Kolmapäev, jaanuar 30, 2013

Homme, neljapäeva hommikul ilmub Postimehe vahel järjekordne minu toimetatud Maraton:
Seekord on Maratonil koguni kolm kaanetegelast-suusaharrastajat. Tõsi, reklaamimüük oli sedapuhku niivõrd edukas, et isegi esikülg läks reklaami alla, nii et siin avaldatud esikaas on kujundaja-küljendaja mitteavalduv looming - homse Maratoni esikülg on siiski sootuks teistsugune. Kuid ega sisu pakendi tõttu muutu.
******
Moab Rim & Highway 191, Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida pildile.)

Teisipäev, jaanuar 29, 2013

Pullerits: Ilmneb kogu tõde spordikompra kogumisest

Täna jääb vist trenn ära. Sest Vahur Teppan on täna, teisipäeva õhtuks välja pannud sellise kuulutuse, et Tartus Vilde tervisekohvikus algab kell 19.45 selle hooaja spordiloengute sarjas üritus
«Küsida võib kõike!?» 
Kuidas sportlasi ajakirjanduse võrku püüda ja neid seal nii raputada, et nad hästi huvitavalt viskleksid ehk kuidas ajakirjandus tegelikult toimib! Kas kõik on tõesti ainult müügiks?
Eesti harrastussuusatajate ebajumal ja mõõdupuu Priit Pullerits.

Need tiitlid jäävad Teppani südametunnistusele, muu vastab tõele. Programmi kuuluvad muuseas kaklus Erki Noolega, kaklused Mati Alaveriga, lahkhelid Kristina Šmigun-Vähiga, samuti kogu alasti tõde spordikompra kogumisest. Ebamäärast juttu ei tule, kõik räägitu saab illustreeritud nimede ja nägudega.

Ürituse pealkiri «Küsida võib kõike!?» kehtib ka kuulajaile.

Kohtumiseni Vildes!
******
Behind the Rocks area off Highway 191 & La Sal Mountains, south of Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida pildile.)

Esmaspäev, jaanuar 28, 2013

Pullerits: Kuidas kaotada nädalaga kuu aja töö?

Hoiatav kronoloogia on järgmine: möödunund esmaspäeval lõi kerge haigusvimm sisse, teisipäevast võttis haigus juba tuntavalt võimust – vett jooksev nina, kibelus rinnus, liigesed-lihased kanged ja valusad, lisaks suuresti magamata öö –, millele järgnes lühike agressiivne ravikuur Eesti tippsuusaringkonnast pärit nn kokteiliga, mis tõenäoliselt pidurdas haiguse süvenemist; jätkasin kodus pikki tööpäevi ning aeg-ajalt käisin ka koeraga jalutamas, loomulikult kestis jõuline ravikuur, nii et reedel hakkasin end juba pisut inimväärsemalt tundma. Ja laupäeval läksin suusatama.

Suusatamiseks oli seda muidugi palju nimetada. Kuna talitriatloni EM-võistlused olid okupeerinud Tähtvere spordipargi – näete, paljude naeruvääristatud kohas passib isegi Euroopa meistreid selgitada! –, siis sain rajale alles kella nelja ajal, mil aga tõusis üha tugevam tuul. Seetõttu panin pähe memmeräti, selle peale õhukese mütsi ning kõige peale punase, «Tere!»-reklaamiga pisut paksema mütsi. Ja kahe dressipluusi peale tõmbasin Põlva maakonna embleemiga käisteta vesti. Nagu kubujuss, eks ole?

Aga tempo oli ka see-eest «rekordiline». Sõitsin 850-meetrisel ovaalil kümme ringi kokku... no mis te pakute? Sõitsin viiekümne ühe minutiga. Ehk pisut aeglasemalt kui viis minutit ringi peale. Eesmärk oli lihtsalt liikuda ja liigutada, sest kui viis päeva oled valdavalt ainult istunud ja lamanud, nõuab pisutki aktiivsem eluviis üksjagu harjumist. Jälgisin, et ei tekiks vähimatki hingeldamist ega südametöö kiirenemist ega higistamist.

Eile, pühapäeval, söandasin juba veidi tõsisema katsumuse ette võtta. Vesti jätsin seetõttu selga panemata. Jaanus Kunts Suusavendade meeskonnast tõmbas kella kahe ajal mõlemale Fischerile pidamise alla ning seejärel läksin dendroparki katsetama, kas veidi raskemal reljeefil ka liikuda jaksan. Eelmisel päeval lausikringil sõites tekkis küll selline tunne, et igasugune tehnika on lagunenud: keha kõikus, tasakaalutunne kadus.

Loomulikult sõitsin rahulikult. Tõusudel jälgisin, et suusad korralikult pidama saaks. See, nagu aru saate, nõudis juba väikest pingutust ning tempo hoidmist. Üldjoontes sain rahuldavalt hakkama. Oleks võinud karta hullemat.

Sellegipoolest tuleb järeldada järgmist. Jõudu ei ole. Mäest võin küll üles saada, aga seejärel tuleb tempo täitsa alla lasta, et puhata ja taastuda. Muidu oleks kurnatus kiiresti akumuleerunud. Tõenäoliselt oleks laugetel osadel pisutki sportlikuma tempo arendamine päädinud sellega, et tõusudel olnuksin nagu lastud kana. Energiat oli samuti vähe, sest ega haiguse ajal eriti süüa ju taha, peamiselt vaid jood. Juba seks ajaks, kui kodunt Suusavendade määrdemajja jõudsin, tundsin, kuidas kõhus ulub tühjus.

Sõitsin eile 1:18.25, mille jooksul läbisin kokku umbes 17 km (kilometraaži arvestus oli häiritud, sest talitriatloni võitluse tõttu oli tavapärane radade süsteem segi löödud). Hiljem tuli kodus diivanil lebades hirmus uni peale. Ja õhtupoolikul hakkas pea valutama. Tõenäoliselt sai ülepingutatud – ehk liiga palju sõidetud.

Niisiis, igasugune vorm on tänu haigusele kadunud. Kui enne haigestumist olin suusatanud 840 km, siis nüüd võib oletada, et vähemalt pool sellest on sama hästi kui tuulde lennanud. Äsjase nädalavahetuse kogemused näitavad, et tuleb alustada täiesti nullist.

Nüüd on huvitav küsimus, kui kaugele nii väikse ettevalmistusega üldse jõuda võib. Tamsalu-Neeruti maraton osutub arvatavasti ülejõukäivaks. Sest mingisugusest trennitegemisest ei saa vähemasti see nädal veel juttugi tulla. Äkki Alutaguse maraton õnnestub siiski poolpehmelt läbi sõita, kui vahepeal midagi lisaks ei juhtu? Iseküsimus on see, et Tartu maraton võib osutuda lihtsalt ülemäära pikaks. Sellised haigused, nagu oli mul, ei möödu nii, et korra-kaks nuusata ja läinud. Jäljed neist jäävad ilmselt liiga sügavad ja põhjalikud. Isegi kui väliselt võib kõik paista korras, siis sisimas – süda, kopsud, vereringe – võib olukord olla vägagi küsitav.
***
Kel huvi, võib lugeda mu laupäevast lugu üle Atlandi sõudvatest meestest - vaat see on alles ettevõtmine!
******
Priit Pullerits & Picture Frame Arch, Lone Rock a.k.a. Prostitute Butte, Behind the Rocks area off Highway 191, south of Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Jaanus Laidvee. (Suuremalt vaatamiseks kikkida pildile.)

Foto 1: Naiste eliitklassi sõit talitriatlon EMil Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eveli Saue talitriatloni EMil Tartus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Viktor Kuznetsov Venemaalt võidab talitriatloni EMil Tartus U23 vanuseklassis. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Reede, jaanuar 25, 2013

Pullerits: Millised naised segavad sportimist?

Iga kord, kui ma uue sissekande illustreerimiseks Scanpixi fotopanga avan, vaatavad seal esiküljelt muude piltide seas vastu kuulsate ja ihaldatud glamuuritaride värsked võluvad ülesvõtted. Näiteks sedapuhku Carmen Electra, Jennifer Lopez, Tulisa Contostavlos, Nicole Scherzinger. Arvestades täiesti tavalise ja täiesti keskmise mehe iseeneslikke reflekse on selge, millele need igasuguse uudisväärtuseta pildid pretendeerivad: tekitada unistusi, panna fantaasia tööle... et ohh, kui ilusad naised, saaks ka mõne sellistest mõnekski ajaks.

Ei, mehed, kui te oma primitiivsed tungid alla surute ja kasutate seda, mida teil on rohkem kui kellelgi teisel, mõistust, siis saate aru, et sellised naised on küll viimased, keda te tegelikult tahaksite.

Kui vaatate sedasorti glamuurinaiste isiklikku elu, siis see on sageli pehmelt öeldes heitlik ja hektiline. Ent mis meie teemakeskkonda arvestades palju olulisem: sedasorti naised segaksid tõsiselt spordi tegemist.

Need imekaunid seltskonna- ja glamuurinaised elavad ja ihalevad sellist elu, mis isegi korraliku harrastussportlase peagi oma rajalt kraavi ajaks. Nad vajavad ju pidevat teenindamist, meelelahutamist, lõbustamist jne. Kui peab õhtuti nendega seltskonnaüritustel tolgendama ja nädalavahetustel varahommikuni pidutsema ning neid kindlasti veel mitut moodi ette-taha ümmardama, siis pole vaesest mehest spordis enam varsti asja. Sellepärast ongi glamuurinaiste elu tihti heitlik ja hektiline, et isegi mittespordimehed, kes nende võlude lõksu langevad ja kellel ei ole vaja päevas mitu tundi trenni teha, ei suuda nende kõiki soove ja tahtmisi lõpuks enam rahuldada. Ühel hetkel jõuab noilgi meestel mõistus koju, et selliste naiste ülalpidamiskulud (mitte raha, vaid ajaline ja emotsionaalne tilu-lilule pühendumine) kaaluvad üles nende pidamisest saadud isikliku tulu.

Muidugi leiab maailmas küllaga näiteid, kus spordimehed siiski üritavad glamuuritaride pidamisega hakkama saada. Aga tundub, et see on ennekõike vormelisõitjate ja jalgpallurite teema: Nicole Scherzinger ja Lewis Hamilton, Ashley ja Cheryl Cole (nüüdseks lahutatud), Cristiano Ronaldo ja Irina Shayk, Gerard Piqué ja Shakira.

Aga Eestis tuleb selliseid näiteid eriti vähe ette. Varasemast Ants Antson ja Eve Kivi. (Kolm aastat tagasi rääkis Antson mulle tolle suhte kohta: «Kuus või seitse aastat elasime koos, ja sellest ka pool aega oli tema ära ja pool aega olin mina ära. Muidu poleks vast kahte aastat ka vastu pidanud. Ema oli tal suur vahelesegaja.») Viimatisest ajast meenuvad Gregor Arbet ja Laura Kõrgemäe, aga nemadki läksid juba 2008 lahku. Eesti näidete sellisest väiksest arvust võib küllap järeldada, et Eesti spordimeestel on piisavalt kainet mõistust, et ära tabada, mis neile hukatuslikuks võib saada.

Kuid vaadakem tõe ja õigluse huvides asja ka teisest küljest: mis siis, kui suur sportlane ei ole mees, vaid on hoopis naine! Ja et asi oleks konkreetsem, siis anname neile kaunitele naissportlastele ka kuulsa nime ja näo: Maria Šarapova ja Lindsey Vonn (taas tõe ja õigluse huvides – et oleks esindatud nii suve- kui talialad!).

Ei koida selgi juhul meestele midagi head. Šarapova kihlus sloveenia korvpalluriga läks ju lörri. Pole ka ime, kui ta enamiku aastast mööda maailma ühelt turniirilt teisele sõidab. Vonni abielu läks nelja aastaga lõhki. Ta on ise tunnistanud, et treenib kuus korda nädalas iga päev 6-8 tundi ja saab vaid pärast hooaja lõppu paar nädalat vabaks võtta. Tõesti, mis kasu on naisest, keda kodus üldse pole?!

Niisiis, lihtne vastus pealkirjas esitatud küsimusele, mida just noored vallalised spordimehed, kes spordis kõrgemaid eesmärke seavad, peaks meeles pidama: hoidke glamuurinaistest nii kaugele, kui saate. Ja kaunitest tippsportlannadest samuti. Ei maksa unistada, et sellised naised teie kui sportlase vajadustest aru saavad, ja veel vähem maksab loota, et nad teile tugevaks sportimiseks vajaliku režiimi ja toitumise tagavad.
******
Picture Frame Arch, Lone Rock a.k.a. Prostitute Butte, Behind the Rocks area off Highway 191, south of Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida pildile.)

Foto 1: Nicole Scherzinger saabub Londonis National Television Awards tseremooniale. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix 
Foto 2: Irina Shayk ja Cristiano Ronaldo saabuvad Zürichis FIFA galaüritusele. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 3: Lapseootel Shakira ja Gerard Piqué. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 4: Laura Kõrgemäe ja Gregor Arbet 2006. aasta mais. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Tulles vastu lugejate soovile näha trikoodes tüdrukuid, olgu siin pilt noorikutest Londonis Toweri silla juures. Paraku on needki ilmselt glamuuritarid - nad on modellid. (Suuremalt vaatamiseks kikkida pildile.) Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 24, 2013

Rain Lond: Mida suuskade sikeldamine tegelikult annab? (Väga kõva lugu!)

Rain Lond saavutas mullusel Tartu maratonil 372. koha ajaga 3:35.52 ning oli tunamullu 3:38.25ga täpselt neljasajas. Lisaks on ta tulnud Tartu rattamaratonil aastal 2011 61. kohale ning oli sellest aasta varem koguni 35. Ta on ületanud suuskadel Gröönimaa. Tema ametinimetus on BSH Home Appliances AB Sales Manager, Estonia.

Olen rootsi suusafoorumis jälginud Kuzmini meetodi ja üleüldse sikeldamise arengut umbes neli aastat. Kui alguses olin skeptiline ja pigem jälgisin kasutajate arvamusi kõrvalt, siis nüüd enam mitte.
Olen Kuzmini siklit kasutanud kaks hooaega ega ole peale seda libisemisega enam jännanud. Ka viimase Tartu maratoni läbisin vaid sikeldatud suuskadega – ei kulutanud ühtegi krooni kallitele pulbritele. Ja mis kõige lahedam: tegin oma kiireima maratoni, kuigi olin treeninud palju-palju vähem kui varasematel aastatel. Aga ma ei saa loomulikult väita, et põhjus oli Kuzmini tehnooogias.

Mõned kasutamisest tekkinud kogemused:

1. Ideaalne klassikasuusale. Varem oli äärmiselt tüütu see, kui pidin peale treeningut suusad pidamisest puhastama, et uuesti libisemist määrida ja vältida suusapõhja halliks minemist ning siis uuesti otsast peale pidamist panema. Metsik ajakulu! Nüüd on lugu nii, et viimati sikeldasin enne 2012 Tartu maratoni, vahepeal olen vaid pidamist juurde määrinud vastavalt ilmale. Korra olen ka harjanud. Ilmselt keegi ei usu, aga suusapõhjad pole hallid ja suusk libiseb piisavalt hästi, et trenni teha. Ja kes üldse vajab trennis super lipet? Järgmine kord sikeldan jälle 16. veebruari õhtul.

2. Asjatundmatud rõhuvad sellele, et tipud ja koondised ei kasuta sikeldamist. Ja teevad sellest järelduse, et ju siis see meetod ei toimi. Täielik rumalus! Loomulikult on tippudel meeletu määrdearsenal, mitukümmend aastat kogemusi ning Urmas Välbe ja Are Metsa p*rsetunne. Millisel harrastajal on midagi sellele vastu panna? Minu arvates on sikkel keskmisele harrastajale, ideaalne trennis, ideaalne määrdunud lumel, ideaalne sellele, kes ei taha liigselt aega kulutada, vaid tahab sõita. Et sikeldamine ei anna tulemust, sest tipud ei kasuta, oleks sama, kui öelda, et bensiin oktaanarvuga 95 ei toimi, kuna Ferrari F1 tiim ei kasuta seda oma vormelites. (Lisaks: norrakad valmistavad sikleid hinnaga 500 eurot tükk ja soovivad oma suusaliiduga sõlmida nende kasutamiseks kokkuleppet. – P.P.)

3. Sikkel toimib väga hästi koostöös struktuurirauaga.

4. Sikeldatud suusa eelised tulevad välja pikkadel distantsidel.

5. Toetudes sisetundele tundub, et juhul kui jälg pole täitsa puhas ja selles leidub lumepuru, siis on määritud suusk lahtisem.

6. Minu arvamus on, et kui määrdemeister on hea ning tal on olemas kõik vajalikud pulbrid ja geelid ja muu, siis võistlemiseks saab määrides libedama suusa.

7. Jube mõnus oli eelmise aasta Tartu maratonil teadmine, et sõidan kiiremini kui varem, aga samas jäi kulutamata 50 eurot pulbrile ja suusad toimisid.

8. Arvan, et kui 100 hulka pole Tartu maratonil asja, siis võiks sikeldamine olla täiesti arvestatav alternatiiv. Arvan, et pulbriga jändamine neil, kes 300 hulka ei sõida, on ebamõistlik. Nende jaoks toimib sikeldatud suusk piisavalt hästi. (Eks see 300 sisse mahtumise piir on tinglik – seda võib siia-sinnapoole nihutada, aga isiklikult arvan, et kui 100 hulka ei mahu, siis see pole enam võidusõit, vaid tore hobi.)

9. Sikeldamine ei ole sellele, kes on valmis sõitma vaid siis, kui tal on alati kõikidest kõige parem lipe, ja kes on valmis sellesse aega ja raha panustama. Küll aga võiks sikeldamist proovida enamik harrastajaid.

10. Trennis ei näe tõesti määrimisel mõtet, isegi mitte tippharrastajal.

Üks tähelepanek veel. Erinevad suusad alluvad sikeldamisele erinevalt. Näiteks Madshusi tippsuusk allub ülihästi – lihtne on sikeldada. Fischeri auguga suusad on justnagu kõvemad ja mulle tundub, et peab rohkem vaeva nägema – samas sain põhja üliilusaks ja läikivaks. Mõne aasta tagune Atomic tahtis ka rohkem vaeva ja hästi teravat siklit. Seega on suusal ja suusal vahe.
*
Lisaks Worldloppeti kahekordse meistri Guido Soodla, sikeldamise propageerija arvutused sikeldamiskulutuste kohta.

1. Siklite komplekt 165 eurot: nendega saab töödelda kuni 50 paari suuski, s.t 3,3 eurot paar (klassikasuuskade puhul lisanduvad siiski kulutused pidamismäärdele).
2. HSA ja HS hari kokku 220 eurot: nendega saab töödelda 1000 paari suuski, s.t 0,22 eurot paar (võib töödelda ka 1500-2000 paari suuski, aga keegi pole seni nii palju teinud).
3. FP fluori hari 165 eurot: nendega saab töödelda 300 paari suuski, s.t 0,55 eurot fluori kandmine suusapaarile (see kordade arv võib olla isegi 1000; olen kasutanud üle 200 korra, pole kulumist märganud).
4. Seega kokku kulub suusapaari ettevalmistamiseks 4,07 eurot. Iga sikeldatud-harjatud paariga võib sõita vabalt kuni 300 km (on sõidetud ka 900 km), mis teeb kilomeetri hinnaks 0,0135 eurot.
5. Aeg-ajalt värskendada suuski harjadega – 0,22 senti kord.
*
Kes tahab sikeldamise ehk Kuzmini meetodi kohta lähemalt lugeda, saab algallikaga tutvuda siin!
******
Jeep road around Lone Rock a.k.a. Prostitute Butte, Behind the Rocks area off Highway 191, south of Moab, Utah. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Rain Lond üheksa aastat tagasi, kui ta valmistus suusatama üle Gröönimaa. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Suuskade sikeldamine. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni suusarada Elvas detsembri keskel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Huvitav, kui palju oli mullu Tartu maratoni stardis sikeldatud suuskadega sõitjaid? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 23, 2013

Pullerits: Kas vastupidavussporti saab teha lihata?

Selle nädala algul vajus mul suu jahmatusest lausa ammuli, kui lugesin Postimehes noore kolleegi Tiina Kaukvere ökotoidulugu. See, millest ta kirjutas, oli nii hullupöörane, et avaldan siin loost – loodetavasti mahub see põhjendatud mahus tsiteerimise raamesse – kolm lõiku. Lugege ja elage kaasa!

Eesti Kunstiakadeemias õppiv Kristina Süvari on olnud taimetoitlane üle kahe aasta. Aasta jagu on tema menüü olnud täielikult loomse toidu vaba, mis tähendab, et ta on vegan.
«Mulle ei ole kunagi liha meeldinud ja ma tunnen, et ma ei ole seda kunagi vajanud, ma ei tunne, et ma vajaks ka piima ja muna. Praeguseks on üsna vastikuks muutunud mõte üldse midagi sellist süüa,» rääkis ta.
Süvari ei pea end äärmuslikuks loomaõiguslaseks, kuid mõte, kuidas tänapäeval tööstustes suurema toodangu nimel loomi koheldakse, ajab tema meelest igasuguse söögiisu ära.

Nüüd, enne kui jätkata, tuleb teha need tänapäeva äärmustolerantses ja haiglaslikult poliitkorrektses maailmas kohustuslikuks saanud ette-taha-vabandused, et las pealegi inimesed teevad, mida tahavad, peaasi, et nad õnnelikud on, ja liiati, mis see teiste asi on, kui nad sellega teisi ei sega ega kahjusta.

Nii, nüüd, kui see kohustuslik rituaal tehtud, võib jätkata.

Millegipärast on kujunenud nii, et kui kuulen-loen kuskil sõna «öko» – Kaukvere kirjutis on ju ökopoodidest –, siis see paneb mind vaat et öökima, sest see öko pole muud kui üks arulage hullus. Ütlen enamatki: see on minu arvates psühholoogiline (toitumis)häire nagu näiteks anoreksiagi, mida tuleb ravida vastavas asutuses. Kõige pöörasem on see, et nn ökolased on positsioneerinud end säästva arengu ja muu (pseudo)rohelise propaganda väidetavalt progressiivsele teljele. Ehk teisisõnu: nemad on ajaloolist perspektiivi arvestades valinud õige tee ja kõik teised on tagurlikud tupiklased (minu uudissõna – tupikusse takerdunud).

Räägime nüüd asjast. Asi on selles, et inimene vajab normaalseks elamiseks loomset toitu – punkt. Siin pole midagi vaielda. See on aegade algusest nii olnud ja on ka nüüdisajal edasi nii. Mõni aeg tagasi rääkis teleris Eesti toitumisteadlane, kes kirjeldas, kuidas kõik need taimetoitlased oma taimetoiduga organismi lõhuvad ja selle tuksi keeravad.

Asi on selles, et täisväärtuslikuks elamiseks peab inimene saama kõiki vajalikke aineid. Jah, Aafrikas elavad neegrid ka olematust toidust – aga kas nende luu-ja-nahk-keha on täisväärtuslikku elu võimaldav? Täisväärtuslik elu eeldab elujõulist keha, ja lihtne talupoja loogika ütleb, et elujõuline saab keha olla siis, kui see saab – kasutame nüüd efektselt ära sõnakorduse! – normaalset talutoitu. Meil Eestis eestlaste seas seega liha, piima, mune jms.

Ja nüüd kõige peamine: kui palju vastupidavusalade tipptegijaid – ja just nemad on kõige sitkema ehk elujõulisema kehaga – te teate, kes on veganid või taimetoitlased? Nii palju kui mina tean, ei ole keegi ilma lihata kuigi kaugele jõudnud. (Kindlasti leiab üks-kaks erandit, aga nende põhjalt ei saa tuletada reeglit!)

Kavatsen liha edasi süüa ja piima edasi juua – sest olen normaalne eesti mees. Igasugu taimetoidu- ja ökohulludel aga soovitan kaaluda psühholoogi poole pöördumist enne, kui pole liiga hilja. Samas annan endale aru, et arvestades igasuguste taimetoitlaste enesepositsioneeringut ühiskonnas peavad nad minu heatahtlikku soovitust jõhkardluse tipuks ja mittetolerantsuse superkinnituseks ning soovitavad hoopis mul, ja seda palju sõjakamalt kui mina neil, psühholoog üles otsida. Aga eelis mul siingi: ei pea kaugelt otsima! (Nojah, viimasest vihjest ei pruugi kõik aru saada... Kuid kas peaksidki?)
******
Lone Rock a.k.a. Prostitute Butte & GMC Terrain, off Highway 191, south of Moab. 19. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1 ja 2: Näitsikud Londonis Thamesi jõe kaldal palmi all, aga kas nende figuur lubab oletada, et tegemist võiks olla taimetoitlastega? Eksperdid, sõna on teil! Fotode autor: PA Wire / Scanpix
Fotod 3 ja 4: Kas spordifotograafide lemmik venelanna Maria Šarapova suudaks Austraalia lahtistel tennisemeistrivõistlustel nii võimsalt mängida, kui ta oleks taimetoitlane? Fotode autor: AP/Scanpix

Teisipäev, jaanuar 22, 2013

Pullerits: Miks ma loobusin dopingusaatest?

Kes nägi eile õhtul pärast «AK» spordisaadet ETV tänase saatepäeva reklaame, küllap kuulis, et Aarne Rannamäe kuulutas «Vabariigi kodanike» dopinguteemalise arutelu stuudiokülalisena välja ka minu, neljast esimesena. Ta helistas mulle ja kutsus saatesse juba reedel. Nii oli mul terve nädalavahetus aega mõelda, kuidas saatele värvi lisada ja teravust juurde keerata.

Eile õhtul sättisin aegsasti ülikonna ja triiksärgi valmis – see uudis põhjendab, miks tasub kanda just ülikonda, mitte käia ringi nagu kaltsakas ehk nagu paljud nüüdsed noored mehed –, et täna hommikul kell kolmveerand kaheksa väljuvale Tartu-Tallinna rongile jõuda. Õhtul voodisse heites mõtlesin veel põhipunktid, mida saates rõhutada, hoolega ja rahulikult läbi.

Öösel kell 3.30 tõusin voodist üles. Ma polnud minutikski sõba silmale saanud. Kurgus pisut kipitas. Tegin hingamisteid mõjutavat teed. Kell 4.06 lülitasin mobiilil hommikuse äratuskella välja.

Haigus, mis hakkas mind ootamatult ründama kohe esmaspäeva hommikul pärast tõusmist – tundsin rindkere ülaosas väikest kihelust, mis tekitas õrna kuiva köha –, sai ööl vastu tänast minust lõpuks võitu. Hommikul kell pool üheksa helistasin Rannamäele ja teatasin kahetsusega, et ei saa saatesse tulla. Kuigi saateteema on huvitav ja paeluv ja poleemiline, ei saa tervisega riskida, eriti veel avalikus transpordis (Tallinna rongiga, tagasi bussiga, lisaks jalgi käigud Tallinnas) ja pika-pika päeva jooksul, kui pole võimalust kuskil pikali visata ega teki alla pugeda. Mul ei meeldi inimesi alt vedada, aga sellistes olukordades, millesse öösel sattusin, tuleb teha karmi käega otsustavad valikud enda huvidest ja heaolust lähtudes – see on kogu asja moraal ehk õppetund. (Kogu tõe huvides olgu lisatud, et keegi mind alusetult n-ö eeleelviimasel tunnil alt ärahüppamises ei süüdistaks, et andsin oma haigusevimmast ning saatesse mittetulemise võimalusest Rannamäele teada juba esmaspäeva hommikul.)

Kust haigusvimm kallale tuli? Naine sai selle töö juures külge, põdes (köhis!) kogu nädalavahetuse ja ilmselt temalt kandus see ka mulle. Eile hommikul tegin nn dessandi apteeki, kus lasin proviisoril konsulteerida, mida tegema peaksin – jõin eriteesid, neelasin nina-kurgu piirkonda profülaktiliselt puhastavaid tablette, võtsin C-vitamiini lisaks. Ega hullemaks küll läinud. Püsisin töövõimekas, suutsin isegi Leonid Kuzmini doktoritöö (vt eelmine sissekanne) keerulisi valemeid ja skeeme uurida.

Aga öösel, kui inimene on kõige kaitsetumas ja passiivsemas seisus, otsustas haigus rünnata. Eks püsisingi üleval ja pidasin võitlust. Hommikul tegin teise nn dessandi apteeki ja hankisin sealt raske võistluse järgse ja haigushoo pealetungi tõrjumiseks mõeldud kuulsa agressiivse tabletikokteili komponendid. Sain selle kokteili retsepti aastaid tagasi treener Kalmer Trammilt lubadusega, et seda ei levita. Olen sõna pidanud. Näis, kuidas see kokteil nüüd toimib.

Fakt on see, et igasuguse suusatamisega tuleb mitmeks päevaks paus teha ja kodus püsida. Ei tea, mis pikkade treeningutega kogutud vormist niiviisi üldse järele jääb. Praeguse seisuga paistab, et ka Tamsalu-Neeruti maraton võib toimuda minuta. Kuna sõidaksin seal nagunii klassikat – kui üldse saab –, siis ega konkurentidele sest suurt vahet nagunii oleks.
******
 Klondike Bluffs & Jaanus Laidvee, Arches National Park, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Aarne Rannamäe teleekraanil. Foto autor: Karin Kaljuläte, Maaleht/Scanpix
Foto 2: "Aktuaalse kaamera" meeskond valmistub saateks ligi kolm ja  pool aastat tagasi. Vasakult Aarne Rannamäe, Kristo Elias ja Monika Tamla. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 3: Mulluse Tamsalu-Neeruti maratoni start. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 21, 2013

Pullerits: Kas salapärane Kuzmin teeb rajal imet?

Suusatamise tagatubades, seal, kus toimetavad kõigi endast ja teistest lugupidavate harrastajate määrdemeeskonnad, on juba tükk aega liikunud salapärane Kuzmini nimi. Leonid Kuzmin, kui täpne olla. Kuulduste järgi pidi tema leiutatud suusapõhjade töötlemise meetod tähendama suusatamises revolutsiooni.

Kui hakkasin uurima, millega täpsemalt ikkagi tegu, ulatas Jaanus Kunts Suusavendade meeskonnast mulle rohkem kui sajaleheküljelise raamatu «Interfacial Kinetic Ski Friction». See pole mingi põrandaalune samizdat. Tegemist on  2010. aastal Rootsis Mittuniversitetetis ehk Östersundis Kesk-Rootsi ülikooli inseneriteaduste ja jätkusuutliku arengu teaduskonnas filosoofiadoktori kraadi kaitsmiseks esitatud materjaliga.

Olgu kohe ära öeldud, et Kunts ei ole Kuzmini meetodi maaletooja ega esindaja ega vahendaja ega propageerija. Kuid Suusavennad on muretsenud vastavad siklid ja harjad, millega Kuzmini meetodi järgi suusapõhjasid töödelda. Kunts, olgu lisatud, ei hakanud mulle uut meetodit kiitma ega maha tegema, sest kogemusi selle rakendamisega on veel liiga vähe.

Kord paar nädalat tagasi tõmbas ta mu klassika-Fischeritele siiski Kuzmini meetodit kasutades libisemise alla. Aga mul, kel suusatamiskogemust liiga vähe, on raske öelda, kas ja kui palju sellest kasu oli ning kas see andis mingi eelise või olnuks tavamäärded siiski tõhusamad. Sellise võrdluse tegemiseks on vaja ikkagi teaduslikumat lähenemist kui pelgalt kõhukoopatunnet.

Siin ongi nüüd koht, kui saate kõik mängu lülituda. Jaanuari lõpus ilmub minu toimetamisel järjekordne Maraton, Postimehe vahel üllitatav vastupidavusalade eriväljaanne, ning seal olen otsustanud ühe loo pühendada Kuzmini meetodi tutvustamise. Kuid hea oleks, kui saaksin neilt, kes seda meetodit on oma suuskade peal proovinud, ka mingit tagasisidet. Pean kohe mainima, et anonüümseid hinnaguid ja kommentaare ma kasutada ei saa – need ei ole usaldusväärsed. (Selgitus: näiteks võivad suusamäärete müüjad korraldada siin n-ö pimeduse kattevarjus ühisdessandi ja kuulutada Kuzmini meetodi kõige suuremaks šarlatanluseks, mida suusatamises kunagi nähtud. Kui ma ei tea, kes on sellise hinnangu andja, siis seda loos kasutades oleksin vastutustundetu ehk laseksin varjatud allikail lugejatega manipuleerida.) Kui te ei soovi siia oma arvamust nimeliselt jätta, et mitte anonüümsete vastuväitlejatega «kaklema» hakata, siis palun läkitage see minu meiliaadressile priit.pullerits@postimees.ee.

On siis Kuzmini meetodist tolku või mitte?
******
Klondike Bluffs & Jaanus Laidvee (left), Arches National Park, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1 ja 2: 42. Tartu maratoni pühapäevane ühistreening Otepää-Matu-Otepää rajal. Fotode autor: Kaimo Puniste / MTÜ Klubi Tartu Maraton

Laupäev, jaanuar 19, 2013

Pullerits: Kas loobumine oli õige otsus?

Kõigest mõni minut pärast seda, kui olin siin blogis reede ennelõunal teatanud, et ma Viru maratonil ei stardi, sain kõne haanjamatkade mehelt Ain-Ivar Tupilt ehk dr Holdenilt, kelle konkurentsi minuga tänavusel Tartu maratonil on mõned vägisi tagant utsitanud. Ilma igasuguse sissejuhatuseta ütles ta: «Ivar siin. Palju õnne! Väga õige otsus.»

Ta teab, millest räägib. Kolm talve tagasi oli ta kukkumise tagajärjel saadud põlvesidemete trauma tõttu läinud samuti Viru maratonile klassikat sõitma ning kogemus oli osutunud kohutavaks. Esiteks oli tookord lund paksult, nii et ta pidi enamuse rajast lihtsalt läbi sumpama. Teiseks näitasid vabatehnikasõitjad igasugust hoolimatust ja lugupidamatust nii rajameistri töösse kui tõsiasja, et vabatehnikas väljakuulutatud maraton ei tähenda sugugi, et sõitma peab uisutehnikas, vaid tähendab seda, et tehnika valik on vaba, mispärast korraldajad klassikajälje maha tõmbavadki. Lühidalt: vabatehnikasõitjad sõitsid klassikajälje lihtsalt nahaalselt sodiks. Ja kolmandaks, mis eriti kurbnaljakas: kaheringilise võistluse kiiremad olid saanud oma teisel ringil dr Holdeni kätte juba siis, kui ta alles esimest ringi lõpetas. Lõpuks sai ta 740. koha ajaga 3:56.17.

Kokkuvõttes: dr Holden kinnitas, et sõita klassikatehnikat Viru maratonil, kus rajameister seekord vähese lume tõttu klassikarada enamikku kohtadesse tõmbama ei hakkagi, ei ole mingit mõtet.

Olgu lisatud, et mu määrdemeister Jaanus Kunts Suusavendade meeskonnast – õige märkus ühelt eelmise sissekande kommenteerijalt, et miks kasutada anglitsismi «tiim» – kinnitas samuti, et mitteosalemine oli kujunenud asjaolusid arvestades igati mõistlik.

Nii et kas Viru maratonist loobumine oli mul õige otsus? Ei.

See oli ainuõige otsus.

Aga teate, mis on kõige kummalisem: süda absoluutselt ei kripelda! Hoopis vastupidi: täna, laupäeva hommikul sain rahulikult magada kella poole üheksani, ei pidanud end poole kaheksa ajal maast lahti ajama, putru vaaritama, asju pakkima, kella vahtima, et õigeaegselt väljapakutud transpordi peale jõuda, ligi kahte tundi Mõedakule sõitma, seal enne starti külmetama ja pärast stardipauku vähemalt kaks ja pool tundi pingutama, seejärel kitsastes oludes higiseid riideid vahetama ja siis püstijalu suppi lürpima ning kuulama neid lõputuid tüütuid jutte, kuidas ühel ei pidanud ja teisel ei libisenud, kolmandal kulus määre ära ja neljas pani üldse määrdega puusse, ning lõpuks kaks tundi koju tagasi sõitma. Kui Tartusse naasnuks, olnuks väljas juba pime. Nüüd on aga kogu valge päev ees ja muretu.

Tõesõna, hämmastav, aga ilma nädalavahetuse maratonita saab ka väga hästi ja rõõmsalt elada. Ei mingit stressi ega liigset pingutamist. Proovige samuti järele – uskuge, see kõik võib väga mõnus ja rahustav olla.
******
Klondike Bluffs, Arches National Park, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Tänavuse Viru maratoni start. Enda ülesleidmisks kikkida pildile! Foto autor: Tarmo Haud / Estoloppet
Foto 2: Andres Kollo võidab Viru maratoni Eeri Vahtra ja Siim Sellise ees. Foto autor: Tarmo Haud / Estoloppet

Reede, jaanuar 18, 2013

Pullerits: Mis ootab ees Viru maratonil?

KELL 11:50 LISATUD PÄRAST TÄRNI INFO RAJAOLUDE JA MINU OSALUSE KOHTA!
First things first ehk kõige tähtsamad asjad kõigepealt. Nüüd on see ametlik: Viru maratonil mina uisutehnikas ei stardi. See on sada protsenti kindel ja mingil juhul ei muutu.

Jah, fakt on ka see, et kes kolmapäeva õhtul Tartus Tähtvere spordiparki satttus – nagu näiteks dr Leho Rips –, see nägi, et tegin uisustiilis väikse lõigutrenni. Jaanus Kunts Suusavendade tiimist pani mu auguga-püss-Fischerite klambritele isegi kõrgendused alla, sest need pidid väidetavalt parandama suuskade juhitavust. Algajana tundsin esimesel korral nendega siiski pigem ebakindlust. Sõitsin kilomeetrisel enam-vähem laugel ringil kolm korda poolteist ringi pooleringise taastumisega. Ega eriti higiseks küll saanud, kopsu köhima ammugi mitte – mis sellised väiksed, umbes viieminutilised kiirendused treenitud organismile ikka teevad! Opereeritud põlvega jalg tunda ei andnud, aga kui hiljem organismi hoolega kuulasin, sain aru, et üle 40 km võistlustempos ja seda kindlasti rajal, mis ei ole nii kõva ega sile ega lauge nagu spordipargis, ei lõpe mingil juhul hästi.

Mõni mees on siin kommentaarides esinenud (sic!) arvamusega, et mis ma poen oma opereeritud põlve taha, lõikus oli ju kaks kuud tagasi. Taas kord: ärge tulge õpetama, kui teil pole tõsiasjadest täit ülevaadet! Mul ei olnud mingi tavaline lõikus, et kirurg tegi tšiki-priki ja nüüd saab kõik peagi korda. Jätke see meelde: pärast niisugust traumat ei saa põlv kunagi enam korda. Suur osa kõhre on igaveseks läinud ja asemele seda ei kasva. Ja see ei ole mingi tühine kaotus, nagu näiteks pimesoole ussjätke eemaldamine. Ehk lühidalt: tegemist on permanentse traumaga, mida tuleb kogu aeg jälgida, et olukorda mitte hullemaks teha. Ehk veel kord ümbersõnastades: põhimõtteliselt võiks ma võistelda invasportlaste klassis
*
Eile, kui mäletate, tekkis kommentaariumis suur sõnasõda selle üle, miks ma ei avalda infot, mille sain rajaolude kohta. Olgu, nüüd siis avaldan.

Korraldaja Evi Torm rääkis, et lund on Mõedakul palju vähem kui mujal Eesti suusapaikades, lisades, et kummalisel kombel sadas isegi Rakveres viimati rohkem lund kui neil. Ta rääkis, et umbes 5 km pikkuses tuleb rada viia rohkem metsa äärde, sest seal pole vahepealsed tuisud lumekihti nii palju tuuseldanud kui lagedatel kohtadel. Rajameister oli tema sõnul mitmes kohas rehaga lumepinda korrastanud, et saaks raja puhtamaks. Torm lausus: «Kõige uuema suusaga ei soovita tulla, aga kõige hullemad rajaolud ka ei ole.» Raja n-ö tagumises otsas pidi lund olema rohkem kui Mõedaku kandis. Kuid paljudes kohtades pidid endast märku andma mutid, sest, nagu Torm seletas, tuli lumi ju sooja maapinna peale ning seeõttu pole maakoor sedavõrd külmunud, et segada mutte askeldamast. «Ei saa väita, et kuskil mutimullahunnikut ei ole,» sõnas Torm. Klassikajälje oli rajameister lubanud Tormi kinnitusel nii palju sisse tõmmata, kui vähegi võimalik.

Nagu mäletate, kirjutasin eile kommentaarides vähemalt kahel korral, miks ei ole mõtet Viru maratoni rajaolude kohta infot jagada – et tänaseks võivad asjalood muutuda.

Ja asjalood ongi muutunud! Nii et nagu näete, olin taas piisavalt ettenägelik ja jälle oli mul õigus. Kui täna kella 11 ajal Tormiga telefonitsi rääkisin, oli ta palju optimistlikum kui eile. Ilm oli sel ajal Mõedakul ilus, päike paistis, oksad olid härmas, külma oli umbes kümme miinuskraadi. Ta ütles, et rajameistri väitel on kõik okei, olud on palju paremad, kui eile paistis, ning tuleb täiesti korralik maraton. No näete, oleks ma eile saadud info välja pannud, poleks täna tulnud kindlasti puudu neist, kes oleks mind valetamises ja väärinfo jagamises süüdistanud.

Aga see pole kaugeltki kõik. Kui eile edastas Torm rajameistri lootuse, et ta püüab klassikajälje võimalikult paljudesse kohtadesse sisse tõmmata, siis täna oli rajameister talle tunnistanud, et tulenevalt õhukesest lumekihist ei hakka ta klassikajälge üldse tegemagi, et uisutehnikas sõitjate rada mitte rikkuda.

Mis see kaasa toob?

Juba eile soovitasid mõned asjatundjad – kelle nime ei hakka siin välja ütlema, et säästa neid anonüümikute kurjusest (õige mõte, on ju, Peip Reedi?) –, et kui korralikku klassikajälge Viru maratonile ei tõmmata, ei ole mul mõtet sinna klassikasuuskade ja -keppidega n-ö pornot tegema minna.

Seega väga, väga suure tõenäosusega mind homme Viru maratonil stardis üldse ei ole. Täna hommikul viisin küll klassikasuusad Suusavendade staapi, kuid pärast värskeima rajainfo saamist helistasin Kuntsile, et ärgu praegu nendega midagi tehku. (Ühel kepil eile dendropargis murdunud teraviku palusin siiski ära vahetada.) Igaks juhuks siiski küsisin, et mis on viimane kellaaeg oma meelemuutusest teada anda. Ta ütles, et nelja-viie ajal.

Aga kas teate, et nüüd on siin teie suur šanss täita oluline tühik! Kes teist võtab enda peale Viru maratoni rajalt siia laupäeva õhtuks reportaaži kirjutada?
******
Klondike Bluffs Road & Jaanus Laidvee, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Fotod 1-3: Suusatajad Rakveres Palermo terviserajal. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Neljapäev, jaanuar 17, 2013

Kaarel Zilmer: Kuhu kaovad laskumistel sekundid?

Ehkki venelane Aleksandr Legkov (fotol esiplaanil) on suurepärane suusataja, Tour de Ski võitja, oleks temalgi, mille arvelt veel eduksm olla ja kindlalt ka Petter Northugi lüüa. Tavatsen suusaõppes öelda, et ei saa laskuda nagu lastud vares, kes ei suuda enam oma tiibade asendit kontrollida. Vares püüab niimoodi veel vaistlikult oma õhutakistust suurendada, aga milleks peab maailma tippsuusataja oma tõusudel tehtud töö ja nähtud vaeva laskumistega hävitama?

Olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu tuleb (fotol) tagaplaanil hoopis rohkem koomal asendiga. Nagu olen öelnud: igasugune sõit, eriti pikk, seisab koos pisidetailidest, mida kõiki küll lõpuprotokollist välja ei loe, aga tulemust vaadates võiks arutleda, kuhu need sekundid siis ikka hävisid.

Aga ehk talendid võivadki endale mida tahes lubada... Või on kuskil lapsepõlves jäänud laskumistehnika ja tasakaal arendamata?
******
Klondike Bluffs Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Venelane Aleksandr Legkov (esiplaanil) ja Andrus Veerpalu Vancouveri olümpial 50 km võistlusel. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Kolmapäev, jaanuar 16, 2013

Pullerits: Mis saab ikkagi Viru maratonist?

Pärast üheksapäevase treeningtsükli avaldamist eelmises sissekandes sain kohe jahmunud telefonikõnesid. Jah, ma räägin siin mitmuses, mitte ainsuses. Et mis asja ma küll teen?!

Asi polnud selles, nagu oleks treeningkoormused liiga suured. Ei, seda mitte. Professionaalsed sportlased treenivat sama ajaga tervelt kaks korda rohkemgi. Probleem oli uisutehnikas.

Nimelt panid head ja hoolitsevad nõuandjad tähele, et olin mitu trenni teinud uisusuuskadel. Mis siis, et valdavalt lausikul ja sugugi mitte tippkiirustel. Jah, olin tahtnud proovida, kuidas opereeritud parem põlv uisutehnikale vastu peab. Üldiselt polnud viga.

Aga see, et jalg valutama ei hakanud, pole mingi näitaja, sain teada. Kõrvalt on konkurentidel muidugi lihtne utsitada – ega see ju nende põlv ole –, et mis siin põdeda, jalg ju töötab pealtnäha korralikult – anna aga minna! Aga ükski neist ei tea, millise lõikuse dr Leho Rips mu põlvele tegi, ega ole näinud sinna sisse, millises seisus mu põlv on. Olgu siis meelde tuletatud: 1) mul on suured kõhrekahjustused, 2) kõhre sees on suur auk ning 3) kõhr ei ole taastatav, kuigi mõned on siin püüdnud õpetada, et võtku ma kasvuhormooni – mille dr Rips, siin igal juhul vaieldamatult suurim asjatundja, kui diletantliku soovituse lihtsalt välja naeris.

Vaadake, asi on selles, nagu teada sain, et see, kui jalg pärast kolme-nelja uisutehnikatrenni valu ja häda ei tee, ei tähenda mitte üks raas, et need trennid ei avalda mõju paari kuu pärast.

Esmaspäeva õhtul sain väljakutse. Võtsin sellest jalamaid kinni, kuigi aeg oli juba inimeste eraelu austavalt hiline, üle kella kuue. Mul oli asjatundjaga umbes kolmveerandtunnine pikk ja tõsine jutuajamine. Hämmastav, millist tähelepanu on mõned professionaalsed inimesed valmis minusugusele tavaharrastajale pühendama! Ei, keegi ei pannud mulle kätt ette, et Viru maratonil startida ei tohi, sest lõpude lõpuks ei saa sellist korraldust anda mulle keegi peale minu enda. Aga asjatundja nentis – kõik saavad ju aru, kellest jutt –, et kui sel talvel jalga hoian, siis võib-olla järgmisel hooajal saan selle jalaga juba võistelda.

Näidake nüüd ükskord ometi funktsionaalse lugemise oskuse võimet ja pange järgnevat hoolikalt tähele! Milles seisneb oht? Kui distants on pikk, näiteks 40 km, siis paratamatult tekib võistluse lõpus väsimus. (See tekib ka tippsportlastel.) Väsimus tähendab seda, et kontroll jalgade liikumise üle pole enam nii erk, kui oli võistluse algul. Lisaks on mul parema, opereeritud jala reiepealsed lihased endiselt palju nõrgemad kui vasaku jala lihased. Asi on selles, et passiivseks jäänud lihas hakkab kärbuma juba kahe päeva järel, aga selle taastamine on kuude pikkune portsess. Tulemus on see, et sõidu lõppjärgus ei suuda ma lihastega põlve enam sama hästi kontrollida nagu sõidu alguses ning ka pelgalt mõne millimeetri suurune nihkumine, mida isegi märgata ei pruugi, võib hiljem kohutavalt valusalt kätte maksta.

Jah, mu nimi on Viru maratoni stardiprotokollis kirjas. Aga see ei näita iseenesest veel midagi. Küsimus on selles, mis ikkagi Viru maratonist saab.

Huvitav, kas kellelgi on asjalikku nõu jagada?

Aga see kõik ähvardab muidugi jääda vaid jutuks, kui ei leidu transporti, millega Tartust laupäeva hommikul starti saada. Jah, nüüd lasevad paljud oma vana laulu lahti, et... teate küll. Paluks enne siiski laiema pilguga ringi vaadata. Mõedaku on nagunii alati autodest umbes ja kui ma Chrysler Pacifica (pikkust üle viie ja laiust üksjagu üle kahe meetri) ka nende vahele ajaks, siis läheks liiklus veel rohkem kinni. Teiseks, ma ei ole küll roheline, aga minu arust ei ole arulage üksnes see, kui paari kilomeetri kaugusele tööle autoga sõidetakse, vaid veelgi napakam on see, kui üksinda sadu ja kümneid kilomeetreid mingi spordiürituse nimel kütust põletatakse.

Art Soonetsist, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juhist, pole ka seekord abi. Tema sõidab Austriasse Dolomitenlaufi maratonile.
******
Bull Canyon, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Naiste vabatehnikas teatesprint Libereci MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Meeste vabatehnikas teatesprint Libereci MK-etapil, ees venelane Nikolai Morilov. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Meeste vabatehnikas teatesprint Libereci MK-etapil, vasakul nr 19 venelane Mihhail Devjatjarov. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Meeste vabatehnikas teatesprindi Libereci MK-etapil võidab Venemaa, võitu tähistab esiplaanil Nikolai Morilov. Foto autor: AP/Scanpix

Esmaspäev, jaanuar 14, 2013

Pullerits: Kuidas ma sattusin tõsisesse tsüklisse?

On üks asi, millel pole üldse mõtet, ja teine asi, millel on vähe mõtet, kui räägime suusatamisest. Üldse pole mõtet tiksumisel ja tuiamisel – sellest on korduvalt juttu olnud. Teine asi, mille üle peaaegu põrmugi pole arutatud, on see, et kui palju on ikkagi tolku pärast tööpäeva õhtupoolikul pimedas treenimisest. Oletada võib, et kui pärissportlased ka pärast palgatööd trenni läheksid, siis tabaks neid pigem taandareng ning paigalseis, mida näitavad Eesti suusasprinterid, oleks tol juhul lausa unelmate tulemus.

Niisiis, tegin aasta esimesel nädalal tööd ette – alustasin juba 1. jaanuaril – ning palusin tööandjalt lõppenud nädala vabaks. Trenni enne otsustavaid sündmusi on mõtet teha ainult siis, kui saad selleks rahulikult keskenduda ning võid pärast pikalt taastuda ega pea muude asjatoimetuste peale energiat kulutama. Päevavalguse vajalikkusest rääkimata.

Niisiis, (kommenteeritud) üheksapäevane tsükkel sai järgmine. Olgu meelde tuletatud, et nädala esimene pool oli vihmane ja jäine ja paljus lumetu.

L, 5.1. – 1:42.40 – 20 km (v)
Enne seda olin talvel teinud vaid kolm vabatehnikasõitu, eesmärk oli tasasel maal rahulikult harjuda ja proovida, kuidas see välja tuleb.

P, 6.1. – 1:40 (hommik) – 25 km (v)
Kuna opereeritud parem põlv pidas eilsele sõidule hästi vastu, otsustasin teha tasasel maal vabatehnikas kerge tempotrenni, et vaadata, kuidas suuremad kiirused mõjuvad.
0:21.50 (õhtu) – 5,4 km (kl, paaristõuked)
Kerge ja lõtv sõit lõdvestuseks.

Aasta 1. nädal kokku 7:24.45 ja 103,4 km.

E, 7.1. – 1:48.25 – 29 km (kl, paaristõuked)
3x(10x0,85 km) ehk 3x8,5 km Tähtvere ovaalil paaristõugetega: 30.47 – 31.18 – 31.31; vahepeal uisutehnikas lühikesed lõdvestussõidud.

T, 8.1. – 1:46.10 – 25,7 km (kl)
4,7 km dendropargi ringil (ohtlikult jäine ja mullane) + 8x2,5 km spordipargi ja dendropargi kunstlumeringil; tõusudel tähelepanu tehnikale.

K, 9.1. – 1:47.05 – 27 km (v)
27x1 km spordipargis, igal ringil 100 ja 200 meetri pikkune kiirendus.

N, 10.1. – 2:11.35 – 30,2 km (kl)
6x4,7 km dendropargis + 2x1 km rahulikku sõitu, 4,7 km ringiajad 20.49 – 20.32 – 20.26 – 20.09 – 20.06 – 19.37.

R, 11.1. – 1:33.50 – 20,8 km (v)
4x4,7 km dendropargis + 2x1 km, 4,7 km ringiajad 21.15 – 21.11 – 20.57 – 20.06. Eesmärk oli hooajal esimest korda kontrollida, kuidas peab opereeritud põlv vabatehnikasõidul vastu tõusudel.

L, 12.1. – 1:17.40 – 20,8 km (kl)
Nädala tähtsaim treening. 4x4,7 km temposõit dendropargis + 2x1 km, 4,7 km ringiajad 17.38 – 17.04 – 16.58 – 16.33. See treening andis emotsionaalselt hea laengu. Sõitsin ilma igasuguse pausita neli ringi ehk 18,8 km jutti ning suutsin säilitada tõusvat tempot, erilist tähelepanu osutasin tõusude kiirele ja jõulisele võtmisele, lausikul lasin veidi kergemalt; Jaanus Kunts oli suusad määrinud eeskätt pidamise peale, libisemine oli nigel. Lõpetades ei olnud tunnet, et oleksin väsinud ja kurnatud.

P, 13.1. – 2:22.15 – 33,2 km (kl)
6x4,7 km dendropargis + 5x1 km rahulik-mõõdukat sõitu, eesmärgiks organismi energiavarude tühjendamine, et seejärel saaks hakata pihta põhjalik taastumine. Algul kavatsesin ka täna, esmaspäeval trenni minna, et sõita vabatehnikas 1:15-1:30, kuid Kunts ütles, et ei ole mingit mõtet, pigem puhaku. 4,7 km ringiajad 20.11 – 20.06 – 19.25 – 19.57 – 19.42 – 19.32.

Aasta 2. nädal kokku 12:46.55 ja 186,7 km, nädala keskmine kiirus 14,6 km/h.

Nii, nüüd on hooaja põhiettevalmistus läbi. Enam ei ole võimalik üldist baasvõimekust tõsta, sellealane töö peab kõigil olema nüüdseks tehtud. Koos on 784,7 km.
******
Klondike Bluffs Road, Moab, Utah. 18. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks kikkida piltidele.)

Foto 1: Meeste teatesprint 1,6 km pikkusel ringil MK-etapil Liberecis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tuvastamata suusataja tegemas soojendust Libereci MK-etapi sprinditeate eel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Norralane Eirik Brandsdal juhtimas meeste teatesprinti MK-etapil Liberecis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Nikolai Morilov viib Venemaa II võistkonna meeste teatesprindi võidule MK-etapil Liberecis. Foto autor: AP/Scanpix