Pullerits: Kas tõeline spordimees peab alati mõtlema võidust? Jah!

Mul oli aastalõpu eel ühe endise tuntud talisportlasega kõva vaidlus, mis võinuks minna teravaks, nugade peale, aga kultuursete inimestena jäime siiski sõpradeks, kuigi eriarvamusele.

Mu oponent osales ühel võistlusel, kus tal jäi võidust puudu üks meeter. Ütlesin talle, et tubli, aga et ta pilvedesse ei kerkiks, siis mainisin ikkagi ka meetrist defitsiiti.

Oponent kostis seepeale, et ta isegi ei mõelnud võidust, vaid tundis rõõmu koos tegemisest.

Ütlesin talle, endisele Eesti koondislasele, et õige spordimees mõtleb alati üksnes võidust; et kui võitu ei tule, valmistab see talle pettumust.

Oponent teatas, et ma eksin kõvasti, sest võidust olulisem on protsess.

Ütlesin, et selline jutt on tänapäeva pehmode jutt. Meenutasin talle, et kui tegelesin tudengipõlves pisut jooksmisega, siis loomulikult andsin endale aru, kes vastastest on minust selgelt tugevamad, aga sellegipoolest läksin iga jooksu tegema maksimumiga, olgu isikliku rekordi või kõrge koha nimel.

Oponent kuulutas lakooniliselt: aga vaata, vastupidi on.

Mina: „Ei ole vastupidi. Sul on teistpidine vaatepunkt kui mul. See ei tähenda, et õigus on sul.”

Oponent ei lasknud ennast kõigutada, väites, et võidule mõtlemine ja võidu eesmärgiks seadmine on vale lähenemine.

Mina: „Ei, võit on ainus edasiviiv jõud.” Kirjeldasin talle, kuidas sain ülikooli 5. kursuse ajaks aru, et olen jooksjana oma lae saavutanud ja edasi pole mõtet kulutada oma aega ja energiat mittevõitmise või mittemotiveerivate tulemuste peale. Lisasin: „Harrastussportlane võib rääkida protsessist, aga see, kes teeb tulemussporti, peab ikkagi jahtima maksimaalset tulemust. Ja kui seda ei tule, lõpetagu saavutussportimine ära.” Tõin näiteid, kellele Eesti spordis kulutatakse mõttetult raha – neile, kellelt ei ole ligi kümme aastat tipptulemust tulnud –, selle asemel et kulutada need summad noortele, kellel on perspektiivi ja tahet. Tuletasin meelde Jaanus Kriiski elutarka tõdemust: kes pole 25. eluaastaks maailma absoluutses tipus, lõpetagu tippsport ära. 

Mu oponent püüdis väita, et nüüdisajal on sport muutunud, et oluline on elamus ja meelelahutus ja kaasaelamine ja äri.

Põhiasjad ei ole muutunud. EOK president Kersti Kaljulaid vastas sügisel mu küsimusele, mis on EOK peamine ülesanne: „Peamine ülesanne on saavutada see, et meil oleks palju olümpiamedaleid.”

Tõelise spordimehe suuruse kehastusena on mul meeles 1979. aasta kergejõustikuõhtu Zürichis, kus 1500 m jooksus startis mu lemmik Sebastian Coe. Olen näinud sellest filmi, kus telereporter ütleb jooksu algfaasis, et „everything less than a world record would be a major disappointment”. Coe läks jooksma maailmarekordit ja jooksiski selle ära, kuigi viimased 700 meetrit pidi tegema soolojooksu, teistest pikalt ees. Nii püstitas ta tol hooajal oma kolmanda maailmarekordi.

„Vaat sellise suhtumisega tehakse spordis suuri tegusid,” ütlesin oponendile. „Mitte et lähen nautima ja mu säärane bullshit... Nautida võid õhtusööki või naise kaisus olemist,” seletasin oponendile. „Küsi Kikult, kui palju ta seda kõike nautis. Ma küsisin kunagi ühe loo tarbeks. Essugi ei nautinud, sport oli karm ja valus ja võistlemine tegi haiget. Aga vaata, mida ta saavutas!
Tänapäeval kõik naudivad, aga tulemust ei ole...”

Nautige aastavahetust!

Foto 1: Johannes Hosflot Klaebo pingutab end võitjaks 6. detsembril Trondheimis MK-etapi 20 km suusavahetusega sõidus. Foto autor: NTB/AFP/Scanpix
Foto 2: Benita Peiffer Kanadast (vasakult), Anna Weidel Saksamaalt ja Marit Oygard Norrast laskesuusatajate MK-etapi 7,5 km sõidu finišis 5. detsembril Östersundis. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Rootslanna Frida Karlsson on pärast lõpujoone ületamist 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud lumme. Foto autor: Lehtikuva/SIPA/Scanpix
Foto 4: Ameeriklanna Jessie Diggins on pärast lõpetamist viiendana 28. novembril Ruka MK-etapil 10 km klassikasõidus langenud põlvili. Foto autor: Lehtikuva/AFP/Scanpix

Pullerits: Mis oli lõppeva aasta kõige kohutavamalt esitatud spordiküsimus?

Mis on intervjueeritava halbade vastuste põhjus?

Intervjueerija segane, halvasti sõnastatud, laiali valguv küsimus.

Teletegijatel on kombeks tuua aasta lõpus ekraanile aasta jooksul juhtunud teleapsud, -prohmakad ja -fopaad. Tavaliselt panustavad nad noid valides sellele, et oleks naljakas. Kuid on näiteid, mis on ka kurbnaljakad ja millest on palju õppida; arvata võib, et noid näiteid teletegijad meile ei näita, sest nood on piinlikud.

Üks selline näide on ETV spordiuudiste vastutava toimetaja-saatejuhi Anu Sääritsa intervjuu korvpallur Henri Drelliga pärast Eesti korvpallikoondise võitu uue MM-valiksarja avamängus võõrsil Sloveenia üle. Järgnevalt vaatluse alla tulevat intervjuukatket näete-kuulete alates 1.52-st.

Säärits küsib Drellilt: „Mis selles mängus sulle veel sellist headmeelt valmistas, et oli teada, et natuke ootamatu on nagu see vastase koosseis ja Eestis koosseis selline uus?”

Kui jätta arvestamata logisev ja laperdav lauseehitus ning parasiitsõnad „sellist” ja „selline”, mida kogenud teleajakirjanik peaks oskama vältida – elementaarse professionaalsuse küsimus: keel on ju ajakirjaniku peamine töövahend! –, siis küsimuse esimene pool on enam-vähem selge (mis valmistas heameelt?), kuid sellele järgneb piisavalt pikk lisainformatsioon, liiati kaheosaline (vastase koosseis oli ootamatu ja Eesti koosseis uus), mistõttu pole ime, et intervjueeritav satub segadusse.

Drell vakatab sekundiks, tõmbab siis kulmu kipra ja küsib: „Mis see küsimus täpselt nüüd oli?”

Selles segaduses vaatab vastu oluline tõsiasi: intervjueerija küsimus peab olema lihtne ja lakooniline; eriti sportlasele, kes on just lõpetanud raske ja pingelise mängu, kes ei tule kaamera ja mikrofoni ette puhanud peaga ja keskendunult. Ka see, et sportlase pea võib olla n-ö laiali, on elementaarne tõsiasi, mida kogenud spordiajakirjanik peab oskama arvestada.

Säärits küsib uuesti: „Mis selles mängus veel sulle pihku jäi ja kuidas sa vaatad selle mängu põhjal Tšehhi suunas?”

Nüüd näeme ja kuuleme, et Säärits ei mäleta ise ka, mida ta just äsja oli küsinud. Miks unustab ajakirjanik ära selle, mida ta äsja oli pärinud? Siin on kaks võimalust: esiteks, Drelli sattumine segadusse ja palve küsimust täpsustada lõi intervjueerija jalust; teiseks, ilmselt oli intervjuu läbimõtlemata – jah, ka siis, kui sul on intervjuu ettevalmistamiseks võib-olla üksnes minut, pead sa suutma selle ette valmistada, eriti kui tegemist on lühiusutlusega, kus ongi kolm-neli küsimust; sa pead seda intervjuud ette valmistama tegelikult terve võistluse aja, mitte nii, et pärast lõpusireeni kõlamist tormad intervjuualasse ja ilma läbi mõtlemata hakkad lihtsalt esimesi pähe tulevaid küsimusi loopima.

Sääritsa uuest küsimusest näeme, et ta küsib esiteks hoopis teisi asju, kui ta küsis algses küsimuses. Ja teiseks teeb ta algaja tüüpvea, mille eest hoiatavad esimese asjana kõik intervjueerimisõpikud: ta küsib ühes küsimuses tegelikult kaks küsimust korraga, mille tulemuseks on enamasti see, et intervjueeritav vastab viimasele või vastab kahest küsimusest meeldivamale, kergemale.

Televisioon on karm valdkond, eriti otse-eeter – seal paistavad kõik eksimused kohe silma ja kostavad kõrva ning hiljem neid parandada ei saa. Aga see ei saa ega tohigi kõlada vabandusena. See, et tele otse-eeter on karm ja halastamatu, on igaühele teada – ja seda tuleb oma tööd tehes arvestada, selleks tuleb harjutada. Siin ei ole ühtki tegurit, mis lubaks rääkida hinnaalandusest. Me ei ole ju nõus teatris ja kontserdil esinejale andestama, kui tal tekst läheb meelest või sõnad sassi või hääl on lauldes paigast ära – me eeldame ja nõuame professionaalsust. Mis on üksainus argument, miks me ei peaks samasugust omas vallas laitmatut esitust ja professionaalsust nõudma ka telereportereilt?

Foto 1: Henri Drell 1. detsembril Tallinnas Unibet Arenal Eesti korvpallikoondise MM-valikmängus Tšehhi vastu. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 2: Anu Säärits intervjueerimas 27. juunil 2006 Martin Müürseppa (taamal keskel Gert Kullamäe), kes sõlmis järgmiseks hooajaks lepingu TÜ Rockiga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Anu Säärits intervjueerimas 1. novembril 2010 "TV 10 olümpiastardi" uue hooaja avaüritusel Gerd Kanterit. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Anu Säärits intervjueerimas 5. jaanuaril 2010 FIBA Eurochallenge turniiril Tartu Rocki mänedžeri Meelis Pastakut. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 

Pullerits: Karm hoiatus isadele-emadele, kes oma laste sportlasteed suunama tikuvad

Ma ei tea, mis ajel, aga ühel hetkel võtsin riiulist raamatu pealkirjaga „Ovett. An Autobiography”, mis oli seal seisnud 1990ndate algusest. Täpsemalt enam ei mäleta, aga tõenäoliselt sain selle raamatu Inglismaa omaaegsest jooksustaarist, minu lemmiku Sebastian Coe suurest konkurendist (fotol paremal) 1990. aasta sügisel, kui õppisin New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Külastasin mitmel puhul New Yorgi kuulsat rahvaraamatukogu (fotol all vasakul), kus arvatavasti jäi kergejõustikuajakirjast Track & Field News silma reklaam, kuidas saab tellida spordiraamatuid.

Ühe Ovetti raamatu, Simon Turnbulli „Steve Ovett: Portrait of an Athlete”, olin juba tõlkinud. Spordileht avaldas selle 1986. aastal järjeloona. Millegipärast tellisin New Yorgis ka Ovetti autobiograafia, lisaks Inglismaa kolmanda kuulsa keskmaajooksja Steve Crami ja tollase kümnevõistlusstaari Daley Thompsoni elulooraamatu. Ja teate, mis kõige parem? Mu New Yorgi nn isa, üks sealne advokaat, kelle maja 71. tänava läänepoolsel küljel (fotol all paremal) Broadway lähedal oli mulle alati avatud nagu teine kodu, maksis need raamatud kinni. Eks ta ju teadis, kui vaene ma olin, ja mingi 25 dollarit oli talle tühine summa. Mäletan, kuidas ta imestas ja laginal naeris, öeldes oma abikaasale: „Vaata, Priit on spordifänn!”

Aga üheksakümnendateks oli mu huvi spordi ja jooksmise vastu hääbunud, nagu oli selleks ajaks hääbunud ka Coe ja Ovetti karjäär. Nii jäigi Ovetti autobiograafia ligi 35 aastaks riiulile. Heal juhul mõne korra võtsin selle kätte, võib-olla sirvisin ja lugesin ka mõne lause, aga alati läks raamat kiirelt riiulisse tagasi.

Kuni nüüd, lõppenud sügisel, võtsin selle ühtäkki ette. Et proovin.

Ja ei kahetse.

Sest raamatus on juttu maailma ühe omaaegse tippjooksja elust siis, kui jooksmine polnud veel suuremat asi profisport, ja seal on palju põnevat ning mõtlema ärgitavat. Üks teema on näiteks see, milline kahjulik mõju võib vanematel olla lapse sportlasteele. See tuletas koheselt meelde Sildarud. Ja võib-olla, et sel teemal kuuleme Eestis peagi veel teisigi avanevaid lugusid.

Ovetti vanemad ei olnud treenerid. Aga mida paremaks jooksjaks nende poeg arenes, seda suuremat rolli hakkasid nad tema elus mängima, eriti ema. Näiteks võttis ema oma ülesandeks kodus telefonile vastamise ja ajakirjanike tõrjumise. Ovett elas 25. eluaastani Brightoni linnas vanematekodus – see oli aeg, mil jooksmisega raha ei teeninud.

Kuna vanemad olid poja spordikarjääri kõvasti toetanud ja sinna ka panustanud, hakkasid nad tema tegemisi üha rohkem suunama ja kontrollima. „Mu vanemad elasid oma elu minu kaudu,” kirjutab Ovett oma raamatus. Teisal märgib: „Nad pühendasid kogu oma energia, oma tähelepanu, oma ärkveloleku aja Steve Ovettile, sportlasele.”

Näiteks Moskva olümpia eelsel hooajal helistas Ovetti ema poja sõpradele ja uuris, kas Steve teeb ikka korralikult trenni. Selleks ajaks oli Ovett juba Euroopa meister 1500 meetri jooksus. Ometi pidi ta alati vanematelt luba küsima, kas võib mõne sõbra külla kutsuda, ning seletama, kes see sõber selline on. Lisaks ei olnud ema väga vaimustatud, et Ovett oli leidnud endale pruudi, Rachel Walleri (kellega ta paari aasta pärast ka abiellus). Asi päädis sellega, et Ovett otsustas, et kui Moskva olümpia läbi saab, võtab ta oma asjad ja kolib iseseisvalt elama. Enne olümpiat ei tahtnud ta sellist sammu astuda, andes endale aru, millised pinged sellega kaasnevad.

Pärast Moskva olümpiat lahkuski Ovett kodunt. Ta tundis, et olles võitnud 800 m jooksus kulla (Coe ees), on ta oma kohustuse vanemate ees täitnud, neile nende vaeva eest tasunud ja võib minna. Ometi juhtus see tüliga.

Pärast olümpiat korraldas Brightoni linnapea Ovettile vastuvõtu. Sellesse sekkus taas Ovetti ema, kes määras, kes istub tema pojaga vastuvõtul ühes lauas. Ja ta ei näinud seal ette kohta Ovetti pruudile. Siis ütles üks tähtis ametnik oma kõnes: „Me kõik teame, millise suurepärase meeskonna sa, Steve, oma emaga moodustad, kas pole nii, mis?”

„Ei ole nii,” kirjeldab Ovett sel hetkel oma mõtteid.

Siis tuli välja, et ema oli poja loata toonud üritusele kaasa tema olümpiamedalid – Ovett võitis Moskvas lisaks pronksi 1500 m jooksus (fotol paremal) –, mis olid olnud kodus poja sahtlis. Ovett kirjeldab, et ilmselt näitas ta oma meelepaha ja ärritust selle kõige üle selgelt välja, sest sai vanemate reaktsioonist aru, et nonde arvates oli ta pannud nad kogu rahva ees piinlikku olukorda.

Aga see ei olnud veel kõik. Vastuvõtupeo päev juhtus olema ka Ovetti õe sünnipäev. Õhtul läks kogu pere seda tähistama, aga Steve’i ja Rachelit sinna kaasa ei kutsutud.

Järgmisel hommikul, meenutab Ovett, oli kodus õhkkond jäine. Ta küsis emalt, kuidas sattusid tema medalid vastuvõtupeole. Asi lõppes sellega, et Ovetti isa seadis poja valiku ette: kas ema või tema – viidates Rachelile. „Kui sulle miski ei meeldi, siis uks on seal – võid minna,” oli isa öelnud.

Ovett läks Racheliga ülakorrusele, nad pakkisid oma asjad kokku ja läksidki. 

Ovett resümeerib, et tema arvates ei ole sellised peresuhted, kui vanemad pühenduvad hästi palju oma laste sportlasteele, sugugi haruldased. Ta viitab sealkohal ka Coe’le (fotol paremal keskel), keda treenis tema isa Peter. „Kui keegi hakkab elama oma elu teise isiku kaudu, teeb tolle isiku elu enda elust tähtsamaks, võivad asjad vabalt võtta pöörde halvemuse suunas,” kirjutab Ovett. „Tähelepanu, mida ma osutasin Rachelile, jättis mu perekonna järsku ilma millestki, mida nad pidasid endale kuuluvaks rohkem, kui ükskõik kellele teisele – ma olin ettekavatsematult jätnud nad ilma nende elu olulisematest asjadest.”

Lõpuks avaldab Ovett arvamust, et tema lahkulöömine vanematest oli vajalik mitte ainult talle, vaid ka tema emale ja isale – edaspidi said nad elada taas oma elu. 

Raamat lõpeb Los Angelese olümpiaga 1984 ja Ovett tunnistab, et see uks, mille ta 1980. aastal sulges, polnud selleks ajaks uuesti avanenud.

Õpetlik lugu kõigile lapsevanematele, kes oma laste sporlaskarjääri panustavad, kas pole?

Fotod 1 ja 4: Steve Ovett pärast 800 m jooksu võitmist Moskva olümpial 1980. Fotode autor: AP/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits New Yorgi rahvaraamatukogu esisel trepil 2019. aasta sügisel. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 3: Neljakorruseline eramu New Yorgis 71. tänaval, kus elab Priit Pulleritsu üliõpilaspõlves aidanud ja toetanud advokaat. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Steve Ovette Moskva olümpial 800 m eeljooksus. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 6: Steve Ovett (vasakul) jääb Moskva olümpial 1500 m finaaljooksus Sebastian Coe ja idasakslase Jürgen Straubi järel kolmandaks. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 7: Sebastian Coe 24. aprillil 2022 vaatamas Premier League'i mängu Chelsea v West Ham United. Foto autor: Action Images via Reuters / Scanpix 

Pullerits: Kuidas mind üritati laskesuusatamise teemal vaikima sundida?

Selle aasta kevadel, 21. märtsi pärastlõunal, saabus minu e-postkasti mulle tundmatu saatja saksakeelne kiri Austriast. See saabus siis, kui olin ette valmistamas kirjutist Eesti laskesuusatamise koondise peatreenerist Stefan Lindingerist. Täpsemalt sellest, et paljud sportlased ei ole temaga rahul ning tema koostöö nendega lonkab, et ta ei ole viibinud kohal kõigil võistlustel ja treeningkogunemistel.

Lindinger teadis, et ma tegelen selle teemaga. Olin temaga ühendust võtnud. Ta oli mulle vastanud WhatsAppis ja tema kirjade sisust sain aru, et ta oli kuri. Siis ma veel ei teadnud, et tal on kombeks saata väga emotsionaalseid sõnumeid, mida ta pärast kustutab. Sellest kombest rääkis mulle veidi hiljem üks Eesti koondislane, kes ühtlasi andis nõu, et kõik tema saadetu tasub kohe salvestada.

Paraku ei saanud ma tema nõuannet rakendada, sest selleks ajaks oligi ta juba enamiku oma sõnumeid WhatsAppis kustutanud.

Austriast saabunud kiri oli DeepL.com-i vabaversiooniga tõlgitud inglise keelde. Selles seisis:

„Lp hr Priit Pullerits.

Mul on hea meel teatada teile, et ma esindan dr Stefan Lindingeri. Minu klient on parajasti haiglas. Tema sisuline avaldus on võimalik ainult siis, kui seda lubab minu kliendi tervislik seisund. Te tõenäoliselt juba teate, et need süüdistused, mis te olete esitanud, on tagasi lükatud kui valed ning mainet kahjustavad. Minu klient on juba instrueerinud advokaati Eestis, et ta astuks samme igasuguste tema isiklike õiguste rikkumise vastu. Seetõttu soovitan igal juhul austada minu kliendi õigusi ja au.”

See, nagu teada sain, on tüüpiline vaigistuskiri, mida saadavad või lasevad enda nimel saata need, kellelt ajakirjandus küsib asju, mis on ebameeldivad ja millele nad vastata ei taha. Selliseid on saatma hakatud ka Eestis.

Eks siis võtsin minagi ühendust advokaadiga – mitte isikliku, vaid toimetuse omaga –, kes tegi mulle selgeks, millega tegemist ning kuidas käituda. Ta kinnitas, et karta pole vaja, sest professionaalne juriidiline nõu ja kaitse saavad tagatud.

Lugu ilmus. 

Fotod 1 ja 2: Sloveenid Lovro Planko (fotol ülal) ja Miha Dovzan (fotol all) laskesuusatamise 10 km sprindi MK-etapil Le Grand Bornandis Annecy lähedal Kagu-Prantsusmaal 19. detsembril. Fotode autor: AFP/Scanpix 

Pullerits: Kas teate, et Eesti spordi rahvusvaheline edu sõltub naistest?

Taas tuleb tõdeda, mis küll oleks Eesti sport ilma naisteta. Valisin aasta parimaid ja kui naiste seas tekkis küsimus, mille järgi nende medaleid kaaluda, siis meeste puhul tekkis probleem, et ei ole piisavalt medalivõitjaid, keda esile tõsta. Lõpuks otsustasin niimoodi. 

Naised
1. Eneli Jefimova, ujumine
2. Katrina Lehis, vehklemine
3. Niina Petrõkina, iluuisutamine

Oleks Lehis saanud EMil või EMil hõbeda asemel kulla, oleksin ta esimeseks pannud. Euroopa meistrist Petrõkinast panin ta ettepoole sellepärast, et MMil jäi Petrõkina alles kaheksandaks. Jefimova ei küündinud MMil samuti pjedestaalile, aga lühiraja EMi kaks kulda on ikkagi kaks EM-kulda, liiati hea ajaga. Võit maksab.

Mehed
1. Johannes Erm, kergejõustik
2. Ralf Tribuntsov, ujumine
3. Henry Sildaru, freestyle-suusatamine

Möönan, et meeste kahe esimese määramisel võib mängus olla pisut subjektiivsust - kergejõustik on mulle palju südamelähedasem, huvitavam ja mõistetavam kui ujumine -, kuid ega kahte ala võrreldes saagi üdini objektiivset mõõdupuud leida. Tribuntsov on kahtlemata Eesti spordi imelisemaid comebacki tegijaid, ja sealjuures edukas, aga me siiski ei tea, kui hea oleks ta konkurentsis maailma absoluutse paremikuga MMil. Ermi puhul teame: sise-MMi 2. koht, sise-EMi 4. koht, MMi 5. koht. Sildaru panin kolmandaks sellepärast, et minu arusaamise järgi on ta väheseid, kes eelmisel aastal end MMil ületas. Aga kui Eesti kaheksa meessportlase eelvalikusse pääseb ka jalgpalli väravavaht, kes on paar korda saanud Saksamaa kõrgliigas platsile, sest meeskonna põhiväravavaht oli vigastatud, ja seni mängis Hispaanias meeskonnas, mis kuulus sealse meistrisarja lõppu, siis see on kujukas fakt tõestamaks, et Eesti meeste spordis on pehmelt öeldes palju arenguruumi.

Treenerid
1. Holger Peel, kergejõustik
2. Erki Nool, kergejõustik
3. Heiko Rannula, korvpall

Peel on ühemehebänd, kes on koondanud Ermi selja taha orkestri. Noolt ei pannud esimeseks sellepärast, et tema parim õpilane on soomlanna - las konkureerib Soome parimate treenerite valimisel. Minu meelest paljus tänu Rannulale suudabki Eesti meeste korvpallikoondis, kus ju staare ega isegi staarihakatisi pole, üldse arvestatavalt mängida. Tunnistan, et võisin teha ülekohut Nikolai Novosjolovile, Svetlana Varnavskajale ja Toni Meijelile, aga küll nad saavad oma hääled sadadest teistelt valijatelt. Kõik nagunii esimese kolme sisse ei mahu ja ükskõik, kelle välja jätad, alati saab seda kritiseerida. Kuid tahtsin Rannulat esile tuua. Henry Heina pole ka esikolmikus - sellepärast, et Jefimova harjutab nüüd USAs

Võistkonnad
1. Kurlingupaar Marie Kaldvee - Harri Lill, kurling
2. Eesti epeenaiskond, vehklemine
3. Rallipaar Ott Tänak - Martin Järveoja, autosport

Kordaminekute poolest võinuks ka epeenaiskonna esimeseks panna, aga otsustasin, et annan kurlingupaarile enne olümpiat väikse motiveeriva tõuke. Tänakul ja Järveojal on olnud palju paremaid aastaid, ent pole ka kedagi, kes võinuks nendega mu valikus kolmandale kohale konkureerida.

Noormehed
1. Henry Sildaru, freestyle-suusatamine
2. Jakob Vares, judo
3. Arlet Levandi, iluuisutamine

Neiud
1. Eneli Jefimova, ujumine
2. Niina Petrõkina, iluuisutamine
3. Allika Inkeri Moser, kergejõustik

Kui võrdlete noormeeste ja neiude esikolmikut, siis jääb ilmselt Eesti sport ka lähitulevikus lootma pigem naistele, kui meestele.

Naisparasportlane
1. Kätlin Riidebach, kurling
2. Marja-Liisa Müllermann, kergejõustik
3. Delisa Filippov, kergejõustik

Meesparasportlane
1. Tanel Visnap, kergejõustik
2. Ain Villau, kurling
3. Matz Topkin, ujumine

Foto 1: Katrina Lehis 3. mail Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Konstantin Sednev, Postimees Grupp / Scanpix
Foto 2: Ralf Tribuntsov 7. detsembril Poolas Lublinis pärast lühiraja EMil 50 m seliliujumise võitu. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Holger Peel 1. oktoobril Viljandis. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 4: Harri Lill ja Marie Kaldvee 21. augustil Tallinnas ajakirjanikele avatud treeningul Tondiraba jäähallis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 5: Henry Sildaru 30. mail Tallinnas Sildarude kohtuistungil Harju maakohtus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tanel Visnap võitmas 18. novembril Tokyos kurtide olümpial meeste 100 m finaaljooksu. Foto autor:Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix 

Pullerits: Miks jäävad ETV laskesuusakommentaarides faktid tagaplaanile?

Juhtusin eile, pühapäeva pärastlõunal pärast rattasõitu, enne kui hakkas lund sadama, vaatama telerist, mil lõunasöögi järel veidi leiba luusse lasin, mida siis kõik üle riigi silmad punnis nädalavahetusel jõllitavad. Vaatasin esimest korda alanud talihooajal. Poleks pilti näinud, oleks Tarmo Tiisleri kommentaari järgi arvanud, et Regina Ermits (fotol ülal) sõidab vähemalt olümpiamedali peale. Aga ei, oli järjekordne rutiinne MK-etapp, nagu neid talve jooksul toimub ridamisi, vaat et igal nädalavahetusel.

Ermits oli Tartu Ülikoolis mu tudeng koroonaajal. Seetõttu teda ega teisi loengus silmast silma ei näinud. Aga nad pidid tegema iga nädal mitu tundi nõudva kodutöö; nende parandamine ja kommenteerimine võttis mul omakorda arvukalt tunde, nädalas vähemalt viis-kuus, pahatihti rohkemgi. Ma ei räägi kunagi tudengite, nende tööde ja tulemuste kohta midagi avalikult, sest õppetöös peab säilima teatav konfidentsiaalsus: see, mis ülikoolis toimub, ka ülikooli jääb. Kuid üldiseloomustuse andmine pole vast keelatud, eriti kui üliõpilane on olnud tubli ja heade tulemustega. Ermits oli. Sellega on ka üldiseloomustus antud.

Esimest korda nägin teda talv või kaks hiljem Haanjas, kui ta harjutas sealsetel radadel ja sealses tiirus.

Muidugi oli Ermitsa (fotol paremal) eilne 8. koht samuti tubli, eriti arvestades Eesti laskesuusatamise viimaste aastate tulemusi. Aga ei ole mõistlik Tiisleri kombel kommentaaridega pilvedesse tõusta. Peame vaatame ka fakte. Suusatamise aeg oli Ermitsal eile 27., kiireimast 1.02 aeglasem. Kaotust 20ndale, Lisa Vittozzile (fotol all vasakul), kogunes kümme sekundit. Laskmisele kulutatud aja poolest oli ta 23. Kaotust selles arvestuses kiireimale, Vittozzile, kogunes 23 sekundit. Kokkuvõttes kerkis ta nende kolmanda kümne näitajatega 24. kohalt 8. kohale, mis ei allu pealtnäha mingile matemaatilisele loogikale. Aga kerkis sellepärast, et lasi veatult, ühegi eksimuseta.

Järeldus on ilmne: Eesti laskesuusatajal on lootust heale kohale üksnes siis, kui ta laseb nulliga ja konkurendid eksivad. Mida tegelikult, tunnistagem, ongi ju Eesti laskesuusatamise esindajad ajast aega rääkinud: et kui õnnestub teha puhta laskmisega võistlus ja konkurendid eksivad – ehk loota tuleb vastaste ebaõnnele –, siis võib tekkida šanss. Ermitsal tekkiski ja ta kasutas selle ära.

Kuid jäägem siiski kaine mõistuse juurde ja arvestagem fakte: kolmest otsustavast tegurist – sõidukiirus, laskmise kiirus ja laskmise täpsus – olid kaks sellised, kus, kui viisakalt öelda, on veel märkimisväärset arenguruumi. Kõige suurema ettearvamatusega tegur, laskmine, õnnestus sedapuhku täielikult, aga kui sageli seda juhtub? Mullusel hooajal oli Ermitsalt lamades tabavusprotsent 71 ja püsti 86, tänavu seni vastavalt 84 ja 91. Edasiminek on, kuid hooaeg on veel noor.

Eilsel võitjal Vittozzil (parempoolsel fotol paremal) on need protsendid tänavu vastavalt 89 ja 91, teiseks tulnud Anna Magnussonil 92 ja 94, kolmandana lõpetanud Maren Kirkeeidel 86 ja 87 ehk Ermitsast kokkuvõttes isegi pisut kehvemad. Aga Kirkeeide suusatab palju kiiremini; kaotust kiireimale tuleb tal sel hooajal kilomeetri kohta keskmiselt 1,7 sekundit, Ermitsal 6,8 sekundit. Väike edasiminek selles osas mullusega tal on – siis kaotas ta 7,4 sekundit.

Need on näitajad, mida tuleks vaadata ja analüüsida ja mis peaks ka ETV kommentaatoritel kogu aeg käepärast olema, et kommentaar oleks ikka sisuline ja asjatundlik, mitte lihtsalt rõkkav ja hurraatav.

Foto 1: Regina Ermits laupäeval Hochfilzeni MK-etapil teatesõidus. Foto autor: IMAGO/CEPix/Scanpix
Foto 2: Regina Ermits reedel Hochfilzeni MK-etapil 7,5 km sprindivõistlusel. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 3: Lisa Vittozzi (Itaalia) Hochfilzeni MK-etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Lisa Vittozzi eile Susan Külma kannul Hochfilzeni MK-etapil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Nädalaid selili ehk kuidas täiesti lootusetust olukorrast uuesti jalule tõusta?

Füsioterapeut tahtis mind aidata, aga keeldusin resoluutselt.

Olin pärast kuraditosinat päeva Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas saabunud tänu sealse raviarsti asjaajamisele spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikusse (fotol vasakul) – meditsiinitranspordi masin tõi, lamasin kanderaamil – ning vaevalt palatisse sõidutatud, kui juba tuli korraldus minna spordisaali. Algas töö selle nimel, et saada pärast rattaga juhtunud õnnetust (vt eelmine sissekanne) millalgi taas jalule.

Seisukord oli taastusravi kliinikusse saabudes epikriisi tsiteerides järgmine: „Patsient liigub osakonnas kõrge rulaatoriga, kõnd lühikeste sammudega, kõnnitempo aeglane, väga ettevaatlik. Keharaskus paremal kehapoolel, kõnd pigem juurdevõtusammudega. Suudab korraga kõndida ca 30 m ilma puhkepausita.”

Kõnniks oli seda siiski palju nimetada. Vaagnaluu hulgimurruga vasakpoolne jalg ainult imiteeris liikumist, keharaskust sellele ma ei viinud. Lühidalt: vasak jalg oli absoluutselt mängust väljas; kasutu.

Füsioterapeut, kellega spordisaalis (fotol vasakul) tööle hakkasin, palus mul heita laiale nahkkattega lavatsile selili. See polnud põrmugi lihtne. Taas epikriisist (füsioterapeudi kirjeldus): „Kõik siirdumised väga aeganõudvad. Siirdumistel vasakut jalga aitab liigutada parema jala ja käe abil. Teistel end aidata ei luba.”

Ei lubanud sellepärast, kuna kartsin, et nad mitte ainult ei tee haiget, vaid teevad ka liiga. Vaagnaluu murrust oli ju möödas napilt kaks nädalat. Endiselt pelgasin, et kui teen midagi valesti, võin murru kohta kahjustada, misjärel tuleb minna operatsioonile. Seda tahtsin iga hinna eest vältida.

Esimene ülesanne lavatsil oli vasak jalg sirgeks saada. Kuna see oli kogu eelneva aja ortopeediakliinikus toetunud põlveliigesest padjale, et oleks kergem ja mugavam selili lamada – küljele keerata ei võinud –, ei suutnud ma seda sirgeks ajada. Jalg oli jäänud põlvest ettepainutatuks ja kangeks. Aga sellest sain kiiresti, juba esimese füsioteraapiaseansiga jagu.

Kuid nagu selgus, oli see kõige lihtsam asi. Epikriisist: „Selili lamangus ei ole suuteline vasakut jalga puusaliigesest addutseerima ega abdutseerima ning tõstma sirget jalga aluselt üles.” Mis iganes need võõrsõnad tähendavad, siis tehke nii: heitke selili, jalad sirged, ja püüdke puusast ühte jalga sirgena maast lahti tõsta. Kerge, kas pole? Aga seda ma ei suutnud. Kui palju ka ei pingutanud, ei suutnud. Vasak jalg ei kerkinud kannast sentimeetritki lavatsist lahti. Nii jõuetuks oli see jäänud.

Selline oli seisukord, kui taastusravi algas. Lisaks epikriisist. „Küünarkarkudega patsient esimesel päeval kõndima ei nõustunud – suur hirm kukkumise ees.”

Lühidalt: tuli hakata aegamööda käima õppima. (Fotol paremal kliiniku koridor, kus sai rulaatoriga liikuda; fotol ei ole loo autor.)

See on ränk töö, mis nõuab meele-, järje- ja sihikindlust. Kel neist omadusist vajaka jääb, need ei pruugi halvast olukorrast välja tullagi. Elu näitas seda.

Kõigepealt tuli saada vasak, traumeeritud poolel olev jalg veidigi liikuma. Selleks tuli seal taastada jõudu. Peaaegu kõiki harjutusi tegin lamades, muud moodi polnud võimalik.

Üks esimesi harjutusi oli sirgelt lamades viia vasakut jalga puusast pingutades paremast jalast kõrvale eemale. Ehk et tekiks justkui väike harkseis, ainult et lamades. Üle nelja-viie korra seda algul ei suutnud, kusjuures amplituud oli väike, vast 15-20 cm. 
 
Kõige raskem harjutus oli lamades vasakut jalga puusast sirgena tõsta. Teisel või kolmandal päeval taastusravi kliinikus võtsin end kokku, et seda tõsiselt üritada. Keskendusin puusale ja kerelihastele, isegi kätele, millega lavatsil tuge otsisin, ja keskendusin maksimaalselt isegi peas – ning siis pingutasin, silmad kinni ja hambad ristis. 

Füsioterapeut ütles, et suutsin kanda lavatsist kaks sentimeetrit lahti kergitada. Aga see oli tõesti metsik ponnistus. (Fotol paremal uks kliiniku spordisaali; fotol olev taastusravi osakonna vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.)

Selleks, et taastusravist kasu tõuseks, tuleb seda teha palju ja pidevalt. Tegin füsioterapeudi juhendamisel hommikul kella kümne paiku, kui olin lõpetanud veebi teel Postimehe uudistetoimetuse koosoleku kuulamise, poole- kuni kolmveerandtunnise sessiooni. Pärastlõunal kella kahe paiku tegin teise sama pika. Kui füsioterapeut tööpäeva lõpetas, tegin kella viie ajal n-ö omal käel veel kolmanda ja kella kaheksa paiku neljandagi sessiooni. (Ma ei ole kindel, kui mitu sessiooni päevas füsioterapeut minuga ametlikult teha tohtis, sest ta pidi töötama ka teiste patsientidega, ent tõsi on see, et sugugi kõik ei olnud minuga võrdselt motiveeritud; sain kuulda, et mõni patsient pidavat füsioterapeute koguni sõimama, kui nood käsivad või paluvad neil enda kallal tööd teha.)

Laupäeviti ja pühapäeviti, kui ühtki füsioterapeuti kliinikus polnud, tegin omal käel koguni viis sessiooni. Isegi ühel nädalalõpul, mil Vahur Kersna külas käis ja karbi käsitööšokolaadi (fotol vasakul) turgutuseks tõi, vestlesime temaga sellal, kui ma võimlemissaalis harjutusi tegin. (Veel üks Vahur, Teppan, käis ka kahel korral minu juurest läbi.)

Nii möödus nädal, hakkas mööduma ka teine. Kuskilt kuulsin, et taastusravi kliinikus saab patsienti hoida 14 päeva, kuid raviarsti soovituse järgi võib seda aega pikendada. Ja mu raviarst, kliiniku juhataja, nägi, et pikendust on vaja – sest karkudel liikumisega ma hakkama ei saanud. 

Küünarkargud olid endiselt sellised, mille nägeminegi tekitas hirmu. Sest olin kaugel sellest, et tunda end nendega kindlalt. Olin endiselt sisuliselt ühe jalaga. Olgugi et progressi oli. 

Teisel nädalal suutsin selili lamades tõsta vasakut jalga puusast lavatsiga võrreldes umbes 45 kraadini ja seda korduvalt. Tegin isegi kümneseid seeriaid ning tõstsin aegamööda korduste arvu seerias üle kahekümne. Lamades n-ö harkseisu ei tekitanud ma vasakut jalga mitte mööda lavatsit libistades, vaid tõstsin sirge jala kannast lahti, siis viisin õhus kõrvale, paremast jalast eemale, asetasin seal maha ning tõin siis uuesti õhus algasendisse tagasi. Nii lausa kümme korda. Kolmas stammharjutus oli vasakut sirget jalga põlvest kõverdada ja põlve enda rindkere poole tuua, kand loomulikult maast lahti. Neidki kordusi tegin seerias vähemalt kümme.

Aga karkudele ei tahtnud mõeldagi.

Ja koju ka ei kibelenud. Ikka keegi küsis, kas mul haiglas juba villand pole saanud, kas ma koju ära ei taha. Ei tahtnud! Sellepärast et kodus ei ole mul taastusraviharjutuste tegemiseks selliseid tingimusi, nagu taastusravi kliinikus. (Fotol all vasakul loo autori elupaik kliinikus.)

Ja mis seal salata: eks vaim ka puhkas. Vaevalt mõned nädalad enne vaagnaluu murdmist olin naasnud abikaasaga kahe ja poole nädala pikkuselt matkareisilt Utah’sse, aga kodus pani naine tähele, et tööpäevad hakkavad mul minema järjest pikemaks. Kella seitsmeni. Kella kaheksani. Kella poole üheksani. Stress, ajakirjanikutöö alaline osa, muudkui kogunes ja kasvas. 

Nüüd, haiglas, sai vaim puhata. Kuulasin küll toimetuse koosolekuid ja tegin osakonna juhatajaga veebi teel ära koguni arenguvestluse, aga pinge, mis ajakirjanikutööd kogu aeg saadab, lahtus. Taastusravist vabal ajal panin kokku matkavideosid; ühe viieminutilise video tegemine võtab tunde ja tunde. Ja kirjutasin matkapäevikut, mille viimane osa ilmus Postimehes kuu aega tagasi. Õhtuti vaatasin arvutis Netflixi, näiteks Tour de France’ist rääkivaid sarju ning Chicago Bullsist ja Michael Jordanist kokku pandud mitmeosalist seriaali. Lugemisest, millele olen varasemal ajal pühendanud meeletult aega – pikki aastaid lugesin lisaks kõigele muule kaanest kaaneni (ausõna!) läbi kõik Newsweeki, U.S News & World Reporti, Vanity Fairi ja Ameerika kahe ajakirjandusteemalise erialaajakirja numbrid –, võtsin samuti puhkust. Ainsana lugesin läbi Peep Vainu „Ukselt uksele”, mis räägib tema läbielamistest raamatumüüjana Ameerikas ja mille käsikirja ta mulle saatis, küsides selle kohta tagasisidet.

Kuid lõpuks polnud karkude eest (fotol paremal loo autori haiglavoodi jalutsis) ikkagi pääsu. 

Aga inimese vaim on tugev, eriti kui on tekkinud hirm. Niisiis ei jäänud üle muud, kui kaks füsioterapeuti asusid tihedalt minu kõrvale, üks ühele ja teine teisele poole, et tagada turvatunnet. Ei saanud ju unustada, et vasak jalg oli mul endiselt kasutu ning juhul, kui mingi koperdamise tõttu peaks keharaskus minema vasakule või ükskõik, mis vasaku jalaga juhtub, riskin kõik eelneva, mida vasakpoolse vaagna hoidmiseks olen teinud, ära nullida.

Sain ühe sammu tehtud. Siis teise. Siis kolmanda. Aga ei salga, et hirm oli endiselt naha vahel. Kuid barjäärist sain ilmselt üle.

Ega ma esimese korraga karkude abil palju käinud. Vast paarkümmend sammu. Väga aeglaselt. Kuid iga järgneva korraga käigud pikenesid. Füsioterapeut oli siiski pidevalt kõrval, algul julgestuseks käe alt toetamas, siis, mida aeg edasi, üha rohkem eemaldumas

Kuid üks asi on käia mööda tasast haigla koridori (fotol vasakul), hoopis teine asi on minna trepist üles ja alla. Ainuüksi mõte, et peaksin seda tegema, tekitas hirmujudinaid – kuidas trepist ninuli alla lendan ja terve hulga uusi luumurde saan. 

Aga sain aru, et enne mind haiglast välja, koju ei saadeta, kui treppidel iseseisvalt käimist selgeks ei saa.

Seda tuli sõna otseses mõttes õppida samm-sammult. Kõigepealt asetas füsioterapeut spordisaalis minu ette laia trepiastme. Siis seletas, mis järjekorras midagi liigutada, et sellele tõusta. (Kahjuks seda enam ei mäleta, sest aasta aega on möödas.) Seal oli kindel süsteem, millal asetada astmele kargud, millal terve ja millal traumeeritud poole jalg. 

Üks asi on see info peas läbi töötada, sootuks teine asi selle järgi tegutseda. See nõudis taas julgust ja pingutust.

Samamoodi käis kindla süsteemi järgi astmelt maha astumine.

Omandasin seda tehnikat kaks päeva, enne kui füsioterapeudiga kliiniku koridori treppidele (fotol paremal) praktiseerima läksin. (Fotol olev vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.)

See ei käinud sugugi iseenesest. Enne iga sammu tuli läbi mõelda ja keskenduda, mida teen, ja siis endale rütmi kaasa lugeda: „Jalg üles!”, „Kargud!”, „Teine jalg!”. Trepist allatulek oli hirmsam, sest kui seal tasakaalu kaotad ja liigselt ettepoole kaldud...

Mullu vahetult enne jõule, 23. detsembril kirjutas raviarst mind taastusravi kliinikust (fotol vasakul) välja. Olin seal viibinud 24 päeva. Seega veetsin pärast õnnetust kahes haiglas kokku 37 päeva. Abikaasa tuli autoga järele ja sõidutas koju. Sain seal ise karkudega trepist üles.

Väljavõtteid epikriisist: „Taastusravi perioodi lõppedes on patsiendi kehaline võimekus tõusnud. /---/ Teraapiates liikumine ainult küünarkeppidega. Kõnnitempo langenud [võrreldes rulaatoriga], kuid kõnnimuster oluliselt paranenud. Patsient kõnnib vahelduvsammuga. Üksikutel sammudel on vasaku alajäseme toefaas lühenenud, kuid üldjuhul on toefaaside pikkused võrdsed. Treppidest kõnnib nii üles kui alla kahe küünarkarguga, terapeudi julgestusega. Kõnnib vastavalt õpetatud kõnnimustrile juurdevõtusammuga, üles minnes parem jalg ees, alla tulles vasak jalg ees. Kõige rohkem kõnnitud treppidel korraga kaks korrusevahet üles-alla. Saab hakkama treppidest käimisega.
Soovitused edasiseks ja abivahendi vajadus: küünarkarkude kasutamine tasasel pinnal ja treppidel.”

Kümme päeva pärast koju saamist, tänavu 2. jaanuaril, käisin ortopeediakliiniku (fotol paremal) raviarsti juures kontrollis (Pildil oleva kliiniku juhataja professor Aare Märtson ei ole selle looga seotud.). Ta hindas mu paranemist heaks. Küsisin, kas tal läks minuga selles mõttes hästi, et ei pidanud ravimiseks peaaegu midagi tegema (mis tähendab, et sedasi minimeerisin kliinikumi ja Eesti tervisesüsteemi kulusid), või vastupidi: minusuguse patsiendiga ta mingit uut kogemust ei omandanud. Eks see oli pigem retooriline küsimus, millele ongi keeruline vastata.

Hiljem olen näinud ühte röntgenipilti, kus on vaagnaluumurruga patsiendil tehtud operatsioon, millest ma pääsesin. Pilt oli kohutav. Patsiendile oli paigaldatud vaagnapiirkonda justkui hiiglaslik hobuseraud, samuti mingid metall-liistud külgedele, ning lisaks toksitud sisse terve hulk naelu. 

Teatasin raviarstilt saadud hinnangust ka perearstile ning ütlesin, et olen valmis tööle asuma, kuid perearst keeldus mu töövõimetuslehte lõpetamast, sest raviarst oli kirjutanud, et sellise trauma järel peab ravile ja taastumisele kuluma kaheksa nädalat. Mul oli täis saanud seitse nädalat.

Jaanuari esimesel nädalal käisin karkudega ka väljas jalutamas, algul pool kilomeetrit, siis peagi juba kilomeetri korraga. Kui mu kauane nn ihufüsioterapeut Margus Mustimets 6. jaanuaril oma silmaga mu olukorda hindas, ütles ta, et võin karkudest loobuda. Mida ma ülejärgmisel päeval tegingi, asendades kargud Ameerika matkareisi algul Las Vegases ostetud matkakeppidega (fotol vasakul).

Lisaks käisin jaanuaris neljal esmaspäeval ülikooli kliinikumi taastusravibasseinis harjutusi tegema, siis läks bassein remonti. Ostsin ka 200 euro eest veloergomeetri (kasutatud, kuid pakendis, st tegelikult kasutamata, algne hind oli 500 eurot), mida asusin samuti väntama. Kuid too ei pidanud vastu kolme kuudki: 23. märtsil olid veolindist järel ribad ning mõni aeg hiljem läks agregaat suures konteineris jäätmejaama.

Aprilli algusest loobusin kõndimisel ka matkakeppidest. 19. aprillil istusin esimest korda taas ratta selga. Suve teises pooles tegin Stravas nii mõnedki isiklikud rekordid ja surusin end paaris lõigus isegi kõigi aegade esikümnesse, ühel lõigul mööda koguni Rein Taaramäest (pildil paremal).

Fotod 1, 3, 8 ja 10: TÜ kliinikumi taastusravi kliinik Riia tänav 167. Fotode 1, 3 ja 8 autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix; foto nr 10 autor: Meelis Lokk, Postimees/Scanpix
Fotod 2 ja 4: TÜ kliinikumi taastusravi kliiniku füsioteraapia saali uks. (Fotol nr 4 olev taastusravi osakonna vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.) Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Käsitööšokolaadi karp. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 6 ja 7: Priit Pulleritsu voodi taastusravi kliinikus. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 9: TÜ kliinikumi taastusravi kliiniku trepp. (Fotol olev vanemarst-õppejõud Aet Lukmann ei ole selle looga seotud.) Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: TÜ kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinik. (Kliiniku juhataja professor Aare Märtson ei ole selle looga seotud.) Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits mullu oktoobris matkal Utah's. Foto autor: Külli Pullerits
Foto 13: Strava edetabel Vorbuse põike nimelisel lõigul. Kuvatõmmis Strava küljelt

Pullerits: Kõva pauk ehk tegelik põhjus, miks mul eelmine talihooaeg vahele jäi

(Alljärgneva loo või osa selle avaldamine ilma autori kirjaliku loata keelatud.)

16. november. Tundus, et Supilinna Herne tänava sõiduteel pritsib kerge saju käes Cube’i maastikuratta alt pori selga. Hallide tänavakividega kaetud kõnnitee paistis kuivem. Otsustasin ristumiskohas Marja tänavaga keerata sinna (fotol paremal). Kiirus ei saanud olla suurem, kui 16-17 km/h.

Prilliklaasid olid kergelt kaetud vihmapritsmetega. Ühtäkki nägin, et otse leistangi ees seisab liiklusmärgi hall post – kõnniteeäärse maja seina kõrval (alumisel fotol keskel). Pidurdamine enam ei aidanuks, keerata polnud kusagile.

Aga nii palju mõelda jõudsin, kui hakkasin järsust kokkupõrkest vasakule langema, kas see on nüüd see pool, kus murdsin Rio olümpiasuvel Valgas rangluu ja viis roiet, või siiski terve pool. Hämmastav, kuidas lühikese aja jooksul suudab aju nii palju raalida.

Lõpuni mõelda siiski ei jõudnud. Maandusin vasaku puusaga tänavakividele. Pauk oli kõva, aga mitte väga valus. Nii palju sain aru, et rangluumurdu ilmselt ei tekkinud.

Nüüd on sellest möödas juba üle aasta, aga mälupilt juhtunust on endiselt terav. 

Kaks autojuhti, üks liikumas ühes, teine teises suunas, pidasid kinni. Küsisid, kas on abi vaja.

Millegipärast veeretasin ja keerasin end Herne tänava (fotol paremal) kõnnitee äärekivile istuma. Ütlesin, et andke paar hetke aega toibuda. Siis palusin sel juhil, kes oli sõitnud minu järel ja oli nüüd autost välja tulnud, ulatada käsi, et aidata mind püsti. Küllap instinktiivselt tundsin, et pean puusa hoidma.

Saanud püsti, proovisin tõsta jalga, et istuda sadulasse, kuid ei suutnud. Koduni oli vaevalt poolteist kilomeetrit, mõtlesin, et väntan sinna kuidagi kohale, eks siis seal näe, mis edasi saab.

Proovisin vasakule jalale toetuda, ent tundsin, et see puusast ei kanna. Sai selgeks, et tuleb kutsuda kiirabi.

Abikäe ulatanud autojuht jäi minuga ootama. Olin talle selle eest ääretult tänulik. Ta ütles, et teab mind, tundis mu ära; et on käinud minuga samas koolis, aga palju hiljem. Tegi ettepaneku, et kui tuleb kiirabi, saab ta mu ratta panna enda kuuri hoiule – ta elab vaid paari maja kaugusel.

Toetasin käte ja kehaga rattale, aga ikkagi muutus ainult paremal jalal seismine järjest väsitavamaks. Kiirabi saabus umbes kümne minuti järel. Paar minutit pärast seda jõudis autoga kohale ka abikaasa, kes õnnestus telefonitsi kätte saada. Ta oli õnnetuse ajal kinos.

Kiirabitöötajad tõstsid kanderaami välja ja küsisid, kas saan ise sellele pikali heita. Tasapisi sain. Seejärel tõstsid nad mu kanderaamil autosse. Abikaasa sai jalgratta meie autosse panna. Oletasin, et olin saanud väga tugeva põrutuse.

Epikriisi läks kirja: „Jalad välisel vaatlusel sama pikad, välisrotatsioonis ei ole. Katsudes deformatsioone ei sedasta, palpatoorselt tagasihoidlik valu kubeme piirkonnas. Vasakul puusal hematoom.” Lisaks: südametöö regulaarne, vererõhk 152/92

Ülikooli kliinikumi EMOs jäin kanderaamil selili ootele. Valu ei olnud õnneks suur, kümne palli skaalal 2,5, maksimaalselt 3. 

Kõigepealt tehti röntgenipilt. Vastust andis oodata. Siis kuulsin, kuidas arstide toas ütles noor meesarst, kes oli minuga tegelenud, et siin on kõva põrutus ja nüüd tuleb paar päeva ettevaatlik olla. Ajasin käe võidukalt lae poole ja ütlesin vaikselt: „Jess!” Järelikult pole asi hull. Igaks juhuks hõikasin ja küsisin, kas see käis minu kohta.

Ei, see käis ühe teise patsiendi kohta...

Mulle olid teistsugused uudised: et tõenäoliselt on murd, aga selles täpsemalt veendumiseks tuleb teha kompuutertomograafia uuring.

Täpsustava uuringu järel läks epikriisi kirja: „KT vaagen --> Vasaku ülemise ramuse killunenud nihkega murd, mis ulatub ka acetabulumisse ning jätkub vaagnaluu tiivas; acatabulumi liigespinna fragmentide vaheline diastaas kuni ca 8 mm. Vasaku alumise ramuse nihketa murd.”

Lühidalt: vaagnaluu hulgimurd, peamiseks probleemiks puusanapa intraartikulaarne murd. 

Minust sai Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonna patsient.

Õhtupoolikul helistasin Art Soonetsile. Ta tekitas kontakti ühe asjatundliku arstiga. Olin ju haiglasse sattunud laupäeval, mind vastu võtnud valvearst ei osanud öelda muud, kui et püsiksin võimalikult liikumatult ja esmaspäeval tuleb tööle minu raviarst, kes siis tegeleb edasi. Niisuguses olukorras tekib infopuudus, mida tuleb täita, sest ise ei oska ju midagi mõelda ega arvata.

Soonetsi tuttav arst andis ülevaate, mis on sellises olukorras tõenäolised variandid. Üks on operatsioon: nihkunud luud fikseeritakse. See tundus kõige parem lahendus.

Samuti viis Soonets mind kokku kahe enda tuttavaga, kes olid enam-vähem samasuguse trauma läbi elanud. Tõsi, üks oli pääsenud põrutusega, nii et tema kogemusest polnud mul palju õppida. Aga teisel oli olnud samuti vaagnaluu murd – kuigi iga murd on erinev, nagu on erinev ka iga patsiendi raviteekond. Aga meelde jäi see, et valmis tuleb end panna ka musta masendusega päevadeks.

Öösel sain magad ainult selili. Häda on selles, et ma ei saa selili magada. Teine mure oli sellega, mis saab siis, kui on vaja potile istuda. Õnneks jääb kõht lamades tavaliselt kinni, nii et olgu ette ära öeldud – siibrit alla polnud mulle vaja panna kordagi. Kuigi lasin ühel õel (või sanitaril – ega ma vahet tee) tutvustada, mis moodi sellega häda õiendamine käib. (Fotol ülal paremal haiglatoit.)

Raviarstiga vestlusest selgus esmaspäeval, et mu olukord on murru suurusest tulenevalt n-ö piiripealne. Operatsiooni võib muidugi teha, aga võib-olla saab ka ilma. 

Muutsin oma laupäevast arvamust 180 kraadi. Olin arvanud, et tehakse lõige puusa piirkonda ning sealt pannake kruvidega plaadid sisse. Kuid ei! Tuli välja, et alakõht lõigatakse üldnarkoosi all risti lõhki, soolikad tõstetakse kõhu peale ning lähenetakse traumeeritud kohale n-ö seestpoolt. Sellega kaasneb suur verekaotus, nii et teha tuleb vereülekanne, lisaks on opereeritavas piirkonnas palju närve, nii et kui miski viltu läheb, võib jääda sootuks liikumatuks. Raviarst ütles, et TÜ kliinikumis seda veel juhtunud pole, aga Eestis küll. TÜ kliinikumis, kui õigesti mäletan, tehtavat sedasorti operatsioone aastas alla kümne.

See tähendas, et kaks järgmist nädalat oli peaülesanne paigas: mitte mingil juhul tekitada olukorda, mis võiks murrukohta hullemaks teha.

Sellegipoolest tuli juba esmaspäeval füsioterapeut, kes esmalt kinnitas mu traumeeritud vaagnaga jala seadeldisele (fotol vasakul), mis jalga sujuvalt ja aeglaselt liigutas, et liikuvus ei kaoks, ning aitas siis mu rulaatorile. See on selline rauast ja ratastel agregaat, kus toetud küünarvartega pehmendusele ja hoiad eest „sarvedest” kinni ning saad sedasi liikuda. Oluline oligi saada liikuma, toetudes ainult paremale, tervele jalale, aga imiteerides vasaku jalaga õrnalt sammuliigutust, et liikumine püsiks lihasmälus. Rulaatoriga sain ka kempsus potil ära käia.

Tagasi voodisse saamine oli raske ja keeruline, sest vasak jalg oli absoluutselt rivist väljas. Kasutu. Tagurdasin rulaatoriga voodi äärele, istusin ettevaatlikult, siis kallutasin keha pisut taha, toetusin küünarnukkidele ning sättisin parema jala varbad vasaku jala kanna alla ning tõstsin siis parema jalaga sentimeeter sentimeetri haaval vasakut jalga voodisse. Keskendusin sellele, et kuskil mingitki viga ei teeks, sest sellega ei kaasnenuks ainult valu, vaid võinuks ilmselt kaasneda ka murru nihkumine.

Päevi veetsin sellega, et kirjutasin kuu aega tagasi tehtud Utah’ reisi päevikut ja panin kokku videolugusid. Sedasi sai mõtted viia heale, huvitavale ja ilusale.

Esimese nädala lõpus tehti murtud vaagnast kompuutertomograafiga (fotol paremal) uus pilt, et raviarst saaks hinnata, ega asi ole hullemaks läinud. Selgus, et millimeetrine lisanihkumine oli, aga õnneks mitte nii, et murdnud kohas oleks luupinnad omavahel rohkem nihkesse läinud, mis olnuks halb variant; murrukoht oli ainult pisut laienenud. Uut hinnangut oli vaja ka selleks, et raviarsti sõnul olnuks parim aeg opereerimiseks kaks nädalat pärast murdu – juhul kui selleks on vajadus, tuli see kiiresti selgeks teha.

Teise nädala algul küsis raviarst, kas nüüd tahan koju minna. Asi oli selles, et erakorralise ortopeedia osakond olla patsientidest juba liiga tulvil. Tali ju lähenes.

„Eiiiiii!” teatasin talle niimoodi, et ta selle mõtte kohe peast heidaks. Põhjendasin, et kui saadate mind koju, olen siin paari päeva pärast tagasi – ja siis juba palju hullemas seisus. Kodus on uksepakud, vaibad, vähem ruumi kui haiglas – ehk kümneid võimalusi end uuesti vigastada.

Raviarst lubas uurida, kas saab mu saata taastusravi osakonda.

Samal ajal proovis füsioterapeut panna mind karkudel käima. See tundus väga riskantne. Aga füsioterapeut oli kogenud ja julgustas. Sain hakkama – tegin umbes poolsada sammu; need võtsid pingest võhmale. (Foto paremal on illustratiivne, sellel ei ole loo autor.)

Kuid edasi, järgmistel kordadel tekkis hirmust blokk. Füsioterapeudid vahetusid, nende hulgas oli ka noori, kes alles õppisid seda ala, ning mõistagi tekib siis kartusest, kui palju saan neid usaldada, ebakindlus. Kuigi nad olid väga toetavad. Kaks neist olid Eestis väga tuntud inimeste lapsed; olin nende isasid kunagi pikalt intervjueerinud, ühe isa korduvalt.

Näiteks selline olukord. Kuna küünarkarke kartsin, palusin tuua kaenla alla ulatuvad kargud (fotol vasakul) – tundus, et need võiks anda suurema kindluse. Sättisin siis kargud kaenla alla ja mõtlesin läbi, kuidas pean selle üheainsa sammu tegema. Ja ei julge seda teha. Tegime rulaatoriga pausi. Siis proovisin uuesti karke. Keskendusin nagu otsustavaks katseks olümpiafinaalis – aga ikka ei julge astuda. Taas rulaatorile pingeid leevendama. Alles kolmandal korral, pärast südame rindu ja enda kokku võtmist, suutsin karkude abiga ühe sammu ära teha.

Rulaatoriga sain juba iseseisvalt hakkama. Mõnel päeval tegin sellega koguni neli-viis käiku piki koridori.

Kui olin kümme päeva erakorralise ortopeedia osakonnas ära olnud ja näinud seal teiste seas õena toimetamas olümpiavõitja Julija Beljajevat (fotol vasakul) – keda, piinlik tunnistada, ma ära ei tundnud, kuigi olen temaga isegi vehelnud, sest oli ta ju mulle nüüd ebaharilikus keskkonnas –, tuli hommikusele visiidile ka osakonna juhataja. Lamasin voodis, ta astus mulle lähemale ja surus tervituseks käe pihku. (Teda ei olnud ma kunagi intervjueerinud.) Siis pöördus ta raviarsti poole ja ütles, et saatku mind edasi taastusravisse. Raviarst ütles, et ta on selle juba korraldanud.

Epikriisist: „Otsustatud murd jätta konservatiivsele ravile korduvate CT uuringute järgselt, kuna suuremat sekundaarset nihet ei tekkinud. Osakonnas aktiviseeritud füsioterapeutide poolt.”

Taastusravi osakonda Riia tänava lõpus, samasse hoonesse, kus 11 aastat varem oli ühes teises osakonnas surnud mu ema, sõidutas mind meditsiinitranspordimasin, millel töötas mees, kes oli kunagi töötanud koos Soonetsiga. Seal toimus asjade käigus oluline, otsustav „nihe”.

Fotod 1 ja 2: Herne ja Marja tänava ristmik Tartu Supilinnas. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 3: Herne tänav Tartus. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kiirabiauto. Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 5: EMO endine sissepääs Tartu ülikooli kliinikumi peahoonesse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu ülikooli kliinikumi peahoone. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 7: Haiglasöök Tartu ülikooli kliinikumis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits saab jalateraapiat oma voodis Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku erakorralise ortopeedia osakonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 9: EMO uus kompuutertomograaf Tartu ülikooli kliinikumi radioloogiakliinikus. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Küünarkargud. (Fotol ei ole Priit Pullerits). Foto auto: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 11: Kaenla alla ulatuvad kargud. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 12: Julia Beljajeva kolm aastat tagasi Tallinnas vehklemisvõistlusel. Foto aautor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix