Neljapäev, detsember 29, 2016

Pullerits: Kuidas salaallikad avasid mulle Eesti suusatamise telgitagused?

Mulle ei meeldi lahmijad. Need, kes kuulutavad (eelmise sissekande kommentaarumis), asjast ülevaadet omamata, et mul on Team Haanja ja Mati Alaveri ja Toomas Annuse vastu mingi isiklik vaen ning et Team Haanja ja Eesti Suusaliidu sõda on kõiki peale minu ära tüüdanud. Lood on täiesti vastupidi.

Minu selle nädala algul ilmunud kolumn «Mati Alaveri suur kättemaks» osutus pööraseks hitiks. Seda loeti Postimehe veebis nii palju, et nii mõnigi paljunäinud toimetaja tegi suured silmad: nii palju lugejaid koguvad tavaliselt väga kõvad uudised! Miski ei viita sellele, et rahvas on teemast tüdinud. Eile võttis minuga telefonitsi ühendust allikas, kes ütles sissejuhatuseks, et tema jääb anonüümseks, ja kui olin talle seda kinnitanud, rääkis mulle ligi tunni asjade käigust TH ja ESLi vahel. Ent vähe sellest.

Täna hommikul leidsin oma meilikastist kirja, mille teemareale oli kirjutatud «Materjal ainult Sulle». Kuna saatja nimi oli võõras ning ka guugeldamine ei toonud selgust – selge see, et kirja läkitamiseks oli loodud gmaili libakonto -, kutsusin appi it-mehe, et too veenduks, ega tegemist ole mingi nakkuskirjaga. Manusega oli kaasas nimelt pdf-fail. Kiri, mis manust saatis, oli järgmine:

«Saadan taustast arusaamiseks ühe materjali, mis on mõeldud ainult Sinu silmadele.
Tervitades
Sõbralik anonüümne allikas»

It-mees uuris pisut asja ja ütles, et ilmselt on see kiri ikka ehtne, viiruseta. Andsin pdf-failile käsu see avada.

Ja siis sealt tuli. Tuli üks lehekülg. Tuli teine lehekülg. Siis kolmas. Seejärel neljas. Viies. Kuues. Seitsmes... Mu silmad läksid suureks ja suu vajus ammuli. Kõik, nagu öeldakse, puhas kuld. Kõik hoolsalt kirja pandud, autentselt.

Lihtsalt paar rida sealt kinnituseks, et ma ei blufi. (Leppisin just allikaga kokku, et ma otseselt kedagi ei tsiteeri, kuid saadud materjali võin lugude kirjutamisel taustamaterjaliks kasutada küll.) Siit koorub järgnevalt ka üks huvitav fakt, mida pole varem kajastatud.

Näiteks ütleb seal Eesti kõigi aegade kuulsaim suusatreener, et Eestis pole raha suusatamise jaoks kadunud, kuid on vaja selle nimel lihtsalt tööd teha, mille kinnituseks ta väidab, et Team Haanjal on üle 30 toetaja, lisades, et selle nimel on ka kõvasti tööd tehtud.

...Ja siis ütlevad mõned, et see pidi olema minu isiklik vaen... Ei, nagu näete, läheb suusasõja teema paljudele teistele ka korda, ja ennekõike neile, nagu mu allikatest aru saate, kes Eesti suusatamisest tõepoolest hoolivad.

Aga ma saan aru, et siinseid kommentaatoreid see teema ei huvita? Ja võin saadud materjalid lihtsalt enda teada ja oma sahtlisse jätta, eks? No hüva, ilmselt tõesti on mõne arvates mõnusam tegelda esteetilise ja adrenaliiniküllase eskapismiga kui karmi tõega. Muide, neid, keda karm tõde rivist välja lööb, nimetas LHV-pankur Rain Lõhmus lumehelbekeste põlvkonda kuuluvaiks. Mõistate?

Küsin vaid: mis te arvate, kas tänapäeval kehtib loosung, et information wants to be free?

Foto 1: Eesti meistrivõistlused suusavahetusega sõidus Otepääl. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Kas siin, nende meeste seas, võib olla keegi neist, kes on läkitanud mulle suusateemalisi materjale? Eesti meistrivõistluste start suusavahetusega sõidus Otepääl. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu (ees nr 42) ja Marko Kilp Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Teisipäev, detsember 27, 2016

Pullerits: Millega päädib Eesti suur suusasõda?

Jõulud läbi. Jõulurahu samuti. Suur sõda läheb edasi. Vähemalt Eesti suusatamises. Kuigi suusalund pole ollagi. No mis suusatamine?! Jõulude ajal sai ilusasti kõigil kolmel punasel päeval rattaga sõitmas käia, iga kord veidi rohkem kui poolteist tundi; tegin Endomondosse huvitavaid marsruudikõveraid. Isegi palav hakkas – nii soe oli väljas.

Tänases Postimehes räägib Team Haanja treener Anti Saarepuu Peep Pahvile, et «tänavune hooaeg on alanud paremini kui eelmistel aastatel». Seda peaks kontrollima, võrdlema Eesti suusatajate – antud juhul siis Team Haanja suusatajate, sest Saarepuu saab rääkida ja räägibki ainult nende eest - selle hooaja võistluste FIS-punkte ja kaotusi võitjale eelmiste hooaegade vastavate näitajatega. See on suur töö, ja kui see pole leivatöö, siis ega sellele oma väärtuslikku aega ja unikaalset elu niisama juba ei kuluta.

Ent kui «hooaeg on alanud paremini kui eelmistel aastatel», siis tekib küsimus, miks suunduvad Team Haanja suusatajad peagi võistlema nõrgematesse sarjadesse (nagu Saarepuu usutluses Pahvile räägib). Kui vorm on varasematest aastatest parem, peaks seda realiseerima ikkagi võistlustes tugevamate vastu, nagu seda tehti siis, eelnevatel hooaegadel, kui vorm ei olnud nii hea, nagu praegu - väidetavalt! Sest ainult edasiviiv jõud viib edasi. Samm tagasi ei ole edasiviiv.

Kuid tänases lehes on veel üks kirjutis, mis kannab pealkirja «Suur kättemaks», veebis pikema pealkirjaga «Mati Alaveri suur kättemaks». See on Pahvi kirjatööst palju kriitilisem. See ütleb selgelt välja, millega on Team Haanja näol Eesti spordis tegemist.

Kes lumetust ja tulemusetust suusasõjast väsinud, sellele kevade ootuses midagi meeleolukat ja kaunist ja adrenaliinihõngulist – midagi sellist, mida Eestis eales ei näe ega iialgi kogeda ei saa. Sellises olustikus ununeb igasugune suusasõda, kas pole nii?

Foto 1: Algo Kärp (nr 26) vedamas Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõitu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Karel Tammjärv vedamas Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõitu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Algo Kärp võidab Aivar Rehemaa ees Eesti meistrivõistlustel suusavahetusega sõidu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Laupäev, detsember 24, 2016

Pullerits: Kuidas ma leidsin jõulurahuks surmapõlgurist ratturi?

Ja mõned mehed mõtlevad, et nad on Eestis osavad ja julged rattasõitjad... Mõelgu veel kord. Põhjalikult ja enesekriitiliselt.

Mina (parempoolsel fotol vasakul), olgu öeldud, ei ole osav ega liiga julge. Aga ma leidsin mehe, kes seda tõeliselt on. Palju-palju rohkem kui ükskõik kes ratturitest Eestis.

Vaadake, kuidas ma sõitsin legendaarsel Porcupine Rimi rajal ettevaatlikult. Sest piisab, kui korra vääratad - kukud kakssada meetrit alla kanjonisse ja oledki surmalaps. Ja ega mul kogemust ka ole, et sellistel radadel kihutada. Ning tagatipuks polnud kihutamine mu Moabi legendaarsel rattaekspeditsioonil eesmärk. Eesmärk oli loodust nautida, aga kui kihutad, siis ei näe peale ees vonkleva raja mitte midagi.

Ent vaadake, kuidas sõidavad samal rajal (fotol vasakul) vilunud mehed. Olge hoiatatud: ainuüksi vaatamisest võib mõnes kohas hirm peale tulla. Kusjuures neil pole isegi mingeid erilisi kaitsmeid peal! Kui olin surmapõlgurliku sõidu ära vaadanud, teatasin sõitjale Nate Hillsile:

«See oli hullumeelne!»

«Aitäh vaatamast!» tänas ta.

«Mulle tundub, et sa mängid surmaga,» avaldasin arvamust. «Sõitsin sama rada sel kevadel ning võtsin kanjoni serval aeglaselt ja rahulikult. Sa pead olema pööraselt julge, et niiviisi sõita. Hämmastav!»

«All in a day's work friend,» vastas Nate rahuliku endastmõistetavusega. «We have a few runs down this one.» Mida iganes ta sellega mõtles.

Siis vaatasin Nate Hillsi laskumist Moabi teisel kuulsal radade võrgustikul, Amasa Backil, mööda Captain Ahabi rada (fotol paremal), mis on ühesuunaline ja mida soovitatakse ainult ekspertidele. Pärast kommenteerisin Hillsile:

«Ma sõitsin ka Captain Ahabi rada kevadel ning laskusin sinust vähemalt kümme korda aeglasemalt. See, kuidas sina laskud – see on uskumatu! Mul tuli hirm peale ainuüksi selle vaatamisest. Sa oled tõeline Moabi Meister!»

«Kyle on kõva mees!» lükkas Hills au endalt tema ees kihutanud Kyle Mearsile.

«Sina ka!» kinnitasin talle.

Kyle Mearsi Moabis sõidetud ajad on Stravas tõesti kõrgel kohal.

Siis heitsin pilgu Hazard County rajale, mis on ilmselt kõige lihtsam osa Moabi ühest pikimast üldiselt laskuvast radade süsteemist, the Whole Enchiladast. Ma ei saanud kevadel Hazard County rada sõita, sest see on kõrgel mägedes ning oli aprillis veel kohati lume all ja sopane. Hillsi videol on aga üks naljakas ja üks päris valus, dramaatiline koht. Mul oli talle öelda järgmist:

«Mulle meeldivad su rattavideod. Sel videol oli naljakas, kuidas lehm viimasel sekundil sul eest ära tõmbas. Veidi hiljem aga nägin, et isegi sinusugused profid võivad üsna lihtsal rajalõigul kukkuda. Kuid paistis, et su semu ei saanud isegi liiga tõsiselt viga – või ei pannud ta oma murdunud luid tähelegi?»

Nate Hills: «Tavaliselt võtavadki lehmad kõrvale... Igaüks kukub aeg-ajalt. Tookord oli Kyle’i päev, aga polnud hullu.»

Vahelduseks närvikõdile otsustasin vaadata, mida teevad ässad Moabi ühel pealtnäha lihtsamal rajal, milleks on Bartlett Slickrock (fotol paremal) Õigemini, seal ei olegi rada, seal saavad ratturid niisama freeridingut teha. Sõitsin seal, nagu muudelgi radadel, rahulikult, et nautida slickrocki imelisi kontuure. Aga vaadake, mida Nate Hills tegi! See pani mind küsima:

«Huvitav, kas sa mõnikord hirmu ka tunned? Teed üheainsa vea ja lõpetadki luumurruga. Ma murdsin sel suvel rangluu ja viis roiet, kui lendasin üsna väikesel kiirusel, umbes 22 miili tunnis, parempööret tehes maanteerattal sadulast. Aga hüpata rattaga niimoodi, nagu sina seda teed... see on sajaprotsendiline riskimine kogu aeg, kas pole? Aga jah, Bartlett Slickrock on lõbus koht, proovisin seda kevadel pühapäevasõitja tempoga. Kuid Jedi Slickrock, mis asub teisel pool džiibiteed, on veelgi ilusam.» (Jedi Slickrock fotol all vasakul.)

Nate Hills: «Ma ei mõtle ohtudele. Olen oma võimetes lihtsalt kindel. Ma olen ka aastate jooksul terve hulga luid murdnud. See on hind, mis tuleb mõnikord lõbu eest maksta. Minu jaoks tasub see kõik lõpuks siiski ära. Maanteerattasõit hirmutab mind isegi rohkem kui see [Moabi ohtlikel radadel kihutamine]. Maastikurajal ei ole ju autojuhte, kes räägivad sõidu ajal mobiiliga. Seal on minu arust palju ohutum!»

Nii, nüüd olen teile vahendanud veidi sissevaadet Ameerika rattaässade mõttemaailma ja suhtumistesse. Teie võiksite aga välja laduda need Eesti sõitjate nimed, kes Nate Hillsiga sama osavalt ja julgelt kihutavad. (Soovitan vaadata ka teisi Nate Hillsi rattasõitude videosid, et veelgi täiuslikum pilt ette saada!) Eks ma püüa siis noid mehi Hillsiga kokku viia, et saaksid võtta Moabi radadel tema sappa – näis, kas püsivad kannul ja jäävad püsti! Kui ei, siis peame arveldama nii, et mina ikka igal juhul plussi jääks. Kui jah, siis jäävad Hillsiga samal tasemel mehed plussi. Diil?

Ahjaa, üks soovitus ka jõuludeks. Vaadake reedel ilmunud Arteris mu lugu noortest ja ka mitte nii noortest tuntud eesti meestest, kes on alkoholist loobunud. Nagu üks neist selgelt ütleb: alkohol on täiesti mõttetu! Ja nagu mitu neist sedastavad: joomine ei ole enam cool. Kaineid jõule, spordimehed! Olete ikka spordimehed?

Ja siin ka pühadepuhune suur intervjuu, kus üks tuntud mees räägib, kuidas karm haigus ta elu kardinaalselt muutis.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakul) koos Coloradost pärit ratturiga Sand Flatsi teel Porcupine Rimi rattaraja keskosa lähistel. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: LPS ehk Lower Porcupine Singletrack laskub siin järsult alla paremale. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Vaade Captain Ahabi raja servalt Kane'i oja kanjonisse. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Bartlett Slickrock. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Jedi Slickrock. Leia pildil Priit Pulleritsu jalgratas! Foto autor: Priit Pullerits

Kolmapäev, detsember 21, 2016

Pullerits: Eksklusiiv! Mida vastas Eesti Suusaliit ärimees Toomas Annusele Team Haanja asjus?

LUGEGE KINDLASTI KOMMENTAARIUMIS MINU PIKEMAID KOMMENTAARE, SEAL ON PALJU UUEL JA TELGITAGUSEL INFOT PÕHINEVAT KÄSITLUST!

Kõigepealt ärimees Toomas Annuse (fotol paremal) kiri Eesti Suusaliidule.

Tere

Olen rääkinud sportlastega ja ühised seisukohad on järgmised:

1. TH katab kõik oma sportlaste ettevalmistus- ja võistluskulud, kokku ca 300 000 eurot
2. Arvestades kujunenud praktikat, et Suusaliit ei ole suutnud sel aastal tagada hooldemeeskonna mõistlikku töökorraldust, võtab TH alates 01.01.2017 kõik hooldemeeskonnaga seotud kulud oma kanda ilma Suusaliidu vahenduseta. Hooldemeeskonna logistika otsustab Anti Saarepuu koos hooldepealiku Raul Seemaga.
a) TH ei kata hooldetiimile tehtud kulutusi kuni 31.12.2016
b) Suusaliit tasub TH-le sportlaste hoolde eest vastavalt kuludele sportlaste osas, kes ei ole TH liikmed (Peeter Kümmel)
3. Arvestades seda, et TH kannab kõik sportlaste ettevalmistus- ja võistlustel osalemise kulud, tuleb Suusaliidust kanda EOK vastavad ettevalmistustoetused TH arvelduarvele
a) Triin Ojaste D-kategooria toetus
b) Karel Tammjärve ja Marko Kilpi ROK Olympic Solidarity Stipendium
4. Loodetavasti on ka Jaanus Teppan ise aru saanud oma mõttetutest reisidest Suusaliidu kulul ja astub oma ametist tagasi hiljemalt 01. jaanuarist 2017.a. Juhul kui ta seda ei tee, esitame taotluse EOK-le treeneri palga ebasihipärase kasutamise lõpetamiseks.
a) Peatreeneri funktsioon on arusaamatu.
b) Peatreener ei treeni ühtegi koondise liiget.
c) Peatreener on korduvalt broneerinud treeninglaagriks kehvade olmetingimustega majutuse või broneerinud võistlustel majutuse ebamõistlikult kaugele staadionist.
d) ESL hoole ei saa peatreenerilt sportlaste kohta infot, kuna peatreener ei valda seda.
e) Konkreetne näide peatreeneri arusaamatust käitumisest: pärast Davosi MK etappi soovis jätta hooldemeeskonna 3 päevaks Davosi ilma ühegi sportlaseta  aega veetma. Samal ajal on 8 ESL koondislast 1h autosõidu kaugusel Livignos laagris.
f) Tegelikku peatreeneri funktsiooni täidab Anti Saarepuu: korraldab MK sportlaste treeninguid, koostab treening- ja reisiplaane.
h) Meedia suhtleb Anti Saarepuuga, kes on sportlaste tegelik treener.
5. Suusaliidu juhatusest peavad lahkuma sportlastele ja ala arengule vastutöötavad isikud, nende liider Kaspar Kokk (mis on tänaseks kokkulepitud), aga ka koosolekul sportlaste võistlemist takistavad juhatuse liikmed Reet Hääl, Tõnis Pohla ja Ago Markvardt. Nende jätkamisega me ei saa nõustuda.
a) Esinemine rahvusvahelisel areenil on Suusaliidu põhikirjaline eesmärk, sellele vastutöötamine on lubamatu
b) Psühhoterror sportlaste suhtes enne igat MK etappi on kuritegelik suusatamise suhtes
6. Palume selget vastust, kas ja milline summa uuel aastal laekuvatest “katuserahadest” tuleb TH-le?

Ja nüüd ESLi juhi Andreas Laane (fotol vasakul) vastus, mis on olemas ka Eesti suusaklubidel. Siit loete seda esimesena.

Hea Toomas Annus,

Esmalt soovin MTÜ Eesti Suusaliit (edaspidi "ESL") nimel Teid tänada panuse eest, mida olete varasematel aastatel andnud läbi ESL-i ja viimasel kahel aastal läbi Team Haanja Eesti murdmaasuusatamise arengu hüvanguks. Äärmiselt positiivne on ka asjaolu, et tunnete muret talispordi arengu vastu laiemalt. Järgnevalt püüan anda vastused allolevale, teie poolt 13. detsembril 2016.a. saadetud e-kirjale, mis tõsi, pärast meie viimast vestlust ja ühise keele leidmist ning kokkuleppeid, natuke ootamatult mõjus.

Kuna ennekõike oleme mõlemad suurte suusatamise fännidena  samal meelel, et Eesti suusatamist tuleb juhtida avatult ja sihikindlalt kindlate eesmärkide nimel, siis palun lugeda seda kirja kui siirast ja vastutulelikkuse vaimus kirjutatut. Siiski loodan, et mõistate, et ennekõike tuleb Suusaliidul järgida oma põhikirjalisi eesmärke ja seda, et toetades ühte meeskonda, klubi või sportlast, ei tehtaks liiga teistele. Mõistlik tasakaal ja panustamine tulevikku võiksid olla märgusõnadeks, mille kaudu Liidu tegevusi juhime.

Nüüd aga vastused konkreetsetele soovidele.

1. Asjaolu, et Team Haanja katab enda ridadesse kuuluvate sportlaste ettevalmistuskulud on äärmiselt tänuväärne.

2. ESL-is on olnud aastaid tava, et ESL-ile murdmaasuusatamises saavutatud tulemuste eest laekuvat Eesti Olümpiakomitee (edaspidi "EOK") toetust kasutatakse murdmaasuusatamise hooldemeeskonna eelarve täitmiseks. Selline kokkulepe oli ESL-i ja Team Haanja sportlaste vahel ka käimasoleva hooaja alguses. Peale seda, kui ESL-i oli hooldemeeskonna liikmetega lepingud sõlminud, taganes aga Team Haanja ühepoolselt kokkuleppest ESL-iga. Siinkohal kutsub ESL üles Team Haanjat sõlmitud kokkulepet täitma ja kokkulepet austama.

3. EOK ja ESL-i vahel on sõlmitud leping, mille alusel EOK maksab ESL-ie välja 2018 Pyeonchang olümpia ettevalmistustoetusi. Kuna ESL on nimetatud lepinguga seoses võtnud endale EOK ees hulga kohustusi (mh kontrolli kohustus raha sihtotstarbelise kasutamise osas), siis ei ole ESL-il võimalik paljalt kellegi sooviavalduse peale EOK-st tulnud rahasid mujale suunata. Team Haanjale rahade väljamaksmise eelduseks peaks olema sellisel juhul ESL-i ja Team Haanja vaheline leping, millega viimane garanteerib ESL-i kohustusi EOK ees.

4. ESL-i murdmaasuusatamise koondise peatreeneriks on valitud Jaanus Teppan. Teie poolt laekunud kriitika tema suunal on tema ametiaja jooksul esmakordne. Edastan Teie poolt laekunud info ESL juhatusele ning ESL peasekretärile sooviga informeerida murdmaasuusatamise alakomiteed ja palun kujundada seisukoha.  Kuid on arusaadav, et  poole aasta möödudes me peatreenerit kergekäeliselt ei vaheta, sest peatreenerile on ka vaja anda võimalus end tõestada.

5. Mainite õigesti, et ESL põhikirjaline eesmärk on esinemine rahvusvahelisel areenil. Tuletame aga meelde, et see on vaid üks paljudest põhikirjalistest eesmärkidest. ESL on kutsutud ellu, et esindada kuute erinevat talispordiala sh murdmaasuusatamine. ESL tegevusvaldkonnad on tippspordi koordineerimisele lisaks ka ala kandepind laiemalt sh lapsed, noored, harrastajad, infrastruktuur st suusaspordi tasakaalustatud arengu tagamine. Arvestades ala suurt kandepinda, on loomulik, et püüame võimalikult suurelt toetada ka noortesporti.

6. ESL on suusaspordi erinevaid alasid viljelevate ja arendavate juriidiliste isikute vabatahtlik mittetulunduslik liit. Liikmesklubisid on ESL-il 70. ESL juhatus on demokraatlikult valitud liikmesklubide esindus, kus on muuhulgas esindatud ka kõikide suusaliidu poolt hallatavate spordialade esindajad. Teie soov ESL juhatuses teatud liikmete väljavahetamiseks ei ole demokraatlikus ühiskonnas teostatav, juhatuse liikmete määramine ja tagasikutsumine on üldkoosoleku pädevuses. Viimane ESL-i üldkoosolek toimus 17.10.2016, s.o kaks kuud tagasi ja mitte ükski ESL-i liige ei teinud ettepanekut Teie poolt nimetatud või nimetamata juhatuse liikmete tagasikutsumiseks.

Lisaks teie soovidele vastamisele sooviksin omalt poolt teha samuti kaks ettepanekut.

1. Team Haanja ja ESLi vahelisele suhtlemisele  tuleks kasuks, kuid teie poolt oleks meil vastas üks konkreetne isik, tiimi juht või ametlikult volitatud isik, kellega saaksime kõiki detaile nii näost-näkku, kirja kui telefoni teel rahulikult käsitleda. Samuti oleks suureks abiks kui tiimiga kokkulepitud asjades ei toimuks pidevaid taganemisi ja meelemuutusi, mis ei võimalda tiimi eesmärke tõsiste ja läbikaalumist väärivatena käsitleda. Soovitan siiralt, et Team Haanja nimetaks ühe isiku, kellel oleks vastutus ka teie nimel läbi rääkida ja kokku leppida. Kui see isik on leitud, palume sellest teada anda ja ideaalis võiks selle tõestuseks olla ka kirjalik volitus.

2. Team Haanja tõsiseltvõetavust aitaks ka rõhutada see, kui tiimiga seotud sportlasi ei kasutataks kuluaaripoliitikas ega võimumängudes, vaid lastaks neil rahus teha oma tööd – sporti. Selle saavutamiseks piisaks vaid Teami juhtide soovitusest sportlastele, et viimased ESL-iga kui ametlikult valdkonda esindava organisatsiooniga esinduslepingud sõlmiks. Seda enam, et seniajani pole meieni jõudnud ühtegi kaalukat põhjust, mis dopingust loobumise ja ühtsete esindusrõivaste kandmise vastutusest loobumist selgitaks. On ju arusaadav, et hetkel meedias mõne Team Haanja sportlase poolt algatatud müra  paneb proovile ka sportlaste närvikava ja sportlikud tulemused.  Küsida raha, mida ei ole, asjade eest, mida veel saavutatud ei ole, olukorras, kus selle subjektid koostöötahet üles ei näita, ei pruugi olla kõige tulemuslikum.

Viimaseks. Kuna Teie küsimused ja ESL-i poolt antud vastused puudutavad otseselt ka EOK-d ja ESL-i juhatuse liikmeid, siis olen käesoleva kirja koopia saajate hulka lisanud ka nemad. Vastavate alade juhtide otsus on, kuidas teie tõstatatud küsimusi tõsiselt arutada erinevate liikmesklubidega. ESLi juhina soovin tagada, et süsteemis valitseks avatus ning kõikvõimalikud ettepanekud, mis meieni jõuavad, saaks ka allpool läbi arutatud.

Rahulikke pühi ning ilusat jõulurahu soovides,
Andreas Laane

Priit Pulleritsult teadmiseks ja seletuseks: Andres Laane kirja alumised, viimased kaks punkti väljendavad selgelt ühtlasi neid põhjusi, mis mind Team Haanja tegemistes tõsiselt häirib ning on pannud nende suhtes kriitiliselt väljenduma.

Priit Pulleritsult küsimus: kes on suhetes ESLiga Toomas Annus, et ta tuleb nii ülbelt ette kirjutama, mida ESL peab tegema? See, mis Annus oma kirjas teeb, on putinlik jõuga ülevõtmine. Häbi talle!

Foto 1: Ettevõtja Toomas Annus 2013. aasta jaanuaris maadevahetuse kohtuprotsessil ringkonnakohtus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Andreas Laane septembri lõpus Olümpia hotelli Olybeti spordibaaris traditsioonilisel korvpallihooaja avaüritusel. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

Laupäev, detsember 17, 2016

Pullerits: Vaadake, kuidas lüüa hallides oludes motivatsioon kirkaks!

Sa võid ju sõita tund ja veerand, nagu tegin täna, laupäeva varasel pärastlõunal rattaga, aga ausalt öeldes on ilm ja olud ikkagi trööstitud. Kust saada motivatsiooni, et üldse välja minna?

Aga siit! Selleks, et mustadest, hallidest, värvitutest, niisketest, tuulistest, jahedatest Eesti tingimustest üle olla – siin midagi vastukaaluks ja innustuseks. Panin õhtupoolikul kokku video Moabi ühest kuulsamast ja samuti raskemast radade võrgustikust, Klondike Bluffs Trail Systemist (fotol ülal paremal). Miks küll meil Eestis midagi sellist ei leidu? Et te leiaksite tosina minuti pikkuselt videolt kiiremini end huvitavad lõigud, siis sättisin lingid lugejasõbralikult nii, et kirjeldusele klikates jõuate kohe õige kohani. Uus tase, kas pole?

Kõigepealt vaade Vaseahelikult.

Seejärel tõus mööda Mega Stepsi rada kus saab aimu, mida tähendab Utah’ kuulsal slickrockil sõitmine (fotol vasakul; leidke pildil ka teine jalgrattur!). Näete, kuidas üks mees mulle ette jääb?

Siis sõit mööda Alaska-nimelist rada kus tuleb laveerida läbi suurte kivide vahelt ning vältida vastutuleva ratturiga põrkumist.

Siis sõit Vaseaheliku serval all sügaval paistmas Soolaorg.

Ja siis tõeline kiirsõit mööda Midline’i ja Jasperi rada – need on Moabi kõige kergemad rajad, tõelised kõrbekiirteed. Muide, Jasperil sõites esitan küsimuse Haanja mehele Ain-Ivar Tupile. Huvitav, mis ta vastaks?

Vahelduseks taas ränk tõus mööda Baby Stepsi rada Vaseaheliku otsa (pildil paremal; Priit Pullerits paremal koos rajal kohatud vanaisa ja kahe lapselapsega), mis võtab hirmsalt hingeldama.

Siis veidi tehnilisemat sõitu Vaseaheliku seljandikul (fotol all vasakul) jälle mööda Alaska rada.

Aga miks on selle raja nimi UFO ja kuidas on tekkinud sinna slickrocki sisse imelikud süvendid?

Ja lõpuks päeva nael: jõuan Archesi rahvusparki kummaliste Klondike Bluffsi kõrgendike otsa.

On ju sada korda meeldivam, kui Eesti nüüdsetes oludes mäkerdada, teadmata, kas talv üldse tuleb või kestabki selline närune rattailm kevadeni? Mulle mõjus video kokkupanek igatahes sedavõrd inspireerivalt, et tegin pühapäeval MTBga udustes ja niisketes tingimustes tervenisti 1:47 pika sõidu.

Fotode autor Priit Pullerits

Kolmapäev, detsember 14, 2016

Pullerits: Lõpetage spordis toiduhullus enne, kui päriselt hulluks lähete!

Mark my words: toitumine on ületähtsustatud. Vaadake, mis toimub! Isegi spordiajakirjades, nagu Jooksja ja Sport, on käivitatud toidurubriik. Rääkimata arvukatest naiste- ja koduajakirjadest. Isegi ajalehed pööravad toidule suurt ja pidevat tähelepanu – vaadake või reisilugusid, millest paljud keskenduvad mitte sellele, mis inimestega juhtus (sest nendega ei juhtu s***agi, kuna enamik eelistab basseiniäärseid paketi- ja päikesereise omal riisikol Moabi kanjonite serval väntamisele), vaid sellele, mida kusagil heitgaasidega aromiseeritud tänavakohvikus süüa pakuti. Sotsiaalmeedia, mida püüan võimalikult palju ignoreerida (who the hell needs that s**t?), upub roogadega täidetud taldrikute piltidesse. Teisalt, vastukaaluks toiduteemauputusele - ja see muudab olukorra absurdselt skisofreeniliseks -, ilmub üha rohkem materjale, mis tegelevad toidukummardamise tagajärgedega: kuidas kaalus alla võtta, kuidas pidada üht või teist dieeti, miks vältida üht või teist tüüpi toiduaineid: ära söö liha, ära söö midagi loomset, ära söö jahutooteid, ära söö magusat ja suhkrut, ära söö miskit rasvast. Noid hoiatavad sõnumeid võimendavad igasugused toitumismaniakid, kelle märksõnadeks on saanud «suhkruvaba» ja «gluteenivaba», kes karjuvad hosiannat veganlusele ja kapsalehtede närimisele. Kui ma hiljuti töökollektiivi väiksel koosolekul võtsin sõna ja teatasin, et astun jõuliselt ja otsustavalt kõigi vastu, kes püüavad kuidagigi taunida liha söömist – sest õige eesti mees sööb liha! -, nägin reaktsioone, mis väljendasid midagi säärast, nagu võib näha poliitkorrektsusest nakatunud riikides, kus kuulutada, et aitab avatud uste poliitikast ning immigratsioonile tuleb piir panna.

Kas te teate, kuhu see kõik viib?

Ott Kiivikas, Tallinna tänavune parim sportlane ja Mr Olympia, Euroopa meister ja MM-võistluste neljas mees, kelle tulemus sõltub õigest ja arukast toitumisest rohkem kui ühelgi teisel alal (v.a ehk iluvõimlemine ja mõned muud näljutamisalad), ütles möödunud nädalavahetusel saates «Hommik Anuga» selle kohta lihtsalt ja selgelt: viib Paldiski maanteele. Seda Tallinnas. Tartus viib Raja tänavale. Mõlemas kohas jagavad abi psühhiaatrid.

See ei ole nali. Ega ka liialdus. Tean endist Eesti tippsportlast, kes teinud olümpial igati kõva tulemuse, kuid kes sattus toitumishäiretega psühhiaatriahaiglasse. Aga karta on, et ei mina ega teie ega ka Kiivikas tea kaugeltki enamikku, kes on toitumisega peast segi läinud ja sattunud seetõttu vaimutohtrite juurde.

Veel kord: toitumisteemaga on nüüdisajal hulluks mindud. Nagu eelnevast lõigust aru saite, siis seda sõna otseses mõttes. See ei ole kilode ega rasvaprotsendi teema. See on vaimne teema. Ja tuhandetel on vaim ses suhtes paigast ära, sest neil on toidu teemal kujunenud obsessiiv-kompulsiivne häire.

Seda on kõrvalt, kaine ja rikkumata mõistusega eriti teravalt näha. Ma ei ole kunagi söömisest numbrit teinud. Olen söönud seda, mida on antud ja mida olen saanud, ja kehakaal on püsinud stabiilselt 70 kilo kandis. Lihtne kinnitus, et ei maksa toidu teemal lolliks minna ning kõik püsib normaalne. (Jah, vene sõjaväes tõusis kaal 80ni, aga süüdi oli veega valmistatud madala toiteväärtusega toit, mida tuli lihtsalt sisse ahmida, sest kõht oli muidu kogu aeg tühi, ja nii mulle rasvapolster üle kere koguneski.)

Aga mis meil tehakse? Meil keeratakse toidu teemal ainult vinti juurde. Nüüd on muudetud kohustuslikuks teha toidusildid veelgi inforohkemaks, et inimesed saaksid veel paranoilisemalt uurida, mida ja kui palju nad sisse söövad. See ei tee midagi paremaks, teeb ainult hullemaks – sest süvendab toiduteemalist hullust. Veel kord: ma ei ole kunagi vaadanud noid silte ja nagu ütlesin, kaal on püsinud stabiilne ja normaalne.

Rääkisin eelmisel nädalal sel teemal ka Ott Kiivikasega. Küsisin, mida tema arvab kõigest sellest moodi läinud suhkru-, gluteeni-, rasva- ja tont teab veel mille vabast toidust, millest on hakanud kahjuks rääkima ka mõned sportlased. Ja ta imestas: «Kui mitte süüa neid toiduaineid, mille pealt siis inimene koormust peaks taluma?!» Küsisin, mida ta arvab liha mittesöömisest. Ta ütles, et loomsed valgud on ju täisväärtusliku toidu vajalik osa, lisades resoluutselt: «Sportlase jaoks on kuritegu lülitada need oma toidust välja! Need vastutavad lihaste taastumise eest.» Küsisin, mida ta arvab muude traditsiooniliste toiduainete vältimisest, ja ta vastas: «Tõsi, allergiaid ja igasugu talumatusi on rohkem; maailma muutub – aga mitte nii palju, et kartul pole enam kartul ja pasta pole enam pasta.» Küsisin, mida ta arvab veganlusest, ja ta ütles: «See on äärmuslik. Inimene vajab paljusid mineraalaineid, mida ei saa ainult taimsest toidust.» Nende kohta, kes teevad sporti, aga piirduvad taimetoiduga, õigustades end võrdlusega, et «lehmad närivad ju ka ainult rohtu, aga vaadake, kui suured ja tugevad nad on», ütles ta nii: «Me ei ole lehmad. Me ei suuda tonnide kaupa taimi oma maost läbi lasta. Meie kogused on palju väiksemad. Me ei omasta taimedest mikroelemente samamoodi, nagu lehmad.»

Saite aru?

Lõpetage toiduhullus ja hakake normaalsel kombel elama. Muud pole siin midagi öelda. Kes aga tahab toiduteemaliste moehulluste lainel jätkata, hakaku targu ja aegsasti kas Paldiski maantee või Raja tänava suunas astuma.

Foto 1: Salt Lake City olümpiaküla söökla 2002. aastal. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ott Kiivikas tänavu oktoobris Eesti meistrivõistlustel kulturismis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Restorani Bona kartulipüree lihaga. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Ahvatlevaks tehtud toit, autor Marje Hallik-Wilson. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ott Kiivikas tänavu aprilli lõpus Balti matšil kulturismis. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 6: Ameeriklanna söömas New Yorgi metroos pitsat. Foto autor: Caters News Agency / Scanpix

Teisipäev, detsember 13, 2016

Pullerits: Hurraa! Motivatsiooni reservid leitud!

Täna hommikul nägin end Tallinna maratoni stardisirgel. Kitsa, viie-kuuerealise spaleeri vasakul tiival. Hoian võistluste algul alati äärde, sest siis on vähemalt üks külg konkurentide eest kaitstud. Keskelt alustades jääd sageli tropi taha kinni ning siis tallutakse nii suuskadel kui suusakeppidel. Mäletan, kuidas ühel aastal astus keegi Viru maratoni stardijärgsel tõusul mu OneWay uuele kepile, nägin, kuidas see paindesse läks, ning vist lausa röögatasin ahastusest. See aitas – pealeastuja ka ehmus ning tõmbus koheselt tagasi.

Nimelt leidsin täna postkastist Estoloppeti selle hooaja teatmiku, kus 18. veebruaril peetavat Tallinna vabatehnikas maratoni illustreerib tõepoolest pilt, millel võtan numbri 153 all algust õige rahulikult, samas kui ümberringi on näha massiliselt krampis põlvede ja ülakehaga mehi – märk, et kõigil on hirm naha all, mis saama hakkab, kas jään terveks.

Aga see on mullune lumi. Praegu on maa must, lume lootust erilist pole ning küsimus on elementaarne: kuidas motivatsiooni ülal hoida? Suusatada, kui just Otepääle 3 km või Tartu Tähtvere spordipargi kümme korda väiksemale, 300 meetri pikkudele kunstlumeringile ei lähe, pole võimalik. Rullitamiseks ehk asfalti toksimiseks on teekate kohati salakavalalt libe. Jõusaalis võib ju käia, aga lõpuks taandub asi põhimõttele: miks sportimisele peale maksta? Nädalavahetusel istusin ratta selga, laupäeval tegin paari miinuskraadiga tunni ja veerandi pikkuse ning pühapäeval seitsme külmapügalaga tunni ja 22 minuti pikkuse sõidu. Muidugi pidin ääretult ettevaatlik olema – mälestus suvisest rangluu ja viie roide murrust on veel värske -, sest Tartu ümbruse metsavaheteed olid mitmes kohas suuresti jääs. Ühel lõigul, mis seal salata, oli vesi tee nii üleujutanud ja paksult jäätunud, et pidasin targemaks sadulast maha tulla ning lõigu kõndides läbida.

Must ja pime aeg, mis siin pikalt seletada, ei mõju just innustavalt. Seda tunnistas mu laupäevases Arteri hittloos «Kurb küll, kui ind kaob. Kust leida tiivad?» ka jooksutreener Riho Ment. Kuid mu lugu ei jäänud kurtmise tasandile. Tegin põhjaliku töö, et uurida välja ja selgitada, kust ja kuidas leida depressiivsel ajal motivaatoreid. Tulemused tulid väga huvitavad ja inspireerivad ning õpetlikud. Loomulikult ei jätnud ma neid üksnes enda teada. Need on kõik kirjas mu eelviidatud loos – lugege, ja saate mitte ainult targemaks, vaid ka mustast ajast üle.

Foto 1: Suusatajad mullu veebruari lõpus Aegviidus presidendimatkal. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 2: Suusataja tänavu 4. novembril Rakvere lähistel Palermo radadel. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

Reede, detsember 09, 2016

Pullerits: Kuidas ma leidsin mehe, kes võib päästa Eesti suusatamise?

Paljud imestavad, miks ma oma autoga ei sõida, vaid ikka koos teistega. Aga seepärast, et kui sõidad üksi, ei satu sa eales kasuliku info otsa. Vaadake, mis juhtus eile hommikul, kui sõitsin rongiga Tartust Tallinna.

Tamsalus, kui lugesin parajasti Vanity Fairi detsembrinumbrit, vaatasin, et tuttav kuju tuleb piki koridori, suur kott näpus. Ja temaga koos veel kaks inimest. Tõusin kohe püsti ja surusime heameeles kätt. Vanity Fair tuli kõrvale panna. Nüüd tuli hakata tegelema ikka Eesti teemadega.

Pavo Raudsepp (fotol ülal paremal), kunagine Eesti esisuusasprinter, ütles, et sõidab määrdemeistrina MMile. Mis MMile?! Noh, Dominikaani, viitas ta silmadega oma naise poole. Jajah, tean, et ta naine Õnnela tegeleb bikiinifitnessiga (vasakpoolsel fotol vasakul). Olin sajandivahetuse järel esimene, kes temast pikemalt kirjutas – tookord, Eesti suusatamise hiilgeaegadel, oli teemaks, kuidas suusatajate naised oma mehi toetavad ja üksi hakkama saavad, kui mehed pikki kuid laagris ja võistlustel käivad. Postimehe fotograaf käis 2001. aasta veebruaris koguni Tamsalus Õnnela Raudsepast pilti tegemas (fotol all vasakul).

Aga määrdemeistrina?! Raudsepp tõstis käed õlgade kõrgusele ja ajas sõrmed laiali ning ütles kavalalt, et see on nüüd veidi teistmoodi määrimistöö kui too, mis suusatamisest tuttav.

Ja siis läks andmiseks. Siis tuli sellist infot, millest Eesti ajakirjandus ja avalikkus võib vaid und näha.

Teada ju on, et Pavo Raudsepp oli n-ö süsteemiväline mees ega allunud peatreener Mati Alaveri tahtele ja käskudele. Näiteks rääkis Raudsepp, kuidas Alaver pidas sageli pärast õhtupoolset trenni ligi tunnise koosoleku, kus seletas sportlastele üksipulgi treeningupõhimõtteid lahti, aga kentsakas oli see, nentis Raudsepp, et kui seejärel trenni mindi, ununesid noodsamad põhimõtted hetkega ära – ei, mitte tal - ning töö käis risti vastupidi sellele, mida koosolekul oli räägitud. Samuti rääkis Raudsepp, kuidas ta oli Alaverile öelnud, et tema arvates peaks trenni kvaliteetsemalt tegema, mille peale Alaveri oli öelnud, et miks ta siis ei tee – kuigi treener oli ju Alaver. Rääkimata muudest väiksematest asjadest, kuidas Alaver oli sundinud teda Pentagonis elama, kuigi Raudsepp polnud tahtnud.

Loomulikult võttis Raudsepp, kindlasti Eesti kõigi aegade kavalaim ja osavaim suusasprinter, kelle kontole jäid parimatena MK-sarja individuaalne viies ja sprinditeates koos Meelis Aasmäega saadud teine koht (tulemused, mis nüüdsel ajal on Eesti suusatajatele absoluutselt kättesamatud), tükkideks Eesti sprinterite viimased ja samuti varasemad olulisemad võistlused. Ta seletas põhjalikult, kuidas Marko Kilp hooaja avaetapil ise oma lollusest ja valest tegutsemisest tingituna poolfinaali ukse taha jäi. (Mäletate ju, kuidas Kilbi kohta on räägitud, et ta on mees mehe vastu võistluses kehv.) Ja kuidas Siim Sellis mõned aastad tagasi oma elu parimal võistlusel samuti finaalikoha maha mängis. Õigupoolest oli Raudsepp juba paar aastat tagasi valmis Eesti suusasprinteritele taktikalisi ja tehnilisi nõkse õpetama, rääkisin sel teemal isegi toonase suusaliidu presidendi, Eesti Energia juhi Sandor Liivega, aga sinnapaika otsustajad tolle mõtte suretasidki.

Muu seas sain teada, et omal ajal sõideti paaril MK-etapil sprinti isegi mees mehe vastu paarides, kuid see lõpetati ära – kas teate, mis põhjusel? Sest võistlused venisid liiga pikaks.

Loomulikult ei vaadanud me mööda Eesti suusatamise nüüdsest seisust ja käekäigust. Ja siis koorus välja põnev tõsiasi: Raudsepp on asunud tegutsema ses suunas, et temast saaks Eesti koondise mänedžer. (Mulle ütles ta, et ei taha selle tegevuse eest tasugi. Arusaadav, kui ta saab keset talve võtta naise ja tütre ning sõita nendega kaheks nädalaks Dominikaanidele, kus toimub ühtlasi bikiinifitnessi MM.) Ja kui see tõesti nii läheb, siis on oodata Eesti suusatamisse suurt sõõmu värsket hingamist. Raudsepp ei ole selline mees, kas suu kinni hoiaks ning laseks tasapaksu panna.

Ühe esimese asjana võtaks ta ette Merko juhi Toomas Annusega (fotol vasakul) asjad sirgeks rääkida. See summa, mis Annus paari suusataja heaks viskab, on tegelikult turu solkimine – see raha võib aidata Team Haanja paari suusatajat (kuigi, nagu nende tulemused distantsisõitudes seni näitavad, on see tuulde lennutatud raha), aga ei aita kübetki Eesti suusatamist tervikuna. Raudsepale läheb aga korda suusatamise käekäik Eestis, mitte mõne mehe egoprojekt. Ta lööks korra majja näiteks nii: kui on Eesti sildi all võistlustele minek, lendab igasugune M-tähega firma märk dressilt raksti minema ning selle asemele läheb kas või Kükametsa Kolla firma silt, olgugi et Kolla on toetanud Eesti suusaliitu vaid saja euroga. Ja kui ärimees ei ole nõus eraldama sellest suurest rahast, mis ta on visanud Team Haanjale, ka Eesti suusaspordile tervikuna, siis... no siis, oletan, et läheb mahtraks, sest Raudsepp pole mees, kes moka maas ja suu kinni hoiaks.

Ja ärge unustage: ma ei oleks sellest kõigest kuulnud, kui sõidaksin ringi oma autoga. Tuleb ikka liikuda rahva seas.

Ootan igatahes põnevusega, et Raudsepp saaks suusaliidu mänedžeriks. Kindel on üks: Eesti suusatamine saaks kõvasti värvi juurde.

Aga veel intriigi: miks on FISi koduleheküljel ilmunud Jaak Mae ja Kaspar Koka nime ette värviline kaart ja staatuse all on värvilisel taustal rasvaselt kirjas Not allowed – kiri, mida ei ole näiteks Raudsepa ega Anti Saarepuu ega Meelis Aasmäe nime ees, kelle kohta on lihtsalt neutraalselt täheldatud Not active? Mina tean, milles asi. Aga kas teie ka teate?

Foto 1: Pavo Raudsepp 2001. aasta märtsis suusasprindivõistlustel Rakvere turuväljakul. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Õnnela Raudsepp, Tuuli Jõgar ja Evelin Ainomäe oktoobris bikiinifitnessi võistlusel. Foto autor: Toni Läänsalu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Pavo Raudsepa tütar Marleen näitab 2001. aasta veebruaris ema Õnnelale pilti, kuidas isa Pavo suusatab olümpial. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Pavo Raudsepp 2001. aasta novembris MK-etapil Kuopios. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Õnnela Raudsepp turgutamas mullusel Viru maratonil võistlejaid. Foto autor: Meelis Veilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Toomas Annus 2013. aasta jaanuaris maadevahetuse kohtuprotsessil ringkonnakohtus. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Pavo Raudsepp 2001. aasta novembris MK-etapil Kuopios. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix

Kolmapäev, detsember 07, 2016

Jaanus Kriisk: Kuidas erastada spordialaliitu Eestis?

Disclaimer Priit Pulleritsult: järgnev võib olla tõele lähedal, aga absoluutselt ei pruugi. Kokkulangevus päris isikute ja sündmustega on juhuslik. Autor on Jaanus Kriisk, avaldatud autori loal.

Selleks, et alustada erastamisprotsessi, on kõigepealt vajalik leida enam-vähem pankrotis või pankroti äärel olev alaliit, näiteks EKJL, ja mingi personaalne vajadus seda teha. Peamisteks vajadusteks saavad olla kas raha või mainekujundus, maineparandus. 2005.-2006. aastal oli erastamiseks ülihea võimalus, kuna eelmine kergejõustikuliidu juhtkond oli vaikselt ametist lahkunud.

Milleks on vaja, et oleks pankrotis alaliit? Selleks, et siis oleks alaliidu rahvas tänulik igaühele, kes elutulekese jälle sisse puhuks.

Esimene valitsemisaeg, neli aastat möödub ilma igasuguste tõrgeteta, nagu läheb riigi majandusel pärast majanduskriisi: valitsus kannab ette suurejoonelisest majanduskasvust, mis sest, et enne kriisi oli seis palju parem. Aga peamine on reaalaeg ja, mis veelgi peamisem: mainekujundus ja PR, informatsioon meediaväljaannetes – ja mida rohkem, seda uhkem. Sedasi saavutad positsiooni nii Eesti avalikkuse, spordiüldsuse, meedia kui ka rahvusvahelise katusorganisatsiooni silmis.

Esimene etapp edukalt läbitud ja igaüks õhkab heldimusega, et vaat mis mees. Võiks püstitada talle eluajal Kadrioru staadionile ausamba.

Siis saabub erastamise etapis nn realiseerimise aeg, nagu 1990ndate algul Eesti majanduses, kui erastamisväärtpaberite eest kokkuostetu välismaalastele paremal juhul maha müüdi.

Kuidas spordialaliidus selles etapis asjad käivad? Number üks: vaja on saada juriidiliselt kätte de facto ainuotsustamise õigus. Selleks omakorda on vaja ära kaotada – alaliidu põhikirja kaasaajastamise sildi all – kõrgema võimuorgani, alaliidu volikogu esimehe ja aseesimehe koht. Nende ametite esindajad olid ju klubide valitavad ja kuulusid juhatusse kui sõltumatud inimesed ning said jälgida omaniku (klubide) esindajateta kokkulepitu täitmist.

See väike asi korda aetud, on vaja hakata korraldama iga aasta mingeid Euroopa katusorganisatsiooni üritusi: galasid, kalendrikonverentse, meeskondade ja naiskondade erinevaid karikavõistlusi ning vanuserühmade Euroopa meistrivõistlusi. Nende korraldamisõiguse saamine avab omakorda erinevate fondide, sihtasutuste, linnavalitsuste ja riigiasutuste tähtsad uksed. On loota suurte summade liikuma hakkamist. Siiani on jälle kõik suurepärane.

Nüüd tuleb peamine. Mingil juhatuse koosolekul teeb president ettepaneku, et moodustaks õige sihtasutuse (näiteks SA Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mida on suure tõenäosusega likvideerima hakatud). Põhjuseks võib näiteks tuua, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei saa raha kanda mittetulundusühingutele, vaid sihtasutustele. Kes sellele vastu saab olla, eriti kui paistab 50 000-eurone rahasüst! Treeneril, kes saab kuus 673 eurot kätte, võtab tõenäoliselt silmade eest mustaks ja presidendi kui geeniuse kuju tõuseb esimeste madalamate pilvede alla.

Nüüd edasi on juba lihtne: omad inimesed sihtasutusse ja Euroopa katusorganisatsioonide ning Eesti riigiasutuste raha laekub juba ainult väheste kontrolli all oleva sihtasutuse arveldusarvele. Kaitseks meediakajastus õnnestunud üritustest, sportlaste edusammudest, kuni Euroopa katusorganisatsiooni kiituseni välja. Erastamine on edukalt lõpuni viidud.

Alaliidu juhtkond vastab igale tülikale küsimusele, mis summad seal liiguvad, siiralt silma vaadates, et me ei saa ja ei tohi avalikustada juriidiliselt eraldiseisva organisatsiooni finantsandmeid.

Ning annagalojanlik tegevus võib alata, kellele siseringist mida. Püüdku siis audiitor aru saada, on see sihtotstarbeline kulutus või mitte. Tont teda võtku, meedia ju kiidab.

Ja loomulikult peab olema juhtivate sportlaste ja nende treenerite-mänedžeride absoluutne lojaalsus, et kui midagi juhtub, on nad alati valmis presidendi kaitseks kirjutama avalikkusele töökollektiivide kirja, nagu juhtus siis, kui «Pealtnägija» tutvustas meie viimase aja parima odaviskaja Risto Mätase (fotol vasakul) ja Tartu treeneri Mehis Viru suu läbi, kuidas 1300 eurost, mis sportlastele EOK-st teele saadeti, sai nende arvel 540 eurot. Kiirelt tuli vastus igasuguse ühtsustunde kaotanud ja sõna kollegiaalsus mitteteadvatelt sportlastelt, et kõik on korras, mehed hakaku parem korralikult trenni tegema, mis nad virisevad.

Jah, see kõik võib ju tunduda kergejõustikuinimestele, et mis seal ikka, midagi ju toimub, ala ju elab. Aga minule meenuvad hoopis «kuldsed» ajad, kui Leonid Iljitš Brežnev veel elas ja toimetas. See meenutab Kesk-Aasia puuvillavabariiki, kus oli veel feodaalne arenguaste, aga puuvilla toodeti hästi ja vabariigi juht otsustas, kellele kui palju tasu maksta. Kes oli võimalik üles osta, see osteti, kui päev polnud hea, siis...

Nii et sellises alaliidus tekib selge, sõnatult määratud punane joon. Siin me tegeleme koos spordiga, aga seal vaatame ise, mis me meie rahaga teeme, sest juba on presidendi jutu sisse viimasel ajal segunenud väljendid «minu raha» ja «minu väljaaetud raha». Enamus raha tuleb alaliitu erinevatest riiklikest institutsioonidest, maksumaksja taskust.

Võib-olla Kesk-Aasias on ka täna nii, aga Euroopa kultuuriruumis on tavaks, et ettevõtte või organisatsiooni vara ja sellega toodetav tulu kuulub sajaprotsendiliselt sellele organisatsioonile ning kuulub ka sada protsenti kulutamisele sellesama organisatsiooni hüvanguks. Lõppotsuse teeb omanik, tutvudes igakülgselt kõikide andmetega, suunates raha tagasi tegevusse või makstes välja omanikele. Viimast mittetulundusühingutes ei teha.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse. Presidendi mainekujundusprotsess olekski edukaks osutunud ja tema valitsemine oleks kestnud kaua-kaua, kui ta poleks ahnusest teinud ühte ainust viga. Hakkas sportlastelt, nende niigi piskust toetusest erineva suurusega «maksu» võtma, lastelt kommiraha virutama ning mis kõige hullem, selles tegevuses õigustust leidma väitega, et EOK tippspordi nõukogu käskis nii teha. Siit jõudis see informatsioon minuni läbi sportlaste, treenerite ja nende sportlaste vanemate. Tänaseks on lootus, et selle protsessi saime pidama ja sportlased saavad oma pisku kätte, selleks korraks.

Ega ma väga sinna sihtasutusse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused minna taha, sest kümmekonna inimese rinnaesine saab igavesti määritud; kahjuks saaks määritud ka minu üks armastustest, kergejõustik. Aga viimaste aegade suhtekorraldusfirma organiseeritud lood erinevates meedikanalites antud teemal ei jäta siin väga palju manööverdusruumi. Respiraator ette, kindad kätte ja «sõnnikus» sobrama.

Foto 1: Rasmus Mägi õde Maris Mägi finišeerimas juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 2: Ksenija Balta juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel kaugushüppes. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 3: Liina Tšernov juuli keskel Tallinnas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Risto Mätas poseerimas juuli lõpus Arterile. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 5: Liina Tšernov finišeerimas augusti lõpus Pärnu rannastaadionil. Foto autor: Urmas Luik, Pärnu Postimees / Scanpix

Teisipäev, detsember 06, 2016

Pullerits: Kas heitlikud olud tapavad motivatsiooni?

Teen ettepaneku ühes kohe kokku leppida: ärme teeme halva mängu juures head nägu.

Ja mäng on halb lausa mitmes aspektis.

Ma ei räägi siin sellest, kas mind lastakse Tartu maratoni starti. See otsus ei sõltu minust. Ja see on ka küllalt kauge «muusika», olgugi et Klubi Tartu Maraton saatis mulle täna teate: «44. Tartu Maraton sõidetakse 26. veebruaril 2017. Sinu prognoositav stardigrupp eeloleval maratonil on 3. stardigrupp.» Samuti ei räägi ma sellest, kas Suusavendade tiimi liikmeil õnnestub mulle kuskilt välja võluda võitlusvõimelised klassikasuusad. See ei ole praegu esmatähtis. Ma ei räägi isegi mitte klassikakeppide pikkusest, mida, nagu nüüd kindlasti teame, ei hakka minu ega ka teie puhul keegi mõõtma ega reguleerima.

Halva mängu olemus on sootuks muus.

Viimane novembrikuine suusasõit toimus 17. kuupäeval. Seejärel, aasta 47. nädalal, järgnes kaks veidi porist ja jahedat rattasõitu, üks kolma- ja teine pühapäeval. Sellisest rahulikust ja kaunist rattasõidust, nagu siin, võis üksnes unistada. Eelmisel, 48. nädalal, tegin lisaks kaks suusasõitu, lau- ja pühapäeval, kokku kahe ja kolmveerand tunniga 36,7 kilomeetrit. Siis, eile hommikuks oli lumi läinud ja maa must. Sellistest oludest, nagu mulluse suusatalve parematel päevadel, võib nüüd vaid unistada.

Aga erialane ettevalmistus peaks juba käima. Esimene Estoloppeti etapp on kavas juba veidi rohkem kui pooleteise kuu pärast, 28. jaanuaril Mõedakul. Ei ole kuigi tiivustav minna starti puuduliku või pooliku ettevalmistusega, nagu juhtus mullu. Siis, samuti hädiselt alanud hooajal, sain «käima» alles hooaja lõpus, kui sõitsin Haanja klassikamaratonil taas saja sisse.

Suusatamine sõltub ilmast. Kui vaatate selle nädala ilmaprognoosi, siis näete, et korralikud miinuskraadid, mida on oodata saabuval ööl, asenduvad järgmistel päevadel veenvate plusskraadidega. Mis muud, kui jälle ratta selga. Aga kas see aitab suusatamiseks vormi lihvida? Vaevalt.

Sellistes oludes, vaadakem nüüd tõele otsa ja ärgem tehke halva mängu juures head nägu, on raske säilitada optimistlikku meelt ning hoida töötahet täistuuridel, kui esiteks puudub igasugune kindlus, kas suusahooajast üldse asja saab, ning teiseks segavad valitsevad olud kvaliteetselt harjutamast.

Ja siit jõuamegi peateemani: küsimus on motivatsioonis! Kuidas seda leida? Kuidas seda hoida?

Aga ma ei ole jäänud käed rüpes istuma. Täna, pärast seda, kui olin eile käinud kohtumas Ühendriikide suursaatkonna number kahe, Deputy Chief of Missioni Elizabeth Horstiga, võtsin ühendust Eesti tuntud spordipsühholoogide Aave Hannuse ja Jorgen Matsiga ning palusin neilt nõu, kuidas antud olukorras võiks nii mina kui teised minusugused edasi minna. See oli väärt nõu, mis ma neilt sain. Aga kuna küsisin nõu oma tööajast, ei saa ma seda teile siin tasuta jagada, sest kogutud teave kuulub minu tööandjale Postimehele.

Kuid pole hullu: te saate teemasse palju valgust tuua, kui räägite oma kogemusest, mis moodi te olete lahendanud enda motivatsiooni probleemid. Vean kihla, et see temaatika pole enamikule võõras, ükskõik kui head nägu te oma halva mängu taustal ka teha ei ürita. Ega ma eksi ju?

Foto 1: Priit Pullerits Postimehe eelmises Tartu toimetuses Gildi tänaval. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Suusalumi ja suusatajad 4. novembril Rakvere lähistel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja, Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits tegemas Postimehe eelmises Tartu toimetuses Gildi tänaval telefonitsi reporteritööd. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Pühapäev, detsember 04, 2016

Pullerits: Kust saab Eesti põhjalikemat lumeinfot? Ikka siit!

Laupäeva pärastlõunal helistasin Vahur Teppanile. Kuidas ma oma suusad kätte saan, tahtsin küsida. Olin viinud eelmise, novembri esimese poole lumetsükli ajal oma nn mulla-Fischerid Suusavendade staapi hooldusele, sest nonde põhjad lausa narmendasid. Nädalavahetusel leidsin, et võiks ju minna mullasuuskadega proovima, kuidas õhukesel lumekihil sõita saab.

Aga selgus, et Teppan on Põhja-Soomes. Ei saanud ta mind kuidagi aidata.

Võtsin siis oma Atomicud näppu ja läksin nondega rajale, et äkki kannatab siiski sõita. Vaatasin, et treeningtöö juba käis. Kalle Kiiranen tuli hoogsal sammul, aga veel hoogsamal sammul tuli üks minustki pikem mees, kel rattakostüümi meenutavad valge-oranžid dressid seljas ning mingi firmanimi ???Baltics seljale kirjutatud. Juba eelmise lumetsükli ajal olin märganud tolle mehe jõulist minekut.

Loomulikult ei olnud kuskilt teavet võtta, milliste suuskadega Tähtvere spordipargis sõita kannatab ja kas üldse. See viis ühele mõttele.

Eelmisel kuul, millest ka ei kirjutanud, keeras kommentaariumis arutelu alatasa sellele, et kust saab lumeinfot. Igast ilmakaarest tuli süüdistusi ja etteheiteid, et varasemad lumeinfo saamise kohad on rivist väljas. Mõned agaramad nõudsid, et võtaksin teema üles ja paneksin suure kella külge. Ja veel parem, kui oma tutvusi ja sidemeid kasutades vanad lumeinfokeskkonnad taas tööle lükkaksin, utsitasid mõned.

Ütlen otse ja keerutamata: pole minu asi teiste veebikülgedel elu sees hoida. Igaüks vaadaku, kuidas ise oma asjadega hakkama saab. Minu hobiasi on see blogi siin.

Niisiis, kui mujalt lumeinfot ei saa, võite minugi poolest hakata seda vahetama ja levitama siin. Mul ei ole midagi selle vastu. Samuti saate vabalt kommenteerida.

Et see ei jääks suusoojaks ettepanekuks, teen siin otsa lahti. 

Tartu Tähtvere spordipark. Laupäeval Lauri ringil uisurada sisse sõidetud, klassikajälg puudus. Sai sõita trennisuuskadega, kuid mitmes kohas, eriti dendropargipoolsel nn tagasirgel tuli vaadata, et suuskadega üksikutele mullatükkidele peale ei sõidaks. Läbisin tunni ja veerandiga 15 ringi ehk Endomondo järgi 15,8 km. Algul sõitsin ringe kiirusega veidi üle viie minuti, seejärel keskmiselt 4.50ga. 

Tartu Tähtvere spordipark. Pühapäeval Lauri ringil uisurada kõvasti sisse ja lumekiht õhukeseks sõidetud, mõnes kohas seetõttu halb kantida, sest tagasirgel lume all laupäevaga võrreldes rohkem mulda väljas. Samuti oli tagasirgel palju oksarisu, mille vahel tuli laveerida. 850-meetrisel ovaalil õhuke, kuid tugev lumekate, ent kurvides oli paljudes kohtades asfalt välja kanditud, aga sõita sai küll, kui vaatasid, kuhu suusa asetad. Jõeäärsel tagasirgel sai väga edukalt mogrenit lasta. Kepid lõid siiski pidevalt läbi lume vastu asfalti. Suusatajaid oli näha ka 1,3 km pikkusel sprindiringil, kuid ise sinna ei läinud. Klassikajälge kusagil ei olnud. Läbisin pooleteise tunniga peaaegu 21 km, kokku tegin 15 Lauri ringi (alustasin 4.40ga ringi kohta ning lõpus sõitsin ringe kiirusega 4.20-4.25) ja kuus ovaaliringi.

Prognoos: kui lund ei lisandu, kulutatakse senine lumekiht veelgi õhemaks ning targem on trennisuuskade asemel sõitma minna mullasuuskadega. Kuid lumekahurid Emajõe ääres töötasid juba laupäeva lõunast saadik ja olid töös ka pühapäeval.

Kas on piisavalt informatiivne lumeinfo? Või soovite videopilti ka, nagu andsin esimese lumetsükli ajal? Näiteks seda ilusa ilmaga?

Algus on tehtud, palun väga, nüüd on teie võimalus siit edasi minna. Loomulikult annan ka ise edaspidi infot juurde.

Fotod 1 ja 2: Lähte kunstlumering novembri keskel. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Suusatajad Holstre-Polli radadel. Isikuandmete ja isikute kaitsmise nimel nimesid ei avalda. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Suusataja 7. novembril Tartus Tähtvere spordipargi ovaalil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mitme blogilugeja lemmiksuusataja ameeriklanna Mikaela Shiffrin. Foto autor: BuxxFoto.com / Scanpix

Reede, detsember 02, 2016

Pullerits: Kuidas eelmine peaminister paljastas mulle oma sportlikud eesmärgid?

Algul pidime kohtuma võimukoridorides. Leppisime selle juba aegsasti kokku. Aga kohtumispäeval otsustasime ümber. Initsiatiiv selleks tuli endiselt valitsusjuhilt. Ja see meeldis mulle. Ega ei olegi vaja kõrvalisi silmapaare uudistama ja hiljem suid jahvatama, et mis küll toimus, millest räägiti, mis on selle kõige tulemus ja tagajärg. Ei ole vaja vabatahtlikult kuulujutuveskeid toita.

Uue kokkusaamiskoha leppisime kokku vanalinnas Pikal jalal. Seal pääseb vanade madalate majade vahel ühest müüriavausest tillukesse sisehoovi, mille tagaotsast viib uks Bogapoti sfääridesse. Läksin sinna ettenähtust kümme minutit varem kohale, et leida strateegiliselt sobiv istekoht. Põhikorrusel olnuks me kõigile sisseastujaile nagu peopesal – see langes ära. Keerdtrepist läksin ülakorrusele, kus avastasin, et lauad on liiga tihedalt üksteise kõrval – ka see ei sobinud. Siis uurisin, kuhu veel saab eralduda, ning leidsin paremalt (ikka paremalt!) letist mööda minnes veel ühe keerdtrepi, mis laskus keldrikorrusele. Seal on neli lauda, aga polnud mitte ühtegi kundet. Kell lähenes neljale. Heitsin oma riided ja asjad suurima laua toolidele ehk võtsin positsiooni laialt sisse, tellisin koogi ja apelsinimahla ning jäin ootama. Seina ääres küdes raudahi.

Viie-kuue minuti pärast saabus Taavi Rõivas. Viimati olime silmast silma kohtunud mu mälu järgi siis, kui ta oli äsja saanud sotsiaalministriks ning andis vahetult pärast ametisse kinnitamist Toompeal mulle oma kõige esimese intervjuu värske valitsusliikmena. Tollele ajale järgnes peagi ja ootamatult kaks aastat ja kaheksa kuud Eesti peaministrina.

Taavi Rõivas tunnistas, et pole saanud päev otsa süüa, ning tellis endale borši. Me jutt, muide, algas spordist – ja lõppes samuti spordiga (kui naisevõtuteema, millest olin paar nädalat tagasi kirjutanud pika loo, lõpuarvestusest välja jätta).

Taavi Rõivasel on nimelt uued sportlikud eesmärgid. Ta rääkis sel teemal seda: «Olen peaministrina jooksnud ühe täispika maratoni, sotsiaalministrina püstitanud isegi isikliku rekordi. Aga hästi pikkade tööpäevade ja pikkade reiside tõttu ei ole saanud korrapäraselt treenida. Nüüd on kolleegid seadnud mulle maratonis normi 3:30. See oleks päris hea eesmärk. Tunnen pöörast kadedust oma hea tuttava Tanel Padari üle, kes ütles eelmiste jõulude paiku, et hakkab treenima triatloniks. Pidasin seda täiesti hullumeelseks heas mõttes. Aga ta tõestas mitte ainult mulle, vaid kogu Eesti rahvale, et kui mingi asi ette võtta, isegi kui see tundub pöörane, on see saavutatav. Sellist saavutusjanu on minus ka piisavalt. Eneseületus aitab hoida vaimu ja füüsise erksana, nii tööl kui spordis.»

Me vestlus Taavi Rõivasega kestis kaks ja veerand tundi. Seda saab lugeda laupäevases Arteris. «Taavi Rõivas räägib suu puhtaks» on leheloo pealkiri. Veebiversioonile panin uljama ja äkilisema pealkirja: «Taavi Rõivas käis üle kahe tunni keldris ülekuulamisel». (Aga ju pidasid teised toda pealkirja liiga uljaks, kuigi kõik vastas tõele, ning asendasid selle - vaata, millega.)

Ka täna, reedel, oli tihe tipp-poliitikutega suhtlemise päev. Olen vestelnud teiste hulgas järgmiste uue valitsuse ministritega, nagu Margus Tsahkna, Andres Anvelt, Urmas Reinsalu, Indrek Saar, Mihhail Korb. Jevgeni Ossinovski jäi ootele – perekondlikel põhjustel.

Teile nädalavahetusel puremiseks üks huvitav küsimus: kes Eesti tuntud tipp-poliitikutest on läbi sõitnud Eesti ratturite seas kuulsa ja hinnatud Saaremaa velotuuri? Vihjeks nii palju, et kord Saaremaal põrutas ta rattaga krossi sõites Kuressaare linnuses järsust nõlvast laskudes nii kõvasti vastu puud - rattasõidus tuleb ette ju igasuguseid keerulisi laskumisi -, et sestsaati on tal üks õlg teisest rohkem längus. Kes see on?

Foto 1: Taavi Rõivas päev pärast pikka jutuajamist Priit Pulleritsuga. Foto autor: Erik Prozes, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits kaks nädalat tagasi oma töökohal Postimehe endises Tartu toimetuses Gildi 1. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Taavi Rõivas saabumas kaks päeva pärast pikka jutuajamist Priit Pulleritsuga Tartu linnavalitsusse kohtuma linnapea Urmas Klaasiga (paremal). Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 4: Taavi Rõivas eelmise aasta aprillis Pirital enne Sinilille jooksu, paremal teadustaja Riho Järveläinen. Foto autor: Jaanus Lensment, Postimees/Scanpix
Foto 5: Margus Tsahkna (vasakult teine) vaatamas eelmise aasta algul Tartu Rocki ja BC Kalev/Cramo korvpallimängu. Foto autor: Mari Luud, Õhtuleht/Scanpix