25,5 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
K, 19. - puhkus
N, 20. - jooks 10,5 km - 57.30
R, 21. - rullidel 1:17.40 - 17 km (sh 3/4 distantsist paaristõugetega); jooks 1+1 km
L, 22. - puhkus
P, 23. - rullidel 2:02.25 - 27,2 km (sh 5,1 km keppideta); jooks 1+1 km
Nädala treeningumahud: 7:03; rullid 69,7 km, jooks 16,5 km
E, 24. - puhkus
T, 25. - rullidel 1:48.05 - 22,1 km (sh 4,25 km keppideta ja 10x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km
K, 26. - rullidel 1:26.40 - 17 km (sh 2,55 km keppideta ja 10,2 km paaristõugetega); jooks 1+1 km
N, 27. - rullidel 2:19 - 30,6 km (sh 8x80 m [10-12 sek] kiirendused); jooks 1+1 km

Nagu näete, käib rahulik põhja ladumine rõhuasetusega tehnika lihvimisele, tasapisi on sekka tulemas ka erialaseid harjutusi, samuti püüan hoida treeningute ja puhkuste vahekorda tasakaalus, sest peamine areng pidi ju toimuma taastudes.

Aga see, et must kogu eile õhtul pimedusest teatas, et ta on Jüri Järv, oli üllatav. Muidugi mitte seetõttu, et ma oleks arvanud, et äkki ongi Järv. Üllatas see, et vaid mõni tund tagasi olin riputanud siia blogisse üleskutse Järvele, kui see oli saanud juba suusaringkondades märksõnaks ja kõneaineks.

Tegelikult ootas mind Jüri Järve asemel palju kasulikum tegelane. Ta pidas mind kinni ja käskis kepid käest võtta. Ütles, et jälgigu ma nüüd tähelepanelikult, ta näitab mulle paari olulist asja. Aga ta ei lubanud oma nime avaldada, ütles, et nimetagu ma teda salaallikaks number kaks (olgu pealegi, mis siis, et koht nr 2 on juba ära võetud). Jah, pole kahtlust, et ma saanuks temalt ülihead komprat, kuid jäägu põhimõtteks, et kui tehakse treeningtööd, siis tehakse treeningtööd ning muid asju, kui huvitavad need ka pole, sinna vahele ei segata.

Ja siis ma sain teada - oi, kuidas ma sain teada! -, mis moodi tuleb tegelikult paaristõugetega sõita. Ja ma harjutasin seda. Sõitsin ringi ja sain kohe uusi juhiseid, siis järgmise ringi ja jälle uusi juhiseid jne (vaat siis, miks on kasulik ringil treenida!). Ja harjutan uut moodi paaristõukeid aga edasi. Sest just paaristõuked saavad Tartu maratoni viimasel neljandikul otsustavaks.

Mul võib siin blogis olla palju vaenlasi, aga tähtsam, palju-palju tähtsam on see, et mul on palju häid ja meeldivaid tuttavaid, kes omakasupüüdmatult mulle väärt abi osutanud. Olgu need vennad Jaak ja Vahur Teppan või salaallikas number kaks või kes iganes. Suur-suur aitäh neile kõigile!
******Puerto Blanco Drive, Organ Pipe Cactus National Monument, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Auhinda väärt foto - Aivar Rehemaa suusakoondise hooajaeelsel teisipäevasel pressiüritusel Tallinnas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pulleritsu nimeline Tähtvere spordipark. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusatreener Juri Borodavko, kas Priit Pulleritsu üks salanõustajaid? Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Kolmapäev, oktoober 26, 2011

Pullerits: Avalik üleskutse Jüri Järvele!

Tänu Jaan Martinsoni ja Ann Hiiemaa eilsele reporteritööle teame, et suure tõenäosusega laseb Eesti Suusaliidu president Sandor Liive uue nädala algul peasekretäri Jüri Järve ametist priiks.

Ma ei ole nii kuri ega väiklane (nagu paljud ilmselt arvavad), et hakkan selle peale karjuma hurraa. Kaugel sellest, väga kaugel! Ei emotsioonidele, nüüd tuleb kasutada kainet mõistust - saabunud on unikaalne šanss, et äkki õnnestub suusaliidu skandaalide puntrasse lõpuks ometi selgust tuua. Siit siis minu üleskute Jüri Järvele - olete teretulnud sellele toetust avaldama ja vastu vaidlema!

Jüri Järv, ära lase Sandor Liivel saata end debiilsesse "märtrisurma"!
Jüri Järv, kui sa tead, et sulle n-ö tehakse ära, et sind naelutatakse avalikkuse silmis häbiposti, siis säilita oma isiklik väärikus ja ära lase endaga nii teha!
Jüri Järv, sa ju tead, et see, mida sa oled meile pidanud rääkima, sh valetama ja vassima, ei ole ilmselt alati peegeldanud sinu enda mõtteid ja sõnu!
Jüri Järv, ära vastuta teiste meeste tegemiste ja halbade otsuste eest!
Jüri Järv, ära lase end jätkuvalt tanki lüüa!
Jüri Järv, ole aus ja mehine ja räägi nüüd, kui sind tahetakse avalikule hukkamisele saata, meile ausalt ära, kuidas kõik asjad on ESLis viimase poole aasta jooksul käinud - see on sinu ainus võimalus, Jüri Järv, et sa võid edaspidi väärikalt ja ausana teistele silma vaadates meie keskel edasi elada.
Mõtle sellele, Jüri Järv!

Olen teiega, head lugejad, üdini aus: miks selline üleskutse mehele, keda olen teiste hulgas viimased pool aastat karmilt kritiseerinud? Seletan!

Mind kannustab seda üleskutset esitades võimalus tõele lähemale pääseda. Jüri Järv on üks vähestest, kes valdab viimaste kuude sündmuste kohta küllap enim infot, ja ta on ainus, kellelt võiks olla mingitki lootust seda infot kätte saada, kui teda korralikult südametunnistuse kaudu motiveerida. Aga ma ei ole sugugi ainult omakasu peal väljas - ja mis kasu mina sellest saaksingi? Kasu oleks meile kõigile: saaksime lõpuks veidigi rohkem teada, mis on Eesti suusatamise kulissidetaguses viimastel kuudel juhtunud. Tegemist on win-win situatsiooniga: avalikkus ja huvilised saavad tumedatest sündmustest täpsemat teavet ning Jüri Järv saab võimaluse end avalikkuse silmis veidigi rehabiliteerida. Praegu on tema üksinda pandud tanki ja seda tanki ähvardab Liive esmaspäeval suure pauguga kõigi rõõmuks ja kõigi heakskiidu saatel õhku lasta.

Mõtle, Jüri Järv, kas sa tahad sellist saatust! Sa võid, Jüri, mulle alati helistada, et edasises konfidentsiaalselt kokku leppida. Sest, Jüri, ma pole siiani unustanud seda imeilusat žesti, mille sa tegid, kui suusaliidu juhid - täpsemini, Mati Alaver - otsustasid teha lõpu meie koostööle suusaliidu Suusalehe üllitamisel, mille järel sa kinkisid mulle kauni pühendusega suusaraamatu. Seda ilusat žesti, Jüri, ei ole ma kunagi unustanud, ja viimastel päevadel olen sellest paljudele rääkinud. Rääkisin ka täna usutluses TV6 spordiuudistele (kuigi ei tea, kas nad selle sisse jätavad), kus liiati analüüsisin sinu ümber lahvatanut läbi laiema prisma. Kõik ei ole kaugeltki nii ühene, nagu seda paista on lastud ja nagu paljud, sh Liive, seda näha tahavad.
******Kas pärast seda, kui Sandor Liive tanki koos sinna pandud Jüri Järvega uuel nädalal õhku laseb, tekib samasugune auk, nagu on jäänud 330 meetri sügavuse kraatriga New Cornelia hüljatud vasekaevandusest Ajo linnakese külje alla Arizona lõunaosas? 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jüri Järv Kristina Šmigun-Vähi elulooraamatu esitlusel. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 2: Jüri Järv Andrus Veerpalu positiivsest dopinguproovist teatamise pressikonverentsil 7. aprillil. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Jüri Järv Andrus Veerpalu dopinguteemalisel pressikonverentsil 23. augustil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Teisipäev, oktoober 25, 2011

Pullerits: Kas suusaliit tõmbab pressiüritusega ajakirjanikele koti pähe?

TÄIENDATUD LÕPUS TERAVA KÜSIMUSEGA!
Vahetasime eile Peep Pahviga komplimente. Pahvi ju teate? Ta on Postimehe sporditoimetuse juhataja - mees, kes on karmi otseütleva sõnaga (nõudis pärast Vancouveri olümpiat Laine Jänese lahkumist kultuuriministri kohalt), kes endale lollusi ajada ei lase (on kirjutanud ilustamata ja kriitiliselt nii korvpallist, mida ta armastab, kui suusatamisest, mida enamik veel hiljuti armastas), kes on kompromissitult valmis oma joont ajama, kellele ei meeldi pehmed mehed ega memmekad (nagu mullegi - muide, nägin nädalavahetusel juba esimesi memme rätiga (sic!) rullsuusatajaid!), kes lähtub kainest mõistusest ja talupojatarkusest. Tean, et seetõttu on tal palju vaenlasi - aga üks õige mees, eriti meesajakirjanik, peabki nii jõuline olema nagu Pahv.

Ja siis ta ütleski eile, et kiidab väga heaks minu siinse eelmise sissekande, miks Kristina Šmigun-Vähi on igal juhul olnud parem ja edukam sportlane kui Kaia Kanepi - saite nüüd! -, mille peale tunnustasin omalt poolt tema arvamuskirjutist esmaspäevase Postimehe teisel küljel. Ja see, muide, ei olnud formaalne viisakuste vahetus. Sest see, millest Pahv kirjutas, on täna väga aktuaalne.

Pahv hoiatas selle eest, mida Eesti Suusaliit reklaamib oma kodulehel kui suusahooaja avapauku (sic!). Täna kell 15 toimub nimelt Tallinnas Solarise keskuse aatriumis murdmaasuusakoondise hooajaeelne pressiüritus, kuhu tulevad kohale kõik Eesti koondise liikmed ja kuhu, nagu ESLi teatest selgub, on oodatud kõik huvilised. (Kusjuures, pange tähele, kõigi kohale tulnute vahel on ESL lubanud välja loosida auhinnad.) Mida pressiteade paraku ei ütle, aga mis küllap on kõige olulisem teave - kas kohale tuleb ka suusakoondise peatreener Mati Alaver.

Kuid sellest, nagu ma meediasalaallikatega vesteldes teada olen saanud, ei tule selline pressiüritus, nagu suusaliit seda on tavatsenud kavandada. Või mis salaallikad! Lugege veel kord, mida Pahv eilse Postimehe teisel küljel on kirjutanud - see, mis praegu korda läheb, ei ole mingi tühi jutt, millises vormis on Peeter Kümmel või Kein Einaste (olgem ausad: ega nad ise ka seda adu; neil ESLi üritustel aastate jooksul osalenuna olen kuulnud igasuguseid uhkeid prognoose ja kauneid stsenaariume, aga reaalsus on alati pärast esimesi MK-etappe valusalt vastu näppe andnud). Käisin eile isiklikult sporditoimetust hoiatamas, et keegi ei laseks end suusajuhtide ilusatest sõnadest meelitada ja tähelepanu peateemadelt kõrvale juhtida.

Peaküsimus on ikkagi see, mis toimub praegu Eesti suusatamisega: miks selline olukord on kujunenud ja mida on ette võetud ja kavatsetakse ette võtta, et miskitki päästa, kas suusaliidu juhtkonnas tuleb vahetusi ja kui ei tule, siis miks.

Kui suusaliit ütleb tänasel üritusel, et see üritus ei ole üritus, kus lahata ESLi kohale kogunenud musti pilvi, siis - millal too üritus toimub? ESL kui riigi raha saav mittetulundusühing ei saa toimida nii, et ta arvab, et ta ei pea avalikke selgitusi jagama. Ja kuna ESL ei ole seda teinud - või on teinud ainult hädakorras, kui ajakirjandus on järjekordsele fopaale jälile saanud -, siis nüüd ei saa ajakirjandus käest lasta võimalust, et aru pärida. Liiati ei saa mitte keegi ajakirjanikele vabas ühiskonnas ette kirjutada, mida tohib millal küsida ja mida mitte.

Aga selleks, et kõik olulised ja huvilisi huvitavad küsimused saaks küsitud, jätke siia kommentaariumi, palun, need küsimused, millele te tingimata vastust soovite. Vastasel korral ei maksa pärast süüdistada, et näe, ajakirjanikud jätsid selle või tolle olulise asja kohta pärimata. Andsin Postimehe spordiajakirjanikele teada, et siit blogist leiavad nad spikri selle kohta, mida tänasel üritusel tuleks igal juhul uurida.

Lisaks sellele vääriks lausa ennustusvõistlust paar küsimust veel:

- kes suusaliidu juhtidest tulevad tänasele üritusele? (Minu pakkumine: Mati Alaver, aga hoiab madalat profiili; Tanel Ojaste, kelle Alaver tõukab esile kui sprindikoondise juhi ja kellel laseb peamise rääkimise teha; ja Jüri Järv, kes peab taas etendama tankisti rolli - ehk vastutama selle eest, mida Alaver kui suusaliidu tegelik ainujuht on otsustanud.)

- kas Alaveri käest üldse midagi küsitakse? (Minu pakkumine: suusakoondise plaanide kohta küll mitte; aga tunnistan, et siin võib mul olla teiste võimalike ennustusvõistlusel osalejate ees mõningane eelinformeerituse edumaa - kuid rõhutan: võib olla.)

- kas kolmes suures päevalehes ilmub tänase ürituse põhjal suusatajate hooajaplaanide kohta spordiküljel vähemalt tähtsuselt teine lugu (mõõdetav loo pikkuse, pealkirja suuruse ja illustreeriva pildi mõõtude järgi)? (Minu pakkumine: ei ilmu; ja tunnistan, et siin pole mul teiste võimalike ennustusvõistlusel osalejate ees mingit eelinformeerituse edumaad.)

- kas ETV õhtune spordisaade teeb ürituse põhjal suusatajate hooajaplaanide kohta vähemalt minuti pikkuse videoloo, kus ei puudutata muid suusaliidu pakilisi teemasid, ja kes selle loo teeb? (Minu pakkumine: jah, loomulikul tuleb videolugu, ja loomulikult teeb selle Lembitu Kuuse - kuigi selle kohta, kas videolõigus saab sõna ka Alaver, ei julge kihla vedada.)
***
Tänane pressiüritus polnud kestnud tundigi, kui sain ühelt salaallikalt sellise teate:

"Tänasel pressikal väideti, et Alaver on Olosel. Kui ta 11.30 [raadiole] telefonitsi intekat andis, siis ütles ta, et sõidab Tallinna poole."

Mis on tõde? Keegi ei ütle kusagil Põhja-Soomes Olosel olles, et ta sõidab Tallinna poole. Inimene ütleks siis, et ta sõidab Helsingi poole, et seal laevale minna. Kus siis Alaver täna kella 11.30 ja 15 vahel viibis? Kas Eesti Suusaliidu valed jätkuvad?
******Ajo, Arizona. 4. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peeter Kümmal (vasakult), Kein Einaste ja Timo Simonlatser Eesti Suusaliidu hooajaeelsel pressikonverentsil Swedbanki peahoones Tallinnas. Foto autor: Marianne Loorents, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eesti Suusaliidu hooajaeelne pressikonverents Swedbanki peahoones Tallinnas. Esiplaanil peatreener Mati Alaver. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti Suusaliidu juhatuse koosolek tänavu 11. aprillil. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eesti Suusaliidu peasekretär Jüri Järv Kristina Šmigun-Vähi elulooraamatuga. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Reede, oktoober 21, 2011

Pullerits: Miks Kanepi jääb Šmigun-Vähile alati alla?

Olen kohanud arvamusavaldusi, et arvestades (nagu kantseliit ütleb) tennise suurt kandepinda maailmas, on Kaia Kanepi tulemused palju kõvemad kui näiteks Kristina Šmigun-Vähil. Mäletatavasti olid paljud inimesed pettunud ja pahased, kui 2010. aasta Eesti parimaks naissportlaseks valiti Vancouveri olümpial hõbemedali võitnud Šmigun-Vähi, mitte Kanepi.

Ja ainus põhjus, olgu korratud, on mu kriitikuil Kanepi eelistamiseks väide, et ärgu ma võrrelgu suusatamist tennisega, sest see pole põhjendatud.

Oi, kui nõrk väide see on! Seda on äärmiselt lihtne ümber lükata.

See, et tennises leidub maailmas (piltlikult öeldes) sada miljonit harrastajat ja suusatamises ehk heal juhul üksainus miljon, ja see, et tennist näitavad maailma telekanalid ilmselt sadu kordi rohkem kui suusatamist, ei tähenda absoluutselt - ma rõhutan: absoluutselt! -, et Šmigun-Vähi võidud oleksid vähem väärt kui Kanepi kordaminekud. Ja see ei tähenda ka, et näiteks Norra suusaäss Petter Northug oleks millegi poolest viletsam kui maailma esireket, Taanit esindav Caroline Wozniacki. Mille põhjal ma nii väidan?

Aga selle põhjal, et nn maailmatipp on igal olümpiaalal maailma tipp - esimesed 30-50 on väga kõvad tegijad, konkurents on meeletu, olgu tegemist tennise või suusatamisega. See, et tennises on maailma esisaja järel veel mitu miljonit tubli tegijat, ei tähenda, et tennises on tipp kõvem kui suusatamises, kus esimese 30 järel on veel vaid paarsada arvestatavat sõitjat. (Siin meenub mulle ema küsimus, kes iga kord, kui talle teatan, kui mitmenda koha ma Estoloppeti maratonil sain, pärib seejärel, kui palju osavõtjaid oli, millele alati vastan, et pole mingit vahet: kui esimesed sada on tavaliselt nagunii kohal, siis ei mängi mingit rolli, kas stardis oli sada või sada tuhat osalejat - ega minu koht sellest muutu: see on ikka ja jälle 70.-90. koha vahel; muutub ainult nende arv, kes jääks minust nagunii tahapoole.)

Liiati, inimvõimetel on piirid, ja maailmatipud, olgu nad tennisistid või suusatajad, on in corpore sellele piirile kõige lähemal - sealt eriti edasi minna pole kellelgi nagunii eriti võimalik, pingutagu nad palju tahes. Seetõttu, kuni Kanepi pole ühelgi suure slämmi turniiril finaali jõudnud, jääb tema tulemus igal juhul alla Šmigun-Vähi olümpiahõbedale.

Ja kui sellest võrdlusest veel ei piisa, olgu lisatud, et Šmigun-Vähi peab hõbemedali saamiseks alistama kõik vastased (peale ühe, võitja), aga Kanepil piisab finaali jõudmiseks kõigest kuue-seitsme konkurendi võitmisest. Enamiku teisi rivaale kõrvaldavad turniiri käigus tema teelt teised mängijad, kellest, kes teab, poleks Kanepi ehk suutnud n-ö üle käia.

Need mõtted tulid mul pähe, kui kirjutasin kuu algul Eesti spordiajakirjanike ja spordihuviliste arulagedast ažiotaažist Eesti sportlaste üksikute võitude üle. Loo lõpus muidugi eksisin, tunnistan ausalt - aga tegelikult pidanuks mu mööda-pihta vahekord olema 50:50, sest algses käsikirjas seisis, et Kanepi kaotab Wozniackile (nii läkski), aga kuna tulemus sai teatavaks enne kirjutise trükki minekut, siis võtsin selle koha loost sootuks välja. Aga too oli kõigest prognoos, ei enamat, ja kes meist ikka kõike ette näeb. Ent muu tugineb seniste tõsiasjade analüüsile ja tollest ma ei tagane, kriipsuvõrdki mitte.
******LinkSan Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi poja Kristhor Tomiga selle aasta aprillis. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kaia Kanepi Moskvas Kremli karikaturniiril. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Kristina Šmigun-Vähi Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva vastuvõtul president Toomas Hendrik Ilvesega. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, oktoober 20, 2011

Pullerits: Kas Norra suusaäss jooksis eluga umbe?

Meie suusaelu on nii hapuks läinud, et isegi sõber Vahur Kersna tunnistas mulle eile, et temalgi on hakanud suusatajatest kahju. (Nagu hakkas mulgi pühapäeva õhtul, kui nende järjekordse jamaga pidin tegelema.) Sellistel puhkudel leiab ikka lohutust teiste õnnetustest ja äpradustest, on ju nii? Inimlik paratamatus, mis teha...

Norra suusatamises, nagu eelmisel nädal sealsel luurekäigul selgus, ei ole ka kõik kõige paremas korras.

Istusin Oslos Apotekergata 10 keldris ja üritasin norrakate karbilõunasöögis eraldada vastuvõetavaid palasid mulle vastuvõetamatutest, kui, nagu ikka sellistel puhkudel, astus üks väliskolleeg kohe ligi. Sel kolleegil, nagu selgus, olid salaallikad Norra olulisima lehe, VG sporditoimetuses, ja nood olid talle rääkinud seda, mis mindki huvitas - ja mind huvitas, et kui te, norrakad, eestlaste õnnetustest rõõmu tunnete, siis kuidas teie enda sportlaste käbarad käivad?

Jah, ei ole kõik kõige paremini, sain teada. Nende suurel suusastaaril Petter Northugil olla asjad viltu kiskunud. VG spordiallikad olid rääkinud, et Northug olla läinud lahku oma girlfriendist Rachel Nordtømmest, kes oli 2007. aastal tulnud Norra meistriks 400 meetri tõkkejooksus ning jäänud kahel järgmisel aastal maa meistrivõistlustel kolmandaks.

Mis siis juhtus, pärisin.

Kolleeg teadis VG allikaile viidates rääkida, et neil olla olnud moodne open relationship ehk avatud suhe, mis tähendab, et peale selle, et nad käisid teineteisega, olla nad käinud veel teistega, ja ju siis ühel sai mõõt täis.

Sellise Norra lolluse (stupidity) peale ei oska kohe midagi kosta. Kui nad tahavad seal Põhjamaades nii hirmus vabameelsed olla, siis lasku käia - ei meie neile midagi ette kirjutama lähe. Aga kui siis asjad untsu lähevad, võib ainult põhjamaine loll imestada, et ei tea küll, miks asjad nii läksid - me olime ju teineteisega nii avameelsed ja ausad. Kui Northug tõesti seda arvas, et mingi avatud suhe saab kesta, siis peab sellele mehele küll ütlema, et aeg oleks küpseks saada ja võib-olla oleks võinud veidi ikka koolis ka käia, mitte kohe suusatajaks hakata. Elu seaduspärasuste mõistmisest näikse tal sel juhul küll kõvasti puudu jäävat.
******San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Petter Northug Oslo MM-võistlustel 30 km suusavahetusega sõidu maailmameistrina autasustamisel Norra hümni kuulamas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Rachel Nordtømme 2011. aasta suusatamise MM-võistlustel Foto autor: Reuters/Scanpix
Link

Kolmapäev, oktoober 19, 2011

Pullerits: Alanud on Eesti suusatamise varivalitsuse loomine!

Eesti Suusaliidu kamp tuleks laiali saata ja alustada uuesti puhtalt lehelt - sellised mõttevälgatused on lennelnud juba suvest saati. Kuid mõttevälgatusteks ongi need jäänud. Sest mitte keegi ei ole teinud ühtegi ettepanekut, keda siis seniste juhtide asemele panna. Ja seni kui "varivalitsust" pole, ongi praegustel ESLi juhtidel asendamatuse tunne. Seda enam, et alaliidu president Sandor Liive, kes on kõva mees meie kõige elektrihinda taevasse ajama ja imekaunis Utah's koppa maasse lööma (katsugu ta midagi samasugust teha Eestis - kohe oleks looduskaitsjad tal kallal), on ESLi eesotsas olnud pehme, hirmus pehme. Nagu oleks ESLi president hoopis teine mees võrreldes selle mehega, kes on oma hinnatõusujutuga kogu rahva kihevile ajanud. Kui suusatajad talle kuskil väidetavalt ütlevad, et Mati Alaverile asendajat ei ole, siis nii ka jääb ja sel teemal ei jää temal muud teha kui nõutult käsi laiutada, nagu tunnistas mulle Liivega vestelnud Jaan Martinson Õhtulehest.

Jah, nii see eile oli: jälle rääkisin ühe oma salaallika, Martinsoniga. Tal olla mingi kõva suusalugu tegemisel, aga ma ei hakanud nuhkima, mis. Küll aga pakkusin talle omalt poolt idee, millest ta kohe tuld võttis ja selle tänases Õhtulehes realiseeris.

Niisiis on asjad läinud lõpuks konstruktiivses suunas liikvele. Minu siinsetelt kommentaatoritelt nopitud idee, et Tiit Pekist võiks saada Eesti Suusaliidu juhatuse pealik, kes komplekteeriks uue meeskonna, on kolleeg Martinson tõstnud täna peavoolumeedia fookusesse - ja see tähendab, et toda ideed pole suusaliidu senistel juhtidel enam kerge ignoreerida. Tegin eile Pulleritsu-nimelisel Tähtvere spordipargi ovaalil 30 ringi ehk 25,5 km (neist viis ringi tasakaalu harjutamiseks ilma keppideta; ja pole mina sugugi ainus, kes seal tiirutab: Peip Reedi tegi vähemalt sama palju ringe kui mina, aga kiiremini, kahe tunniga - mul kulus 2:07) ning uurisin, kuidas ideesse "Pekk pealikuks" suhtutakse. Lisaks Martinsonile, kes juba eile päeval ideele toetust avaldas, andsid oma poolthääle ka X-dreami-lembene onkoarst Ain Kaare ja maailma terviljaturul kaupleva EstGraini üks juhte Peip Reedi.

Miks just Pekk pealikuks, selle kohta on Martinson oma loos kõik tabavalt ära öelnud. Küll aga saan omalt poolt siia lisada selle, mida ütles eile, teisipäeva hommikul enda ülesseadmise puhul Pekk ise:

"Olen teinud oma tööd suusatamise arendamisel palju aastaid pühendumusega ja hingest ning võin kätt südamele pannes öelda, et olen ka FISis esindanud alati Eesti huve. Mul on kahju, kui on olemas inimesi, kes usuvad, et olen võimeline vastupidiseks. Olen oma teadmisi nii suusavõistluste korraldamisest kui rahvusvahelises suusaelus toimuvast jaganud aastaid laiali hulgale asjassepuutuvatele inimestele eesmärgiga tagada nii võistluste korralduse kui Eesti esindatuse jätkusuutlikkus. Seepärast usun, et olen ära teeninud õiguse tõmbuda aktiivsemast suusaelus osalemisest tagasi ajal, kui soovin oma aega jagada töö ja pere vahel. Usun kindlalt, et minu töid ja tegemisi jätkavad inimesed saavad hästi hakkama. Soovin Otepää MK-etapi uuele korraldusmeeskonnale edu ja hoian Eesti suusatajatele jätkuvalt pöialt."

Aga võib-olla vajab ta veidi pikemat ja rahulikumat järelemõtlemise aega? Võib-olla on vaja mõjukamaid veenjaid kui mina?

Ent isegi kui Peki otsus on lõplik, ei tähenda see, et Eesti suusatamise varivalitsuse mõte tuleks maha matta. Meil leidub tegelikult ju palju võimekaid mehi. Pikemalt süüvimata võib soovitada näiteks Jaanus Teppanit. Usun, et ka Vahur Teppanit, kel Ameerikas õppinuna on inglise keel perfektselt suus, kel on korralik haridus (Tartu Ülikoolis lõpetanud infotehnoloogia, USAs Alaskas Fairbanksi ülikoolis õppinud majandust) ja kes, nagu eile õhtul treeningul nägin, ei hoidnud energiat kokku, et oma õpilasi lakkamatult juhendada, neile asju ette näidata. Ja miks mitte soovitada ka Peip Reedit ennast, kel endise suusatajana tundub olema palju tutvusi ja sidemeid ning kes on MK-etapi turvajuhina olnud suurürituse korraldamises näppupidi sees.

Aga ega te ju looda, et me kahekesi koos Martinsoniga peaks varivalitsuse kokku panema? Et asi oleks demokraatlikum, siis on kõik ettepanekud, kes võiks varivalitsusse kuuluda, siin teretulnud!
******
San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tiit Pekk (vasakult) koos Tõnu Kinksi ja Assar Kütiga 2007. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2. Tiit Pekk Torino taliolümpial. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Tiit Pekk (vasakul) ja Alar Arukuusk 2006. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Teisipäev, oktoober 18, 2011

Pullerits: Mis seos on Eesti Suusaliidul Evelin Ilvesega?

Ma ei ole kultuuri-, popp- ega sotsiaalpsühholoog - aga äkki võiks mõnikord olla. Näiteks nüüd. Sest pealtnäha ei leidu ju nii erinevaid tegelasi, nagu Evelin Ilves ja Eesti Suusaliit, ent ometi selgub lähemal uurimisel, et nende vahel on tugevad ühised jooned.

Pisut rohkem kui kuu aega tagasi avaldasin analüüsiva kirjutise, miks kukuvad Evelin Ilvese head algatused alati vildakalt välja, teenides toetuse asemel totaalse taunimise. Seda võiks kohalikus kultuuriruumis nimetada isegi Evelin Ilvese sündroomiks. Loomulikult, kui avaldada end riigi esileediks pidava naise kohta nii selgesõnalist kriitikat - ja tegelikult, kui avaldad avalikku kriitikat ükskõik kelle pihta -, siis ikka mõtled ja ka kahtled, et ega ma liiga teinud. Need kahtlused olid ka pärast Ilvese-loo valmimist, mistõttu lasin toimetuses seda lugu kolleegidel eriti teraselt lugeda, et kusagilt ei paistaks läbi midagi, mida lugejad võiks tõlgendada pahatahtlikkusena. Nad ei leidnud midagi sellist. Ja kui kaks päeva pärast loo ilmumist juhtusin vestlema inimesega, kes, ütleme nüüd ümmarguselt, teab esipaari vägagi hästi, ja kuulsin, millist sõnavara mu loo peategelane pruugib ja millist suhtumist teistesse temast kiirgab, siis hingasin kergendatult - ei, enamgi veel: siis sain aru, et olin teda koguni põhjendamatult palju säästnud.

See, kuidas Evelin Ilvese pealtnäha edumeelsed algatused kõik üksteise järel nurjuvad ja tema vastu pöörduvad, tuli meelde, kui vaadata Eesti Suusaliidu viimase poolaasta tegemisi. Usutavasti on ka Eesti Suusaliidu juhid tahtnud teha asju, mis peaks Eesti suusatamisele kasuks tulema. Kuid kentsakal kombel on juhtunud nii, et kõik astutud sammud on pööranud nende kahjuks. Kas siin pole Evelin Ilvesega ühist see, et nii nagu enamik rahvast ei võta Evelin Ilvest austusega ega tõsiselt, sest ta käitub nii kõrgilt ja kõiketeadjalt ning vaatab teistele ülalt alla, olles tegelikult ju rahvast võõrandunud, nõnda ei võta rahvas, kellest paljud toetasid Eesti Suusaliitu veel Andrus Veerpalu dopingujuhtumi lahvatamise järel, enam ESLi austusega ega tõsiselt, sest suusaliit on samuti käitunud kõrgilt ja kõiketeadvalt ja üleolevalt, nähes ennast Eestis maailmanabana, nagu näeb ilmselt Evelin Ilveski?

Aga pühapäeval, kui olin tegelenud Alar Arukuuse juunikuise kirja pseudoskandaaliga, tundsin endale üllatuseks, et mul on Eesti Suusaliidust südames siiralt kahju. Ausõna: lausa valusalt kahju, ilma vähimagi irooniata. Sest tegelikult on seal üksipulgi võttes ametis ju toredad mehed. Mati Alaver on väliselt karm ja karune, aga tegelikult on ta mulle oma jäägitu pühendumuse ja nõudlikkuse ja maksimalismiga alati meeldinud - rääkimata tema fantastilisest sõnaseadmisoskusest, mis on nii unikaalne, et isegi kui ta sind teiste ees pooleldi maatasa teeb, naerad kaasa, sest ta teeb seda nii efektselt, nauditavalt. Andrus Veerpalust olen läbi aja kirjutanud mitmeid poolehoidva hoiakuga lugusid. Jaak Mae on alati olnud mõnus jutukaaslane, ja isegi kui ta on mu peale pahandanud - eriti pärast seda, kui avaldasin ligi kümnend tagasi loo Eesti naiste suusatamise hukust, kus jäi peasüüdlaseks Alaver, mille peale Mae pahaseks saigi -, on ta pärast seda andnud mulle ikkagi mitu head intervjuud. Raul Olle on alati olnud meeldivalt sõbralik ja abivalmis ja viisakas. Sedasi võiksin seda nimekirja pikalt-pikalt jätkata. Kõigi kohta oleks rääkida palju head ja ilusat, igaühega on midagi südantsoojendavat meenutada.

Ja ilmselt seepärast hakkaski Eesti Suusaliidust - pean siin tegelikult silmas inimesi, kes on Eesti suusatamises võtmekujud, olgu nad liidus või mitte -, sügavalt ja südamest kahju. Nüüd on nad tekitanud endale seesuguse probleemimülka, kus neid avalikult ei toeta vist mitte keegi (või on siin mõni kange mees, kes kuulutab avalikult, et tema toetab? - ja see kuulutamine on avalik ainult juhul, kui ta paneb oma ees- ja perekonnanime alla!). Nad on üksi, nad on hüljatud, neile ei tunne keegi kaasagi.

Kes see ütles: it's lonely at the top ehk et tipus olles ongi üksilduse tunne? Vaatasin järele - ütles keegi Larry Kersten: “Elitism - It's lonely at the top. But it's comforting to look down upon everyone at the bottom.” Suusaliidu juhid on pidanud ka end elitaarseks klubiks. Kindlasti oli neil sealt ülevalt mõnus vaadata alla teiste siblimisele. Aga nüüd vaatavad need teised, kellele ülalt alla vaadati, üles ega jõua naeru pidada, kui näevad, mis moodi nood seal ülal end kõigi nähes lolliks teevad. Tegelikult on see kurb - sest see, mida ma kõik tunnistame, on suur inimlik traagika. Väga suur.
******San Xavier del Bac Mission, Tohono O'odham San Xavier Indian Reservation, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Suusaliidu endine president Toomas Savi (vasakul) ja tema mantlipärija Sandor Liive. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mulluse talve järel suurest suusatamisest loobunud mehed (vasakult) Erkki Jallai, Priit Narusk, Kaspar Kokk ja Jaak Mae Eesti Suusaliidu hooaja lõpuüritusel Eckerö Linesi Norlandia pardal. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusaliidu president Sandor Liive (vasakul) vestlemas Õhtulehe juhtiva suusaajakirjaniku Jaan Martinsoniga. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix

Pühapäev, oktoober 16, 2011

Pullerits: Kuidas Eesti Suusaliit vana kirjaga Delfi abil tuld kõrvale juhib?

Nagu kõigile teada, esines Urmo Soonvald Delfis justkui suure paljastusega, et Otepää MK-etapi korraldaja Alar Arukuusk on saatnud Rahvusvahelisele Suusaliidule (FIS) Eesti Suusaliitu kritiseeriva kirja. Sellega on pealtnäha osavalt loodud foon, nagu oleks just Arukuusk see, kes on saboteerinud Otepää MK-etapi elujõulisust järgmistel aastatel.

Otsisin oma tuhandete nimede ja numbritega allikate märkmikust üles Arukuuse numbri ja helistasin talle pühapäeva õhtul enne kella üheksat, et teha seda, mida Delfi oli tegemata jätnud: uurida temalt endalt, mis on ikkagi kirja tagamaad.

Arukuusk rääkis mulle, et ta saatis Delfis avaldatud kirja FISile juunikuus, kui sai selgeks, et tema juhitav SA Tehvandi Spordikeskus ei ole Eesti Suusaliidu tahtest tulenevalt enam Otepää MK-etapi korraldaja. FISi tehniliste delegaatide visiidini Otepääle oli siis jäänud kõigest nädal. Arukuusk selgitas, et kuna MK-etapi korraldamiseks oli kolmepoolne leping FISi, ESLi ja SA Tehvandi Spordikeskus vahel, siis ühe lepingupoolena oli tema kohus FISi informeerida, et SA Tehvandi Spordikeskus enam Otepää MK-etapi korraldaja pole. Seda Arukuusk oma kirjaga ka tegi. Ta kinnitas, et kiri oli informeeriv, mitte kaebav. Liiati kinnitas Arukuusk mulle, et too kiri ei ole mingi saladus, sest sellest teadsid nii SA Tehvandi Spordikeskus nõukogu liikmed kui ka Eesti Suusaliidu juhatus.

Arukuusk ütles, et saatis kirja FISi murdmaasuusatamise juhile Jürg Capolile, kes oli selle saatnud edasi arupärimiseks ESLile. Kas kirja võis seega saata edasi Delfile keegi ESList, seda Arukuusk ei osanud öelda ega pidanud seda ka oluliseks, sest asjaomastele tegelastele oli tema kirja sisu nagunii teada ja see ei muuda iseenesest mitte midagi. "Kirja sisu ei ole saladus," kinnitas mulle Arukuusk, tuletades meelde, et ta oli öelnud juba juunis, et informeeris FISi Otepää MK-etapi peakorraldaja vahetusest. "Kõik teadsid sellest kirjast, see ei ole nii, et ma olen tahtnud MK-etapile halba." Ta lisas, et tollest ajast saadik ei ole tema enam FISiga kordagi suhelnud.

Arukuusk ütles meie vestluse lõpuks: "See kiri ei saa küll olla ajendiks, et Otepäält MK-etapp ära võetakse. Nii kõva mees ma ka ei ole."

Ent see polnud veel kõik - sest Delfi näitab süüdistava näpuga ka Otepää MK-etapi endise direktori Tiit Peki peale. Ega siis muud midagi kui otsisin märkmikust Peki telefoninumbri (olin talle reedel helistanud, kuid tema ei ole minu eelmise sissekande salaallikas) ja helistasin õhtul kell veerand kümme talle. (Lõppeks olen mina siin ainus, kes reaalset reporteritööd teeb ja inimestega suhtleb, mitte ei ripu ära meilile saadetavaist teatistest ja kirjadest ega koo igasuguseid subjektiivseid, faktipõhituid vandenõuteooriaid.)

Pekk ütles, et tema on Eesti suusarongilt juba ammuilma maha astunud ning tema elu on uutel radadel edasi läinud. "Minu tööd jätkavad inimesed, kes, olen veendunud, saavad selle tööga väga hästi hakkama," lausus ta mulle ja lisas: "Minu isikut ei maksa ületähtsustada."

Kui uurisin, miks tema teed ESLi juhatusega juba 2006. aastal lahku läksid, ütles Pekk, et "need on nii vanad ajad, et ei taha spekuleerida". Ta lausus, et kui ESL soovis teda suvel FISi murdmaakomitees asendada Jaak Maega, siis on ESLil täielik voli seda teha ja tema aktsepteerib seda tahet. Ta lisas, et osales viimati FISi üritusel juuni alguses Sloveenias FISi kalendrikonverentsil. Siis, nagu ajakirjandus on teatanud, oli Otepää nii 2012. kui ka 2013. aasta MK-etapi korraldajate nimekirjas.

Miks Otepää 2013. aasta MK-etappide korraldajate hulgast välja pudenes, seda ei osanud Pekk mulle öelda, sest tema pärast Sloveenia üritust enam FISi struktuurides tegutsenud ei ole. Seega tuleb selle kohta aru pärida neilt, kes tema tööd seal jätkavad ja seal sellega hästi hakkama saavad, nagu Pekk mind veenis. Kui aga ütlesin Pekile, kes oli terve nädalavahetuse meedia leviulatusest eemal viibinud, et Mae on ajakirjandusele öelnud, et ta ei viibinud viimati ruumiski, kus otsustati Otepää MK-etapi esialgne saatus, ei osanud Pekk selle peale midagi kosta. Ja kuidas ta oskakski?

Aga seda ma küll ei tea, mis on Delfi genereeritud pseudoskandaali mõte. Kõmu iga hinna eest? Kriitika- ja kontekstivaba suhtumine infosse? Analüüsivõime puudumine? Enda ärakasutada laskmine?

Küll aga võin teile näidata ja seletada, kuidas Delfi oma infoesitusega suhtumisi kujundab. Juba avalõigus annab Soonvald hinnangu, et Arukuusk on oma kirjas "ühemõtteliselt skeptiline". Edasi kirjutab Soonvald, et Arukuuse kiri on "kõige krooniks", mis tähendab, et just tema kiri pani Otepää etapi kurvale saatusele punkti. Kas tõesti?! Tagatipuks annab Soonvald aktsente, kirjutades, et Arukuusk rõhutas, et uutel korraldajatel pole kogemusi. Kust ta selle välja loeb, et Arukuusk seda rõhutas? Rõhulisi asju öeldakse ikka kirja algul, mitte lõpus, ja tugeva emotsionaalse laenguga, mitte neutraalselt. Aga Soonvald tõlgendab Arukuuse kirja "sügava mure" väljendusena, mitte asjaoludest informeerimisena - kuid millele selline kirja tõlgendus tugineb? Siin on üks hea näide, kuidas Soonvald infot läbi oma subjektiivse filtri serveerib (minu tehtud kaldkiri, et otsustavatele kohtadele tähelepanu juhtida - P.P.): "Sellest on näha, et Peki ja Arukuuse arvamus ei osutunud siiski piisavalt veenvaks, et kohe ära jätta 2012. aasta etapp, mis oli küll Arukuuse-Peki soov, kuid siiski piisavaks, et pingelisest 2013. aasta kalendrist Eesti välja jätta."

Kas näete nüüd, kuidas saab infoga manipuleerida? Paar hinnangulist sõna siia-sinna ja mooramaa mees on jälle oma töö teinud. Õppige tekste lugema, mehed, ja te näete, et teile pakutakse skandaali pähe mittemidagi!
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Alar Arukuusk paneb 2010. aasta Otepää MK-etapil käed külge, et asjad sujuksid. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tiit Pekk 2008. aasta Otepää MK-etapil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Reede, oktoober 14, 2011

Pullerits: Kas Veerpalu dopingulugu läheb Eestile maksma Otepää MK-etapi?

Eestis on levinud arvamus, et murdmaasuusatamise Otepää MK-etapp on maailmas üks paremini korraldatud murdmaasuusatamise MK-etappe. Kui nii, siis miks tuleb uudis, et "Otepää etapp võib kaduda MK-sarja kalendrist"?

Kas see tundub ainult mulle nii, et Otepää MK-etapi kalendrist kadumise ja Andrus Veerpalu dopinguskandaali vahel on mingi seos? Kui rahvuslik alaliit üritab rahvusvahelisele alaliidule kaikaid kodaraisse pilduda - kogu see kohtuvärk ja edasikaebamine, teate küll -, ja rahvuslik alaliit on MK-etapi korraldaja ning rahvusvaheline alaliit määrab, milline rahvuslik alaliit saab etappi läbi viia, siis ei ole mõtet arvata, et nii, kuidas sina teed külale, ei tee küla sulle tagasi.

Nagu sellistel puhkudel ikka, tulevad taas mängu salaallikad. Mul oli kaks küsimust. Esiteks, mil määral on FISi soov Otepäält MK-etapi korraldamisõigus mõneks ajaks ära võtta seotud sellega, et suvel vahetus Eesti MK-etapi korraldusmeeskond ja selle juht? Ja teiseks, mil määral on FISi kavatsused seotud Veerpalu dopinguskandaalis FISile vastuhakkamisega?

Salaallikalt - ja ta teab, millest ta räägib, seda võin teile käsi südamel kinnitada - sain teada, et asi ei ole mitte väidetavas vastuseisus endine korralduskomitee juht Alar Arukuusk versus uus juht Jaak Mae. Küsimus on pigem selles, et FIS ei saa aru, miks vahetas Eesti Suusaliit välja korraldusmeeskonna, kes oli saanud siiamaani aastaid edukalt hakkama Otepää MK-etapi läbiviimisega ja organiseeris samuti suurepäraselt möödunud talvel juunioride MM-võistlused. FISi reitingus pidi Otepää mullune MK-etapp korralduse poole pealt hoidma 3.-5. kohta, aastal 2005 oli Otepää etapp aga kõigist etappidest korralduslikult lausa parim.

MK-etapi korraldajate seas esineb kahesuguseid keskusi: ühed on need, kus etapp toimub igal aastal, sest seal on hea korraldus, sportlastele meeldib seal, FIS usaldab organisaatoreid, jagub nii pealtvaatajaid kui telehuvi; ja siis teised kohad, mis eelmise lause kirjeldusele eriti ei vasta ja mis ei saa seetõttu iga aasta etappe läbi viia. Otepää on kuulunud esimeste keskuste hulka. Esimest korda toimus Otepää MK-etapp aastal 1999, aastal 2000 jäi vahele, aastal 2001 toimus Otepääl Lahti MMi eelne etapp, 2002 oli taas vaheaasta, kuid aastast 2003 on MK-etapp toimunud Otepääl ühegi vaheaastata.

Siit kerkib küsimus: miks on FIS otsustanud nüüd ja just Otepää taandada iga-aastasest võistluskohast juhuslikumate kohtade hulka?

Sain salaallikalt teada, et küsimus pole Otepää etapi senises korraldamises, vaid küsimus on peaasjalikult selles, et Eesti Suusaliit pole FISile enam usaldusväärne partner. Põhjused on esiteks Otepää MK-etapi eduka korraldustiimi põhjendamatu väljavahetamine, teiseks Tiit Peki lahtikangutamine FISi murdmaakomitee liikme ning MK- ja kontinentaalkarikasarja alakomitee juhi kohalt ning kolmandaks Veerpalu dopinguskandaal, kus Eesti poolt on FISi tabanud erinevad süüdistused, sh valetamises. Mu salaallikas nentis, et kui MK-etapi korraldajate hulka jagub uusi tahtjaid, ja kui FIS ei näe Otepääd ega ESLi enam hea koostööpartnerina, siis saabki üks konkurent Otepää senise koha endale. Ehk see usaldusväärsus, mille ESL ja Otepää MK-etapp on aastatega FISi silmis teeninud, on hakanud nüüd murenema. Kusjuures siin on väga oluline lisada, et mu salaallikas ei tunne selle üle põrmugi heameelt (ehk seega ei maksa arvata, et ta on inimene, kes suusatamist vihkaks ja sellele halba sooviks).

Midagi pole teha, aga Eesti suusatamise tulevik tipptasemel paistab nutune. Eelmise sissakande kommentaaris ütles Karli-nimeline: "Hea sõber Rait [Pallo] ja teised ESL-i juhatuse liikmed, lõpetage see nali ära. Enne kui ise kollektiivselt tagasi astute, laske sisulised vastutajad lahti."

Mis peaks Eestis juhtuma, et siin need, kes vastutust kannavad, seda ka tegelikult kannaksid? Kas alles siis, kui mõni suusakoondise liige võtab püssi ja hakkab Otepä MK-etapil pealtvaatajaid tulistama, nähakse vajadust silmad avada ja midagi lõpuks muuta, aga varem mitte?
******
Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Kas selliseid tuliseid heitlusi, nagu mullusel Otepää Mk-etapil, näeb tulevikus Tehvandi staadionil üha harvem? Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kein Einaste juhtimas sprindivõistlust mullusel Otepää MK-etapil. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix

Teisipäev, oktoober 11, 2011

Pullerits: Kuidas küpses eas sportlikku arengut saavutada?

Mida te, mehed, Eestis passite? Ootate nädal lõpuks lörtsi, et äkki saab juba vaikselt erialast trenni teha? Minge küsige tööandjalt raha, et vajate ka toetust sõiduks Norrasse, nagu sai Pullerits, kes on seal juba nädala algusest platsis! Ja tõepoolest, treeningtöö käib siin tihe. Mõnes kohas on lund juba 20 sentimeetri ligi.

Aga osa mehi ei usu, et minusugusest võiks asja saada. Üks tegelane kirjutas mulle nii (selguse huvides toimetatud): «Ei ole vahet, mis Pullerits teeb või mida oma treeningutest kirjutab, see on ainult vaht – tulemus on ikka sama. Seetõttu ei tasu siin kiibitseda ega tema juttu tõsiselt võtta. Ta on oma lae saavutanud ning mingi nipitamine ja trikitamine tulemust ei paranda. Võin selle peale kihla vedada.»

Sel tegelasel on õigus. Ja ei ole ka. Kohe üldse ei ole. Sest tal on liiga kitsas vaatepunkt. Avarust on vaja, avarust! Aga saan aru: kui kogu aeg Eesti metsade vahel konutada, kust see avaram vaade tulla võikski?

Olete minuga päri, et inimese elu ei arene muudkui ülespoole, nii et kui ta kunagi sureb, siis on ta täiesti tipus? Muidugi olete. Nagu ilmselt olete päri ka sellega, et teatud vanusest füüsiline areng pidurdub, siis peatub ja edasi algab taandareng. Eks inimeseti ole see individuaalne, millal nood pöördepunktid kätte jõuavad. Aga vaevalt leidub siin arukate hulgas neid, kes tulevad väitma, et 45-46-aastase liigeste-lihaste-luustiku jms võimekus on sama hea nagu 20-35-aastasel. Ei ole ju! (Mõistagi räägin siin nendest, kes pikka aega enam-vähem järjepidevalt sporti teinud, mitte nendest, kes 40. eluaastani suitsetasid ja jõid viina ja olid 30 kilo ülekaalus ega suutnud kolmandale korruselegi kõndida, aga siis hakkasid sportima ja nüüd kõnnivad ludinal üheksandale korrusele, näiteks.) Ja ühegi 45-46-aastase kiiruslikud ja vastupidavuse ja jõu ja elastsuse ja painduvuse jms näitajad ei saa olla võrdsed samasuguse treenitusega 20-30-aastase vastavate näitajatega. Nõus?

Kes kahtleb, eks mingu Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsi juurde. Laske end viia mõnele lõikusele ja seal näete, mida vanus inimesega teeb, kui te mind ei usu. Karme asju teeb! (Aga sellest lugege lähemalt juba laupäevase Postimehe Arterist – seal tuleb hea lugu Eesti arsti karmist elust, garanteeritud.)

Niisiis, kui me joonistaksime siia ühe kõvera, mis näitab inimese anatoomilise suutlikkuse ja füüsilise võimekuse arengut tema eluteljel, siis saaksime kõvera, mis umbes 40. eluaastani (mõni aasta siia-sinna olenevalt isikut) tõuseb ja siis hakkab langema, paratamatult. See tähendab, et need, kes teevad noorena trenni, arenevad juba seetõttu, et nad saavad ajaga iseenesest üha paremaks. Kiireim on areng ilmselt murdeeas, otsustavaks saavad arvatavasti 17-22 aasta (kui räägime hüppest maailmaklassi) ning edaspidi areng aeglustub. Aga ta võib jätkuda siiski.

Alates umbes 40. eluaastast tuleb võidelda juba langeva trendi vastu. Te liigesed on kulunumad. Te luud on hapramad. Te lihasmass ja jõunäitajad vähenevad. Te kiirus kahaneb. Te vastupidavus hakkab samuti vähenema, sest maksimaalne hapnikutarbimise võime, näiteks, kuivab kokku iseenesest (selle kohta on selged teaduslikud graafikud olemas).

Olen seda kõike enda peal viimasel ajal selgelt tundnud. Näiteks jäi parem põlv paarist kergest jooksutrennist valusaks. Näiteks lõi paremasse küünarnukki heast peast valu sisse. Näiteks võtavad lühikesed kiirendused hinge rohkem kinni kui varem. Näiteks teatud harjutusi tehes tekivad luustikku naksumised.

Kokkuvõttes tähendab see, et anatoomilise ja füüsilise võimekuse kahanemise tõttu peaks kahanema ka sportlikud tulemused.

Aga ei kahane. Vähemasti mitte kõigil. Või vähemasti mitte nii hullusti, nagu objektiivsest paratamatusest lähtuvalt võiks või peaks.

Seega, fakt on see, et kui näiteks 45- või 46-aastane suudab korrata eelmise aasta tulemusi, siis on tegemist korraliku arenguga. Ta tulemused peaks muutuma kehvemaks, aga ei muutu – ja vaat see on kõva saavutus, kui murda eelkirjeldatud kõvera survet allapoole! Tõusva kõvera toel tulemuste parandamine seevastu pole mingi kunst. Noored mehed ei saa sellest võib-olla aru, aga oleks kurjast neid siin nende paratamatu noorusrumaluse ja vähese elukogemuse pärast siunata või karistada. Need, kes on minuvanused, saavad kindlasti aru, millest siin räägin.

Ja kuigi protokollis võib ikkagi olla tulemus sama mis mullu või tunamullu – nagu mul on juhtunud viimased kolm hooaega Estoloppeti maratonidel –, siis tegelikult on selle pealtnäha seisaku varjus tegemist tulemuse märgatava paranemisega. Ja jutt mingist lae saavutamisest on samuti vale – too lagi muutub seda kõrgemaks, mida madalamale vajuvad eekirjeldatud paratamatu kõvera survel anatoomilise ja füüsilise suutlikkuse ootuspärased parameetrid.

Kas pole loogiline arutluskäik? On küll. Kui tahate vastu vaielda, ärge tulge rääkima üksikutest näidetest. Erandeid leidub alati. Siin on jutt looduliku arengu ja taandarengu vääramatust loogikast, taipate?
******
Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Sportlik trauma Norras 30 km Oslost põhjas, kust mäest ülesjooksu võistlusel ründas põder (taamal) ühte osalejat. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Norras talv juba paistab: Sognefjellsveien on vana tee, mis ühendab riigi ida- ja lääneosa. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 3: Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips õlaliigese artroskoopilist operatsiooni tegemas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Norras talvine rannikumaastik. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix
Foto 5: Norra talv - kas pole ilus?Sognefjellsveien on vana tee, mis ühendab riigi ida- ja lääneosa. Foto autor: Scanpix Norway / Scanpix

Pühapäev, oktoober 09, 2011

Pullerits: Kuidas ma leidsin endale uue tippjuhendaja?

Olge juba aegsasti hoiatatud talvistel suusavõistlustel uue konkurendi eest. Tema nimi on Peip Reedi. Vanad suusamehed teavad teda küllap väga hästi, rattamehed teavad ilmselt ka, sest näiteks minusugust keskmikku võitis ta Tartu rattamaratonil tervelt 18 minutit. Eelmisel nädalal jäi ta mulle Tähtvere spordipargi (kuri)kuulsal Pulleritsu-nimelisel ringil vahele. Kui ma hooaja esimesse rullitrenni ilmusin – sest parema põlve kummalise valu tõttu joosta enam ei saanud –, oli Reedil juba 18 ringi tehtud. (Üks ring on 850 meetrit pikk.) Ta ütles – mitte küll sõna-sõnalt (mul ei olnud märkmikku kaasas, et kõike üles tähendada), aga mõte oli igal juhul selles –, et rattasõidust on baas niivõrd hea, et patt oleks seda suusatamises mitte ära kasutada.

Ta läbis minuga koos veel kaheksa ringi, mis tähendab, et ta tegi pärast mitme aasta pikkust vaheaega esimeses rullitrennis kohe 22 km. Võimas algus, kas pole? Küsisin tema kõrval sõites, kas tempo liiga kõrge pole. Läbisime ringe umbes 3.50ga. Tema aga süüdistas, et hoopis mina olla see, kes kiirust üles tõmbab. Ent mõni sekund hiljem tunnistas, et tegelikult on ta üks sellistest, kes alati tunneb, et peab kas või nina jagu teistest ees olema, ja nii need kiirused kasvama tikuvadki. (Aga loomulikult, esmalt süüdistame ikka Pulleritsu...)

Kui Reedi lõpuks rajalt lahkus – pimedaks hakkas ka juba kiskuma –, pälvisin kohe ühe teise mehe tähelepanu. See oli Vahur Teppan, mees, kelle pronksmedalivõidust 2008. aasta jaanuaris USA meistrivõistlustel sprindis Andrew Newelli ja Torin Koosi järel kirjutasin Eesti ajakirjanduses mina esimesena; mees, kes on MK-etappidel jõudnud mitmel korral sprindis punktikohale, kuid kes tänavu suvel teatas ootamatult tippspordist loobumisest, sest motivatsioon sai otsa.

Teppan pidas mind kinni ja näitas, et hoian paaristõugete ajal keppe liiga laialt. Hakkasin kohe jälgima, et hoiaksin kitsamalt. Paar ringi hiljem tegi ta mulle uue peatuse. Siis sättis mu käte, küünarvarre ja õlgade asendit. Tõepoolest, eks suvega lähe nii mõndagi meelest. Ei ole mul seda lihasmälu, mida on ilmselt Reedil.

Tegin 16 ringi ehk 13,6 km 1:01ga. Algatuseks aitas küll.

Kaks päeva hiljem, reede õhtupoolikul, ei olnud Reedist Tähtvere spordipargis mingit märki. Nagu ka kümnetest teistest, kes eelmisel korral tikkusid lausa rada ummistama. Parem oligi, et kedagi polnud. See-eest peaasi, et kohal oli taas Teppan. Palusin, kas ta annaks mulle veel mõne õppetunni. Ega mul vastu muud pakkuda olnud, kui et lubasin... siin võite esitada oma pakkumise, mida lubasin – näis, kas te suudate mu mõtteid lugeda, nagu nii mitmedki mehed on kommentaariumis püüdnud väita ja näidata, et suudavad, jättes sinna arvamusavaldusi, mis pretendeerivad minu suhtes hirmsuurele ja lõplikule tarkusele.

Kuigi Teppanil oli parajasti kõrval perspektiivikas noorõpilane, kes areneb lähiaastail minust kindlasti palju kolossaalsema kiirusega, leidis ta mõne hetke mullegi. Nii näitas ta ette harjutuse, mida kutsun tõukerattaga sõiduks – see aitab klassikasõiduks tasakaalu lihvida. Küllap taipate isegi, kuidas seda harjutust teha, eks? Algul tundus päris võimatu, aga tasapisi hakkasin juba sekund-kaks liuglema. Tegin seda kummalgi jalal 300-400 meetrit. Seejärel sõitsin neli ringi keppideta ning proovisin jälgida just libisemisfaasi – et see oleks võimalikult pikk. Eelmine sügis õpetas sama asja mulle Vahur Teppani vend Jaak, aga siis jäin jänni: ei suutnud libisemisasendit kuigi kaua säilitada, rääkimata tugijala sirgena hoidmisest. Nüüd tundsin, et hakkas tasapisi juba tulema.

Samas, ega ma ole mõni selline, kes iga asja tuimalt teeb, mida öeldakse, vaid üritan asjade mõttest aru ka saada. Niisiis küsisingi Vahur Teppanilt, kui talle rajal taas kõrvale jõudsin: «Aga mis on selle vahelduvtõukelise sõiduviisi libisemisfaasi harjutamise mõte, kui Estoloppeti maratonidel sõidetakse 85 protsenti distantsist paaristõugetega ja ülejäänud 15 protsenti kas libisetakse mäest alla või joostakse mäest üles? Kas see pole nii, et vahelduvtõukelist sõiduviisi on mõtet harjutada üksnes neil, kes löövad kaasa tiitlivõistlustel, kus tõepoolest läheb vaja igasuguse sõiduviisi valdamist?»

Mulle tundus, et hetkeks jäi Teppan kimbatusse. Sest ta päris vastu, kas ma sõidan tõepoolest ainult Estoloppetit. «Aga muidugi, mida siis veel?» vastasin. «Ega ma ole mingi tippsportlane.» Ta seedis mu öeldut mõne sekundi. Ja seejärel andis seletuse. Pika ja põhjaliku. Kas selle blogi targad julgevad nüüd ka oma tarkust näidata ja öelda teistelegi, mida Teppan mulle vastas?

Kui keppideta sai üle 4 km sõidetud, võtsin kepid kätte ning sõitsin edasi hästi rahulikult, pika libiseva sammuga, jälgides tähelepanelikult tehnikat: käte tööd, kehaasendit, tugijala hoiakut. Oma arust liikusin hoopis teistsuguse tunnetusega kui kunagi varemalt. Minu arust oli see juba sõitmise moodi. Ja ega ma vist eksinud. Sest kui Teppan oma hoolealusega rajalt lahkus, hüüdis ta mulle, ja minu arust täiesti siiralt: «Sa sõidad jumala ilusasti!»

Nii et tegelikult võiks selle sissekande pealkiri olla «Kuidas ma lõpuks klassikatehnikale pihta hakkasin saama?». Nüüd üritan paar päeva Norras luurata, mis uued tuuled seal puhuvad ja kas seal leidub mõni nipp, mida kõrva taha panna. Ega ühes kohas ning ühe ja sama juhendaja käe all – või hoopis ilma juhendajata! – ikka arene.

Üks asi veel. Teppan lisas soovituse, kui oli mu sõidustiili kiitnud. Ta ütles, et jälgiksin ka edaspidi tehnikat ega kiirustaks. Tõepoolest, reedel läbisin 16 ringi ehk 13,6 km 1:14ga ja pühapäeval 20 ringi ehk 17 km 1:30ga. Mõlemas trennis läbisin kuus ringi keppideta sõites. Pole ju kiire, ega ju?

Ja ikka veel üks asi. Mul on eelkokkulepe veel ühe endise sprinteriga, kes on samuti lubanud mu suusatehnikat parandada. Aga nagu kombeks, siis ega asjust enne nimedega räägita, kui kaup klaar.
******Scenic Bajada Loop Drive, Tucson Mountain District, Saguaro National Park, Arizona. 3. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peip Reedi, innukas rattur, Tartus Tähtvere pargis 2008. aasta aprilli lõpus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Fotod 2-5: Vahur Teppan näitab Priit Pulleritsule mõningaid suusataja koduseid harjutusi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix