Pullerits: Kuidas ma leiutasin tundetreeningu?

Sain täna telefonikõne Eesti spordis kunagi olulisel niiditõmbaja kohal olnud mehelt, kes kutsus mind Tartust Tallinna üle tulema, sest pealinnas saab rohkem suusatada. Aga mis siis, kui ma ei taha veel suusatada? Mis siis, kui ma ei taha üldse mingi plaani järgi trenni teha, et oleks jõuluks 600 suusakilomeetrit koos?

Te võite siin ju tagasi ajada, aga ma tean küll, et väga paljud teist teevad vägagi teaduslikult läbimõeldud trenni eesmärgiga minust talvel kiiremini sõita. Olen samuti teaduslikel alustel trenni teinud, neist kaks aastat Eesti naiste koondise treeneri Kalmer Trammi ja ühe hooaja endise laskesuusataja Margus Aderi juhendamisel. Kindlasti oli sellest palju kasu. Aga nüüd, kui baas ehk vundament on olemas, olen võtnud teistsuguse lähenemise. Nüüd teen tundetrenni.

Ehk teisisõnu: mul ei ole mingit plaani.

Ei, mul siiski on plaan! See plaan ütleb, et tee seda, mida tunned, et teha võiksid ja tahaksid ja tegema peaksid.

Vaatame siis, kuidas see plaan on toiminud. Üle-eelmisel nädalal, kui välitingimused läksid tuuliseks ja vihmaseks, otsustasin, et on tagumine aeg hakata jõusaalis käima. Käisin päeva, otsa teisegi. Sikutasin suusa- ja sõudeergomeetrit. Siis tundsin, et lihastesse kogunenud pinget peaks välja laskma. Ning läksin rullsuusatama. Tegin kerge lõdvestava 17 km pikkuse sõidu. Kuna olin plaaninud, et reedel puhkan, siis neljapäeval, mil ilm kiskus taas ebameeldivaks ja tervist ohustavaks, käisin jälle jõusaalis. Laupäeval vaatasin, et suure tuulega ei ole mõtet end õues solgutada ning tõmbasin taas suusa- ja sõudeergomeetrit. Selle aja peale tundsin, et kui ma nüüd vastupidavuse kallal järeleaitamistunde ei võta, läheb asi kokkuvõttes käest. Jooksin siis pühapäeval 18 km pikkuse ringi 1:28ga. Kokku tuli nädalas treeningkordi kuus ja treeningtunde 7:12.

Eelmine nädal, nagu isegi aru saite, sai alata ainult puhkepäevaga. Aga teisipäeval mõtlesin, et nüüd läheb uus tsükkel lahti. Esmalt teisipäeval ja kolmapäeval jõusaali: esimesel juhul peamiselt sikutusharjutused ja teisel korral raskustega jändamine. Mis sellele järgneb? Loomulikult jooks, et lihastes vajalikku aineringlust tekitada. Jooksin õhtul lumises Tähtvere pargis kümme ringi, koos kodunt tuleku ja sinna minekuga 14,5 km 1:13ga. Reedel tegin taas korraliku jõusaalitrenni, muu seas läbisin näiteks sõudeergomeetril 5000 meetrit 6. käiguga 21.20ga. Laupäeval ja pühapäeval, kui sai päevasel ajal sportida, läksin Tähtvere spordiparki suusatamist proovima. Võtsin kodus radiaatori äärest vanad hallikarva ja krobelise põhjaga Fischerid, ei pannud ma sinna mingit määret alla, ning tegin laupäeval nendel 20 ringi ehk 17 km kokku 1:08ga ja pühapäeval 30 ringi ehk 25,5 km 1:49ga. Olin Tähtvere ovaalil üks aeglasemaid suusatajaid. Oi, kuidas mõned mehed lendasid! Nädalaga sai taas kuus treeningkorda kirja ja treeningaega kogunes 8:17.

Vaat siis, kui tore asi on tundetreening - ei mingeid karme kohustusi, puhas nauding ja mõnu. Kui mõni väidab, et mul puudub treeningutes süsteem ja loogika, siis ta eksib. Need on täiesti olemas. Ainult et kriitikute loogika ei pruugi kattuda minu loogikaga, mis lähtub hoopis teistest eeldustest ja eesmärkidest kui nende oma. Prove me wrong if you can!
******Kvarneri kuurort Opatijas, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Suusataja laupäeval Tartu Tähtvere spordipargi ovaalil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Kääbusšnautser Morgensilber Eye Candyt huvitab Tähtvere spordipargi post. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Talvine Tähtvere park selle põhjapoolses servas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Suusatajad laupäeval Tartu Tähtvere spordipargi ovaalil. Foto autor: Priit Pullerits

Pullerits: Kui kaua veel kestab eksitav sprindijutt?

Las faktid kõnelgu! Kein Einaste, Eesti nn esisuusasprinter, jääb Kuusamo MK-etapil juba poolfinaali poole peal viimaseks. Jaks saab otsa. Oma sõidus viimane koht.

Jooksutreener Harry Lemberg selle kohta, miks Tiidrek Nurme Pekingi olümpial 1500 meetri eeljooksus viimase kolmesaja meetriga grupi sappa vajus: "Tiidrek ei jäänud teistele alla mitte kiiruse, vaid vastupidavuse poolest."

Jätkame faktide lainel. Nurme läbis viimased 100 meetrit Pekingis 14,69ga, kaks eelmist sajameetrist lõiku vastavalt 14,1 ja 14,2ga. Tema jooksu võitja läbis viimased 100 meetrit 13,22ga, kolmas mees koguni 13,17ga. Kaks eelmist sajameetrist lõiku läbisid nad kokkuvõttes Nurmest vastavalt vaid 0,3 ja 0,4 sekundit kiiremini. Lembergi väide: Nurme ei ole kohe kindlasti esimesest ja kolmandast mehest ainult kiiruse poolest, kui võrrelda lõpusadat, sugugi poolteist sekundit aeglasem.

Tagasi suusatamise juurde. Einaste eelsõidu kolmas aeg Kuusamos tõestas, et kiiruse taha ta tulemused ei jää. Sama käib enam-vähem ka Peeter Kümmeli kohta, kes sai ajasõidus 12. resultaadi. Einaste tulemused jäävad ilmselgelt vastupidavuse vähesuse taha. Vastupidavuse nappus, kui vaadata Eesti suusatajate viimaste aastate esitusi MK-sarjas, on üleüldine nn suusasprinterite probleem.

Nüüd subjektiivsem vahelepõige. Paistab, et Kümmel on seda puudujääki kõrvaldamas. Tema 33. koht Kuusamos rohkem kui saja 10 km klassikadistantsile startinu seas ja kõigest viiesekundiline kaotus Andrus Veerpalule - olgugi et Veerpalu on tippvormist veel kaugel, aga tema on ka selge distantsisõitja - annab märku, et Kümmel on ilmselt tegemas kvalitatiivset arenguhüpet.

Veelgi subjektiivsemal lainel jätkates. Panite küllap tähele, et kasutasin suusasprinterite ees lühendit nn. Tegin seda nimme. Minu arvates tuleks loobuda käsitlusest, et suusasprint on sprint. Ütlete, et pole vahet, mis sõnaga asju nimetada? On küll! Sprindiga ei ole seal mitte midagi pistmist. Kuusamos oli meeste distants 1400 meetrit pikk, selle läbimiseks kulus kiirematel mõni sekund üle kolme minuti. See on ju sulaselge keskmaavõistlus. Selleks, et finaali jõuda - mis on ju Eesti meeste eesmärk -, tuleb seda distantsi läbida kolm korda, mis teeb kokku 4200 meetrit. (Ehk jooksuga parralleeli vedades - ja ma usun, et see paralleel pole sugugi vägivaldne - tuleb läbida kolm korda 1200 meetrit täistempoga.) 4200 meetrit, ja kui tahetakse veel finaalis medalite eest heidelda, siis koguni 5600 meetrit, on kokkuvõttes ikka väga pikamaavõistluse moodi. Igaüks ju teab, et nii pikkade lõikude nagu 1400 meetrit läbimiseks neli korda peab olema väga hea vastupidavus.

Vaatame asja selgitamiseks veel energiatootmise süsteeme. Need andmed andis mulle Lemberg. Sprint on teatavasti 100 ja 200 meetri jooks ning tinglikult ka 400 meetri jooks. Neil aladel on aeroobse ja anaeroobse energiatootmissüsteemi protsentuaalne jaotumus vastavalt 8 ja 92, 14 ja 86 ning 30 ja 70. Kui läheme üle keskmaadistantsidele, nagu 800 ja 1500 ja 3000 meetrit, on need protsentide vahekorrad vastavalt 57 ja 43, 76 ja 24 ning 88 ja 12. Juhin eraldi tähelepanu 1500 meetri jaotumisele - 76 ja 24. Mis siin sprindiga pistmist on?! Aga läheme üle veel 5000 meetri jooksule ja see jaotumus on 93 ja seitse. Kordan: 93 ja seitse!

Aitab selle sprindijutuga sportlaste ja publiku eksitamisest. Me võiksime omas keeles leida alale ikkagi paslikuma ja tegelikkusega täpsemini klappiva nimetuse, kas või suusatamise lõigusõit. See on algatuseks minu pakkumine. Olge hea ja tehke parem!
******
Opatija, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kein Einaste Kuusamo MK-etapil. Foto päritolu: Scanpix
Foto 2: Peeter Kümmel Kuusamo MK-etapil. Foto päritolu: Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu Kuusamo MK-etapil. Foto päritolu: Scanpix

Priit Pullerits: Aga kelle poolt oleksite teie?

Viimases Eesti Ekspressis oli jutt Andrus Veerpalu vanimast lapsest Andreasest, kes õpib Norras suusakoolis ja kellel, nagu loost selgus, on juba Norras pruutki. (Tänapäeval öeldakse tüdruksõber, aga mis seal vahet on? On vahe! Tüdruksõber on lihtsalt sõber, nagu nimetus ütleb, pruuti aga armastatakse. Mulle tundub, et nüüdisajal on armastust siin maailmas vähe.) Ja siis läks mu mõte rahvusvahelistele radadele. Ja tekkis paradoksaalne küsimus.

Oletame, et Norra tüdruksõber võtab Veerpalu juuniori endale meheks. Kuna Norras on paremad treeningtingimused kui Eestis, jääb Veerpalu juunior sinna elama ja harjutama. Tal läheb piisavalt hästi, nii et ühel päeval juhtub, et temast saab Norra kodakondne. Näiteks kas või seepärast, et siis pääseb ta Norra teatenelikusse, mis tähendab alati enam-vähem kindlat medalivõitu.

Aga on Eestilgi oma võlud. Mati Alaver, oletame, teeb Venemaal head treeneritööd, aga ühel päeval otsustab ikka Eestisse naasta. Paar tema sealset hoolealust on temasse sedavõrd kiindunud, et tahavad tingimata just tema käe all edasi harjutada, mistõttu nad nuiavad, kas Alaver võtaks neid endaga Eestisse kaasa. Alaver uurib, mida Eestis selle peale öeldakse, ja saab semudelt reformierakondlikust valitsusest teada, et asi tuleb kõne alla ainult siis, kui noored on tõesti üliandekad ja on nõus mõne aja pärast võtma Eesti kodakondsuse. Noortel pole selle vastu midagi, sest Eesti on hoopis midagi tsiviliseeritumat kui Krasnodari krai.

Siis, ühel olümpial, mille toimumispaika me veel ei tea, saavad mass-stardiga sõidu lõppfaasis teiste eest minema kaks sportlast: üks on Norra lipu all sõitev ja mitte kunagi Eestit esindanud Andreas Veerpalu, teine on Venemaalt pärit, no ütleme, et Sergei Ivanov, kes sõidab Eesti koondise kombes ja Eesti lipu all. Kui võidab Veerpalu, läheb kuld Norrale. Kui võidab Ivanov, läheb kuld Eestile. Just nii kajastub see igasuguses rahvusvahelises statistikas ja arvepidamises.

No nii, kelle poolt olete?

Ärge lootkegi, et ma siin oma arvamust avaldan. Kui ma seda teeksin, siis kallutaksin teie arvamust, sest pole vähe neid, kes põhimõtteliselt leiavad, et peavad olema minu vastu, isegi kui nad sisimas pole.
******Opatija, Istria poolsaar, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu lõpetemas Vancouveri olümpial 50 km sõitu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Rait Pallo Swedbankist vedamas suusatajate rivi mullusel Tallinna maratonil. Foto autor: Kaarel Zilmer

Pullerits: Kas võtta kaitseväe väljakutse vastu?

Alustuseks paar paradoksaalset küsimust.

Esiteks, mida arvata lugejaist, kes stardivad minu kirjutisi kommenteerima nii: "Ma ei loe juba ammu enam Pulleritsu lugusid / Ma ei loe kunagi ühtegi Pulleritsu lugu / Ma pole iialgi Pulleritsu lugusid lugenud..." ja siis jätkavad: "...aga seekord on tal üle tüki aja täielik õigus / seekord, erinevalt varasematest kordadest, olen temaga täiesti päri."?

Teiseks, mis mõte on teha rullsuusatrenni (olgu, enam ei tule see kõne allagi, sest lumi tuleb maha), kui oled seda teinud sügisel juba üle 400 kilomeetri? Kui suur on tõenäosus, et pärast 500 või pärast 600 km läbimist oled märkimisväärselt parem kui 400 km läbimise järel? Kui mitu sekundit edu toob see Tartu maratonil, ainsal Estoloppeti võistlusel, mille tulemus tegelikult loeb? Samas, mööngem, on oluline vahe, kas oled läbinud 100 või 300 km.

Kolmandaks, kui pärast viiendat jõusaalitrenni, mis koosneb ohtrast sõude- ja suusaergomeetril töötamisest ning lisaks jõuharjutustest, ei tunne sa enam lihastes mitte mingisugustki valu ega kangust, siis kui palju oli sellest trennist ikkagi jõu ja jõuvastupidavuse arendamiseks kasu? Või väheneb seesuguste trennide kasutegur iga korraga, mis tähendab, et teatud hetkest muutub kasutegur niivõrd tillukeseks - sama käib ka eelkirjeldatud rullsuusatreeningute kohta -, et tulemuse parandamise seisukohalt kaotab harjutamine igasuguse mõtte?

Neljandaks, kõik väidavad, et inimesed on erinevad - erinevate eelduste ja erinevate võimetega. Ka erinevate tasemete ja võimaluste ja eesmärkidega. Miks siis aga väidetakse, et on teatud treeningsüsteemid, mis peaks olema justkui universaalsed? Kas pole nii, et keskmised ja enimräägitud treeningmetoodikad ja -põhimõtted käivad noorte, kuni umbes 26-aastaste arenemiseeldustega sportlaste kohta, kes jahivad võrdlemisi kõrgeid eesmärke? Aga miks peaks samasugused põhimõtted käima ka minusuguse 45-aastase pikkade tööpäevade kõrvalt treeniva hilisharrastaja kohta, kes ei unista suurtest võitudest isegi mitte Eesti tasemel, kelle võimed on laias laastus keskpärased, ehk isegi alla selle, ja kes sageli teeb sporti lihtsalt selleks, et meeldib?

Ja viiendaks: eile tuli kõne Eesti kaitseväest. Mõtlesin juba, et ei tea, millega ma nüüd hakkama olen saanud - korduõppustest eemale hoidnud enda teada ei ole... Tuli meelde juhtum umbes aastast 1988, kui tollasest Nõukogude armeest laekus ootamatu kutse laupäevaks kaitseõppustele. Nüüd võin endale rinda taguda ja öelda, et ma ei läinud - mis tollal oli paras hull temp. Selle asemel läksin ülikoolis Jüri Talveti väliskirjanduse loengusse. Pärast kahte aastat Nõukogude armees ei olnud mul vähimatki tahtmist selle institutsiooniga tegemist teha. Punaarmee kohalik esindus tõstis aga minu puudumise peale suurt alarmi, nii et mind tuldi lausa loengusse otsima. Sealt kamandati mind joonelt Tähtvere pargi servas maa-alusesse punkrisse, kus sain korraliku peapesu, et mis ma endast õige arvan - mis siis, kui sõda oleks puhkenud ja mind rivis ei ole! Ausõna, täpselt nii mulle üks pagunikandja vene keeles kraesse kargaski. Lõpuks piirdus intsident sellega, et pidin minema hoiukassasse ja maksma "väeluusi" eest viis rubla trahvi. Kui sellest trahvist TÜ sõjalise kateedri ohvitseridest õppejõududele rääkisin, avaldasid nood imestust, et nende meelest poleks küll tohtinud mulle mingit rahatrahvi teha.

Sedapuhku tegi Eesti kaitsevägi mulle ettepaneku, et osaleksin enne jõule 90-kilomeetrisel rännakul kusagil Võrumaal, 20-kilone seljakott seljas ja relv käes. Ma saan aru, et neil õnnestus Eestis üles leida üks väheseid ajakirjanikke, kes selleks füüsiliselt suuteline võiks olla, aga kas mäng on ikka küünlaid väärt? Reportaaži saaks sealt kahtlemata maru elulise, aga küsimus on selles, mis saab pisut rohkem kui kuu aja pärast algavas Estoloppeti maratonide sarjas?
******Pula amfiteater, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Talvine hetk MK-etapilt Gällivares. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix Sweden
Foto 2: Jõusaalinaised fitnessi võistlusel Ungaris. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Mehed teevad jõutrenni Dupont Circle'i lähedal Washingtonis, Priit Pulleritsu kodulinnas aastail 1995 ja 1997. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Lietuvos rytase tantsutüdrukud. Foto autor: Scanpix Baltics
Foto 5: USA jalaväe liikmed alustavad 24-tunnist rännakut New Yorgi osariigis. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Mida õpetasid vestlused Eesti koondislastega?

Nädalavahetusel, laupäeva õhtul, ajasin autole hääled sisse ja sõitsin Elvasse külla laskesuusatajatele Eveli Sauele ja Priit Viksile. Võtsin neile pisut kaasa Lätist pärit ainet, mis peaks aitama veres hemoglobiini taset tõsta. Eks peagi ole esimestes startides näha, kuidas see mõjus.

Alati, kui võõrustajad küsivad, kas pakkuda teed või kohvi, olen kimbatuses. Kohvist ma suurt ei hooli - vaadake ise, millised tõrvamärgid sellest kõikjale maha jäävad. Miks peaks üks mõistlik inimene laskma seda oma organismist suurtes kogustes läbi käia? Doktor Adik Levin ütles mulle kord, et enamik inimesi arvab, et nende seedekulgla on kui kanalisatsioonitoru - sinna võib kõike mõtlematult sisse loopida. Teega tuleb aga sageli meelde Salt Lake City olümpia eelne kentsakas juhtum Otepää lähistel suusaprofessori Hans Grossi juures. Tema abikaasa, tuntud naistearst, pakkus mulle mingit imelist teed, mis aga pani mu organismile sellise ootamatu paugu, et tükk aega pidin nõrkenuna diivanil lösakil lebama ja taastuma, enne kui suutsin taas süüvida prof. Grossi omaaegsesse teadustöösse, mis käsitles suusatamise klassikatehnika nüansse.

Saue ja Viksi pool võtsin kruusi teed. Juurde krõmpsutasime pruune kooke, mis olid peaaegu nagu piparkoogid, aga kuna jõulud pole veel käes, siis sada protsenti piparkoogid need traditsioonilises mõttes ei olnud. See-eest olid need otse ahjust tulnud.

Sain hulga kasulikke nõuandeid, kuidas näiteks jõutrenni teha. Seda on mulle eriti vaja. Piidlesin Viksi õlavarrelihaseid ning nägin, et need on ikka hoopis teistest klassist kui minu omad. Sellega seoses tekkis kaks mõtet: esiteks, arvestades biitsepsi erinevusi, pole imestada, et ma temasuguste sportlastega üldse võidu ei suuda sõita; teiseks, arvestades, et erinevus on silmaga hinnates kahekordne, siis võiks öelda, et on ime, et ma temasugustele sportlastele ainult nii vähe kaotan, nagu ma kaotan.

Igal juhul oli tore õhtupoolik. Sauel ja Viksil on igati kena ja nunnu "pesa" ning kaks tundi lendasid pea märkamatult. Kirjutasin neli A4 lehte tihedalt täis, aga mida, seda ei saa siin niipea kahjuks avaldada. Ent küll kunagi kõik ikka välja tuleb. Kannatust!

Eile, esmaspäeva pärastlõunal, võtsin pärastlõunasel ajal taas rattad alla: sedapuhku lasin Postimehe autojuhil end Elvasse sõidutada. Kohtusin Märja Mägra baaris Roland Lessinguga. Ta oli just eelmisel päeval Soomest võistlustelt koju saabunud. Lessing võttis tassi kohvi, mina segumahla - äkki saab sealt mõned vitamiinid?

Muu seas rääkisime ka Estoloppeti maratonidest, kus ta on kahel korral võitjaks tulnud. Viimati ka tänavu, mil mina sain seal oma elu esimese haamri ning vedasin end vaevu üle lõpujoone - palju ei puudunud, et oleksin esisajast välja kukkunud. Teise ringi tõusud olid mulle nii rängad, et oleksin seal kurnatuna vaat et otsad andnud. Küsisin, kui rasked talle nood Viru maratoni lõputõusud tunduvad. Lessing ütles, et kui nad eesotsas tavaliselt suurema pundiga lähevad, siis tema ei saa arugi, et need erilised tõusud oleks. Põhjus on selles, seletas ta, et nad ei lähe seal eesotsas sugugi punn põhjas, vaid väikse varuga. Ta möönis, et kui gaasi põhja vajutaks, tunduksid ilmselt talle ka nood tõusud väga rasked.

Taas pean suu pidama selle kohta, millest peamiselt rääkisime. Aga nii palju võin öelda - ja loodan, et Lessing ei pahanda -, et ta jättis äärmiselt realistliku ja isegi enesekriitilise sportlase mulje (mainisin seda talle samuti, nii et küllap ta ei pahanda). Ent kõige sügavama mulje jätsid mulle paar remarki, mis ta poetas oma kuueaastase tütre ja temaga koos veedetava aja tähtsuse kohta. Arvan, et enamikul Eesti isadel olnuks, mida kõrva taha panna ja millest õppust võtta. Need paar remarki, ütlen ausalt, kaalusid minu silmis üles kogu sporditeemalise jutu. Ja see, mis puudutab peret, nagu Lessingust aru sain, kaalub ka tema silmis üles kõiksuguse sportliku poole. Öelgu spordifännid siinkohal mida tahes, aga seesuguse suhtumise eest väärib ta minu meelest suuri plusspunkte.

Nagu öeldakse: räägi inimestega! Ja nad avanevad sulle hoopis uuest küljest. Edaspidi, pole kahtlust, et jälgin Saue, Viksi ja Lessingu võistlemisi täiesti teistsuguse pilguga. Kui tahate, siis võin öelda, et palju empaatilisema pilguga.
******Pula amfiteatri peasissekäik, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Eveli Saue ja Priit Viks laskesuusatajate hooaja avamise pressikonverentsil. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eveli Saue saab Vancouveri olümpial juua. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Viks tõukamas end Vancouveri olümpial 20 km laskesuusatamises üle lõpujoone - tulemuseks 20. koht. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Roland Lessing Vancouveri olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 5: Roland Lessing tütrega 2006. aasta algul. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas kuivale trennile peaks vahelduseks tegema märga?

Siis, kui Eesti naiste suusakoondise treener Kalmer Tramm paar aastat tagasi mu suusavundamenti aitas laduda, tuletas ta ikka meelde, et vett tuleb sekka panna. Ja seda sai õige palju pandud. Nädalas korra, mõnikord isegi kaks käisin ujumas. Eelmiseks hooajaks valmistudes tahtsin samuti vahelduseks basseini minna, aga plaan jäi katki. Hakkasin kodus ujumismütsi otsima, kui leidsin, vaatasin, kuidas see vormi veel võtab - ja kärrdi läks müts katki. Sinna see ujumine jäigi.

Ega mulle ujumine tegelikult meeldigi. Seetõttu, et ma ujumises vilets olen - no ei lähe kiiresti edasi, kohe kuidagi ei lähe -, loobusin ma ka rahandusministri Jürgen Ligi pakkumisest minna temaga triatlonis kunagi mõõtu võtma.

Paljud vastupidavusalade harrastajad peavad ujumist pelgalt taastusvahendiks, kuid tegelikult on kasutegureid tunduvalt rohkem, kinnitab kümneaastase treeneristaažiga Eric Roots, Tartu Ujumisklubi asutajaid. Uurisin temalt, miks peaks üks normaalne inimene, kes tahab suusatada, rattaga sõita ja joosta, vahelduseks basseini laskuma (hüpata ju ei tohi).

1. Hea asendusala. Ujumist saab harrastada sõltumata ilmast. Paukugu akna taga kas või 20 külmakraadi, basseinivesi on ikka soe.

2. Ei nõua erivarustust. Ujumispüksid või -trikoo on enamasti igaühel olemas, nagu käterättki. Ujumismüts ei ole nüüdisajal enam kohustuslik. Harrastajale sobivad prillid saab poest 150 krooni eest.
Kui prilliklaaside alla tikub vesi kogunema, ei ole vaja pingutada niivõrd kinnituskummi, vaid sättida ninavahe õigeks.

3. Aitab tugevdada hingamislihaseid. Paljudel harrastajatel, kes noorena pole sporti teinud, on hingamislihased nõrgad. Ujudes saab väljahingamise kaudu hingamist parandada: selleks, et kopsud rohkem õhku sisse võtaksid, tuleb tugevasti välja hingata. Tugevamad hingamislihased võimaldavad tõsta rasketel koormustel hingamise sagedust ja ulatust.
Vastupidavusalade harrastajail peaks hingamissagedus olema vähemalt 40 korda minutis, ent paljudel spordiga hilisalustajatel on see kõigest 30 korda minutis. Samuti on nende kopsude ventilatsioon ehk hingamise maht minutis väike – alla saja liitri. Ujumine aitab neid puudujääke kõrvaldada, treenides hingamislihased tugevaks. Kokkuvõttes suureneb kehasse viidav hapniku kogus, mis on vastupidavusalade harrastajaile eriti oluline.

4. Suur energiakulu. Kuna vee temperatuur on madalam kui kehal ja vesi juhib hästi soojust, on ujumine energeetiliselt kulukas, sest tuleb ju ka kehatemperatuuri hoida. Ujudes on energiakulu suurem kui suusatades ja rattaga sõites ning ligikaudu sama suur nagu joostes.

5. Väike koormus südamele. Kuna ujudes on kehaasend horisontaalne, siis on keskmine südamelöögisagedus umbes kümne löögi jagu väiksem kui sama intensiivsusega jooksutrenni tehes. Seetõttu sobib ujumine hästi taastumiseks ja ületreeningu korral südamele puhkuse andmiseks.
Seega, kui jälgite ujudes pulssi, ärge üritagegi saavutada samasugust näitajat nagu joostes – sel juhul pingutate üle.

6. Hea ülekaalulistele. Ujudes langeb liigestele väike koormus, mistõttu vigastuste tekke oht on võrreldes paljude teiste aladega väiksem. Kuna liigutused on ujudes aeglased, pole võimalik lihaseid niisama lihtsalt ära tõmmata – isegi siis, kui hüppate otse duši alt vette ja hakkate 50 meetrit kroolima.
Tuhande treeningtunni kohta esinevate õnnetuste ja traumade arv on ujumises nullilähedane, samas kui jalgpallis saadakse sama ajaga keskmiselt neli tõsist vigastust.

7. Sobib hästi taastumiseks. Ujumine on hea nii vigastuste kui raskete treeningute järgseks taastumiseks, samuti on veel masseeriv toime. Näiteks jooksjad Tiidrek Nurme ja Maris Mägi on kasutanud väikeste traumade ajal asendustreeninguna vees jooksmist.

8. Treenib stabiliseerivaid lihaseid. Tippsportlased teevad kere stabiliseerivate lihaste arendamiseks eriharjutusi, aga harrastajail selleks enamasti teadmisi, tahtmist ja aega ei jagu. Ujumine annab neile lihastele hea koormuse.

Ja lõpuks: harrastajad on sageli valmis tund aega jooksma ja kaks tundi rattaga sõitma, aga ujulas piirduvad tihti vaid 20-minutilise treeninguga, võttes seda pelgalt taastumisvahendina. Kuid ujumistrenn peaks samuti olema kestev, vähemalt tunnine.
Teine viga on see, et kiputakse ujuma liiga kõvasti ja kiiresti. Mõistlikum on hoida madalat pulssi ja teha pikka rahulikku tööd nagu joosteski.
Vahelduseks võiks ujuda näiteks lestadega. See tõstab edasiliikumise kiirust ning muudab trenni emotsionaalsemaks.
Need, kel vesi tikub minema kõrva ja ninna, võiksid kasutada ninaklambreid ja kõrvatroppe.

Aga ükski asi pole nii hea, nagu seda kiidetakse. Ujumisel on ka ilmselged miinused.

Basseinitasu. Maanteed ja metsarajad on rattureile, jooksjaile ja suusatajaile tasuta, ent ujulas käimise eest tuleb maksta.
Külmetusrisk. Pärast ujumistrenni ja duši all käimist peab juuksed hoolikalt kuivatama ja keha maha jahutama, et väljas jahedas ja tuule käes mitte külmetada. Hoolega peab kuivatama ka varbavahed, et need ei läheks hauduma ega tekiks jalaseeni.
Keeruline tehnika. Ujumine on tehniliselt keerukas, võrreldav tõkkejooksuga. Selleks, et ujumine poleks vaev, vaid oleks rõõm, laske treeneril näidata ette harjutusi, mis aitavad õiget tehnikat omandada.
Allergiaoht. Kemiseeritud vesi võib põhjustada allergiaid.
******Pula amfiteater, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Hiina ujuja Aasia mängudel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Jaapani ujuja Aasia mängudel. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Hiina ujuja Aasia mängudel. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: "Rannavalve" staar Pamela Anderson soojendab end enne vette minekut. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Moodsa ujumisriietuse näidised Pärnu rannast. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Miks ma rullsuusatamisest loobusin?

Jah, tõesti, miks ma rullsusatamisest loobusin? Et ilmad läksid jahedaks ja vihmaseks? Ei, see pole küll mingi takistus, olen sõitnud nii tuule kui vihmaga; aastaid tagasi sõitsin isegi kerge lumekattega ja jäisel rajal - lükkasin jäljed sisse ja kulgesin mööda neid. Et saabas läks katki? Jah, see juhtus eelmisel sügisel, aga uued Madshusi universaalsaapad on igati hästi vastu pidanud. Et kepi ots läks katki või kulusid otsad liiga nüriks? Jah, suutsin ka sel sügisel ühe kepi otsa ära lõhkuda - kusjuures just trennis, kus läksin eriti aeglaselt sõitma -, aga juba samal päeval sain A&T Spordist sellele asenduse; ja nürid otsad lasi treener Jaak Teppan Tartu Suusaklubi käial isiklikult teravaks. Või et rullsuuskadega juhtus midagi? Ei, ei juhtunud; need ei libise küll kaugeltki nii nobedalt nagu onkoarst Ain Kaarel (tean, sest võrdlesime), aga ega liigne kiirus tulegi treeningul kasuks - siis läheb sõit liga kärmeks ja kergeks. Või et närvivalu rinnakorvis ei lase sõita? Ei, see on tasapisi taanduma hakanud; ei tea, kas tänu Diclofenaci söömisele või mõnel muul põhjusel, aga ega vahet ole.

Niisiis, nagu näete, te ei ole suutnud ära arvata, miks ma loobusin rullsuuskadega sõitmisest.

Aga ma pole kitsi: annan teile sel teemal tasuta õppetunni.

Käisin rullsuuskadega viimati sõitmas laupäeval ja pühapäeval. Tegin Tähtvere spordipargi ringil vastavalt 1:40.30ga 22,1 km (26 ringi) ja 1:51.50ga 25,5 km (30 ringi). Harjutasin nii paaristõukeid kui ühesammulist paaristõukelist sõiduviisi. Esmaspäeval võinuks samuti rullsuusatama minna, üle pika aja oli kuivem ilm, ent loobusin. Kas juba koidab, milles on põhjus?

Tuletan teile veel ühte asja meelde, mis on väärt õppetund: aastaid tagasi ütles mulle Kalmer Tramm, Eesti naiste koondise treener, et iga trenni peab minema kindla eesmärgiga. Nüüd lõpuks mõistate, milles asi, eks?

Olen oktoobri algusest kogunud rullsuuskadel ligikaudu 430 kilomeetrit. Ma ei hakka väitma, kas seda on vähe või palju, aga seda, tundub, et on piisavalt. Ja nagu öeldakse: enough is enough. Nädalalõpus jõudsin selgele arusaamisele, et rullsuusatamise kasutegur on ammendunud. Sellega jätkates ma enam paremaks ei muutu. Või kui muutun, siis see paranemisprotsent on kulutatud aja ja energiaga võrreldes tühine.

Olen mõelnud sportlastele, kes aastast aastasse harjutavad, näevad roppu vaeva, aga paremaks ei lähe ega lähe. Lubage mulle ka kord seda totrat poliitilist korrektsust - jätan nimed nimetamata. Aga nende nimetamisest hoidumist võib seletada ka teisiti: nimekiri läheks liiga pikale. Samas saan neist aru: sport on nende töö ja kui see ka mõne penni sisse toob, siis võib ju selle nimel higi valada, et olla maailmas stabiilselt 30.-60. Aga sport ei ole minu töö. Ja rumal on teha ennastunustavalt seda, mis sulle midagi ei anna.

Niisiis loobusingi rullsuusatamisest. Aga see ei tähenda, et oleksin loobunud enda arendamisest. Otsin arengu ressursse lihtsalt mujalt.
******St. Euphemia katedraal, Rovinj, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 4: Rullsuusatamise MM-võistlused septembri lõpus Thessalonikis Kreekas. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 2: Etioopia suusataja Robel Teklemariam treenimas Etioopia pealinna Addis Ababa tänavail. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Vaat see on alles lennukus! Hüpe üle ajaloolise Bar U Ranchi Kanadas Alberta provintsis Kaljumägedes. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kas Eesti suusatajad on liiga heas vormis?

Mida me teame? Teame seda, et Andrus Veerpalu alustas tänavust ettevalmistust põlvelõikuse tõttu hiljem. Teame seda, et Eesti meestel ei ole kunagi olnud eesmärk hooaja algul heas vormis olla, sest peatreener Mati Alaveri ideoloogia kohaselt loevad sponsorite ja ka rahva silmis vaid tiitlivõistluse tulemused, ning MM peetakse alles veebruari lõpus. Teame ka seda, et Eestis ei ole suusatajate seas nii teravat konkurentsi, et koondisekõlbulikkust tuleb juba novembri keskel tõestama hakata - oma stardid saavad lõpuks kõik kätte. Ja samuti teame ETV vahendusel seda, et Veerpalu läks Olosel (mis on vale, sest FISi kodulehekülg märgib võistluse toimumise kohaks Muonio; ja võrdluseks: on Otepää MK-etapp, mis siis, et võistlus toimub Tehvandil) klassikastarti liiga libeda ehk halvasti pidava suusaga (mis on ka vale keelend, sest suusatajal ei ole all mitte üks, vaid kaks suuska - seega läks ta starti halvasti pidavate suuskadega).

Ja mida me Muonios nägime? Nägime Aivar Rehemaa häid esitusi. 10 km klassikas edestas ta teiste seas Vassili Rotševit, Giorgio di Centat, Franz Göringit. Nägime, et Algo Kärp sai klassikas jagu Axel Teichmannist ja Valerio Checchist. Nägime, et Karel Tammjärv edestas klassikas Renato Pasinit ja Sami Jauhojärvit, ja nägime seda, et sprinter Vahur Teppan sai jagu Mati Heikkinenist ja Andrus Veerpalust, kellele omakorda Peeter Kümmel kaotas vaid kaks sekundit, aga võitis Roland Clarat, Thomas Morigglit ja paljusid teisi.

Vabatehnikasõidus nägime, et Aivar Rehemaa sai 14. koha, aga edestas Cristian Zorzit, Valerio Checchit, 19. koha sai Jaak Mae, kelle selja taha jäid Jens Filbrich, Sami Jauhojärvi ja Vassili Rotšev, 31. koha sai Karel Tammjärv, kellest jäid maha Giorgio di Centa ja Ville Nousiainen, lisaks kuulus Axel Teichmann, samuti Jiri Magal ja Martin Koukal, rääkimata Algo Kärbist ja Andrus Veerpalust.

Kas pole võimas? Kui Eesti mehed juba nii varakult, mil hooaeg alles koidab, nii sitkeid sõite teevad, siis mida veel detsember ja jaanuar võiks tuua?

Jah, pigem teeb mind murelikuks see, kas Eesti mehed pole juba liiga heas hoos. Ma saan aru, et Veerpalul on eriolukord - vigastuse pitser! -, aga kas teile ei tundu, et kui Veerpalul on veel selgelt võimalik Holmenkolleni MMi eel paremaks minna, siis kas ülejäänud pole juba oma võimete platoole ohtlikult lähedale jõudnud?

Juhul, kui ma eksin ja kartused on asjatud, võib Eesti meestelt oodata sel talvel üle pika aja taas mehetegusid. Kumba varianti teie usute, kas seda, et arenguruumi veel on, või seda, et suurt enam paremaks minna (võrreldes teistega) pole võimalik?

Hoopis kurvad on aga lood Eesti naiste suusatamisega. Muonios oli parim Laura Rohtla, kes 5 km klassikas sai 24. ja 10 km vabasõidus 39. koha. Tuletaks siinkohal meelde, et näiteks tänavusel Alutaguse maratonil ja samuti Tartu maratonil kaotas ta mulle üle minuti. Ei, see ei näita minu tugevust, see näitab Eesti naiste suusatamise nõrkust.
******Rovinj kesklinn, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Andrus Veerpalu märtsis Lahti MK-etapil. Foto autor: Lehtikuva/AFP/Scanpix
Foto 2: Aivar Rehemaa (paremal) võitlemas Libereci MMil 4x10 km teatesõidu viimases vahetuses Šveitsi esindaja Toni Liversiga lõpujoonel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Laura Rohtla tänavusel Otepää MK-etapil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix

Pullerits: Kas lihashädade vastu leidub võlurohtu?

Kirjutab lugeja Anonymlandist: "Tuletaks meelde, et Tiidrek Nurme oli mõned päeva enne tiitlivõistlust end jälle vigaseks treeninud - tegi Tiksoja metsade vahel trenni, mitu meetrit teipi ümber reie ja põlve. Tema tasemel mees peaks aga millegi saavutamiseks rohkem kui 100 protsenti terve/valmis olema."

Niisiis konkreetne küsimus: kas Nurme oli korralikuks esituseks Barcelona EMil tervislikult võimetu? Ja laiem küsimus: kas lihashädad on sellised, et nende vastu kohe miski ei aita?

Vastab Priit Pullerits, kes siin kirjutajatest ainsana ulatuslikku reporteritööd vaevub tegema:

Kui Eesti parim kesk-ja pikamaajooksja Tiidrek Nurme naasis kevadel Ameerikast treeninglaagrist, tundis ta, et parem põlv on saanud ülekoormust. See valutas. Ta pani elastse kinesioteibi peale – ja valu jäigi vähemaks.

Suvel tekkis aga ühtäkki valu vasakusse põlve. Diagnoos: põlvekedra kinnituse ülekoormus. Taas läks haigele kohale tume kinesioteip peale. Paraku sedapuhku abi polnud. Võrreldes parema põlvega oli vasakusse põlve löönud häda tõsisem.

Rohkem kui kolm kümnendit tagasi jaapanlase Kenzo Kase leiutatud veniv kinesioteip aitabki ennekõike valu ja pingeid leevendada ning treeningust tursunud liigeseid-lihaseid lõõgastada, nendib Lauri Rannama, Eesti suusakoondise füsioterapeut. Oma hoolealustele on ta seda peale pannud juba aastat viis ning kõigile on see tema kinnitusel hästi mõjunud.

Ka triatleedist füsioterapeut Priit Ailt, kes on kinesioteipi kasutanud nii enda kui oma patsientide peal neli aastat, on täheldanud, et valu vähendajana on sellest tavaliselt kasu tõusnud. Aga tõsisemate murede kõrvaldamiseks, nagu näiteks Nurmel oli vasaku põlvega, jääb ainuüksi teibist väheks.

«Kui probleem ei ole väga suur, toimib kinesioteip hästi,» jagab Nurme oma kogemusi. «Aga kui porbleem on suurem, siis ega teip terveks ravi. Mingi imeasi see ei ole, pigem kerge abivahend.»

Ailt, kes on kinesioteibiga toetanud ja ravinud oma alaselga, ütleb koguni, et põhimõtteliselt on tegemist aju lollitamisega. Liiati arvestades, teaduslikult tõestatud põhjendatust teibi toimemehhanismile ei ole.

Olgu tegemist aju lollitamise, valu leevendamise või lihaste lõõgastamisega, kuid kinesioteibi efekt põhineb Ailti sõnutsi järgneval.

Ületöötanud lihased, kõõlused ja liigesed lähevad põletikuliseks ja tursuvad. Selle tagajärjel aeglustub lümfiringe: lümfivedelik kuhjub ja valuretseptorid aktiveeruvad. Kui nahka venitada – näiteks jalga põlvest kõverdades – ning sellele siis iseliimuv teip kinnitada, lähevad nahk ja teip algasendisse naastes kergelt kortsuliseks. Nende kortsude alla tekib naha ja nahaaluse koe vahele vaba ruum, mis parandab nii vere kui lümfivedeliku ringlust ja võtab sedasi survet valuretseptoritele vähemaks. Kokkuvõttes aitab see kaasa traumeeritud piirkonna tervenemisele.

«Kui varem lonkasid jalga, siis enam ei lonka, sest valu on ära võetud,» resümeerib Ailt teibi neuromuskulaarse toimejõu. Kuna selles ei sisaldu toimeaineid, ei maksa peljata ka vastunäidustusi, v.a ärritus juhul, kui nahk on üleliia tundlik. Plusspoolele võib kanda selle, lisab Ailt, et kinesioteip ei sega vähimalgi määral sportimist. Ta on seda kandes läbinud isegi poolpika triatloni.

Selleks, et teip ikka õigesti nahale saaks kinnitatud, soovitab Ailt pöörduda füsioterapeudi poole. Juhul, kui esimene paigaldus loodetud efekti ei anna, tasub proovida vähemalt teinegi kord – küllap siis leiab parema ja täpsema mooduse, mis moodi see nahale tõmmata, nii et valu väheneks.

Teibi toime kestab kuni nädala. Siis tasub see vaikselt maha koorida. «Kui hooga tõmbad, võid tulemuse ära nullida,» hoiatab Ailt. Enne kui uus teip peale panna, tasub teha vähemalt nädalane paus, lisab ta, sest vastasel korral harjub organism sellega liiga ära ning kaotab pikapeale iseseisvalt hakkama saamise võime.

Nii mõnigi Ailti patsient on kõigest paar minutit pärast teibi pealepanekut öelnud, et tunneb end juba palju paremini. Ent on ka neid, olgugi vähe, kes erilist tolku pole asjast leidnud. «Poolenisti on tegu platseebo efektiga,» pakub Ailt. «Inimesel peab endal ka asjasse usku olema.»

Täpselt sama väidab Nurme: «Usku on vaja – siis ehk aitab rohkem.»

Aga mingil juhul ei tasu üksnes kinesioteibi abile lootma jääda, manitseb Ailt. Selleks, et vaevusest tõepoolest lahti saada – eriti, kui tegu on tõsise probleemiga –, tuleb haiget kohta ka aktiivselt ravida.
*
Ja lõpuks lisaküsimus Maris Mägile, Eesti parimale 400 meetri jooksjale, kes sai Barcelona EMi 11. koha: kas kinesioteibist on kasu olnud?

«Olen kinesioteibist mitmel korral abi saanud. Viimati just suvise pöiaprobleemiga. Usun, et teip oli kindlasti üks abistavaid vahendeid probleemi taandumisel. Kuna seda saab kasutada nii lihaspingete vähendamiseks kui ka toetava teibina, oli sellest seekord mulle mõlemas osas abi. Treenimist ja võistlemist teip kindlasti ei sega, kuna tal on ju abistav eesmärk, eriti kui teip on õigesti paigaldatud ja kvaliteetne. Igal juhul usun, et teibist on abi olnud.»
******Rovinj jahtsadam, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tiidrek Nurme võistlemas juuni algul kinesioteibitud jalaga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Ailt näitab kinesioteipi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Ka see on osake tänapäeva tippspordist - Tampa Bay Buccaneersi jalgpallimeeskonna tantsutüdruk. Nemadki peavad kõvasti vehklema, ent pole kuulda, et mõni neist oleks lihase ära tõmmanud. Või ei ületa see uudiskünnist? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Katy Perry esinemas Londonis. Selle pildi seos lihasprobleemidega on veel tuvastamisel. Aga taamal toimuv tasub vaatlemist - äkki leidub seal midagi kõnekat? Foto autor: PA Wire / Scanpix
Foto 5: Maris Mägi võistlemas suvel Rakveres. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Kas spordis on pisiasju? Ei ole

Eile, pärast kohtumist Toompeal Sven Mikseriga, sammusin Tallinnas massööri ja nõelravitseja Urmas Heinmetsa juurde. Polnud teda tükk aega külastanud, kuigi põhjust olnuks.

Rituaal on järgmine: võtsin mantli ja pintsaku seljast, keerasin seljaga tema poole ning panin käed rinnal risti, nii et peopesad ulatusid õlgadeni. Siis võttis Heinmets mul tagantpoolt küünarnukkide alt kinni, käskis hästi lõdvestuda, ja seejärel pisut tõstis ning vajutas. Seljast jooksis ragin läbi.

Hurraa, roided, neli-viis tükki, said taas paika! Kohe hakkas kergem elada ja hingata, väidetavalt käib ka energia nüüd organismis paremini ringi ja siseelunditele langeb väiksem koormus.

Heinmets on seda mulle ka varem teinud. Ükskord tegi pärast seda, kui Marko Reikop oli mind hommikul "Terevisioonis" usutlenud ning Heinmets juhtunud seda telerist nägema. Ta mainis kohe, et oli telerist märganud, et mul on kolm roiet kinni. Ja tõmbas siis need lahti. Oi, küll hakkas parem! Küsisin, mis need inimesed teevad, kel samasugust lahtitõmbajat pole. Ta ütles, et midagi ei tee, käivad kinnivajunud roeitega ringi ja elavad raskemalt.

Heinmets soovitas, et roiete lahtitõmbamist peaks tegema vähemalt kord nädalas. See läheb küll kulukaks - Tallinnas rindkere teraapiat tegemas käia. Ega Eestis paljud teised tema masti mehed sama ülesandega hakkama saa. Olen seda lasknud kahel väga kõrgelt hinnatud asjatundjal samuti proovida, aga kummalgi ei tulnud välja.
***
Ajapikku koorub päevavalgele uusi tõsiasju, miks Tiidrek Nurme ei jooksnud Barcelonas EMil 5000 meetrit ootuste- ja võimetekohaselt. Nimelt tegi ta päev enne starti harjutusväljakul kontrolljooksu. Nurme pidi läbima mõned korrad 400 meetrit kindla ajaga, enesetunde pealt. Kuidas ta ka ei üritanud, olid ringiajad 2-3 sekundit aeglasemad kokkulepitust. Loomulikult tekitas see temas ja treener Harry Lembergis arusaamatust, ka lisapinget. Nurme öö oli kujunenud rahutuks, et mitte öelda suhteliselt magamatuks.

Mis te arvate, milles oli järsku kukkunud kiiruse põhjus?

Järgmine päev oli Lemberg saanud juhuslikult teada, et harjutusväljaku ringi pikkus ei olnud 400, vaid 420 meetrit.
***
Vanasti öeldi nii, et täna mängid džässi/saksofoni, homme reedad kodumaa. Nüüd võib öelda nii, et täna sõidad rulluiskudel, homme saab sinust sotsiaaldemokraat.

Selline paralleel tekkis eile, kui läksin kohtuma Sven Mikseriga, kel kolmikhüppe isiklik rekord koolipõlvest 13.99. Sotsiaaldemokraate on teadupoolest nimetatud mugavuserakonnaks. Siin blogis on meil aga käibele tulnud selline mõiste, nagu mugavusala, milleks, nagu taas teada, on ennekõike rulluisutamine. Rulluisutamisega, nagu me jällegi teame, tegeleb hästi palju naisi. Võiks öelda, et see on naiste ala. Samuti tean ma naisi, kes valivad sotsiaaldemokraate, aga ei tea ühtegi meest, kes nende poolt hääle annaks. Järelikult võiks öelda, et tegu on naiste erakonnaga. Pannes siin nüüd 2x(1+1) kokku, siis saamegi, et rulluisutamisest sotsiaaldemokraatiani on ainult üks samm. Aga Euroopa probleem, nagu on öelnud tabavalt Hardo Aasmäe, seisneb just sotsiaaldemokraatia olemasolus. Ei suuda ega oska ma Aasmäele vastu vaielda. Ega näe ka vajadust.
******Rovinj kaldapealne, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Urmas Heinmets poeg Martin Heinmets, endine trikirattur, kes nüüd õpib Inglismaal kiropraktikuks. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Massöör ja nõelravitseja Urmas Heinmets. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tiidrek Nurme Barcelona EM-võistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Milline tegemata töö hakkab kätte maksma?

Mäletan, milline õud ja piin see oli, kui aastaid tagasi suusahooajaks valmistudes elus esimest korda rullsuusad alla panin. Tasakaalu hoidmisega oli tõsiseid probleeme, rääkimata koordineeritud käte ja jalgade tööst. Rohkem kui edasiliikumisele kulus vaimu- ja lihasjõudu püsti püsimisele. Millega sellist ebalust seletada?

«Kindlasti on kergem kõndida jooksusussides kui kõrge kontsaga kingades,» veab paralleeli Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan, kes sellest sügisest juhendab juba viiendat aastat täiskasvanud harrastajate gruppe. Algajate ebakindlus on tingitud sellest, et rullsuusal seisab jalg maapinnast üksjagu kõrgemal, liiati nõuavad rullid sirgjoones liikumiseks oskuslikku valitsemist ja juhtimist.

Aga arvestades, et suusatalve saabumine on alati prognoosimatu ning korraliku lumekatte teke võib jääda tont teab mis aega, on neil, kes ihkavad Estoloppeti maratone valu ja kannatuseta läbida, sügisel paar korda nädalas rullsuuskadel harjutamine möödapääsmatu. «Nii nagu jooksjaks ei saa jooksmata, ei saa suusatajaks suusatamata,» tõdeb Teppan, kelle parim tulemus Tartu maratonil on viis talve tagasi saavutatud 16.

Elus esimest korda rullsuuskadele asudes ei maksa ehmatada, kui tunnete end nagu lehm libedal jääl. See, kui mõni kord käe või põlve maha panete, käib asja juurde, rahustab Teppan. (Pea kaitsmiseks on soovitav kasutada jalgrattakiivrit.) Aga juba kolmandast-neljandast harjutuskorrast, nagu Teppan on märganud oma hoolealuste järgi, hakkab kindlustunne ja julgus märgatavalt suurenema.

Ilmselt kehtib rullsuusatamise õppimise kohta sama mis rattasõidu kohta: kes selle kord omandanud, ei sel oskused niisama lihtsalt kao. Näiteks eelmise kuu algul rullsuusatreeningutega algust tehes ei kulunud mul taaskohanemiseks Tähtvere spordipargi 850-meetrisel ovaalil ringigi.

Igal algajal on kiiremaks edenemiseks aga mõistlik asjatundjailt nõu küsida. «Suusatamine on hästi tehniline ala,» lausub Teppan, Tartu Ülikooli diplomiga kolmanda kutsetaseme suusatreener. «Ilma korraliku tehnikata on maratoni ikkagi hirmus piin läbida.»

Mäletan, et kui aastate eest rullsuuskadel liikuma õppisin, soovitas Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, tasakaalu arendamiseks sõita keppideta. Keppideta sõit on oluline ka vahelduva sammuga sõiduviisi õppimiseks. Käte jõu suurendamiseks kasutatakse nn roomamist: jalad on paigal ning käed töötavad vaheldumisi.

Erinevaid harjutusi nii uisu- kui klassikarullidele, mida juhendajalt küsida, leidub kümneid. Igas trennis soovitab Teppan pärast pooletunnist soojendussõitu vähemalt 30-40 minutit just harjutustele pühendada. «See on mugav ja rumal treener, kes ütleb õpilasele, et mine ja sõida lihtsalt poolteist tundi,» sõnab ta.

Need, kes on sügisel rullsuuskadel harjutanud, võivad olla muretumad ses osas, et ükskõik millal talv saabub, ei saabu see ootamatult. Te olete selleks valmis! «Kui lumi tuleb maha ja võtate alles siis kuurist suusad, olete teistest juba mõne peatüki jagu maha jäänud,» manitseb Teppan.

Kes seni veel rullsuusatanud pole - ai-ai-ai! Nüüd tulevad tormised, märjad ja libedad ilmad, mis rullidel sõitmisele vastupanu osutavad. Lõin oma näitajad kokku - seni on kirjas 387,5 km. Võrdlesin ka mulluste näitajatega - nägin, et sel sügisel olen harjutanud tunduvalt aeglasemalt. Teppan on raja äärest samuti alatasa rõhutanud, et ei ole vaja kiirustada, võtku ma veelgi aeglasemaks. Nagu ma juba ei oleks niigi aeglane!

Esmaspäeva õhtul sattusin koos harjutama onkoarsti dr Ain Kaarega. Enne, kui ma saabusin, näitas Kaare imekell talle 1 km keskmiseks ajaks 4.01. Ütlesin kohe, et see on liiga kiire, sest nii tuleb 850-meetrise ringi keskmine aeg 3.35-3.40 kanti. Tänu minu pidurdustööle õnnestus mul tema kilomeetri keskmist alla kiskuda, 4.03-4.05 peale. Tema lasi kergelt, mina pidin üksjagu vaeva nägema. Trenni teises pooles vedasin tempot veelgi alla, nii et lõpuks oli Kaare kilomeetri keskmine nihkunud 4.10 peale. Minu jaoks oli see korralik pingutus, Kaarele aga paistis walk in the woods ehk jalutuskäik metsas.

Arvan, et sel aastal võiksin pretendeerida Tähtvere spordipargi ringi aeglasema suusataja tiitlile. Ei tea, kuidas see talvel tulemustes võiks kajastuda?

Lõpuks kaks näidistreeningplaani Jaak Teppanilt.

1. Algaja harrastaja sügisene näidistreeningplaan

esmaspäev – rullsuusatamine, sh tehnikaharjutused 1:20-1:30
teisipäev – puhkus
kolmapäev – jooks 0:30 ja staatilised jõuharjutused 0:50
neljapäev – lõdvestav ujumine kuni 1:00
reede – rullsuusatamine, sh tehnikaharjutused 1:20-1:30
laupäev – puhkus
pühapäev – matk keppidega 2:00

2. Tugeva harrastaja sügisene näidistreeningplaan

esmaspäev – suusaimitatsioon maastikul 1:40
teisipäev – rullsuusatamine, sh tehnikaharjutused jalgadele 1:30
kolmapäev – puhkus või ujumine 1:00
neljapäev – jooks 0:40 ja staatilised jõuharjutused 0:40-1:00
reede – rullsuusatamine, sh harjutused kätele 1:30
laupäev – matk 2:30
pühapäev – puhkus
******Rovinj jahisadama lähedane väljak, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tartu Suusaklubi treener Jaak Teppan (taamal) jälgib Tähtvere spordipargis noore suusahullu treeningtööd ja sõidustiili. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Treener Jaak Teppan jagab Tähtvere spordipargis õpetussõnu algajate rühma kuuluvale Maris Toomasele. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Treener Jaak Teppan jagab Tähtvere spordipargis Liina Kangerile (vasakul) ja Kaia Koolmeistrile õpetussõnu, kuidas klassikatehnika nõkse paremini kätte saada. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Treener Jaak Teppan vaatab, kuidas kasvandikul uisusamm välja kukub. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Treener Jaak Teppan vaatab hoolealust, aga hoolealune piilub hoopis fotograafi. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix