Reede, juuni 29, 2012

Pullerits: Kes avastab Eesti põnevaima ratta- ja matkaraja?

Nüüd palun küll teie abi. Aga mitte omakasupüüdlikult, vaid teiste tarbeks samuti. Käivitasin Postimehe Arteris suveks rubriigi «Suveretk», kus tutvustada Eesti ilusamaid ja sisukamaid matka- ja rattaradasid. Tingimuseks on see, et need rajad ei tohi olla liiga pikad ehk kahepäevast või isegi kümnetunnist ühepäevast pingutust nõudvad, et need ei tohi olla liiga rasked, kurnavad ja tehnilised, et need oleksid jõukohased ka võrdlemisi spordikaugetele inimestele, sealhulgas teismelistele.

Esimese retke tutvustuse – kaart, fotod, kohtade kirjeldused, marsruudi juhised, üldinfo (raja pikkus, tõusude ja languste kogusumma, raja läbimiseks kuluv aeg, reljeefi iseloomustus jms) tegin 22. juuni Arteris Palamuse-Elistvere loomapargi-Palamuse 34,4 km pikkusest rattaringist, mille läbimiseks kulus mul mõõduka tempoga 1:47 (paraku on see külg veebis tasuline). Teise raja tutvustus tuleb selle nädala Arteris Piusa jõe ürgorust, mille ühe suuna pikkuseks on 12,6 km ja mille läbimiseks kulus rattaga rahulikus tempos 1:15. Kui Palamuse ümbruse rada on pikkuse tõttu paslik rattureile, siis Piusa jõe ürgoru rada on pigem matkajaile. Rattaga seal sõitmine vajab mõningast maastikusõidukogemust ning paar lõiku seal, näiteks lõunast lähenedes enne Nakri müüri, võivad algajaile olla liiga rasked.

Küllap saate nende tuntud kohtade põhjal aimu, milliseid matka- ja rattaradu pean paslikuks lugejaile tutvustada.

Kindlasti teate ilusaid ja huvitavaid radu, mida tasuks proovida ja siis teistele soovitada. Olge head ja andke siin teada, millistele ratta- ja matkaradadele Eestis võiks Arteri vahendusel Eesti inimesi kutsuda. (Needless to say, see on teie võimalus mõjutada Eesti ajakirjanduses kajastatavat.)

Neid, kes eelistavad vaidklemist, kutsun lugema kolmapäeval Tartu Postimehes ilmunud sporditeemalist kuukommentaari, kus arutlen ja põhjendan, miks vähemalt kolmandikul Eesti olümpiakoondisest ei tasuks Londoni olümpiale sõita. Igaks juhuks juhin tähelepanu, et kolumn ilmus enne kergejõustiku EM-võistluste algust.
San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-3: Palamuse-Elistvere loomapargi-Palamuse rattaring, keskmisel pildil Raigastvere järv. Fotode autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, juuni 27, 2012

Pullerits: Kuidas ma peaaegu dopinguga vahele jäin?

«Mis asja, kas see on doping või!?» küsis Amsterdami lennujaama turvatöötaja, näo järgi otsustades pisut noorem kui 30-aastane mees.

Tohoh hullu! Kohe meenusid mulle lood, kuidas dopingu vedamise ja omamise eest on mõnes Lääne-Euroopa riigis inimesi vangi mõistetud. Kas ka Hollandis, selle kohta ei suutnud ma ajust infot välja õngitseda.

Aga fakt on see, et olin näinud kurja vaeva, kuidas neid kahte pudelit/purki Eestisse tuua, ja püüdnud igasugu ametnikke korduvalt üle kavaldada.

Olin need pudelid soetanud Salt Lake City lennujaamas. Arvasin, et olin saanud hea diili, ning olin tehinguga rahul. Atlantas lennukit vahetades ei pakkunud mu käsipagasi sisu kellelegi huvi ning sedasi oletasin, et kõik läheb muretult ka järgmisel lennuki vahetusel Amsterdamis.

Kuid järsku, erinevalt Atlantast, oli mul ees turvakontroll. See, aimasin kohe, ei tõota head.

Õnneks oli too kontroll liberaalne. Kontrollijad ei süüvinud anumate sisusse, vaid nentisid, et nende maht on suurem, kui käsipagasis lubatud. Nad, kelle ninameheks oli vaieldamatult araabia päritolu habetunud umbes 50-aastane jässakas mees, andsid mulle isegi kaks võimalust: kas viskan anumad prügikasti või, kui mul aega jagub, lähen turvatsoonist välja, ostan koti, panen oma anumad sinna ning annan siis koti üldpagasisse.

Aega jagus, kohe mitu tundi. Läksin kotti ostma. Aga siis tuli uus idee.

Milleks osta mingi mõttetu kott, kui saan anumad panna fotoaparaadi kotti – võin ju need sellega üldpagasisse anda ning fotoaparaadi riputada lihtsalt üle õla.

Niisiis läksin paari tunni pärast uuesti check-ini tegema. Seletasin ausalt, mis plaanid mul on. Ausus on ju alati parim relv. Check-ini näitsik oli abivalmis, helistas isegi ja uuris, kas selline eraldi fotokoti äraandmine on võimalik, kui põhipagas on pandud teele juba Ameerikast.

Paraku selgus, et mu piletiga on ette nähtud ainult üks pagasiühik, ja kui tahan teise lisaks anda, siis see maksab 40 eurot. Isegi tõsiasi, et mu fotokott ei kaaluks kahe anumaga kilogi, ei aidanud hinda allapoole tuua. Jätsin plaani A katki.

Ja läksin üle plaanile B.

Probleemi tuum peitus selles, et mõlemas anumas oli vedelik, liquid. Igatahes nii turvakontroll nende sisu tõlgendas. Kuid leidsin, et seda tõlgendust võiks üritada vähemalt seoses ühe anumaga kahtluse alla seada. Selleks tuli aga panna end valmis teise anuma loovutamiseks – ja loota, et kui kontrollijad on ühe anuma kõrvaldanud, siis äkki teine läheb läbi.

Lisaks otsustasin, et targem on oma käsipagasi sisule ise tähelepanu juhtida, mis ehk jätab ausama mulje ning suurendab omakorda kauba läbimineku lootust. Teinekord sõltub paljugi kontrollija suvast. Mäletan, kuidas neli aastat tagasi võeti tagasiteel Las Vegasest Londonis turvakontrollis pihtide vahele mu tütar, kes oli Los Angeleses ostnud oma taskuraha eest kõrvarõngad, mille otsas rippusid imetillukesed käerauad. Kaks naisturvatöötajat märkasid neid, ütlesid, et eeskirjad ei luba nendega läbi minna, sest käeraudu võib kasutada inimeste vangistamiseks. Tütar oli pisarais. Püüdsin naisturvatöötajaile seletada, et nende väide on absurdne, sest kõrvarõngaste käeraudade avause läbimõõt ei olnud sentimeetritki. Aga nad jäid endale kindlaks. Viimaks küsisin, nagu olin Ameerikast sellisteks puhkudeks õpetust saanud: «Can I see your supervisor?» Ehk: kas võin rääkida teie ülemusega?

Naised kutsusid ülemuse. Too oli mees. Ta võttis kõrvarõngad oma kätte, vaatas neid sekundi-kaks ja ulatas siis tagasi, öeldes: «They are OK.» Ehk: nendega on kõik korras.

Moraal: stay your ground – ehk jää endale kindlaks ja ära tagane sammugi.

Aga nüüd, Amsterdamis, võttis turvatöötaja mu fotokotist anumad ja küsis, mis neis on.

Seletasin. Kasutasin ära seda, et ühe purgi sisu on minu teada Euroopas tundmatu või vähemasti vähetuntud, ja iga turvatöötaja täpsustada püüdva pakkumise peale, kas see on see või teine asi, vastasin, et ei, selles on just see aine, mida ma talle pidevalt kordasin – ja mis talle mitte midagi ei öelnud.

Sedasi ei saanud ta minust aru. Siis otsustas uurida silti. Ja küsiski: «Mis asja, kas see on doping või!?»

Ausõna, ma polnud silti uurinud. Mul polnud aimugi, mis on sellele kirjutatud. Kuid kahtlustus dopingus tuli igal juhul ebameeldiva üllatusena.

Nüüd otsustasin ka ise uurida, mis sinna sildile on kirjutatud. Seal seisis muu seas: topping.

Vaadake, seletasin turvatöötajale, topping ei ole mingi doping, mida sisse võetakse, vaid topping on see, mida peale määritakse.

Õnneks jäi ta mind uskuma. Kuid ikkagi tekitas probleemi see, et tema arvates on tegemist vedelikuga, mida ei tohi nii suures purgis käsipagasiga vedada.

Nüüd võtsin appi loogika. Vaadake, selgitasin, kui siin purgis oleks vedelik, liquid, siis juhul, kui ma purgil kaane maha keeran ja purgi teistpidi pööran, peaks selle sisu välja voolama. On ju nii?

Tegin purgi lahti. Selle sisu ei loksunud ega voolanud kusagile.

Ja ikkagi ei läinud mu argument arvesse. Turvatöötaja väitis, et kas seesugust sisu loetakse vedelikuks.

Minu vastuargumendid olid otsa saanud. Esimesest purgist, mis sisaldas ilmselgelt vedelikku, olin juba läbirääkimiste alguses jää sulatamiseks loobunud. Kuid nüüd jäin ilma ka teisest purgist.

Jääb vaid küsimus, mis aineid ma püüdsin Ameerikast Eestisse tuua.
Fotod 1 ja 8: Salt Lake Temple, Salt Lake City, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 2: Church History Library, Salt Lake City, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 3. West North Temple Street, Salt Lake City, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 4: Vaade Church Office Buildingu vaateplatvormilt Salt Lake Cityle põhja suunas, taamal Utah State Capitol, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. 
Foto 5: Vaade Church Office Buildingu vaateplatvormilt Temple Square'ile, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits. 
Foto 6: Vaade Church Office Buildingu vaateplatvormilt Salt Lake Cityle ida suunas, taamal Wasatchi mäed, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 7: Abiellujad Salt Lake Temple'i ees Reflection Pooli ääres, Salt Lake City, Utah. 4. mai 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Teisipäev, juuni 26, 2012

Pullerits: Kellel on spordis kõige kaunimad naised?

Sõitsin nädal tagasi Tartust Tallinna, roolis Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht Art Soonets ja tema kõrval Võrumaa mees Olavi Mõts, mõlemad Haanja Rattaklubi liikmed. Mõts liiati tubli eraldistardist sõitja. Soovitas, et peaksin samuti seda ala proovima – see olevat puhas kannatamine. Seltskond oli küll väike, aga see-eest paslik, et tõstatada hoopis teine küsimus.

Ma ei ole küll kuigi palju rattavõistlustel käinud, aga selleks, et üht-teist täheldada, et peagi iga võistlust külastama. Nii ma siis küsisingi, et rohkem rattaelu näinud meeste arvamust kuulda: «Mehed, kas teile ei tundu, et kui vaadata Eesti vastupidavusalade harrastajaid, siis jalgratturitel on kõige ilusamad naised?»

Enne, kui jalgratturid tunnevad sellest küsimusest end kõrvust tõstetuna, peaks siiski ausalt tõsiasju vaatama. Let’s analyze this.

Tõepoolest, kui vaadata näiteks Tartu GP ja Tartu rattaralli aegset kutsutud külaliste tsooni, siis seal on alati palju kaunitare. Aga viimastel aastatel on nimetatud võistluste ajal olnud ilus suvine ilm, mis annabki enda sättimiseks ja väljanäitamiseks rohkem mänguruumi. Näiteks suusavõistlustel on kõik sageli paksult sisse pakitud, nii et ainult ninaots paistab välja.

Teiseks, eelnimetatud rattavõistlused soosivad naiste kohale tulekut, ja võimaldavad sedasi end üldse näidata. Start (v.a GP) ja finiš on ju Tartus. Kui suusavõistlused toimuvad kusagil metsa vahel, siis kes see ikka viitsib end sinna nii väga kohale vedada, eriti kui ennast veel näidata ka ei saa, mis on naistele tegelikult nii oluline. (Ja selles ei ole mitte midagi taunimisväärset.)

Aga siis ütles Mõts, et mingu ma õige motovõistlustele ja vaat, kus seal...

Ma ei ole tõesti motovõistlustel käinud. Ei tõmba ka. Nagu ei tõmba jalgpall, isegi mitte EM. Poolteist nädalat tagasi panin Postimehe Arteris kirja koguni kümme põhjust, miks jalgpallihullusega mitte kaasa minna. Neid põhjusi Postimehe veebist ei leia, seetõttu tutvustan neid siin.

1. Meil pole EM-turniiril mitte midagi kaalul – Eesti ju ei osale.
2. See on täiesti võõras mure, kas Portugal võidab Hollandit või Kreeka Poolat – või vastupidi.
3. Ei ole end mõtet närvi ajada, elades võõrastele kaasa – närvirakud ju ei taastu.
4. Ärge võtke endale südameasjaks midagi sellist, mida te ei suuda muuta ega mõjutada – ja ei suuda isegi siis, kui sõbrad teleri ette kampa kutsute.
5. Sellest ei sõltu absoluutselt mitte midagi, kelle poolt või vastu olete – võite end kodus hääletuks karjuda, ega Iirimaa või Rootsi sellest paremini mängima hakka.
6. Kas teil ajast, maailma ainsast täiesti taastumatust ressursist, tõesti kahju pole? Turniiril peetakse 31 kohtumist, millest igaühe vaatamiseks kulub koos vaheaja, eel- ja järelkommentaaridega vähemalt kaks tundi. See teeb 64 tundi. See teeb omakorda rohkem kui poolteist töönädalat.
7. Ärge vahtige juunikuu kaunitel õhtutel telekat. Siis te ei märkagi, kui sume võib olla öö.
8. Pikk istumine teleri ees, lisaks söögid-joogid, ja veel õhtusel ajal, enne magama minekut – see on ebatervisliku eluviisi musternäidis.
9. Et saate emotsiooni? Kaks-kolm väravat ligi kahetunnise teleülekande jooksul on tühine preemia tohutu ajakulu eest. Ja mõelge, kui need kaks-kolm väravat lüüakse võistkonnale, kellele pöialt hoidsite – kas sellist emotsiooni tahtsitegi?
10. Arvestage, et šansid on alati teie vastu. Tõenäosus, et meeskond, kelle võitu soovite, kohtumise tõepoolest võidab, on kõigest 33,3 protsenti (ärge unustage: viik ei ole võit).

Ega ma vist öelnud, et pole EM-turniiril vaadanud ühtegi kohtumist? Jah, ei ole. Ja olen selle üle uhke.
Ameerika fotograafi Alfred Eisenstaedti kõige kuulsama pildi, 1945. aasta 14.augustil New Yorgis Times Square'il noort naist suudleva sõduri foto järgi tehtud üleelusuuruses skulptuur San Diego kaldapealsel Californias. Taamal lennukikandja USS Midway, mille pardal nüüd asub muuseum. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe oma pruudiga (kui ma nüüd ei eksi?) enne Tartu rattaralli starti. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 2. Austraalia jalgratturi Cadel Evansi naine Chiara Passerini poetab 2009. aastal rõõmupisaraid, kui mees saab kaela maanteesõidu maailmameistri kuldmedali. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Aga äkki on hoopis jalgpalluritel kõige ilusamad naised? Tantsija Eleonora Abbagnato, Itaalia koondise kaitsja Federico Balzaretti naine. Foto autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, juuni 25, 2012

Pullerits: Mis seisus on uus rahvuslik põlv?

Mu põlv ei ole küll nii rahvuslik, nagu oli aastaid tagasi Andrus Veerpalu oma, aga kui see korda ei saa, on rahvuslikel rahvaspordiüritustel üks konkurent, kellega paljud armastavad mõõtu võtta, kahjuks vähem.

Enne jaanipäeva käisin ortopeedi-traumatoloogi Leho Ripsi juures Medexi kliinikus. Ta käskis mul pikad püksid jalast tõmmata ja selili heita, siis muljus veidi mu mõlemat põlve, tegi kindlaks valukolded ning seletas siis pikalt-laialt, mis on lahti. Seda on kasulik teada igaühel, sest ilmselt varem või hiljem põrkub enamik teist samasugusele probleemile, ja siin, nagu seletas dr Rips, pole midagi pistmist sellega, kui kõvasti te sporti teete või ei tee või kas üldse teete.

Röntgenipildil ei paista midagi hullu, rääkis dr Rips arvutiekraanil mu parema põlve pildile osutades. Aga tähelepanelikumal vaatamisel, nagu ta osutas, ilmneb väikseid kulumismärke. Ja kuigi pärast Tartu nn jooksumaratoni tegi valu vaid parem põlv, kinnitas dr Rips pärast valuaistingute tuvastamist, et tegelikult on mu vasaku põlvega olukord sama, ainult et see ei anna tunda. Ehk siit järeldus teile kõigile: te isegi ei tea, mis seisus on te enda põlved, sest organism ei anna alati kõigest tugevasti märku.

Olles seletanud mudeli abil, milline kulumine mul võib olla, loetles dr Rips järgmised ravivõimalused.

Esiteks, kindlasti ei tohi sportimist katki jätta. Kui ennast enam mitte liigutada, muutuvad reielihased nõrgaks – ja lihased muutuvad nõrgaks palju kiiremini, kui on võimalik nende toonust taastada – ning seetõttu võib surve haigele põlvele vaid tugevneda. Aga teha tuleb neid alasid, lisas dr Rips, mis põlvele valu ei tee, nagu näiteks rattasõit.

Teiseks, süüa glükosamiini, aga selle mõju, lisas dr Rips, on küsitav. Küsitav on see, kui palju selles sisalduvatest ainetest üldse vajalike liigesteni jõuab. Liiati tuleb seda süüa vähemalt aasta, enne kui mingeid tulemusi võib loota. Tõenäosuse, et glükosamiini kuurist kasu võiks tõusta, hindas ta väga väikseks. Kui õigesti mäletan, viitas ta, et pole isegi uuringuid, mis tõestaks selle tõhusust.

Kolmandaks, võtta üks supilusikas kalamaksaõli päevas.

Neljandaks, kui valu ei taandu, võib jätkata ibuprofeni ja paracetamoli kuuri.

Viiendaks, talvel tuleb süüa D-vitamiini, 800-1200 IU (international unit) päevas.

Eelnimetatu on n-ö konservatiivne ravi. Järgmised sammud lähevad radikaalsemaks.

Kui põlve olukord ei parane, tasub dr Rispi nägemuses oktoobris-novembris kaaluda süsti tegemist. Võimalusi on kaks: kas odavam 70 eurot maksev GoOn süst või 260 eurot maksev Durolane süst, mis dr Ripsi sõnul annab 70-80 protsenti juhtudel efekti.

Veelgi radikaalsem samm on teha umbes aasta pärast artroskoopiline lõikus liigese puhastamiseks.

Nii et seis on sant, aga mitte lootusetu. Dr Rips pakkus, et tõenäosus põlve paranemiseks on 70-80 protsenti.

Kuulake nüüd hoolega oma organismi – kus teil miski valu teeb?
San Diego, California. 8. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Brasiilia jalgpallur Ronaldo näitab oma vigastusest paranenud põlve 2008. aasta lõpus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Doktor Leho Rips teeb artroskoopilit õlalõikust. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Reede, juuni 22, 2012

Pullerits: Hurraa, kuldmedal lõpuks käes!

Olen oma elus võitnud paar jooksuvõistlust, saanud pihutäite kaupa tuhmist metallist osalejamedaleid, aga kuldmedalit ei ole saanud mitte kunagi.

Ja ärge kahjurõõmutsege! Vaevalt teistki keegi kuldmedali on võitnud.

Neljapäev oli suur rõõmu- ja õnnepäev. Mu armas ja tubli tütar lõpetas kooli – ja mitte suvalise kooli, vaid Eesti top-10sse kuuluva Miina Härma gümnaasiumi – kuldmedaliga. (Olgu lisatud, et ilma ühtki varasemat hinnet järele parandamata.)

Ma arvan, et on võrdlemisi tühiasi, kui võidaksin ise midagi, aga kui lapsel läheb hästi, siis see on ikkagi kõige suurem õnn ja rõõm.

Võiduga kaasnes ka vabariigi presidendi vastuvõtt ja pilt ajalehes (kahjuks pole Tartu Postimehes avaldatud kuldmedalistide galerii veebis saadaval). Nagu Eesti riigis korraliku võidu puhul kombeks.

Ise tõmbasin täna joone alla lõppeva õppeaasta õppetööle Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis. Oli see ikka kurnav! Loengutele kulus 28,5 astronoomilist tundi, kodu- ja kontrolltööde parandamisele 56 tundi, kolme eksami läbiviimiseks ja eksamitööde parandamiseks 19,5 tundi. See teeb kokku 104 tundi ehk neli ööpäeva ja kaheksa tundi. Seda lisaks põhitööle Postimehes ning trenni tegemisele. Ei ole küll arve kokku lugenud, aga ilmselt kulus talvel ja kevadel ülikoolitööle rohkem aega kui samal ajal treenimisele.

Aga teadmiste ja kogemuste jagamine viibki elu edasi, mitte spordi tegemine.
******
San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Haridusminister Jaak Aaviksoo (vasakult), Evelin Ilves ja president Toomas Hendrik Ilves õnnitlemas kolmapäeval Kadriorus paremaid koolilõpetajaid. Esiplaanil Piibe Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix

Teisipäev, juuni 19, 2012

Pullerits: Miks süveneb spordis naiselik eputamine?

Kas teate, mida ma märkasin, kui uurisin vastilmunud raamatut «Kolm Kirsipuud»? Kui tahate teada, minge ja vaadake seal pilte Jaan Kirsipuust. Vaadake hoolega. Mida te märkate? Vihjan millelegi sellisele, mis enamikul teistel meestel on, isegi mitu masti temast kehvemail, aga temal mitte?

Ahh, te ei tule selle pealegi! Ja kui tuleksite, siis oleks enamikul küllap enda pärast piinlik.

Okei, vaatasite raamatust nüüd ikka järele või loodate jätkuvalt, et pean siin kõik teile ette-taha ära nämmutama?

Võtke oma päikseprillid eest ära, kui enda ja Kirsipuu erinevust ei näe!

Saite nüüd vihjest aru? Kirsipuu on raamatu fotodel päikseprillideta. Ka neil piltidel, kus enamik teisi sõitjaid on päikseprillidega. Eriti iseloomulik on pilt, kus Casino meeskond kaitseb teda Tour de France’i liidrisärgis: kõigil meeskonnakaaslastel on päikseprillid ees, aga Kirsipuul mitte.

Mida siit järeldada? Loomulikult seda, et päikseprillid ei ole eduka sõidu ega võidu eeldus, ja  mõistagi seda, et võitmiseks pole päikseprille vajagi. Kõvad mehed on kõvad mehed ka ilma päikseprillideta.

Vahemärkusena: ma ei kasuta päikseprille – rõhutan: päikseprille – ega ole neid mitte kunagi kasutanud. Olen sunnitud kasutama tavalisi prille, sest olen poliitkorrektselt väljendudes visually challenged ja vaevalt keegi tahaks, et minusugune miinus-neli-nägija ilma prillideta näiteks rattasõidu starti ilmuks – milline oht see teistele oleks.

Aga tagasi põhiteema juurde. Nimelt, nagu isegi näete (loodetavasti ka päikseprillidega), on päikseprillid saanud Eesti massi- ja harrastusspordis naiselikuks aksessuaariks, millega eputada.

Oot-oot, hoidke end vasturünnakule seades pisut tagasi! Muidugi on päikseprillidel oma roll rattasõidus, kus kiirused on suure ja satikad võivad lennata silma. Aga! Aga kui ilm ei ole päikseline, vaid tusane, milleks siis niigi halli pilti silme ees veel mustemaks muuta? Jah, muidugi on päikseprillidel teatav roll ka suusatamises, et kiiretel laskumistel vesi silma ei tuleks ning siis külma tõttu ei jäätuks. Aga! Aga ei ole Eestis talvel kunagi nii tugevat valguse peegeldumist lumelt, et see silmi pimestaks – ega me kõrgmägedes ela. Ja jooksus – seal on päikseprillid absoluutselt tarbetud.

Kuid vaadake vähegi avatud pilguga ringi, mis massi- ja rahvaspordiüritustel toimub! Igasugused mehed ja mehepojad sätivad prille – ja ikka võimalikult värvikirevaid, läikivaid, kosmiliselt ultramoodsaid, valgust kirkalt peegeldavaid, võimalikult kalleid nn firmakaid – endale küll mütsi ja kiivri peale, küll otsaesisele ja pealaele, isegi kuklasse. Mis siis, et mitte kordagi järgneva võistluse jooksul ei teki tarvidust neid ette tõmmata (ja mis siis, et nad teavad, et ilmaprognoos on teatanud, et tuleb päev läbi sombune ilm [kolm et’i järjestikku on stiilivõte rõhulisuse saavutamiseks]).

See päikseprillide jumaldamine, kardan, et on kahetsusväärne ilming üldisemate suundumuste taustal. Mitte väga vanasti mehed ennast ei ehtinud, ei riputanud endale külge rõngaid ega kaela kette (v.a kriminaalid) ega värvinud pead jne jne. Aga nüüd ei jõua ära imestada, kui palju üdini naiselikku, olgugi teatavate variatsioonidega, on mehed üle võtnud. Ja päikseprillidega eputamine igas olukorras läheb nende feminiinsete ilmingutega ühte ritta. (Muide, Vene armees ei olnud päikseprillid lubatud – nende keeld käis loomuliku võitlusvõime arendamise hulka; aga kui nüüdseil sõdureil lahingumöllus päikseprillid eest ära kukuvad, on neil nägemine mitukümmend sekundit häiritud – piisav aeg, et karastunud nägemisega venelaselt kuul saada.)

Kui te ei usu, et päikseprillidega käib nüüdisaja harrastusspordivõitlustel eputamine, vaadake veel kord raamatut «Kolm Kirsipuud». Ei ole seal piltidel Jaan Kirsipuul prille ees, aga sellegipoolest oli ta võidumees!

Poolteist kuud tagasi Utah’s Moabis juhtus selline lugu: reisikaaslane Jaanus Laidvee kaotas reisi alguses oma päikseprillid ära. Ilmselt jäid need järjekordse rattasõidu järel asju autosse pakkides kusagile maha vedelema. Muidugi kahju, ikkagi kallis varandus. Aga olulisem oli see, mis juhtus pärast prillide kaotamist. Ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks kurtnud, et päike teeb silmadele valu (ja seal oli ere päike!) või oleks tal prille mõnel muul otstarbel vaja tulnud. Sõitis kogu ülejäänud aja prillideta ja polnud tal häda mitte kui midagi.

Täpselt nagu Jaan Kirsipuul.
San Diego-Coronado Bridge, San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Jass, kus prillid? Jaan Kirsipuu stardib 55. Saaremaa velotuuri Tartu-Viljandi etapile. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaan Kirsipuu võitmas 1999. aastal Tour de France'i etappi, prillideta. Foto autor: Õhtuleht/Reuters/Scanpix
Foto 3: Jaan Kirsipuu 1999. aastal Tour de France'il, prillideta. Foto autor: Õhtuleht/Reuters/Scanpix

Reede, juuni 15, 2012

Pullerits: Mis imerelv annab lihastele jaksu juurde?

Huvitaval kombel ei ole peaaegu mitte keegi pööranud tähelepanu faktile, et saabusin kolm nädalat tagasi Tartu rattaralli startipaika, lumivalged säärised/sukad/sokid pahkluust kubemeni jalas. Tõmbasin need jalga juba stardieelsel õhtul. Ei, ärge tormake käsi hõõrudes arvama, et olen mingi salapervert. Täiesti vastupidi: ma talitasin kui äärmiselt professionaalne sportlane.

Need, mis ma jalga ajasin, olid Compressporti lumivalged kompressioonsukad, ja tänu neile tundsin end rattarallil, kuigi maanteekilometraaži ei olnud neljasadatki, oi kui hästi ja kindlalt. Ei, võistluse ajaks võtsin sukad jalast ära, aga nende mõju kestis sõidu ajal ilmselt edasi.

Kompressioonsukad ja -sokid, kui keegi veel ei tea, on viimasel ajal tippsportlaste varasalve ilmunud abivahendid, mis aitavad lihastel paremini taastuda ja valmistavad neid sedasi stardiks paremini ette. Nende kasuliku mõju kohta võite üksikasjalikumalt lugeda reedese Postimehe vahel ilmunud minu toimetatud Maratoni lisalehest.

Aga las ma räägin teile lühidalt enda kogemusest. Sain Compressporti kompressioonsukad ja -sokid paar päeva enne Tartu nn jooksumaratoni Suusavendade tiimi liikmelt Jaanus Kuntsilt. Esialgu ei osanud neist midagi arvata. Kunts soovitas, et pangu ma need ööseks jalga, kui ära kannatan. Olgu, panin siis. Ei seganud nad magamist ühti. Kolm ööd enne nn jooksumaratoni magasin kompressioonsukkadega, ja ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu: lünliku ja ebasüstemaatilise ettevalmistuse kiuste elu parim jooks 1:33.56 ja 70. koht.

Kuid veelgi olulisem on see, mis toimus pärast finišeerimist. Läksin otsemaid riietumistelki ja tõmbasin kompressioonsukad jalga. Ja ausõna, mitte kunagi varem ei olnud mu jalad pärast jooksumaratoni nii heasse seisu jäänud. Õiget lihasvalu ei tekkinudki! Isegi trepist allatulek ei valmistanud mingit probleemi ega valu. Ma ei ole kompressioonsokkide ega -sukkade edasimüüja, mul pole nendega mingit finants- ega muud huvi, aga neist saadud tervendav efekt oli uskumatu.

Ja kes teab, kui palju sekundeid aitasid mul võita spetsiaalsed kompressioonsokid (mitte põlvikud!), mida nn jooksumaratoni ajal kasutasin.

Sedasi saate küllap isegi aru, miks kasutasin kompressioonsukki ka rattaralliks valmistudes ning -sokke rattaralli ajal. Jällegi, tundub, andsid nad imelise tulemuse.

Kui vaid parema põlve ka korda saaks... Küll ma alles siis kompressioonsokkide-sukkade abil uut taset näitaks.

San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kompressioonpõlvikute ja -kätistega Margus Pirksaar lõpetamas Tartu jooksumaratoni 6. kohaga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ameerika veerandmailer Sanya Richards-Ross kasutas kompressioonkätiseid märtsis sise-MMil Istanbulis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Kompressioonpõlvikutega Evelin Talts lõpetamas Tartu jooksumaratoni naiste võitjana. Paremal Sander Hannus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Neljapäev, juuni 14, 2012

Pullerits: Kas Veerpalule koidab lõpuks võit?

Tänane Õhtuleht ja Postimees jätsid valdavalt advokaat Aivar Pilve räägitule tuginedes mulje, et Rahvusvahelise Spordiarbitraaži kohtus hakkavad kaalukausid tema kliendi Andrus Veerpalu kasuks kalduma.

Kuid inimesed, olge valvsad, ärge laske end nii odavalt lõksu püüda! Säilitage kriitiline meel selle suhtes, mida loete.

Kas panite ikka tähele, et kummaski lehes jagab kommentaare üksnes ühe poole esindaja, Pilv? Mis nii viga rääkida, kuidas kõik läheb hästi ja paremini veel. Ükski FISi esindaja ei saa sõna, mida tema protsessi käigust arvab.

Edasi, Pilve räägitu dešifreerimiseks palusin nõu kahelt juristilt. Nad tegid seda teineteisest sõltumatult. (Vahele reklaami ka - klikkige tingimata järgnevale pildile!)
 Mõlemad juristid avaldasid imestust, kuidas Pilv räägib rõõmustavalt sellest, et sai oma seisukohti kohtule põhjalikult tutvustada. Üks mind konsulteerinud jurist küsis seepeale retooriliselt, et huvitav, kas Pilv on tõesti varem osalenud mõnel protsessil, kus talle pole piisavalt sõna antud. Kohus selleks ongi, tuletasid juristid meelde, et mõlemad pooled põhjalikult ära kuulata. Vastasel juhul rikutaks protsessi reegleid.

Teiseks esitas Pilv justkui töövõiduna seda, et kummalgi poolel tuleb kahe nädala jooksul esitada lõplikud seisukohad. Taas selgitasid juristid, et see on täiesti tavaline kohtupraktika, kui pärast ärakuulamist antakse mõlemale poolele teatud aeg, et oma seisukohad lõplikult sõnastada, ning siin pole midagi pistmist sellega, nagu oleks kohtul alles nüüd silmad avanenud ja nagu kohus muutunud FISi suhtes skeptilisemaks.

Mida siis Pilv täna Eesti ajakirjanduse vahendusel eesti rahvaga teeb? Näitab end kangelasena, kes on ära teinud suure ja lausa võimatuna tundunud töö, on ilmselt veennud selles ka Veerpalu, et tol ei tekiks kahtlust, et suured summad, mis advokaadi palkamisele on kulunud, on läinud ikka asja ette.

Mis siis ikkagi muutnud on? Lõppkokkuvõttes mitte midagi. Veerpalu šansid on endiselt fifty-fifty, nagu on šansid igas kohtuloos: sul on võimalus võita ja sul on võimalus kaotada. Aga ühelgi advokaadil ei maksa sellest, et teda kohtus põhjalikult kuulati, lugeda välja, et nüüd hakkab kohus tema suunas kalduma. Ükski kohtunik ei laseks oma eelistust välja paista, selgitasid mind nõustanud juristid, või nad riskiks enda taandamisega. Ma ei usu eluilmas, et Pilv seda ei teaks. Teab kindlasti. Aga ta teenib oma raha, ja seda teenides peab ta end näitama tegijana. Seda ta igal juhul suudab.

Igal juhul soovin, et lugejail jätkuks kainet meelt siit aru saamiseks, et see kirjutis siin ei pretendeeri rohkemaks kui vaid näidata, mis moodi meedia vahendusel saab soovitud foone luua, ega võta seisukohta, kumma poole võitu rohkem uskuda. Nagu ütlesin, on šansid 50:50.
San Diego Marriott Marquis & Marina, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Advokaat Aivar Pilv ja suusataja Andrus Veerpalu on saabunud rahvusvahelisest spordikohtust Tallinna. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 1: Andrus Veerpalu annab pärast rahvusvahelisest spordikohtust Tallinna saabumist intervjuud. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, juuni 13, 2012

Pullerits: Kuidas Veerpalu saaks protsessi võita?

Seni, kui Andrus Veerpalu dopinguproovi asjus teevad otsuse Rahvusvahelise Spordiarbitraaži kohtunikud, võib tulemus tulla nii või naa. Õhtuleht pakkus mõni päev tagasi, et Veerpalu võidu tõenäosus on kolm protsenti. FISi ekspert kohtus, Šveitsi spordijurist Stefan Netzle, kes olnud ka CASi kohtunik, seevastu ei näe Veerpalul peaaegu mingeid võidušansse. Kui kuulata Veerpalu kaitsjat Aivar Pilve, tekib jällegi tunne, et seis ei ole tema kliendile kõige lootusetum, millele Pilve tõlgenduses viitab tõsiasi, et FIS on haaranud Lausanne’i protsessil justkui õlekõrrest, A-proovi avamisele järgnenud Eesti Suusaliidu vastutöötamisest B-proovi avamisele, mis Pilve nägemuses näitavat, et ju pole FIS peamises küsimuses, et kasvuhormooni tarvitamist tuvastav test on vettpidav, enam sugugi kindel. Samas on mitu ajakirjanikku juhtinud tähelepanu, et Pilv on kaotanud Eestis mitu olulist protsessi, mistõttu tema võimeid advokaadina ei maksa ülehinnata.

Lühidalt: nii ühelt kui teiselt poolt on palju poosi võtmist ja enese näitamist ning nüüd on tõesti igaühe isiklik küsimus, keda ja kui palju ta usub.

Aga Veerpalu võiduvõimalused kasvaksid oluliselt, kui CASis ei kehtiks kontinentaalne, vaid angloameerika õiguse mõistmise süsteem. Angloameerika süsteemis langetavad süüdi või süütuks mõistva otsuse kaksteist vandemeest (jah, nende seas võib olla ka naisi, aga sooline võrdsus ei ole seal kindlasti teemaks ja Euroopas propegeeritavad sookvoodid seal ka õnneks ei kehti, mis vaid näitab, et süsteem on rajatud tõelise õigluse jalule seadmiseks, mitte ettekavatsetud tulemuste saavutamiseks sotsiaalsete konstruktsioonide abil; aga see selleks...). Need vandemehed on täiesti tavalised inimesed, ja neid valides on kummalgi poolel õigus välja praakida noid, kes nende arvates ei sobi (kindlasti ei sobiks antud protsessil vandemeheks mina, sest olen Veerpalust ja suusatamisest palju kirjutanud, mis tähendab, et mul võib olla eelhäälestus; aga ärge kahjurõõmustage: kindlasti ei sobi vandemeheks ka need enam kui 70 000, kes on liitunud kommuuniga «Usume Andrus Veerpalu»).

Kogu asja iva on selles, et Veerpalu süüdi mõistmiseks peavad vandemehed jõudma otsusele, mis on beyond reasonable doubt ehk väljaspool mõistlikku kahtlust, et kasvuhormooni test on usaldusväärne ja Veerpalu dopingu tarvitamine on tõestatud. Kui ma saaks kohtus kuulda Veerpalu kaitsetiimi argumente, siis ei julge küll väita, et juhul, kui oleksin vandekohtunik, söandaksin igasuguse kahtluseta langetada otsuse, et minu arvates on Veerpalu süüdi. Selgituseks ja täpsustuseks: seni mulle teadaoleva põhjal kaldun arvama, et asi pigem ei ole puhas, kui et on, aga ma ei ole selles igasuguse mõistliku kahtluseta ja lõpuni veendunud.

Ja mis veel oluline: selleks, et Veerpalu süüdi mõista, peavad kõik tosin vandemeest jõudma üksmeelsele ja ühisele otsusele, et ta on tõepoolest süüdi. Piisab, kui üksainus vandemees jääb kas või kõhklevale positisioonile (rääkimata sellest, kui ta leiab, et Veerpalu on süütu) – ja süüdimõistev otsus jääb langetamata. Seda nimetatakse hung jury.

Niisiis, probleem on hoopis Lausanne’is kehtivas CASi kontinentaalses õiguse mõistmise süsteemis.

Postimehe üks jurist vaidles mulle vastu, et vandemeeste süsteem hoopis nõrgendaks Veerpalu võidulootusi. Teine jurist jäi selles teoreetilises debatis erapooletule positsioonile.

Aga mida arvate teie?
Gaslamp Quarter, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu ja treener Mati Alaver 23. augustil 2011 pressikonverentsil pärast FISi süüdimõistva otsuse avaldamist. Foto autor: Margus Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rahvusvaheline Spordiarbitraažikohus Lausanne'is Šveitsis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Qatari jalgpallijuhi Mohamed bin Hammami kaitsemeeskond tõstab aprillis Rahvusvaheline Spordiarbitraažikohtu ees dokumente autost välja. Foto autor: Reuters/Scanpix

Esmaspäev, juuni 11, 2012

Pullerits: Miks mõned mehed ajavad spordi kohta pehmojuttu?

Olete näinud neid õllereklaame Ott Sepaga, kus tehakse pehmotõrjet? Pehmotõrje, nagu reklaamidest ilmneb, tähendab mehele vastu vahtimist virutamist, et ta lõpetaks naiseliku ehk mittemeheliku iba ajamise.

Paraku leidub Eesti spordis samuti mehi, kes vajavad pehmotõrjet, ja tõhusat.

Jutt on neist, kes ajavad kõva häälega pehmojuttu, et miks küll peab suurtel spordiüritustel võistlema, et miks ei saa enamik niisama rahulikult joosta või suusatada või rattaga sõita, et miks peab kogu aeg vere ninast välja pingutama ja et miks peab kogu aeg kellelegi ära panema.

See on ju puhas, haletsusväärne pehmojutt!

Ja ma tean, miks seda räägitakse.

Seda räägivad need, kes ei ole spordi olemusele siiamaani ikka veel pihta saanud. Sport on selleks, et selgitada omavahelises võistluses parem ja parim. Just selles seisneb rinna- ja stardinumbritega spordi peamine iva. Punkt. Sest muidu poleks noid numbreid ju vaja, las inimesed jooksevad või väntavad niisama.

Aga ju need mehed, kes pehmojuttu ajavad, ei ole kunagi võidurõõmu maitsta saanud. Ega ühelegi võidule kunagi lähedale küündinudki. Siis on loomulik, et hakatakse rääkima juttu stiilis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt, ja hakatakse siunama neid, kes võistlemisest lugu peavad.

Selleks, et võidurõõmu tunda, ei pea tingimata võitma. Sageli piisab, kui võita enamikku teisi, või võita neid, kelle võitmise oled endale eesmärgiks seadnud. Aga igal juhul, et võidurõõmu tunda, on vaja võistelda. On vaja tahta ära panna, kui soovite.

Vaid üks näide. 69 startinut lõpetasid Tartu nn jooksumaratoni minust parema ajaga. Sellegipoolest arvan, et olin üks rõõmsamaid ja õnnelikumaid lõpetajaid. Miks? Sest, mis seal salata, ma jooksin endalegi ootamatult hästi ja tegin pähe või panin ära, emba-kumba väljendit soovite, väga paljudele, kes tulid starti mõttega, et näitavad mulle lõpuks ometi koha kätte.

Mõned mehed ütlevad nüüd, et mis vahet seal on, kas oled 70. või 170. Seal on vahe, väga suur vahe! Vahe on ka 70. ja  71. kohal, kui suudad näiteks 71. kohale enda selja taha jätta mõne, kes sind väga võita tahtis või keda sa ise võita tahtsid. Selles, nagu ütlesin, seisnebki spordi olemus.

Muidugi, meil on vaba maa ja pehmojutu ajajail on õigus ajada oma pehmojuttu. Aga  paratamatult peavad nad arvestama, et sellist juttu ajades näitavad nad, et nad pole võitleja-mehed. Ja näitavad, et nad on elus ühest suuremast rõõmust ilma jäänud.

Et millisest?

Äsja ilmunud raamatus «Kolm Kirsipuud» räägib Jaan Kirsipuu, miks talle meeldib võidu sõita. Ta ütleb nii: «Meeldib teisi üle trumbata, võita neid, ükskõik kas siis jõu või kavalusega. Teistele pähepanemise rõõm on nii suur, et... Kaif sellest on nii suur, et...»

See on nii hea tunne, et Kirsipuul tuleb lausa sõnadest puudu. Aga piisab, kui jätate tema öeldust meelde niigi palju: «Teistele pähepanemise rõõm on nii suur.»

On küll, Jass, on küll. Hästi öeldud!
Marriott San Diego Marquis & Marina Hotel, San Diego, California. 7. aprill, 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tartu rattaralli finiš - nagu näha, käib massiüritusel meeste vahel armutu võitlus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Sel pildil ei käi Tartu rattarallil sugugi heitlus esikoha pärast - aga sellegipoolest käib meeste vahel armutu võitlus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Kes teab, mida teeb Usain Bolt sellel fotol? Muide, Norras on selle pildi levitamine keelatud! Foto autor: Reuters/Scanpix

Kolmapäev, juuni 06, 2012

Pullerits: Millal lõpeb spordis noorte ebaõiglane eelistamine?

Nüüd on küll kõva mark maas. Nii heal kohal ei ole ma veel kunagi paiknenud. Klubi Tartu Maraton nelikürituse pingereas olen kolme ala järel 13. kohal. Hurraa!

Ja see tulemus muutub ainult võimsamaks, kui protokollist ilmneb, et minust eespool ei ole mitte ühtegi minust vanemat meest. Mis me siin vanematest räägime! Isegi enamik 20ndates poisikesi – kelle kohta kuulsin hiljuti tabavalt öeldavat, et samaealistel naistel pole mõtet nii noori mehi vaadatagi, sest nood on... (vt eelmine postitus) – ja samuti füüsise mõttes ilmselt parimas eas 30ndates mehepoegi on minust tagapool, suurem jagu neist oi-oi kui kaugel. (Kohe olgu hoiatatud, et ärge tulge siin oleksitega vehkima, et oleks see või teine sellise või teistsuguse tulemuse teinud, oleksin tagapool – sest sellele oleksitamisele vastan, et poleks mul rattarallil tagumine hammasratas tükkideks lagunenud, oleksin teisel grupil paari kaaslasega enne finišit eest ära sõitnud.)

Kuhu edasi?

Nädal tagasi avaldasin Tartu Postimehes kolumni, kus kutsusin üles tegema muudatusi Eesti rahvaspordiürituste paremuse määramisel. See mõte väärib laiemat arutelu. Postimees ei ole paraku toda kirjutist oma veebiküljele pannud, aga nagu teada, siis information wants to be free - ja ma olen vaba ajakirjanduse poolt! -, mistõttu pakun oma uuendusidee ka teile arutada.
*
Varem või hiljem saab enamikul mõõt täis. Kui kevadest sügiseni käib massispordivõistluste võidupakkumine – eelmisel nädalavahetusel võis valida jooksu-, rulluisu- ja seiklusspordi- ning koguni nelja rattaürituse vahel –, pole ime, et ühel hetkel saab paljudel motivatsioon otsa. Kaua sa ikka jaksad oma keha piitustada ja vaimu sundida, rääkimata transpordile ja stardimaksuks kuluvast rahast. Eriti arvestades, et võidulootusi ning kulutuste tagasi teenimise võimalust vähemalt 99 protsendil pole.

Kes veel ei taipa, mida öelda tahan, siis olgu – teen puust ja punaseks. Hakkasin suurtel jooksu-, suusa- ja rattavõistlustel kaasa lööma kaheksa aastat tagasi. Esiotsa läksid tulemused järjest paremaks, kuni kaks-kolm hooaega tagasi areng pidurdus. Jooksus saabus kogunisti taandareng.

Küllap on tulemustes saabunud seisak, rääkimata nende allakäigust, tingitud lisanduvaist aastaist, mida sel suvel saab juba 47. Neljakümnendate keskpaigast muutub aga sportliku taseme säilitamine üha raskemaks. Nõnda pole minuealistel ega vanematel lootustki noorematele vastu saada, ammugi mitte poodiumile pääseda. Moodsalt öeldes on tegemist sulaselge vanuselise diskrimineerimisega.

See ei pea nii edasi kestma! Siin on lihtne lahendus.

Klubi Tartu Maraton kasutab nelikürituse arvestuse määramiseks telemehe Lembitu Kuuse, omaaegse Tartu Ülikooli spordifüsioloogia kateedri õppejõu väljatöötatud koefitsientide süsteemi, mis muudab omavahel võrreldavaks jooksu, rattasõidu ja suusatamise tulemused. Asi see poleks töötada välja selline koefitsientide süsteem, mis võtaks rahvaspordiüritustel paremusrea määramisel arvesse ka iga osaleja vanuse. Alles sel juhul, lubage rõhutada, oleks tegemist tõelise rahvaspordiüritusega.

«Mõte on täiesti intrigeeriv,» tunnistas juba kevadel Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juhataja. «Mulle meeldib, kui mees nurga tagant võidaks ässasid.» Kui sel nädalal pärast Tartu rattarallit küsisin, kas ta on jätkuvalt sama meelt, vastas Kelk: «Kui keegi paneks kokku valemi, mis oleks usutav – miks mitte.» Seda enam, lisas ta, et ka nelikürituse praeguse paremusjärjestuse määramine käib ju matemaatilise tehte alusel.

Paljude kergejõustiku- ja jooksuvõistluste korraldaja Mati Lilliallik andis samuti kevade hakul ideele oma toetuse. «Mõte on hea,» kinnitas ta. «Nii mõnegi jaoks oleks see kindlasti motiveeriv.»

Aga mida kostab vanuse arvestamise peale Kuuse? «See on küll huvitav mõte!» teatab ta esimese hooga. Ja mida rohkem ta mõtet enda peas veeretab, seda silmanähtavamalt entusiastlikumaks ta muutub.

«Vanusekomponent oleks ju võimalik valemile juurde keevitada,» hakkab ta asja eksprompt vaagima. «See ei oleks keeruline.» Mõni minut hiljem on ta ideest juba täiesti haaratud. «See oleks küll pull! See oleks küll pull!» ei hoia ta vaimustust vaka all.

Kõige olulisem on asjaolu, märgib Kuuse, et vanuse arvestamine haakuks nelikürituse algse eesmärgiga. Selleks ei olnud pakkuda Raul Olle ja Allan Orase sugustele tippsportlastele koondarvestuses veel ühte võiduvõimalust, vaid meelitada hoopis rahvast aasta läbi sportima. Nõnda, vanust arvesse võttes, naaseks nüüdsete ja endiste tippsportlaste mõõduvõtuks kujunenud neliküritus Kuuse sõnul oma juurte juurde.

Tegelikult vääriks vanus arvestamist mitte üksnes neliküritusel, vaid igal rahva- (sic!) ja massi- (sic!) spordivõistlusel. Jooksutreener Meelis Minn rääkis mulle hiljuti Ameerika maratonidest, kus naised on rajale lähetatud mitu minutit enne mehi ning võitja auhinnaraha on kasseerinud see, kes siis kõige esimesena üle lõpujoone jõudnud. Seega liigub erinevusi arvestav ja austav ning diskrimineerimist põlgav maailm ses suunas, et võiduvõimalusi jaguks võrdselt kõigile.

Eesti ei peaks siin olema sabas sörkija. Liiati usub Kuuse, et Eestis leidub piisavalt matemaatikuid, kes suudaks koostada vanust arvestava valemi, mis rahuldaks nii Kelku, Lilliallikut või keda iganes võistluste korraldajaist. Seda enam, et Kelgu ja Lillialliku, kahe Eesti suurkorraldaja toetus, on vanusekoefitsientide ideele olemas.

Küllap saaks siis, kui vanus mängu tuleks, ka 99 protsenti, sealhulgas minusugused oma võimete lae ligi jõudnud, uut indu edasi harjutada. Sest lõpuks tekiks igaühel võidulootus. Olenemata kogunenud aastaist.
Gaslamp Quarter, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Kliki pildile, näed suuremalt!)


Foto 1: Tartu rattarallil osalejad lähenemas Otepää poolt Tartu-Võru maanteele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu rattarallil osalejad suundumas Kambja poole. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattaralli juhtgrupp lähenemas Ringteele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Foto 4: Kõva pedaalimine Tartu rattarallil. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix
Baltics

Teisipäev, juuni 05, 2012

Pullerits: Miks noortest spordirajal asja pole?

Eelmise postituse kommentaaride järgi otsustades on näha, et enamikku huvitavad naised. Aga kas noored mehed ka kedagi huvitavad?

Mind selles mõttes huvitavad – ja ainult selles mõttes! –, et ega neist õigeid spordimehi ole. Küllap osati seetõttu naiste osakaal massispordivõistlustel suurenebki, et noortest meestest pole pealekasvu loota.

Soojenduseks väike isiklik tähelepanek. Sõitsin hiljuti kahe linna vahel ühistranspordis. Märkasin enda läheduses nelja noort, jutu ja riietuse ja oleku järgi otsustades igati hakkajat ja tubli ja haritud meest, kelle vanus jäi 20 ja 30 aasta vahele. Aga märkasin veel ühte: mitte ükski neist polnud sportliku väljanägemisega. Kõik nad olid püknilised. Reied olid paksud. Vöökoht kergelt punnitav. Ülakehas rasvaprotsent ilmselgelt üle otstarbekuse piiri. Lühidalt: they have great potential for chubbiness.

Aga nüüd laiematest tähelepanekutest. Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk ütles mulle, et tema korraldatavate ürituste osalejate arvu suurenemisse annavad 17-20-aastased noormehed väga väikse panuse. Ta ütles koguni nii: «Naeruväärselt väike on 18-20 aasta vanuste osalejate arv.» Ja vaadake, mis toimub: 2001. aasta Tartu maratonil moodustasid 20-aastased ja nooremad 5,2 protsenti kõigi osalejate arvust, viis aastat hiljem oli see protsent kahanenud 3,2ni ja mulluseks juba 2,3ni. Sedasi pole ime, et Tartu maratoni osalejate keskmine vanus on kümne aastaga kerkinud 34-lt 39ni.

Säästmaks teid igasuguste arvude küllusest – kinnitan, et Kelk vaatas läbi ka rattamaratoni ja jooksumaratoni osalejate arvu –, esitan teile oma reporteritöö resümee ("Poisid lähevad memmekaks"), mis ajas nädalavahetusel sajad inimesed «pöördesse» ning kuulus Postimehe veebiküljel loetavuse top-3 hulka. Küsimus on selles, miks noored mehed on nõrgaks jäänud, koguni memmekaks muutunud.

Kes julgeb sellele vastu vaielda?
West Harbor Drive, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 2: Tartu rattarallil napib noori mehi. Fotode autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics

Reede, juuni 01, 2012

Pullerits: Mida rattarallil totaalselt valesti tegin?

Teisipäeval proovisin Tartu nn jooksumaratonil haigeks jäänud, kuid vahepeal intensiivselt ravitud parema põlvega joosta. Saja meetri järel lõpetasin ära ja pöördusin koju tagasi. Ei ole minust laupäevasel Tartu 10 km jooksul startijat, ja kes teab, äkki ei saa minust enam kunagi jooksjat. Kas tunda kahju?

Aga loobuma peabki tipus! Pärast Tartu jooksumaratoni rekordtulemust 1:33.56 ei ole mul enam midagi tõestada. See, olen veendunud, oli ilus ja vägev lõppakord.

Kas see tähendab, et nüüd tuleks rohkem rattasõidule keskenduda?

Selleks tasub viimast sõitu Tartu rattarallil rohkem analüüsida. Seda olengi teinud. Ja jõudnud ühele olulisele järeldusele.

Jah, tõepoolest, tagumised neli hammasratast, nagu selgitas eile Tartu A&T Spordis välja mu Scotti ratast parandanud endine rattaproff Raivo Maimre – ta väitis, et mu Scott oli uuest peast kindlasti rohkem väärt kui sealsamas kaupluses 1600 eurot maksnud Cube –, olid täiesti lahti pudenenud. Maimre ütles, et sellist asja juhtub harva, aga kui ta oma mälus pisut sobras, tuli talle meelde, et vististi oli tedagi kunagi sama häda tabanud. Kuid sellest hoolimata, et tagumised kiiremad hammasrattad olid rivist väljas, oleksin pidanud sõitma rattarallit teistmoodi.

Ortopeed-traumatoloog Leho Rips, kes mu põlvele ravikuuri koostas – kõndida põlv lubab, ka rattaga sõita, aga joosta absoluutselt ei kannata –, küsis rattarallil pärast Elvast läbisõitu Hellenurme kandis, kas on kerge. «On küll!» vastasin talle. Tõesti, mõtlesin ise ka tollal, et näe, ongi jalgrattasõit mugavussport, nagu olen varem korduvalt rääkinud.

Otepää ümbruse mägedel tundsin end tõusudel ootamatult hästi ja tugevalt, pidevalt nihkusin ettepoole – ja siit jõudsingi järeldusele, mida valesti tegin.

Sõitsin liiga tagasihoidlikult. Nihkusin korduvalt grupi keskelt umbes kümnendale positsioonile, misjärel lasin jala sirgu ja jätkasin grupis veeremist. Miks? Sest puudus eneseusk, ja puudus ka kogemus, et veelgi ettepoole minna. Aga nüüd olen aru saanud, mida oleksin pidanud tegema: oleksin pidanud tõusudel agressiivsemalt ründama.

Mäletan ühte pikka tõusu paar kilomeetrit enne Otepääd, kui sõitsin seda «raske rauaga», kuhu olin keti viimaks peale saanud. Hoolimata raskest käigust tõusin suurt pingutamata piki grupi vasakut serva umbes 7.-8. kohale ja siis, ehk 200 meetrit enne tõusu lõppu, lasin tempo alla ja võtsin vaguralt rivvi. Kuid just seal oleks pidanud juurde panema! Just seal oleks tulnud hooga üles vändata ja grupi liidrid endaga kaasa tõmmata. See oleks gruppi elavdanud, ja mis peamine – küllap oleks see aidanud suurt gruppi rohkem kildudeks rebida.

Selliseid tõuse oli veel ja veel. Kui niiviisi paaril tõusul aktiivselt tempot kruvida – sest tundsin end tõesti neil kergelt –, poleks me hiigelgrupp nii suurena lõpuni veerenud. Kindlasti oleksin pidanud aktiivsemalt ründama ka Põlva maantee lõpu tõusul enne Tartu-Võru maanteele jõudmist, mitte rahulduma pelgalt grupi peasse jõudmisega.

Sedasi gruppi loksutades oleks tagant kindlasti mehi pudenenud ja finišis olnuks lootust paremale kohale. (Jah, kui ka tehnika oleks paremini vastu pidanud...)

Liigne tagasihoidlikkus ei tulnud sedapuhku küll kasuks.

Lõpuküsimus tuleb aga Raivo Maimrelt: kui suurel tuuril saab profisõitja stardinumbri 13, siis kuidas paljud neist numbri seljale kinnitavad ja mida kohtunikud enamasti seepeale kostavad?
Gaslamp Quarter, San Diego, California. 7. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Peagrupi järgne Priit Pulleritsu grupp "loksumas" Tartu rattarallil. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Peagrupi järgne Priit Pulleritsu grupp Otepääl. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Grupp rattureid tõusmas rattarallil Otepää ainsa valgusfooriga ristmiku suunas. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics
Foto 4: Priit Pullerits (paremal) autasustamas rattarallil kuuenda koha saanud Caspar Austat. Foto autor: Kristjan Teedema, Scanpix Baltics