Teisipäev, märts 30, 2010

Pullerits: Kas edasiminek tähendas tagasiminekut?

Statistika on huvitav, kas pole? Ühelt poolt ju kiretud faktid, teisalt tõlgendamisvõimalused missugused. Selge see, et siin läheb tarkade meeste abi vaja. Paluks seda.

Aga esmalt faktid.

Mu Estoloppeti sarja koht aastal 2010 - 52. Koht aastal 2009 - 42.

Estoloppeti punkte 2010 - 3700. Punkte 2009 - 3731.

Estoloppeti kõigi kuue maratoni kohtade summa 2010 - 567. Kohtade summa 2009 - 563.

Koht M40 vanuseklassis 2010 - 18. Koht samas vanuseklassis 2009 - 8.

Niisiis, kust otsast ka ei vaata, see aasta on tulemus kehvem. Aga arvestagem ka seda - kuid ma ei poe selle taha -, et suusakilometraaži sai selle hooajaga kokku 1320. Mullu, kui õigesti mäletan, küündis see arv 1800-2000 km kanti.

Aga vaatame seda statistikat pisut süvenenumalt. Võrdleme 2010. aasta tulemusi 2009. aasta tulemustega, võttes aluseks kaotusprotsendi võitjale (kord seda ühe postituse kommentaariosas tegin, aga kordame üle):

Viru - enam-vähem sama, eriti arvestades, et see aasta sain Virul totaalse haamri.
Tamsalu - see aasta parem.
Alutaguse - see aasta kehvem.
Tartu - see aasta kehvem.
Tallinn - see aasta parem.
Haanja - see aasta oluliselt parem.

Niisiis: kolmel maratonil olin tänavu parem, kahel kehvem ja ühel enam-vähem sama.

Lööme kaotusprotsendid kokku ka: 2009 olid need 138,0 ja 2010 olid 134,6.

Siit on näha, et mitme näitaja järgi olin tänavu parem kui mullu. Arvetame lisaks vanust (suvel täitub 45), sest alates 40. eluaastast toimuvad inimese organismis iseeneslikud protsessid, mis kõiki näitajaid puhtlooduslikult alla kisuvad; üks kujukamaid tõendeid selle kinnituseks on maksimaalse hapnikutarbimise võime langus, mis hakkab pidurdamatult ja pöördumatult kahanema juba 30ndate eluaastate lõpust. Ehk siis mida ma öelda tahan: umbes 40. eluaastast saadik läheb inimese sportlik suutlikkus iseenesest kehvemaks. Ehk ümbersõnastades: iga hooaeg, mis alates 40. eluaastast lõpeb enam-vähem sama tulemusega mis eelmine, tähendab tegelikult edasiminekut.

Kõige selle taustal on veel kaks mõtlemapanevat fakti. Esiteks, Estoloppeti koondarvestuses oli minust varasema sünniaastaga mehi eespool vaid kaheksa, ja nüüd öelge teie, kui paljud ja kes neist ei ole (rõhutan: ei ole) suusa- või vastupidavusalade taustaga: Ulvar Pavlov, Ago Veilberg, Oleg Kovaljov, Urmas Kanep, Toomas Laur, Heikki Parve, Aleksei Sergejev (Venemaa) ja Manivald Luidre.

Teiseks, Estoloppeti koondarvestuses oli minust eespool tervelt kümme meest, kes Tartu maratonil jäid minust tahapoole. See tähendab, et hooaja peavõistlusel tegin igati korraliku etteaste. (Ise olen igatahes täiesti rahul.) Sest, nagu varem siin ja mujal olen öelnud, loeb Eestis vaid ühe võistluse tulemus: see on Tartu maratoni tulemus. Muude Estoloppeti resultaatide väärtus on sellega võrreldes tühine, et mitte öelda olematu. Ma ei tea kedagi, kes oma suusatasemest rääkides ütleks, et tead, olin Tamsalu-Neeruti maratonil 61. See ei ütle kellelegi midagi. Aga öelda, et olin Tartu maratonil 146. - see annab juba millestki aimu.
******Angel's Langing Trail, Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti meistrivõistlused 50 km suusatamises, fotol kõige ees Andrus Veerpalu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi näitab Eesti meistrivõistlustel 30 km suusatamises, kuidas jooksitopsi haarata. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Andrus Veerpalu on tulnud Eesti meistriks 50 km suusatamises. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Esmaspäev, märts 29, 2010

Pullerits: Kas Veerpalu andis armuaega?

Minust ligi kuus aastat noorem Andrus Veerpalu, kes nädalavahetusel tuli Haanjas kahekordseks Eesti meistriks, andis ilmselt paljude rõõmuks teada, et jätkab tippspordis veel ühe aasta.

Sellest on loomulikult hea meel. Esiteks seepärast, et järelikult on ka järgmisel talvel kelleltki konkurentsivõimelisi sõite oodata. Kuigi mitte väga tihti, sest ilmne on, et Veerpalu panustab ühele stardile, Holmenkolleni MMi 15 km klassikavõistlusele.

Teiseks seepärast, et jätkamisotsusega kinnitas Veerpalu seda, mida olin tema Vancouveri olümpia etteaste kohta väitnud, kuid millega minu oponendid kuidagi nõustuda ei taha. Nimelt olen kirjutanud, et kuues koht - mis tuli ju ka õnnega pooleks, tänu Dario Cologna kukkumisele lõpusirge algul - polnud see, mille järele Veerpalu Vancouverisse sõitis. Kuigi minuga mittenõustujad on kuulutanud, et see oli tubli tulemus - ja loomulikult oli: ikkagi Eesti olümpiakoondise paremuselt teine resultaat! -, siis fakt on see, et kui Veerpalu ka ise seda heaks oleks hinnanud, poleks ta ilmselt karjääri ühe talve võrra enam pikendanud. Ta ütles ju ETV laupäevases intervjuus selgelt välja, et 6. koht pole tulemus, millega oleks tahtnud oma tippsportlase tee lõpetada, ning Holmenkollenis näeb ta võimalust panna väärikam punkt. Niisiis on meil järgmine aasta oodata Veerpalult MMil medalijahti ja kui ta peaks leppima taas 4.-8. kohaga, siis on igasugused jutud, et ta tegi jälle hea tulemuse, selgelt liialdatud. See on juba praegu päevselge, et Veerpalu ei lähe Holmenkollenisse selleks, et rahulduda kohaga pjedestaali lähedal.

Aga Veerpalu jätkamine on kahe otsaga. Teine ots seisneb selles, et veel aastaks tippsporti jäädes annab ta Eesti suusatamisele armuaega. See tähendab, et veel aasta hoiab ta tõenäoliselt oma tulemustega ja MM-medali lootusega Eesti suusasporti vee peal. Täpselt nagu Kristina Šmigun-Vähi on hoidnud pinnal Eesti naiste suusatamist. Kui Veerpalu pärast tänavust hooaega loobunuks, poleks kahtlust, et tuleval hooajal oleks maa must (mis siis, et tegelikkuses võib see olla lumest valge nagu tänavugi) - meil poleks ühtki arvestatavat distantsisõitjat. Või suudaks Jaak Mae, Veerpalust aasta ja minust ligi seitse aastat noorem, taas uuesti tippu jõuda? Sest tänavune hooaeg oli tal küll selline, mis erilist optimismi ei süstinud. Otepää MK-etapi kolmandat kohta ei maksa siin ületähtsustada.

Kui Veerpalu Eesti suusaspordi veel aasta jagu välja veab, võib see osutada paraku karuteene. (Ei, ärge saage valesti aru: ma ei ürita siin öelda, et Veerpalu parem loobugu.) See tõukab taas edasi kriitilise vajaduse ükskord ometi vaadata julgelt ja avalikult üle õla, kes siis ikkagi tulevad tema selja taga. Jälle saab tervest hooajast läbi minna, toetudes vaid ühele nimele: Veerpalu ja Veerpalu, Veerpalu ja Veerpalu. Aga kui Kaspar Kokk ka loobub ja kui Mae ei saavuta endiste aegade hiilgust, siis kelle me üldse teatesõidus välja paneme? Ehk varsti oleme samas olukorras nagu Šmigun-Vähi turjal liuelnud naiste suusatamine, kus tema selja taga ei jagu nelja vähegi arvestatavat sõitjat.

Liiga palju on Eesti suusatamine sõltunud Veerpalust. See pole etteheide Veerpalule - see on pigem tunnustus talle. See on etteheide Eesti suusatamise, riiklikult eelisarendatud ja -rahastatud ala üldisele tasemele. Veerpalu on andnud võimaluse Eesti suusatamise kõneisikuile oma nimega edukalt mängida, et mitte öelda manipuleerida. Hea inimesena annab ta selleks veel üheks aastaks võimaluse. Suusajuhid teevad suure vea, kui nad selle magusa sööda enesekriitikata alla neelavad ega kasuta Veerpalu antud armuaega selleks, et püüda teha seda, mida tema nime varjus aastaid pole tehtud. Asja kurbloolisus peitub selles, et aastaga on suusatamises võimatu midagi olulist muuta või parandada. Aga vähemalt tahaks näha, et selles suunas midagi otsustavat ette võetakse, mitte end veel ühe talve jooksul Veerpalu aupaistel ei soojendata.
******
Highway 9 to Zion National Park, Utah. 23. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1-4: Andrus Veerpalu nädalavahetusel Haanjas Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

Neljapäev, märts 25, 2010

Pullerits: Mis õppetunni andis hooaja lõpustart?

Margus Ader, mulluse hooaja treener, küsis eile õhtul, kui olin Suusavendade auhinnavõistlusel lõpetanud 100 meetri suusasprindi eelsõidu, et soojendusel liikusin nagu paremini - mille taha ajasõit jäi?

"Oskamatuse."

Kas suusasprinti on võimalik õppida, päris Ader.

"Mitte poole tunniga enne starti."

Jah, võtsin Kristjan Oololt, kes võiks vist olla Eestimaa kiireimaid suusamehi, kui uisudistants ei küüniks kuigi palju üle 1000 meetri ja oleks hästi tehniline, tõepoolest enne starti kiirkorras järeleaitamise tunde. Ta näitas, kuidas tuleb stardijoonel end põlvedest madalaks lasta, kepid keha lähedal õige nurga all maha panna, siis peamiselt reite jõul ja ennast ette surudes sahmida. Teoreetiliselt oli kõik selge. Vähemalt paistis nii.

Mis sa arvad, kas jõudsid veerandfinaali, päris Ader. Olin tema varasemast kommentaarist kuulnud, et ajasõidust pidi edasi saama 15 paremat - väljalangemissõidud toimusid kolme vahel.

"Kardan, et kui võistlejaid oli 16, siis jäin vist esimesena välja."

Tõepoolest, Oolo oli mind küll enne starti õpetanud, aga starterina hoidis ta mind õlast nii kõvasti kinni, et keha kaldus taha - mitte ei saanud minema; kaapisin vist kohapeal nagu multifilmitegelased Tom ja Jerry (eriti Tom). Lisaks kujutasin ette, kui koomiline too sõit sel jäisel ja konarlikul ja vagudega rajal välja võis näha - loodan, et teised peale Peeter Kümmeli, kes oli pealtvaataja, olid ametis oma sõiduks keskendumisega ega saanud mahti vaadata (ja kui vaatasid, siis kardan, et võisin rikkuda nende sõidu - juhul, kui nad naerukrampe talitseda ei suutnud) - , nii et endalgi tuli juba poolel distantsil muie näole.

Mis sa arvad, kui palju kiirematele meestele kaotasid, tahtis Ader teada. Stardis olid ka Anti Saarepuu ja Kein Einaste ja Timo Simonlatser ja Vahur Teppan.

"Poolega vast ei kaotanud. Aga arvan, et 40-protsendiline litakas võis tulla küll."

Arvutage nüüd ise: kui mu aeg oli 17 sekundi peale, aga proffide kiiremail 12 ja poole sekundi tuuris, ega ma siis vist oma oletusega palju mööda pannudki?

Igatahes juhtus nii, et sain 11ndana harrastajate seas veerandfinaali, kus mu sprindisõidud eile õhtul ka paraku lõppesid. (Parem pisut hilja kui üldse mitte kunagi.) Kas ma jäin oma sõidus eelviimaseks või viimaseks (poleks ju aus siin kuulutada, et kas jäin teiseks või kolmandaks), see jäigi mul selgumata. Aga vahet pole. Edasi poleks nagunii pääsenud.

Proffide võistlus oli muidugi muljetavaldav. Einaste ja Simonlatser ei pääsenud finaaligi. Võitis Saarepuu, kes sõitis nii tiheda sammuga, et ega ta minu meelest eriti suuskadega tõuganudki, sahmis väga kitsa, kuid tiheda sammuga.

Õhtul kell kaheksa toimus veel harrastajate 5 km viitstardiga võistlus, mida ilmestasid lisaülesanded. Esimeses punktis küsiti, kui mitu protsenti moodustab uisukepp suusataja pikkusest. Ei hakanud diskuteerima, et see on individuaalne, pakkusin, et 85. (Olen 187 cm pikk, uisukepp on mul 165 cm. Kui palju see nüüd teeb?) Siis küsiti, millele oli pühendatud tänavune Tartu maraton ja kes selle võitis. Teadsin, et möödus 50 aastat esimesest maratonist ja et võitis Auckland. Õnneks eesnime ei päritud.

Teises punktis tuli hinnata silmaga, kui kaugel on lagendikul paistev puu. Pakkusin, et 78 meetrit. Ei, 82. Ei, ikka 78. Mis oli õige vastus, ei tea senini.

Kolmandas punktis ootas orienteerumisülesanne. Tuli leida kaardile märgitud punkt, vaadata, mis seal on kirjutatud, ning sellest kohtunikele teada anda. See käis üle jõu ja oskuste ja mõistuse. Uitasin ringi, siis tulin uuesti kaarti uurima, sain teada, et punkti leidmisega saab lõpuajast kaks minutit maha, midagi muud ei juhtu, ning saatsin punkti otsingud kuradile. Kihutasin finiši suunas.

Enne lõpetamist tuli neljanda ülesandena osa maad selg ees sõita.

Finišis sain teada, et punkti otsinguist oleks tulnud juba varem loobuda. Korraldajad olid otsitava lipiku pannud hoopis-hoopis mujale, kui seda näitas kaardile kantud punkt. Tuli välja, et vist ainult üks võistleja oli selle üles leidnud. Nagu näha, siis oli ta lihtsalt sattunud valesse kohta.

Ega auhinnad seetõttu jagamata jäänud. Need läksid loosi. Ader palus mul nimetada numbreid ja hõikas siis protokolli uurides nende järgi võitjad välja. Kuidas ma ka keerulisi logaritme peas käigult appi võttes raalida ei püüdnud, minu nime Ader pärast ühegi numbri ütlemist välja ei hõiganud. Ma arvan, et ta tegi seda nimme, sest olin talle liiga nappide vastustega intervjuu andnud, mis tähendas, et ta pidi ikkagi ise enamiku oma reportaažiajast täis rääkima.

Nii lõppes ka see hooaeg tühjade pihkudega. Mis tähendab, et kui ma järgmine hooaeg ka ei võida, siis ei võida ma ilmselt mitte kunagi.
******
Lion Habitat, MGM Grand Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Anti Saarepuu (paremal) andmas Vancouveri olümpial Peeter Kümmelile edasi sõnumit: kuule, ära sina Suusavendade sprindivõistlusele tule, ma tahaks seal ise võita. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Anti Saarepuu kogumas Vancouveri päikese all jaksu Suusavendade kevadiseks suusasprindiks. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ilmselt oleks ainult jääkaruga ähvardamine suutnud sundida Priit Pulleritsu eilsel sprindivõistlusel pisutki kiiremini liigutama. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Anti Saarepuu harjutamas Vancouveri olümpial kiiret sammutehnikat, mis aitas tal võita Suusavendade suusasprindi. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Anti Saarepuu pöördumas Vancouveri olümpial kõigevägevama poole: palun tee nii, et ma võidaksin Suusavendade suusasprindi. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

Teisipäev, märts 23, 2010

Pullerits: Kas Eesti Suusaliidu kohale on langenud vastiku kahtluse vari?

Eile sain kirja mehelt, kes on osalenud Birkebeinerrennetil ning peab end suusaspordi austajaks ja suusatajaks, aga kelle mure on ettevõtjana selles, mida on ilmselt korda saatnud üks Eesti Suusaliidu juhatuse liige. Ta juhtis tähelepanu Äripäevas ilmunud Koit Brinkmanni kirjutisele "Margus Kangur jättis võlad alltöövõtjatele", mis algab kurjakuulutavalt: "Pärnu tegusa kinnisvara- ja autoärimehe, suusaliidu juhatuse liikme Margus Kanguri ehitusfirma pankrot on alltöövõtjate arvates osa skeemist, millega neile jäeti tehtud tööde eest miljonid kroonid maksmata."

Mees, kes minuga ühendust võttis, oli lisanud väga üksikasjaliku skeemi, kuidas too skeemitamine käis. "Mulle tundub, et siin on tegemist majanduskuriteoga," kirjutas ta. "Alati ei ole võimalik prokuratuuri pöörduda. Teatavasti on advokaadid kulukad mehed ja tulemus tuleb väga pikka vinnaga. Ühel väikesel ettevõttel ei ole nii palju vahendeid." Ühtlasi ei pidanud ta kuigi reaalseks, et kõik 16 tünga saanud ettevõttet koos avalduse teeksid. Liiati, lisas ta, on mõned võlausaldajad juba pankrotis.

Samuti lisas ta Kanguri asja raames näite, kuidas toimus Reaalarenduse OÜ varade ja võlgade kantimine SEB Ühispanga kaasabil nii, et ehitajad jäid ilma materjalidest ning töörahast. Jälgige mängu:
2007 - Reaalarenduse OÜ saab laenu ca 65 miljonit krooni SEB Ühispangalt Mauri Tehnoküla arenduseks.
2008 - Tekivad esimesed võlgnevused ehitustööde eest alltöövõtjatele. Võlg näiteks Perlux OÜ-le 1,4 miljonit krooni.
2009 - Võlad ehitustööde eest on kasvanud ca 20 miljoni kroonini. Võlausaldajate arv on kasvanud 16 ettevõtteni.
juuli 2009 - Reaalarenuse OÜ müüb kinnistu Liblika 6 Pärnus NPG INVESTMENT OÜ-le SEB Ühispanga nõusolekul.
nädal hiljem - Reaalarenduse OÜ müüb Mauri Tehnoküla NPG INVESTMENT OÜ-le SEB Ühispanga nõusolekul.
september 2009 - SEB Ühispank kandib Reaalarenduse OÜ laenu 65 miljonit krooni NPG INVESTMENT OÜ-le, kelle aktsiakapital on 40 000 krooni.
nädal hiljem - Reaalarenduse OÜ pankrot.

20 miljonit krooni jääb ehitajatele maksmata. 7 miljonit krooni on võlg maksu- ja tolliametile.
"Kas on toimunud ettevõtte varade müük, kus esimene võlausaldaja SEB Ühispank on oma nõuded rahuldanud ning teiste võlausaldajate (sh MTA) nõuded jäävad rahuldamata?" küsib minuga kontakteerunud suusaentusiastist ettevõtja.

Ta väidab, et traagelniidid viivad põhilise rahastaja Margus Kangurini, kes on seotud ka Ermet Ehitus ASga. Mu allikas kinnitab Äriregistri teabesüsteemist saadud andmetele tuginedes, et Ermet Ehitusel on samuti võlad ehitustööde eest Pärnu Sillakeskuse ehituselt ja nüüd on pankrotis.

Aga miks peatuda ainult Margus Kanguri juures? Minuga ühendust võtnud ettevõtja tõstatab järgmise küsimuse: "Tehingutes osaleb SEB Ühispank, kes on Tartu maratoni, rattarallide, rahvajooksude jne suursponsor. Jääb mulje, et spordi rahastamises ei ole asjad kõige puhtamad.
Mina küll ei saa osaleda ühelgi spordiüritusel, kus sponsoriks on SEB Ühispank, ja soovitan kõigil oma sõpradel seda mitte teha."

Mõtlemapanevad asjaolud, kas pole?

Võtsin ühendust Eesti Suusaliidu esindajaga, kellelt küsisin, kas suusaliit kavatseb Margus Kanguri kohta esitatud tõsiasjade valguses tema liikmelisuse Eesti Suusaliidu juhatuses üle vaadata. Suusaliidu esindaja vastas, et ajakirjanduslike lugude põhjal ei saa otsuseid teha.

Nõus. Aga minu arvates on Eesti Suusaliit pärast selle loo ilmumist ja kahtluste tekkimist ühe nende juhatuse liikme kohta sunnitud temalt aru pärima, kas ja kuivõrd see kõik vastab tõele. Sest avalikel kahtlustel on komme varju heita kõigele, millega kahtlustatav kokku puutub. Igasugused hämarad varjud on küll viimane, mida Eesti Suusaliit enda kohale praegu vajab.

Mis teie arvate, kuidas peaks Eesti Suusaliit nüüd toimima?
******Bellagio Conservatory and Botanical Gardens, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti suusakoondise peatreenerit Mati Alaveri (vasakult) usutlevad 2008. aasta kevadel Lahtis ajakirjanikud Veiko Visnapuu ja Deivil Tserp. Foto autor: Jüri Järv, Eesti Suusaliit / Scanpix
Foto 2: Margus Kangur, Eesti Suusaliidu juhatuse liige. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Kes tunneb seda suusatajat? Vihjeks: foto on tehtud 1975. aastal Birkebeinerrenneti finiši järel. Palun ärge pildi infosse piiluge, katsuge puhtalt äratundmise põhjal vastata! Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 4: SEB Eesti Ühispanga peahoone. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 22, 2010

Pullerits: Kes vastutab Eesti spordi hävingu eest?

Vancouveri mängude lõpust on möödas vaevalt kolm nädalat, aga vaadake, milliste üksikasjadeni on eestlaste olümpiaesituste lahkamine juba jõudnud. Rahvusringhäälingu eetikanõunik isiklikult annab hinnangu, et laskesuusataja Eveli Saue võistlusjärgsete pisarate näitamine oli õigustatud ning Kristina Šmigun-Vähi (vabandust juba ette) «T**a küll!» kasutamine võistluspinges on andestatav.

Paraku puudub siiani vahe(?)analüüs, miks Saue nutma puhkes – ja miks nii mitmed teisedki Eesti sportlased silmi pidid peitma – ning mispärast see sõnapaar, mida Šmigun-Vähi pruukis, võiks käia enamiku Eesti olümpiakoondise kohta. Intrigeerivaisse pisiasjadesse süüvides on Eesti spordi panoraampilt silmist lastud.

Pärast Vancouveri olümpiat, kus Šmigun-Vähi hõbemedali kõrval polnud midagi rõõmustavat – vaadakem tõele näkku: Andrus Veerpalu ei sõitnud sinna 6. koha järele –, olnuks asjakohane loota, et lõpuks ometi tulevad järelduste riiklikud tegijad maa peale. Kus sa sellega! «Mul on ütlemata hea meel, et hiljuti tippsporti naasnud Kristina Šmigun-Vähi tagasitulek kujunes niivõrd säravaks ja kinnitas Eesti kohta suusariikide seas,» hõiskas kultuuriminister Laine Jänes. Peaminister Andrus Ansip tunnustas Šmigun-Vähi pidulikul vastuvõtul Tallinnas selle eest, et ta lasi eestlastel end taas väärika rahvana tunda. Vähemasti on Eesti Olümpiakomitee presidendil Mart Siimannil jagunud tarkust (või kavalust?) suu kinni hoida. Rõkata pole millegi üle.

Eesti tipp- ja olümpiasport on käpuli. Maoli maas. Nokaudis. Šmigun-Vähilt malli võttes: p***es. Ometi jätkub neil, kes peaks selle eest vastutuse võtma – jah, alates pea- ja kultuuriministrist ning lõpetades alaliitude juhtidega –, jultumust Šmigun-Vähi aupaistel vastutusest kõrvale hiilida.

Aeg on aadrit lasta.

Mulle ei meeldi Venemaa juhid Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev. Mulle ei meeldi Venemaa enamik hoiakuid. Aga mulle meeldib Putini, endise spordimehe, suhtumine sporti ja sportlikesse altminekutesse.

Ta ütles pärast olümpiat: «Olen kuulnud mõnda ütlust, et tähtsaim on endast parim anda. Ei, see ei ole nii! Olümpiale ei minda ainult higistama, vaid võitma.» Eesti sportlastele võib olla võit ka esikümnesse jõudmine. Aga kindlasti ei ole võiduks koht neljandas ega viiendas kümnes.

Samuti avaldas Putin kahtlust, kas spordile eraldatud riigi raha jõudis ikka õigetesse kätesse. Pärast olümpiat sain vihase kõne Eesti olümpiadelegatsiooni liikmelt, kes tahtis teada, mis raha eest käisid Vancouveris kultuuriministeeriumi esindajad Jänes, Tõnu Seil ja Siim Sukles, kui ministeerium vähendab pidevalt spordi rahastamist, ning mis funktsioone nad olümpial täitsid. Käisid ministeeriumi raha eest. Kulu küündis 90 000 krooni kanti ning kavas oli kohtumine teiste maade spordijuhtide ja Kanada eestlastega.

Samuti ei saa kellelegi, kes Eesti spordi käekäigust pisutki hoolib, mitte meeldida Medvedevi nõudmine, et Vancouveri olümpiakoondise ettevalmistuse eest vastutajad peavad tagasi astuma. «Kui nad seda ei suuda, siis me aitame kaasa,» lubas ta. Mõni on juba suutnud. Oma ametipostilt lahkus Venemaa olümpiakomitee president Leonid Tjagatšov. Venemaa spordi- ja turismiminister Vitali Mutko on teatanud, et võib samuti oma toolilt lahkuda.

Eesti spordirindel valitseb seni vaikus. Vaikus enne tormi? Vaevalt. Pigem lootus, et tormi ei tekigi.

Aga just tormi on Eesti spordis vaja. Lausa orkaani. Plats puhtaks ja uued mehed pukki!
Eesti spordi juhtimises valitseb letargia. Paljud rahuldavad alaliidu juhi kohal oma nartsissismi. Suurem jagu klubisid, mis pidid spordikoole nii paganama hästi asendama, heitleb näljapajukil. Võimutsevad madalad-mugavad eesmärgid («tahaks anda endast parima»). Või suisa eesmärgitus. Järelkasv kidub pea kõikjal. Ei jõuagi enamasti pead hakata kandma. Rahastamine on segane ja küsitav. Need vähesed, kes veel hingega asja juures, näevad enda ümber lõputut diletantlust ja amatöörlust. Mistõttu need vähesed, kes Eesti spordile au ja kuulsust toovad, tulevad sageli väljaspoolt süsteemi.

Aitab. Aitab Eesti spordi suretamisest. Aitab naeratamisest ja ilukõnelemisest. Aitab lootmast Šmigun-Vähi sugustele imedele. Vaja on putinlikku revolutsiooni.
******Wynn Las Vegas Resort & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: 30 km ühisstardist sõit Vancouveri olümpial, mis pani Kristina Šmigun-Vähi vanduma. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Eveli Saue pisarad Vancouveri olümpial. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Eesti poliitiline eliit on tulnud Tallinna raeplatsile särama Kristina Šmigun-Vähi hõbemedali paistel. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: President Toomas Hendrik Ilves tänab Kristina Šmigun-Vähi ja tema isa Anatoli Šmiguni eduka esinemise eest Vancouveri olümpial. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Reede, märts 19, 2010

Pullerits: Millega hooaja lõpp küll üllatab?

Nagu meediakajastusest näha, siis Tartu suusasprint jäi vahele. Nautisin sellal töö tegemist - ei ole miskit kurta, ajakirjanikuamet pakub ikka vapustavaid ja tiivustavaid elamusi ja põnevad - nagu moodne klišee kõlab - väljakutseid. Aga nüüd on Suusavennad esitanud kõigile oma väljakutse.

Nad korraldavad 24. märtsi õhtupoolikul kell 18 Tähtvere spordipargis 100 meetri sprindivõistluse, kus ajasõitudele järgnevad veerandfinaalid ning poolfinaalid ja finaal. Kell 20 on neil kavas sprindirajalt algav ning seejärel dendroparki suunduv harrastajate umbes 5-kilomeetrine suusasõit nupukust eeldavate lisaülesannetega, kuhu ausa võistluse tagamiseks ei ole asja neil, kel on kahel viimasel hooajal olnud suusaliidu litsents. (Miks kahel? Miks mitte kolmel või neljal? Kellele siin võitu kätte mängitakse? Kas peab uurivajakirjaniku tööriistakarbi avama?)

Kuna Suusavennad küsisid ka minu ettepanekuid, siis olgu mu idee siin tutvustatud - mis teie sellest arvate? Tegin ettepaneku, et nad korraldaksid dendropargis suusavahetusega sõidu: esmalt kaks ringi klassikas ja siis kaks ringi uisutehnikas, kusjuures suuskade vahetamise kohustust ei ole, nii et kes tahab, võib klassikasuuskadega sujuvalt üle minna uisutehnikale ja nii aega kokku hoida. Neli ringi ehk 18,4 km oleks piisavalt pikk, kuid samas mitte liiga pikk võistlus. Need 100-meetrised ja 5 km sprindid on päris kurnavad ning nõuavad täiega kihutamist, aga suusavahetusega sõidus tuleks mängu ka taktikalised oskused jms - ning meeldivamas tempos saadav suusanauding kestaks lihtsalt kauem.

Aga see on Suusavendade võistlus ja nemad otsustavad, kuidas seda läbi viia. Panin oma idee siin üles lihtsalt selleks, et huvilised saaks arvamust avaldada - äkki järgmine aasta teevad Suusavennad mõne teistsuguse võistluse. Siis oleks neil siit võtta vähemalt arvamusavaldusi ja ideid, millele toetuda.
***
Muuseas, politsei sai kätte tolle mehe, kes internetis kommenteerides minu nime kasutas. See näitab, et ei ole see internet ja kommenteerimine nii anonüümne midagi, nagu arvatakse. Ta saab karistuse ka: 20 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. Loodetavasti mõjub too juhtum hoiatavalt paljudele, kes mõtlemata kõike välja tulistavad, mida aju vaid genereerib.
******Paris Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Pietro Piller Cottrer astub Holmenkolleni MK-etapil üle võidumehe Petter Northugi. Foto autor: Stella Pictures / Scanpix
Foto 2: Celine Brun-Lie (vasakul) ja Anna Olsson koperdamas Holmenkolleni MK-etapil. Foto autor: Scanpix Norway

Teisipäev, märts 16, 2010

Pullerits: Kes oskab maratonitulemuse tükkideks võtta?

Üleeile, pärast mõnusat suusatamist - 11 km 38 minutiga, aitab küll! -, trehvasin endise tippsuusataja Paul Vaardiga. Tartu maratonil olin teda võitnud (ta oli enne seda pisut tõbine olnud), Haanja maratonil läks ta aga umbes 9 km enne lõppu mööda. Meenus, kuidas enne Tartu maratoni oli ta öelnud, et teab mitmeid mehi, kes tahavad mulle seal ära panna. Kasutasin siis juhust, et küsida, kuidas noil ärapanijail läks. Praegu on need mehed vait, ütles Vaard. Mis siis, et ta oli juba enne Tartu maratoni noid hoiatanud, et tema arvates on nad seadnud endale sihi, mis on küllaltki kõrge.

Aga see ei tähenda, et ka kõik teised peaks vait olema. Ei, nüüd saate näidata oma tõelist analüüsivõimet.

Selle nädala algul tabas mind suur üllatus, kui Gaspar Sukk, enda määratluse järgi harrastaja ja minu blogi lugeja, saatis mulle suure ja põhjaliku ja värvilise tabeli minu senistest Estoloppeti maratonide tulemustest, et ehk on analüüsiks abi. Ta lubas selle siin kõigile vaatamiseks välja panna. Nii et olge head ja klikkige juuresolevale tabelile - loodetavasti hakkavad siis arvud paremini silma.
Kuid ma ei tiku end ülehindama. Olen aastate jooksul jõudnud veendumusele, et siin blogis käib hulk lugejaid, kes ei pruugi minust suusarajal paremad olla, kuid kes see-eest teavad kalju- ja raudkindlalt, mida kõike ma valesti teen ja kuidas ma trenni õigesti peaks tegema. Nüüd on neil lõpuks oma hinnangute andmisel ka millelegi toetuda.

Siiski soovitan enne analüüsi juurde asumist pidada silmas tabeli koostaja paari märkust. Gaspar Sukk lisas:

"See tabel pole kahjuks ideaalne. Seal võiks juures olla näiteks ilmastik, mis mõjutab libisemist ning sellega seoses ka aegu ning kaotusprotsenti. Samuti on Tartu maratoni puhul oluliseks faktoriks tugevatasemeline välisvõistlejate arv. Lisaks võiks arvestada ka stardinumbrit. See on üsna oluline tegur, kui tegemist on tagantpoolt startimisega. Ehk kui suur on stardis handicap.

Samuti võiks olla kommentaar võistleja enda kohta. Näiteks enesetunne ja olulised mõjutavad tegurid, nagu magamata öö, treeningpaus, kepi murdmine võistlused, kehv enesetunne, ebapiisav jootmine, "haamer", jne."

Ja veel: "Pean vajalikuks natuke kirjeldada minu motivatsiooni selle info koostamise jaoks. Kuna pole olemas ühesuguste tingimustega võistlusi ja treeninguid, siis on absoluutarvudest (lõpuaeg ja -koht) oluliselt kõnekamad suhtelised arvud. Mul endal puuduks motivatsioon, kui ma ei seaks endale realistlikke eesmärke. Seda ongi hea teha suhtearvudega, kuna absoluutarvud pole eesmärgi seadmisel teada."

Niisiis, käärige käised üles ja andke tuld! Kuid olge hoiatatud, et võite pelgalt numbreid vaadates kõvasti puusse panna, sest ainult mina tean neid loendamatuid subjektiivseid tegureid, mis tulemust võisid mõjutada. Nagu magamata ööd enne mõnda maratoni. Aga tehke proovi - ma ei hakka kellegi analüüsi hukka mõistma ega ammugi mitte togima, teen vaid vajadusel korrektiive, tuues sisse arvestusest välja jäänud lisategureid.

Suur aitäh, Gaspar Sukk!

PS: Täna tuli selline uudis, et Mati Alaver on valmis Eesti suusakoondise peatreeneri kohast loobuma.
PPS: Nagu aru saan, siis täna keegi minuga Tartus paarissprinti sõita ei taha. Mis teha, kui tase ei rahulda. Aga siis jääb võistlus kajastuseta kah.
******
Palazzo Resort Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits Tartu maratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix Foto 2: Veikko Täär (nr 152) Tartu maratoni finišis. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 15, 2010

Pullerits: Mis on suusamaratonide olulisimad õppetunnid?

Kuus talve tagasi sooritasin oma arust kangelasteo: läbisin Käärikul järjest kaks Kekkose ringi ehk 32 km. Ma polnud siis mingi suusataja. Lumelauadki olid kohmakad Visu puitplastikud. Lumel käisin pigem pühapäevasõitjana kui eesmärkidega harrastajana.

Nood 32 km olid tegelikult liig. Pool tundi pärast rajalt tulekut võttis nõrkus võimust ja süda läks pahaks. Oma maratonidebüüdil Haanjas sain alles 288. koha, aega kulus 40 kilomeetrile paar minutit üle kolme tunni.

Järgnevail aastail üha eesmärgipärasemaks, süstemaatilisemaks ja teaduslikumaks muutunud suusatreeningud näitavad, et ka viienda elukümnendi künnisel tõsiselt suuskadele asudes võib paremaks saada. Ühtlasi on möödunud aastate jooksul settinud hulk õppetunde, mille järgimine aitab teistel alustajatel kiiremini ja valutumalt oma sihtide poole püüelda.

Esiteks, ärge koonerdage varustuse soetamisel. Sõitsin mitu aastat Fischeri hallide, vaevalt tuhandekrooniste universaalsuuskadega ja nägin kurja vaeva, et lähikonkurentidel kannul püsida. Lõpuks ostsin klassikasõiduks korralikud Fischeri RCSid ja vabatehnika tarbeks tipp-Atomicud. Minek läks hoopis lennukamaks. Ja mida ma sellega võitsin, et kohe algul kallite võistlussuuskade kasuks ei otsustanud?

Teiseks, soetage võistlusteks spetsiaalne liibuv suusakombinesoon. Mul on neid kaks, vähemtähtsateks startideks valdavalt valge USA koondise kombe ja olulisemateks jõuproovideks endine Eesti koondise läikiv nn ufo-kombe. Need lasevad vabalt liigutada ega toimi laskumistel tuult püüdvate purjedena.

Kolmandaks, küsige treeningnõu asjatundjailt. Mind on aastate jooksul plaanidega aidanud nii Eesti naiste koondise treener Kalmer Tramm kui endine laskesuusataja Margus Ader. Päris algajana saavutate ka küllap juhendajata suusatades mingi arengu, kuid mida paremaks saate, seda rohkem kulub marjaks ära spetsilistide know-how. Vastasel korral tekib suur oht, et kulutate oma aega ja energiat tühja.

Neljandaks, pidage silmas, et suusatamine, kui lihtne see kõrvalt vaadates ka ei paista, on tehniline spordiala. Arvatavasti olete näinud kümnete kaupa harjutajaid, kes liiguvad lippadi-lappadi. Niiviisi kulutavad nad asjatult jõudu. Suusatamises, kus nii võistlused kui treeningud kestavad sageli tunde, saab aga tihti otsustavaks ökonoomsus. Nii et laske asjatundjail endale klassika- ja vabatehnika võtted ja nõksud üksipulgi selgeks teha.

Viiendaks, isegi kui treenite üha rohkem ja rohkem, ei lähe te varsti enam paremaks. Justkui sein oleks ees. Retsept pole selles, kuidas treenida järjest enam, vaid selles, kuidas harjutada kvaliteetsemalt. Teisisõnu: tuleb teha erialast treeningut – kihutada eri pikkusega lõike, sõita mäkke ainult käte jõul, jne.

Kuuendaks, samamoodi nagu treeningutega tuleb varieerida ka treeningkohtadega. Tartu Tähtvere spordipargi ovaalil on küll mõnus tiirutada, aeg möödub seal lennates, ent kasutegur jääb iga korraga väiksemaks. Margus Ader on tungivalt soovitanud harjutada ka Otepääl, Käärikul või Mammastes, kus saab treenida pikkade tõusude võtmist. Nende tähtsus on suusatamises äraütlemata suur.

Seitsmendaks, arvestage seda, et isegi hea treenituse korral võite endast nõrgemale kaotada siis, kui te suusad libisevad või peavad tõusudel kehvemini. Määrimine, kui mõtlete kas või Kristina Šmigun-Vähi hooldetiimi suurusele, on keeruline töö. Ja keerulised tööd tasub jätta oma ala asjatundjatele. Olen leidnud, et mõistlikum on maksta neile paarsada krooni, kui hakata ise kogu määrdevarustust kokku ostma ja kodus määretega pusima.

Kaheksandaks, kuna suusatreeningud on tavaliselt pikad, tikub isegi madala tempoga harjutades väsimus ajapikku luudesse-lihastesse kogunema. Lõpuks on tulemuseks ületreening, kus arengu asemel hakab toimuma taandareng. Seetõttu on äärmiselt oluline võtta aega korralikuks taastumiseks. Et saaksite järgmisele treeningule minna puhanuna ja mõnuga, mitte kurnatuna ja vastumeelselt.

Üheksandaks, kuigi suusatamine tundub pealtnäha lihtne, otsustavad siingi pisiasjad. Tunnete, et selg jääb klassikasõidul valusaks? Äkki on kepid paar sentimeetrit liiga lühikesed. Kannale tekivad vesivillid? Äkki on saabast jalga surudes tekkinud sinna polstri voldid – seega kasutage kingalusikat. Kõrvanibud külmetavad? Kasutage pakasega maski või plaasterdage nibud.

Kümnendaks, kui juba treenite, siis ka võistelge. Just võisteldes saate ülevaate oma tegelikust arengust ja võimekusest. Kuid arvestage, et edukas võistlemine nõuab kogemusi. Ei maksa esimestes startides kohe parimat oodata. Näiteks pasliku algtempo leidmine ja üleüldse oma reaalse suutlikkuse tajumine nõuab katsetamist ja õppimist.

Selles, et nende õppetundide järgimine aitab, veenab kas või mu mulluse Haaja maratoni aeg, mis oli kolmveerand tundi parem kui anno 2004. Tartu maratoni aja ja koha parandasin 2005. aasta 720ndalt ja 4:57-lt eelmise aasta 155. ja 3:34ni.

Ja ikkagi on võimalik sealtki veel edasi minna. Tartu maratoni lõpetasin vähem kui kuu aega tagasi 146. kohaga, üheksa kohta eespool kui mullu, ja Haanja maratoni läbisin 2:14ga, neli minutit kiiremini kui eelmisel aastal. Mõned (nüüd tuleb personaalne pöördumine anonüümsete kriitikute poole, teised ärge laske järgnevast end puudutada - ma ei räägi teiega) on üritanud küll nokkida, et miks areng pole see- või teistsugune ning miks suurt hüpet pole tulnud. Aga siinkohal ütlen kõigile neile, kes pole minu eakaaslased (olgu pealegi, laseme latti allapoole - kes pole vähemalt 42) või minust vanemad - pidage oma suu kinni või hoidke seda pudru söömiseks. Kui ükskord sama vanaks saate kui mina ja siis, sisuliselt alles enne 40. eluaastat suusatama asununa, suuri arenguhüppeid hakkate näitama - vaat siis võite targutama tulla. Seni võtke õppust mu siinsetest nõuannetest ja andke aga treeningul minna. Võib-olla jõuate ka kunagi minu omadega võrreldavate tulemusteni. Võib-olla. Aga arvatavasti mitte. Igatahes on mittejõudmise tõenäosus palju suurem.
******
The Venetian Resort Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Andrus Veerpalu Lahti MK-etapil suusavahetusega sõidus, kus ta sai 6. koha. Foto autor: Lehtikuva/Scanpix
Foto 2: Kristina Šmigun-Vähi (paremal) Vancouveri olümpial 30 km klassikasõidus. Foto autor: AP/Scnapix
Fotod 3, 4 ja 5: Mälestuspildid tänavuselt Tartu maratonilt. Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

Neljapäev, märts 11, 2010

Pullerits: Kas nüüd läheb aadri laskmiseks?

Mul oli omal ajal koolis õpetaja, kes armastas poisse hirmutada väitega, et teab nende kohta rohkem kui nood ise. See õpetaja tuli mulle meelde, kui olen siin blogis kohanud sõnavõtjaid, kes samuti näikse enda arvates evivat kõigeteadja võimeid. Kõige klassikalisemad väited on need, et Pulleritsuga ei taha keegi suusakoondisest enam suhelda, sest ta on oma kirjutiste ja sõnavõttudega kõik allikad kaotanud.

Vaadake, eile oli näiteks selline päev, kus minuga võttis ühendust kaks Eesti suusakoondisega seotud liiget, kes tahtsid väga rääkida, mis suusatamises tegelikult toimub.

Ühel neist oli siiras mure, et Eesti suusatamise kaardimajake hakkab kokku varisema. Hull on see, et üks suursponsor tõmbab ilmselt oma raha suusatamisest välja, arvestades seda, kuidas ta on pidanud viimasel ajal oma personali koomale tõmbama ja juhtivpersonali hüvesid samuti. Liiati on ta oma eesmärgi - firmale tuntust saada - juba saavutanud, nii et edasisel toetamisel pole võib-olla enam suurt mõtet. Võrdluseks tõi mulle helistanu "Tere!", mis ei ole samuti enam suusatamise sponsor, aga mida kõik teavad - ja teavad pealekauba, nagu oleks ta ikka suusatamisega seotud. Nii et sponsorluse viljad on väga pikad - ja tõepoolest, miks selle eest peale maksta.

Samuti sain teada, et koondise peatreener Mati Alaver oli Vancouveris pärast Andrus Veerpalu 6. kohta, mis iseenesest oli ju tubli tulemus, olnud väga morni näoga. Alaver on ju ise öelnud - ja ta teab, millest räägib -, et ega rahvast ja sponsoreid huvita 4.-6. koht; neid huvitavad medalid. Aga medalit, mida sponsoreile "müüa", Vancouveris ei tulnud. (Kristina Šmigun-Vähi hõbemedal on "riik riigis"-tiimi medal.) Mulle helistanu ütles otse, et Alaveri kuulus protsentidega mängimine, milega ta on seni osanud avalikkust hästi manipuleerida, pole muud kui sobivate arvude otsimine enda ja sportlaste vabandamiseks.

See inimene suusakoondisest ei helistanud mulle niisama. Ta rääkis mulle kümneid kordi rohkem, kui siia kirja panin. Aga ma ei hakka siin kõike välja tulistama, sest eesmärk on uurimistööd jätkama, et kirjutada suurde ajakirjandusse suurem ja hõlmavam lugu. Just selle tagamõttega, et mind asjadega paremini kurssi viia, ma eile kõne saingi, sest too suusakoondise liige ütles - ja ma ei hakkagi salgama, et see kõlas meeldiva tunnustusena - et "sa ainsana julged kirjutada nii, nagu asi on, teised hakkavad kõik perset väristama".

Mis seal salata, too ei olnud ainus eilne hea sõna. Nagu öeldud, võttis minuga ühendust veel teinegi liige suusakoondisest. Ma ei saa poole sõnagagi vihjata, milles asi ja millest me rääkisime, sest lubasin, et kõik jääb esialgu ainult meie vahele, aga nii palju sain aru ja võin märkida, et tulemas on midagi, millest varsti saavad kõik kuulda. Olen ise ka põnevil, aga veel kord - mul on vaikimise kokkulepe ja sellest pean ma kinni.

Küsimus on selles, mis nüüd edasi saab? Estoloppeti sarjas vaatasin, et olen pärast viit võistlust 40. kohal, minust eespool vaid viis minust vanemat meest. Ilmselt Haanja maraton lõppkohta eriti palju ei muuda. Nagu viimasel ajal kombeks öelda: "Siit on nüüd hea edasi minna?" Aga kuhu.

Laupäeval on Käärikul kavas Kekkose suusasõit, kus saab saja krooni eest ka võidu sõita. Kuid mida seal enam tõestada oleks? Samal ajal on seal samal rajal kella 9st hommikul kuni viieni õhtupoolikul kavas suusahundi võistlus, kus saab 300 krooni eest läbida nii palju kilomeetreid, kui aga suudad. Milleks ennast lõhki pungestada? Eile sõitsin Tartu dendropargis 15 km (ilma rahata) ja aitas küll. Järgmise nädala laupäeval on kavas Haanja Vinter100, kus tuleb läbida 360 krooni eest 20 5-kilomeetrist ringi. 19 meest on end juba kirja pannud, ja need, kes registreerimisega piisavalt ei kiirusta, hakkavad selle hulluse eest maksma 480 krooni. Tänan, ei. Järgmise nädala kolmapäeval on Tartus kavas sprindivõistlus, kus harrastajad saavad 50 krooni eest sõita paarissprinti 2x(3x1) km. See võiks olla ainus võistlus, mis kohale meelitaks, aga kõik oleneb sellest, kes mind paariliseks tahab. Siin on pakkumised avatud. Ennast ei hakka kellelegi kaela määrima. (Aga kui keegi mind paariliseks ei taha, siis lähen teise lumekasti ja ei vaata teie võistluse poolegi. Voh!)
******
New York-New York Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Meeste 50 km ühisstardist klassikasõit Vancouveri olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae Vancouveri olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 3: Angela Veerpalu ergutamas Vancouveri olümpial 50 km klassikasõidus abikaasa Andrus Veerpalu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 4: Andrus Veerpalu Vancouveri olümpial 50 km klassikasõidu finišis. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix

Teisipäev, märts 09, 2010

Pullerits: Kuidas lõpuks siiski võit tuli?

Iga kord läksin Estoloppetil starti mõttega, et kui ma nüüd ka ei võida, siis ma ei võida mitte kunagi. Nii läkski.

Aga see ei tähenda, et talv lausa võiduta oleks jäänud.

Aasta ajakirjandusauhindade konkursil tuli võit olemusloo kategoorias Postimehe Arteris 26. septembril ilmunud looga "Esileedi Evelin Ilves läheb Kaleviga kommisõtta". Too oli mäletatavasti lugu, kus proua Ilves hakkas oma sõnadest taganema ja süüdistama mind, et olen valetanud, mispeale ladusin enda kaitseks välja kõik asitõendid, sealhulgas tema saadetud meilid, mis tõestasid, et ta rünnakud olid täiesti alusetud. Lõpuks langetas tema toimimise suhtes hukkamõistva otsuse ka Pressinõukogu. Aga mis seal salata, kahju oli juba tekitatud: rahvas usub ikka presidendiprouat, mitte ajakirjanikku, olgugi et ajakirjanikul on enda kaitseks kõik tõendid olemas.

Seetõttu ma ei salgagi, et selle auhinna võit oli magusam, kui olnuks Estoloppeti ükskõik milline üllatustulemus. See on magus vastulöök neile - ja löögi andjaks, pange tähele, ei ole mina -, kes oma eel- ja eksiarvamustest ja pimedast vihast ja kättemaksuihast kannustatuna mulle innuga kallale sööstsid. You lost, I won.

Auhinna väärtus on 10 000 krooni. See tuleb puhtalt kätte. Kas keegi teab, kui palju on Estoloppeti sarja üldvõidu väärtus?

Aga mis siit laiemas plaanis järeldub? Järeldub see, et igaüks jäägu oma kapsaaeda. Kui oled ajakirjanik, panusta oma töösse ajakirjanikuna, ja kui oled arst/õpetaja/automehaanik, panusta oma töösse oma valitud alal. Ei ole mõtet talvel nende jahimaal mingit saaki jahtida, kellele suusatamine on põhitöö.
******Monte Carlo Resort & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto: Priit Pullerits pärast aasta ajakirjandusauhinna konkursil saavutatud võitu olemusloo kategoorias. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, märts 08, 2010

Pullerits: Miks Haanja maraton kujunes ohtlikuks?

Mullusel Haanja maratonil juhtus selline traagiline lugu, et patareid olid täitsa tühjad. Kukkusin isegi esisajast välja. Lõpetasin 106. kohaga. See tekitas kõhklusi, et äkki juhtub sama ka tänavu, sest hooaeg on olnud sama pikk kui eelminegi ning treeningtunde vähem kui aasta eest. Eesmärgiks sai seatud saja sekka jõuda.

Selle sihi saavutamiseks tuli süüvida detailidesse. Ehk tõsta professionaalsust. Pidasin Suusavendade hooldetiimiga tükk aega läbirääkimisi määrdeküsimuse üle. Lõpuks veensid nad mind, et alla tuleb panna maksimum, mis üldse võtta. Ja selleks, et ma ei peaks hommikul ise suuski tassima, lubasid nad mu Fischerid otse starti tuua. Teiseks valisin kohale jõudmiseks senistest mahukama transpordivahendi, tuttava Chrysler Pacifica. Seal on ruumi lahedalt, ei pea istuma kägaras nagu sõiduautos. Muidugi oleks võinud ka enda omaga tulla, aga vaimuenergiat, kui üritad koha peale sõita, läheb rohkem vaja suusarajal kui autoroolis.

Suuskade testimisel tundus, et need peavad ja libisevad küll. Isegi Raul Olle jäi mäe otsas keppide najale vaatama, et kes see sealt nüüd tuleb. Kasutasin veel kord võimalust teda hooaja jooksul jagatud hüva nõu eest tänada. Ta ütles oma tagasihoidlikul moel, et ega pole välistatud, et kellegi teise juhendamisel oleks võinud saada veelgi paremaid tulemusi. Tuletasin talle meelde, et spordis oleksid ei maksa.

105. stardinumber tähendas, et tingimata tuli saada koht teise grupi esireas. Seda enam, et teine grupp sai teele alles siis, kui esigrupp stardikanga alt läbi oli jõudnud. Ajaloolane Pärtel Piirimäe, kelle VO2max on, muide, 68, ja kes startis otse minu kannul, ütles, et olin teinud korraliku stardi ning tal peagi silmist kadunud.

Haanjas on selge, et algul tuleb saada võimalikult hea positsioon, sest rada läheb kiiresti kitsaks ning möödumisvõimalused tikuvad pikas rivis kahanema. Seetõttu tuleb esimestel kilomeetritel kõvasti tööd teha. Nii sain eespool startinud Klubi Tartu Maraton pealiku Indrek Kelgu, kes Tallinna maratonil oli minust nagu kiirlaskuja mööda sööstnud, peagi kätte ja läksin möödagi, hüüdes talle, et kus ta imelised määrdemeistrid seekord küll jäid. (Igaks juhuks lisasin, et ta võib vastu ülbitseda, et 35 km sõitu on veel ees.)

Üllatuseks leidsin, et esimeste kilomeetrite tõusud hakkasid aegamisi päris valusalt küpsetama. Jõudsin peagi järele Tartu maratoni kindlale esisajamehele Eero Antonsile, kel ei tundunud olema just parim päev, aga siis tundsin ise ka, et hing hakkab paela otsas venima. Selleks, et Antons mind nähes tempot üles ei hakkaks kruttima, rahustasin teda, et ei üritagi teda alistada. Seda ütlesin tagamõttega, et ta hoiaks senist tempot, mis tundus enam-vähem vastuvõetav.

Minu, Antonsi ja Saaremaa mehe Riho Mõtlepi (koht Tartu maratonil teise saja algul) ümber moodustus 7-8-meheline grupp, kelle keskel oli päris talutav sõita. Aga siis tuli pikk okaspuumetsa vaheline laskumine, mis korraks väljus lagedamale kohale ja pööras siis paremale uuesti metsa. Suusavend Jaanus Kuntsi ettevalmistatud suusad - kuuldavasti oli tema määrinud suusad ka teise koha saanud Vahur Teppanile - olid äärmiselt libedad. Ja kurv - see näis saavutatud kiiruse kohta liiga järsk. Kartsin, et ei tule rajas sõites selle läbimisega toime, astusin kahe raja vahele, aga jäin ka seal jänni. Igatahes jõudis järgnevalt aju töötada kiiremini kui jalad, mis tähendab, et hallollusest tulnud signaal ütles: kohe oled vallis, viska pikali! Viskasingi. Sekundi-kahe pärast langes minu kõrvale rajale järgmine mees. Ja siis veel üks.

Veel enne, kui end püsti ajasin, küsisin kahelt mehelt, kelle kukkumise põhjustasin, kas nad jäid terveks. Jäid. Taevale tänu, vähemalt sellest hakkas kergem. Üks asi on oma sõit untsu keerata, aga hoopis teine tera kellegi teine kaunis päev ära rikkuda - seda küll ei tahaks. Aga viisakad mehed olid mõlemad, kumbki ei hakanud kurjustama. Vähemalt üks neist suhtus äärmiselt mõistvalt - et ikka juhtub.

Kui püsti saime, nägin silmanurgast, kuidas meie tagant tuli üks mees hirmsa hooga ja vandudes otse metsa sõitis. Loodan väga, et ta varustus terveks jäi.

Kukkumine kukutab aga silmapilkselt umbes poole minuti jagu tahapoole. Ei, mitte et nii kaua end püsti ajaksid. Aga ehmatus on sedavõrd suur, et pulsi lööb üles. Hingamine läheb samuti sassi. Tempo tunnetus kaob. Lisaks tundub, et taganttulijad peavad kõik kohustuseks koperdajast hooga mööda vajutada. Igatahes enne, kui jahmatusest toibusin ja taas endisel kiirusel liikuma sain hakata, läks ikka mitusada meetrit.

Ent sellega polnud ebameeldivad üllatused lõppenud. Pärast esimest toitlustuspunkti tuli peagi veel üks laskumine, mis lõppes väikse oru põhjas pöördega paremale üles mäkke. Olin tõusnud viie-kuue-mehelise grupi peasse, läksin laskumisele ja... ei tulnud taas kurviga toime. Maandusin jälle hanges. Õnneks lendasin rajalt nii palju välja, et ei jäänud tagant tulijaile jalgu ja nood said kadudeta mööda. Kui end viimaks pehmes lumes püsti sain, nägin, kuidas mu grupp parajasti ülal mäenuki taha kadus.

Egas muud kui tuli hakata neid püüdma. Tasapisi, aegamööda, mitte rabeledes. Ja kuna suusad olid väga kiired - ning pidamine oli samuti paigas -, siis hakkaski vahe vähenema. Umbes kilomeeter enne teist toitlustuspunkti sain grupi kätte ja hakkasin mööduma, kui keegi sealt hõikas, et kuule, mitmendat korda ma juba mööda sõidan. Vastasin, et mis parata, vahepeal olen kahel korral põõsasse põiganud.

Nüüd väike taktika õppetund. Pool kilomeetrit enne TPd võtsin rinnanumbri alt geeli ja hakkasin seda manustama. Nii juhtus, et grupp pääses ligi poolsada meetrit eest. Aga ma ei lasknud end sellest häirida, sest geeli võtmata jättes on oht, et ei kaota mitte 50 meetrit, vaid mitu minutit. Nii siis läkski, et vaevalt kilomeeter pärast TPd, tunnetades uut jaksu, sain grupil taas tagumikust kinni.

Jõudu paistis nii palju, et tahtsin grupist mööda saada. Õnneks tulidki tagantpoolt Tanel Veski (nr 249) ja Valdur Jaht (nr 142) appi. Haakisin neile sappa. Tempo läks märgatavamalt kiiremaks. Aga pikkamisi liiga kiireks. Maratonidel on trikk selles, et ei tohi üle punnida. Kui tajud, et võimete piir on käes, tuleb eesmistel minna lasta. Nõnda nad siis pikkamisi eest läksidki.

Paar kilomeetrit enne kolmandat TPd, kui tuli laskumine suuremale väljale, sain taas veenduda, et Suusavendade ettevalmistatud suuskadele keegi täna eriti vastu ei saa. Sellal, kui teised hakkasid paaristõugetega tööle, lasin endiselt kummargil liugu ja ikkagi libisesin kõrvalrajal mööda. Mõistsin, et siin võiks juurde panna, ning hakkasingi paaristõugetega märksa aktiivsemalt tööle. Selja taha eriti ei vahtinud, aga haistin, et jälitajatega hakkas vist vahe tekkima. Siis tabas mind Haanja maratoni suurim üllatus.

Nüüd läheb eriti suur tänu sellele prouale, kes ühe vasakule kaarduva künka otsas, kus rahvast rivis ootamas-ergutamas, mulle kõrvale jooksis ja kui grupi vedajale pudeli ulatas. Soovitas veel, et võta, see on mõnus hapu. Oligi. Ainuüksi sellest ootamatust sõbralikust žestist sain indu juurde. Suur aitäh sellele tundmatule prouale!

Aga see polnud veel kõik. Kompensatsiooniks kahe võssa sõidu eest oli varuks veel teine meeldiv üllatus. Suusaveteran Karin Laine üks poegadest, Indrek, kes ootas oma venda Andret, nägi mind ja pakkus samuti juua. Loomulikult võtsin vastu. Aga kui siis TP teenindajad ka lahkelt topse ulatasid, hüüdsin juba kaugelt: "Ei, aitäh!" Olin otsustanud joogipunktist hooga läbi sõita ja jälitajatest lahti rebida.

Järgnenud tõusul heitsin pilgu üle õla ja nägin, et olingi grupist vabanenud. Peale ühe, kes kaasa tuli. Ning asusin eessõitjate selga seirama. Tükk aega sõitsin koos Andreas Kraasiga (nr 128), kord üks, siis jälle teine ees. Enne viimast TPd möödusime võrdlemisi väsinud olekuga Tauri Tikerpest (nr 37) ja viimases TPs Arvo Salast (nr 44), kes hetkeks otsa suisa ringi keeras. Samas läks must mööda Paul Vaard (nr 224), kelle sõidu Tartu maratonil oli nurjanud haigusevimm.

Jätkasime koos Kraasiga. Pilk selja taha näitas, et väga lähedasi jälitajaid polnud. Enne nn mõrvaritõusu sain tänu libedamatele suuskadele Kraasist ette. See oligi mu plaan - minna tõusule esimesena, sest siis saad seda omas rütmis võtta ega pea sammu teiste järgi sättima.

Esimese poole Estoloppeti raskeimast tõusust suutsin võtta isegi kergelt sõitvas stiilis. Aga poole mäe peal, kui tundus, et ka lahtine lumekiht läks paksemaks, tuli hakata astuma. Ent tipus ootas jälle üllatus.

Indrek Laine oli seal juba ootamas. Ja jälle sirutas ta mulle pudeli. Ütles, et joo rahulikult, ja - ma ei tea, kas peaks seda siin ütlema, sest karta on, et see detail võib siin saada liiga mõttetult suureks diskussiooniaineks - toetas mind selja pealt, et ma võimalikele taganttulijaile jalgu ei jääks.

Patareid tangitud, hakkasin lõpukilomeetriteks hoogu koguma. Peagi tuli tagant Tartu Suusaklubi vormis noorsõitja Riho Klement - selge märk sellest, et noorus tungib peale - ja tuiskas ette. See oli isegi hea, sest nüüd oli kellegi järgi tempot seada. Temast 15-20 meetrit maas, sain 2,5 km enne lõppu kergelt mööda Pihkva mehest Aleksei Sergejevist (nr 92) ja Klen Krünbergist (nr 67). Üritasin viimasel kahel kilomeetril märgatavalt kiirendanud Klementile küll lähemale saada, kuid need üritused ei kandnud vilja.

Eesmärk sai täidetud: lõpukoht 79., aeg 2:14.01,7. Suusatamises pole mõtet aegu võrrelda, ent sellegipoolest olgu märgitud, et tänavune aeg oli mullusest neli minutit kiirem. Kummalisel kombel kujunes sellest 79. kohast mu tänavuse Estoloppeti sarja paremuselt teine tulemus. Vaid Tamsalu-Neeruti maratonil olin koha võrra eespool.

Kõige suurem heameel on sellest, et tegin stabiilse hooaja ja jäin kõigil maratonidel esisaja sisse (v.a Tartu maratoni 146. koht, kuid seal olin vähemasti Eesti sõitjate seas 96.): Viru - 96. (sain haamri), Tamsalu-Neeruti - 78., Alutaguse - 86., Tartu maraton - 146., Tallinna - 82., Haanja - 79.

Kuidas see suusameeste uus lemmiklause nüüd kõlabki: "Siit on hea edasi minna."

Küsimus on ainult selles, et kuhu.
******Luxor Las Vegas Hotel & Casino, Las Vegas Boulevard South, Las Vegas, Nevada. 22. juuni 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits üleeile Haanja maratonil. Foto autor: Tiia Teppan.
Foto 2: Üleeilse Haanja maratoni kuues Raul Olle Tartu maratoni finišis. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Haanja maratoni teine Vahur Teppan Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Haanja maratoni kolmas Andres Kollo Otepää MK-etapil. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 5: Haanja maratoni neljas Madis Vaikmaa Otepää MK-etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Eilse Haanja maratoni võitja Priit Narusk jaanuari algul Eesti laskesuusatamise meistrivõistluste autasustamisel Haanjas. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix