Esmaspäev, juuli 30, 2012

Pullerits: Mis on ratturile parim kingitus?

Oleme siin arutlenud prillide tarviduse üle rattasõidus, kuid kanna sa neid või mitte, kasu neist alati pole. Sel suvel, hoolimata tõsiasjast, et mul on prillid alati ees – muidu ma ei näe ju! –, on mulle ikkagi mitu satikat silma lennanud. Aga see on kõik tühiasi võrreldes sellega, mis juhtus laupäeval.

Sõita oli jäänud alla kolme kilomeetri, kui Ringteel Silberauto esindusest möödudes lendas mulle mesilane või herilane otse suhu. Sülgasin ta nii kiiresti välja, kui sain, aga sellegipoolest jõudis ta mind suulae taha pehmesse limaskesta susata. Nõel jäi isegi sisse. Urgitsesin selle sõidu ajal sõrmega välja.

See ei ole mul esimene kord, kui mesilane või herilane mind suhu on nõelanud. Neli-viis aastat tagasi juhtus see jooksutrenni alguses. Siis keerasin paugupealt ümber ja kuna ta oli nõelanud otse kurku, pidasin targemaks sõita Maarjamõisasse erakorralisse vastuvõttu, kus mulle tehti vastumürgiga (?) süst. Karta võis, et muidu läheb kurk nii paiste, et ei saa süüa ega juua ja vaat et hingatagi. Süst mõjus nii hästi, et kui koju tagasi jõudsin, läksin jooksma ja tegin trenni ära.

Sedapuhku ei hakanud tohtrite juurde sõitma, sest eelmisest kogemusest järeldasin, et vaevalt suurt paistetust tekib. Võtsin külmkapist jääd ja toppisin seda suhu. Ilmselt aitas: paistetust ei tulnud. Aga valu oli sellegipoolest suur, nii et neelatadagi ei tahtnud, ja levis lõpuks koguni kõrva.

Pühapäeval, päev enne sünnipäeva, küsisin naiselt, kas ta ei tahaks mulle ühte kingitust teha. Oleneb kingitusest – või umbes midagi sellist vastas ta. Ütlesin, et see pole midagi hullu ega kallist, ja kestab umbes 38 minutit. Ta taipas peagi, millest jutt.

Jah, tal tuli mind Chrysler Pacifica tuules mööda Tartu-Jõgeva maanteed maale vedada. Ega ta sellest väga vaimustuses olnud, sest mullusest mäletab väga hästi, et seesugune sõit on äärmiselt pingeline ja närviline. Aga jalgratturi jaoks, usun, on paremat ja huvitavamat kingitust raske välja mõelda, kui et saaks auto taga maksimaalse kiirusega sõita.

Palavus oli pühapäeval muidugi kohutav. Hommikul koeraga jalutusringi tehes oli tunne nagu südasuvises Moabis. Hakkasime keskpäeval kodu eest koos minema – mina ratta seljas, naine roolis –, kuid tuli välja, et jalgratas on linnas liiklemiseks ikkagi palju kiirem vahend kui sõiduauto, isegi puhkepäeval.

Sõitsin mööda Kreutzwaldi tänavat Jakobi mäest alla, siis üle Laia tänava silla, Narva mäest üles ja keerasin Peetri kiriku ees Jõgeva poole, jõudsin sealt edasi linnapiirini, aga autot järele ei jõudnud ega jõudnud. Kui linnapiirist välja sain, püsis kiirus 42-43 km/h kandis. Kuid ei tulnud ega tulnud tagant ühtegi halli Pacificat. Alles siis, kui jõudsin linnapiirist umbes kolme kilomeetri kaugusele, jõudis naine järele. Vaat, nii kiire oli algus!

Olin andnud enne stati naisele juhiseid, kuidas peaks sõitma. Ütlesin, et hoidku sirgetel kiirust 55-60 km/h. Kui on kerge pärimäge kallak, võib minna ligi 70 km/h-ga, aga palusin, et ta laskumistel liiga suurt hoogu sisse ei võtaks, sest 80 km/h võib liiga ohtlikuks minna. Tõusudel hoiatasin, et ärgu ta kohe nende alates kiirust alla lasku, sest hooga läheb üksjagu tõusust üles, kuid pikematel tõusudel arvestagu, et üle 40 km/h võib hakata üle jõu käima. Ent mis kõige tähtsam: kui teel lebab mõni puuhalg või kivi või surnud loom, siis ärgu sellest mingil juhul nii üle sõitku, et see jääb täpselt kahe ratta vahele. Ja kokkulepitud märgisüsteem oli meil ka: kui raputan pead, võtku kiirust vähemaks, kui aga noogutan, vajutagu gaasi juurde.

Tuul oli pühapäeval vägagi vali ja keerutav, mistõttu tuli Pacifica taga otsida pidevalt parimat kohta. Kohe algul sain aru, et vahet tagumise põrkerauaga ei tohi suureks lasta – kui see on üle meetri, tekib taga püsimisega juba raskusi. Nii sõitsingi umbes poolemeetrise vahega.

Pacifical on see hea asi, et tal on ees ja taga suured aknad, ja need asuvad just ratturi jaoks sobival kõrgusel. Läbi nende – hoolimata sellest, et tagumine klaas on toonitud – oli hästi näha, mis ees toimub, kas tee on vaba ja kui palju tuleb autosid vastu ja millised manöövrid võivad aset leida.

Kõige esimene tõus, mis algab umbes poolteist kilomeetrit pärast Jõhvi ja Tallinna maantee poole hargnevaid teid, oli kõige raskem. See kulgeb kaarega päris pikalt. Seal langes kiirus lõpuks 33 km/h kanti. Lähte tõusu (800 m pikk) võtsin algul kergelt ligi 50 km/h-ga, seejärel saavutasin stabiilse kiiruse 40 km/h kandis, aga siis tuli tuuleautol ees vasakpöördeks valmistuva bussi taga seisma jääda, nii et üles pidin väntama omal jõul. Pärast Lähtelt laskumist järgneva väikse tõusunuki võtsin Pacifica taga mängeldes 50 km/h-ga ning edasi hoidsin Tabivereni kiirust ligi 60 km/h. Isegi pärast Äksi motelli paremkurvi, kui algab lauge tõus, ei kahanenud kiirus suurt alla 50 km/h.

Viimased 600 meetrit tuli sõita mööda kruusateed. Kokku kulus 30,3 km läbimiseks ehk uksest ukseni 38.32. See on pool minutit kauem kui eelmisel aastal. Ilmselt läks aeg kaduma linnast väljasõidul, kui pidin umbes 8 km üksinda tööd tegema, ja Lähtele läheneval tõusul. Kuid kokkuvõttes võib ajaga rahule jääda. Keskmiseks tuli 47,1 km/h.

Kes veel on sünnipäevaks nii kiire ja põneva kingi saanud?
******
54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, taamal Bonneville Salt Flats, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-4: Nii suure vahega võidab Kasahstani esindaja Aleksandr Vinokurov Londoni olümpia jalgratturite grupisõidu Kolumbia sportlase Rigoberto Urani ees. Foto 1 autor: AFP/Scanpix; fotode 2 ja 4 autor: Reuters/Scanpix; foto 3 autor: Press Association Images / Scanpix

Reede, juuli 27, 2012

Pullerits: Kuidas ma aitasin jalgrattureil nokauteerida jalgpalli?

Üks vana asi tuleb ära klaarida, lõplikult, siis on hea uute teemade kallale asuda. Gunnar Press, Londoni olümpiaraamatu toimetaja, avaldas hiljuti imestust, et jalgpallifännid ei ole mulle veel kallale tulnud. Nojah, see, et ta arvab, et jalgpalli kummardajad võiks kätega kellelegi kallale minna, räägib juba iseenesest palju jalgpalli poolehoidjate kohta. Kuid mis ma saan sinna parata, et jalgpallureil ei ole Eestis jalgrattureile mitte midagi vastu panna. (Ja ärge tooge siin jälle mängu seda tüütut väidet, et maailmas on jalgpall populaarsem – no mis see meie asi on, et Kamerunis ja Gaboonis ja Kataris on jalgpall popim kui jalgrattasõit?! Meie elame Eestis ja siin on tähtis see, mis on edukas siin.)

Tõepoolest, mida on jalgpallureil ette näidata? Mitte ühtegi tiitlit. Aga jalgrattureil? Palun väga: Aavo Pikkuusi olümpiavõit ja maailmameistritiitel (jah, seda küll NSV Liidu koondise koosseisus, aga kes keelas Eesti jalgpallureil pääseda NSV Liidu koondisse?), Erika Salumäe kaks olümpiavõitu, kaks maailmameistritiitlit ja kümme NSV Liidu meistrikulda ning 15 maailmarekordit, Jaan Kirsipuu rohkem kui 130 võitu proffide leeris, neist neli Tour de France’il, lisaks Riho Suuna ja Jaanus Kuuma kõvad sõidud maailmaareenil – ja nagu näete, ei ole ma oma loeteluga veel jõudnud Rein Taaramäenigi, sest tema peab oma suured võidud alles saavutama.

Küsin veel kord: mis on jalgpallureil vastu panna? Mart Poomi pääs Londoni Arsenali rivistusse? Aga ta oli seal lühikest aega, oli alles kolmas väravavaht ning pääses platsile vaid mõned üksikud korrad. 2:1 võit Venemaa üle? Aga see oli kõigest sõprusmäng, võrreldav ehk Taaramäe esikohaga mõnel nädalase tuuri etapil. (Võidu poliitiline tähtsus ei suurenda selle võidu sportlikku kaalu, millest mina siin räägin.) 3:1 võit Serbia üle? No olgu, see on võrreldav Taaramäe etapivõiduga Vueltal – aga nagu panite tähele, siis Taaramäe oma esimeste võitudega mu eelnevasse Eesti rattaspordi suurte võitude nimistusse ei mahtunud.

Nüüd tõmbangi joone alla enda kergitatud teemale: Eesti jalgratturite saavutused trumpavad igal juhul üle Eesti jalgpallurite saavutused. Seda esiteks. Ja teiseks: jalgratturid on üleüldse tugevamad ja sitkemad ja mehisemad jne kui jalgpallurid, millest kirjutasin tänases Tartu Postimehes oma traditsioonilise kuukommentaari. Seal sai kogu teema kokku võetud, mistõttu pole mu kommentaaril ka kommenteerimise võimalust, sest mida arukat võiks kellelgi vastuargumendina üldse lisada olla? Ei maksa lugejail arvata, et kommenteerimisõigus on mingi võõrandamatu kodaniku- või inimõigus. Ei ole! Kuskil ei ole seda ette nähtud, et igaüks peaks saama sõna võtta. Ei pea! Eriti veel tingimustes, kus toimetus nõuab, et mina pean oma nime alla panema – hea meelega panen, mina oma nime ei pelga! –, aga kommenteerija võib anonüümselt rünnata, kuigi lehed on ajast aega väitnud, et anonüümset kriitikat nad ei avalda. Nüüd siis ükskord saab leht käia ja tegutseda ka oma põhimõtete järgi. Nii et sedasi, nagu näete, arendan ka ajakirjanduses korrektset käitumist.
******
54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, taamal Bonneville Salt Flats, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe Tour de France'il parima noorratturi valges särgis. Foto autor: Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe Tour de France'i 16. etapil Sergio Paulinho tuules tõusu võtmas. Foto autor: Press Association Images / Scanpix

Neljapäev, juuli 26, 2012

Pullerits: Miks sport muutub tüütuks?

Mõnikord teen ikka selliseid lugusid ka, mis rahvaste sõprust edendavad (alljärgnevat silmas pidades on seda siin vaja igaks juhuks rõhutada) – aga need paigutatakse veebis millegipärast valesse rubriiki. See tekitab küsimusi, et miks.

Aga las ma küsin teilt ka mõned küsimused.

1. Kes on see maailmakuulus sportlane, kes on paari viimase aasta jooksul teinud neli autoavariid, neist kaks BMWga?
2. Kes on see maailmakuulus sportlane, kes on väitnud, et kui pidutsemise eest antaks välja kuldmedaleid, oleks ta kõigil viimasel üheksal aastal tulnud maailmameistriks?
3. Kes on see maailmakuulus sportlane, kelle parem jalg muutus seljahaiguse tagajärjel pool tolli lühemaks kui vasak, aga kes tänu saksa arsti abile suudab ikkagi maailma tipptasemel võistelda?
4. Kes on see maailmakuulus sportlane, kes ei osanud oma kodumaa ametlikku keelt korralikult enne, kui hakkas rahvusvahelisel areenil võitma? (Vihje: tema peakonkurent ei oska samuti on maa ametlikku keelt sel määral, et teised temast aru saaksid.)
5. Kes on see kuulus naissportlane, kelle isa istus vangis, seejärel röövis tema oma endise naise käest, elas hiljem kodutuna tänaval ning oli kahtlustatav mõrvas?

Et miks sellised küsimused? Olümpia algus on siin vaid üks ja vähetähtis põhjus. Peapõhjust tuleb otsida eelpool viidatud Irina Privalova loost. Nimelt just põnevad ja inimlikud detailid teevad spordi huvitavaks – sest nendes detailides peitub lugu. Muidu on sport – ärge nüüd ehmatage! – üks igavene tüütus.

Sellisele järeldusele jõudsin poolteist-kaks nädalat tagasi. Olin vaadanud päris pikalt Tour de France’i etappi ja siis vaatasin õhtul veel juunioride MM-võistlusi kergejõustikus. Vihastasin: mis asja ma raiskan aega! Aga peamine oli see, et jõudsin äratundmisele, kui tüütu sport võib olla, kui seda palju vaadata. Üks võistlus ajab teist taga: täiskasvanute EM kergejõustiku lõpeb, juunioride MM algab; Tour de France ei jõua lõppedagi, kui algab Poola velotuur. Nii võib suure osa oma vabast ajast tuksi keerata, kui sporti jälgida – ja mis sellest lõppeks minu elus, teie elus muutub, paremaks läheb? Absoluutselt mitte midagi.

Kuna Rein Taaramäel läks Tour de France’i teine pool käest, oli hea spordi vaatamisele järsk lõpp teha. Ja ma ei kavatse vaadata ka olümpiamänge (v.a Rasmus Mägi jooks(ud) ja äkki veel mõne eestlase võistlus, kui peale satun). Aga et asi oleks põnevam, annaks oma otsusele ka poliitilise värvingu. Boikoteerin Londoni olümpiamänge. Intrigeeriva põhjuse leiab alati, näiteks siin. Huvitav, milline on Kreeka sportlase olümpialt kõrvaldamise õiguslik alus? Mäletate, mida tegid USA kaks neegerjooksjat Mexico olümpial 1968. aastal 200 meetri jooksu autasustamisel? Black power! Jah, nad saadeti olümpialt minema (medalid jäid neile ikkagi alles), aga eelmisel kümnendil tõsteti nad oma julge protesti eest lõpuks ikkagi pjedestaalile. Ajalugu on teinud toonasesse otsusesse korrektiivid.

Rassismikaardiga vehkimine, nagu kirjutasin Postimehe kolumnis, mis pälvis toimetuste juhtide otsusel nädala parima arvamusloo preemia, on ületanud igasuguse piiri. Pange te tähele, selliste arengute jätkudes ei lähe ehk kümmet aastatki, kui põlu alla langeb ka laul «Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi.» Või asendatakse sõna «eestlane» sõnaga «eurooplane».
******
Bonneville Salt Flats, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits näitab Irina Privalovale ja tema perele kohta eestikeelses Sydney olümpiaraamatus, kus on juttu tema võidust 400 meetri tõkkejooksus. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Britt Bradley Wiggins sõitmas Pariisis Tour de France'i võidu poole. Foto autor: RIA Novosti / Scanpix

Teisipäev, juuli 24, 2012

Pullerits: Kas spordisõpru õnnistatakse peagi uue maksuga?

Mille eest ma litsentsitasu maksan, küsis terane tuttav, kui oli uurinud, kuhu tema registreerimistasu Tartu linnatriatlonil läheb. Ta osales igamehevõistlusel (0,5+20+5 km) ning pidi seal kaasa tegemiseks ostma viie euro eest ühekordse litsenti. Need, kes osalesid pikemal distantsil (1,5+40+10 km), pidid litsentsi eest loovutama koguni kümme eurot. Ja et küsimus veelgi teravam tunduks, väitis tuttav, et litsenti ostmine oli puhas formaalsus: mitte keegi ei tundnud seda väljastades huvi, kas ta ujuda üldse oskab või liiklusseadust tunneb.

Hea küsimus. Ma ei jäänud selle kallale pikalt nokitsema, vaid tegin kõne võistluse peakorraldajale Ain-Alar Juhansonile (meeldetuletuseks: olen siin ju ainus, kes tegelikku reporteritööd teeb, kuigi telefon on ju ilmselt igaühel, kes siin kommentaariumis sõna võtavad, ja allikate mobiilinumbrite hankimine pole nüüdsel internetiajastul samuti mingi probleem – nooh, mis te ütlete enda õigustuseks?).

Juhanson seletas, et kuna TriStari võistlused ja Eesti karikavõistluste etapid toimuvad Eesti Triatloni Liidu egiidi all, peab Eesti Triatloni Liit vastutama rajal võistlejate eest, ja sedasi ongi Eesti Triatloni Liit teinud kindlustuse, et kui võistlejaga rajal midagi juhtub, siis selle juhtumiga kaasnevad kulud katab kindlustus. Ta tõi näiteks advokaat Viktor Kaasiku poja, kes oli murdnud ühel võistlusel kukkumise tagajärjel rangluu. Kindlustus oli selle juhtumi kahjud hüvitanud.

Juhanson lisas, et ühekordse litsentsi tasu suurus oleneb distantsi pikkusest. Väiksematel võistlustel, mis ei toimu Eesti Triatloni Liidu egiidi all, ei ole tema sõnul litsentsi omamine kohustuslik, vaid seal osaleb igaüks omal vastutusel. Nagu Juhanson möönis: litsents tähendab sisuliselt kindlustust.

Aga mulle ei meenu, et litsentsitasu oleks nõutud Klubi Tartu Maraton võistlustel, kuigi seal tuleb samuti rattaga sõita ja joosta (uppumisohtu, tõsi, ei ole). Jätkasin siis reporteritööd – ainsana siin, nagu ikka – ning helistasin klubi juhatajale Indrek Kelgule.

Ja teate, mida Kelk tunnistas? Ta tunnistas, et Eesti Jalgratturite Liit avaldab võistluste korraldajatele survet, et nood hakkaks ka osalejatele ühekordseid litsentse väljastama ja nende eest raha kasseerima. Kelk, ise parajasti Harimäe kandis nädalavahetuse Samsungi karikasarja rada inspekteerides, ütles mulle otse, et tema ei ole selgeks saanud, mis kasu saab litsentsist korraldaja ja mis kasu saab osaleja ja mis selle nõude sisseviimisega üldse kaasneks. Ent ta möönis, et Skandinaavias on ühekordsete litsentside väljastamine rahvaspordiüritustel levinud ning alaliidud teenivad sel moel päris korraliku summa.

Kui kuulen Skandinaaviast, valdab mind alati jalamaid kahtlus. Skandinaavia – see on ju vahtkummiregioon, kus kõik on tehtud pealtnäha nii turvaliseks ja ohutuks, aga mille arvelt? Las ma tsiteerin teile veel ühe haritud tuttava öeldut, mis mulle väga meeldis: «Tunnistan, et 22/7 [Breiviki korraldatud veresaun Norras] juures ei šokeerinud mind niivõrd hukkunute arv ega vanus – iga päev kuuleme rahvusvahelistest konfliktidest, kus sajad või tuhanded surma saavad, Aafrikas nälga surevate laste vanematele ei saada üksi riigpea kaastundeavaldusi –, vaid psühholoogilised aspektid: mis mõttes oli 500 terve, tuleviku poliitiliseks eliidiks pürgiva noore seas vaid paar [sellist], kellele tuli 1,5 tunni jooksul pähe neile hästi tuttaval saarel rahulikult ringi jalutanud mõrtsukat rünnata? Ja kuidas politseil oli kõige tähtsam tegutseda õige skeemi järgi – mis siis, et samal ajal kuuldi pidevalt tulistamist. Õpitud abitus.»

Nii, nüüd, kus me oleme Skandinaavia kui võimaliku eeskuju pjedestaalilt kolinal alla tirinud, jätkakem Eesti reaalsuses. Kelk kinnitas, et selle sügise rattamaratonile ei hakka ta mingil juhul litsentse müüma. Ta nentis, et 5-10 eurot litsentsi eest oleks «päris arvestatav summa», sest pikal distantsil osalemine maksab niigi 30 eurot ja kui sellele lisanduks veel 10 eurot, annaks see kindlasti tagasilöögi. Ta seletas, et vaevalt hakkas enamik osalejaid süüvima sellesse, mille eest nad litsentsi tasu maksavad ja mida nad selle eest saavad, vaid nad saaks Klubi Tartu Maraton peale väga pahaseks. Ja mida saab korraldaja? Korraldaja tööks jääb vaid tasu kokku koguda, tõdes Kelk, ja preemiaks selle eest on osalejate sõim.

Isegi kui rattalitsentsiga kaasneks kindlustus, tekiks Kelgu sõnul küsimus, miks peaks litsentsi ostma need, kellel on nagunii sõlmitud õnnetusjuhtumi kindlustus.

Kokkuvõtteks lausus Kelk: see vajab rattasportlaste hulgas referendumit, kas tuleks ühekordse litsentsitasu nõue sisse viia või mitte. Referendum siin alaku!
******
54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Et küsimusi seekord ikka jaguks: kellega lööb patsi Tartu pühapäevase linnatriatloni võitja Aleksandr Latin? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Tartu triatlonivõistluse peakorraldaja Ain-Alar Juhanson manitseb võistlejaid enne ujumise algust, et nad Emajões stardijoont ei ületaks. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Süstasõitjad üritavad Tartu igamehetriatloni alguses võistlejaid tagasi suruda, et nad Emajões stardijoont ei ületaks. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Rahandusminister Jürgen Ligi Tartu triatloni 10 km pikkusel jooksudistantsi . Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Esmaspäev, juuli 23, 2012

Pullerits: Kes päästab ratturi hädast välja?

Algatuseks üks kont jalgpallihaigeile, enne kui teistega läheme tõsisemate ja praktilisemate teemade juurde. Niisiis, jalgpallihaiged, öelge, kes tuli 1996. ja kes 2000. aastal jalgpallis olümpiavõitjaks – ja mida sellest saab järeldada Eesti nüüdse jalgpallitaseme kohta!

Nagunii enamik ei mäleta, nii et pean teid aitama. Atlanta olümpial võitis Nigeeria ja Sydney olümpial Kamerun.

Aga mitmendal kohal on nad FIFA jooksvas edetabelis? Nigeeria on 58. ja Kamerun 59.

Kuna Eesti on FIFA edetabelis 56., siis mil määral võib siit järeldada, et Eesti jalgpalli tase on kõvem kui kahes olümpiavõitjaks tulnud riigis?

Spekulatiivne küsimus? Jah. Seepärast mingemgi arutult kirgi kütva jalgpalli juurest millegi praktilise juurde, kus on konkreetsed lahendused.

Nii mitmedki on väitnud, et ma ei tea jalgrattaspordist suurt midagi, mistõttu küsingi targematelt nõu. Eelmise reede õhtul juhtus selline asi, et Tartust umbes 10 km kaugusel Jõgeva maanteel purunes üksinda trenni tehes võidusõiduratta sisekumm (või nimetatakse seda siserehviks?). Minu küsimus: milline on siin ideaalne lahendus?

Õige vastus ei ole see, et kanna kaasas rehvi parandamise komplekti või varurehvi ja pumpa või ballooni, sest nii palju, kui ma olen teisi sõitjaid näinud, ei kanna enamik selliseid varuasju kaasas, ja too enamik on minust palju professionaalsem, ning professionaalne enamik ei saa ju ometi vale eeskuju anda.

Õige vastus ei ole ka see, et sõida hoolimata tühjast rehvist rattaga koju, kandes keharaskust võrdselt nii esi- kui tagajooksule. Niiviisi läheb puruks ka see, mida vist nimetatakse mantliks ehk välisrehv, ja ilmselt võib pärast kanda maha kogu jooksu (see on vist see, mida rahvasuus nimetatakse rattaks – ma ju ütlesin, et ma pole mingi proff).

Õige vastus ei ole ka see, et oota ära teised sõitjad ja palu neilt abi. Esiteks, neid ei pruugi tulla. Teiseks, neil ei pruugi samuti tagavaraasju kaasas olla või pole neil oma trenni ajal mahti teistega tegeleda. (Mulle sõitis vastu kaks võidusõiduratta seljas meest ja kahest, kes tee ääres seisid, vantsisin ise mööda.)

Õige vastus ei ole ka see, et hakka linna poole sõitvaid autosid peatama. Saan täesti aru juhtidest, kes sellise abipalve peale ei peatu, sest kes see ikka tahab oma autosse higist leemendavat inimest ja ratast, mis võib salongi määrida ja mis enamikku euroopalikult tillukestesse autodesse ei mahugi (millegipärast on Eestis kombeks ameerikalikult suuri ja lahedaid autosid mõnitada).

Sellele olukorrale peab olema mingi trikiga lahendus, mida ma ei tea. Seda küsingi. Sest ei saa ju õige lahendus olla see, et hakkad lihtsalt linna poole astuma, jalgratast käe kõrval tõugates, ja tellid naise suure Chrysler Pacificaga vastu, teed tagant auto luugi lahti ja viskad ratta kerge elegantse liigutusega pakiruumi ilma, et peaks seda tükkideks võtma. See lahendus, nagu te aru saate, on ju liiga lihtne.

Profid teavad kindlasti paremaid nõkse. Huvitav, millised need on?
******
54 miili pikkune tee ümber Silver Islandi mägede, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1 ja 3: Postimehe infograafik Kaido Linde Priit Pulleritsult laenatud Scotti võidusõidurattaga pühapäevasel Tartu igamehetriatlonil Jakobi mäe tõusu alguses (1. foto) ja Kassitoome laskumise all (3. foto). Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jalgrattaga hätta sattunud võistleja pühapäevasel Tartu triatlonil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

Teisipäev, juuli 17, 2012

Pullerits: Kas Eesti naissportlased on tõesti l***id?!

Lõpuks tuli midagi rõõmustavat ka jalgpallirindelt. Need, kes üritasid Inglismaa koondise endisele kaptenile John Terryle määrida kaela süüdistust rassismis, said kohtus kaotuse. Hurraa!

Kui hiljuti kirjutas Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas Maalehes, et tudengiühenduste nõudmised anda üliõpilastele üha rohkem raha ajavad tal südame pahaks, siis mul ajavad südame pahaks igasuguste inim- ja muude õiguslaste avaldused, et jalgpallis tuleb võidelda üha rohkem ja jõulisemalt rassismi vastu. See ei ole viinud üksnes klaper-, vaid suisa nõiajahini. See, mida nood sõgedad õiguslased korraldasid Terry vastu, nagu nüüd kohtuotsusest selgub, oli ju kõige pesuehtsam ajujaht. Ja see, et nende rünnak lõpuks kohtus läbi kukkus, on fantastiline kinnitus selle kohta, kuidas õiguslaste haiglane emotsionaalsus variseb pihuks ja põrmuks, kui selle vastu astuvad ratsionaalne analüüs ja kaine mõistus ja loogika.

Kes Terry juhtumi tagamaadesse rohkem süüvinud, see küllap teab, et «kannatanu» Anton Ferdinand oli tegelikult kogu olukorra ise provotseerinud. Aga kas te loodate, et need, kes Terryt avalikul areenil ründasid ja materdasid, tema ees nüüd vabandust paluvad? Ärge lootkegi noilt õiguslastelt sedasorti õiglustunnet.

Aga kui rassismikaardiga viimasel ajal üha hoogsamalt lehvitatakse – sellest kirjutasin ka möödunud nädalal Postimehes (ja toimetuse koosolek määras mulle selle loo eest nädala parima arvamusloo preemia - aitäh! -, mis näitab, et Postimees on poliitilis-ideoloogiliselt õigel ja mõistlikul teel) –, siis vaatame, kuhu sellega välja võib jõuda. Eelmisel reedel kirjutas Eesti Päevaleht spordiküljel, et Saudi Araabia saadab esimest korda naissportlased olümpiale. Päevaleht kirjutas:

«Saudi Araabias üldiselt ei näe naisi avalikult sporti tegemas. Samuti ei tasu arvata, et nad Londonis tavapärased võistlusriided selga tõmbavad. «Meie naised riietuvad ka olümpiamängudel nii, et nende väärikus ei satuks ohtu,» sõnas saudide võistkonna ametnik.»

Suurepärane tsitaat, suurepärane! Saudi Araabia naised riietuvad nii, et nende väärikus ei satuks ohtu, seega kõik teised naised, kes spordivad reite ja säärte ja tuharate välkudes, paljaste käsivartega, palja nabaga, topiga, juuste lehvides – ehk Euroopa ja Aasia ja Ameerika ja, mis eriti valus, ka Eesti naised –, on saudide hinnangul kaotanud oma väärikuse, mis tähendab, et (ja ainult loll ei saa sellest aru) nad on h**rad ja l**sid.

Et ta ei öelnud seda? No kuulge, ärge mängige naiivset! Eituse kaudu saab («et nende väärikus ei satuks ohtu») väga hästi välja tuua selle, mida te tegelikult mõtlete ja öelda tahate ilma, et peaks seda otsesõnu välja ütlema.

Ma vean kihla, et kui see naiste ja väärikuse situatsioon (kontekst) asendada näiteks meesjalgpallurite ja rassismi situatsiooniga (kontekstiga), oleks maailmas juba ammu kisa lahti ning ei nõutaks ainult «süüdlaste» karistamist, vaid teatud võistkondade olümpialt kõrvaldamist. Aga too saudi ametnik võib solvata enamikku maailma naissportlasi, sest a) vähemustele (araabiamaad) on alati lubatud rohkem kui enamusele (kristlik maailm); b) islamimaailm võib millegipärast kristlikku maailma tümitada, aga vastupidi mitte; c) keegi ei taha islamimaailmaga sõnasõtta minna, sest siis on tavaliselt tagajärjeks islamimaailma esindajate seas lahvatav vägivald kristliku maailma vastu (mäletate lääneriikide saatkondade ründamisi?); d) ja lõppeks leidub Saudi Araabias naftat, mida lääneriikidel on vaja, ning liiati peavad lääneriigid Saudi Araabiat tolles maailma turbulentses regioonis oma liitlaseks.

Nii võivadki Saudi Araabia spordiametniku sugused mehed solvata läänemaailma ilma, et too piuksugi teeks.

Sõnade ja tõsiasjadega valikuline manipuleerimine, kui veel kord tsiteerida Kallast, ajab tõesti südame pahaks. Uudisteajakiri Newsweek, kus ma 1995. aastal viis kuud töötasin, kuid mis nüüd on Vanity Fairi ja The New Yorkeri endise peatoimetaja Tina Browni tüürimisel muutunud vasakliberaalide hääletoruks, avaldas hiljuti naisjuhte kiitva ja meesjuhte tauniva loo, kus kasutas argumendina ühte uurimust, millest noppis välja väite, et «73 protsenti naistest, kes olid kolleegidele mentoriks, aitas [ametiredelil edasi jõuda] teisi naisi, samas kui seda tegi ainult 30 protsenti meestest». Sellega, nagu aru saate, tahtis ajakiri tõestada, et mehed, kuradi sead, ei aita naisi, vaid hoiavad neid tagasi. Aga üks terane lugeja hammustas tolle manipulatsiooni läbi ja saatis Newsweekile kirja, et tollest uurimusest ja esitatud andmetest tuleb ju välja, et «70 protsenti meestest, kes olid kolleegidele mentoriks, aitas [ametiredelil edasi jõuda] teisi mehi, samas kui seda tegi ainult 27 protsenti naistest». Ehk mis välja tuleb: hoopis rohkem mehi aitab tööl edasi jõuda naistel, kui naised meestel, ja naised hoiavad mehi rohkem tagasi kui mehed naisi!

Newsweeki näide ja Terry alusetu süüdistamine ja saudi spordijuhi kristliku maailma naissportlaste kaude halvustamine on kõik klassikalised näited sellest, kuidas emotsioone kasutades, tõsiasju peites ja väänutades püüavad vasakliberaalsed jõud suruda maailmas läbi oma haiglast agendat ning tallata põrmu kainet mõistust (sellest kirjutas eelmisel nädalal Postimehes suurepäraselt ka ajaloolane Lauri Vahtre, kuigi ta seadis teraviku ettevaatuse mõttes pelgalt marksismi vastu). Mul ajab see südame pahaks, aga sellest hoolimata teen kõik, kui palju minu võimuses, et igasugu hullused maailmas kanda ei kinnitaks ning arukus võidutseks.

Muide, Facebook, kus ma ei tegutse, andis järgmise huvitava viite
Tee Bonneville'i soolajärve kiirusrekordite raja ja Silver Islandi ehk Hõbesaare mägede juurde. Wendover, Utah. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: John Terry (vasakul) on just saanud rassismisüüdistusest priiks. Foto autor: EMPICS Entertainment / Scanpix
Foto 2: Saudi Araabia korvpallinaiskond Jeddah United. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Newsweeki peatoimetaja Tina Brown. Foto autor: SIPA/Scanpix

Reede, juuli 13, 2012

Pullerits: Kes suudab rattaga 100 km alla kuue tunni sõita?

Müts maha nende ees, kes lähevad 22. juulil Vooremäe 3000+ rattavõistlusele. Plussmärk arvu 3000 järel tähendab, et tõusumeetreid on kuuel 16,5 km pikkusel ringil kokku üle 3000. Käisin proovimas, mis tunne on.

Ringi algus on lihtne, kulgeb mööda üksjagu tasast metsarada. Siis läheb laiale saepurukattega suusarajale ja tundub, et mis siin ikka hullu, tuleb vaid Vooremäe suusaradade tõusudest üles ronida, seda enam, et peale esimest tõusu tuleb varsti lai ja kiire laskumine – aga stopp!

Ühtäkki võtab võistlus hoopis teise ilme. Eest tuleb rattal vahetada käik kõige väiksemale hammasrattale ja tagant suurematele, sest edasi tuleb sõita puude vahel järske metsaradu üles-alla. Häda neile, kes seda käiguvahetust aegsasti ei tee, sest metsavahel, kui tuleb pressida, selleks enam head võimalust ei teki. Mäekülgedest allasõiduga on see häda, et vähekogenud, nagu mina, suurt kiirust seal küll ei riski sisse võtta. Ülessõiduga on jälle see mure, et isegi kõige kergema käiguga jääb minusugune korduvalt jänni: tõusunurk on kohati hirmus terav, lisaks on pinnas pehme ja paiguti juurikane.

Lühidalt: Vooremäe 3000+ rada on peamiselt meistritele... või algajatele, nagu mina, paras katsumus. Mu tagaratas käis tõusudel pidevalt tühjalt ringi. Aga selle vastu leidub rohtu, nagu targad mehed õpetasid. Tuleb viia keharaskus sadulas ettepoole, lausa sadula ninani – ja see aitas! Tagaratas saavutas pinnasega hoopis parema haakumise. Laskumistel tuleb jälle jälgida, et keharaskus oleks võimalikult taga, et istmik ulatuks kogunisti üle sadula tagumise serva. Ikkagi oli paar kohta, kust ma ei riskinud esimese hooga joonelt alla sõita.

Vooremäe 3000+ võistlusel on edu võti ilmselt selles, et ei tohi end esimeste ringidega kinni sõita. Tõusud nõuavad pidevalt pingsat tööd – annaks taevas, et rohkem vihma ei tuleks ja rada ikka pühapäevaks ära taheneks, sest märjad olud ei ole seal midagi nauditavat.

Mõnes kohas saab siiski kiiret sõitu ka teha. Nii mitmelgi puhul sai mäest alla lasta lauluga, lausa nii kõva lauluga, et tuli pidurid appi võtta. Ent kui mõistlikult sõita, siis kukkumisohtu suurt ei ole. Tõsi, ühe korra ikkagi prantsatasin vasakule küljele – see juhtus järsul tõusul, kui edasi vändata ei jaksanud, ratas jäi seisma, üritasin selle seljast maha tulla, aga ratas veeres kallakul tagasi – oma viga, unustasin pidurid peale tõmmata – ja nii ma müraki pikali käisingi.

Vähemasti võin öelda, et olen nüüd rajaoludega kursis. Ja see on kõva eelis. Teistele esitan siin olukorra võrdsustamiseks suure saladuskatte all hangitud raja skeemi, mida korraldajad püüavad minu teada stardihetkeni salajas hoida, et keegi ei saaks eelluuret tegemas käia. Igatahes võin kinnitada, et 22. juulil tuleb Vooremäel tõesti võistlus karmidele meestele. Mingi triatlon ja mis iganes muud võistlused samal ajal toimuvad – uskuge mind, nood on Vooremäe 3000+ga võrreldes lapsemäng, suvine puhkus, piknik looduses, nädalalõpu lõõgastus, trill ja trall.

Näis, kas võitja suudab Vooremäel läbida kuus ringi ajaga alla kuue tunni. Kuuldavasti on korraldajad teinud raja sellise, et ei suudaks.
Horton Plaza, San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Vooremäe 3000+ võistluse rada on 16,5 km pikkuse ringi lõpus ja alguses lihtne. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Vooremäe 3000 mulluse võistluse võitja Viljar Kannimäe pressimas üles tõusust, mil algajaile käib üle sõiduvõimete. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Leho Rips (vasakult), Art Soonets ja Viljar Kannimäe tutvumas Vooremäe 3000+ võistluse rajaoludega. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 4 ja 5: Vooremäe 3000+ võistluse raja skeem. Info päritolu: konfidentsiaalne

Neljapäev, juuli 12, 2012

Pullerits: Miks rattasport trumpab kindlalt üle jalgpalli?

Kui olin eile andnud Postimehe vahendusel Eesti rahvale teada, et Rein Taaramäe sõidud Tour de France’il jõuavad tulevast aastast ETV ekraanile, ei läinud kuigi kaua aega, kui hakkasid levima vandenõuteooriad, mis moodi mul õnnestus saavutada selles küsimuses nii kiire ja otsustav läbimurre. Üks teooria, mille leidsin oma loo järelt, on selline.

Marko Kaljuveer, ERRi sporditoimetuse juhataja, ütles Pulleritsule: «Kuule, mul on hea pakkumine Touri näitamiseks laual, aga [ERRi juhatuse esimees Margus] Allikmaa, va kooner, ei eralda pappi. Vaja kuidagi sundida... noh, saad aru?»
Pullerits: «Vaatame, äkki annab motiveerida... Võib-olla kergest kriitikast läbi blogipostituse ja natukesest tolmukeerutamisest [Kuku] raadios [esmaspäevases «Pressiklubis»] on abi.»
Ja näe ... oligi! Tekitati «avalik huvi» ja raha eraldati.
*
Postimehes tuli ruumi puudusel ohverdada mu loo lõpp. Too lõpp poleks meeldinud paljudele, kes on kiitnud Eurospordi ingliskeelseid kommentaare, eriti Sean Kellyt. Olgu loo lõpp siin esitatud.

Kirsipuu eelistab vaadata Tour de France’i ülekandeid koos venelaste kommentaaridega, sest nood on tema hinnangul vaimukad. Samuti peab ta lugu prantsuse kommentaatoreist, kes on enamasti alles hiljuti rattasõidu lõpetanud ning ajavad asjalikku juttu. Seevastu britte eesotsas 1980. aastate tippsõitja Sean Kellyga, keda paljud Eesti rattaspordisõbrad on kiitnud, ei pea Kirsipuu vene ja prantsuse kommentaatoritega võrreldavaks, sest seoses nende rattakarjääri ammuse lõpuga ei adu nad rajal toimuvat alati kõige paremini.
Kaljuveer tunnistas, et teise abikommentaatorina on ta vaaginud samuti endist rattaproffi Andrus Augi.
*
Kuid küsimus ei ole ühes või teises väliskommentaatoris, küsimus on jätkuvalt selles, et Eesti telebisnises tuleb eelistada rattasporti jalgpallile. (So you thought I was done with my argumentation against promoting football? Read on!) Ja see argument, et mujal maailmas on jalgpall spordiala number üks, ei maksa siin tuhkagi. Mis meil sellest, mis on mujal spordiala number üks! Selle loogika järgi peaks me näitama ka pesapalli ja kriketit, sest need on võrreldes vähemasti murdmaasuusatamisega maailmas sadu, kui mitte tuhandeid kordi vaadatumad ja populaarsemad spordialad.

Rattasport on, muide, ka seetõttu meile oluline ala, et rattaspordis on meil läbi ajaloo, eriti viimastest kümnenditest, ette näidata hulk maailmatasemel sportlasi: Aavo Pikkuus, Riho Suun, Oleg Ljadov, Erika Salumäe, Jaan Kirsipuu, Lauri Aus, Rein Taaramäe. (Küllap jäi mõni ka nimetamata...) Kui mitut maailmatasemel Eesti jalgpallurit te võite nimetada? Kui paljud Eesti jalgpallurid on mänginud Inglismaa või Itaalia või Hispaania (meie mõistes) kõrgliigas? Üksainus – Mart Poom. Ja esiteks, tema mängis Premier League’i ühes nõrgemas klubis, teiseks sai ta Arsenali eest platsile vaid mõnel üksikul korral ja kolmandaks, tagatipuks, mängis ta enamiku ajast palli käega.

Siin ei saa jalgpalli pooldajad kasutada ka argumenti, et eestlastel on raske tippliigadesse murda. Mis jutt see on! Kuidas sai Kirsipuu, kuidas sai Aus, kuidas sai Taaramäe, kuidas sai Tanel Kangert? Väidate, et Cofidis pole mingi tippklubi, nagu ka Kirsipuu Ag2r? See on loll väide. Need on maailmatasemel klubid, sest muidu poleks nad kogu aeg Tour de France’il ja teistel tuuridel stardis.

Mis on jalgpallureil kõrvale panna? Nemad löövad lokku Ragnar Klavani üle. Aga Klavan, lubage meelde tuletada, pääses Bundesliga ühte nõrgemasse klubisse, ja Bundesliga ei ole ikka sama, mis on Inglismaa või Hispaania nn kõrgliiga. Ja kindlasti ei mängi Klavan FC Augsburgis esimest viiulit, nagu näiteks Taaramäe Cofidises.

Lühidalt: kust otsast sa asja ka ei vaata, on meediatähelepanu osutamine Eesti rattaspordile palju põhjendatum kui jalgpallist kirjutamine ja selle näitamine.
San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Tour de France'i kümnenda etapi algul venis peagrupp pikaks ketiks. Foto autor: Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Cofidise meeskond kaitseb Tour de France'i kümnendal etapil oma liidrit Rein Taaramäed (nr 81). Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Karm tõus Tour de France'i kümnendal etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Frank Schleck (vasakul) ja parima noorratturi valget särki kandev Tejay van Garderen Tour de France'i kümnenda etapi laskumisel. Foto autor: AP/Scanpix

Teisipäev, juuli 10, 2012

Pullerits: Kuidas kärpida kaotust Taaramäele ja tõsta Eurospordi taset?

Kui kellelgi peaks ikka veel olema küsimusi, kas tasub Tour de France’i ja Rein Taaramäe sõite eestikeelsete kommentaaridega üle kanda, siis võtku nad teadmiseks, milline innustav mõju neil ülekannetel võiks olla. Näiteks vaatasin ülemöödunud pühapäeval tuuri avaetapi viimast 40 km ja sain sellest nii palju inspiratsiooni, et istusin samuti ratta selga ning läbisin 32,4 km pikkuse ringi 57.47ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 33,6 km/h. Poleks enne Taaramäe sõitu telerist vaadanud, vaevalt oleks tekkinud tahtmine üksinda pressima minna.

Eile vaatasin eraldistardist sõidu viimast tundi. Neetud, Taaramäel jäi vajalikest vattidest kõvasti puudu, aga sellegipoolest oli võimas vaatepilt, kuidas mehed meeletu kiirusega pedaalivad. Loomulikult tõmbab see kaasa ja veab ennastki maanteele. Läbisin 32,7 km pikkuse ringi 57.53ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 33,9 km/h. Poolel teel möödusin ühest sõitjast ning hüüdsin talle, et mis ta uimerdab, võtku sappa. Võttiski, ja see andis jaksu juurde, sest ei saa ju ennast lõdvaks lasta, kui oled teise mehe enda tuulde kutsunud. Paaril korral läks tema ka vedama, aga see ei sobinud mulle, sest tuules loksumine ei ole mingi õige trenn ja läksin peagi uuesti ette tempot tegema.

Eilne sõit oli mu treeningtempo maksimumi lähedane: selline, et jagub veel reservi ja endale valu tegema ei hakka – hingamist kinni ega jalgu laktaati täis ei vänta. Ikkagi on see müstiline, kuidas Tour de France’il hoidsid parimad rohkem kui 40 km vältel keskmist kiirust 45-46 km/h kandis. Arusaamatu, kuidas on see võimalik!

Või on see siiski arusaadav? Teeme väiksed tehted. Kui ma olnuks eile vastutusrikkas võistlusolukorras, suutnuks ka ehk 2 km/h juurde panna ning tõsta keskmise 36 km/h ligi (sellise keskmise kiirusega sõitsin mullu Tartu Velo Klubi trennis poolel maal pärast tagasipööret grupil eest ära, nii et suudan küll). Alustasin ilma igasuguse soojenduseta ja ettevalmistuseta – ukse eest ratta selga ja läks, pidin jälgima linnas liiklust jne – siit saaks küllap veel 1 km/h juurde. Kindlasti ei ole mu Scott samaväärne nagu eraldistardist sõidu ratas, nii et siit veel vähemalt 1 km/h minu kahjuks. Ja lõpuks muu varustus: kiiver, kombinesoon jms – siit ka ligi 1 km/h. Nii saab matemaatiliselt arvutades tõsta keskmise 39 km/h peale, ehk pingutaks isegi 40 km/h välja, kui veidi eraldistarditehnikat ka harjutada.

Minust kolm ja pool aastat nooremal Võrumaa mehel Olavi Mõtsal oli ilmselt õigus, kui ta mõni aeg tagasi veenis, et peaksin hakkama eraldistarti sõitma. Kannatada ma küllap suudan, sest omal ajal tudengipõlves 800 meetrit joostes olin mina see, kes pärast finišeerimist alati kõige kauem ja kõige rohkem öökis.
Aga eelnevalt jäi ilmselt üles küsimus, miks peaks Tour de France’i näitama ikkagi eestikeelsete kommentaaridega, kui enda näite varal justkui tõestasin, et käib ka Eurospordi ingliskeelne ülekanne. Esiteks, Eesti noored rattahuvilised vaevalt sellest iiri aktsendiga inglise keelest kõige paremini aru saavad. Isegi mul, kes ma pean oma inglise keele oskust väga heaks – olen ju Ameerikas korduvalt õppinud, stažeerinud ja töötanud –, oli eile tükk tegu, et saada aru, mida üks iirlasest mänedžer rääkis. Teine põhjus on aga puhtprofessionaalne.

Eurosport – see on kohati lausa koomika. Koomika tekib näiteks siis, kui prantsuse reporter üritab teha slovaki ratturiga inglise keeles intervjuud. Nii juhtus see pärast Peter Sagani esimest etapivõitu, kui Sagan, kelle esimene võõrkeel tundub olevat hoopis hispaania keel, vastas, mida iganes reporter temalt küsis, ikka ühtemoodi, et «we’ll see tomorrow» – eks homme näeb. Iga kord, kui selles keelte paablis keegi kellelegi, kes ei ole ingliskeelne, mikrofoni nina alla torkab, tuleb hoida hinge kinni, et oi jessuke, mis sealt küll tuleb. Näiteks eile küsis Chris Froome otse, et vabandust, aga ta ei saanud prantsuse reporteri küsimusest mõhkugi aru. Kuid näib, et enamik sportlasi on õppinud selgeks ajama üldist väheütlevat juttu, mida iganes need kohutava aktsendiga reporterid neilt ka ei küsi.

Ja küsiks need reporterid siis midagi mõistlikku! Kurat, see tase on kohati ikka palju hullem kui Eesti ajakirjanduse tase. Esiteks, pange tähele, reporterid ei suuda moodustada küsilauset, vaid lasevad lendu mingi jutustava lausa («Täna jälle esikolmikus kaks Sky tiimi meest»), mille peale siis sportlane olgu n-ö tark ja vastaku midagi asjalikku. Teiseks, küsimused on totaalselt läbimõtlemata. Reporterid pärivad klišeelikke ja sisutuid banaalsusi – näiteks mingi X tiimi sõitja käest, et kas Sky paistab olema tugev võistkond. Jeerum küll, küsigu ikka seda, mille kohta see mees on kompetentne midagi arukat vastama, küsigu tema sõidu kohta, küsigu võistluse otsustavate hetkede kohta. Aga ei, küsitakse lapselikke üldisusi, nagu oleks need reporterid saabunud võstlusele alles viis minutit tagasi ning teadmatusest-informeerimatusest ei mõista miskit sisukat ja asjasse puutuvat pärida.

Piinlik on vaadata ja kuulata Euroopa paljude kolleegide tööd.
Horton Plaza, San Diego, California. 8. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe (vasakul valges särgis) ja Tour de France'i liider Bradley Wiggins (kollases särgis) kaheksanda etapi stardi ootel. Foto autor: Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe on saanud pärast Tour de France'i seitsmendat etappi selga parima noorratturi valge särgi. Foto autor: Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe (paremal punases) lõpetas Tour de France'i seitsmenda etapi viiendana. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Maiuspala rattapededele! Bradley Wigginsi eraldistardisõidu ratta esimene, Osymetric hammasratas. Foto autor: AFP/Scanpix

Esmaspäev, juuli 09, 2012

Pullerits: Kus peidavad end Taaramäe taustajõud?

Mati Alaveri ikka mäletate? Kui jah, siis küllap mäletate sedagi, kuidas ta ei väsinud kordamast, kui olulised on taustajõud. Võib isegi vist öelda, et Alaver on selle sõna eesti keelde tooja.

Huvitav, et Taaramäe ei räägi kunagi taustajõududest. (Taustajõudude alla ei liigitu meeskonnakaaslased, kes teda tuuridel aitavad.) Mis muidugi ei tähenda, et tal taustajõude poleks.

Aga kas pole kummaline, et me teadsime täpselt, kes määrdemeestest määris suusad Andrus Veerpalule ja kes Jaak Maele, teadsime, kes on suusakoondise arst ja füsioterapeut, teadjamad teadsid isegi seda, kes käisid suusakoondislasi enne hooaega nõustamas, olgu psühholoogiast või toitumisest, ja kes käisid neile uisutehnikat õpetamas. Eriti suurtele huvilistele oli teada isegi see, millise pulsiga ja millises laagris keegi trenni tegi.

Olen jälginud Taaramäe tegemisi nii palju, nagu ta ise ja minu kolleegid ajakirjanduses on seda kajastanud, aga siiamaani – möönan, et põhjus võib olla ka selles, et nüüdisaja infouputuses ei pruugi alati seda, mis sind huvitab, märgatagi – pole mul arusaamist, kes Taaramäele treeningplaane koostab, kes aitab tehtut analüüsida ning kellega ta arutab, kuidas end tippvormi viia.

Jah, ajakirjanduses on olnud juttu, et ta peab sööma gluteenivaba toitu, ja Taaramäe on oma Ratta-Rambo blogis pärast viimatisi Tour de France’i etappe kirjutanud, et ta peab minema õhtul massaaži saama, aga kes koostab talle menüü – ja selle koostamist on vaja, sest kaheksanda etapi ajal hakkas tal kõhus keerama ja organism ei tahtnud vedelikku omastada – ja kes teeb talle massaaž, seda me ei tea. Pole teada sedagi, kes on tema mehaanik – ehk keda süüdistada, kui – suusatajatelt paralleeli otsides – sõiduvahend ei lippa/libise.

Sedasi kujunebki pilt, nagu oleks Taaramäe üksik hunt, kes saab oma karjaga ehk Cofidise meeskonnaga kokku alles siis, kui võidusõiduks läheb. Te ei usu, et pilt on just selline? Aga minge tänavale ja küsige kümnelt inimeselt elementaarne kaheosaline küsimus: esiteks, kes koostab Taaramäele treeningplaane, ja teiseks, nimetage vähemalt üks liige Taaramäe taustajõudude hulgast?

Kokkuvõttes on kujunenud kummaline olukord: kui vähe me tegelikult teame meie mehest, eesti inimeste uuest lemmiksportlasest!
*
P.S. Ärge unustage täna, esmaspäeval kell 13 kuulamast Kuku raadios "Pressiklubi" saadet. See on välja reklaamitud nii:
"Priit Pullerits kirjutas hiljuti oma blogis, et ETV vahendas liiga palju jalgpalli, küsides, kas pole sporti ETVs liiga palju saanud? Teema üle arutlevad Priit Pullerits Postimehest ja Ivar Jurtšenko Delfist. Saatejuht Erkki Bahovski."
Palju õnne, blogi lugejad! Olete õiges kohas ja õigel rajal. Siit blogist, nagu näete, lähtuvad nii mitmedki Eetis kõneaineks saavad teemad.
The San Diego Armed Services YMCA building (listed on the National Register of Historic Places), 500 West Broadway, San Diego, California, 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Rein Taaramäe Tour de France'i kaheksanda etapi stardis. Foto autor: Press Association Images / Scanpix
Foto 2: Rein Taaramäe (fotol all paremal valges särgis) koos teiste särgikandjate, tugevate sõitjatega Tour de France'i kaheksandal etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Rein Taaramäe saab pärast Tour de France'i kaheksandat etappi selga parima noore ratturi valge särgi. Foto autor: AFP/Scanpix

Reede, juuli 06, 2012

Pullerits: Miks Taaramäe trumpab üle kõik jalgpallurid?

Selle nädala algul tekkis Postimehe toimetuses probleem. Selline probleem, et ma ei pääsenud kohe löögilegi. Laupäeval oli ilmunud teise külje arvamusrubriigis jalgpallikommentaar, esmaspäeval ilmus kergejõustikukommentaar ja teisipäeval oli ilmumisvalmis minu kommentaar Rein Taaramäest. Saate aru, seda olnuks liiast – kolm sporditeemalist kommentaari järjest. Nii siis pidigi mu kommentaar ootama kolmapäeva, kuigi jään raudselt selle juurde, et võrreldes jalgpalli ja kergejõustiku EM-võistlustega käis minu kommentaar mehe kohta, kes pakub eestlastele rohkem rõõmu ja kaasaelamist kui mingid välismaalastest võõrad jalgpallurid või taaas üksjagu kesiselt esinenud kergejõustiklased (v.a Rasmus Mägi, minuga sama kooli, Miina Härma gümnaasiumi lõpetanud poiss, ja Gerd Kanter, kel siiski on olnud palju paremaid päevi.) Taas pidi Tour de France’il heitlev sitke Taaramäe jääma justkui vaeslapse ossa.

Aga sellegipoolest, nagu oma kolumnis argumenteerin, võib Taaramäed pidada Eesti armastatuimaks sportlaseks. Või söandate vastu vaielda?

Teate, kes mu kolumnist end puudutatuna tundis? Olümpiavõitja Erki Noolelt tuli väga pahane telefonisõnum, mida siinkohal, lähtudes isikliku kirjavahetuse kaitsest, ei saa ilma tema nõusolekuta avaldada. (Vaevalt ta selle avaldamiseks ka nõusoleku annaks.)

Ent vaevalt olin saanud Taaramäed tunnustava kommentaatri avaldada, kus väitsin, et temaga ei seondu ühtki skandaali, kui sain teada, et Tartus Turu tänava äärses Sõbra Selveris, millega sama katuse all asub A&T Spordi kauplus, mille klient on ka Taaramäe – selle kinnituseks on ta jätnud oma allkirja leti esisele kuulsate sportlaste galeriile –, oli ta saanud toidupoe turvameestelt hiljuti kõvasti võtta, et miks ta sõidab spordipoe ukselt kogu kaubanduskompleksi välisukseni – umbes 6-7 meetrit – rattaga. No on ikka turvamees! Kas ta siis ei näe ega tunne, et mees, kelle kallal ta keelt teritas, on Eesti parim ja maailma üks paremaid, küllap ka osavamaid rattureid? Oleks ma Selveri juht, vaataksin Taaramäe rattasõitu kaupluses hoopis loovama ja konstruktiivsema pilguga. Kutsuksin Taaramäe Selverile reklaamklippi tegema – las ta sõidab poes ringi. Sõnum oleks selline: esiteks, Selveris on nii suur valik, et kõigega tutvumiseks on vaja lausa jalgratast, ja teiseks, Selveris on nii palju ruumi, et seal mahub vabalt ka rattaga manööverdama. Aga ei ole meie ärijuhtidel loovat mõtlemist! Ja kui keegi nüüd lähiajal samasuguse klipiga välja peaks tulema, siis on teada, kust ja kellelt ta selle idee varastas.

Kuid nüüd rattasõpradele head uudist ka: sain oma salaallikalt, kes ei tööta rahvusringhäälingus, kuid keda mul ei ole vähimatki põhjust mitte usaldada – ja kes on seotud rohkem jalgpalli kui rattasõiduga –, teavet, et ETV on lõpuks jõudnud nii kaugele, et on saanud leppe tuleva aasta Tour de France’i ülekanneteks. Nagu näete, ei ole ma sugugi tühja koha peal häält teinud.

Mõned on küsinud, miks on vaja alasid vastandada. Hea küsimus, kerge vastata. Aja- ja rahavaru on piiratud. Ööpäevas on 24 tundi, ERRil on spordi jaoks n+1 eurot (mitte n+12 vms). Nonde n+1 euro eest saab näiteks kolm spordiülekannet. Programmis, mis ei kesta ETVs ööpäevas 24 tundi, vaid mitu tundi vähem, on spordi jaoks oma osa. Sinna ei mahu raha ja aja piiratuse tõttu korrraga näiteks kolm võistlust, vaid kaks. See kõik kokku tähendabki, et iga ala on teiste alade konkurent. Või teine paralleel, et asjast veel paremini aru saaksite. Inimeste aeg, mida nad ühele või teisele tegevusele pühendavad, on üldjoontes samuti normeeritud. Kaheksa-üheksa tundi töötame, kuus-kaheksa tundi magame, tund-kaks teeme trenni või tegeleme muude hobidega, tund-poolteist tarbime meediat jne. Tunni-pooleteise jooksul ei ole võimalik tarbida kokku kahte päeva- ja ühte nädalalehte, ühte-kahte ajakirja, kahte-kolme veebisaiti ja kolme-nelja telekanalit. Kõik need meediakanalid on üksteisele konkurendid. Ka minu blogi on konkurent mitte ainult teiste blogidega, vaid samuti teiste meediakanalitega. Samamoodi on spordialad üksteisega konkurendid, ja et ala, mis sulle rohkem meeldib, pääseks rohkem pildile ja saaks põhjalikumat kajastust, selleks tulebki teda teistest aladest ettepoole ja kõrgemale suruda.

Selline on elu loogika. Need, kes sellest aru ei taha saada, peaks endasse vaatama, ega nad ei kaldu liiga ohtlikult kõike võrdsustavasse ja edasiviivat konkurentsi tapvasse vasakpoolsusse.
Union Station (Santa Fe Depot), San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.


Foto 1: Rein Taaramäe (keskel nr 81) pärast Tour de France'i neljanda etapi massikukkumist uuesti finiši poole pedaalimist alustamas. Foto autor: AP/Scanpix
Fotod 2 ja 3: Rein Taaramäe juhtimas Thomas De Gendti ees Sisteroni-Nice'i võidusõidul. Fotode autor: Press Association Images / Scanpix

Kolmapäev, juuli 04, 2012

Pullerits: Kes tuleb lookas toidulauaga rattavõistlusele?

Kas selles riigis on veel kõvu mehi või on enamik juba euroopalikult pehmed ja lodevad?

Kes arvab ja usub, et tema on kõva mees, saab seda ratta seljas tõestada 22. juulil, pühapäeval. Siis toimub Tartust lõunas Vooremäel mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi kõige raskem ühepäevane rattavõistlus, palju raskem kui paljuräägitud Haanja100. Võistluse nimi Vooremäe3000+ tähendab, et 6x17,5 km ehk 105 km pikkusel rajal on rohkem kui 3000 tõusumeetrit. Kui eelmisel nädalal koos Art Soonetsi, Leho Ripsi ja Viljar Kannimäega rada testimas käisin, kogunes tõusumeetreid ühe ringi peale 614 ehk kuue ringi peale ligi 3700.

On siin riigis mehi, kes sellise katsumuse vastu peavad?

Eelmine aasta sai Vooremäe3000 (siis veel ilma plussita) esimesel võistlusel, mille võitis Kaupo Raagi ja Tarmo Mõttuse ees 5:50.46ga Kannimäe, tulemuse kirja 33 osalejat. Neist 22 läbisid kõik kuus ringi, noist viimane mees 10:03.45ga. Kuna tulemuse saavad protokolli kõik, kes läbivad kas või üheainsa ringi, ei sea peakorraldaja Ripsi startijaile mingeid piiranguid. «Ühe ringiga saavad hakkama kõik, kes on metsas rattaga sõitnud,» kinnitab ta. Sellegipoolest olgu lisatud, et enamik rajast on tehniliselt üksjagu keerukas single track, lisaks on rajal downhilli laskumine, kuid nagu oma kogemuse põhjal võin kinnitada, saab tolle kolmest-neljast hüppest rahumeeli kõrvalt mööda sõita.

Rips, kes varasemelt on küündinud Elion Cupil 300 parema sisse, väidab, et vähemasti temasugusele on rada kogu pikkuses sõidetav. Rohkem kui kehalist ponnistust nõuab Vooremäe rada Ripsi sõnul aga hoopis vaimset pingutust, sest iga ringi järel võib paratamatult tekkida tahtmine võistlus pooleli jätta. Lisaks hakkab vaimu rajalt kõrvale ahvatlema tõsiasi, et Vooremäe 3000+ on Eesti kõige parema ja rikkalikuma toitlustusega spordiüritus, mille kõrval kahvatuvad isegi Klubi Tartu Maraton külaliste ala tasuta söögid-joogid. Tagatipuks tuleb igal ringil sõita söögikohast mööda tervelt neli korda – eks proovige ahvatlusele vastu panna! Neis kohtades selgub, kes on tõeline spordimees ja kes on rohkem kerge saama peal väljas.

Menüü, olgu märgitud, algab värskelt küpsetatud kana-, sea- ja kalkunilihast, jätkub vorstide ja suitsuvorstiga ning lõpeb kookide-küpsiste-tortide-kringlitega ja puuviljadega. Väga võimalik, et tööle tulevad ka pannkookide küpsetajad. Juua, muide, ei ole samuti mõtet rajale kaasa vedada: kokat ja boržommi ja lahjendatud spordijooki ja vett saab, nagu tähendatud, neli korda iga ringi jooksul.

Miks ikkagi korraldada sellist võistlust? «See on fun!» vastab Rips. «Tahtsin tuua Eestimaale võistluse, mis oleks raskuselt võrreldav raskema rahvamaratoniga Kesk-Euroopas, nagu näiteks Salzkammergut ja Grand Ride.»

Miks see nii pikk peab olema? «Korralik maraton kestabki üle kuue tunni,» kuulutab Rips.

Aga miks toidulaud peab nii lookas olema? «Tahan näidata,» seletab Rips, «et osavõtutasu eest saab pakkuda palju rohkem kui tops spordijooki ja paar banaanitükki.» Eks tal ole toetajaid ka, nagu Eesti Terviserajad ja Haaslava vallavalitsus, ET-Bike, Extreme Sport ja Planet Sport ning Karni Lihatööstus.

Osavõtutasu on 10. juulini registreerides 30 eurot, pärast seda tõuseb 35 euroni ning võistluspäeva hommikul koha peal 40 eurot. Registreerida saab Vooremäe3000+ koduleheküljel. Auhinnad on kolmele paremale mehele ja kolmele paremale naisele. Lisaks on suur tõenäosus, et iga osaleja saab osa toidukraami koju kaasa.

Kes on julge ja hakkaja ning söandab kolme nädala pärast Eesti raskeimal rattavõistlusel starti tulla?
San Diego, California. 8. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Viljar Kannimäe, mulluse Vooremäe 3000 võistluse võitja, kihutamas nädal tagasi Vooremäe rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Leho Rips, Vooremäe 3000+ võistluse korraldaja, laskumas nädal tagasi Vooremäe rajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Leho Rips Vooremäe 3000+ raja downhilli lõigul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Viljar Kannimäe Vooremäe 3000+ raja metsaalusel lõigul. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Art Soonets Vooremäe 3000+ raja kiirel laskumisel. Foto autor: Priit Pullerits